Aarne Vaik mängib muuseumimängu

LINDA JÄRVE

Kui muuseumis on kõik ära vaadatud, istutakse üheskoos põnevaid asju meisterdama. Sellel pildil õpetab Aarne Vaik Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpilasi nahast purjekaid valmistama.

Käsmu meremuuseumi omaniku, looja ja juhataja Aarne Vaigu suguvõsa on Käsmus elanud 300 aastat. Ta ise nägi ilmavalgust 15. märtsil 1942 Tallinnas.
Esimesed mälestused on seotud sõjaga. Tallinna pommitamise aegu istus väikemees keldris ema süles ja kuulis, et põmmud käisid. Mälupiltides on sinelis isa, kes oli küll lihakombinaadi töölisena sõjaväekohustusest vabastatud, kuid siiski punaarmeesse võeti. Mingist ajast on meeles, et Tehnika tänaval tädi maja juures loopisid saksa vangid puid. Meeles on supiköök Jahu tänaval, kuhu isa liha viis. Hiljem oli ema harjusk – vedas maale kaupu ja vahetas neid seebikivi ja suhkru vastu.
Veel mäletab Aarne lapsepõlvest pimendamisi. Tema kodus varjasid end mehed, kes pelgasid vangistamist, siia tuldi Siberist ja metsavendade juurest. “Mul kujunes nende meeste jutu järgi juba õige varakult arusaam, misasi on nõukogude võim. Palju olin Käsmus vanaema juures, kes mind põhiliselt kasvataski. Kui Saksa sõjavägi oli Käsmus, sain sideväelaste kõrvaklappe pähe proovida.”
Vastuvoolu ujuv kala
Oma kooliaja kohta ütleb Aarne Vaik, et see oli üks vintsutus ja viletsus. 1949. aastal kooli minnes kannatas ta tugeva alatoitluse all. Õppimine oli raske kuni viienda klassini, aga siis läks koolis igavaks. “Kui suhkrut hakkasin sööma, läks pea lahti,” meenutab ta. “Kolm korda jäin klassi kordama. Ülikooliga kokku olen 19 aastat koolis käinud.” Tema koolide loetelus on tähtsal kohal ülekasvanud laste kool Laial tänaval. “Olime boheemlased, seal käis palju tulevasi näitlejaid ja kunstnikke,” naerab ta nüüd. Koolis tekitas temas tugevat protesti vene keel ja kogu vene värk üldse.
“Olen Kalade tähtkujus sündinud ja võib-olla sellepärast ujun kogu aeg vastuvoolu. Olen alati protestinud ja tahtnud kõike omamoodi teha.
Mind on kogu elu vesi ja kalad köitnud. Seepärast õppisin ka kalandustehnikumis. Käsmus õppisin sukeldumist. Allveespordis olen olnud N Liidu meister, jõudnud peaaegu maailmarekordini, aga kui ülikooli läksin, oli vend Peeter allveeujujana minust tugevam. Meistersportlaseks sain siis, kui juba spordist loobuma hakkasin.”
Kümme aastat sporditegemist andsid enesekindlust. “Hirmus oluline on, kui koolilaps saab oma klassis või koolis tunnustada või kui tema pilt hea asja eest ajalehte pannakse. Ega siis lapsed muidu tänavale satu: tänaval kembeldakse tunnustuse pärast. Kui näiteks kirjutada rohkem aineolümpiaadide võitjatest, on see suur jõud laste stimuleerimiseks.”
Alalise opositsionäärina oli Aarne eesmärk sporditegemise ajal sõjaväest viilida – sõjaväkke sattumise oht tekitas tõrget ja protesti kuni 27. eluaastani. “Tegin igasuguseid trikke, ülikooli sõjalisest õpetusest viilisin ära.”
Palju koole vahetanud Aarne Vaigule on meelde jäänud vähesed õpetajad. Põhjuseks peab ta aega – õpetajad ei saanud rääkida, mida tahtsid. “Et lapsele meelde jääda, peab temaga suhtlema väljaspool kooliprogrammi. Mina kuulsin esimese mulle väga mõjunud targa lause alles 17-aastasena: “Tegele elus ainult sellega, mis sulle meeldib.””
“Rajaca” ajad
Tartu ülikooli sisseastumiseksamil jäi Aarne Vaik spikerdamisega vahele. Aga ta oli õppejõule silma hakanud ja too pidas 24-aastast noormeest huvitavaks isiksuseks. Nii võeti Aarne ikkagi ülikooli vastu. “Teadsin, mida tahtsin – bioloogia huvitas mind koolis teistest ainetest rohkem. Ajalugu huvitas ka, aga selle õppimiseks oli aeg vilets. Ülikoolis spetsialiseerusin ihtüoloogiale. Kolmandal kursusel otsustasin valida praktilise tee – teadust teha ei taha, hakkan kalakasvatajaks.”
Oma ülikooliaega ei pea Aarne Vaik kergeks nii õppimise kui ka poliitilise käitumise poolest. Et ta legendaarsesse bioloogiateaduskonna üliõpilaste ansamblisse Rajacas kuulus, seda mäletavad kõik tol perioodil TRÜ-s õppinud tudengid. Rajacas oli ülipopulaarne, ansambli pärast tungeldi peoõhtutele TRÜ klubis kasvõi uksed maha. Rajacas laulis Eestimaast ja eesti elust, hüljatud küladest ja looduse ilust. “See oli aeg, mil dissidendid pandi kinni. Oli tähtis, mida ja kuidas öelda. Meie lauludel oli oma alltekst. Kui meid aga milleski süüdistati, siis vastasime: nõukogude üliõpilased ei mõtle niimoodi, kuidas te saate meid süüdistada. Julgeolekusse ei kutsutud mind Rajaca päevil kordagi, küll aga 40 kirja ajal. Rajacat kuulasid aeg-ajalt üle ülikooli tollased partorgid: Mikk Titma, Kalev Koger jt. TRÜ komsomolijuhid olid neil aastail terased ja kaitsesid meid – sellistena meenuvad näiteks Sirje Endre ja Jaak Allik. Isegi tollane rektor Feodor Klement ütles hea sõna. Aga õppejõududest mäletan suurima tänuga Viktor Masingut.”
1971. aastal ülikooli lõpuaktusel pidas Aarne Vaik paljudel senini meeles oleva skandaalse kõne, mille peale presiidium ei julgenud plaksutadagi. “Rääkisin elust ja eesti asjadest, mida mõtlesin. Lõpetasin eksternina, et mitte minna sõjaväelaagrisse. Mõni aeg varem oli minu käitumist arutatud ülikooli nõukogus, kus filosoofiaprofessor Mihhail Makarov iseloomustas mind kokkuvõttes üsna tabavalt: Vaik – eto hipi-morda.”
Hobid
Käsitööoskus paadi ehitamisest kuni nahaparkimiseni on Aarne Vaigu sõnul üks tema tugevaid külgi. Harrastusteks on veel fotograafia ja maalimine. Tallinnas on toimunud nii tema foto- kui ka maalinäitused. “Pildistamisel ei otsi ma motiivi, vaid hetke. Teen kõik võtted oma maja ümbruses. Tahan teha 365 pilti merest, 100 on valmis. Kõik on kordumatud. Jaapanis tegi üks mees 100 pilti Fudzijamast. Meri on aga veelgi kordumatum kui mägi. Loodus on nii hea kunstnik, et tema kompositsioon on alati õige, pilved kõik ilusad, porilombidki kenad. Halb on inimese tehtud, inimese maitse või mõistuse poolt rikutud.”
Õpetajate erilisus
Õpetajana on Aarne Vaik andnud vaid mõned üksikud tunnid oma erialal. Talle on alati tundunud, et õpetaja peab eriline olema: “Eesti rahva saatus on pedagoogide käes – selleks peavad olema erilised vaimuomadused ja närvisüsteem. Eestlastel puudub kodukultuur kui reeglite kogum, mis reguleerib inimeste käitumist. Omal ajal oli peaaegu kõiki hõlmavaks reeglistikuks kristlus. Nüüd on perekonna mõju üsna väike: kõik kihutavad tööd teha. Kui ka õpetaja ei köida inimlast, tekivad iidolid väljaspool kooli.”
Maalapsi käib muuseumis vähe. Ju arvatakse, et mida on ühest külast tulles teises külas ikka nii väga vaadata. Maalaste jaoks on bussiekskursioonid ka liiga kallid. Linnalastega võrreldes on maalapsed rahulikumad, aga see, et igal klassil on oma iseloom, joonistub alati selgelt välja. “2000. aastal hämmastas mind üks tore klass, vist oli see Tallinna Inglise Kolledzi 4.a – õpetaja oli väga vaikne ega kamandanud lapsi üldse, aga lapsed olid rahulikud ja süvenenud. Kõige temperamentsemad meremuuseumi külastajad aga on olnud Prantsuse Lütseumi õpilased – nagu kevadel väljalastud vasikad, vaata et viivad muuseumikatuse pealt ära. Vene koolide puhul on märgatav, et endast püütakse hea mulje jätta. Narvas ja Kohtla-Järvel tundub olevat ärganud tõsisem huvi eesti kultuuri vastu.”
Muuseumide muutumisest
Käsmu on Aarne Vaigu sõnul müstiline koht: paneb inimese psüühika ühe päevaga paika, kui elus on probleeme tekkinud. Küllap just sellepärast on Käsmu ligemale 160 aastat olnud intelligentsi suvituskoht. Puhkajad omakorda on mõjutanud rannaküla elu.
Kuidas tuli meremuuseumi asutamise mõte? Praegusajal ju muuseume pigem suletakse, kui tehakse juurde – ei tasuvat ära. “Muuseumide kriis tähendab seda, et nad peavad end ajastus paika panema. Vanad vormid on oma aja ära elanud. Lihtsalt kokku kogutud kolu täis toad pole muuseumid, muuseum peab infot pakkuma. Ise arvan, et muuseumide tähtsus järjest suureneb, sest näiteks vanavanemate tööriistu ehedal kujul arvutis ei näe. Minu jaoks on tähtis ka muuseumipedagoogika, kus laps näeb sisukalt ja süvenenult asju, mis silmamälu kaudu temas kinnistuvad. Olen oma seisukohti väljendanud ka muuseumide nõukogus.”
Vaik ütleb, et tema muuseum tekkis tänu nõukogude võimu äraminekule. Tollane maavanem Ants Leemets andis piirivalvest tühjaks jäänud maja talle. Vaik leiab, et ju teeb ta jumalale meelepärast tööd, sest kaduma läinud või külastajate poolt kaasa võetud asjad tulevad muuseumisse tagasi. Eksponaate on ta vahetanud, ostnud, leidnud, vee altki välja toonud.
Käsmu
Käsmus elasid rahakad mehed, kes panid õla alla Eesti Vabariigi sünnile. Käsmu meeste laevadega sõitsid sõjaeelsed diplomaadid, tasuta reise võimaldati kunstnikele ja kirjanikele. Saksa okupatsiooni eest viisid käsmulased varjule kindral Tõnissoni, Põdra ja Larka. Käsmu merekoolis on käinud Johann Pitka, diplomaat Varma jt. Käsmu ja Häädemeeste kaubalaevastikud olid juba Vene tsaaririigis Eesti alal suurimad, Käsmu laevadega veeti kütte- ja ehitusmaterjale. “Eesti maarahvas oskab vist surve all paremini elada kui vabameestena. Käsmu mehed kündsid merd. See oli teistmoodi kui maakündmine – merel polnud kubjas kepiga seljas ja sind ei mõnitatud. Meremehed olid vabamad, enesekindlamad ja vähem alandatud.
Käsmut peeti mõjukaks linnaks. Raske on leidagi teist niisugust küla, kust on pärit 60 kaptenit. Kindlasti on Hemingway kuulus lause, et igas maailma sadamas võib kohata eestlast, öeldud Käsmu meremeeste kohta.”
Praegune Käsmu on põhiliselt pensionäride küla. Meremuuseum on külaliste jaoks. Oma “muuseumimängu”, nagu ta muuseumi pidamise kohta ütleb, peab Vaik missiooniks esivanemate ees ja monumendiks neile. Väga hindab ta Anto Juske tööd Käsmu meremuuseumi toimetiste väljaandmisel: “See on prestiiziküsimus. Akadeemilise haridusega inimesena ei suuda ma ehk öelda uut sõna teaduses, aga suudan koos Juskega anda uut infot Käsmu kohta. On meeldiv, et neid toimetisi on aidanud välja anda Kultuurkapital ja Eesti Rahvuskultuuri Fond.”
Enne 2000. aasta jõule oli Käsmus Vaigu sõnul üle mitme sajandi väga oluline ajalooline sündmus: viimane lehm viidi külast minema. Vanasti pidas lehma ka iga kapteniproua, toites sellega pere ära. “Oleks traagiline, kui ühel päeval tehakse küla ümber aed ja pannakse väravad lukku nagu suvilakooperatiivides,” sõnastab Vaik võimaliku “musta stsenaariumi”. Kuid ka siis aitavad mälu taastada tema kogutud rohked tsaariaegsed ja sõjaeelse Eesti aegsed pildid ning kunstnik Eve Kase tohutu töö – praeguste külaelanike ja suvitajate fotod, mis on nagu sotsioloogiline uurimus piltides.

Muuseumi külastamas

Aastas käib Käsmu meremuuseumis ligikaudu 200 ekskursiooni. Põhiliselt kooliõpilased ja välismaalased.

Aarne Vaik viib lapsed alati esmalt mere äärde
Siinkirjutaja veetis muuseumipäeva koos Tabasalu Ühisgümnaasiumi viienda klassi õpilastega. Käsmu jõudnud lapsed juhatas Aarne Vaik kohe väiksele jalgsiretkele õnnekivide kuhja juurde, kust imehästi paistsid nii Kuradisaar kui ka merel talvituvad luiged. Seejärel tutvusid poisid muuseumiga, tüdrukud mängisid samal ajal õuel omalaadset otsimis- ehk möllamismängu. Siis osad vahetusid. Jutt, mida muuseumi peremees lastele rääkis, oli poiste ja tüdrukute jaoks erinev. Poiste puhul pani ta rohkem rõhku laevade ja paatide ehitamisele ning Käsmu kuulsatele kaptenitele, tüdrukutele rääkis aga näiteks sellest, kuidas emahülgeid poegade abil kinni püütakse. Muuseumis anti kõigile lastele süüa hapukapsasuppi ja seejärel läks toredate asjade meisterdamiseks.
“Olen kõik, mida lastele räägin, hästi läbi mõelnud. Jutt peab olema täpne ja nähtust jääma pilt silme ette. Poistele olen näiteks rääkinud, et nendest, keda koolis narritakse, kasvavad elus tugevamad ja läbilöövamad mehed. Need, kes on koolis olnud möllumehed, vajuvad elus vaikselt ära ja saavad tulevikus isegi kodus naiste käest nahutada. Näiteks Eesti esimese ümbermaailmapurjetaja Ahto Valteri isa oli väga rahul sellega, et tema nelja poega koolis narriti. Aga ta pani kõikidele poistele muistsete jumalate nimed, et nad neile elus toeks oleksid ja poegadest kanged mehed kasvaksid. Nimed näitavad rahva iseloomu ja orientatsiooni.”