Kuidas atesteerimisest suurem kasu tõuseks?

Linda Järve

Tartu Kesklinna Kooli õpetaja Merike Kriisa oma 3. klassiga – nii õpilaste kui õpetaja näost on näha, et nemad atesteerimist ei pelga.

Eesti Õpetajate Liidu (EÕL) esindajatekoda arutas 13. jaanuaril õpetajate atesteerimise kohta tehtud ettepanekuid. EÕL-i esimehe Mari-Epp Tähe sõnul tuleb liidu arvamus atesteerimise kontseptuaalsetest lähtekohtadest esitada haridusministeeriumile 15. veebruariks. Oma seisukohad esitavad ka Eesti Koolijuhtide Ühendus ja EHL.
EÕL-i palga ja atesteerimise töötoimkonna juht Jüri Vene tegi ülevaate EÕL-i küsimustikule laekunud vastustest. Enamik vastanuid oli seisukohal, et õpetaja palk peab sõltuma töötatud aastatest, kuid kas see peab tõusma iga viie, kolme või ühe aasta järel, selle kohta läksid arvamused lahku. Päris ühisele seisukohale ei jõudnud ka koosoleku käigus loodud töörühmad.
Jüri Vene loetles võimalikke õpetaja töö tulemuslikkuse näitajaid: pedagoogiline ja erialane pädevus, õpilaste motiveerimine, täiendusõppes omandatu rakendamine, loovus, mitmekesised töövõtted jms. Atesteerijateks peaksid kindlasti olema koolijuhid. Küsimustele vastanud leidsid veel, et vanemate õpilaste puhul tuleks arvesse võtta nende, nooremate puhul aga lapsevanemate seisukohta; oma sõna peaksid ütlema kolleegid, aineühendused, maakondlik järelevalve ja auditeerijana mõne samalaadse kooli vastava aine õpetaja. Palju küsitavusi tekitasid ka ametijärgud, eriti kõrgemad astmed. Vene sõnul tuleks õpetaja-metoodiku ametijärk anda ainult tõelistele “maa sooladele” nagu näiteks Tiia Loitme ja Lauri Leesi, kelle tööd väga laialdaselt tuntakse.
Atesteerimisega kaasnegu palgatõus
Jüri Vene saatesõnadega varustatult ja veendumusega, et atesteerimisega peab kaasnema palgatõus (muidu pole asjal mõtet) ja primaarne peab olema õpetaja sisuline töö koolis (õppeasutuses), mitte väljaspool seda, suundusid EÕL-i esindajatekoja liikmed töörühmadesse, kus arutelu kujunes palavaks.
Mõned näited arvamustest töörühmas, mida juhatas EÕL-i aseesimees, Keila valla haridusnõunik Lehte Jõemaa. Nii Luule Niinesalu (Audentese Erakool ja J. Käisi Selts) kui ka Harri Ellart (Raasiku Põhikooli õpetaja, Forseliuse Selts) olid kindlad, et palk peab sõltuma töötatud aastatest. Ellarti arvates peaks väiksema staazi puhul palgatõus olema kiirem – iga kahe aasta tagant, et noor õpetaja ei läheks koolist minema; pärast 10-aastast töötamist iga kolme aasta tagant kuni umbes 17-aastase staazini. Malle Solnson (Mustamäe Gümnaasiumi keemiaõpetaja) leiab aga, et esimesed 15 aastat tõusku palk iga aasta järel: olgu tõus või väike, peaasi, et see võimalus olemas on ja õpetajat stimuleerib. Selle ajaga on selge, kes jääb kooli, kes on saanud kõrgemad ametijärgud ja neile vastava töötasu, kes veel suudab koolis särada, kes aga enam mitte.
Palju oleneb laste võimekusest
Elva Gümnaasiumi õppealajuhataja Ester Muni arvates võiksid õpetajatöö tulemuslikkuse hindamisel arvesse tulla küll ka õpilaste osavõtt aineolümpiaadidest ning põhikoolide lõpueksamite ja riigieksamite tulemused, kuid kindlasti mitte ainult ühe aasta lõikes. Ei saa orienteeruda ainult tippude tulemustele, õpetaja võib väga head tööd teha ka keskmise võimekusega õpilastega. Luule Niinesalu: “Aga kuidas näiteks mõõta õpetaja töö tulemusi lasteaias? See on õrn teema – kas mõõta selle järgi, kui palju lapsi saab sisse Inglise kolledzisse?” Malle Solnson: “Kindlasti tuleb arvestada õpetaja oskust töötada nõrgematega.”
Üksmeelel oldi, et atesteerimisel lasub eriti suur vastutus kooli juhtkonnal. Harri Ellart tuletas meelde vana tõde, et igas koolis on hästi teada, missuguselt algklassiõpetajalt tulevad aastate vältel pidevalt tublimad, tugevamad ja kasvatatumad õpilased, kellega iga pedagoog tahab edasi töötada.
Märgatav oli, et tugeva hoolekoguga koolide õpetajad tahavad meelsamini, et lastevanemad atesteerimisel sõna sekka ütleksid. Aga on ka koole, kus nii lapsevanemate kui ka näiteks maakonna võimalikku ebaobjektiivsust lausa peljatakse. Malle Solnson rõhutas, et atesteerimisel on vaja kuulata ka õpilaste omavalitsuse arvamust ja miks mitte ka vilistlaste oma.
Üks ametijärk on puudu
Lehte Jõemaa töörühmas arvati, et puudu on ametijärk vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku vahel. Võib-olla nimetada seda edaspidi õpetajaks-eksperdiks, nagu pakkus Jüri Vene, või juhtivaks õpetajaks, nagu soovitati Mari-Epp Tähe juhitud töörühmas? Atesteerimisel ei tuleks pidada kohustuslikuks praktikantide või noorempedagoogide juhendamist, sest näiteks väikesesse maakooli sattub praktikante harva.
Ester Muni: “Enesetäiendust ei tohiks mõõta kindlalt etteantud tundide arvuga, sest õpetaja osalemine täienduskursustel sõltub tema võimalustest koolist ära käia ja kooli rahakotist, pealegi pole mõnest sisutühjast kursusest mõtet osa võtta.” Pakuti välja ka võimalus, et enesetäiendus ei tähendaks ainult tundide hulka, vaid mingit arvestuslikku tööd. Ei tohiks olla nii, et osa õpetajatele (näiteks TPÜ-s) korraldatavatest kursustest täienduskoolitusena tegelikult arvesse ei lähe, sest kust peaks õpetaja teadma, missugune korraldatud kursus väärtusetu on.
Üksmeelsed oldi selles, et atesteerimine peab tagama koolide sisulise töö paranemise, noorte õpetajate kutsekindluse, töötasu sidumise riigi keskmise palgaga. Selle töö eest, mida õpetaja teeb koolist väljaspool, ei tuleks tasuda kooli palgafondist. Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpetaja Krista Mägi rõhutas: “Iga õpetaja Eesti Vabariigis peab sõltumata elukohast olema oma kolleegidega võrdses seisus.”

Rahanappus liidab koole

ÜLO TIKK

1680. a asutatud Maarja kooli jääb püsiväärtusena meenutama skulptor Endel Taniloo käe all valminud mälestuskivi, püstitatud kooli 300. aastapäevaks.

Detsembris Tartus peetud haridusfoorumil kinnitas siseminister Tarmo Loodus, et 100–200 väikekooli sulgemine haldusreformi käigus on sama hästi kui otsustatud. Kui Eestisse jääb umbes 80 kohalikku omavalitsust, piisab sellestki, kui igas suuremas vallas on üks gümnaasium. Endisest koolijuhist siseminister arvas, et gümnaasiumiosas peab olema vähemalt 120–200 õpilast. Haridusminister Tõnis Lukas surus nõusoleku märgiks siseministril kätt ja kinnitas, et kuigi gümnaasiume jääb maal vähemaks, muutuvad need tugevamaks. Pealegi tähendab see kokkuhoidu.
Raha kokkuhoiule ehk otsesõnu rahanappusele viidates on vallad ja linnad asunud usinalt väikekoole sulgema ning gümnaasiume liitma.
Kaalul on rohkem kui elu
Kui Maarja Keskkooli huvijuht Merle Haossar pärast jõule Tabivere vallavolikogu istungile jõudis, leidis ta päevakorrast arutelu nende keskkooli taandamisest põhikooliks alates 1. septembrist 2001. Et volikogu liikmeid polnud sellest varem teavitatud, tõstsid Maarja piirkonna volinikud häält ja asja arutamine lükkus uude aastasse.
Uue aasta esimesel tööpäeval tõi mure kodukandi käekäigu pärast Maarja kooli aulasse täismaja. Kohal oli lapsevanemaid, õpetajaid ning vallajuhte, ka Jõgevamaalt valitud Riigikogu liige Villu Reiljan. 1957. aastast tollases V. Kingissepa nimelises Maarja-Magdaleena Mittetäielikus Keskkoolis lapsi õpetanud ning hiljem 31 aastat Järve ja Maarja keskkooli direktorina juhtinud Ülo Sepp ütles “Õpetajate Lehele”, et Maarjas on elatud üle kehvemaid ja paremaid päevi, varemgi on seisnud keskkooliosa kaotamise ohus, ent praegu valitseb lausa nutune olukord. “Majandite kadumisega jäid põllud sööti ja inimesed tööta, paljud on minnalaskmise meeleolus. Rasketes tingimustes töötanud kool on püüdnud elujõudu ülal hoida ja anda õpilastele teadmisi, mida nad on suutelised vastu võtma. Oma teada oleme sellega toime tulnud,” ütleb 1994. a tervise tõttu koolijuhi ameti maha pannud koolimees.
Kool on majanduslikus mõttes kosunud: kümme aastat tagasi valmis maakonna kõige esinduslikum koolistaadion, viis aastat tagasi kooli aula ja 1999. a üliuhke võimla. Kellele see kompleks nüüd jääb? “Kas on ikka otstarbekas lapsi bussiga Tabiveresse või Palamusele vedada?” Sepa arvates ei võida Maarjas keskkooli kaotamisega ka Tabivere, sest võimekamad lähevad pigem Tartusse. Poole kooliaasta pealt saab linnakoolidesse konkursivabalt sisse. “Pealegi õpib ka Tabiveres keskkooliosas täpselt linnakooli ühe klassi jagu lapsi nagu Maarjaski.,”
8. jaanuaril arutas Tabivere vallavolikogu taas koolivõrgu korrastamist ja leidis, et kahe keskkooli ülalpidamine käib vallale üle jõu. Seepärast otsustati 1. septembrist lõpetada Maarjas 10. klassi õpilaste vastuvõtt.
Tabivere vallavolikogu esimees Kalev Raudsepp ütles, et selline otsus langetati ennekõike lastevanematele vastu tulles ja just seepärast antakse Maarja Keskkoolis käivatele õpilastele võimalus oma kool lõpetada. “Aasta-aastalt muutub õpetajatöö komplitseeritumaks. Tundide vähenemisel ei suuda kool enam häid õpetajaid kinni hoida. Ajapikku tahame kooli üle tuua külaraamatukogu, anda majale kultuurimaja funktsioonid ning muuta kooli kohalikuks kultuurikoldeks.”
Raudsepa sõnul pole neil esialgu hirmu, et ka Tabiveres keskkool kaob, sest viimasel ajal on Tartu lähedus alevisse noori peresid meelitanud. “Lisaks üldharidusele pakume keskkoolis turismialaseid teadmisi, poisse õpetatakse mööblit restaureerima.” Volikogu esimees loodab, et Maarja koolist kokku hoitud rahaga saab Tabiveres kutse-eelset õpet veelgi turgutada.
Kundasse ühisgümnaasium
Rahanappus liidab uuest aastast Kundas venekeelse põhikooli ja eestikeelse keskkooli, mille tulemusena tekib kakskeelne ühisgümnaasium. Veel kümme aastat tagasi oleks linnavolikogu otsus toonud Eesti tsemendipealinna tänavatele lapsevanemate piketid, ent sedakorda hääletas enne jõule tehtud otsusele vastu vaid üks liige – eestikeelse kooli õpetaja Katrin Reimus.
Paari viimase aastaga muutus keskkoolist põhikooliks vene kool. Selle direktor Georgi Karamkov võttis ühinemisotsust kui paratamatust. 1920. aastatel kultuurimajaks ehitatud amortiseerunud koolihoone on kohati juba eluohtlik. “Vajalikku 10 miljonit krooni remondile pole linnal kusagilt võtta ja lapsi Rakveresse sõidutada, nagu praegu seal keskkoolis õppivaid noori, tundub samuti utoopiline. Vahepeal vaeti kooli kolimist pooleliolevasse tervise- ja spordikeskusesse, ent lootus selle väljaehitamiseks riigieelarvest lisa saada kadus koos säästueelarvega.”
Karamkovi sõnul leppisid ühisgümnaasiumiga ka lapsevanemad: “Ühisgümnaasiumi idee oli kirjutatud sisse Kunda linna 1997. aastal kinnitatud arengukavasse.” Juba mitu aastat panevad vanemad lapsi eestikeelsesse kooli. Mullu sügisel asus eesti keskkoolis õppima 13 vene põhikooli lõpetanut.
Kunda 1. Keskkooli direktori Tõnu Valdma sõnul tähendab 160 vene õpilase lisandumine seda, et ühisgümnaasiumis hakkab koolis käima umbkaudu 700 õpilast ja majas hakkab tunda andma ruumikitsikus. Seniseid ruumilahendusi tuleb muuta ja suvel mõned keeleklassid juurde ehitada.
Kunda Linnavolikogu esimehe Jaak Jalakase sõnul toetas ta koolide ühendamist, sest teab linna nappi eelarvet. “Kunda 1. Keskkooli kehalise kasvatuse õpetajana oleksin aga ühendamise vastu, sest võimla kasutamise graafik ei kannata praegugi ülekoormatuse tõttu mingit kriitikat,” ütleb Jalakas.
“Õpetajate Lehe” listis arvas Emmaste Põhikooli direktor Jaanus Betlem, et maagümnaasiumide liitmine pole regionaalpoliitika, vaid juhmivõitu regionaalmõrv. “Poliitika on midagi muud kui millegi hoogne likvideerimine, sulgemine ja hävitamine näilise kokkuhoiu sildi all,” arvab Betlem.

Maakonnalehtedest

“Pärnu Postimees”
Pärnumaa Are põhikooli algklasside 28 õpilast saavad tänu koolipiima toetusele peale tavaliste toidukordade kaks korda nädalas jogurtit. Are Põhikooli direktor Elve Tamvere rääkis, et vanemate klasside õpilased söövad algklassiõpilastega koos ja et nemad kadedaks ei läheks, antakse neile toiduraha arvelt samuti jogurtit. (16.01.)
“Sakala”
– Viljandis Reinu tee 31 töötavaid inimesi üllatas ühel hommikul tööle minnes lumest karu. Keegi ei osanud arvata, kust lumepostamendi otsa meisterdatud karupoeg aia sisse sai. Päeva jooksul selgus, et lumeskulptuuri oli teinud Kaitseliidu Sakala maleva Noorte Kotkaste pealik Urmas Naudre, kel pühapäeval selle maja autoremonditöökotta asja oli olnud. Mees tegi lumeskulptuuri meelega väljapaistvasse kohta, et jälgida möödakäijate reaktsioone. Oma õues Suure-Jaani lähedal on tal saanud talviti traditsiooniks oma kolmele lapsele midagi lumest meisterdada. (16. 01.)
– Integratsiooniprojekt tõi Vana-Võitu kümme Sillamäe Kutsekeskkooli sekretäri, et siin kahe kuu jooksul eesti keeles õppida ja töötada. Sillamäe kutsekooli direktor Inna Nazarova on õpilasvahetusega väga rahul. “Sekretäritööks on vaja eesti keelt hästi osata, aga Sillamäe venekeelses keskkonnas ei saa küllalt praktikat,” ütles ta. Sillamäe kooli projektijuhi Zinaida Ponomarjova sõnul oli tung Vana-Võitu tulnud gruppi suur, sest õpilased peavad keele omandamist väga vajalikuks. Õpilasvahetus on osa projektist “Toetus riiklikule integratsioonile”, mida rahastavad Norra, Soome, Rootsi, Suurbritannia ja Taani riik ning ÜRO arenguprogramm. (16.01.)
“Vooremaa”
Kuigi Laiuse lasteaia seitse töötajat ja veerandsada kasvandikku on saanud uute ruumide mõnusid nautida juba novembri algusest, peeti soolaleivapidu alles möödunud reedel – lootuses, et pärast aastavahetuse saginat saab kohale tulla ka haridusminister. Kes lõpuks ikkagi tulla ei saanud. Vald ostis lasteaia tarvis 100 000 krooni eest Laiuse Põllumajanduse Osaühingule kuulunud maja, mis ülemöödunud sajandil kõrtsiks ehitatud ning aastatel 1914–1976 Laiuse koolimaja oli. Vabariigi valitsus eraldas maja renoveerimiseks 1,494 miljonit krooni omandireformi reservfondist. Ehitustööd tegi AS Jõgeva Ehitus. Lindilõikamistseremoonial õuevärava ees lugesid lasteaialapsed ette endise kasvatajatädi Jane Jaago abiga tehtud luuletuse, milles olid read: “Tere, tere, armas maja!/ Sind meil oli väga vaja!” (16.01.)
“Võrumaa Teataja”
– Sellest aastast ei saa Võru linna huvikoolides käivad maalapsed enam omavalitsusliidu makstavat sõidusoodustust poole piletihinna ulatuses. Eelmise aastaga lõppes asjakohane leping liidu ja Võru Autobaasi vahel ning nüüd tuleb omavalitsusliidu juhatusel otsustada, kuidas laste linnasõitu reguleerida.
Omavalitsusliidu rahandus- ja majanduskomisjon jõudis oma istungil otsusele, et iga vald peab ise leidma võimaluse maksta sõidusoodustust lastele, kes käivad linnas huviharidust omandamas. Segadust tekitab asjaolu, et lastele poole hinnaga sõitu võimaldavatele kaartidele on kehtivuse lõpptähtajaks märgitud käesoleva aasta 31. mai, kuigi leping teenuse osutamiseks sõlmiti vaid eelmise aasta lõpuni. (16.01)
– Võru Maavalitsus ja Soome Kesk-Põhjamaa Liit jätkavad koostööd Võrumaa kutsehariduse ümberkorraldamisel; viimati arutati personali ümberõppe kava ning teisi muudatusi kutsehariduses. (16.01.)

Päevalehtedest

Tudengid avaldasid meelt
Tudengite eestvõttel kogunes esmaspäeval Tartu raekoja platsile ligi 3000 inimest, kes nõudsid rongiliikluse säilitamist ja odavaid bussipileteid. Miitingul valvasid korda Tartu politseiprefektuuri kõrgendatud jõud ning politsei oli valmis astuma meeleavaldajate vastu eriüksuste ja soomustransportööridega.
Edelaraudtee otsustab sel nädalal, kas tõsta rongipileti hinda kuni viiendiku võrra. Praegu maksab Tallinna–Tartu rongipilet kiirrongiga 81 krooni ning tavalise rongiga 70 krooni. Õpilaste soodustus on 10%. Madala piletihina tõttu on rongid sageli puupüsti täis. Teede- ja sideminister Toivo Jürgensoni sõnul ootab ministeerium Edelaraudteelt jaanuari lõpuks ettepanekuid rongiliikluse edasiseks korraldamiseks, kuid seda eelarves ette nähtud dotatsioonisumma piires. Edelaraudtee uue tegevjuhi Henn Ruubeni sõnul tahab Edelaraudtee enamikul liinidel edasi sõita.
Eestisse jõuab uus ülikallis muusikaleksikon
Möödunud nädalal Inglismaal müüki jõudnud ülmahuka muusikaleksikoni “The New Grove Dictionary of Music and Musicians” uuest redaktsioonist, mis maksab ligi 75 000 krooni, jõuab kolm eksemplari ka Eestisse – TÜ raamatukogu, EMA raamatukogu ja Rahvusraamatukogu on selle endale ostnud. Inglismaal on teos tekitanud elavat vastukaja – seda on nimetatud liiga akadeemiliseks ja seal esindatud hoiakuid peetud kõrkideks, mis praegusel interneti-liberalismi ajastul võib saada saatuslikuks
Eesti aserid nõuavad kooliatlase parandamist
Uue kooliatlase märgistuse vale tõlgendamine tõi haridusminister Tõnis Lukasele protestikirja kaardil Mägi-Karabahhi autonoomsest kujutamisest vapustatud Eesti aseri kogukonnalt. Nad väidavad saadetises, et karabahhide eraldamine Aserbaidzaanist on Aserbaidzaani Vabariigi piiride suvaline muutmine. Ka Küprose Helsingi saatkond on lubanud pöörduda Eesti valitsuse poole palvega vead parandada. Atlases on Küprose põhjaosa märgitud eraldi, kuulub aga tegelikult Küprose Vabariiki, hoolimata 1974. a alanud Türgi okupatsioonist.
Lukase sõnul saadetakse koolidesse juhendid, kuidas vaidlusalustest territooriumidest rääkides asjad üle seletada
Usk keelas kirikus etenduse
Tallinna ladina kvartali juhid keelasid pärast paarikuist mõtlemist religioossetel kaalutlustel Von Krahli teatril etendada Katariina kirikus keskaegsetel müütidel põhinevat näitemängu. Lavastaja Peeter Jalakas, kes tahtis juba eelmise aasta septembris tuua kirikus vaatajate ette Mati Undi kokku kirjutatud etenduse “Graal”, sai eitava vastuse. Linna omandis olevas Katariina kirikus asub Tallinna üks suuremaid saale. Et loataotlusele vastuse saamine kulges visalt, tuli korduvalt muuta esietenduse tähtaegu. Ladina kvartalit haldava Hereditase fondi äraütlemise tõttu on tume kogu lavastuse tulevik.
Toomas Savi tahab puudujad korrale kutsuda
Riigikogu esimees Toomas Savi kutsub lähiajal kokku Riigikogu vanematekogu, et arutada, mida võtta ette riigikogulastega, kes töö ajal puhkamas käivad. Savi loodab, et ajakirjandus sunnib Riigikogu sõnastama mingisuguse arusaama Riigikogu liikme töökohustest. Seni on Riigikogu võtnud korduvalt arutlusele enesepiiranguid, kuid jätnud need siis märkamatult ellu viimata.
Kalalaeva uppumine võis olla kindlustuspettus
Kindlustusamet ja veeteede amet on valmis saatma tuukrid Eesti territoriaalvete piiril novembris uppunud kalalaeva Katrin vrakile, et teada saada tõde laevahukust, mille kohal ripub kindlustuspettuse kahtlus. Sel nädalal valmiv juurdluskokkuvõte seab kahtluse alla versiooni, mille järgi uputas laeva kokkupõrge tundmatu esemega. Vrakile sukeldumine aitaks ehk vastata juurdlusel tekkinud küsimustele. Näiteks, miks valis Katrini kapten tormise ilmaga kursi territoriaalvete piirile, kus vesi on 60 m sügav, ja kuidas olid kõik neli laevahukust pääsenut riietatud uutesse termoskostüümidesse ja päästekostüümidesse, kuigi sellisel kalalaeval pole nende olemasolu kohustuslik.
Piiril piinelnud hobune Venemaale tagasi
Kuu aega puudulike paberite tõttu Luhamaa piiripunktis järelhaagises vaevelnud hobune sõidab Venemaale tagasi, sest veterinaar- ja toiduamet keeldus looma Eestisse lubamast. Kui hobune on kuu aega Venemaal karantiinis ning sealne veterinaararst talle vajalikud paberid annab, pääseb hobune Galop veebruaris Eestisse.
Eesti Loomakaitse Seltsi esinaise Helgi Saare sõnul pühkis Eesti riik selle otsusega käed puhtaks ja jättis looma saatuse hooleks.

Nädalakommentaar

Raivo Juurak

Viimasel ajal on “Õpetajate Lehe” listis olnud korduvaid etteheiteid, et haridusministeerium ei selgita avalikkusele oma tegevust ja selle põhimõtteid. Mulle tundub see süüdistus mõnevõrra ülekohtune, sest nii listis kui ka meie lehes on selgitusi jaganud paljud ministeeriumi töötajad, kaasa arvatud minister ise. Aga nähtavasti sellest ei piisa, “Õpetajate Lehte” ja selle listi ju paljud ei loe ja suurtes päevalehtedes on hariduspoliitikast tõesti vähe juttu. Viimasel ajal on seoses ministeeriumi Tartusse kolimisega lehtedes haridusest küll rohkem kirjutatud, kuid seegi on pigem kolimis- kui haridusjutt.
Listi liikmeid võib siiski süüdistada erapoolikuses, pahas tujus, liiga suurtes ambitsioonides, seepärast oleks vaja ka erapooletu vaatleja arvamust. Sellised vaatlejad on meil õnneks olemas. Nimelt esitas möödunud aasta lõpul oma hinnangu Eesti haridussüsteemi kohta OECD haridusekspertide grupp, kuhu kuulusid Hollandi, Taani, Suurbritannia, USA ning ka Rumeenia ja Ungari esindajad.
Eksperdid märkisid, et haridusreformid on viidud Eestis läbi kiiresti ja heal professionaalsel tasemel, kuid rahvale pole haridusuuenduste olemust piisavalt selgitatud ja kogu reformimine on olnud liiga kitsa ringi inimeste kätes.
Jah, aga ka välisekspertidega ei tahaks päris nõus olla, sest haridusuuenduses on löönud juba pikka aega kaasa Haridusfoorum, Eesti Õpetajate Liit, mitmed haridus- ja kultuuriseltsid. See seltskond pole ju kuidagi kitsas ring. Kuid asi on vist selles, et õpetajate meelest on need ringid suured, kogu rahvaga võrreldes aga väiksed.
OECD ekspertidel on siiski õigus: päris paljud, isegi lubamatult paljud ei tea, mida ja kuidas on Eesti haridussüsteemis ümber korraldatud ja mis on ministeeriumi kõige tähtsamad teemad. Tihti ei teata isegi põhiliste märksõnade, nagu paradigma ja lapsekesksus, täpsemat tähendust. Need on jäänud sõnakõlksudeks.
Kui paljud näiteks teavad, mis on haridusparadigma? Olen seda pisteliselt küsinud ja saanud ikka põiklevaid vastuseid. Kui paljud õpetajad, lapsevanemad ja õpilased suudavad eristada üht haridusparadigmat teisest? Mil määral meie õpetajad ja lapsevanemad teavad, missugune haridusparadigma domineerib Põhjamaades, Saksamaal, Ameerikas, Jaapanis?
Veel suurematesse raskustesse satume konkreetsemate küsimuste puhul. Mida tähendab uus paradigma meie lasteaiale ja algkoolile? Mis peaks seal nüüd olema teisiti? (Enamik asju läheb ju vanaviisi edasi.) Mida peaks tähendama uus paradigma põhikoolile, gümnaasiumile ja ülikoolile? Oleme näiteks kuulnud, et üldhariduskooli õppekava on ainekeskne ja seega halb. Aga missugune oleks siis hea õppekava, mis ei ole ainekeskne? Siin jääb suurem osa inimesi, sealhulgas ka muist õppekava koostajaid, vastuse võlgu.
Võib muidugi öelda, et haridusreform on juba tehtud ja mis siin enam tagantjärele aietada, küll elu õpetab uue paradigma inimestele ise selgeks. Kindlasti õpetabki, aga kui palju peaga vastu seina jooksmist, aega ja energiat see võib nõuda?
Nüüd oluline küsimus: kellele oleks haridusreformi olemust ja ministeeriumi tegevust selgitada? Loomulikult võimalikult laiale üldsusele, kuid arvan, et eelkõige koolide direktoritele. Mitte sellepärast, et nemad teaksid haridusreformist kõige vähem. Vastupidi! Enamik neist on selle endale ise selgeks teinud (näiteks välisprojektides osaledes). Aga direktoritel on vähe abimaterjale, mille toel neid asju ka oma õpetajatele ja lapsevanematele selgitada. Pole sobivat teksti, mida pista pihku klassijuhatajale, hoolekogu esimehele, vallavanemale, õpilasomavalitsuse liikmetele, pole teksti, mille põhjal nende kõigiga mõttevahetusi korraldada. Eesti haridusreformi vedurid vajavad abi.
Mõnevõrra paradoksaalne, aga mõned välisriigid on hakanud meile meie probleeme juba selgitama. Näiteks Eigil Kjærgaard’ brošüür ”Demokraatiale viis korda elagu!” teeb erinevad haridusparadigmad meile üsna piltlikult selgeks. Kuid isegi hea välismaa värk jääb välismaa värgiks ja oleks aeg selliseid brošüüre ise koostama hakata, oma näidetele, kogemustele ja üldistustele tugineda.
Mul on tunne, et lihtsas ja ladusas keeles kirjutatud selgitusi Eesti haridusreformi kohta vajavad ka avalik-õiguslikud ülikoolid. Võib-olla nemad veel kõige rohkemgi, sest meie üldhariduskool on tänaseni ülikoolikeskne, seda aga peetakse nüüd valeks paradigmaks.

Palgakokkuleppe kommentaariks

SVEN RONDIK, EHL-i juhatuse esimees

5. jaanuaril sõlmisid Vabariigi Valitsuse, Omavalitsusliitude Koostöökogu ja Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) delegatsioonid kokkuleppe õpetajate palga alammäära ja tööalaste tagatiste kohta 2001. a. Sellele eelnenud kohtumistel tehtud ettepanekutele pikendada õpetajate nädala tunnikoormust ja üldtööaega ning vähendada klassijuhataja töötasu oli EHL-i delegatsioon otsustavalt vastu ja kokkuleppesse neid ei võetud.
EHL esitas oma ettepanekud, mis olid eelnevalt läbi arutatud EHL-i maakonna- ja linnaliitudes. Teise õppepoolaasta alguses ei saa palgakorralduses toimuda kardinaalseid muudatusi. Seega lähtuti kokkuleppe koostamisel Vabariigi Valitsuse 15.02.2000 määrusest “Põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutuse pedagoogide töötasustamine”. Kokkuleppega määrati pedagoogide kvalifikatsiooninõuetele vastava kõrgharidusega põhikooli õpetajatele palga alammäärad vastavalt atesteerimisel omistatavatele ametijärkudele alates 1. jaanuarist 2001.
Nüüd on tegemist palga alammääradega, millest vähem kohtadel maksta ei tohi. Valdades ja linnades on nende volikogude kinnitatavates munitsipaalkoolide pedagoogide töö tasustamise alustes võimalik õpetajate palgamäärasid suurendada. Muidugi sõltub see raha olemasolust. Samuti arusaamadest ning tahtest õpetajale suuremat palka maksta.
Varasem olukord, kus õpetajate palgad tulid riigieelarve vahendusel ja omavalitsused jäid töötasustamise põhimõttelistest küsimustest kõrvale, ei eeldanud kohtadel nende probleemidega tõsisemat tegelemist. Seni avaldatud arvamused õpetajate palgaraha üleandmiseks omavalitsustele on olnud enamuses eitavad või kahtlevad. Ka EHL pidas vajalikuks viia enne läbi haldusreform, et kohtadel tehtud otsustused peaksid ka tulevikku silmas ja kindlustaksid hariduse arengut. Riigikogus otsustati aga riigieelarve seadusega anda palgaraha üle juba 2001. a ja nüüd on vaja teha kõik selleks, et kohtadel ei tekiks probleeme õpetajate töö tasustamisel.
Töötasustamisaluste väljatöötamist raskendab asjaolu, et paljudes valdades ei ole haridusnõunikku. Siin on otstarbekas sõlmida kollektiivlepingud EHL-i haridusasutuste ametiühinguorganisatsioonide ja omavalitsuste vahel. Lepingute sõlmimisel tuleks lisaks üleriigilise kokkuleppe preambulas toodud seadusandlikele aktidele jm dokumentidele lähtuda ka valitsuse ja TALO vahel 11. detsembril sõlmitud kokkuleppest palgakorralduse reformi kohta 2001. a, mis lõi eeldused õpetajate palgakokkuleppe sõlmimiseks, ning TALO ja Eesti Linnade Liidu büroo vahelisest koostöökokkuleppest, mis sõlmiti 2.06.1999. Kollektiivlepingu sõlmimisel tuleb lähtuda ka lähipäevil ilmuvast valitsuse määrusest õpetajate töö tasustamise kohta.
Üleriigilise kokkuleppe sõlminud osapooled pidasid vajalikuks, et klassijuhataja tasu määrad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Klassijuhatajatöö eest makstakse õpetajale lisatasu tema ametikoha palgamäärale vastavast kuupalgamäärast vähemalt:
– internaadiga hälvikute erikoolis ja sanatoorses koolis ning kaugõppevormiga või õhtuse õppevormiga klassis nooremõpetajale 215 krooni, õpetajale 230, vanemõpetajale 260, õpetajale-metoodikule 315 krooni;
– põhikoolis ja gümnaasiumis põhikooli astme klassis nooremõpetajale 645 krooni, õpetajale 690, vanemõpetajale 785, õpetajale-metoodikule 950 krooni;
– gümnaasiumiastme klassis nooremõpetajale 215 krooni, õpetajale 230, vanemõpetajale 260, õpetajale-metoodikule 315 krooni.
Määruses on teisigi tingimusi, millest tuleb õpetajate töötasustamise aluste kinnitamisel lähtuda.
Keerulisem on olukord koolides, kus ametiühinguorganisatsioone ei ole. Sel puhul jääb kollektiivlepingu sõlmimise võimalus ära ja omavalitsusorganid otsustavad ise, kuidas toimida.
Loomulikult on kokkulepete sõlmimisel kohtadel vaja arvestada ka haridusasutuste arvu. Nii ei ole mõeldav, et näiteks Tallinnas sõlmiks iga kool lepingu linnavalitsusega eraldi – siin saab seda kõigi koolide nimel teha Tallinna Haridustöötajate Ametiühingute Liit. Tallinnas on munitsipaalharidusasutuste jaoks töötasustamise aluste kinnitamiseks eeltööd juba tehtud. Maakondades võiks enne koolide ja omavalitsuste (valdade) vaheliste kokkulepete sõlmimist sõlmida vastava kokkulepe EHL-i maakonnaliidu ja kohalike omavalitsuste liitude vahel, milles lepitaks kokku üldised põhimõtted.
Üleriigilises kokkuleppes otsustati alustada 2002. aasta palgaläbirääkimisi märtsis. EHL peab vajalikuks käsitleda lisaks koolide õpetajatele ka haridusasutuste teiste töötajate palga tõstmist, s.h koolieelsete lasteasutuste õpetajad, logopeedid, huvijuhid jt töötajad, kes on omavalitsuste palgal. Muidugi vajab nende töö tasustamise küsimuste lahendamine riigieelarvest täiendavaid vahendeid.
Õpetajate palgaraha on nüüd siis omavalitsuste käes. Haridusministeerium kinnitab, et koos maavanemate käes oleva fondi kasutamisega ei peaks omavalitsustel olema probleeme õpetajatele vähemalt palga alammäärade tagamisega. Elame – näeme!

Haridusminister toetab Saagu Valgus Fondi

SIIRI SISASK, Saagu Valgus Fond

Haridusminister Tõnis Lukas pöördus Saagu Valgus Fondi poole sooviga toetada koolide valgustamist.
Nagu kõik teavad, tõusis 2001. aastal ministrite palk. Haridusminister Tõnis Lukas annetab suure osa palgalisast Eesti koolide valgustuse parandamiseks.
Sellekohane leping haridusministri ja MTÜ Saagu Valgus Fondi vahel sõlmiti esmaspäeval 15. jaanuaril heategevusüritusel Keila-Joa Sanatoorses Internaatkoolis.
Leping sisaldab ministri soovi annetada iga kuu 2001. aasta jooksul talle palgalisana määratud maksuvaba esinduskulu Saagu Valgus Fondile.

Sõlmiti koostööleping Tallinna Tehnikaülikooli ja Balti Laevaremonditehase AS vahel

HEDVI VALGEMÄE, TTÜ avalike suhete osakond

Tallinna Tehnikaülikool ja Balti Laevaremonditehas sõlmisid koostöölepingu, mis paneb aluse koostööle laevatehase ja ülikooli õppetöö ning teadus- ja arendustöö valdkonnas, aidates kaasa tulevaste inseneride ettevalmistamisele.
Koostöölepingule Balti Laevaremonditehases kirjutasid alla TTÜ rektor Andres Keevallik ja Balti Laevaremonditehase AS juhatuse esimees Fjodor Berman.
Balti Laevaremonditehase AS tagab koostöölepinguga endale kõrgharidusega spetsialistide ettevalmistamise, samuti laienevad täienduskoolituse ning ümberõppe võimalused.
Leping garanteerib TTÜ alus- ja rakendusuuringute, samuti teadustulemuste evitamise Balti Laevaremonditehases. Viimane omakorda edastab TTÜ-le teda huvitavaid bakalaureuse-, magistri- või doktoritöö teemasid, kindlustades omapoolse kaasjuhendamise ja andmebaasi. Balti Laevaremonditehasest saavad tehnikaülikooli tudengid edaspidi abi ka praktika, samuti õppejõudude ja teadurite stazeerimise korraldamisel. Mullu oli laevaremonditehases praktikal 12 TTÜ lõpukursuse tudengit, kellest 7 jätkavad tehases tööd noore spetsialistina. Samalaadne koostöö jätkub ka tänavu.
Lepingupooled näevad teadus- ja arendustegevuses võimalust koostööks eelkõige laevaehituse ja -remondi, metallkonstruktsioonide valmistamise, materjaliuuringute, tootmise automatiseerimise, infotehnoloogia ning keskkonnakaitse alal. Vähemalt kaks korda aastas on kavas korraldada ühisnõupidamisi koostöötulemuste arutamiseks ja perspektiivide seadmiseks.

Haridusministeeriumis

– 9. jaanuaril kohtus haridusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna juhataja Rein Vaikmäe Riigikogu maaelu komisjoni liikmetega. Arutati põllumajandusliku kõrghariduse probleemi, selle tulevikusuundi ning Eesti Põllumajandusülikooli võimalikku integratsiooni Tartu Ülikooliga.
– 11. jaanuaril toimus Rahvuslik-Demokraatlik Jõudude Koostöökoja ja koolituskeskuse Pro Patria ümarlaud teemal “Noorte isamaaline kasvatus”. Lisaks kaitse- ja siseministritele esines ettekandega ka haridusminister Tõnis Lukas teemal “Isamaaline kasvatus – mitte erand, vaid reegel”. Abilinnapea Liisa Pakosta tutvustas Tallinna koolides korraldatud küsitlust saamaks teada, mida noored ise tahavad. Selgelt eristus noorte soov omada rohkem sportimisvõimalusi, lisaainete osas toodi esile riigikaitseõpetus.
– 11. ja 12. jaanuaril korraldas ministeeriumi teaduse- ja kõrghariduse osakond Jänedal infopäevad avalik-õiguslike ülikoolide dekaanidele. Peamiste küsimustena olid arutusel uuele õppekorraldusele üleminek lähtuvalt Bologna deklaratsioonist, kraadinõuete ühtlustamine ülikoolides ja rakenduskõrgharidusega seonduv. Arutati ka ülikooliseaduse muutmise eelnõu, riiklikku koolitustellimust, vajadust IT-spetsialistide järele ja teaduse finantseerimist. Diskuteeriti teadus- ja arendustegevuse strateegia üle.
– 12. jaanuaril toimus Tartu kõrgharidusruumi korrastamise komisjoni koosolek. Komisjon tegi Tartu Ülikooli ja Eesti Põllumajandusülikooli esindajatele ettepaneku moodustada ühine töörühm, et kirjeldada EPMÜ mõnede erialade võimalikku integreerumist TÜ-ga. Töörühm peab integreerumisprotsessi kirjelduse ning ajagraafiku esitama komisjonile 31. märtsiks. Seejärel valib komisjon kõigist senistest kõrgharidusruumi korrastamise mudelitest otstarbekaima.
– 17. jaanuaril peeti HM-is hariduskorralduse nõukoja töökoosolek, kus kommenteeriti Vabariigi Valitsuse määrust “Seaduses “2001. a riigieelarve” valla- ja linnaeelarvetele toetusfondi hariduskuludeks määratud vahendite jaotamise kord” (A. Kommer, T. Tamberg) ja kuulati ettekandeid “ Rahvastikuregister ja koolikohustuslike õpilaste arvestamine” (P. Küüts siseministeeriumist), “Kampaaniast koolidele “Lõhkekehade ohust elanikkonnale””(A. Liivrand), Hando Runnel rääkis raamatuaasta teemadel. Valiti ka uus juhatus.
– 18. jaanuaril esines haridusminister Tõnis Lukas ettekandega Eesti Tööstuse- ja Tööandjate Keskliidu juhatuse korralisel koosolekul, kus arutati kutsehariduse arengusuundi.
– 19. jaanuaril avas Tõnis Lukas Tartus Euroopa Liidu kõrgharidusprogrammi TEMPUS Eestis 1992–2000 lõpukonverentsi TÜ ajaloomuuseumis.
– 19. jaanuariks kutsus üldhariduse osakond kokku üldhariduslike riigikoolide direktorite nõupidamise. Arutusele tulevad “Avaliku teabe seaduse” ja teiste õigusaktide rakendamine, koolide majandamine ja eelarve säästlik kasutamine 2001. a, riigivaraga toimimine ja tuleohutuse tagamine ning HM-i uus struktuur.
– 20. jaanuaril toimub Väike-Õismäe Keskkoolis projekti “Avatud õppekava” konverents. Selle eesmärk on projekti tulemusi levitades suunata kooliõppekavade koostamist ja arendamist ning haridusasutuste ja pedagoogide metoodilist teenindamist. Konverentsil võetakse tehtu kokku ettekannete ja näitusega.
– Haridusministeerium jagas maakondade haridusosakondadele välja 1000 eksemplari uut keeleajakirja “Oma Keel”. Lähiajal peaks ajakirjad osakondadest ka koolidesse jõudma.
Nagu möödunudki aastal tellis ministeerium ka selleks aastaks koolidele ajakirjad “Akadeemia”, “Vikerkaar”, “Hea Laps” ja “Täheke”. Keskkonnaministeerium tellis põhikoolidele ja gümnaasiumidele ajakirja “Eesti Loodus”.
Seadused-määrused
– Haridusminister kehtestas oma määrusega 2001/2002. õppeaasta koolivaheajad:
1) sügisvaheaeg 27.10.–4.11.2001;
2) jõuluvaheaeg 22.12.2001–6.01.2002;
3) kevadvaheaeg 16.03.–24.03.2002;
4) suvevaheaeg 3.06.–31.08.2002.
– Ministeeriumi üldhariduse osakonnas on valminud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Valmimas on järgmised määruste eelnõud:
    – Õppevahendite miinimumloetelu;
    – Kooli õppe- ja kasvatusalaste kohustuslike dokumentide loetelu ja vormid, samuti nende täitmise kord;
    – Riigikooli nõukogu töökorralduse alused;
    – HM-i 22.03.1999 määruse nr 18 “Põhikooli ja gümnaasiumi õpilaste tunnustamise korra kinnitamine” muutmine;
    – Koolieelse lasteasutuse õppe- ja kasvatustegevusalaste kohustuslike dokumentide loetelu ja nende täitmise kord;
    – Põhikooli ja gümnaasiumi õhtuses ja kaugõppevormis õppimise ning põhikooli ja gümnaasiumi eksternina lõpetamise tingimused ja kord.
– Lähiajal saadetakse kooskõlastusringile Vabariigi Valitsuse määruse “Laste liikluskasvatuse läbiviimise kord” eelnõu.

EÕL-i pöördumine
EV Haridusministeeriumi ja
TÜ õppekava arendustalituse poole

EÕL-i esindajatekoda

Arvamus

Oht, et rongiliiklus muutub harvemaks ja piletihind tõuseb, pani tudengid Tartus meelt avaldama. Kas ka Tapal ollakse mures?

Tapa Gümnaasiumi direktor Elmu Koppelmann:

“Meie kooli 720 õpilasest käib rongiga koolis 30 last. Muidugi ei tohiks rongiliiklust mitte mingil juhul ära kaotada. See on ka põhimõtte küsimus. Kardinaalsete otsuste tegemisel tuleb rahva arvamust kuulata. Ja rahvas on seda meelt, et raudtee peab jääma. Võib-olla pole see päris rentaabel, aga kõiki asju siin maailmas ei saa ju rahas lugeda.”

Kirjakast

ELO LINDSALU

Karikatuur

Mõte

“”Rahvas” on üks levinumaid eufemisme poliitilises sõnapruugis. Nii nagu eesti traditsioonis peeti karu õige nime mainimist ohtlikuks, asendades selle “mesikäpa” või “metsaotiga”, asendatakse “mina” või “meie partei” sõnaga “rahvas”. /- - -/ Reeglina kaotab termin “rahvas” sõnas ja paberil igasuguse informatiivsuse. Kui keegi teatab, et rahvas toetab või rahvas ei toeta, siis tegelikult ei teata ta midagi.”

Kunstiakadeemia professor David Vseviov
(Kes on rahvas?, PM, 13.01.)

Kuni kassi pole, on pealinna hiirtel pidu

ÜLO TIKK

Paldiski Vene Gümnaasiumi lõpetanutel pole põhjust oma lõputunnistuse kehtivuse pärast muretseda. Nemad õpivad gümnaasiumis nii kunsti kui ka muusikat.

Haridusministeeriumi järelevalvetalituse kontrollreidil Tallinna vene õppekeelega koolidesse avastati kurioosseid puudusi. Tuli välja, et koolides pole aastaid arvestatud Eestis kehtiva riikliku õppekavaga vene koolidele, mistõttu on jäetud õpetamata mitmeid kohustuslikke õppeaineid. Muusikaõpetus lõpetatakse 6. ja kunstiõpetus 7. klassis. Nendes klassides saadud hinded kantakse nii põhikooli kui ka gümnaasiumi lõputunnistusele.
Järelevalvetalituse peainspektorid Ellen Siimaste ja Natalja Lapikova tuvastasid, et näiteks matemaatika süvaõppega Tallinna Tõnismäe Reaalkoolis on seoses matemaatikatundide lisamisega õpetatud vähem loodusõpetust, kehalist kasvatust, kunsti- ja tööõpetust, eriti aga muusikat.
“Matemaatikas on õpetajaid tasustatud laupäeviti toimuva õpilaste olümpiaadideks ettevalmistamise eest. Tegelikult on see ringitöö ja neid tunde ei tohiks riigieelarvest kinni maksta,” ütleb Lapikova.
Inspektorite sõnul peavad Tallinna Kesklinna linnaosa koolid end eliitkoolideks. Edukalt esinetakse vabariiklikel (ka rahvusvahelistel) aineolümpiaadidel, kooli lõpetanutest pääseb enamik kõrgkoolidesse. Näiteks Tõnismäe Reaalkooli 84 mullukevadisest lõpetanust jätkas kõrgkoolides õpinguid 83, Eesti ülikoolides 38 ja väljaspool Eestit 19. Kuna peatähelepanu on koolis keskendunud õpitulemustele, on muud olulised koolitöö lõigud jäänud tähelepanuta, uuele riiklikule õppekavale ülemineku ja arengukava väljatöötamisega pole veel algustki tehtud. Paberil on vaid üldsõnaline visioon kooli missioonist ja integreerumisest Eesti ühiskonda. Kavandatud eesti keele oskuse taseme tõstmine pole loodetud tulemusi andnud – nõutav kesktase puudub täpselt pooltel kooli 84 õpetajast.
Kontrollreid pole tellimustöö
Järelevalveinspektorid palusid ajalehe vahendusel lükata ümber linnas levivad kuulujutud, nagu oleks Tallinna Tõnismäe Reaalkooli ja Karjamaa Gümnaasiumi järelevalvekontroll poliitiline tellimustöö, et kahjustada vene õppekeelega koolide mainet ja anda põhjus nende sulgemiseks.
“Me poleks ehk niipea ministeeriumi naabruses asuvasse Tõnismäe Reaalkooli jõudnud, kui ühest erakõrgkoolist poleks meile seisukohavõtmiseks saadetud lubamatult vigaselt vormistatud lõputunnistus,” ütleb Lapikova. 1995. aastal gümnaasiumi lõpetanud V. Valuiski lõputunnistuse koopiaga tutvudes selgus, et sellel puudub direktori allkiri. Muukeelse kooli lõpetaja pidi lõpueksamid sooritama kuues aines, kuid Valuiski tegi neid viis, kusjuures matemaatikas kaks – eraldi algebra ja geomeetria. Ometi on vene kooli õppeplaanis matemaatika üks õppeaine juba 1985/86. õppeaastast alates. Lõputunnistuse koopial olid ka hinded muusika ja kunstiõpetuse kohta. Õpilasraamatuid kontrollinud inspektorid leidsid, et põhikooli lõpuklassis ega gümnaasiumis neid ained ei õpetatud.
“Õpilasraamatuid, klassipäevikuid ja muid dokumente võrreldes hakkas probleemidepundar hargnema,” ütleb Lapikova ja lisab, et laulmise ja joonistamise õpetamise lõpetamine on kahjuks siiani vene koolidele omane. Sama riikliku õppekava eiramise avastas peainspektor ka Karjamaa Gümnaasiumis. Sealgi jõudsid lõputunnistustele 6. ja 7. klassis saadud hinded. “Vene koolides ei õpetata tihtipeale mitte muusikat ega kunstiõpetust, vaid laulmist ja joonistamist nagu nõukogude ajal. Joonistamise lõppedes hakatakse 8. klassist õpetama joonestamist. Ja kogu lugu,” kinnitab Lapikova.
Tavaliselt kasutatakse vene koolides kõrvuti Eestis välja antud õpikutega ikka veel nõukogudeaegseid Venemaal trükituid. Põhjus on lihtne – vene koolide õpetajate aineõpetamise metoodika baseerub just vanadel õpikutel.
Kaos Karjamaal
Peainspektor Lapikova sõnul on kunagisest kuulsast matemaatika süvaõppega Tallinna 15. Keskkoolist, mille lõpetanud pääsesid kergesti Moskva ja Leningradi mainekatesse kõrgkoolidesse, jäänud praeguseks vaid mälestus. “Ma pole ammu näinud nii räpast ja lagunenud koolihoonet kui Karjamaa Gümnaasiumil. Kaks klassitäit ehk 52 õpilast ei täida pidevalt koolikohustust. Ometi on selle probleemi lahendamiseks kooli palgale võetud sotsiaaltöötaja. Ilmselt pole abi saadud ka Põhja-Tallinna linnaosa valitsusest. Kooli juhtimises valitseb täielik kaos. Mõlemal direktori asetäitjal puudub õppealajuhatajale vajalik juhtimiskoolitus ning elementaarne ettekujutus õppetöö korraldamisest ja oma ülesannetest. Tagatipuks pole 18 aastat kooli juhtinud direktoril pedagoogilist kõrgharidust. Nii tuleb selles koolis vahetada välja kogu juhtkond.”
Ministeeriumi peainspektorite arvates on senist olukorda soosinud pealinnas valitsev ebamäärasus. Sisuliselt on ju Tallinn samaväärne Harjumaa linn nagu Loksa või Saue. Järelikult peaksid Tallinnas järelevalvet teostama Harjumaa haridusosakonna järelevalveinspektorid. Neile käib see aga üle jõu. Kui Tallinna linnaosades olid veel oma haridusosakonnad, kontrollisid koole linna haridusameti kooliinspektorid. Mullu märtsis, kui linnaosade haridusosakonnad likvideeriti, muutusid ka haridusameti funktsioonid. Sisulise järelevalve õigust Tallinna haridusametnikel pole. Ka ministeerium ei ole Tallinna koole aastaid põhjalikult kontrollinud, see on soodustanud demokraatia muutumist koolijuhtide omatahtsi tegutsemiseks.
“Järelevalveinspektor peab olema oma otsustes sõltumatu, neutraalne ja objektiivne ning jälgima, kuidas täidetakse vastuvõetud õigusakte ja ministri määrusi, mida iga koolijuht peaks tundma. Tallinna haridusnõunikud ja inspektorid pole pealinna koolijuhtidega kujunenud sõbrasuhete tõttu avastatud probleemidele täie rangusega reageerinud ega seadnud puuduste kõrvaldamise tähtaegu. Ilmselt peaksid tulevikus Tallinna koolides järelevalvet teostama just haridusministeeriumi sõltumatud inspektorid, sest kuuldavasti suhtuvad ennekõike eliitkoolide direktorid Harjumaa kooliinspektoritesse üleolevalt ja tõrjuvalt,” leiavad ministeeriumi järelevalveinspektorid.
Kuidas probleemi lahendada?
Kooli maine ja töökorraldus sõltub ennekõike koolijuhist. Kas ta suudab luua kooli juhtkonnast ja õpetajatest ühtse meeskonna – sellest sõltub kooli arengukava koostamine ning õppetöö korraldus.
Tallinna haridusameti personalijuhi Maie Ringo sõnul napib neil just vene õppekeelega koolidele pädevaid ja kvalifitseeritud koolijuhte. “Kahjuks ei ole mullu hingusele läinud linnaosade valitsused jätnud meile päranduseks koolitatud direktorite reservi. Et seni sõlmisid koolide direktoritega töölepinguid linnaosade valitsused, töötavadki koolide eesotsas just niisugused inimesed nagu näiteks Karjamaa Gümnaasiumis. Selle direktoriga lõpetasime töölepingu juba enne aastavahetust, ent jätsime ta kooli juhtima seni, kuni ta leiab vabastatud õppealajuhatajate asemele pädevad inimesed.” Ringo sõnul tekitab isegi Tallinnas suuri raskusi haridusministri määruse nr 35, 21.12.1998 nõuetekohane täitmine.
“Väga keeruline on leida vene kooli eesti keelt kõrgtasemel valdavat inimest, kes oleks läbinud 240-tunnise juhtimiskursuse. Möödunud sügisel asus terve rühm Tallinna koolide juhtkondade liikmeid omandama kaheaastast juhtimiskoolitust Tallinna Kõrgemas Kommertskoolis. Loodame, et juba aasta pärast leevendab see põuda koolitatud juhtiva kaadri järele,” arvab Ringo.
Kuidas siis teostada järelevalvet Tallinna koolides? Harjumaa haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa: “Harjumaa maavalitsus on selles küsimuses korduvalt pöördunud nii valitsuse kui ka õiguskantsleri poole, ent seni pole riik maavalitsuse eelarvesse nõutud raha eraldanud. Olemasolevate järelevalveinspektoritega tuleme oma haridusasutusega hädavaevu toime. Seni oleme suutnud nõudeid täita ja iga viie aasta tagant koolidele ja koolieelsetele lasteasutustele ringi peale teha.”
Kasemaa sõnul on 2001. a eelarves antud lootust rahastada Tallinna haridusasutuste järelevalvet ning osakond loodab võtta juurde seitse inspektorit. “Kõik oleneb meile eraldatud summast. Seni maksame oma inspektoritele brutopalgaks umbes 4000 krooni. Kahtlen, kas me Tallinna pädevaid järelevalveinspektoreid selle palga eest leiame. Ei usu, et ministeeriumi Tartusse kolimise korral hakkab nende järelevalvetalitus usinasti Tallinna koole inspekteerima, kui nad seni polnud seda teha suutnud.”
Tartu Maavalitsuse haridusosakonna juhataja Peep Laanese sõnul on Tartu linna koolide ja lasteasutuste järelevalve kogu aeg nende kohustuste hulka kuulunud. “Meie neli järelevalveinspektorit on seni suutnud Tartu linna ja maakonna 121 haridusasutust viie aasta jooksul üle vaadata ja midagi nii kurioosset kui Tallinna vene koolides me avastanud pole. Minu teada tuli umbes sarnaseid ettekirjutisi teha vaid ühele erakoolile.”
Kas anda järelevalve haridusministeeriumi ülesandeks või usaldada Harjumaa haridusosakonnale. Kes vastaks? On ju ilmselge, et kuni Tallinnas pole kassi kohal, peavad hiired pidu.

Keda või mida uskuda?

PEETER ORAV, Pärnu-Jaagupi Keskkooli direktor

Juhtusin 9. jaanuaril telerist kuulma haridusminister Tõnis Lukase väidet, et õpetajate palgaraha ei ole 2000. aastaga võrreldes suurenenud mitte 15%, vaid lausa 16,5%. Mõistus keeldub seda uskumast! Ministri sõnad olid kui irvitus. Olin äsja saanud teada õpetajate palgaraha, koolitusrahade ja õpikute soetamiseks ette nähtud esialgsed summad. Need ei ole küll ametlikud, kuid usun, et eriti need enam ei muutu, sest riigieelarve ja ka valdade koefitsiendid on kinnitatud.
Õpetajate palgaraha number on 7,62% suurem kui 2000. aastal. Kuhu on jäänud pool lubatust? Vallast küsides selgus, et nendeni on jõudnud veidi üle 9%, võrreldes eelmise aastaga. Suuremal koolil tuleb leppida muidugi sellega, et valla väiksemate koolide õpetajate palgakulu õpilase kohta on suurem. Seepärast on ka nende protsent ilmselt veidi suurem kui meil. Kas tegemist on avaliku eksituse, teadmatuse või häbematu valega?
Jah, õpetajate uued alampalgamäärad on täpselt 15% suuremad kui eelmisel aastal. See asetab aga koolijuhi väga täbarasse olukorda. Õpetajad nõuavad oma palgatõusu – aga koolil seda raha pole. Õpetaja tahab selle raha kätte saada.
Huvitav on lugeda kolmepoolse kokkuleppe punkti, mis sätestab õpetajate ametijärkude miinimumpalgamäärad. Selles puudub mõiste normkoormus. Kas meelega või kogemata? Kas õpetajate normkoormus viiakse varjatult praegu kehtivate “kahvlite” maksimumile: gümnaasiumiastmes 22 ja põhikoolis 24 tunnile nädalas? Sellisel juhul on tegemist näilise palgatõusuga ja õpetajaid on petetud. Seni on kehtinud seisukoht, et palgaraha arvestatakse normkoormuse kahvlite keskmise järgi. Viies gümnaasiumiastmes normkoormuse 20 tunnilt 22-le, väheneb õpetaja palk sisuliselt 9,1% ja põhikoolis 22 tunnilt 24 tunnile viimisel 8,3%. Mis palgatõusust sellisel juhul üldse saame rääkida? Koolil aga teist võimalust ei ole – normkoormus tuleb viia maksimumi peale, sest õpetajate ametijärkude alampalgamäärad kinnitati valitsuse määrusega 9. jaanuaril 2001. Ja neist tuleb ju õpetajate palkade arvutamisel lähtuda.
Jääb mulje, et järjekordselt on toimitud reegli järgi: “Enda kaelast ära, pole meie asi, mis edasi saab”. Eks omavalitsustel tuleb puuduv raha leida. Kas see oligi õpetajate palgaraha omavalitsustele üle andmise eesmärk? Ilmselt teadis valitsus juba ammu, et raha õpetajate 15%-liseks palgatõusuks pole. Seda on rahandusministeerium vihjamisi ka öelnud. Nii et – omavalitsused, pead tööle ja rahakoti rauad lahti!

Ei ole laisku õpilasi, on motiveerimata õpilased
Varem ilmunud: Mihkel Rebane“Õpiühiskonna autsaiderid – tõsine väljakutse” (ÕpL, 5.01.01)

OLAVI OTEPALU, Saku Gümnaasiumi direktor

Mihkel Rebase sõnul õpitakse paljusid väärtuslikke asju sageli väljaspool kooli. Selles pole midagi halba – väljaspool kooli õppimist tuleks isegi toetada ja tunnustada.
Noorena olin geograafiafänn. Kogusin pilte, kaarte ja andmeid riikide kohta. Seda materjali oli mul kaustade viisi, rohkem ja detailsemalt kui tollases geograafiaõpikus! Mis oleks takistanud mulle geograafia hinde panemist osaliselt “oma geograafiaõpiku” koostamise eest?
Sama lugu on spordi, luule ja muusikaga. Näiteks noorukeste popartistide puhul võiks võtta hindamisel arvesse nende saavutusi muusikatööstuses (mis muidugi ei vabasta muusikaajaloo tundmisest). Mõni õpilane loeb meelsamini eksistentsialistlikku kirjandust, teine antiikmütoloogiat – miks mitte nende eelistusi respekteerida?
Küsimus on selles, kuidas integreerida mitteformaalseid huve, isikupärast motivatsiooni ning väljaspool kooli omandatud teadmisi ja oskusi õppetööga. Ei tohiks luua pretsedenti, kus see takerdub mingisuguse välise formaalsuse taha a la “see ei kuulu sinu pädevusse” või “seda ainevaldkonda õpime alles järgmisel aastal.”
Edukad firmad on formaalse ja mitteformaalse kenasti ühitanud ning töötajate erihuvisid arvesse võttes efektiivsust silmnähtavalt suurendanud. Miks ei võiks kool minna sedasama teed?
Mitte üksnes mida õpetada, vaid kuidas õpetada
Õppekava mahtu tuleb vähendada, muidu ei jää õpilasel pärast klassitunde oma huvialasse süvenemiseks aega. Kuid õppekava mahtu ei tohiks vähendada puht mehhaaniliselt, see vaid langetaks üldist haridustaset. Pigem tuleks muuta õppekava sisu ja õppimise meetodeid. Õpilastele tuleks anda projekte: nii saab igaüks endale töölõigu, milles ta on tugev ja kus tal on võimalus kasutada väljaspool kooli õpitut oma rühmakaaslaste huvides. Rohkem tuleks rõhutada ka samade teemade eri aspektidest käsitlemist, sest see teeb õppimise huvitavaks.
Nagu öeldud, mulle meeldis geograafia. Koostasin riikidevahelisi pingeridasid: pindala, rahvaarvu ja rahvastiku tiheduse alusel (siin näeme sünteesimist demograafiaga, eks ole!), õhutemperatuuride, sademete hulga, veekogude suuruse, maapinna kõrguse jms alusel. Analüüsisin ka muutusi, mida mingi uue kriteeriumi rakendamine pingereas põhjustas. Selle alusel võisin otsida eri andmete seoseid: kas klimaatilised muutujad mõjutavad materiaalset heaolu, kas ja kuidas mõjutab kliima tööhõive struktuuri. Jälgisin seoseid majanduse ja ajalooga. Samamoodi saab integreerida matemaatikat, joonestamist ja füüsikat ehituskonstruktsioonide (nt trepi) kandevõime väljaarvutamisel jne.
Kui õpilane hakkab tajuma seoseid ning tunnetama tervikut, saab ta aimu, millist rõõmu ja naudingut võib õppimine pakkuda. Nii hakkabki ta õppima rohkem, kui kool nõuab, ja saavutab imetlusväärseid tulemusi.
Uus aine: õppima õppimine
Kool saaks toetada huvialast õppimist laste õppima õpetamisega. Võiks seada sisse ehk sellise omaette ainegi (pakkuge välja hea nimetus!). Õppima õppimise tunnis võiks anda ülevaate õppekavast – praegu ei tea õpilased enamasti selle olemasolustki. Õpilane võiks saada õppekavakursuses iga aine kohta üksikasjaliku ja tervikliku ülevaate, selgitused temaatika ja terminite kohta, seosed teiste ainetega, tutvuda võimalike omandamisviiside ja -meetodite, aine õppimise eesmärkidega, saada põhjaliku kirjanduse loetelu (õpikud, andmebaasid, lingid internetist jne). Selles tunnis võiks anda ka oskusi teadusinfo hankimise, töötlemise või omandamise kohta. Õpilased saaksid endale kompassi, millega orienteeruda ainete tohutus mitmekesisuses. Võib-olla oleks see abiks ka kutsevaliku tegemisel.
Varane spetsialiseerumine
21. sajand on kitsa eriala spetsialistide ajastu. Michelangelo-, Lomonossovi- või C. R. Jakobsoni suguste universalistide aeg on minevik ja mida rutem seda tunnistame, seda kompleksivabamalt saame haridusreformi ellu viia. Sellega seoses tuleks lapsevanematele teadvustada, et lastelt ei maksa nõuda häid hindeid kõigis ainetes. Piisab, kui laps on tugev mõnes aines, eriti tuleks aga rõõmustada, kui laps õpib midagi ka väljaspool kooli ja palju rohkem, kui koolis nõutakse.
Enamik arvutispetsialiste on alustanud arvutiga sinasõprust väga noores eas. Kes alles IT-kolledzisse astudes arvutiga lähemat tutvust sobitab, on neist kaugele maha jäänud. Paljud lapsed käivad ka muusika-, kunsti- ja spordikoolides. Kahjuks on aga ka neid vanemaid ja õpetajaid, kes peavad täiesti loomulikuks, et õpilane ei tea veel gümnaasiumi alguseski, mida ta täpselt tahab või mis teda huvitab. (Selle legendiga põhjendatakse ühtlasi õppekava universaalset iseloomu.)
Õpilane ei oska tõepoolest alati väga täpselt öelda, mis teda huvitab ja mis suunas ta soovib edasi minna, kuid üldisemad trendid tema arengus on põhikooli lõpuks siiski näha.
Paradoksaalsel kombel väärtustab spetsialistide sajand senisest isegi rohkem üldteadmisi. Erialad ju sünnivad ja surevad, kuid üldintelligentsus võimaldab kiirete muudatustega kohaneda. See tähendab, et laps ei tohiks pühenduda ainult sellele, mis teda väga huvitab ja millega ta tegeleb ka väljaspool kooli. Võib-olla lahendaks selle dilemma Mati Tombaku ettepanek jaotada kõik koolis õpetatav kaheks: baas- ja üldhariduseks. (ÕpL, 5.01.) Siis kooruks ehk välja, mille õppimine on kõigile õpilastele ühtviisi hädavajalik. Tõenäoliselt õpiks õpilane mõnda talle muidu ebameeldivat üldainet meelsamini, kui seletada talle lahti, kuidas see abistab teda huvipakkuvate ainete omandamisel.
Kokkuvõtteks
Üldhariduse omandamise võimalused peavad muutuma paindlikumaks ja elulähedasemaks. On vaja aktiivsemalt motiveerida nii õpilast kui ka õpetajat, realiseerida mõlema potentsiaal terviklikult. Resultaadiks on õppimise ja õpetamise kvaliteedi paranemine ning praagi viimine miinimumini.
Olen lapsepõlvest peale veendunud, et pole olemas laisku õpilasi. Kõik õpilased on uudishimulikud, aga osa neist on motiveerimata.

Õpiraskustega laps abikoolis

VELLO SALISTE, Kosejõe Kooli direktor

Paarkümmend aastat tagasi valitses veendumus, et õpiraskus on meditsiiniline nähtus, mille leevendamiseks õpilastele ohtralt ravimeid sisse söödeti. Tänapäeval näeme igal sammul, et probleem on pedagoogilist ja sotsiaalset laadi – põhikooli kõrged ja jäigad nõudmised, perekondade oskamatus, võimetus või tahtmatus oma last õpingutes abistada ning toetada. Üha rohkem hakatakse mõistma ja väärtustama abikooli rolli.
Olen kogu oma õpetajakarjääri jooksul tegelnud lastega, kelle nimetus saab iga paari aasta järel mingi uue varjundi: loll, debiilik, vaimselt alaarenenu, õpiraskustega laps, erivajadustega laps, hälvik jne. Olen nende lastega harjunud, nad omaks võtnud. Minu jaoks on nad samasugused õpilased nagu teisedki. Töökuse ja siiruse poolest ehk isegi etemad.
Puberteediealine vajab tuge. Kosejõe Kooli 7.–8. klassi tuli tänavu paar uut õpilast, kes hulkumise ja koolist puudumise tõttu olid koolist võõrdunud. Koolikell ei tekita neis tavalisi koolipoisi reflekse. Õpetaja sisenemine klassi ei loo õppimisvalmidust. Koolitarvete käsitsemine on võõras ja harjumatu. Lihtsaid harjutusi ei osata sooritada, sest ei tunta vajalikke võtteid. Saamatust ja oskamatust kroonib üleolev käitumine, tänavalt omandatud maneerid ja sõnavara.
Õppenõukogus on juba tehtud ettepanek poisid koolist välja heita, sest nendega peaks tegelema elukohajärgne kool. See pole aga võimalik, sest just kodukoha koolist probleemid alguse saidki. Kui ka abikool ei suuda nendega toime tulla, siis edasiõppimiseks enam muid võimalusi pole.
Vaatamata väga raskele olukorrale, saavutavad kooli murelapsed mõningat edu – käivad korralikult kohal, ei puudu tundidest. Me ei arva, et lihtsustatud ehk abiõppekava väärt haridust pakub, kuid õpilased tunnetavad, et saavad juba pisut hakkama. Tekib taas motivatsioon ja õppimishuvi.
Igal aastal saab mõni õpilane sel moel oma kriisist üle. Muutub tasakaalukamaks, sõbralikumaks, avatumaks, õppimisvõimelisemaks. Ta ei oska tagantjärele seletada, millest oli koolivaenulikkus tingitud. Mõni tuleb tänama ja tunnistab, et kooli abita oleks ta pätiks muutunud.
Olen vilistlastelt pärinud, kas abikoolis õppimine on nende elus valusaid tagasilööke andnud. Enamasti vastavad nad, et sellest oli pigem kasu. Ja kahetsevad, et ise olid lorud. Pidanuks rohkem õppima.
Töökasvatus
Abiõppekava ei saa rakendada kõigile õpiraskustega lastele ühtviisi. Kui keelelised või matemaatilised võimed on väga nõrgad, leitakse ja arendatakse õpilase tugevaid omadusi. Töökasvatus on sama tähtis kui kooliharidus. Kosejõe Kooli töökasvatuse eesmärk on kujundada valmisolek kehalise töö tegemiseks. Et ka see töö muutuks elu loomulikuks koostisosaks. Lisaks puhaste käte ja valge kraega arvuti taga klõbistamisele.
Iga õpilase kohustus on hoolitseda kooli ümbritseva põlise mõisapargi heakorra eest. Maatööd õpitakse suures kooli aias, mis aastaid tagasi “Tootsi peenra” konkursi võitis. Maatöö võlu suurendas poiste silmis põllutöömasinate kasutamise võimalus. Enne likvideerimist õpetas kutseklass masinatega ümberkäimist, nende hooldamist ja lihtsamat remonti.
Koolimajas ja internaadis tuleb oma ruumid ise puhtad hoida. Lihtsamad remonditööd teevad õpilased ise. Suureks ahvatluseks on poistele kujunenud hooajaline tasuline töö turbarabas. Sügiseti vajavad talunikud abikäsi kartulipõllule. Põhjendavad, et meie lapsed töötavad kõige paremini. Sageli pakub kool õpilastele suuremaid töökogemusi kui kodu.
Et poisid-tüdrukud ka tegelikust tööst aimu saaksid, sooritatakse 9. klassi kevadel kahenädalane tööpraktika mõnes kodulähedases firmas. Õpitakse tundma, mida tähendab tööaeg, tööpäev, töönädal, suhted töökaaslastega, kohustused ja vastutus. Mis juhtub homme, kui täna midagi tegemata jääb või lohakalt tehtud saab. Kas palk tuleb kergelt kätte jne. Praktikalt tuuakse kaasa iseloomustus. Firmajuhid kirjeldavad meie küsimuste alusel õpilaste töövõimet ja teevad koolile ettepanekuid õpetuse täiendamiseks. Mõnigi õpilane leiab praktikapaigast tulevikus töökoha.
Töökasvatuse süsteem on Kosejõel tugevalt juurdunud. Kogemus näitab, et kui õpilane suudab esitatud nõuetega kohaneda, saab ta ka elus hakkama. Elulähedane koolitus ei kisu lapsi oma elukeskkonnast välja ega lase seejärel valusasti alla tagasi kukkuda. Nad lähevad sinna, kus neid oodatakse.
Huviharidus, huvid ja võimed
Internaadis elades veedab õpilane päeva kasvataja silma all. Pärast tunde kohtutakse taas kasvatusrühmas ja sageli on just oma õpetaja see, kes õhtul magalas head ööd soovib ja tule kustutab. Päev läbi koos olles märkab õpetaja kasvandiku võimeid, teeb ettepanekuid nende arendamiseks.
Erivõimete arendamine on kasulik, sest avarduvad nooruki silmaring ja maailmapilt. Kahjuks tuleb aga tunnistada, et piisava kultuurilise tausta ja hariduseta ei küüni nad konkurentsi pakkuvale tasemele. Lootust annab teadmine, et erivõimeid arendanud noored on õppinud vaba aega sisustama. Nad pole enam huvideta inimesed.
Kui noorel inimesel on võimalus koolielus aktiivselt osaleda ja ka abikooli kasvandik saab eakaaslaste kombel maailma tundma õppida nagu Kosejõel, pole meie töö olnud asjatu. Kool pakub piisavalt võimalusi sisemaailma rikastamiseks. Äratab huvi õppimise vastu. Võimetele vastavalt. Enamat ei saa lapselt nõuda. Kooli lõpetab inimene, kes teadmiste poolest silma ei paista, kuid kellel on head tööoskused, positiivsed hoiakud ja valmisolek iseseisvalt toime tulla.
Kõiki rahuldavat õppekava ei saagi olla. Kõige nõrgematele on abikooli tingimustes siiski võimalik pakkuda kõike, mis noort inimest arendada võib. Eelkõige tema erivõimeid, kompenseerimaks puudujääke teadmistes. Õpetajalt ja kasvatajalt nõuab selliste lastega tegelemine palju oskusi, energiat ja kannatlikkust. Kahjuks pole tulemused alati nii head, kui sooviks, aga kui õpetaja on mõnegi õpilase suutnud elu rataste vahelt välja aidata, pole tema töö olnud asjatu.

Kas maa võib teada, miks tal on janu?

TIIU KUURME

Õpetaja ja õppejõu ülesanne pole üksnes mitteteadmise asendamine teadmisega, vaid ka juba olemasoleva hajateadmise korrastamine, süstematiseerimine, uutele tõlgendusvõimalustele viitamine. Infot saab anda internet, õpetust paraku mitte. Õpetajat ja õppejõudu on vaja, et anda teadmistele lootus saada tarkuseks. Alles siis on põhjust rääkida haridusest.
Seepärast mõjus Edgar Krulli artikkel “Pedagoogika kimpus baasteadmistega” (ÕpL, 5.01.) kui paljutõotav vihmasadu janus pragunenud maale – ammuoodatud ja hädavajalik. Ainult et maa ise ei pruugi seda teada, miks ta janu käes kannatab.
On niisiis hästi ja argumenteeritult välja öeldud, et pedagoogiks (andragoogiks, koolitajaks, kasvatajaks) õppija vajab baasteadmisi, mille aluseks peavad olema baastekstid, et siit jätkata üksikküsimuste sügavama mõistmisega. Eestikeelseid baastekste on kasvatusteaduslikes õpingutes tõesti vähe ja minu lugupidamine nende suhtes, kes neid professionaalsel tasemel luua on suutnud, sh Edgar Krull ise.
Tuleb nõustuda, et baasteadmiste puudumine ning valitsev eklektika on põhiline põhjus, miks otsustatakse lühinägelikult ja valesti, miks mõni arendustegevus võib lõppeda nähtuse enese taandarenguga, miks rahumeelse dialoogi asemel tekib rindeolukord rünnakute ja positsioonisõjaga. Edgar Krulli tähelepanek, et viimased 15 aastat pole keegi ilmutanud artikleid pedagoogika põhikursustest ega nende teemaarenduste analüüse, viitab muule lisaks ka sellele, et sedasorti rahvas pole niisuguseks tööks mahti saanud ega ole seda neilt ka tahetud. Kustutatakse tuld, püütakse ellu jääda positsioonisõjas, ravitakse haavu, treenitakse kaameli kannatust koormuste kandmiseks. Muu on juba luksus.
Teisalt on aga tõsiasi, et kasvatusteaduste maastik on eri käsitustest ja teooriatest tõesti kirju ning talle ühtse hea kandevõimega baasi tegemine pole lihtne. Eriti eestlaste puhul, kes tuntud idamaise mõistujutu järgi on otsekui pimedusega löödud rändurid, kes käsikaudu elevanti tundma õpivad, igaüks veendumusega, et õigus on just temal. Täpsemalt on nende elevanditundjate puhul tegu valgustatuse puudumisega. Valgustusajastust peale on see olnud nimelt hariduse õilis ülesanne. Haridust haridusest, kasvatusest rääkimata pole siinmail just ülearu. Veel kord – vaja on baastekste, et teooriaid tunda, siis on baas usaldusväärne ning kõigil rohkem aega oma lemmikala jaoks. Rohkem tekste oleks vaja sellekski, et leevendada vohavat kasvatusalast kirjaoskamatust. Ent siin ei pruugi aidata ka tekstid, sest loetakse vähe ja süveneb juba üldine kirjaoskamatus.
Eestlane austab võõrkeelset ja võõramaist ja vahel võib see mõnele kodumaisele asjale saatuslikuks saada. Ingliskeelsed teavad mõistet education, mis haarab enesesse hariduse kui kasvatuse. Saksakeelsed räägivad nii Erziehungist kui ka Bildungist, kasvatusest ja haridusest, ent nendegi mõistete saksakeelne väli pole päris identne meie kasvatuse ja haridusega. Soomlastel on kasvatus ja sivistys ning mõlemale jäetud nende eluõigus.
Võõrkeele tundmine võib tappa kasvatuse
Eesti ingliskeelsed enam kasvatust ei mäleta, ei tunnista, ei väärtusta. Soomeugri kangekaelsusega ka siis mitte, kui õhk on tulvil SOS-hüüdeist, et meie koolides ja ka laiemalt on eriti puudu kasvatusest (mitte haridusest). Juba isegi nii, et haridus ise kasvatuse puudujääkide pärast kannatama hakkab. Sedalaadi suhtumise näite leiame siitsamast E. Krulli artiklist – Hirsjärvi-Huttuse raamat “Sissejuhatus kasvatusteadusse”, millel põhineb üks TPÜ-s antavaid üldkursusi, on tema tekstis muutunud sissejuhatuseks haridusfilosoofiasse. Seda see tõepoolest ei ole. Seega on vaevalt keegi seda raamatut aluseks võttes ka tahtnud panna haridusfilosoofia aluseid ühte patta pedagoogilise psühholoogiaga, nagu autor väidab.
Kasvatusteadus ja valgustatud pedagoogika
Tallinna ja Tartu koolkonnad tegutsevad eri alustelt, ja akadeemilises mõttes on mitmekesisus ainult tervitatav. Tallinlased räägivad Heino Liimetsa jälgedes kasvatusteadustest, võttes lähtealuseks kasvatusteadvuse kontseptsiooni, mille alusel loob kasvatustegelikkuse igas kultuuris nähtaval või varjatumal kujul olev kasvatusteadvus. Selle osad on pedagoogiline teadvus, teoreetiku teadvus ja argiteadvus – kõik neist ühiskonnas loomulikul viisil esindatud. Kaks esimest kuuluvad professionaalile, kes nimetatud baastekstide abil kujunema peaks. Pedagoogiline teadvus on nende osaks, kes tegelevad lastega vahetult, peavad vastu võtma otsuseid, looma kasvu- ja õpikeskkonda. Seega õpetaja ja kasvataja osaks. Teoreetiline teadvus vaatleb kasvatuses ja hariduses sündivat distantsilt, problematiseerib, seletab, prognoosib, põhjendab. Ja avab tegijatele-pedagoogidele vaatenurki, mille nägemiseks on nemad nähtusele liiga lähedal. Kasvatusteadus avastab nimetuid, aga toimivaid ilminguid, nimetades nad siis näiteks variõppeks, indoktrinatsiooniks tunnis, kooli aura murenemiseks jne. Kasvatusteaduste siht on senisest enam valgustatud pedagoogika.
Kasvatusteadus püüab avada kasvatuse muutuvat tähendust eri aegades, kultuurides ning ka mõtteviisides, analüüsida tingimusi, milles lapsed kasvavad, arusaamu, millest kasvukeskkond sõltub, institutsioonide toimet ning nende varjatud mehhanisme. Need kaks – pedagoogiline ja kasvatusteaduslik-teoreetiline teadvustasand – vajavad teineteist eriti täna, kus ilmselgelt enam kätteõpitud pedagoogiliste retseptidega edasi ei saa. Kasvatusteaduse esmane asi meil siin on küsida näiteks, kuhu on kasvatus jäänud? Ja tema põletav ülesanne kohe praegu oleks järele uurida, miks meie tudengid ilmutavad märkimisväärset võimetust siduda loenguteadmine ning teadmine loetust oma argiarusaamadega. Lugedes sadu tudengite töid, näen, et see asjaolu võtab traagilised mõõtmed. Ja siin ei päästa enam ka tekstid ega psühholoogia. Teoreetiline mõte püüab mõista ka argiteadvust, võimsat ja sageli piisava valgustatuseta jäänud jõudu, mis ühiskonnas asju paika paneb, nii et ka professionaal oma pedagoogilise teadvusega tihti ei tea, miks nii ja kuhu siis nüüd.
On väga tervitatav, et meil on nüüd Edgar Krulli “Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat”, ja kindlasti on see suurepärane lähtealus pedagoogilise psühholoogia üldkursuse paikapanemisel. Mitte aga pedagoogika üldkursuse põhijoonte puhul, sest tallinlastel nimelt on üldkursusi mitu, üheks neist kasvatusteaduse üldkursus. Ei puudu ka pedagoogiline psühholoogia. Iseasi, kas nad on hästi integreeritud, kas tegijate vahel on dialoog, kas on kokku lepitud vajalike tekstide osas – siin arenguruumi jätkub. Tartu ja Tallinna dialoog põhiõpingute sisu üle oleks tarvilik ja viljastav.
Kokkuhoid, mis kalliks maksma läheb
Meie haridusministeerium on võtnud kõrghariduses suuna dubleerimiste vähendamisele. Napp raha kokkuhoid, mis sellega saavutatakse, mõjub laostavalt teoreetilisele mõttele. Kaob mitmekesisus, dialoogivõimalus, valitsema jäävad monopoolsed paradigmad ja teiselaadsete mõttesuundade esindajail jääb üle minna siit ära. Kui nad üldse kujuneda saavadki. Tulem – kui see juhtuks ka kasvatusteadustes – on kodumaise pedagoogilise mõtte stagnatsioon. Soome õpetajaid harib kaheksa ülikooli, igaüks isemoodi ja oma õppekavadega, ent nad kasutavad palju ühiseid baastekste. Niisuguse haridusministeeriumi pidamine, mis sulgeb, koondab, lammutab, läheb lõppkokkuvõtteks rahvale kalliks maksma. Ilmselt pole otsustajad kuigivõrd baastekste lugeda saanud. Tartusse loodav haridusteaduskond paneb küsima – kas seal ka kasvatusega tegelemist on ette näha?
Tõeliselt vähe on meil neid, kel annet, aega, tahtmist, suutmist olulisi baastekste luua ja näha meil sündivat kogu tema tervikus. Seepärast puudub ka tegijate lugupidamine hariduse-kasvatuse teooriate vastu – nähtuse vastu, mida on nii vähe olemas. Saatuslikuks saab lugupidamatus ja teadmatus siis, kui nendega õnnistatakse otsuseid vastu võtvaid ametnikke. Õpetajate täiendusõppes kordub tihti küsimus: kas te seda neile ka räägite? Ei räägi, sest nad pole tahtnud ja ise ei loe. Meie haridusmütoloogilises Eestis hoidutakse naljakal kombel otsustajatelt küsimast, milline on otsuse taga olnud tarkus ja selle allikas. Tahaks loota, et Edgar Krulli algatatud arutelu leiab vastukaja ning mõttearendusi, millist baasi me tahtma peaksime ja kelle asi see oleks.

Samal teemal: Kasvatusraskustes Eesti Vabariik

JÜRI ORN, TPÜ kasvatusteaduse professor

Tihtipeale ei teata enam, millest räägitakse ja kirjutatakse. Hiljuti käis meediast läbi teade, et Tallinna mõne kooli juurde luuakse klassid kasvatusraskustega õpilastele. Arvasin, et tegu on ajakirjaniku asjatundmatuse või keelelapsusega, sest õpilastel kasvatusraskusi küll olla ei saa. Kasvatusraskustes on need, kes õpilaste kasvatamisega toime ei tule. Paraku osutus mõtteis ajakirjanikele tehtud etteheide ennatlikuks, sest nagu võib lugeda meie haridusministri online-intervjuust “Postimehele”, on need klassid tõepoolest mõeldud käitumishäiretega ja kasvatusraskustega õpilastele. 1960. aastatel ja hiljemgi veel nimetati selliseid õpilasi raskesti kasvatatavateks, Enn Koemetsa sõnaloome järgi ka kõurikuteks, kelle uurimisega tegeldi TRÜ pedagoogika kateedris Heino Liimetsa juhendamisel. Tol ajal sai selgeks, et raskesti kasvatatavus kujuneb, kui kodu või kool satub kasvatusraskustesse.
Sõna kasvatus kasutatakse meil viimastel aegadel ainult siis, kui on midagi vääriti, ja seda ei olegi nii vähe. Seepärast julgengi väita, et Eesti Vabariik on peale kasvuraskuste ka kasvatusraskustes. Aga haridus on meil igati arvestataval tasemel!
Kui Tiiu Kuurme kirjutab, et võõrkeele tundmine võib tappa kasvatuse, siis ei taha ma temaga täielikult nõustuda. Olen ise küll korduvalt esitanud küsimuse, mis keeles räägitakse, kui jutt on kasvatusest või haridusest. Esmapilgul näib see olevat ainult tõlkimise küsimus ja ma olen siin täiesti nõus Tiiu Kuurmega selles, et võõrkeeltest tõlkimisel tekivad paratamatult raskused tähendussüsteemide erinevuste tõttu. Aga kui tähendussüsteemid on eesti keeles välja kujunenud, mis hakkab siis juhtuma, kui me juba praegu peame tõlkima kõike ühest eesti keelest teise, veel õigemasse eesti keelde!
Ühed räägivad eesti keeli ainult haridusest – kasvatus ei kõlba, sest tegu on vene ajast pärit põllumajandusterminiga. Teised arvavad, et eesti keeli on õigus rääkida ka kasvatusest – kasvatada saab ainult seda, kes kasvab, mis tähendab, et eesti keel annab edasi kogu kasvatuse idee.
Juba 1930. aastate lõpust on kirja pandud soomlase J. Hollo ja meie A. Elango käsitus, mis on paljudele teada, aga köidab siiski oma soome-ugrilikus ainulaadsuses. Miks soome ja eesti keeles on kasvamine ja kasvatamine ühe tüvega, muudes keeltes aga erinevad sõnad. Ja siit edasi küsimus – miks soomlased räägivad tänaseni täie enesestmõistetavusega kasvatusest ja kasvatusteadusest ning meie, eestlased tõlgime selle “õigesse” eesti keelde kui hariduse – ja mõnede arvates tuleks rääkida ka haridusteadusest. Et miks mitte, milles küsimus? Ikkagi tahaks teada, miks soomlased, kes tänaseni mäletavad hästi ja tänavad meie Johannes Käisi, on, vaatamata kõikidele keelelistele interventsioonidele nii inglise kui ka saksa keele poolt, suutnud säilitada oma keelele omase sõnakasutuse? Või teisiti küsides – miks me tahame rääkida ainult haridusest? Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuid arvan, et see on märk millestki sellisest, mida ei taheta endale tunnistada.
Kas ei ole nii, et hariduse vaimu asemel on hakanud domineerima hariduse võim? Haridusel on oma vahetusväärtus, haridus on kaup ja kaubana on tal ka võim inimeste käes ja inimeste üle. Kaupa saab vahendada. Juba ongi meil selle kauba vahendajad – teenuse pakkujad – ja on ka kliendid. Kas äkki seepärast arvavad mõned, et oleks aeg rääkida vahenduspedagoogikast? Käis kirjutas juba 1939. aastal, et on aeg loobuda sajanditevanusest vahendamise ideest. Tegelikult oli kogu tolleaegne uuenduspedagoogika kantud hoopis teisest ideest, mida võiks tänapäeval nimetada ka õppimise ideeks.
Selle idee täieliku realiseerimiseni on raske jõuda. Miks? Võib arvata, et see ongi juba kasvatuse küsimus. Kasvatus on õpitingimuste loomine õppiva inimese kujunemiseks – nii saame meie sellest aru. Kasvatus ei ole vahendamine, kasvatus on pühendamine. Kasvatus on ka kohustus ja vastutus, et inimene kujuneks õppijaks. Kasvatuse põhiprobleem on vastutuse probleem, vastutus tuleviku ees. Mida tahab ja suudab ühiskond teha, et kujuneks õppiv inimene ja õpiühiskond? On selge, et seda ei saa teha haridust kui kaupa vahendades. Selliselt kujuneb kogu asi pelgalt tehnoloogiliseks protsessiks.
Ühinen täielikult Tiiu Kuurme tunnustusega Edgar Krulli tehtud tööle. Lisan, et Krull on teinud väga tänuväärset tööd mingis mõttes oma akadeemilise karjääri arvelt. Sellise käsiraamatu kirjutamise asemel oleks ta pidanud kirjutama mõned artiklid “õigetesse” rahvusvahelistesse ajakirjadesse, sest ainult nende põhjal otsustatakse, kas inimene on teadlane või mitte. Küsimus ei piirdu ühe inimese loomingu hindamisega, selle põhjal antakse hinnang teadusvaldkonnale tervikuna.
Ka see on vastutuse küsimus, kas kirjutada rahvusvahelisele teadlaste tsunftile, teades, et eesti lugejani see vaevalt jõuab, või kirjutada eesti lugejale. Hoopis teine küsimus on see, kas eesti lugeja vaevub lugema. Sellest on kirjutanud Peep Leppik.
Rääkida haridusest ja kasvatusest on imelihtne, seda saab teha iseenese tarkusest või kunagi ammu kuuldud nõukogude koolipedagoogika loengute põhjal. Seepärast ei ole mingi probleem viia õpetajakoolitus Tallinna Tehnikaülikooli, sest tehnoloogia on tehnoloogia.

Aarne Vaik mängib muuseumimängu

LINDA JÄRVE

Kui muuseumis on kõik ära vaadatud, istutakse üheskoos põnevaid asju meisterdama. Sellel pildil õpetab Aarne Vaik Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpilasi nahast purjekaid valmistama.

Käsmu meremuuseumi omaniku, looja ja juhataja Aarne Vaigu suguvõsa on Käsmus elanud 300 aastat. Ta ise nägi ilmavalgust 15. märtsil 1942 Tallinnas.
Esimesed mälestused on seotud sõjaga. Tallinna pommitamise aegu istus väikemees keldris ema süles ja kuulis, et põmmud käisid. Mälupiltides on sinelis isa, kes oli küll lihakombinaadi töölisena sõjaväekohustusest vabastatud, kuid siiski punaarmeesse võeti. Mingist ajast on meeles, et Tehnika tänaval tädi maja juures loopisid saksa vangid puid. Meeles on supiköök Jahu tänaval, kuhu isa liha viis. Hiljem oli ema harjusk – vedas maale kaupu ja vahetas neid seebikivi ja suhkru vastu.
Veel mäletab Aarne lapsepõlvest pimendamisi. Tema kodus varjasid end mehed, kes pelgasid vangistamist, siia tuldi Siberist ja metsavendade juurest. “Mul kujunes nende meeste jutu järgi juba õige varakult arusaam, misasi on nõukogude võim. Palju olin Käsmus vanaema juures, kes mind põhiliselt kasvataski. Kui Saksa sõjavägi oli Käsmus, sain sideväelaste kõrvaklappe pähe proovida.”
Vastuvoolu ujuv kala
Oma kooliaja kohta ütleb Aarne Vaik, et see oli üks vintsutus ja viletsus. 1949. aastal kooli minnes kannatas ta tugeva alatoitluse all. Õppimine oli raske kuni viienda klassini, aga siis läks koolis igavaks. “Kui suhkrut hakkasin sööma, läks pea lahti,” meenutab ta. “Kolm korda jäin klassi kordama. Ülikooliga kokku olen 19 aastat koolis käinud.” Tema koolide loetelus on tähtsal kohal ülekasvanud laste kool Laial tänaval. “Olime boheemlased, seal käis palju tulevasi näitlejaid ja kunstnikke,” naerab ta nüüd. Koolis tekitas temas tugevat protesti vene keel ja kogu vene värk üldse.
“Olen Kalade tähtkujus sündinud ja võib-olla sellepärast ujun kogu aeg vastuvoolu. Olen alati protestinud ja tahtnud kõike omamoodi teha.
Mind on kogu elu vesi ja kalad köitnud. Seepärast õppisin ka kalandustehnikumis. Käsmus õppisin sukeldumist. Allveespordis olen olnud N Liidu meister, jõudnud peaaegu maailmarekordini, aga kui ülikooli läksin, oli vend Peeter allveeujujana minust tugevam. Meistersportlaseks sain siis, kui juba spordist loobuma hakkasin.”
Kümme aastat sporditegemist andsid enesekindlust. “Hirmus oluline on, kui koolilaps saab oma klassis või koolis tunnustada või kui tema pilt hea asja eest ajalehte pannakse. Ega siis lapsed muidu tänavale satu: tänaval kembeldakse tunnustuse pärast. Kui näiteks kirjutada rohkem aineolümpiaadide võitjatest, on see suur jõud laste stimuleerimiseks.”
Alalise opositsionäärina oli Aarne eesmärk sporditegemise ajal sõjaväest viilida – sõjaväkke sattumise oht tekitas tõrget ja protesti kuni 27. eluaastani. “Tegin igasuguseid trikke, ülikooli sõjalisest õpetusest viilisin ära.”
Palju koole vahetanud Aarne Vaigule on meelde jäänud vähesed õpetajad. Põhjuseks peab ta aega – õpetajad ei saanud rääkida, mida tahtsid. “Et lapsele meelde jääda, peab temaga suhtlema väljaspool kooliprogrammi. Mina kuulsin esimese mulle väga mõjunud targa lause alles 17-aastasena: “Tegele elus ainult sellega, mis sulle meeldib.””
“Rajaca” ajad
Tartu ülikooli sisseastumiseksamil jäi Aarne Vaik spikerdamisega vahele. Aga ta oli õppejõule silma hakanud ja too pidas 24-aastast noormeest huvitavaks isiksuseks. Nii võeti Aarne ikkagi ülikooli vastu. “Teadsin, mida tahtsin – bioloogia huvitas mind koolis teistest ainetest rohkem. Ajalugu huvitas ka, aga selle õppimiseks oli aeg vilets. Ülikoolis spetsialiseerusin ihtüoloogiale. Kolmandal kursusel otsustasin valida praktilise tee – teadust teha ei taha, hakkan kalakasvatajaks.”
Oma ülikooliaega ei pea Aarne Vaik kergeks nii õppimise kui ka poliitilise käitumise poolest. Et ta legendaarsesse bioloogiateaduskonna üliõpilaste ansamblisse Rajacas kuulus, seda mäletavad kõik tol perioodil TRÜ-s õppinud tudengid. Rajacas oli ülipopulaarne, ansambli pärast tungeldi peoõhtutele TRÜ klubis kasvõi uksed maha. Rajacas laulis Eestimaast ja eesti elust, hüljatud küladest ja looduse ilust. “See oli aeg, mil dissidendid pandi kinni. Oli tähtis, mida ja kuidas öelda. Meie lauludel oli oma alltekst. Kui meid aga milleski süüdistati, siis vastasime: nõukogude üliõpilased ei mõtle niimoodi, kuidas te saate meid süüdistada. Julgeolekusse ei kutsutud mind Rajaca päevil kordagi, küll aga 40 kirja ajal. Rajacat kuulasid aeg-ajalt üle ülikooli tollased partorgid: Mikk Titma, Kalev Koger jt. TRÜ komsomolijuhid olid neil aastail terased ja kaitsesid meid – sellistena meenuvad näiteks Sirje Endre ja Jaak Allik. Isegi tollane rektor Feodor Klement ütles hea sõna. Aga õppejõududest mäletan suurima tänuga Viktor Masingut.”
1971. aastal ülikooli lõpuaktusel pidas Aarne Vaik paljudel senini meeles oleva skandaalse kõne, mille peale presiidium ei julgenud plaksutadagi. “Rääkisin elust ja eesti asjadest, mida mõtlesin. Lõpetasin eksternina, et mitte minna sõjaväelaagrisse. Mõni aeg varem oli minu käitumist arutatud ülikooli nõukogus, kus filosoofiaprofessor Mihhail Makarov iseloomustas mind kokkuvõttes üsna tabavalt: Vaik – eto hipi-morda.”
Hobid
Käsitööoskus paadi ehitamisest kuni nahaparkimiseni on Aarne Vaigu sõnul üks tema tugevaid külgi. Harrastusteks on veel fotograafia ja maalimine. Tallinnas on toimunud nii tema foto- kui ka maalinäitused. “Pildistamisel ei otsi ma motiivi, vaid hetke. Teen kõik võtted oma maja ümbruses. Tahan teha 365 pilti merest, 100 on valmis. Kõik on kordumatud. Jaapanis tegi üks mees 100 pilti Fudzijamast. Meri on aga veelgi kordumatum kui mägi. Loodus on nii hea kunstnik, et tema kompositsioon on alati õige, pilved kõik ilusad, porilombidki kenad. Halb on inimese tehtud, inimese maitse või mõistuse poolt rikutud.”
Õpetajate erilisus
Õpetajana on Aarne Vaik andnud vaid mõned üksikud tunnid oma erialal. Talle on alati tundunud, et õpetaja peab eriline olema: “Eesti rahva saatus on pedagoogide käes – selleks peavad olema erilised vaimuomadused ja närvisüsteem. Eestlastel puudub kodukultuur kui reeglite kogum, mis reguleerib inimeste käitumist. Omal ajal oli peaaegu kõiki hõlmavaks reeglistikuks kristlus. Nüüd on perekonna mõju üsna väike: kõik kihutavad tööd teha. Kui ka õpetaja ei köida inimlast, tekivad iidolid väljaspool kooli.”
Maalapsi käib muuseumis vähe. Ju arvatakse, et mida on ühest külast tulles teises külas ikka nii väga vaadata. Maalaste jaoks on bussiekskursioonid ka liiga kallid. Linnalastega võrreldes on maalapsed rahulikumad, aga see, et igal klassil on oma iseloom, joonistub alati selgelt välja. “2000. aastal hämmastas mind üks tore klass, vist oli see Tallinna Inglise Kolledzi 4.a – õpetaja oli väga vaikne ega kamandanud lapsi üldse, aga lapsed olid rahulikud ja süvenenud. Kõige temperamentsemad meremuuseumi külastajad aga on olnud Prantsuse Lütseumi õpilased – nagu kevadel väljalastud vasikad, vaata et viivad muuseumikatuse pealt ära. Vene koolide puhul on märgatav, et endast püütakse hea mulje jätta. Narvas ja Kohtla-Järvel tundub olevat ärganud tõsisem huvi eesti kultuuri vastu.”
Muuseumide muutumisest
Käsmu on Aarne Vaigu sõnul müstiline koht: paneb inimese psüühika ühe päevaga paika, kui elus on probleeme tekkinud. Küllap just sellepärast on Käsmu ligemale 160 aastat olnud intelligentsi suvituskoht. Puhkajad omakorda on mõjutanud rannaküla elu.
Kuidas tuli meremuuseumi asutamise mõte? Praegusajal ju muuseume pigem suletakse, kui tehakse juurde – ei tasuvat ära. “Muuseumide kriis tähendab seda, et nad peavad end ajastus paika panema. Vanad vormid on oma aja ära elanud. Lihtsalt kokku kogutud kolu täis toad pole muuseumid, muuseum peab infot pakkuma. Ise arvan, et muuseumide tähtsus järjest suureneb, sest näiteks vanavanemate tööriistu ehedal kujul arvutis ei näe. Minu jaoks on tähtis ka muuseumipedagoogika, kus laps näeb sisukalt ja süvenenult asju, mis silmamälu kaudu temas kinnistuvad. Olen oma seisukohti väljendanud ka muuseumide nõukogus.”
Vaik ütleb, et tema muuseum tekkis tänu nõukogude võimu äraminekule. Tollane maavanem Ants Leemets andis piirivalvest tühjaks jäänud maja talle. Vaik leiab, et ju teeb ta jumalale meelepärast tööd, sest kaduma läinud või külastajate poolt kaasa võetud asjad tulevad muuseumisse tagasi. Eksponaate on ta vahetanud, ostnud, leidnud, vee altki välja toonud.
Käsmu
Käsmus elasid rahakad mehed, kes panid õla alla Eesti Vabariigi sünnile. Käsmu meeste laevadega sõitsid sõjaeelsed diplomaadid, tasuta reise võimaldati kunstnikele ja kirjanikele. Saksa okupatsiooni eest viisid käsmulased varjule kindral Tõnissoni, Põdra ja Larka. Käsmu merekoolis on käinud Johann Pitka, diplomaat Varma jt. Käsmu ja Häädemeeste kaubalaevastikud olid juba Vene tsaaririigis Eesti alal suurimad, Käsmu laevadega veeti kütte- ja ehitusmaterjale. “Eesti maarahvas oskab vist surve all paremini elada kui vabameestena. Käsmu mehed kündsid merd. See oli teistmoodi kui maakündmine – merel polnud kubjas kepiga seljas ja sind ei mõnitatud. Meremehed olid vabamad, enesekindlamad ja vähem alandatud.
Käsmut peeti mõjukaks linnaks. Raske on leidagi teist niisugust küla, kust on pärit 60 kaptenit. Kindlasti on Hemingway kuulus lause, et igas maailma sadamas võib kohata eestlast, öeldud Käsmu meremeeste kohta.”
Praegune Käsmu on põhiliselt pensionäride küla. Meremuuseum on külaliste jaoks. Oma “muuseumimängu”, nagu ta muuseumi pidamise kohta ütleb, peab Vaik missiooniks esivanemate ees ja monumendiks neile. Väga hindab ta Anto Juske tööd Käsmu meremuuseumi toimetiste väljaandmisel: “See on prestiiziküsimus. Akadeemilise haridusega inimesena ei suuda ma ehk öelda uut sõna teaduses, aga suudan koos Juskega anda uut infot Käsmu kohta. On meeldiv, et neid toimetisi on aidanud välja anda Kultuurkapital ja Eesti Rahvuskultuuri Fond.”
Enne 2000. aasta jõule oli Käsmus Vaigu sõnul üle mitme sajandi väga oluline ajalooline sündmus: viimane lehm viidi külast minema. Vanasti pidas lehma ka iga kapteniproua, toites sellega pere ära. “Oleks traagiline, kui ühel päeval tehakse küla ümber aed ja pannakse väravad lukku nagu suvilakooperatiivides,” sõnastab Vaik võimaliku “musta stsenaariumi”. Kuid ka siis aitavad mälu taastada tema kogutud rohked tsaariaegsed ja sõjaeelse Eesti aegsed pildid ning kunstnik Eve Kase tohutu töö – praeguste külaelanike ja suvitajate fotod, mis on nagu sotsioloogiline uurimus piltides.

Muuseumi külastamas

Aastas käib Käsmu meremuuseumis ligikaudu 200 ekskursiooni. Põhiliselt kooliõpilased ja välismaalased.

Aarne Vaik viib lapsed alati esmalt mere äärde
Siinkirjutaja veetis muuseumipäeva koos Tabasalu Ühisgümnaasiumi viienda klassi õpilastega. Käsmu jõudnud lapsed juhatas Aarne Vaik kohe väiksele jalgsiretkele õnnekivide kuhja juurde, kust imehästi paistsid nii Kuradisaar kui ka merel talvituvad luiged. Seejärel tutvusid poisid muuseumiga, tüdrukud mängisid samal ajal õuel omalaadset otsimis- ehk möllamismängu. Siis osad vahetusid. Jutt, mida muuseumi peremees lastele rääkis, oli poiste ja tüdrukute jaoks erinev. Poiste puhul pani ta rohkem rõhku laevade ja paatide ehitamisele ning Käsmu kuulsatele kaptenitele, tüdrukutele rääkis aga näiteks sellest, kuidas emahülgeid poegade abil kinni püütakse. Muuseumis anti kõigile lastele süüa hapukapsasuppi ja seejärel läks toredate asjade meisterdamiseks.
“Olen kõik, mida lastele räägin, hästi läbi mõelnud. Jutt peab olema täpne ja nähtust jääma pilt silme ette. Poistele olen näiteks rääkinud, et nendest, keda koolis narritakse, kasvavad elus tugevamad ja läbilöövamad mehed. Need, kes on koolis olnud möllumehed, vajuvad elus vaikselt ära ja saavad tulevikus isegi kodus naiste käest nahutada. Näiteks Eesti esimese ümbermaailmapurjetaja Ahto Valteri isa oli väga rahul sellega, et tema nelja poega koolis narriti. Aga ta pani kõikidele poistele muistsete jumalate nimed, et nad neile elus toeks oleksid ja poegadest kanged mehed kasvaksid. Nimed näitavad rahva iseloomu ja orientatsiooni.”

Need lihtsad tõed

Anu Mõttus

Õpetaja Tiina Perovskaja on üks neist, kellele Tallinna linnavalitsus arvuti kingib. Mati Mõttuse foto

Detsembrikuu ja jõulud on tänaseks juba minevik ja ühes nendega on läbi saanud ka see aeg, kui ühe Mustamäe kooli nelja klassi lapsed alustasid igal hommikul koolipäeva hämaras koridoris hommikuringis. Rääkisid ja kuulasid muinasjuttu, laulsid ja soovisid oma jõulusoovi. Käest kinni, sest nii läheb soov kindlamini täide.
Kas läksid, seda teavad ainult soovijad ise. Aga et muist soove sai ka kirja pandud, võite teiegi neid lugeda – läbisegi mõtetega Tallinna 37. Keskkooli noorelt algklassiõpetajalt Tiina Perovskajalt, selleltsamalt, kes igal detsembrihommikul jõulujuttu luges.

Ma soovin, et lumi maha tuleks ja meie klassil läheks hästi!
“Et lapsel oleks koolis mõnus, ei tohiks tal olla hirmu kooli ees. Ja see sõltub palju õpetajast. Lapsel on niikuinii kogu aeg pinge peal ja kui koolis ka aina öeldakse: “Sa pead, sa pead, sa pead!”, siis lõpuks enam ei taheta. Mina olen proovinud koolielu natuke kodusemaks teha, lasta lapsel ka ise ennast avada. Kahjuks olen näinud, et sageli lapsed ei julge öelda, mida nad asjast arvavad, sest kardavad arvata “valesti”.”

Ärge lobisege tunni ajal kui on midagi räägida vaia räägi vahe tunni ajal.
“Kuidas üldse koolipäeva alustada? Kas hakata kohe raske tööga pihta või rääkida algul natuke sissejuhatuseks? Võib-olla on kellelgi mõni mure ja ta tahab selle südamelt ära saada. Kui õpetaja teab, et lapsel on juba hommikul väga raske, oskab ta sellega arvestada. Rõõmudega on täpselt samamoodi: mõnel lapsel on kohe uudis rääkida. Eks me kõik tea, et jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm kahekordne rõõm. Neidki uudiseid, mida lapsed väljaspool kooli kuulevad, saab seostada koolieluga.”

Ma soovin, et meie klass oleks nagu 2A klass.
“Oli ka teine põhjus, miks me teiste klassidega koos hommikuringi tegema hakkasime: et lapsed õpiksid üksteist tundma. Tavaliselt minnakse ju otse oma klassiruumi, uks enda järel kinni ja kõik. Lapsed ei tea isegi teiste klasside õpetajaid. Suuremad ei taha võib-olla nii ringis istuda, nagu meie siin tegime, aga neilegi võiks midagi välja nuputada. Väiksemates koolides on kindlasti võimalik alustada päeva ühiselt.
Väga oluline on ka kokkuvõte päevast. Laps saab aru, et ta oskab ka ise endale hinnangu anda; näeb, mismoodi tema hindab oma päeva ja kuidas teeb seda õpetaja. Kui hinnangud on väga erinevad, tuleb neid kindlasti põhjendada, muidu võib ülekohtusena tundunud hinne või arvamus jääda eluks ajaks kripeldama.”

Ma soovin, et õps ei paneks viie vea pärast kahtesi.
“Hindamissüsteem on lastele ikkagi üpris raskesti arusaadav. Isegi “neli” tundub mõnele täiesti ülekohtune, “kolmest” ma üldse ei räägi, eriti algklassides. “Viis” peab olema! Muidugi, ühel võtab pea paremini, teisel on vaja rohkem tööd teha ja kui individuaalselt ei lähene, siis nõrgem laps ei pruugigi kunagi “viit” saada. Samas kui ma nõrgemat õpilast hindan ka kõrgemalt ja teine saab väga hea vastuse eest sama hinde, tuleks sedagi põhjendada: temal on edasiminek, aga sina oled jäänud paigale. Sul on võimeid rohkem, sa pead ka arenema. Mida pisemad lapsed, seda lihtsamalt tuleb seletada...”

Minu soov on, ett meie klass hästi õpiks. Minu soov on entale Barbi revelli puutsit ja ett koolil ei oleks muresit.
“Kuidas saavutada, et lapsed rääkima hakkaksid? Ma ei tea, mul ei ole sellega kunagi raskust olnud. Arvan, et iga inimene tahab oma mõtteid avaldada, kui talle võimalus anda. Alguses ei võta see vedu, sest lapsed on kinni, nad ei tunne veel üksteist. Siis on kõige lihtsam ise alustada – mingi uudis ikka rääkida on. Või on mul mure: üks laps käitus halvasti, ma nägin seda ja see tegi mind kurvaks... Pisut julgustada ja juba nad tulevad.
Mul on hea võrrelda eelmise klassiga, kellega ma sellist hommikuringi ei teinud: peab küll ütlema et ringis on lapsed palju avatumad. Ja minu arvates on see hea. Võib-olla mõni õpetaja kardab, kui lapsed ütlevad oma arvamuse välja, ja mõni ju küsib ka hirmus palju, aga milleks õpetaja siis koolis on? Ikka selleks, et laps saaks teada, mis ta tahab teada saada. Ja kui sa tõesti ei tea – ega meie ju ka üliinimesed ole – peab julgema öelda, et praegu ma ei oska sulle vastata, aga ma uurin seda asja. Nii jõuab lapseni teadmine, et kui uurid ja otsid, siis sa ka leiad. Et ka õpetaja teeb niimoodi.”

Ma soovin, et õpetajatel läheks ästi.
“Muidugi, algklassides on õpetaja nagu jumal. Ema-isa arvamus ei lähe neile korda nii palju kui õpetaja oma. Ja kui sa käitud vastupidi oma sõnadele ning laps seda näeb, variseb kõik kokku. Me peame ennast kogu aeg kontrollima ka väljaspool kooli. Lapsed näevad meid alati ja püüa sa pärast ära põhjendada, miks sa niimoodi tegid. Ega ma saa öelda, olen minagi läinud vahel õhtul punase tulega üle tee, aga siis on hakanud südametunnistus kripeldama: äkki keegi ikkagi nägi. Ja seletadki ära, et õhtusel ajal, ühtegi autot ei olnud ja kuna mina olen ikkagi täiskasvanud inimene, oskan ma juba auto kiirust hinnata, aga ega ma ikka õigesti käitunud. Laps saab aru, et sinagi oled inimene, kui oma eksimust tunnistad.
Eelmine klass on mul praegu kuuendas. Usun küll, et nad julgevad endiselt küsida. Kui palju on tegelikult tunde, kus õpetaja ainult räägib ja lapsed kuulavad! Ja kui ise lähed kuhugi õppima ja ainult kuulad – päeva lõpuks oled rampväsinud. Alles siis, kui oled olnud mõlemas rollis, hakkad aru saama, et nojah, mis me siis lastestki tahame. Mida väiksem laps, seda mitmekülgsem peab tund olema. Monoloog klassi ees läheb kõige lihtsamalt ühest kõrvast sisse ja teisest välja.”

Ma soovin sulle lõbusaid jõule, et sa oleksid terve ja rõõmus, et sul on hea tuju ja palju kingitusi.
“Teine võimalus lastele koolielu mõnusaks teha on igasugu üritused. Ekskursioonile, teatrisse või muuseumi minek – ka see on ju tund, ainult et täiesti ebaharilik. Väga oluline on ühendada kasulik meeldivaga.”

1. Ma soovin et saaksin heaks lapseks. 2. Ma soovin et ilmas ei oleks pätte ega teisi pahasi inimesi. 3. Ma soovin et mul oleks isa kodus. 4. Ma soovin maailmale kõike head.

“Suurt hommikuringi teeme ikka edasi, aga ainult nädala lõpus, muidu läheks liiga palju tunde kaotsi. Oma klassis aga alustame ja lõpetame ringiga iga päeva. Kõigil on juba varem välja mõeldud, mida öelda; tullakse, istutakse kohe ringi ja hakatakse kordamööda rääkima. Siin saavad selgeks ka käitumisreeglid: et ei räägita teise jutu sisse, vaid oodatakse ära, millal on sinu kord. Detsembris suure hommikuringi ajal polnud meil mingeid kaklusi ega tormamisi.”

Et jõulud oleks väga ilusad ja et meie klass oleks ilus.
“Õppimise seisukohalt on tähtis ka see, et ümbrus oleks ilus, et lapsel oleks hea seal olla. Kui tal on kasvõi vahetunni ajal tahtmine midagi mõõta või kaaluda või lugeda või kaarti uurida või teha mida iganes, mis teda huvitab, peaks selleks klassis võimalus olema. Meil on üks taim, mis kasvatas esimeses klassis ühe õie, teises juba kaks. Nüüd loodame vaikselt, et kolmandas klassis on õisi kolm... Tegelikult on see tore – lill kasvab koos meiega. Niisuguseid asju võiks märgata, et kõik meie ümber on meiega seotud.”

Mina soovin et minu vanemad tuleksid peole.
“Pean ütlema oma lapsevanemate kiituseks, et nad on aktiivsed, neid huvitab, mida lapsed teevad, nad tulevad kooli ja küsivad, kas on midagi mureks, kas on vaja midagi teha. Olen õnnelik, et meil on enamik vanemaid ka koosolekul ikka kohal, vahel lausa sajaprotsendiliselt. Loomulikult saan ma aru, et inimeste tööaeg on erinev ja alati kõik tulla ei saa, aga siis on kasvõi õed-vennad saadetud... Mõni õpetaja ei tahagi vanemaid näha rohkem kui õppeaasta alguses ja siis ehk kunagi enne viimast koolikella. Meie saame vanemate enda soovil kokku iga kuu. Kuupäev on paigas ja kui midagi muutub, siis helistame või kirjutame.
Oma eelmises klassis olen näinud ka teistsuguseid vanemaid. Võib-olla oli see natuke ka minu viga. Kui ma esimesi aastaid tööl olin, arvasin, et teen ja jõuan kõike üksi. Loomulikult hakkas töö lõpuks üle pea kasvama. Päästis ainult see, et olin noor ja värske, energiat jätkus. Praegu tunnen küll, et mul on tugi taga. Kuna ma ka ise praegu õpin, läheks selle toeta ilmselt raskeks.”

Soovin et kõigil meie klassi lastel oleksid tunnistusel viied.
“Olen lõpuks aru saanud, et kui liialt palju enda peale võtan, siis ma lihtsalt kõrben – tekib tööstress. Sama on ka lastega, aga väga raske on neile selgeks teha, et alati ehk ei peakski iga hinna eest pingutama, mis siis, et sõbral on kõik “viied”. Lastele on võrdlus klassikaaslastega kohutavalt tähtis.”

Mina soovin et kõik. Lapsed oleks sõbralikud ja jead.
“Lapsed ise panevad suhted klassis paika ja ikka tekib ka tõrjutud lapsi. Sa võid püüda asja kuidagi leevendada, aga sageli juhtub, et oma suhtumist ei näidata küll enam õpetaja ees, kuid klassiukse taga tuleb see uuesti esile. Õpetaja ei tohi jätta asja niisama, muidu jääbki laps nurka surutuks.
Õppeedukus loeb lastevahelistes suhetes väga palju ja vaat siin annabki õpetajal natuke ära teha: kiita seda õpilast teiste ees, kui ta vahel midagi väga hästi teinud on.

Ma soovin et kõik soovid täituksid.
“Ei saa olla õpetaja, kui sa jääd ühe pulga peale pidama. Õpetaja peab kogu aeg ennast arendama. Õpetaja peaks olema see, kes suudab midagi anda. Kurb oleks, kui laps läheb tunnist ära ja ta pole sealt mitte midagi saanud.
Kui võtta õpilasi nagu oma lapsi, siis suudad neid ka rohkem mõista. Ja see on tore.”

Meeskond on hea

Et Tiina Perovskaja on üks neist, kellele Tallinna linnavalitsus arvuti kingib, polnud meie jutuajamise aegu veel teada. “Üles andsid” ta oma kolleegid. Üks neist, Tiinaga teist tiiru paralleelklasse juhatav Ulve Eikner, kes õpetajaametit pidas juba enne seda, kui tänane noor kolleeg ise algklassides käis, ütleb naeratades: “Kui Tiinat ei oleks, mina küll ei viitsiks nii palju ette võtta. Ta sobib siia, paneb teised ka liikuma. Tiina elab tänasest tükk maad eespool. Tuleb sügisel kooli ja mõtleb juba sellele, mis me kevadel teeme. Ja tema ideed on tõesti huvitavad. Näiteks vabariigi aastapäevaks on plaanis taas nelja klassi peale koridori Tallinna vanalinn ehitada.”
Õpetajad leiavad, et pärast seda, kui hakati ühiselt hommikuringi pidama, on lapsed muutunud: vahetundides pole enam nii palju sagimist, trügimist ja kaebamist. Koostöö peab koolis olema, kui tahetakse midagi saavutada.
“Kui meil ei oleks niisugust head meeskonda, ega siis üksi jaksaks,” arvab ka Tiina Perovskaja.

Võtkem lapsi tõsiselt

TIINA MÄGI

Tallinna noorte klubi Kodulinn talvevaheaja kuuepäevane laager näitas taas kord, et lastel on mõtteid küll ja küll ning nad teavad ise väga hästi, mida neile vaja on.
Poollumine talvine koolivaheaeg sai läbi. Tallinna noorte klubi Kodulinn korraldatud kuuepäevases laagris osales 32 noort vanuses 10–14 aastat. Pooled poisid, pooled tüdrukud. Meie laagrites tegeldakse alati pisut loominguga (joonistatakse, voolitakse, õmmeldakse, tehakse puutööd). Sekka tööd, tänavu arhiivide korrastus, lumerookimine. Käiakse ekskursioonidel, sporditakse. Niisama müratakse, süüakse tubli talupojalõuna ja veel üht-teist. Igal laagril on oma põhiteema. Seekord oli üheks teemaks teater (etendustest “Pähklipureja”, “Päikesepoisid”, “Puhhi pool”, “Inglitiivul”).
Kõige tähtsam oli aga tutvumine Riigikogu, Vabariigi Valitsuse ja Tallinna Linnavolikogu hoonete ning tööga. Mis noortele meelde jäi ja kuidas nad kohtumisi hiljem meenutasid, selgus laagri lõpus tehtud küsitlusest.
Viimane päev ise algas šokiga. Öö jooksul olid graffitimaniakkide ohvriks langenud nii Gustav Adolfi Gümnaasiumi kui ka Vanalinna Täiskasvanute Gümnaasiumi äsja restaureeritud hooned. Pilt vapustas neidki, kes ise aeg-ajalt pihustiga midagi sirgeldavad. Lisaks tehtu üldisele taunimisele pakuti tegijatele välja karistusi – rahatrahvidest kuni 2–4-päevase vangistuseni.
Mis jäi meelde külaskäigust Riigikogu hoonesse? Kõigepealt see, et võeti vastu nii lahkelt ja kenasti, nagu oleks saabunud välisriigi delegatsioon. Maja on puhas ja korras, restaureerimisel pole kaotatud originaalset sisekujundust (kolmnurkmotiivi). Tõelist huvi pakkus hääletussüsteem. Ettepanekutega tulevaste riigiseaduste tarvis poldud kitsid. Prükkarid tuleks paigutada vanadekodudesse, “Suur Tõll” peaks saama meresõidukõlbulikuks, kodututele tuleks teha rohkem varjupaiku, kutsikaid ei tohiks tänavale visata, majadesodijaid tuleb karistada, kultuuritöötajatel palka tõsta, vanalinna eest rohkem hoolitseda, koolidesse turvamehed, aerosoolipihustid müügilt kõrvaldada. Veel tuleks lühendada sõjaväekohustuse aega (poolest aastast aitaks), anda Voitkadele vabadus, langetada ühistranspordi piletihindu, mitte lubada kodus lapsi lüüa.
Tallinna Raekojas ei peaks linnavalitsus pidevalt töötama (liiga külm), küll aga peaks linnarahvas tihemini Raekotta pääsema.
Lausa vaimustuse kutsus esile valitsuse maja. Kui ilus! Kui puhas! Seintel palju pilte! Keldriruumidest ei tahetud äragi minna ja hiljem joonistati pilte peaministri kohtumisest majas elava kuulsa kummitusega.
Puudusi märgati ka. Nii mõnigi laps küsis vargsi, kas see kõik kokku mitte liiga palju ei maksa, ja paljudel oli kahju kuulsast kuldkalakesest, kes ihuüksinda oma uhkes akvaariumis läbikäidavas ruumis ja ereda valguse käes peab elama.
Kohtumist peaministriga palusin iseloomustada kolme sõnaga. Mart Laari iseloomustati sõnadega: rõõmsameelne, hea, põnev, uhke, rikas Mersuga sõitev mees, tore, lahke, lahe, haritud, huvitav, lastesõbralik. Usaldust äratasid ka peaministri vanad mänguasjad kabinetinurgas.
Küsimusele, kas kujutad ennast tulevikus ette valitsusaparaati kuuluvana, vastas nii mõnigi laps, et miks mitte. Kui oleksin osav, saaksin kuulsaks ja rikkaks. Hakkama loodeti saada haridusministrina, ühel noorel mehel polnud probleemiks kujutada ennast ette ka peaministrina.
Tallinna Linnavolikogus jahmatasime vist pisut volikogu esimeest Rein Voogi, sest istungitesaalis võttis hoogsalt kohad sisse pool tegeliku volikogu liikmete arvust ja hakkas kohe hääletuspultide nuppe näppima. Küsimusterahes tunti huvi nii vastaja isikliku elu kui ka linna juhtimise kohta. Ettekavatsetud ekskursioonist sai peaaegu tegelik volikogu istung pikkusega kaks ja natuke rohkem tundi. Etteantud eelnõud – tugiõpilaste programm, narkoprobleemid ja avatud noortekeskuste rahastamine arutati ja hääletati läbi. Tugiõpilasliikumine tekitas huvi. Noortekeskuste asjus jäi suhtumine üsna jahedaks (puudub osaluskogemus), narkoprobleemides nähti ohtu. Tulevastele volikogudele pakuti soovituseks üsna mahukas programm. Ja muide, enamik ei välistanud neist isiklikku osavõttu tulevikus. Vaja oleks võidelda, et lastel oleks oma teaduskeskus (nagu Soomes on), lahendada laste koolivaheaegade sisustamine, rohkem tegeleda hariduse ja kultuuriküsimustega, keelata autodes mobiilidega rääkimine, muuta koolid turvalisemaks jne.
Kõik leidsid selle kuue päevaga enesele uue sõbra. Rutem ja ilmselt parema kui koolis. Ja mida mina järeldasin? Ikka ja jälle vanu tõdemisi. Laps pole kariloom ja temaga ei saa teha hulgioperatsioone. Peab olema rohkem võimalusi ja kohti, kus lapsed saaksid oma pisikese mõtte kõva häälega välja öelda ja oma teo ise ära teha. Suured peaksid noorte endi käest küsima asju, mida kiputakse nende eest ja arvel ära otsustama. Laps teab väga hästi, mida talle vaja on.

Kas 12 aastat möödapanekut?

Sirje Tohver

“Õpetajate Lehe” toimetus kasutas Õpetajate Maja külalislahkust väljaande 70. sünnipäeva ajal möödunud sügisel. Hubases saalis, kus helivõimenduspuldi taga askeldas Märt Hunt ise, esinesid külalistele teiste seas ka Tallinna Balletikooli lapsed.

Tallinna Linnavalitsus vabastas ametist Õpetajate Maja direktori. Abilinnapea Liisa Pakosta on rahulolematu maja senise tööga. Vastates küsimusele, millised on linnavalitsuse plaanid Õpetajate Majaga (8. jaanuaril internetis) räägib ta investorite leidmisest, tööst laste ja noortega, ümbruse kauniks muutmisest ja teenuste kvaliteedi tõstmisest.
Toimetuse palvel kommenteerib tehtut ja tulevikukavasid 12 aastat Õpetajate Maja juhtinud eksdirektor Märt Hunt.
Senine töö käis maja suhtes ülimuslike dokumentide, Tallinna Linna Volikogu 1993. ja 1999. aastal kinnitatud põhimääruse järgi.
Milline on olnud põhitegevus?
Õpetajate Maja on olnud Tallinna haridussüsteemi kultuurikeskus, kus on toimunud üritused praegustele ja endistele õpetajatele, koolijuhtidele ja linnarahvale. Suurt tähelepanu oleme pööranud tööle laste ja noortega, püüdnud neid emotsionaalselt ja intellektuaalselt arendada. Sellealane koolitustegevus on käinud kõige tulemuslikuma meetodi – näidisürituste kaudu. Meil on õnnestunud pidevalt nende kvaliteeti või nagu tänapäeval öeldakse – teenuste taset – tõsta.
Möödunud detsembris juba kümnendat korda toimuvat Päkapikumaad on nii väikesed kui suured külastajad väga kiitnud. Liisa Pakosta arvab, et selline töö ei peaks kuuluma Õpetajate Maja tegemiste hulka.
Meie Päkapikumaa on ainuke Eestis, kus lavastatakse igal aastal uus ajakohane lastemuusikal (originaallooming). Nende muusikast välja antud laulikut ja kassetti kasutavad lasteaedade ja koolide lauluõpetajad. Päkapikumaad tehakse entusiasmist, põhitöö kõrvalt, linna raha kulutamata. Esinejad on maja näiteklassi lapsed. Lastele peaksid suuremat tähelepanu pöörama kõik linna asutused, teistest rohkem muidugi kultuuriasutused, eriti Õpetajate Maja, mille põhimääruses see ka ette nähtud on.
Miks olete pindu välja rentinud “õpetajakaugetele asutustele”?
On vaieldav, kui õpetajakauged need rentnikud on. IS Music Trading varustab haridusasutusi pillide, võimendus- ja valgustusseadmetega tänu meie lepingule 10% odavamalt, sama hinnaalandusega teenindavad õpetajaid ka Vanalinna Salong, Café Anglaise jt.
Igal arenguetapil on oma lahendused. 1980. aastate lõpul oli maja seisukord nii õnnetu, et 1991. aastal pidi algama kapitaalremont. Muutunud poliitilise olukorra tõttu aga Poola restauraatorid Õpetajate Majja ei jõudnudki ja tolleaegne linnapea ütles, et vaadaku Hunt ise, kuidas hakkama saab, tal ju suur maja käes. “Õpetajakaugete” rentnikuteta poleks me toime tulnud, sest eelarverahast pole maja vajadusteks kunagi piisanud.
Remontinud ja restaureerinud oleme juba aastaid põhitööd katkestamata, maja külastajate silme all. Praegu on pooleli meie kauaaegne unistus – 17. ja 18. saj maalingute restaureerimine suures saalis. Jüri Kuuskemaa ütles pärast jalutuskäiku maja ruumides möödunud suvel, et president peaks mulle siin tehtu eest ordeni andma.
Tuleb välja, et Õpetajate Majas on töö juba aastaid käinud linnavalitsuse aastateks 2001–2005 kavandatud põhisuundade järgi – leitud investoreid, tehtud tööd laste ja noortega, muudetud ümbrus kauniks ja tõstetud teenuste kvaliteeti. See on tulevikule mõtleva kultuuriasutuse loomulik areng.
Liisa Pakosta arvates pidanuks maja tegelema rohkem täienduskoolitusega.
Täienduskoolitus nõuab tänapäevase sisseseadega auditooriume. Õpetajate Maja vanad uhked saalid selleks ei sobi. Meie pakume täienduskoolitust ürituste ja tegevuse kaudu. Ei tohi unustada, et õpetaja vajab ka lõõgastust nagu teisedki inimesed.
Heidetakse ette vähest orienteerumist koolile ja õpetajatele.
Majal on 14 traditsioonilist üritust, nende seas rahvusvaheline noorte instrumentalistide ja nende õpetajate konkurss “Noor muusik”, esimeste klasside juhatajate vastuvõtt-bankett, õpetajate päeva ja vabariigi aastapäeva ball, Päkapikumaa, lihavõttepühade tähistamine ja Mutionu pidu algklassiõpilastele ja õpetajatele. Õpetajatele ja õpilastele on mõeldud ka Venda Tammani akordioniõpetajate orkestri seminarid ning kontserdid, Horre Zeigeri big bändi kontserdisari “Swingi anatoomia” ja kontserttantsuõhtu sari “Kella viie tee”, Igor Tõnuristi trio ja Sulev Mäevälja Sõsarõ folklooriõhtud. Kaljo Westi kammerorkestris mängivad koos õpetajad ja õpilased. Töötavad klubid, seltsid, ainesektsioonid praegustele ja endistele eesti ja vene rahvusest õpetajatele.
Uutest üritustest on tänavu mais kavas ülelinnaline käsitöönädal “Kingitus emale”. Muidugi võivad üritustest ja ringide tööst osa võtta kõik linlased. Pole mõeldav, et Õpetajate Maja Raekoja platsil oleks ametkondlikult suletud asutus. Kena koostöö on olnud Tallinna Muusikakeskkooli ja Georg Otsa nim muusikakooliga, kes on korraldanud meie saalides õpilaskontserte ja eksameid. Kõik külalised saavad vaadata regulaarseid eesti kunsti näitusi maja Raatuse galeriis.
Loetelu võiks jätkata, aga pilt on vist niigi selge.
Mida öelda direktori väljavahetamise ja maja tuleviku kohta?
20–30-aastased on noored, ilusad ja toimekad, 50–60-aastased aga inimlikud ja elutargad.

Naabridki said palka juurde

Kalle Kalda, Tartu Haridustöötajate Liit

Et viimasel ajal on mõned kohalikud poliitikud hakanud iseenda priskelt kasvavate palganumbrite õigustamiseks järjest sagedamini tasumäärasid põhjanaabrite omadega kõrvutama, oleks ka õpetajatel viimane aeg vastava võrdlusmaterjaliga kursis olla. Seda nii lepingute kui ka palganumbrite poole pealt.
Nii siin- kui sealpool Soome lahte on jõutud kokkuleppele kooliõpetajate 2001. a palgatingimustes ja loodud eeldused töörahu kestmiseks.
Kaheaastane leping
Soomes sõlmitud kokkulepe hõlmab kahte aastat ja lõpeb 31. jaanuaril 2003. Leppe kohaselt saavad kõik õpetajad alates selle aasta 1. veebruarist juurde kas 200 marka või 2,1% palgast. Selline sõnastus tasandab pisut suurema ja väiksema palgaliste töötajate tulude kasvu erinevust. Kui käesoleva aasta tarbijahinna indeksi kasv peaks ületama 2,6%, lisandub veel 0,4% palgatõusu. 1. märtsist 2002 kasvavad palgad 179 marka või vähemalt 1,9%.
Veel vähendati staazi eest arvestatavat lisa kolm protsenti ja muudeti see põhipalga osaks, suurendades sellega rohkem nooremate õpetajate palka.
Meie samalaadse lepinguga võrreldes oluliselt mahukamas kokkuleppes on lisaks hulk täpsustusi, mille analüüsimiseks on vaja eraldi aega ja leheruumi.
Lööme margad kroonideks
ja võime tõdeda, et Eesti õpetajate 600-kroonisele palgatõusule on naabritel vastu panna ainult 526-kroonine lisa. Ehk 74-kroonine vahe meie kasuks. Samas tempos jätkates kuluks ainult 347 (loe: kolmsada nelikümmend seitse) aastat, et muuta olematuks õpetajate palgaerinevus Helsingis ja Tallinnas, kus sel aastal saab enamik pedagoogidest kuus vastavalt 30 700 ja 5000 krooni!
Tegelikult kosub Soome õpetajate rahakott rohkem selgi aastal. Mõlemas riigis on vastu võetud tulumaksuseaduse muudatused, mis vähendavad maksukoormust. Eesti tulumaksuvaba miinimumi kasv 200 krooni võrra jätab kuus kätte varasemast 52 krooni enam, mitte just märkimisväärse summa. Põhjanaabrite muudatus on keerulisem ja vähendab enam suurema sissetulekuga inimeste maksukoormust, kes seni tasusid maksudeks kuni pool sissetulekust. Aga 300–600 krooni varasemast rohkem jääb kätte ka keskmise sissetulekuga töötajatel, kelle hulka õpetajad kuuluvad.
Põhjanaabrite juures on maksimaalset staazilisa saavate (enamiku) üldhariduskoolide pedagoogide sissetulek võrdne riigi palgasaajate keskmisega. Ennast Helsingi linnapeaga võrdleva Jüri Mõisa 36 000-kroonine kuupalk ja teiste eesti tippametnike palganumbrid jäävad soome vastavatel ametikohtadel tegutsejate omadele alla keskeltläbi neli korda, õpetajate palgaerinevus on kuuekordne.
Elatustase säilib ja selle paranemine õpetajatel ei ole sõlmitud kokkulepete valguses märgatav kummaski riigis. Soomlaste palganumbrite suurenemine jääb pisut maha viimasel ajal suurenenud hindade kasvust, ent koos maksukergendusega on saldo enam-vähem nullis. Suurem osa õpetajaskonnast nõustus lõpuks lepinguga, mis kindlustas senise päris korraliku elatustaseme püsimise.
Eesti õpetajate töötasu 15% juurdekasvust tuleb maha arvestada 10%, mis kulub kokkuvõttes kahe aasta hinnatõusu kompenseerimiseks – möödunud aastal (mil palgad ei tõusnud) oli hindade kasv 5% ning eeloleva aasta prognoos on 4,5–5% Järelejäänud 5%-st kulub 3 selleks, et oleks tagatud
suurem sotsiaalne kaitse.
Valitsuse plaani kohaselt rakendub teisest poolaastast töötuskindlustus, mis kohustab töötajat tasuma 1% palgast vastavasse fondi ja annab lõplikul rakendumisel töö kaotamise korral võimaluse saada kolmveerand aastat kompensatsiooniks ligi pool endisest palgast. Teades meie demograafilist olukorda ja sellest tulenevat paljude koolide sulgemist koos töökohtade kadumisega, peaksid õpetajad seaduse vastuvõtmist igati tervitama ja hindama ametiühingute jõupingutusi, tänu millele nii kaugele jõuti. Et Reformierakond on teatanud oma vastuseisust töötuskindlustuse kehtestamisele, pole eelnõu läbiminek Riigikogus kindel.
Pensionireformi teise samba elluviimise kava kohaselt on töötajale jäetud vabadus maksta 2% palgast sambasse või mitte. Et riik lisab maksmise korral omalt poolt personaalsele arvele 4%, on vähemalt naistel, keda õpetajate hulgas valdav enamus, mõistlik pakutud võimalusega liituda. Meeste statistiline keskmine eluiga ennustab paraku nii lühikest pensionipõlve, et selle pärast muretsemine ei ole mõistlik.
Lasteaednikud kokkuleppeta
Sarnasust naabritega suurendab asjaolu, et ka soome lasteaednikel on palgatingimused eelolevaks aastaks kokku leppimata. Ametiühing ei nõustunud tööandja pakkumisega, mille kohaselt oleks lasteaiaõpetajate palgatõus olnud sama suur kui ülejäänud omavalitsuselt palka saavatel töötajatel, sest 20% erinevuse säilimist riigi keskmisest palgast peeti ebaõiglaseks. Ehkki soomlased pole teinud selliseid rumalusi nagu eestlased, kus vähesed Lasteaednike Liitu kuuluvad pedagoogid tegid karuteene kõigile lasteaiaõpetajatele, lubades valitsusel kaotada seadusega kehtestatud palga alammäära, pole edu tulnud. Kõigis Soome suuremates linnades toimunud lasteaednike ühepäevane streik novembris tulemusi ei andnud. Senine leping kohustab töörahu säilitama ja leppima praeguse keskmiselt (arvestamata era- ja kirikulasteaedade töötajate tasusid) 25 200 kroonise palgaga jaanuari lõpuni.
Loodame, et käesolev aasta toob rohkem tunnustust mõlema riigi kõige pisemate kodanike õpetajatele-kasvatajatele!

Pilk loodusajakirjadele ja -videodele

TOOMAS JÜRIADO

Oma tillukeste trükiarvudega on nii “Eesti Loodus” kui ka “Loodus” ajakirjandusturul õige marginaalsed tegijad.
Igasuguse riigipoolse abita ilmuva “Looduse” põhihäda on tema ebaregulaarsus. Sisule on aga raske midagi ette heita: kord võetud liinist peetakse kinni. Ilmselt pole “Looduse” artiklites küll kuigi palju otseselt näiteks koolitunnis või referaadi kirjutamiseks kasutatavat materjali kokkuvõtlike tabelite ja skeemide näol, see-eest on üsna erksalt reageeritud Eesti looduses ja kogu maailmas toimuvale.
“Eesti Loodus” on palju ebaühtlasem. Olla korraga teaduslik ja populaarne loodusajakiri, lisaks ka veel laste- ja turismiajakiri – seda kõike kokku on natuke liiga palju! Samas oleks ülekohtune eitada ajakirja populaarsust just bioloogiaõpetajate seas, sest kusagilt mujalt pole nii palju sobilikke kompaktseid lisamaterjale võtta.
Ööbikufilm teeviidaks
Vähemalt sama vajalikud kui head loodusajakirjad on looduse õpetajale ja tundmaõppijale ka heal tasemel loodusvideod. Kui maailma loodusväärtusi tutvustavaid kassette on meile päris kenasti sisse toodud ja mingi osa neist koguni eestikeelsete subtiitritega, siis kõige vajalikumate – kodumaist loodust esitlevate filmidega on asi tublisti nutusem. Sisuliselt juhusliku materjalivalikuga telesaatekassettide kõrval tulevad meelde vaid üksikud tõesti loodusfilmid, mida siit-sealt aeg-ajalt osta on saanud.
Nüüdseks on avalikkusele esitletud videosarja “Tunne Eestimaa loodust” esimest filmi “Ööbiku saladus”. Usutavasti on mõnigi nende ridade lugeja Eesti Televisiooni “Osooni” saates seda Rein Marani järjekordset lugu juba näinud. Nüüd on võimalik film koju kaasa osta.
Laulutähe pereelu peopesal
Filmi kangelase valik on õnnestunud. Kes meist siis ööbikut laulu järgi ära ei tunneks!? Aga samas – paljud meist teda välimuse järgi määrata oskavad või midagi tema pesaelust teavad! Selle viimasega saab 28 minuti vältel õige põhjalikult tutvust teha. Koguni nii põhjalikult, et vaatajal võib tekkida loodusfilmidega sageli kaasas käiv küsimus: ega see kõik ometi linde ei seganud, eriti kui on selgunud, et ühel filmitud ööbikuperel läkski lastesaamine untsu? Eks see ole see tuntud balansseerimine lubatu-lubamatu piiril, mille iga looduse vaatleja, tundmaõppija ja kasutaja endale isikliku tunnetuse kaudu selgeks peab tegema.
Ajatelge aitab Maranil vedada naabruses sündiv. Kuldnokal lärmavad juba näljased pojad pesakastis, ööbikuemand korjab alles majamaterjali. Õunapuudel suured õied – ööbik muneb, kastaniküünlad on pakatamas – ööbik haub, õitevahus sirelid – väikesed ööbikud kooruvad.
Sedapuhku ei hakka kõrva meie loodusfilmidele või -saateile tihti omane üleküllastatud helipilt: stuudios salvestistega ennastunustavalt mängiv helimees tikub tegelikule veel täiendavaid linnuhääli juurde “kleepima”. Ehk segavaltki palju on filmis teisi linde, aga näiteks võrdlus hoopis turvalisemas kodus lapsi kasvatava must-kärbsenäpi või märksa tagasihoidlikumate vokaalsete võimetega, see-eest aga uhkemas pulmarüüs karmiinleevikesega on küll omal kohal. Võib-olla kulunuks filmi ära mõni näpunäide, kuidas vaikivat ööbikut teiste “väikeste hallide linnukeste “ seast ära tunda.
Igati asjakohane on manitsus kiisud ööbikulaulu aegu põõsastest eemal hoida. Oluline on ka seletus, et hilissuvine ööbikulaul võib meile küll tore kuulata olla, aga teisalt annab see tunnistust, et meisterlaulja lastetuba on n-ö õigel ajal mingil põhjusel tühjaks jäänud. Liigutav stseen poegi vihmahoo eest tiibadega varjavast läbimärjast ööbikuemast juhatab kätte veel mõne ohu, mis avaspesitsejaid ootamas on.
Järg on tulekul
Kuuldavasti on selle pealkiri “Pesupäev”, jutustus sellest, kuidas linnud kümblemas käivad. Veel on Rein Maran kinnitanud, et töös on film enamikule meist läbinisti pahelisena tunduvast kährikust. Üldse tahab ta oma kaastöölistega teha valmis vähemalt paarkümmend filmi. Eesti loodusfilmi vanameister usub ka seda, et küllap tuleb peale uusi, nooremaid tegijaid, nii et ööbiku alustatud filmilaul jääb kestma veel paljudeks aastateks.

Keskkonnakoolitusest koolides ja huvimajades

Reet Priiman, Ph. D.

Keskkonnaõpetuse ja looduslähedase elulaadi huvi- ja täiendusõpe jätkub uuel aastatuhandel teema “Inimene muutuvas ajas ja keskkonnas” jätkukursusena Nõmme Noortemajas. Vaatluse alla tulevad keskkonna ohutegurid, säästva ja jätkusuutliku arenguga seonduv ja loodusteraapia, mille põhirõhk on haiguste ennetamisel keskkonnateadlikkuse ja looduslähedase elulaadi kaudu.
Keskkonnateadvus on aluseks inimese hoiakute ja väärtushinnangute kujunemisele.
Inimeste tegevus ja käitumine on determineeritud motivatsioonist, mis kujuneb väärtushinnangute ning oma rolli ja koha tunnetamise kaudu neis seostes. Võime Maa puhastusseadmeid täis ehitada, kehtestada keskkonna ressursside tarbimismakse ja seaduste mittetäitmisel trahve, kuid keskkonnakaitse ja säilitamise probleemi see lõplikult ei lahenda. Seadustega paika pandud tegevusjuhised leevendavad keskkonnaprobleeme, kuid ökokatastroofi nende abil ära ei hoia. Peab muutuma inimeste keskkonnateadvus ja seoses sellega ka väärtushinnangud inimese–looduse suhetes. Väga oluline on jõuda arusaamiseni, et nii ühiskonna kui ka isiksuse arenemise eeldus on loodusseadustega kooskõlastatud elu.
Keskkonnakoolitus peab kaasama ka nende põlvkondade esindajad, kes omal ajal sellest ilma jäid. See peaks jõudma elanikkonna kõigi kihtideni (eeskätt aga pedagoogideni) ning aitama keskkonnast hoolivate kodanike arvu suurendada. Keskkonnaharidus peaks kajastuma kõigis õppevaldkondades ja -vormides. Inimene, kes adub oma kohta looduses, mõistab ka vastutust, mis talle langeb.
Keskkonnatingimuste muutused (hälbed) nii biosfääris kui siseruumides, lisaks mitmetele sotsiaalset laadi hälvetele, on suurendanud elanike haigestumist. Teades inimtegevuse põhjustatud muutusi keskkonnas, on mõni kord võimalik haigust ennetada. Ravimite ja meditsiiniteenuste kallinemine paneb omakorda otsima alternatiivseid ravi- ja profülaktikavõimalusi. Säästva ja keskkonnateadliku looduslähedase elulaadi omaks võtmine tõstab elukvaliteeti ja vähendab loodusressursside pillamist.
Maailmas on arenenud välja üleüldine nn tootmise–tarbimise–nautimise ja hõrke elamusi hindav ühiskond. Põhiline on elus läbi lüüa, osata kvaliteetsemalt ja uudsemalt toota ning toodang realiseerida. Kõlbelised ja vaimsed õpetused on kaotamas oma väärtust. See on tehnogeense ja infoühiskonnaga kaasnev nähtus, mida ei saa pidada heaks ega halvaks: areng lihtsalt on kulgenud niisugusel viisil. Et ühiskonna areng jätkuks, tuleb inimestel oma väärtushinnanguid muuta ja viia loodust ümber kujundav tegevus vastavusse looduse seaduspärasustega. See eeldab tehnilis-informatiivse arengu kõrval vaimsete hinnangute väärtustamist, piiride seadmist pillavale tarbimisele, looduslähedase elulaadi omaks võtmist. Praeguses ühiskonnas neid ideid kohe realiseerida on utoopiline. Et Agenda 21 realiseeruks, on vaja teha suurt hariduslikku eeltööd, ja mitte üksi koolides, vaid ka huvirühmades ja -ringides.
Nõmme Noortemajas toimuva keskkonnaõpetuse täiendus- ja huviõppe programmiga saab tutvuda internetileheküljel www.@nnm.ee.

Funktsionaalne lugemisoskus põhikooli õppekava läbiva teemana

ENE-MALL VERNIK

Läheneb õpilaste keskkonnaalaste uurimistööde esitamise tähtaeg. Eesti noorte huvikeskus TELO/Loodusmaja välja kuulutatud õpilaste keskkonnaalaste uurimistööde võistlusel osaleda soovijatelt ootame võistlustöid 1. veebruariks loodusmajja aadressil Eesti Noorte Huvikeskus TELO, Endla 59, 10615 Tallinn.
Töö peab olema seotud looduse ja keskkonnaga. Osalema kutsume 6.– 12. klasside õpilasi. Ühe töö autoriks võib olla 1–2 õpilast. Töid hinnatakse kolmes vanuseastmes: 6.–8., 9.–10. ja 11.–12. klass.
Hinnatakse töö teaduslikkust, originaalsust, rakenduslikkust, teaduslike meetodite valikut ja kasutamist, analüüsioskust, kirjanduse otstarbekat valikut ja töö vormistamist. Eksperimentide ja vaatluste eest saab lisapunkte. Vähemalt pool töö mahust peab olema autori tekst.
Töö peab olema vormistatud üldkehtivate kirjalikele töödele kehtestatud nõuete kohaselt. Vormistamise kohta leiab näpunäiteid TELO Loodusmaja koduleheküljelt www.envir. ee/loodusmaja/. Tööle tuleb kogumiku jaoks lisada ühe lehekülje pikkune eestikeelne kokkuvõte eraldi lehel, kus antakse lühiülevaade tööst, metoodikast, tulemustest, järeldustest.
Märtsis toimuval õpilaskonverentsil tutvustavad osalejad oma tööd stendidel ja vastavad küsimustele. Paremate selgitamisel arvestatakse kirjalikku tööd, stendiettekannet ja vastuseid küsimustele. Konverents lõpeb tublimate autorite autasustamisega.
Täiendavat infot võistluse kohta saab loodusmaja metoodikutelt tel 6 564 047 ja 6 564 048.