Lugemine ja mõtlemine

RAIVO JUURAK

Õppekava töörühm analüüsib muusikaõpetuse ainekava.

5. jaanuaril oli Tallinna Pedagoogikaülikoolis projekti “Lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks” ja Eesti Lugemisühingu ühiskonverents lugemise ja mõtlemise teemal. Alateemad olid “Lugemine ja kirjutamine on mõtlemine” ja “Õppimine – vabadus ja vastutus”. Leiti, et Eesti kool peaks osutama õpilaste mõtlemisele rohkem tähelepanu.
Mõtlemine
Õigusinstituudi professor Ülo Vooglaid osutas, et inimesed väärtustavad õppimist rohkem kui mõtlemist. Õppida ei ole vaja – on vaja teada, osata ja aru saada. Targemaks võib saada ka mängides, jäljendades, lugedes ja mitmel muul viisil, mitte ainult laua taga õppides, ütles Ülo Vooglaid. Paraku küsib nii õpetaja kui ka lapsevanem lapselt ikka, kas tal on õpitud.
Ülo Vooglaid oli mures, et üliõpilased ei valda mõtlemise reegleid. Nad ei oska õigesti klassifitseerida, modelleerida ega ekstrapoleerida. Gümnaasiumi lõpetaja peaks valdama neljanda astme refleksiooni, kuid tavaliselt on isegi üliõpilased alles kolmandal astmel. Kes peaks noortele mõtlemist õpetama? Saalist arvati, et perekond. Vooglaid küsis vastu, kas vanaemad.
Riigikogu liige prof Peeter Kreitzberg väitis Ülo Vooglaiule vastu, et mõtlemise reeglite teadmine ei aita mõelda, nagu seedimise seaduspärasuste tundmine ei aita seedida. Mõtlema õpitakse mõeldes, aga just mõtlemist ennast ei võimalda Eesti kool piisavalt. Tänase õppimisparadigma põhielement on passiivne, absorbeeriv mõtlemine. Aktiivsust nähakse üksnes teadmiste täpses omandamises.
Peeter Kreitzberg osutas, et mõtlemine kaob, kui õppijale antakse ette ainuõigeid tõlgendusi. Austraalias on sellest aru saadud ega kiirustata füüsikat õpetades Newtoni ja Einsteini avastuste tutvustamisega, selle asemel lastakse lastel endal mõelda. Eestis aga ei mõtle laps füüsikale, vaid sellele, mis hinde ta saab.
Kui soovime, et lapsed oleksid paremad mõtlejad, tuleks paljud asjad ümber korraldada. Paraku on inimesed teatud mõtete ja sõnade lummuses. Meil arutatakse, kas õppestandard peaks olema kolme- või kuuejärguline, aga ei püstitata küsimust, kas standardit on üldse vaja.
On vaja minna üle uude mõtlemise paradigmasse, toonitas Peeter Kreitzberg. Näiteks kasvatus ja haridus on põllumajandusest üle võetud termi- nid – pahatihti koos põllumeheliku suhtumisega kooli ja lapsesse. Vajadus tähendab enamasti bioloogilist vajadust jne.
Pühajärve Põhikooli direktor Ene-Mall Vernik märkis, et funktsionaalse lugemise tasemetööd eeldavad siiski päris pingsat mõttetööd ja on hästi koostatud. Kuid miks peavad neid läbi viima üksnes eesti keele õpetajad, küsis ta. Spordi edetabeleid võiks ju lugeda näiteks kehalise kasvatuse tunnis jne.
Mõtlema õppimine
Konverentsi teisel poolel läks rahvas töötubadesse laiali. Huvitavaimaks kujunes mõttevahetus töötoas “Kuhu lähed, riiklik õppekava?”. Seal analüüsiti õppekava uuendatud varianti, mis tuleb märtsi lõpus ministeeriumile esitada. Vaatluse alla võeti eesti ja saksa keele, muusika ja ajaloo ainekava.
Eesti keele puhul analüüsiti 6. klassi ainekava. Torkas silma, nagu Peeter Kreitzberg oma ettekandes märkis, passiivne, absorbeeriv mõtlemine. Ainekava tekstis on kirjutatud, et õpilane peab oskama teksti lugeda, selle kohta küsimusi esitada, teksti põhjal küsimustele vastata ja kava koostada, jut-tu tekstilähedaselt ja ka kokkuvõtli-kult jutustada. Aga loov mõtlemine? Miks piirdutakse üksnes olemasoleva tõlgendamisega, aga ei koostata ise tekste?
Ainekavas on kirjutatud, et õpilane mõistab meediateksti. Aga ise artiklit seinalehele või ajalehele ei kirjuta? Kooliraadiole saadet ei tee? Miks ei võiks olla ainekavas kirjas, et õpilane kirjutab jutu, illustreerib selle ja köidab vihikuks? Kui selline üle-eestiline kampaania üles võeti, oli huvilisi palju.
Omaette küsimuseks kujunes, mille alusel 6. klassi lapsi eesti keeles hinnata. Ühtset hindamise alust ainekava välja ei paku. Kirjutatud on, et õpilane mõistab eakohast teksti, meediateksti, lugemispala, tööjuhendit, luuletust. Kas ei võiks ainekavas olla kirjas, et õpilane mõistab 6. klassi õpiku tekste? Õpib äkki pähe? Kas see on kahjulik?
Enn Siim TPÜ täienduskoolituskeskusest märkis, et eesti keele ainekavas pole rõhutatud loovust ja emotsionaalsust, ehkki emotsionaalne intelligentsus on praegu moesõna. Ainekavas on kirjutatud, et õpilane mõistab luuletust, oskab nimetada selle teemat, kirjeldada meeleolu, teab mõnd luuletust peast. See kõik tähendab teadmisi luuletuse kohta. Aga kuhu jääb luuletusse sisseelamine?
Rahule ei jäädud ka kava struktuuriga. Kogu materjal on esitatud 27 võrdväärse punktina, mistõttu kõik mõjub võrdselt tähtsa ja seega ka tähtsusetuna. Oskusi ja teadmisi tuleks rühmitada teemade kaupa: kirjaoskus, loov ja emotsionaalne eneseväljendus, sotsiaalsed oskused, teadmised keelest ja kirjandusest jne. Muidugi ei unusta hea õpetaja laste mõtlemist, emotsioone ja sotsiaalseid oskusi. Aga ikkagi võiks see kõik ka ainekavades sees olla.
Muusikaõpetusest rääkides kandis Nõmme Gümnaasiumi õpetaja Katrin Kalamees ette oma töörühma hinnangu ainekava uuendatud variandi kohta. Ta märkis, et muusikakavagi ei väärtusta emotsionaalsust: esiplaanil on teooria, ajalugu, solfedzo ja muud teadmised, mitte muusika ise. Nii ei arene kujundlik mõtlemine, loovuse asemel tekib paljudel vastumeelsus muusika vastu. Nagu ilukirjandus on jäänud toppama 19. sajandisse, nii domineerib ka muusikaõpetuses vanaemade repertuaar. On üsna loomulik, et lapsed eelistavad sellele tümpsu, arvas Katrin Kalamees. Need on mõned põhjused, miks lapsed põgenevad laulutundidest ja lastekooridest.
Saksa keele ainekava sai negatiivse hinnangu ainekomisjoni liikmena töötanud Leo Võhandult.
Õppimist suunav käsi
Nõmme Gümnaasiumi õpetaja Urve Läänemets ütles töörühma tööd kokku võttes, et õppekava uuendamist ei tohiks anda ainult ja üksnes ainenõukogude, s.o õpetajate enda kätte. Õpetajad on oma aine patrioodid, nad püüavad alateadlikult korraldada asju nii, et saaks paremini oma ainet õpetada. Mis sellest välja tuleb, näeme õppekava uuendatud variandist.
Moraal on selles, et õppekavas peaks olema rohkem tunda selle ala spetsialistide suunavat kätt. Paraku töötab TÜ õppekavatalitus alles esimesi kuid ja kogu tegevust koordineerivad alles hiljuti ülikooli lõpetanud noored.
Kas on üldse mõtet õppekava nii rutakalt uuendada?