Majandus muutub kiiremini kui inimene

SILVIA KERA

Seoses uue õppeaasta algusega esineb meedias taas mõtteavaldusi, et kooli ülesanne on peale õpetamise ka kasvatamine. Ikka räägime õpetamisest ja kasvatamisest eraldi. Ikka tunnistame, et kasvatamine toimub selleks spetsiaalselt organiseeritud tegevuses.
Ehkki kasvatus on abstraktsuse tõttu raskesti tajutav, toob selguse arusaamine, et kõik koolis olev ja toimiv on pisiasjadeni omavahel läbi põimunud ning vastastikku mõjustatud. See ongi kasvatus. Sellest tulenevalt on mõistetav, miks mõjub kasvandikule positiivselt korras, puhas, silmale ja hingele emotsioone pakkuv koolimaja või miks oma kooli vormimütsi või koolivormi kandmine. Mõjub ka täiskasvanute (direktori, õpetajate, ka koolitädide) omavaheline suhtlemine ja see, kuidas nad kasvandikke kohtlevad. Positiivset mõju ei ole, kui õpetaja annab õpilaste kohtlemisel endale ainetunnis “vaba voli” ja sellele järgneb klassijuhatajatund, kus räägitakse spetsiaalselt eetilisest käitumisest.
Kasvatuse olemus on pedagoogilise protsessi paljude tahkude sulandumine, integratsioon. Kasvatus oleneb sellest, kuidas me õpetame: on see õpilaste suunamine ise uusi teadmisi avastama, probleemide üle arutlema, oma hinnanguid andma, seisukohti võtma, oma mõtteid teiste arvamustega võrdlema jm või on see vaid uu info edastamine, äraseletamine, nõudmiste esitamine äraõppimiseks, ülesannete täitmiseks. Me ei muuda niivõrd teist inimest, kuivõrd toimub muutus inimeses tema enda võimaluste ja reageerimiste piires. Mida aktiivsemalt õpilased tunnis õpivad, seda produktiivsemalt nad iseend kasvatuslikult mõjutavad. Niiviisi osutub õppimine kasvatuse tingimuseks. Kuna enamik aega koolis möödub õpilastel tundides, ongi tund peamine kasvatusvorm.
Ka ükskõiksus on õpitav
Räägitakse õpetajale vajalikest isiksuseomadustest ja muudestki tähtsatest eeldustest õpetajakutseks. Jäägu iga õpetaja siiski omanäoliseks ning ärgu püüdku end mingi väljavalitud mudeli järgi vormida. Olgu ta selline, et teised temaga suhelda tahavad – hingelt, eetiliselt kaunis. Õpetajal peaks kindlasti olema oma kreedo, millele ta töös toetub, mida ta oskab kaitsta ja põhjendada ning ka realiseerida. Kasvatuslikult mõjub see õpetaja, kellel on oma seisukoht, kes toimib oma tõekspidamisest lähtudes ega piirdu kitsalt oma erialaga, õpetatava ainega ja kes ei taotle seejuures oma seisukohtade absoluutset tunnistamist.
Kasvatus toimib, kui kasvandik kujundab oma suhtumise sellesse, mida ta õpib või teeb, sh väärtustab seda. Kahjuks puudub õpilastel sageli oma hoiak, nad on ükskõiksed. Ka seda õpitakse. Eriti siis, kui õpetaja ise jääb õpetatava suhtes erapooletuks, ükskõikseks (Tähtis on, et õpilased teaksid).
Kuna ühiskonnas on saanud kombeks halada, viriseda, süüdistada, puudusi rõhutada, on eriti oluline ärgitada noortes tahtmist hoiduda negatiivsest, püüet toimida hästi, õigesti. Koolis on vaja rohkem harjutada õpilaste sotsiaalset mõtlemist. Aated ja aatelisus ei sünni noortes inimestes iseenesest, vaid aateliste kasvatajate tõukel, kes aitavad olukorda parandada ega piirdu takistuste ja puuduste konstateerimisega. Viimast on lihtsam teha, kuid see ei vii kasvatustulemuseni. Hoopis tulemuslikum on veenda õpilasi oma eeskujuga, et paljud häirivad tõigad saavad alguse meist endist ja kaovad, kui me ise neist loobuda püüame.
Kurdame, et tänapäeva õpilane ei pea õpetajat oma eeskujuks. Seda ei saa üheselt ja kindlalt väita. Inimlikult on mõistetav, et eeskujuna eelistame inimest, kes on meie suhtes taktitundeline, mõistev, arvestab meiega. See ei tähenda nõudlikkuse puudumist. Oluline on nõudmiste otstarbekus: selles väljendub õpilasega arvestamine ja tema austamine. Kosutav oli kuulata Rocca al Mare koolis direktori seletust, miks on koolimajas 64 tualettruumi: selleks, et teatud intiimsetes olukordades võimaldada lapsel rahulikult omaette olla. Justkui pisiasi, kuid ilmestab kooli suhtumist kasvandikesse.
Oma korraldustega ei hinda me sageli õpilase aega. (Näiteks on osa kodutöödest tarbetud, nende täitmine on pigem formaalne kui õpilast arendav). Sotsiaalministeeriumi äsjased avaldused (koolikoti raskus, kodutööde maht, puhkepäeva pidamine) lähtuvad õpilaste tervislikust seisundist. Ent need on ka asjaolud, mille mittearvestamine on üks ajend, miks muutub kool õpilasele ebameeldivaks – ja ühel hetkel me konstateerime, et õpilane pole kasvatatav.
Kuidas kasvatada?
Väärtushinnangute uurimine on näidanud, et õpilased ei hinda alandlikkust, on vähe sallivad teistsuguse, erineva, oma arvamustele mittevastava ja endale tülika suhtes. Suureneb kalduvus vägivallale, jõu kasutamisele, hoolimatusele. Hoolimatud ollakse mitte ainult teiste, vaid ka iseenda suhtes. Suitsetatakse, pruugitakse alkoholi ja narkootikume, jäädakse koolist eemale, kuigi teatakse, et see on kahjulik iseendale.
Kui õpetaja surub õpilase ründava käitumise jõuga (kärkimise, sõimamise, ähvardamise, sakutamisega) maha, alandab oma partnerit (õpilast) ja suhtub temasse halvustavalt, saab tagasihoidlikkuse ja sallivuse eiramine lapse käitumises kasvatuse tagajärjeks. Tema suhtes ollakse hoolimatu, sallimatu ja tema vastab samaga.
Vabaduse tunnetamine on tänapäeva õpilaste käitumist komplitseerinud. See viib õpetaja kergesti endast välja. Ei ole tõhusamat reageerimist õpilase närvilisele ja kärsitule, ka ülbitsevale käitumisele, kui jääda tasakaalukaks ja rahulikuks. Terav sõnavahetus ei vii pedagoogiliste lahendusteni, vaid õigustab õpilaste negatiivset käitumist: ka õpetaja käitub samamoodi. Rahulikes neljasilmakontaktides ja asjalikus nõudlikult tõsises koostöös õpetajaga leiab probleemse käitumisega õpilane positiivset eeskuju.
Miski ei toimu iseenesest
Varasemale üleorganiseeritud tunnivälisele tegevusele on viimase aastakümne jooksul järgnenud suur murrang: justkui vabanemine kohustuslikkusest, kusjuures puudu on asendavatest tegevusvormidest. Õpilaste eesmärgistatud tegevus väljaspool tunde on unarusse jäänud. Ent miski ei toimu iseenesest, ka ei oska iga kasvandik valida enesearendamiseks kasulikku tegevust. Sellepärast on koolis vaja õpilasi ühendavaid ettevõtmisi, traditsioone, mis äratavad nendes ideid iseseisvaks arendavaks tegevuseks ka väljaspool kooli.
Iga õpetaja saab oma aine kaudu edastada huvitavat infot, millega on õpilastel võimalik tegelda. Kui õpilane oskab midagi tahta, siis ta ka toimib sihiteadlikult, et saada tegutseda. Selleks on vaja täiskasvanu suunavat abi, kuid mitte igas kodus ei leia laps sellist toetust. Kool peab abistama.
Koostöö koduga
Kasvatus koolis on integreeritud koduse kasvatusega: üks ei saa olla kasvatuses edukas teisele toetumata. Võime teha etteheiteid õpilaste vanematele, kes nii mõnigi kord jätavad täitmata oma kohustused lapse ees või ei püüa olla kooliga aktiivses kontaktis ja ühtlustada kasvatust. Ent kool on riigi loodud sotsiaalne institutsioon selleks, et luua õpilastele tingimused arenguks, hariduse omandamiseks.
Üks tingimus on kindlasti kasvatuslik koostöö koduga. Nende õpilaste kodudega, kes on koolikohustuse täitmisest loobunud, on olnud koolil nõrgad sidemed või on need täiesti puudunud. Sellest kõneleb kas või näide, et õpilase koju saadetakse trahviteade koolikohustuse mittetäitmise pärast aadressil, kus õpilane enam ammu ei ela. Mida enam kogeb õpilane kooli ja kodu kooskõla ja koostöö puudumist, seda suurem on tal õigustus oma kontrollimatuks tegevuseks. Sisemiselt kogeb niisugune õpilane ebameeldivat rahulolematust, mida ta maskeerib demonstratiivse ükskõikse ja hoolimatu käitumisega.
Ühiskonda ei saa ignoreerida
Kahtlemata ei saa eitada kogu ühiskonnas levivaid tendentse ja nende võimalikke negatiivseid mõjusid pealekasvavale põlvkonnale. Inimeste kõlbeline külg ei muutu nii kergesti ja kiiresti, kui toimuvad muutused majanduses. Nihked hoiakutes, väärtushinnangutes, tõekspidamistes kulgevad kõige kiiremini ja kergemini noores eas. Just noored vajavad keskkonda, mis on vaba ühiskonnas levivatest puudustest.
Kooli ülesanne on sammuda muust ümbrusest ees, kuid samal ajal ühendada endaga ka see ümbrus, millega tema kasvandikud veel kokku puutuvad. Sel viisil suudab kool kasvatada. See esitab koolis töötavatele spetsialistidele suuri nõudmisi ja suure vastutuse. Südametult ja kohusetunde puududes ei ole võimalik seda tööd teha