|
         
|
|
|
|
ÕpL
Sõnaraamatud uueks kooliaastaks
Uue õppeaasta alguseks ilmus TEA Kirjastuselt kaks
tuliuut sõnaraamatut: “Eesti keele raskete sõnade sõnaraamat” ja “Eesti–inglise
sõnaraamat”. Need teosed peaksid rõõmustama iga õpilast ja õpetajat, sest
eelkõige on tegu just koolisõnaraamatutega. Uute raamatute seotust kooliga
näitab seegi, et raamatuid tutvustati Tallinna Inglise Kolledzis. 6. septembril
toimunud esitlusest võttis osa õpetajaid nii Tallinnast, Harjumaalt kui ka
kaugemalt.
Küsimustele vastab TEA Kirjastuse toimetuse juhataja Koidu Raudvere.
“Eesti keele raskete sõnade sõnaraamatu” puhul rõhutati esitlusel, et
tegemist on uut tüüpi sõnaraamatuga. Milles uudsus seisneb?
Eestis pole tõepoolest varem niisugust
sõnaraamatut ilmunud. Meie põhimõtete järgi vajab ja vaatab inimene
sõnaraamatut ainult siis, kui tal tekib mingi keeleprobleem, kui ta pole
kindel, kuidas mingit sõna kirjutatakse või käänatakse või mida sõna
tähendab. Piltlikult võiks öelda, et sõna “kass” sellest sõnaraamatust
ei leia, sest selles sõnas pole ei tähendus- ega vormiprobleeme. Küll aga
leidub siin sõna “kaslane”.
Nii et ühest küljest on uudne sõnaraamatu põhimõte, teisest küljest aga ka
selle ülesehitus. Siin on üheskoos õigekeelsussõnastik ja seletav
sõnaraamat. Esiteks annab raamat sõnade õigekirja ning muutmise, teiseks aga
avab lühemalt või pikemalt kõigi sõnade tähenduse. Iga sõnaartikli juures
on ka näitelaused, mis illustreerivad sõna kasutamist lauses ja ka liitsõna
osana. Kõige uudsemaks peame ise aga keelekommentaare nagu “ära aja segi”,
“võrdle tähendust”, “samuti käänduvad” jms. Need juhivad tähelepanu
tähendus- ja vormisarnasustele ning -erinevustele ja hoiatavad võimalike
veaohtlike kohtade eest.
Kust tuli idee seda tüüpi sõnaraamatut tegema hakata?
Idee autor on TEA Kirjastuse juhatuse esimees Silva Tomingas. Kui esialgne
idee oli olemas, tuli appi sõnaraamatu koostajate kogemus õpetajate ja (keele)toimetajatena.
Raskeid sõnu polnud keeruline leida – koledaid keelevigu võib lugeda ja
kuulda pea iga päev massimeediaski, mis siis veel rääkida koolilastest, kes
keele peensusi alles tundma õpivad. Me näitame selgelt ja ühemõtteliselt
ära, kas õige on teenindama või teenendama, kuurortide
või kuurordite, tõbesid või tõvesid jne.
Kellele “Eesti keele raskete sõnade sõnaraamat” mõeldud on?
Eelkõige pidasimegi sõnu valides silmas õpilasi ja üliõpilasi, aga
kindlasti ka eesti keele õpetajaid. Muidugi on see mõeldud veel
ajakirjanikele, tõlkijatele ja toimetajatele – kõigile, kes tahavad
rääkida ja kirjutada veatut ja selget eesti keelt – sealhulgas ka neile,
kellele eesti keel pole emakeel.
Kuulsime esitlusel Saku Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Helle Parmase
sõnavõttu sellest, kuidas seda sõnaraamatut koolis katsetati. Varem pole
kuulda olnud, et keegi katsetaks sõnaraamatuid. Miks see vajalik oli?
Saku Gümnaasiumi õpilaste ja õpetajatega tehtud katsed näitasid esiteks
seda, kas mingi sõna on raske või mitte. Nii mõnedki sõnad meie esialgsest
nimestikust langesid nende katsete tulemusena sõnaraamatust välja. Kui tervest
klassist eksis sõna kirjutamisel vaid üks õpilane, ei pidanud me seda sõna
eriti raskeks. Kui aga mingit sõna kirjutas valesti suurem osa õpilastest,
andis see selge signaali, et tegu on raske sõnaga, mis peab meie raamatus
kindlasti sees olema. Mõnikord otsisime siis ka analoogilise ülesehitusega
sõnu, näiteks tüüpsõna järgi, et need samuti sõnaraamatusse võtta.
Teiseks näitasid katsed seda, milles täpselt eksitakse. Missuguste vormide
moodustamisel kõige rohkem vigu tehakse – need eriti veaohtlikud kohad
tähistasime sõnaraamatus allakriipsutusega. Oli ka selliseid juhtumeid, et
meie pidasime mingi sõna käänamist raskeks, aga kui palusime õpilastel selle
sõnaga lause moodustada, ilmnes väga selgesti, et nad ei tea sõna õiget
tähendust. Siis oli selge, et peame käsitlema ka tähendust ning mõnel juhul
lisama veel teisigi sõnu just sellest põhimõttest lähtudes – kas
tähenduselt lähedasi sõnu või neid, millega seda sõna kiputakse segi ajama.
TEA Kirjastuselt ilmus ka uus “Eesti–inglise sõnaraamat”. Selliseid
sõnaraamatuid on vist küll iga eestlase raamaturiiulis ja ehk tekib nii
mõnelgi küsimus, miks oli jälle uut sõnaraamatut vaja.
Eestis on kasutatud põhiliselt Paul Saagpaku ja Johannes Silveti eesti–
inglise sõnaraamatuid. Kuigi mõlemad on olnud omal ajal suurepärased teosed,
on need nüüdseks vananenud. Igaüks teab, kui palju sõnu ja mõisteid on meie
ellu tulnud viimase paarikümne aasta jooksul: näiteks kõik sõnad, mis on
seotud arvutite ja internetiga. Vanades sõnaraamatutes neid pole.
TEA Kirjastuse uus eesti–inglise sõnaraamat annab kogu põhisõnavara ja
tähtsamad erialased mõisted, mida vajab õpilane ja tavaline keelekasutaja.
Igaühel polegi ju vaja kallist mitmeköitelist sõnaraamatut. Tähtis on, et
sõnaraamat sisaldaks kõige olulisemad sõnad ja väljendid ning et sõnavara
oleks tänapäevane.
|
|
|
