Tagasivaade üldhariduskoolide tööõpetuse olümpiaadile

MART SOOBIK, üleriigilise tööõpetuse ainenõukogu esimees

Kolme ja poole tunniga valmistasid kõik poisid puidust küünlajala.

Tööõpetuse ainenõukogu korraldatud üleriigilise tööõpetuse olümpiaadi peaeesmärk oli väärtustada tööõpetust kui oskusainet, võrrelda õpitulemusi ning tunnustada parimaid ainetundjaid.
Õpilaste teoreetiliste ja praktiliste oskuste taseme najal saab teha üldistusi tööõpetuse praeguse olukorra ning edaspidiste suundumuste kohta.
Teooriavoor
Esimene olümpiaadivoor hõlmas 25 teooriaküsimust puidu-, metalli- ja elektrotehniliste tööde valdkonnast. Kokku võis saada 50 punkti. Vastata sai mitmeti: valida õige vastusevariant, nõustuda esitatud väitega, nimetada õige vastus või vastused, põhjendada vastust või lugeda jooniselt tulemust. Lisaks tuli osata käsitleda nihikut ja mõõta detaili pikkust, laiust ja läbimõõtu ning visuaalselt määrata puidu liike.
Vastuste analüüs näitas häid oskusi materjalide kasutamises, detailide mõõtmestamises, tehnilise joonise lugemises, elektrilise töövahendi kasutusvaldkonna rakenduses, metallisulamite koostise teadmises ja tööriista käsitsemises. Üllatavalt jäädi hätta viie enam levinud puiduliigi visuaalse määramisega. Vähem õigeid vastuseid said küsimused keermesliite tähistuse, ohutuskaitsete kasutuse, lõikeriistade terituse ning puidu- ja metallitreimise tundmises. Kesised olid teadmised elektrotehnikas, näiteks ei teatud laualambi pistiku kuumenemise kõige tõenäolisemat põhjust. Nn raamatuteadmised on õpilastel suhteliselt head, hätta jäädakse nende rakendamisega. Ka peaks põhjendamis- ja argumenteerimisoskus olema tunduvalt parem.
Praktiline töö
Praktilise töö ajaks olid oodatud töökotta ka juhendajad-õpetajad. Iga õpilane sai 12 mm paksusest männipuidust ligikaudu 250 mm tooriku, 45x45-mm ristlõikega, 110 mm pikkuse klotsi ja 6 mm ümarpulga, millest tuli pulk- ja tappliidet ning puurdekoori kasutades konstrueerida kvaliteetne puidust küünlajalg. Lubatud oli kasutada kõiki puidu käsitsi töötlemise riistu ja puurpinki avade puurimiseks. Kaasa võis võtta ka isiklikke töövahendeid, mida mõned õpilased aktiivselt kasutasid.
Puitmaterjali käsitsi töötlemise oskused olid head, töövahendeid käsitseti õigesti ja täideti ka ohutusnõudeid. Tööde dekoratiivne külg oli nõrk. Õpetajad peaksid pöörama enam tähelepanu esemete kunstilisele kujundamisele ja fantaasia arendamisele.
Ette nähtud 3,5 tundi oli optimaalne. Selle ajaga said kõik osavõtjad küünlajala paremini või halvemini valmis. Võttes arvesse maakondades ja linnades toimunud eelvoorude kogemusi, otsustasimise loobuda joonise esitamisest ning valmistöö mõõtmeid arvestasime silmamõõdu, mitte joonlaua järgi. Nii hoidsime kokku aega, mis õpilasel oleks kulunud eseme täpsete mõõtmete saavutamiseks.
Kodutöö
Kodutöödena esitati tööõpetuse tundides valmistatud puidu-, metalli- ja kombineeritud töid, millest kohapeal oli väljas näitus. Esindatud olid peamiselt põhikooli vanema astme õpilaste tööd. Valdav materjal oli puit, teiste seast paistsid silma intarsiatehnikas karp ja seinaplaat, peegliga laud, vaagnad, treitud kauss ja küünlajalg ning maitseainetoosid. Oli ainult üks metallitöö – masintöötlemise teel tehtud minikäsikruustangid. Kombineeritud tööde alla liigitasime ebatraditsioonilised tööõpetuse tööd, näitusel olid mudellennuk ja minimopeed.
Esitatud tööde kvaliteet oli väga hea ja züriil valikut raske teha. Esikoha pälvis Lauri Kruus Rakverest enda ehitatud minimopeedi eest.
Kõik osalenud said diplomi ja mälestuseseme, õpetajad mälestuseseme. Esikoht läks jagamisele Lauri Kruusi (Rakvere RG, õpetaja Toivo Reinsoo) ja Margus Kana (Voore PK, Raivo Reimets) vahel, kolmandaks tuli Priit Silem (Tln 21. Kool, Toivo Kalmann).
Sõna vastuseks
20. aprilli ÕpL-is kirjutab Tääksi PK tööõpetuse õpetaja Margus Mikkor olümpiaadist. Tema väide, et tegemist oli 2. tööõpetuse olümpiaadiga, on õige, kui pidada silmas Eesti Vabariiki. Olümpiaade korraldati aga ka 1973. ja 1978. a ning 1980. aastate alguses käsitöömeistrite konkursi nime all.
Nii nagu praegu, on varemgi olnud probleemiks sobiva hindamissüsteemi valik. Katsetatud on mitut varianti, kuid ideaalset pole leitud. Loomingu hindamine on paratamatult subjektiivne. Mida detailsemad hindamiskriteeriumid välja töötada, seda rohkem kulub aega hindajate arvamuste kooskõlastamiseks. Olukorras, kus olümpiaadi tulemused on vaja teada anda poole tunni jooksul, ei ole selliste debattide korraldamine mõeldav. See pole ka vajalik, kui hindajatel on aastatepikkune kogemus, nagu selle olümpiaadi zürii liikmetel Oleg Tefanovil, Endel Rihvkil ja allakirjutanul.
Margus Mikkor ei suutnud oma kooli õpilastele põhjendada, miks väga korralikult tehtud töö sai maksimaalse 20 punkti asemel 14. Tänapäevane praktilise töö õpetamine pole pelgalt käsitööoskuste andmine, mille puhul hinnatakse käsitööalaseid tulemusi, vaid töö- ja tehnoloogiaõpetus. Õpilase tehniline arukus peab võimaldama tulla tal toime tehnoloogiliste toimingutega kodus, tööl ja vabal ajal. Tööõpetuse uusi suundumusi iseloomustab küllalt hästi esikoha saanud õpilastöö – liikuva minimopeedi konstrueerimine ja ehitamine. Jääb arusaamatuks, miks õpetaja kohapeal midagi ei küsinud, selleks oli võimalus antud.
Üldvõitja selgitamisel on lihtsaim moodus üksikaladel saadud punktid summeerida. Sel korral aga arvas zürii, et nii võib võitjaks osutada see, kes mõnel üksikalal on teistest tunduvalt parem, eelistada tuleks aga ühtlaselt võimekaid. Seepärast kasutati kohapunktide süsteemi. Nii pääsesid esikolmikusse need, kes said kõrgeid kohti kõigil kavas olnud aladel. Samas võib diskuteerida näiteks selle üle, kas üksikalade esikolmikule antud punktide vahed (2 p) olid liiga suured või väikesed, kas praktilises töös oli otstarbekas kõigi võistlejate järjestamine või võinuks enam-vähem ühesuguste tööde tegijad saada võrdselt kohapunkte nii nagu kodutöödegi puhul. Omaette küsimus on kodutööde lülitamine võistlusalade hulka, sest juhendaja osatähtsust pole võimalik määrata. Varasematel olümpiaadidel olid kodutööd ainult tutvumiseks välja pandud.
Järeldused ja ettepanekud
– Aineolümpiaad aitab õpilasi motiveerida ja ainet propageerida.
– Olümpiaadil võiks igal aastal olla kindel temaatika, millest lähtuvalt koostataks ülesanded.
– Aineõpetajad peaksid õpetamisel lähtuma tänapäevase tehnoloogilise maailma vajadustest ja tööõpetuse ainekava sisust.
– Õpilaste loovale mõtlemisele ja probleemide lahendamise oskusele on tarvis rohkem tähelepanu pöörata.
– Õpilased vajavad senisest enam kujustamise ja tehnikaloomingu rakendamise alast õpet.
– Aineõpetajad soovivad olümpiaadi ettevalmistamise ning uuendatud töö-ja tehnoloogiaõpetuse alast koolitust.
– Olümpiaadi korraldustoimkond ja eelarve peaksid olema suuremad, et tagada ürituse parem korraldus.
– Olümpiaad tuleks muuta iga-aastaseks traditsiooniks.