Mõtlemine on kasvatusprobleem

ÜLO VOOGLAID

Selle kirjutise ajend on “Õpetajate Lehe” listi vaidlus mõtlema õpetamisest. Listis kirjutati: “Retsept on lihtne, tuleb õpetada mõtlema! Aga kes maksab selle õpetamise eest? Need, kes õpetavad mitte mõtlema, teenivad palju rohkem! Kas asi pole selles, et mittemõtlev kodanik on ohutum?” Retsept ei ole lihtne. Tuleb õpetada mõtlema! Mõtlemine ei ole lihtne.
Lihtne (mitte eriti lihtne!?) oleks leida raha nende inimeste aja eest tasumiseks, kes aitaksid koolis anda tunde mõtlemismeetoditega tutvumiseks. Lihtne ei ole leida Õpetajaid, kes on päris head mõtlejad, kellele meeldib mõelda ja kes suudavad läita leegi laste hinges. Jutt käib targast, iseseisvast, vabast, tähelepanelikust, südamlikust, sõbralikust ala- ja üleväärsuskompleksita inimesest, kes tahab ja suudab olla ise subjekt ja tunnustab teist subjektina.
Last ei saa pidevalt petta
Mõtlemisvõime kujuneb inimesel koos emakeelega. Selleks ajaks, kui laps kooli jõuab, on suurem osa “rongidest” juba läinud ja enamik neist lausa käänakute taga. Teiste sõnadega: koolis (veel enam vanemates klassides) on ammu hilja alustada “mõtlemise õppimisega”. Mõtlemine peaks olema kogu pedagoogilist ja andragoogilist suhtlust läbiv printsiip.
Haapsalu Pedagoogilises Koolis, kus mul oli õnn käia aastatel 1949– 1953, korrati pea igal nädalal: “Ära ütle lapsele seda, mida ta võiks avastada ise; aita teda, kui vaja, tunnetusteele; aita äratada ja hoida huvi; jaga oma imestust, tunnustust ja siirast rõõmu leidmise üle!” Häda on selles, et siirust ei saa mängida, ausust ei saa teeselda, imestamist ei saa vigurdada. Last, nagu ka kutsikat, ei saa pidevalt petta.
Kuna mõtlemise lähtekohad omandab inimene koos emakeelega, oleks vaja hoolikamalt vaadata, kas lapsevanemad ja vanavanemad, kes lapsega suhtlevad, temaga räägivad ja mängivad, oskavad sättida nii, et laps oleks hoitud ka emotsionaalses, vaimses ja intellektuaalses mõttes. Kodustel oleks tarvis ettevalmistust selleks, et teada, osata ja saada aru, miks ja kuidas toimida selleks, et laps tunneks rõõmu enda ja maailma avastamisest. Ka täiskasvanute puhul on see aktuaalne.
Puudub harjumus mõelda
Süstematiseerimine, klassifitseerimine, modelleerimine, ekstrapoleerimine jne on kõik kirjeldatavad ja nii palju selgeks õpetatavad-õpitavad, nagu koolis parajasti nõutakse. Eksamil või arvestusel on vaja teada seda, mida õpetati (mille teadmine on õppekavaga ette nähtud). See, mida mõtlemise kohta nõutakse, ei ole mõtlemine, vaid teadmine mõtlemise kohta.
Mul oli õnn pidada läinud õppeaastal paaris koolis lõpuklassi õpilastele valikkursust “Inimene ühiskonnas ja kultuuris”. Suhteliselt lihtne oleks olnud jutustada ettenähtud tunnid täis sellel teemal koostatud kontseptsiooni järgi. Sootuks keerukam oli käsitleda kõike seda probleemina (probleemide kogumina). Peamine raskus tekkis sellest, et õpilased on harjunud reproduktiivse tegevusega. Nad teevad (tahavad teha) seda, mida kästud, siis, kui kästud, nii, nagu kästud, sellest, millest kästud (loe: ette nähtud). Valdav osa õpilastest ei ole harjunud (oma peaga!) mõtlema ja selle arvestusega tegutsema, et jõuda iseseisvalt avastama seoseid ja sõltuvusi, sealhulgas võimalike põhjuste kogumeid (sündroome).
Tunduvalt tõsisem (mitte ainult pedagoogiline ja andragoogiline, vaid kogu rahvuslikku arengut puudutav) probleem, kui üldiselt arvatakse, on Eestis lugemisoskus. Lugemine ei ole lihtviisil tähtedest silpide ja silpidest sõnade kokku haakimise tehnika. Lugemine on mõtlemine. Suur osa õpilastest loeb väga kehvasti ja lugemiskiirus on enamikul 2–4 korda aeglasem, kui tänapäevases infoühiskonnas normiks peetakse. Kas see häirib juba kedagi?
Orja unistus on olla orjapidaja
Mõtlemine, nagu ka loomine, uurimine, mediteerimine, isegi puhkamine, eeldab iseseisvust ja vabadust, haritust, informeeritust, usku, usaldust, austust, jah, ka tervist. Väga palju on inimesi, kes aina räägivad mõtlemisest. Mõtlemist käsitledes osutub (heal juhul) võimalikuks jõuda mõtlemise enam-vähem täpse kirjeldamiseni. Vaja oleks seada ritta mõtlemise eeldused ja vaadata, kuidas meil kujunenud koolitustraditsioon soosib nende eelduste kujunemist. Karta on, et suur osa mõtlemise üle arutlejatest kardab nii vabadust kui ka iseseisvust. Juba seetõttu ei saa nad mõelda, luua ega avastada...
Juba Vanas-Roomas oli teada, et ori ei ihka vabadust – orjad tahaksid orjapidajaks. Manipuleerimise objektina kasvanud inimene on heal juhul (st järelevalve all) enam-vähem korralik käsutäitja ja nõuab sedasama ka nendelt, kes tema meelest talle alluvad. Iseseisev mõtlemine on kohatu ja mõttetu sellises kodus, koolis, asutuses ja ühiskonnas, kus valitseb totalitaarne kord või korralagedus.
Vabana elamise eeldus on vastutusvõime. Vastutus kujuneb nii formaalses kui ka mitteformaalses mõttes tänu mõtlemisvõimele.
Mis saaks, kui ametnik peaks vastutama?
Kas keegi kujutab ette, mis siis juhtuks, kui Eesti Vabariigis hakataks nõudma iga liiki ametnikelt isiklikku ja tegelikku vastutust? Päris kindel, et asjamehed oleksid siis sunnitud leidma endale ohutuma ametikoha või suhtuma analüütilist tööd teha suutvatesse inimestesse tänasega võrreldes oluliselt paremini.
Formaalne vastutus kaasneb ametikohaga. Ametijuhendis, tööjaotusmaatriksis, põhimääruses jm on tavaliselt fikseeritud, millised on kellegi õigused ja kohustused ning mida oleks vaja teha. Headest kommetest tuletatakse, mida oleks vaja saavutada ja mille eest vastutada. Mitteformaalne vastutus aga kujuneb seoses nende otsustega, mida subjekt teeb või tegemata jätab nendes oludes, selles olukorras, kus ta on ja peab käituma (tahab käituda) targalt. Tark käitumine on ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas jm õigeks peetaval viisil käitumine.
Otsustamine on võimalik vähemalt ühe alternatiivi olemasolu korral. Just alternatiivid on subjekti jõu allikaks juhul, kui subjekt oskab mõtelda!
President on kutsunud kogu rahvast otsima superideed, millele võiks koondada nii palju ressursse, et murda läbi maailmaturule. Seda otsingut hakati hellitavalt kutsuma Eesti Nokiaks.
Nokia ei sünni saunalaval
Eestis peaks ju olema inimesi, kes suudavad mõelda, mida oleks vaja saavutada, ja oskavad luua ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste jada tulemuseni jõudmiseks. Suured programmilised ideed võivad sündida saunalaval või kempsus, aga logistiliste süsteemide projekteerimiseks on vaja sellekohase ettevalmistusega kollegiaalse mõtlemise kogemust. On vaja teada kus, mida, kuidas, millal ja kellega koos peab tegema selleks, et tulemus oleks kvaliteetne. Samuti on selleks vaja nõutavas koguses informeeritust, haridust, arukust, tasakaalukust ja väärikust.
Teadusliku uurimise aluste käsitlemist olen näinud ja selles osalenud kolmes kõrgkoolis. Kõikjal on ilmnenud, et üliõpilastel ei ole probleemi käsitlemise kogemust. Teadmiste mahu suurendamine saab olla põhjendatud üksnes siis, kui teadmised on süstematiseeritud. Vastasel juhul ei ole kuigi palju lootust vajaduse korral vajalikke teadmisi üles leida, tähendusi tabada ja süsteemi aimata. Sel juhul mõtlemine takerdub ja mõte veereb rappa.
Kristliku eetika üks lähtekohti kõlab umbes nii: inimest tuleb armastada sellisena, nagu ta on. Meil õigeks peetava kontseptsiooni kohaselt oleks vaja inimene kõigepealt korralikuks kasvatada (mõtlema õpetada) ja siis võiks vaadata, kas ta väärib ka armastust.
Mõtlemine on kasvatuse funktsioon. Kasvatus eeldab usaldust, austust, armastust, ausust, siirust ja pühendumist. Kui keegi ütleb, et mõtlema õpetamine on lihtne, et raske on vaid leida, kes selle eest maksab, siis mulle näib, et mõtlemise kui pedagoogilise ja andragoogilise probleemi üle pole paljudel olnud küllaldaselt aega mõelda.
Kes teab, milliste meetoditega oleks võimalik hinnata õpilaste (ja õpetajate) mõtlemisvõimet? Mis iseloomustab mõtlemisvõimet ja kuidas seda mõõta? Kuidas (ratsionaalne) mõtlemine seondub (emotsionaalse) tundmisega? Millist osa etendab (sobiva, õige, parima) äratundmises intuitsioon ja kogemus? Kuidas inimesed ületavad kahtluse ja kujuneb veendumus või usk?
Millest me õieti räägime?
Võimalik, et kõik arutlejad ei anna endale päris täpselt aru, millest jutt käib, ja kalduvad lihtsustama. Näiteks korraldatakse arutlus teemal “Mille üle vaieldakse Läti hariduses?” Mis sellest, et haridus ei vaidle, et haridus ei ole käsitletav ruumina, et kõne all ei ole ühtki haridusküsimust! Keegi seal Lätis vaidleb kindlasti mõne teise lätlasega millegi üle, ajab näiteks kellegi rõõmuks või kurvastuseks segasevõitu juttu koolikorraldusest. Järelikult võib teema niimoodi kirja panna. Kui keegi hakkab küsimusi esitama, siis ütleme: “Selle asemel, et imestada ja nõutult sõrme imeda, õppige mõtlema metafooride abil!”
Mõtlemine ei ole tõesti lihtne. Mõtlemisvõime osutub väärtuseks vaid kõlbelise väärikuse korral. Mõtlemine on eeskätt kasvatusprobleem.
Ma ei usu jutte mõtlema õpetamise ja õppimise kohta. Ei usu ka jutte uskuma, austama, armastama või usaldama õpetamise kohta. Isiksuslikud karakteristikud kujunevad teisiti. Sellist õppeainet, mis võiks täita kodus ja koolis kõigi teiste õpetajate jäetud lünga, ma ette ei kujuta ega saa õigeks pidada, ehkki Eestis võib leida julgustavaid näiteid ka selles suunas liikumiseks. Ühes meie kõrgkoolis õpetatakse lausa lahtise tekstiga, kuidas äripartnereid “pügada” ja neil märkamatult mitmesuguste riugaste abil “nahk üle kõrvade vedada”. Viimase kursuse kevadsemestril on neil õppekavas ärieetika, sest muidu ei pidavat diplom vastama rahvusvahelistele nõuetele.

Samal teemal: Rong ei ole nurga taha läinud

MATTI MARTINSON, Rahumäe Põhikooli direktor:
Ülo Vooglaiu artikkel on väga filosofeeriv. Tal on huvitav mõttekäik, aga ma pole päris kõigega nõus.
Vooglaid kirjutab, et ei usu jutte mõtlema õpetamise ja õppimise kohta. Ta ei usu ka jutte uskuma, austama, armastama või usaldama õpetamise kohta. Mina olen neljandat põlve pedagoog. Olen alati – nii nõukogude ajal kui ka praegu – imestanud, kuivõrd alahinnatakse tegelikult haridust ja haritust. Kui vähe räägitakse sellest, et kunstiained (kunstiõpetus, näitlemine, tants, muusika jm) on valdkond, mis õpetab lapsi maailmaasju teisiti, värskema pilguga nägema ja ise mõtlema. Muidugi, paljude ainete puhul on vaja nn mehhaanilist õpetust, kuid paljalt sellest ei piisa. Kunstiained pakuvad enamat.
Jah, loomulikult on igasuguseid õpetajaid. Aga ma usun, et tegelikult teeb enamik õpetajatest oma tööd armastusest ja tahtest, mitte aga soovist õudselt kasu lõigata.
Meie kooli kogemused räägivad selget keelt, et liikumise, tantsu, koolispordi kaudu jm hakkab laps mõtlema. Meil tegutsevad lastevanemate kulul tasulised kaunite kunstide klassid. Esimene lend jõuab 7. klassi. Neist lastest on näha, et nad mõtlevad – neil ei teki raskusi loodusõpetuses, matemaatikas, ajaloos ega teistes ainetes.
Mina arvan, et mõtlemist saab õpetada teatud ainete kaudu. See on kooli töö. Pole õige öelda, et “selleks ajaks, kui laps kooli jõuab, on suurem osa “rongidest” juba läinud”. Ei ole see rong nurga taha läinud! On üsna loomulik, et lapse õpetamist tuleb varakult alustada, aga kodu üksi ei oska kõike ning siin saab kool appi tulla.
Olen näinud kaunite kunstide õpetamist läänemaailma koolides. Ka seal ollakse seisukohal, et see arendab mõtlemist. Lihtne näide: kui laps näitlemist õppides peab tegema etüüdi karust või papagoist, algab kogu tema tegevus mõtlemisest, kuidas seda teha, mida selleks teha jne. Paljuski tugineb mõtlemise õpetamine eeskujule. Jah, praeguste õppekavade kohaselt on koolides palju päheõppimist arutlemise asemel. Aga kaunid kunstid on üks võimalus, äraproovitud tee, mis tagab lastele hoopis teise arengu – nad on lausa sunnitud mõtlema oma peaga, ja see on nende jaoks hea.