Veel kaks probleemi

Maie Keek, Tartu Saksa Kultuuri Instituudi juhataja, TÕS-i õpetaja

Selle aasta ÕpL-i esimeses numbris ilmusid kolm väga tõsist artiklilt meie haridussüsteemi valupunktide kohta, autorid Edgar Krull, Mati Tombak ja Mihkel Rebane. Minagi tahaksin osutada kahele probleemile. Teen seda samuti lootuses aidata kaasa olukorra paranemisele.
Paar kuud tagasi ilmus EV Haridusministeeriumi ja sihtasutuse Kutsehariduse Reform koostöös infokogumik “Haridus 2000”. Silma torkasid probleemid, mille kohta väljaandjate kommentaarid olid siinkirjutaja arvates pealiskaudsed või koguni väärad.
Õppeaasta pikkus ja õppetundide arv
Nimetatud kogumiku lk 17 on toodud võrdlevad andmed õppeaasta pikkuse kohta meil ja Euroopa teistes riikides. Võrreldes Euroopaga on Eesti kooliaasta kõikides kooliastmetes lühike.

Just nooremate õpilaste puhul on erinevus tundide arvus suur – meie 7-aastaste laste õppeaasta on kahe nädala ja samas 218 õppetunni tunni võrra lühem. Minu arvates ei saa seda võtta kui väiksemat õpikoormust, nagu väljaandes selgitatakse. Väike laps vajab õigete õpi- ja tööharjumuste kujundamiseks palju aega. Tema koolipäev peaks olema vaheldusrikas, intellektuaalne tegevus ning liikumine ja mäng tasakaalus. Kui õppimiseks antakse aega ja kodutööde maht on minimaalne, ei teki ka väsimust. Saksamaal näiteks, mille olusid tunnen, ongi töö algkoolides niimoodi korraldatud.
Meie nõuame lastelt lühema aja jooksul rohkem tööd ja koduste ülesannete osakaal on suurem. Tuleks lisada veel asjaolu, et paljud meie algkoolilapsed käivad koolis teises vahetuses, seega ajal, mil nad on tegelikult juba väsinud. Pole imekspandav, kui niisugustes tingimustes tekib lastel probleeme edasijõudmisega.
Kuni 9. klassi lõpuni kasvab koolitundide arv nii meil kui ka Euroopa riikides, kusjuures meil saadakse hakkama oluliselt väiksema ajaga (10-aastastel 173 ja 7.–9. kl 107 õppetundi vähem). Gümnaasiumiastmes on aga erinevus vastupidine: Eesti koolide vanemate klasside õpilastel on õppeaastas 131 tundi rohkem kui Euroopas keskmiselt. Loogiline oleks, et vanemad õpilased õpiksid rohkem iseseisvalt ja õppetundide arv oleks väiksem. Kuid meil on vastupidi – mida vanemad õpilased, seda rohkem neile koolitundides kaudu õpetust jagame.
Kui algklassides jääb tööharjumuste kujundamisele vähe aega, siis on ootuspärane, et vanemates klassides on raske iseseisvat tööd õppimisvormina rakendada. Niisiis lisame aina tunde. Ka kõrgkoolide õppejõud kurdavad, et üliõpilastel puudub iseseisva töö oskus. Õppetöö korraldamisega oleme seda ise soodustanud. Muuseas, Euroopa kõrgkoolides on semester lühem kui meil, üliõpilased töötavad väga palju iseseisvalt kirjandusega ja loenguid peetakse tunduvalt vähem.
Mõned aastad tagasi taheti meil alustada kooliaastat juba augusti keskel. Plaan kukkus läbi, sest muudatus tuli liiga ootamatult. Pedagoogiliselt oli kavatsus aga õige, see teeniks ju laste paremat haridust. Eriti praegu, mil õppeplaanid on pingelised. Õppimiseks on vaja anda rohkem aega.
Klassikordajad
Eespool viidatud väljaande lk 23 on ülevaade klassikursuse kordajate kohta. Klassikursuse kordajate arv Eestis hakkab järsult kasvama 6. klassis ja saavutab kõrgpunkti 8. klassis, kus eelmisel õppeaastal jäi kursust kordama 9% poistest. Tüdrukutel oli kõige raskem aeg 9. klassis – klassi kordas 5,5%. Seda on väga palju.
Enamasti tekitab “istumajäämine” rohkem probleeme, kui ta neid lahendab. Ülekoormatud õppekavad ja samas lühike aeg õppimiseks on kindlasti ühed olulisemad põhjused, miks nii paljud murdeealised ei suuda nõutud programmi omandada. Siit algab sageli ka tee tänavale ning sellest tulenevate tagajärgede likvideerimine on ühiskonnale tulevikus ja juba praegu palju kulukam.
Väga suure tõenäosusega on probleem ka koolis valitsevates juhtimis- ja õpetamisstiilis, kus hinded võivad mõnikord kajastada õpilaste ja õpetajate vahelisi suhteid. Murdeealiste õpetamine nõuab hästi valitud õpetamismeetodeid ja lihtsat inimlikku suhet õpetaja ja õpilase vahel. Tänapäevaseid pedagoogilisi võtteid tuntakse enamasti tõepoolest halvasti. Vale oleks kõike veeretada kodu kaela, sest klass kui sotsiaalne grupp käitub seal kehtestatud normide järgi, ja millised need on, sõltub koolist.
Haridusseaduses on haridussüsteemi eesmärk kirjas järgmises sõnastuses: “Eesti haridussüsteemi arendamise üldiseks eesmärgiks on kõigile õppuritele eelduste ja tingimuste loomine selliste teadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseks, mis aitavad edukalt toime tulla nii töötajana, pereliikmena, sõbrana kui ka kodanikuna.” Kõik muudatused igal otsustamise tasandil peaksid olema selle eesmärgi teenistuses.