Milleks ministeerium?

AARE MAE, kommunikatsioonifilosoofia õpetaja, sõltumatu koolitaja, Tallinna Giidikeskuse Erakõrgkooli asutajaliige

Lugesin põnevusega Andres Adamsoni artiklit, milles ta kirjeldab ühe kõrgkooli tulutuid püüdlusi registreerida õpetajate koolituse õppekava. Puutun ka ise koos kolleegidega kokku samasuguste probleemidega.
Mõne aasta eest lõime Eesti Giidide Liidu liikmete algatusel erakõrgkooli, et hakata koolitama giide. Osa giide omandaks kutse pärast keskkooli ja osa juba tegutsevaid giide tuleks n-ö täiendusõppesse. Koolitusluba HM-ist saada ei õnnestunud, kuna neile ei meeldinud nimi Tallinna Kõrgem Giidikool. Probleem oli sõnas kõrgem. Nähtavasti nähti selles ohtu olemasolevatele ülikoolidele ja kolledzitele – ka mõned neist koolitavad giide.
Vahemärkusena olgu öeldud, et Euroopa Liidu maade asjatundjate arvates on loogiline, et Eesti-suurusel maal on ainult 1–3 ülikooli. Huvitav, millised meil ennast ülikoolideks tituleerinud asutused on need õiged ülikoolid ja mis need ülejäänud siis on?
Kartes konkurentsi (räägime küll koostööst, aga hirm konkurentsi ees on haiglaslikult suur), hakkas HM tegema meile takistusi. Asi läks nii kaugele, et olime sunnitud ministeeriumi kohtusse kaebama. Selle aasta märtsi alguses tegi kohtunik teatavaks, et HM-il on õigus. Midagi ei muutnud isegi see, et andsime kohtunikule lugeda olulise lõigu UNESCO liikmesriikide haridusministrite kõrgema hariduse omandamise kontseptsioonist, mille ministrid said ühiselt valmis 1967. aastal Viinis. (Dokumenti saab lugeda aadressil http://unesdoc.unesco. org/ulis/.) Kurioossus aga seisneb selles, et 6. juunil 2000 tehti EV haridusseadusesse täiendus, selle järgi peab meie hariduse klassifikatsioon vastama UNESCO hariduse klassifikatsioonile…
Võin ette hoiatada, et seaduse uurimine siiski lihtsalt ei lähe. Et asjast ligilähedaseltki aru saada, tuleb töötada õpetajana mõnel maal, mis on juba kaua olnud UNESCO liikmesriik. Olen ise töötanud Soomes pea 10 aastat.
Kogu asja tuum, härra Adamson, ongi Maiki Udami vastuses: “1. Mitte ühestki õigusaktist ei ilmne, et HM-il oleks õigus või kohustus ümberõppe õppekavu registreerida. 2./- - -/. Seega ei ole ümberõppe kavade mitteregistreerimine HM-i eksitus, vaid seadus- ja eesmärgipärane tegevus.” Kodaniku seisukohast mõistusevastane vastus, kuid ministeeriumi seisukohast äärmiselt õige reaktsioon.
Hoolimata HM-i küünilisusest, töötab meie kool ikkagi edasi, sest konstitutsioon annab selleks õiguse. Kahjuks illegaalselt: täiendasime HM-i ametnike soovitustest lähtuvalt dokumente, muutsime isegi nime ja saatsime dokumendid uuele ringile. Käesoleva aasta 5. juunil tuli HM-ilt aga järjekordne keeldumine. Meie esindaja järelepärimisele vastati, et koolitusloa andmine lükatakse edasi…
Suurele ringile teadmiseks: HM-il pole seadusega õigust midagi edasi lükata. Asi kas aktsepteeritakse, kui kõik vastab seadusele, või lükatakse tagasi. Tuleb välja, et Tõnismäel ei osata seadusi uurida isegi mitte eesti keeles.
On tekkinud olukord, kus riik (HM on ju riigi esindaja) ei tegutse kodanike huvides. Kodanikud on huvitatud võimalikult heal tasemel koolituse saamisest, kuid see on võimalik ainult konkurentsi kaudu. Praegu seda ei ole. Kui inimene tahab õppima minna, uurib ta, kas koolil on riigi luba või mitte. Kui pole, hakkab ta kõhklema ja valib kooli, mis on juba ammu olemas. Niisuguse nõksuga saabki konkurentsi likvideerida.
Jutt, et koole on liiga palju ja samad õppejõud töötavad eri kohtades, on jama. Kui palka ja tingimusi ei ole, siis peabki mitmes kohas töötama. Kujutage ette, kui sama juttu hakkavad ajama poodide ja restoranide omanikud – neil ju ka kliente liiga vähe ja töötajad käivad mõnekuuse vahega samu ettevõtteid pidi ringiratast!
Meie ühiskonnas puudub tugev kodanikualgatus, mistõttu klient ei saa hariduse omandamise kvaliteedi juures kaasa rääkida. Tuleb leppida kvaliteediga, mille määrab haridusametnik. Kas määrab teadlikult või kukub see tal välja kogemata, ei omagi tähtsust.
Võin teha ainult ühe järelduse: kui kodanikualgatus on piisavalt tugev, võivad meie maal kõik koolid töötada ka haridusministeeriumita. Uskuge, see on võimalik ja lausa vajalik, sest, nagu ametnikud ütlevad, on neil kodaniku mõtlemisest erinev “eesmärgipärane tegevus”. Seda HM-ist üle jäävat raha on meile kõigile oma hariduse (mitte ametnike eesmärkide) korraldamiseks hädasti tarvis.