Õpetajaks sündinud

Sirje Tohver

Riina Võikar on õpetajaametiga väga rahul ega tahaks teha ühtegi muud tööd.

Võnnus pole inimest, kes ei tunneks Riina Võikarit. Ka alevisse sattunud võõrale saab kohe selgeks, kellega tegemist. Rõõmsameelsel algklassiõpetajal on lasteparv alati kannul.
Riina Võikari lapsepõlvekodu on Kehras. Kehra koolist pärinevad ka tema õpetajaeeskujud – Saima Villemson ja Maie Soll (Uustalu). “Minu esimene klassijuhataja, eakas Saima Villemson, oli väga emalik õpetaja, kes jõudis hea sõnaga iga lapseni. Mäletan, et käisime tal tihti külas. Nooruke, otse ülikoolist tulnud Maie Soll viitsis õpilastega jännata. Haris meid iga kandi pealt, viis teatrisse ja muuseumisse. Nägime Tallinnas kõik etendused ära. Me hoidsime ja hindasime teda selle eest väga. Aktiivsuses olen just temalt malli võtnud.”
Pioneeriajast on Riina Võikaril kõige paremad mälestused. Tal on kahju, et nüüd midagi sellist kõrvale panna ei ole. “Võistlused ja kõiksugu muud ettevõtmised lisasid elule vürtsi,” ütleb ta. Meenutab, kuidas nad vanapaberi kogumise tuhinas sõbranna Tiiu isa, Kehra tehase peainseneri raamaturiiulid konspektidest ja õpikutest tühjaks tegid. Esimene koht ja preemia – kilo Kasekese batoone – oli juba käes, kui tuli karm käsk konspektid koju tagasi tuua.
“Aktiivsemad algklassiõpetajad kasutasid pioneere klassivälises tegevuses kenasti ära. Käisime oktoobrilastega omapead, ühegi täiskasvanuta matkamas. Meid saadeti isegi tunde asendama, kui õpetaja haige oli.” Lisaks oktoobrilastele oli Riinal Kehra klubis sõbratariga kahe peale lastering, kus nad eelkooliealistele nipet-näpet käsitööd õpetasid või nendega koos midagi küpsetasid. “Mul oli nii palju tegemist, et ema küsis, kas ma õpin ka või leegin niisama ringi. Eks sealt, maast madalast see õpetajapisik tuligi.” Riina oli juba põhikoolis kindel, et temast saab õpetaja. Õppima läks toonasesse Tartu Pedagoogilisesse Seminari. Just sellest koolist pärineb ka tema negatiivne õpetajaeeskuju. “Õpetaja ei tohiks mitte kunagi laste vahel vahet teha, kedagi halvustada või ühekordse eksimuse korral kõrvale tõrjuda,” ütleb Riina Võikar. “Täiskasvanu peab leidma endas jõudu andestada ja unustada.”
Pere ja õpetajatöö kõrvalt kaugõppes TPedI lõpetamist ei pea Riina Võikar eriliseks eneseületamiseks. “Vanemad aitasid ja täiskasvanul pole enam neid probleeme, mis pärast põhikooli kodust väljalennanul.” Nüüdseks on ta juba 21 aastat Võnnus elanud ja õpetanud ega ole kordagi mõlgutanud mõtteid sealt ära tulla.
Maal on oma eelised
“Mul on elukohaga vedanud. Kool on tore ja alev pisike,” põhjendab ta. Tema meelest on vale jutt, nagu oleks elu külas üksluine ja igav. Kes tahab, leiab alati tegevust. Ka Tartu oma rohkete võimalustega on suhteliselt lähedal. Riinal, kes laulab kohalikus segakooris ja tantsib rahvatantsuringis, pole aegagi igavust tunda. Tema kurdab pigem ajapuuduse üle.
Väikese koha eeliseks peab seda, et õpetaja teab lapsest rohkem, tunneb kogu tema peret, isegi vanaisasid ja vanaemasid. “Olen kõigi lapsevanematega sina-peal, nii omased on nad mulle. Praegu õpetan juba ühe oma õpilase last.” “Hea alguse” klassi juhatades on side vanematega veelgi tihenenud. Kui varem leidsid tee kooli aktiivsemad ja need, kelle lastel eriti hästi ei läinud, tõmbusid kõrvale, siis nüüd käib enamik emasid-isasid keskuste päeval koolist läbi. Võimalus oma last tunnis kõrvalt jälgida on huvitav kogemus. Riina Võikar püüab probleemid koos vanematega korda ajada, tunneb rõõmu, et vanemad on hakanud ise konfliktidele lahendusi otsima ega aja neid teravaks. Eesmärk on ju ühine – mureküsimus lapse jaoks võimalikult hästi lahendada.
Õpetajal on kahju ainult sellest, et omaaegses maa linnastamise tuhinas lähestikku ehitatud tüüpmajade elanikel pole oma aianurgakestki, kuigi ümberringi laiuvad põllud ja väljad. Nii et on nagu maa ja ei ole ka. Mehe vanemate suvekoju sõites ütleb Riina, et läheb maale.
Seinast seina
Kooli tulevate laste teadmiste tase on seinast seina. Üks ei oska lugeda, teisel on juba järgmise klassi materjalgi selge. Õpetaja peab taseme aastaga enam-vähem ühtlustama. Aga kui lapsel lugemishuvi puudub ja ta peale koolilugemiku ühtki raamatut kätte ei võta, on lugemisoskus visa tulema. Raamatutele eelistatakse paraku televiisorit. “Vanemad, kes pika päeva tööl, ei pruugi teadagi, et lapsed vaatavad kodus ühe seriaali teise järel. Mulle on kohe selge, milliseid seepe parajasti vaadatakse. Lapsed jäljendavad tegelasi, võtavad endale isegi nende nimed.”
Riina Võikar on õpetanud nii neid, kes 1. klassi lasteaia juures lõpetasid, kui otse kooli tulnuid. Ütleb, et just lasteaias õppinutel kulus aega kooliga kohanemiseks. “Käitusid nagu titad, jäid ukse vahele, tormasid peadpidi kõhtu. Kodust tulnud lapsed on dist- siplineeritumad.”
Terviseõpetajana muretseb Riina Võikar laste ujumisoskuse pärast. Eelmisel aastal kirjutas projekti ja sai Haigekassalt raha, et kõik 4., 5. ja 6. klassi õpilased Tartusse ujuma viia. Rõõmustab, et saab oma kunagistele õpilastele, praegustele seitsmendikele terviseõpetuse tundi anda. “On suur õnn laste arengut jälgida. Kuigi nad on minust peajagu pikemaks sirgunud, on soojad suhted püsima jäänud.”
Pärast eelmise klassiga lõpetamist Riina Võikar kohe uut klassi ei saanud. Väikese koormusega töötades oli aega ennast koolitada. Just siis “Hea algus” talle silma hakkaski. Polnud aga kindel, kas see talle sobib. Käis Tartu ja Põlvamaa koolides asja uurimas. “Sain rohkesti mõtlemisainet, avastasin palju uut. Kuigi igas uues on ka äraunustatud vana, tunnen, et piirid on avardunud ja minus midagi avanenud. “Hea algus” on elu põnevamaks teinud. Teiste klasside õpilased käivad ühtelugu ukse vahel piilumas, mis meil jälle käsil on. Jõulunädalal levis klassist imehead lõhna. Iga päev küpsetas üks laudkond väikeses elektriahjus piparkooke. Lapsed viisid ahjusooje küpsetisi õpetajatele ja direktorilegi. Tema on meie hea sõber.”
Maiuspala
Riina Võikaril pole kommet vihikupakke koju tarida. Tundideks valmistub ta koolis. Kui õpetaja majas, võivad ka lapsed klassi jääda. Seda võimalust on nad varmad kasutama. Mõnikord tuleb õpetaja ka laupäeval või pühapäeval kooli töölehti paljundama. Ja ta ei ole sugugi ainus. “Alati peab lisamaterjali pakk riiulis valmis olema. Lapsed nimetavad seda maiuspalaks, mille saab siis, kui muu töö tehtud. Maiuspalad on neile ka kontrolltööd ja tunnikontrollid. Hõiskavad, hurraa, saab matemaatika kontrolltööd teha. Hinne pole oluline, peaasi, et nuputada saaks.”
Vaimustusel on põhjus – töölehed on hästi põnevad. Riina Võikar kasutab rohkesti Miksikese materjali, aga ka Soome ja Rootsi matemaatikaõpikuid. Sõpruskoolil Espoos külas käies tõi kaasa riiulitäie Montessori materjale. “Kuigi töölehed pole sugugi kerged, meeldivad need lastele oma võimaluste rohkuse poolest – korraga saab mitut tööd teha, värvida, arvutada.”
Riina Võikaril on alati suur kotitäis õppevahendeid laua all. “Tööõpetuses pead oskama kõigest midagi teha,” ütleb õpetaja, kes isegi šampusekorkidest inglid või liblikad välja võlub. “Algklassiõpetaja on suur rämpsukoguja. Ükskord tütar koristas sahtleid ja ütles, et kui ma prahi prügikastist välja võtan, ei austa ta mind enam. Prügikastis olid aga naharibad ja puunööbid, just see, mida mul vaja. Muidugi viisin ma need kooli.”
Riina Võikar armastab põnevaid töid, järgmise klassiga mõtleb ikka midagi uut välja, et tehtut mitte korrata. Kõigil algklassiõpetajatel on välismaal käies püha kohustus sealt kunsti- ja käsitööraamatuid tuua, nii et ideedest puudu ei tule. Kõige rohkem meeldib talle kunstiõpetust anda, aga ka emakeeleõpetus on südamelähedane, kuigi see aine õpilastele raskusi valmistab.
Armastab matkata
Algklassiõpetaja töö kõrvalt on Riina Võikar kümme aastat kooli huvijuht olnud. Sellesse aega mahuvad Krimmi mägimatk, suusaretk Karpaatidesse ja palju muud. Riina mäletab, kuidas ta Võnnus raske seljakoti teiste abiga kuidagi turjale saanud, ei jaksanud paari sammugi astuda, jalad tudisesid all. “Mees küsis, kuidas ma mägedes hakkama saan, kui ei suuda 300 m koolini kõndida. Mõtlesin, et murraks ma ometi käeluu ja sõit jääks ära.” Matk siiski ära ei jäänud ja õpetaja sai seljakoti tassimisega sama hästi hakkama kui haprad keskkoolitüdrukudki. Mäletab seni seda kaaluta oleku tunnet, kui toiduvarude arvelt kahanenud seljakotiga mäest alla laskus.
Tagantjärele arvab, et pidi olema üksjagu julgust selliseid asju ette võtta. Mida sa hing teed, kui õhtupime käes ja lapsed surmväsinud, aga lähima telkimisplatsini on veel mitu kilomeetrit, või kui pansionaadis, kus oli kavas ööbida, pole ühtki vaba kohta? Mida muud, kui tuleb kogu oma näitlemisoskus appi võtta. Eestlanna pisaratel ja ahastusel, et tal tal pole oma 20 lapsega kuhugi minna, oli imevägi. Metsavaht jättis keelatud kohas telkimise eest trahvi tegemata, pansionaadis leiti kibekähku mõned vabad toad. Lastel oli aga raske naeru tagasi hoida.
Ainult õpetaja
Riina Võikari tütar Marin on juba keskkooli lõpetanud ja õpib Räpinas keskkonnatehnikat, poeg Madis käib Võnnu kooli 6. klassis. Maal pole valikuvõimalust – lapsed õpivad samas koolis, kus ema õpetab. “Marin on öelnud, et tema oma lastele küll niisugust õnnetust ei tahaks. Eks ma olnud ka ise süüdi, ei osanud selget piiri tõmmata, et kodus olen ema, koolis õpetaja ja lapsevanem. Kolleegid kandsid iga pisiasja ette. See hakkas pikapeale muserdama. Laps on ju laps ega peagi mööda nööri käima. Poeg õnneks minu õpetajaks olemist ei põe. Praegune direktor toonitab, et pole vaja selle poole pöörduda, kes kohe varnast võtta, lapsel on ka teine vanem.”
Riina Võikar ütleb, et õpetajatöö pakub talle suurt rahuldust. Tuleb küll endast palju anda, aga saab ka väga palju vastu. Oma suurimaks veaks peab ta jäägitut usku headusse. “Kord otsisime kaks päeva järjest kadunud saapaid. Mul ei tulnud mõttessegi kedagi varguses kahtlustada, enne kui varas, võõrad saapad jalas, kooli ilmus.” Võib-olla teeb aga just jäägitu usk lastesse temast nii armastatud õpetaja.

Lapsed vajavad hellust

“Lehed kirjutavad, et õpetaja ei tohi lapsi sülle võtta, see olevat ahistamine. Lapsed aga lausa ootavad, et ma neile käe õlale panen või pilguga märku annan mulle külje alla pugeda, oma pea vastu mind suruda. See on selline emalik kallistus,” ütleb Riina Võikar, kes ei mäleta, et ta ise kunagi oma õpetajaid kallistanud oleks.
“Kui ma küla vahel liigun, jooksevad lapsed vastu ja võtavad mul ümbert kinni. Võõrale on kohe selge, kellega tegemist. Ja kui koeraga jalutama lähen, on mul alati lasteparv ümber: “Õpetaja, kas me võime rihmast kinni hoida?” Pärast kevadist matka olid nad mul juba poole tunni pärast ukse taga: “Õpetaja, kas sa õue tuled?” Küsisin vanematelt, kas nad lapsed suvel vanavanemate juurde ka saadavad, muidu on nad mul kogu aeg kannul.”
Kiindumus on vastastikune. Riina Võikar ei mõista hästi sotsiaalministrit, kes arvab, et õpetajad tegelgu õpetamisega, sotsiaaltöö pole nende rida. “Mina olen ju esimene, kelle juurde laps oma murega tuleb. Kui ta ütleb, et pole suutäitki süüa saanud, kodus kõik potid-pannid tühjad, uurin sööklas, kuidas toiduga lood on, et ta tühja kõhuga ei jääks. Oleme lapsi kiriku abiga ka riidesse pannud. Nii kui probleemi märkan, helistan kohe ka sotsiaaltöötajale, aga tema jõuab lapse koju kord kuus või veelgi harvem, mina näen teda iga päev.”
Murelapsi tuleb järjest juurde. Riina Võikari sõnul hakkavad maale koonduma linna heidikud, kes müüvad võlgade katteks oma korterid maha. “See on päris jube, mis toimub, joomist on hirmus palju, lapsed jooksevad järelevalveta ringi. Külaelu pole enam nii turvaline kui varem.”