Toomas Sepp sisendab lastesse lootust

LINDA JÄRVE

Kuigi Tallinna linnasekretärina on tal tööd kuhjaga, püüab Toomas Sepp võimaluse korral alati oma lastega koos viibida. Nii Kristina kui ka Martini näost on näha, et nad on sellega väga rahul. Foto erakogust

Toomas Seppa tunneb avalikkus Tallinna linnasekretäri ja tippjuristina. Aga teda võib ka haridustegelaseks pidada. Seda väga raske kandi pealt: ligi kümme aastat on ta olnud Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu president ja kuus aastat Tallinna Kurtide Kooli hoolekogu esimees.
Kui Toomas Sepp rääkis 14. märtsil konverentsil “Teine võimalus hariduses” kuulmispuudega lapsest ja tema vanemast Eesti haridussüsteemis, alustas ta naljatamisega: “Konverents toimub väga heal päeval, sest kolmapäev on kõige efektiivsem päev koostööks eri vanusegruppide inimeste vahel. Nooremad on ennast juba püsti ajanud, vanemad on veel püsti.” Õnnestunud nali köidab auditooriumi alati. Teine naljakavõitu seik juhtus selle esinemise alguses veel. Kui Toomas Sepp kõnetooli astus, leidsid enne teda esinenud haridusminister Tõnis Lukas ja riigikogulane Peeter Kreitzberg, et nüüd on neil õige aeg saalist lahkuda. Toomas Sepp ütles oma selgel valjul häälel neile järele: “Tänan võimaluse eest riigiisadele oma mõtteid teadvustada.” Mispeale kuulajad naerma hakkasid, haridusminister aga ukse avas ja ütles: “Me kuulame siiski.” Toomas Seppa iseloomustabki kolleegide arvates oskus ka tõsistest asjadest talle omase huumorimeelega rääkida ja seejuures oma sõnadega naelapea pihta tabada.
Tallinna linnasekretär on ta 1992. aastast. “Minu ülesanne on jälgida, et linna õigusaktid oleksid õiguspärased. Juhin Tallinna Linnakantseleid, et linnavalitsusel oleks lihtsam tööd teha. Pean aitama leida lahendusi ka nendele probleemidele, mis esmapilgul lahendamatutena näivad.”
Täiesti tavalised ebatavalised lapsed
Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit saab tänavu novembris 10-aastaseks. Toomas Sepp on selle president olnud liidu algusest peale. Liidu tegevus on algusest peale olnud võitlus kuulmispuudega laste võimaluse eest olla ühiskonna täieõiguslik ja võimalikult täisväärtuslik liige.
“Kuulmispuudega lapsed on tavalised lapsed, nendegi hulgas on ulakaid ja tublisid, aktiivseid ja passiivseid.
Kurdiks loetakse enamasti vaegkuuljat, kelle kuulmislangus on rohkem kui 90 detsibelli. Vaegkuulja piir on umbes 25 detsibelli. Kurtuse põhjused võivad olla väga erinevad, kuid ammu on selge, et kurt laps võib sündida igasse perre, sõltumata sellest, kui heal või halval järjel seal elu-olu on. Ligi 80% juhtudel, kui kurt laps sünnib kuuljate vanemate perre, on selle põhjus teadmata,” selgitab Sepp.
Praegu oskab selle mure kaks korda läbi elanud Toomas Sepp täpselt kirjeldada, mis juhtub perekonnas, kuhu sünnib kurt laps. Kõigepealt tekib šokk: kas tõesti võis nii juhtuda. Emad ja isad vajavad sel etapil toetust, et üldse endaga hakkama saada. Siis tuleb esmase abiotsimise etapp, mil iga lapsevanem usub, et meditsiin peab aitama ja tema laps saab terveks. Järgneb selginemine, reaalsuse tajumine, mis toob kaasa kõikvõimalike nõuannete otsimise ametnikelt, arstidelt, samasuguses olukorras olnud inimestelt, praegu eelkõige Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidult.
Toomas ja Marika Sepa tütar Kristina on praegu 16-aastane, poeg Martin saab 14. Kristina on isa sõnul päris kurt, ei kasuta kuulmisparaati, sest ei saa sellest abi, ja temaga suheldakse kodus viipekeeles. Martin saab abi kuulmisaparaadist, käib logopeedi juures eratundides kõneõpetust saamas. Algul see talle ei meeldinud, aga nüüd läheb päris hästi, rõõmustab isa. See rikastab poja sõnavara ja õpetab teda kuulama. Omavahel suhtlevad lapsed viipekeeles.
“Tütre kurtusest teada saamine oli raske, aga see, et ka teine laps ei kuulnud, oli veel koledam,” meenutab Toomas Sepp, kes uurimistele vaatamata ei tea oma laste kuulmispuude täpset põhjust. “Niisugustel puhkudel sõltub enese kokkuvõtmine emotsioonidest, lapsevanemate närvikava tugevusest, sellest, kas leidub abistajaid ja julgustajaid. Vanematel tuleb ju teha valik mitte ainult lapse haridustee, vaid tema elutee osas, alates juba sellest, kas panna laps erilasteaeda või tavalisse, eri- või tavakooli. Oluline on lapsevanema õigus ise otsustada ning saada selleks erialaspetsialistidelt objektiivset ja kõikehõlmavat infot.”
Nad saavad hakkama
Praegu püüab Toomas Sepp oma saatusekaaslaste liiduga võimalikult vara sekkuda niisuguste muredega perede abistamisse. Ta on kindel, et vaegkuuljatel on võimalik elus hakkama saada. Koolieelne haridus peab aitama lapsel omandada viipekeele, et tal poleks koolis raske.
Eesti tavakoolides õpib umbes 130 kuulmislangusega last. 80 last käib Tallinna Kurtide Koolis, mis on mõeldud suurema kuulmislangusega lastele ja kus kasutatakse kakskeelset õpetusmetoodikat ehk eesti keele õpetamist viipekeele kaudu. Tartu Hiie Koolis on 118 last. See kool on väiksema kuulmislangusega lastele ja peamiseks on seal suuline õppemeetod. Porkuni kooli juhtkond otsustas lõpetada selle õppeaasta lõpust normintellektiga kurtide laste õpetamise. Selles koolis õpibki praegu ainult 20 kurti last. Venekeelset põhiharidust omandavad Narva Paju Gümnaasiumis 14 ja Tallinna 63. Põhikoolis 11 õpilast. Keskharidust saavad noored omandada Tallinna Kurtide Koolis. Alates 1. septembrist 2001 on seal aga võimalik keskharidus saada ka neil noortel, kellel põhikooli lõpetamisel aastaid tagasi see võimalus puudus.
Esimesed Tallinna Kurtide Kooli lõpetanud on jõudnud ka Eesti kõrgkoolidesse. TPÜ-s õpib üks neist filmioperaatoriks, teine kehakultuuriteaduskonnas. TTÜ-s on kaks vaegkuuljast üliõpilast informaatika erialal. Seda eriala peab Sepp kurtidele väga perspektiivikaks, sest kuulmise kaotanud inimestel areneb hästi välja tähelepanuvõime. Kergetööstustehnikumis õpib üks neiu õmblemist.
Kõiki neid noori nimetab Sepp n-ö läbilöögigrupiks. Nemad ju tõestavad ka teistele, kes nende elukäiku jälgivad, et vaegkuuljatel on võimalik omandada kõrgharidus, on võimalik elus toime tulla. Abi vajavad nad viipekeele tõlkidelt. Paraku on praeguseks lahendamata viipekeele tõlkide tasustamise küsimused, ütleb Sepp. Riigil on siin vaja minna üle lubadustelt tegudele.
Viipekeel vajab tunnustamist
“Olen ka ise õppinud viipekeelt. Viipekeelse lapse vanematele on selle oskus hädavajalik. See on vahel ainus võimalus suhelda oma lapsega ja seetõttu peame oluliseks viipekeele kursuste korraldamist. Olen olnud viipekeelega vajadusel abiks oma tutvusringkonnas. Aga mõnikord mõnes seltskonnas oleme selles abikaasaga ka lihtsalt omavahel lobisenud. Mu naine valdab seda keelt väga hästi.
Keeruline on koolitükke õpetada ja selgitada, eriti raskemaid aineid, sest eesti viipekeelt ei ole piisavalt uuritud ega arendatud. Sama kehtib ka kõrgkoolides õppimise puhul. Eesti viipekeelt tuleb seadusandlikult tunnustada, luua viipekeele tõlketeenuse jaoks vajalik tugisüsteem, kuhu kuuluksid viipekeele uuringud, õppematerjalid, tõlkide koolitus, finantseerimine. 2001. aasta on Euroopas kuulutatud keelte aastaks. Just praegu oleks õige aeg astuda vajalikud sammud. Vastav töögrupp esitab kõige lähemal ajal oma ettepanekud valitsusele,” ütleb Toomas Sepp.
Edasikestev võitlus
Sügisel, kui kuulmispuuetega laste vanemate liidu esimeseks juubeliks kroonika kokku pannakse, kavatseb Toomas Sepp selles kirjutada, kuidas algas tema võitlus nende laste täisväärtuslikkuse eest. “Süsteem nägi ette, et 3,5-aastane vaegkuuljast laps tuli anda Porkunisse. Näha saanuks teda ainult laupäeval ja pühapäeval, kui talle oma autoga järele minna. Selles avaldus nõukogude ühiskonna suhtumine ja mõju – puudega inimene peideti metsa. Algasimegi sellest, et saada lapsele võimalus käia kooli kodust. Algul saime erirühma lastepäevakodus, siis oma kooli ja nüüd tahame seda haridusprojekti arendada laiemalt.”
Oma laste kohta ütleb Sepp, et nii Kristina kui ka Martin on täiesti aru saanud oma identiteedist: nad kuuluvad kurtide kogukonda ja peavad ühiskonnas kurtidena läbi lööma. Kõigi kuulmispuuetega laste jaoks on oluline, et riik tunnistaks nad oma tegevusvaldkonda kuuluvaks ja selle ka seaduse tasemel selgelt välja ütleks. Kuulmispuudega õpilaste õppekavades tuleb arvestada erivajadusi, milleks on individuaalne kõneõpetus, viipekeel ja 1– 3 aastat pikem õppeaeg, rõhutab Sepp.
“Mul on suur unistus – tahame Tallinna Kurtide Kooli rekonstrueerida ja sinna juurdeehituse teha, et luua korralik kurtide haridus- ja elukeskus. Seda üsna ruttu, kahe aasta jooksul. Kui ma seda süsteemi praegu rajan, siis mitte oma lastele, vaid pigem nendele, kes seda tulevikus vajavad, aga praegu alles lasteaias või isegi veel sündimata on. Oma lapsed kannustavad mind tagant. Seda hirmugi ei ole, et motivatsioon kaob. Uues majas leiaksid koha meie lastevanemate liit, kurtide spordiliit, viipekeele tõlkide ühing, viipekeele keskus jm.”
Unistus tuleb ellu viia
“Ka soovin ma, et analoogiliselt riigikoolidega mindaks Tallinna Kurtide Kooli finantseerimisel üle pearaha printsiibilt erivajadusi arvestavale alusele. Kuulmispuudega lastele kehtestatud pearaha koefitsiendist (seda on vähendatud 3,0-lt 2,3-le) ei suuda finantseerida isegi põhiõppekava, rääkimata eriõppeainetest.”
Toomas Sepp ütleb, et vahel on talle mõnel tasemel ette heidetud, et ta tahab kuulmispuuetega laste vanemate liitu ja kurtide kooli nii tugevaks ajada, et teised puuetega inimeste ühendused ei jõua sellele järele. “Väetada tuleb seda taime, mis kasvab – toetada seda initsiatiivi, mis suudab anda teistele eeskuju. Võrdsustamine ei vii kuskile.” Toomas Sepp on kindel, et praegu ega ka tulevikus ei võta ta raha nende ametite eest, mis puuetega inimestega seostuvad – eespool nimetatutele lisaks on ta Puuetega Inimeste Fondi nõukogu ja viipekeele seadustamise komisjoni liige. Küll aga tahab ta ka Lyons’ Tallinn-Kristiine Klubi liikmena puuetega inimestele veel rohkem tuge pakkuda ning sekkuda enam kuulmispuuetega inimeste tööhõive probleemide lahendamisse.
Tundes Toomas Sepa spordiarmastust, küsisin, kas ka tema lapsed spordiga tegelevad. “Muidugi,” kõlas vastus. “Sport on kurtidele suur väljakutse ja eneseväljenduse võimalus. Tallinna Kurtide Kooli ujujatega tegeleb treener Õnne Pollisinski. Ta on koostanud Eesti kurtide koondise kurtide maailmamängudeks, mis tänavu juulis ja augustis Roomas toimuvad. Ka minu tütar on arvatud Eesti võistkonna kandidaatide hulka.”
Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu kodulehekülg internetis on http://home.delfi.ee/~eklvl/liit.