Helisev arvuti

SANDER LIIVAK

Arvutimuusika on ala, mida lapsed ja noored tunnevad õpetajatest paremini. Paraku huvitab neid peamiselt kerge muusika. Selleski vallas on rõhk asetatud pigem tarbimisele kui isetegemisele. Passiivse muusikatarbimise teeb veelgi parasiitlikumaks asjaolu, et heliloojatele ja interpreetidele ei taheta sentigi maksta (odavat kodumaist võrgumuusikat saab osta aadressilt www.mp3.ee).
Internetist tõmmatavad MP3-failid on mahukad ja võtavad kettal palju ruumi, samuti ajab muusikaharrastus telefoniarved lõhki. Ilma CD-kirjutaja ning kiire püsiühenduseta pole mõtet MP-jahi peale aega ega raha raisata.
Õnneks on olemas uuem, säästlikum muusika pakkimise formaat VQF. Arvutimuusikahuviline Kriku kirjutab oma saidil (www.zone.ee/krikupriku/) sellest nii: “MP3 töötab maskeerimise põhimõttel, et mida sinu kõrv nagunii kinni ei võta, seda pole vaja ka mängida. Seega tulemuseks on tegelikult täielik jama. VQF töötab analoogiliselt MiniDisk’ile, ainult et MD pakib 256 kbps, VQF aga maksimaalselt 96 kbps, aga kvaliteet on ka selle juures üsna hea. Ta jagab muusika layer’itesse ja püüab igat neist seletada siinustega (kui kõver, kui suur jne). On väidetud, et 96 kbps VQF on kvaliteedilt võrreldav 256 kbps MP3-ga (suuruse vahe on ligi 3 korda); 80 kbps VQF võiks võrrelda 128 kbps MP3-ga. Kodeerimine võtab MP3-st rohkem aega, aga mahamängimine ei tohiks eriti võimsamat masinat tahta (Pentium 90 peaks juba hakkama saama).”
Võib vaid unistada, kui hea oleks koolis ja kodus kuulata VQF-plaate, millele mahuks paar-kolmsada muusikapala. Kuid kõik hea ja kauni, mida teadusemehed paljutõotavalt lubavad, keeravad seadusemehed luku taha…
Alguses oli MIDI
MP3 ja VQF-i harrastajale jääb arvuti lihtsalt grammofoni või maki nooremaks vennaks. Kuid raalist saab teha ka tõelise muusikariista. Temal võib muusikat luua ja mängida nagu tavalisel pillil. On olemas isegi programme, mis teevad arvutist arranzeerija või lausa helilooja. Jätame kõrvale sellised eksootilised programmid nagu heliprogrammide “vanaisa” CSound (võrreldav TEX-iga küljenduse vallas) ja supermoodsa esimese tarkvaralise süntesaatori Reason Rootsi firmalt Propellerheads ja keskendume põhilisele – MIDI-le.
MIDI ei ole ainult keskmine seelikupikkus. Musical Instruments Digital Interface on seadmete- ja süsteemidevaheline standard, milles salvestatud failid on väga väikesed (minu mahukaim MIDI-fail, 19-minutine Tšaikovski klaverikontsert, võtab ruumi ainult 175 kB). Need ei ole üldse helisalvestised, vaid ainult helide sünteesimise juhised, omamoodi masinloetavad noodid. Nüüdisaegsete helikaartide (eriti Creative SoundBlaster) sisseehitatud MIDI-süntesaatorid teevad piisavalt ilusat häält, nii et tõelist “sünti” polegi enam vaja arvutiga ühendada – niigi mahub kirjutuslauale terve sümfooniaorkester.
MIDI-faile (MIDI sequences, nimelaiendid *.mid ja *.rmi) saab valmiskujul internetist, kuid huvitavam on neid ise teha. Tavaliselt kasutatakse selleks sämplereid (sampler), millest Eestis on populaarseim Cakewalk 9. Need võimaldavad graafiliselt kujutatud helisid luua, lõigata, kopeerida, kustutada ja teisendada niisama lihtsalt nagu Word teksti. Klaverimängu oskaja võib meloodiaid sisestada ka kiiremini: MIDI-klaviatuuri või süntesaatori abil. Mõned programmid lubavad kasutada isegi tavalisi arvutiklahve (nt Cakewalk Virtual Piano).
Koolis on kõige otstarbekam kasutada noodikirjaprogramme, millega saab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – valmistada nii arvutiga kuulatavaid MIDI-faile kui ka silmaga loetavaid noodilehti. Neis on oskuslikult integreeritud heli- ja pilditöötlus. Arvuti vabastab inimese rutiinsest tööst nagu muudelgi elualadel: tüütu taktide kopeerimise ja teise helistikku transponeerimisega saab ta hakkama väga kiiresti. Enamik noodiprogramme ühildub MIDI-ga – loevad, kirjutavad ja mängivad seda.
Finale: vana ja väärikas
Kuigi Cakewalk võimaldab appi võtta ka notatsiooni, pole tema graafika suurem asi. Selle ala klassik on hoopis üks teine programm – Finale, millest leidub arvukaid versioone nii Windowsile kui Macintoshile (äsja ilmus 2002). Vanemad versioonid ei loe uuemates loodud faile ja uuemad versioonid ei suuda kirjutada vanemate formaati. Programmi toodab USA firma Coda Music Technology (www.codamusic. com), saksakeelse variandi on teinud Klemm Music Technology (www. klemm-music.de). Finale tooteperre kuulub veel kolm liiget: odavam ja lihtsam Allegro, veelgi algelisem PrintMusic! ning äärmuseni kärbitud NotePad, mida saab tasuta internetist. Allalaadimiseks on vaja end Coda veebilehel kliendiks registreerida (tuleb teatada oma riik ja meiliaadress ning valida parool – nime ega aadressi ei küsita), mispeale saadakse automaatselt registreerimisnumber. Laaditava faili maht on 2,86 MB.
Finale on täielikult lokaliseeritud saksa, jaapani, itaalia ja prantsuse keelde (varsti tuleb ka hispaania tõlge) ning osaliselt sloveeni ja hollandi keelde. Sloveenide pääs sellesse hiiglaste seltskonda annab lootust meilegi, kes me end nii tihti võrdleme selle Alpide päikesepoolsetel nõlvadel elava visa ja tubli väikerahvaga. Finale soovitatav edasimüügihind on 545 USD, akadeemiliste ja teoloogiliste kasutajate üksiklitsents maksab 275 USD (4809,75 kr). Eestis esindab Codat helilooja Tõnis Kaumanni osaühing Sinu Sõber, mille veebileht http://www.music.ee/coda/index.html pakub kahjuks mullukevadist infot.
Finale kasutajaliides on konservatiivse disainiga ja raskesti õpitav, kuid kõrgelt tuleb hinnata kahe vaate – rulli- ja leheküljereziimi (scroll view ja page view) – ning aeglase ja kiire sisestusmeetodi (simple entry ja speedy entry) vahetamise võimalust. Viimastes versioonides tehtud uuendused lähendavad programmi tema põhikonkurendile Sibeliusele: noodimarker liigub esituse ajal mööda joonestikke ka leheküljereziimis; nooti saab kuulata kohe sisestamise hetkel jne. Teised radikaalsed uuendid – noodiskaneerimismoodul MIDIScan ja mikrofonipõhine puhkpillinoteerija MicNotator – pole veel kuigi töökindlad. Finalele on tehtud rohkesti lisamooduleid (plug-ins), isegi keskaegse muusika kirjutamiseks neumades. Coda programmidel on ühine failiformaat *.mus, graafikat saab eksportida EPS-is ja TIFF-is (viimane on levinud musta graafika formaat, ka tehniliste jooniste jaoks).
Sibelius: noor ja särtsakas
Finalest noorem, innovaatilisem, intuitiivsem ja atraktiivsem on Sibelius, millel nimele vaatamata pole midagi pistmist Soomega: Sibelius Software Ltd (www.sibelius.com) peakorter asub hoopis Inglismaal Cambridge’is. (Tõsi, programmi on välja mõtelnud vennad Ben ja Jonathan Finn, kelle perekonnanimi vihjab meie põhjanaabritele.) Sibeliust (värskeim versioon 1.4) kasutatakse peamiselt Suurbritannias ja USA-s. Programm töötab ainult leheküljereziimis, kuid dokumendis aitab kiiresti liikuda navigaatoriaken – kahe lehekülje minimudel. Noote saab ükshaaval kuulata neid hiirega klikkides. Sibelius võimaldab reguleerida esituse ekspressiivsust, et see meenutaks rohkem inimese mängu. Hõlpsasti saab kirjutada ka alternatiiv- ja avangardmuusikat, isegi Alois Hába ja Béla Bartóki moodi veerandtoonides.
Sibelius avab ka Finale faile (alati see ei õnnestu), aga Finale tema omi ei ava. Salvestada saab oma formaadis (*.sib), graafika ekspordiks on valida EPS, EMF või bitmap (TIFF-i ei salvesta). Käske anda ja parameetreid muuta saab ka esituse ajal, kuid Finale on musitseerides täielikus “transis” nagu inimenegi: vajutada saab ainult Stop-nuppu. Sibeliuse kasutajaliides on konkurendi omast vaheldusrikkam: kui säravvalge virtuaalne noodipaber väsitab silmi ja Windowsi hiirhallid dialoogiaknad masendavad meelt, võib neile valida meeldivama värvi ja tekstuuri (marmor, lõuend vm). Dzässis sobib kasutada käekirja matkivat muusikafonti Inkpen. Uute plug-in’ide kirjutamiseks on Sibeliusel oma programmeerimiskeel (lihtsam kui WordBasic). Kõige krooniks on saadaval uus harjutuste ja näitematerjali pakett Sibelius Teaching Tools, mis on mõeldud spetsiaalselt muusika õpetamiseks klassis…
Mõlemad programmid võimaldavad omaloodud muusikat “turvaliselt” veebis avaldada, nii et seda saab ainult kuulata, aga mitte kopeerida (vastavad “pluginad” on Finale MusicViewer ja Sibelius Scorch). Ka mõlema programmi salvestusvõimetu demoversiooni saab võrgust.
Leidub teisigi…
Kellele professionaalsed kommertsprogrammid pole kättesaadavad, peab läbi ajama odava jaosvaraga (NoteWorthy Composer, Mozart jt), millele võib võrgust leida ka seerianumbreid ja kräkke. Vähegi nõudlikumaid palu on taoliste programmikestega kirjutada vaevaline või hoopis võimatu. Võimas programm olevat Igor, mida siinkirjutajal pole õnnestunud proovida. Kui kõik teised jooksevad suurepäraselt ka vanematel Pentiumidel Windows 95 all, siis Igor on ressursinõudlikum. Õnneks on muusikud juba kord selline seltskond, kes loovutavad hea kõlaga mänguriista eest isegi kõhu kõrvalt ja hinge tagant kümneid tuhandeid. Nii ei koonerda nad ka tarkvara arvel.
Eestikeelseid juhendeid
Sibelius 1.4: www.zone.ee/krikupriku/ Sibelius.html. Autor Kriku alias Kristjan Kumpas (mitte tema vanasõnauurijast hüüdnimekaim Arvo Krikmann).
Finale 3.72: www.ttc.ee/~sven/ amuusika/finale/. Autor Sven Aller (TÜ õpetajate seminar).
Finale 3.0 ja 3.03: http://solaris. matti.ee/~tony/Finalabi.htm. Autoriks muusikahuviline raadioamatöör Tony (Tõnu?) Viljandist.