Värska kutsub endiselt õpetajaid

ANU MÕTTUS

Paadid ootavad loengutelt tulevaid õpetajaid.

Peaaegu 40 aastat pole Värska olnud suvekursuste koht mitte ainult õpetajatele, vaid ka kasvatajatele ja koolijuhtidele. Vahepeal oli õppebaas TPÜ täienduskoolituse osakonna juhataja Enn Siimu sõnul paraku nagu mitme pere koer, kelle eest keegi hoolitseda ei tahtnud, kasutada aga tahtsid kõik...
Nüüd on ainsaks peremeheks jäänud Tallinna Pedagoogikaülikool igal aastal püüdnud seal midagi ära teha: juba on valmis ilus “eurosaun” ja muudeski ruumides kosmeetilist remonti tehtud. Mis ehk külastajale kõige olulisem – kaks pansionaadihoonet on saanud korralikud sanitaarsõlmed.
Kauge maanurga voorused ja hädad
Enn Siim: ”Ülikool hindab Värskat kõigepealt kui traditsioonilist täienduskoolituskohta, aga ehk veel olulisem on sealne rikkalik taimekooslus ja loomastik. Looduse tundmaõppimiseks on see asendamatu paik. Sealt peaks õigupoolest läbi käima kõik algklassiõpetajad ja tudengid, kes õpivad bioloogiat, psühholoogiat, kehalist kasvatust. Kõiki neid kursusi paraku enam Värskasse viia ei õnnestu, sest õppebaas asub Tallinnast väga kaugel ja sõit on kulukaks läinud. Tänavu suvel on 50 TPÜ bioloogiatudengil siiski võimalus seal nädal aega praktikal viibida.”
Heaks koostööpartneriks on saanud hiljaaegu õppebaasi naabrusse rajatud setu muuseum. “Õpetajatel on väga huvitav näha eri kultuuride kokkupuutepunkti, tutvuda setude eluga. Just sellepärast oleme paaril viimasel aastal Värskas integratsioonikursusi läbi viinud. Ka tänavu suvel lähevad sinna terveks kuuks vene koolide eesti keele õpetajad, et elada teistsuguses kultuurikeskkonnas, teha ekskursioone Tartusse, Räpinasse ja teistesse ümbruskonna kaunitesse ning kultuurilooliselt olulistesse paikadesse. Arvan, et selles vallas võiks Värskal olla suur tulevik.”
Suurenenud on nendegi õpetajate arv, kes kasutavad Värska baasi koos perega puhkamiseks. Soodsatel tingimustel saavad nad sealt üürida tuba, on olemas kogu vajaliku varustusega köök ja pesemisvõimalused. Sellele lisanduvad loodusannid: seened-marjad, ilus järv ja kalapüük. Enn Siimu sõnul on kõik see siia ahvatlenud järjest rohkem puhkajaid, eriti Kirde-Eesti õpetajate hulgast, kellel pole oma suvekodu või sugulasi-tuttavaid maal. On ka Tallinna õpetajaid, kes siin pärast kivilinnas veedetud kooliaastat vaikust ja rahu otsivad, ning neid, kes tulevad Värskasse loomingu või teadusliku tööga tegelema. Õhkkond on siin rahulik ja kosutav.
Kui maha arvata juba mainitud integreerujad, siis selliseid pikki suvekursusi nagu kunagi VÕT-i ajal, kus kuu aega järjest kohapeal oldi, tänapäeval enam ei korraldata.
Kuuks ajaks enam kursustele ei minda
Enamasti on tsüklid nädalased: esmaspäeva hommikul kogunetakse, pärastlõunal hakkavad loengud, mis kestavad hilisõhtuni, et 8 tundi koolipäeva pikkust ikka täis tuleks, ja jätkatakse kursuste tavalise töökorralduse järgi: 4 õppetundi hommikupoolikul, 3–4 tundi pausi ja taas õppetöö. Reedel lõpetatakse nii, et soovijad saavad viimase bussiga koju sõita. Alati on palju neidki, kes jäävad ka laupäevaks-pühapäevaks Värskasse suvitama.
Ervin Laanvee, kes koolitusjuhina juba pärast jaanipäeva Värskasse sõidab ja seal augusti keskpaigani vägesid juhatab, arvab, et inimene ei taha sõita suvel nii pikka maad maha traditsioonilist loengut kuulama. Populaarsemad on ikka looduse või käelise tegevusega seotud kursused, mille puhul ettevõtmise “laagriiseloom” igati kohane tundub.
Tänavu suvel ootavad ees näiteks kursused kehalise kasvatuse, tervisekasvatuse, bioloogia ja liitklasside õpetajatele, eripedagoogidele ning lasteaiaõpetajatele. Viimastele on käsitöö, kunstiõpetuse, lugema ja kirjutama õpetamise eeltöö ja matemaatika õpetamise metoodika kõrval tulemas ka kursused Montessori pedagoogikast ja õppevahendite valmistamisest ning ametialasest suhtlemisest ja etiketist. Märkimist väärivad ka õpetajate kõnekunsti ja kirjakunsti kursused ning ettevõtmine “Tunne Eestimaad”, mille raames kõigil huvitatutel on võimalik Värskast väljasõite tehes tutvuda Põlva-, Tartu- ja Jõgevamaaga.
Ervin Laanvee ise peab selle suve pärliteks ühelt poolt muusikakursust beebikooli metoodikast, kuhu on lubanud tulla õpetama üks meie selle ala parimaid tegijaid Ave Kumpas, ning teiselt pool üsna ebahariliku temaatikaga kursust, mis pühendub õpetaja tervisele. “Õpetaja tervis on selline, nagu ta on,” arvab Ervin Laanvee. “Aasta lõpul kummitavad läbipõlemissündroomid – selle tarvis on meil kohal psühholoog Toivo Niiberg. Mihkel Zilmer Tartu Ülikoolist räägib vitamiinidest ja mineraalainetest, sellest, kuidas neid kasutades võiks õpetaja oma tervist balansis hoida. Tasakaalustatud toitumisele pühendub ka lektor Raivo Vokk. Peeter Ernits on lubanud korraldada öiseid loodusvaatlusi ning tema eestvedamisel on plaanis ka muid õppekäike loodusesse. Lisaks on kursuslastel võimalik valida muusika- ja maaliteraapia rühmade vahel.”
Peale selle peetakse Värskas suve jooksul suur hulk mitmesuguseid kokkutulekuid, olgu nimetatud näiteks Johannes Käisi Seltsi suvepäevad.
Aineõpetuse kursusteks on lihtsam raha saada
Kui küsisin Enn Siimult, millised nende osakonna korraldatud kursused õpetajate seas kõige populaarsemad on, nentis ta mõningase kahetsusega, et ikka konkreetse aine õpetamisega seotud koolitus.
“Kõige populaarsemad on kursused, mida me korraldame õpetajatele n-ö klasside kaupa. Algklassiõpetajad liiguvad klassist klassi ja igal suvel korraldame me niisuguseid päevi, kus nad saavad tutvuda oma järgmise aasta õppekava ja vastava kirjandusega, kohtuda õpikute autoritega. Sinna tuleb soovijaid tavaliselt ikka nelja-viie, mõnikord koguni kuue rühma jagu.
Tuleb tunnistada, et 3–4 aasta tagune psühholoogiabuum on möödunud. Võiks olla vastupidi: päevast päeva kasvab konfliktide arv, mida ministeeriumil tuleb koolis õpetajate ja õpilaste, aga ka juhtkonna ja õpetajate vahel lahendada. Muudatused meie elus on toonud kaasa palju üksteisest mööda rääkimist ja autoritaarsust. Asi pole selles, et õpetajad neid kursusi oluliseks ei peaks, vaid rahas. Kool (omavalitsus) maksab palju kergemal käel kinni ainealase enesetäienduse, seda peetakse oluliseks. Psühholoogiakursustele tullakse enamasti oma raha eest, aga pole just palju õpetajaid, kes võivad kursustele raha kulutada.”
Ühendagem meeldiv kasulikuga!
Ervin Laanvee arvates on just suvekursused haruldane võimalus ühendada õppimine puhkuse ja looduse nautimisega.
“Värska loodus on imeline ja võimas. Järveorud ja kuplikesed, väiksed kaasikud ja suured metsad. Kõik elab seal fortes. Kui pärast Põhja-Eestisse tagasi tulla, tunduvad kõik puud väikesed ja taevas madal.
Ka õppimisel on seal pisut teistsugune iseloom kui linnas On vabam stiil, rohkem rühmatööd, sotsiaalset läbikäimist. Õpetajale, kes tahab suvel natuke Eestimaal puhata, on see suurepärane võimalus.”

Meenutusi möödunust

ANNE SARV, Värska patrioot

Õpetajate õppebaas, mis organiseeriti 1960. a tubli pedagoogi Endel Pirni eestvõtul, on kandnud väga mitmesuguseid nimesid: näiteks VÕT-i (Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi) Värska Õppebaas, EHA (Eesti Haridustöötajate Arenduskeskuse) Õppebaas, käesoleval ajal aga Tallinna Pedagoogikaülikooli õppebaas.
Mina sattusin Värska laagrisse arstiks 1982. a juunis. Setumaal olin varem käinud paar korda ekskursioonil ja ega mul sellest kandist suurt aimu olnudki. Teadsin ainult, et kui setud liikvapidudel omavahel riidu lähevad, siis pussid välguvad. Viimane osutus õnneks valeks – pikkade aastate jooksul pole sellist juhust ette tulnud.
Kui esimest korda pärast kuuetunnist bussis loksumist laagripeatuses maha ronisin, ei teadnud ma, kuhu minna. Üks heatahtlik kursuslane juhatas, et otsigu ma järve äärest üles komandant – suure kübaraga proua. Selleks osutus Eevi Salm – kõigi värskalaste jaoks lihtsalt Eva. Teiseks tutvusin tookordse kursuse juhataja Luule Herodesega, kes oli Värska laagri hing pikki aastaid. Hiljem said tuttavaks teisedki Värska entusiastid: Asta Reilent, Leelo Tamm, Jaan Ennulo, Linda Nurmoja, Inge Unt, Elvi Kaldma, Evald Laprik, Voldemar Pinn, Astrid Neeme, Aino Siirak, Õie Vahar, elusärtsu täis vanahärra Aleksander Elango, alati naeratav akadeemik Heino Liimets. Tartust käis matemaatik Olaf Prinits, kes koos Linda Nurmojaga laululaval sumedatel Setumaa suveõhtutel meile imeilusaid duette laulis – ikka ooperitest ja operettidest. Meenub imeline käsitööõpetaja Maimu Põldoja, kelle värvipottide juures tegime batikat. Värvisime ära kõik, mis vähegi värvida andis – kuni voodilinadeni.
Ei möödunud ühtegi suve, mil poleks käinud koos bioloogid Sirje ja Georg Aheri käe all. Koos Peeter Ernitsaga lugesime soojadel ja pimedatel suveöödel ööliblikaid valge lina peal. Värskast ei puudu õnneks ka kunagi laialdaste hobidega Toivo Niiberg.
Värska tegi Värskaks aga tookordne Põlva Keskkooli direktor Paul Lehestik. Kohaliku poisina tundis ta setu kombeid, jagas neid rõõmuga laagriplatsil toimuvatel folklooripäevadel ja korraldas meile ekskursioone.
Seni on Värska raudvara laagri ülem, kohalik mees Semjon Kalju. Temata ei seisaks need unikaalsed laagrimajad enam püsti. Temagi on kõiketeadja – laagri kaitseingel.
Kuigi nii mõnigi eespool mainitutest on meie hulgast lahkunud, jätkatakse nende tööd. Ärgem siis õpetajad, kes me seal oleme juba nii palju suvesid kohtunud, unustagem, et see imeline stressi maandaja ja hinge paitaja Värska laager on ikka veel olemas ja ootab meid.
Värskas on nüüd tore Setu muuseum kus perenaiseks väsimatu Laine Lõvi. Seal on veel kõike kuhjaga – tulge ja hingake, jooge Värska vett ja nautige kaunist loodust. Laagris kohtate kõikjal sõbralikke inimesi.