Väga austatud härra Kreitzberg, suure huviga lugesin teie lühikest, aga praktilisest vaatevinklist äärmiselt olulist kommentaari minu poleemilisele artiklile “Haridus ja “liberaalne” filosoofia” (ÕpL, 14.01.).
Kuna meie hetkearusaamad paljudest asjadest on täiesti erinevad – nende seas on aga ka niisuguseid, mis võiksid osutuda tähtsaks laiemale üldsusele, pöördun teie poole avaliku kirjaga, lootuses lahendada kas või mõned mind rahutuks tegevad küsimused. Seda ajendas tegema teie toodud Rorty väide – filosoofia ülesanne on hoida teed lahti igavesti kestvale kommunikatsioonile ja dialoogile.
Kas tasased pärivad midagi?
Teie lauset “Kurvastav on analüütiline vaidlusstiil, kus iga hinna eest püütakse vastast kummutada” võtan isikliku etteheitena. Teil on õigus järsu, mõnikord isegi vea piiril terava vaidlusstiili suhtes, mis iseloomustab paljusid analüütilise suuna esindajaid. Niisugune stiil, mis on pärit Wittgensteinilt, pole siiski tingitud sellest, et iga hinna eest püütakse vastast kummutada – see on lihtsalt iselaadne protesti liik, mõnikord isegi meeleheitekarje.
Ei protestita oponendi vigade vastu (katsete ja vigade tee on loomulik ja peaaegu et ainuke meile kättesaadav rada, ja eksida tähendab viibida igale uurijale loomulikus seisundis), vaid “tarkusearmastajate” kangekaelse soovimatuse vastu oma vigu märgata ja parandada, et nendest üle saades edasi liikuda. Mõne analüütiku arvates on hädafilosoofide niisugune suhtumine filosoofiale hukatuslik ja muundab armastuse tarkuse vastu vastutustundetuks ja mitte millekski kohustuvaks lobaks.
Te märgite oma kommentaaris täiesti õigesti, et “tõel on alati teatud maksmapaneku element”. Analüütikute järsk vaidlusstiil ongi tihtilugu üks neile omastest tõe maksmapaneku elementidest. See ei anna tunnistust nende kombetusest või jultumusest ja pole kuidagi seotud sellega, et neil “tasub uurida Bernsteini dialoogilise eetika kui kollektiivse tõe leidmise varianti”. Vastupidi – kompromissitu stiil, olles tihtilugu väljapeetud oma isikliku iseloomu ja igapäevase suhtlemise eetiliste tavade ja normide vastu (amicus Plato, sed magis amica veritas), annab minu meelest tunnistust analüütikute siirast tarkusearmastusest ja püüdlusest konstruktiivse ja viljaka dialoogi poole, mis on mõeldamatu vastutustundliku ja ülirange suhtumiseta keelde, milles dialoog peetakse.
Oma kommentaaris nendite, et “Wittgenstein jõudis hilisemates uuringutes järeldusele keele tähenduste ebastabiilsusest, muutumisest, kus keelemängu reegleid muudetakse käikude abil, mitte nii nagu males, kus vaid reeglite kaudu on võimalik käike legaliseerida”. Mida võib öelda inimese kohta, kes deklareerib oma püüet dialoogi ja kommunikatsiooni suunas, samas aga vastab pakkumisele kokku leppida mängu algseisus ja reeglites, et see küsimus ei olegi üldse alustpanev?!? Just nii käituvad need, kes ei teadvusta, et mis tahes filosoofilise arutluse aluseks on katse süveneda selle keele saladustesse, milles seda pidama hakatakse!
Kahjuks on ka meie päevil niisuguseid “tarkusearmastajaid” palju – sellest annab tunnistust ka formaalsest vaatevinklist täiesti õige väide teie kommentaarist: “Filosoofial ei ole üldtunnustatud põhiprobleemi ega ka selle lahendust.” Nii tulebki analüütikutel pöörduda järskuste ja teravuste poole – teist viisi vastutustundetuid lobisejaid mõjutada neil lihtsalt pole. “Kui on vaja seletada, siis ei ole vaja seletada“ – see nukker vaatekoht jääb endiselt analüütilise filosoofia üheks praktiliseks juhiseks. Paljud selle esindajad eelistavad avalikesse diskussioonidesse üldse mitte astuda. Ja seda loomulikult mitte põlastusest rahvamurru ja selle oraatorite vastu, vaid pigem selgest arusaamast oma võimetusest midagi muuta…
Sõnadest ja väidetest
Tutvumist oma emakeelega alustame imikueas ja hakkame seda omandama juba kõige varasemas lapsepõlves. Kas oleme siis võimelised seda kriitiliselt tegema? On täiesti loomulik, et me suhtume emakeelde kui millessegi vahetult antusse ja eelarvamusteta. Selline suhtumine võib oma täieliku loomulikkuse tõttu säilida põlvest põlve, ja säilibki… Kas tasub siis imestada, et enamik inimkonnast pole ikka veel võimeline teadvustama mõningaid keelepraktikaga seotud asju? Inimkonda sellest nõiutud ringist välja rebida ongi tänapäeva filosoofide ülim missioon: “Aidaku Jumal filosoofil süveneda sellesse, mis asub kõigi silmade ees!” (Ludvig von Wittgenstein).
Teie kommentaar, mis kannab pealkirja “Kõik tõed on suhtelised”, pretendeerib ise absoluutsele tõele! Kui oletada, et lause “Kõik tõed on suhtelised” on õige, siis osutub ka see lause iseenesest ainult suhteliseks tõeks! See tähendab, et avaldus “Kõik tõed on suhtelised” on vastuoluline ja seetõttu praktilisest vaatevinklist mõttetu ja kasutu!
Sama võib öelda ka järgmise sõnadekogumi kohta: “Popper on juba 1934. a näidanud, et mingit üldist seaduspära ei õnnestu lõpuni tõestada, küll õnnestub aga, vähemalt põhimõtteliselt, ümber lükata.” Kui see väide on tõene, siis ka seda ei õnnestu lõpuni tõestada, küll õnnestub aga, vähemalt põhimõtteliselt, ümber lükata. Teiste sõnadega, kui teie avaldus Popperist on tõene, siis seda mitte ainult ei õnnestu lõpuni tõestada, küll õnnestub aga, vähemalt põhimõtteliselt, ümber lükata – s.t ta on vale! Taas loogiline vastuolu…
Nähtus, millega me äsja kokku põrkasime, on väga sarnane nn luiskaja paradoksiga, mille esiavastuse au kuulub vist muinaskreeka poeedile Epimenidesele. “Luiskaja paradoksi” võib leida isegi Uues Testamendis apostel Pauluse kirjas Tiitusele: “Üks nende seast, nende enese prohvet, on öelnud:”Kreetlased ikka on luiskajad, tigedad loomad, laisklejad vatsad. See tunnistus on tõsi.” (Tt 1, 12–13). Kui see tunnistus on tõsi , siis, järelikult, väide ”kreetlased ikka on luiskajad…” on õige ja tuleb välja, et see kreetlane, kes on üks nende seast, luiskab – s.o väide ”Kreetlased ikka on luiskajad…” on vale! Esimesel pilgul arukas ja väliselt üsnagi lihtne väide – pealegi Piiblist! – osutus ise endale vasturääkivaks!
Niisuguste keeleliste lõksude – semantiliste ja hulgateoreetiliste paradoksidega – tutvustatakse kuulajaid tavaliselt analüütilise filosoofia sissejuhatavas loengus. Kuni sellised tuhandeaastased mädasood ja vesiliivad ei ole toodud kooliõpiku lehekülgedele, satuvad meie lapsed, nii nagu me isegi, endiselt nende kätte.
Äärmiselt tähtis on leppida kokku sõnade ja väljenduste tähenduses ja mõttes, sest, nagu teada, peidab meie ajastul saatan ennast pisiasjades. Te nendite, et ”Selles maailmas on võimalik elada paljudel eri viisidel ja seda maailma on võimalik ka tõlgendada paljudel eri viisidel. Samas peitub siin relativismi, nihilismi ja isegi tugevama ülemvõimu oht. Seda on veenvalt argumenteerinud pea kõik nüüdisaegse filosoofia tipud.” Kellele osutab sõnaühend “kõik nüüdisaegse filosoofia tipud”? Kas need on need samad “tarkusearmastajad”, kes on veenvalt argumenteerinud, et pluralismi ja multiparadigmaalsuse mõistetel eksisteerivad siiski mingid piirid? Ja et mõnikord võib neid piire ületanud hüve muutuda enda vastandiks. Miks siis need nüüdisaegse filosoofia tipud ei märgi selgelt seda piiri? Pole ju kahtlust, et piiramatu pluralism võib lõppude lõpuks põhjustada paljude pluralismi liikide ja ka multiparadigmaalsuse idee enda hävitamise (nn pluralismi paradoks). Kas see probleem ei oma siis erakordset tähtsust? Või on siin jälle tegemist “igavese” filosoofilise probleemiga?
See ei ole ju nii. Piisab filosoofidel vaid ära võtta oma juba vananenud inimkonnakesksed juuda-kristlikud metodoloogilised silmaklapid ning vaadelda inimkonda mitte ainult nagu “asja iseeneses”, vaid Universumi kaduvväikese osana, kui neil õnnestub üles leida vajalik algoritm ja saavutada piisav selgus mitte ainult pluralismi, vaid ka teiste sotsiaal-poliitiliste (vabaduse, demokraatia, sallivuse jms) paradokside suhtes!
Too hulk (denotaat), millele osutab teie kasutatav nimi kõik nüüdisaegse filosoofia tipud, ei kattu peaaegu üldse selle hulgaga, mida ma olen tavaliselt märgistanud nimega tipud. Hoopis teine asi oleks, kui te sõnaühendile kõik nüüdisaegse filosoofia oleksite lisanud kombinatsiooni tuntumad filosoofid enda alljärgnevast arvamusest: “Veingold kannab Descartes’i, modernismiajastu esimese suure filosoofi kihku leida tunnetuse ainus, lõpuni tõestatav lähtekoht ja lahendus probleemidele ning lõpetada tarbetud vaidlused. Pärast Kuhni, veelgi enam pärast Foucault’d, Derrida’d ja nn prantsuse postmodernismi tuntumad filosoofid endale seda probleemi ei sea.” Sel juhul oleks meil kui mitte just täielik, siis aga väga tugev nime “kõik nüüdisaegse filosoofia tuntumad filosoofid” denotaatide kokkulangemine, mis annaks võimalust liikuda edasi dialoogi suunas, kus võiks arutada sellele nimele vastava denotaadi teatud omadusi. Näiteks kontrollida niisugust oletust: “Peaaegu kõik nüüdisaegse filosoofia tuntumad filosoofid said tuntuks külma sõja ajal, mil paljud mõistsid, milleks võib kujuneda – eriti seoses võltsfilosoofia riigistamisega Idas – absoluutsete tõdede otsimine ja kaitsmine tuumarelva olemasolu ajastul. Siis kui raudse eesriide mõlemal pool seisid järjekindlad oma ideaalide eest võitlejad, kes olid kogu inimkonna õnne nimel valmis selle sama inimkonna kalmistule saatma (õnneliku elu eest võitlemise paradoks). Paljud taipasid, et püüdlemine dialoogi suunas ja filosoofilise dialoogi eksisteerimise fakt iseenesest olid palju tähtsamad kui selle dialoogi sisu. Tuntuks said just need tarkusearmastajad, kes pidasid kinni vastavatest mängureeglitest. Tänaseks on situatsioon kardinaalselt muutunud ja “Aga tal ei olegi ju midagi seljas!” (H. C. Andersen. “Keisri uued rõivad”) filosoofias ei ähvarda enam globaalse katastroofiga…
Sügavatest kuristikest
Meie igavene, lapsepõlvest pärit tahtmine uskuda sõnu, eriti trükitud sõnu, on vägagi loomulik, sest selleks, et õppida rääkimist, lugemist või kirjutamist, peab meie usk nendesse, kes meid õpetavad – eriti kui tegemist on meie vanematega –, olema piiritu. See usk on ka täiesti loomulik ja õigustatud, sest sellele, kes ei oska rääkida, ei tule pähegi, et sõnade ja reaalsuse vahel võib asuda kuristik. Samas on peaaegu võimatu ette kujutada inimest, kes teadlikult õpetaks mudilasi valesti! Tegelikult peaksime juba maast-madalast lastele selgitama: ”Kogemus seisneb selles, et sõnadesse peab alati suhtuma kahtlusega ja olema nende suhtes ülitähelepanelik, mingi ettevaatlikkus ei ole siin liigne ega ülemäärane“ (Vaclav Havel). “Usk” võib alt vedada.
Lõik teie kommentaarist: “Ja lõpuks Rorty väide – filosoofia ülesanne on hoida teed lahti igavesti kestvale kommunikatsioonile ja dialoogile. Usun, et õpik, mille üle vaieldakse (Indrek Meose “Filosoofia põhiprobleemid” – A.V.) on seda ülesannet hästi täitnud.”
Kardan, et konkreetsel juhul on teie usk täiesti põhjendamatu. Rohkemgi veel, mulle tundub, et “Filosoofia põhiprobleemidel” (FP) pole midagi ühist kommunikatsiooni ja dialoogiga ning on isegi põhjus arvata, et FP, nagu ka teda päevavalgele toonud Eesti põhi- ja keskhariduse riiklik õppekava, võiks olla näitlikuks eeskujuks sellest, kuidas ei tohi korraldada kommunikatsiooni ja dialoogi – juhul, kui need üldse leidsid aset nende filosoofilise ebakompetentsuse mälestussammaste loomise ajal.
Kommunikatsioon ja dialoog eeldavad, et nendest osavõtjad saavad üksteisest aru või vähemalt taotlevad seda. Püüe viljaka kommunikatsiooni poole on analüütilise filosoofia – 20. sajandi ingliskeelsete maade juhtiva filosoofilise suuna – geneetiline omadus. Viljakas dialoog on täiesti mõeldamatu analüütilise lähenemiseta. Nii näiteks ei saa “dialoogiline” filosoofia mitte kuidagi läbi analüütilise filosoofiata – viimane astub aga dialoogi valikuliselt, tavaliselt eelistades mitte kontakteeruda nendega, kes ei kavatsegi midagi kuulda… Ei FP-s ega ka Eesti põhi- ja keskhariduse riiklikus õppekavas (RÕ) ei õnnestu leida ühtki viidet analüütikutele. Mis dialoogist ja kommunikatsioonist saab siis siin juttu olla?
Ma ei tea, kas omal ajal korraldati avalik diskussioon filosoofide kohustustest RÕ suhtes või mitte – viibisin tollal Eestis liiga vähe –, ent tulemustest võib kergesti järeldada, et analüütikute hääl selles ei olnud piisavalt kõva või ei võetud seda tõsiselt arvesse. Tähendab, on tehtud tõsine organisatsiooniline viga, mida on üsna raske parandada.
Kui aga diskussiooni ei olnudki ja dialoogi asemel leidsid aset ainult monoloogid peegli ees, siis pole see enam isegi viga, vaid monoloogipidaja absurdini viidud ja äärmuslikuks individualismiks degenereerunud piiramatu pluralism. Teisisõnu – täiuslik filosoofiline ebakompetentsus.
Usun, et Eesti filosoofiat ootab suur töö ja hiilgav tulevik. Seepärast otsustasingi pöörduda teie poole käesoleva avaliku kirjaga.

Lugupidavalt
ALEKSANDER VEINGOLD