Otseseks tõukeks selle artikli kirjutamisel oli Tarmo Looduse üleskutse (võrdleva) religiooniõpetuse sisseviimiseks koolides. Lugupeetud siseminister paljastas sellega oma ignorantsuse haridus- ja usuküsimustes, nii et nõustun täielikult ühe Delfis avaldatud mõttega, mis seadis kahtluse alla siseministri hariduse väärtuse. Ent see ettepanek oli vaid järjekordne aps rumalate siseministrite väljaütlemiste ja tegude pikas reas, mistõttu loobun teema huvides (sise)ministrite pädevuse kommenteerimisest.
Küsimus eestlaste ja usu vahekorrast on iseenesest vägagi paeluv ning olen juba mõnda aega hämmelduse ja kohkumusega täheldanud usulise vaimupimeduse sõjakat pealetungi eesti meedias ja ka prominentide ja riigiisade sõnavõttudes. Religiooni olemuse, juurte, funktsioonide ja muu sellega seonduva tõlgendustes võib avalikkuses kohata suisa laiavat harimatust ja lausrumalust, nii et häbi hakkab – on’s selline meie tänapäevane Eesti, kus lokkab harimatus ja asjatundmatu religioonitunnetus? Enamasti on usukäsitlused meedias ja ka poliitikute esinemistes kantud ebateaduslikust lähenemisest ning rusuvalt üle koormatud keskaegsete müütide, banaalsete kli‰eede ja eelarvamuste taagaga. Seetõttu puudutangi käesolevas artiklis mõnd levinud müüti (risti)usu olemusest ja selle kohast ning rollist eesti ajaloos läbi aastasadade kuni tänaseni.
Müüt 1: ristiusk kui maailma alustala
See müüt ei kordu a priori esitatud aksioomina mitte ainult kirikutegelaste suust, vaid ka hulgaliselt usuga demagoogiliselt flirtijate poliitikute ja politikaanide rahvapugejalikes väidetes. Kõige üldistavamalt kostub sellistes hõigetes tõsises teadusmaailmas ammust aega taunitavat euroopakeskset ülbust, ennasttäis olekut, ühesõnaga – nähtust, mida on tähistatud terminiga europotsentrism. Tähelepanuväärne, et vaatamata ristiusu tekkele ja tõusule idamaisest pinnasest, on selle usundi sajandeid kestnud metamorfoos teinud temast valdavalt valge rassi “omandi” – uhkuse, kultuse ja upsakuse objekti. Ristiusu üleolev ja vaenulik, pahatihti aga suisa kuritegelik suhtumine mittekristlikesse usunditesse ja ideoloogiatesse on ajaloo vältel andnud maailmale lugematuid näiteid ristikiriku ja selle adeptide häbiväärsest suhtumisest n-ö paganlikku maailma ehk ka näiteks teise suurde orientaalsesse usundisse – islamisse. Märkimisväärne on kogu ristiusu ajaloo vältel kestnud judaismi ja juutluse vaenamine, selle tagapõhjaks vast ainult võlatunne – olid ju juudid nood, kes annetasid maailmale kristluse. Maailmakultuur on üks ja tuhandenäoline ning ristiusu ülbe pidamine selle maailma (vaimu)väärtuste ainutoeks on üsnagi rumal ja kahetsusväärne eksitus.
Ideoloogiaid, mis pretendeerivad maailma lahtiseletamise ja päästmise ainuõigusele, on inimmõtte ajaloos esile toodud vast tuhandeid. Kes võtaks kaasajal öelda ja väita, et see kõige õigem ja ainsam on juba olemas? Seda võiks proovida teha teaduslik mõtlemine, ent teadlastel pole kunagi nii palju ülbust ja ennasttäisolemist jagunud, kui seda on aegade vältel demonstreerinud suurustlevad usumehed. Show me – on ameeriklastel kombeks pärida suurustlejailt. Ristiusk pole kahe tuhande aasta jooksul suutnud tuua kuigivõrd tõsiselt võetavaid tõendusi oma muinasjuttudele, nende luulude uskujaid on viimastel aastakümnetel kogu maailmas üha vähemaks jäänud. Maailmapildi kujundamisel (ning ka igapäevasaginais) võiks iga inimene endalt küsida: mida ma usun, mida arvan, mida tean? Need sõnad ei lange oma tähenduselt kokku.
Müüt 2: ristiusk on eestlasele omane, iidne ja traditsiooniline
Teatavasti peetakse eestlasi ja meie eellasi Euroopas üheks vanimaks paikseks rahvaks. Vanimad asustusjäljed pärinevad ajast umbes kümme tuhat aastat tagasi. See on aukartustäratav kultuuristaaÏ, mille kõrval aga ristiusu vähem kui kaheksasada aastat kestnud mõju on jäänud siiski vägagi õhukeseks kihiks meie omanäolises ja rikkalikus kultuuris. Ja pole ka kellelegi uudiseks ajalooline tõik, et ristiusk toodi meile sõjalis-poliitilise ja majandusliku agressiooni tagajärjel; nii on ta oma lätetelt ja päritolult olnud meile agressorite-vaenlaste ideoloogiaks. Pole siis imestada, et ka pikal “orjaajal” ei võtnud maarahvas kurjust toonud usku liigselt südame ligi ning vanad muistse iseseisvuse paganlikud kombed ja uskumused säilisid veel aastasadu meeltes, keelel ja südameis. Ristiusk oli eelkõige ikkagi vallutajate, tapjate ja ikestajate usk ning sellisena polnud ta teps mitte vastuvõetav eestlase südamele. Erilist armsust pole eestlasele pakkunud ka katoliiklusele järgnenud luterlus, mis ju omakorda õnnistas balti parunite vägivalda eestlaste üle ning puges samal ajal tsaarivõimu ja venestusaktsioonide ees.
Meie geograafilis-klimaatilised olud, geopoliitiline asend ja ajalugu pole eestlaste kõige eelistatumaks eluhoiakuks vorminud mitte mingi usu, vaid kaine ja maameheliku, argise ja tervemõistusliku umbusu. See on meie rahvuslik religioon – suva mitte uskuda võõramaiseid muinasjutte ning umbusaldada võõraid, kes liginevad küll mesimagusail häälil, kuid ihalevad vaid meie maade, varade ja inimhingede anastamist. Oma röövellikku palet on ristiusk küllaldaselt paljastanud Euroopa ajaloos, veel enam aga muu maailma kolonialiseerimisel, mida tihti ristiusule omasel silmakirjalikul moel püütakse nimetada misjonärluseks. Viimasega seoses puudutaksin veel üht müüti.
Müüt 3: ristiusuline kultuur on kõrgeim religioonide seas
Väidetakse, et ristiusuline kultuur on kõrgeim ideoloogiate seas ja Eesti, Euroopa ja kogu maailma arengulugu võlgneb tänu kristlusele.
No ega ikka võlgne küll – võin filosoofia ajaloolasena väita. Kultuuride võrdlus skaalal parem-halvem, kõrgem-madalam jms on ääretult kahetsusväärne, ebateaduslik ja kahjulik. Vaatamata ajaloo vältel sagedasele ekspluateerimisele usumeeste ja ka poliitikute poolt, on seesugune vassing üldjoontes viinud vaenule ja vihale rahvaste ja tsivilisatsioonide vahel ning jõudnud ka rassismi ja fa‰ismini. Iga kultuur on vaadeldav vaid oma ajalis-ajaloolises kontekstis ega ole topitav mingitesse mõõtühikutesse. On ju rumal kõrvutada kõrvutamatut, näiteks küsida, kas võsainimeste kultuur on madalam kui katoliiklik kultuur Euroopas. Või kinnitada eestlaslikult, nagu meil tavaks ärbelda, et meie kultuur on justkui kõrgem lätlaste, soomlaste, ameeriklaste, venelaste või teiste rahvaste omast. Interneti näppimise oskus pole kuidagi vaadeldav kõrgema kultuuriilminguna kui Austraalia aborigeenide vilumus bumerangi käsitsemisel.
Müüt 4: ristiusk on toonud (euroopaliku) kultuuri ja sellega õnnistanud meie elu
Piinlik on lugeda isegi eesti ajalooõpikutes korduvat väidet, nagu oleks vägivalla ja hirmuga maarahvale kaela vajutatud ristiusk tähendanud meile mingit kõrgema, euroopaliku kultuuri õnnistust. Eesti pole inimeste poolt nihutatav kord Euroopasse, kord välja. Oleme kogu oma eksistentsi jooksul asunud Euroopa provintsis ning see tõdemus on saatnud ja saadab meie olu igavesti, vaatamata isegi europürgijate hüüatusile: edasi, Euroopasse! Eestlaste igivana, siin Läänemere kaldail elamise kunst on n-ö Euroopa kultuuri subkultuur ehk teisisõnu kolkalik kultuur. Ja küsigem edaspidigi: kas muinasaja eestlasel siis polnudki kultuuri? Või oli vallutajate (tapa)kultuur “kõrgem”? Küsimuse sellise asetuse puhul laskume taas spekulatiivse demagoogia õrnõhukesele jääle, püüdes kultuure reastada nagu spordivõistlusel.
Müüt 5: ristiusk on (ainus) kõlbelisuse alus ja kaitsja
Ka see müüt on sisult ja vormilt ristiusu silmakirjalikkuse väljendus: ambitsioonid aetakse segamini realiteetidega. Ristiusku moraalsuse alustalaks kuulutajad ei tunne ajalugu, seda, et religioon pole kaugeltki ainus ega ka vanim sotsiaalse reguleerimise vahend. Inimkonna koidikul reguleerisid sotsiaalseid suhteid tava ja moraal; religioon ja õigus tekkisid sootuks hilisemal ajajärgul. Ning enne usku, enne ristiuskugi, olid inimestel moraalinõuded ja -normid ammu olemas, reguleerides sootsiumi elu, olles sihitud selle säilimisele, kasvule ja arengule. Ka Vana Testamendi kümme käsku pole originaalsed, liiatigi ainult kristlikud. Esmalt on nad tollal ühe väikese rahva – juutide – elunormid, ja sellistena ka laenatud eelnenud aegadelt ja rahvastelt.
Ja kes võtab väita, et Vana Testamendi käsud-keelud on need parimad ja õigemad? Rahvad üle kogu maailma on aastatuhandete vältel formuleerinud ja järginud sadu moraalinorme, tuletagem näiteks meelde kasvõi Konfuutsiuse, Siddhartha Gautama või Kanti õpetusi. Ristiusk pole oma moraalinormides originaalne, järjekindel ega siiras. Tema ajalugu kubiseb vägivallast, valetamisest, roimadest ja kasuahnusest. Kõrvutades seda teiste usunditega maailma ajaloos, võib täheldada ristiusu üldist kurjust ja sallimatust teisitimõtlejate suhtes, arvukaid ususõdasid ning isegi ristiusuliste konfessioonide omavahelisi konflikte. Meie jaoks kõnelevad sellest ilmekalt nii Liivimaa Henriku kroonika kui ka eestlaste rikkalik rahvaluule ja kirjanduspärand. Piinlik on kuulata meie usutegelaste juttusid kristlikust moraalist, kui – tuletagem meelde – nende ülemkarjane Kurkse tragöödia järgses teleesinemises ilkus ohvrite omaste üle, mõnitades hukkunute mälestust, kui möönis selle tragöödia olevat vaid “Jumala armastuse märgiks”. No comments.
Kes tahab juurelda ristiusu “moraalsuse” või siiruse üle, võiks mõtiskleda selle üle, miks küll kristlased ei järgi Jeesuse Mäejutluses sisalduvaid manitsusi. Ehk siis küsida: miks omistavad kristlased Jumalale – Absoluudile – sadu inimliku, nõdra mõistuse sünnitatud atribuute: õiglane, armastav, hea, kõikvõimas, hoidev, kaitsev jne. Selline personifitseerimine on pelgalt variserlikkus, sest Absoluut Maailma Looja ja Hoidjana ei vaja, tänu oma absoluutsusele, mingit inimese kommenteerivat mõminat, seda ka palvetes, muuseas. Olles Absoluut, ei saa ta reageerida usklike pöördumistele ega palvetele, sest reageerides avaks ta oma Absoluudi-olemuse. Seetõttu on ristiusulised palved suuresti võltsid ja silmakirjalikud. Võiks öelda, et ristiusk on olnud laiskade ja lorude usk, kuna usklik ei viitsi ise eriti tööd rabada, paludes selle asemel põlvili Jumalat, et too annaks hea viljasaagi ja karjaõnne.
Eetiliselt hullem on lood nn pattude pihtimise ja andeksandmisega. Ristiusk on oma pihipraktikaga mahitanud kurja tegemist, sest miski ei sega kurja teinul pärast järjekordset pihilkäiku taas mõrtsukateele asuda. Ristikiriku ajalugu tunneb palju inetuid lugusid indulgentsiatega äritsemise aegadest, mil müüdi ja osteti ausust ja südametunnistust kilode kulla eest.
Moraali koha pealt ei luba inimkonna ajalugu küll ristiusust malli võtta.
Müüt 6: eesti koolid vajavad usuõpetust
Ei vaja, ütlen mina kui koolijuht ja ajalooõpetaja. Vastupidi: usuõpetuse sisseviimine tema ristiusulises kuues oleks mõõtmatu karuteene meie noortele, see vaevaks, muserdaks ja vägistaks laste hingi ja südameid, külvates obskurantismi ja vaenates teadusele tuginevat ilmavaadet. Hoidku Jumal sellise õnnetuse eest! Säästkem koolinoorte hingi maailma arukama tunnetuse tarvis, eemal kitsarinnalisest valest, vigasest moraalist.
Loomulikult peab õpilastele tutvustama inimkonna ajalugu, sealhulgas ka neid väärastusi, mida ta on paljude õpetuste näol pruukinud ja kultiveerinud. Ent tasub meeles pidada, et religioosseid maailmavaateid on palju ning neid tuleb tundma õppida kõrvutamise ja analüü- si teel, mitte aga juhmi dihhotoomia – usun-ei usu pinnal. Olen kindel, et iga enesest vähegi lugupidav ajalooõpetaja suudab anda klassis ülevaate religiooni tekkimise juurtest, selle funktsioonidest ühiskonnas, selle elementidest ja vormidest, samuti erinevate religioonide rollist ajaloos. See oleks kaasaegne ja teadusele tuginev arutlus, võimalikult vaba eelarvamustest ja müütide taagast.

TOOMAS JÜRGENSTEIN,
Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetuse õpetaja