Mida pidid tegema koolijuhid aasta alguses miinimumpalga kinnitamise järel ja kuidas asjad lahenenud on, võime lugeda Sven Rondiku artiklist 27.04. ÕpL-s.
Tegelikult on alla 4600 krooni palka saavaid õpetajaid meie koolides päris palju. Seegi on üks põhjus, miks viimasel ajal kuulutuste rida “Õpetajate Lehes” aina pikeneb ja pikeneb.
Õpetajale võiks ju öelda, et ei tohi sõlmida nii halbu töövõtuleppeid. Aga kuidas on sellised töötasustamise alused sündinud? Miks peab õpetaja töö ühes ajaühikus (45 min õppetund) olema tasustatud nii erinevalt?
Lugenud Keemiaõpetajate Liidu pöördumist ja analüüsinud seda asjaosalistega esindajatekoja koosolekul, oldi ühel meelel selles, et õppetund kui reaalselt mõõdetav, konkreetne ühes ajaühikus tehtav töö ei peaks olema erinevalt tasustatud. Sellele lisanduv töö kvaliteet jäägu tööandjate ja hindajate analüüsida ning hinnata vastavalt atesteerimise tulemustele.
Ka kvaliteedi määramise tingimused ja atesteerimise juhend vajab muutmist ja sellega on plaanis alustada, kuid asjad ei ole veel paigast nihkunud. Lisatasud jäägu lisaülesannete puhul aga kokkuleppijate otsustada.
Eespool öeldust tulenevalt otsustas Eesti Õpetajate Liidu esindajatekoda volitada oma esindajat palgaläbirääkimistes osalema. Volituse sai esinaine Mari-Epp Täht. Esindajatekoja liikmed tegid ettepaneku alustada läbirääkimisi hoopis radikaalsemalt – määrata kõigile õpetajatele normkoormus 18 tundi.
Paberil ja tegelikkuses
Töö- ja puhkeaja seaduse eelnõule on tehtud ettepanekuid arvestada tegelikku koolielu, tunnijaotusplaani ja õpetajate tööhõivet. Neid aga pole arvesse võetud.
Normkoormuse tõstmist 25 tunnile põhjendatakse põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas 3. klassi õpilaste suurima lubatud nädalakoormusega õppetundidest lähtuvalt. Tegelikus koolielus koolijuht ei saa, sageli ei pea aga ka õigeks, garanteerida algklassiõpetajale või klassiõpetajale juba praegu normkoormust 20 tundigi.
Sageli usaldatakse laste erivõimeid arendavad õppetunnid (muusika, töö- ja kunstiõpetus, kehaline kasvatus), aga ka võõrkeeled siiski aineõpetajatele. Ja küllap on see põhjendatud õppetöö kvaliteedi seisukohalt. Kaasaegsed õppeteooriad tähtsustavad üha enam tunnetuslikku ja reflekteerivat õpetust, mis on nii kunsti, käsitöö kui ka muusikaõpetuses eriti olulised. Õpetaja, kes ei tunneta kunsti, ei oma head maitset või valdab halvasti võõrkeelt, ei saa olla hea õpetaja. Aga ka klassiõpetaja ei ole kõikvõimas. Nii nagu hariduses ikka, tulevad tagasilöögid alles aastate pärast.
Keskendugem olulisele!
Tahan juhtida kõigi õpetajate tähelepanu sellele, et keskenduda on vaja hoopis tõsisemale, kui üksteisele tõestamisele, kui palju ühe või teise aine õpetaja mingis valdkonnas tööd teeb. Lõppkokkulepped peavad sündima nii, et kõigi huvid oleksid kaitstud ja esindatud. See eeldab aga eelnevaid kokkuleppeid ja organiseeritust.
Hea on, et keemiaõpetajad on kenasti lahti kirjutanud oma töö tegelikud ülesanded. Seda peaksid tegema ka kõik teised aineõpetajad ja klassiõpetajadki – siis on hea selgitada haridusökonomistidele ja otsustajatele õpetaja töö tegelikku mahtu. 45 minutit tööd on igale õpetajale väga sisutihe tegevus. Hästi ja väga hästi jõuab selliseid tunde anda päevas vaid 4–5.
Lahti tuleks mõelda ja kirjutada kasvatustöö ülesanded, sest kasvatatakse ju igas tunnis.
Palkade üleandmist kohalikele omavalitsustele kiirustab takka nii valitsus kui ka erakonnad (nädalavahetuse Reformierakonna üldkogu koosolekul arutatu). Palkade üleandmise eel räägitakse küll ka tulubaasi suurendamisest, aga lõpptulemuseks võib kujuneda samasugune olukord nagu lasteaiaõpetajate palkadega. Esialgsed ilusad lubadused kaovad keeruliste otsustusmehhanismide ja segaste kokkulepete tõttu nii nagu lubatud 15% palgatõuski.
EÕL ootab ettepanekuid
Tulemas on õpetajate aineliitude suveüritused. Keskendugem siis seekord õpetajaks olemisele. EÕL-i juhatus ootab aineliitudelt läbiarutatud ja liitudes kokku lepitud konkreetseid ettepanekuid palgapoliitika ja atesteerimise kohta.
Õpetaja teeb tuleviku ja ühiskonna heaks asendamatut tööd. Oma raske ülesandega hakkama saab ta ainult siis, kui ta hindab ja väärtustab oma tööd. Ühiskonna toetuse peame ära teenima. Demokraatlikus ühiskonnas käib see eneseteostuse ja -tõestamise kaudu.

Vene koolid koostavad arengukavasid

ÜLO TIKK

Ümera Põhikoolis peavad aru avatud õppekava projektijuht Elsa Gretskina, Võrumaa Kutsehariduskeskuse asedirektor Vadim Mitroskin (vasakult) ja Tallinna Läänemere Gümnaasiumi direktor Valeri Novikov. Tagaplaanil Loksa Vene Gümnaasiumi direktor Galina Nikitina. RAIVO JUURAKU foto

Vastavalt Riigikogu otsusele peab 2007. a 1. septembrist seni venekeelsetes koolides toimuma 60% gümnaasiumiõppest eesti keeles. Üleminekut alustatakse 10. klassist.
“Muukeelse põhikooli õppekava ja koolikorraldus peavad aastaks 2007. tagama kõigile põhikooli lõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles,” kinnitab põhikooli ja gümnaasiumi seadus (§ 52 1. lõige).
Kuidas on seatud eesmärke valmis ellu viima haridusametnikud, koolide omanikud (loe: omavalitsused), koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad? Sellest oli juttu aprilli viimasel nädalal Tallinna Ümera Põhikoolis korraldatud vene õppekeelega koolide projekti “Avatud õppekava – toetus riiklikule integratsiooniprogrammile”, mille koordinaator on Elsa Gretškina, seminaril. Keskenduti õppekava arenduskoostööle eesti ja vene koolide vahel ning kooli arengukavade vormistamisele. Seadus nõuab, et 2001. aasta 1. septembriks peab kõigis üldhariduskoolides olema koostatud arengukava kolmeks aastaks. Selle kinnitab omavalitsus ehk valla- või linnavolikogu.
Arengukava ja õppekeel
Et 2007. a võiksid vene gümnaasiumide 10. klassi õpilased 60% õppeainetest õppida eesti keeles, peavad koolid juba praegu tõsiseid ettevalmistusi tegema. Seminaril osalenud koolijuhid leidsid, et valutu ülemineku nimel peaks juba põhikooli 3. astmes õpetama 40% õppeainetest eesti keeles.
Haridusministeeriumi järelevalvetalituse peainspektor Natalja Lapikova kinnitas, et vastavalt muukeelse kooli arenduskavale peab 2003. a õpetama põhikoolis kahte oskus- ja kahte muud ainet eesti keeles. “Venekeelseid koole, kus mõnda ainet õpetatakse eesti keeles, polegi nii vähe,” ütles Lapikova. 119 koolist õpetatakse 1–11 ainet eesti keeles 49 koolis ehk 41,2% koolidest. Kolme ainet õpetatakse eesti keeles 12-s ja nelja ainet 10 koolis. Neljas koolis koguni kaheksat ainet. Need on Mustvee 2. KK, Tallinna Ehte G ja Õismäe Üldgümnaasium ning Ahtme G Kohtla-Järvel. Tallinna Humanitaargümnaasiumis õpetatakse eesti keeles kümmet ainet. Kõiki trumpavad aga üle Tartu Annelinna ja Haapsalu Vene gümnaasium 11 ainega. Kõige enam õpetatakse eesti keeles Tallinnas: 43 koolist 24-s. Esirinnas on Haabersti linnaosa, kus viiest koolist vaid ühes ei õpetata eesti keeles ühtegi ainet. Edukad on ka Lasnamäe koolid: 12 koolist õpetatakse ühte-kahte ainet eesti keeles seitsmes koolis. Kuid näiteks Sillamäel pole ühtegi kooli eeskujuks tuua ja Narvas on 13 kooli kohta vaid üks.
Lapikova sõnul pole direktoritel kerge valida, mis ainet eesti keeles õpetada, sest kaadrit pole lihtne leida. Valitakse need ained, mida õpetajad on võimelised eesti keele õpetama. Enamasti on selleks eesti keele kõrval eesti kirjandus, nooremas kooliastmes kodulugu ning gümnaasiumiastmes muusika- ja kunstiõpetus. “Loodusaineid ja matemaatikat valitakse vähe. Kui, siis õpetatakse vaid eestikeelset terminoloogiat,” teab Lapikova.
Loksa Vene Gümnaasiumis õpetatakse juba praegu eesti keeles 60% ainetest. Kooli direktori Galina Nikitina sõnul on kakskeelse traditsiooniga väikelinnas kergem eestlastest õpetajaid leida. Eesti keeles õpetatakse eesti keelt kui riigikeelt ning eesti kirjandust ja kodulugu. Estica-tsükkel haarab 16 ainetundi ehk 15,2% õppekavast. Russica hõlmab vene keelt ja kirjandust ning Venemaa ajalugu ja geograafiat, mis põhi- ja valikainetega kokku teeb 17 ainetundi ehk 16,2%. Kui muukeelse õpetuse ossa lugeda veel 14 tundi võõrkeelt (inglise ja saksa keel), jääb vene keeles õpetamiseks umbes 10 tundi. Kas kasutada need matemaatika või loodusainete tsükli tarbeks, jääb kooli otsustada. Nikitina arvates pole seaduse täitmises midagi ilmvõimatut, kui vaid õpetajaid leiduks.
Ometi kinnitasid nii Mustamäe kui ka Kopli vene koolide direktorid, et eestlasest muu aine õpetaja (peale eesti keele) nii lihtsalt vene kooli ei tule. Peab oma noored ja agarad õpetajaid ümber õpetama. Et õpilaste arv väheneb lähiaastatel nii eesti kui ka vene koolides, on eesti koolide õpetajatel enne töötuks jäämist ja uue ameti õppimist käepärast viimane variant – minna tööle vene kooli.
Lapsi vähe, koole palju
Praegu õpetatakse lapsi vene keeles 119 üldhariduskoolis üle Eesti. 19 neist koolidest on kakskeelsed – õppetöö toimub nii eesti kui ka vene keeles. Oluliselt on vähenenud õpilaste arv vene koolides. Kui veel 1991/92. õa õppis neis 79 691 õpilast, siis tänavu vaid 57 685 – 27,2% üldhariduskoolide õpilaste arvust Eestis. Natalja Lapikova sõnul on haridusministeerium prognoosinud, et 2007. aastaks võib vene koolide õpilaste arv tänasega võrreldes veel poole võrra väheneda. See tähendab, et paljude õpetajate järele kaob vajadus, õpetajad kaotavad töö või peavad ümber õppima.
“Kõigepealt satuvad löögi alla algklassiõpetajad, sest kooli tuleb järjest vähem lapsi. Kooli arengukava koostades peab direktor kavandama õpetajate ümberõpet. Juba praegu pole paljudel algklassiõpetajatel normkoormust, aga koolijuht ei tihka neid koondada. Meie inspekteerimised näitavad, et tihtipeale direktor nii kaugele ette ei mõtle ja õpetajad ehmuvad alles siis, kui meie häirekella lööme ja kvalifikatsiooninõuete eiramist märkame. Samas töötavad mitmed õpetajad suure koormusega, mistõttu võib kannatada tundide kvaliteet,” ütles Lapikova.
Peainspektori arvates peaksid kooli omanikud, s.o omavalitsused seoses õpilaste arvu kahanemisega koolivõrku korrastama, sest paralleelklassideta gümnaasiumiastmes ei saa kõik õpetajad nõutavat tunnikoormust. “Tallinnas, Tartus ja Narvas domineerivad venekeelsed gümnaasiumid, põhikoole on vaid üksikuid. Suurtes magalarajoonides asuvad gümnaasiumid tihti üksteisest kiviviske kaugusel.”
Järelikult sõltub kooli arengukava ka omavalitsuse arengukavast ning mõnel juhul ka mitme omavalitsuse koostööst, kui mõnes vallas või linnas polegi võimalik venekeelset haridust omandada. “Näiteks on Ida-Virumaa ja Jõgeva maakond leppinud kokku, et Lohusuu ja Vask-Narva ning teiste Ida-Virumaa lõunapoolsete omavalitsuste vene lapsed saavad õppida Mustvee 2. Keskkoolis. Ka see on arengukava.”
Muudatused seadustes
Kooli arengukava koostades peab arvestama ka muudatustega seadusandluses. 1. jaanuarist 2002 rakenduv uus “Töö- ja puhkeaja seadus” toob muudatusi ka õpetajate ja kasvatajate töösuhteisse. Koolijuhid peavad seadusemuudatustega arvestama, kui hakkavad uue õppeaasta eel pedagoogide töökoormust reguleerima. “Lähiajal jõuab haridusministeeriumist koolidesse nii seaduse muudatusi kui ka rakendamist selgitav abimaterjal,” lubas HM-i üldhariduse osakonna nõunik Kai Võlli. “See peaks koolijuhti abistama seaduse rakendamisel, nii et koolide ja õpetajate olukord ei halveneks.”
Alusdokumendid
Oluliseks dokumendiks pidas Võlli kooli põhimäärust, mis määrab kindlaks personali ülesanded ja kohustused. Samas fikseeritakse tööeeskirjad, ametijuhendid ja töölepingud. Kooli põhimääruse kinnitab kooli omanik ning määrust võib vajadusel muuta.
“Kui kooli arengukava üheks olulisemaks osaks – järelevalvekeeli kooli passiks – on põhimäärus, siis kooli õppekavas etendab seda osa õppekava üldosa,” kinnitab Lapikova.
Kai Võlli sõnul on kooli õppekava õpingute alusdokument, mis töötatakse välja riikliku õppekava alusel ning mille järgi valmivad õpetajate töökavad. Õppekava täitmiseks kasutatakse neid õpikuid, töövihikuid ja -raamatuid, mille HM on kinnitanud. “Lisaks on veel õpikud ja tööraamatud, mida õpetaja võib kasutada, aga mida ei saa sundida õpilasi välja ostma. Sama kehtib ka koolis kasutatavate Vene Föderatsiooni õpikute kohta,” selgitas nõunik ja märkis, et kooli arengukavas peab olema märge selle kohta, millised õpikud ja raamatud peavad olema kooli raamatukogus ning sätestatud ka raamatukogu komplekteerimise kord.
Kooli arengukava peab kajastama ka koolikohustuse täitmise nõudeid ning meetmeid koolist välja langemise ennetamiseks. “Õpilase erikooli suunamise või temale võimetekohase õppekava määramise õigus on ainult nõustamiskomisjonil. See ei kuulu kooli direktori ega õppenõukogu võimupädevusse,” kinnitas Kai Võlli.
Kooli arengukava koostamine eeldab tihedat ja usalduslikku koostööd kohaliku omavalitsusega ning peaks olema kogu valla (linna) arengukava üks osa paikkonna elu edendamisel. Kuid paljud koolijuhid on nõutud: haldusreform on takerdunud ja valdadel puuduvad konkreetsed arengukavad. “Meie elame aastakaupa,” väitis ühe maakooli direktor.
“Kooli arengukava ei saa kunagi valmis. Nagu täiendatakse ja uuendatakse kooli õppekava, nii nõuab kiirelt arenev aeg ka kooli arengukava pidevat täiendamist ja uuendamist,” lohutas koolijuhte Kai Võlli.

Samal teemal: Mis on arengukava koostamisel oluline?

Valeri Novikov,
Tallinna Läänemere Gümnaasiumi direktor:
“Kooli areng oleneb õpilaste arvust ja õpetajate kvalifikatsioonist. Kuid laste arv väheneb ka Lasnamäel. Kui veel kaheksa aastat tagasi õppis meie koolis üle 2000 õpilase, siis praegu vaid 1585. Toona avati meil üksteist esimest klassi, tänavu lõpetab põhikooli seitse ning abituuriumi kaks klassitäit. Käesoleval õppeaastal on meil veel kolm esimest klassi, millest ühes – Kanada projekti järgi avatud keelekümblusklassis õpitakse eesti keeles. See on meie kooli arengukava üks trumpe. Kahjuks ei tea veel, mitu esimest klassi saame sügisel avada. Nii keelekümblusklassi kui ka tavaklassi oli aprilli lõpus esitatud vaid tosin avaldust.
Õpilaste arvu vähenemine tähendab õpetajate koondamist. Mullu koondasime kümmekond õpetajat ja tänavu tuleb see raske otsus langetada umbes samas suurusjärgus. Just algklassiõpetajatele pole meil enam tööd pakkuda. Noortel inimestel on lihtsam uut tööd leida ja ümber õppida, ent kahju on juba aastates õpetajatest. Mida kasvõi keeleõpegi neile tähendab, tean omast käest – nõukogude ajal enne Alzeeriasse matemaatikaõpetajaks kandideerimist õppisin aasta Moskvas prantsuse keelt. Praegu pean kahjuks tunnistama, et 16 aastat tagasi õpitu kipub ununema, sest puudub keelepraktika. See käib ka meie õpetajate eesti keele kasutamise kohta.
Tean, et paljud koolijuhid pole minuga nõus, aga mulle meeldis sotsioloog Ivi Proosi ettepanek lisada venekeelsele gümnaasiumile üks kooliaasta eesti keele paremaks omandamiseks. Eesti ja vene kool pole ju võrdsetes tingimustes. Eesti koolis hakatakse inglise või saksa keelt õppima 2. klassist, vene koolis õpib laps sellel ajal eesti keelt ja alustab muude võõrkeelte õppimist alles 6. klassis. See pole aus konkurents!
Olen nõus Natalja Lapikovaga, et iga vene kool ei pea olema ilmtingimata gümnaasium. Mulle imponeerib Kanada koolisüsteem. Seal on täiesti omaette 6-klassiline algkool, progümnaasium ja gümnaasium. Eriti oluliseks pean 7.–9. klasside omaette õpetamist, sest see on raske üleminekuiga.
Mis puutub keeleõppesse, siis loodan suurt edasiminekut just keelekümblusklassidest. Meil on nad eeskujulikult sisustatud ja leitud ka tublid õpetajad. Ka püüame juba keskastmes anda mõnda ainet eesti keeles. Õpetaja Marina Mets teeb lastele eesti keeles selgeks matemaatika terminoloogia. Eesti kirjandust õpetab eesti keeles TPÜ-st meile tulnud Kirsti Mõisja. Häid eeldusi keelekümblusklassis töötamiseks on Anne Zeleznjoval. Tublisid õpetajaid on palju. Jätkuks vaid lapsi, keda õpetada.”

Muukeelne laps eesti õppekeelega koolis

Urve Läänemets

Venekeelsete gümnaasiumide üleminek eestikeelsele õppele aastal 2007 on tõsine lahendust vajav probleem. On ülim aeg püüda täpsemalt määratleda, mida selline muutus tähendab.
Integratsiooni Sihtasutuse algatusel viidi ajavahemikus 1. septembrist 2000 kuni 1. veebruarini 2001 läbi pilootuuring “Muukeelne laps eesti õppekeelega koolis”. Peaeesmärk oli katsetada koostatud küsimustiku sobivust selgitamaks, kuidas on vene laps kohanenud eesti koolis, mida tähendab eestikeelses koolis õppimine selle õpilase vanematele ja kuidas on muukeelsete laste olemasolu klassis mõjutanud õpetaja tööd. Teine eesmärk oli püüda määratleda, millised on muukeelsete laste kohanemisraskused eesti koolis, milliseid probleeme on tekkinud perekonnal seoses lapse õppimisega kodusest erinevas kultuurikeskkonnas ja millist koolitust ning abi vajab eesti õppekeelega kooli õpetaja tööks multikultuurses klassis. Kolmas eesmärk oli sõnastada mõned ettepanekud soovitustena edasiseks tegevuseks nii uurimistööde kui ka hariduskorralduslike muudatuste kavandamisel.
Osales 486 õpilast, 315 lapsevanemat ja 95 õpetajat Laagna, Kallavere, Kiviõli, Kohila ja Lüganuse gümnaasiumist. Koolid valiti eri paikadest ning eraldi kriteeriumina määras koolide valiku nende osalemine Integratsiooni Sihtasutuse toetatud projektides. Laagna gümnaasiumis töötab klass, mis on komplekteeritud õpilastest, kelle emakeel pole eesti keel. Selle töökorraldus erineb nendest koolidest, kus muukeelsed õpilased õpivad koos eestlastega.
Kui muukeelse kultuuritaustaga õpilane on otsustanud vahetada õpikeskkonda, paneb see uude olukorda ka tema vanemad, samuti eesti õppekeelega koolide õpetajad, kes peavad arvestama multikultuurse klassiga.
Järgnevalt väljavõtteid uuringu tulemustest.
Miks tullakse eesti õppekeelega kooli?
44% küsitletuist märkis põhjuseks võimaluse õppida eesti keelt, 14% asjaolu, et see on kodule lähim kool, 8% vastanuist tegi seda vanemate soovil ja 20% jättis küsimusele vastamata. 6% nimetas põhjuseks, et lihtsalt õppida, 2% vastanuist väitis, et tuli eesti õppekeelega kooli omal soovil, 1%-l vastanuist olid selles koolis sõbrad või oli olnud ebameeldivusi vanas koolis ja 4% arvas, et kool, kuhu ta on tulnud õppima, on lihtsalt hea kool. Võimalik, et integratsiooni ainsa tegurina nähakse eesti keele oskust, mõistmata selle laiemat konteksti, ja sageli tullakse eestikeelsesse kooli täpsemate kaalutlusteta või põhjustel, mida ei soovita avaldada.
Ilmselt on mitmed eesti õppekeelega koolid osanud korraldada oma õppetöö nii, et see on muukeelsele lapsele jõukohane. Nendes koolides on hea ja toetav õhkkond, õpetajad oskavad suhelda erineva kultuuritaustaga õpilastega. Vaatamata mõningatele kohanemisraskustele, nimetatakse nende koolide puhul rohkem positiivseid momente kui toimetulekuprobleeme. Kooli muudavad küsitluse põhjal meeldivaks õpetajad (30%) ja kaasõpilased (21%), kelle sõbralikust suhtumisest oleneb palju. Toetav õpikeskkond aga vajab senisest suuremat tähelepanu.
Raskemad õppeained
Kõige raskemaks õppeaineks peeti eesti keelt, järgnesid füüsika ja loodusõpetus. Vähem raskeks peeti inglise keelt ja ajalugu. Järelikult on probleeme eelkõige mõistetihedate loodusainetega, ei tunta põhiterminoloogiat. 39% küsitletuist märgib, et neid abistavad probleemide korral vanemad, 23% juhtudel õpetaja, 15% vastanuist saab abi sõpradelt ja 11% teistelt pereliikmetelt. 2%-l küsitletuist on koduõpetaja ja 1% leiab ise abi raamatutest. Tähelepanuväärne on fakt, et vaid 4% küsitletud õpilastest ei vajanud abi. Õpetajate suur osatähtsus abiandjate hulgas viitab sellele, et nende poole söandatakse pöörduda ja õpetaja ka aitab. Probleemiks võib aga kujuneda õpetaja tunnivälise töö maht, kui muukeelseid õpilasi on klassides arvukalt.
Küsisime, mida õpilased tahaksid näha koolis teisiti. 30% küsitletuist jättis sellele vastamata, 19% soovib näha meeldivamat keskkonda, 15% on rahul sellega, mis on. 12% küsitletuist soovib muutusi koolikorras, 8% tahaksid rohkem üritusi, 7% soovib, et korraldataks rohkem ekskursioone Eestis ja 2% tahaks, et koolis antaks vähem õppida. 4% soovib, et õpetajad arvestaksid õpilastega.
Tundub, et õpilased kas ei söanda või ei oska teha ettepanekuid koolielu meeldivamaks muutmiseks. Selgusetuks jääb, kas muutused koolikorras tähendavad muutusi kooli tasemel või kogu riiklikus koolikorralduses. Samas on õpilastel positiivne huvi Eesti vastu. Soovitakse ekskursioone Eestisse, mitte välismaale. Ilmselt vajab suuremat tähelepanu klassiväline tegevus jm huvitegevused koolis.
Emakeele kasutamine
Sõpradega suhtlemisel domineerib vene keel, kuid eesti keele osakaal on kasvanud, mis viitab ka sellele, et rohkem on hakatud sõbrustama eestlastega. Kõige rohkem loetakse eestikeelseid raamatuid, järgnevad filmid ja telesaated, ajalehed ja ajakirjad. Raadio roll on praktiliselt olematu.
Torkas silma et muukeelsete laste lugemise maht on endiselt suur ja tasakaalus TV jälgimisega, kuid üllatavalt vähe vaadatakse muusikasaateid.
Vene keelt arvati vaja olevat eelkõige sugulastega suhtlemiseks (43%), 28%-l sõpradega suhtlemiseks, 19%-l lihtsalt keeleoskuse pärast, 3% vajab vene keelt säilitamiseks emakeelena ja 2% rahvusliku identiteedi säilitamiseks. Vanema põlvkonna eesti keele oskus on mõistetavalt väike, kuid toodud protsenti võib tõlgendada ka kui võõrandumise algust oma perest ja sugulastest. Suhteliselt palju on neid, kes mõistavad vene keele instrumentaalset väärtust kultuurikanalina ja võib-olla ka tulevase töö tarbeks (peavad vajalikuks osata keele enese pärast). Sõprade ringis on rohkem multikultuurset seltskonda, sest vene keel on suhtlusvahendiks vaid ca kolmandiku ulatuses. Rahvusliku identiteedi ja emakeele väärtustamine on jäämas tahaplaanile. 79% vastanuist arvas, et suudavad edasi õppida eestikeelses ülikoolis, 2% leidis, et ei suuda, vastamata jättis 19%.
Õpetajate küsitlus
36% vastanuist on õpetanud muukeelseid õpilasi üle 10 aasta, viis aastat on õpetanud 35% vastanuist, 5% jättis vastamata. Esimest aastat õpetas 8% vastanuist ja 1–2 aastat oli õpetanud 16%. Multikultuurses klassis õpetamise laienemist võib täheldada viimase viie aasta jooksul, mis omakorda võib viidata õpetajatepoolsele huvile, nt lisatasude maksmine, projektid jt. 85% õpetajaist on spetsiaalse ettevalmistuseta ja vaid 15% on mingit koolitust saanud (valdavalt lühikursustel).
Õpetajate ettevalmistus tööks multikultuurses klassis pole kaugeltki piisav. Täienduskoolituses ja ümberõppes, samuti põhikoolituses on vaja kõnealune küsimus lahendada eeskätt keeledidaktika, sotsioloogia ja kultuuriteadmiste osas. 54% küsitletuist arvab, et tundideks valmistumine tööks multikultuurses klassis võtab rohkem aega, 32% arvas, et ei võta ja 14% jättis sellele vastamata.
Küsisime, millist täiendavat kooli abi vajavad muukeelsed õpilased. Kurb, et põhiliselt nähakse abi vaid eesti keele tundide arvu suurenemises. Ka praegust tundide arvu saab tulemuslikumalt kasutada, kui töötada välja eesti keele kui võõrkeele õpetamise didaktika alused ja korrastada ainekavad, arvestades õppija lähtekeelena vene keelt. Ilmselt oleks abi ka eri ainete terminite sõnastikest, kus lisaks eesti- ja venekeelsetele vastetele võiksid olla ka inglis- ja saksakeelsed. Kuigi abiõpetajate kasutamine on seni eesti koolikultuuris tundmatu nähtus, vajab uurimist, kuidas seda on mujal kasutatud ja millisel kujul võiks seda rakendada meie tingimustes.
60% õpetajatest väitis, et väsib multikultuurses klassis õpetades rohkem. Seega võiks kaaluda normkoormuse reguleerimist vastavalt muukeelsete õpilaste arvule klassis või vähendada selliste klasside õpilaste piirarvu. Samuti peaksid õpetajate täienduskoolituses olema vastavad kursused.
57% vastanud õpetajaist hindas kasutatava õppevara heaks, puudulikuks hindas 22% ja rahuldavaks 3%, Neid õpetajaid, kes soovivad oma kogemusi kolleegidega jagada, on vaid 13%, 55% ei soovi ja vastamata jättis 32% küsitletuist. Õpetajad on väga tagasihoidlikud ja kriitilised iseenda suhtes. Meedias on vahendatud sagedamini keelelaagrite jm projektiürituste korraldamist, nn igapäevase õppetöö otstarbekas korraldus pole pälvinud tähelepanu, ammugi siis väärtustamist. Ühekordsed ettevõtmised aga ei taga süsteemset ja tulemuslikku õpet.
Koolis töötab suhteliselt eakas kaader, mis seab piirangud edasistele arengutele ja hariduspoliitiliste otsustuste rakendamisele. Põhjusi tuleb otsida pedagoogi sotsiaalse staatuse allakäigust ning segadusest õpetajakoolituses. Kui arvestada asjaoluga, et 20– 25-aastasel inimesel (neid oli küsitletute hulgas ca 25%) ei saa veel olla õpetajatööks vajalikku kogemust ja sageli pole ka lõpetatud kõrgharidust, on ilmselt põhjendamatu loota, et nad suudaksid juba lähiaastail töötada tulemuslikult nii kiiresti muutuvas ja eklektiliselt toimivas süsteemis, nagu seda on Eesti üldharidus.
Lapsevanemate seisukohad
Lapsevanemad leiavad, et eesti õppekeelega koolis on muukeelsel lapsel otstarbekam õppida algklassidest alates. Keskkooliklassides õppimist keskpärase või ebapiisava eesti keele oskusega ei peeta mõistlikuks kartuses, et teadmised teistes õppeainetes jäävad kesiseks. Suur osa muulastest on orienteeritud Eestisse jäämisele, millega tuleb arvestada ka tööturu arengute prognoosimisel. Kui 64% vastanuist tähtsustab keeleoskust, siis tähendab see soovi edaspidi aktiivselt lülituda Eesti poliitikasse, majandus- ja kultuuriellu.
Valdavalt pole lapsevanemad märganud erilisi kohanemisraskusi või ei taha seda tunnistada.
23% lastevanemaist leiab, et laps iseseisvalt oma koolitööga toime ei tule ja vajab järeleaitamist. See viitab tõsistele kohanemisprobleemidele. Kõige rohkem abi on vaja eesti keele ja matemaatika õppimisel, järgmisena nimetati füüsikat, inglise keelt, ja loodusõpetust. 71% vanematest suudab oma lapsi koolitöös aidata, 27% aga märkis, et on kasutanud koduõpetajate abi.
Suhtlemine kodu ja kooli vahel pole piisav. Puudub alus eesti ja vene õppekeelega koolide klassijuhatajate töö võrdlemiseks, sest vastavad uuringud puuduvad ja igas koolis on kasvatustöö korraldatud isemoodi. Eraldi tähelepanu väärib klassijuhataja töö mitmekultuurilises klassis. Tänaseni pole vastavaid materjale välja töötatud.
Veelgi vähem suheldakse aineõpetajatega: 47% vastanuist ei tee seda kunagi, harva suhtleb 35% ja vaid 3% küsitletud lapsevanemaist väidab aineõpetajatega sageli kohtuvat. Ent isegi juhul, kui õpijõudlus on rahuldav, oleks vaja omavahel suhelda, et selgitada välja valdkonnad, kus laps on andekas, ja teha tulevikuplaane lapse potentsiaali maksimaalseks arendamiseks.
Uurida võiks õpistrateegiate ja kultuurikonteksti omavahelisi seoseid.
Kogusime materjali ka venekeelse meedia kaasabil. Ajaleht “Molodjoz Estonii” küsis oma lugejailt, millistest kaalutlustest lähtuvalt valivad lapsevanemad oma lastele kooli ja mida teatakse (arvatakse) eesti ja vene õppekeelega koolidest ning üldhariduse kvaliteedist Eestis. Ajalehe vahendusel esitatud kaheksale küsimusele vastas 40 lapsevanemat, kel oli hulk põhjusi eelistada vene õppekeelega kooli. Arvatakse, et emakeeles on haridust kergem omandada ja omandatud teadmised sügavamad. Ka identiteeditunnetuse ning rahvuskultuuri ja keeleoskuse säilimist peetakse väga oluliseks.
Lapsevanemad on laste rahvusliku identiteedi ja peresuhete säilimises üldiselt optimistlikult meelestatud, kuid üle veerandi küsitletuist on puutunud kokku probleemidega ja tajuvad võõrandumist. Tuleks uurida, millist koolitust vajaksid lapsevanemad, kui nende lapsed astuksid kõik eesti õppekeelega kooli.
Oluline on mõista, et tuleb koguda ja uurida arvamusi mõlemalt poolt – nii nende, kes toetavad vene õppekeele kärpimist gümnaasiumiastmes alates 2007. aastast, kui ka nende, kes seda ei tee või peavad sellise otsuse rakendumist ebareaalseks.
Ettepanekud
– Luua eesti keele kui võõrkeele õpetamise didaktika vene keelest kui õppija emakeelest (või põhiliselt kasutatavast suhtluskeelest) lähtuvalt.
– Kavandada eesti keele kui võõrkeele õpetamise kontseptsioon ning sellest lähtuvad ainekavad üldhariduskooli eri astmetele.
– Kavandada õpetajate põhi- ja täienduskoolitus, mis võimaldaks eesti õppekeelega koolide õpetajatel tulemuslikult töötada multikultuurses klassis ja vene õppekeelega koolide õpetajatel vahendada eri ainete erialast põhiterminoloogiat ka eesti ja inglise keeles.
– Koostada ainete terminoloogialoendid eesti, vene, inglise ja saksa keeles. See hõlbustaks ka gümnaasiumiõpingutele järgnevaid õpinguid.
– Kavandada lastevanematele koolitus, mis hõlbustaks muukeelse lapse kohanemist eesti õppekeelega koolis.
– Määratleda klassijuhatajate roll töös multikultuurses klassis ning viia sisse vastav kursus õpetajate põhi- ja täienduskoolitusse.
– Kavandada ulatuslik arutelu vene õppekeelega üldhariduskooli arengu teemadel ning analüüsida ka võimalikke eestikeelsele õpetusele ülemineku alternatiive gümnaasiumiastmel, sest vaja on vältida peresuhete halvenemist ning võõrandumist.
– Eurodimensiooni rakendumine Eesti hariduses peaks võrdselt haarama nii eesti kui ka vene õppekeelega koole.
– Kavandada ja rakendada monitooringusüsteemid, mis jälgivad vene õpilaste koolivahetust ning eesti keele kui riigikeele õpetamise arengut.
– Arendada tihedat koostööd rahvuslike kultuuriseltside ja vene haridustöötajate organisatsioonidega ning meediakanalitega, et paremini koguda ja edastada positiivsete hoiakute tekitamiseks vajalikku infot ning arendada laiemat diskussiooni vene keelt kõneleva elanikkonna hariduse küsimustes.

*

Need olid pilootuuringu tulemused. Ilmselt on probleem tervikuna keerulisem, mistõttu peaks kaaluma, kas kõiki omas ajas tehtud poliitilisi otsuseid saab ja on otstarbekas rakendada. Kui tahta midagi rakendada, tuleb see korralikult ette valmistada.

Mari läheb iga päev rõõmuga kooli

Sirje Tohver

Õpetaja Mari Reimand: “Minu esimesed õpilased olid kolmanda klassi juntsud. Kui nad neljandasse jõudsid, küsiti, kas ma ei tahaks nende klassijuhatajaks hakata. Jäin nõusse, sest lapsed olid mulle hirmsasti meeldima hakanud. Nüüd hakkavad nad juba üheksandat klassi lõpetama.” RAIVO JUURAKU foto

Õismäe Humanitaargümnaasiumi noore inglise keele õpetaja Mari Reimandi elukäik mahub paari lausesse. Õppinud ise samas koolis, kus nüüd õpetab. Lõpetanud kaugõppes TPÜ infoteaduste osakonna, omandanud põhikooli inglise keele õpetaja lisaeriala ja läbinud pedagoogikakursused kutseta õpetajatele. Nii kaua, kui mäletab, on ta elu olnud kooliga seotud.
Kui ema Õismäele õpetajaks läks, pani ta mind samasse kooli nullklassi. Nüüd töötan ise seal, ikka koos emaga. Kui olin õpilane, teadis ema minust sajaprotsendiliselt kõike, ja teab ka nüüd, mil olen tema kolleeg. Mul ei ole kunagi tema ees saladusi olla saanudki.
Kooli ajal ei valmistanud mulle peavalu, et mu ema on õpetaja. Minu kodu oli alati sõpradele avatud, klassikaaslased said siis ja saavad ka nüüd minu emaga väga hästi läbi. Pigem on probleemiks olnud emaga koos töötamine. Et ta on õppealajuhataja, pean talle tahes-tahtmata oma tegemistest aru andma. Ema tahab, et tema laps oleks hästi tubli, ja nõuab minult rohkem kui teistelt. Saan päris tihti pahandada. Koolis käitume me siiski eelkõige kolleegidena ega rõhuta perekondlikke suhteid. Usun, et paljud õpilased ja nooremad õpetajad isegi ei aima, et me sugulased oleme. Mul on ju teine perekonnanimi ja ega me välimuseltki sarnased ole.
Kas unistasid ema eeskujul juba lapsena õpetajaametist?
See oli viimane asi, millest ma unistanud oleksin. Selleks oli see amet mulle liiga tuttav. Kogu minu elu on olnud risti-rästi kooli ja õpetajatega seotud. Kui ema töötas 46. koolis algklassiõpetajana, võttis ta mind vahel tööle kaasa. Mäletan, kuidas ma juba kolmeaastasena õpetajate toas istusin ja tunniplaani vahtisin.
Kõik ema sõbrannad olid õpetajad, peaaegu kõik minu sõbrad õpetajate lapsed. Mina tahtsin midagi hoopis muud. Ootasin pikisilmi päeva, mil saaksin koolist lahti ega peaks sinna enam oma jalga tõstma.
Lapsena oli minu kinnisidee arheoloogiks saada. Jõelähtmes avastati just siis kivikalmed. Teel Kaberneeme suvilasse käisime sealt tihti läbi ja korjasime konte-hambaid plastmasskaussidesse, mis kohapeal leidude tarbeks välja olid pandud. Tõin sealt ühe 5000 aasta vanuse kondi kojugi. Senimaani hoian alles. Tollal tahtsin hirmsasti Egiptusesse minna. Kogusin vaaraode pilte. Kui mõnes ajakirjas oli Egiptusest juttu, tõusid mul juuksed suurest huvist peas püsti.
Kaberneemes oli väike raamatukogu, kus käisid ainult omainimesed ja kus oli väga mõnus olla. Käisin seal suvel abiks ja ühel hetkel tekkis mõte, et olen sündinud bibliograaf. See mõte ei jäänud tühipaljaks unistuseks – läksin TPÜ-sse bibliograafiat õppima.
Kooli sattusin juhuslikult – haiget õpetajat asendama.
Räägi oma klassist.
Olen tavaklassi juhataja, aga kõik õpetajad ütlevad, et mul on eriline klass – väga õpihimulised lapsed. Kui teatan neile, et tund jääb ära – õpetaja on haige või kursustel –, ei hüüa nad hurraa nagu enamik teisi klasse, vaid küsivad, millal tund järele tehakse. Eriti nõudlikud on nad siis, kui tegemist on eksamiainega. Meil ei tulnud isegi Rootsi-ekskursioonist midagi välja, sest lapsed ei tahtnud koolist puududa. Ometi on nad just praegu eas, kus sageli kipub õppimine tagaplaanile jääma ja võivad tekkida käitumisprobleemid.
Minul pole oma õpilastega tõsiseid probleeme olnud. Tean, et riidlen nendega rohkem, kui peaksin, sest tahan, et nad oleksid tublid ja eesrindlikud, et teised õpetajad neid kiidaksid. See pole meie häid suhted seganud. Ma ei mäleta ühtki tõsisemat konflikti. Küllap on nad aru saanud, et kriitika on olnud asja eest. Kui ongi mingi pahandus, siis järgmisel päeval oleme ikka sõbrad.
Tean, et sellist klassi nagu minu esimene, enam ei ole ega tule. Kui nad lõpetavad, siis ma enam klassijuhatajaks ei hakka. Ma ei suudaks ühelegi teisele klassile nii tubli juhataja olla.
Kuidas sa lapsevanematega läbi saad?
Mul on lapsevanematega vedanud. Nendega rääkides läheb mul tuju alati heaks. Kui on mingi probleem, ei hakka nad oma last õigustama, vaid saavad asjast aru ja aitavad, kui vaja.
On lapsevanemaid, kel on kooli suhtes pidevalt pretensioone, kes pole kunagi millegagi rahul ja ootavad, et õpetajad nende eest lapsi kasvataksid. Tean, kuidas sellised võivad õpetajate tuju rikkuda. Laps on laisk, ei õpi, ei käi koolis – ja ikka on õpetaja süüdi. Õnneks pole minul ühtki niisugust. Saan vanematega hästi läbi. Seisame koos hea selle eest, et õpilased põhjuseta ei puuduks. Vanemad helistavad mulle õhtul koju, kui laps järgmisel päeval kooli ei saa tulla, ja teatavad kindlasti ette, kui koolivaheajale kavandatud reisile ka mõni koolipäev peaks kuluma.
Mida sa vabal ajal teed?
Suvel käin golfi, talvel keeglit mängimas. Pole ühtki teist sellist mängu, mis võib teha nii rõõmsaks, aga ka tohutult vihaseks ja kurjaks, nagu golf. Üks Soome abielupaar käib isegi golfiteraapias, sest mäng ajab kaasad metsikult riidu.
Alustasin golfiga eelmisel suvel ja võin liialdamata öelda, et ma pole kogu elu jooksul nii palju nutnud kui golfiväljakul, ega enda üle kunagi ka nii uhke olnud kui seal. Golfis on nii, et mida väiksema löökide arvuga palli auku saad, seda parem tulemus. Kui keegi saab hakkama kolme löögiga, aga mina löön 28 korda, läheb loomulikult närv mustaks. Algusega võrreldes olen oma tulemust 50 löögi võrra parandanud. See teeb rõõmu.
Mul on suur kirjavahetus. Minu emal on palju kirjasõpru Prantsusmaal, Jaapanis, Šveitsis ja mujal. Tema eeskujul võtsin esimese kirjasõbra, soomlase juba kümneaastasena. Alguses kirjutasime paar aastat inglise keeles, siis läksime soome keelele üle.
Panin oma nime ja aadressi paljudesse noorteajakirjadesse ja sain igal aastal mõne kirjasõbra juurde. Mul on neid Austraalias, Ungaris, Hongkongis, kus iganes. Kui ema palus oma jaapani sõbrannal minu nime ja aadressi sealsesse ajakirja panna, pani too ka minu pildi. Blondina äratasin tähelepanu ja hakkasin iga päev sadu kirju saama. Ei tea, mida postiljon võis mõelda, kui kirjad postkasti ära mahtuda ei tahtnud.
Ühe jaapani kunstniku ja programmeerijaga olen siiani kirjavahetuses. Mõlemad on ka Eestis käinud. Võin enda kiituseks öelda, et nende inglise keel on minuga suheldes tublisti arenenud. Tagasihoidlike inimestena ei söandanud nad alguses suudki lahti teha. Kui minusuguse lobamokaga harjusid, hakkasid julgemalt rääkima. Kuigi jaapanlased elavad kõige kaugemal, on mul nendega kõige lähedasemad suhted. Saan nendega rääkida asjadest, millest kodus rääkida ei saa, ja nad annavad niisugust nõu, mida eestlased kunagi ei annaks. Minu sõbrad on katoliiklased nagu paljud teisedki jaapanlased, peavad jõule ja lihavõtteid – seegi lähendab.
Yasuhiko on tõeline Eesti fänn. Ta õpib eesti keelt ja saab suhtlemistasandil juba päris hästi hakkama. Käib igal suvel siin ning tunneb Eestit ja Tallinna juba paremini kui mina. Oskab südalinnas inimestele ükskõik millisele tänavale teed juhatada. Muudkui uurib ja loeb, tunneb meie ajaloo vastu huvi. Jaapani Eesti sõprade klubi esimehena on ta Tokios kõigi Eestiga seonduvate sündmuste organisaatorite hulgas. Käib kõigil eesti kooride kontsertidel, on majutanud enda juurde Ellerheina ja meie poistekoori lauljaid.
Kõige huvitavam kirjasõber oli mul Hongkongis. Kirjutas, et võitleb viimse veretilgani kommunistliku Hiina vastu. Hiina-vastane meelsus oli seal üleüldine. Õitsvale kapitalistlikule riigile võis Hiina võimu alla sattumine jube olla. Pärast seda, kui see juhtus, pole ma talt enam ühtki kirja saanud.
Mida õpilased sellisest omapäraste hobidega ja patse kandvast õpetajast arvavad?
Koolis ma patse ei kanna, aga tänaval olen nagu iga teine noor. Käin ringi, kõrvaklapid peas, punun patsid või panen lillelised püksid jalga. Õpilased ei jõua ära imestada: “Õpetaja, teil on kõrvaklapid peas, õpetaja, teil on patsid, õpetaja, kas te tõesti kuulate punkmuusikat!? Kooli tulles olin keskkooliõpilastest kõigest neli aastat vanem, aga nemad ajasid silmad suureks, kui tegin samu asju, mis nemadki. Nagu peaksid õpetajad ainult kostüümides ja kõpskingades mööda linna käima ja klassikalist muusikat või Heli Läätse kuulama. Nagu nad polekski tavalised inimesed ega tohiks end vabal ajal hästi tunda, lõbusate ning meelepäraste asjadega tegelda.
Üks viga on õpetajatel küll. Neil on tunne, et kõik peavad neid igal pool kuulama. Kui tahan kellelegi midagi selgeks teha, tõstan häält ja hakkan eriti selgelt rääkima. Seltskonnas, kus pole ühtki õpetajat, võib selline käitumine kummalisena tunduda. Eriti siis, kui ma hoogu sattununa püsti tõusen ja hoogsalt zestikuleerima hakkan. Või kui me emaga teineteisest üle püüame rääkida. Võib ainult ette kujutada õpetajate tuba, kus 20 õpetajat vahetunni ajal üksteisest üle püüavad karjuda.
Kas sinu tulevikuplaanid on kooliga seotud?
Koolis on tore töötada. Praegu on mul jälle üks kolmas klass, kes mulle väga palju rõõmu teeb. Kui oled avastanud endas õpetajaande, kui suudad iga päev 100 lärmakat ja kõigest muust peale õppimise huvituva teismelise end vaikselt kuulama panna ja õppima saada, on väga hea tunne. Tean, et kaugeltki igaüks ei saa sellega hakkama. Kui sul juba selline anne on, kui kool, lapsed ja teised õpetajad meeldivad, kui lähed iga päev rõõmuga kooli, pole põhjust õpetajatööst loobuda.
Tõsi, et õpetaja saaks oma tööd rõõmuga teha ega peaks igapäevase toimetuleku pärast muretsema, peab tal olema toeks tubli abikaasa või kes iganes. Kui õpetaja tuleb kibestunult kooli ja teatab klassis vingus näoga, et ta ei peagi nii väikese palga eest õpilaste mula kuulama, on midagi väga korrast ära. Rääkimata sellest, et niisugune õpetaja ei ärata sümpaatiat, kannatab ka tunni kvaliteet.
Ka siis, kui peaksin äraelamise nimel mõnda tasuvamat tööd tegema, ei loobuks ma koolist päriselt miski hinna eest, nagu needki õpetajaid, kes käivad kümmekonda tundi andmas, hoolimata sellest, et tasu, mis nad selle eest saavad, on nende põhitöökoha paari päeva palk.

Kooliekskursioonist nii ja naa

Anu Mõttus

Kevadised teed kutsuvad... Kahjuks tuleb lastele vahel pähe pööraseid ideid. Suur vastutusekoorem paneb nii mõnegi õpetaja sügavalt mõtlema, enne kui ta taas kord järele annab õpilaste lunimisele mitmeks päevaks ekskursioonile minna.   Karta on, et mingit ühest valemit, mis igal juhul kõigi ebameeldivuste vastu aitaks, anda ei saa. Vast ainult programm nii tihedaks muuta, et aega igavlemiseks ja lolluste tegemiseks võimalikult väheseks jääks… Raivo Juuraku foto

“Ema, me läheme väljasõidule... kolmapäeval... terve kooliga. Kõigepealt me sõidame rongiga, siis läheme natuke maad jalgsi, siis ronime mäkke, istume maha, sööme võileibu ja vaatame vaadet, oh, kui õnnelik ma olen!”
See on Astrid Lindgreni Madlike, kes niisuguse vaimustusega oma elu esimesest kooliekskursioonist teatama tõttab. Tema väljasõit sai teoks üsna möödunud sajandi alguses. Ajad on muutunud, ekskursioonid aga õnneks jäänud. Ja kevad on teadagi väljasõitude kõrgaeg.
Jätame sedapuhku kõrvale reisid piiri taha ja püüame heita põgusa pilgu sellele, mis on meie oma kodumaises “väljasõidunduses” viimaste aastatega muutunud, mis samaks jäänud.
Raha
Kui sirvida juhuslikku valikut reisibüroode poolt koolidesse saadetavatest reklaamibuklettidest, saab teada, et ühepäevane reis Eesti piires läheb koolilapsele maksma keskmiselt 100–200, kahepäevane juba 500–600 krooni. Kui tegemist on meretaguse paigaga, tõusevad hinnad veelgi. Söögi eest tuleb enamasti eraldi maksta. Kes vaeva näha viitsib, leiab ka soodsamaid variante, iseasi muidugi, mille arvelt lastega reisides kokku hoida maksab.
135 õpilasega Mõniste Põhikool Võrumaal korraldab oma õpilasetele väljasõite kindlasti kaks korda aastas: ühepäevane ekskursioon sügisel ja kahepäevane kevadel. Lisaks üks või kaks teatrireisi, mille puhul samuti teele juhtuvaid vaatamisväärsusi külastamata ei jäeta. Kuna klassid on väiksed, jagatakse kool vanuse järgi kolmeks: kõige nooremad sõidavad läbi koduümbruse ja naabermaakondade põnevad paigad, vanemad rändavad juba kaugemale. Kahepäevase ekskursiooni hinnaks on õpilasele tavaliselt kujunenud 100–150 krooni, söök kaasa arvatud. Huvijuht Eda Tuvike kiidab bussifirmasid, kes õpilastele enamasti hinnaalandust teevad, ja teisi koole üle Eesti lahke võõrustamise eest (päris tasuta see tavaliselt küll pole, väljakujunenud taks olevat 10 krooni õpilase pealt) Mõniste Põhikool on liitunud ka noorgiidide liikumisega ning eelseisval reisil Pärnumaale kasutataksegi just nende teenuseid.
Et ka 150 krooni maalapsele väike raha pole, on selge. Kool on leidnud võimaluse toetada spordis, taidluses ja õppimises tublimaid, makstes vastavalt saavutustele kinni osa nende ekskursioonirahast. Kui pere on tõesti vaene, on sõiduks kasvõi valla kaudu toetust saadud. “Keegi, kes ise vähegi sõita tahab, meil rahapuudusel kaasa tulemata küll ei jää,” on huvijuht kindel.
Kõikjal asi muidugi nii läbimõeldult lahendatud pole. Suure linna suures koolis tihtipeale ei teatagi, miks keegi ekskursioonile tulemata jätab, kes toetust vajab ning kas ja kuidas seda saada võiks. On juba harjutud, et tühjaks jäänud kohad täidetakse lihtsalt paralleelklassi õpilastega...
Muide, preemiaekskursioonid pole siiski päris kadunud mujalgi ja erinevalt meediamaailmast ei too need koolis kätte mitte õnn, vaid töö. Nii näiteks korraldatakse Tallinna 37. Keskkoolis juba neljandat aastat tasuta reis 1.–6. klassi tublimatele õpilastele. Tänavu viib see iga klassi kolm millegi heaga hakkama saanud õpilast Kostivere karstialale.
Raha (või selle teenimisest põhjustatud vähese vaba aja) taha jäävad enamasti ka katsed õpilastele ja nende vanematele ühisekskursioone korraldada, mida siin-seal vähemalt algklassides on proovitud. Parimal juhul jõutakse ühise piknikuni linnaserval – aga eks ole tore seegi.
Reisifirmaga või “metsikult”?
Reisifirmaga on lihtsam, ütlevad õpetajad nagu ühest suust. Väljatöötatud marsruut, (loodetavasti) pädev giid ja jagatud vastutus. Kui paljud siseturismiga tegelevad firmad Eestis ka õpilasekskursioone korraldavad, ei tea vist päris täpselt keegi. Tuntumaid tegijaid on ehk kümmekond.
Hiljutisel messil “Matkamiks” korraldati küll põnev seminar teemal “Siseturism läbi hää ja läbi häda”, kuid ühtki õpilasekskursioone puudutavat ettekannet seal polnud. Võib olla maksaks seda mõtet tulevikus siiski kaaluda? Küllap oleks nii õpetajatel kui ka reisijuhtidel vastastikku üht-teist kasulikku soovitada.
Kui pisut üldistada siin-seal kõrvu jäänut, on pedagoogide kõige tavalisem etteheide giidile, et ei osata arvestada laste vanusega. Olgu siis häda selles, et algklassidele pakutakse liiga palju ja liiga tihedalt võõrsõnadega pikitud infot, või vastupidi, juba ennast suurteks inimesteks pidavate keskastme õpilastega püütakse visata nalja à la “ Kuhu me siis täna sõidame? Kas sõidame Pärnusse? Või sõidame hoopis Uugametsale? Öelge nüüd, lapsed!” Küllap oleks mõistlik õpetajal ja reisijuhil enne omavahel selgeks rääkida, millised on klassi huvid ja eelistused ning kui palju teavet teeveerde jäävate objektide kohta oodatakse. Muidu võib juhtuda nii nagu kunagi ühe Tallinna kooli tavaolukorras igati mõistliku klassiga, kes juba linnapiiriks giidi jutust (“Vaadake vasakule, Olümpia hotell!) nii põhjalikult tüdinud oli, et teda lihtviisiliselt mõnitama hakkas. Piinlik ja ebameeldiv kogemus kõigile osapooltele, sekkuma pidanud õpetajale iseäranis.
Õnneks leidub neidki turismifirmasid ja reisijuhte, kes mitte ainult et õpetajaga sõidu eelnevalt läbi arutavad, vaid ka tagantjärele helistavad ja küsivad, kuidas reisiga rahule jäädi.
Ettevaatlik võiks olla ka soovitusega: “Nüüd võite teha kõike, mida ise tahate!” Eriti kui territoorium, kus seda “kõike” teha lubatakse, on suur ja raskesti jälgitav. Lapsed on ettearvamatud. Üks väike linnapoiss arvas taluõuel niisugust soovitust kuuldes, et lubatud on ka kirvega puude langetamine. Sedapuhku juhtus küll õpetaja läheduses olema ning peavangutusest piisas olukorra lahendamiseks.
Hinnas on paigad, kus õpilastel võimalik ise mingis tegevuses kaasa lüüa, olgu see siis juba klassikaks saanud koolitund Palamusel, mere lihvitud klaasitükkide otsimine ja neile maalimine Käsmus või linnalapse paradiisid, kus põrsast sülle võtta ja kanale pai teha lubatakse. Õnneks lisandub neid iga aastaga, kuigi arenguruumi on ja ülemäära mugav pole selliste paikade käigus pidamine tegijale kohe kindlasti. Iga õpetaja teab, milline vasikate karjamaale laskmise meeleolu valitseb, kui klassitäis õpilasi kooliseinte vahelt vabadusse pääseb.
Vaatamata reisifirmade võidukäigule, on siiski alati neid, kes eelistavad jalgrattamatka või niisama metsikut telkimist. Kahjuks on rongiliikluse kadumisega keerulisemaks muutunud ka suure rattaseltskonna saamine mõnda kodust kaugemasse paika. Karta on, et enam kunagi ei kordu näiteks sõit päikesetõusu eelses hämaruses Topu rannast Haapsallu kella viiesele rongile, kui linnud sõna otseses mõttes röökisid laulda ja õunapuud õitsesid nagu meeletud. Nii õunapuud kui ka linnud on muidugi alles, ainult rongi, mille peale kiirustamiseks end nii vara maast lahti ajada, enam Haapsalust Tallinna ei sõida.
Tallinna Reaalkooli õpetaja Liis Aavaste, kel tänavu seisab õpilastega ees koguni kaks jalgrattamatka, nendib samuti kurba fakti, et eelmise aastaga võrreldes läheb nende tänavune rattaretk lastele maksma kolm korda rohkem, kuna rongipileti asemel tuleb tasuda bussi üür. Nii kõvad ratturid keskastme õpilased ju pole, et igale poole ise sõita jõuaks ja kaua sa siin Tallinna ümbruses ikka tiirutad. Pealegi on meie suured maanteed üsna ohtlikud ka täiskasvanust jalgratturile, lastest rääkimata. Aga kui väljasõidu eesmärk pole mitte niivõrd võimalikult suure hulga informatsiooni talletamine, kuivõrd klassikollektiivi liitmine ja lastele huvitava tegevuse pakkumine, siis on matkamine selleks igal juhul tõhusam kui bussiekskursioon.
Minu isiklikud kõige teravamad ekskursioonielamused kooliajast pärinevad Aegna saarelt. Tavaline kahepäevasena mõeldud telkimine venis siis planeeritust poole pikemaks, sest tõusnud torm ei lubanud ühelgi veesõidukil randuda. Ei mingit giidi, harivat programmi ega kaugeid tundmatuid paiku, aga põnevaid mälestusi kui palju...
Võru maakonna keskkonnaspetsialisti Rein Lepa sõnul on matkama minnes kõige lihtsam kasutada maastikukaitsealadel asjatundjate tähistatud matkaradasid. Kui tegemist on mehitatud kaitsealaga, kus inimesed pidevalt töötavad, nagu Lahemaa, Karula või Haanja, saab informatsiooni kohapealt, kindlasti on nõuandeid valmis jagama ka maakondade keskkonnateenistuste looduskaitse spetsialistid ning turismiinfopunktide töötajad.
Kui ilmtingimata tahetakse päris ise oma rada valida, peab küll hoolega kaarti vaatama. Riigimetsas kehtib meil igameheõigus, mis lubab seal kõigil liikuda, marju-seeni korjata ja telkida, probleeme võib aga tekkida siis, kui teadmatusest kellegi eramaale satutakse. Ja loomulikult tuleb kõik prügi, mis metsa viiakse, sealt ka tagasi tuua ning eriti ettevaatlik olla igasuguse tuletegemisega.
Väiksed lapsed, väiksed mured...
“Me peame veel rohkem seda vaadet vaatama, sest nõnda tehakse väljasõidul,” kinnitab Madlike.
“On see nõnda?” pärib Liispet.
“Jah, seda ütles koolipreili ja seda me hakkamegi kolmapäeval tegema. Kuigi poisid ütlevad, et nemad vilistavad vaatele, nemad tahavad muudkui nalja saada.”
Aga Madlike ja Liispet pole ju mõned poisid. Nemad silmitsevad vaadet kõigest väest.
Kes Lindgreni “Madlikest” lugenud, see teab, et kahe väikese tüdruku “väljasõit” kuurikatusele lõppes ühe jaoks neist õhulennu ja peapõrutusega. Kahjuks tuleb lastele pähe pööraseid ideid ja juhtub õnnetusi mujalgi kui raamatulehekülgedel. Just suur vastutusekoorem on see, mis nii mõnegi kooliõpetaja sügavalt mõtlema paneb, enne kui õpilaste lunimisele mitmeks päevaks ekskursioonile minna järele antakse. Veekogud, mis õpilasi magnetina enda poole tõmbavad, kes-teab-kust just lõkkeplatsi lähedusse sattunud lõhkekeha, vaatamata rangele keelule ikkagi bussi tagant teele tormavad jõmpsikad ning muidugi ajast aega teada tõdemus, et just klassiekskursioon on väga sobiv võimalus esimest (aga ka teist, kolmandat jne) korda alkoholi pruukida. Vaevalt on palju kesk- või vanema astme klasside õpetajaid, kellel kordki elus poleks tulnud pistmist alkoholimürgitusega.
Mida siis teha? Kõigi kotid enne väljasõitu läbi otsida? Piinlik, pealegi leiavad need, kel janu ikka väga suur, alati mingi võimaluse varusid täiendada. Potentsiaalsed korrarikkujad aegsasti maha jätta? Pole vist õigust kedagi juba ette süüdi mõista, lisaks näitab kogemus, et tõelise alkoholimürgituse saavad enamjaolt just need, kellest seda kõige vähem oodata oskad: n-ö korralikud esimest-korda-proovijad, kes oma mõõtu veel ei tea. On katsetatud sedagi nõksu, et võetud enne ekskursiooni kõigilt õpilastelt kirjalikud allkirjaga lubadused, et nad alkoholi ei pruugi. Kui õpetaja hiljem siiski poistelt õllepudelid avastas, sai ta oma etteheidetele vastuseks: “Kas te tõesti arvasitegi, et me seda tõsiselt mõtlesime? Te ju ometi teate, et mehed oma lubadusi ei pea!”
Süngevõitu lõpule vaatamata tahaks see lugu olla siiski ekskursioonil käimist toetav. Iga laps võiks ikkagi oma väljasõidu saada, nii nagu lõpuks sai Madlikegi, kes küll enda teada õige ekskursioonipäeva ahastades peapõrutusega voodis veetis: “Ema!” lõõtsutab Madlike. “Ema... me läheme väljasõidule... nüüdsama... kohe täna... kolmapäeval neil seda ei olnudki!... Koolipreili libastus trepiastmel, oi, kui õnnelik ma olen... tal oli ka peapõrutus... anna mulle termosega kakaod kaasa... kus mu madrusekleit on, ruttu, ema ruttu!”...

Kutsekooli nõukogu pakub tasuta teenust

ÜLO TIKK

Nii Riigikogu liikmed kui ka muud kõrged riigiametnikud panevad ettevõtete nõukogude ja juhatustes osalemise eest reaõpetaja kuupalga suuruse summa taskusse. Riigikoolide nõukogusse kuuluvad inimesed täidavad oma vastutusrikast ülesannet ühiskondlikus korras.
Haridusministri määrusega nr 18, 5. oktoobrist 1998 on kinnitatud kutseõppeasutuse nõukogu tegutsemise kord. Nõukogu on kutsekooli tegevust suunav kollegiaalne organ, kes kinnitab kooli arengukava, arutab kooli vara ja eelarvega seotud küsimusi ning kinnitab koolielu oluliste muudatustega seotud otsused.
Tööandjate, kohaliku omavalitsuse, HM-i kutsehariduse osakonna ning kooli õpilas- ja õpetajaskonna esindajatest moodustatud viie- kuni üheksaliikmelise nõukogu koosseisu kinnitab haridusminister kolmeks aastaks. Kooli direktor ja juhtkonna liikmed nõukogusse ei kuulu. Koos käiakse vähemalt kord kvartalis.
“Minu meelest võiksid kooli nõukogu esimees ja aseesimees mingitki tasu saada,” arvab Kuressaare Ametikooli direktor Neeme Rand, kelle sõnul teeb nende kooli nõukogu esimees, maakonna kultuuri- ja haridusosakonna juhataja asetäitja Meelis Kaubi oma ühiskondlikku lisatööd pingelise igapäevatöö kõrvalt suure vastutustundega. Sama meelt on Tallinna Transpordikooli direktor Raivo Pütsep. Ka nende kooli nõukogu liikmed oma põhitööga väga koormatud, kuid töötavad kohusetruult ka kooli nõukogus.
Vabatahtlikud
“Mina pole kunagi eeldanud, et ma nõukogusse kuulumise eest tasu peaksin saama. Kedagi ei saa ju sundida tasuta töötama ja inimene võib nõukogu koosseisu kuulumisest keelduda. Mina pean oluliseks seda, et meie liidu hotellid ja restoranid saaksid kvalifitseeritud kaadrit,” ütleb Kuressaare Ametikooli nõukogu liige, Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse liige Jaak Põldmaa. “Tihti kurdab tööandja, et kutsekoolides ette valmistatud oskustööliste kaader ei rahulda. Koolinõukogu töös osaledes saan rääkida kaasa klienditeenindajate ettevalmistamisel.” Põldmaa sõnul pole keeruline kord kvartalis Kuressaares käia. “Kui see töövaldkond mind ei huvitaks, poleks ma nõukogu töös osalemiseks nõusolekut andnud.”
Ka Tallinna Transpordikooli nõukogu liige, haridusministeeriumi eelarvetalituse juhataja Marju Sepp ei poolda nõukogu liikmete tasustamist. “Esiteks pole kooli niigi pingelises eelarves selleks raha ette nähtud ja riigil on raske ka lisaraha eraldada. Teisalt peaksid tööandjate esindajad ise olema huvitatud oskustööliste ettevalmistamisest ja kasutama võimalust oma sõna sekka öelda. Nõukogu töö eeldab koostööd kooli ja tööandjate vahel. Ma ei usu, et sümboolnegi tasu seda koostööd oluliselt ühes või teises suunas kallutaks.”
Töö ametikooli nõukogus
Kuressaare Ametikooli juhtkond saadab koosoleku päevakorra ning seda puudutavad materjalid nõukogu liikmetele aegsasti kohale. “Olen osalenud nii mõnegi koolinõukogu töös, kus selline eeltöö on tegemata ning koosolek kulgeb tühikäigul,” räägib Jaak Põldmaa.
Tallinna Transpordikooli nõukogu esimees, kooli vilistlane ja AS Edelaraudtee Veeremi peainsener Ivar Vahtramäe, kes osaleb kooli nõukogu töös juba teist koosseisu, ütleb, et nõukogu liikmetel on kooli arengukavast ja eelarve täitmisest alati täpne ülevaade. “Tööandja esindajana aktsepteerin kooli pürgimust hakata valmistama ette raudteeinsenere ja teisi keskastme juhte rakendusliku kõrghariduse tasandil.”
Põldmaa toetab Kuressaare Ametikooli kava hakata 2002. a lisaks oskustöölistele valmistama ette kutsekõrgharidusega toitlustus- ja hotelliteeninduse juhte ning turismispetsialiste. Niisuguse otsuse võttis nõukogu vastu märtsis ning saatis nõukogu esimehe ja kooli direktori allkirjaga esildise haridusministeeriumile.
Nõukogu sõna maksab
“On mõjusam, kui taotluse on läbi vaadanud ja kinnitanud kooli nõukogu,” ütleb Raivo Pütsep. “Nõukogu heaks kiidetud seisukohti peaks aktsepteerima ka järelevalve, sest nõukogusse kuulub haridusministeeriumi esindaja.” Pütsepa sõnul on nõukogu arvamus oluline kooli eelarvega seotud küsimuste otsustamisel.
Kutsehariduse osakonna korraldustalituse juhataja Raivo Niidase sõnul kuulub ta vähemalt tosina kutsekooli nõukogusse üle Eesti ja peab seda tööd oma igapäevatöö oluliseks osaks. “Kord kvartalis Kuressaarde või Jõhvi sõita pole probleem, kui koosoleku ajad varakult teada ja nõukogu esimees oma ülesannetesse vastutustundega suhtub,” arvab Niidas.
Paljudes koolides valitakse ja kinnitatakse veel enne õppeaasta lõppu kooli nõukogu uus koosseis. Neeme Rand Kuressaarest usub, et sinna ei pruugi nad enam valida kooli esindanud õpetajat ja õpilast. “Õpetajad võivad õppenõukogus oma seisukohti avaldada ning õpilasomavalitsuse arvamusega on kooli juhtkond alati arvestanud. Kui mingit koolisisest probleemi peab kooli nõukogu arutama, on see juhtkonna töö puudujääk,” arvab Rand ja leiab, et nõukogu ülesanne on langetada ennekõike strateegilisi otsuseid, aga mitte arutada kooli siseeluseiku.

Õpetaja väljendusoskus ja õppeedukus

TIIA LISTER, TPÜ TKO ja kutsehariduskeskuse suhtlemispsühholoogia lektor

Tõele näkku vaadates on meil kõigil, õpetajad kaasa arvatud, arenguruumi oma kutsemeisterlikkuse tõstmiseks. Kõrgkoolis on meile küll õpetatud, mida õpilastele õpetada, aga kuidas seda teha, selleks on algteadmistele vaja pidevat täiendust, sest koolisituatsioon muutub lausa iga päev.
Kuidas õpetaja peab käituma ja suhtlema, kuidas oma ainet esitama, reageerima erinevates situatsioonides, kuidas motiveerima, kiitma ja karistama – sellest “kapitalist” iga õpetaja kutsemeisterlikkuse, praktiliste teadmiste ja oskuste pagasis sõltub tema hakkamasaamine ka “raskete” lastega suheldes. Kui tal seda kapitali pole, peab ta iga kord uuesti jalgratast leiutama ja lootma oma sünnipärasele andekusele, teadmata, et praktilise suhtlemispsühholoogia õpikutes on lihtsad võtted aastakümneid kirjas. Niisuguseid õpetajaid on küllalt.
Õpetaja väljendusoskuse puudulikkus
Halb diktsioon, segane kõne, vaikne hääl, kiirustav ja paristav esituslaad, pinges ja närviline dialoog partneriga või lihtsalt lohakas ning ükskõikne kõnestiil. Pole raske mõista, et isegi parimas olukorras ja suurima püüdlikkuse puhul pole see õpetaja klassi ees võimeline ennast kuuldavaks ja arusaadavaks tegema. Seega on õpetaja eneseväljendusoskus ja õpilaste õppeedukus otseselt seotud.
On õpetajaid, eriti reaalainetes, kelle õpetatavates klassides on paljudel õpilastel halb õppeedukus. Tihti nähakse põhjust aine raskuses või klassi üldises õpimotivatsioonis, vahel ka tunni toimumise kellaajas ja klassi taipamisvõimes. Uue õpetaja tulek võib näidata, et probleem oli eelmise õpetaja oskustes.
Kuivõrd kooli juhtkond tajub õpetaja puuduliku väljendusoskuse ja halva õppeedukuse seost, on kooliti väga erinev. Psühholoogina tean, et lisanduda võib õpetaja oskamatus hoida distsipliini, konflikt klassi või mõne õpilasega, õpetaja stress.
Halb õppeedukus – õpetaja puudulik kutsemeisterlikkus
Teades tavapärase õpetajakoolituse sisu ja ainevaldkondi, lisaksin, et enamasti pole see ka õpetaja “süü”. Ettevalmistus – kuidas õpetada – on olnud vilets:
– puudub hääle kasutamise ja kõnetehnika alane ettevalmistus;
– suhtlemisoskus on välja arendamata;
– eneseregulatsiooni, stressi vältimise ja maandamise teadmisi ei ole viidud praktikasse jne.
Need kõik on õpitavad valdkonnad, mis peaksid õpetajale selgeks saama juba kõrgkooli ajal. Suhtlemispsühholoogia õpetajana võin öelda, et tihti õpetajad teavad oma puudujääke (“kõnelen liialt kiiresti”, “ma ei suuda klassist üle rääkida” jne), aga arvatakse, et sinna pole midagi parata.
Koolis oleme enamasti tavalise eesti pere ja kooli kujundatud, erilised “kuldsuud” ja “hõbekõrid” on pigem erandid kui reeglid. Vähestes peredes on ema-isa õpetanud ennast selgelt ja arusaadavalt väljendama. Viletsa eneseväljendusega inimese koolitee on kulgenud verbaalselt passiivselt. Nii saab läbi ka õpetajaks õppides. Koolis aga ootab õpetajat üks raskemaid auditooriume, eriti murdeealiste klassides.
Väljendusoskus on õpitav
Klassis ennast verbaalselt kehtestada on raske, õpetaja hääl peab maksvusele pääsema ja kõigile kuulda olema. Kommunikatsiooni põhireeglite mitteteadmine (õpetajate endi kommentaar) tekitab tunnis olukorra, mil õpetaja seletust ei kuulata ega ole kuulda ning ei saada aru instruktsioonidest. Õpetaja vastutab selle eest, et teda mõistetaks. Ka kurdi inimesega peab oskama rääkida, kui vaja.
Kui õpetaja ei räägi piisavalt valjult või vaikselt (nagu vaja just selles klassis), ei vali materjali selgitamiseks arusaadavaid sõnu ja lauseid, ei oska selgeks teha olulist, rõhutades oma seletustega arusaadava sõnumiga tervikut, siis on ainus lootus, et õpilane saab ise kodus aine selgeks ja ülesanded lahendatud. Alati kahjuks nii pole.
Õpetajate suhtlemispsühholoogia kursustel on olnud juhuseid, mil õpetaja ise ka ei saa aru oma jutust, mida ta hetk varem on “klassi ees” videokaamerasse rääkinud. Ja see on olnud “viisakas” auditooriumis, kursusel. Klassis lisandub lärm, õpilaste omavaheline suhtlemine, tunni kiire tempo, võib olla ka õpetaja stress. Et halva väljendusoskusega õpetaja tunnis hakkama saaks, peab ta olema spetsiaalselt koolitatud.
Mõne õpetaja halb väljendusoskus on koolis tavaliselt avalik saladus. On koole, kus õpilased on kirjutanud juhtkonnale avaldusi (enamasti küll tulemusteta) uue õpetaja saamiseks. Kahjuks saab võitu õpetajate ringkaitse kolleegi ümber. Konstruktiivsem oleks halva väljendusoskusega õpetajat koolitada. TPÜ täienduskoolituse osakonnas ja kutsehariduskeskuses on juba paar aastat võimalik osaleda kursustel (nt “Minu hääl ja kõne” jmt).
Hea õpetaja ei pea olema kuldsuu, oraator ega superväitleja, piisab, kui ta oskab end õpetajakutsele nõutaval tasemel väljendada ja nii olla eeskujuks kõigile vatrajatele, puterdajatele, kokutajatele, ee-tajatele, sosistajatele ja lukkus suudega õpilastele. Neid aga meil jätkub.

Võistlesid kokad ja kelnerid

Ülle Parbo, REK-i teeninduserialade ekspert

Kuressaare Ametikoolis toimusid üleriigilised riiklikud kokkade ja kelnerite kutsevõistlused kutseõppeasutuste õpilastele. Osales 14 kutseõppeasutust, võistles 50 õpilast. Õpilastest moodustati 10 viieliikmelist võistkonda, kuhu kuulus neli kokka ja üks kelner. Võistkond pidi etteantud toidukorvi põhjal valmistama kolme tunni jooksul piduliku vastuvõtu jaoks 11 nimetust suupisteid. Toidukorvi kuulusid enamasti eestimaised toiduained, nagu räim, mesi, piimatooted, broiler jt.
Õpilaste valmistatud toidud serveerisid kelneriõpilased Kuressaare linnuse kapiitlisaalis, kus toimus pidulik lõpetamine ja autasustamine. Ürituse peakorraldaja oli Kuressaare Ametikool toitlustusosakonna juhi Maret Õunpuu eestvedamisel.
Väga kasulik oli võistlus õpetajatele, kes said erialast koolitust ja vahetada kogemusi. Esindatud oli ka tööandjad, kuid huvi oleks võinud olla suurem.

Tagasivaade üldhariduskoolide tööõpetuse olümpiaadile

MART SOOBIK, üleriigilise tööõpetuse ainenõukogu esimees

Kolme ja poole tunniga valmistasid kõik poisid puidust küünlajala.

Tööõpetuse ainenõukogu korraldatud üleriigilise tööõpetuse olümpiaadi peaeesmärk oli väärtustada tööõpetust kui oskusainet, võrrelda õpitulemusi ning tunnustada parimaid ainetundjaid.
Õpilaste teoreetiliste ja praktiliste oskuste taseme najal saab teha üldistusi tööõpetuse praeguse olukorra ning edaspidiste suundumuste kohta.
Teooriavoor
Esimene olümpiaadivoor hõlmas 25 teooriaküsimust puidu-, metalli- ja elektrotehniliste tööde valdkonnast. Kokku võis saada 50 punkti. Vastata sai mitmeti: valida õige vastusevariant, nõustuda esitatud väitega, nimetada õige vastus või vastused, põhjendada vastust või lugeda jooniselt tulemust. Lisaks tuli osata käsitleda nihikut ja mõõta detaili pikkust, laiust ja läbimõõtu ning visuaalselt määrata puidu liike.
Vastuste analüüs näitas häid oskusi materjalide kasutamises, detailide mõõtmestamises, tehnilise joonise lugemises, elektrilise töövahendi kasutusvaldkonna rakenduses, metallisulamite koostise teadmises ja tööriista käsitsemises. Üllatavalt jäädi hätta viie enam levinud puiduliigi visuaalse määramisega. Vähem õigeid vastuseid said küsimused keermesliite tähistuse, ohutuskaitsete kasutuse, lõikeriistade terituse ning puidu- ja metallitreimise tundmises. Kesised olid teadmised elektrotehnikas, näiteks ei teatud laualambi pistiku kuumenemise kõige tõenäolisemat põhjust. Nn raamatuteadmised on õpilastel suhteliselt head, hätta jäädakse nende rakendamisega. Ka peaks põhjendamis- ja argumenteerimisoskus olema tunduvalt parem.
Praktiline töö
Praktilise töö ajaks olid oodatud töökotta ka juhendajad-õpetajad. Iga õpilane sai 12 mm paksusest männipuidust ligikaudu 250 mm tooriku, 45x45-mm ristlõikega, 110 mm pikkuse klotsi ja 6 mm ümarpulga, millest tuli pulk- ja tappliidet ning puurdekoori kasutades konstrueerida kvaliteetne puidust küünlajalg. Lubatud oli kasutada kõiki puidu käsitsi töötlemise riistu ja puurpinki avade puurimiseks. Kaasa võis võtta ka isiklikke töövahendeid, mida mõned õpilased aktiivselt kasutasid.
Puitmaterjali käsitsi töötlemise oskused olid head, töövahendeid käsitseti õigesti ja täideti ka ohutusnõudeid. Tööde dekoratiivne külg oli nõrk. Õpetajad peaksid pöörama enam tähelepanu esemete kunstilisele kujundamisele ja fantaasia arendamisele.
Ette nähtud 3,5 tundi oli optimaalne. Selle ajaga said kõik osavõtjad küünlajala paremini või halvemini valmis. Võttes arvesse maakondades ja linnades toimunud eelvoorude kogemusi, otsustasimise loobuda joonise esitamisest ning valmistöö mõõtmeid arvestasime silmamõõdu, mitte joonlaua järgi. Nii hoidsime kokku aega, mis õpilasel oleks kulunud eseme täpsete mõõtmete saavutamiseks.
Kodutöö
Kodutöödena esitati tööõpetuse tundides valmistatud puidu-, metalli- ja kombineeritud töid, millest kohapeal oli väljas näitus. Esindatud olid peamiselt põhikooli vanema astme õpilaste tööd. Valdav materjal oli puit, teiste seast paistsid silma intarsiatehnikas karp ja seinaplaat, peegliga laud, vaagnad, treitud kauss ja küünlajalg ning maitseainetoosid. Oli ainult üks metallitöö – masintöötlemise teel tehtud minikäsikruustangid. Kombineeritud tööde alla liigitasime ebatraditsioonilised tööõpetuse tööd, näitusel olid mudellennuk ja minimopeed.
Esitatud tööde kvaliteet oli väga hea ja züriil valikut raske teha. Esikoha pälvis Lauri Kruus Rakverest enda ehitatud minimopeedi eest.
Kõik osalenud said diplomi ja mälestuseseme, õpetajad mälestuseseme. Esikoht läks jagamisele Lauri Kruusi (Rakvere RG, õpetaja Toivo Reinsoo) ja Margus Kana (Voore PK, Raivo Reimets) vahel, kolmandaks tuli Priit Silem (Tln 21. Kool, Toivo Kalmann).
Sõna vastuseks
20. aprilli ÕpL-is kirjutab Tääksi PK tööõpetuse õpetaja Margus Mikkor olümpiaadist. Tema väide, et tegemist oli 2. tööõpetuse olümpiaadiga, on õige, kui pidada silmas Eesti Vabariiki. Olümpiaade korraldati aga ka 1973. ja 1978. a ning 1980. aastate alguses käsitöömeistrite konkursi nime all.
Nii nagu praegu, on varemgi olnud probleemiks sobiva hindamissüsteemi valik. Katsetatud on mitut varianti, kuid ideaalset pole leitud. Loomingu hindamine on paratamatult subjektiivne. Mida detailsemad hindamiskriteeriumid välja töötada, seda rohkem kulub aega hindajate arvamuste kooskõlastamiseks. Olukorras, kus olümpiaadi tulemused on vaja teada anda poole tunni jooksul, ei ole selliste debattide korraldamine mõeldav. See pole ka vajalik, kui hindajatel on aastatepikkune kogemus, nagu selle olümpiaadi zürii liikmetel Oleg Tefanovil, Endel Rihvkil ja allakirjutanul.
Margus Mikkor ei suutnud oma kooli õpilastele põhjendada, miks väga korralikult tehtud töö sai maksimaalse 20 punkti asemel 14. Tänapäevane praktilise töö õpetamine pole pelgalt käsitööoskuste andmine, mille puhul hinnatakse käsitööalaseid tulemusi, vaid töö- ja tehnoloogiaõpetus. Õpilase tehniline arukus peab võimaldama tulla tal toime tehnoloogiliste toimingutega kodus, tööl ja vabal ajal. Tööõpetuse uusi suundumusi iseloomustab küllalt hästi esikoha saanud õpilastöö – liikuva minimopeedi konstrueerimine ja ehitamine. Jääb arusaamatuks, miks õpetaja kohapeal midagi ei küsinud, selleks oli võimalus antud.
Üldvõitja selgitamisel on lihtsaim moodus üksikaladel saadud punktid summeerida. Sel korral aga arvas zürii, et nii võib võitjaks osutada see, kes mõnel üksikalal on teistest tunduvalt parem, eelistada tuleks aga ühtlaselt võimekaid. Seepärast kasutati kohapunktide süsteemi. Nii pääsesid esikolmikusse need, kes said kõrgeid kohti kõigil kavas olnud aladel. Samas võib diskuteerida näiteks selle üle, kas üksikalade esikolmikule antud punktide vahed (2 p) olid liiga suured või väikesed, kas praktilises töös oli otstarbekas kõigi võistlejate järjestamine või võinuks enam-vähem ühesuguste tööde tegijad saada võrdselt kohapunkte nii nagu kodutöödegi puhul. Omaette küsimus on kodutööde lülitamine võistlusalade hulka, sest juhendaja osatähtsust pole võimalik määrata. Varasematel olümpiaadidel olid kodutööd ainult tutvumiseks välja pandud.
Järeldused ja ettepanekud
– Aineolümpiaad aitab õpilasi motiveerida ja ainet propageerida.
– Olümpiaadil võiks igal aastal olla kindel temaatika, millest lähtuvalt koostataks ülesanded.
– Aineõpetajad peaksid õpetamisel lähtuma tänapäevase tehnoloogilise maailma vajadustest ja tööõpetuse ainekava sisust.
– Õpilaste loovale mõtlemisele ja probleemide lahendamise oskusele on tarvis rohkem tähelepanu pöörata.
– Õpilased vajavad senisest enam kujustamise ja tehnikaloomingu rakendamise alast õpet.
– Aineõpetajad soovivad olümpiaadi ettevalmistamise ning uuendatud töö-ja tehnoloogiaõpetuse alast koolitust.
– Olümpiaadi korraldustoimkond ja eelarve peaksid olema suuremad, et tagada ürituse parem korraldus.
– Olümpiaad tuleks muuta iga-aastaseks traditsiooniks.

Haabersti luulefestival

A. Kornilova, Haabersti Vene Eragümnaasiumi direktor

*

19. mail algusega kell 11 toimub Haabersti luulefestivali raames eesti luule konkurss. Esitusele tulevad Marie Underi, Anna Haava ja Lydia Koidula luuletused.
Ootame kõiki luulehuvilisi osalema meie konkursil, mis toimub HVEG-s (Tallinn, Õismäe tee 24).
Samas saab vaadata õpilastööde näitust “Kevad ja Eestimaa”. Tööde esitamise viimane tähtaeg on 15. mai.

Lastekaitse konverents Tallinnas

Raepress

“Seal, kus lõpeb, seal ka algab tee…”

Ave Alavainu

20. kooliteatrite festival peeti Rakveres 19 trupi osavõtul. Kolme päevaga vaatasid noored 20 näitemängu + lisaks veel üks, milles ise mängiti.
Kohal oli veterane ja vilistlasi. Neid jagus züriissegi: Ene-Liis Semper (teatrikunstnik) ja Ilmar Raag (ETV, “Op!”), kauaaegne kooliteatri juhendaja Rita Ilves (Saaremaa), Gerda Kordemets (ETV), Kaire Vilgats (muusik), Jaanus Kulli (kriitik), Üllar Saaremäe ja Indrek Saar (Rakvere Teater).
Esimesel päeval mängiti kuus näitemängu. Trupid olid Valgamaalt, Raplast, Jõgevalt, Varstust, Rakverest ja Viimsist. Viimane oli tulnud festivalile vägeva muusikaliga W. Golding’i “Kärbeste jumala” ainetel. Parima mulje esimesest päevast jätsid Jõgeva oma Dostojevski-ainelise V. Rozovi seatud näidendiga “Poisid” (eripreemia) ja Rakvere linnanoored N. Simoni lavatükiga “Lollid”.
Teisel päeval astusid üles Raeküla, Saaremaa Ühisgümnaasium, Haapsalu Muusikakool, noortetrupp Vox Populi Tallinnast, Rakvere Reaalgümnaasiumi Karla, Paide, Põlva, Hiiumaa ja Tartu Tamme gümnaasiumilt kohe kaks tükki järjest.
Sellel päeval oli mitu eredat teatrielamust: J. Steinbecki “Hiirtest ja inimestest” (lavastas koolipoiss Aleksander Ots – parima lavastaja auhind + üldvõit), noored aplodeerisid eakaaslastele püsti seistes, nii mõnelgi oli silmanurgas pisar... Saarlaste “Eksam” oli pandud kokku hirmnaljakalt kooliprogrammis olevate teoste tsitaatidest ja tohutu hooga ka ette kantud (juhendavale õpetajale Sirje Kreismannile eripreemia). Haapsalu Muusikakool tõi meile näha oma eksamitöö – arutelul J. Swifti ja M. Undi “Inimene ja Gulliver” põhjal tutvustas õpetaja Marina Sillaste oma töömeetodeid. Tartu Tamme Gümnaasiumi “Tüdruk” pälvis samuti suurt tähelepanu: see oli kurb dokumentaalne lugu väikesest hulkuvast tüdrukust Annist, kes pole päevagi oma elus õnnelik olnud... Mängisid kolm tüdrukut ja nukk Anni (preemiaks osatäitmise eest kõigile tasuta turismireis Riiga reisifirmalt Cassandra). Väga huvitav oli ka monoetendus J. Cocteau’ “Inimese hääle” põhjal Silja Miks’ilt (lavastas Tiina Koppel) – raske, kuid hingeminev. Ka teine Tamme Gümnaasiumi tükk “Silda ei ole” (A. Kiviräha hiljuti ilmunud novelli põhjal) vääris tähelepanu.
Viimasel päeval esitas Rakvere Linnanoorte Näitetrupp O. Preussleri “Krabati” ja Nõo Reaalgümnaasium ühe väga imeliku lavatüki: autor K. Bussov, pealkirjaks “Olla varjatud ehk Kurjast vaimust vaevatud”. Mina ei saanud mitte midagi aru, kuid peategelane tundus lustivat. Kadrina Keskkool esines R. Mikseri homoainelise näidendiga “Su rüppe heidan unele”, kus olid peaosalised tõeliselt head. Oli traagikat, nii et üks neiukene ütles pärast etendust siira kaastundega: “On see tänapäeva poiste elu ikka raske...”. Viljandi Maagümnaasium oli toonud lavale terve orkestri ja üritanud siduda kaks näitemängu (R. Schuttingi “Carlose ema õe” ja Shkespeare’i “Suveöö unenäo”) üheks piduõhtuks (ingliskeelse pealkirjaga “Winding”). Tõeliselt professionaalne oli Sillamäe tantsuteatri Art-Paradise etendus “Dreams” (preemia nii kujunduse kui muusika eest, lavastaja ja seade autor R. Baranova).
Zürii arutelud olid asjalikud ja nendel võis iga lavastaja oma tükki ka kaitsta. Esitati küsimusi, anti head nõu. Õhtuti toimusid nn lisaüritused, millest ei tahetud ka ilma jääda.
“Saak” oli ka hea – 20-st laval käinud ja arutluse alla tulnud trupist vääris tähelepanu 10!
Kahekümnenda, juubelifestivali korraldus oli vapustav: rõõmsameelsed korraldajad, imeliselt lahked köögiinimesed, maitsvad toidud, ladus etenduste vaheldumine suurel ja väikesel laval, ajakavas püsimine. Iga osavõtja sai festivali ajalehe, kus trupid end tutvustavad: tore mälestus, ja on ka, mida 25. või ka 30. festivali puhul korraldatavale näitusele välja panna. Seekordne näitus oli nii ülevaatlik, et külalisraamatusse tekkis ettepanek see tervikuna Teatri- ja Muusikamuuseumile üle anda.
Silma hakkas ka see, et üksteise töödest väga hooliti, vaadati võimalikult kõike, napsitavaid noori ei märganud silm kusagil (varem on sellega probleeme olnud), öörahu saabus päevakava järgi ja nii tekkis minul küll tunne, et nüüd on need Eesti Vabariigi uued inimesed valmis saamas...
Suur tänu korraldajatele osa võtnud truppide ja nende juhendajate poolt!

Eesti keele kui teise keele olümpiaad 2001

Elle Sõrmus, olümpiaadikomisjoni esimees

Eesti keele kui teise keele olümpiaadil osalesid vene õppekeelega gümnaasiumide kolmeliikmelised võistkonnad. Võistkonda kuulusid 10.–12. klasside õpilased.
Esimeses voorus tuli kirjutada retsensioon eesti ilukirjandusliku teose kohta. Teoste valikul pidas komisjon oluliseks, et õpilased tutvuksid kaasaegse eesti kirjandusega, milles kasutatakse tänapäevast eesti keelt. Teosed ei ole mahukad ega liiga raske keelega. Teost tuli analüüsida keelest, tegelastest ja struktuurist lähtuvalt. Valida oli K. Kenderi “Yuppiejumala”, E. Tode “Piiririigi”, ja K. Hellerma “Kassandra” vahel.
Esimesse vooru saadeti 15 tööd. Retsensioonide hulgas oli väga erineva tasemega töid: oli põhjaliku eeltöö tulemusena valminud asjalikke arutlusi, millesse oli lisatud ka ajakirjanduses ilmunud arvustusi. Paljudes töödes oli hea stiil ja huvitavaid paralleele. Kuid samas oli ka naiivsevõitu käsitlusi, milles romaani tegevustikku ja tegelasi oli võetud üks-ühele justkui reaalselt eksisteerivaid inimesi, mitte kui kirjaniku fantaasia vilja ja tegelikkuse peegeldust.
Kuna pea iga töö juures oli nähtud vaeva, otsustas komisjon kutsuda lõppvooru, kõik, kellel jätkus julgust ja ettevõtmist üks (või ka kõik kolm) raamatutest läbi lugeda ja selle kohta arvamust avaldada.
II voor toimus 6. ja 7. aprillil Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Lõppvoorust osavõtjad nägid Theatrumis etendust “Mina, sina, tema, meie, teie, nemad”, mis põhines A. Tšehhovi tekstidel.
Lõppvoor koosnes kolmest osast. Esimeses pidasid võistkonnad ühe minuti pikkuse kõne valitud teemal. Tingimuseks oli, et rääkima peavad kõik liikmed. 5-palli-süsteemis hinnati ladusust, sõnavara, hääldust, grammatikat ja vaimukust. Parimaid tulemusi saavutasid need võistkonnad, kes ei tundnud end kammitsetuna ja kasutasid ka liikumist ja mängulisi elemente. Kolm paremat võistkonda olid Tallinna Humanitaargümnaasium, Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium ja Tallinna Õismäe Üldgümnaasium.
Teine osa koosnes neljast sõnavaraülesandest. Esimeses tuli tekstis asendada võõrsõnad omasõnadega, teises asendada sõna “rääkima” sünonüümidega (neid kordamata). Kolmandas ülesandes tuli tekstis antud sõnadest ja väljenditest maha tõmmata kohatud ja/või antud teksti sobimatud. Neljandas tuli kolme variandi hulgast valida sõna või väljendi tähendus. Ülesanne osutus üle ootuste raskeks, näiteks võõrustama variandiks olid enamasti pakutud kedagi millestki ära harjutama vs kostitama. Paremad sõnavaraülesannete lahendajad olid Pärnu Vene Gümnaasium, Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium ja Tallinna Humanitaargümnaasium.
Kolmanda osa, lingvistilise ülesande üks eesmärkidest polnud mitte niivõrd kontrollida keele (grammatika) tundmist, kuivõrd loogilist lähenemist keelele. Oli vaja määrata türgikeelsetes sõnades sõnatüvi, lõpud ning nende tähendus, seejärel saadud andmeid kasutades tõlkida mõned väljendid türgi keelde. See eriti suuri raskusi ei valmistanud, sest leiti sarnasusi türgi ja eesti keele vahel. Ülesande teises osas oli antud tegusõnad suahiili keeles ja nende eesti vasted. Võistkonnad pidid leidma suahiili vormide grammatilised tunnused. See oli raskevõitu, sest keelele üritati läheneda euroopalikult. Mõned said siiski hästi hakkama, sest olid suutelised ära unustama, mida teadsid keele kohta, ja lähenesid sellele abstraktsemalt. Edukamad sooritajad olid võrdse punktide arvuga Kohtla-Järve Tammiku Gümnaasium ja Kohtla-Järve Vene Gümnaasium ning Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium.
Olümpiaadi lõppvoorus osutus võitjaks Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium: Alen Allik, Kamilla-Elis Kutnik, Leena Lüter (õpetaja Ivi Sepp). Teise koha sai Tallinna Humanitaargümnaasium: Ljubov Vassiljeva, Olga Kartseva, Taissia Rõlova (õpetaja Anneli Juhkam) ja kolmanda koha Pärnu Vene Gümnaasium: Tiina Kuura, Jegveni Semjonov, Albert Bõstrov (õpetaja Eve Säro).
Selle aasta olümpiaad toimus teistsuguses vormis kui varasematel aastatel ja osavõtjaid oli varasemaga võrreldes vähem. Tahaks avaldada kiitust neile, kes julgesid selle raske töö ette võtta, ja tänusõnu õpetajatele, kes õpilastele abiks olid.

Kas üks eesti kirjandus või mitu eesti kirjandust?

MIRJAM HINRIKUS

Välis-eesti kirjanduse koht eesti kirjanduses on olnud viimaste aastate kirjanduskõneluste üks teema.
Kirjanduslikud memoriaalmuuseumid on tavaliselt pühendatud ühele kirjanikule ja jäävad teoreetilisemates arutlustes kõrvaltvaatajaiks. Karl Ristikivi muuseum Tartus on erandolukorras, sest seal on ikka veel vähe tuntud Ristikivi kõrval alati tutvustatud ka vähe tuntud välis-eesti kirjandust.
Karl Ristikivi sünnipäeval 16. oktoobril peetava Ristikivi päeva kõrval on Ristikivi muuseumi kevadine kirjanduspäev suunatud eelkõige gümnaasiumiõpilastele. Mitmel aastal on mais toimuval välis-eesti kirjanduse päeval räägitud välis-eesti kirjandusest üldiselt või tutvustatud autoreid. Kümne aasta jooksul Eesti elus toimunud suured muudatused on muutnud küsitavaks ka vahetegemise välis-eesti ja kodu-eesti kirjandusel.
Seepärast tahetakse seekord kirjanduspäeval vaadelda kirjandust kui tervikut ja näidata võimalusi erinevateks vaatekohtadeks kirjandusele, lootes ka, et seesugune lähenemine pakub enam (kaasa)mõtlemisainet. Kõneldakse sellest, kas eesti kirjandus on üks tervik või koosneb paljudest erinevatest allkirjandustest. Kas välis-eesti kirjandust vaadelda eesti kirjanduse enesestmõistetava osana või eesti kirjanduse välis-eesti sugulasena? Kas mehed kirjutavad teistmoodi kui naised? Kas mehed loevad teistmoodi kui naised? Mida eelistavad lugejad eri aegadel jne?
Tulge kuulama!
14. mail kell 13 võib Tartus Hermanni 18 kuulata ettekandeid “Kas välis-eesti kirjandus on väljaspool?” (Rutt Hinrikus) ja “Tammsaare dekadentlik naisekujutus” (Mirjam Hinrikus) ning rääkida sellest, kas eesti kirjandus on huvitav või miks eesti kirjandus ei ole nii huvitav.

Johannes Käisi Selts kutsub klassijuhatajaid suvekooli

Joh. Käisi Selts on oma käesoleva aasta töökava keskendanud klassijuhatajate rollile koolis, sellele, mida klassijuhatajad saavad ja võivad teha kasvava isiksuse arendamiseks.
Selts kutsub oma liikmeid ja kõiki huvitatud klassijuhatajaid 21. ja 22. augustil Värskasse suvekooli. Arutlusteemadena on õpilase tundmaõppimine ning selle tulemuste mõtestamine ja arvestamine klassijuhatajatöös, klassijuhataja osa õppekava täitmisel ja isiksuse arengus, haridusministeeriumi soovitused klassijuhatajatööks ning muudki aktuaalset.
Merike Kaste kõneleb klassijuhataja ülesannetest Kanepi Gümnaasiumis ning Eevi Mälton (Viluste Põhikool) kooli strateegilisest plaanist ja klassijuhataja osast selle arendamises ning elluviimises. Joh. Käisi õpilane Anna Rinne tutvustab klassijuhatajate ettevalmistust omaaegses Võru Õpetajate Seminaris ja Inge Unt kõneleb Paul Lehestiku soovitustest klassijuhatajaile. Kai Võlli ja Ene Kulderknup tulevad appi rühmatööd korraldama. Üles astuvad ka Ene-Mall Vernik, HM-i, Tartu Ülikooli õppekavatalituse ja Tartu Õpetajate Seminari lektorid.
Tänu hasartmängufondi toetusele on suvekool tavakohaselt tasuta. Tasuda tuleb vaid ööbimise ja söögi eest Värska odavates hindades. Väljaminekuid tuleb teha ka Setu talumuuseumis korraldatava simmani eest.
Kui osalejad võtavad kaasa materjali, mida teistele tutvustada, korraldame ka näituse.
Suvekool algab 21. augustil kl 14. Lõpetamine on 22. augustil kell 15.
Osavõtusoovist palub JKS teatada 15. juuniks (JKS, Käisi 1a, 63308 Põlva, e-post tiiuk&polvamaa.ee, tel (079) 96 941, 96 834 või Võru Maavalitsuse haridusosakonda (Jüri t 12, 65620 Võru, e-post maire&mv.werro.ee, tel. (078) 68 354).
Joh. Käisi Seltsi juhatus

IX Balti keemiaolümpiaad

Rein Pullerits

25.–27. aprillini toimus Tartus Balti keemiaolümpiaad. Nüüd on iga Balti riik olnud võistluse korraldaja kolmel korral.
Eksperimentaalses voorus oli traditsiooniliselt kaks tööd: tiitrimine ja orgaanilise ühendi süntees. Teooriavoorus tuli viie tunni jooksul lahendada kokku kuus probleemi üldisest, füüsikalisest, orgaanilisest ja bioloogilisest keemiast.
Kõige parem keemiatundja oli Tartu HTG 12. klassi õpilane Tavo Romann, kes võitis nii eksperimentaalse vooru (26,7 punkti 30-st) kui ka teooriavooru (55 punkti 70-st) ja kogus 81,7 punkti 100-st. Teooriavooru teine (53,5/70) oli Pavel Starkov Tallinna Lasnamäe Gümnaasiumist, kuid eksperimentaalse vooru tagasihoidlik tulemus (15,5/30) jättis ta üldjärjestuses (69/100) neljandaks. Indrek Koppel Tartu MHG-st oli üheksas (18,8; 33,5; 52,3) ja Mikk Eelmets Nõo Reaalgümnaasiumist viieteistkümnes (12; 31,5; 43,5). Meie viies ja kuues võistleja Anton Uustalu Narva Pähklimäe Gümnaasiumist ja Julia Zingel Tallinna 53. Keskkoolist olid 17. ja 18.
Läti võistlejad said 2. (23,2; 48,5; 71,7), 7., 11., 13., 14. ja 16. koha ning Leedu võistlejad 3. (18,8; 52; 70,8), 5., 6., 8., 10. ja 12. koha.
Mitteametlikus arvestuses võitis eksperimendis (6 võistlejat x 30 = 180 punkti) Läti 98,1 punktiga, Eesti sai 93,1 ja Leedu 88,3 punkti. Teoorias (6 võistlejat x 70 = 420 punkti) võitis Leedu 258,9 punktiga, Eestil oli 228,5 ja Lätil 211 punkti.
Olümpiasüsteemis (1. koht 18 punkti, 18. koht 1 punkt) oli Leedu võistkonnal 70, Lätil 51 ja Eestil 50 punkti.
6.–15. juulini Indias toimuval 33. rahvusvahelisel keemiaolümpiaadil võivad Eestit esindada T. Romann, P. Starkov, I. Koppel ja M. Eelmets. Sõidupileti annab juuni lõpus korraldataval võistlusel kvalifikatsiooninormi täitmine.

Keskkonnakoostöö Tamme Gümnaasiumis

URMAS TOKKO, bioloog ja keskkonnaprojekti juht Tartu Tamme Gümnaasiumis

Nii mõnigi Taani noor kuulis Eesti Keskkonnaministeeriumis esmakordselt jubedatest kiskjatest, keda Eesti “millegipärast” ka Euroopa Liidus olles kaitsta kavatseb. Vettpaisutav näriline kobras tundus pruunkaru, ilvese ja hundi kõrval suisa süütu.
Tartu Tamme Gümnaasiumi korraldatud päevaplaanid 29 Soenderborgi külalisele sisaldasid palju põnevat – BSP (Läänemere projekt) raames ning Taani haridusministeeriumi ja REC Estonia toetatud õpilasvahetus pidi arvestama nii interneti teel toimunud koostööd kui ka mõne aasta tagust sarnast ühisüritust nimetatud koolide vahel.
Läänemere projekt (Baltic Sea Project, http://www.b-s-p.org) hõlmab mitmeid tegevusvaldkondi: alaprogrammidena Läänemere veekvaliteet, Jõed, Rannikuvaatlused, Õhukvaliteet, Fenoloogilised vaatlused, Linnuvaatlused, Keskkonnaajalugu, lisaks regulaarne väljaannete ja õppematerjalide (Newsletter, Learners Guide) koostamine ning seminaride korraldamine. Hetkeseisuga lööb kaasa ca 250 Euroopa kooli (Eestist 22). Ulatusliku projekti peakoordinaatoriks sai eelmise aasta lõpus U. Grönwoldt Saksamaalt (bsp@kumi.landsh.de).
Taani loodust, keskkonnaajalugu ja suhteid EL-ga uurima sõidavad Tartu Tamme Gümnaasiumi 11. klassi õpilased augustis. Tõusu ja mõõna pole siinmail ju nähtud, erinevusi tudeerida tasub nii looduskeskkonna, tehnoloogia kui ka koolisüsteemi ja inimeste vaadetesüsteemi kohta. Kas praegune kooliõpilane suudab kunagi Taani eeskujul kõrvutada Saaremaa ja Muhu vahele kavandatava silla häid ja halbu külgi? Kas Eesti tulevikku ehitama hakkav kodanik on kooliajal tajunud inimese rolli elukeskkonnas või üritanud arvamuste paljususes leida ennast teisi halvustamata? Kas oskame ette näha oma tegevuste tagajärgi?
Tartus leidsid külalised lahkeid vastuvõtjaid nii Loodusmajas, Eestimaa Looduse Fondis kui Kivilinna Gümnaasiumis. Devoni liivakivi paljandid Ahja jõe kallastena pakuvad pesapaika nii jäälinnule kui suurepärast võimalust eestlastele oma looduse kordumatust rõhutada. Nagu toonekuredki, kellest vaid neli paari Taanis omale kodu leidnud. Ka Meenikunnu raba õõtsuv jalgealune, “päriselt” kasvav jõhvikas, seninägematu turbasammal või indikaatoriga tõestatud rabavee happelisus kõditavad võõrastele eksponeerimisel meie eripära-vaimustust. Imelikud ja keskkonnahoidlikust majandamisest kaugel seisvad Kirde-Eesti tuhamäed olid paljudele esialgu väheusutavad, ent siingi sai oma jalg kuningaks.
Suure Taevaskoja ümbruses uurisid segarahvuselised õpilasrühmad Ahja vee kvaliteeti: floora ja fauna esindajate ja vee keemiliste näitajate ülestähendamine ning koosluse kirjeldamine nõudsid lisaks erialateadmistele ka inglise keele sõnavara ajusoppidest liikvele surumist. Siin oli õpetajail lõpuks kena võimalus “kuivade” ladinakeelsete nimetuste teadmise vajadust rõhutada – ja nad olid selle üle rõõmsad!
Hariduses, ka keskkonnahariduses ei saa töö tulemusi näha koheselt ja saavutatu võib väliselt märkamatuks jäädagi. Selles valdkonnas tehtud töö tulemus avaldub suhtumises, hilisemates otsustes, mõttemallides ja nende edastamises.
Kui TTG õpilased vastava ülevaatliku kodulehekülje aadressil www. tamme. tartu.ee. valmis saavad, olete oodatud. Õpetajad Sirje Tamming (ajalugu, keskkonnaajalugu), Külli Saia (emakeel, keskkonnadraama) ja Kaupo Järviste (bioloogia) väärivad siinkohal artikli autori tänuavaldust projektile kaasaaitamisel.

21. mail toimub matemaatika riigieksam

Helgi Uudelepp

Eksam on kirjalik ja viiakse läbi kahes osas. Esimene algab kell 11 ja teine kell 14. Mõlemad kestavad kaks astronoomilist tundi.  Eksami mõlemas osas on kasutusel kaks ühesuguse raskusastmega ülesannete komplekti. Ühe komplekti lehele on märgitud I variant ja tekstid trükitud musta trükivärviga, teisele II variant ja tekstid trükitud sinise trükivärviga.
I osa ülesannete tekstide lehele on trükitud viie ülesande tekstid ja maksimaalse tulemuse saamiseks peab eksaminand need kõik (kaks viiepunktist, ühe 10-punktise ja kaks 15-punktist) õigesti lahendama, mis annab kokku 50 hindepunkti.
II osas on ülesannete tekstide lehele trükitud samuti viie ülesande (6., 7., 8., 9. ja 10. ülesande) tekstid, kuid neist on vaja lahendada ainult kolm: kaks 15-punktist kolme 15-punktise hulgast ja üks 20-punktine kahe 20-punktise hulgast. II osa ülesannete õiged lahendused annavad kokku samuti 50 hindepunkti.
Ülesannete lahendused esitatakse A3 formaadis lahtistel lehtedel. Iga ülesande lahendus tuleb kirjutada vastava lahenduse jaoks ette nähtud kohale lahenduste lehel. (I osa lahenduste lehele on lahenduste 1–5 järjekorranumbrid juba trükitud, II osa lehele kirjutab eksaminand ise iga hindamiseks esitatava lahenduse ette selle ülesande tekstile vastava järjekorranumbri.)
I osa lahenduste lehele peab eksaminand kirjutama selleks ette nähtud ruudukestesse oma eksamitöö koodi ja variandi numbri (I või II), vt joon 1. II osa lahenduste lehele tuleb lisaks eksamitöö koodile ja variandi numbrile kirjutada ka hindamiseks esitatavate ülesannete järjekorranumbrid, vt joon 2.
Kui ülesannete lahendused ühele lehele ära ei mahu, saab eksaminand komisjonilt lisalehe, lahenduse jätkumise kohta lisalehel tuleb sellele lahendusele ette nähtud välja lõpus anda vastav viide, näiteks “Lahendus jätkub lisalehel”, “Edasi vt lisalehelt” vms. Lisalehele tuleb kindlasti kirjutada jälle kood, variandi number ning viimase alla lehe äärele sõna “Lisa”.
Igale eksaminandile on nähtud ette üks A3 formaadis mustandileht, mida eksaminand peaks kasutama vaid joonistest visandite tegemiseks või ülesande lahenduse idee otsimiseks, ülesande täielik lahendus tuleks aja kokkuhoiu mõttes kirjutada loetavalt otse lahenduste lehele.
Eelmistel aastatel eksamivihiku kaanel olnud “Kirjutaja meelespea” on käesoleval aastal trükitud eraldi A5 formaadis lehekesele, ühel pool on tekst eesti, teisel pool vene keeles. Eksami kummagi osa jaoks on oma meelespea.
Eksamimaterjalide jaotamist eksaminandidele on soovitav alustada lahenduste ja mustandilehtede ning vastava osa “Kirjutaja meelespeade” jaotamisest. Alles pärast seda, kui eksaminandid on juhendmaterjali korralikult läbi lugenud, tuleks jaotada ülesannete tekstide lehed, jälgides, et kõrvuti ja üksteise taga asetsevatele laudadele ei satuks ühe ja sama variandi tekstid.
Ülesannete lahendamisel on vaja kasutada kalkulaatorit, millel on gümnaasiumi programmi kuuluvate funktsioonidega klahvid. Kalkulaator, kirjutus- ja joonestusvahendid peavad eksaminandil endal kaasas olema. Kõik sirged tuleb eksamitöös tõmmata joonlauaga.
Eksaminandidel ei ole lubatud eksamitöö kirjutamise ajal üksteisele kirjutus-, arvutus- ja joonestusvahendeid laenata.
Ei ole lubatud kasutada ka teatmikke ega käsiraamatuid. Keelatud on kasutada mobiiltelefoni mistahes eesmärgil, ka ajanäitaja ning arvutusvahendina.
Spetsiaalselt palume matemaatika riigieksami komisjonil juhtida eksaminandide tähelepanu ka sellele, et matemaatika riigieksami ajal ei ole eksaminandidel lubatud eksamiruumist väljas käia, v.a ekstraordinaarsed juhtumid.
Eksamitöö üleandmisel eraldab eksaminand oma eksamitööst mustandi ja “Kirjutaja meelespea”, kontrollib, kas ta on kirjutanud oma lahenduste kõigile lehtedele koodi ja variandi numbri, eksami II osa lehele ka hindamiseks esitatavate ülesannete lahenduste järjekorranumbrid ning ülesannete tekstide lehele koodi. Kui kõik on korras, asetab oma ülesannete tekstide lehe ja lisalehe, kui tal viimane oli, lahenduste esimese lehe vahele ja annab oma eksamitöö eksamikomisjonile üle.
Mustandid, “Kirjutaja meelespead” ning kasutamata jäänud ülesannete lehed jäävad kooli. Mustandeid tuleb koolis säilitada apellatsiooniperioodi lõpuni.
Austatud matemaatikaõpetajad ja riigieksamikomisjoni liikmed!
Käesoleval aastal soovib matemaatika riigieksamit teha ligi 8300 inimest, emakeelekirjandit kirjutanute arvust moodustab matemaatika riigieksami valinute arv jälle ligikaudu 60%, nagu see viimastel aastatel tavaks on olnud.
Sel aastal toimub matemaatika riigieksam neljandat korda. Nii nagu eelnevatelgi aastatel võib eksaminand saada tulemuse, mis jääb 0 ja 100 punkti vahele ning eksam loetakse sooritatuks, kui tulemus on vähemalt üks punkt. Eelmiste aastate statistika näitab, et nullpunktilisi tulemusi jääb aasta-aastalt vähemaks, head eksamitööd muutuvad iga aastaga sisukamaks ning sajapunktiliste ja üldse väga heade tulemuste arv kasvab pidevalt, kuid matemaatika riigieksami tulemuste aritmeetiline keskmine ei taha kuidagi suureneda. Eelmisel aastal oli gümnaasiumide lõpetajate tulemuste aritmeetiline keskmine juba küllalt hea – ligi 43 punkti, kuid kutseõppeasutuste ja täiskasvanute gümnaasiumide lõpetajate tulemuste keskmine oli ainult 16 punkti ning kutseõppeasutuste ja täiskasvanute gümnaasiumide lõpetajate arv moodustas matemaatika riigieksamil osalenute koguarvust tervelt 10%. Ja nii me hindepunktide keskmine kukkuski 39 punktile!
Palun tuletage oma õpilastele meelde, et riigieksamil saab punkte ka osaliste lahenduste ja osaliselt õigete lahenduste eest, õigesse kohta kirjutatud õigete valemite eest, üldiselt iga õiges kohas tehtud õige liigutuse eest. Sõnaga, täiesti mõttetu on jätta lahenduste leht päris tühjaks, iga ülesande juures tuleb püüda vähemalt mõnda alaülesannet lahendada.
Edukat eksamit!

“Nuputa” Raplas

Edvig Saidla, Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja

Aastaid on õpilased osalenud TTK ja EMS-i korraldatud matemaatikaviktoriinis “Nuputa”. Käesoleval õppeaastal pidi tekkima tühimik. Rapla Vesiroosi Gümnaasium kutsus noored nuputajad oma kooli võistlema.
22. aprillil võistlesid 7. klasside kolmeliikmelised võistkonnad. Osales 17 kooli. Ülesanded koostas Evi Mitt.
7. klasside tublimad
Rapla Vesiroosi G – 32,5 punkti, õp Margot Sarv; Kiviõli Vene G – 32, õp Ludmilla Danilova; Aravete KK – 31,5, õp Jüri Leet; Pärnu Kuninga t PK – 31, õp Elsa Fedtšenko; Viira K – 29,5, õp Vilja Jansen; Türi G – 28,5, õp Imbi Männik; Muhu PK – 28,5, õp Tiina Saar. Parim peastarvutaja oli Sander Kõiv RVG-st.
28. aprillil võistlesid 5.–6. klasside neljaliikmelised võistkonnad. Osales 18 kooli. Ülesanded koostas Raili Vilt.
5. ja 6. klasside tublimad
Tori PK – 37,5 punkti, õp Reet Olo, Aime Tarn; Kilingi-Nõmme G – 36,5, õp Eha Kukk; Saaremaa Ühisg – 35, õp Velve Vipp, Anu Ausmees; Valga G – 34,5, õp Külli Kukk, Ene Kivi; Räpina Ühisg – 33,5, õp Helge Tootsman, Vello Sillaste; Rapla Vesiroosi G – 33, õp Reet Masing.