Õpetajate Leht 15.06.01

		Reede, 15. juuni 2001 Nr 24

ÕpL

Põhikool jõuab lõpusirgele

ANU MÕTTUS

Põhikooli lõpueksamite tegemine pole sugugi naljaasi. Tallinna Reaalkooli 9.a klassi tüdrukutel tundub emakeeleeksami konsultatsioonil sellegipoolest päris lõbus olevat.

Riigieksamite kriitikat oleme “Õpetajate Lehestki” lugenud sama kaua, kui neid on korraldatud. Tasapisi – sedamööda, kuidas käiku on läinud ühtlustatud põhikooli lõpueksamid –, lisandub vastukajasid ka neile.
Esimest korda on sel kevadel ka kõik põhikooli lõpueksamid ühtlustatud. Kaks kohustuslikku – emakeel ja matemaatika – ning üks õpilase omal valikul, valikuvõimalusteks inglise, saksa, prantsuse ja vene keel, ajalugu, bioloogia, keemia, geograafia, füüsika. Vene koolide õpilastel see valikuvõimalus puudus – nemad sooritasid kõik riigikeele eksami, milleks oli kooli valikul lõpukirjand või osaoskuste eksam.
Loomulikult toob iga muudatus kaasa vastukajasid. Kui mõningad juba õiendatud näpuvead valikeksamil maha arvata, siis küllap kõige rohkem on neid oodata emakeele osaoskuste eksamile. Seda enam, et paari aasta pärast plaanitakse analoogilist riigieksamit ka gümnaasiumi lõppu.
Parimat varianti õpilaste emakeeleoskuste kontrollimiseks on otsitud juba mitmeid aastaid. Alles see oli, kui põhikooli lõpetaja võis valida kirjandi, etteütluse ja ümberjutustuse vahel, järgmisest aastast peaks lisanduma veel üks muudatus – kuulamisosa.
Seekord oli õpilaste esimene reaktsioon pärast eksamiruumist väljumist valdavalt: “Niiii lihtne!” Vaevalt et järgmise aasta üheksandikke eksamihirmus enam sama innukalt eesti keelt õppima saab kui tänavusi: mingeid vähegi keerukamaid grammatikaülesandeid ju töös tegelikult polnudki. Viimane, kahest sulgudes antud sõnast sobiva valimist nõudnud ülesanne oli koguni nii lihtne (kuigi mõningaid küsitavusi tekitav – näiteks kas loomastik elab või pesitseb metsas), et mõni õpilane lihtsalt ei uskunud, et see võib tõsi olla, ja arvas, et peab kahele sünonüümile veel kolmanda kõrvale leidma.
Kõige raskemaks ja vaidlusi tekitavamaks osutus ootuspäraselt kirjandusteoreetiline ülesanne: õpilaste pakutud Faehlmanni muistendi zanritunnuste hulgast leidis kindlasti iga õpetaja nii mõndagi imekspandavat. Sain minagi lugeda, et “Vanemuise laulu” zanri tunnusteks on Hiie puude pühalik kohin, Emajõe kevadine mühamine ja kalade tummaks jäämine.
Norida on muidugi alati võimalik. Nii üldises plaanis – tean osaoskuste eksami tuliseid poolehoidjaid, aga ka vastaseid – kui ka detailide kallal. Mõningat küsitavust tekitab kasvõi situatsioon, kus emakeele eksamil arvutusviga hinnet mõjutab, õigekirjaviga aga mitte. Nimelt eksis mõnigi õpilane, vastates tekstil põhinevale küsimusele, mis nõudis pisukest liitmistehet, ning kaotas kaks punkti, samal ajal kui hindamisjuhend ütleb: “Eksaminand ei kaota punkte, kui ta vastab küsimusele õigesti, kuid teeb seda ühe sõna või pooliku lausega või kui tema vastuses esineb õigekirjavigu.”
Ei tahaks kuidagi niigi hellaks tehtud ja hetkel üle pea töösse uppunud eksamikeskuse töötajaid ilmaaegu ärritada, aga eks ole ka kevadeks sama ületöötanud õpetajatel õigus oma arvamus välja öelda. Katsugem kriitikast ikka konstruktiivset iva leida ja isiklikest solvamistest-solvumistest hoiduda. Eesmärk peaks ju mõlemal poolel justkui ühine olema. Ning loodetavasti pole see ennekõike hindajatele töö võimalikult lihtsaks tegemine, vaid õpilaste teadmiste väljaselgitamine.
Tuleval sügisel peaks ilmuma kogumik põhikooli eksamitööde analüüsi tulemustest. Saadeti ju representatiivne valim eksamitöödest (igast ainest tuhatkond, kui eksamisooritajaid oli antud aines tuhandest vähem, siis kõik tööd) tutvumiseks eksami ja kvalifikatsioonikeskuses spetsiaalselt selleks moodustatud komisjonile. Ootame siis tulemused ära ja loeme tibusid uuesti sügisel.
Aga just täna sooritavad põhikooli lõpetajad oma viimast, matemaatika lõpueksamit.
Head põrumist neile ja jõudu tööde parandajatele!

Lühikirjand on nüüdsest küll ainult üks osa emakeeleeksamist, kuid annab võimalikust punktisummast siiski poole. Võtab mõtlema.

ÕpL

Kooliharidus ja omakultuur poliitika surve all

TIIA PENJAM

Ene Üleoja (vasakul) ja Airi Liimets tulid Euroopa Koolimuusika Assotsiatsiooni korraldatud konverentsilt tagasi tõdemusega, et rahvuslik kasvatus pole praeguses Euroopas soositud. Räägitakse globaliseerumisest, inter- ja multikultuurilisusest. Sõna “rahvuslik” kõlab paljude kõrvus nagu “natsionalistlik”, kultuur ja poliitika kipuvad vägisi segamini minema.

EMA professor Ene Üleoja ja TPÜ õppejõud Airi Liimets osalesid möödunud kuul Riias Euroopa Koolimuusika Assotsiatsiooni aastakonverentsil ning tõid sealt kaasa kogemuse, et muusikaõpetuski võib põhjustada poliitilisi lahkhelisid.
Ainedidaktika probleemid näivad seisvat “süütult” väljaspool poliitikat ja rahvustundeid, sest enamasti keskendutakse õpetamisega seotud küsimuste käsitlemisel konkreetsetele metoodilistele võtetele. Kui aga vaadelda didaktikat natukenegi avaramal taustal, kasvõi kasvatusfilosoofia kontekstis, on pilt kohe teine. Nii tekitas ka Airi Liimetsa ettekanne Riia konverentsil elava poleemika ning meie kultuur ja haridus pälvisid rahvusvahelisel orbiidil rohkesti tähelepanu.
Airi Liimets esines teemal “Rahvamuusika isiksuse arengu tegurina”. Tema enese sõnul rääkis ta pahaaimamatult puht teaduslikku juttu, ent sattus poliitiliste pingete sõlmpunkti.
Konverentsi põhiteema oli globaliseerumine ja identiteet. Kõneldi peamiselt inter- ja multikultuurilisusest. Osavõtjaid oli paljudest Euroopa riikidest, ettekandeid peeti arvult 21.
Rahvakultuuri (ja -muusika) väärtus ning väärtustamine
Ene Üleoja kinnitusel oli Airi Liimetsa ettekanne igati väga hea – sisukas, ladus, kujundlik ja emotsionaalne.
Airi Liimets rääkis sellest, kuidas kujuneb inimese terviklikkus, integreeritus, kuidas saavutatakse seesmine tasakaal. Ta esitas teooria, mille järgi inimene koosneb pind- ja süvastruktuurist. Pindstruktuur areneb ümbritseva keskkonna mõjul, süvastruktuuri aga kuulub kõige muu kõrval nn alateadvuslik ajalooteadvus, kus on varjatult olemas ka näiteks rahvamuusika intonatsioonid. Süvastruktuur hakkab meis elama, kui me saame pindstruktuurist selleks vajalikke impulsse. Kui aga keskkond süvastruktuuri ei toeta, jääb see surnud seisundisse, kultuuri “juured” ja “maapealne osa” ei saa kokku ning siis ei kujune ka terviklikku, integreeritud isiksust.
Sellest aspektist vaadatuna on inimese integreeritus tänapäeva multikultuurses maailmas Airi Liimetsa sõnul üks olulisemaid probleeme. “Mismoodi me selle tasakaalu ja integreerituse saavutame, kui kõik rändavad ringi? Väga vähesed inimesed elavad ju päris omakultuuri kontekstis.”
Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et rahvamuusikat ja rahvuskultuuri väärtustatakse küll sõnades, kuid tegelikult ei ole see inimestele oluline. Gümnaasiumiealised noored näiteks, kelle väärtuste pingereas on muusika alati väga tähtsal kohal, tingimata esimese nelja väärtuse hulgas, peavad muusikat oluliseks mitte kui kunsti, vaid kui fooni. Neile pole väärtus rahvakultuur, vaid massikultuur ning sellest johtuvalt ei naudi nad ka rahva-, vaid levimuusikat.
Selline hoiak ei iseloomusta üksnes noori. Rahvamuusika nimetamine paneb õlgu kehitama isegi ülikoolide õppejõud, nagu Airi Liimets kinnitab.
Samas on meie muusikadidaktikas kaua aega lähtutud teesist, et muusikaõpetust on soovitatav alustada just rahvamuusika viisidest, intonatsioonidest ja rütmidest. Eestis tehtud uurimused on tõestanud, et lastele hakkab see naudingut pakkuma ning samas mõjub rahvamuusika soodsalt nende üldisele arengule, sh lugemisoskusele ja aritmeetilisele võimekusele.
Rahvuslikkuse rõhutamine tekitab allergilisi reaktsioone
Airi Liimetsa ettekanne võinuks tekitada puht teoreetilist poleemikat. Mille alusel saab väita, et inimesel on alateadvuslik ajalooteadvus? On see kaasasündinud või areneb siiski kultuurikontekstis? Kas ja kuivõrd on meie kultuuritajus ning kultuuri vastuvõtuvõimes üldse midagi sellist, mida võime pidada geneetiliselt kaasa antuks? Kust saab tänapäeva inimese jaoks alguse ja kuidas teda kujundab ürgne omakultuur või rahvuslik kultuuriteadvus?
Airi Liimetsa ettekandele järgnenud küsimused ja arutelu ei puudutanud paraku tema seisukohtade teaduslik-teoreetilisi lähtekohti, vaid maailmavaatelisi hoiakuid.
Ene Üleoja: “Poleemikat tekitas rahvuslikkuse printsiibi rõhutamine. Lääne-Euroopa arenenud maad on muutunud multikultuurilisteks. Emamaadesse elama asunud endiste asumaade inimesed ning odava tööjõuna sisse toodud värviliste rasside esindajad on tekitanud Euroopas senisest hoopis erineva olukorra, kus identiteediprobleemid on paratamatult väga keerulised.
Samas kipub tasakaalukaid otsinguid ja lahenduste leidmist segama eurooplaste ajalooline mälu. Kunagist koloniaalpoliitikat, Saksamaa tegevust II maailmasõja ajal ning valge rassi sajanditepikkust hegemooniat kannavad tänapäeva Euroopa riigid endaga kaasas süütundena. See tekitab omamoodi pseudosallivuse, mõõdutundetu tolerantsuse. Paljuräägitud multikultuursusel kipub Euroopas olema ainult üks suund ja see on Aafrika. Endised asumaad on emamaadega tugevalt seotud, nende kultuur voolab sinna ning valge inimene justkui püüab maksta oma ajaloolist võlga. Seesmiselt aga hoiab ta ikkagi ka omast kinni, ainult ei julge seda välja öelda. Meie julgesime ning see vallandas mõnevõrra allergilise reaktsiooni.
Näiteks Horvaatia esindaja väitis, et rahvuslikkuse rõhutamine võib viia niisuguse katastroofini, nagu me seda Balkanil näeme. Minu meelest ajas ta kultuuri ja poliitika omavahel segamini ning mul on kahju, et mul ei tulnud sel hetkel pähe vastata talle ukraina vanasõnaga: “Inimene, kes hoiab käes viiulit, ei tee kurja.” Rahvustunde arendamine kultuuri või muusika kaudu ei kujunda sõjakat identiteeti.”
Maailm on suurem kui Aafrika
Ka Rootsi esindas sellel konverentsil väga jõuliselt multikultuurilist suunda, rääkis Ene Üleoja. “Nendelt tuli samuti meile tugev vastulöök. Nad küsisid taunivalt, miks peab inimest kasvatama just rahvamuusika kaudu, kui selleks kõlbab mis tahes muusika.
Rootslased esitlesid oma projekti, mis kandis nime “Maailma muusika”. Ja selle raames saadeti üliõpilased taas ei kuskile mujale kui Lõuna-Aafrikasse.”
Airi Liimets: “Kui jutt on multikultuurilisusest ja kogu maailmast, siis miks me peame tingimata just Aafrika rütme õppima?
Juba Platon ütles, et inimese haridustee peaks lõppema ümbermaailmareisiga. Peaksime tutvuma kõikide kultuuridega, mitte üksnes nendega, mida väärtustab hetkel aktuaalne kultuuripoliitika, ning asetama teiste kultuuride kõrvale ka enda oma. Tuleb saada rikkamaks teiste kultuuride kaudu ja rikastada ise teisi.”
Ene Üleoja: “Nii on ka looduses – mida liigirikkam taimekooslus, seda huvitavam.
Kultuurid on lähenenud ja kaugenenud ning üksteist rikastanud kogu ajaloo vältel. Me ei teagi sageli, kust mingi mõjutus pärit on. Näiteks me räägime praegu, et Euroopa muusika alus on gregoriaani koraal. Gregoriaani koraal aga on omakorda mõjutatud Iisraeli vanast juudi muusikast, seega tulnud hoopis teisest kultuurist.”
Filosoofilises plaanis on kultuuride “liigirikkuse” väärtustamine ja nivelleerumisest hoidumine enesestmõistetav ja üldaktsepteeritav. Paraku nõuab nende seisukohtade väljaütlemine Euroopa praeguses poliitilises kontekstis omajagu julgust ega leia avalikku heakskiitu. Samal ajal kui Riia konverentsi kõnepuldis distantseeruti rahvuslikkust rõhutavast muusikakasvatusest, tuldi kuluaarides õhinal Airi Liimetsa kätt suruma ja tänama mõtete eest, mida ise kardeti esitada.
Kas omakultuur on ohus?
“Otseselt ei ähvarda meid miski, aga me peame tajuma ohtu ja olema valmis teatavaks surveks,” ütleb Ene Üleoja. “Konverentsil moodustati töögrupp, et anda välja Euroopa põhikoolide ühine lauluvara. Meie esindaja peab seisma selle eest, et sinna satuks ka eesti rahvamuusikat või mõni siinne väärtuslik lastelaul.
Esialgu oleme oma koolimuusikaga Euroopa muredest veel kaugel ning meile tundub, et miski, mis seal toimub, meid eriti ei puuduta. Et meie teeme ikka edasi oma laulupidusid ja jääme oma folkloori kandma. Tegelikult ei ole see nii lihtne. Eesti kõrgkoolid on Bologna deklaratsiooniga juba viidud Euroopa üldisesse haridussüsteemi ning selle kaudu hakkab teatav diktaat jõudma ajapikku ka meie kooli. Küllap tuleb siis jälle hakata enda eest seisma, võitlema ja oma kultuuri kaitsma.”
Riia konverentsi külalistele näitasid Läti (ja selle kaudu kogu Baltikumi) lastemuusika taset pakutud kontserdid. Näiteks Läti möödunud aasta parimate kooli- ja noortekooride kontsert, kus üks kollektiiv vahetus teisega ja kõik näitasid kõrgtaset. Või lõppkontsert, mille andsid lätlaste nn muusikakeskkooli lapsed – noored professionaalsed kunstnikud.
Ene Üleoja: “Loomulikult me peame oma õppekavasid muutma ja kaasajastama, aga innovatsioon ja traditsioon tuleb jätta tasakaalu. Peab ka olema julgust enesele öelda, mis meil on hästi ja väga hästi ning kus oleks asjatu poliitilise surve mõjutusel hakata tormama mingite eurostandardite järele või kuhugi enneolematute ideaalide poole. Mis näiteks muusikaõpetusse puutub, siis kõik põhiline on meil endal olemas. Tuleks sama rada käia ja vaikselt kohandada endaga uusi ideid ja võtteid, mis õpetust kaasajastavad.”
Euroopa ühinemise poolt
“Ärgu jäägu meie jutust muljet, nagu oleksime Euroopa Liidu vastased,” on Airi Liimets ja Ene Üleoja ühel meelel. Ühineda tuleb ning meis ei tohi olla mingit sallimatust teiste kultuuride suhtes. “See viga meil natuke on,” arvab Ene Üleoja. “Oma ajaloost ja väiksusest tingituna hoiame kramplikult kinni rahvuslikust identiteedist ja kardame üleliia kõike, mis väljastpoolt tuleb. Samas saavad üksteist vastastikku rikastavalt ühineda üksnes väljakujunenud näojoontega inimesed.”
Airi Liimets: “Selleks, et kellelegi teisele midagi anda, peab endal enne midagi olemas olema. Kui säilitame omakultuuri ja oma näo, on meil ka muule maailmale midagi pakkuda.”
Kui Lätis näidati konverentsikülalistele filmi sealsest koolinoorte laulupeost, tundis Ene Üleoja südames tuttavat pitsitust. “See oli nii suurejooneline ja ilus ning mulle näis, et nüüd peaks küll igaüks aru saama, mis meil siin laulupidude ajal sünnib. Aga pärast kuulsin kuskilt repliiki, et miks nad seda filmi ometi nii pikalt näitasid, kogu aeg oli ju üks ja seesama!”
Airi Liimets: “Mittemõistmine tulenebki sellest, et me elame erinevate tähenduste maailmas.”
Massikultuur ei vaja kaitset
Kultuurikogemused on erinevad Euroopaski, saati siis mandrite vahel. Kui kogemusreisid ei viiks rootslast üksnes Aafrikasse, vaid tooksid ta korraks ka Läti elavale laulupeole, vaataks ta hiljem sellest tehtud filmi hoopis teise pilguga.
Massikultuur levib levitamatagi, Aafrika rütmide pärast pole eestlasel vaja üleliia muretseda.
Ene Üleoja: “Kui ma pean ausalt vastama küsimusele, mis erutab meie kooliõpilast muusikatunnis ning paneb ta liikuma, siis tunnistan, et just needsamad Aafrika rütmid, mis on tulnud igasugusel kujul tänasesse kergesse muusikasse. Noor inimene tahab selles muusikas liikuda.” Tuleb tõdeda, et vajadus rahvamuusika ja omakultuuri järele pole spontaanne ega teki iseenesest, mingi seletamatu sisesunni ajel.
Airi Liimets: “Rahvamuusika, kui uskuda kirjeldusi, oli algupäraselt samuti massikultuur. Kuid tänapäeval on ta hõrgu, nüansseeritud kultuuri osa, millest osasaamist ja mille rikkuse tajumist tuleb inimesele õpetada. Selle kaudu leiame oma juured ja saavutame tasakaalu.
Kultuur on valdkond, mis ei peaks päevapoliitikast mõjutatud olema, aga ometi selgub, et on. Nagu ka sotsiaalteadused ja nende õpetamine. Ühtpidi on kool ja haridus paratamatult seotud poliitiliste hoiakutega, teiselt poolt aga tuleks need lahus hoida.”
Kas kasvatada inimest või kodanikku?
Ene Üleoja: “Kui kasvatame kodanikku, siis poliitikast mööda ei saa. Esimene Eesti Vabariik kasvatas sihiteadlikult üles väga tugeva kodanike põlvkonna, aga see tõi kaasa ka mõnesuguse piiratuse.”
Airi Liimets: “Kõik olenebki sellest, kas panna keskpunkti inimene või kodanik. Noor-Eesti kuulsat loosun- git – saagem eurooplasteks, aga jäägem eestlasteks – esimeses Eesti Vabariigis ju tegelikult ei realiseeritud. Nüüd siis võiks selle ellu viia.”

ÕpL

“Naeratusest algab sõprus”

LINDA JÄRVE

Niisugust pealkirja kannab viis nädalat kestev sotsiaalkampaania, mille korraldab Integratsiooni Sihtasutus ühe alaprojektina mitte-eestlaste kommunikatsiooniprogrammi “Integreeruv Eesti” raames.
Seekordse kampaania peategelased on lapsed – Martin ja Deniss, kes koos koer Reksiga mererannal lossi ehitavad. “Üheskoos saab uhkema lossi,” ütles nende tegevuse kohta rahvastikuminister Katrin Saks. Ministri arvates on sallivust tänases Eesti ühiskonnas etniliste konfliktide vältimiseks küllalt, samas pole seda aga veel piisavalt hea koostöö saavutamiseks kõigi rahvusgruppide vahel. Sallivus on sotsiaalse küpsuse tundemärk.
Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Mati Luige sõnul tahetakse 7. juunil alguse saanud kampaania kaudu panna inimesi mõtlema, milline on Eesti mitmekultuuriline ühiskond siis, kui tänased lapsed on kasvanud suureks.
Sotsiaalkampaaniat (nagu kogu nimetatud kommunikatsiooniprogrammi) rahastavad ÜRO Arenguprogramm, Põhjamaad, Suurbritannia, Integratsiooni Sihtasutus ja Euroopa Liidu PHARE projekt.

ÕpL

Kutse-eelne koolitus – maagümnaasiumide päästeventiil

ÜLO TIKK

Üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Kas eelistada akadeemilist gümnaasiumiharidust või kutse-eelset koolitust? Uued ideed näivad olevat unustatud vanad.

Riigikogus menetluses olev kutsehariduse seaduse muutmise seaduse eelnõu reglementeerib kutse-eelse koolituse korra gümnaasiumiastmes ning lubab kutsekoolides ametit õppida ka põhihariduseta noortel. Seadusemuudatus võimaldab riigikoole munitsipaliseerida ja kinnitab selleks reglemendi. Nimetatud muudatused on üks osa peatselt valitsusse jõudvast kutsehariduse arengukavast 2001.–2004. aastani.
Haridusministeeriumi kutsehariduse osakonna korraldustalituse juhataja Raivo Niidase sõnul võimaldatakse uuest õppeaastast omandada kutsealast eelkoolitust tuhandel gümnaasiumiõpilasel ja kutsealast algõpetust 180 põhihariduseta noorel.
Perspektiivitud maagümnaasiumid?
Kutse-eelsest koolitusest rääkides selgub taas, et uus on ammu unustatud vana. Kindlasti mäletab mõni lugeja paarkümmend aastat tagasi maakonnakeskustes paiknenud koolidevahelisi õppe-tootmiskombinaate, kus keskkooliõpilastele mitmeid ameteid õpetati. Koos nõukogude korraga need hääbusid.
Lääne-Virumaa maavalitsuse kultuuri- ja haridusosakonna juhataja Jaan Kulveri sõnul pakkus nende kombinaadi õigusjärglane üle kümne aasta linna gümnaasiumiõpilastele võimalust ametit õppida. Munitsipaalõppekeskus koolitas infotehnolooge, õmblejaid, sekretäre ning andis muudelgi erialadel ametialaseid algteadmisi. “On ju teada tõde, et need gümnaasiumi lõpetanud noored, kes kõrgkooli ei pääse, jäävad maa ja taeva vahele ning neil on lootusetu tasuvat tööd otsida. Kui varem on mingit eriala õpitud, leiab sel alal kergemini tööd, ka võib juba omandatud erialal edasi õppida või ennast kursustel täiendada.”
Akadeemilisele gümnaasiumiharidusele orienteeritud linnakoolid õpetavad vaba- ja valikainete arvelt keeli või infotehnoloogiat, majandust või muud taolist. Maagümnaasiumid näevad kurja vaeva, et ühe keskkooliklassi jagu õpilasi kokku saada.
“Maagümnaasiumidel on kutse-eelsete klasside avamine ellujäämise küsimus. Näiteks Kunda Ühisgümnaasium sai tänu mereklassile juurde ühe paralleelklassi. See on õnnestunud valik ning noorte seas populaarne eriala. Lisaks kutse omandamisele pakub merehariduse eriala võimalust suvel praktikal käia ning taskuraha teenida.
Kutse-eelsed klassid on loodud ka Vinni-Pajusti Gümnaasiumis, Kadrina Keskkoolis ja Väike-Maarjas. Viimases kavatseb vallavalitsus Väike-Maarja Õppekeskuse munitsipaliseerida ja kaks kooli ühise juhtimise alla viia.” Kulveri sõnul tekivad maal sel moel elujõulised rakendusliku kallakuga gümnaasiumid, mis pakuvad konkurentsi akadeemilistele linnagümnaasiumidele.
“Skandinaaviamaades on integreeritud koolisüsteem end juba pikka aega õigustanud. Peetakse enesestmõistetavaks, et koos gümnaasiumiharidusega omandatakse ka mingi kutseala.”
Vinni-Pajusti Gümnaasiumis mullu sügisel sisse viidud majandusõpe tõi kooli lisaks ühe elujõulise gümnaasiumiklassi. Ollakse orienteeritud käes- oleval sügisel Mõdrikul avatavale Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolile. Loodav õppeasutus moodustatakse Rakvere Pedagoogikakooli ja Mõdriku Tehnikumi baasil.
Mõdriku variant
Mõdriku tehnikumi direktori Mihkel Sistoki sõnul on Vinni-Pajusti integreeritud kooli mõtet aktiivselt toetanud nii haridusministeerium, Lääne-Virumaa Maavalitsus kui ka Vinni-Pajusti vald. Vallavalitsus hoolitseb õpetajate palkade eest ning on sisustanud kooli lisaks ühe arvutiklassi.
“Vinni-Pajusti majandusklassi gümnasistid õpivad vaba- ja valikainete arvel meie esimese kursuse õppekava järgi ning gümnaasiumi lõpetades on neil õigus õppida edasi kutsekõrgkooli teisel kursusel. Nii võidavad nad ühe õppeaasta, mis on kehvematest peredest pärit noortele soodne võimalus. Noori võetakse vastu üle Eesti, Mõdrikul on pakkuda ühiselamukohti.”
Sistoki sõnul tekkis neil põhikoolijärgse õpperühma avamise mõte seetõttu, et varasematel aastatel tuli tehnikumi raamatupidamise erialadele pidevalt õppima üle 30 oma maakonna põhikooli lõpetanu.
Uute seaduste järgi
Et kutsekõrgharidust andva õppeasutuse statuut põhikoolijärgset õpet ette ei näe, tuli leida muu variant.
“Nüüd võivad nad Vinni-Pajustis õppima asudes orienteeruda kas raamatupidamisele või ärijuhtimisele. Need kutsekõrghariduse õppekavad on meil valmis ja edaspidi plaanime töötada välja infotehnoloogia aluste õppekavad. Siis avardub valik veelgi. Seega võib juba valida bürootöö eriala, mis neidude hulgas on väga populaarne.” Sistoki sõnul ei tuldud tänavu Vinni-Pajustisse õppima üksnes Rakvere ümbrusest, vaid mujaltki.
Väike-Maarjas leivad ühte kappi
“Väike-Maarja vallavalitsus ning kohalik gümnaasium ja õppekeskus on juba mitu aastat koolide ühinemise nimel tööd teinud,” räägib Väike-Maarja Õppekeskuse direktor Ivar Alt. Et õppekeskus kuulub seni riigikoolina haridusministeeriumi haldusalasse, siis oodatakse pikisilmi Riigikogus menetluses olevat kutsehariduse seaduse muutmise seadust, mis võimaldaks õppekeskuse munitsipaliseerida. Kuna Väike-Maarja koole lahutab vaid pooleliolev ujulakarp, kavatsetakse hooned vahekoridori kaudu ühendada, ehitustööd juba käivad. “Meie oleme gümnaasiumineidudele valmis kasvõi uuest kooliaastast kodumajandust õpetama. Õppekeskuses on ajakohaselt sisustatud õppeköök ning kodundus- ja käsitööklassid. Seni on põhiprobleem olnud ruumikitsikus, sest vallavalitsus on õppekeskuse kosilane ja rendib meilt ruume. Sügiseks loodame ruumid enda kasutusse saada ning jääb lahendada veel ühiselamu ehitusmured.”
Direktori sõnul on vallavalitsuse lobby-töö ka lapsevanemate ja gümnasistide vastuseisu vähendanud, koolide ühendamise mõttega ollakse juba harjutud. “Lapsevanemad ja õpilased näevad, et kasulikum on saada koos gümnaasiumi lõputunnistusega ka paber ameti õppimise kohta. Gümnasistid on juba meie majaga tutvumas käinud ja üks rühm õpilasi tegi kaasa nädalase koolitsükli.
Kui munitsipaliseerimise seadus jõustub, tahaks loota, et enne järgmisi kohalike omavalitsuste valimisi oleme saanud Väike-Maarjas koolide ühendamisega ühele poole.”

ÕpL

Intel Corporation osaleb Eesti koolitusprogrammis

RAIVO JUURAK

Enel Mägi ja Jaak Aaviksoo (vasakul) vestlevad Inteli esindajate Kamil Issajevi ja Marlo Thompsoniga.

7. juunil tutvustati haridusministeeriumi suures saalis infotehnoloogiaalast koolitusprogrammi, milles osaleb nii know-how kui ka rahaliste vahenditega üks maailma suuremaid arvutifirmasid Intel Corporation.
Haridusminister Tõnis Lukas ütles kohtumise avasõnas, et Inteli osalemine Eesti koolitusprogrammis on suur tunnustus meie seni tehtud tööle. Arvutit ei tule koolis kasutada ainult kirjade saatmiseks, vaid ka õppetundide sisukamaks muutmiseks. Miksike ja Õpetaja Võrguvärav on selles osas eeltöö ära teinud, kuid nüüd on vaja jõulisemalt edasi minna. Tõnis Lukas pidas vajalikuks, et edasiminek infotehnoloogias toimuks ka kõrgkoolides.
Tartu Ülikooli rektor, Tiigrihüppe Sihtasutuse nõukogu esimees Jaak Aaviksoo märkis, et Eesti on jõudnud arvutiseerimisega kaugemale, kui viis aastat tagasi “Tiigrihüpet” käivitades arvata osati. Ta avaldas lootust, et “Tiigrihüpe pluss” kujuneb sama edukaks kui “Tiigrihüpe”. Maailmakuulsa Inteli partnerlus loob selleks soodsad eeldused.
Inteliga tehtavast koolituskoostööst annab lühiülevaate Tiigrihüppe Sihtasutuse juhataja Enel Mägi: “Jutt on koolituskursusest, mille käigus õpetatakse õpetajaid oma ainetundides interneti võimalusi kasutama. Koolitus viiakse läbi kõigis maakondades, 50 koolitajat on läbinud Inteli korraldatud nädalase kursuse Tallinnas. Kursuse juhendajad olid muide Oxfordi ülikooli õppejõud, kes on ise osaliselt selle kursuse autorid.
Aineõpetajad läbivad 50-tunnise kursuse. Õppematerjalid on tänaseks juba tõlgitud ja lähevad kohe trükki. Kui septembris esimesed koolitused algavad, on õpetajatel kõik vajalik olemas. Poolteist miljonit krooni koolitus-, tõlke-, kujundus- ja trükikulusid on kandnud Intel, teist sama palju maksab Eesti riik.
Inteli kursus on praktiline. Näiteks üks moodul on kirjastamine, kus õpitakse arvuti abil ajalehe ja ajakirja kujundamist. Koolituskursus loetakse lõpetatuks pärast seda, kui osalejatel on kõik kodutööd tehtud. Tähtis pole tempo, vaid põhjalikkus. Kursuse lõpuks peab õpetaja olema suuteline tegema endale ise internetil põhinevaid õppematerjale, millest paremad lähevad Õpetajate Võrguväravasse kõigile kasutamiseks või Tiigrihüppe Sihtasutuse andmepanka.
Arvata võib, et Inteli materjalide põhjal tehtav koolituskursus leiab õpetajatelt hea vastuvõtu. Ligilähedast koolitust, ehkki mitte nii põhjalikku, on pakkunud ka Tiigrihüppe Sihtasutus ja vähe on olnud päevi, kus õppeklass oleks olnud tühi. Õpetajate “huvi” peaks tõstma seegi, et infotehnoloogilisi pädevusi hakatakse arvestama õpetajate atesteerimisel. “Tiigrihüpe plussis” on kirjas, et aastal 2005 on õpetajatel infotehnoloogilised pädevused omandatud.
Inteli koolitus algab septembris. Esimesed 3000 õpetajat läbivad kursuse järgmiseks suveks. Kolme aastaga on plaanis koolitada 10 000 õpetajat, seega peaaegu pool õpetajaskonnast. Koolitusprogramm on kavandatud kuni aastani 2003, “Tiigrihüpe pluss” kestab 2005. aastani.”
Pilk Venemaale
Intel Corporationi esindaja haridusministeeriumi kohtumisel Kamil Issajev tutvustas lühidalt ka Venemaa olusid. Ta märkis, et seoses valitsuse vahetumisega on infotehnoloogia olukord hakanud paranema. Realiseeritakse nii riiklikke kui ka mitteriiklikke haridusasutuste arvutiseerimise programme. Presidendi initsiatiivil on seatud eesmärgiks muretseda igasse külakooli vähemalt üks-kaks arvutit, mis tähendab 50 000 arvuti ostmist.
Kamil Issajev ütles, et Venemaal on väga andekaid programmeerijaid. Osa neist on sõitnud välismaale, teised töötavad Venemaal välisfirmade filiaalides. Need pole nii suured nagu näiteks Indias, kus programmeerimiskeskused teenivad mitu miljardit dollarit aastas. Intel on asutanud oma programmeerimiskeskuse Nizni Novgorodis, mis võib sellest linnast maailmakuulsa arvutilinna teha. Issajev märkis rahuloluga, et Venemaal on keerulistele aegadele vaatamata jäänud alles hulk kallakuga koole, kus õpitakse endise innuga matemaatikat, füüsikat, informaatikat, keemiat. Vene lapsed on paljudel ülemaailmsetel olümpiaadidel esikohti võitnud. See annab lootust, et Venemaastki saab kõrgtehnoloogiline maa.
Eesti eeliseks peab Issajev väiksust. Siin on hea uusi koolitusprogramme katsetada ja neid siis mujale pakkuda.

ÕpL

Maakonnalehtedest

“Nädaline”
Märjamaa Vallavalitsus kuulutas kuu aega tagasi välja konkursi, et leida direktorid valla kahele koolile: Valgu Põhikoolile ja Varbola Algkoolile. Ümbrike avamise tähtajaks, 5. juuniks, oli laekunud vaid üks avaldus Valgu Põhikooli direktori ametikohale. Varbola kooli direktoriks ei soovinud saada keegi. Märjamaa vallavanema Allar Oviiri sõnul üllatas teda vähene huvi nende töökohtade vastu. Direktorite leidmiseks kuulutatakse välja uus konkurss. (12.06.)
“Pärnu Postimees”
Esmaspäeval alustasid töösuve Pärnumaa õpilasmaleva Vana-Pärnu kalmistu korrastusrühm, kaks Pärnu ranna jäätiserühma ja Jõõpre Põhikooli aiatöörühm. Kolmapäeval asub muinaseestlaste jälgi ajama Reiu arheoloogiarühm. Õpilasmaleva tegevjuhi Mati Suti selgitusel puhastavad jäätisemüüjad esialgu randa. Õpilasmalevas lööb tänavu kaasa enam kui 900 koolinoort 40 rühmas, noori jagub heakorratöödele (14 rühma), maasikaid hooldama-korjama (8), turbapätse keerama ja metsa istutama. (12.06.)
“Sakala”
– Nädalavahetusel rahuldas hansakomisjon Riias Viljandi taotluse saada aastal 2015 rahvusvaheliste hansapäevade korraldajaks. Viljandi Linnavalitsuse turismiameti peaspetsialisti Sirje Lossi sõnul hääletasid kõik hansakomisjoni liikmed Viljandi poolt. Eesti linnadest on suurte hansapäevade korraldajana aktsepteeritud veel Tartut (2005) ja Pärnut (2010). Viljandis on hansapäevi korraldatud juba kümmekond aastat. Linna osavõtt Riias toimunud 21. rahvusvahelistest hansapäevadest oli väga edukas. Hansaliikumises osaleb üle 200 Euroopa linna. Enne Viljandit, 2014. aastal, korraldab rahvusvahelised hansapäevad kõige kuulsam hansalinn Lübeck. Et igasse korraldusmeeskonda haaratakse need, kes on hansapäevad organiseerinud aasta varem, saab Viljandi abiks väga tugevad ja kogemustega tegijad. (12.06.)
– Reedel pagesid 15-aastased Reimo ja Reio Puiatu Erikoolist. Politsei toimetas nad kiiresti kooli tagasi. Pagenud poisid väitsid, et põgenesid hirmust ravimatuid nakkushaigusi kandva kaasõpilase ees. Kooli direktori Mart Kadaja arvates mõtlesid poisid selle põhjuse välja, et väiksemat karistust saada. Puiatu Erikooli 61 õpilast esitasid mai keskel haridus- ja sotsiaalministeeriumile avaliku pöördumise, milles nad ähvardasid põgeneda, kui ministeeriumid ei vii koolist ära HI-viirust kandvat ning B- ja C-hepatiiti põdevat 15-aastast Reneed. Haridusminister Tõnis Lukas vastas poistele, et Renee jääb kooli, sest tema haigused pole koolisuhtluses ohtlikud. Eelmisel nädalal korraldas ministeerium Puiatu õpetajatele esimese seminari teemal, kuidas viirushaigusi kandvate lastega suhelda. (12.06.)
“Vooremaa”
Jõgeva Ühisgümnaasiumis on kolmel viimasel õppeaastal algklassidele majandusõpet jagatud ning õppeaasta majanduslaadaga lõpetatud. Tänavusel laadal kaubeldi mänguasjade, kleepsude, märkide ja igasugu muu kaadervärgiga vanadest raamatutest väikseks jäänud käimadeni. Laadaliste tuju aitasid tõsta algklasside laululapsed. Laadakaupa ostsid varmalt ka õpetajad. (9.06.)
“Võrumaa Teataja”
Maavalitsuse komisjon valis Urvaste Eriinternaatkooli uueks direktoriks Velvo Mõttuse (41), kes seni juhtis Kuigatsi suletud samalaadset kooli. Mõttus peab oluliseks suurendada õpilaste töist tegevust, et haiged lapsed omandaksid eluks vajalikke oskusi ning saaksid endaga tulevikus edukalt hakkama. Vello Mõttus on hariduselt geograafiaõpetaja. (12.06.)

ÕpL

Päevalehtedest

Kaia Kanepi – maailma esireket
Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi neiu Kaia Kanepi võitis oma 16. sünnipäeval Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste noorteturniiri ja tõusis seega maailma juunioride esireketiks. Seni oli ainsa eestlasena noorteturniiri võitnud Toomas Leius, kes alistas kõik vastased Wimbeldonis noorteturniiril 42 aastat tagasi.
Noorukesel Haapsalu neiul on tennisemaailma tippu käia veel pikk tee. Aga algus on tehtud, sest Kanepi kirjutas oma nime mainekasse seltskonda. Prantsusmaa lahtiste meistrivõistluste noorteturniiri on varem võitnud näiteks Martina Hingis, Jennifer Capriati ja Cabriela Sabatini.
Lõpuspurt Riigikogus
Lõppev nädal oli Riigikogus töörohke, sest enne suvepuhkusele minekut tuli vaadata läbi ligi 40 seaduseelnõu, millest paljud ka lõpphääletusele läksid. Lisaks neile seisis esmaspäevases päevakorras kuus arupärimist, mis puudutasid reisirongiliiklusega seonduvaid probleeme, skandaalseid erastamisprotsesse ja pildiskandaali.
Baltimaid ei julge keegi okupeerida
President Lennart Meri hinnangul on Eesti pööranud piisavalt tähelepanu oma julgeolekule, mis välistab Teise maailmasõja eelsete sündmuste kordumise. Kuigi Eesti, Läti ja Leedu on väiksed, kõlab Meri sõnul kolme Balti riigi hääl suures maailmas jõuliselt. Teadku iga ründaja, et väike riik on valmis ennast kaitsma, tähendas Meri küüditatute mälestusüritusel Haapsalus.
Mälestati suurküüditamise ohvreid
Lõppeval nädalal kulmineerusid mälestusüritused seoses suurküüditamise 60. aastapäevaga.
Kesknädalal avas peaminister Mart Laar küüditamisteemalise näituse Kanuti Gildi Majas, lauluväljaku suurüritusel “Eesti mäletab” jagas president Lennart Meri küüditamisohvritele “Murtud rukkilille” märke. Neljapäeval avati valitsushoone seinal punaterroris hukkunud valitsusjuhtide ja ministrite mälestustahvel ning Toomkirikus peeti mälestuspalvus.
Leinapäevale pühendatud kontsertaktusel Estonia kontserdisaalis kanti Neeme Järvi juhatusel ette Eduard Tubina “Reekviem langenud sõdurite mälestuseks”.
Taastub laevaliin Aegnale
Eurotrade Group OÜ taastab laevaliikluse Aegna saarega, saates liinile Soomes remondis olnud aluse. 150 reisijat mahutav Monica vedas aastaid tagasi saarele sõitjaid Kopliranna nime all. Esialgne kava on panna laev käiku juba 15. juunist. Edasi ja tagasi pilet maksab 100, pensionäridele ja õpilastele 70 krooni.
Laev hakkab sõitma iga päev – välja arvatud esmaspäeval ja kolmapäeval. Neljapäeval sõidab laev ka Naissaarele.
Varastatud kunstiteosed on leitud
Kuus aastat pärast Eestis toime pandud suurimat kunstivargust sai keskkriminaalpolitsei kätte 22 graafilist lehte. Eksperdi hinnangul on taiesed heas korras. Leitud teoste koguväärtus on muuseumitöötajate sõnul 229 000 krooni.
1995. a varastati Kunstimuuseumist 143 hindamatut graafilist lehte, nende seas ka Johan Köleri ja Eduard Viiralti hinnalisi töid. 1997. aastal mõisteti vargad süüdi.
Erakõrgkool jäi koolitusloata
Haridusministeeriumi kinnitusel on Majanduse ja Poliitika Instituudi (MÕPI) sulgemise põhjus kooli kehv tase, mitte Isamaaliidu poliitikute väidetav huvi kooli kinnisvara vastu.
Kui MÕPI kaotab koolitusloa, peavad endale uue tasulise õppekoha leidma 400 tudengit Tallinnas, Viljandis ja Ida-Virumaal.
Eesti Üliõpilaskondade Liit ja rakenduskõrgkoolide rektorid leidsid, et HM peab võtma vastutuse ja kaitsma tudengeid juhul, kui mõne kooli õppekavasid ei akrediteerita. Üliõpilastel peab jääma võimalus lisakulutusi kandmata samal eriala õppeaega kaotamata oma õpinguid jätkata.
Elva klaasitehas laieneb
Autoklaasitootja Saint-Gobain Sekurit Eesti AS rajab aasta lõpuks Elvasse uue, ligi 70 miljonit krooni maksva tootmishoone ja laiendab tuuleklaaside müüki Hollandisse, Saksamaale, Austriasse ja Poola. Praegusele pinnale lisandub veel 2000 ruutmeetrit. Praegu töötab tehases 120 palgalist.
Infokeskus Valgas
Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti turismiorganisatsioonide eestvõttel avati Valgas ühine turismiinfokeskus, mille ajendas paljude turistide soov saada rohkem teavet Läti kohta.
Regionaalminister Toivo Asmeri sõnul on turismi areng võtmeks kogu Lõuna-Eesti edasisele arengule. Omavalitsustel tuleb jagu saada ühistranspordi puudumisest kahe linna vahel, reisirongiliiklusest rääkimata.

ÕpL

Nädalakommentaar

Ülo Tikk

Kutseharidust on reformitud aastaid. Üldsuse arvates pole sellest asja saanud. Öeldakse senimaani, et kutsehariduse maine on madal. Arvamust aga kujundab suuresti ajakirjandus. “Loe “Luupi”, see loeb!” ütleb reklaamilause. Loeme siis ajakirja aprillikuu juhtkirja: “Eestis valitseb terav puudus kvalifitseeritud tööjõust... Samal ajal ei kõlba olemasolev haridussüsteem, eriti mis puudutab kutseharidust, koera hänna alla ka mitte. Kõige krooniks pole ka pikaajalist strateegiat, kuidas edasi minna,” kirjutab toimetaja Peeter Ernits.
“Haridusministeeriumi kutsehariduse osakond on töötanud välja tegevussuunad kutsehariduse arendamiseks 2001.–2004. aastani ja esitanud arengukava vabariigi valitsusele,” väitis möödunud reedel Türi Tehnika- ja Maamajanduskoolis peetud kutsehariduse infotunnis osakonnajuhataja Mati Kask. Ta arvas, et senised reformid hakkavad majanduselus tunda andma alles kolme-nelja aasta pärast, mil esimesed lõpetanud tööturule jõuavad. Kase sõnul peab senine osakond üheks prioriteediks õppimisvõimaluste kindlustamist kuni 18-aastastele, sealhulgas ka neile, kellel põhihariduse omandamine mingil põhjusel pooleli jäänud. Juba algavast õppeaastast pakutakse tuhandele põhikooli lõpetanule kutse-eelse õppe võimalusi mitme maagümnaasiumi juures. Oluliselt suurendatakse kutseõppeasutustes põhikoolijärgset vastuvõttu.
Järelikult on ministeeriumi kutsehariduse osakond altpoolt tulevat kriitikat kuulda võtnud ja tühistanud kunagise range keelu kutsekoolides põhihariduseta noori koolitada. Veel paar-kolm aastat tagasi kinnitasid needsamad haridusametnikud, et kutsekoolid pole sotsiaalabiasutused ega pea põhikoolide praaki heastama.
Meie tänaseski lehes väidab Lääne-Virumaa haridusosakonna juhataja Jaan Kulver, et kutse-eelse õppe sisseviimine on paljudes maagümnaasiumides ellujäämise küsimus. Skandinaaviamaades on see süsteem juba ammu käivitunud. Ehk tõstab gümnaasiumide toel pakutav kutse-eelne õpe ka kogu kutseharidussüsteemi mainet nii õpilaste kui ka lastevanemate silmis. Seada enam, et mitmel pool võimaldatakse kutseklassi lõpetanul asuda kutsekõrgkoolides oma erialal õppima soodustustega. Näiteks Mõdrikul ja Väimelas võetakse nad vastu otse teisele kursusele. Senimaani trügisid põhikoolide lõpetanud meeleheitlikult gümnaasiumidesse, et ainult mitte kutsekooli minna. “Kutsekoolidel on vist veel hullem maine kui aeg-ajalt liikuvatel ettekujutustel sõjaväeteenistusest… Punaarmee kogemuste alusel!” kirjutati mõni aeg tagasi ka meie lehe listis.
Praeguste gümnasistide vanematel (või juba vanavanematel?) peaks keskkoolis pakutud kutseõpe meeles olema. Tallinna 10. Keskkoolis pakuti kuldsetel kuuekümnendatel võimalust õppida kaubandus- või meditsiinitöötajaks. Medklassi neiud käisid agaralt haiglapraktikal ning tean neist vähemalt ühte, kes pärast TRÜ arstiteaduskonna lõpetamist Raplas lastearstina endale nime tegi. Kaubandusklassi poisid müüsid suvepraktika ajal Pääsküla vahel silku ja ühest silgumüüjast sai hiljem TTÜ pearaamatupidaja.
Tänaseks saab koolilõpetajatel eksamiaeg ümber ja taas seistakse raske valiku ees – kas õppida edasi gümnaasiumis või kutsekoolis? Milline valik kindlustab tulevikus läbilöögivõime tööjõuturul?
Sotsioloog Ellu Saar väidab aprillikuu “Luubis“, et meie töö- ja haridusturg ei ole omavahel kooskõlas. On küll väga vaba tööturg, aga liiga stratifitseeritud haridussüsteem. “Üks kahest peab muutuma. Kutseharidussüsteem töötas vähemalt siiani tühjalt.”
Jääb loota, et reformitud kutsehariduskeskused, loodavad kutsekõrgkoolid ja elavnenud kutse-eelne õpe paljudes gümnaasiumides kutsehariduse tühikäigule pidurid peale panevad. Ehkki sotsioloogid väidavad, et praeguste koolilõpetanute (ka kõrgkoolide lõpetanute) lülitumine ühiskonda hakkab üha enam meenutama kiirrongile järele jooksmist. Kes peale on saanud, on õnnega koos. Teivasjaamades ootajad (kas mõeldakse maakoolide lõpetajaid? – Ü.T. ) aga jäävadki ootama.

ÕpL

Tartu-projekt ei tähenda üksnes kolimist

RAIVO JUURAK

Haridusministeeriumi Tartu-projekti avalike suhete juht Liina-Jaanika Seisler kinnitab, et seoses Tartusse kolimisega muutub oluliselt ministeeriumi kui organisatsiooni struktuur ja haldusala. Seniselt koolitüübipõhiselt ülesehituselt minnakse üle funktsioonipõhisele ülesehitusele. Osa ministeeriumi allasutusi jääb Tallinna.
Ministeeriumi senine struktuur lähtub koolitüüpidest. Igal tüübil on oma osakond – üldharidus-, kutse- ja kõrghariduse osakond. See killustab hariduselu. Koolitüüpide järgi moodustatud osakonnad tegelevad kitsalt oma, tihti ka pisiprobleemidega.
Uus struktuur lähtub põhimõttest, et haridussüsteem on tervik. Koolitüüpide järgi moodustatud osakondade asemele tulevad hariduse põhimõtteliste küsimustega tegelevad osakonnad: hariduspoliitika, planeerimis- ja järelevalveosakond jt. Täpsemalt on määratletud ka tegevusalad: piltlikult öeldes hakkab ministeerium tegelema kooliprobleemide asemel haridusprobleemidega – hariduspoliitikaga. Koolide argimured jäävad omanike hooleks.
Kas siis ministeerium koolides toimuva eest enam ei vastuta?
Ei vastuta otseselt veetorustike ja katuste parandamise eest, küll aga selle eest, et eksisteeriksid allasutused, kes nende probleemidega tegeleksid. Otseselt on aga ministeeriumi mure, et haridusalane seadusandlus oleks korras ja hariduspoliitilised prioriteedid õigesti valitud. Selles mõttes on ministeeriumi uues struktuuris kõige tähtsam hariduspoliitika osakond.
Ministeeriumi enda kinnisvara (riigikoolide hooned) remontimisega hakkab tegelema ministeeriumi juurde moodustatud riigivara haldusbüroo.
Kuhu pöördub oma muredega kutsekool?
Kõige üldisemate küsimustega ministeeriumi hariduspoliitika osakonda. Tavalisemate probleemidega hakkab aga tegelema kuue piirkonnaga koolivõrgu büroo, millest saab vahekiht ministeeriumi ja koolide vahel. Narva kutsekool näiteks pöördub oma probleemiga selle büroo Kirde-Eesti piirkonna peadirektori poole. Sama peadirektori poole hakkavad pöörduma ka selle piirkonna üldhariduskoolid. Hariduse juhtimisse tuleb seega uus, regionaalne dimensioon, mis peaks lihtsustama probleemide lahendamist.
Kas ka kõrgkoolid pöörduvad oma piirkonna peadirektori poole?
Kõrgkoolid pöörduvad ministeeriumi hariduspoliitika osakonna kõrghariduse talituse poole. Kõrgkoole on vähe ja seepärast nende asju büroo kaudu ei aeta. Avalik-õiguslike kõrgkoolide haldusprobleemidega hakkab tegelema riigivara haldusbüroo.
Kes koolivõrgu büroos töötama hakkavad?
Umbes pooled ministeeriumist lahkujatest saavad tööd koolivõrgu büroos ja teistes ministeeriumi allasutustes. Süsteemist päris ära läheb vaid mõni üksik töötaja. Seega ei maksa koolijuhtidel karta, et nendega hakkavad tegelema uued inimesed, kes nende probleemidest midagi ei tea.
Kas need inimesed paigutatakse koolivõrgu büroo kuude piirkonda üle Eesti laiali?
Koolivõrgu büroo ise hakkab paiknema Tallinnas Sakala 23, aga piirkonnadirektorid asuvad tööle oma piirkondades. Praegu on büroo piirkonnad veel konkreetsemalt määratlemata ja konkurss piirkonnadirektorite ametikohtadele alles ees. Kes on huvitatud, saab veel kandideerida.
Kes uutest inimestest on juba kohale määratud?
Asekantsleriks haldusalal sai konkursi alusel Otepää endine vallavanem Riho Raave. Kantsler Peep Ratas oli seni väga ülekoormatud, haldusala asekantslerit on vaja. Teine asekantsler on Madis Lepajõe. Tema hakkab tegelema ka eurointegratsiooni küsimustega.
Tuntud pedagoogidest on ministeeriumis uus töötaja Helmer Jõgi, kes asub hariduspoliitika osakonna keskhariduse talituse juhataja kohale. Laeva Põhikooli direktor Hille Vooremäe hakkab tööle järelevalveosakonnas. Noortetalituse juhataja Piret Talu töötas varem Tartu Linnavalitsuses. Ministeeriumi siseauditi nõunikuna töötab juba veebruarist alates Eve Sild.
Kas ministeerium tõmbab Tartu koolidest paremad inimesed ära?
Loomulikult eelistab ministeerium paremaid ja on loodetavasti neid ka leidnud. Konkursid on olnud suured, ühele kohale on kandideerinud 17–20, noortetalituse juhataja kohale koguni 40 inimest. Kuid Tartus on palju võimekaid pedagooge, kes asuvad ministeeriumisse tööle tulnute asemele.
Kas mõni konkurss on ebaõnnestunud ka?
Ei ole. Probleeme oli aga hariduspoliitika osakonna juhataja leidmisega. Sellele ametikohale kandideeris 20 inimest ja päris mitu kandidaati olid head. Aga hariduspoliitika osakonna juhatajale esitatavad nõudmised on väga spetsiifilised ja see ametikoht on ministri omaga võrdselt tähtis. Seetõttu otsustas Fontes rakendada sihtotsingut – teatud inimestele tehti ettepanek sellele kohale asuda. Nii tuleb augustis hariduspoliitika osakonna juhatajaks Andres Koppel, kes töötab hetkel EPMÜ prorektorina.
Kas ülevaade ministeeriumi tegevusest paraneb?
Aeg on näidanud, et üksainus avalike suhete korraldaja, kelleks on olnud Olav Kruus, lihtsalt ei jõua kõike vajalikku teha. Teistes ministeeriumides on selle valdkonna jaoks enamasti bürood-talitused, kus töötajaid kolm või enamgi. Seoses Tartu-projektiga on infohuvilisi ka mitu korda rohkem kui tavaliselt. Seepärast on otsustatud rajada ministeeriumile avalike ja välissuhete osakond, mille suhtekorraldustalitusse võetakse tööle neli inimest. Marja Kuusk ja Marta Mugur on juba tööl, kaks tuleb veel juurde.

ÕpL

Haridusministeeriumis

Austatud Riigikogu liikmed Mihhail Stalnuhhin, Toivo Tootsen ja Vladimir Velman

Pean kahetsusega tunnistama, et 6. klassi vene keele tasemetöös olid vead, mida seal ega mis tahes tasemetöös mingil juhul poleks tohtinud olla. Tagantjärele asja parandada pole võimalik, saab vaid õpilastelt-õpetajatelt vabandust paluda ning seda ma haridusministeeriumi nimel ka teen.
Taotlemata vigade õigustamist, püüan alljärgnevalt selgitada, miks nii juhtus.
Vastavalt haridusministri käskkirjale on tasemetööde küsimuste ja ülesannete ning hindamisjuhendi koostamise korraldamine üldhariduse osakonna õppekavatalituse spetsialistide ülesanne. Küsimused ja ülesanded esitatakse kaks kuud enne tasemetöö toimumist haridusministeeriumi üldhariduse osakonna järelevalvetalitusele väljatrükina ja arvutikettal. Järelevalvetalituse ülesanne on tagada tööde keeleline korrektuur, ühtlustatud kujundamine, paljundamine/trükkimine ning laialitoimetamine.
Reeglina ei koosta tasemetöid õppekavatalituse töötajad ise, vaid need tellitakse väljastpoolt ainespetsialistidelt. Nii toimiti ka mainitud vene keele tasemetöö korral. Et autoril ei olnud võimalik esitada tööd arvutikettal, esitas ta selle käsikirjalisena ning see sisestati arvutisse ministeeriumis. Kahjuks ei ole säilinud autori originaalmaterjali, et seda käiku läinud tasemetööga võrrelda, kuid võib arvata, et vähemalt osa vigadest tekkis töö arvutisse sisestamisel. Autor oleks neid kindlasti märganud, kuid siin tehtigi suurim viga: autoril ei olnud võimalust vormistatud tööd üle lugeda. Nagu ikka, sundis aeg tagant ja vene keelt emakeelena valdavad kolleegid, kes teksti üle vaatasid, vigu ei märganud. Kuigi teie küsimus, kes tegeleb taoliste “tasemetööde” koostamisega, on juhtunu põhjal õigustatud, julgen väita, et 6. klassi vene keele tasemetöö autor on oma ala – vene keele ja kirjanduse tunnustatud spetsialist, kes juhtunut väga üle elab. Masendunud on ka üldhariduse osakond, kes kannab konkreetset vastutust tasemetööde ettevalmistamise eest.
Kõiki tasemetöid hinnatakse koolis, kuid ministeerium kogub ka teatava üleriigilise valimi, mida töö koostajad analüüsivad. Kõnealuse vene keele tasemetöö puhul õpilastele ja koolidele hinnangut ei anta.
Lõpetuseks palun veel kord vabandust, et nii juhtus. Ma ei saa lubada, et tulevikus pole tasemetöödes ühtki viga, sest inimliku eksituse vastu ei saa, kuid kindlalt võin lubada, et ükski tasemetöö ei lähe tulevikus paljundamisele, ilma et autor lõppvarianti viseeriks, garanteerides selle õigsuse. Kui see ka 100-protsendilist garantiid ei anna juba viidatud inimfaktori tõttu, siis 99-protsendilise ehk küll.

Lugupidamisega
TÕNIS LUKAS,
minister

Haridusministeeriumi kinnistu müük nurjus

LINDA JÄRVE

12. juuniks väljakuulutatud avalik enampakkumine haridusministeeriumi kinnistu Tõnismägi 9/11 müügiks nurjus.
Seaduses ette nähtud ajaks ei olnud ükski ostust huvitatu tasunud 3000-kroonist osavõtutasu ning 1,7 miljoni krooni suurust tagatisraha.
Lähtuvalt riigivara võõrandamise korrast korraldavad HM ja kinnisvarabüroo Arco Vara uue enampakkumise, mis toimub tõenäoliselt sügisel. HM otsib koos Arco Varaga võimalusi müügi efektiivseks läbiviimiseks. Võimalik on ka kompleksi müümine osadena.
12. juunil toimuma pidanud avalikul suulisel enampakkumisel olnuks hoonestatud kinnistu alghind 17 miljonit krooni. Kokku 2554-ruutmeetrisel kinnistul paikneva kahe omavahel ühendatud hoone müügist laekuva rahaga loodab HM katta osa organisatsiooni ümberkorraldamise ja Tartusse üleviimise kuludest, mis kokku moodustavad kuni 19,7 miljonit krooni. Ka on HM-is arvatud, et mingi osa hoonete müügirahast on võimalik suunata haridusprojektidele.
18. juunil toimub avalik enampakkumine HM-ile kuuluva kinnistu Pikk 69/Tolli 1 müügiks alghinnaga 10 miljonit krooni.
HM-i töötajate sõnul uskusid nad, et Tõnismäe väga hea asukohaga kinnistu kohe esimesel katsel maha müüakse, sest hooneid on uudistamas käinud uudishimulikke, kes peavad neid sobivaks hotellideks seoses järgmisel aastal Tallinnas toimuva Eurovisiooni lauluvõistlusega või mitmesuguste suurte rahvusvaheliste teadusfoorumitega. Seekord jäi oksjonisaal igatahes tühjaks.

Valitsus kiitis heaks kõrgharidusreformi kava

OLAV KRUUS,
haridusministeeriumi pressinõunik

Valitsus kiitis heaks haridusministri esitatud Eesti kõrgharidusreformi kava aastateks 2001– 2002. Oma otsuses märkis valitsus, et toetab haridusministri tegevust kõrghariduse taseme ja kvaliteedi tõstmisel.
Kõrgharidusreformi eesmärk on tagada kõrghariduse arendamine ja rahastamine viisil, mis võimaldab kõrghariduskorralduse selguse ja vastavuse tööturu vajadustega. Reformikavas on käsitletud kõrgharidust puudutavate õigusaktide muutmist ning finantseerimisskeeme, mis peaksid tagama kõrghariduse kättesaadavuse võimalikult paljudele.
Reformikava näeb ette ülikooli tüüpi kõrghariduse ja mitteülikooli tüüpi ehk kutsekõrghariduse suuna väljaarendamise. Sellise tegevuse vajalikkust on tõdenud mitmed komisjonid, kes viimase pooleteise aasta jooksul on kõrghariduse arengut vaaginud.
Eestis on kujunenud olukord, kus eri institutsioonides ja eri õppekavade järgi koolitamine on muutnud kõrgharidussüsteemi läbipaistmatuks. Tööandjatel on raske hinnata õppe vastavust kutsestandardite nõuetele ning õppurid ei saa valikuid tehes lähtuda õppe sisust ja töö saamise võimalusest.
Reformikava elluviimine eeldab muudatusi mitmes seaduses, eelkõige ülikooliseaduses, samuti kõrghariduse rahastamisskeemi muutmist. Dokumendid on HM ette valmistanud.

ÕpL

Arvamus

Kas Kaia Kanepi tõus noorte esireketiks innustab omavalitsusi tenniseväljakuid rajama ja noori sporti harrastama?

Eesti Koolispordi Liidu projektijuht
ARVO TOOTS:

“Tennist on Eestis ikka mängitud ja mängitakse ka praegu. Viimasel ajal on väljakuid tekkinud Pärnusse ja Saaremaale. Piritalegi on neid kilehalli rajatud. Hommikul tööle tulles seisavad uhked limusiinid halli ukse ees ja õhtul on taas parkla pilgeni tulvil. Jõukam rahvas viib ja toob oma lapsi trenni.
Tegelikult on ju tennis rikaste privileeg – tunnid on kallid ja ega varustuski vähe maksa. Maalapsel pole tenniseväljakule asja, tema peab jalgpalliga leppima. Hea meel on tõdeda, et just maakohtades on poiste jalgpallivaimustus hoogu saamas ja treenerikohad on hõivanud entusiastidest jalgpallihuvilised noored mehed. Tundub, et tervisesport on taas au sisse tõusmas, aga selleks on vaja tingimused luua.
Ilmselt tänu presidendi elukohale on meie Viimsi tee saanud korralikud kõnniteed. Istun õhtul suvilas jalgrattasadulasse ja teen mõne tiiru. Meeldiv on kohata teisigi rattureid või rulluisutajaid. Palju trehvab noori ja üha sagedamini ka terveid perekondi õhtuti tervisesporti nautimas. Eks nii tervele eluviisile alusmüür laotaksegi ja ega need tippsportlased siis ka tulemata jää.”

ÕpL

Kirjakast

Vabakasvatuse ohud
Eelmises “Õpetajate Lehes” oli juttu vabadusest hariduses. Minu tütar on elanud juba kuus aastat Hollandis ja olen ka ise seal käinud, seepärast on mul aimu, kuhu poole Euroopa suundub ning mida vabadus hariduses ja kasvatuses endast kujutab.
Hollandis on laps püha – ta võib teha, mida heaks arvab. See torkab silma igal pool. Kui mitme lapsega perekond siseneb rongi, siis lähevad inimesed sealt tavaliselt ära järgmisse vagunisse, sest nad ei suuda üheainsa perekonna laste kisa, jonnimist ja valjuhäälset kõnet kuulata. Hollandis on näha, kuidas vanemad oma laste iga väiksematki soovi täita püüavad. Näiteks unustas üks perekond Amsterdamis olles oma pojale lubatud mänguauto ostmata. Poiss oli sellest nii solvunud, et isa pidi sõitma samal päeval tagasi Amsterdami (saja kilomeetri kaugusele) ja mänguauto ära tooma. Kui lubasid, siis tee, ütles poiss. Nägin ka oma silmaga, kuidas rannas jalutav perekond keelas oma kaheaastast poega, et see vette ei läheks. Poiss läks ja heitis täies riietuses vette pikali ka. Külmal septembrikuul.
Lapsed on Hollandis vabad – ka koristamisest. Kui nad jätavad oma riided sinna, kus nad need seljast võtavad, ei tule sellest mingit pahandust. Ka mänguasjad võivad õhtul tuppa laiali jääda. Tegelikult on ka täiskasvanud koristamisest vabad ja võib-olla sellepärast sallitaksegi ka laste lohakust. Hollandis on kombeks, et nädal aega elatakse enda järelt koristamata. Pesemata nõusid täis kraankauss, pühkimata põrandad ja segamini lastetuba on üsna tavaline vaatepilt. Nädalavahetusel tuleb koristaja, kes teeb kõik korda. Perekond ise läheb selleks ajaks koos lastega loomaaeda karusselliga sõitma või mere äärde jalutama. Kui tagasi tulevad, on maja korras. Ka lastetuba on korras, ilma et lapsed oleks lillegi liigutanud.
Hollandlased ise ütlevad, et iga inimene peab tegema oma erialast tööd, mitte aga koristama, mida ta ei taha ega oska – nii olevat kõigil parem. Nad tunnevad ka uhkust, et annavad koristajale tööd, vähendavad tööpuudust. See on kõigile kasulik.
Aga mõtleme laste tulevikule. Kui nad lapsepõlves ei harju iseenda järelt koristama ja võivad teha, mis pähe tuleb, kuidas nad siis täiskasvanutena toimima hakkavad? Kuidas see kogu maa ja rahva saatust võib mõjutama hakata?
Paljud noored hollandlased vaatavad lärmavaid ja lohakaid lapsi juba praegu hirmuga ning mõtlevad, et lasteta elu on parem kui laste terrori all. Kas meie ei jõua samasse olukorda, kui me nii hoolega vabakasvatust propageerime? Meil terroriseerivad lapsed praegu õpetajaid, eriti vene koolides, juba on ka päris palju lapsevanemaid, kes ei tea, kuidas oma lapsi ohjeldada. Kas jõuame varsti olukorrani, mida kirjeldab inglise kirjanik William Golding raamatus “Kärbeste jumal”?
Arvan, et liigne vabadus hariduses ja kasvatuses on eesti kultuurile võõras ning meie maa ja rahva tulevikule ohtlik. Meie laps peab maast madalast teadma, mida tohib ja mida mitte. Kõigil närvikulu vähem ja elu parem.

TIIU SARAPUU

Põhikoolist läbivedamine
Kirjutama sundis üks igakevadine kooliprobleem. Kuidas suhtuda põhikoolist läbivedamisse, kas venitada puudulikud hinded “kolmedeks” ja anda kahemehele lõputunnistus kätte või olla printsipiaalne ja jätta ta istuma?
Koolide juhtkonnad eelistavad enamasti kirstunaelad läbi vedada, et neist lahti saada, ja põhjendavad seda (tavaliselt õigustatult) prognoosiga, et seanahavedajad ei hakka ka järgmisel aastal õppima.
Õpetajad omakorda kalduvad olema printsipiaalsed, usuvad, et õpilased näevad niisuguse poliitika läbi ning kasutavad selle kurjasti ära. Nemad leiavad, et teeme liiga kolmelistele lohedele, kelle “kolmed” võiks ju sellisel juhul “neljadeks” venitada.
Kui õige vaataks asjale ühiskonna tasandilt. Mis juhtub ühtede (nendega, kes venitati patuga pooleks põhikoolist läbi) ja teistega (kellel jäi põhikool lõpetamata) hilisemas elus? Kas on mingit vahet?
Minu sisetunne ütleb, et põhikooli lõputunnistus siiski suurendab tõenäosust, et noor tuleb hilisemas elus oma elu korraldamisega paremini toime. Seega võiks põhikoolist läbi vedamine vähendada riski, et inimesest ei tule asotsiaal. Kas kellelgi lugejatest on andmeid, kuidas ühed või teised elus toime on tulnud?

Annika Tallo,
Rahumäe Põhikooli psühholoog

Põhikool peab andma haridusele põhja
Põhikooli lõpetajale peaks olema tähtis, millisele tasemele tema teadmised pärast üheksa-aastast õppetööd vastavad. Sõltub ju sellest tema haridustee edasine valik – kas gümnaasium, kutsekool või midagi muud. Pole tähtis, kas talle on “kolmed” venitatud või on tunnistusel teiste hinnete seas ka paar puudulikku. Oluline on see, milleks on noor inimene edaspidi võimeline.
Olen kutsekooli asedirektorina töötades puutunud uute õpilaste vastuvõtul kokku kõikvõimalike haridusprobleemidega ja jälginud kooli vastu võetud õpilaste edasist käekäiku. Õpilased, kes on põhikoolist saanud piisavad teadmised ja korralikul tasemel ettevalmistuse, on võimelised kutsekoolis edasi õppima ja omandama lisaks keskharidusele ka valitud eriala.
Kahjuks satub just viimastel aastatel kutsekooli üha enam neid põhikooli lõputunnistusega noori, kelle haridustee näib olevat katkenud neljandas või viiendas klassis ja kes seetõttu ei ole võimelised ka kutsekeskharidust omandama. Nemad langevad koolist välja just edasijõudmatuse tõttu üldainetes Kutsekoolis on õppetöö nii pingeline, et pole võimalik teha tasa põhikoolis õppimata jäänut.
Juba termin “põhikool” ütleb, et see haridus on põhi, millele toetub kõik järgnevalt omandatu. Kui põhja all ei ole, kujuneb edasine tegevus sõelaga vee kandmiseks, mille kasutegur on teatavasti olematu.

Olev Kapral,
Tartu Ehitus- ja Kergetööstuskooli asedirektor

Tantsimine – kasulik ja meeldiv
Tänapäeval saavad lapsed osaleda paljudes huvialaringides, kus pärast koolitunde saab kasulikult oma aega veeta. Suurem osa lapsevanemaid valivad lastele huviala, millest on ka tulevikus kasu. Juba algklassides on trendikad arvuti käsitsemise ning suhtlustasandil võõrkeele oskus. Kahjuks ununeb tihti laste liikumisvajadus. Arvatakse, et liikumiseks piisab kooli kehalise kasvatuse tundidest.
Tantsimine on üks nendest võimalustest, kus saab piisavalt tegevust nii keha kui ka vaim. See arendab lapse sisemist “mina”, vähendab koolistressi ning aitab keskenduda.
Tänapäeval on võimalus valida erinevate tantsustiilide vahel. On stiile, kus pööratakse tähelepanu jala sirutusele, harjutuste korrektsele sooritamisele ning kus eesmärgid on kindalt paika pandud.
Tantsimine on ka tore vaba aja veetmise vorm. Näiteks loovtantsutunnis tegeldakse lapse loovusega, tema kui isiksuse arendamisega. Tunnis õpib laps ennast vabalt väljendama, omandab õige rühi, saab lahti sisemisest ebakindlusest ning juurde julgust olla tema ise.
Tsiteerides loovtantsu õpetajat Mary Jose’d, “…võib laps, kes on agar liikuma, ennast ilma hirmuta avastama ja avaldama, kasvada inimeseks, kes ta tahab olla.” On ju teada tõde, et keha ja vaim moodustavad terviku ning liikumine aitab kaasa ka mõttetööle.

Kelly Anijärv,
tantsuõpetaja

ÕpL

Karikatuur

pilt3.jpg (29525 bytes)

ÕpL

Kes teab vastust?

Toomas Asi,
Sindi Linnavolikogu esimees

Pliiatsit haarama sundis küsimus, kellele ja mil määral on seadused täitmiseks ning mis Eestimaal üldse toimub.
22. märtsil oli Sindi Gümnaasiumis erakordne sündmus: gümnaasiumi direktor Tiit Vaher jättis hüvasti kooliga, kus ta oli töötanud kaheksa aastat. Enne seda oli ta võitnud konkursi Pärnu Vene Gümnaasiumi direktori kohale, sealt oli omakorda vallandatud Vladimir Klevtsov. Iseenesest on normaalne, et spetsialistid ja juhid otsivad uusi väljakutseid. 23. märtsil kinnitas Sindi Linnavalitsus gümnaasiumi direktori kohusetäitja kohale õppealajuhataja Heili Västriku.
Sündmused võtsid huvitava pöörde 26. märtsil, kui gümnaasiumi helistati, et haridusministeeriumist tullakse kooli inspekteerima, teemaks integratsioon kakskeelses koolis. 28. märtsil olidki kohal järelevalvetalituse peainspektorid Ellen Siimaste ja Natalja Lapikova. Kohtumine nendega oli värskele kohusetäitjale rohkem kui vapustav. Lisaks integratsioonile nõuti kõiki koolielu puudutavaid dokumente, ka kahe aasta vanuseid õppenõukogu protokolle.
Tundus, et inspekteerijad otsisid midagi kompromiteerivat Tiit Vaheri kohta. Lahkudes lubati saata õiend, nagu kord ja kohus. Kuid oh imet, tulemused ja kommentaarid olid kohal kiiremini, kui keegi oodata oskas. Info saabus järgmisel päeval, ja seda Pärnu Vene Gümnaasiumist. Kommentaarid on liigsed.
10. aprillil jõudis lõpuks kohale ka niinimetatud ametlik õiend. Selle üks eksemplar saadeti huvitaval kombel ka Sindi linnale. Inspekteerimisest küll keegi kooli omanikku informeerida ei suvatsenud. Mõned punktid aktis panid tõsiselt imestama: näiteks, et koolis on remondiküsimustega lood väga halvasti. Mis sest, et kolme viimase aastaga on gümnaasiumi remondiks kulutatud 2,87 miljonit krooni: vahetatud välja vene korpuse katus ja uue korpuse kolme korruse aknad, renoveeritud kooli elektrisüsteem, remonditud vana maja koridorid ja võimla. Mis teha, kui inspektor ei mõista, et kui majal ei ole katust, pole mõttekas klasse ja koridore remontida. Ja oh neid “rumalaid” Pärnu maakonna haridusjuhte, kes andsid Sindi linnale ja gümnaasiumile 2000. aastal tänukirja hästi remonditud ja ettevalmistatud kooli eest!
Inspekteerimise sisu
Lisana oli õiendil kaasas nimekiri õpetajatest, kelle kvalifikatsioon ei vasta nõuetele. Seadust peab täitma, aga kui inspektor kirjutab õiendisse õpetaja nime valesti ja TPI-st on saanud TPÜ, on küll midagi viltu. Muuhulgas tuleb vabastada muusikaõpetaja, kelle õpilased võitsid Pärnu Koolicantol viis esikohta ja kes sai selle eest zürii eripreemia. Samuti oli osa andmeid jäetud arvesse võtmata, kuigi kõik vajalikud dokumendid olid õpetajate isiklikes toimikutes olemas.
Olukorda analüüsides tekib terve hulk kahtlusi ja küsimusi.
– Äkki on meil probleeme integratsiooniga – kandideeris ju eesti mees vene kooli direktoriks. Kas koer on sinna maetud?
– Kes korraldab järelevalvetalituse tööd, kas ministeerium või kättemaksuhimulised hallid kardinalid?
– Mis tingis sellise õiendi sisu, kas viga oli Sindi Gümnaasiumi noores direktori kohusetäitjas, kes säilitas sirge selja ja inimväärikuse (selle eest talle suur tänu), on see noorte potentsiaalsete koolijuhtide eriline karastusprogramm või...?
Asjas selguse saamiseks saatis Sindi linnapea Mati Mettus 30. aprillil haridusministrile järelepärimise. Seaduse järgi peaks kuu aja jooksul ministeeriumist vastus tulema, kuid 6. juunil seda veel polnud. Muidugi on võimalik saada vastus halduskohtu kaudu.
Tundub et ühed teevad, mis suudavad, teised aga, mida tahavad.

ÕpL

Haridusministri vastus järelepärimisele

Lugupeetud härra Mettus!
Haridusministeeriumi peainspektorid Ellen Siimaste ja Natalja Lapikova tutvusid Sindi Gümnaasiumi tööga vastavalt üldhariduse osakonna 2001. a esimese poolaasta tööplaanile. Riikliku järelevalve üks olulisi ülesandeid on analüüsida ja üldistada üldisemaid haridusprotsesse. Selle aasta jaanuarist aprillini oli kavas kaks teemat: riigikoolide tegevus ning kahe õppekeelega koolide integratsioonialane töö.
Viimase teema raames tutvuti Sindi Gümnaasiumi kõrval veel mitme kooliga. Et Sindi Gümnaasiumis avati esimesena kasvatusraskustega õpilaste klass, mille toel täiendati põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, siis pakkus huvi ka selle töö tulemuslikkus.
Seega polnud tegu kompleksse järelevalvega, mille reeglistikule Te oma kirjas viitate. Kompleksse järelevalve korral viibivad järelevalveametnikud koolis kuni kaks nädalat ning siis on nõutav kontrollimise kava ning kooli ja omaniku teavitamine vähemalt kaks nädalat enne kontrollimise algust, üksikküsimuste puhul mitte. Ministeeriumi ametnikud viibisid koolis vaid ühel päeval. See, et kooli direktor oli äsja ametist lahkunud, on juhuste kokkulangemine.
Aktis on tõepoolest juttu ka remondivajadusest. Nõustute kindlasti sellega, et haridusministeeriumi järelevalveametnikel pole õigust puudustele viitamata jätta, mis otsimatagi selgelt silma puutuvad. Ohtlikele koolitreppidele osutada on õigem enne, kui lastega õnnetus võib juhtuda.
Ministeeriumi ametnikud tegid nähtust suulise kokkuvõtte kooli juhtkonnale enne koolist lahkumist, teistele asutustele ja eraisikutele informatsiooni ei anta. Enne õiendi koostamist anti ülevaade ainult üldharidusosakonnas viibinud Pärnu Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhatajale Avo Jussile.
Täiesti alusetu on seostada Sindi Gümnaasiumi kontrollimist Pärnu Vene Gümnaasiumis toimunuga, nagu püüab väita “Pärnu Postimees” oma 8. mai artiklis “Ministeeriumi kontroll Sindis võis olla tellitud”. Haridusministeeriumis asjad nii ei käi.
Järelevalveõiendis on kooli kohta märgitud palju positiivset. Usun, et puudusi analüüsides suureneb see positiivne pool veelgi.
Vabandan vastuse hilinemise pärast!

Lugupidamisega Tõnis Lukas
7.06.2001

ÕpL

Mida Juhan ei tea, seda Juku ei õpi

MAIT KLAASSEN,
Võru maavanem, endine haridusminister

Ümberpööratud vanasõna kasutades võtaksin kokku idee, et iga õpetaja peaks tegema enda õpetatavas põhiaines riigieksami. Selle tulemused oleksid aluseks õpetajate atesteerimisel.
Loomulikult kostub kohe vastuhäälte koor, et õpetajat peab usaldama. Jah, peab ja usaldataksegi, aga riigieksamite ajal ilmnevad paraku õpilaste töödes vead, mis viitavad vigadele õpetajate teadmistes ja õpetamisoskustes.
Headel õpetajatel pole ilmselt midagi eksami tegemise vastu, sest nad lahendavad ülesandeid niikuinii koos lastega. Eksami ajal ei olegi ju muud teha, kui jälgida lapsi ja mõelda ise läbi vastused.
Kui aga õpetaja ei ole suuteline tegema riigieksamit enda õpetatud lastest paremini, on tal viimane aeg juurde õppida või töölt lahkuda.
Kes pakutud idee vastu võitlema hakkavad, need ei ole oma teadmistes päris kindlad. Ilmselt vajaksid just nemad esimesena võimalust õpilastega koos eksamit teha.
Miks ma sellisele “rumalale” mõttele üldse tulin ja miks olen selle vajaduses nii veendunud?
Põhjus on väga lihtne. Läbi aastate eri tasemel noortega tegeldes on ilmnenud, et nii keskkoolide kui ka põhikoolide laste teadmised ei rahulda järgneva haridustaseme nõudmisi just põhiteadmiste, -oskuste ja -vilumuste poolelt. Ei teata neid osasid õppekavast, millele on kutseõppeasutuses või ülikoolis võimalik ehitada juba sügavamad teadmised ja oskused. Veelgi enam. Üha suuremad puudused ilmnevad emakeele tundmises, millest omakorda tuleneb eneseväljenduse oskuse puudulikkus ja teksti mõistmise lüngad.
Meil on kindlasti ka teisi võimalusi hariduskvaliteeti tõsta, kuid üks on kindel – lõputu targutamine õppekavade ümber tuleb lõpetada – need tuleb puhastada tarbetut tuupimist nõudvast ballastist. Õppekava peab olema arusaadav (ka) õpetajale ja õpilasele. Selles kirjeldatud teadmiste omandamine peab viima õpilase eelkõige selliste püsiteadmiste, oskuste ja vilumuste omandamiseni, mida ta vajab edasiõppimiseks.
Kuid ikkagi algab kõik õpetajast, tema teadmistest ja oskustest. Õpetaja peab teadma ja oskama tunduvalt rohkem kui õppekavas kirjas. Teisiti polegi võimalik õpetada. Seetõttu teengi ettepaneku võtta õpetajate atesteerimise üheks aluseks õpetaja enda sooritatud tema õpetatava põhiaine riigieksami tulemused.
Ettepanekule lisaks

LINDA JÄRVE

Mait Klaasseni ettepanekut tutvustas avalikkusele esimesena ETA 30. mai uudis. Seal öeldi, et Klaasseni arvates peaksid õpetajad vähemalt kaks aastat tegema koos õpilastega riigieksameid. Idee tekkis sellest, et paaris kohas tuli riigieksami tulemused vigade kordumiste pärast annulleerida, sest õpetajad olid valesti ette öelnud. Uudises seisis veel, et riigieksami tulemusi saaks Klaasseni sõnul arvestada ka ühe punktina õpetajate atesteerimisel. Eksamitulemuste järgi saaks selekteerida paremad õpetajad halvematest ja selle kaudu tõsta nende palka.
ETA teatel arvas haridusminister Tõnis Lukas, et igaüks võib oma ettepanekuid avalikult esitada, sealhulgas endine haridusminister. Enne ametliku ettepaneku tegemist ei soostunud Lukas ETA-le teemat kommenteerima. Küll aga on seda kommenteerinud Delfi internetiportaali innukad kommentaatorid. Ühed süüdistavad õpetajaid, teised leiavad, et riigieksamite tegemise sundus oleks õpetajatele lisakoormus. On ka öeldud, et niisugune ettepanek kisub alla õpetajate autoriteeti.
“Õpetajate Lehe” lugejate asjakohased arvamused ja kommentaarid on oodatud.

ÕpL

Milleks ministeerium?

AARE MAE,
kommunikatsioonifilosoofia õpetaja, sõltumatu koolitaja, Tallinna Giidikeskuse Erakõrgkooli asutajaliige

Lugesin põnevusega Andres Adamsoni artiklit, milles ta kirjeldab ühe kõrgkooli tulutuid püüdlusi registreerida õpetajate koolituse õppekava. Puutun ka ise koos kolleegidega kokku samasuguste probleemidega.
Mõne aasta eest lõime Eesti Giidide Liidu liikmete algatusel erakõrgkooli, et hakata koolitama giide. Osa giide omandaks kutse pärast keskkooli ja osa juba tegutsevaid giide tuleks n-ö täiendusõppesse. Koolitusluba HM-ist saada ei õnnestunud, kuna neile ei meeldinud nimi Tallinna Kõrgem Giidikool. Probleem oli sõnas kõrgem. Nähtavasti nähti selles ohtu olemasolevatele ülikoolidele ja kolledzitele – ka mõned neist koolitavad giide.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Euroopa Liidu maade asjatundjate arvates on loogiline, et Eesti-suurusel maal on ainult 1–3 ülikooli. Huvitav, millised meil ennast ülikoolideks tituleerinud asutused on need õiged ülikoolid ja mis need ülejäänud siis on?
Kartes konkurentsi (räägime küll koostööst, aga hirm konkurentsi ees on haiglaslikult suur), hakkas HM tegema meile takistusi. Asi läks nii kaugele, et olime sunnitud ministeeriumi kohtusse kaebama. Selle aasta märtsi alguses tegi kohtunik teatavaks, et HM-il on õigus. Midagi ei muutnud isegi see, et andsime kohtunikule lugeda olulise lõigu UNESCO liikmesriikide haridusministrite kõrgema hariduse omandamise kontseptsioonist, mille ministrid said ühiselt valmis 1967. aastal Viinis. (Dokumenti saab lugeda aadressil http://unesdoc.unesco. org/ulis/.) Kurioossus aga seisneb selles, et 6. juunil 2000 tehti EV haridusseadusesse täiendus, selle järgi peab meie hariduse klassifikatsioon vastama UNESCO hariduse klassifikatsioonile…
Võin ette hoiatada, et seaduse uurimine siiski lihtsalt ei lähe. Et asjast ligilähedaseltki aru saada, tuleb töötada õpetajana mõnel maal, mis on juba kaua olnud UNESCO liikmesriik. Olen ise töötanud Soomes pea 10 aastat.
Kogu asja tuum, härra Adamson, ongi Maiki Udami vastuses: “1. Mitte ühestki õigusaktist ei ilmne, et HM-il oleks õigus või kohustus ümberõppe õppekavu registreerida. 2./- - -/. Seega ei ole ümberõppe kavade mitteregistreerimine HM-i eksitus, vaid seadus- ja eesmärgipärane tegevus.” Kodaniku seisukohast mõistusevastane vastus, kuid ministeeriumi seisukohast äärmiselt õige reaktsioon.
Hoolimata HM-i küünilisusest, töötab meie kool ikkagi edasi, sest konstitutsioon annab selleks õiguse. Kahjuks illegaalselt: täiendasime HM-i ametnike soovitustest lähtuvalt dokumente, muutsime isegi nime ja saatsime dokumendid uuele ringile. Käesoleva aasta 5. juunil tuli HM-ilt aga järjekordne keeldumine. Meie esindaja järelepärimisele vastati, et koolitusloa andmine lükatakse edasi…
Suurele ringile teadmiseks: HM-il pole seadusega õigust midagi edasi lükata. Asi kas aktsepteeritakse, kui kõik vastab seadusele, või lükatakse tagasi. Tuleb välja, et Tõnismäel ei osata seadusi uurida isegi mitte eesti keeles.
On tekkinud olukord, kus riik (HM on ju riigi esindaja) ei tegutse kodanike huvides. Kodanikud on huvitatud võimalikult heal tasemel koolituse saamisest, kuid see on võimalik ainult konkurentsi kaudu. Praegu seda ei ole. Kui inimene tahab õppima minna, uurib ta, kas koolil on riigi luba või mitte. Kui pole, hakkab ta kõhklema ja valib kooli, mis on juba ammu olemas. Niisuguse nõksuga saabki konkurentsi likvideerida.
Jutt, et koole on liiga palju ja samad õppejõud töötavad eri kohtades, on jama. Kui palka ja tingimusi ei ole, siis peabki mitmes kohas töötama. Kujutage ette, kui sama juttu hakkavad ajama poodide ja restoranide omanikud – neil ju ka kliente liiga vähe ja töötajad käivad mõnekuuse vahega samu ettevõtteid pidi ringiratast!
Meie ühiskonnas puudub tugev kodanikualgatus, mistõttu klient ei saa hariduse omandamise kvaliteedi juures kaasa rääkida. Tuleb leppida kvaliteediga, mille määrab haridusametnik. Kas määrab teadlikult või kukub see tal välja kogemata, ei omagi tähtsust.
Võin teha ainult ühe järelduse: kui kodanikualgatus on piisavalt tugev, võivad meie maal kõik koolid töötada ka haridusministeeriumita. Uskuge, see on võimalik ja lausa vajalik, sest, nagu ametnikud ütlevad, on neil kodaniku mõtlemisest erinev “eesmärgipärane tegevus”. Seda HM-ist üle jäävat raha on meile kõigile oma hariduse (mitte ametnike eesmärkide) korraldamiseks hädasti tarvis.

ÕpL

Mõtlemine on kasvatusprobleem

ÜLO VOOGLAID

Selle kirjutise ajend on “Õpetajate Lehe” listi vaidlus mõtlema õpetamisest. Listis kirjutati: “Retsept on lihtne, tuleb õpetada mõtlema! Aga kes maksab selle õpetamise eest? Need, kes õpetavad mitte mõtlema, teenivad palju rohkem! Kas asi pole selles, et mittemõtlev kodanik on ohutum?” Retsept ei ole lihtne. Tuleb õpetada mõtlema! Mõtlemine ei ole lihtne.
Lihtne (mitte eriti lihtne!?) oleks leida raha nende inimeste aja eest tasumiseks, kes aitaksid koolis anda tunde mõtlemismeetoditega tutvumiseks. Lihtne ei ole leida Õpetajaid, kes on päris head mõtlejad, kellele meeldib mõelda ja kes suudavad läita leegi laste hinges. Jutt käib targast, iseseisvast, vabast, tähelepanelikust, südamlikust, sõbralikust ala- ja üleväärsuskompleksita inimesest, kes tahab ja suudab olla ise subjekt ja tunnustab teist subjektina.
Last ei saa pidevalt petta
Mõtlemisvõime kujuneb inimesel koos emakeelega. Selleks ajaks, kui laps kooli jõuab, on suurem osa “rongidest” juba läinud ja enamik neist lausa käänakute taga. Teiste sõnadega: koolis (veel enam vanemates klassides) on ammu hilja alustada “mõtlemise õppimisega”. Mõtlemine peaks olema kogu pedagoogilist ja andragoogilist suhtlust läbiv printsiip.
Haapsalu Pedagoogilises Koolis, kus mul oli õnn käia aastatel 1949– 1953, korrati pea igal nädalal: “Ära ütle lapsele seda, mida ta võiks avastada ise; aita teda, kui vaja, tunnetusteele; aita äratada ja hoida huvi; jaga oma imestust, tunnustust ja siirast rõõmu leidmise üle!” Häda on selles, et siirust ei saa mängida, ausust ei saa teeselda, imestamist ei saa vigurdada. Last, nagu ka kutsikat, ei saa pidevalt petta.
Kuna mõtlemise lähtekohad omandab inimene koos emakeelega, oleks vaja hoolikamalt vaadata, kas lapsevanemad ja vanavanemad, kes lapsega suhtlevad, temaga räägivad ja mängivad, oskavad sättida nii, et laps oleks hoitud ka emotsionaalses, vaimses ja intellektuaalses mõttes. Kodustel oleks tarvis ettevalmistust selleks, et teada, osata ja saada aru, miks ja kuidas toimida selleks, et laps tunneks rõõmu enda ja maailma avastamisest. Ka täiskasvanute puhul on see aktuaalne.
Puudub harjumus mõelda
Süstematiseerimine, klassifitseerimine, modelleerimine, ekstrapoleerimine jne on kõik kirjeldatavad ja nii palju selgeks õpetatavad-õpitavad, nagu koolis parajasti nõutakse. Eksamil või arvestusel on vaja teada seda, mida õpetati (mille teadmine on õppekavaga ette nähtud). See, mida mõtlemise kohta nõutakse, ei ole mõtlemine, vaid teadmine mõtlemise kohta.
Mul oli õnn pidada läinud õppeaastal paaris koolis lõpuklassi õpilastele valikkursust “Inimene ühiskonnas ja kultuuris”. Suhteliselt lihtne oleks olnud jutustada ettenähtud tunnid täis sellel teemal koostatud kontseptsiooni järgi. Sootuks keerukam oli käsitleda kõike seda probleemina (probleemide kogumina). Peamine raskus tekkis sellest, et õpilased on harjunud reproduktiivse tegevusega. Nad teevad (tahavad teha) seda, mida kästud, siis, kui kästud, nii, nagu kästud, sellest, millest kästud (loe: ette nähtud). Valdav osa õpilastest ei ole harjunud (oma peaga!) mõtlema ja selle arvestusega tegutsema, et jõuda iseseisvalt avastama seoseid ja sõltuvusi, sealhulgas võimalike põhjuste kogumeid (sündroome).
Tunduvalt tõsisem (mitte ainult pedagoogiline ja andragoogiline, vaid kogu rahvuslikku arengut puudutav) probleem, kui üldiselt arvatakse, on Eestis lugemisoskus. Lugemine ei ole lihtviisil tähtedest silpide ja silpidest sõnade kokku haakimise tehnika. Lugemine on mõtlemine. Suur osa õpilastest loeb väga kehvasti ja lugemiskiirus on enamikul 2–4 korda aeglasem, kui tänapäevases infoühiskonnas normiks peetakse. Kas see häirib juba kedagi?
Orja unistus on olla orjapidaja
Mõtlemine, nagu ka loomine, uurimine, mediteerimine, isegi puhkamine, eeldab iseseisvust ja vabadust, haritust, informeeritust, usku, usaldust, austust, jah, ka tervist. Väga palju on inimesi, kes aina räägivad mõtlemisest. Mõtlemist käsitledes osutub (heal juhul) võimalikuks jõuda mõtlemise enam-vähem täpse kirjeldamiseni. Vaja oleks seada ritta mõtlemise eeldused ja vaadata, kuidas meil kujunenud koolitustraditsioon soosib nende eelduste kujunemist. Karta on, et suur osa mõtlemise üle arutlejatest kardab nii vabadust kui ka iseseisvust. Juba seetõttu ei saa nad mõelda, luua ega avastada...
Juba Vanas-Roomas oli teada, et ori ei ihka vabadust – orjad tahaksid orjapidajaks. Manipuleerimise objektina kasvanud inimene on heal juhul (st järelevalve all) enam-vähem korralik käsutäitja ja nõuab sedasama ka nendelt, kes tema meelest talle alluvad. Iseseisev mõtlemine on kohatu ja mõttetu sellises kodus, koolis, asutuses ja ühiskonnas, kus valitseb totalitaarne kord või korralagedus.
Vabana elamise eeldus on vastutusvõime. Vastutus kujuneb nii formaalses kui ka mitteformaalses mõttes tänu mõtlemisvõimele.
Mis saaks, kui ametnik peaks vastutama?
Kas keegi kujutab ette, mis siis juhtuks, kui Eesti Vabariigis hakataks nõudma iga liiki ametnikelt isiklikku ja tegelikku vastutust? Päris kindel, et asjamehed oleksid siis sunnitud leidma endale ohutuma ametikoha või suhtuma analüütilist tööd teha suutvatesse inimestesse tänasega võrreldes oluliselt paremini.
Formaalne vastutus kaasneb ametikohaga. Ametijuhendis, tööjaotusmaatriksis, põhimääruses jm on tavaliselt fikseeritud, millised on kellegi õigused ja kohustused ning mida oleks vaja teha. Headest kommetest tuletatakse, mida oleks vaja saavutada ja mille eest vastutada. Mitteformaalne vastutus aga kujuneb seoses nende otsustega, mida subjekt teeb või tegemata jätab nendes oludes, selles olukorras, kus ta on ja peab käituma (tahab käituda) targalt. Tark käitumine on ühiskonnas, kogukonnas, perekonnas jm õigeks peetaval viisil käitumine.
Otsustamine on võimalik vähemalt ühe alternatiivi olemasolu korral. Just alternatiivid on subjekti jõu allikaks juhul, kui subjekt oskab mõtelda!
President on kutsunud kogu rahvast otsima superideed, millele võiks koondada nii palju ressursse, et murda läbi maailmaturule. Seda otsingut hakati hellitavalt kutsuma Eesti Nokiaks.
Nokia ei sünni saunalaval
Eestis peaks ju olema inimesi, kes suudavad mõelda, mida oleks vaja saavutada, ja oskavad luua ajalises järgnevuses ja loogilises seoses olevate sündmuste jada tulemuseni jõudmiseks. Suured programmilised ideed võivad sündida saunalaval või kempsus, aga logistiliste süsteemide projekteerimiseks on vaja sellekohase ettevalmistusega kollegiaalse mõtlemise kogemust. On vaja teada kus, mida, kuidas, millal ja kellega koos peab tegema selleks, et tulemus oleks kvaliteetne. Samuti on selleks vaja nõutavas koguses informeeritust, haridust, arukust, tasakaalukust ja väärikust.
Teadusliku uurimise aluste käsitlemist olen näinud ja selles osalenud kolmes kõrgkoolis. Kõikjal on ilmnenud, et üliõpilastel ei ole probleemi käsitlemise kogemust. Teadmiste mahu suurendamine saab olla põhjendatud üksnes siis, kui teadmised on süstematiseeritud. Vastasel juhul ei ole kuigi palju lootust vajaduse korral vajalikke teadmisi üles leida, tähendusi tabada ja süsteemi aimata. Sel juhul mõtlemine takerdub ja mõte veereb rappa.
Kristliku eetika üks lähtekohti kõlab umbes nii: inimest tuleb armastada sellisena, nagu ta on. Meil õigeks peetava kontseptsiooni kohaselt oleks vaja inimene kõigepealt korralikuks kasvatada (mõtlema õpetada) ja siis võiks vaadata, kas ta väärib ka armastust.
Mõtlemine on kasvatuse funktsioon. Kasvatus eeldab usaldust, austust, armastust, ausust, siirust ja pühendumist. Kui keegi ütleb, et mõtlema õpetamine on lihtne, et raske on vaid leida, kes selle eest maksab, siis mulle näib, et mõtlemise kui pedagoogilise ja andragoogilise probleemi üle pole paljudel olnud küllaldaselt aega mõelda.
Kes teab, milliste meetoditega oleks võimalik hinnata õpilaste (ja õpetajate) mõtlemisvõimet? Mis iseloomustab mõtlemisvõimet ja kuidas seda mõõta? Kuidas (ratsionaalne) mõtlemine seondub (emotsionaalse) tundmisega? Millist osa etendab (sobiva, õige, parima) äratundmises intuitsioon ja kogemus? Kuidas inimesed ületavad kahtluse ja kujuneb veendumus või usk?
Millest me õieti räägime?
Võimalik, et kõik arutlejad ei anna endale päris täpselt aru, millest jutt käib, ja kalduvad lihtsustama. Näiteks korraldatakse arutlus teemal “Mille üle vaieldakse Läti hariduses?” Mis sellest, et haridus ei vaidle, et haridus ei ole käsitletav ruumina, et kõne all ei ole ühtki haridusküsimust! Keegi seal Lätis vaidleb kindlasti mõne teise lätlasega millegi üle, ajab näiteks kellegi rõõmuks või kurvastuseks segasevõitu juttu koolikorraldusest. Järelikult võib teema niimoodi kirja panna. Kui keegi hakkab küsimusi esitama, siis ütleme: “Selle asemel, et imestada ja nõutult sõrme imeda, õppige mõtlema metafooride abil!”
Mõtlemine ei ole tõesti lihtne. Mõtlemisvõime osutub väärtuseks vaid kõlbelise väärikuse korral. Mõtlemine on eeskätt kasvatusprobleem.
Ma ei usu jutte mõtlema õpetamise ja õppimise kohta. Ei usu ka jutte uskuma, austama, armastama või usaldama õpetamise kohta. Isiksuslikud karakteristikud kujunevad teisiti. Sellist õppeainet, mis võiks täita kodus ja koolis kõigi teiste õpetajate jäetud lünga, ma ette ei kujuta ega saa õigeks pidada, ehkki Eestis võib leida julgustavaid näiteid ka selles suunas liikumiseks. Ühes meie kõrgkoolis õpetatakse lausa lahtise tekstiga, kuidas äripartnereid “pügada” ja neil märkamatult mitmesuguste riugaste abil “nahk üle kõrvade vedada”. Viimase kursuse kevadsemestril on neil õppekavas ärieetika, sest muidu ei pidavat diplom vastama rahvusvahelistele nõuetele.

Samal teemal: Rong ei ole nurga taha läinud

MATTI MARTINSON, Rahumäe Põhikooli direktor:
Ülo Vooglaiu artikkel on väga filosofeeriv. Tal on huvitav mõttekäik, aga ma pole päris kõigega nõus.
Vooglaid kirjutab, et ei usu jutte mõtlema õpetamise ja õppimise kohta. Ta ei usu ka jutte uskuma, austama, armastama või usaldama õpetamise kohta. Mina olen neljandat põlve pedagoog. Olen alati – nii nõukogude ajal kui ka praegu – imestanud, kuivõrd alahinnatakse tegelikult haridust ja haritust. Kui vähe räägitakse sellest, et kunstiained (kunstiõpetus, näitlemine, tants, muusika jm) on valdkond, mis õpetab lapsi maailmaasju teisiti, värskema pilguga nägema ja ise mõtlema. Muidugi, paljude ainete puhul on vaja nn mehhaanilist õpetust, kuid paljalt sellest ei piisa. Kunstiained pakuvad enamat.
Jah, loomulikult on igasuguseid õpetajaid. Aga ma usun, et tegelikult teeb enamik õpetajatest oma tööd armastusest ja tahtest, mitte aga soovist õudselt kasu lõigata.
Meie kooli kogemused räägivad selget keelt, et liikumise, tantsu, koolispordi kaudu jm hakkab laps mõtlema. Meil tegutsevad lastevanemate kulul tasulised kaunite kunstide klassid. Esimene lend jõuab 7. klassi. Neist lastest on näha, et nad mõtlevad – neil ei teki raskusi loodusõpetuses, matemaatikas, ajaloos ega teistes ainetes.
Mina arvan, et mõtlemist saab õpetada teatud ainete kaudu. See on kooli töö. Pole õige öelda, et “selleks ajaks, kui laps kooli jõuab, on suurem osa “rongidest” juba läinud”. Ei ole see rong nurga taha läinud! On üsna loomulik, et lapse õpetamist tuleb varakult alustada, aga kodu üksi ei oska kõike ning siin saab kool appi tulla.
Olen näinud kaunite kunstide õpetamist läänemaailma koolides. Ka seal ollakse seisukohal, et see arendab mõtlemist. Lihtne näide: kui laps näitlemist õppides peab tegema etüüdi karust või papagoist, algab kogu tema tegevus mõtlemisest, kuidas seda teha, mida selleks teha jne. Paljuski tugineb mõtlemise õpetamine eeskujule. Jah, praeguste õppekavade kohaselt on koolides palju päheõppimist arutlemise asemel. Aga kaunid kunstid on üks võimalus, äraproovitud tee, mis tagab lastele hoopis teise arengu – nad on lausa sunnitud mõtlema oma peaga, ja see on nende jaoks hea.

ÕpL

Raha tuleb kulutada efektiivselt

Toimetuse palvel kommenteerib Peeter Kreitzbergi seiukohti lapsevanem Krista Teearu:
“Tasuline õpe peaks tasuta kõrgharidusest efektiivsem olema – raha ei kulutata mõttetult. Seepärast oleks mõistlik kõrgharidus tasuliseks muuta ja asuda siis vastavalt riigi vajadustele praegusest tunduvalt laialdasemalt soodustusi rakendama.
Tasulisest kõrgharidusest
Kõrgharidus ei peaks mingil juhul olema raha kokkuhoiu koht, kuid olemasolevaid vahendeid tuleks efektiivsemalt kasutada. Tasulise kõrgharidusega peab kindlasti kaasnema õppelaen, mis katab kogu õppemaksu ning vajalikud elamis- ja õppematerjalide kulud. Õppelaen peaks olema kõigile kättesaadav. Kaasnevad soodustused võivad olla erinevad: õppelaenu kustutamine seoses riigiteenistuses töötamise või lapse sünniga, märksa laialdasem stipendiumide süsteem.
Tasuline kõrgharidus peaks välistama olukorra, kus riigi kulul aastaid õppinud tudeng läheb pärast lõpetamist välismaale tööle ja riigi raha on mõttetult kulutatud. Samuti ei ole riigil mõtet maksta kinni nende õpinguid, kes oma erialal tööle ei hakka, kes õpivad lapsepõlve pikendamiseks või oma lõbuks. Samas peab ka kõige vaesemast perest andekal noorel olema võimalik kõrgharidus omandada. Eesti ei saa lubada endale ühegi ande kaotsiminekut.
Nn üldine tasuta kõrgharidus ei ole tegelikult tasuta, sest vaesest kolkakülast Tallinna kõrgkooli sisse saanud andekal noorel pole koduse materiaalse toetuseta võimalik pealinnas elada. Talle peavad olema kättesaadavad nii korralik ühiselamukoht kui ka elamist võimaldav stipendium.
Kooliaja pikkusest
Üldise koolihariduse pikemaks venitamine süvendab tendentsi, et kogu töökoormus koondub järjest enam elu keskmisele kolmandikule: esimesel õpitakse, teisel töötatakse ja kasvatatakse lapsi, kolmandal ollakse pensionil ja puhatakse. Selle vältimiseks tuleks soodustada praktilise töökogemuse omandamist või laste muretsemist kõrghariduse omandamise kõrvalt. Kui tudengitel oleks õpingute ajal võimalik lapsi kasvatada, oleks see riigile kasulik kahel põhjusel: esiteks jõuab varem alustades rohkem lapsi saada ja teiseks on lastega noored märksa tugevamalt kodumaaga seotud ega lähe nii kergesti minema kui vabad ja vallalised. Selle soodustamiseks võib pakkuda tasuta pereühiselamuid, õppelaenu kustutamist, lastehoiusüsteemi jne.
Eliitkoolid
Paremad koolid saavad paremad õpilased, sest neil on võimalus valida. Paremad õpetajad koonduvad parematesse koolidesse, sest tublimate lastega on huvitavam ja lihtsam tegelda. Kui eliitkoolis on paremad õpetajad ja valitud lapsed, ei õnnestu piirkonnakoolil sellega kuidagi sama taset saavutada. Ja vanemad pingutavad üha enam, et oma laps paremasse kooli saada, sest vastasel korral on tema väljavaated kõrgharidust saada halvemad.
Üks võimalus nõiaringi katkestamiseks on esmase koolivaliku olulisuse tunduv vähendamine. 7-aastase lapse koolikatse tulemus ei tohiks kogu tema eluteed määrata, nagu see praegu tihti on.
Igas vanuses õpilastele peaks võimaldama lisakursustena täiendavat õpet. Et kehva mainega kooli õpilane oleks konkurentsivõimelisem, peaks ta saama täiendavat koolitust kas ringide või interneti kaudu. Kindlasti on seda vaja maakoolide väga andekatele lastele. Õpetajad tunnevad õpilaste võimeid ja teavad, kellele tähelepanu pöörata. Samuti peaks olema võimalik pärast iga keskkooli lõpetamist saada kas või õhtukooli vormis täiendavat koolitust, et kõrgkooli sisseastumisel paremates koolides õppinutega võistelda. Kui esmane koolivalik pole enam nii oluline, ei arene nõiaring enam edasi ja teisedki koolid saavad võimaluse. Mina soovin, et minu laps saaks esimesed aastad võimalikult kodu lähedal koolis käia ega peaks juba seitsmeaastasena hakkama väga intensiivselt õppima, aga ainult eeldusel, et see tema tulevikuväljavaateid ei riku.
Internaatkoolidest
Kuigi internaatkoolide mõte tundub nii mõnelegi võigas, on need vajalikud, sest aitavad kodututel ja väga viletsatest peredest lastel suletud ringist välja saada. Riigil on odavam anda raha selliste laste kasvatamiseks-harimiseks, kui maksta hiljem töötutele abiraha ja halvemal juhul tasuda kurjategijate vanglakulusid. Profülaktika on alati odavam kui tagajärgede likvideerimine.

ÕpL

Kuidas kasvatada “vabakasvatatud” last?

RAIVO JUURAK

Rühmatöö. Arutatakse, kuidas saavutada distsipliini vabakoolis, kus lapsed võivad vabalt ringi uidata ja klassist väljagi minna.

Tallinnas 24.–27. maini toimunud EFFE konverentsil analüüsiti vabaduse fenomeni hariduses. Rühmatöö käsitles distsipliiniküsimust Borcherti nimetatud seitsme vabadusega koolis (vt Vabadus, vastutus, hierarhia, anarhia, ÕpL, 8.06.). Arutati konkreetset juhtumit, kus kolm 7. klassi õpilast rikuvad tundides korda ja töötavad õpetajatele pidevalt vastu. Ülejäänud klass allub neile. Kuidas lahendada olukord nii, et õpilased muudaksid oma käitumist, kuid tunneksid end ikkagi vaba ja vastutavana?
Esimesena soovitati arutada nende kolme käitumist klassikoosolekul. Taani eksperdid aga väitsid, et klassikoosolekud ei lahenda ühtki probleemi.
Soovitati kiusajaid ükshaaval ja nelja silma all noomida. Ka selle mõttekuses eksperdid kahtlesid. Nelja silma vestlus on mõjuvam kui avalik noomimine, kuid vaevalt see seda probleemi lahendab.
Üks ettepanek oli, et õppealajuhataja peaks käima selles klassis kõigi õpetajate tundides ja uurima, kuidas kolm õpilast niimoodi domineerida saavad. Seejärel tuleks õpetajatega arutada, mida üheskoos ette võtta. Seda pidasid eksperdid heaks mõtteks.
Soovitati küsida nõu sellelt õpetajalt, kellel polnud nende kolmega probleeme. Oma töövõtteid tuleb kolleegidega jagada. Koolis ei tohi olla staare, kes tunnevad uhkust selle üle, et ainult nemad saavad hakkama.
Laste koolist väljaviskamist ei peetud üldse õigeks. Šveitsi ekspert märkis, et kool on ise lapsed kiuslikuks teinud. Kui ühed välja visatakse, tekitab kooli tööstiil uued kiuslikud asemele.
Ka nende õpilastega hädas olevate õpetajate vallandamist ei peetud õigeks. Õpetajad peavad kokku tulema, asja põhjalikult arutama ja koos midagi ette võtma. On vaja muuta tööstiili – teha tiimitööd.
Pakuti välja kiuslike laste liidri, tema isa ja klassijuhataja ühine vestlus. See ettepanek meeldis ekspertidele. Aga nad hoiatasid, et vestlusel ei tohi hakata last ja isa süüdistama. Peab jääma mulje, et üksteisega ei võidelda, eesmärk on parem koostöö. Rõhutada tuleb positiivset, midagi head ikka leiab.
Väga heaks peeti mõtet, et korrarikkujatele antakse ülesanne, mille täitmine neile meeldib: ekskursiooni, klassiõhtu, spordivõistluse või millegi muu korraldamine, plangu värvimine, mõne unise kaasõpilase hommikul äratamine ja kooli toomine vms.
Päris heaks peeti mõtet sõlmida õpilasega kirjalik leping. Seal peaks olema kirjas, mida õpilane kavatseb eeloleval õppeaastal saavutada ning mida õpetaja ja õpilane ise peavad selleks tegema.
Arvati, et kogu klassiga tuleks koostada leping selle kohta, kuidas koolis tohib käituda ja kuidas mitte ning millised karistused tabavad korrarikkujaid.
Saksa ekspert soovitas anda sellele klassile rohkem rühmaülesandeid. Kui kolm korrarikkujat ei saa oma ülesannetega hakkama, nõrgeneb nende liidriroll.
Õpetajatele soovitati ka draama- ja näitlemiskursust. Tänapäeva õpetaja peab oskama huvitav olla. Seepärast võiks ta teada, kuidas nii klassi tulla, et see oleks õpilastele huvitav, kuidas ennast kuulama panna. Õpetajal oleks vaja ka teada, kuidas õpilaste uudishimu üles kruvida. Näiteks tuleb kõige põ-nevamad asjad kindlasti tunni lõppu jätta. Iga õpetaja peaks selles mõttes ka iseendaga lepingu sõlmima – selle kohta, mida ta aasta jooksul tahab uut ära õppida.
Šveitsi ekspert pidas kõige olulisemaks, et klassil oleks mingi suurem projekt ja kaugem eesmärk. See võiks olla aastapikkune ettevõtmine, millega enamik klassist on hõivatud. Kui kooliaasta lõpul ootab õpilasi ees midagi meeldivat, saab tundides pisikonfliktidest kergemini üle.

Meenub, et ka Makarenko oli seisukohal, et lapsi peab aasta lõpul midagi meeldivat ees ootama. Kas totalitaarse riigi kolooniad ja demokraatliku ühiskonna vabakoolid, kus õpilane võib tunni ajal vabalt ringi uidata või klassist väljagi minna, lähtuvad samadest põhimõtetest?! Muide, Taanis on Makarenko üsna populaarne. Taas moment, mis paneb vabaduse ja vastutuse, hierarhia ja anarhia üle aru pidama.

ÕpL

Kui vara alustada võõrkeeleõpetust?

Tuuli Oder,
Saue Gümnaasium

Võõrkeeleõpetajad mäletavad hästi aega, mil meil viidi A-võõrkeele õpetus kolmandasse klassi. Tookord oli sellel sammul nii pooldajaid kui ka vastaseid, kõigil olid põhjendatud argumendid oma seisukohtade kaitseks.
Nüüd tundub, et pooldajaid on rohkem kui vastaseid, kuigi tookordne kiirustamine kaadri ettevalmistuseta annab senimaani tunda. Kuidas on olukord aga mujal Euroopas?
Meiega sarnased probleemid on endistes sotsialismileeri maades. Ungaris alustatakse esimese võõrkeele õpetamist 4. klassis 10-aastastele, Horvaatias 4. klassis 9–10-aastastele, Saksamaal 3. klassis 8-aastastele, Tšehhis 4. klassis 9-aastastele, Rumeenias 3. klassis 8–9-aastastele, Bulgaarias 5. klassis 10–11-aastastele, Poolas 4. klassis 9–10-aastastele.
Nendest näidetest peaks piisama, et tõestada väidet: Euroopas hakatakse A-võõrkeelt õpetama keskmiselt 9–10-aastastele. Lugedes erialast publitsistikat, ilmneb selgelt tendents püüda võõrkeeleõpetust veelgi noorematesse klassidesse viia.
Allakirjutanul oli võimalus käia Briti Nõukogu stipendiaadina Poolas, et tutvuda projektiga, mille eesmärk on alustada A-võõrkeelega (Poolas valdavalt inglise keel) juba esimesest klassist. Projekti ettevalmistamist alustati 1998. a õpetajate-juhendajate koolitamisest. Kursuste lõppedes alustasid need nn kaskaadi meetodit järgides teiste tegevõpetajate koolitamist. Samuti näeb projekt ette täiendada Poola võõrkeelse õppematerjali autoreid nii, et nad oleksid võimelised esimesele klassile õpikuid kirjutama. Projekti kolmas eesmärk on luua uued õppeprogrammid ja alles seejärel pärast põhjalikku ettevalmistust alustada A-võõrkeele õpetust 1. klassis.
Olles külastanud Poola Haridusministeeriumi, keeltekeskusi ning kõrg- ja üldhariduskoole, võin väita, et Poola on oma reformi ettevalmistamiseks varunud piisavalt aega. Projekt on hästi läbi mõeldud ja eeltingimuseks on kaadri põhjalik koolitamine. Seega võib arvata, et muutuste teele ei asuta enne, kui kõik on selleks valmis.
Küll oleks tore, kui ka meie varuksime oma uuenduste sisseviimisel ja ettevalmistamisel piisavalt aega.

ÕpL

Integratsiooniekspert Vadim Mitroškin on Tartu patrioot

ÜLO TIKK

Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktori asetäitja Vadim Mitroškin (39) on sünnilt tartlane, ent koolis käinud Venemaal Tomskis. 1984. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli vene keele ja kirjanduse õpetaja kutsega. Üheksa aastat õpetas Tartu 3. Keskkoolis eesti lastele vene keelt. 1993. aasta sügisest valiti Tartu Raadi Gümnaasiumi direktoriks, viis aastat hiljem asus Tartu Õppekeskuse arendusdirektori ametikohale.
Vadim Mitroškini emapoolse suguvõsa juured on Vana-Vändras. Vanavanaisa Aleksander Jakobson oli mõisas elektritehnik, kelle juhtimisel sai Vändra esimese tänavavalgustuse. Vana-Vändras sündis ka Vadimi elus olulist rolli etendanud vanaema Ada.
“1920. aastatel kolis pere Peterburi. 1937. aastal vanaisa represseeriti ja kogu suguvõsa viidi Magadani vangilaagrisse, ka minu kahekuune ema. Eluga pääsesid vaid vanaema ja ema. Pärast sõda tulid nad Tartusse. Ema sõitis pärast abiellumist koos mehega Tomskisse, kus nad praegugi elavad. Vend on sündinud juba Tomskis.”
Tartu patrioot
Kõik suvised koolivaheajad veetis Vadim Tartus vanaema juures, kes korraldas poisile igal nädalavahetusel linna tutvustava ringkäigu. “4. klassi lõpuks teadsin juba pea kõiki Tartu vanalinna ajaloolisi hooneid, ausambaid ja kuulsaid mehi, kes Tartus elanud või õppinud. Ülikooli ajalugu oli peas, võinuksin lausa ekskursioonijuhiks hakata. Talvel saatis vanaema Tomskisse Eesti ja Tallinna vaadetega postkaarte – sain klassikaaslaste ees uhkustada ja oma teadmistega hiilata. Just pärast 4. klassi suve küpses mul plaan tulla õppima Tartu Ülikooli.
Vanaemal oli minu Tartu patrioodiks kasvatamisel suur osa. Minu silmis oli ta väga tark ja erudeeritud proua. Range, põhjamaiselt karm naine ja tugev isiksus, kes nõudis korda ja täpsust. Vahel oli temaga päris raske. Paraku algas mu iseseisev elu Tartus juba pärast esimest kursust, sest vanaema suri.”
Keeleõpe oleneb õpetajast
Ülikoolis õppis Vadim Mitroškin vene keelt ja kirjandust, kolm esimest kursust õpetati intensiivselt ka eesti keelt. “Tänu vanaemale oli mu sõnavara rikkalik. Kui veel noorem olin, rääkisid ema ja vanaema omavahel eesti keeles, kui tahtsid, et lapsed neist aru ei saaks. Aga mina juba sain! Ülikoolis õpetas mulle eesti keelt praegune haridusministri keelepoliitika nõunik Jüri Valge.”
Pärast ülikooli lõpetamist asus Vadim Mitroškin tööle Tartu 3. Keskkooli, kus oli koolipraktikalgi käinud. “Praktika ajal meeldis mulle väga abituuriumiklass – saksa keele süvaklassis olid targad lapsed. Mitmed töötavad praegu ülikooli õppejõududena. Näiteks õppisid seal Katri Raik ja Diana Klas. “See klass mõjutas minu otsust pedagoogikarjääri kasuks väga oluliselt.”
Mitroškin käis mõnda aega ka kaugõppes aspirantuuris, kus talle tehti ettepanek ülikooli juurde üle minna, ent noor mees ei raatsinud koolile selga pöörata. “Ei tihanud lastele silma vaadata ja öelda, et enam ma tundi ei tule. Olen vist oma ema moodi – tema töötab Tomskis koolis ega suuda pensionieaski oma keemiatunde jätta.
Õpilased ei tahtnud stagnaajal vene keelt õppida, aga minul sellega probleeme polnud. Võib-olla ka sellepärast, et töötasin keelekallakuga koolis. Aga julgen arvata, et palju sõltub ka õpetajast – kuidas ta oskab oma aine põnevaks teha. Keelepraktika saamiseks sõitsime palju – käisime Peterburis ja Moskvas, sügisel Mihhailovskojes. Noore meesõpetajana olin väljasõitudel pidevalt rakkes. Huvitav aeg oli.”
Integratsioonikogemused
1993. a sügisel luges Vadim Mitroškin “Postimehest” kuulutust, et venekeelne Tartu 9. Keskkool (nüüd Raadi Gümnaasium) otsib direktorit. Mitroškini sõnul on ta läbematu iseloomuga, ei kannata rutiini ega enese kordamist “Ei meeldi ennast tirazeerida,” ütleb ta.
“Minu teadmised ja kogemused vene koolist olid pärit Tomski päevilt. Abikaasa on eestlane ja meie lapsed käinud eestikeelses lasteaias.
Esmamulje vene koolist Eestis ehmatas. See oli aeg, kui ERSP surus Riigikogus läbi nõude, et alates 2000. aastast peab venekeelne gümnaasium minema üle eestikeelsele õppele. Räägiti hirmu- ja õudusjutte rangest keeleseadusest. Õpetajad, lapsevanemad ja õpilased olid stressis. Tahtsin seda hirmu ja stressi leevendada. Seni oli vene kogukond elanud omaette. Vaja oli nad eestlastega suhtlema panna.
Et minu endine töökoht, 3. kool oli meie naaber, tekkis mõte proovida õpilasvahetusi. Saatsime rühma abituriente kuuks ajaks 3. kooli õppima. Kohe esimesel päeval jooksid nad pärast tunde õhinal koolimajja ja hingeldasid: “Issand, kui hästi meid vastu võeti!””
Hiljem proovis Mitroškin ka õpetajaid eesti koolide eluga kurssi viia. Hea võimaluse selleks andis Tartu Ülejõe linnaosa eesti koolide õpetajate vaheline konkurss “Anne õps”, kus tuli osaleda spordivõistlustel, mälumängus ja taidluskonkursil. “Algul tundsid meie õpetajad hirmu, et neisse suhtutakse halvasti, aga praegu osalevad konkursil ainsa vene koolina eesti koolide seas.”
Arengukavade generaator
Pärast direktori töölepinguga ette nähtud viieaastast ametiaega leidis Vadim Mitroškin, et aitab. “Läksin selleks kooli juhtima, et õpetajatel ja lastel oleks huvitav ja turvaline töötada. Hakkasime uuringuid korraldama ja uut avatud õppekava koostama, aga bürokraatlikke sekeldusi tuli iga päev uksest ja aknast ning need keerasid päevakava pea peale. Peale selle igapäevased koosolekud ja aruanded ning muu paberitöö. Mulle administreerimine ei istu. Ühel hetkel leidsin, et koolielu läheb sissetallatud rada ja mind polegi enam vaja. Vajasin uut väljakutset. Kuulusin Tartu Koolijuhtide Ühenduse juhatusse, mille esimees oli Tartu Õppekeskuse direktor Tanel Linnus. Tema tegi ettepaneku tulla õppekeskuse arendusdirektoriks. Olin nõus, ehkki tundsin ka hirmu. Täiskasvanute koolitus ning õpilaste kutseõpe ja -suunitlus olid mulle üsna võõrad.
Esimene töönädal tundus lausa naljakas. Istusin kabinetivaikuses arvuti taga ja keegi ei seganud. Koolis olin harjunud, et iga hetk võib tormata sisse mõni õpetaja, marakratt kraed pidi järel lohisemas, ja nõuda, et ma korrarikkujaga midagi ette võtaksin.”
Õppekeskuses kujunesid minu leivaks õppekavade koostamisega seotud probleemid ja projektide kirjutamine. Raadi gümnaasiumi kogemused kulusid nüüd marjaks ära. Tanel Linnusega oli meil väga hea klapp, täiendasime teineteist suurepäraselt. Mina tahan kohe ja kiiresti muutusi sisse viia, Tanel on tasakaalukam, mõõdab enne otsustamist mitte üheksa, vaid 99 korda.
Väimela tandem
Pärast eksminister Mait Klaasseni valimist Võrumaa maavanemaks võitis Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktori konkursi Tanel Linnus, kes kutsus ka Vadim Mitroškini oma meeskonda. Enda asetäitjaks ja projektide juhiks.
“Peame Väimelas oluliseks seda, et õppekeskus oleks sobiv väljund ennekõike õpilastele. Seejärel keskendume täiskasvanute täienduskoolitusele. Arendame edasi Mait Klaasseni alustatud eelkutseõpet. Järgmisest õppeaastast pakume eelkutseõppe tarbeks mitte kahte, vaid nelja õppekava. Kui seni õppisid Parksepa Keskkooli õpilased puidutehnoloogiat ja turismikorraldust, siis uuest õppeaastast ka materjalitöötlust ja ärijuhtimist. Gümnaasiumi lõpetanutele on mitu õppekava varianti, kutsekõrghariduse omandamine kaasa arvatud. Perspektiivikas on uus integreeritud eriala – mehhatroonika. Mõte liigub teeninduserialade sisseviimise suunas.”
Kavas on avada iga õppekava juurde oma õppetool. Plaanide realiseerimine eeldab professionaalset kaadrit. Selleks peetakse läbirääkimisi isegi ülelahe naabritega. “Ees ootab põnev ja töömahukas aeg,” kinnitab asedirektor ja pole sugugi nõus ajakirjanduses avaldatuga, et kutsehariduse tase ei kannata kriitikat. “Mida nõuda kutsekoolilt, kui paljud tööandjad ei tea, millist kaadrit nad tulevikus vajavad. Mõned ei tea isegi seda, mis neist kolme-nelja aasta pärast saab. Kas jõuavad haljale oksale või lähevad pankrotti. Targemad oskavad oma firma arengut prognoosida ja hoolitsevad pidevalt töötajate kvalifikatsiooni tõstmise eest. Selleks võib neile abi osutada ka Võrumaa Kutsehariduskeskus.”
Võrumaale taluperemeheks
“Oma pere jaoks jääb järjest vähem aega,” ütleb Vadim Mitroškin ja lisab, et abikaasa Ulvi, kes töötab TÜ semiootikaosakonnas, peab üha enam laste kasvatamisega üksi hakkama saama. Aga lapsed on tublid olnud. Andres lõpetas Annemõisa Koolis 7. ja Ada 6. klassi. “Et nad on kõik suved veetnud ämma-äia talus Tilsi kandis, tekkis mõte endalegi maamajapidamine soetada. Võtsime pangalaenu ja hakkasin taluperemeheks. Kuu aega tagasi veetsime perega oma talus esimese nädalavahetuse. Suvel on töölegi lihtsam käia, meilt on Väimelasse vaid 10 kilomeetrit.”
Pere talvekodu jääb siiski Tartusse. “Lapsed on samasugused Tartu fännid nagu minagi. Mingi hinna eest ei taha nad oma koduseks saanud linnast ega Annemõisa koolist loobuda,” räägib uustalunikust pereisa.

Integratsiooniekspert
Mitmel viimasel aastal on Põhjamaade Ministrite Nõukogu, Integratsiooni Sihtasutuse ja muude institutsioonide abiga rahastatud eesti keele õpetamise projekte. Neis on osalenud TPÜ ja TÜ, Viljandi ja Narva kolledz, keelekeskused ja -firmad.
“Minul paluti ühe eksperdina seda koolituse taset hinnata ja pakkuda analüüsi põhjal välja optimaalne mudel edaspidiseks õppeks,” räägib Vadim Mitroškin. “Tagasiside saamiseks koostasin küsimustikud nii eesti keelt õppinud vene koolide õpetajatele kui ka koolitajatele. Keeleõppijate üldine ja oluline ettepanek puudutas keelekeskkonda. Üksmeelselt leiti, et tulemuslikud olid keelelaagrid eestikeelses keelekeskkonnas. Toonitati, et keelelaagrisse suhtlemiseks kutsutud tugiisikutele peaksid kursuste korraldajad rohkem tähelepanu pöörama ja nad paremini välja õpetama.”
Mitroškini sõnul meeldis õpetajatele ka vahetusõpetajate roll eesti koolides. Omal ajal käisid Tartus keelepraktikal ka Narva koolide direktorid. Kahe nädala jooksul olid nad pool päeva koolis, kus saatsid varjuna kohalikku koolijuhti, ja teise poole pühendasid keelekeskuses keeleprobleemidele.
“Õpetajate arvates nõuab korrigeerimist eesti keele õpetamise metoodika,” väidab Mitroškin. Ka koolitajad ise leidsid, et metoodika on olnud ühekülgne, rohkem peaks kasutama aktiivõpet.
“Õpetajad näiteks leidsid, et alles TPÜ keelelaagrites Värskas said nad lõplikult aru, et nad saavad täielikult eestikeelses keskkonnas keele kasutamisega hakkama. Kadus hirm valesti rääkida ja tekkis julgus suhelda.”

ÕpL

Võrumaa otsib lahendusi

RAIVO JUURAK

Võru esindus: Kreutzwaldi gümnaasiumi õpetaja Piret Viil, haridusosakonna inspektor Sirje Hussar ja omavalitsuste liidu esimees Kurmet Müürsepp.

9. juunil kohtus Haridusfoorumi toimkond Võrus kohalike haridus- ja omavalitsusjuhtidega. Räägiti noorte maalt linna lahkumisest ja maakoolide tühjenemisest. Leiti, et maapiirkondade koolid ei tohiks anda loobumisvõitu, vaid peaksid pakkuma linnakoolidele konkurentsi nende oma võtteid kasutades: enda aktiivne reklaamimine, uudsete erialade õpetamine, huvitavad õppemeetodid jne.
Võrumaa üks valulisemaid probleeme on noorte lahkumine maalt. Väikesed maapõhikoolid tühjenevad, sest lapsevanemad eelistavad Võru linna suuremaid koole, tihti viiakse lapsed ka Tartusse või kaugemalegi õppima.
Võru maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna inspektor Sirje Hussar pidas laste linnakoolidesse suundumise peamiseks põhjuseks maaõpetajate suhteliselt madalat kvalifikatsiooni. Ta arvas, et eeloleval sügisel tuleks alustada maaõpetajate taseme lauskontrollimist. Samas tõdes ta, et kontrollimine iseenesest probleemi ei lahenda, maaõpetajaid tuleb hakata ka koolitama. Sirje Hussari sõnul on Võrumaal ka väga häid õpetajaid, näiteks need, kes osalevad “Hea alguse” projektis. Neid klasse on lihtsalt rõõm külastada.
Õpetajate taseme kontrollimise teemat jätkates ütles Parksepa Keskkooli direktor Ilmar Kesselmann, kes on ühtlasi Võrumaa omavalitsuste liidu kultuuri-, haridus- ja spordikomisjoni esimees, et õpetajaid võib kontrollida ja koolitada, kuid suurem probleem on õpetajate vähesus. Kui ajalehes õpetajale töökohta pakkuda, vastavad kuulutusele vaid mõned üksikud inimesed või vasta keegi. Üksnes Tartu Õpetajate Seminari haridusega klassiõpetajaid on Võrumaal piisavalt, nemad otsivad ise tööd, aga gümnaasiumisse tunniandjaid ei jätku. Sügisel hakatakse kontrollima, kas õpetajad vastavad nõuetele. Aga kust neid õpetajaid üldse võtta?
Palgatõusu poolt ja vastu
Õpetajate nappusest rääkides jõuti küsimuseni, kas ei tuleks Võrumaal õpetajate palkasid tõsta. Võrumaa omavalitsuste liidu esimees Kurmet Müürsepp ei pidanud seda õigeks. Ta osutas, et õpetajate palgad on niigi kõrgemad kui raamatukogude ja kultuuriasutuste töötajatel ning lasteaednikel. Suured palgavahed tekitavad sotsiaalseid pingeid, seepärast Võrumaa omavalitsused oma õpetajatele palgatõusu ei taotle, pigem peaksid teiste elualade palgad õpetajate omale järele jõudma.
Ilmar Kesselmann küsis, kas ei tuleks noorte õpetajate Võrumaal hoidmiseks pöörduda vähemalt osaliselt tagasi nõukogudeaegse “sunnismaisuse” juurde. Praegu võib õpetajaks õppinud noor minna tööle kuhu tahes. Kas ei võiks õppelaenu tagasimaksmist siduda teatava aja töötamisega ülikoolis omandatud erialal?
Haridusfoorumi toimkonna liikmed ei olnud sellega nõus. Märgiti, et ainult siis peab noor maale tagasi tulema, kui vald maksab talle ülikoolis õppimise ajal stipendiumi ja on sõlmitud sellekohane leping. Haridusfoorumi ja Riigikogu kultuurikomisjoni liige Marju Lauristin ütles, et ülikool ei anna lõpetajale kitsast töövaldkonda ette, lõpetaja võib töötada, kus soovib. Lähte Gümnaasiumi direktor Toomas Kink arvas, et Võrumaa omavalitsuste liit peaks arvestama õpetaja “turuhinnaga” ja oma õpetajatele palgatõusu ikkagi taotlema. Lasteaedade ja kultuuriasutuste töötajad on veel nõus senise palga eest töötama, õpetajad aga enam mitte. Turg määrab palgasuhted, sotsiaalsete pingete meelevaldse lahendamisega võib probleeme pigem juurde tekitada. Elva Gümnaasiumi õppealajuhataja Ester Muni lisas, et raamatukogutöötaja vastutus ja tööpinge on tunduvalt väiksemad kui õpetajal, mistõttu tema kõrgem palk on õigustatud.
Samas leidsid Haridusfoorumi toimkonna liikmed, et kui lasteaednikelt hakatakse nõudma kõrgharidust, tuleb ka nende palka tõsta. Makstes kõrgharidusega töötajale põhiharidusega inimese palka, devalveerime kõrghariduse, ütles Marju Lauristin.
Võrumaa omavalitsuste liit ongi lasteaednike palga tõstmist taotlenud, kuid selleks pole veel raha leitud. Rahandusministeerium leiab, et lasteaednike kõrgem palk peab tulema efektiivsuse kasvu arvelt (vähem koole, vähem valikaineid, suuremad klassid jne).
Lasteaednikel pole nii tugevat kutseliitu ja ametiühingut kui õpetajatel ja nad ei suuda endale ise palgakõrgendust nõuda, märkis Kurmet Müürsepp. Neil puuduvad ka tugevad liitlased. Seni on ainult Eesti Õpetajate Liit lasteaednikke toetanud. Lootust annab see, et Riigikokku on jõudnud seaduseparandus, mille järgi lasteaednikega nagu õpetajategagi tuleb hakata pidama kolmepoolseid palgaläbirääkimisi, kehtestada neile alampalgamäärad jne.
Abi oleks eelkutseõppest
Ilmar Kesselmann pidas õpilaste maakoolides hoidmise üheks võimaluseks eelkutseõpet. Näiteks Parksepa koolis on avatud koostöös Võru kutseõppekeskusega kutseõppeklassid. Esimesel aastal õppisid poisid puidutööd ja tüdrukud turismindust, sügisest on planeeritud juurde veel kaks eriala. Nii on lastel võimalik kodukohast lahkumata ametit õppida. Hiljem saab kutseklassi ettevalmistusega kutseõppekeskusse eelisjärjekorras sisse ja mõnel erialal isegi kohe teisele kursusele.
Marju Lauristin lisas, et Riigikogu kultuurikomisjon arutas hiljuti kutseõppe seaduse parandusi ja enne suvevaheaega võetakse need ilmselt ka vastu. Paranduste põhjal tuleb nii põhikooli kui ka gümnaasiumisse eelkutseõpe. See hakkab käima kutsekoolidega sõlmitud lepingute alusel. Ülekasvanud lapsed ja noored hakkavad saama kutseõpet täiskasvanute gümnaasiumides. Lauristin osutas, et praegused Parksepa kooli kutseõppe klassid on avatud seadusega vastuollu sattudes, kuid tundub, et just eelkutseõpe on see, mida tuleks propageerida.
Tartumaaga konkureerima
Kuna lapsevanemad eelistavad tihti Võru linna koolidele Tartu omi, siis tuleks ka Võrus koolidega midagi ette võtta. Kreutzwaldi gümnaasiumi direktoril Ott Ojaveril on mõned projektid läbi mõeldud ja ette valmistatud, loodetakse, et nende rakendamisel Võru koolide külgetõmme suureneb.
Praegust Kreutzwaldi gümnaasiumi peavad lapsevanemad “kombinaadiks”. Õpilased ei tunne seal üksteist, sest neid on nii palju, algklassilapsed jooksevad koridoris abiturientide vahel ringi – see võtab koolilt gümnaasiumile omase tõsiduse ja soliidsuse. Lapsed ja lapsevanemad soovivad sõbralikumat õpikeskkonda.
Toomas Kink märkis, et Tartu tühjenevad linnakoolid on hakanud ennast maal aktiivselt reklaamima ja õpilasi linna meelitama. Ka tema enda kool on ennast Võrumaal reklaaminud ja sealt igal aastal tublisid õpilasi leidnud. Toomas Kink küsis, kas Võrumaa koolid ei peaks tegema Tartu linnas ja maakonnas endale niisama visalt reklaami. Või on rong juba läinud?
Osa arutelus osalejaid arvas, et maakoolid ei suuda enam linnakoolidega võistelda, õige aeg on mööda lastud. Samas leiti näiteid, kus linnalapsed on läinud maale õppima kas mingi eriala või õpetamise meetodite või ka lihtsalt väiksema ja hubasema kooli pärast.
Tartu Ülikooli haridusteaduskonna dekaan Toomas Tenno pakkus Võrumaa koolidele koostööprojekti avastusõppe meetodite rakendamiseks. Järvamaa ja Tartuga algab sellealane koostöö järgmisel õppeaastal.
Võrumaal on asutud koolivõrku ümber korraldama. Vahendid püütakse koondada sinna, kus asjal on põhi all, ja pakkuda konkurentsi Tartule. Koolivõrgu planeerimise ekspertkomisjoni kuuluvad Mait Klaassen, Pille Liblik, Georg Aher, Hasso Kukemelk ja Henn Tarro. Viimati olid nad koos 24. mail.
Koolivõrk korda
Seni on liidetud Rõuge vallas kolm kooli, Haanja vallas kaks. Paraku pole majanduslikku kokkuhoidu veel saavutatud. Nii Haanja kui ka Rõuge vald vajavad, vaatamata sellele, et reform on mingil määral läbi viidud, ikkagi raha juurde. Põhjusi on mitu. Näiteks Rõuges oleks vaja koolimaja põhjalikult rekonstrueerida.
Samas on paljud kokkuhoiuvõimalused kasutamata. Maakond inspekteeris hiljuti Ruusmäe ja Haanja ühendatud kooli ning avastas, et seal on 5– 6 õpilasega klasse. Üllataval kombel toetab Haanja vald sellist ebamajanduslikkust ja taotleb maavalitsuse reservfondist endale raha juurde. Ruusmäel on 60 õpilast, liitklasse on aga kõigest kaks. Inspektorid peavad sellist töökorraldust raha raiskamiseks ja isegi seaduse rikkumiseks.
Kurmet Müürsepp märkis, et koolivõrgu ümberkorraldamise muudab raskeks see, et mõned vallad peavad demokraatiaks olukorda, kus igaüks teeb, mis tahab. Nii ehitatakse Missos keskkoolile uut maja, ehkki vallas sünnib aastas vaid 2–3 last. Nad on võtnud ise laenu ja ise ehitavad. Maavalitsus on öelnud, et valda pole perspektiivne uut koolimaja ehitada, aga kuni tänavu kevadeni oli valdadel laenu võtmine nii lihtne, et esines lauslaenamistki. Nendel ja muudel põhjustel on olnud koolivõrgu muutmine Võrumaal kosmeetilise iseloomuga ja rääkida võib isegi inimeste lootuste petmisest. Mõnes piirkonnas tuleks võib-olla lausa viis-kuus kooli kokku panna ja neile täiesti uus tänapäevane koolimaja ehitada. Seal saaks siis tõesti uuel tasemel õpetada. Paraku on nii radikaalseid muudatusi raske läbi suruda.
Marju Lauristin ütles vestluse kokkuvõtteks, et Võrumaa peaks oma kavatsusi selgemalt formuleerima. Edaspidi tahetakse kõik haridusinvesteeringud anda üle omavalitsustele. See eeldab, et maakonnal on selge arengukava. Vastasel juhul hakkab iga vald tirima enda poole ja siis veab kõik viltu.
Rohkem survet altpoolt
Lauristin toonitas ka, et oma ideid tuleb jõulisemalt kaitsta ja ellu viia. Möödunud aastal oli plaanis Rõuge, Viitina, Haanja piirkonnas koolivõrku korrastada, aga raha selleks ei saadud, sest puudus piisavalt tugev kohalik surve. Raha antakse ikkagi selle järgi, mida maavalitsus ja omavalitsuste liit kindlalt prioriteediks peavad ja mille elluviimiseks pingutusi tehakse. Lootusel, et haridusministeerium või Riigikogu Võrumaal midagi ära teevad, ei ole perspektiivi. Võrumaa peab ise kiiresti otsustama, kus on vaja arendada põhikoole, kus gümnaasiume.
Õpetajate “lauskoolitamise” plaanist arvas Marju Lauristin, et selle vajalikkuse kohta tuleb selge ja veenev põhjendus kirjutada, korralik koolituskava koostada ning seejärel projekti elluviimiseks raha taotleda. Kui on selged plaanid, saadakse tavaliselt ka toetust. Aga haridus- ja rahandusministeeriumile tuleb avaldada pidevalt survet. Iseenesest koolitusprobleemid ei lahene, sest vabaturg ja lauskoolitus on täiesti erinevad asjad.
Toomas Tenno tuletas meelde, et nii TÜ-s kui ka TPÜ-s töötab õpetajate kaugkoolitus, aga kahjuks on kaugkoolituse kõige nõutavamad erialad – inglise keel, füüsika, matemaatika ja ajalugu – põhiliselt tasulised.

ÕpL

Tutvustame uut õppekirjandust

Kaja Plado,
TÜ logopeedia ja emakeele didaktika õppetool

Algõpetuse üks olulisemaid ülesandeid on kujundada välja kirjalik kõne, mis looks hea baasi edasistele õpingutele. Lugemis- ja kirjutamisoskuse omandamise edukus sõltub suuresti sellest, missugusel tasemel lapsed kooli tulevad, kui ühtlaste/ebaühtlaste teadmistega lapsed klassis on. Vajalikud eeloskused on enamikul lastest koolituleku ajaks kujunenud, kuid mõningatel vajalik stardipositsioon erinevatel põhjustel puudub.
Õnneks on tänapäeval põhimõtteliselt (kas ka reaalselt?) võimalik avada õpiabirühmi (parandusõpe, logopeediline abi) juba 1. klassi lastele.
Lähiajal on ilmumas tavakoolide õpetajate, logopeedide, parandusõppe õpetajate ja lasteaiaõpetajate ammuoodatud abivahend lugemis- ja kirjutamisoskuse eelduste kujundamiseks. Autor Hilve Kivipõld on kutsemagistriprojektina koostanud töövihiku “Ettevalmistavaid harjutusi lugema-kirjutama õppimiseks”.
Harjutustiku esimene osa sisaldab üldarendavaid ja/või korrektsioonilisi ülesandeid (erinevate tajuliikide, mälu, mõtlemise arendamine), on materjali peenmotoorika arendamiseks, aja- ja ruumisuhete mõistmise kujundamiseks, geomeetrilise materjali omandamiseks. Rohkesti leidub häälimis- ja häälikanalüüsi ülesandeid.
Teine osa on klassikaline häälikuõpetus: käsitletakse häälikute rühmi, täis- ja suluta kaashäälikute pikkusi, häälikuühendeid, põgusalt tutvustatakse ka sulghäälikut.
Töövihikus antakse lastele juhiseid lõbusate märkide abil, pikemad selgitused ja nõuanded pedagoogile/lapsevanemale on koondatud eraldi ossa metoodiliste soovitustena.
Materjal tervikuna on süsteemne, annab teadmisi ja sobib väga hästi kõnearenduseks. Esitatavasse materjali tuleb suhtuda kui orientiiri harjutusmaterjali valikuks üldse, sest paarist-kolmest harjutusest nt rütmitaju arendamiseks loomulikult ei piisa korrigeerimaks puudujääke selles vallas. Sedalaadi harjutusi tuleks riskilastega (aga miks mitte ka teistega!) sooritada sageli.
Töövihik on läbinud katsetuste kadalipu kaheksas koolis/lasteaias, saanud positiivsed retsensioonid. Haridusministeeriumi abikoolide ainenõukogus on raamat heaks kiidetud ja leitud, et see sobib kasutamiseks õppematerjalina laste kooliks ettevalmistamisel. Harjutustikku soovitatakse lasteaia ja kooli logopeedidele ning parandusõppe õpetajatele.
Kui materjaliga pidevalt töötada, jätkub seda jõuludeni. Lapsed vajavad tuge aga hiljemgi. Nende huvides oleks koostada loogiline jätk sellele töövihikule. Kerge see pole, kuid ettevõtlikke pedagooge/eripedagooge Eestis jätkub. Hilve Kivipõld on teinud esimese (eduka) sammu. Kes astub järgmise?

ÕpL

“Kasvatusõpetus”

Maie Tuulik,
pedagoogikadoktor, Euroülikooli professor

Peeter Põllu “Üldine kasvatusõpetus” ilmus faksiimileväljaandena 1993. a. Juba samal aastal muutus väljaanne rariteediks. Tallinna Pedagoogikaülikooli kasvatusfilosoofia õppetoolis tekkis mõte anda välja sama raamatu redigeeritud variant. Paraku jäi tookordne mõte vaid mõtteks, sest Peeter Põllu tööde kirjastamise õigus oli ja on Tartu Ülikoolil.
1995. a ilmus Maie Tuuliku “Valikuvõimalus elada inimesena. Kasvamine ja kasvatus. Kasvatusfilosoofia”, kus paljud lähtepõhimõtted toetusid otseselt Peeter Põllu teoreetilistele arutlustele. Raamatu täiendatud ja parandatud variant “Kasvatusõpetus” ilmus äsja trükist.
Kaheksas peatükis antakse süsteemne ülevaade kasvatusest ja enesekasvatusest, arengust kui kasvatuse lähtealusest, kasvatuse kui interaktiivse suhte osapooltest, kasvatuse mehhanismist (väärtustamisest), kasvatuse traditsioonilistest väärtustest, selle abinõudest, kasvatuse tingimustest ja 20. saj kasvatusteoreetilistest põhisuundadest.
Raamat pole mõeldud ainult pedagoogikaüliõpilastele ja tegevõpetajatele, vaid ka lastevanematele – kõigile, kes otsivad vastust inimeseks saamise ja inimesena elamise küsimustele.
Raamatu kirjastas Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus Sakala 21.

ÕpL

Rõõm õmblemisest

Ene Lind,
käsitöö ainenõukogu esinaine

Kolmandat aastat järjest korraldas firma Husqvarna Viking koostöös üleriigilise käsitöö ainenõukoguga koolidele õmbluskonkursi “Tunne õmblemisest rõõmu!”
Töö tuli valmistada ainult õmblusmasina ja/või overlokiga, kasutades eri tehnikaid ja kaunistusi. Käsitsi õmblemine polnud lubatud. Hindamisel võeti arvesse tööde fantaasiarikkust, dekoratiivsust, tehnoloogilist korrektsust, õmblustehnikate ja -masina võimaluste kasutamist. Eraldi võistlusrühmas olid õpetajad.
6.–9. kl teema oli “Pühapäevahommiku põll”, 10.–12. klassil “Kott, mis jätab käed vabaks”, ametikoolidel “Jakk igaks elujuhtumiks”, õpetajatel “Minu hea keep”.
Möödunud aastaga võrreldes laekus tänavu töid tunduvalt vähem. Võib-olla on põhjuseks ainealaste ürituste ning konkursside rohkus (käsitöökabinettide konkurss-ülevaatus, metoodiliste tööde konkurss, aineolümpiaad, õpilaste moepäevad, Tallinna õpilastele suveniiride valmistamise konkurss jne). Seda enam tuleks tänada õpetajaid, kes leidsid mahti õpilasi innustada, juhendada ja töid konkursile saata.
Enim töid laekus noorimas vanuseastmes. See on arusaadav, sest 6.–9. klassini on käsitöö kooli õppekavas kohustuslik aine ja õpilased seetõttu pidevalt töö sees. Pealegi saab õpetaja siduda konkursi teema ainekavas õpetatavaga.
Kuna hindamisel oli üks kriteerium õpilase fantaasia rakendamine ja õmblusmasina võimaluste kasutamine, jäid sõelale tööd, kus suurepärasele tehnoloogiale lisandus omapärane tehnika, võtted, disain, materjal. Siit ka soovitus järgmisteks aastateks: ei ole mõtet saata konkursile ühest klassist/koolist tervet sarja sarnase lahendusega esemeid, millest kumab läbi õpetaja või ajakirja näidise eeskuju. Erilisust, võib-olla pidulikkustki eeldas ju teemagi – põll pühapäevahommikuks. See on aeg, mil pere koguneb kohvilõhnalisse kööki ning perenaine toob lauale pannkoogid ja maasikamoosi.
1. Keity Kallaste, Valga G, 6. kl; 2. Kadri Mehevits, Põlva Ühisg, 9. kl; 3. Evelin Kollo.
Teise rühma tööd nimetusega “Kott, mis jätab käed vabaks” olid tänavustest teemadest kõige huvitavamalt lahendatud. Pakuti välja seljakott-püksid, seljakott-vest, kahtepidi kantav seljakott, õlakott-kass jne. Omapärane oli kott-torukübar. Esikoha töö “Maoaasta kaksikud” oli seljakott, mida sai tõmbluku abil lahutada ühest kaheks eraldi kotiks. Töö autor Gea Saarva on osalenud konkursil kõik kolm aastat ja lõpuks pälvis ka ihaldatud peaauhinna – Husqvarna Viking õmblusmasina. 1. Gea Saarva, Nõo RG, 10. kl; 2. Pirjo Elbrecht, Tartu Kommertsg, 10. kl; 3. Pille Viigipuu, Türi Majandusg, 10. kl.
Ametikoolide huvi konkursi vastu on kahjuks aasta-aastalt kahanenud. Sel aastal polnud vähesed laekunud tööd, välja arvatud üks, ka teemakohased. Konkursile esitatud bleiserid olid ametikoolile kohaselt perfektselt õmmeldud, kuid ei vastanud teemale.
Märgiti ära kolm tööd: 1. Klarika Kuusk, Pärnu Kutseõppekeskus; 2. Tatjana Novokrestsentsova, Narva Kutseõppekeskus; 3. Irina Vassiljeva, Tln Tööstushariduskeskus.
Eraldi kiitust väärivad õpetajad, kelle tööd oma loomingulisuse ja fantaasiaga tähelepanu köitsid. Keep on trendikas riietusese, mida võib kanda sooja ülerõivana, vihma kaitseks, aga ka lihtsalt efektse lisandina kostüümile. Kuigi Husqvarna Viking firma reastas auhinnalistele kohtadele kolm tööd, tooksin siin zürii nimel ära kõigi osalenud õpetajate nimed, kuna osavõtt ise juba väärib tunnustust: Anu Pink, Türi Majandusg, Ingrid Rump, Tartu Descartes’i L, Anneli Teimann, Keila G, Pille Nõmm Sikupilli KK, Taimi Viks, J. Westholmi G, Marje Peedisson, MHG, Kristi Teder, Paide Ühisg, Irina Vassiljeva, Tln Tööstushariduskeskus, Ivi Sutt, Jõõpre PK, Ülle Tiidumaa, Tapa G, Tatjana Klemberg, Kohtla-Järve Vene G.
Võistlustöid sai näha Kullo Galeriis välja pandud näitusel.
Täname osalejaid ja juhendajaid ning loodame jätkuvat huvi konkursi vastu.

ÕpL

Eesti õpilaste edu internetilehekülgede võistlusel

MART REITEL,
Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi inglise keele õpetaja

2000/2001. õa korraldas rahvusvaheline koostööprojekt “Euroopa koolis” üleeuroopalise internetilehekülgede võistluse “Keskkonnad 21”. Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi õpilased saavutasid koostöös Poola Katowice 6. Üldhariduslütseumi ja Horvaatia Vrbovice 7. Keskkooliga oma internetileheküljega “Reisijuht läbi inimkeskkonna” 2. koha.
Võistluse eesmärk oli luua sõpruskoolide võrk ja teha üle Euroopa koostööd, kasutades interneti võimalusi. Võistluse deviis oli “Meid mõjutab keskkond, kus me elame, ja meiegi võime mõjutada seda, milline näeb meie keskkond välja 21. sajandil. Sõltub meist, kes me leiame teid seda arendada ja vastutustundlikult kohelda.”
Võistlusest võtsid osa koolide kolmikud üle Euroopa. Kolmiku liikmed pidid olema eri maadest. Tuli koostada internetilehekülg, mis annaks ülevaatliku pildi kolme maa ühistest keskkonnaprobleemidest, tuues samas välja rahvusliku eripära.
Eesti-Poola-Horvaatia võistkond näitas elektrooniliselt oma maade õpilaste elukeskkonda: tavapärast elu koolis ja kodus, seda, millised on nende arvamused keskkonnaküsimustes. Nende teemade käsitlemiseks avati neti-väitlusklubi ja paluti vastata elektroonilisele küsimustikule. Iga kool tutvustas ennast ja oma linna. Üheskoos koostati lehekülje rubriigid ning avaldati küsimustiku ja väitlusklubi tulemused. Kõike seda võib näha internetiaadressil www.vpg.vil.ee/ ~europe.
Võistlusest võttis osa 51 võistkonda üle Euroopa, Eesti kool oli ainuke Baltikumi esindaja võitjate hulgas.
Kolme esimesele kohale tulnud kooli autasustatakse Varssavis 23.–25. juunini. Auhinnaks on Fujitsu/Siemensi arvutiriistvara. 1999/2000. õa samalaadsel võistlusel saavutas sama seltskond auhinnalise 5. koha. Igale osalenud koolile kingiti riistvara 500 euro (ca 8000 Eesti kr) ulatuses.

ÕpL

Keemia riigieksam 2001

Aivar Vinne,
Tartu Forseliuse Gümnaasiumi keemiaõpetaja

Riigieksameid on kombeks ikka kritiseerida. Esimesed muljed keemia riigieksamist on sedapuhku aga positiivsed.
Eksam koosnes tänavu 18 ülesandest – kaks ülesannet vähem kui möödunud aastal. Tänu sellele jõudsid õpilased oma tööd põhjalikult üle kontrollida.
Mõistete selgitamise ja defineerimise ülesandeid oli kaks, kokku andsid need 8 punkti. Ülesanded olid sõnastatud korrektselt ja nõudsid õpilastelt lisaks definitsioonide teadmisele ka nende rakendamise oskust. Näiteks vastates küsimusele Tooge kaks näidet ainetest, millega reageerimisel väävel (lihtaine) redutseerub, pidi õpilane teadma lisaks redutseerumise mõistele ka väävli keemilisi omadusi.
Mulle meeldis väga küsimus Millist tüüpi keemilised sidemed katkevad järgmiste ainetega toimuvate protsesside korral? a) jää sulamisel, b) liitiumkloriidi sulamisel, c) vee elektrolüüsil, d) kaaliumitüki lõikamisel. Ilmselt püütakse selliste küsimustega õpetajaid ja ka õpilasi harjutada mõttega, et ühte ja sama küsimust saab ja peabki küsima mitmel viisil.
Raskeks võis osutuda küsimus indikaatorite värvusest erinevate ainete lahustes, kuigi ülesandes oli ette antud indikaatorite (nii metüüloranzi kui ka fenoolftaleiini) värvused erineva pH-ga lahustes. Minu arvates oli see küsimus üks keemiaeksamite huvitavamaid.
Ülesanne 7 (Lõpetage järgmine lühendatud ioonvõrrand Fe ³⁺ + OH^- =) näitas, kas on analüüsitud eelmise aasta eksamiküsimusi. Peab lisama, et 7. küsimusele oli selle aasta eksamil vastus valikvastuste näol praktiliselt ette antud.
8. ja 9. ülesanne näitavad selgesti õpilaste teadmisi aineklasside vahelistest seostest. 9. nõudis lisaks ainete keemiliste omaduste praktikas kasutamist gaaside puhastamisel. 3.–9. ülesanne andsid kokku 39 punkti, mis peegeldab hästi kooliprogrammis käsitletavate teemade mahtu. Ülesanded 10– 13 olid pühendatud süsinikühendite keemiale ja andsid kokku 26 punkti.
Meeldis, et reaktsioonitsentreid küsiti osalaengu kaudu, mitte elektrofiili või nukleofiili mõiste abil. Osalaengu mõistet peavad õpilased oskama kasutada ka keemilise sideme liikide äratundmisel. Samas oli ülesanne, kus tuli näidata oskust rakendada teadmisi süsinikühendite reaktsioonide kohta (liitumisreaktsioonivõrrandi koostamine ülesande 12 B osas).
Keemia tihe seotus bioloogiaga kajastus ülesannetes 13 ja 17. Biopolümeeri lülide äratundmine ja nendele nimetuste andmine peaks olema õpilaste jaoks üks lihtsamaid ja huvitavamaid teemasid.
Tänapäeval on vaja osata teavet hankida ja analüüsida. Seda oskust kontrollis 14. ülesanne.
Keemiakursuse oluline komponent on arvutusülesanded. Need andsid õige lahenduse korral 19 punkti. Arvutusülesandeid oli piisavalt. Need olid sõnastatud selgesti, lühidalt ja nõudsid arusaamist ning elementaarset arvutamisoskust.
Kokkuvõttes võin öelda, et 2001. a keemia riigieksam oli koostatud väga hästi. Eksamiküsimused peegeldavad nõudmisi, mida vajavad õpilased nii kooli edukaks lõpetamiseks kui ka kõrgkoolides toime tulemiseks.
Aitäh eksamitöö koostajatele!

ÕpL

Teeme füüsika ainekavasse vajalikud muudatused

Tiiu Heinmets,
Vanalinna Hariduskolleegiumi põhikooli füüsikaõpetaja

Kutsun kõiki füüsikaõpetajaid tegema oma kooli õppekavasse füüsikas juba 2001/2002. õa järgmisi muudatusi.
– Käsitleda optikat mitte enam 8., vaid alates 11. klassi IV veerandist ja 12. klassis.
– Mitte käsitleda aatomi- ja tuumafüüsikat ning universumi 9., vaid alles 12. klassis.
Tegin eelmisel aastal füüsikaõpetajate seas küsitluse “Füüsika täna 2000” ja täidan sellega õpetajate soovi vähendada füüsika mahtu koolis. Kuna füüsika tunde on vähe ja õppeaine on raske oma erilise teaduskeele tõttu, tuleb aine lihtsalt korralikult selgeks teha, vähendades aine mahtu ja viies tagasi ülikooli teemad, mille korralikuks käsitlemiseks ei jätku koolis aega või mis on vajalikud ainult füüsiku kui teadlase kitsa erialase väljaõppe jaoks. See on ainus lahendus. Nii väheneb õpilaste kartus füüsika ees, õpetajad saavutavad õppetöös paremaid tulemusi ja õpilased saavad füüsika korralikult selgeks. Pigem vähem, aga paremini. Füüsika süvaõpe jäägu õpilastele, kes valivad ise füüsika, et reaalharusse astuda.
Milline on kasu? 8. klassis saab sel juhul võtta üht teemat kolm tundi. Esimeses tutvutakse nähtusega, seletatakse lihtsamaid küsimusi ja kasutatakse töövihikut, teine on laboratoorne töö ja selle vormistamine (töö tegemine, tabelid, graafikud, joonised), kolmas ja neljas tund ülesannete lahendamine ja seostamine teiste ainetega. Nii läbi võetud teema on õpilasel alatiseks selge ja füüsika ei ole enam raske aine. Alus pannakse füüsikas just 8. klassis. Mida rohkem ülesandeid me siin lahendame, seda paremini omandatakse edaspidiseks füüsika õppimiseks hädavajalik ülesannete lahendamise oskus. Kindlustunne tõstab õpilase motivatsiooni õppimisel.
Ka võiks 8. klassi õpetaja piiluda Indrek Peili 10. klassi füüsika õpikusse. Minu meelest on sealt palju parem 8. klassis füüsikat õpetada, kuna raamat on kirjutatud lihtsas keeles, paragrahvid on õppimiseks paraja pikkusega ja ülesanded mõnusad. Ka soovitan teha õpetajal õpilase jaoks või õpilasel õpetaja abiga iga õpitava teema kohta väike plaan ja konspekt, mis sisaldab kõige olulisemat – see tuleb ära õppida ja eluks ajaks meelde jätta. Kasu on kahepoolne: ühest küljest saab füüsika selgeks, sest lühemat teksti on kergem meelde jätta ja kodus jääb vähem õppida, teisest küljest aitame kaasa eesti keele kirjandi kirjutamiseks nii vajaliku oskuse kujundamisele – õpime koostama ettekannet.
Kindlasti tuleb sügisel kahe nädala jooksul korrata eelmisel aastal õpitut ja kevadel viimase kahe nädala jooksul aasta jooksul õpitut ning teha oluliste valemite, seaduste ja ülesandetüüpide peale väike test. Sellise ainekavaga jääb õpetajal aega füüsika huvitavaks teha, uusi õppemeetodeid (diskussioon, ajurünnak, projektid jne) kasutada. Paranevad õpitulemused ja suureneb õpilaste ja lapsevanemate rahulolu.

ÕpL

Põhikooli inglise keele lõpueksam

Urve Läänemets

Tänavused eksamid on tehtud. Mõni oli õpetajate arvates koostatud hästi, mõni halvasti. Mis eksamitegijatele kerge või raske tundus, selgub õige pea. Ootame tulemusi.

Kuidagi imelik tunne tuleb, kui mõelda, et 9. klassi eksam on minivariant 12. klassi omast. Kolm keskkooliaastat eeldaksid justnagu edasiminekut õpilaste arengus, seda nii keeleliselt kui ka intellektuaalselt.
Ja teeb nõutuks, et seni pole suudetud korraldada ainsatki inglise keele eksamit, mis oleks olnud veatult vormistatud või korralduslikult korrektne. Eksamite korraldamine üks kord aastas on ju eksamikeskuse kogu aasta töö tulemuse näitaja. Ma ei saa aru, mis takistab seda korrektselt tegemast juba nii mitu aastat. Ja 9. klassi inglise keele eksamil polnud probleeme ainult korraldusliku poole peal.
Osalesin eksamil komisjoni esimehe ja suulise osa hindaja rollis, sest tänavu mul endal 9. klassi õpetada polnud. Järgnevalt minu tähelepanekud eksamiosade toimumise järjekorras.
Kirjalik osa
koosnes neljast osast ja kestis 100 minutit. Kuulamise osas oli kaks osaülesannet – esimene Aasia elevantidest ja teine jalgrattavargusest. Viimane on meie oludes kindlasti asjakohane teema, ehkki ülesandes tulnuks öelda, et üks kõnelejaist pole tüdruk, vaid täiskasvanud naisterahvas. Kuid mõlemad tekstid olid selged ja hästi mõistetavad, eriti hea oli teise ülesande lavastuslik pool. Kõneleja (Chris Defty) emotsionaalne esitus oli aga tõeliselt nauditav. Õpilastel oli teksti kergem mõista ka seetõttu, et sama infot kordas meeshääl veidi teises sõnastuses. Olin sedasama dialoogi juba kuulnud Jäneda seminaril, kus seda esitati 12. klassi materjalina veidi pikemal kujul.
Õpilastele sai probleemiks esimese kuulamisülesande viimane väide elevantide kaitse kohta. Valida tuli, kas elevante kaitstakse jahimeeste eest mõnes riigis, paljudes riikides või kõikides riikides. Lindil öeldi, et paljudes Aasia riikides seda tehakse, kuid ülesande väites sõna Aasia puudub, seega on sisuliselt õige ka esimene väide. Lahenduste võti lubas aga ainult vastust “paljudes maades” Esimese ülesande lõpus oli trükiviga No fo points, ilmselt taheti öelda No of points nagu järgnevatelgi lehekülgedel.
Lugemisosa esimene ülesanne oli pandakarudest ja vastata tuli küsimustele. Paraku oli toodud näiteks täislauseline vastus. Õpilastel tekkis kohe küsimus, kas kõigile küsimustele tuleb vastata täislausega. Pärast selgus, et piirduda võis ka lühivastusega, ja ega rohkema kirjutamiseks ruumi olnudki. Teine lugemistekst oli 9. klassi õpilastele liiga raske nii sisu kui ka sõnavara poolest. Küsimuste teksti sisse paigutamisega saab küll loetu mõistmist kontrollida, ent see võimalus pole parim, eriti selles vanuseastmes.
Kolmas osa oli free writing, kus tuli kirjutada õpetajale teade puudumise kohta järgmisest inglise keele tunnist. Viimase lausena tööülesandes öeldi be polite. Loodan, et õpilased mõistavad sellist teadet viisakas stiilis kirjutada ka ilma sellise meeldetuletuseta. Teine ülesanne oli kiri suve veetmise kohta. Kirjeldada tuli, kuidas suve tavaliselt veedad, mis oli viimase suve põnevaim episood ja mida kavatsed teha eeloleval suvel, iga teema kohta neli lauset. Aadressi ei lubatud kirjutada. Paljud õpilased aga kirjutasid nii, nagu elus ongi – iga suvi on isemoodi ja seetõttu pole suvepuhkuse veetmise rutiini välja kujunenud.
Keelestruktuuride osas kontrolliti mitmuse moodustamist ning it ja there kasutamist, kolmandas harjutuses tuli valida omadus- või määrsõna õige vorm ning viimases panna lünka modaalsõna õige vorm. Üsna lihtsad harjutused, kuid kõige olulisem – verb ehk tegusõna – oli kõrvale jäetud. Tekstiloome harjutusi polnud ainsatki ja küllap polegi meil eesmärk arendada ja kontrollida seda, mida tegelikus suhtluses kõige enam vaja läheb.
Suulises osas
tuli kirjeldada pilti ja vastata repliigiga õpetaja esitatud olukorrakirjeldusele. Kasutada oli neli värvitrükis pilti, mis viis kohe mõtted tagasi väitele, et gümnaasiumiastmes lõpetati piltide kasutamine, sest nende paljundamine on väga kulukas. Teame küll kõik, et 9. klasse on rohkem kui gümnaasiumiklasse, aga küllap sobivad argumendid eri kontekstidesse vastavalt vajadusele.
Suulise eksamiosa esimene pilt kujutas Toweri silda üle Thamesi jõe. Selle tundsid õpilased muidugi ära, kuid õpetaja küsimusele, kas nad on seal olnud, vastati mõistetavalt enamasti eitavalt. Milleks siis veel küsida Would you like to go back/ there? Sõna back oleks võinud olemata olla. Teine pilt kujutas nutvat väikelast telefoniga ja teema oli communication e suhtlemine. Kas poleks siiski parem, kui me ka eksamil püüaksime luua nn positiivse suhtlusatmosfääri? Kolmandal pildil olid suur koer ja voodis lesiv tüdruk, kes vaatab üle raamatu fotoobjektiivi – teemaks lugemine. Pildil domineeriva koera kohta polnud aga ühtki küsimust. Võib-olla oleks saanud rääkida ka lemmikloomadest vms. Neljandal pildil püüdis väike poiss aiahargiga midagi tõsta – teemaks helping around the house. Pärast läheb jutt mõistagi teistele majapidamistöödele ja sellele, kas kodus aitamise eest on vaja raha maksta. Iga pilti tuli kirjeldada kümne lausega. Nende täpse loendamisega oli eriti palju tegemist, sest mõned kasutasid ka liitlauseid ja probleem tekkis sellest, kas panna maksimaalne punkt, kui öeldi nt näiteks üheksa pikka liitlauset.
Eriti ebakohaseks aga pean suulise eksami teist osa. Repliigikesi stiilis Happy Easter või Merry Christmas oskavad öelda ka kolmanda klassi lapsed. Kuid ka selles osas oli võimalik segadust tekitada. A1 kaardis oli: You offer your friend some more coffee. He/she does not want any. What do you say? What does he/she say? Loogiliselt mõtlev õpilane annab üldjuhul vastuseks – that’s OK, sest ei saa ju pahaks panna, kui külaline rohkem kohvi ei soovi. Mitmed nii vastasidki. Õpetaja pidi aga enamasti üle seletama, et tegemist on kaheosalise repliigiga eri inimestelt. Kui teistes olukorrakirjeldustes eeldatakse sobivat reaktsiooni ühe kõneleja seisukohalt, siis peaks see olema sarnane kõigis situatsioonides, pealegi ei osale keegi vestluses korraga mitmes rollis.
Hindamine
Õpilase kirjalikul tööl oli ruudustik, kuhu tulemused kanda. Suulise osa puhul oli kirjas: ülesanne 1+2 ja ülesanne 3. Paraku ütles juhend, et suulise osa ülesandeid oli ainult kaks. Punktide järgi sai aga siiski nii korraldada, et esimene osa andis 12 võimalikku punkti. Kirjaliku osa hindamisel oli aga lausa eksitav lugemise ülesannete hindamine. Esimese ülesande üheksa väite eest tuli anda 7 punkti ja teise ülesande kuue vastuse eest 8 punkti. Üldsumma andis küll 15 punkti kokku ja loodetavasti tabasid kõik järjekordse “näpuka” ära, kuid millise tulemuse sai õpilane siis, kui mõni eriti püüdlik ja seaduskuulelik õpetaja või koolijuht juhendit täpselt järgis?
Free writing ehk vaba (loova?) kirjutamise ülesannete parandamisel tuli õpetajal diferentseerida vigu: word grammar, sentence grammar, wrong word, spelling, wrong register. Ei oska öelda, mida sellega taotleti. Püüan välja uurida, kes, kus ja milleks selliseid määratlusi kasutab, senini pole niisuguste asjadega kokku puutunud. Sõna grammatika (word grammar) mõistet ei teadnud ka kolleegid, kellele helistasin, ja raske oleks sõnadevälist grammatikat üldse ette kujutada.
Aga õpetlikku oli ikka ka. Sain teada, et 5–10 viga kuulub kategooriasse several mistakes (vanasti oli viis viga ikka konkreetse tähendusega, 10-st rääkimata) ja kui üks ja sama viga esineb rohkem kui ühel korral, tuleb öelda, et see on systematic mistake. Discussion tähendab seda, et aspect (vist ikka teema või alateema) pole ainult mainitud, vaid on ka antud lisainfot. Ja veel: sentence (lause) tähendab Eestis ja praegu lihtlauset (simple sentence) ja üks complex/compound sentence ilmtingimata kahte lihtlauset, olenemata sellest, mitu osalauset selles on.
Arvan, et polegi mõtet pikalt arutleda, miks “Õpetajate Leht” on täis kuulutusi, kus otsitakse inglise keele õpetajaid. Ja nii juba pikka aega.
Aga võib-olla on asi tänavuses külmas kevades, mis nukraid mõtteid tekitab. Eks ma siis sügisel alusta jälle 10. klassis tasemelt “Merry Christmas”, sest jõulud tulevad ju ikka ning toovad rõõmu ja uut lootust. Ka inglise keele õpetuse ja eksamikorralduse suhtes. Ilusat ja kosutavat suve!

ÕpL

Matemaatika riigieksami retsensiooni asemel

Riigieksamite korraldusele mõeldes pole kahtlust, et see on muudetud ülimalt täpseks ja rangeks ning iga uus aasta toob juurde uusi nõudeid. Mis siis tänavu silma torkas?
Valdav osa korraldustest on vormilt nõuded või käsud, soovitusi pole peaaegu üldse. Nii näiteks tuleb eksami lõpuni jäävat aega teatada 30 ja 15 min enne lõpetamist. Mis aga saab, kui komisjon märkas kella vaadata alles 25 minutit enne eksami ametlikku lõppu? Pikendada eksami aega 5 min võrra, et käsu täitmine oleks täpne? Öelda kohe, et eksami lõpuni on jäänud 25 minutit? Jätta ütlemata ja vaadata pingsalt kella, et 15 minuti aega mitte maha magada?
Absurd!? Muidugi, aga miks ei võiks siis mõni asi olla vabamas vormis sõnastatud? Või jätkata tõesti vanas vaimus absurdi piiril, mängida mõttes läbi kõikvõimalikud olukorrad ja kehtestada siis iga olukorra jaoks täpne eeskiri. Seni tundub, et viimases variandis näevad asja organiseerivad inimesed ideaali.
Tegelikult oleks siis ka eksamikomisjon vastutusest ja mõtlemisest vaba, nagu seda juba on õpetaja ja kool. Põhjuseks usaldamatus. Nii tundubki, et jälle on terve aasta lihvitud eksami organisatsioonilist külge, aga sisuline osa on jäänud tagaplaanile. Kas õpilasel ei ole õigust nõuda, et ülesannete sõnastus ja arusaadavus, eksami vastavus ainekavale, töö sisuline külg tervikuna ja töö maht oleksid samavõrd “viimase peal” nagu eksami organisatsiooniline osa?
Eksami esimene osa
oli raskusastmelt vastuvõetav, möödunudaastasest lihtsam. Sellise taseme korral võib julgelt seada nõude, et gümnaasiumi saab lõpetada vähemalt 25 (või 30) punkti kogumisel. Rahul ei saa olla aga mõne ülesande sisu, sõnastuse või ainekavale vastavusega.
Esimese ülesande alajuhu 2) küsimus a) on mõttetu. Algul lastakse joonestada antud teljestikku lineaarfunktsiooni graafik, seega sirge, ja siis tuleb jooniselt leida sama funktsiooni nullkoht. Aga kuidas sirget joonestatakse? Ikka nii, et arvutatakse lõikepunkt vähemalt ühe koordinaatteljega, tavaliselt x-teljega, seega nullkoht. Ja nüüd tuleb seesama nullkoht leida jooniselt! Mida nii kontrollitakse? Solvavalt nämmutav algus riiklikule eksamile. Kõnealune sirge tuli joonestada ülesannete lehele ja ilmselt selle ühe sirge pärast pidi ülesannete lehele kirjutama ka eksamitöö koodi ning saatma ülesannete lehed tagasi (arvulised vastused, ka jooniselt loetud arvud, tuli ilmselt kirjutada lahenduslehele). Ka kasutamata jäänud ülesannete lehed tuli tagasi saata (sain ma ikka õigesti korraldusest aru?) ja ülesandeid paljundada ei tohtinud. Kuidas ma neid siis mäletan? Kirjutasin (21. sajandi esimesel aastal) käsitsi ringi (keeldu ei leidnud).
Teine ülesanne pärines gümnaasiumi ainekavast ja andis 5 punkti, kolmas valdavas osas põhikoolist ja andis 10 punkti. Tundub, et õigem oleks olnud vastupidi, muutes eelnevalt teise ülesande sisukamaks.
Neljas ülesanne läheb tervikuna nn kitsa kursuse (3 t matemaatikat nädalas) raamest välja. Neljast alaküsimusest teine vastab küll kitsale kursusele, kuid seda ei saa enne lahendada, kui esimesele küsimusele on vastus käes. Tegelikult peab eksami esimene osa väga täpselt järgima matemaatika ainust riiklikku ainekava. Vastasel juhul kaotab kaheosaline eksam mõtte ja rikutakse riiklikul tasandil eksami eesmärke ja ülesandeid.
Viies ülesanne on eksamiks sobiv. Vaid esimese variandi sõnastust tulnuks olukorrale mõeldes mõnevõrra täpsustada. Kirjutatud on “tellija K võtab esimesena küpsete marjade kasti”. Kustkohast võtab? Laost – vist ei, sest aiand saatis juba kastid tellijale. Autolt – vist küll, aga siis võinukski nii kirjutada. Sama olukord on tellija L korral.
Võrreldes eri variantide ülesandeid, ilmneb, et need on täiesti sarnased. Nii sarnased, et variantide jaotamine õpilastele maleruudustiku põhimõttel ei välista mahakirjutamist, kui muu seda ei takista. Saades näiteks teise ülesande korral teada, millega võrdub paralleelrühmale antud funktsiooni tuletis, oskab iga õpilane leida ka oma rühma funktsiooni tuletist. Teades, et teise küsimuse korral tuleb leitud tuletis panna võrduma antud tõusu väärtusega, on kohe selge ka oma ülesande lahendus. Kolmanda ülesande avaldise B lihtsustamisel tuleb paralleelrühmaga võrreldes asendada a ja b tähtedega x ja y või vastupidi ning tehtemärk “+” tehtemärgiga “–” või vastupidi. Kõik muu on sama, seega võrreldav ja annab lahenduseks idee. Viienda ülesande teise alajuhu korral piisab paljudele vaid märksõnast binoomjaotus jne.
Mida siis teha? Allakirjutanule meeldiks eksam ühes variandis. Koolis selleks aula või võimla näol ruumi on, enamik koole kasutab praegu vaid 1–2 klassiruumi. Ka võib anda eri rühmadele erineva sisuga küsimused. Näiteks praeguse teise ülesande teine küsimus oleks võinud ühel rühmal olla puutepunkti leidmine tõusu järgi (nagu oligi), teisel rühmal aga puutepunkti järgi tõusu või tõusunurga leidmine. Nüüd ei annaks põgus kontakt naabriga, näiteks lahenduse osaline nägemine, veel ideed ülesande lahenduseks. Aitab ka ülesannete alajuhtude järjekorra muutmine. Näiteks viienda ülesande esimese ja teise alaküsimuse vahetamine eri variantides või isegi tervete ülesannete, näiteks 4. ja 5., vahetamine.
Aega eksami esimese osa tegemiseks oli pigem vähe kui palju.
Eksami teise osa
ülesanded olid oluliselt raskemad kui esimese omad. Kui arvestada, et see osa eksamist on mõeldud esmajärjekorras neile, kes õpivad matemaatikat viis või enam tundi nädalas, siis on suurem raskusaste loomulik. Samas peitub aga vastuolu – osaliselt toimub teine osa eksamist (näiteks 9. ülesanne) valitsuse poolt kinnitamata, järelikult mitteriikliku ainekava järgi.
Ajaliselt oli teine osa eksamist esimesest oluliselt pingelisem. Kui ülesandeid vaid tehniliselt lahendada, jätkus aega, et aga need tuli eelnevalt valida, järelikult neid ka proovida, vähemalt mõttes lahendada, ja et iga valitud ülesanne nõudis ka parajat mõttetööd lahendusidee leidmisel, tekkiski tõsine ajahäda. Osal õpilastel jäi mustandist ajapuudusel õige lahendus või selle osa puhtandisse kirjutamata. Põhimõtteliselt ei poolda ma korratut tööd, kuid samuti ei saa leppida olukorraga, kus tehniliste probleemide tõttu jäävad õpilase teadmised ja oskused fikseerimata.
Teise osa esimene ülesanne, järjekorranumber 6, oli heas mõttes tavaline eksamiülesanne. Arusaamatus võis tekkida vaid teise alaülesande korral, sest korraldusel “lihtsustage” ei ole alati selget tähendust. Funktsiooni avaldise võis ka kirjutada logaritmina veidi keerulisemast murrust, st kaotada summa. Oleks võinud olla täpsustus, et teisendada tuletise leidmiseks lihtsamale kujule.
Seitsmes ülesanne oli eksamiks sobiv ja huvitav. Veelgi parem olnuks see siis, kui alajuhud 1) ja 2) vahetada. Arvan, et teise alajuhu oleks pea iga õpilane lahendanud, kui esimene küsimus ei oleks õpilast kiirustades eemale tõuganud.
Kaheksas ülesanne tekitas halva teksti tõttu segadust ja kulutas asjatult aega. Esimene lause “Asulatest /.../ väljusid üheaegselt ühtlase kiirusega /.../ kaks matkajat” viis mitmeid mõttele, et matkajate kiirused olid võrdsed. Nii jõuti vastuolule ja taibati siis, et kiirused olid siiski erinevad. Kallist aeg oli aga asjatult kulutatud. Veel ei selgu tekstist, mis on kummagi matkaja sihtpunkt. Mustandisse tekkis jälle vale teksti mõistmise tagajärjel lahendus, mis sageli puhtandisse ei jõudnudki. Kuidas kompenseeritakse nii saamata jäänud punktid?
Üheksanda ülesande alaülesandes 3) nõutud perioodi igati korrektne leidmine läheb liialt spetsiifiliseks ja kooli jaoks mitteolulises teoorias nokitsemiseks. Kui mõeldud on aga proovimismeetodit, siis see ei anna alati tõest tulemust ega sobi järelikult eksamiks. Õpilasel tuli valida 9. ja 10. ülesande vahel, aga need pole ei matemaatilises ega ka sisulises mõttes kõrvutatavad. Ebavõrdne valik, mis tähendab, et valikut praktiliselt ei olnud.
Kümnes ülesanne oli huvitav, loominguline ja sobis eksamiks hästi.
Võrreldes eksami teise osa eri variante, tuleb korrata sama, mis öeldud eksami esimese osa kohta.

Õpetaja Tartust

Ülesanded leiate aadressil http://www. ekk.edu/riigieksamid/gymnaasium/2001/matemaatika/kaust/nimekiri.html

ÕpL

Ikka matemaatika riigieksamist

Helgi Uudelepp

Matemaatika riigieksami kritiseerijad on leidnud, et riiklik õppekava ei nõua kõiki oskusi, mida eksamiülesannete lahendamiseks tarvis läks. Eksamikeskuses arvatakse teisiti.
2001. a gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise tingimused ja kord on sätestatud haridusministri 13.12.2000. a määruses nr 39 (vt Haridusministeeriumi Teataja 22, 2000, lk 41–53, edaspidi HM Teataja). Eksamiülesanded valmistab ette haridusministri kinnitatud komisjon, lähtudes Eesti põhi- ja keskhariduse riiklikust õppekavast (vt Riigi Teataja, I osa, nr 65–69, 27.09.1996, edaspidi Riigi Teataja), kus pädevused, mida gümnaasium peab kujundama, on antud leheküljel 1970, gümnaasiumi matemaatika ainekava, sh õpitulemused lk 2015– 2022. Riigieksami materjalide ettevalmistamisel ja nende analüüsimisel tuleks silmas pidada meie gümnaasiumi lõpueksamite kõiki eesmärke, mitte ainult HM-i Teatajas lk 41 esimesena nimetatut, nagu teeb seda oma artiklis “Matemaatika riigieksamist” lugupeetav EÕL-i õppekava toimkonna esimees (vt ÕpL nr 22), arvestada kontingendiga, kes eksamil osaleb (gümnaasiumide 12. kl õpilaste kõrval ka täiskasvanute gümnaasiumide ja kutseõppeasutuste õpilased), õppekirjandusega, mingil määral ka meie naabrite (kui mitte öelda Euroopa) riigieksamite kogemustega jms.
Gümnaasiumi matemaatika ainekavas on öeldud, et õpilane võib valida kahe matemaatikakursuse vahel. Need on kitsas ja lai matemaatikakursus, mis erinevad oma mahult ja käsitluse sügavuselt. Kõigile kohustuslik on kitsas matemaatikakursus, mis koosneb üheksast 35-tunnisest ainekursusest. Matemaatika riigieksami ülesannete komplekti koostamisel on ülesandeid ettevalmistav komisjon pingsalt püüdnud lähtuda kõigile kohustuslikest gümnaasiumi matemaatikaõpetuse eesmärkidest (vt Riigi Teataja lk 2016) ja kõigile kohustuslikust õppesisust ning õpitulemustest (vt samas lk 2016–2022). Üks põhjus, miks tekivad teisiti või mitmeti mõistmised õppesisu ja õpitulemuste pinnal, on kindlasti ainekava üldsõnalisus. HM püstitas ainekava konkretiseerimise ja õpitulemuste täpsustamise vajaduse kohe pärast ainekava trükis ilmumist. Loodetavasti on sellega tegelnud ka EÕL-i õppekava toimkond. Piinlik tunnistada, kuid allakirjutanu ei tea, kus õppekava toimkond oma töö tulemusi avaldab, eksamikeskus avaldab igal aastal riigieksamil nõutavate õpitulemuste loetelu väljaandes “Eksaminandile matemaatika riigieksamist”. Meie ettepanek EÕL-i õppekava toimkonnale – tehkem koostööd, analüüsigem (kord) koos gümnaasiumi lõpetamiseks vajalikke konkretiseeritud õpitulemusi.
Eksamiülesannetest
Praegu on eksamikeskuses seoses riigieksamitööde hindamisega palju tööd ning muret, on väga kiire, eksamitulemusi ei ole veel statistiliselt analüüsitud ja seetõttu ei saa me käesolevas artiklis eksamiülesannetest kõnelda eksamitulemuste taustal.
Allpool põgusalt Ester Muni ja Tartu õpetaja ÕpL-i artiklites mainitud ülesannetest.
– I osa 4. ülesande sõnastusest järeldub (kommentaarina: oma komisjonis oleme selle üle diskuteerinud), et antud nelinurk on trapets (tasandiline kujund), eksaminandi ülesandeks 1. punktis on näidata, millised külgedeks olevatest sirgetest on paralleelsed ja miks. Meie eksaminandid kasutasid siin kas vektorite kollineaarsuse tingimust (enamik eksaminandidest toimis nii) või leidsid vajalikud vastavalt võrdsed kaasnurgad, viimasel juhul oli vaja teada ja osata kasutada kahe punkti vahelise kauguse valemit (vt Riigi Teataja, lk 2020), koosinusteoreemi (samas lk 2017) ja kahe sirge paralleelsuse tunnuseid (samas lk 2015). Kui trapetsi alusnurgad leitud, on 4. punkti küsimusele üpris lihtne vastata.
– II osa 1. ülesande (nr 6) teise alaülesande lahendamiseks on vaja teada ja osata kasutada logaritmimist (vt Riigi Teataja, lk 2019) ning logaritmi omadusi (samas lk 2018). Kui eksaminand ei olnud omandanud neid gümnaasiumi ainekavas nõutud oskusi, võis ta lahendada 8. ülesande, mille lahendamiseks piisas täielikult põhikoolis õpitud teadmistest, kuid oli vaja oskust loogiliselt mõelda (vt Riigi Teataja, lk 2016, 2022). Selle taipamine, et kehade kiirused on erinevad, küll palju aega ei võtnud. Analoogilist ülesannet (samas sõnastuses nagu riigieksamil) on meie trükisõnas varem lahendamiseks pakutud eksaminandidest noorematele õpilastele, käesoleval aastal ka eelnevalt koolis katsetatud. Sõnastust, kus sihtpunktid üle korratud, oleme meie varem kasutanud riigieksami lisaeksamil. Kes aja, teepikkuse ja kiiruse vahelist seost teab ning loogiliselt mõelda suudab, see lahendab ülesande nii ühe kui ka teise sõnastuse korral.
Iga ülesande korral “Riigi Teataja” vastavatele lehekülgedele viitamine venitaks artikli vast üleliia pikaks, kui edaspidi veel analoogilisi küsimusi kerkib, siis võime ju jätkata.
Võib-olla veel ainult üheksandast ülesandest. Primitiivne on korrata, et ülesande lahendamiseks on vaja teada, mida võrrandi lahendamine üldse tähendab, mida võrrandi lahend endast kujutab, tunda trigonomeetrilisi funktsioone ja osata lahendada lihtsamaid trigonomeetrilisi võrrandeid (vt Riigi Teataja, lk 2019) vahemikus (- 2 ; 2). Muide, ülesande 1. punktis toodud võrrandid on nii valitud, et lahendid oleksid ka peast kergesti leitavad (paljud nii toimisidki). 2. punktis tuleb leida 1. punktis leitud nurkadest kaks korda väiksemate nurkade siinuse või koosinuse väärtused, 3. punktis skitseerida ainekavas fikseeritud funktsioonide (vt Riigi Teataja, lk 2018) abil või ise koostatud vastava tabeli põhjal ülesandes nõutud funktsioonide graafikud. Tuli tunda ka arvu absoluutväärtuse mõistet (vt Riigi Teataja, lk 2016).
Perioodi väljakirjutamiseni võis jõuda kas arutelu teel või tehtud joonise abil. Selle tõestamist, et küsitud periood on 4, ülesandes ei nõutud ja ülesande tekstist tõestamisele kutsuva viite otsimine kõlab jutu jätkuks targutamisena.
Matemaatika riigieksami esimese osa ülesannete lahendamiseks pidi eksaminand teadma ja tundma ainekavas nõutud mõisteid ning oskama neid lihtsamatel juhtudel rakendada.
Kehva tasemega töid on üha rohkem
Teise osa ülesannete lahendamine nõudis lisaks öeldule loogilise mõtlemise oskust ja arenenud ruumikujutlust (vt Riigi Teataja, lk 2016, 2021).
Ainekavas loetletud mõistete sisu mõistmisega ja loogilise mõtlemisega on üllatavalt paljudel eksaminandidel raskusi. Väga paljud eksaminandidest ei saa aru ainekavas loetletud funktsioonide omadustest (trigonomeetriliste funktsioonide ja eriti logaritmfunktsiooni korral arvavad üsna paljud, et sümbolis ln võib tähti teineteisest eraldada ning siis neid taandada, koondada, mis iganes), ajavad segi tasandilised ja ruumilised kujundid, 7. ülesandes leitakse näiteks tõsimeelselt koonuse ruumala, uskumatult paljudel eksaminandidel ei teki probleemi, kui nad trapetsi pindala arvutavad valemite järgi, milles esineb joonmõõde 4. astmes või astmes 1/2. Kahel viimasel aastal (tänavu eriti) oleme täheldanud, et järjest rohkem on töid, kus puudub igasugune ratsionaalne alge. Milles on põhjus? Mida teha?
Kaks aastat oleme püüdnud õpetajate eksamieelsete kursuste kaudu juurutada õpilastes sirge joonestamist kahe punkti (11 või 13 punkti asemel) abil. Paistab, et töö on vilja kandnud, sel aastal rohkem kui kahte punkti enam massiliselt ei kasutatud. Väike kommentaar ka riigieksami “solvavalt nämmutavale algusele” , kui kasutada Tartu õpetaja leksikat. Matemaatika riigieksami esimese osa 1. ülesande lahenduse eest sai vähem kui viis punkti vähemalt 400 eksaminandi (esialgsetel andmetel).
Kõigi meele järele olla ei jõua
Praktika näitab, et sellist eksamit, mis sobiks nii noorte kui ka täiskasvanute gümnaasiumidele ja kutsekoolidele nende praeguse taseme korral, ei ole võimalik koostada. Käesoleva aasta esimese osa hindepunktide summa oli näiteks peaaegu pooltel eksaminandidel väiksem kui 20 punkti, 20 punkti andsid kolm esimest väikest ülesannet (kuidas keegi neid ka ei tituleeriks) kokku.
Nüüd kahe paralleelvariandi kasutamisest. Ideaalne oleks muidugi kasutada ainult üht varianti. Kuna eksamikeskusel on aga teada nii iga kooli eksaminandide arv kui ka võimalike eksamiruumide arv, siis oleme seni otsustanud kahe variandi kasuks. Kuivõrd peaksid eksamiülesannete komplektid teineteisest erinema? See küsimus on vähemalt ühel korral tõstatatud ka ainenõukogus. Meie andmed näitavad, et niipea kui paralleelvariantide ülesanded erinevad rohkem kui algandmete poolest, on tulemused erinevad. Kas need võiksidki olla veidi erinevad? Valikülesannetega riigieksami puhul vist siiski mitte. Erinevused võivad ju töös ühes suunas kuhjuda, eksaminandile on tema tulemus aga väga oluline.
Mis puudutab märkust, et eksami teise osa ülesannete lahendamiseks jäi aega napiks, siis siin oleme kriitikutega ühel nõul. Täname tähelepanu juhtimise eest ja püüame sellega edaspidi arvestada.
Lõpuks veel loo kirjutamisest eksamiülesandesse. Kõik matemaatikud ei jaga seda seisukohta.
Ja päris lõpuks – eksamiülesannete tekste võib käsitsi küll ümber kirjutada, kui inimesele meeldib kalligraafia, iseasi, kas sellega peab just matemaatika riigieksami ajal tegelema. Eksamikeskus seda ei soovita.
Soovin kõigile edukat matemaatika eksamiülesannete tekstide ja lahenduste analüüsimist ning uute eksamiülesannete koostamist. Head suvepuhkust!
Head suvepuhkust!

ÕpL

Lätimaalt päikest toomas

ANU MÄNNISALU,
Tallinna Vesiroosi Lasteaia õpetaja

Tallinna Vesiroosi Lasteaia meeskonna reis naabrite juurde oli kindla sihiga – tutvuda sealsete lasteaedade eluoluga. Eelmisel kevadel meie lasteaeda külastanud Cesise lasteaiaõpetajad ja -juhatajad olid kutsunud meid vastukülaskäigule.
Gauja Rahvuspargi territooriumil asuvas maalilises Cesises elab ligikaudu 38 000 elanikku. Linnas on viis koolieelset lasteasutust. Sõna “lasteaed” kasutatakse seal vaid kõnekeeles. Eestil on naabritelt nii mõndagi õppida. Lätis on nüüd lasteaiaõpetajad ja palka makstakse neile sama palju kui kooliõpetajatele – 97 latti kuus (2716 kr, keskmine palk Lätis on u 3000 kr). Lisaks on võimalik maksta preemiat.
Igas rühmas on kaks õpetajat ja üks õpetaja abi. Hommikul kella 8.30–12, õppetegevuste ajal, on kõik kolm korraga laste juures. Õpetajad teevad üle päeva pika tööpäeva ja saavad ülepäeviti enne lõunat koju. Selline töökorraldus tagab õpetajate parema koostöö ning tulemuslikuma õpetuse.
2004. aastaks peavad kõik lasteaiaõpetajad olema erialase kõrgharidusega. See tagab 30-tunnise töönädala ja 48-päevase puhkuse.
Lapsi võetakse lasteaeda ühe aasta ja kahe kuu vanusest alates. Lapsevanemad maksavad 45 santiimi (12.60 kr) söögiraha ja 45 santiimi nn kommunaalkulusid päevas.
Cesise 4. lasteaia maja oli vana, aga armas. Hoolitsetud õuealal oli lisaks vanadele “raudsetele” mänguvahenditele ka uuemaid puidust asju. Lasteaias on 20 õpetajat ja 175 last. Hommikul ja õhtul töötab valverühm. Et materiaalne olukord on lasteaias väga kehv, hoitakse kokku ka laste söögi arvelt. Piima saavad lapsed vaid kord nädalas, sest piim on väga kallis. Kõik hoidised laste tarbeks teevad õpetaja abid suvel ise. Ühel aastal tehti neid koguni 1,5 tonni. Kokkuhoidu oli märgata kõikjal. Majas ringkäiku tehes meenus meie lasteaedade olukord kümme aastat tagasi. Uusi mänguasju ja õppevahendeid oli vähe, seda rohkem oli kasutatud fantaasiat ja käsitööoskust.
Lasteaed töötas “Hea alguse” metoodika järgi. Rühmaruumid olid hubased ja piinlikult korras. Seal oli palju rohelust – laste istutatud taimi ja lokkavaid toalilli. Käelises tegevuses kasutati peamiselt looduslikke materjale. Käelise tegevuse osatähtsus õppetegevuses on suur.
Cesise 5. lasteaia Kivipesa maja sissekäigu juures lehvisid kõrvuti Läti ja Eesti lipud, majas üllatasid meid rahvarõivastes lapsed. Väga armas oli tunda, et meie vastuvõtuks oli nii hoolikalt valmistutud.
Samuti “Hea alguse” metoodika järgi töötavas lasteaias oli 60 last ja 15 töötajat. Rühmad olid kirjud ja fantaasiarikkad ning esimese lasteaiaga võrreldes loovamad. Kõikjalt õhkus soojust ja südamlikkust.
Tõdesime, et meil on lätlastega võrreldes suur majanduslik edumaa, kuid eeskujuks tasub võtta nende töökust ja entusiasmi. Läti lasteaiaõpetajatel jätkub energiat ja pühendumist teha mitte millestki midagi.
Jäime ekskursiooniga väga rahule. Saime palju uusi ideid, kultuurielamusi ning vaheldust argipäevale. Suur tänu meie lasteaia noorele ja tublile juhatajale Pille Siimpojale, kes tahab ja suudab hoida oma lasteaia töötajate meeled ärkvel ja avatud.

ÕpL

Värska kutsub endiselt õpetajaid

ANU MÕTTUS

Paadid ootavad loengutelt tulevaid õpetajaid.

Peaaegu 40 aastat pole Värska olnud suvekursuste koht mitte ainult õpetajatele, vaid ka kasvatajatele ja koolijuhtidele. Vahepeal oli õppebaas TPÜ täienduskoolituse osakonna juhataja Enn Siimu sõnul paraku nagu mitme pere koer, kelle eest keegi hoolitseda ei tahtnud, kasutada aga tahtsid kõik...
Nüüd on ainsaks peremeheks jäänud Tallinna Pedagoogikaülikool igal aastal püüdnud seal midagi ära teha: juba on valmis ilus “eurosaun” ja muudeski ruumides kosmeetilist remonti tehtud. Mis ehk külastajale kõige olulisem – kaks pansionaadihoonet on saanud korralikud sanitaarsõlmed.
Kauge maanurga voorused ja hädad
Enn Siim: ”Ülikool hindab Värskat kõigepealt kui traditsioonilist täienduskoolituskohta, aga ehk veel olulisem on sealne rikkalik taimekooslus ja loomastik. Looduse tundmaõppimiseks on see asendamatu paik. Sealt peaks õigupoolest läbi käima kõik algklassiõpetajad ja tudengid, kes õpivad bioloogiat, psühholoogiat, kehalist kasvatust. Kõiki neid kursusi paraku enam Värskasse viia ei õnnestu, sest õppebaas asub Tallinnast väga kaugel ja sõit on kulukaks läinud. Tänavu suvel on 50 TPÜ bioloogiatudengil siiski võimalus seal nädal aega praktikal viibida.”
Heaks koostööpartneriks on saanud hiljaaegu õppebaasi naabrusse rajatud setu muuseum. “Õpetajatel on väga huvitav näha eri kultuuride kokkupuutepunkti, tutvuda setude eluga. Just sellepärast oleme paaril viimasel aastal Värskas integratsioonikursusi läbi viinud. Ka tänavu suvel lähevad sinna terveks kuuks vene koolide eesti keele õpetajad, et elada teistsuguses kultuurikeskkonnas, teha ekskursioone Tartusse, Räpinasse ja teistesse ümbruskonna kaunitesse ning kultuurilooliselt olulistesse paikadesse. Arvan, et selles vallas võiks Värskal olla suur tulevik.”
Suurenenud on nendegi õpetajate arv, kes kasutavad Värska baasi koos perega puhkamiseks. Soodsatel tingimustel saavad nad sealt üürida tuba, on olemas kogu vajaliku varustusega köök ja pesemisvõimalused. Sellele lisanduvad loodusannid: seened-marjad, ilus järv ja kalapüük. Enn Siimu sõnul on kõik see siia ahvatlenud järjest rohkem puhkajaid, eriti Kirde-Eesti õpetajate hulgast, kellel pole oma suvekodu või sugulasi-tuttavaid maal. On ka Tallinna õpetajaid, kes siin pärast kivilinnas veedetud kooliaastat vaikust ja rahu otsivad, ning neid, kes tulevad Värskasse loomingu või teadusliku tööga tegelema. Õhkkond on siin rahulik ja kosutav.
Kui maha arvata juba mainitud integreerujad, siis selliseid pikki suvekursusi nagu kunagi VÕT-i ajal, kus kuu aega järjest kohapeal oldi, tänapäeval enam ei korraldata.
Kuuks ajaks enam kursustele ei minda
Enamasti on tsüklid nädalased: esmaspäeva hommikul kogunetakse, pärastlõunal hakkavad loengud, mis kestavad hilisõhtuni, et 8 tundi koolipäeva pikkust ikka täis tuleks, ja jätkatakse kursuste tavalise töökorralduse järgi: 4 õppetundi hommikupoolikul, 3–4 tundi pausi ja taas õppetöö. Reedel lõpetatakse nii, et soovijad saavad viimase bussiga koju sõita. Alati on palju neidki, kes jäävad ka laupäevaks-pühapäevaks Värskasse suvitama.
Ervin Laanvee, kes koolitusjuhina juba pärast jaanipäeva Värskasse sõidab ja seal augusti keskpaigani vägesid juhatab, arvab, et inimene ei taha sõita suvel nii pikka maad maha traditsioonilist loengut kuulama. Populaarsemad on ikka looduse või käelise tegevusega seotud kursused, mille puhul ettevõtmise “laagriiseloom” igati kohane tundub.
Tänavu suvel ootavad ees näiteks kursused kehalise kasvatuse, tervisekasvatuse, bioloogia ja liitklasside õpetajatele, eripedagoogidele ning lasteaiaõpetajatele. Viimastele on käsitöö, kunstiõpetuse, lugema ja kirjutama õpetamise eeltöö ja matemaatika õpetamise metoodika kõrval tulemas ka kursused Montessori pedagoogikast ja õppevahendite valmistamisest ning ametialasest suhtlemisest ja etiketist. Märkimist väärivad ka õpetajate kõnekunsti ja kirjakunsti kursused ning ettevõtmine “Tunne Eestimaad”, mille raames kõigil huvitatutel on võimalik Värskast väljasõite tehes tutvuda Põlva-, Tartu- ja Jõgevamaaga.
Ervin Laanvee ise peab selle suve pärliteks ühelt poolt muusikakursust beebikooli metoodikast, kuhu on lubanud tulla õpetama üks meie selle ala parimaid tegijaid Ave Kumpas, ning teiselt pool üsna ebahariliku temaatikaga kursust, mis pühendub õpetaja tervisele. “Õpetaja tervis on selline, nagu ta on,” arvab Ervin Laanvee. “Aasta lõpul kummitavad läbipõlemissündroomid – selle tarvis on meil kohal psühholoog Toivo Niiberg. Mihkel Zilmer Tartu Ülikoolist räägib vitamiinidest ja mineraalainetest, sellest, kuidas neid kasutades võiks õpetaja oma tervist balansis hoida. Tasakaalustatud toitumisele pühendub ka lektor Raivo Vokk. Peeter Ernits on lubanud korraldada öiseid loodusvaatlusi ning tema eestvedamisel on plaanis ka muid õppekäike loodusesse. Lisaks on kursuslastel võimalik valida muusika- ja maaliteraapia rühmade vahel.”
Peale selle peetakse Värskas suve jooksul suur hulk mitmesuguseid kokkutulekuid, olgu nimetatud näiteks Johannes Käisi Seltsi suvepäevad.
Aineõpetuse kursusteks on lihtsam raha saada
Kui küsisin Enn Siimult, millised nende osakonna korraldatud kursused õpetajate seas kõige populaarsemad on, nentis ta mõningase kahetsusega, et ikka konkreetse aine õpetamisega seotud koolitus.
“Kõige populaarsemad on kursused, mida me korraldame õpetajatele n-ö klasside kaupa. Algklassiõpetajad liiguvad klassist klassi ja igal suvel korraldame me niisuguseid päevi, kus nad saavad tutvuda oma järgmise aasta õppekava ja vastava kirjandusega, kohtuda õpikute autoritega. Sinna tuleb soovijaid tavaliselt ikka nelja-viie, mõnikord koguni kuue rühma jagu.
Tuleb tunnistada, et 3–4 aasta tagune psühholoogiabuum on möödunud. Võiks olla vastupidi: päevast päeva kasvab konfliktide arv, mida ministeeriumil tuleb koolis õpetajate ja õpilaste, aga ka juhtkonna ja õpetajate vahel lahendada. Muudatused meie elus on toonud kaasa palju üksteisest mööda rääkimist ja autoritaarsust. Asi pole selles, et õpetajad neid kursusi oluliseks ei peaks, vaid rahas. Kool (omavalitsus) maksab palju kergemal käel kinni ainealase enesetäienduse, seda peetakse oluliseks. Psühholoogiakursustele tullakse enamasti oma raha eest, aga pole just palju õpetajaid, kes võivad kursustele raha kulutada.”
Ühendagem meeldiv kasulikuga!
Ervin Laanvee arvates on just suvekursused haruldane võimalus ühendada õppimine puhkuse ja looduse nautimisega.
“Värska loodus on imeline ja võimas. Järveorud ja kuplikesed, väiksed kaasikud ja suured metsad. Kõik elab seal fortes. Kui pärast Põhja-Eestisse tagasi tulla, tunduvad kõik puud väikesed ja taevas madal.
Ka õppimisel on seal pisut teistsugune iseloom kui linnas On vabam stiil, rohkem rühmatööd, sotsiaalset läbikäimist. Õpetajale, kes tahab suvel natuke Eestimaal puhata, on see suurepärane võimalus.”

Meenutusi möödunust

ANNE SARV,
Värska patrioot

Õpetajate õppebaas, mis organiseeriti 1960. a tubli pedagoogi Endel Pirni eestvõtul, on kandnud väga mitmesuguseid nimesid: näiteks VÕT-i (Vabariikliku Õpetajate Täiendusinstituudi) Värska Õppebaas, EHA (Eesti Haridustöötajate Arenduskeskuse) Õppebaas, käesoleval ajal aga Tallinna Pedagoogikaülikooli õppebaas.
Mina sattusin Värska laagrisse arstiks 1982. a juunis. Setumaal olin varem käinud paar korda ekskursioonil ja ega mul sellest kandist suurt aimu olnudki. Teadsin ainult, et kui setud liikvapidudel omavahel riidu lähevad, siis pussid välguvad. Viimane osutus õnneks valeks – pikkade aastate jooksul pole sellist juhust ette tulnud.
Kui esimest korda pärast kuuetunnist bussis loksumist laagripeatuses maha ronisin, ei teadnud ma, kuhu minna. Üks heatahtlik kursuslane juhatas, et otsigu ma järve äärest üles komandant – suure kübaraga proua. Selleks osutus Eevi Salm – kõigi värskalaste jaoks lihtsalt Eva. Teiseks tutvusin tookordse kursuse juhataja Luule Herodesega, kes oli Värska laagri hing pikki aastaid. Hiljem said tuttavaks teisedki Värska entusiastid: Asta Reilent, Leelo Tamm, Jaan Ennulo, Linda Nurmoja, Inge Unt, Elvi Kaldma, Evald Laprik, Voldemar Pinn, Astrid Neeme, Aino Siirak, Õie Vahar, elusärtsu täis vanahärra Aleksander Elango, alati naeratav akadeemik Heino Liimets. Tartust käis matemaatik Olaf Prinits, kes koos Linda Nurmojaga laululaval sumedatel Setumaa suveõhtutel meile imeilusaid duette laulis – ikka ooperitest ja operettidest. Meenub imeline käsitööõpetaja Maimu Põldoja, kelle värvipottide juures tegime batikat. Värvisime ära kõik, mis vähegi värvida andis – kuni voodilinadeni.
Ei möödunud ühtegi suve, mil poleks käinud koos bioloogid Sirje ja Georg Aheri käe all. Koos Peeter Ernitsaga lugesime soojadel ja pimedatel suveöödel ööliblikaid valge lina peal. Värskast ei puudu õnneks ka kunagi laialdaste hobidega Toivo Niiberg.
Värska tegi Värskaks aga tookordne Põlva Keskkooli direktor Paul Lehestik. Kohaliku poisina tundis ta setu kombeid, jagas neid rõõmuga laagriplatsil toimuvatel folklooripäevadel ja korraldas meile ekskursioone.
Seni on Värska raudvara laagri ülem, kohalik mees Semjon Kalju. Temata ei seisaks need unikaalsed laagrimajad enam püsti. Temagi on kõiketeadja – laagri kaitseingel.
Kuigi nii mõnigi eespool mainitutest on meie hulgast lahkunud, jätkatakse nende tööd. Ärgem siis õpetajad, kes me seal oleme juba nii palju suvesid kohtunud, unustagem, et see imeline stressi maandaja ja hinge paitaja Värska laager on ikka veel olemas ja ootab meid.
Värskas on nüüd tore Setu muuseum kus perenaiseks väsimatu Laine Lõvi. Seal on veel kõike kuhjaga – tulge ja hingake, jooge Värska vett ja nautige kaunist loodust. Laagris kohtate kõikjal sõbralikke inimesi.