Seminari kommünikeest
– Ülikoolid ei pea võimalikuks koolitusteenuse hinna külmutamist 2000. a tasemel ning taotlevad, tuginedes ministeeriumile edastatud hinnakalkulatsioonidele, tingüliõpilase koolitusmaksumuse suurendamist tasemeni 20 000–22 000 krooni. Koolitustellimuse lepingute sõlmimine eelseisvaks aastaks sõltub selle nõudmise täitmisest.
– Teeme ettepaneku kutsuda kõikidest valitsuse moodustatud komisjonidest, nõukogudest, töörühmadest jm ühiskondlikel alustel tegutsevatest kogudest tagasi kõik teadlased ja õppejõud, v.a vältimatult vajalikud juhud, kuni sisulise ja konstruktiivse dialoogi alguseni valitsuse ning ülikoolide-teadusasutuste vahel.
– Teeme ettepaneku kõigile ülikoolidele ja teadusasutustele ning organisatsioonidele arutada oma kogudes kujunenud olukorda ja väljendada selle suhtes oma seisukoht, edastades selle avalikkusele.

Maakonnalehtedest

“Lääne Elu”
– Läänemerd ümbritseva üheksa riigi üheksa kooli – igast kaks õpetajat ja neli õpilast – on üheksa aastat käinud üksteisel külas. Iga-aastane konverents on koolide koostöö kõrghetk. Eesmärk on tutvustada osalejaile Läänemere riike, nende elu ja kultuuri ning tihendada kontakte.
1993. aastast peale on kõik koolid läbi käidud, viimasena jõudis järg Lihula Gümnaasiumi kätte. Pühapäeval Lihulasse saabunud 39 konverentsis osalejat majutati nädalaks gümnaasiumiõpilaste ja õpetajate peredesse. Tavakohaselt kuuluvad konverentsi kavva ekskursioonid ja taidluskava, mille teema dikteerib konverentsi korraldav kool. Tänavune teema on “Rahvakultuur, säästlik areng, rakendusökoloogia”. (18.09.)
– Koostöö Haapsalu sanatoorse internaatkooli ja Soome Ruskeasuo kooli vahel tõi läinud nädalal kuus soome õpilast Haapsallu kunstilaagrisse. Seal nädala jooksul tehtust on kooli saalis näitus.
Selline õpilaslaager oli internaatkoolis esimene. Soome lastele tehti linnaekskursioon, käidi muuseumis, kunstinäitustel, diskol. Tuleval kevadel sõidavad Haapsalu lapsed Soome. Sõidukulu katab Soome pool. (18.09.)
“Pärnu Postimees”
– Esmaspäeva lõunaks oli vanemateta jäänud Pärnumaa laste eriarvele Sampo pangas laekunud 95 953 krooni ja 45 USA dollarit. UNICEF-i Eesti esindaja Toomas Palu teatel on kõige rohkem raha üle kandnud AS Liviko, annetanud on ligi 15 eraisikut ja seitse ettevõtet. Kavas on avada igale lapsele oma konto.
TÜ Pärnu kolledzi direktor Garri Raagmaa pakkus, et orvuks jäänuid võiks psühholoogiliselt nõustada sotsiaaleriala üliõpilased, kel tuleb enne läbida sellekohane koolitus. Ajaleht “Äripäev” korraldas Tallinnas välkseminari USA-s toimunud terroriakti mõjust Eesti ettevõtetele, mille tulu annetatakse puupiirituse ohvrite abistamise fondi. Ka presidendi kultuurirahastu Pärnu perede toetusarvele oli möödunud nädala lõpuks kogunenud ligi 30 000 krooni. UNICEF-il olid esmaspäevaks andmed 18 vanemata jäänud lapse kohta. (18.09.)
– Oktoobri alguses avab Pärnu Niidupargi Gümnaasium kolm miljonit krooni maksma läinud söökla, mille euronormidele vastav köök on sisustatud tehnika viimase sõna järgi. Korraga mahub sööma 150 last, söökla on iseteenindav.
Pärnu tervisetalituse vaneminspektori Margarita Molnari teatel on Pärnu linna ja maakonna 56 koolisööklast toiduhügieeni eeskirjades nõutuga kooskõlas vaid viiendik. (18.09.)
– Pärnu maavalitsuse haridusosakonna juhataja Avo Jussi sõnul võiksid nende maakonna koolid päevapealt tööle võtta 128 eriharidusega õpetajat, eriti soovitud on noored ja mehed. Tänavu tuli Pärnumaa koolidesse vaid seitse eriharidusega noort. Audru Keskkool sai ajaloolase ja psühholoogi, Surju Põhikool spordiõpetajale lisaks klassiõpetaja. Vändra Gümnaasiumis alustas klassiõpetaja, Pärnu-Jaagupi Keskkoolis inglise keele ja Uulu Põhikoolis muusikaõpetaja. Pärnumaa koolides asus tööle 603 õpetajat, neist 475 haridus vastab ametikohal nõutule, erihariduseta töötab 59 ja pensioniealisi on 69. (18.09.)
“Sakala”
Centrumi taksojuhid pakuvad Viljandi ja selle lähiümbruse koolilastele võimalust sõita edaspidi kooli taksoga. Koolisõidu eest lubatakse võtta 10% vähem kui tavasõidu eest, nii tuleks viie lapse Paalalinnast Männimäele kooli viimine ühele lapsele vaid veidi kallim kui bussisõit. Püsiklientidega võiks kokku leppida, et takso tuleks igal hommikul tavapärasel ajal ukse ette. (15.09.)
“Vooremaa”
Tänavu sügisest suletud Saare Põhikooli hoonesse tahetakse rajada Kalevipoja muuseum, mis tutvustab nii Saare valla kui ka teiste Vooremaa paikade ajalugu.
Muuseumi rajamine võimaldaks päästa tühjaks jäänud koolimaja lagunemisest. (18.09.)

Päevalehtedest

Valimiskogu esimene hääletusvoor
Täna toimub Eesti Vabariigi presidendi valimiskogu esimene hääletusvoor Estonia kontserdisaalis. Kui esimeses voorus ei kogu keegi üle poole valijameeste häältest, toimub täna ka teine voor. Kui ka see ei anna tulemusi, suundub valimine tagasi Riigikokku.
Salaviin nõuab uusi ohvreid
Eelmisel reedel “Eesti Päevalehele” antud intervjuus väitis president Lennart Meri, et Pärnu salaviinaohvrid on oma surmas paljuski ise süüdi. “See, et salaviina vikat lõikab kõigepealt neid, kelles on vähem kodanikutunnet, kelles on rohkem rumalust, kergemeelsust, see on julm paratamatus,” ütles Meri. Presidendi seisukohti on ajakirjanduses teravalt kritiseeritud.
Samal ajal, kui on käinud väitlused selle üle, kelle või mille süü on Eestis levinud ülemäärane alkoholilembus ning ulatuslik salaviinaäri, on puupiirituse ohvrite arv aina suurenenud. Ehkki politsei on metanoolimüüjad vahistanud, oli ka sel nädalal puupiirituse mürgituse tõttu hukkunuid ning haiglad said uusi raskes seisukorras patsiente.
Rünnak terroristide vastu
USA valmistub laiaulatuslikuks rünnakuks terrorismi vastu. “See on konflikt ilma lahinguväljade ja dessandi maandumisplatsideta, konflikt vaenlastega, kes end nähtamatuks peavad. Aga nad eksivad. Nad leitakse üles ja nad saavad aru sellest, mida teised varem on õppinud: need, kes peavad sõda USA-ga, on valinud enda hävingu,” ütles USA president George W. Bush oma raadioesinemises nädala algul.
Eesti abistab toetusega
Eesti sõdurid pääsevad Afganistani islamivõitlejatega peetud lahinguid elava põrguna meenutavate Nõukogude armee veteranide luupainajatest. Pole tõenäoline, et Eestile saabub Washingtonist kutse anda USA-le abikäsi, seetõttu pole Eesti kaitseministri Jüri Luige hinnangul vaja pikemalt arutleda meie kaitsejõudude võimaliku abi üle Osama bin Ladeni purustamiseks. “Kui rääkida väga teoreetiliselt, siis Eesti saab eelkõige abistada toetusfunktsioonides, nagu sõjaväepolitsei, kriisimeditsiin,” ütles Luik.
Viis presidenti Tallinnas
Tallinnas kohtusid Balti riikide presidendid ja Poola ning Soome riigipea. Arutatavad teemad olid riikide koostöö, regionaalne koostöö ja Euroopa Liidu ning NATO laienemine.
Doonorelundi saab kergemalt
Meedikud saavad tulevikus elundite ja kudede siirdamise seaduse alusel õiguse võtta patsiendilt pärast tema surma siirdamiseks doonorelundeid, kui inimene pole eluajal seda otseselt keelanud. Kavandatava seaduse kohaselt võivad arstid võtta doonorelundeid juhul, kui patsient ei ole seda oma eluajal keelanud ning elundite võtmisega on nõus surnu sugulased. Praegu on doonorelundit vajavad inimesed aastaid järjekorras ja neil pole vastava seaduse puudumisel võimalik abi saada.
Tallinn suurendab turismi
Tallinna linnapea Tõnis Palts tahab suurendada turismi. Kui aastas käiks Tallinnas miljon turisti praegusest rohkem, looks see linlastele täiendavalt 13 000 töökohta. Tulevaks aastaks püstitatakse eesmärk meelitada juurde 50 000 turisti.
Enamiku Tallinnas käivatest turistidest moodustavad soomlased, kes tavaliselt külastavad siinseid vaatamisväärsusi kaks korda aastas. Tallinna linnajuht arvab, et nad võiksid tulla ka kolmandat korda, aga selleks peab välja mõtlema midagi, mis neid senisest rohkem siia meelitaks.
TV 1 halvas seisus
TV 1 omakapital on langenud miinusesse ja seetõttu on võimalik TV 1 sulgemine. Kui omanik soovib telejaama tegevust jätkata, peab ta omakapitali seadusega vastavusse viima. TV 1 sulgemine rohkendab asjatundjate arvates eelkõige Kanal 2 vaatajaskonda. Tõenäoliselt ongi juba paljud Austraalia telesarja “Kodus ja võõrsil” vaatajad TV 1 kanalilt ümber kolinud.
Koolibussi õnnetus Rootsis
Rootsi keskosas põrkasid kokku koolibuss ja metsaveoauto, õnnetuses hukkus vähemalt viis last ning veel 40 last sai vigastada. Politsei teatel toimus õnnetus Sundsvalli linna lähistel, 300 kilomeetrit Stockholmist põhja pool, kinnitamata andmetel võis selle põhjustada veoauto purunenud kumm. Buss 45 inimesega oli teel kooli.
Autonäitus muutus mõttetuks
Maailma suurim autonäitus Frankfurdis pidi esimesel päeval pommiähvarduse tõttu evakueerima kümned tuhanded külastajad. Kogu mess on jäänud USA-s toime pandud terrorirünnaku varju.
Seekordsel näitusel on väljas rohkem uudismudeleid – tervelt 57 – kui kõigil varasematel aastatel.

Nädalakommentaar

Sirje Tohver

Teleriekraanil Ameerika üht kuulsamat pilvelõhkujat nagu tikukarpi kokku varisemas nähes üleelatud tunnet on raske sõnadega kirjeldada. See oli segu hämmingust, kaastundest, teadmatusest ja hirmust. Kas tõesti kolmas maailmasõda? Meenus, kui väga mu tütar väikese tirtsuna sõda kartis – oli vanainimeste juttu pealt kuulnud ja sellest oma järeldused teinud. Ükskõik, kuidas ma ka püüdsin, mul ei õnnestunud teda kuidagi veenda, et sõda ei tule. Laps tegi ainult näo, et jäi mu juttu uskuma, aga kartis veelgi rohkem. Lõpuks leidsin õnneliku lahenduse: ütlesin, et tõsi, sõda tuleb, aga kosmoses, meist väga kõrgel ja kaugel. Laps rahunes paugupealt ja enam meil sellest juttu polnud.
Oleme harjunud mõttega, et terve mõistus ei lase maailmal kolmandasse globaalsesse sõtta astuda. Nüüd, mil 84% maailma kõige demokraatlikuma riigi elanikkonnast pooldab sõjalist rünnakut ja USA püüab luua ülemaailmset koalitsiooni islamiekstremistide vastu, on see arusaam kõikuma löönud. Kui Ameerika vastab terrorirünnakutele sõjaga, võib vist küll ainult lapsi uskuma panna, et see meid kuidagi ei puuduta. “Ei ole mingit tagatist, et Ameerika Ühendriikide ja tema liitlaste rünnak ei vallandaks lumepalliefekti. Enamgi veel, ma võrdleksin seda vulkaanipurskega, mille laava valgub vältimatult meie kõigi peale,” kirjutab Rein Veidemann “Postimehes” (Kuidas elada hirmus, 18.09.).
Enamik Eesti elanikke leiab seepärast, et USA peaks valima vastuaktsiooniks rahumeelsema variandi – taotlema terroristide väljaandmist. Sõjalist rünnakut pooldab vaid kümnendik Emori telefoniküsitlusele vastanuist. Samas arvab kolmandik eestlastest ja ligi pool muulastest, et konflikti puhkedes peaks Eesti koos USA-ga sõjalistes operatsioonides osalema.
“Maailm on muutunud,” ütles president Bush pärast terrorirünnakut WTC-le ja Pentagonile. Muutunud on ka Ameerika. Traagiline sündmus on ameeriklaste patriotismi enneolematule kõrgusele tõstnud, aga toonud kaasa ka sallimatuse ning viha araabia päritolu ja islamiusuliste ameeriklaste vastu. Neeme Raud kirjutab “Postimehes” (19.09.), et kättemaksuihas inimesed tapsid Dallases pakistanlasest poepidaja ja Arizona väikelinnas sikhist bensiinijaama töötaja. Turbaneid ja habemeid kandvad sikhid põhjustavad inimeste raevu ainuüksi oma Osama bin Ladenit ja Talebani juhte meenutava välimusega. Illinoisis õnnestus politseil peatada mošeed ründama suunduv 300-pealine raevunud rahvahulk. Suust suhu ja e-postiga liiguvad üleskutsed boikoteerida araablastele kuuluvaid poode.
Seda, mida muutunud maailm toob kaasa Eestile, näitab üksnes aeg. Ennustamine pole kuigi tänuväärne tegevus.

Kutseõpetaja palk on eriti väike

MAIE KOTKAS, organisatsioonikäitumise magister, õpetaja-metoodik

Missioonitundest ära ei ela. Õpetaja peab oma töö eest saama väärilist tasu.

Õpetajate palgale on pööratud küll mõningast tähelepanu, kuid kõiki õpetajaid haaravat terviklikku palgasüsteemi pole suutnud keegi soovitada. Täielikult on tähelepanuta kutsehariduse, eriti kutsekõrghariduse õpetajad, kelle töö eripära tingib periooditi väga suure koormuse.
Õpetajate töötasusüsteemi on muudetud mitu korda, kuid kahjuks mitte paremuse suunas. 1992. a kehtestatud 5-astmeline palgajärkude süsteem arvestas haridustaset, pedagoogilist ettevalmistust ja kogemust (staaz, metoodilised või pedagoogilised uurimistööd jm). Töötasu määrati maatriksi järgi, vastavalt palgakoodile, palgajärgule ja pedagoogilisele staazile. Lisatasu maksti klassijuhatamise ja õppekabinetitöö eest. Mart Laari esimese valitsuse ajal sai teoks ka senine ainuke arvestatav palgatõus – 30%.
Haridusministeeriumi 8.02.2001 määruse nr 8 põhjal oleneb õpetaja töötasu tema kvalifikatsioonist tulenevast palgamäärast. Kadunud on Põhjamaade (Norra, Rootsi) palgasüsteemidele omane staazi arvestamine. Palgamäärasid võib suurendada ja lisatasusid maksta aastaeelarves määratud summa piires. Seega võib määrata ka staazitasu. Peale selle võivad olla lisatasud täiendavate tööülesannete (ametijuhendis fikseerimata töökohustused ja juhi antud lisaülesanded) täitmise ja nõutavast tulemuslikuma töö eest, ühekordsed lisatasud (täiendav puhkusetoetus, jõuluraha, preemia riiklike tähtpäevade puhul) ja ühekordsed erieesmärgilised lisatasud (toetus elukondlike raskuste korral). Premeerida võib eriti silmapaistvate töötulemuste, tööjuubelite jm puhul.
Kõik peaks nagu korras olema: töötasu oleneb tublidusest – rohkem palka saab see, kes paremini töötab. Kui aga koolis on palju kõrge kvalifikatsiooniga tublisid õpetajaid, tekib juhil probleem nende motiveerimiseks raha leidmisega. Seetõttu peaks tublide õpetajate kõrval töötama ka suur hulk neid, kellele pole lisatasu vaja maksta.
Kasin pearaha – nõrk väljaõpe
Riigieelarvelistes koolides on koolijuhi vabadus töötasude määramisel piiratud, sest palgafond oleneb õpilaste arvust. Pearaha arvestamise süsteemi on korduvalt kritiseeritud. Eespool nimetatud haridusministeeriumi määrus eelistab arvestusliku kulu koefitsientide (pearaha) määramisel loometöötajate (muusikute, näitlejate jt) ettevalmistamist, individuaalset väljaõpet eeldavad tehnilised erialad on jäänud vaeslapse ossa. Kasin pearaha piirab infotehnoloogide, õmblejate, kokkade, kelnerite ja paljude teiste Eestile oluliste spetsialistide koolitamiseks vajalike praktiliste (labori)tööde ja ettevõtetes toimuva praktika mahtu. Et väljaõppemeistrite töökoormusi on märgatavalt kärbitud, jääb suur osa ettevõttepraktikast nende organisatsioonide südametunnistusele. Sageli kasutatakse noort tasuta tööjõuna abitöödel, mis professionaalseid oskusi ei lisa. Tagajärjeks on ebapiisava väljaõppega spetsialistid, kes heidavad halba varju kooli mainele ja kelle täiendusõppele peab ühiskond tegema lisakulutusi.
Kehtivate kuupalgamäärade põhjal jääb Eesti keskmine kuupalk vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku palkade vahemikku. Kutseõpetajatest on valdav osa õpetajad, kelle keskmine töötasu jääb alla vabariigi keskmist.
Eesti õpetaja koormus on keskmiselt 800 tundi aastas, millest tulenevalt peavad üldhariduskoolide õpetajad andma 18–22 (24) tundi nädalas. Taanis ja Soomes on nädalakoormus sõltuvalt õppeainest 15–23, Rootsis 24, Saksamaal ja Prantsusmaal 18 tundi. Vabal ajal, nädalavahetustel või öösiti tehtava töö eest makstakse lisatasu. Seega oleme keskmised eurooplased.
Peale tunniandmise kuulub üldise normtööaja sisse tundideks valmistumine, kodu- ja klassitööde kontrollimine, järeltööde tegemine, eksamite vastuvõtmine (pole eraldi tasustatav), õpilaste ja vanemate nõustamine-abistamine, ainekavade ja -materjalide ettevalmistamine, töökoosolekutel osalemine, õppeekskursioonide korraldamine, kooli õppekavade koostamises osalemine, klassi juhendamine. Taanis arvestatakse tundide ettevalmistamiseks 0,6 t iga koolitunni kohta, Norras loetakse kodust tööd võrdseks klassitundidega, Saksamaal arvestatakse muude kooliga seotud kohustuste täitmiseks 10 tundi nädalas. Seega peaks Eesti õpetaja nädalakoormus olema teiste riikide koormustega võrreldav.
Raskused
Kutseõpetaja töökoormus on periooditi väga suur, sest praktika tõttu on õppeperioodid lühemad ja nädalakoormused seetõttu suuremad. Teine raskus on see, et emakeelsed õppevahendid peaaegu puuduvad.
Praktika osatähtsus on erialati erinev. Sellest tulenevalt on õppesemestri pikkus 12–15 nädalat ja nädalane õppetunnikoormus 27–33 tundi (800:30 ja 800:24), seega poolteist korda suurem kui üldhariduskoolides. Õppekirjanduse puudumise tõttu nõuab suuremat ajakulu ka loengute ettevalmistamine. Erialaõpikute väikesed tiraazid muudavad õpikute kirjastamise küsitavaks ja autoritasu väga väikeseks. Lahendus on omakoostatud konspekt, mida kopeeritakse või dikteeritakse (21. sajandil!), sest kopeerimine on kallis. Iga kutseõpetaja hoiab oma materjali kui kallist vara ainult endale, sest see on koostatud une- ja puhkuseaja arvelt. Koolijuhil on selle töö motiveerimiseks kasinad vahendid.
Eriti terav on palgaprobleem kutsekõrgkoolides, mille palgasüsteem on teistest kõrgkoolidest täiesti erinev. Väikesed ainemahud ei võimalda õppejõududele korralikku koormust. Tallinna kutsekõrgkoolid kasutavad põhiliselt teiste kõrgkoolide õppejõude ja firmades töötavaid spetsialiste. See tekitab taas probleeme, sest kutsekõrgkoolis tuleks nende tööd tasustada teiste kõrgkoolide keskmisest tasust madalamate hinnete alusel. Akadeemilistes ja rakenduskõrgkoolides puudub kutseharidusele omane kvalifikatsioonisüsteem, mistõttu magistri- või doktorikraadiga lektorile või isegi professorile võib kutsekõrgkoolis maksta ainult nooremõpetaja palka, kui teda pole koolis atesteeritud. See tasu jääb põhitöökoha omale mitmekordselt alla. Väljaspool Tallinna ja Tartut asuvatel kutsekõrgkoolidel lisanduvad ka õppejõudude sõidukulud, sest väikelinnas või maakohas on sobivat spetsialisti leida äärmiselt raske.
Mis õpetajaid motiveerib?
Üks põhjus, miks koolid pole tublidest inimestest tühjenenud, on õpetajatöö olemus. Õpetajatöö eeldab täielikku pühendumist ja vastutust oma töö tulemuste eest. Õpetajat ei saa premeerida ega karistada õpilaste halbade hinnete eest. Pühendunud õpetajale on vaevatasuks õpilaste edukus. Kontrolltööde ja eksamite kesised tulemused kurvastavad teda ning panevad põhjusi analüüsima. See sunnib loovat natuuri pidevalt uuenema, väldib töö muutumist rutiinseks ja hoiab erksa vaimuga inimesed koolitööl.
Õpetaja tublidust on väga raske mõõta, sest tema tegevuse tulemused ei ilmne kohe. Koolides on püütud kasutada õpilaste hinnanguid, kuid see on väga töömahukas ja tulemused ei pruugi olla objektiivsed. Oma kogemuse põhjal võin väita, et õpperühmalt, kellega valitsesid väga head suhted ja kus keskmised tulemused olid teistest paremad, sain madalama hinnangu kui teistelt. Hinnang võib oleneda ka olukorrast ja küsitluste korraldusest. Ilmselt on just õpetaja töö hindamise raskus põhjuseks, miks Euroopa õpetajaorganisatsioonid on kategooriliselt õpetajale töötulemuste eest ekstratasu (preemia, “teenetetasu”) maksmise vastu. Leitakse, et töötulemusi peab arvestama kehtiv palgasüsteem.
Lihtsad põhimõtted
Palgasüsteemi aluseks peaksid olema järgmised lihtsad põhimõtted: normtundide arv oleneb aine iseärasusest ja õppekirjanduse olemasolust; palgasüsteem arvestab õpetaja kvalifikatsiooni ja pedagoogilist staazi; õpetaja töötasu on seotud Eesti keskmise palgaga ega tohi olla sellest väiksem; erialakomisjoni juhtimine, õppe- ja metoodiliste vahendite koostamine ning eriürituste korraldamine on tasustatav; eriti heade tulemuste puhul on koolijuhil premeerimisvõimalus; täienduskoolituse aeg on täies ulatuses tasustatav; õppekirjanduse koostamiseks on põhitööst vaba tasustatav tööaeg; diplomitööde juhendamise ja retsenseerimise tasud on võrreldavad teiste kõrgkoolide omadega.
Eesti kooli alustugedeks on seni olnud töönarkomaanidest õpetajad. Ainuüksi missioonitundest töötavatele inimestele ei toetuta kuskil – töö eest peab saama väärilist tasu.

Haridusministeeriumis

– 10. septembril osales HM-i kantsler Peep Ratas läbirääkimistel Eesti Vabariigi ministeeriumidevahelise komisjoni ja Omavalitsusliitude Koostöökogu delegatsiooni vahel ja tegi ettekande hariduse töörühma tööst.
– 12. septembril HM-i Tallinna esinduses toimunud pressikonverentsil tutvustati Eesti metalli-, masina- ja aparaaditööstuse sektoruuringut. Uuringu korraldas sihtasutuse Eesti Kutsehariduse Reform tellimusel juhtimiskonsultatsioonifirma PW Partners. Lisaks neile võtsid pressikonverentsist osa HM-i, Tööandjate ja Tööstuse Keskliidu ja Masinatööstuse Liidu esindajad. Osales ka minister Tõnis Lukas.
– 13. septembril toimunud Eesti ja Saksamaa koolijuhtide kohtumisel Tartu Saksa Kultuuri Instituudis võttis haridusminister Tõnis Lukas vastu Keiser Karli nimelise Gümnaasiumi direktori dr Paul-Wolfgang Jaegersi ja Õpetajate Ettevalmistusseminari esindaja Manfred Braami. Üritus toimus Eesti Vabariigi ja Põhja-Rein Vestfaali Liidumaa haridusministeeriumide vahelise koostööprojekti raames.
– 13.–15. septembrini toimus HM-i Tallinna esinduses Põhjamaade Ministrite Nõukogu ja Baltimaade ühisprojekti ALF “Kool kõigile” alaprojekti avaseminar. Selle projekti raames tehakse koostööd Norraga. Esimese seminari põhiteema oli “Käitumisprobleemid koolis – teadmised, arusaamad ja lahendused”. Projekti lõppeesmärk on kõikide erivajadustega õpilaste probleemide käsitlemine õpetajakoolituse õppekavades kaasaegse kooli põhimõttest lähtuvalt. Eestit esindasid TÜ professor J. Kõrgesaar, Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent Ene Mägi ja HM-i poliitikaosakonna nõunik Kai Kukk.
– 14. septembril tegi minister Tõnis Lukas avaettekande kollokviumil “Prantsuse keel – rahvusvaheline suhtluskeel” Tallinnas Rahvusraamatukogus. Ettekanne käsitles Eesti võõrkeelte õpetamise poliitikat.

Palgakokkulepe on allkirjastatud

TARMU KURM, HM-i suhtekorraldustalituse spetsialist

13. septembril allkirjastasid haridusminister Tõnis Lukas ja haridustöötajate liidu esimees Sven Rondik kokkuleppe õpetajate palga alammäära ja tööalaste tagatiste kohta 2002. aastal.
Kokkuleppe kohaselt tõuseb nooremõpetaja palga alammäär praeguselt 4300 kroonilt 4950 kroonile, õpetaja palga alammäär 4600-lt 5290-le, vanemõpetaja palga alammäär 5230-lt 6010-le ning õpetaja-metoodiku palga alammäär 6340-lt 7290-le kroonile.
Kokkuleppe täitmise eelduseks on kohalikele omavalitsustele hariduskuludeks raha eraldamine riigieelarvest. Palga alammäärade suurendamine toimub aastaeelarves määratud summa piires. Järgmise aasta riigieelarvest on kavandatud selleks otstarbeks eraldada täiendavalt 200 miljonit krooni ja kokku munitsipaalkoolide õpetajate palkadeks 1 589 100 000 krooni. Seega prognoositavalt tõuseb munitsipaalkoolide õpetajate keskmine kuupalk, võrreldes 2001. aastaga, 2002. a esimeses kvartalis 5200-lt 5980-le kroonile. Viieteistprotsendilise palgatõusu tulemusena ületab õpetajate keskmine palk 2002. a esimeses kvartalis riigi keskmist palka. Prognoosi kohaselt tõuseb 2002. a esimeses kvartalis Eesti keskmine palk 4,9% ehk 5098-lt kroonilt 5348-le kroonile.
Kokkulepe laieneb kõigile põhikoolide ja gümnaasiumide õpetajatele. Läbirääkimised kokkuleppe osapoolte vahel 2003. a palgaküsimustes algavad 2002. a märtsis.
Lisaks uuendasid HM ja EHL kahe aasta eest sõlmitud koostöökokkulepet, mille kohaselt kaasatakse haridustöötajate liidu esindajad ka edaspidi haridustöötajate töö,- palga- ja puhketingimusi puudutavate seaduste ja määruste ettevalmistamisse ning üleriigilisse atesteerimiskomisjoni. Samuti korraldatakse ühiselt aasta õpetaja konkurssi.

Teadmiseks mitmes koolis töötavale õpetajale

ÜLO TIKK

31. augusti ÕpL-is (vt “Järelevalvest algaval õppeaastal”) toonitab Harjumaa haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa, et õpetajad, kes annavad tunde mitmes koolis, peavad ise jälgima, et nad ei ületaks lubatud piirnormi – 30 ainetundi nädalas, ning hoiatab sekelduste eest maksuametiga.
Kasemaa väide ajendas toimetuse poole pöörduma maksuameti maksude osakonna juhataja Reet Reismaa, kes väitis, et maksuametil pole tundide arvuga mingit pistmist. Peaasi, et teenitud tulult oleksid maksud makstud. Töö- ja puhkeaja seaduse täitmist ei jälgi maksuamet, vaid tööinspektsioon.
ÕpL-i järelepärimise peale selgitas Enn Kasemaa, et mitmes koolis töötamise korral saab tulumaksuvabastust vaid ühest töökohast. “Kui põhitöökohas arvestatakse õpetajale tulumaksuvaba miinimumi tuhat krooni ja üle selle kuuluv sissetulek maksustatakse, siis teises koolis antud tunnid lähevad maksu alla igast teenitud kroonist alates. Tulumaksuvaba miinimumi arvestamiseks peab õpetaja töökoha raamatupidamisele ise avalduse tegema,” ütles Kasemaa

Kvaliteetlasteaed – kas ainult unistus?

HEDA KALA, HM-i alus- ja põhihariduse talituse peaekspert

29. novembril Rahvusraamatukogus toimuva alushariduse konverentsi teema on “Teel kvaliteetlasteaia poole”. Konverentsile oodatakse koolieelsete lasteasutuste pedagooge, alushariduse spetsialiste ja koolitajaid.
1995. aastast on koolieelse lasteasutuse töökorralduses ja funktsioonides, õppe- ja kasvatustöö ettekirjutustes, ootustes personalile toimunud olulisi muutusi. Järjest olulisemaks muutuvad järgmised arusaamad.
– Lasteasutuse kvaliteedi kujundamine tugineb pedagoogi ja kollektiivi enesehindamisoskusele.
– Õppekava arendustegevus eeldab väga häid meeskonnatöö oskusi, metoodikate tundmist ja oskust teha valikuid lähtuvalt laste individuaalse arengu eripärast.
– Kutsemeisterlikkust eeldab töö sobitus- ja liitrühmades.
– Individuaaltöös arvestatakse lapse iseloomu, võimeid, oskusi, kodust olukorda, arengupotentsiaali. See eeldab väga häid teadmisi ja oskusi koolieelses pedagoogikas ja psühholoogias.
– Pedagoog on lapsevanema koostööpartner, planeerides lapse individuaalsusest lähtuvalt tegevust, analüüsides ja hinnates lapse arengut, toetades ja abistades ja vajadusel nõustades lapsevanemaid. Lasteasutused on avatud kogu piirkonna peredele.
Hea lasteaia mõiste on ikka seostunud toimekate rõõmsate laste ja rahulolevate lapsevanematega. Tänapäeva märksõna kvaliteet on kaasa toonud lasteaednike ja omavalitsuste mure lasteasutuste tuleviku pärast.
Ootame konverentsile!

Arvamus

Kui tähtsad on Eesti presidendivalimised praeguse rahvusvahelise olukorra taustal?

Andrus Saar, sotsioloog

“Arvan, et Eesti presidendi valimine on praeguses rahvusvahelises olukorras väga tähtis nii siseriiklikust kui ka välispoliitilisest seisukohast. Väikeriigi poliitika peab olema äärmiselt tasakaalustatud ja väga pika perspektiiviga. Vaja on presidenti, kellel on väga suured kogemused välispoliitikas, elukogemused ja tasakaalustatus. Selles situatsioonis, mis maailmas praegu valitseb, on vajalik just nimelt tasakaalukas tegevus. Väljahüppelised tähelepanu tõmbavad avaldused pole uues olukorras kohased.
Oluline on president seekord tõesti ära valida – see vähendab ebamäärasust. Sisuliselt oleme praegu ju olukorras, kus Eestil justkui on president ja justkui ei ole ka ning see olukord pole meile kasulik. Välismaailmas toimuv avaldab Eesti presidendivalimistele otsustavat mõju. Vaja on valida tõesti Eestimaa president, aga mitte mõne erakonna president.”

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Katastroof gümnaasiumi-lõpetaja jaoks on see, kui kõrgkooliuksed ta ees suletuks jäävad. Töökogemuse ning erihariduseta tööletahtjat abistavad vaid tutvused ja Jumal taevas. ”

Agne Narusk
“Lähen välismaale” 
(EPL, 17.09.)

Aja kolm ratast

RAIVO J. RAAVE

Tänapäeva elu teeb keeruliseks see, et kõik mallid esinevad korraga.

Tänases maailmas on tõde suhteline. Nüüdisühiskonnas eksisteerivad mitmed mudelid üheaegselt. Erinevad ajalood annavad erinevad aknad asjade käsitlemiseks.
Argielu võime vaadelda liikumisena, mille all on postmoderni väike, moderni suur ja aeglasem ning traditsiooni hiigelsuur ja üliaeglane ratas.
Traditsiooniline käsitlus
Traditsioonilise malli järgi tuleb probleemi võtta kui viga. Probleemi lahendus on probleemi kadumine. Traditsiooniline korraldus on eeldusena õige. Patt on eksimine traditsioonilise korra vastu, näiteks abielurikkumine.
Lahendusviis on siin patukahetsus ja meeleparandus. Vajadusel karistus.
Traditsioonilise mudeli järgi võib lapsele peksa anda, sest kes armastab, see karistab. Isegi enam, lapsele tuleb peksa anda, et temast ei kasvaks värdjas. “Kes vitsa ei tarvita, vihkab oma poega, aga kes teda armastab, karistab teda aegsasti,” öeldakse Õpetussõnades. Lapse kasvatamine on perekonna siseasi. Roomas oli perekonnapeal pereliikmete üle ius vitae et necis.
Ei ole välistatud, et ka naisele tuleb peksa anda, kui vaja. Ahistamisest ei räägi keegi. See mõistegi ajab traditsioonilise maailma naerma. Mees hoolitseb pere kui karja eest, naine hoiab kodu. Eestlase jaoks on ideaalne abielupilt ikka veel traditsioonist pärit. Saunaski käiakse mõnel pool veel perekonniti, mis modernse käsitluse järgi oleks päevselge sexual abuse.
Modernne maailm
Modern on valgustusajastu projekt. Siin kaotavad vanad autoriteedid oma väe. Moraal on kokkulepe. Me arutame, kuidas käituda ja määrame kindlaks inimõigused. Kõik, mis annab edu, on hea, on progressiivne.
Modernse mudeli järgi on lapse löömine ebafunktsionaalne käitumine. Nii tehes sa ei käitu kui modernne inimene. Modernne ühiskond on ratsionaalselt toimiv süsteem. Moderni vastus on ravi. Modernses ühiskonnas ei ole lubatud öelda: me ei saa sinuga midagi teha. Kui sina ei saa, aitab teine spetsialist. Sa võid saata edasi. Kolmas uks vasakut kätt, palun.
Norras avastasid kohalikud lastekaitsjad, et kusagilt soojalt maalt pärit immigrandi perekonnas magavad lapsed vanematega ühes voodis. Loomulikult seksuaalne ahistamine. Ja asutigi lapsi ära võtma. Õnneks trehvas kohale mõtlev antropoloog, kes suutis eksperdina selgeks teha, et seal traditsioonis, kust need immigrandid pärit, ongi nii kombeks. Süüdistus jäi sinnapaika.
Meil tuleb kooli kena tädi, kes räägib lastele seksuaalsest ahistamisest ja lapsed saavadki kompleksi. Muidugi mitte saunaskäimisest, vaid tädi jutust.
Modernne mall jõuab sinna välja, et lapse vaenlasteks number üks on tema vanemad. Laste vajadust läheduse järele vanematega ei teadvustata. Rinnaga toitmine pole just ebaloomulik, kuid üleloomulik küll.
Modern lahendab lahendamatu abielukriisi lahutusega. Ahistamine teadvustatakse. Ja mitte ainult mees ei ahista naist, vaid statistika toob aukartustäratava protsendi mehi, kes kannatavad koduse naisvägivalla all. Traditsiooniliselt mõtlev modernne mees lihtsalt ei räägi sellest. Enam kui pooled abieludest lahutatakse. Modernistile meeldib uus algus, puhas leht. Ta võib neid üsna palju täis teha.
Postmodernismi tont
Postmodernsele inimesele piisab iseendast. Tal pole vajadust vana järele. Inimene pole valmis, kogu aeg ehitab ta ennast. Ideaal on tegija. Reaalsust ei olegi – seda ehitatakse.
Postmodern loob võrgustiku ja asetab inimese sinna keskele. Selles ringis toimub siis reflekteerumisprotsess. Pätt ütleb: “Ära varasta mu elu mõtet.” Tõved ja kõrvalekalded on elu osad. Postlokaalne maailm on ühtlasi kare ja leebe.
Vähemused saavad eluõiguse. Sest väike on ilus. Kui sa ei ole juut või homo, kui sul ei ole rõngast kõrvas või ninas, kui sul pole rohelisi juukseid, siis ei pruugi sa vajalikku tähelepanu äratada. Kuigi kõik on suhteline. Abielul pole enam majanduslikku põhjendust ja traditsioonilised mehe-naise rollid ei tööta. Meest kui kaitsjat ja rahatoojat pole enam eluliselt vaja. Vabaabielu on popp. Sest abielu mõiste ise toob sisse ka vastandi: lahutuse mõtte.
Monogaamsel abielul pole enam piisavat motivatsiooni. Sageli jäävad toimima paljud suhted. Lapse pulma tuleb kuni viis võõrasisa jne. Ahistamine ei ole poliitiliselt korrektne. Perevägivald on out. Välja arvatud kokkuleppel. Postleebus kui special lifeproject.
Tänapäeva elu teeb keeruliseks see, et kõik need mallid esinevad korraga.
Keegi väidab, et abielu on püha, aga lapsi tuleb tingimata füüsiliselt karistada, sest kirigi ütleb, kui sa oma poega armastad, siis anna talle peksa. Teine ütleb, et pea kinni ja ära löö last, aga mittetoimiv abielu tuleb kas või juba laste pärast lahutada, et lapsed saaksid kasvada rahulikus atmosfääris. Kolmas küsib: abielluda – milleks? Näidake mulle enne üht õnnelikku abielu – need abieluinimesed ju ei sära.
Uusmehelikkus on profeminiinne mees igaks otstarbeks: firmasse, kööki, laste- ja magamistuppa. Traditsioonilist meest veel eelistatakse, kuid universaalne uusmees on täiesti arvestatav. See, et ta karjääri ei tee, ei tee temast veel luuserit.
Kui traditsioonilises ühiskonnas võis inimene loota kogemuse järjepidevuse ja oma terve talupojamõistuse peale, siis modernses maailmas ajab üks loll teooria teist taga. Postmodern justkui lubaks kõike, ja keegi ei teagi enam, mis päris õige on: kas lüüa last või mitte kunagi ja mingil juhul mitte?

Majandus muutub kiiremini kui inimene

SILVIA KERA

Seoses uue õppeaasta algusega esineb meedias taas mõtteavaldusi, et kooli ülesanne on peale õpetamise ka kasvatamine. Ikka räägime õpetamisest ja kasvatamisest eraldi. Ikka tunnistame, et kasvatamine toimub selleks spetsiaalselt organiseeritud tegevuses.
Ehkki kasvatus on abstraktsuse tõttu raskesti tajutav, toob selguse arusaamine, et kõik koolis olev ja toimiv on pisiasjadeni omavahel läbi põimunud ning vastastikku mõjustatud. See ongi kasvatus. Sellest tulenevalt on mõistetav, miks mõjub kasvandikule positiivselt korras, puhas, silmale ja hingele emotsioone pakkuv koolimaja või miks oma kooli vormimütsi või koolivormi kandmine. Mõjub ka täiskasvanute (direktori, õpetajate, ka koolitädide) omavaheline suhtlemine ja see, kuidas nad kasvandikke kohtlevad. Positiivset mõju ei ole, kui õpetaja annab õpilaste kohtlemisel endale ainetunnis “vaba voli” ja sellele järgneb klassijuhatajatund, kus räägitakse spetsiaalselt eetilisest käitumisest.
Kasvatuse olemus on pedagoogilise protsessi paljude tahkude sulandumine, integratsioon. Kasvatus oleneb sellest, kuidas me õpetame: on see õpilaste suunamine ise uusi teadmisi avastama, probleemide üle arutlema, oma hinnanguid andma, seisukohti võtma, oma mõtteid teiste arvamustega võrdlema jm või on see vaid uu info edastamine, äraseletamine, nõudmiste esitamine äraõppimiseks, ülesannete täitmiseks. Me ei muuda niivõrd teist inimest, kuivõrd toimub muutus inimeses tema enda võimaluste ja reageerimiste piires. Mida aktiivsemalt õpilased tunnis õpivad, seda produktiivsemalt nad iseend kasvatuslikult mõjutavad. Niiviisi osutub õppimine kasvatuse tingimuseks. Kuna enamik aega koolis möödub õpilastel tundides, ongi tund peamine kasvatusvorm.
Ka ükskõiksus on õpitav
Räägitakse õpetajale vajalikest isiksuseomadustest ja muudestki tähtsatest eeldustest õpetajakutseks. Jäägu iga õpetaja siiski omanäoliseks ning ärgu püüdku end mingi väljavalitud mudeli järgi vormida. Olgu ta selline, et teised temaga suhelda tahavad – hingelt, eetiliselt kaunis. Õpetajal peaks kindlasti olema oma kreedo, millele ta töös toetub, mida ta oskab kaitsta ja põhjendada ning ka realiseerida. Kasvatuslikult mõjub see õpetaja, kellel on oma seisukoht, kes toimib oma tõekspidamisest lähtudes ega piirdu kitsalt oma erialaga, õpetatava ainega ja kes ei taotle seejuures oma seisukohtade absoluutset tunnistamist.
Kasvatus toimib, kui kasvandik kujundab oma suhtumise sellesse, mida ta õpib või teeb, sh väärtustab seda. Kahjuks puudub õpilastel sageli oma hoiak, nad on ükskõiksed. Ka seda õpitakse. Eriti siis, kui õpetaja ise jääb õpetatava suhtes erapooletuks, ükskõikseks (Tähtis on, et õpilased teaksid).
Kuna ühiskonnas on saanud kombeks halada, viriseda, süüdistada, puudusi rõhutada, on eriti oluline ärgitada noortes tahtmist hoiduda negatiivsest, püüet toimida hästi, õigesti. Koolis on vaja rohkem harjutada õpilaste sotsiaalset mõtlemist. Aated ja aatelisus ei sünni noortes inimestes iseenesest, vaid aateliste kasvatajate tõukel, kes aitavad olukorda parandada ega piirdu takistuste ja puuduste konstateerimisega. Viimast on lihtsam teha, kuid see ei vii kasvatustulemuseni. Hoopis tulemuslikum on veenda õpilasi oma eeskujuga, et paljud häirivad tõigad saavad alguse meist endist ja kaovad, kui me ise neist loobuda püüame.
Kurdame, et tänapäeva õpilane ei pea õpetajat oma eeskujuks. Seda ei saa üheselt ja kindlalt väita. Inimlikult on mõistetav, et eeskujuna eelistame inimest, kes on meie suhtes taktitundeline, mõistev, arvestab meiega. See ei tähenda nõudlikkuse puudumist. Oluline on nõudmiste otstarbekus: selles väljendub õpilasega arvestamine ja tema austamine. Kosutav oli kuulata Rocca al Mare koolis direktori seletust, miks on koolimajas 64 tualettruumi: selleks, et teatud intiimsetes olukordades võimaldada lapsel rahulikult omaette olla. Justkui pisiasi, kuid ilmestab kooli suhtumist kasvandikesse.
Oma korraldustega ei hinda me sageli õpilase aega. (Näiteks on osa kodutöödest tarbetud, nende täitmine on pigem formaalne kui õpilast arendav). Sotsiaalministeeriumi äsjased avaldused (koolikoti raskus, kodutööde maht, puhkepäeva pidamine) lähtuvad õpilaste tervislikust seisundist. Ent need on ka asjaolud, mille mittearvestamine on üks ajend, miks muutub kool õpilasele ebameeldivaks – ja ühel hetkel me konstateerime, et õpilane pole kasvatatav.
Kuidas kasvatada?
Väärtushinnangute uurimine on näidanud, et õpilased ei hinda alandlikkust, on vähe sallivad teistsuguse, erineva, oma arvamustele mittevastava ja endale tülika suhtes. Suureneb kalduvus vägivallale, jõu kasutamisele, hoolimatusele. Hoolimatud ollakse mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes. Suitsetatakse, pruugitakse alkoholi ja narkootikume, jäädakse koolist eemale, kuigi teatakse, et see on kahjulik iseendale.
Kui õpetaja surub õpilase ründava käitumise jõuga (kärkimise, sõimamise, ähvardamise, sakutamisega) maha, alandab oma partnerit (õpilast) ja suhtub temasse halvustavalt, saab tagasihoidlikkuse ja sallivuse eiramine lapse käitumises kasvatuse tagajärjeks. Tema suhtes ollakse hoolimatu, sallimatu ja tema vastab samaga.
Vabaduse tunnetamine on tänapäeva õpilaste käitumist komplitseerinud. See viib õpetaja kergesti endast välja. Ei ole tõhusamat reageerimist õpilase närvilisele ja kärsitule, ka ülbitsevale käitumisele, kui jääda tasakaalukaks ja rahulikuks. Terav sõnavahetus ei vii pedagoogiliste lahendusteni, vaid õigustab õpilaste negatiivset käitumist: ka õpetaja käitub samamoodi. Rahulikes neljasilmakontaktides ja asjalikus nõudlikult tõsises koostöös õpetajaga leiab probleemse käitumisega õpilane positiivset eeskuju.
Miski ei toimu iseenesest
Varasemale üleorganiseeritud tunnivälisele tegevusele on viimase aastakümne jooksul järgnenud suur murrang: justkui vabanemine kohustuslikkusest, kusjuures puudu on asendavatest tegevusvormidest. Õpilaste eesmärgistatud tegevus väljaspool tunde on unarusse jäänud. Ent miski ei toimu iseenesest, ka ei oska iga kasvandik valida enesearendamiseks kasulikku tegevust. Sellepärast on koolis vaja õpilasi ühendavaid ettevõtmisi, traditsioone, mis äratavad nendes ideid iseseisvaks arendavaks tegevuseks ka väljaspool kooli.
Iga õpetaja saab oma aine kaudu edastada huvitavat infot, millega on õpilastel võimalik tegelda. Kui õpilane oskab midagi tahta, siis ta ka toimib sihiteadlikult, et saada tegutseda. Selleks on vaja täiskasvanu suunavat abi, kuid mitte igas kodus ei leia laps sellist toetust. Kool peab abistama.
Koostöö koduga
Kasvatus koolis on integreeritud koduse kasvatusega: üks ei saa olla kasvatuses edukas teisele toetumata. Võime teha etteheiteid õpilaste vanematele, kes nii mõnigi kord jätavad täitmata oma kohustused lapse ees või ei püüa olla kooliga aktiivses kontaktis ja ühtlustada kasvatust. Ent kool on riigi loodud sotsiaalne institutsioon selleks, et luua õpilastele tingimused arenguks, hariduse omandamiseks.
Üks tingimus on kindlasti kasvatuslik koostöö koduga. Nende õpilaste kodudega, kes on koolikohustuse täitmisest loobunud, on olnud koolil nõrgad sidemed või on need täiesti puudunud. Sellest kõneleb kas või näide, et õpilase koju saadetakse trahviteade koolikohustuse mittetäitmise pärast aadressil, kus õpilane enam ammu ei ela. Mida enam kogeb õpilane kooli ja kodu kooskõla ja koostöö puudumist, seda suurem on tal õigustus oma kontrollimatuks tegevuseks. Sisemiselt kogeb niisugune õpilane ebameeldivat rahulolematust, mida ta maskeerib demonstratiivse ükskõikse ja hoolimatu käitumisega.
Ühiskonda ei saa ignoreerida
Kahtlemata ei saa eitada kogu ühiskonnas levivaid tendentse ja nende võimalikke negatiivseid mõjusid pealekasvavale põlvkonnale. Inimeste kõlbeline külg ei muutu nii kergesti ja kiiresti, kui toimuvad muutused majanduses. Nihked hoiakutes, väärtushinnangutes, tõekspidamistes kulgevad kõige kiiremini ja kergemini noores eas. Just noored vajavad keskkonda, mis on vaba ühiskonnas levivatest puudustest.
Kooli ülesanne on sammuda muust ümbrusest ees, kuid samal ajal ühendada endaga ka see ümbrus, millega tema kasvandikud veel kokku puutuvad. Sel viisil suudab kool kasvatada. See esitab koolis töötavatele spetsialistidele suuri nõudmisi ja suure vastutuse. Südametult ja kohusetunde puududes ei ole võimalik seda tööd teha

Haridus algab vundamendist

1. septembril Tartu Ülikoolis toimunud konverentsil “Eesti hariduse viis probleemi” kõnelesid kõik taasiseseisvunud Eesti Vabariigi haridusministrid. “Õpetajate Leht” avaldab sellel konverentsil tehtud ettekanded. Ilmunud on Jaak Aaviksoo, Tõnis Lukase ja Paul-Eerik Rummo esitatud mõtted, täna pakume lugemiseks Mait Klaasseni ettekande.

Mait Klaassen

Haridusega, mille annab täna lapsele õpetaja, selle teadmisega, selle alusega peab saama hakkama ka viiekümne aasta pärast. See tõde peab kehtima ka siis. Siit tuleb meie vastutuse suurus ja pikkus ajas.
Väga paljudel juhtudel lähevad meil probleemid ja pseudoprobleemid segi: me sipleme enamasti pisiprobleemikestes ega suuda neid kuidagi ära lahendada.
Rohkem tähelepanu alusharidusele
Päris mitmed aastad olen ma mõelnud sellele, miks me ikkagi ei suuda enam-vähemgi tasakaalustada oma haridustaset. Ja olen jõudnud aasta-aastalt üha sügavamale veendumusele, et meie alushariduse tase on ääretult erinev ja sellega on esimese klassi lastele antud juba enne kooli tulekut erinev kiirendus. See ei ole küll alati riigi ega omavalitsuse süü. Ka see ei ole alati nende süü, et lasteaiakohtade arv on väike ja need on suhteliselt kallid. Palju suurem mure on alushariduse küsimuste juures see, et üha suurenev arv peresid on vähe motiveeritud, andmaks oma lastele korralikku alusharidust, et nad saaksid ka kas või ilma lasteaiata tõesti korraliku kiirenduse kätte.
Alusharidus on meie lapsele väga tähtis. Nii palju, kui ma nii teoreetikute kui ka praktikutega vestelnud olen, väidavad nad nagu ühest suust, et me jätame tegelikult kõige magusama aju arengu aja üldse kasutamata.
See probleem on põhimõtteliselt lahendatav, kui suudaksime alushariduse seaduse täitmist korralikult kontrollida ja aidata seda ka ellu viia. Asja teine ja võib-olla palju kurvem külg on see, et väga paljudes, eelkõige kaugemates regioonides on piirkondi, mis on väga tühjaks jäänud ja kus ei ela enam kuigi palju elujõulisi perekondi. Lastevanemate motiveerituse tõstmine lapsele alushariduse andmiseks on hoopis suurem probleem, kui me seda võib-olla ette oskame kujutada.
Jätame mõne vana tõe kehtima
Kui me selle alushariduse asja oleme kenasti korda saanud (ma loodan, et sellega tullakse toime: meil on olemas kutseliit, ministeerium tegeleb sellega päris hoolega), siis järgmine mure minu jaoks on probleem, milles on nii minu kui ka kõikide teiste minu kolleegide süüd.
Me tegeleme juba aastaid täiesti arusaamatult suure aktiivsusega õppekavade ümbertegemisega. Me teeme neid ümber tormilises tempos ja arvame kogu aeg, et lähevad paremaks. Tegelikult ma võin teile väita, et nad ei lähe paremaks, vaid vahel koguni kehvemaks. Ja üsna sageli, muuseas. Nad lähevad arusaamatumaks.
Õppekavad tuubitakse niisugust asja täis, mida lapsel ei lähe oma arengus ilmtingimata vaja. Ja me ajame nende õppekavadega väikese inimese arengu upakile. Me kuhjame selle üle teooriaga, teades ise väga hästi, et kõik inimesed ei ole teoreetiliste teadmiste omandamise poolest väga andekad. Väga paljud meie lastest on andekad võib-olla käeliste oskuste poolest, väga paljud kehaliste oskuste poolest, võib-olla mõned on väga head muusikud. Ma kardan, et me oma ületeoretiseeritud õppekavaga võime olla ülekantud tähenduses tapnud juba mitu Beethovenit. Ja siis, kui me lõpuks teeme talle kõik need Ohmi seadused ja muu sarnase selgeks, saadame me gümnaasiumi lõpus välja noore, kes teab mõningaid asju väga hästi, aga on füüsiliselt vähe arenenud, kelle kunsti- ja ilumeel ei ole niisugusel tasemel, mida me tahaksime, kelle käelised oskused on nõrgalt arenenud, kes ei tea, kuhu seina nael lüüa. /- - -/
Minu ettepanek: nokitseme võib-olla vähe aeglasemalt, jätame mõne vana tõe veel kehtima, ärme kõike ümber lükkame. Haridust saame tulevikus mõõta mingil moel kolmeaastaste tsüklite järel. Ärme teeme neid igal aastal ringi. /- - -/
Õpetajakoolitus tasuliseks
Kolmas probleem on õpetajate ääretult erinev tase erinevates piirkondades ja koolides. Siin on süü paljuski selles, et pikka aega on toimunud isevooluteed areng, mille tagajärjel on mitmetes piirkondades, millest ühte ka mina esindan, tekkinud väga hõreda asustusega alad, kuhu enam ei jätku seda nõndanimetatud pearaha. /- - -/
Piirkond tühjeneb, töökoormused vähenevad, õpetajad lahkuvad ja siis tekib olukord, kus meil hakkavad õpetama õpetajad, kellel ei ole mingisuguseidki elementaarseid teadmisi lapse arengust, pedagoogikast, lapse psühholoogiast. Olen korduvalt toonud näidet, et keegi ei lähe oma lapsega arsti juurde, kellest teame, et ta ei ole kunagi arstiks õppinud. Aga me võtame esimese klassi juntsu käekõrvale ja viime ta kooli täie teadmisega, et seal astub tema ette inimene, kellel pole pedagoogiharidust...
Õpetajate tase on minu jaoks väga suur probleem ja selle lahendamiseks on mul radikaalne ettepanek. Vajalik õpetajate arv on väga väikese veaga prognoositav. Lepime ühiskonnas kokku, et õpetajakoolitus, kuna see on nii tähtis valdkond, on 100% tasuline. Ja kui inimene töötab viis aastat koolis, makstakse talle kõik välja. Siis me saame need õpetajad, kes tõesti tahavad kooli minna. Täna joostakse tormi selle peale, et saada kõrgharidus ja mitte kooli minna. /- - -/
Internaatkool igasse maakonda
Neljas mure on seotud koolidistsipliiniga. Demokraatia on üks tore ja kallis asi, aga kõik tegevpedagoogid ütlevad, et ilmlõpmata ei saa ainult sussutada. Vahel tuleb rääkida inimesega ka selles keeles, millest ta aru saab.
Meie alushariduse rikkumine – andke mulle andeks – hakkab peale pampersitest. Laps ei õpi ära oma esimest kohustust: potil käimist. Ja niimoodi järk-järgult edasi minnes areneb kogu ühiskond praegu selles suunas, et järjest vähem on enesedistsipliini kasvatavaid käitumisnorme. See on paratamatu meie elu mugavamaks muutumisega, kuid see ei tähenda, et koolis võib teha, mida jumal juhatab.
Need, kes on tegevõpetajad ja kes on käinud täna meie koolipidudel või niisamagi koolis, teavad täpselt, millest ma räägin. Kes seda teinud ei ole ja soovivad ainult teoreetiliselt asjale läheneda, siis palun minge, käige ära. Minge kuulake ja vaadake mõne kooli ukse taga peo ajal, mida seal tehakse, kuidas kõneldakse, mida tarvitatakse. Ja siis võime teha uue konverentsi.
Mina olen koolijuht olnud ja mul on olemas kogemused nii oma koolist kui ka teistest koolidest. Ja need kogemused viitavad ainult sellele, et koolis peab olema ühiskonna poolt aktsepteeritud distsipliin.
Paremates koolides, nendes nn eliitkoolides on seda kergem saavutada, sest lastel, kes sinna pannakse, on parem kodune kasvatus, parem alusharidus. Neil on motiveeritus parem ja nendega on kergem hakkama saada. Aga võtkem näiteks kutsekool, kuhu tullakse põhihariduse baasil. Kui tegin ühte niisugusesse vastuvõetutele emakeele testi, oli tulemus selline, et hoidsin kahe käega pead kinni. Nad teavad seda, milliseid sõnu kasutada ei tohi, ja kasutavad neid innukalt, aga see, kuhu koma või punkt panna, on jäänud kahe kõrva vahele. /- - -/
Suur osa õpilastest, kes ei allu klassidistsipliinile, on tulnud sellistest peredest, keda mina nimetan sotsiaalselt ebastabiilseteks. Kus kas üks vanem või mõlemad vanemad on töötud, lisandub kas ühe või mõlema vanema joomalembus jne. Nad ei ole ise suutelised andma oma lapsele seda, mida ühiskond saaks anda ja mida need lapsed väärivad. Sest nendel lastel ei ole ju mitte midagi viga, nad võivad olla isegi oma klassi parimad õpilased.
Minul on ettepanek luua igasse maakonda vähemalt üks selline internaatkool, kuhu me saaksime sotsiaalselt ebastabiilsetest peredest lapsed nädalaks kokku koguda. Seal, rahulikus keskkonnas ja puhtas internaadis sotsialiseeruksid nad nii, nagu see peaks toimuma, ja saaksid sel moel ühiskonna täisväärtuslikeks liikmeteks.
Jah, täna läheks see maksma päris kopsaka summa, aga mitte nii palju, et Eesti riigi rahakott seda välja ei kannataks. Kasutada saaks mõnda ilusat kooli, mis on äsja valminud, aga sellises paigas, kus lapsi pole enam nii palju, et sinna kooli oleks vaja. Meil on igas maakonnas 1–2 sellist kooli. Mina panen omalt poolt kohe ühe kooli välja. See oleks hea ja suhteliselt odav võimalus. /- - -/
Koolid laenuga korda
Et Eesti koolid oleksid korras, uuendatud, rekonstrueeritud, et neis oleks mõnus õppida, vajame investeeringuteks 3000–4000 miljonit krooni aastas. Seda raha täna riigieelarvest võtta ei ole. Küll aga oleks seda väga kerge leida, kui omavalitsus võtaks laenu ja maksaks selle ka tagasi ning riik kataks protsendid. Meil oleks viie aastaga paigutatud koolisüsteemi 1,5–2 miljardit krooni ja riigi tagasimaksekohustus protsentidena ei ületaks 100 miljonit.
Võrumaal hakkasime selgitama, milline peaks olema selline arukalt kokku pandud koolide võrgustik, mis peaks meil olema investeeringutega garanteeritud, et tagada koolikohustuse täitmine. See on üks variant, kuidas süsteemi korda saada. Pärast seda, kui meil on ühtlaselt heal tasemel alusharidus, kui need lapsed, kes muidu kukuksid välja enne põhikooli lõppu, pääsevad, ja kui meie põhiharidus korda saab, pärast seda on lust õpetada mis iganes aineid mis iganes tasemel gümnaasiumis ja ülikoolis. Sest ükski hoone ei püsi ilma vundamendita.
Seda pole sugugi vähe, mis on juba tehtud, aga saaks teha kiiremini ja veelgi rohkem vundamendi heaks – sel juhul me garanteeriksime ülemiste kivide püsimise.

Samal teemal: Mida väärtustada?

Jaanus Betlem:
Haridusminister Tõnis Lukas toob oma ettekandes (vt ÕpL, 14.09.) selgesti esile hariduselu mitmed olulised probleemid. Kahtlemata on Eesti haridussüsteemi edasise arengu võtmetegur õpetaja ja tema ettevalmistus tööks, nagu märgivad ka OECD eksperdid. Raskem on kokku leppida selles, millises suunas peaks õpetajate koolitus arenema.
Tundub, et kõrvuti on vähemalt kaks erinevat arusaama. Ühe kohaselt peaks õpetajate ettevalmistus olema palju akadeemilisem kui praegu, hästi tähtsaks peetakse ainepunkte ning heaks õpetajaks loetakse seda, kes on nõutava hulga fakte omandanud. Teise arusaama kohaselt peab õpetaja olema ennekõike hea inimesetundja ja suhtleja, tajuma hästi inimlikke kvaliteete ja ühiskondlikke protsesse.
Kas neid kaht poolust ühendada ei saa? Eks seda ole ka teha üritatud, kuid piisava tulemuslikkuseta. Küsimus on selles, milles seisneb õpetajatöö põhisisu. Vastusest sõltub üliõpilaste valiku ja koolituse rõhuasetus.
Kerget vastust pole loota. Tänane Eesti ühiskond on valdavalt liikumas materiaalse edukuse väärtustamise suunas. Materiaalse edukuse saavutamist aga ei määra need omadused, mida traditsiooniline pedagoogika väärtustab. Mõisted eetilisus, ausus, suuremeelsus, solidaarsus, abivalmidus jne taanduvad selliste mõistete ees nagu enese kehtestamine, pragmaatilisus, konkurentsivalmidus, individualism jms. Mida siis väärtustada hariduses, milliseid teadmisi ja omadusi?
Kui eesmärk on kasvatada inimesi, kes tahavad end selles maailmas kehtestada faktiteadmiste hulga või individualistlike püüdluste kaudu, tuleb koolitada ka vastavaid õpetajaid. Kui eesmärk on kasvatada oma hingeseisundeid mõistvaid ja inimestevahelisi suhteid väärtustavaid (kaas)tundlikke inimesi, nõuab see mingil määral teistsuguseid õpetajaid.
See on põhiline valik, millest paljuski tuleneb kõik muu. Ka see, milline peab olema koolide rahastamine, juhtimine ja omandivorm. Erakapital väärtustab ennekõike kasumi tootmist; riiklik finantseerimine võiks anda suurema sotsiaalse rõhuasetuse.
Paul-Eerik Rummo soovis (vt ÕpL, 14.09.), et koolid kujuneksid oma piirkonna kultuuri-, kompetentsi- ja vaimukeskusteks. Siingi on peamine küsimus selles, millist kultuuri, millist kompetentsi ja millist vaimsust ühiskond väärtustab. Ühes soovin siiski kunagise haridusministriga diskuteerida. Nimelt ütleb ta, et peab hariduse poolt n-ö kultuuri poolest olulisemaks. Mina arvan vastupidi: haridus peegeldab kultuuri. Kui kultuuriline kandepõhi on tugev, osatakse ka koolis traditsioonilisi väärtusi hinnata. Ning vastupidi: kui kultuuriline kandepõhi on nõrk, võrsub sellest hingeharidusest lahus seisev kooliõpetus.
Küll tahan igati toetust avaldada Paul-Eerik Rummo mõttele, et aeg on üle saada humanitaarse, reaalse, bioloogilise ja tehnoloogilise alge vastandamisest ja püüelda hariduses nende sünteesi poole, nagu teaduse ja religiooni vahel on tegelikult juba toimunud. Koolis saab selline süntees teostuda õppeainete integreerimise kaudu, nagu nüüd on moes öelda. See eeldab vastavaid õppekavu ja õpikuid ning mitmete senikehtinud arusaamade ümberhindamist. Taas kerkib ju küsimus sellest, mida õpetajalt, koolilt ja hariduselt oodatakse: kas õpetaja peab olema eelkõige hea faktitundja ühel alal või inimene, kes suudab selgitada olulisemaid seoseid ja suhteid, modelleerida olukordi ning analüüsida nendes toimimist.
Hariduse mõtestamine algab väärtushinnangutest. Niikaua, kui väärtushinnangud püsivad kõikuval alusel, pole loota erilist edasiminekut hariduselus ega ka muudes ühiskonnale olulistes valdkondades. See on hariduselu peamine probleem, millesse paraku ei süüvinud Lukas ega Rummo.

Kuidas pääseks vanast paradigmast ja vanamoodsast õpetajast?

URVE LÄÄNEMETS

Missugune on nn uus paradigma, mille kohaselt meie kooliharidus inimese mõtlema peaks õpetama? Ühe õpikukäsikirja harjutus näiteks eeldas, et laps jõuab järgmiste väideteni: jalgpalli mängitakse jalgadega, võrkpalli kätega ja malet peaga, kusjuures selle “mõtlemisharjutuse” olevat välisnõustajadki heaks kiitnud. Kui lapse kaasasündinud terve mõistus veel paradigmadega paigast pole nihutatud, ütleb ta tingimata, et Andres Oper ja Indrek Zelinski on väravaid ka peaga löönud, Paul Keres aga pole eales malenuppe peaga liigutanud. Ent hoopis tõsisem küsimus on see, kes teeks lapsele selgeks, et meeskondlikes (sport)mängudeski on esmatähtis peaga mõtlemine ja arukas koostegutsemine.

On hea, et ÕpL on võtnud avaldada 1. septembril TÜ haridusteaduskonna avamisele pühendatud konverentsil esinenud haridusministrite kõnesid. Eks ole ju igal neist oma sõnum, mis kannab selle aja märke, mil nemad n-ö tegijad olid.
Arutlegem täna selle üle, millele Jaak Aaviksoo erilist tähelepanu pööras – jutt on paradigmadest.
Olavi Otepalu soovis eelmises lehenumbris kiiresti korraldada “paradigmaatilist nihet”. Tõhus on võõrsõna(de)ga lajatada, sest keegi niikuinii ei julge küsida, mida ütleja sellega mõtles...
Tormiline kooliuuendus on kestnud pea kümme aastat, aga koolirahvas jt lihtsameelsed otsivad ikka veel Eesti hariduse arengusuundi määratlevat riiklikku alusdokumenti (muide, seda polegi vastu võetud, ehkki koostatud on igasuguseid). Isegi meie head välismaised sõbrad küsivad üha sagedamini, mida siis ikka Eestis pidevalt kestva haridusreformiga taotletakse. Endiste ja praeguste haridusjuhtide lipukirjaks on väide, et vanast paradigmast tuleb lahti saada ja rakendada uut. Tänase kooli hädade põhjusi nähakse eelkõige õpetajates ja koolijuhtides, kes uusi loosungeid ei mõista, nende rakendamisest rääkimata.
Mis on paradigma?
“Oxford Advanced Learners Dictionary” (lk 895) annab paradigma mõistele kaks põhitähendust: ühe sõna võima-like erivormide täielik loetelu ja millegi käsitlemise mudel või muster millegi jäljendamiseks. Uus “Eesti keele sõnaraamat” (1999) ütleb lk 553, et paradigma on sõna muutevormistik; teadusloos: püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb uurimine ja õpetamine. Definitsioonide põhisõnum on sarnane – paradigma on süsteemne mudel millegi käsitlemiseks.
Mäletan kadunud Erika Vihmani korduvaid soovitusi tollastel saksa keele ainekomisjoni koosolekutel õpetada õpilastele selgeks tegusõna pööramine kogu paradigma ulatuses. Haritud daam kasutas mõistet paradigma selle esimeses tähenduses ja enesestmõistetavalt õigesti ka keeledidaktika seisukohalt.
Eesti praeguse üldhariduse üheks põhiprobleemiks on suutmatus määratleda haridusparadigmat.
Kui me pole nn vana paradigmaga rahul, tuleb meil eelkõige aru saada, millega me rahul pole. See tähendab vana paradigma kirjeldamist. Siis selgub, mis on meie rahulolematuse põhjused ja mida me tahaksime saavutada. Sellisest analüüsist tuletataksegi uus paradigma, mille rakendus sätestatakse hariduspoliitilise dokumendina ja millel hakkavad põhinema riiklikult kavandatud reformid. Paradigmaatiline nihe kooliinimeste teadvuses tekib siis, kui nad need uued väärtused tõepoolest omaks võtavad.
Pea samaväärselt paradigma mõistega on meil kasutatud mõistet diskursus (diskurss = kõne, vestlus, arutlus, EKS: 107). Diskursiivne käsitlus ehk arutlus on loogikal põhinev ja järelduslik, vastand intuitiivsele teematunnetusele. Seegi mõiste on Eesti pedagoogilistes kirjutistes kurjasti üleekspluateeritud. Sellega on tähistatud suvalisi arvamusi ja mõtterännakuid hariduse teemadel. Neilgi on oma väärtus, sest eri vaatenurgad näitavad teema käsitlemise võimalusi. Kuid süsteemi, sh haridussüsteemi adekvaatne käsitlus ei saa paraku kujuneda juhuarutlustest.
Kas haridusreform tähendab teadmistest loobumist?
Ideaalseks peetud järjepidevas ühiskonnas ning tasakaalustatult toimivas arengus on uuenev ehk innovaatiline osa alati väiksem traditsioonilisest osast. Väärtused küll teisenevad, sh ka nn püsiväärtused. See on tõepoolest viinud ajapikku ka täiesti uute paradigmade ehk käsitlusmudelite tekkimiseni, millel on olnud ka vastavad sotsiaalsed tagajärjed.
Mõistagi pole haridus ainumäärav ühiskonna mudeli kujundaja, seda eriti väikeriikides, kes paratamatult viibivad “suurte” mõjusfääris. Ometi on haridus kõigist teguritest olulisim, sest sellest oleneb inimeste suutlikkus mõelda erinevates paradigmades ning suutlikkus mõista erinevates paradigmades mõtlevaid ja tegutsevaid inimesi. Mida rohkem on inimesel põhiteadmisi ja oskusi uusi teadmisi juurde hankida, seda täpsemalt ja õigemini suudab ta mõista erinevaid protsesse oma elukeskkonnas.
Eesti õppekava uue versiooni üldosa aga ütleb, et teadmised polegi olulised, sest nad muutuvad liiga kiiresti. Vaja olevat, et õpilane uut teadmist ise looks. Põhimõtteliselt õigest sõnumist on saanud loosung, millel puudub koolirakenduslik teostus.
Teadmised muutuvad küll, aga mitte sel tasemel, mida üldhariduskool pakub, ja mitte nii oluliselt. Uue teadmise loomise esimene aste on õpioskused – tean, kust leian uut infot. Edasi õpin seda õiges kohas rakendama ning alles viimasel astmel hakkan oma teadmisi ja oskusi uutes seostes kasutama. Näiteks projekteerin ja ehitan kahekohalise hiirelõksu või kirjutan projekti, mida kindlasti rahastatakse.
Ülo Vooglaid on korduvalt kirjutanud, et sageli otsustame me valesti sellepärast, et ei suuda modelleerida keskkonda, milles me elame. Kõige lihtsamalt öeldes on modelleerimine millegi süsteemne kujutamine mudelina. Tihti modelleerime ka koolikeskkonda puudulikult, nägemata ja mõistmata selle olulisi mõjureid. Nii tekib üha rohkem olukordi, kus riiklikul tasemel otsustatut ei saagi rakendada.
Markantseks näiteks on HM-i ning õpetajate ja koolijuhtide erinev arusaamine möödunud aastal kehtestatud hindamisjuhendist. Dokumendi koostajatel oli jäänud märkamata selline õpipsühholoogiline aabitsatõde nagu õpilaste individuaalne jõudlus. Tegevõpetajad teavad, et ka paralleelklassid ei ole enamasti 35 tunni õppimise järel kursuse omandamisel “ühe koha peal”, kõnelemata koolidevahelistest erinevustest. Kui juhendi koostajad oleksid osanud koolitegelikkust süsteemina modelleerida, oleks välja tulnud praegusest erinev dokument.
Kus on uus paradigma?
Hariduse paradigmast rääkides mõtleme mudelit kõigist õppimisvõimalustest, seda nii eesmärkide, sisu kui ka koolikorralduse seisukohalt, mis peaks viima riigi elanikkonna soovitud tasemele. Paraku pole meil selle paradigma kirjeldust – ei kõlbmatu vana ega soovitava uue võrdlevat käsitlust – kusagilt leida. Kes selle siis koostama peaks? Küllap ikka uus hariduspoliitika osakond HM-is ja abi saab kindlasti ka Tartu Ülikoolilt, kes on juba üle aasta tegelnud isegi Euroopa haridusstandardiga. Töö pole veel valmis, aga esinetud on soliidselt, nagu minister Tõnis Lukas ütles.
Milliseid näiteid me uue paradigma rakendamisest võime leida? 1996. a RÕK-is seadustatud loobumine kirjandusest kui õppeainest ja Martin Ehala ettepanek loobuda väldete õpetamisest põhikoolis on küll uued asjad, aga kas oleme igakülgselt analüüsinud, mis nende uuendustega kaasneb? Kas koolide lükkamine valdade kaela 2001. a algusest on edukas detsentraliseerimine või hoopis lahtiriigistamine praegusi majandusolusid ja olematut regionaalpoliitikat arvestades?
Eesti (haridus)juhtide mõtlemise paradigmas tähendab regionaalpoliitika arendamine ministeeriumide kolimist. Mujal maailmas tähendab see tööhõive, sotsiaalhoolduse ja hariduse üleriigiliselt kättesaadavaks tegemist. Milline siis ikkagi on meie regionaalpoliitika paradigma?
Sageli tekib mujalgi olukordi, kus küll suudetakse süsteemi enam-vähem adekvaatselt modelleerida ja mõistetakse, millised on võimalused selles süsteemis midagi saavutada, ent otsustatakse teisiti – enamasti eetilistel kaalutlustel. Kui eraldatakse suuri summasid asotsiaalsete inimeste hooldamiseks, siis on see poliitiline otsus eetilistel kaalutlustel, kuigi on selge, et vahendeid võiks ka muuks kasutada. Dissidentide ja poliitiliste õuelaulikute erinevus selles seisnebki, et esimesed peavad vajalikuks käituda üldtunnustatud eetikaprintsiipide ja eneseväärikuse kohaselt, teised mitte. Ühed lähtuvad võimalusest saada hüvesid mistahes hinnaga, teised tahavad öösiti rahulikult magada ja inimestele häbenemata silma vaadata. Nii kujunevadki erinevad tõed ja tõdemused.
Haridusprobleemide üle peaks süsteemselt mõtlema, nii teooria kui ka praktika tasandil.
Alusetud vastandamised
Oleme kuulnud paljusid arutelusid, kus vastandatakse subjekti ja objekti, ainekesksust ja õpilaskesksust, haridust ja koolitust jpm. Sellised arutlused räägivad kõnelejate mõtlemisest n-ö must-valges paradigmas.
Mõistetavalt kasvas pärast 1991. aastat meie võimalus iseolemiseks ja -otsustamiseks igal sotsiaalsel tasandil. Kuid tuleks mõista asjaolu, et ükski eelmises lõigus nimetatud kategooriatest pole absoluutne, vaid eelkõige suhteline. Mina kui subjekt muutun hambaarstitoolis või liiklusummikus objektiks. Ühiskonna sidusus sellel põhinebki, et iga indiviid mõistab, millises olukorras ta on iseotsustaja ning milles peab laskma otsustada ja toimida teistel.
Haridusteoreetilistes kirjutistes (nt Candlin jt) ei vastandata ainekesksust ja õppijakesksust, sest esimeseta ei saa teist kujundadagi. Õppijakesksus on pedagoogilise kultuuri näitaja – kunst muuta õpetatav aine õpilastele omandatavaks. Ainekesksus on õpetaja professionaalne ainevaldamise tase, mistõttu kvalifikatsioonita pedagoog tavaliselt klassi ette ei pääsegi. Samuti on nii haridus kui ka haritus teatud ideaalid (eetilised tõekspidamised, teadmised, oskused, väärtushinnangud), mille poole püüeldakse, koolitus aga nende omandamise organisatsiooniline vorm. Haritust ei maksa püüdagi mõõta riigieksamite ega muude vahenditega, mis võimaldaksid pingeridu koostada ja eristada elitaarsust lihtsurelikest. Kui “Tamjärve koolis” pakutakse ideaalset õpikeskkonda kõrge õppemaksu eest, siis olgu ta sellisel kujul kättesaadav maksujõulisele tarbijale. Ent õppesisu ühe aastaga ei kujunda ja riiklikult kohustuslikus üldhariduses ei saa ka tulevik kuuluda tasulisele haridusele. Isegi Tallinnas mitte. Ja kas meil on ikka turgu suuremale arvule kohalikele Etoniks areneda pürgivatele õppeasutustele?
Kuid meil on elitaarsust ka teises tähenduses. 1960. aastatel tekkinud süvaklasside ja koolide võrk on endiselt võimalus neile, kes soovivad rohkem õppida ja omandada, kui üldhariduse miinimum ette näeb. Sellepärast püütaksegi astuda Prantsuse lütseumi, Inglise kolledzisse või teistesse “hea nimega” koolidesse. See on elitaarsus hariduse sisu parimas tähenduses.
Tallinna Muusikakeskkool ja sellele järgnevad õpingud EMA-s on maailmas ainulaadne ja tunnustust võitnud (seni õnneks ikka veel riiklik!) süsteem professionaalsete muusikute koolitamiseks. EMA on ka ainuke Eesti ülikool, kelle õppekavad on 100% akrediteeritud. See tähendab süsteemset pikemale ajale planeeritud sihipärast õppetööd, millega mõistetavalt kaasneb vastav kasvatus. Seda võiks pidada hästi rakendunud paradigma näiteks ja eks meie muusikud seetõttu leiagi tööd kogu maailmas.
Esmaabi: suurem lugemus ja korralikud teadmised
Kuidas siis saaks vanast paradigmast pääseda? Eks ikka lugemisega ja loetu mõtestamisega meie kontekstis. Läänes on juba mõnda aega väga populaarne loosung Just read! Kui ei loe, pole ka midagi mõtestada. Loetu ja selle tegelikkusega võrdlemine aga annab argumendid otsustamiseks ühel või teisel viisil.
Ehkki juba nõukogude ajal muigasime õõnsate üleskutsete ja sisutute kampaaniate üle, on tänagi meie kõige hullemad vaenlased pealiskaudsus ja loosunglikkus ning nendest tulenevad pseudouuendused.
Haridusparadigma kui terviksüsteemi kujundamisel peaks vastama küsimustele, millist hariduse sisu vajame eri kooliastmetel, millises vahekorras tahame näha riiklikult ja eravahenditest finantseeritavat haridust või formaalset ja informaalset haridust elukestva õppe seisukohalt ning kuidas seda kõike korraldada. Selle määratlemine eeldab järjepidevat professionaalset tööd ja muidugi uuringuid.
Kui tehakse õiged ja meie koolikultuuri ning sotsiaalsesse konteksti sobivad otsustused, siis võtavad ka õpetajad ja koolijuhid need omaks. Väited, et õpetajad ja koolijuhid (lihtrahvas, tädi Maali jne) ei saa asjadest aru, pole millegagi põhjendatud. Arusaamatut tuleb selgitada ning selgitusi ei asenda sildikleepimine: vanameelne, uuendusvaenulik, ainekeskne vms. Uuenduste elluviimiseks on vaja sisulisi põhjendusi, mis näitavad, mis meie koolihariduses paraneb, kui uuendused ellu rakendada. Õpetajad saavad mõistlikest uuendustest aru küll. Eriti siis, kui uuenduste vahendamisel ei toimiks täienduskoolituseski üksnes koolitusfirmade juhuäri, vaid läbimõeldud süsteem, mis uue info kõigile kättesaadavaks teeks. Küll siis kaovad ka nn vanameelsed õpetajad ja “dissidendid”. Vajaliku ja tulemusliku kooliuuenduse vastu seista pole ju vaja ning ega see oleks võimalikki.

Professor Matsumura peab lugu Sipsikust

LINDA JÄRVE

Tokio ülikooli professor Kazuto Matsumura näeb Sipsikut Eesti hea tahte saadikuna maailmas.

Augustis viibis taas Eestis Tokio Ülikooli soome-ugri keelte professor KAZUTO MATSUMURA, kes “Õpetajate Lehe” küsimustele vastas sulaselges eesti keeles.
Kuidas sai alguse teie huvi eesti keele ja Eestimaa vastu?
“Juhuslikult ja kogemata. Tegelikult ma pole kindel, kas teadsin, et niisugune maa on olemas, küll aga teadsin kindlasti, et see keel on olemas. Hakkasin eesti keelt õppima üliõpilasena 1976. aastal. Enne seda tutvusin soome keelega ja kuulasin loengutesarja soome keeleteaduse kohta. Selles sarjas räägiti ka, et on olemas eesti keel, milles on tegemist niisuguse põneva asjaga nagu astmevaheldus. Sain teada, et eesti keel on soome keelest palju keerulisem. See oli üks põhjus, miks ma hakkasin eesti keele vastu huvi tundma. Mida keerulisem keel, seda huvitavam on ta keeleteadlase seisukohalt. Selles mõttes on minu eesti keele õppimise motivatsioon olnud puht keeleteaduslik.
Umbes samal aastal kirjutasin inglise keeles kirja Eesti NSV Teaduste Akadeemiale ja sain vastuseks mõned raamatud. Täpselt ei mäleta, aga nende hulgas oli venekeelne “Utšebnik estonskogo jazõka” ja veel paar-kolm raamatut. Vene keelt oskan küll kuidagiviisi lugeda, aga suuline oskus on vilets, Moskvas käies räägin meelsamini inglise keelt.
Esmakordselt elasin Helsingis aastatel 1978–1981. Tol ajal oli mu eesti keele õpetaja Tõnu Seilenthal, praegune Tartu Ülikooli soome-ugri keelte dotsent, kes õpetas eesti keelt Helsingi ülikoolis. Soome keel oli mul selleks ajaks juba selge. Eestlastega rääkisin ma ise tookord vist soome keelt, eestlased rääkisid minuga kas soome või eesti keeles.
Sel ajal tegutses Eestis VEKSA – väliseestlastega kultuurisidemete arendamise ühing. VEKSA korraldas väliseestlastele 1979. aastal suveseminari, kus osalesin. Sellele vaatamata jäi mul eesti keele suuline oskus puudulikuks. Muide, sellel seminaril tutvusin Lennart Meriga.”
Aga nüüd, kui ta president on, ei ole te kohtunud?
“Paar korda olen – üks kord Jaapanis ja teine kord Tartus postimajas, kus ta oli külalistega koos. Olen temaga vahetanud ka e-kirju. Hakkasin tollal Lennart Meriga soome keeles sinatama, nüüd on ta president ja mul on vahel tekkinud raskusi, kuidas temaga rääkida, aga kui ta mu kirjale vastas, siis kirjutas küll “sina”. Mulle meeldivad tema reisiraamatud.
Pärast suveseminari hakkasin Eestis tihedamalt käima. Õppisin Helsingis kolm õppeaastat, kokku kuus semestrit. Ma ei teagi täpselt, mitu korda sel ajavahemikul Eestis käisin.”
Kas pääsesite Eestisse kergesti ja takistusteta?
“Tulin tol ajal siia turismigrupiga. Siis oli kasutusel sõna “vodkaturist” – mina tulin nendega koos. Turistina oli mulle garanteeritud hotellituba. Mõned ekskursioonid olid küll ette nähtud, aga ma ei osalenud nendes, sest mul oli Tallinnas oma programm. Nii algasid minu kokkupuuted Eestiga.
Novembrist 1987 kuni aprillini 1988 elasin Tallinnas ja olin Pedagoogilises Instituudis stazöör. Esialgu ma ei osanud eesti keelt kuigi hästi kõnelda, aga kuna Pedas stazeerimise eesmärk oli õppida eesti keel selgeks ka suuliselt, püüdsin iga päev rääkida põhiliselt eesti keelt.”
Kes on olnud teie õpetajad?
“Pedas oli minu juhendaja Mati Hint. Sel ajal tutvusin ka Jaan Õispuuga, kes on karjala keele spetsialist ja õpetab soome keelt. Eesti keele õpetajateks on mul olnud “ajaloolises” järjekorras Eduard Vääri (kirjavahetuse teel), Tõnu Seilenthal (Helsingis), Helga Laanpere (Helsingis) ja Mati Hint (Tallinnas). Nendest kõige suurem osa minu eesti keele õppimises on olnud Tõnul.
Mis õpikutesse puutub, siis esimene õpik oli mul see venekeelne, mida ma ei osanud eriti kasutada. Eduard Vääri soomlastele mõeldud õpiku ostsin Soomest. Kahjuks oli Eduard Vääri 1978. aastal, kui ma Soome tulin, juba sealt õpetamast ära läinud. Nii et olen nagu tema kaugõppija.
Kui alles hakkasin Eestis käima, siis oli ka professor Paul Ariste veel elus ja tegutses väga aktiivselt. Mäletan teda hästi. Ülikooli kohvikus oleme kohtunud. Kohtusin Tartu Ülikoolis ka orientalistide Pent Nurmekunna ja Linnart Mälliga.
Tutvusin jaapani keelt õppivate tallinlastega üsna vara, juba 1979. aastal. Tol ajal olid kõik sõbralikumad ja õppisid üheskoos. Olukord on praegu n-ö vabam ja mul on natuke kahju, et eestlased nüüd vaidlevad omavahel. Ja muidugi osalevad vaidlustes ka kohalikud jaapanlased. Selles mõttes näivad eestlased ja jaapanlased üsna sarnased.”
Kas teil endal on palju õpilasi?
“Olen uurinud põhiliselt eesti keele grammatikat: lauseehitust, natuke sõnavara. Eesti keelt olen õpetanud ulatuslikumalt ainult üks kord – 1991. a augustis kuus nädalat intensiivkursusel, kokku 160 tundi. Õppematerjali koostamisel olid mulle abiks Toomas Help (tol ajal Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi teadlane, kes elas ühe aasta ka Jaapanis) ja Mayumi Sakamoto (Luts). Intensiivkursuse õppematerjalid on natuke parandatuna internetis: grammatikaõpik aadressil http://www. tooyoo.l.u-tokyo.ac.jp/kmatsum/opik/ ning eesti- jaapani keele sõnastik aadressil http:www.tooyoo.l.u-tokyo.ac.jp/ kmatsum/sonad/.
Lisaks minule oli tookord n-ö kaasõpetaja Toomas Help. Tol ajal oli kombeks korraldada igal suvel kolme “eksootilise” keele intensiivkursus. Võõrkeeli õpetati nendel kursustel tavaliselt nii, et jaapanlasest õpetaja seletas grammatikat jaapani keeles ja võõrkeelt emakeelena kõnelev õpetaja rääkis harjutusel oma keeles ja seletas vajaduse korral inglise keeles.
Mäletan hästi, et just 20. augustil 1991 käis meil kursus, kui kuulsime Moskva putšist ja Eesti taasiseseisvumisest. Laulsime samu laule, mida lauldi siin ärkamisaegu ja laulva revolutsiooni ajal – Eesti hümni, “Eesti lippu”, “Laulu Põhjamaast”, “Mu isamaa on minu arm”… Nimetasime end naljaga pooleks Jaapani eesti kooriks, aga kahjuks ei olnud meil aega esineda. Eesti keele õppijaid oli tookord 12. Minu õpilastest jätkavad eesti keele uurimist või kasutamist neli naist ja üks mees. Nendest kaks on praegu Eestis – Eri Miyano õpetab Tartu Ülikoolis jaapani keelt ja Mayumi Luts, kes teeb doktoritööd eesti keele grammatikast, on Tallinnas Jaapani suursaatkonnas. Kultuuriantropoloog Akiko Kansui on Soomes ja Hiromi Komori õpetab Jaapanis Waseda ülikoolis ajalugu. (Waseda ülikool on väga suur eraülikool, mida muide seob leping ka Tartu Ülikooliga.) Ka nemad on Eestis elanud ja Tartus õppinud. Meesterahvas pole kunagi Eestis käinud, tema on vene filoloog ja tõlk Jaapani televisioonis, aga eesti keelt oskab päris hästi.
Tokio Ülikooli Humanitaarteaduste ja Sotsioloogia Kooli juures on kaks kateedrit, kes koos korraldavad üldkeeleteaduse alal kursusi magistrantuuris ja doktorantuuris. Üks neist on suur üldkeeleteaduse kateeder, teine, tunduvalt väiksem on Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna keelte ja kultuuride kateeder, mille juhataja ma olen.
Üldkeeleteaduse raamides peetakse loenguid ka eesti keele struktuuri kohta. Ma ei kõnele eesti keele grammatikast igal õppeaastal. Eelmine kord oli see üle-eelmisel õppeaastal, kusjuures enne seda rääkisin tudengitele soome-ugri keeltest.
Meil, muide, algab õppeaasta aprillis ja semestrite vahel on suvevaheaeg. Õppeaasta algusele eelneb ka pikk kevadpuhkus. Oktoobris hakkan viiele üliõpilasele lugema loenguid eesti keele kohta. Viis eesti keele huvilist on Jaapanis juba palju, sest eesti keel on meie jaoks ikkagi eksootiline keel. Arvan, et tarvis oleks korraldada veel üks niisugune intensiivkursus, nagu oli 1991. aastal. Muidu on omaette õppijatel väga raske õppevahendeid saada.”
Lisaks juba mainitud õpikule ja sõnastikule tutvustate internetis oma koduleheküljel väga põhjalikult Eestit ja Soomet, samuti eesti, soome ja mari keelt…
“Olen kirjutanud “Eesti keele grammatika jaapanlastele” ja “Väikese eesti–jaapani õppesõnaraamatu” 750 baassõnaga. Mari keelt oskan lugeda, olen käinud ka kolm korda maride juures uurimas. Joškar-Olas ja mujal idamaride juures, samuti Baškiirias. Minu mari keele oskus on teoreetiline.
Seoses koduleheküljega teeksin aga kõrvalpõike hoopis teise valdkonda. Olen huvitatud eesti lastekirjandusest, sest seda on olnud väga hea kasutada keeleõpetamisel. Nüüd olen kuulnud, et Eesti tahab end maailmale kuulsaks teha Pokumaaga. Mul pole selle vastu midagi, aga minu meelest võiks Eesti esindaja olla hoopis Eno Raua Sipsik. Mulle meeldib väga, kuidas Edgar Valter Sipsikut kujutab. Ostsin siit nüüd “Sipsiku” uue väljaande ja toredad suveniirnukukesed. Tahaksin Edgar Valterilt paluda luba, et Sipsiku pildid oma koduleheküljele panna. Soomlastel on ju Muumitroll, rootslastel Pipi Pikksukk, kes Jaapanis hästi tuntud. Eestlastel võiks seda kohta edukalt täita Sipsik.
Pean lugu teie lastekirjanikest. Väga tahaksin kokku saada Heljo Männiga. Kahjuks pole mul seekord seda võimalust, aega on vähe. Alati mõtlen tänuga Ellen Niidule, kelle Pille-Riini lugusid lugesime 1991. aastal kursusel koos õpilastega. Muide, mäletan hästi, et vanasti oli Tartus Rüütli tänavas lasteriiete pood nimega Pille-Riin. Kahju, et praegu tegutseb samal kohal õllebaar.”
Kas jaapanlastel on eesti keelt raske õppida?
“Arvan, et eesti keel on üldse väga raske. Soome keele hääldamine on natuke lihtsam ja silbistruktuur sarnane jaapani keelega. Soome keele kohta on räägitud, et jaapanlastele on see kerge. Eesti keele hääldamine on väga erinev, keeruline on just astme- ja vältevaheldus. Usun, et eesti keel on jaapanlastele üks raskemaid keeli. Eriti raskeks teeb selle õppematerjali ja sõnaraamatute puudumine. Jaapani–eesti, eesti–jaapani põhjalikku sõnaraamatut ei ole. Jaapanlaste inglise keele oskus ei ole eriti hea, seetõttu ei tule ka selle vahendusel eesti keele õppimine eriti kõne alla.”
Kas jaapani keel on eestlastele raske?
“Oi, seda ma ei tea, peaks eestlaste käest küsima. Keele struktuur on üks asi, aga meil on igasugused väljendid, viisakusastmed jne. Need on vist eestlastele rasked. Eesti keele sinatamine ja teietamine on jaapanlaste seisukohast väga lihtsad.”
Kui räägite eesti keelt, kas mõtlete siis jaapani või eesti keeles?
“Osaliselt eesti keeles. Kui olen mingi asja kohta eesti keeles lugenud, siis on väga lihtne eesti keeles rääkida. Aga kui olen midagi lugenud jaapani keeles, on rääkimine hoopis teine. Näiteks tunnen ma hästi jaapani ajalugu, aga eesti keeles on sellest rääkida väga raske. Kõik koha- ja isikunimed on rasked. Eesti ajalugu ma väga hästi ei tunne, aga eesti keeles on mul eesti ajaloost rääkida kergem kui jaapani keeles. Trükitud tekstis saan aru ka eesti murretest, aga rääkida ega kuulda pole mul neid juhust olnud.”
Tallinnas olete vist vähemalt paarkümmend korda käinud?
“Kindlasti.”
Kas on näha, et Eesti areneb ja inimesed muutuvad?
“Jah, kõik muutub. 1990. aastate algul muutus ainult Tallinn väga kiiresti, nüüd on ka Tartu muutumas. On palju uusi maju ja ärikeskusi. Hinnad tõusevad. Väga palju on turiste. Raekoja plats on neid täis. Muuseas, ka mulle meeldib Raekoja platsil õlut juua ja küüslauguleivakesi süüa.”
Kas teil on Eestis oma lemmikkohad?
“Käin väga tihti antikvariaadis. Seekord tahtsin osta Edgar Valteri “Pokuraamatut”, aga ei leidnud. Ostan kooliõpikuid, grammatikaõpikuid. Vanasti käisin sagedasti Tartus kirjandusmuuseumis, aga viimasel paaril aastal pole sinna jõudnud. Seal lugesin vanu raamatuid 19. sajandist.
Kuigi olen tänavu Eestis juba teist korda, on seda vähe. Loodan, et saan siin kunagi rohkem olla ja uurida. Olen huvitatud eesti kirjakeele, grammatika muutumisest ja arengust aastate jooksul. Minu unistus on anda välja korralik eesti keele grammatika jaapani keeles.
Uurimiseks jääb aega järjest vähem, sest ülikoolis on väga palju administratiivseid töid ja mida vanemaks saan, seda raskem on neist keelduda.”
Mis on praeguse käigu põhieesmärk?
“Käimas on rahvusvaheline ohustatud keelte projekt. Mina tegelen Venemaa ja Sõltumatute Riikide Ühenduse keeltega, sealhulgas ka uurali keeltega. Seekordset siiasõitu rahastabki see projekt. Olen tegelnud nende keelte tutvustamisega. Meie kateedri koduleheküljel on 53 Venemaal ohustatud keele andmebaas: bibliograafia, kooliõpikud ja grammatika ning sõnastikud iga keele kohta. Moskva uurijate andmetel peetakse väikekeeleks keelt, mille kõnelejaid on vähem kui 50 000. Kõige rohkem on neid Kaukaasias ja Kaug-Idas. Uurali keeltest kuuluvad sinna samojeedi ja neenetsi keeled, läänemere soome keeltest vepsa, vadja ja isuri. Kahjuks jäi sellest projektist välja liivi keel, kuna seda räägitakse väljaspool Venemaad.
Augusti lõpus on Helsingi ülikoolis ohustatud keelte alane seminar. Sinna tullakse igalt poolt üle maailma. See on minu reisi peamine sihtpunkt.”
Kas eestlaste käitumisviis, -kombed ja -tavad on jaapanlaste jaoks väga võõrastavad, eriti kui te meenutate oma esimesi külaskäike Eestisse?
“Ausalt öeldes on küll olnud raskusi, aga neid seletada on väga raske. Mõnikord esitavad eestlased meile liiga otseseid küsimusi. Meie oleme teatud mõttes väga sarnased inglaste-ga – ei räägi isiklikest asjadest. See on üks põhjus, miks meid peetakse viisakateks. Inglaste kohta öeldakse, et nad räägivad ainult ilmast. Meie ei räägi väga palju ilmast, aga ikkagi – esialgu peaks rääkima üldistest asjadest.
Teiselt poolt oleme eestlaste silmis liiga reserveeritud: ei räägi üldse mitte midagi. Öeldakse, et kui ärimehed tulevad Jaapanisse, istuvad nad esialgu koos kolleegidega söögilauas, räägivad pool aastat ilmast ja maast ning alles seejärel küsib Jaapani kolleeg nendelt: “Millest teie olete huvitatud?” See on anekdoot, aga ma arvan, et see kehtib meie kohta küll.
Kuid võrreldes kirjandusteostest eestlastelegi tuttavate vanade aristokraatlike kommetega, on jaapanlaste käitumistavad ja kõnepruuk väga muutunud. Koolides näiteks on õpetajal peaaegu kohustuslik rääkida õpilastega nende keelepruugis. Sama tendents on nüüd tulnud ülikoolidesse.”
Viimasel ajal on maailma ajakirjanduses olnud palju juttu sellest, et Jaapanis tungib peale inglise keel. Mida te sellest arvate?
“Inglise keele mõjust jaapani keelele räägitakse palju rohkem välismaal kui Jaapanis endas. Inglise keel ise on ju saanud palju mõjutusi teistelt keeltelt. 11. sajandist alates on inglise keelt mõjutanud prantsuse keel – suur osa inglise keele sõnavarast on pärit prantsuse keelest, samuti on inglise keeles väga palju tõlkena sisse tulnud väljendeid. Irooniline tundub, et just prantslased kurdavad, et inglise keel ohustab prantsuse keelt. Jaapani keeles on omakorda väga palju sõnu pärit hiina keelest. Euroopa keeltest on võetud vähe sõnu ja need on uuemad. Mina olen seisukohal, et keel peab muutuma. Kui kaks rahvast kokku puutuvad ja sünnib kommunikatsioon, on keelel väga raske olla üksi ja eraldiseisev.”

Kazuto Matsumura käib Tallinnas viibides alati ka raamatu- poodides. Seekord tahtis osta Edgar Valteri “Pokuraamatut”, aga ei leidnud.

Oma maailma laiendades, laiendab ta ka meie oma

TÕNU SEILENTHAL,
TÜ uurali keelte ja hungaroloogia dotsent:
“Kazuto Matsumurat tunnen 1978. aastast, mil ta külastas mu eesti keele õpetust Helsingi ülikoolis. Esimesest hetkest peale paistis Kazuto silma erilise töökusega ja, mis veelgi tähtsam, keelevaistuga. Sellele lisandusid oskused iseseisvalt mõtelda ja küsimusi esitada. Sellega erines ta tunduvalt enamusest soome ja mõne muu rahva üliõpilastest. Järgmisel aastal õnnestus kaasa aidata, et Kazuto sai sõita Eestisse väliseestlastele mõeldud keelekursustele.
Hiljem olen Kazutoga kokku puutunud nii Eestis, Soomes kui mujalgi. Hindan kõrgelt seda, et Kazutol on alati mingid plaanid-projektid mõttes, ja enamiku neist suudab ta ka teostada.
Õpetajana olen õnnelik, et olen võinud eri aegadel ja erinevates kohtades veidikene kaasa aidata Kazuto arengule silmapaistvaks lingvistiks. Arvan, et Kazuto Matsumura on hindamatu isiksus eesti keele ja kultuuri propageerimisel laias maailmas ja tema tegevus väärib kõige kõrgemat tunnustamist.”
 
MATI HINT,
TPÜ professor:
“Kazuto Matsumura on minu külalisraamatusse esimest korda sisse kirjutanud 20. juunil 1979. Tol ajal oli ta Soomes õppimas soome keelt ja soome-ugri keeleteadust. See oli aeg, kus pealetung eesti keele positsioonidele muutus varjamatuks ning ühe jaapanlase huvi eesti keele ja Eesti vastu oli rõõmsalt erutav nähtus. 1987. a sügisel sagenesid tema külaskäigud Eestisse ja peagi sai ta võimaluse tulla eesti keelt õppima (november 1987 – aprill 1988) tolleaegsesse Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, kus välisüliõpilased olid ikka veel küllalt suur haruldus. Õppeaja sisse jäi ka Tartus-käike, suusatamine Otepääl, saunatamisi. Oma õpingute pidulikuks lõpetamiseks pidas Kazuto ühes Peda parematest auditooriumidest klaverile toetudes elegantse eestikeelse loengu.
Niisugused on mälestused. Tol ajal algas Eestis kordumatu lootusrikas ja erutav aeg ning Kazuto sai sellest kõigest osa. Minul jälle oli selle aja hinguse tõttu Kazutoga tegelemiseks vähem aega, kui oleksin tahtnud.
Igal juhul on Kazuto Matsumura kõige paremal kombel täitnud seda rolli, mis välismaalastel on eesti keeleteaduse jaoks: nad näevad eesti keelt traditsioonilistest tõlgendustest sõltumatumalt, nad ei ole nii pääsematult kinni eesti keele kolme välte või neljateistkümne käände traditsioonis. Minule esindab Kazuto ka jaapanlaste sümpaatset tungi hõlmata kogu maailma teadmiste ja kultuuri tundmine. Ma ei imesta, kui neljast inimesest näiteks Genfi Voltaire’i muuseumis kolm on jaapanlased. Ammu enam ei imesta ma, et Kazuto Matsumura niisuguse innuga tegeleb Jaapanis soome, eesti ja teiste soome-ugri keelte õpetamisega. Oma maailma laiendades laiendab ta ka meie maailma.”

Igale koolile oma nägu

SIRJE TOHVER

Võimla, kuhu välisjalatsites minna ei söandata.

Tallinna Linnavalitsus on otsustanud viie aastaga kõik Tallinna koolid põhjalikult korda teha. Selleks kulub igal aastal 400 miljonit krooni.
Tallinna haridusameti juhataja Enn Kirsman (pildil) ütles, et seni remonditi koolimaju järk-järgult, ühel aastal katus, teisel aknad, kolmandal torustik. Õigem on teha kogu kool korraga. “Oleme koostanud plaani, mis näeb ette teha allesjäävatele koolimajadele viie aastaga ring peale, et viia need vastavusse kõigi tervisekaitse, töökaitse, tuletõrje jm nõuetega. Taotleme selleks igal aastal linna eelarvest 400 miljonit krooni.”
Et linnal ei ole manööverkoole, peab ehitustsükkel mahtuma ühte suvesse. Enn Kirsmani sõnul saaks kõige varem alustada 1. mail ja kõige hiljem lõpetada 30. oktoobril. Nii et õpilased ei oleks rohkem kui kolm kuud linna teiste koolide vahel ära jaotatud. “Ideaalne oleks igal aastal seitse-kaheksa kooli korda teha, tõenäoliselt saame aga hakkama viie-kuuega.”
Tallinnas on 3–4 tüüpprojekti järgi ehitatud koole. Karpkoolimaja kordategemine koos uue mööbli muretsemisega maksab Kirsmani sõnul 20–30 miljonit krooni. See, kui palju iga konkreetse kooli peale raha kulub, sõltub maja olukorrast ja sellest, mis seal juba varem tehtud on. Ajaloolistel koolimajadel on mõistagi hoopis teised kriteeriumid ja teised hinnad.
Igale oma projekt
Iga kool renoveeritakse individuaalprojekti järgi. “Pole enam need ajad, kus kogu Eesti, veel enam, kogu suur liit ehitas ühe projekti järgi. Nüüd tuleb ka kõrvuti asetsevatele Mustamäe, Lasnamäe või Õismäe koolidele igale oma projekt tellida. Iga kool peab saama oma näo, mille järgi ta eksimatult ära tunneb. Mitte nii, et kui aknast välja ei vaata, siis ei teagi, kas oled Lasnamäel või Mustamäel. Lilleküla Gümnaasiumile annavad plaaditud välisseinad ja uudse lahendusega peasissekäik hoopis teise ilme. Nii nagu plekk-kattega fassaad Mustamäe Tehnikagümnaasiumilegi,” ütleb Enn Kirsman.
Lilleküla kooli kahe tiivaga paneelmaja on üks paljudest seitsmekümnendatel aastatel tüüpprojekti järgi püsti pandud ehitistest. Teist ilmet hakkas see võtma alles kaks aastat tagasi, kui ametisse asusid direktor Jaan Paas ja majandusjuhataja Jaan Prass.
Hele ja rõõmus
Kool ei saanud direktori sõnul lubada endale luksust sisekujundus tellida. Tuli ise nuputada. Mehed pidasid nõu kunstiõpetaja Leholaga. Kõik olid üksmeelsed selles, et tumedad toonid olgu majast kadunud. Koridorid tulevad õrnsinised, klassiruumid beezikad-lillad. Esimesel ja osaliselt ka teisel korrusel on sünge tumepruun põrandakate juba asendatud helehallide plaatidega. Kavas on kõik koridorid ja trepid plaatida. “Meil lihtsalt pole muud lahendust kui kogu põrandakate välja vahetada, sest sealt lenduv formaldehüüd on tervisele kahjulik. Ka trepid lähevad plaatide alla. Praegu ei saa neid korralikult puhtakski teha. Tellisime puhastusfirma, kallis töö, aga erilist efekti ei anna,” selgitab direktor. Nikkelkäetugedega plaaditud trepp näeb fuajees efektne välja küll.
Veerandsaja aasta vanuses majas vajab väljavahetamist ka mööbel. Üks õpilaslaud maksab aga 1000 krooni.
Kokkuhoidlikult ja odavalt
Tänu majandusjuhataja ja direktori tutvustele on Soomest ja Rootsist humanitaarabina kuus mööblisaadetist tulnud. Enamikus klassides on ühekohalised õpilaslauad. “Vana mööbli müüsime odavalt koolidele, kes on meist veelgi halvemas seisus. Saadud raha eest ostame aulasse uued toolid. Sööklas asendasime raudjalgadega taburetid Soomest tulnud roheliste ja punaste plastiktoolidega. Laudadel vahetasime ainult plaadid ära. Ka köögisisutus – katlad, pesuvannid, külmkapid – on Soomest ilma rahata saadud. Kui uute asjade hinnast ekspluatatsioonikulud maha arvata, siis oleme toonud koolile välismaalt umbes poolteise miljoni krooni eest varustust.”
Kokkuhoidu märkab majas ringi käies kõikjal. Sajaprotsendilist eurot pole eesmärgiks seatud. Näiteks riietusruumides on laudseinad alles jäetud, kuigi kõik muu on uus.
Sportimisvõimalused
Kehalise kasvatuse õpetajast direktor alustas kooli remonti aulast ja võimlast. Mõlemad saalid on heledad ja valged. Võimlas on isegi rohkem valgust, kui normid seda ette näevad.
Direktor näitab külalistele praegu veel liiva ja koliga täidetud võimlaalust keldrit. Juba mõne kuu pärast on seal aeroobika- ja jõusaal ning lauamängude ruum. “Raha ja projekt on olemas. Vaja ainult riigihange korraldada, ehitamine läheb kiiresti. Tahame järgmisel aastal ka staadioni korda saada, asfaldi muruga asendada, ringraja renoveerida, ehk jätkub raha kummikattegi muretsemiseks.”
Ühte koridorisoppi on ehitatud algklasside arvutiklass. Tõsi, esialgu kasutakse ruumi videoklassina, sest infojuht polnud nõus Soomest saadud vanu arvuteid üles panema, ootab uusi. Kõiki koridorisoppe siiski kinni ei ehitata, sest lastel peab ka liikumisruumi olema. Rakendust leitakse neile seevastu küll. Algklasside tiivas saab koridoris videot vaadata. Pärast tunde rullitakse seal suur vaip maha, kus lapsed istuda ja muinasjutte lugeda saavad. Ühes koridoris on lauatennise laud, teises teabekeskus: lauad ajalehtede-ajakirjadega, diivanid ja tugitoolid, arvuti, kust pääseb internetti. Selline improviseeritud lugemissaal on hädavajalik seni, kuni kooliraamatukogus jätkub ruumi vaid raamatutele. Raamatukogugi jaoks on direktoril lahendus olemas – kunagine lasketiir.
Pilgupüüdja
Roheliste ja kollaste plaaditud seinte ning helevalgete aknaraamidega maja torkab luitunud hallide paneelelamute keskel kohe silma. Direktoril on hea meel, et seinad on kaetud plaatide, mitte plekiga. “Plaate saab ükshaaval välja vahetada. Üks hea omadus on neil veel – lihtne on grafitit maha pesta.” Koolile, kel oli fassaadi katmiseks kindel summa – 3,2 miljonit kr –, oli tähtis ka hind. Kui riigihange välja kuulutati, olid käärid odavaima ja kalleima pakkumise vahel väga suured, kusjuures kallimaid, kooli võimalusi kuni kaks korda ületavaid pakkumisi tegid just plekiga katjad.
Roheliste plaatidega kaetud seinal püüavad pilku kollased triibud. Direktor on plaatimisfirma pakutud ideega rahul: “Paigutame sinna hästi suurelt oma kooli nime.” Hiigelsuur nimi majaseinal on pelgalt kujunduslik element, sest kool ei vaja enam reklaami. Teokad koolijuhid on kooli mainet tublisti tõstnud. Ümbruskonna ja kaugemaltki lapsevanemad panevad oma lapsed meelsasti Lilleküla kooli. 

Koolist koju. Lilleküla Gümnaasiumis on õpilaste arv kahe aastaga kasvanud 630-lt 705-le.

Helisev arvuti

SANDER LIIVAK

Arvutimuusika on ala, mida lapsed ja noored tunnevad õpetajatest paremini. Paraku huvitab neid peamiselt kerge muusika. Selleski vallas on rõhk asetatud pigem tarbimisele kui isetegemisele. Passiivse muusikatarbimise teeb veelgi parasiitlikumaks asjaolu, et heliloojatele ja interpreetidele ei taheta sentigi maksta (odavat kodumaist võrgumuusikat saab osta aadressilt www.mp3.ee).
Internetist tõmmatavad MP3-failid on mahukad ja võtavad kettal palju ruumi, samuti ajab muusikaharrastus telefoniarved lõhki. Ilma CD-kirjutaja ning kiire püsiühenduseta pole mõtet MP-jahi peale aega ega raha raisata.
Õnneks on olemas uuem, säästlikum muusika pakkimise formaat VQF. Arvutimuusikahuviline Kriku kirjutab oma saidil (www.zone.ee/krikupriku/) sellest nii: “MP3 töötab maskeerimise põhimõttel, et mida sinu kõrv nagunii kinni ei võta, seda pole vaja ka mängida. Seega tulemuseks on tegelikult täielik jama. VQF töötab analoogiliselt MiniDisk’ile, ainult et MD pakib 256 kbps, VQF aga maksimaalselt 96 kbps, aga kvaliteet on ka selle juures üsna hea. Ta jagab muusika layer’itesse ja püüab igat neist seletada siinustega (kui kõver, kui suur jne). On väidetud, et 96 kbps VQF on kvaliteedilt võrreldav 256 kbps MP3-ga (suuruse vahe on ligi 3 korda); 80 kbps VQF võiks võrrelda 128 kbps MP3-ga. Kodeerimine võtab MP3-st rohkem aega, aga mahamängimine ei tohiks eriti võimsamat masinat tahta (Pentium 90 peaks juba hakkama saama).”
Võib vaid unistada, kui hea oleks koolis ja kodus kuulata VQF-plaate, millele mahuks paar-kolmsada muusikapala. Kuid kõik hea ja kauni, mida teadusemehed paljutõotavalt lubavad, keeravad seadusemehed luku taha…
Alguses oli MIDI
MP3 ja VQF-i harrastajale jääb arvuti lihtsalt grammofoni või maki nooremaks vennaks. Kuid raalist saab teha ka tõelise muusikariista. Temal võib muusikat luua ja mängida nagu tavalisel pillil. On olemas isegi programme, mis teevad arvutist arranzeerija või lausa helilooja. Jätame kõrvale sellised eksootilised programmid nagu heliprogrammide “vanaisa” CSound (võrreldav TEX-iga küljenduse vallas) ja supermoodsa esimese tarkvaralise süntesaatori Reason Rootsi firmalt Propellerheads ja keskendume põhilisele – MIDI-le.
MIDI ei ole ainult keskmine seelikupikkus. Musical Instruments Digital Interface on seadmete- ja süsteemidevaheline standard, milles salvestatud failid on väga väikesed (minu mahukaim MIDI-fail, 19-minutine Tšaikovski klaverikontsert, võtab ruumi ainult 175 kB). Need ei ole üldse helisalvestised, vaid ainult helide sünteesimise juhised, omamoodi masinloetavad noodid. Nüüdisaegsete helikaartide (eriti Creative SoundBlaster) sisseehitatud MIDI-süntesaatorid teevad piisavalt ilusat häält, nii et tõelist “sünti” polegi enam vaja arvutiga ühendada – niigi mahub kirjutuslauale terve sümfooniaorkester.
MIDI-faile (MIDI sequences, nimelaiendid *.mid ja *.rmi) saab valmiskujul internetist, kuid huvitavam on neid ise teha. Tavaliselt kasutatakse selleks sämplereid (sampler), millest Eestis on populaarseim Cakewalk 9. Need võimaldavad graafiliselt kujutatud helisid luua, lõigata, kopeerida, kustutada ja teisendada niisama lihtsalt nagu Word teksti. Klaverimängu oskaja võib meloodiaid sisestada ka kiiremini: MIDI-klaviatuuri või süntesaatori abil. Mõned programmid lubavad kasutada isegi tavalisi arvutiklahve (nt Cakewalk Virtual Piano).
Koolis on kõige otstarbekam kasutada noodikirjaprogramme, millega saab lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – valmistada nii arvutiga kuulatavaid MIDI-faile kui ka silmaga loetavaid noodilehti. Neis on oskuslikult integreeritud heli- ja pilditöötlus. Arvuti vabastab inimese rutiinsest tööst nagu muudelgi elualadel: tüütu taktide kopeerimise ja teise helistikku transponeerimisega saab ta hakkama väga kiiresti. Enamik noodiprogramme ühildub MIDI-ga – loevad, kirjutavad ja mängivad seda.
Finale: vana ja väärikas
Kuigi Cakewalk võimaldab appi võtta ka notatsiooni, pole tema graafika suurem asi. Selle ala klassik on hoopis üks teine programm – Finale, millest leidub arvukaid versioone nii Windowsile kui Macintoshile (äsja ilmus 2002). Vanemad versioonid ei loe uuemates loodud faile ja uuemad versioonid ei suuda kirjutada vanemate formaati. Programmi toodab USA firma Coda Music Technology (www.codamusic. com), saksakeelse variandi on teinud Klemm Music Technology (www. klemm-music.de). Finale tooteperre kuulub veel kolm liiget: odavam ja lihtsam Allegro, veelgi algelisem PrintMusic! ning äärmuseni kärbitud NotePad, mida saab tasuta internetist. Allalaadimiseks on vaja end Coda veebilehel kliendiks registreerida (tuleb teatada oma riik ja meiliaadress ning valida parool – nime ega aadressi ei küsita), mispeale saadakse automaatselt registreerimisnumber. Laaditava faili maht on 2,86 MB.
Finale on täielikult lokaliseeritud saksa, jaapani, itaalia ja prantsuse keelde (varsti tuleb ka hispaania tõlge) ning osaliselt sloveeni ja hollandi keelde. Sloveenide pääs sellesse hiiglaste seltskonda annab lootust meilegi, kes me end nii tihti võrdleme selle Alpide päikesepoolsetel nõlvadel elava visa ja tubli väikerahvaga. Finale soovitatav edasimüügihind on 545 USD, akadeemiliste ja teoloogiliste kasutajate üksiklitsents maksab 275 USD (4809,75 kr). Eestis esindab Codat helilooja Tõnis Kaumanni osaühing Sinu Sõber, mille veebileht http://www.music.ee/coda/index.html pakub kahjuks mullukevadist infot.
Finale kasutajaliides on konservatiivse disainiga ja raskesti õpitav, kuid kõrgelt tuleb hinnata kahe vaate – rulli- ja leheküljereziimi (scroll view ja page view) – ning aeglase ja kiire sisestusmeetodi (simple entry ja speedy entry) vahetamise võimalust. Viimastes versioonides tehtud uuendused lähendavad programmi tema põhikonkurendile Sibeliusele: noodimarker liigub esituse ajal mööda joonestikke ka leheküljereziimis; nooti saab kuulata kohe sisestamise hetkel jne. Teised radikaalsed uuendid – noodiskaneerimismoodul MIDIScan ja mikrofonipõhine puhkpillinoteerija MicNotator – pole veel kuigi töökindlad. Finalele on tehtud rohkesti lisamooduleid (plug-ins), isegi keskaegse muusika kirjutamiseks neumades. Coda programmidel on ühine failiformaat *.mus, graafikat saab eksportida EPS-is ja TIFF-is (viimane on levinud musta graafika formaat, ka tehniliste jooniste jaoks).
Sibelius: noor ja särtsakas
Finalest noorem, innovaatilisem, intuitiivsem ja atraktiivsem on Sibelius, millel nimele vaatamata pole midagi pistmist Soomega: Sibelius Software Ltd (www.sibelius.com) peakorter asub hoopis Inglismaal Cambridge’is. (Tõsi, programmi on välja mõtelnud vennad Ben ja Jonathan Finn, kelle perekonnanimi vihjab meie põhjanaabritele.) Sibeliust (värskeim versioon 1.4) kasutatakse peamiselt Suurbritannias ja USA-s. Programm töötab ainult leheküljereziimis, kuid dokumendis aitab kiiresti liikuda navigaatoriaken – kahe lehekülje minimudel. Noote saab ükshaaval kuulata neid hiirega klikkides. Sibelius võimaldab reguleerida esituse ekspressiivsust, et see meenutaks rohkem inimese mängu. Hõlpsasti saab kirjutada ka alternatiiv- ja avangardmuusikat, isegi Alois Hába ja Béla Bartóki moodi veerandtoonides.
Sibelius avab ka Finale faile (alati see ei õnnestu), aga Finale tema omi ei ava. Salvestada saab oma formaadis (*.sib), graafika ekspordiks on valida EPS, EMF või bitmap (TIFF-i ei salvesta). Käske anda ja parameetreid muuta saab ka esituse ajal, kuid Finale on musitseerides täielikus “transis” nagu inimenegi: vajutada saab ainult Stop-nuppu. Sibeliuse kasutajaliides on konkurendi omast vaheldusrikkam: kui säravvalge virtuaalne noodipaber väsitab silmi ja Windowsi hiirhallid dialoogiaknad masendavad meelt, võib neile valida meeldivama värvi ja tekstuuri (marmor, lõuend vm). Dzässis sobib kasutada käekirja matkivat muusikafonti Inkpen. Uute plug-in’ide kirjutamiseks on Sibeliusel oma programmeerimiskeel (lihtsam kui WordBasic). Kõige krooniks on saadaval uus harjutuste ja näitematerjali pakett Sibelius Teaching Tools, mis on mõeldud spetsiaalselt muusika õpetamiseks klassis…
Mõlemad programmid võimaldavad omaloodud muusikat “turvaliselt” veebis avaldada, nii et seda saab ainult kuulata, aga mitte kopeerida (vastavad “pluginad” on Finale MusicViewer ja Sibelius Scorch). Ka mõlema programmi salvestusvõimetu demoversiooni saab võrgust.
Leidub teisigi…
Kellele professionaalsed kommertsprogrammid pole kättesaadavad, peab läbi ajama odava jaosvaraga (NoteWorthy Composer, Mozart jt), millele võib võrgust leida ka seerianumbreid ja kräkke. Vähegi nõudlikumaid palu on taoliste programmikestega kirjutada vaevaline või hoopis võimatu. Võimas programm olevat Igor, mida siinkirjutajal pole õnnestunud proovida. Kui kõik teised jooksevad suurepäraselt ka vanematel Pentiumidel Windows 95 all, siis Igor on ressursinõudlikum. Õnneks on muusikud juba kord selline seltskond, kes loovutavad hea kõlaga mänguriista eest isegi kõhu kõrvalt ja hinge tagant kümneid tuhandeid. Nii ei koonerda nad ka tarkvara arvel.
Eestikeelseid juhendeid
Sibelius 1.4: www.zone.ee/krikupriku/ Sibelius.html. Autor Kriku alias Kristjan Kumpas (mitte tema vanasõnauurijast hüüdnimekaim Arvo Krikmann).
Finale 3.72: www.ttc.ee/~sven/ amuusika/finale/. Autor Sven Aller (TÜ õpetajate seminar).
Finale 3.0 ja 3.03: http://solaris. matti.ee/~tony/Finalabi.htm. Autoriks muusikahuviline raadioamatöör Tony (Tõnu?) Viljandist.

Ansambleid tuleb turgutada

Aja Papp, Koeru Keskkooli muusikaklassi õpetaja

Möödunud aasta aprillis toimus Sakus I vabariiklik noorte vokaal-instrumentaalansamblite (VIA) konkurss. Selle korraldasid haridusministeerium, muusikaõpetajate liit ja Saku Gümnaasium. Tänavu tuleb konkurss Koerus.
Juba aastaid leiavad Kehras aset üleriigilised instrumentaalansamblite konkurss-festivalid, mille pearõhk on rahvamuusikal ja klassikalise muusika edendamisel. Saku konkursi eesmärk oli selgitada välja, kui palju tegutseb meil noorte VIA-sid.
Ürituse mõte tekkis 1999. aastal Kehra festivalil. Iga päev kuuleb meediakanalitest, kui uhke laulurahvas me oleme, korraldatakse meeletul hulgal kulukaid laulukonkursse, kuid keegi ei toonita, et koolides ja rahvamajades on aastaid edukalt tegutsenud tantsuorkestrid, nn VIA-d.
Neid ülal pidada on kulukas, kuid vaatamata kõigele on leitud raha, et edendada noorte tantsukultuuri ja aidata kaasa nende koosmusitseerimisele.
Nüüd kohtume Koerus
Aasta tagasi Sakus oli meeldiv näha, et ka väikestes rahvamajades ja maakohtades käivad koos heal tasemel lauljad ja pillimehed, kelle saavutuste taga on nende juhendajad. Omavalitsused on leidnud raha osta noortele võimendust ja pille, õhutanud isetegemisrõõmu. Festivali lõpus avaldasid juhendajad soovi võistelda iga kahe aasta järel, kaasates ka sving-diksiländansamblid ja bigbändid.
Arvati, et parim paik kokku tulemiseks on Kesk-Eesti ning festival võiks kesta vähemalt kaks päeva, et noored saaksid osaleda töötubades, saada õpetust elukutselistelt pillimeestelt.
Nüüd on tookordne soov teostumas. Seda eelkõige tänu Koeru Vallavalitsuse, Koeru Haridus- ja Kultuuriseltsi, Koeru Keskkooli, AS Konesko, Järva Maavalitsuse, Kultuurkapitali Järvamaa ekspertgrupi ning Hasartmängumaksu nõukogu toele, kes aitavad kavandatut rahastada.
Konkurss on 26. ja 27. oktoobril Koeru Kultuurimajas. Oodatud on kõik noorteansamblid nii Järvamaalt kui ka mujalt. Osaleda saab kahes vanuserühmas: 5.–9. klassid ja keskkool. Eraldi arvestus on üldhariduskoolidele, muusikakoolidele ja koolivälistele asutustele. Kirja saab end panna 1. oktoobrini tel 54 364 või 056 501 362.

Muljeid rahvusvaheliselt bioloogiaolümpiaadilt

Illar Leuhin, IBO zürii liige Dimitri Teperik, IBO Eesti delegatsiooni vaatleja

Selleks, et jõuda rahvusvahelisele olümpiaadile, tuleb läbida koolivoor ning võita piirkonnavoor. Seejärel tulla lõppvoorus esimeste hulka. Kuni kaks nädalat ettevalmistuslaagrit peaks andma viimase lihvi.
Eesti alustas rahvusvahelisel bioloogiaolümpiaadil (IBO) osalemist selle toimumise üheksandast korrast Kielis. Juubeliolümpiaad toimus Uppsalas, 11. Antalyas ning viimane Brüsselis. Türgist meie õpilased medaleid ei toonud, kõigil teistel kordadel oleme saanud ühe pronksi. Kui eelmisel kolmel aastal võitsid kõik esikohad peamiselt Hiina ja Taivani meeskonnad, siis viimasel olümpiaadil tegi ilma Korea.
Miks eestlased kulda ei saa?
Tõenäoselt on meie õpetuse suurim probleem selles, et õppurid ja õpetajad ei adu bioloogia trende. Seda oleks aga võimalik muuta, kui jaguks õppejõude, kes tahaksid õpilastega tegelda. Kindlalt võib väita, et koolibioloogiaga pole IBO küsimustel muud ühist, kui et seda teadmata puuduks baas, millele ülejäänud teadmised rajada. Arvatavasti päästaks olukorra olümpiaadide võrdvääristamine spordivõistlustega, mida need ka sisuliselt on, ehkki aineolümpiaadidel ei kasutata oma muskleid ning kehalist vilumust sedavõrd kui teadmisi ja oskusi.
Rahvusvaheliste olümpiaadide traditsioonid pole küll pikad, ent ometi on välja kujunenud põhikiri ja reeglid, mida iga uus liikmesriik peab järgima. Viimane uuendus põhikirjas keelustas õpilaste osalemise rohkem kui kahel korral. Samuti ei lubata osalema noori, kes olümpiaadi toimumise ajaks on juba kõrgkooli õpilased.
Võistlejad ja saatjad majutatakse üksteisest võimalikult kaugele, tihti koguni erinevatesse asulatesse. Kogu olümpiaadi jooksul pole küsimuste lekke tõkestamiseks lubatud kasutada sidepidamisvahendeid.
Olümpiaadi ametlikud keeled on inglise ja vene keel, mistõttu neid keeli kõnelevatel züriiliikmetel ei jää teha muud, kui viimistleda küsimuste sõnastust ja sisu. Eri aastatel on sedasorti vaidlustele kulunud tohutu aeg. Näiteks Türgis hommikul kella kuueni. Mõnes riigis (Saksamaal, Rootsis) oli leitud iga osavõtjamaa keelt tundev ekspert, kes pidi tõlgitud küsimused enne paljundamist üle vaatama ning vastutama selle eest, et vastuseid poleks mingil määral ette öeldud.
Iga riik tahab end näidata
Ekskursioone korraldades näitab iga riik ka midagi huvitavat oma loodusest. Saksamaal käidi rahvuspargis, kus ulatusliku merepargi mõõnaaegsesse mutta olid kaevunud mitmedki põnevad zooloogilised objektid. Belgias viidi osalejad nende vaata et ainukesse puutumata loodusega rappa. Sealne raba tekitas meie meeskonnas vaid hämmeldust: selle kõrval oleks kogu Eesti nagu üks suur looduskaitseala.
Praktilisi töid on seni alati olnud neli, kusjuures need toimuvad erinevates majades, erineva instrumentaariumi ja sisuga. Ühe praktilise töö jaoks on igal õpilasel aega 70 minutit. Tavaliselt saavad sama päeva õhtul täiskasvanud oma õpilastega kokku. Toimub muljetevahetus, mõnikord grilliõhtu.
Neli tundi kestvat teoreetilist küsimustikku võib nimetada testiks, sest keeleprobleemide vältimiseks tuleb vastata vaid etteantud (ja tõlgitud) valikvastustele. Zürii lepib kokku piirid, milliste punktiarvudega antakse veel kuld-, millistega hõbe- ja pronksmedal. Nii õpilased kui ka neid saatnud täiskasvanud saavad tulemused teada alles eelviimasel päeval toimuval lõpptseremoonial. Vastavalt IBO põhikirjale saavad 10% esikohtadele tulnutest kuldmedali, 20% järgmistest hõbeda ja 30% pronksi. 40% õpilastest peavad leppima dokumendiga, mis tõestab osalust olümpiaadil.
Osalejaid aina rohkem
Iga aastaga on IBO liikmeskond kasvanud ning tuleval aastal osaleb võistkondi juba rohkem kui 40 riigist. Iga riigi meeskonnas võib olla neli võistlejat. Koordinaatoritest on kohal kaks zürii liiget ja vähemalt üks vaatleja. Käesoleval aastal sai Eesti esimest korda võimaluse kaasata ka vaatleja, kelle lisaülesanne oli zürii abistamine küsimustike tõlkimisel.
Juba paar-kolm aastat on kõneldud ideest hakata olümpiaade läbi viima üksnes inglise keeles. Sellele on väga vastu vene keelt kõnelevad riigid. Meile tähendaks õpilaste hea inglise (või ka vene) keele oskus seda, et tõlkimisele ei peakski aega kulutama, kogu energia võiks pühendada küsimuste sõnastuse ja sisu redigeerimisele.
Ilmselt võrdlesid paljud osalejad seekordset IBO Brüsselis eelmisel aastal Türgis toimunuga. Teist aastat järjest osalenud õpilastelt sai rohkem positiivseid hinnanguid Türgi. Brüsselis jäi arusaamatuks, miks pidid zürii liikmed ja vaatlejad käima peaaegu iga päev jalgsi koosolekutel Belgia Rahandusministeeriumi hoones pilvelõhkujate linnaosas – 25 minuti tee kaugusel hotellist. Võõrad ei tundnud Brüsselit piisavalt, lisaks toimusid sellised matkad öösiti. Võimalik, et see oligi korraldajate idee linnaga iseseisvaks tutvumiseks. Kogesime, et Brüsseli vanalinna tänavad on kitsad ja pargitud sõidukitest tulvil. Nägime tohutut kontrasti läbisegi ja justkui kaootiliselt ehitatud uue ja vana arhitektuuri vahel.
Vastuolulised muljed
Samas olid zürii koosolekud varasematest märksa paremini korraldatud. Kindlasti oli oma osa ka subjektiivsel faktoril: varasematel aastatel tuli kahel koordinaatoril jälgida ühtaegu parandusi, hääletada küsimuste allesjätmise või väljaviskamise poolt ning tõlkida. Brüsselis ei tekkinud ka küsimustike paljundamisega probleeme. Seekord olid need koostatud selliselt, et teksti oleks parem kirjutada ja pärast ka kontrollida: varasematel aastatel kirjutati tõlge ridade vahele, seekord aga olid tõlkeks jäetud omaette tühjad read.
Üllatus tabas meid õpilaste majutamisel. Loomulikult ei oodanud keegi, et neile pakutakse 5-tärni-hotelli nagu Türgis, kuid et nad majutatakse internaadi või ühiselamu tüüpi linnaäärsesse kooli, ei vastanud ootustele. Tubasid polnud võimalik lukustada.
Lõputseremoonia ning sellele järgnenud banketi ajal, mis toimus Belgia Teadusmuuseumis, käisid peaaegu kõigis tubades vargad, viisid kaasa raha ja hinnalisi esemeid. Varguse ohvriks langesid ka kaks meie meeskonna liiget.
Õpilased ei olnud rahul ka hommikuse toitlustamisega, mil pakuti võileibu belgia moodi. Ilmselt soovisid belglased näidata oma tavasid ja rahva toitumise eripärasid, kuid salatitega täidetud võileibadega liialdamine kasvueas noorte inimeste menüüs tekitas küll imestust.
Kokkuvõttena võib aga väita, et mõningatele ebameeldivustele vaatamata kulges seegi olümpiaad hästi.

Säästva arengu haridusest Eestis

ANNE KIVINUKK

Läänemere Agenda 21 haridussektori strateegiat ja tegevuskava ette valmistades valmis ülevaade säästvat arengut toetava hariduse olukorrast ja vajadustest.
13. septembril andsid sellest ülevaate üldhariduse ja täiskasvanute hariduse töörühma liikmed Imbi Henno (Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus) ja Kaja Peterson (Säästva Eesti Instituut). Järgnes arutelu. Seminarist võtsid osa ministeeriumide, haridusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad.
Arutelu kokkuvõtteks
– Kuigi Läänemere Agenda haridussektori tegevus ja hariduspoliitilised otsused Eestis loovad eeldused säästvat arengut toetava hariduse edendamiseks, hindasid seminarist osavõtjad vastava valdkonna olukorra halvaks.
– Rõhutati säästva arengu alase koolituse suurt tähtsust. See tuleks suunata kõige mitmekesisemas vormis kõige erinevamatele sihtgruppidele.
– Säästvat arengut toetavas hariduses on olulisel kohal isiksuse arendamine ja inimese valmisolek osaluseks. Erilist tähelepanu tuleks pöörata täiskasvanute (s.h õpetajate) koolitusele. Säästvat arengut käsitlevat koolitust on seni korraldatud juhuslikult ja sihipäratult. Suur on vajadus metoodiliste ja õppematerjalide järele.
– Uurimused tõid välja koostöövajaduse: samal ajal kui koolid kaebavad koolituse ja materjalide puuduse üle, märgivad täiskasvanute koolitajad tellimuse vähesust. Rahanappust nimetatakse takistava (kuid mitte kõige olulisema) asjaoluna nii üldhariduse kui ka täiskasvanute hariduse uurimuses.
– Vastavalt Eesti riigi poolt vastu võetud dokumentidele (säästva arengu seadus, riiklik keskkonnastrateegia ja keskkonnategevuskava, riiklik õppekava, keskkonnaministri ja haridusministri ühise tegevuse kava jms) on Eesti valinud säästva arengu tee. Sellest lähtuvalt vajab säästvat arengut toetav haridus kui üks selle eesmärgi saavutamise peamine vahend ka igakülgset riiklikku toetust.
– Tähtis on säästva arengu tee senisest otsustavam omaksvõtt valitsuse tasandil. Kui vaja, peavad valitsusvälised organisatsioonid tegutsema siin survegrupina. Haridusministeeriumi suutlikkust säästva arengu alase hariduse edendamiseks tuleks tõsta.
– Oluline on kolme sektori tasakaalustatud koostöö. Valitsusvälised organisatsioonid peaksid olema enam arvestatud partnerid otsuste tegemisel, erasektorit tuleks oskuslikult motiveerida säästva arengu toetamisel.
Uurimus “Säästva arengu ja keskkonna-alase täiskasvanute koolituse tase ja vajadused Eestis” on internetileheküljel http://www.seit.ee (Baltic 21), mõlema ettekande lühikokkuvõtted on avaldatud REC Estonia bülletääni mai/juuni numbris: http://www.recestonia.ee.

Eesti noored looduskaitsjad kutsuvad lapsi keskkonnaklassi

Kadri Säde, ENLÜ pressitoimkond

Registreerida ja lisainfot saab tel 648 542 või 053 962 558, Monica Vilms; mossu8@hot.ee.

Algab uus õpilaste uurimistööde võistlus

Tiiu Ojala, Vastseliina Gümnaasium, Viivi Rohtla, Lähte Ühisgümnaasium, võistluse koordinaatorid

Kolmandat korda kuulutab Eesti Ajalooõpetajate Selts välja õpilaste uurimistööde võistluse, mille patrooniks on president Lennart Meri. Eelmiste võistluste teemad olid “Eesti kodu ja pere XX sajandil” ja “Eesti kool”. Esimesest võistlusest võttis osa 108 õpilast 89 tööga, teisest 140 õpilast 73 tööga. Mõlemate võistluste võitjaid autasustati rahaliste preemiatega, lisaks eripreemiate ja raamatutega. Parimad osalesid kahel suvel rahvusvahelises õpilaslaagris Hamburgis, kaks võitjat sõidavad oktoobris Poolasse. Võistlusi toetasid ja toetavad ka edaspidi Körberi Sihtasutus Saksamaal, EV Presidendi Kantselei, EV Haridusministeerium.
2001/02. õa võistluse teema on “Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik”.
Mida võiks uurida?
Elame 10. aastat taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. Tänaseks on tollal sündinud lapsed saanud täiskasvanuks, tööinimesed jäänud pensionile, paljud läinud manalateele. Kasvamas on uus põlvkond, kes ei oskagi hästi ette kujutada elu Eestis enne 1991. aastat. On aeg koguda meenutusi, mälestusi, anda hinnanguid ENSV ajajärgule Eesti ajaloos. Veel on palju inimesi, kes seda aega mäletavad, kellelt andmeid, mälestusi ja hinnanguid koguda, aga ka au anda inimestele, tänu kellele on eestlane ja eestlus säilinud. Iseseisvuse kaotus 1940. aastal tõi Eestile ja eestlastele raskeid kaotusi, mis seadsid 50 aastat kestnud okupatsiooni lõpuks ohtu eestlaste kui rahvuse eksisteerimise.
Hinnatavad on kõik uurimisteemasse mahtuvad tööd: üleminek ühelt ühiskonnakorralt teise 1940. ja 1950. aastatel, kuidas võeti vastu uus ideoloogia, uus elu- ja tööstiil, kas tunnetati ennast eestlasena või inimesena, kelle aadress on NSV Liit, milline oli esimene nõukogude aasta, milliseid muudatusi tegi läbi kultuur ja kool. Huvitav on teemadering: nõukogude kool, õpikud, lasteorganisatsioonid, noorteorganisatsioonid, nõukogulikud traditsioonid, tööeesrindlased, sotsialistliku töö kangelased, kuidas elati üle sõjajärgsed rasked aastad, elu sovhoosides ja kolhoosides, linnastumine, migratsioon, rahvastik, üleliidulised tehased, dissidentlus, eestluse säilitamise püüd, salaorganisatsioonid, ENSV kultuur, eluolu maal ja linnas, ajaviide, kino, teater, kirjandus, ka lastekirjandus, televisioon, lastesaated, ajakirjandus, perestroika, glasnost, Balti kett, tee taasiseseisvumisele jm.
Teemade valik on lai, ootame noorte autorite huvitavaid ideid ja töid.
Võistluse tingimused ja premeerimine
Võistlusest võtavad osa õpilased kahes vanusegrupis: 7.–9. klassid ning gümnaasium ja kutsekoolid.
Registreerimine: september – 21. detsember.
Võistlustööde kirjutamine: september 2001 – 31. märts 2002.
Võistlusest kokkuvõtete tegemine: mai 2002.
Võistluse võitjaid autasustatakse rahaliste preemiatega: 1. koht nooremas ja vanemas vanusegrupis 2000 kr; 2. koht kummaski vanuserühmas 1500 kr; 3. koht kummaski vanuserühmas 1000 kr. Lisaks eri- ja raamatupreemiad. Võidutööde juhendajaid autasustatakse 1000 krooniga.
Sügisesel koolivaheajal (täpsem aeg teatatakse EAS-i koduleheküljel ja aastakonverentsil) toimuvad teabepäevad, kuhu oodatakse kõiki huvilisi, nii õpilasi kui ka õpetajaid, kuulama soovitusi ja õpetussõnu uurimistööks. Teabepäevadele registreerimine: kuni 1. oktoobrini.
Uuendusena ilmub septembri jooksul voldik võistluse korralduse, tingimuste, registreerimisblankettidega. Voldik saadetakse maakondade haridusosakondadesse või Eesti Ajalooõpetajate Seltsi maakondade esimeeste kätte, kellelt tasub neid ka küsida.
Kogu võistlust puudutav info on Eesti Ajalooõpetajate Seltsi koduleheküljel www.eas.edu.ee.

Keel, mina ja maailm

Jüri Valge

Kuigi pensionärgi võib mõistlikke eesmärke püstitades keeli õppida – ja sageli õpibki –, seostub parim (ja ühtlasi odavaim) keeleõppeaeg kooliga. On oluline, et keeletunnid oleksid huvitavad, et keelt õpitaks naeratades, et õpetaja poleks sundija, vaid partner.

Keelteaasta on oma ekvaatori ületanud. On olnud konverentse, võistlusi, koolitundide ja keeleõppefirmade tutvustusi, õppimist ja uurimist ning palju muudki. 26. septembril, kui kogu Euroopa tähistab keeltepäeva, on põhjust kõigele sellele tagasi mõelda. Mõelda aga ka sellele, kuidas toimunu ja veel toimuv igaüht puudutab.
Üks keelteaasta põhiteese ongi, et see on mõeldud kõigile. Kõigile kahes mõttes: kõigile eurooplastele ja kõigile Euroopas kõneldavatele keeltele.
Kuigi pensionärgi võib mõistlikke eesmärke püstitades keeli õppida – ja sageli õpibki –, seostub parim (ja ühtlasi odavaim) keeleõppeaeg kooliga. On oluline, et keeletunnid oleksid huvitavad, et keelt õpitaks naeratades, et õpetaja poleks sundija, vaid partner. Partnerit peab usaldama, ent talle ei saa iialgi panna kogu vastutust ühise tegevuse tulemuste eest.
Parimgi õpetaja ei saa kellelegi vägisi sõnu ja keelevorme pähe panna. Aga ta saab õpetada õppimist, selgitada keeleoskuse vajalikkust, aidata ületada suhtlemishirmu. Klassis laste ees seismist on võimalik õppida, eeldused selleks aga peavad olema juba varem. Kahtlemata kuuluvad nende hulka armastus õpetatava keele vastu ning selle ladus valdamine, aga ka sallivus ja stiilitunne. Sallivus tähendab lugupidamist iga õppuri emakeele suhtes, leebust võimalike eksimuste suhtes. Oleks kummaline kiita vigast keelt, aga ütleb ju vanasõnagi, et vigadest õpitakse ja harjutamine teeb meistriks. Grammatikata pole keelt, ent veatuimgi vormimoodustus üksi ei ole keeleõppe eesmärk. Keelekasutuse eesmärk on suhtlus, mõistmine, ja kui see on saavutatud, siis on kõik muu kõigest hoolimata teisejärguline.
Ballile ei minda teksapükstes ega sabakuuega kalale. Ühes kohas sobib üks, teises teine keelekuju. ÕS-iga on pahandatud, et seal on selliseid sõnu, mida seintele kirjutatakse, ja selliseid vorme, mille pärast kirjandite eest “kahtesid” pandi. Tabusõnad ja -väljendid pole kunagi teadmata olnud, õpetaja ülesanne on vajadusel selgitada, mis kuhu kuulub. On kummaline ja minu meelest kurb, kui koolijüts räägib nagu professor, ja naljakas, kui täiskasvanu ütleb, et dire on kihvt. Kirja- ja kõnekeel elavad veidi erinevate reeglite järgi ning murregi pole midagi muud kui terviklik, kirjakeelest küll erinev, ent mitte vigane keelekuju.
Töövihikute, multifilmide ja koomiksite ajastul on keeleõpetajal veel üks kohustus ning võimalus: viia õpilased raamatute juurde, õpetada nad lugema. Lugema mitte tähtede häälikuiks muutmise mõttes (sedagi oskust kipub viimasel ajal nappima), vaid tekstist arusaamise, selle sisu tabamise mõttes. On loomulik ja sümboolne, et raamatuaastale järgnes keelteaasta. Just raamatuis elab keel selle parimate meistrite poolt vormitud kujul; keeleta poleks raamatuid, aga raamatuteta poleks keelgi kaugelt see, mis ta on. Eriti oluline on raamat nendele keeltele, mille kasutajaid on vähe.
Euroopas on palju keeli, ka niisuguseid, mille olemasolust enamikul inimestest aimugi pole. Ilmselt kuulub eesti keelgi viimaste hulka. Ent sellest hoolimata pole tuntumad keeled vähemtuntuist paremad. Ühtesid räägib vaid rohkem inimesi kui teisi. Keele headust ei määra rääkijate arv, vaid see, kuidas keel suudab olla suhtlusvahendiks rahvale ja riigile, kus teda kasutatakse. Kolmeteistkümnendal sajandil oli eesti keel hea keel, möödunud sajandi kahekümnendail enam mitte – ühiskond oli oma arengus teinud hüppe, millele keel pidi järele tulema. Tänapäeva eesti keel on hea keel, sest selles on kõik võimalused meid puudutavatest asjadest rääkida ja kirjutada või on neid võimalusi – ka kõige keerulisemate mõtete väljendamiseks (kümmet sõna kasutavatest laulutekstidest rääkimata) – võimalik kiiresti luua.
Kuigi pole olemas keelt, mis on teistest ilusam, on ometi olemas keel, mis on tähtsaim. See on emakeel. Maailma areng on võinud küll muuta meie suhtumist enese keele kaudu määratlemisse, emakeele mõiste isegi on muutunud vähemkasutatavaks. Sellest hoolimata on igal inimesel tavaliselt üks keel, milles ta mõtleb ja und näeb, milles ta talletab oma põhilised teadmised ja tõekspidamised. Sellele alusele ehitab inimene teised keeled. Korraliku emakeeleoskuseta ei ole võimalik õppida võõrkeeli. Viimaseid on Eestis alati õpitud ja osatud ning erand pole ka tänapäev.
Võõrkeel number üks on, teadagi, inglise keel ja küsimus selle oskamise vajalikkusest absurdne. Inglise keel avab maailma meile ja meid maailmale. Ent inglise keeltki õppides tuleb meeles pidada, et see keel pole hea mitte emakeele asemele, vaid selle kõrvale. Samuti pole see kaugeltki ainus võõrkeel: pole midagi loomulikumat (ega kasulikumat!) kui osata naabrite keeli. Eesti naabrid on teada – ning ärgem unustagem seejuures Lätitki. Emakeele ja naabrite keele oskamisega sama vajalik on selle maa keele oskamine, kus elatakse. Keel on osa kultuurist ning vaid kultuuritu inimene võib otsida põhjusi, miks keeleõpet vältida.
Olles iga inimese jaoks sügavalt isiklik, on keel teisalt ometi miljonite ühisvara. Keele pärast on valatud pisaraid, kantud loosungeid ja mõnel maal täristatud relvigi. Ent kujuteldamatult enam on keele abil saadud teadmisi (kuidas siis muidu?), leitud sõpru ja tööd ning teadvustatud iseennast meid ümbritsevale maailmale lähedal ja kaugel.

26. septembril toimuvad Eesti gümnaasiumides keeleteemalised mälumängud. 
Gümnaasiumid, kus soovitakse mälumängu koolis läbi viia või ka naaberkoolidega keeleteemal võistelda, võivad tellida küsimusi haridusministeeriumist tel (07) 350 224, Riina Reinthal.

Keeled avavad uksi

Kadri Randmäe, Briti Nõukogu kommunikatsioonijuht

Eesti Matemaatika Seltsi kiri haridusminister Tõnis Lukasele

Mati Abel,
Eesti Matemaatika Seltsi president
Helen Kaasik,
EMS Koolimatemaatika Ühenduse juhatuse esimees

Sõnaraamatud uueks kooliaastaks