Nädalakommentaar

Ülo Tikk

Kutseharidust on reformitud aastaid. Üldsuse arvates pole sellest asja saanud. Öeldakse senimaani, et kutsehariduse maine on madal. Arvamust aga kujundab suuresti ajakirjandus. “Loe “Luupi”, see loeb!” ütleb reklaamilause. Loeme siis ajakirja aprillikuu juhtkirja: “Eestis valitseb terav puudus kvalifitseeritud tööjõust... Samal ajal ei kõlba olemasolev haridussüsteem, eriti mis puudutab kutseharidust, koera hänna alla ka mitte. Kõige krooniks pole ka pikaajalist strateegiat, kuidas edasi minna,” kirjutab toimetaja Peeter Ernits.
“Haridusministeeriumi kutsehariduse osakond on töötanud välja tegevussuunad kutsehariduse arendamiseks 2001.–2004. aastani ja esitanud arengukava vabariigi valitsusele,” väitis möödunud reedel Türi Tehnika- ja Maamajanduskoolis peetud kutsehariduse infotunnis osakonnajuhataja Mati Kask. Ta arvas, et senised reformid hakkavad majanduselus tunda andma alles kolme-nelja aasta pärast, mil esimesed lõpetanud tööturule jõuavad. Kase sõnul peab senine osakond üheks prioriteediks õppimisvõimaluste kindlustamist kuni 18-aastastele, sealhulgas ka neile, kellel põhihariduse omandamine mingil põhjusel pooleli jäänud. Juba algavast õppeaastast pakutakse tuhandele põhikooli lõpetanule kutse-eelse õppe võimalusi mitme maagümnaasiumi juures. Oluliselt suurendatakse kutseõppeasutustes põhikoolijärgset vastuvõttu.
Järelikult on ministeeriumi kutsehariduse osakond altpoolt tulevat kriitikat kuulda võtnud ja tühistanud kunagise range keelu kutsekoolides põhihariduseta noori koolitada. Veel paar-kolm aastat tagasi kinnitasid needsamad haridusametnikud, et kutsekoolid pole sotsiaalabiasutused ega pea põhikoolide praaki heastama.
Meie tänaseski lehes väidab Lääne-Virumaa haridusosakonna juhataja Jaan Kulver, et kutse-eelse õppe sisseviimine on paljudes maagümnaasiumides ellujäämise küsimus. Skandinaaviamaades on see süsteem juba ammu käivitunud. Ehk tõstab gümnaasiumide toel pakutav kutse-eelne õpe ka kogu kutseharidussüsteemi mainet nii õpilaste kui ka lastevanemate silmis. Seada enam, et mitmel pool võimaldatakse kutseklassi lõpetanul asuda kutsekõrgkoolides oma erialal õppima soodustustega. Näiteks Mõdrikul ja Väimelas võetakse nad vastu otse teisele kursusele. Senimaani trügisid põhikoolide lõpetanud meeleheitlikult gümnaasiumidesse, et ainult mitte kutsekooli minna. “Kutsekoolidel on vist veel hullem maine kui aeg-ajalt liikuvatel ettekujutustel sõjaväeteenistusest… Punaarmee kogemuste alusel!” kirjutati mõni aeg tagasi ka meie lehe listis.
Praeguste gümnasistide vanematel (või juba vanavanematel?) peaks keskkoolis pakutud kutseõpe meeles olema. Tallinna 10. Keskkoolis pakuti kuldsetel kuuekümnendatel võimalust õppida kaubandus- või meditsiinitöötajaks. Medklassi neiud käisid agaralt haiglapraktikal ning tean neist vähemalt ühte, kes pärast TRÜ arstiteaduskonna lõpetamist Raplas lastearstina endale nime tegi. Kaubandusklassi poisid müüsid suvepraktika ajal Pääsküla vahel silku ja ühest silgumüüjast sai hiljem TTÜ pearaamatupidaja.
Tänaseks saab koolilõpetajatel eksamiaeg ümber ja taas seistakse raske valiku ees – kas õppida edasi gümnaasiumis või kutsekoolis? Milline valik kindlustab tulevikus läbilöögivõime tööjõuturul?
Sotsioloog Ellu Saar väidab aprillikuu “Luubis“, et meie töö- ja haridusturg ei ole omavahel kooskõlas. On küll väga vaba tööturg, aga liiga stratifitseeritud haridussüsteem. “Üks kahest peab muutuma. Kutseharidussüsteem töötas vähemalt siiani tühjalt.”
Jääb loota, et reformitud kutsehariduskeskused, loodavad kutsekõrgkoolid ja elavnenud kutse-eelne õpe paljudes gümnaasiumides kutsehariduse tühikäigule pidurid peale panevad. Ehkki sotsioloogid väidavad, et praeguste koolilõpetanute (ka kõrgkoolide lõpetanute) lülitumine ühiskonda hakkab üha enam meenutama kiirrongile järele jooksmist. Kes peale on saanud, on õnnega koos. Teivasjaamades ootajad (kas mõeldakse maakoolide lõpetajaid? – Ü.T. ) aga jäävadki ootama.