Nädalakommentaar

Sirje Tohver

Viimase viie aasta jooksul on katkestanud õpingud põhikoolis 7000 ja gümnaasiumis 12 600 noort. Haridusfoorumil toimunud õppekavadiskussioonil toodi nii suure väljalanguse üheks põhjuseks õppekavade vähene diferentseeritus. Diferentseerimine on küll alanud, kuid seni on see seisnenud peamiselt uute ainete lisamises või mõne aine mahu vähendamises, selle asemel et seada eesmärgiks sama aine erineva sügavusastmega õpetamine, mis võimaldaks õpilase võimeid ja huve paremini arvestada.
Miks pole kardinaalsemaid lahendusi pakutud? Esiteks on visa kaduma mõttemall, nagu peaksid kõik õpilased kõigis ainetes ühesuguse taseme saavutama. Arusaam, mida süvendab veelgi aineteadmisi tähtsustav riigieksamite süsteem. Teisalt oleks õppija eripära maksimaalne arvestamine vastuolus ühtluskooli printsiibiga. Õpilasel poleks enam nii lihtne ühest koolist teise minna ja madalamalt kooliastmelt kõrgemale tõusta. Foorumil ei peetud seda ületamatuks takistuseks. Puuduvad teadmised saab ju järeleõppimisega korvata, kui kool vajadusel lisaõpet pakub. Mul on sellekohane näide oma perest võtta. Minu tütar, kes 5.–8. klassini saksa keelt õppis, otsustas ingliskeelsesse keskkooli minna. Võttis suvel ise 4.–8. klassi inglise keele õpikud läbi. Õpetajad lubasid tal 9. klassis nii inglise kui ka saksa keele tunnis käia ja panid lõputunnistusele kaks keelehinnet. Ükski seadus neid selleks ei kohustanud.
Selles, kui suur peaks olema ainekavas kõigile kohustuslik ühisosa ja kui palju ruumi jääma valikuteks, pole täna veel täit selgust haridusministeeriumiski. HM-i üldhariduse osakonna korraldustalituse peaekspert Mari Kadakas ütles eelmisel nädalal TPÜ-s peetud konverentsil “Õppimine – vabadus ja vastutus”, et nende osakonna 18 töötaja seisukohad selles küsimuses lähevad lahku. Ühed toetavad õppekavade suuremat diferentseerimist, teised seisavad sellele vastu, kolmandad on äraootaval seisukohal. Mari Kadaka sõnul saab süvaõppe rakendamise, valikainete, võõrkeelte ja nende õppimise mahu valimise kaudu õpet ka praegu küllaltki hästi diferentseerida.
Radikaalset diferentseerimist pooldav Tõnu Ots väidab tänases lehes aga, et kool kasvatab lapsi “nagu hanesid – õpilased peavad oskama natuke joosta, natuke ujuda, natuke lennata”. Hani pole võistluses jaanalinnu, pingviini või pääsukesega konkurentsivõimeline. Tähtis on olla milleski eriti hea.
Kõigile õpilastele jõukohast õppekava pole võimalik koostada, kui latti väga madalale ei taheta lasta. Euroopa riikides tehtud uuringute andmetel on 10–15% õpilastest õpiraskustega. Arvestades Eesti põhikooliõpilaste üldarvu, peaks meil olema umbes 12 000 halvasti edasi jõudvat noort. Tõnu Ots nimetab neile teistega võrdsete nõudmiste esitamist pedagoogiliseks fašismiks ja pakub lahenduseks diferentseeritud põhikoole, põhikooliklasse või kutsehariduse saamise võimalust põhikooli lõpetamata.
Professor Inger Kraav soovitab varase diferentseerimisega siiski ettevaatlik olla. Ka andekate laste uurimisega tegelnud professor Inge Unt hoiatab õpilaste varajase selekteerimise eest. Üllatuslikult näitavad ulatuslikud eksperimendid, et paremaid tulemusi ei saavutata siiski eraldi, vaid koos õppides. Targemad ja vähem targad jäägu ikka ühte klassi, seda enam, et sageli on piiri raske tõmmata. Anne võib ju avalduda hoopis hiljem.
Hoopis võigas on laste jaotamine varandusliku seisu järgi – rikkad ühte ja vaesed teise klassi, et maksujõulistele oleks hõlpsam üritusi korraldada. Sellinegi paradoksaalne näide on meie koolist võtta. Loodan väga, et see jääb ainukeseks. Kuidas niisugune asi võis üldse teoks saada? Kas sellele ideele polnud tõesti vastustajaid või ei võetud neid kuulda? Tean palju koole, kus vald vaesemaid ekskursioonirahaga toetab või õpetaja neile sponsori leiab, selle asemel et nad lihtsalt kõrvale tõrjuda.
Inger Kraavi sõnul pole väljapääs homogeensete klasside loomises, vaid õppekava paindlikkuse suurendamises. Diferentseerimine aga nõuab eri raskusastmega õppematerjali, mida paraku pole. Tagantjärele võib ju targutada, miks ei koostatud niisuguseid õpikuid, kus sees kolme taseme materjal. Või miks ei tehtud igas aines mitut erineva tasemega õpikut? Kirjastajate sõnul on põhjus lihtne – ajapuudus. Uutele ainekavadele mindi üle väga kiiresti. Õpetajad ja kõrgkoolide õppejõud kirjutasid kooliraamatuid oma põhitöö kõrvalt. Tähtsusetu pole ka majanduslik külg. Kolme õpiku ostmine ühe asemel läheb kolm korda kallimaks.
Võib-olla polegi nii väga tähtis, missugused piirid seab õppekava, vaid see, kuidas õpetaja neid oma ja õpilaste võimalustest lähtuvalt tõlgendab. Olgu seadus või koolikorralduslik dokument kui tahes põhjalik, ei paku see siiski lahendusi kõikidele probleemidele. Õpetajal peaks olema julgust oma parema äranägemise järgi toimida. Näiteks järgusportlane lapsevanema palvel kehalise kasvatuse tunnist vabastada, olgugi et ministeerium selleks luba ei anna. Ametniku väitel on tippvõimleja treeningud ühekülgsed, kooli kehalise kasvatuse tund annab mitmekülgse koormuse (just nii minu järelepärimisele vastati). Kas ikka annab? Tuletab meelde nõukogude aega, mil kehalise kasvatuse õpetaja meistersportlasele veerandihindeks kahe pani, sest tal olid VTK-normid täitmata. Uskuge või ärge uskuge.