Kuulake, mida nad loevad

Jõudumööda ma jõuetu kannan maailma raskust, katkun karvasid peast, tõstan müntisid taskust, valgeks vilistan musta, mured maile ja puile, vaba on, kes ei valeta, endale enam kui muile. Hando Runnel (Mõru ning mööduja,“Loomingu” Raamatukogu, 1976, nr 14, lk 6)

ANU MÕTTUS

Nipet-näpet, nikki näkki,
vorstikest ja verikäkki,
rasvast kapsast, paksu pekki,
sandikene saia mekki
jõuti jõulu ootes teha
nääris ära närida.
See Hando Runneli luuletus on aastaid olnud mu valve-jõulusalmiks. Küllap meist igaühel leidub oma laul või luuletus, mis mälusopist välja kougitakse, kui ootamatult (oh mis üllatus, jõulud jälle käes!) tuleb oma kingipakk jõuluvanalt või päkapikult välja lunastada.
Lapsepõlvest mäletan selgelt, kuidas isa igal aastal oma naha päästis vemmalvärsiga jõuluvana kingitud kirjust kanast, kelle munast näärivana välja tulnud. Teadsime ette sedagi, et vanaema laulab kuusepuust ja tädi aisakellast, onu jälle oskab salmi valgest jänesest. Aga tore oli ikkagi neid kuulata ja kui kingitusi juhtus olema rohkem kui üks, võis isa ka kohapeal ise luuletuse välja mõelda või vanaema muinasjutu jutustada.
Mina kahjuks luuletada ei oska, isegi vemmalvärss käib tublisti üle jõu. Sestap pöördungi ma koos tuhandete teistega hädas klassikute poole.
Jah, kõige muu kõrval on jõulud ka luule lugemise aeg. Luuletus omandab naljakal kombel praktilise väärtuse – selle eest saab midagi. Ja needki, kes muidu harva luuleraamatu kaant paotavad, tuhnivad sobivat salmi otsides riiulis või sirvivad parema puudumisel vana kooliraamatut. Vaevalt küll kartusest, et jõuluvana muidu pakid tagasi viib, pigem ikka soovist mitte ilmarahva ees häbisse jääda või, mis palju toredam – tahtmisest ilusat elamust teistega jagada. Kui palju võimalusi meil ikka on oma lemmikluuletusi valjul häälel publiku ees esitada, olgu selleks publikuks siis pealegi ainult oma pere või kodune kollektiiv.
Kuulake seekord, mida nad loevad, need sugulased, naabrid ja töökaaslased. Kuulake ja ärge krabistage kingipaberiga; isegi siis, kui oma lapsed on juba kõik laulud laulnud ja esineja hääles pole just Mikk Mikiveri sisendusjõudu. Inimese kohta ütleb nii üht kui teist see, mida ta jõuluvanale loeb, ja nii kena on ju ligimese kohta midagi uut teada saada.
Ja kui juba “Õpetajate Lehe” esiküljel õpetamiseks läks: otsige endale vanade kõrvale ikka mõni uus jõululuuletus ka, näiteks selline päevakajaline ja globaalsele kliima soojenemisele viitav nagu üks teine Hando Runneli värss:
Äkitselt ärkan üles:
sinililled mul süles
just nagu tähetätrad
ülased ümberringi.
Või hoopis selline:
kel oma koera pole
tõstku käsi
ta juures peatub vaba taksikoer…
See viimane pole muidugi Runnel, vaid Rummo, aga leidub ju teistelgi autoritel hästi pähe jäävaid värsse.
Ma tahaksin uskuda, et ükski luuletaja ei solvu, kui tema loomingut kingituspaki vastu vahetatakse. Sest enamasti me ikka armastame neid värsse, mida peast loeme.
Jõulumees on ju teadagi helde loomuga, tema käest saaks asjad ka habet silitades kätte. Kõik need lauludesse pandud päkapikud, präänikud, saanid ja aisakellad on ju toredad küll, aga vahel on mõni kingitus kohe seda nägu, et tema eest peaks lugema midagi muud.
Otsimise ja leidmise rõõmu teile jõuludeks ja kogu algavaks aastaks.