Ülikoolid pole mängukannid

SIRJE TOHVER

Mures koolitustellimuse pärast: TPÜ filoloogiateaduskonna dekaan dotsent Heli Mattisen, kultuuriteaduskonna dekaan professor Andres Avarand, akadeemiline prorektor dotsent Larissa Jõgi, teadus- ja arendusprorektor professor Peeter Normak, haridusminister Tõnis Lukas, TPÜ rektor professor Mait Arvisto ja EKA rektor professor Ando Keskküla. Raivo Juuraku foto

Ülikoolid pole riikliku tellimuse vähendamisega rahul ja kavatsevad eesseisvatel läbirääkimistel õppekohti juurde taotleda. Tallinna Pedagoogikaülikool korraldas eelmisel reedel ümarlaua “Ülikoolid pole mängukannid”, kus lisaks oma töötajatele osalesid minister Tõnis Lukas, TTÜ rektor professor Andres Keevallik, EKA rektor professor Ando Keskküla ja EMA õppeprorektor Andres Pung.
HM-i kõrghariduse talituse juhataja Maiki Udam ütles neljapäevasel pressibriifingul, et riikliku tellimuse koguarv on endiselt suur. Kuigi tellimust avalik-õiguslikele ülikoolidele vähendati, telliti rohkem õppekohti rakenduskõrgkoolidelt. Vähenes humanitaar- ja suurenes tehnoloogiaerialade tellimus. Tingimisi akrediteeritud erialadele tellimust ei esitatud.
Kõigile sobivat lahendust pole
Ülikoolid suhtuvad koolitustellimuse vähenemisse erinevalt. Ando Keskküla ütles, et 21 bakalaureusekohta on kunstiakadeemiale väike kaotus, kui arvestada magistrikohtade lisandumist. Muusikaakadeemia käsitleb õppeprorektor Andres Punga sõnul vastuvõtu vähenemist ajutise nähtusena ja loodab õppekohtade kasvule järgmisel-ülejärgmisel aastal. Mait Arvisto on nördinud – Tallinna ülikoolidest vähenes koolitustellimus kõige rohkem TPÜ-s. “Esialgse kava kohaselt saame ainult 340 tasuta õppekohta, mis tekitab Tallinna ja Tartu vahel terava disproportsiooni. Põhja-Eestis tuleb õppida oma raha eest, lõuna pool saab seda teha maksumaksja arvelt. See võib Tallinna noored tänavale tuua.”
TPÜ tellimuse vähenemise ühe põhjusena tuuakse humanitaareriala üliõpilaste arvu hüppelist kasvu. Mait Arvisto pole sellega nõus. “Nii suure kasvu saame üksnes siis, kui ka rakenduskõrgkoolide üliõpilased sisse arvame. Avalik-õiguslikes ülikoolides on viimasel kolmel aastal humanitaar- ja sotsiaalala üliõpilaste arv suurenenud vähem kui tehnika ja tehnoloogia erialadel.”
Tallinna Tehnikaülikooli rektor Andres Keevallik püüdis pingeid maha võtta väitega, et tehnikaharidust pole kellegi arvelt paremasse seisu seatud. “Tehnika ja tehnoloogia erialade vastuvõtt on vähenenud ja väheneb ka sel aastal 8%, kui arvestada Virumaa kolledzi tellimuse vähenemist.” Keevalliku sõnul kõiki rahuldavat lahendust ei ole. “Oleme rektoritega mitu korda kohtunud ja kahjuks pole meilgi selgust, rääkimata konsensusest, millistel alustel riiklik tellimus peaks kujunema.”
Vaja on prognoosi
TTÜ rektori arvates tuleks lähtuda riigi arengu üldistest kavadest, tootmise, teeninduse, põllumajanduse kavandatavatest proportsioonidest, kultuuri osatähtsusest. Ka Ando Keskküla rõhutas prognoosi vajadust, kuigi rahvusvaheline kogemus näitab, et prognoosidele tuginev tellimus on ajast umbes viis aastat maas. “Rektorid on vastu sellele, et riiklik tellimus tehakse poliitilise otsuse korras, ilma analüüsita. Praegu ei tea keegi, milline peaks olema süsteemne kultuurialane haridus. Erialaspetsialistide vajadus muutub pidevalt. Suur puudus on näiteks kultuurimänedzmenti valdavatest inimestest, kuskil neid aga ette ei valmistata. Küsitav on, kas meil on vaja kitsast filmiõpetust või peaks seda eriala õpetama laiemalt, koos video ja televisiooniga.”
Ando Keskküla ei pidanud õigeks humanitaar- ja tehnikakultuuri vastandamist. “Soome kogemus näitab, et Nokia sünniks vajaliku elujõulise keskkonna loomine eeldab humanitaar- ja tehnikahariduse integreerimist.” Tõnis Lukase sõnul on Eestis tehnika ja tehnoloogia erialade tellimus Soomega võrreldes proportsionaalselt poole väiksem. Sellepärast ongi kavas sellele senisest enam tähelepanu pöörata.
Väliseksperdid appi
“Prognoose on keeruline teha,” ütles minister. Haridusministeerium ei saa täpselt planeerida kõikide valdkondade tööjõuvajadust. Küll oleme aga kursis õpetajate vajadusega.” Lukase sõnul on kutsutud appi väliseksperdid, kes juba aprillis hakkavad analüüsima kõrghariduse uut finantseerimisskeemi, õppekavade maksumust ja teevad sellest lähtuvalt oma ettepanekud kõrgkoolide võrgu muutmiseks.
“Eesmärk on arendada võrdväärselt nii ülikooli kui ka mitteülikooli tüüpi haridust. Akadeemilise hariduse puhul teeme panuse suurtele, mitme õppesuunaga ülikoolidele, mitte kõrghariduskursustele. Tasuta rakendusliku kõrghariduse osatähtsuse suurenemine ei anna alust rääkida raha väljapumpamisest akadeemilistest ülikoolidest. Teadusülikoolid vajavad rohkem raha ja nende baasmaksumus on suurem.”
Alternatiiv on tasuline haridus
“Tellimuse kujundamisel peame arvestama haridusvõrgu kujundamist pikemas perspektiivis. Praegu ehitame süsteemi, mis saab valmis alles 2007. või 2008. aastal.” Ministri kinnitusel oli 2000. a koolitustellimus mitmes valdkonnas suurem 1989/1990. õa omast. “Tänavu tellimus väheneb, aga kuskil pole öeldud, et vähenemine ka edaspidi jätkub. Uus rahastamisskeem põhineb tulemuslikkuse arvestamisel. Riik hakkab ülikoolidelt tellima magistreid. Suuremat stabiilsust tagav süsteem rakendub niipea, kui ülikoolid jõuavad oma õppekavad ümber teha.
Et iga magistritellimus sisaldab 1,5 bakalaureusetellimust, annab riik üliõpilaskoha eest ülikoolile edaspidi tunduvalt suurema summa kui praegu. Ka tänavu saavad ülikoolid riigilt rohkem raha kui eelmisel aastal. Doktori- ja magistrikohtade tellimus on suurenenud. Et luua üks doktorikoht, kaob kolm üliõpilaskohta. Mis on alternatiiv?” küsis minister. “Alternatiiv on osaliselt tasulise kõrghariduse sisseviimine. Valisime üldise õppemaksu asemel siiski riigi poolt kinnimakstud kohtade säilimise.”
Riigi tellimust puudutavad läbirääkimised ülikoolidega seisavad alles ees. Ministri sõnul on vähenemise lõplik arv kindlasti väiksem, kui ajalehtedes välja kuulutatud 600.
TPÜ teadus- ja arendusprorektori Peeter Normaku väitel on summaarsest vahendite kasvust palju adekvaatsem näitaja see, kui palju raha riik eraldab ühe üliõpilase koolitamiseks ehk nn tingüliõpilase maksumus. “2000. a langes see järsult, 2001. a jäi samale tasemele. Mul pole infot, et seda kavatsetaks tõsta.” Kultuurierialade keskmine koefitsient on 4,2, seega läheb üks üliõpilane aastas maksma ligi 53 000 krooni. Selle rahaga saaks koolitada neli mõne muu eriala tudengit. Siin peitubki kultuuriteaduskonna nulltellimuse peapõhjus. Peeter Normak väitis, et kui kaob riiklik tellimus, kaovad ka kultuurierialad, sest nii kõrget õppemaksu pole tudengid suutelised tasuma. Hilisem õppe uuesti ülesehitamine on raske, kui mitte võimatu.
TPÜ lõpetanud on edukad
Kultuuriteaduskonna riiklikust tellimusest ilma jätmist põhjendab haridusministeerium tingimisi akrediteeritud erialadega. TPÜ akadeemilise prorektori dotsent Larissa Jõgi arvates ei tohiks lähtuda ainult akrediteerimisest. “Ülikooli tegevuse hindamisel peetakse mujal Euroopas väga oluliseks lõpetanute tööhõivet ja aktiivsust tööturul. Meilgi võiks seda arvestada.”
Mait Arvisto sõnul on TPÜ lõpetanud tööturul edukad. Meediakanalite juhid eelistavad töölevõtmisel TPÜ raadio- või telerezii lõpetanuid, eliittantsuansambleid juhivad TPÜ lõpetanud koreograafid. Loetelu võiks jätkata.

Põhikool on liiga akadeemiline

LINDA JÄRVE

Põhikoolist langeb aastas välja 1400 noort. Üheks põhjuseks on liiga kõrged akadeemilised nõudmised. Arhiivifoto

Konverentsi “Teine võimalus hariduses” korraldajad väitsid, et kuigi oleme jõudnud 21. sajandisse, jääme pedagoogilise mõtte arengus sageli 19. sajandi põhimõtete küüsi. Samas korrutame lakkamatult, et elame avatud infoühiskonnas, mille autsaider on õpioskuste ja -võimalusteta inimene. Selle ühiskonna õnnetus on haridussüsteemist väljalangejad.
Ühelt poolt on õppurite suur väljalangus probleem kõigil haridustasemetel, teisalt unistab õpetaja sellest, et koolist võiks ilma pikema jututa ära saata kõik õpilased, kes ei soovi õppida. Riigikogu aseesimees Peeter Kreitzberg tuletas konverentsil osalejatele meelde, et kellegi viletsa või olematu hariduse tõttu kannatavad ka kõik teised ühiskonnaliikmed, kelle raha läheb korrakaitsele, sotsiaalhooldusele, vanglatele jne.
Kreitzberg nentis, et näiteks ÕpL-i listis osalejate puhul on valdav arvamus, et igaüks õppigu vastavalt oma soovile ja mingit sundi pole vaja. “Harimatuks jäämise vabadus tähendab seda, et 26% töötuid vanuses 15–24 eluaastat tuleb teistel ülal pidada, niisama nagu ravitakse narkomaaniat ja aidsi nende rahakotist, kes ise selle tõve käes ei vaevle,” ütles ta.
Haridusminister Tõnis Lukas kinnitas, et riiklikul tasandil on ammu selge, et Eesti kool peab hakkama õppurite õpivajadusi enam arvestama. Ta loetles võimalusi: individuaalse õppekava kasutamine, Tootsi klassid, kutse-eelsed valikõppekavad nendele õppuritele, kes otsivad elus tuge mõnest kindlasti rakendatavast oskusest.
Internaatkoolidest
Lukase arvates peaks riik koos omavalitsuste ja eraalgatuse kaasamisega looma internaatkoolide süsteemi. Erinevalt erikoolidest, kuhu lapsi suunavad alaealiste asjade komisjonid, peaksid internaatkoolid nüüdismõistes pakkuma tuge kodule – laps saaks sotsiaaltöötaja ettepanekul viie päeva ulatuses olla internaatkoolis, oleks seal kaetud ja toidetud ning tal oleksid kõik võimalused õppida, mida iga kodu ei suuda tagada. Põhikooli astmes peaks sellises koolis olema 200–250 õpilast.
Praeguseks on internaatkooli rajamise ettepanek ministri sõnul kõige rohkem läbitöötatud Tihemetsas, kus kunagi oli 800 õpilasega põllumajandustehnikum, praegu aga õppurite vähenemise tõttu on kolm hoonet tühjad. Pärnu maavalitsus on nõus sellesse internaatkooli võtma ka teiste maakondade lapsi. Igal juhul oleks internaatkoolide rajamisel vaja kokkulepet paari-kolme maavalitsuse vahel, mis kujuneks koolile konkreetseks tagamaaks. Tõenäoliselt võib esimese sellise internaatkooli valmimist loota 2002. aastal.
Kreitzberg ütles, et on ise käinud kolm aastat suurepärases internaatkoolis. “Eestis on praegu tuhandeid lapsi, kes peaksid käima niisugustes koolides. Vaja oleks ka väikelaste pansione. Riigi jaoks kõige kulukam asi on jätta lapsed hoolitsuseta. Paraku on internaatkoole vaja rohkem neisse piirkondadesse, kus nende eest maksta ei suudeta.”
Kõrvalejääjatest
Tsitaat ministri esinemisest: “Ulatuslike muutustega põhi- ja üldkeskhariduse riiklik õppekava, kus on selgelt välja toodud oodatavad õpitulemused, vähendatud õpisisu ning parandatud integratsiooni ainete vahel, peaks koolidesse jõudma 2004. aasta sügisel. Sel aastal jõuame õppekava üksnes pisut uuendada. Vaja oleks loobuda nn akadeemilisest põhikoolist, mille õppekavad kas ei ole kõigile õpilastele jõukohased või loob nende rakendamine nõnda palju pingeid koolisuhetes, et liig suur hulk noori jääb just selles kooliastmes, 7.–9. klassini koolielust kõrvale. Hiljem taas jätkata on juba väga raske ja keeruline.”
Kreitzbergi sõnul kukub põhikoolist aastas välja 1400 noort. Üheks põhjuseks on tema arvates koolisüsteemi jäikus, sh kõrged akadeemilised nõudmised. Mida varem katkestavad noored oma baashariduse, seda väiksem on tõenäosus, et nad hiljem üldse veel formaalharidusüsteemi õppima satuvad. Tähtsaimaks abinõuks noorte tööpuuduse vastu peab Kreitzberg koolisüsteemis viibimise pikendamist 18. eluaastani. Sellega peaks kaasnema koolisüsteemi diferentseerimine nii põhikooli kui ka gümnaasiumi osas.
Erivajadustest
Konverents tõdes, et lastel on õigus haridusele ka siis, kui nad õpivad aeglasemalt, teistmoodi või on neil muud erivajadused. Südamlikult võeti vastu Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu presidendi Toomas Sepa käsitlus kuulmispuudega lapsest ja tema vanemast Eesti haridussüsteemis. Väga vajalikku teemat käsitles HM-i täiskasvanute koolituse talituse peaekspert Kai Kukk, rääkides tõrjutute teisest võimalusest – kutseharidusest.
Erivajadustest peaks rääkima ka eriti andekate õpilaste puhul. Haridusminister rõhutas, et valikuvõimalustest kõneldes tuleb oluliseks pidada jutte regionaalsetest erisustest kvaliteetsele haridusele juurdepääsul. Üleriigiliste ja rahvusvaheliste aineolümpiaadide tulemused näitavad, et andekaid lapsi on üle Eesti. Võitjad on üsna tihti pärit maakonnakeskustest või ka väikekoolidest. Tuleb au anda nende õpetajate panusele, sest tihti teevad nad oma tööd eelkõige missioonitundest.
Piirkondlikke erinevusi aitab tõenäoliselt ületada ka valmiv virtuaalkool (rkool.struktuur.ee), mida huvilised saavad külastada alates 5. aprillist. Esialgu lubatakse abi pakkuda riigieksamiteks valmistumisel, mis peaks erandlikult kevadel alustavale koolile üsna kohane olema. Sügisel 2001 osalevad õppekavale vastavas virtuaalses koolitöös juba mitte ainult õpetajad, vaid ka õpilased, kel soov saada gümnaasiumitunnistus e-kooli kaudu. Loojate arvates võib see uut töökeskkonda pakkudes kujuneda omapäraseimaks kooliks Eestis, kus ühes klassis õpivad lapsed nii Võrust, Kärdlast ja Mehikoormast kui ka Tallinnast ja Tartust.

Maakonnalehtedest

“Lääne Elu”
– Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi võimlast kujuneb esinduslik spordihoone, kus võib korraldada tipptasemel spordivõistlusi ja kontserte. Saali põrand ehitatakse Ameerikast toodud suhkruvahtrast, tipptasemel pallimängusaalides enim kasutatavast tugevast elastsest materjalist. Sisustus peaks vastama FIBA nõuetele. Kui osta veel 200 000 krooni maksev vaipkate, saab korraldada ka kõrgel tasemel tenniseturniire. Hall mahutab kuni 1000 inimest. Saali sisustust võib moduleerida, kasutada kolme harjutusväljakut või üht peaväljakut koos tribüünidega. Esialgse arvestuse järgi kulub hoone hoolduseks miljon krooni aastas, millest linn ja haldusfirma katavad kumbki poole. (20.03.)
– Haapsalu jäi IV kooliveerandi koolipiimatoetuse taotlust esitades hiljaks, Risti vallal jäi taotlus üldse esitamata, sest kool ja vald polnud kokku leppinud, kumb selle esitab. Kui Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet koolid toetuseta jätab, kannab kulud linn. Haapsalu kolmes koolis saab tasuta piima või piimatooteid 123 õpilast. (20.03.)
“Nädaline”
– 9. ja 10. märtsil toimus Jõgeva Gümnaasiumis viiendat korda Alo Mattiiseni mälestusele pühendatud üle-eestiline ansamblite konkurss. Grand prix’ võitis Rapla neidudeansambel Triis. (17.03.)
– Vana-Vigala Põhikool saab Eestis käivitatud mänguväljakute korrastamise projekti “Mängumaa” kaudu 42 800 krooni. Toetuse taotlejaid oli 200, välja valiti 24. Vana-Vigala plussiks konkureerimisel peab direktor Jaan Viska seda, et raha küsiti mõistlikult ja ette oli nähtud ka omafinantseerimine. Oma osa mängis kindlasti lai kasutajaskond: tehnika- ja majanduskool, põhikool, lasteaed, ümbruskonna elanikud. (20.03.)
– Võistlusel Miss Raplamaa 2001 osalevad neiud koos missivõistluste korraldaja Tiiu Susiga külastasid Rapla erilasteaeda Pääsupesa. Seoses fotoprojektiga “Aasta Rapla linnas” käis missikandidaate pildistamas amtöörfotograaf Aivar Pihelgas. (20.03.)
“Pärnu Postimees”
TÜ Pärnu kolledzis vähenes tasuta õppekohtade arv eelmisel aastal 45-le. Haridusministeeriumi ja ülikooli tänavustel läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe alusel jääb kolledzisse sellest sügisest 35 tasuta kohta – algne kava nägi ette vaid 25. Tasuta kohti jääb vähemaks peamiselt ärijuhtimise ja sotsiaaltöö korralduse erialal. Ärijuhtimise tasulistelegi kohtadele on suur konkurss ja sotsiaalministeerium ei ole kindel kolledzi sotsiaaltöö eriala vajalikkuses. (20.03.)
“Sakala”
Hoolimata sotsiaalministeeriumi keelust maksta mujalt pärit üliõpilastele toimetulekutoetust, sest tudengeid peetakse pere juurest ajutiselt eemal viibivateks inimesteks, jätkab Viljandi Linnavalitsus kolledzi tudengite toetamist. Veebruaris sai Viljandis toimetulekutoetust ca 560 inimest, neist 92 üliõpilased. Tartus jäi toetuseta 2/3 üliõpilastest, kes plaanivad sotsiaalministeeriumi kohtusse kaevata ja korraldasid esmaspäeval ka meeleavalduse. (20.03.)
“Vooremaa”
Jõgeva Gümnaasiumi kooliteatris Liblikapüüdja oli taas esietendus. Lianne Saage-Vahur tõi õpilastega lavale vene tänapäevadramaturgi Viktor Rozovi Dostojevski “Vendade Karamazovite” ainetel kirjutatud näidendi “Poisid”. Osalistest väärivad erilist kiitust Silja Kana ja Mihkel Kabel Aleksei Karamazovi ja jalutu Lisa Hohlakova puhaste tunnete veenva väljamängimise eest, aga ka oma east tunduvalt vanemaid inimesi kehastanud Kati Kuusemets, Silja Palm, Meelis Põdersoo jt. Esietendusele tuli ka Ugala teatri lavastaja Kaarin Raid, kes “Poisid” eesti keelde on tõlkinud. Varem on näidend lavale toodud vaid kord Moskvas ja kord Riias. (17.03.)

Päevalehtedest

Lennuk jõudis koju
Laupäeva öösel võis ümbermaailmajahi Lennuk kapten Mart Saarso Pirita jahisadamas raporteerida reisi patroonile president Lennart Merile kojujõudmisest. 16. oktoobril 1999 sõitu alustanud Lennuk külastas 25 riigi 36 sadamat ja läbis 37 963 meremiili. Ümbermaailmareisi eelarve oli 6,5 miljonit krooni. Lennuki rahandusspetsialist Tiit Riisalo sõnul on eelarve ületatud side- ja hoolduskulude rea pealt. Kokku hoiti kõhu kõrvalt, sest toidule kulutati vähem. Riisalo arvates seisaksid nad korjanduskarpidega tänavanurgal, kui eelarve tunduvalt ületanud oleksid. Projektile kulunud täpne summa selgub nädala jooksul.
Kõrgharidussüsteem elab üle jõu
Sellest on aru saanud nii poliitikud kui ka ülikoolide rektorid. Poliitikud ei jõua probleemide lahendamisel aga kuidagi kokkuleppele – reformaatorid seaksid sisse õppemaksu, mõõdukad ei saa seda endale lubada ja isamaalased, eesotsas ministriga, ei suuda otsustada, ent peavad vastutama. Koolitustellimus kahaneb, sest riigil pole raha. “Hariduses ei saa kerglaselt hüpelda igal aastal ise suunas – selleks on haridussüsteem liiga ressursimahukas,” kirjutab TÜ rektor Jaak Aaviksoo esmaspäevase “Postimehe” arvamusküljel. Sama päeva “Eesti Päevalehes” väidab minister Tõnis Lukas, et tänavu on tasuta kohtadele vastuvõetavate üliõpilaste hulk võrreldav 1989/ 90. õppeaastaga. Ka siis ei pääsenud kõik soovijad ülikooli ja polnud siis ka tasulisi õppekohti. “Ülikoolina võivad esineda vaid need õppeasutused, kus on vähemalt kaks erinevat õppesuunda ja need on arendatud kuni doktoriõppeni välja,” kirjutab Lukas.
Tudengid ähvardavad kohtuga
Tartu Ülikooli juuratudengid hauvad kohtutee plaani, sest lahkarvamused sotsiaalministeeriumi ja Tartu linna vahel on jätnud üliõpilased toimetulekutoetuseta. Ministeerium süüdistab Tartu linna – mõned tudengid saavat toimetulekutoetust nii Tartust kui ka oma kodulinnast, sest toetust makstakse ka ühiselamutes elavatele üliõpilastele. Tallinna juhtkond on oma linnas elavaid üliõpilasi toetanud ja jätkab neile toimetulekutoetuse maksmist. Tartus aga vaidlus venib ja ennekõike kannatavad tudengid. Tartu linnavalitsusele eraldati veebruaris toetuste makskmiseks 1,2 miljonit krooni, ent abisaajate avalduste põhjal läheks vaja 3,8 miljonit. Puudujääv summa oli riigikassa Tartu osakonnas isegi olemas, kuid sotsiaalministeerium keelas seda välja maksta.
Algavad 2002. a eelarvevaidlused
Rahandusministeerium planeerib uue riigieelarve laekumise mahuks 32,15 miljardit krooni, tänavu oli see 29,8 miljardit. Koos välisabiga kerkib eelarvesumma üle 33 miljardi krooni. Umbkaudu 1,6 miljardit kulub pensionide ja ravikulude suurendamisele ja kaitsekulutusi on kavas suurendada 2%-ni SKP-st ehk 750 miljonini.
Haridusministeerium kavandab kõrghariduse reformiks 160 miljonit, kutsehariduse edendamiseks 98 miljonit ning üldharidusele 317 miljonit. “Tiigrihüppe” programmi edasiarendamine nõuab 10 miljonit krooni. Õpetajate palgatõusu numbreid ei julge veel keegi välja pakkuda, lubatakse vähemalt katta inflatsiooni kasvuga tekkivad kulud.
Tallinna direktorite palgatõus
Tallinna linnavolikogu kavatseb tõsta munitsipaalkoolide direktorite palka 35 ja lasteaiajuhatajate töötasu 40%. Määruse eelnõu heakskiidu korral tõuseb vastavalt riiklikule kokkuleppele 15% ka õpetajate palk ning tõstetakse linnaeelarvest palka saavate pedagoogide töötasu alammäära.
Vastavalt määrusele hakkaksid uued palgad kehtima juba selle aasta algusest ja seega makstakse haridustöötajatele palgatõus tagasiulatuvalt välja aasta kolme esimese kuu eest.
Sünde vähem kui mullu
Eestis registreeriti veebruaris 970 lapse sünd. Poisse sündis 488 ja tütarlapsi 482. Mullu veebruaris nägi ilmavalgust 1036 eestimaalast. Kõige rohkem sündis tallinlasi – 290. Ida-Virumaal sündis 128, Tartumaal 104, Harjus 74 uut ilmakodanikku. Tagasihoidlik oli sündimus saartel – Saaremaal sündis 22 ja Hiiumaal neli last. Veebruaris sõlmiti 299 uut abielu. Lahutusi oli küünlakuul 231.
Suletakse spordikoole
Kohtla-Järve linnavolikogu otsustas suvel sulgeda kaks spordikooli, kus treenib üle tuhande noore. Likvideerimisele kuulub peamiselt raskejõustikku ja sportmänge harrastanud Järve spordikool, kuid ka hokimängijaid ja võimlejaid koolitanud Vanalinna spordikool. Sporditöö kavandatakse ümber korraldada ja seada sisse klubitööna. Koolide sulgemine lubab linnal hoida tänavu kokku 135 miljonit krooni.

Nädalakommentaar

Tiia Penjam

Enamasti kord paari-kolme nädala jooksul helistab toimetusse vana koolimees Kalju Leht. Annab teada, et on kõik vahepeal ilmunud “Õpetajate Lehe” numbrid jälle hoolikalt läbi lugenud, räägib, mis meeldis ja mis mitte, ning soovitab, millest lähiajal tingimata kirjutada tuleks. Kui viimati helistas, siis ütles, et võtku toimetus veel kord käsile too pedagoogiliste seminaride teema. Et ehk seal annab siiski veel midagi päästa. Ministeeriumi Tartusse kippumisest, arvas ta, pole enam mõtet kõnelda – niikuinii kolivad, maksku mis maksab, ja olgu vastu või terve ilm.
Ka kõrgharidusreform aastail 2001–2002 on juba otsustatud asi ja kogu õpetajakoolitus viiakse ülikoolidesse. Loodame parimat. Et ei läheks juba harjunud viisil – à la plaan oli hea, aga välja kukkus nagu alati.
Alles see oli, kui tehnikume rakendus- ning ei tea mis tüüpi kõrg- ja muudeks koolideks ümber korraldati. Mäletan hästi, mida rääkisid ja mille eest hoiatasid tollal keskerihariduse asjatundjad. Aga uuendajatel jätkus iseenese tarkust. Selle tarkusega olemegi nüüd sealmaal, et jälle on hädaliselt reformi vaja.
Värske alusdokument näeb muu kõrval ette mõiste “ülikool” ümbersõnastamise, nüüd hakkame rääkima “ülikooli tüüpi” ja “mitteülikooli tüüpi” kõrgharidusest... Rääkida võime muidugi kasvõi “lasteaia tüüpi” kõrgharidusest ning lisada juba põhikooli lõputunnistusele mõne “mitteülikooli tüüpi” teaduskraadi, ainult et kellele seda potjomkinlust tarvis on? Tõsiasja, et põhihariduse sisuline omandamine käib praegu suurele osale lastest lootusetult üle jõu ning ligemale poolteist tuhat alaealist aastas jätab õppimise lihtsalt katki, sildivahetused ei muuda. Külvavad vaid paraja hulga segadust ning lähevad seejuures jälle üht-teist maksma.
Koerad hauguvad, karavan liigub. Möödunud nädala “haridusuudised” olid ülikoolide riigitellimuse vähendamine ning sotsiaalministri korraldus lõpetada Tartu tudengitele toimetulekutoetuste maksmine.
Rektorid osutavad uue riigitellimuse vastuolule tegeliku nõudluse, seni tehtud investeeringute ning traditsioonide loogikaga. Aga mis loevad argumendid, kui numbrid on juba paika pandud, otsus vastu võetud ning alla lajatatud. Raha pole ja kogu moos. Tudengite sotsiaaltoetustega sama lugu – mis sellest, et on ette nähtud, ega riigi kukkur ole põhjatu.
Ajakirjanduse asi on ilkuda. Et rasked ajad ja väljaminekud suured. Vaja raudteedest ja reisirongiliiklusest lahti saada ning ega see ole odav lõbu. Rahvusvahelistel aferistidel on kõrged nõustamistaksid, 30 miljonist nad ei tagane, vaat ei nõuavad veel 40 juurdegi. Talvine tee-ehitus busside tarvis on kah kangesti kallis. Ja Tallinnas vaja botaanikaaia palmimajale uut poliitilist juhtkonda – jälle mõnisada tuhat läinud nagu niuhti... Ikka seesama jutt, päevast päeva ja kuust kuusse. “Igav. Appi, mu jumal, kui igav,” kirjutab Juku-Kalle Raid “Sirbis” (16.03.).
Kas lüüagi ehk kõigele käega? Soolaku nad sisse oma pestud ja pesemata miljonid, õiendagu allilmaga, vassigu ja vusserdagu, olesklegu lõbumajades või kus tahes ning ehitagu endale südamerahus hullumaja metsa valitsuslinnakut – mis minul sellega asja! Mul on oma pere ja sõbrad, tööd-tegemised, kolleegid ja hobid, head raamatud ning õuenurk...
Jah, need meil on. Õnneks. Kuhugi sinna oma lähedaste asjade juurde me põgenemegi, kui stressitaluvuse piir vastu tuleb. Ning Emori usutlejale ette jäädes vastame: ei tea, ei oska öelda, ei lähegi valima, ei huvitu poliitikast. Too “riik”, mille kallal ajakirjandus ilgub, ja too riik, mida inimesed südames omaks peavad, on ju kaks täiesti eri asja.
Ei tea küll ühtki eestlast, kes igatseks riigikaotust või võõrast võimu. Aga kui öeldakse, et kaitsekulutusi on vaja suurendada kahe protsendini SKP-st (viimati Jüri Luik sealsamas “Sirbis”), siis lubatagu mul enne relvile tõttamist selle kohta ikkagi mõned kained küsimused esitada. Sest kulutamine pole ju mingi kunst, ei riigikaitses ega hariduses, seda oleme küllalt näinud. Sirgeks lüüa võib vabalt ka kaksteist või koguni kakskümmend protsenti SKP-st, iseasi, mis sellest tolku on. Maksumaksja ja vastutustundliku kodanikuna tahaksin kindel olla, et kaitsekulutuste suurendamine ei tähenda näiteks seda, et peaminister saab uue mänguasja ja hakkab nüüd kuskil võsavahel ajaviiteks kuulipildujat täristama.
Järjest enam õhutatav militaarne hoiak teeb tavakodaniku nõutuks. Keda või mida ma siin, relv käes, kaitsen? Kas õigust oma kodumaal ise enda elu korraldada või Mõisa-härrade rahakotti? Kas oma riiki või seda “riiki”, kes minu kulul häbitult laiab, laiutab ja priiskab? Kui lihtinimese huvidering surutakse üksnes ta enese elutuppa, tema sõna maksab midagi vaid ta maakodu peenramaal, Eesti aga kuulub kõige täiega rahvusvahelistele rahamonopolidele, siis kes või mis teda veel ohustab? Iseasi neid, keda ähvardab riigipiruka juurest minema löömine.
Kunagi ammu NLiidu päevil mängis üks lasteaiapoiss koduski aina sõda, nii et vanaema lõpuks manitsema hakkas: “Mis sa, hullvaim, ometi paugutad ühtepuhku!” Vastuseks nördinud etteheide: “Aga vanaema! Sõjaks Ameerikaga peab ju kogu aeg valmis olema!” – “Mine ikka, no kes sealt kaugelt Ameerikast meile kallale tuleb...” – “Kas sa siis ei tea, vanaema – indiaanlased!”
Ähvardavad ehk Eestitki indiaanlased? Näib küll, et lihtrahva turvatunnet ohustavad praegu rohkem need hordid, kes siinsamas kohapeal parseldavad.

Arengukavad pole haridusstrateegiaga kooskõlas

RAIVO VILU, HF toimkonna esimees

Sõna “rakenduskõrgharidus” on jäänud kutsehariduse arengukavas nimetamata juhuslikult, kinnitas haridusministeeriumi kutsehariduse osakonna nõunik Tiina Annus HF toimkonna liikmetele. RAIVO JUURAKU foto

16. märtsil oli Tallinna Tehnikakõrgkoolis Haridusfoorumi toimkonna nõupidamine. Kohal olid Tiina Annus, Lea Danilson, Arvi Altmäe, Jaan Oruaas, Heiki Loot, Raimond Lihtmaa, Raivo Juurak ja Raivo Vilu. Arutati probleeme, mis seostusid kutseharidussüsteemi arendamise tegevuskavaga aastateks 2001– 2004 ja kõrghariduse arengukavaga kuni aastani 2008.
Koosolijad tõdesid, et ehkki dokumentide koostajad on teinud suure töö ja väärivad selle eest täit tunnustust, pole eelnimetatud dokumentide tekstid omavahel täielikult kooskõlas ega vasta kohati ka “Eesti haridusstrateegias” fikseeritud põhimõtetele. Kutsehariduse arengukava lugedes võiks arvata, et näiteks Tallinna Tehnikakõrgkoolist peaks saama linna kutseõppekeskuse üks osakond, kõrghariduse arengukava järgi peaks aga tehnikakõrgkoolist saama kolme kooli ühendusena Tallinna Kutsekõrgkool. Seejuures ei esine kutsehariduse arengukavas ka mõistet “rakenduskõrgkool”, ehkki haridusstrateegias soovitakse kasutada just seda sõna ning haridusminister on oma viimastes esinemistes järjekindlalt rääkinud kaheharulisest kõrgharidusest, millest üks on rakenduskõrgharidus.
Et kõrghariduse ja kutsehariduse arengukavade praegustest tekstidest võib jääda mulje, et rakenduskõrgharidus jääbki nii ülikooli tüüpi kõrgharidusest kui ka kutseharidusest eraldi ning et nende arengukavadega soovitakse põlistada kolmeharulist kõrghariduse süsteemi, mis koosneb ülikooliharidusest, kutsekõrgharidusest ja rakenduskõrgharidusest, siis arutati nõupidamisel ka tekstiparandusi kutse- ja kõrghariduse arengukavade omavahel ja haridusstrateegiaga kooskõlla viimiseks.
Kuna arengukavad suunatakse lähiajal ministeeriumidesse ja teistesse asutustesse kooskõlastamiseks, peeti loomulikuks, et need saadetakse ka Haridusfoorumi toimkonnale paranduste ja täienduste tegemiseks. Rõhutati, et nendes dokumentides peaks olema selgelt välja toodud, et rakenduskõrgkooli staatust taotlevad õppeasutused peavad praegustelt diplomiõppe, kutsekõrghariduse vms õppekavadelt minema tulevikus üle (kutse)bakalaureuse- ja (kutse)magistriõppe kavadele, et tekiks kaheharuline kõrghariduse süsteem, nagu on fikseeritud “Eesti haridusstrateegias”. Märgiti, et sõna “kutsekõrgharidus” asendamine ametlikes dokumentides “rakenduskõrgharidusega” saab toimuda ainult pärast vastavat asendust “Eesti haridusstrateegia” tekstis.
Arvati, et mainitud lahkuminekud arenduskavade ja “Eesti haridusstrateegia” tekstides pole ilmselt tahtlikud, vaid tulenevad pigem kiirustamisest ja sellest, et haridusministeeriumis on kutse- ja kõrgharidusel eraldi osakonnad. Mõlemale on “oma vanad koolid” südamelähedasemad kui “uued ja võõrad” rakenduskõrgkoolid.
Leiti, et HF toimkond peab juhtima jätkuvalt haridusministeeriumi ja kõigi huvigruppide tähelepanu vajadusele viia haridusalased arengukavad kooskõlla nii “Eesti haridusstrateegiaga” kui ka omavahel. Kooskõlastamise lihtsustamiseks on vaja anda “Eesti haridusstrateegiale” võimalikult kiiresti ametlik staatus.
Koosolijad tegid HF toimkonna juhatusele ettepaneku selgitada välja, kui kaugele on “Eesti haridusstrateegia” oma kooskõlastamisringil jõudnud. Leiti, et HF toimkonna “valverühm” peab edaspidigi jälgima eri liiki arengukavade kokkusobivust “Eesti haridusstrateegias“ kirja pandud põhimõtetega.

---

Inimressursi arengu konverents

OLAV KRUUS, HM-i pressinõunik

19. ja 20. märtsil toimus hotelli Olümpia konverentsikeskuses rahvusvaheline konverents “Majanduse ja sotsiaalse arengu tasakaal – innovatsioon inimressursi arendamisel ja kutsehariduses”.
Konverentsi korraldamise eesmärk oli teavitada Eesti avalikkust inimkapitali ja tööjõu koolituse seisust, probleemidest ja nende lahendustest ning arutleda arengustrateegiate üle.
Konverentsi avas peaminister Mart Laar. Sõnavõttudega esinesid Euroopa Komisjoni tööhõive ja sotsiaalala volinik Anna Diamantopoulou, haridusminister Tõnis Lukas, majandusminister Mihkel Pärnoja, sotsiaalminister Eiki Nestor. Osalesid spetsialistid haridus-, sotsiaal- ja majandusministeeriumist, samuti poliitikud. Oma kogemusi jagasid eksperdid Euroopa Liidu maadest, kus investeeringud haridusse on juba toonud kaasa reaalse majandustõusu.
Esimesel päeval vahendasid kogemusi eksperdid Iirimaalt. Päeva kulminatsiooniks kujunes dokumendi “Tööhõive ühishinnang Eestis” (Joint Assessment of Employment Priorities in Estonia) allakirjutamine Anna Diamantopoulou ja EV sotsiaalministri Eiki Nestori poolt.
Teine päev keskendus uudsete suundade tutvustamisele kutsehariduse ja inimressursi arendamisel ning viimastele arengutele rahvusvahelisel tasandil. Uuendusi kutsehariduses tutvustas C. D. Fogarty Iirimaa Riilikust Sertifitseerimiskeskusest. Euroopa Liidu kogemustest ning arengusuundadest elukestva õppimise juurutamisel rääkis Stavros Satavrou, CEDEFOP’i (EL Kutsehariduse Arendamise Keskus) asepresident.
Konverentsi korraldasid sihtasutus Eesti Kutsehariduse Reform ja EV Haridusministeerium.

---

Haridusministeeriumis

– 5.–13. märtsini külastas vastavalt Eesti–Belgia noorsooalasele koostöölepingule Eestit Flaami noorsootöötajate 4-liikmeline delegatsioon. Kohtuti HM-i asekantsleri ja noorsoo osakonna esindajatega, külastati Eesti Noorsootöö Keskust, Lasnamäe Avatud Noortekeskust. Paides kohtuti Kesk-Eesti Noorte Keskuse töötajatega. Tihe programm oli külalistel Tartus. Belgia kolleegid esitasid oma tähelepanekuid noorsootöö kohta Eestis:
    – noorsootöös o– vaja poliitilisi otsuseid;
    – finantseerimine on projektipõhine, mis ei taga stabiilsust – projekte kasutatakse millegi uue ellukutsumiseks või prioriteetide nimetamiseks;
    – noorsootöö on liialt kriminaalpreventiivne; noorsootöö tulemusi ei saa mõõta arvudes, selle efektiivsust ei näita noorte õiguserikkujate arvu vähenemine;
    – kõikidel noorsootöö tasanditel on põhiprobleem alati raha; noorsootöötajad peaksid olema loomingulisemad ning kaasama vabatahtlikke;
    – koostöö eri valdkondade institutsioonide vahel on väga hea;
    – väga hea on avatud noortekeskuste idee, need peaksid järgima Lasnamäe Avatud Noortekeskuse põhimõtet ja olema eelkõige noorsootööasutus, mitte muutuma kriminaalpreventiivseks keskuseks või sotsiaalhoolekande asutuseks.
– 12. märtsil kirjutasid haridusminister Tõnis Lukas ja põllumajandusminister Ivari Padar alla haridus- ja põllumajandusministeeriumi koostööprotokollile aastateks 2001–2004. Koostööprotokoll käsitleb peamiselt õppetööd maamajanduse kallakuga kutsekoolides.
– 13. märtsil avas haridusminister tudengitele praktika ja tööpakkumisi tutvustava infomessi “Võti tulevikku 2001”. Messil osales Hm-i kutsehariduse osakond koos infosüsteemiga “Rajaleidja”.
– Valitsuskabineti nõupidamisel tutvustas minister kõrghariduse uuenduste paketti, mis sai põhimõttelise heakskiidu.
– Hinnati riikliku integratsiooniprogrammi raames korraldatud projektikonkursile “Tööjõulähetus” saabunud töid. 20 projektist 11 käsitlesid õpetajate vahetust. Õpetajate vahetusprogramme kavandati enamasti keelelaagrina. Õppetegevuses osalemise, tööülesannete täitmise asemel domineerisid tutvumised ja ekskursioonid.
– 13.–15. märtsini toimus Elvas rahvusvaheline seminar “Maamajanduslike erialade õppekavade arendus” Osalesid Eesti, Leedu, Läti ja Soome esindajad.
– 14. märtsil avas haridusminister kõnega Euroopa keeleaasta, emakeelepäeva ning Kristjan Jaak Petersoni 200. sünniaastapäeva puhul toimunud konverentsi “Eesti keel Euroopas” kolmanda päeva Rahvusraamatukogu konverentsisaalis.
– Riigikogu võttis vastu teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse.
– 15. märtsil kohtus haridusminister Soome Vabariigi suursaadiku Pekka Oinoneniga, et arutada soome keele õpetamist ülikoolides ning anda edasi haridusministeeriumi tänu hea koostöö eest.
– Ministeeriumi külastas Soome Haridusministeeriumi finants- ja planeerimisala ametnike delegatsioon.
– 19. märtsil tuli esimest korda kokku Bologna deklaratsiooni rakendamiseks moodustatud töörühm, mida juhib Tõnis Lukas. Töörühm peab esitama 1. maiks ettepanekud järgmistes küsimustes: 1) õppeastmete eesmärgid, mahud ning kvalifikatsioonide nimetused; 2) ülikooli tüüpi ja mitteülikooli tüüpi õpingute koostoime; 3) töökogemuse ja varasemate õpingute tunnustamine kõrghariduse omandamisel; 4) Diploma Supplement’i rakendamine; 5) muud töörühma poolt Bologna deklaratsiooni rakendamisel oluliseks peetavate probleemide võimalikud lahendused.
– 19.–21. märtsini toimus HM-i, MTÜ Osavõtt, ühenduse Euroopa Noored Eesti büroo ja Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu ühisettevõttena gümnaasiumiõpilaste seminar-nõupidamine “Euroopa Liit ja noored”.
– 20. märtsil oli hotelli Viru konverentsisaalis projekti “Abi sotsiaaltöö organiseerimisel ja algatamisel Pelguranna Gümnaasiumis” lõppkonverents, kus jagati projekti käigus omandatud kogemusi teistele piirkonna koolidele ja ametivõimudele.
– 21. märtsil toimus laagrijuhtide nõukoja nõupidamine, kus kohtuti Riigikogu liikme ja Hasartmängumaksu Nõukogu esimehe Mart Siimanniga. Tutvuti koondprojektiga “Noorte tervistav puhkus” ning kuulati selgitusi hasartmängumaksu seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta.
– 21. ja 22. märtsil toimus Euroopa Komisjoni ametnike visiit Eestisse Phare 2001. aasta rahvusliku programmi koostamiseks. Arutati inimressursi arengut, informaatika õpetamist, veterinaariaalase hariduse kaasajastamist ja kogu haridussüsteemi arengut toetavaid projekte. HM-i esindasid M. Lepajõe, M. Kask, R. Vaikmäe, K. Sõmer. Osalesid SA Eesti Kutsehariduse Reform direktor L. Orro ja EPÜ-st A. Kolk. Arutelude käigus peaks selguma, millised taotlused mahuvad 2001. aasta programmi ja milliseid saab rahastada 2002. aastal.
– 21.–24. märtsini on Tõnis Lukas visiidil Iirimaal. Käsitletakse Euroopa struktuurfondide võimalusi riigi ja hariduse edendamisel ning koostööd tööjõu koolitamisel.

---

Kuidas jääda iseendaks?

19. märtsil kogunes OSCE algatusel arutlusringi “Kuidas saada ja jääda iseendaks Eesti paljurahvuselises koolis?” poolsada rahvusvähemuste ühenduste esindajat. Juuresoleval fotol on kaheksa rahvusvähemuste pühapäevakoolide esindajat. Pühapäevakoolide probleemid kujunesidki konverentsi peateemaks.
Pühapäevakool on tänases Eestis kõige sobivam vorm rahvusvähemuste lastele emakeelse hariduse pakkumiseks. Paraku pole see liikumine õiget hoogu sisse saanud. Ametlikult on registreeritud vaid üksainus pühapäevakool, ehkki vahelduva eduga tegutseb neid 50 ringis. Puudust tuntakse rahast ja veel rohkem aktiivsetest eestvedajatest. Näiteks kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse projektikonkurssidel, kust oleks võimalik oma tegevusele toetust saada, on tavaliselt osalenud vaid üksikud pühapäevakoolid.

RAIVO JUURAK

---

Arvamus

Kas Eesti Mereakadeemia tunneb huvi legendaarse Lennuki vastu?

Eesti Mereakadeemia rektor Jüri Lember:

“Akadeemial seisab praegu sadamas viis jahti, neist Vesta ja Tormilind on avamerejahid ning igal aastal osaleme avamere purjeregattidel. Sügisel kavatseme Tormilinnu regatile kaasata Läänemere-äärsete mereakadeemiate kadette. Lennuki kapten Mart Saarso on väitnud, et näeks meelsasti alust edaspidigi meremehi teenimas. Lennuk kuluks Mereakadeemia kadettidele ära ja oleks meie jahtklubi uhkuseks. Kadetid võiksid sellel kasvõi tallinlastele ja linna külalistele lõbusõite korraldada. Kardan ainult, et riigil pole selleks kahte-kolme miljonit kusagilt võtta. Eks tuleb meil endal mingi äriplaan koostada. Mõte juba liigub, ei tahaks heast võimalusest loobuda.
Meie kadetid olid aktiivsed juba Lennuki vastuvõtul Pirital. Paar päeva harjutasime, kuidas platsil tegutseda – 27 meie kadetti pidas pidulikul vastuvõtutseremoonial korda. Ehkki raadiouudistest kuulsin, et tegu olnud Sisekaitseakadeemia meestega. Lisaks korrapidajatele nägin laupäeva öösel Pirital palju teisigi meie kadette. Mul endal õnnestus Kalevi jahtklubi kommodoori Aare Kööpi õnnitleda ja talle Mereakadeemia meene üle anda.”

---

Kirjakast

Järvelille mannetu eneseõigustus
Olles lugenud nii Raudna Põhikooli õpetaja Imbi-Sirje Tormi kirja kui riigikogulase Rein Järvelille solvunud vastust sellele, jäi mulje, et õpetajale omistatud “kurtus” kehtib pigem siiski just riigikogulase kohta. Poliitikute paksunahalisuse ja kriitika tuima tõrjumise pärast “viskas üle” isegi eksriigikogulasel Jaanus Betlemil, kes nüüd leiab, et poripildumise objektiks saadakse “esmajoones oma lollusest ja küündimatusest, mitte rahva pahatahtlikkusest” (ÕpL, 16.03.). Nii kipub olema.
Järvelill kordas suuresti üle neidsamu kohtumisel väljendatud mõtteid, mis sisaldusid õpetaja Tormi kirjas, kinnitades seega tema väidete õigsust. Tunnistades ühtlasi, et “olukord on raske ja siin aitab ainult Eesti majanduse edenemine”, asetas Järvelill nii enda kui teised riigikogulased kõrvaltvaataja rolli. Midagi poleks nagu vaja muuta. Just siinkohal ilmnebki “poripildumise” veenev põhjus, tuim mõistmatu asjassesuhtumine, ükskõikne hoolimatus tänase päeva valuprobleemide suhtes ehk n-ö isevooluliste lahenduste ootamine. Tekib küsimus, millal ja millise imeväe toimel need lahendused võiksid saabuda, kas ehk “havi käsul”?

VLADIMIR KOSLOV,
TTÜ emeriitprofessor

Eesti keele ja kirjanduse õpetamisel olgu latt kõrgel
Hariduskorraldust on viimastel aastakümnetel pidevalt reformitud. Kas muudatustest midagi kasu on, see reformijaid tavaliselt ei huvita.
Eesti keelel on keskne koht kogu meie õppesüsteemis. Rääkimata sellest, et see on keel, mida kusagil mujal maailmas sellisel kujul ei õpetata. Nüüd on jõutud tõdemuseni, et kirjandina ei ole riigieksamit enam vaja. Kas jääbki enam midagi, mille järgi värskelt keskhariduse omandanud noorte kirjalikku väljendusoskust hinnata? Kindlasti on palju neid, kes tahaksid kirjandit ka edaspidi.
Lisaks väljendusoskuse kujundamisele on emakeeleõpetusel hindamatu osa võõrkeelte omandamisel. Inglise keele lauseehituse põhimõtete selgitamisel ei saa üle ega ümber sellest, mis peaks 12 õppeaasta jooksul eesti keeles selgeks saanud olema. Kuidas õpetada ingliskeelse lause moodustamist, kui noored ei tea, mis on alus? Kui ei teata midagi alusest, pole lootagi, et tuntakse lause kõrvalliikmeid. 12 aastaga ei omandata eesti keele grammatikat, kuid inglise keele algtase tahetakse mõnekümne tunniga selgeks saada.
Tekib küsimus, kas emakeele õpetamisel on nõudmiste latt liiga madalale lastud või püütakse äkki teadmisi jagada kapaga – lõpptulemuseks pealiskaudsus, mida näeme igapäevaelus pea igal pool. Oma osa on ka koolivälisel eeskujul. Alles see oli, kui pealinna linnapea reklaamis oma väikest lugemust, ning juba ei oska mitmed noored nimetada ühtki raamatut, mida nad viimase aasta jooksul lugenud on. Kui kirjandust hakatakse koolis alahindama, ei tasu imestada, et kasvab noorte arv, kes peale “Delfis” avaldatud soperdiste muud ei loegi. Raha, ja väga palju raha, on võimalik teenida ka ilukirjandust lugemata.
Eesti keele ja kirjanduse õpetamisel on noorte edasise elukäigu ja maailmavaate kujundamisel ülisuur osatähtsus. Kahjuks kiputakse seda alahindama ühiskonnas, kus jutud rahast ja selle teenimisest on saanud peamiseks. Kas äkki ei jõua kätte aeg, mil see meile kõigile väga kurvalt kätte maksab?

RAIVO KAIK

Te eksite, õpetaja-praktikant
Märtsi algul väitis ühe eesti gümnaasiumi õpetaja-praktikant (nii seisis subtiitrites) ühe eesti telekanali vahendusel, et tema tundides võivad õpilased istuda, mütsid peas, teda see ei häirivat. Hüüatasin endamisi nagu vabariigi president aastapäevaaktusel – tule taevas appi! Aga mis siin ikka imestada – oleme ju korduvalt TV vahendusel näinud, kuidas õpilased istuvad arvutiklassides mütsidega (kord isegi ühe auväärse gümnaasiumi direktori juuresolekul). Pean tunnistama, et minu silmis pole sel kõrge renomeega direktoril pärast seda mingit väärtust...
Milles on põhjus? Olen hakanud oma kooli uute õpilaste käest küsima, miks majja (ka koolimajja) sisenemisel inimesed võtavad mütsi peast või miks tõusevad õpilased püsti õpetaja sisenemisel klassi? Isegi gümnaasiumi lõpetajad ei tea, et nii austatakse maja ja inimesi, kelle juurde tullakse, või lihtsalt tervitatakse õpetajat. Kui põhjus teada saadud, muutuvad need kombed enesest mõistetavaks.
Et õpetajate ettevalmistuses on nii lihtsad asjad tähelepanuta jäänud, oleme jõudnud koolis absurdsesse olukorda.
Sõitsin nädalapäevad tagasi Tartust Helmesse. Reedesel päeval on bussid rahvast täis (valdavalt 16–20-aastasi noori). Elvas tuli bussi noor ema kahe lapsega. Üks oli pisut üle aasta (juba seisis) ja teine umbes kolmeaastane. Mitte ükski noortest ei tõusnud püsti ega pakkunud neile istet. Mina, kuuekümnele lähenev õpetaja seda loomulikult tegin. Jäin seisma, ehkki nägin noorte hulgas Tõrvas tuntud inimeste lapsi, kes võib-olla isegi mind tundsid. Pikasillal tuli bussi 80-le lähenev kepi najal seisev mutike. NB! Ka tema jäi seisma.
Õpetaja-praktikant, te eksite sügavalt, sest just teie “metoodika” aitab koolis kujundada hingelt jõhkardeid.

PEEP LEPPIK

Kes kelle jaoks ikkagi on?
Kirjutama ajendas mõne õpetaja ja lektori püsiv rahulolematus oma õpilaste või kuulajaskonnaga, keda pahatihti süüdistatakse rumaluses ja küündimatuses õppejuttu või loengut mõista. See võib isegi tõele vastata, kuid ütleb mõndagi ka nuriseja enda kohta. Kelle võimuses on siis midagi muuta, et kontaktist auditooriumi ja esineja vahel tulu tõuseks? Kas rumal võib saada üleöö targaks, et taibata iga õpetlase mis tahes mõttekäiku?
Õpetaja (mõtleme selle all ka kõrgkooli õppejõude jt lektoreid, kes inimesi koolitavad) peab endale selgelt aru andma, millisele professionaalsuse tasandile ta ise on jõudnud. On palju erudeeritud inimesi, kes avalikkuse ees esinemise kunsti ei valda.
Mõned elust võetud näited, kus lektor ei arvestanud oma auditooriumiga.
– Kui mõni riigiametnik loodab rahulolematuid õpetajaid, kes seekord on kuulaja rollis, vaigistada rohke võõrsõnakasutusega, annab ta sellega justkui märku, kui arukas on tema ja kui ebapädevad on õpetajad, tekitades nii kuulajaskonnas veel suuremat protestimeelt, kuigi eesmärk on vastupidine.
– On igati tervitatav, et kooliinimeste täienduskoolituses on lektoritena hakatud rakendama kogemustega õpetajaid-praktikuid. Tavaliselt on õpetajatest lektorid kohusetundlikud ja püüdlikud ning ega neile teema valdamises või esinemisoskuses etteheiteid olegi. Piinlik olukord tekib aga siis, kui neil juba poole loengu peal kõik oluline öeldud saab ja edasi algab üks lõputu heietamine, et loenguks ettenähtud aega kuidagi täita. Et kuus tundi sisutihedat loengut pidada, eeldab võib-olla kuus kuud ette valmistada ja võimalikuks aja ülejäägiks varuda rohkesti huvitavaid näiteid elust enesest.
– Lektori suutmatus teha keeruline lihtsaks või abstraktne konkreetseks. Kuiv ja igav teadur, mitte rahvavalgustaja.
– Ei saa aktsepteerida õpetajakoolitajat, kes väidab, et iga õpilase võib “viiele” õpetada. Väide on niisama absurdne, kui et igast inimesest võib vormida maailmarekordiomaniku. Ilmselt oli lektoriks ignorant, kes pole kursis pedagoogikateaduse seniste tõdede ega praktilise koolieluga või kes alahindas oma kuulajaid, keda arvas lollitada võivat.
Vahendid, mis lektorile edu tagavad, võivad olla üsna erinevad, sõltudes inimese isikupärast. Mõne õpetaja trumbiks on ainult isiksuse võlu ja sarm. Teine edukas köidab kõiki õpetuse atraktiivsusega, kolmas teeb panuse näitlemiselementidele ja kehakeelele, neljas suudab õppureid maksimaalselt motiveerida ja neid pingutama panna, viies üllatab millegi erakordsega, kuues oskab kõike seletada õpperuumis leiduva või aknast paistva abil jne. Tuleb vaid oma trumpidest teadlik olla, tugevaimad kaardid välja käia ja nõrku külgi varjata. Kokkuvõttes teeb see reaõpetajast meistri, kes hoolib oma õpilastest.
Nagu on teenindaja kliendi jaoks, nii on ka õpetaja õpilaste jaoks. Ja kui kliendil on alati õigus, siis ka... jne. Taiplikule lugejale peaks loo mõte selge olema.

Toom Õunapuu

---

Karikatuur

 

---

Mõte

“Pärast mitmekuist segadust oli ministri nõunik sunnitud raporteerima, et võlg on siiski võõra oma ja laenu tulude hulka arvata pole õige. Puudustkannatavatele üliõpilastele lubati toetust edasi maksta. Ministeeriumi tegevus meenutab Armeenia komsomoli – ise püstitame takistused, ise need ka kangelaslikult ületame.”

Andrus Ansip
(“Nagu Armeenia komsomol”, PM, 20.03.)

---

Kust tulevad eetilised tõekspidamised?

MAIE TUULIK, pedagoogikadoktor

Sündides pole inimesel mingit vaimset maailma, see tekib elu jooksul. Missuguseks kujuneb kasvava inimese kõlblus, sõltub paljuski kasvatusest ja õpetusest. Terje Lepa foto

Aleksander Solzenitsõni arvates peaks südametunnistus, inimese kõlblus, olema mõõduks kõigis olukordades, sest seadused, mis üritavad piiritleda tuhandepalgelist ja lõputult muutuvat-voolavat elu, on paratamatult “auklikud”.
“Meie olemise ja mitteolemise võti peitub igas üksikus inimsüdames, selles, kas ta reaalselt eelistab teha head või kurja. Tänagi on see võti kõige kindlam. Suuri lubadusi andnud sotsiaalsed teooriad on läinud pankrotti ja viinud meid ummikusse,” võime lugeda Aleksander Solzenitsõni kõnest Nobeli preemia kättesaamisel.
Läbi aegade on alati olnud inimesi, kellel pole südametunnistust. Fjodor Dostojevski imestas omal ajal sunnitööliste hulgas viibides, et kõigi nende aastate jooksul ei näinud ta mingit märki nende inimeste kahetsusest, mingit rusutud järelemõtlemist oma kuritegude üle. Veelgi enam – enamik neist pidas end oma südames täiesti õigeks. Kuidas on võimalik säärane elajalik tundetuimus, küsib ta oma raamatus ”Märkmed surnud majast”.
Südametunnistuse, kõlbluse puudumine on vaimne väärareng.
Õpetamine ja harjutamine
Kust tulevad eetilised tõekspidamised, kuidas kujuneb südametunnistus? Antiigist alates on rõhutatud, et eetilised tõekspidamised kujunevad õpetamise ja harjutamise kaudu. Aristoteleselt pärineb õpetus inimeses kätkevate võimaluste – kõlbelise eneseteostuse – elluäratamisest harjutamise teel.
Inimese loomuse alged on sedavõrd vastuolulised, et iseloom, see inimese saatuse kujundaja, kujuneb iga tegemise ja tegemata jätmisega. Inimesed muutuvad õiglaseks, tegutsedes õiglaselt, vapraks, tegutsedes vapralt, ühesõnaga – inimese teod vormivad tema iseloomu. Parim tee kõrge kõlbluse saavutamiseks on seega eetiliselt elamine ja tegutsemine.
Kuid lisaks sellele vajab inimene ka õpetust, et eetiliste küsimuste vastuoludes mitte ära eksida. Õpetussõnad M. Gandhilt on järgmised: “Nii nagu teaduslikule eksperimendile peab eelnema vastav teaduslik instrueerimine, nii on vaja eelnevalt ranget enesedistsipliini selleks, et inimene suudaks vaimseid katseid vaimsel alal läbi teha. Me kuuleme tänapäeval kõiki südametunnistuse häälega kiitlemas, ilma et nad oleksid mingit enesekasvatust läbi teinud.” Seega vajame lisaks harjutamisele ka arutelusid ja õpetust.
Telos
Aristotelese eetikakeskne mõte on see, et inimesel on oma olemuslik loomus ja ta eksistentsil on olemuslik eesmärk või mõte (telos) ning eetika kui teaduse ülesanne on seda õpetada – aidata inimest, et bioloogilisest inimesest sünniks vaimne.
Kui teostub inimese telos, siis kooruks nagu tõugust liblikas. Ainult et liblikaks sündimine on loodusseadustega igale tõugule garanteeritud, inimeseks saamine aga mitte. L. Kohlberg, tuntud moraaliuurija, on lapse moraalsest arengust rääkides kasutanud trepi kujundit: aste-astmelt tuleb ülespoole ronida, iseenesest ei teki midagi. Kasvatamata ja õpetamata inimene, kelle kõlblus on jäänud välja arendamata, jääb elu lõpuni kõige madalamale trepiastmele.
Kasvatus
Nagu on olemas matemaatilised ja loogilised tõed, nii on olemas ka moraalsed tõed ja väärtused, õpetab eetika. 20x40 oskab öelda see, keda on õpetatud arvutama. Eetika peaks õpetama, mis on kõlbeliselt hea, nii nagu geomeetria õpetab, mis on geomeetriliselt tõsi.
Antiigist pärit arusaama järgi on inimene kahepaikne olevus. Oma bioloogilise (füüsilise) loomuse poolest kuulub ta looduslikku ahelasse. Ent inimesel on ka teine, kõrgem loomus – tema inimlikkus, humanism, kõlblus, südametunnistus – nimetame seda poolt kuidas tahes. Õigem on öelda, et oma kõlbluse, inimlikkuse peab igaüks ise oma elu jooksul üles ehitama. Uku Masing rõhutas ikka, et sündides pole inimesel mingit vaimset maailma, see peab elu jooksul tekkima.
Inimese kõlblusega tegeles Antiik-Kreekas paideia – kasvatus. Paideia ei taotlenud ametioskusi ega praktilisi eesmärke, eesmärgiks oli inimese enda “kvaliteet“ tema hinge (elu) täiuslikkus. Artes humanae e artes liberales oli selgelt midagi muud kui artes serviles (ametioskused). Paideia – kasvatuse – siht oli inimeses endas, tema personaalsuse, vaimse ja eetilise poole väljaarendamises. Platoni ütluse järgi on paideia hinge määratlemine jumalikule suunale. Eetiline, ideaalne, inimlik vastandub väärtusterminina barbaarsusele, loomalikkusele. Inimesel on vabadus valida inimlikkuse (kõlbelisuse, humaansuse) ja ebainimlikkuse vahel. Valida saab aga ainult see, kes tunneb alternatiive. Eetika ehk õpetus moraalist peakski andma inimestele teadmisi valikuvõimaluste kohta.
Vooruseõpetus
Antiikajal hinnati nelja kardinaalvoorust, tänapäevases kõnepruugis inimlikku põhiväärtust. Kui paljud meist neist kuulnud on? Kui paljud on nende vooruste järgi kasvatada ja kasvada püüdnud? Vaatleme neid veidi lähemalt.
Mõõdukus. See tähendab naudingutes piiri pidamist. Mõõdukus nõuab pingutamist ja tööd ning himudele vastuhakkamist. “Kõik meelelisus on üks, ehkki ta esineb paljudel viisidel; üks on ka karskus. On ükspuha, kas meelelisus väljendub söömises, joomises või magamises – kõik need on üks ja seesama himu ja piisab näha inimest tegelemas ühega neist, et teada, kui suur meeliskleja ta on. Õpetlaste puhul väljendub meelasus intellektuaalses loiduses. Mõõdutu inimene on reeglina laiskleja, ahju ääres istuja ja päevavalgel pikutaja, kes armastab puhata, ilma et ta oleks end väsitanud. Kes tahab vältida ebakarskust, see tehku tõsiselt tööd, olgu selleks kasvõi talli puhastamine. Raske on võitu saada oma loomusest, aga ometi tuleb temast võitu saada,” kirjutab Thoreau.
Meelekindlus, mehisus tähendab kahte liiki julgust: seda, mis astub vastu ohtudele, ning seda, mis jääb kindlaks kannatustes. Meelekindluseta ei saa praktiseerida ühtegi teist voorust. “Kõlbeline puhtus, ausus ja halastus, mis hädaohu ees taanduvad, on vaid tingimisi karskus, ausus ja halastus. Pilatus oli armuline niikaua, kuni see ei muutunud talle riskantseks,” arvab C. Lewis.
Mõistlikkus, arukus tähendab oma tegevuse ja selle tagajärgede läbikaalumist. Arukus koos meelekindluse ja mõõdukusega on inimese headuse, tema kvaliteedi näitaja. Sellele teadmisele jõuti juba rohkem kui kaks ja pool tuhat aastat tagasi. “Tõelised hüved on need, mida annab mõistus, kindlad ja igavesed, mis ei saa lõppeda, isegi mitte kahaneda või väheneda. Need on meie osad, mitte meie omandid,” kirjutab Seneca.
Õiglus on vana nimetus kõige kohta, mida nimetatakse “ausaks mänguks”. See sisaldab andmise ja võtmise suhteid, tõearmastust, sõnapidamist jms. On suur vahe, kas me sooritame üksiku õiglase teo või oleme õiglased inimesed. Ka halb tennisemängija võib vahel teha hea löögi. Hea mängija all mõistame inimest, kelle silmad, lihased ja närvid on nii treenitud, et nende peale võib alati loota. Need omadused paistavad silma ka siis, kui ta parajasti ei mängi, nagu matemaatiku mõtteviis avaldub ka siis, kui ta parajasti ei arvuta. Alati õiglaselt toimiva inimese loomus omandab lõpuks kõrgema kvaliteedi.
Kas ei pea me neid voorusi (väärtusi) eetikakursuses õpetama, et inimese loomust muuta, tema kvaliteeti parandada?
Õppekava
Inimeseõpetuse kohustuslikud kursused meie õppekavas – tervisekasvatus, psühholoogia ja perekonnaõpetus – ei näita inimpõlvede otsinguid ja tunnetusteed. See tähendab, et ilma filosoofia, eetika või teoloogiata puudub inimeseõpetuse tsüklis kultuurilis-filosoofiline tagapõhi, mis annaks õpilastele laiema koordinaatteljestiku iseenda ja oma tegemiste mõistmiseks.
Kooliõpetus peaks suunama lapse kogu arengut. Kõlbeline areng vajab samamoodi suunamist nagu intellektuaalne või füüsiline. Kui lapsesse ei sisendata aukartust, austust, tänulikkust ja sõnakuulmist, siis on kohal nende vastandid – küünilisus, jõhkrus, enesekesksus –, mis välistavad kasvatusliku mõjutamise ülepea.
Soomes näiteks on usuõpetus koolihariduse lahutamatu osa mitte ainult teadmiste ja nn puhta informatsiooni edastajana, vaid väärtuskasvatuse kindla alustalana. Meie saaksime toetuda omaenda pedagoogikapärandile. Aga kui paljud meist tunnevad ja kasutavad täna Peeter Põllu kasvatusõpetust? Kui paljud on endale teadvustanud, et kasvatuse siht ei ole paljuteadja ja elus toimetulev, vaid kõlbeline inimene?
Kasvatuse eesmärk peaks olema, et inimlikud põhiväärtused – ausus, sõnapidamine, heatahtlikkus, meelekindlus, armastus – kaduma ei läheks. Miks me siis tegeleme nii vähe eetiliste tõekspidamiste teadliku kujundamisega?

---

Eetikaid on erinevaid

ANZORI BARKALAJA

Inimesi ja kultuure on mitmeid. Et hea ja kuri on alati hinnangulised mõisted, ei saa neid eetilisuse üle otsustamisel kasutada. Rääkida võime eelkõige tegudest, kuna nende iseloom näitab ära tegija olemuse kõigist tema õigustavatest sõnadest hoolimata.
Pakun definitsiooni: kuritegu on igasugune tegu (ka tegematajätmine), mis on suunatud kellegi teise vaba tahte vastu. Sellest tulenevalt pole olemas heategusid, mis on suunatud kasvõi üheainsa inimese tahte vastu – see on põrgutee sillutamine parimate kavatsustega. Kuritegude alla ei kuulu teod, mis on suunatud vabatahtlikult iseenda vastu. Seega on ainuke viis maailma parandada – suurendamata kuritegude määra – parandada vabatahtlikult iseennast.
Maailma kuritegelikku loomust tuleb mõista, kuid mitte sellega leppida. Me kõik sooritame rohkemal või vähemal määral kuritegusid – eesmärk on kuritegude arvul mitte kasvada lasta, seda vähendada.
Ei saa ennast petta mööndusega “kui ma ei saa teha head kogu universumile, piirdun ma väiksema osaga sellest, näiteks teen head grupile, kes jagab minu usutunnistust või maailmavaadet”. Näiteks negentroopiat saab suurendada küll väiksemas ruumiosas, aga see toimub alati entroopia suurenemise hinnaga ümbritsevas ruumis. Sama on kuritegude määraga. Sellise mõttekäigu lõksu on langenud ja langevad edaspidigi igasugused etnotsentristid, rassistid, monopolistid, misjonärid, kommunistid, ainujumala kummardajad jne jne.
Oma kuritegelikku loomust mõistev inimene ei saa iga heateona klassifitseerunud teo üle kaagutada nagu munaga maha saanud kana. Paraku inimesed seda teevad. Järgmine samm on juba jesuiitlik “eesmärk pühitseb abinõu”. Hea ja ainuõige eesmärgi nimel saab ahistada juba natuke suuremat hulka olendeid, järgmise sammuna veel natuke suuremat hulka...
Minus tekitab alati kõhedust mõne inimese või grupeeringu ablas valmisolek pakkuda ainuõigeid vastuseid küsimustele, millele iga teadvust kandev olend peab ise lahenduse leidma. See, et valmisvastused eksistentsiaalsetele probleemidele on olemuslikult n-ö lambist võetud hinnangud, ei näi neid “morjendavat”. Siin on tegemist usu kui nähtuse varjupoole, pimedale usule toetuva veendumusega. See pimedus toidab hoiakulist sektantlust, mis omakorda annab toitu eelnimetatud lõppematule jadale -ismidele, -istidele jms. Eesti keeles on väljend “pimedusega löödud”. Inimesed ei taha näha ega kuulda asju, mis rikuvad nende õndsat meelerahu ja enda eksimatusetundest toidetud naudingut.
Väidetakse, et religioossel eetikal on ainsana šansse inimkond ummikust välja aidata. Religioosse eetika nimetuse monopolile pretendeerib luterlik eetika. Küsimus: kas Jeesus ei kadunud oma hauast selle tõttu, et ta keha kulus üliintensiivsest hõõrdumisest olematuks, kui ta iga kord, mil tema sõnumit kurjasti tarvitati, sargas külge keeras? Mitte jumalat ei tule karta, vaid inimeste sõgedust.

Lühendatult ÕpL-i listist.

---

Kutseharidust ei maksa alahinnata

ÜLO TIKK

Rapla maavanem Kalle Talviste (pildil vasakul) taunis Kesk-Eesti kutsehariduse arengu nõupidamisel kutsenõustamissüsteemi sundlikvideerimist. Sama mõtet jagasid ka haridusminister Tõnis Lukas ja Riigikogu liige Andres Taimla, kelle arvates tekib lähitulevikus gümnaasiumide ja kutsekoolide vahel karm konkurents põhikooli lõpetanute kooli meelitamiseks. ANDRUS EESMAA foto (“Järva Teataja”)

Kesk-Eesti nelja maakonna – Viljandi-, Paide-, Rapla- ja Jõgevamaa – kümnes kutsekoolis õpib ametit 4200 õpilast. Riik kulutab tänavu nende koolitamiseks 66 miljonit krooni. Haridusministeerium peab elujõuliseks vähemalt 500 õpilasega kutsekooli, sest ametikoolegi rahastatakse õpilaskoha maksumuse järgi.
Kõnealuses piirkonnas on vaid kaks õpilaste arvult ennast ära majandavat kooli – Viljandi Ühendatud Kutsekeskkool 700 ja Paide Kutsekeskkool 850 õpilasega. Lähitulevikus võidakse mõned koolid liita, sest koolitusturul on konkurents õpilaste vähenemise tõttu muutunud karmimaks.
Ehkki piirkonnas on kutseharidusvõrk hästi välja arenenud, koolid pikaajaliste traditsioonidega ja mainekad, on ühiskonnas levinud arvamus, et kutsehariduse tase on madal. Lapsevanemad ning õpilased eelistavad ametikoolidele gümnaasiume.
Kutsehariduse isoleeritus
Kesk-Eesti maavanemad leiavad üsna üksmeelselt, et kutsekoolid on seni üldsuse silmis olnud tõrjutu seisuses. Rapla maavanema Kalle Talviste arvates on kutsekoolid jäänud regioonides üksi ja omaette: “Kohalik omavalitsus ei tea tavaliselt ametikoolidest suurt midagi ega tunne huvi koolis antava hariduse kvaliteedi vastu. Kasu on vaid nii palju, et kool pakub vallarahvale töökohti.” Talviste sõnul puudub koolidel side ka kohalike ettevõtetega. Pahatihti firmad ei teagi, mis erialadel koolis oskustöölisi ette valmistatakse ja veavad endale töölisi Tallinnast kohale. Põhjus, miks lapsevanemad eelistavad kutsekoolidele gümnaasiume, on Talviste sõnul kunagiste haridusministrite ennatlik otsus kutsenõustamissüsteem likvideerida.
Sama meelt on ka Viljandi maavanem Helir-Valdor Seeder, kelle sõnul läheb nendegi maakonnast vähemalt 72% põhikoolide lõpetanutest õppima gümnaasiumi. Kui põhikoolide lõpetanutest suundub gümnaasiumi 53%, siis keskkoolide/gümnaasiumide 9. klasside lõpetanute seas on see protsent juba üle 80. Pole vahet, kas tegu on Viljandi linna, Abja või Tarvastu koolide õpilastega. Seedri sõnul pole õpilastel motivatsiooni ametit õppida. Tihtipeale ei saa õpilane koolist kaasa sotsiaalset küpsust ega valmisolekut tööd teha. Arvatakse, et kõrgkooli kaudu saab ruttu rikkaks.
Järva maavanem Theo Aava ütleb, et nendegi üldhariduskoolid on saanud nii riiklikust investeeringute programmist kui ka omavalitsustelt tunduvalt rohkem raha ja tähelepanu kui kaks kutsekooli. Aga ilma rahata pole mõtet ka arenguprogramme koostada.
Revideerida tuleb sisemisi reserve
Kutsekoolidele on soovitatud töötada välja programm, kuidas leida raha kooli eelarve ökonoomseks kasutamiseks. Praegu kulub eelarvest 20% suurte hoonetekomplekside haldamiseks, mitte õpetuse arendamiseks. Püütakse säilitada kasutamata hooneid ja vara ning kardetakse neid erastamiseks välja pakkuda lootuses, et kunagi läheb veel vaja. Peljatakse sedagi, et hoonete ja vara müügist laekunud raha ei saada ministeeriumi kaudu investeeringutena tagasi ja see läheb riigi rahakotti.
HM-i kutsehariduse osakonna juhataja Mati Kask soovitas koolitusvaldkonnad üle vaadata. Liiga pikk õpetatavate erialade nimistu eeldab hulga korralikke õppebaase, kvalifitseeritud erialaspetsialiste ning muudki. Miks ei võiks kattuvate erialade õpetamist naaberkoolidega ühitada?
“Kesk-Eesti kutsekoolides on 4200 õpilase kohta palgalehel 740 töötajat, kellest pooled on seotud otseselt õppetööga. Kas see on otstarbekas, et Kuremaa, Olustvere ja Õisu kutsekoolides on palgal ühepalju nii õpetajaid kui ka muud personali?”
Rahast rääkides osutas Mati Kask kääridele üldainete ja kutseõpetajate töötasudes. Olustveres teenivad kutseõpetajad vähem kui üldainete õpetajad. See-eest Põltsamaal saavad kutseõpetajad tuhat krooni rohkem palka kui üldainete õpetajad.
Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli direktor Margus Ojaots väidab, et pole mõtet üldainete ja kutseõpetaja koormust võrrelda. Koormuste erinevusest ka töö erinev tasustamine. “Uus õppekava, mis jaotab õppeained kolme aasta peale, näeb ette 50 nädalat aineõpet ja 70 õppenädalat kutseõpet, et anda kutseõpetajatele normkoormus. Peame aga kindlustama ka üldainete õpetajad piisava koormusega, et leida pädevaid spetsialiste – alakoormusega pole keegi nõus tööle tulema. Koormuse saavad lahedalt kätte ehk keeleõpetajad ja matemaatik, aga tunnid peavad antud saama ka bioloogias, keemias ja füüsikas.
Soovitatakse küll, et kutseõpetaja võiks anda erialaga lähedalt seotud üldaine tunde, ent kus leida kvalifikatsiooninõuetele vastavat kaadrit. TTÜ lõpetanud keemik võib õppida juurde toiduainete tehnoloogiat, aga selleks, et võiks koolis keemiat ja kokki õpetada, peab ta olema läbinud pedagoogika täienduskoolituse. See eeldab kolmekordset kõrgharidust. Tekib küsimus, kas kool jaksab nii kõrgelt haritud spetsialisti kinni maksta? Tõsi, provintsis on kool veel erasektori palkadega konkurentsivõimeline, väikefirmade töötajate palku ei saa pealinna suurettevõtete omadega võrrelda.”
Koolijuhi rehkendustund
Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli direktor ja Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingu juhatuse esimehe Toomas Šadeiko sõnul on käesoleval aastal kutsekooli õpilaskoha keskmine maksumus 10 195 krooni, mis moodustab 1999. a kohamaksumusest 89%. Sellest summast on lubatud pedagoogide töötasudeks kasutada 6325 krooni, õppevahendite soetamiseks 950 ja muudeks kuludeks vaid 2920 krooni õpilase kohta. “Muude kulude ohtlik piir on saavutatud, sest sellest summast tuleb maksta kooli teiste töötajate palk, hoonete ülalpidamiskulud, kantselei- ja sidekulud ning eraldada raha täienduskoolituseks. Samas tõusis minimaalpalk 10%, pedagoogidele peame kindlustama 15% palgatõusu ja arvestama näiteks elektri- ja telefonitariifide tõusuga.”
Et ajaga kaasas käia, peavad koolid Šadeiko sõnul arvestama ka uuendusi nõudvate ametikohtadega. Koolides on tööle rakendatud arendus- või kvaliteedijuht, arvutiseerimine tähendab IT-juhi olemasolu, uus nõue on audiitori koolitulek.
“Kool peab arvestama euronõuetega. Puudutagu need siis koolisööklaid, tervisekaitset, valgustust, tuleohutust või muud seesugust,” loetleb koolijuht. Omajagu kulutusi tuli teha PHARE pilootkoolile antud tehnikale ja kallitele õppevahenditele. Kõigepealt tuli vara kindlustada ja seejärel valvesüsteemid üles seada.
Mille arvel veel kokku hoida? Võib ju õppekavasid kokku pressida ja õpilaste iseseisva töö mahtu suurendada, uutest õppevahenditest loobuda, ent ükskord tuleb piir vastu, kvaliteedi arvelt pole mõtet latti alla lasta. Kasvõi sel lihtsal põhjusel, et konkurendid lähevad mööda. “Kindlasti mõjub õpetamise kvaliteedile ka töötajate koondamine ja täienduskoolituse vähendamine, sest õpetaja peab kaasaegse tehnoloogiaga kursis olema,” tõdeb Šadeiko. “Peame taas pöörduma valitsuse poole, et see leiaks kutsekoolide õpetajate 15% palgatõusuks vajaminevad 25 miljonit krooni. Üldhariduskoolide õpetajate palgatõusuks ju raha leiti.”
Vabatahtlik sundabielu?
Vaagides Kesk-Eesti nelja maakonna kümne kutseõppeasutuse arengusuundi, arvab Mati Kask, et torkab silma lai koolitusvaldkond, mis neelab tarbetult raha ja koormab õpetajaid. Kutsehariduse nelja aasta arengukava pöörab peale esmakoolituse erilist tähelepanu täiskasvanute täiendus- ja ümberõppele, sellega peavad arvestama ka Kesk-Eesti koolid. Uus arengukava eeldab, et üha enam põhikooli lõpetanuid läheb kutsekooli. See tähendab, et järjest väheneva õpilaste arvu juures saavad kutsekoolidest ja gümnaasiumidest konkurendid. “Võib eeldada, et ellujäämiseks avab üha rohkem maagümnaasiume eelkutseklasse, ent miks mitte ligistikku asuvaid kutse- ja üldhariduskoole ühendada?” pakkus ühe võimaluse välja Mati Kask. Ta tõi näiteks Kallaste variandi, kus keskkool ja kutsekool asuvad üle tänava. Väike-Maarjas on kaks kooli lausa galerii abil ühendatud. Koole võiks üritada integreerida ka Kosel ja Taeblas. “Nii Vigalas kui ka Taeblas koolitatakse erivajadustega noori, üsna heal tasemel. Äkki võiks jõud ühendada ja ametiõpetuse ühte kooli koondada,” jättis Kask otsad asjaosalistele järelemõtlemiseks lahti.
Prognoosid ennustavad 2002. aastaks põllumajanduses vaid kolmeprotsendilist tööhõivet, miks mitte koondada põllumajanduserialad ühte koo- li – näiteks Põltsamaa ja Paide erialad Türile, kuhu on nagunii jäänud põllumajanduslik baas ja ainus piimafarm. Või ühendada erialade lähedust silmas pidades hoopis Kehtna, Türi ja Paide koolid – seal on head tulemused toitlustustehnoloogias ja autoremondis.
“Kindlasti jäävad alles õppeasutused, kus valmistatakse ette ainulaadseid spetsialiste, nagu Luua Metsanduskool ja Õisu Põllumajandustehnikum,” kinnitas Mati Kask. Ta toonitas, et kahtlemata ei toimu ümberkorraldused valutult. Muutused ühiskonnas eeldavad muutusi mõtteviisis ja hoiakutes. “Koolivõrgu korrastamise võimalused Kesk-Eestis on pakutud välja üldsusele arutamiseks, et leida kõige optimaalsem variant,” rahustas Mati Kask koolijuhte.
Optimistlikult tulevikku vaadates
Nõupidamisel osalenud haridusminister Tõnis Lukas oli taas sunnitud tõdema, et ikka veel kasutatakse kutseharidusest rääkides tumedaid toone, vaatamata sellele, et kõigi koolide tase pole sugugi halb. Ministri arvates tuleks süsteemilt rebida maha kõik tõkked ja luua tänapäevased kutseõppekeskused, et pärast põhikooli ametit õppima tulnud noor jõuaks samas keskkonnas edasi õppides kutsekõrghariduseni. “Eesti hariduselu prioriteediks kuulutatud kutseharidus peab lähitulevikus olema suurema läbilöögivõimega kui akadeemilisele kõrgharidusele orienteeruv gümnaasium,” ütles minister.

---

Samal teemal: Kui libedalt läheb kutsekooli hoonete müük?

Tuve Kärner,
Järva-Jaani vallavolikogu esimees:
“Peaks endiste vallavanemate käest küsima, kui palju on nad näinud vaeva kunagise Järva-Jaani maakutsekooli vallale üle antud hoonetekompleksi müümisega. Mäletan ise aegu, mil koolis õppis mehhanisaatoriteks üle 600 poisi üle Eesti. Kui Eesti Vabariigi valitsus leidis, et suurmajandid tuleb likvideerida, hääbusid ka maakutsekoolid. Mingi aeg vireles Järva-Jaani kool Paide Kutsekeskkooli filiaalina, aga see oli agoonia pikendamine.
Hoonete müügi edukus oleneb kooli asukohast. Linnakoolide hooneid on kahtlemata kergem müüa kui maal, kus koolidel olid abimajandid ning tootmishooneid hulgi.
Kõige rohkem oleme hädas endiste ühiselamutega. Maal ei leia keegi neile rakendust, isegi sümboolse ühe krooni eest ei taha neid keegi. Neljast ühiselamust kahel on uus omanik, ent hooned lagunevad endiselt ning riivavad tondilossidena möödasõitjate silma. Kooli endine peahoone õnnestus ühele mööblifirmale sümboolse tasu eest maha müüa – klausliga, et see garanteerib töökohad alevi 40 inimesele. Endises lukksepatöökojas tegutseb üks ja kombainilaboris teine väike autoremondifirma. Lehmalaudas on ühe talumehe loomad. Need hooned vähemasti ei lagune, aga uued omanikud pole neisse ka sentigi investeerinud.
Kooli võimla ja vana Orina mõis on kohaliku keskkooli bilansis ehk teisisõnu valla ülal pidada. Mõisahoones on praegu käsitööklass, kooli muuseum ja ainulaadne nõukogudeaegne kiirtraktorite muuseum, mis omal ajal tõi Moskvast näituselt medaleidki. Kuigi vallale käib üle jõu muuseumi säilitada, arvan, et töötavad unikaalsed maketid peab tulevastele põlvedele alles hoidma.
Maha ärida õnnestus ka kutsekooli söökla, mis on juba mitu korda omanikku vahetanud ja töötab praegu pagaritöökojana.
Võin kinnitada, et suurt tulu pole maakohas tootmishoonete ja ühiselamute müügist kerge saada. Kui müüa õnnestubki, siis enamasti sümboolse tasu eest, ja siiski pole kindel, et uus omanik suudab hooned korras hoida.”

---

Kellele on vaja kutsehariduse õppekavu?

Sirje Rekkor, toitlustus- ja majutusvaldkonna riikliku õppekava töörühma juht

Kõigile eeldustele vaatamata ei ole HM suutnud kinnitada ühegi kutseharidusvaldkonna riiklikku õppekava. Silmnähtavaid takistusi õppekavade kinnitamise teel seejuures ei nimetata.
1999. a suveks töötas Eesti Kaubandus- ja Tööstuskoda koostöös tööandjate ja teiste partneritega välja hulga kutsestandardeid, millest tulenevate kvalifikatsiooninõuete täitmiseks tuli esmase kutsekoolituse tarvis koostada riiklikud õppekavad. Olid sätestatud ka riiklikele kutseharidusõppekavadele esitatavad üldnõuded ja loodud kutsenõukogud, kelle ülesannete hulka kuulub riiklike õppekavade kinnitamine. Õppekavade väljatöötamine oli tehtud ülesandeks haridusministeeriumile. Niisiis olid loodud kõik tingimused kutseala valdkonna riiklike õppekavade väljatöötamise ja rakendamise käivitamiseks.
HM delegeeris õppekavade projektide väljatöötamise kutseõppeasutustele. Koolid moodustasid töörühmad, mis koosnesid tööandjate ja töövõtjate ning kutseõppeasutuste esindajatest. Esimesed lähteülesanded andis HM 2000. a märtsis, sama kuu lõpuks valmisid ka esimesed projektid. Kutsenõukogud kinnitasid projektid aprillis.
Praegu on 2001. aasta märts ja ühtegi riiklikku õppekava ei ole HM seni kinnitanud. Põhjustena on toodud, et riiklike õppekavade projektid tuleb vormistada ministri määrusena ja töötajate lahkumine ministeeriumist on põhjustanud protsessi aeglustumise. Kirjalikke järelepärimisi protsessi käigu kohta on HM-i kutsehariduse osakonnale teinud nii teeninduse kutsenõukogu kui ka projektide koostajad, kuid nendele ei ole reageeritud.
Õppekava arendamine on aeganõudev protsess. Oleme praegu alles projekti staadiumis, legitimeerida pole ühtegi riiklikku õppekava suudetud. Juhul kui HM riikliku õppekava kinnitab, töötavad kutseõppeasutused välja oma õppekavad kas järgmiseks või ülejärgmiseks õppeaastaks. Selle järgi õpitakse 1–3,5 aastat ja alles siis on õppinu valmis demonstreerima oma kutsekvalifikatsiooni. Mis juhtub selleks ajaks ühiskonnas ja tööturul? Mida tähendab üks venitatud aasta protsessis osalejatele? Kellele ja milliseid tagajärgi see toob?
Toodud arutlus viib küsimuseni, kellele siis üldse on vaja riiklikke kutsehariduse õppekavu. Siinkirjutaja seisukoht on, et riiklikke õppekavu on vaja
– õppijatele – eri õppeasutuste kutseharidusnõuete teatav ühetaolisus ja vastavus standarditele on vältimatu seetõttu, et kõigi koolide lõpetanud oleksid konkurentsivõimelised oma valdkonna tööturul, suudaksid soovi korral edukalt jätkata kutseõpinguid ning oleksid valmis elukestvaks õppeks;
– tööandjatele – kutsestandarditele vastava esmase kutsealase ettevalmistusega töötajad toimivad ettevõtte eesmärkidele vastavalt ja suurendavad ettevõtte konkurentsivõimet;
– linnale, vallale, maakonnale – samaväärne kutseharidus kõigis paikkondades on vajalik tagamaks piirkonna töötajate konkurentsivõimet ja tööhõivet, ning hariduslikke eeldusi regiooni vaimu-, majandus-, ühiskondlik-poliitilise elu arendamiseks;
– riigile ja rahvusele – kutseõppeasutuste õppekavade ja lõpetajate ettevalmistuse taseme ühtlustamine on vajalik, et Eesti riigi majandus ja haridus oleksid konkurentsivõimelised rahvusvahelises ulatuses, eelkõige EL-i dimensioonis, et kestaks ja areneks eesti rahvuskultuur.
Niisiis avaldab õppekava arendusprotsessi tempo ühel või teisel moel mõju meile kõigile, selle sotsiaalne kõlapind on lai. Siit ka võimalus igaühele avaldada oma kaaluka sõnaga survet protsessi kiirendamiseks.

---

Koolitus, tunnistus ja inimene

Enn Siim, TPÜ täienduskoolituse osakonna juhataja

Detsembris tõstatas ÕpL pedagoogide kvalifikatsiooni ja täienduskoolitust puudutavaid küsimusi. Probleeme oli ka tunnistuste ja tõendite kehtivaks või kehtetuks tunnistamisega.
Praegugi veel pöördutakse kõigi võimalike instantside poole ja instantsid, s.t inimesed haridusametite eri pulkadel püüavad leida tõde ja õigust ilmunud määruste tõlgendamisel. Tihti on see aga tagantjärele tarkus ja nii mõnedki õpetajad on juba alusetult viidud madalamale palgale või koguni kaotanud töö. Pinged koolides (aga ka lasteaedades) on hakanud mõjutama õpitulemusi, omavahelistest suhetest rääkimata.
Täienduskoolitus ja dokumendid
1995. a kehtima hakanud õpetajakoolituse raamnõuete järgi koosneb õpetajakoolitus kolmest osast: üldhariduslikud õpingud (kõrghariduse tasemel üldainete omandamine), eriala- õpingud (koos ainedidaktika ja metoodikaga), üldkasvatusteaduste psühholoogia- ja ülddidaktikaõpingud.
1996. a kehtestati nõue, et kõigil üldhariduskoolide õpetajatel peab 2001. a 1. septembriks olema kõrgharidus. Tõenäoliselt jäi see nõue koolides tähelepanuta, mille tagajärjel on nüüd Eestis sadu, kui mitte tuhandeid õpetajaid, keda koolijuht kui tööandja peab sügisel vallandama.
1998. a kinnitas haridusminister oma määrusega pedagoogide kvalifikatsiooninõuded. Määrusest selgub, keda suunata üldkasvatusteaduslikku täiendkoolitusse, keda täiendavat eriala omandama ja kellele piisab 160-tunnisest koolitusest. Selgub seegi, kes tuleb töölt vabastada või suunata kaugõppesse. Näib, et paljudes koolides on see dokument jäänud liiga kauaks direktori lauasahtlisse.
22. novembrist 2000 kehtivad uued õpetajakoolituse raamnõuded. Õpetajakoolituse koostisosad on selles samad, mis 1995. a raamnõuetes, kuid enam pole määratletud ainedidaktika mahtu, mis oligi üks suuremaid tüliõunu täienduskoolituse kontrollimisel. Täienduskoolituse kaudu õpetajaks õppimisel on aluseks ülikooli põhikoolituse akrediteeritud õppekava ja järelevalvetöötajad peaksid ka täienduskoolituse (ümberõppe) kaudu omandatud eriala- või üldkasvatusteaduslike kursuste vastavuse kontrollimisel lähtuma just sellest õppekavast.
Veel tuleks nimetada 1997. a kehtestatud nõuet, et pikemate kui ühenädalaste (üle ühe ainepunkti) kursuste õppekavad tuleb registreerida HM-is. See nõue rakendus aga alles 2000. a kevadel ja praeguseni käib õppekavade esitamine ja registrisse kandmine.
Tunnistused ja nende taust
TPÜ täienduskoolituse nõukogu poole on pöördunud umbes 50 õpetajat. Mis neid muretsema paneb?
– Kas mittepedagoogilise kõrgharidusega õpetajad, kelle eriala vastab õpetatava aine profiilile ja kes on lõpetanud 40-ainepunktise üldkasvatusteadusliku täienduskoolituse, ei vasta kvalifikatsiooninõuetele, kuna täienduskoolituse õppekavas ei olnud piisavalt ainedidaktikat?
Nii see oli, kuid 2000. a õpetaja raamnõuetes enam sellist nõuet ei ole. Sellele vaatamata korraldab TPÜ täienduskoolituse osakond koos teaduskondadega nendele õpetajatele täiendavaid kursusi. Samal ajal tegeleb kasvatusteaduste teaduskonna õpetajakoolituse osakond koostöös ainedidaktikutega õppekavade koostamisega ainedidaktika omandamiseks.
Olen kaugel arvamusest, et kõik vastava koolituse saanud õpetajad kasutavad just ja ainult neid meetodeid, mida õppejõud koolituse käigus tutvustas. See oleks hukk õpetaja loovusele, isikupärale, õpetamisele kui kunstile ja selle kaudu õpilaste arengule. Kuid need on emotsioonid. Loeb paber, dokument.
Kui koolijuht oleks lugenud tähelepanelikult pedagoogide kvalifikatsiooninõudeid, märganuks ta, et selliseid õpetajaid ei oleks pruukinud suunata 40-ainepunktisele koolitusele, vaid oleks piisanud 160-tunnisest pedagoogikakursusest. Et koolituse korraldajatel käib üle jõu uurida iga koolitusele suunatu eesmärke, konkreetse kooli arengukava vajadusi, eelnevate koolituste tõendeid ja tunnistusi, võrrelda neid õppekavaga, koolijuhi kavatsusi jne, on täienduskoolitusse vastu võetud kõik soovijad. Klient on ka siin kuningas ja koolitaja ei tohiks hakata sorteerima, keda võtab, keda mitte.
– Kurdetakse, et läbitud 160 tundi pedagoogilist koolitust ei vasta nõuetele. Millistele? Kus on need fikseeritud? Neid nõudeid lihtsalt ei ole, nagu ei ole ka nõudeid samas mahus eripedagoogika, psühholoogia, juhtimis- jt koolituste kohta. Neid ei ole ka 240-tunniste koolituste kohta. Selliste kursuste õppekavad kinnitatakse kas TPÜ teaduskondade nõukogudes või koolituskeskuse nõukogus, kuhu kuuluvad asjatundjad nii ülikoolist kui ka Eesti Õpetajate Liidust, Koolijuhtide Ühendusest, haridusosakondadest jne. Kellegi isiklikul arvamusel koolituse vastavuse või mittevastavuse kohta ei ole juriidilist kaalu ning need, kel on seetõttu alandatud kvalifikatsiooniastet ja palka, võiksid enda eest seista ja paluda näidata must-valgel sellist määrust ja paragrahvi.
Näiteks: ligi 30 aastat õpetajana töötanud EPA lõpetanud agronoom õpetab loodusõpetust. Hiljuti lõpetas ta 160-tunnise pedagoogilise kursuse. Aga direktor tegi temast sügisel õpetaja kandidaadi, vähendades töötasu peaaegu 2000 krooni. Õpetaja ei julge kaitset otsida, et vältida edaspidiseid pahandusi. Mida ütleb selle kohta töölepingu seadus, teistest dokumentidest rääkimata? Töölepingu seadus tuleb abiks veel mitmelgi juhul, kui tekib tööandja (koolijuhi) ja töövõtja (õpetaja) huvide konflikt. (Meenutage “ämbreid” kõrgemates sfäärides).
Teine näide: üle 20 aasta õpetajana töötanud TÜ lõpetanud bioloogile, kes on tuntud ümbruskonnas ja hinnatud õpilaste seas, makstakse õpetaja kandidaadi töötasu, sest tal puudub vajalikku koolitust tõendav tunnistus, kuigi tõendeid kursustelt on kuhjaga. Märkimisväärsed tulemused tulid õpetaja entusiasmist, kirjanduse uurimisest, mitmetest lühematest täienduskoolitustest, kuid keegi ei ole ta enesetäiendamise tunde ja selle tulemusi kokku lugenud ning ainepunktideks arvestanud. Inimene on õigustatult solvunud.
Siit jääb õhku küsimus – kuidas arvestada individuaalset enesetäiendamist täienduskoolitusena? Ja kes peab seda tegema? Loogiline oleks, et tööandja, aga... meenub vanasõna “Arg koer, terve nahk”.
Või kes ütleks, kui palju peab 160-tunnine täienduskoolitus sisaldama auditoorset ja kui palju iseseisvat tööd, et kokku tuleks määrusega kehtestatud neli ainepunkti? Kui lähtuda, et tegemist on kaugõppega, võiks see olla proportsioonis 10+30, statsionaaris 20+20. Arvestades kirjanduse raskesti kättesaadavust, õpetajate vähest vaba aega jne, soovitakse loengutunde kogu mahus. Sellise 160 tunni kuulamise korral ei mahu nelja ainepunkti sisse kodused tööd ega teised kontrollivormid. Dilemma tekib sellestki, et üks osa õpetajaid soovib tunnistust, teine osa teadmisi.
– Kolmas ring puudutab mittepedagoogilise kõrgharidusega õpetajaid, kes õpetavad ainet, mis ei lange kokku baashariduse profiiliga. Neil on vaja läbida üldkasvatusteaduslik (40 ap) ja täiendav erialane koolitus (30 ap). Et need koolitused ei anna teist kõrgharidust, saab neid lugeda vastavalt täiskasvanute täienduskoolituse seadusele tööalasteks koolitusteks (ümberõppeks). Koolituse käigus tuleks võtta arvesse kõike muud, mis on õpitud ja omandatud kursustel, mille mahtu on võimalik väljendada ainepunktides. Seega tuleks kursustele saabudes tuua kaasa kõik täienduskoolituse tunnistused ja pärast ühisosa läbimist jätkab enamik individuaalse õppekava järgi.
– Suurim probleem on õpetajatega, kel pole kõrgharidust. Neid on üldharidussüsteemis umbes 2000, lisaks kutsehariduse ja eelkooliasutuste õpetajad. Stalinlik loogika – pole inimest, pole probleemi – siin ei aita. Mida koolijuhil teha? Vallandada ei saa – koht jääb päris tühjaks. Kaugõppes tasemekoolitusse suunamist keelavad finantseeskirjad ning õpetaja enda palk ei luba ühel ajal peret ülal pidada ja pealinnas õppesessioonidel käia.
Vaatamata kõigile probleemidele, on viimasel aastal (kuigi hilinenult) palju avaldatud soovi asuda õppima kaugõppesse. Ülikool otsib võimalusi, et kõigi soove rahuldada. Juba praegu on alustanud üks kaugõpperühm tööd ja enne selle õppeaasta lõppu avatakse veel kaks-kolm gruppi nendest, kes on läbinud täienduskoolituses õpetaja- või klassiõpetajakoolituse ja kelle senise koolituse tulemused on kaugõppesse ülekantavad.
Kahjuks on koolides ka pelgalt keskkooliharidusega õpetajaid ja nende probleemide lahendamine ei sõltu koolitajate heast tahtest.
Inimesed ja inimlikkus
Elades kogu hingest kaasa meie koolides toimuvale, jääb hinge kripeldama veel mitu probleemi.
– Enne teeme ja siis mõtleme (kui üldse mõtleme). Meil pole viimase tosina aasta jooksul korraldatud ühtegi suuremat uuringut õppekavade rakendamisest ja nende efektiivsusest, rääkimata õpetajate töö hindamisest. Seega lähtutakse kontrollimisel dokumentidest, kuid sisuliseks otsustamiseks puudub nii metodoloogia, ideoloogia kui ka metoodika. Otsustavaks saab kellegi isiklik arvamus.
Kas on töötatud välja õpetajate kvalifikatsiooni adekvaatse hindamise alused? Või on meil olemas õpetaja kutseoskuste mudel ja selle hindamise kriteeriumid? Tean, et USA-s on paljud osariigid komistanud just selle kännu taha ja töötanud välja omad, sellele piirkonnale/osariigile sobivad mudelid. Seda on uurinud ja kirjutanud sellest terve raamatu TÜ teadur Edgar Krull – “Õpetajakoolitus: õpetuse tõhususe hindamine” (1998). Kas kõik need, kellele on antud õigus käia koole “katsumas”, on saanud mingisugusegi ettevalmistuse nii professionaalsetes, õiguslikes kui ka suhtlemisvaldkonna küsimustes ja metoodikates? Peab olema tõeline inspektor-professionaal või siis kõrgendatud enesehinnanguga ametnik, et anda kontrollaktis ühe tunni külastamise põhjal hinnang õpetaja kogu tööle. See hinnang ja inspektori soovitus võib aga otsustada õpetaja edasise saatuse.
– Kas me tahamegi seda, mida me tahame? See A. Köörna aastatetagune küsimus kummitab pidevalt, kui lugeda ÕpL-i ja selle listi, kuulata ettekandeid ning kuuldu-loetu põhjal mõtiskleda. Jutt käib ikka teadmistest, nende hindamisest ning võimalikult standardiseeritud mõõtmisest.
Kui tahame, et väheneks valetamine, vihkamine, sallimatus, ükskõiksus, hoolimatus, korruptsioon ja kõik see, millest kuritegevuseni on ainult üks samm, on just eelkooliasutus ja kool need instantsid, kust peab algama humanismi kasvatamine. Õpetajate hindamine-mõõtmine formaalsete näitajate põhjal sellele küll kaasa ei aita, nagu ei aita hea ja toimeka isiksuse kujunemisele kaasa praegune hindamissüsteem tervikuna.
– Tundub, et koolid on muutumas poliitilisteks asutusteks. Koolijuhtide hulgas on märgata asjatundjate väljavahetamist poliitiliste figuuride vastu. HM loovutab üha rohkem oma funktsioone omavalitsustele, mis paneb koolid järjest enam sõltuvusse kohalikest võimudest. Võim aga ei pruugi teada, et kehtib riiklik õppekava, mille üldosa kuulub lahutamatult ainekavade juurde. Muutuste jaoks on peale täienduskoolituse vaja ka muutusi arusaamises ja mõistmises. Need on aga poliitilistel erakondadel erinevad. Täiskasvanuks arenemisest ja täiskasvanuks olemisest peaks kogu riigis (k.a kõik erakonnad) ühtemoodi aru saadama ja seda parasjagu võimul olevale erakonnale vaatamata.
– Nii õpetajatel kui ka koolijuhtidel jääb vajaka oma õiguste ja kohustuste, seaduste ja määruste mõtestatud tundmisest. Lasteaedade ja koolide juhtidele on vaja koolitust, et selgitada, kas koondatakse inimesi või ametikohti ning millised õigused ja kohustused sellega kaasnevad.
Lõpetuseks
Haridussüsteemi inspekteerimine on kahtlemata vajalik. Puudujääkide kõrval selgub ka palju head, millest küll eestlaslikult vähe, kui üldse, räägitakse. Kindlasti oskavad inspektorid märgata seda väärtuslikku, mida oleks patt jätta vaid ühe kooli teada. Õppematerjale on ju nii vähe. Ühtlasi peaks inspekteerimise käigus selguma ka nõudlus täienduskoolituse järele.
Õpetajakoolituse probleemide tõttu on TPÜ-s selgeks mõeldud ja räägitud mitmed seisukohad, mis võimaldasid erinevaid tõlgendusi. Edaspidi ei tohiks tunnistused ja akadeemilised õiendid probleeme tekitada. Samal ajal on TPÜ täienduskoolituse osakond endiselt abiks küsitavusi tekitavate dokumentide läbivaatamisel ja aitab vastavalt oma võimalustele optimaalset lahendust leida.

---

Toomas Sepp sisendab lastesse lootust

LINDA JÄRVE

Kuigi Tallinna linnasekretärina on tal tööd kuhjaga, püüab Toomas Sepp võimaluse korral alati oma lastega koos viibida. Nii Kristina kui ka Martini näost on näha, et nad on sellega väga rahul. Foto erakogust

Toomas Seppa tunneb avalikkus Tallinna linnasekretäri ja tippjuristina. Aga teda võib ka haridustegelaseks pidada. Seda väga raske kandi pealt: ligi kümme aastat on ta olnud Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu president ja kuus aastat Tallinna Kurtide Kooli hoolekogu esimees.
Kui Toomas Sepp rääkis 14. märtsil konverentsil “Teine võimalus hariduses” kuulmispuudega lapsest ja tema vanemast Eesti haridussüsteemis, alustas ta naljatamisega: “Konverents toimub väga heal päeval, sest kolmapäev on kõige efektiivsem päev koostööks eri vanusegruppide inimeste vahel. Nooremad on ennast juba püsti ajanud, vanemad on veel püsti.” Õnnestunud nali köidab auditooriumi alati. Teine naljakavõitu seik juhtus selle esinemise alguses veel. Kui Toomas Sepp kõnetooli astus, leidsid enne teda esinenud haridusminister Tõnis Lukas ja riigikogulane Peeter Kreitzberg, et nüüd on neil õige aeg saalist lahkuda. Toomas Sepp ütles oma selgel valjul häälel neile järele: “Tänan võimaluse eest riigiisadele oma mõtteid teadvustada.” Mispeale kuulajad naerma hakkasid, haridusminister aga ukse avas ja ütles: “Me kuulame siiski.” Toomas Seppa iseloomustabki kolleegide arvates oskus ka tõsistest asjadest talle omase huumorimeelega rääkida ja seejuures oma sõnadega naelapea pihta tabada.
Tallinna linnasekretär on ta 1992. aastast. “Minu ülesanne on jälgida, et linna õigusaktid oleksid õiguspärased. Juhin Tallinna Linnakantseleid, et linnavalitsusel oleks lihtsam tööd teha. Pean aitama leida lahendusi ka nendele probleemidele, mis esmapilgul lahendamatutena näivad.”
Täiesti tavalised ebatavalised lapsed
Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liit saab tänavu novembris 10-aastaseks. Toomas Sepp on selle president olnud liidu algusest peale. Liidu tegevus on algusest peale olnud võitlus kuulmispuudega laste võimaluse eest olla ühiskonna täieõiguslik ja võimalikult täisväärtuslik liige.
“Kuulmispuudega lapsed on tavalised lapsed, nendegi hulgas on ulakaid ja tublisid, aktiivseid ja passiivseid.
Kurdiks loetakse enamasti vaegkuuljat, kelle kuulmislangus on rohkem kui 90 detsibelli. Vaegkuulja piir on umbes 25 detsibelli. Kurtuse põhjused võivad olla väga erinevad, kuid ammu on selge, et kurt laps võib sündida igasse perre, sõltumata sellest, kui heal või halval järjel seal elu-olu on. Ligi 80% juhtudel, kui kurt laps sünnib kuuljate vanemate perre, on selle põhjus teadmata,” selgitab Sepp.
Praegu oskab selle mure kaks korda läbi elanud Toomas Sepp täpselt kirjeldada, mis juhtub perekonnas, kuhu sünnib kurt laps. Kõigepealt tekib šokk: kas tõesti võis nii juhtuda. Emad ja isad vajavad sel etapil toetust, et üldse endaga hakkama saada. Siis tuleb esmase abiotsimise etapp, mil iga lapsevanem usub, et meditsiin peab aitama ja tema laps saab terveks. Järgneb selginemine, reaalsuse tajumine, mis toob kaasa kõikvõimalike nõuannete otsimise ametnikelt, arstidelt, samasuguses olukorras olnud inimestelt, praegu eelkõige Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidult.
Toomas ja Marika Sepa tütar Kristina on praegu 16-aastane, poeg Martin saab 14. Kristina on isa sõnul päris kurt, ei kasuta kuulmisparaati, sest ei saa sellest abi, ja temaga suheldakse kodus viipekeeles. Martin saab abi kuulmisaparaadist, käib logopeedi juures eratundides kõneõpetust saamas. Algul see talle ei meeldinud, aga nüüd läheb päris hästi, rõõmustab isa. See rikastab poja sõnavara ja õpetab teda kuulama. Omavahel suhtlevad lapsed viipekeeles.
“Tütre kurtusest teada saamine oli raske, aga see, et ka teine laps ei kuulnud, oli veel koledam,” meenutab Toomas Sepp, kes uurimistele vaatamata ei tea oma laste kuulmispuude täpset põhjust. “Niisugustel puhkudel sõltub enese kokkuvõtmine emotsioonidest, lapsevanemate närvikava tugevusest, sellest, kas leidub abistajaid ja julgustajaid. Vanematel tuleb ju teha valik mitte ainult lapse haridustee, vaid tema elutee osas, alates juba sellest, kas panna laps erilasteaeda või tavalisse, eri- või tavakooli. Oluline on lapsevanema õigus ise otsustada ning saada selleks erialaspetsialistidelt objektiivset ja kõikehõlmavat infot.”
Nad saavad hakkama
Praegu püüab Toomas Sepp oma saatusekaaslaste liiduga võimalikult vara sekkuda niisuguste muredega perede abistamisse. Ta on kindel, et vaegkuuljatel on võimalik elus hakkama saada. Koolieelne haridus peab aitama lapsel omandada viipekeele, et tal poleks koolis raske.
Eesti tavakoolides õpib umbes 130 kuulmislangusega last. 80 last käib Tallinna Kurtide Koolis, mis on mõeldud suurema kuulmislangusega lastele ja kus kasutatakse kakskeelset õpetusmetoodikat ehk eesti keele õpetamist viipekeele kaudu. Tartu Hiie Koolis on 118 last. See kool on väiksema kuulmislangusega lastele ja peamiseks on seal suuline õppemeetod. Porkuni kooli juhtkond otsustas lõpetada selle õppeaasta lõpust normintellektiga kurtide laste õpetamise. Selles koolis õpibki praegu ainult 20 kurti last. Venekeelset põhiharidust omandavad Narva Paju Gümnaasiumis 14 ja Tallinna 63. Põhikoolis 11 õpilast. Keskharidust saavad noored omandada Tallinna Kurtide Koolis. Alates 1. septembrist 2001 on seal aga võimalik keskharidus saada ka neil noortel, kellel põhikooli lõpetamisel aastaid tagasi see võimalus puudus.
Esimesed Tallinna Kurtide Kooli lõpetanud on jõudnud ka Eesti kõrgkoolidesse. TPÜ-s õpib üks neist filmioperaatoriks, teine kehakultuuriteaduskonnas. TTÜ-s on kaks vaegkuuljast üliõpilast informaatika erialal. Seda eriala peab Sepp kurtidele väga perspektiivikaks, sest kuulmise kaotanud inimestel areneb hästi välja tähelepanuvõime. Kergetööstustehnikumis õpib üks neiu õmblemist.
Kõiki neid noori nimetab Sepp n-ö läbilöögigrupiks. Nemad ju tõestavad ka teistele, kes nende elukäiku jälgivad, et vaegkuuljatel on võimalik omandada kõrgharidus, on võimalik elus toime tulla. Abi vajavad nad viipekeele tõlkidelt. Paraku on praeguseks lahendamata viipekeele tõlkide tasustamise küsimused, ütleb Sepp. Riigil on siin vaja minna üle lubadustelt tegudele.
Viipekeel vajab tunnustamist
“Olen ka ise õppinud viipekeelt. Viipekeelse lapse vanematele on selle oskus hädavajalik. See on vahel ainus võimalus suhelda oma lapsega ja seetõttu peame oluliseks viipekeele kursuste korraldamist. Olen olnud viipekeelega vajadusel abiks oma tutvusringkonnas. Aga mõnikord mõnes seltskonnas oleme selles abikaasaga ka lihtsalt omavahel lobisenud. Mu naine valdab seda keelt väga hästi.
Keeruline on koolitükke õpetada ja selgitada, eriti raskemaid aineid, sest eesti viipekeelt ei ole piisavalt uuritud ega arendatud. Sama kehtib ka kõrgkoolides õppimise puhul. Eesti viipekeelt tuleb seadusandlikult tunnustada, luua viipekeele tõlketeenuse jaoks vajalik tugisüsteem, kuhu kuuluksid viipekeele uuringud, õppematerjalid, tõlkide koolitus, finantseerimine. 2001. aasta on Euroopas kuulutatud keelte aastaks. Just praegu oleks õige aeg astuda vajalikud sammud. Vastav töögrupp esitab kõige lähemal ajal oma ettepanekud valitsusele,” ütleb Toomas Sepp.
Edasikestev võitlus
Sügisel, kui kuulmispuuetega laste vanemate liidu esimeseks juubeliks kroonika kokku pannakse, kavatseb Toomas Sepp selles kirjutada, kuidas algas tema võitlus nende laste täisväärtuslikkuse eest. “Süsteem nägi ette, et 3,5-aastane vaegkuuljast laps tuli anda Porkunisse. Näha saanuks teda ainult laupäeval ja pühapäeval, kui talle oma autoga järele minna. Selles avaldus nõukogude ühiskonna suhtumine ja mõju – puudega inimene peideti metsa. Algasimegi sellest, et saada lapsele võimalus käia kooli kodust. Algul saime erirühma lastepäevakodus, siis oma kooli ja nüüd tahame seda haridusprojekti arendada laiemalt.”
Oma laste kohta ütleb Sepp, et nii Kristina kui ka Martin on täiesti aru saanud oma identiteedist: nad kuuluvad kurtide kogukonda ja peavad ühiskonnas kurtidena läbi lööma. Kõigi kuulmispuuetega laste jaoks on oluline, et riik tunnistaks nad oma tegevusvaldkonda kuuluvaks ja selle ka seaduse tasemel selgelt välja ütleks. Kuulmispuudega õpilaste õppekavades tuleb arvestada erivajadusi, milleks on individuaalne kõneõpetus, viipekeel ja 1– 3 aastat pikem õppeaeg, rõhutab Sepp.
“Mul on suur unistus – tahame Tallinna Kurtide Kooli rekonstrueerida ja sinna juurdeehituse teha, et luua korralik kurtide haridus- ja elukeskus. Seda üsna ruttu, kahe aasta jooksul. Kui ma seda süsteemi praegu rajan, siis mitte oma lastele, vaid pigem nendele, kes seda tulevikus vajavad, aga praegu alles lasteaias või isegi veel sündimata on. Oma lapsed kannustavad mind tagant. Seda hirmugi ei ole, et motivatsioon kaob. Uues majas leiaksid koha meie lastevanemate liit, kurtide spordiliit, viipekeele tõlkide ühing, viipekeele keskus jm.”
Unistus tuleb ellu viia
“Ka soovin ma, et analoogiliselt riigikoolidega mindaks Tallinna Kurtide Kooli finantseerimisel üle pearaha printsiibilt erivajadusi arvestavale alusele. Kuulmispuudega lastele kehtestatud pearaha koefitsiendist (seda on vähendatud 3,0-lt 2,3-le) ei suuda finantseerida isegi põhiõppekava, rääkimata eriõppeainetest.”
Toomas Sepp ütleb, et vahel on talle mõnel tasemel ette heidetud, et ta tahab kuulmispuuetega laste vanemate liitu ja kurtide kooli nii tugevaks ajada, et teised puuetega inimeste ühendused ei jõua sellele järele. “Väetada tuleb seda taime, mis kasvab – toetada seda initsiatiivi, mis suudab anda teistele eeskuju. Võrdsustamine ei vii kuskile.” Toomas Sepp on kindel, et praegu ega ka tulevikus ei võta ta raha nende ametite eest, mis puuetega inimestega seostuvad – eespool nimetatutele lisaks on ta Puuetega Inimeste Fondi nõukogu ja viipekeele seadustamise komisjoni liige. Küll aga tahab ta ka Lyons’ Tallinn-Kristiine Klubi liikmena puuetega inimestele veel rohkem tuge pakkuda ning sekkuda enam kuulmispuuetega inimeste tööhõive probleemide lahendamisse.
Tundes Toomas Sepa spordiarmastust, küsisin, kas ka tema lapsed spordiga tegelevad. “Muidugi,” kõlas vastus. “Sport on kurtidele suur väljakutse ja eneseväljenduse võimalus. Tallinna Kurtide Kooli ujujatega tegeleb treener Õnne Pollisinski. Ta on koostanud Eesti kurtide koondise kurtide maailmamängudeks, mis tänavu juulis ja augustis Roomas toimuvad. Ka minu tütar on arvatud Eesti võistkonna kandidaatide hulka.”
Eesti Kuulmispuuetega Laste Vanemate Liidu kodulehekülg internetis on http://home.delfi.ee/~eklvl/liit.

---

Repliik

Lastekaitse Liit on saatnud laiali kutsed osaleda Euroopa Lastekaitsefoorumi aastakonverentsil “Haridus: Lapse õigus ja privileeg” 13.–16. maini Tallinnas hotellis Central. Kindlasti on see tähelepanuväärne üritus, nagu kutses väidetakse, ja kindlasti on Lastekaitse Liidule auks võõrustada konverentsi, mis keskendub laste haridusega seotud teemadele Euroopas ja aitab algatada diskussioone ka Eesti haridusprobleemide suhtes.
Konverentsile oodatakse üle 110 osavõtja 21 Euroopa riigist. Eestist osavõtjatele on planeeritud 40 kohta. Tummaks võtab aga kutse lõik osavõtutasust: “Arvestades Eestist tulevate konverentsil osalejate võimalusi, on osavõtumaks märksa soodsam: 900 krooni, tasudes 6. aprillini, ja 1300 krooni peale 6. aprilli. Osavõtutasu sisaldab: pidulikku õhtusööki, asutuste külastusi, lõunasööke, kohvipause ja vastuvõttu.”
Eestis lapsi toetavad ja aitavad inimesed teevad seda sageli omaenese algatusvõimest ja altruismist. Kui neil tekibki üleliigset raha, siis kasutavad nad seda laste abistamiseks, kasvõi mõne vaesevõitu suure pere laste toitmiseks. 900 või 1300 krooni on nende jaoks suur raha, pidulikud söömalauad mõttetus, kui nad teavad, et mitu riski- või tänavalast selle raha eest väga palju oma unistustest täita saaksid. Võrdluseks: üks noorte vabatahtlike ühendus Tallinnas müüb vanu rõivaid, teenib sellega umbes 500 krooni kuus ja kasutab seda raha suurte perede laste toitlustamiseks. Järelikult saaks ühe osavõtja osavõtutasust neid lapsi sööta peaaegu kaks kuud.

---

Matemaatikatabletid tulekul?

Tõnu Ots, psühholoog

Särama löönud geneetikauuringute valguses on hakatud sada aastat pärast Lombrosot uuesti rääkima ka pärilikust komponendist õpi- ja käitumishälvetega laste juures. Olen valmis uskuma, et napil kümnendikul käitumishäiretega lastest võib probleemi põhjus peituda tõepoolest pärilikkuses. Enamasti on aga tegu ikkagi vanemate oskamatuse, suutmatuse või tahtmatusega last kujundada (kasvatada) varases lapseeas.
Kooli tuleb massiliselt lapsi, kellele pole selgeks tehtud seda, millele kogu edaspidine kasvatus toetuda saab – keelu mõistet –, ja koolis areneb kasvatusvundamendi puudumine edasi üleüldiseks hoolimatuseks sotsiaalsete normide vastu (“teen, mida tahan”). Minu hinnangul on selliseid lapsi 4–10% kõigist õpilastest, kusjuures poisse on nende seas 3/4 ja tüdrukuid vaid 1/4. See tähendab, et ka nadi kasvatusega kodudes tullakse tütrega paremini toime kui pojaga. Kool ja aeg suudavad kodusesse kasvatusse sekkuda sedavõrd, et kasvatusraskustega laste protsent kogu õpilaskonnast taandub 3–6-le.
Suhete järgi kodu ja lapsevanematega jagan ma lapsed nelja gruppi. Iga grupiga tuleb käituda erinevalt.
Normaalne laps. Õpilane on korralik, vanemad tunnevad lapse õppimise ja käitumise vastu pidevat huvi. Kool ja kodu töötavad koos ja tulemused on head.
Parandamatu laps. Õpilane ei õpi, käitub halvasti. Kui klassijuhataja läheb kodunt abi otsima, leiab ta sealt joomarluse, asotsiaalsuse, tahtmatuse lapsega tegelda, koolivaenulikkuse. Kooli jaoks kujuneb selline laps tihti “parandamatuks”, kui just ei leita mingisugust sotsiaaltöö sarnast pedagoogilist lahendit nagu näiteks Tootsi klassid. Nende laste puhul ehk võiks nõustuda väitega, et asotsiaalsus kasvatab asotsiaalsust.
Traagiline laps. Igas koolis on õpilasi (enamasti tüdrukud), kes on õppimises normaalsed ja käituvad korralikult, kuid on kurvameelsed, kinnised, tõrjutudki ning silmanähtavalt teistest halvemini majanduslikult kindlustatud. Kui klassijuhatajal tekib (tihti ei tekigi) põhjus koduga kontakti võtta, ilmneb, et seal valitseb joomarlus, räpasus, asotsiaalsus. Need on lapsed, kelle jaoks töötab negatiivse kogemuse fenomen; kes saavad aru, et kool ja õppimine on ainuke võimalus sellest keskkonnast pääseda. Nii et asotsiaalsus ei sünnita alati asotsiaalsust. Neid lapsi aidata on eriti raske, seepärast see “traagiline”...
Probleemidega laps. See on õpilane, kelle õigel teel hoidmiseks teeb kool kõik endast oleneva ning ka lapsevanemad on mures ja otsivad abi, kuid kõigele vaatamata laps “pöörab ära” – hulgub, haarab pahedest, käitub halvasti, ei õpi… Siin on heale tahtmisele vaatamata tegemist peidetud kasvatusvigadega.
Eriti 2. ja 4. tüübiga on vaja suurt vaeva näha, koostada individuaalseid kasvatuskavasid, rakendada erimeetmeid. Asja tundvale kõrvaltvaatajale on senised kasvatusvead küll äratuntavad ja seletatavad, kuid tagantjärele tarkusena praktiliselt kasutud. Nii et koolis peame toime tulema just sellise lapsega, kes on kooliuksest sisse toodud, olgu ta siis kodus kasvatatud nii sirgeks või kõveraks kui tahes.
Huligaansustõbi. Kas nakkav?
Ameerika ajakirjast “National Education” leidsin hirmuäratava fakti, et 53 miljonist USA kooliõpilasest sööb 5 miljonit iga päev arsti määratud käitumishälbeid pärssivaid ravimeid. Psühhiaatriaajakirjadest leidsin ka ravimi nime – ridaliin, mida kasutatakse hälbe korral, mis sealses diagnostikas kannab nime ADHD (attention deficit, hyperactivity disorder). Koolides tuttav rabelev, keskendumisvõimetu, psühhomotoorselt rahutu, kontrollimatu käitumisega laps, keda meie ikka veel kasvatame. (Vist ainult 1,5–2% meie õpilastest vajavat lastepsühhiaatri abi.) See ravim pidavat parandama laste ohjeldamatust, keskendumisvõimet, distsipliini, kuid alandama ka uudishimu, sotsiaalsust (suhtlemist), mängulusti, riskivajadust. Olen nõus uskuma, et psühhiaatri abi vajavate laste arv kasvab – näen oma praktikast, kui keerdus on lapseohtu noorte psüühilised, neurokognitiivsed ja somaatilised probleemid. Aga et iga kümnes Ameerika laps sööb psühhofarmakone olemaks normaalne, tundub mulle küll väga kurva diagnoosina sellele ühiskonnale.
Võib-olla ei tasu meilgi enam kasvatamisega vaeva näha ega sellele raha kulutada? Niikuinii töllerdame Euroopa Liitu pääsemise amokijooksus teiste nn kõrgelt tsiviliseeritud riikide sabas, hakkame siis kohe lastele kasvatustablette jagama – enne, kui need euronormidena niikuinii meieni jõuavad. Mina ise ehk neid huligaansustablette ei vaja, kuid matemaatikatablette jään küll ootama – sellega mul juba koolist saati probleeme...
Ka hallil stagnaajal räägiti imetablettidest – tsentedriin parandas keskendumisvõimet, glutoamiin mälu, haloperidool muutis tahtejõuliseks jne. Säh sulle siis kasvatust või kogu pedagoogikat ühestükkis hariduse, harituse, koolide ja ülikoolidega.

---

Õpetaja vajab kaitset

Reet Vääri, Eesti Lastevanemate Liit

Kes kaitseb head last? Kenasti kasvatatud ja leebe käitumisega lapsed ning õpetajadki on tänases koolis vägivallatsejate ees tihti kaitsetud. Käitumishälvikud elavad oma sisepingeid välja nende peal, ilma et keegi selle vastu midagi teha saaks. Terje Lepa foto

Keila Gümnaasiumis toimunud konfliktis on järjekordselt süüaluseks sattumas õpetaja.
Kui “rahutu loomuga” 5. klassi poiss Ants otsustas tunnis õppimise asemel paberlennukeid lennutada, siis häiris ta sellega kaasõpilasi ja ajalooõpetajat, eirates teadlikult elementaarset koolikorda. Vaevalt, et Antsu pahateod ainult paberlennukite lennutamisega piirdusid, miks muidu poisi emagi teda kraadeks nimetas (vt 6. märtsi “Postimehe” esilehekülje artiklit).
Tõepoolest, nimetagem asju õigete nimedega: õpilane, kes koolis õpetajat mõnitab, vägivaldselt käitub, õpetajat ja kaaslasi terroriseerib, nende üle irvitab, teadlikult distsipliini rikub ja koolikorraldusi eitab, ei ole lihtsalt “rahutu loomuga poiss”, vaid käitumishälvik, kasvatuse eritingimusi vajav õpilane.
Kes on Ants? Kas Ants on kasvatuse eritingimusi vajav laps? Missugune on tema käitumine? Miks tema käitumine põhjustas konflikti? Missugune on Antsu kodu, tema suhted vanematega? Miks Antsu ema ütleb oma poja kohta “kraade”? Neile ja veel paljudele teistelegi küsimustele tuleb vastused leida. Konfliktis on vähemalt kaks osapoolt, ebaõiglane on võimalikke eksimusi otsida ainult õpetaja käitumises.
Oleks vastutustundetu süüdistada õpetajat selles, et vanemad on jätnud lapse piisava hoole ja kasvatuseta, võib-olla isegi tähelepanu ja armastuseta, et riiklikul tasandil ei ole seadustatud sotsiaalhoolet ega kujundatud välja mitmekülgset koolivõrku. Isegi kõige suutlikum õpetaja ei ole võimeline imet tegema ja üleöö käitumishälvikut ümber kasvatama. Eesti riigis ei ole õpetaja kohustusi ja õigusi seadustatud. Õpetaja kohustusi arvavad kõik teadvat, õigusi aga mitte.
Ameerikas on õpetajate õigused ja kohustused täpselt fikseeritud, isegi äärmusliku võimaluse – enesekaitseni – välja. See info põhineb USA külalisprofessori loengutest Tartu Ülikoolis.
Elu ise on dikteerinud vajaduse kaitsta mõlemaid osapooli: õpetajaid ja õpilasi koolivägivalla eest. Eesti Lastevanemate Liidul on tulnud korduvalt tegelda koolivägivalla probleemidega. Näiteid leiab palju.
Tavakodust pärit korralik, tasakaalukas ja õpisuutlik laps tuleb nuttes koolist ja teatab, et Antsu-sugune poiss rebis tal vihikust lehed välja, kiskus raamatu katki, trampis poriste saabastega koolilaual ja sõimas õpetajat roppude sõnadega, kui see poissi korrale kutsus. Õpetaja sai psühhotrauma ja laps kardab kooli minna.
Niisuguse koolivägivalla vastu on õpetaja praegu kaitsetu. Niisamuti on kaitsetud korralikud ja ühiselu norme järgivad lapsed. Käitumishälvik elab sisepinged välja kaaslaste ja õpetajate peal, naudib oma füüsilist puutumatust ja negatiivset tähelepanu.
Kasvatuse eritingimusi vajavad õpilased on ohtlikud nii õpetajatele kui ka kaasõpilastele, nad peaksid olema vähemalt ajutiselt isoleeritavad. Kõige lihtsam oleks kasutada koolis järelevalvega eraldusruumi. Eraldusruumis saab oma tegude üle järele mõelda ja rahuneda, kusjuures õpetaja saab samal ajal klassis õppetööd jätkata.
Missugune käitumine iseloomustab kasvatuse eritingimusi vajavaid õpilasi? Need õpilased terroriseerivad, ähvardavad, mõnitavad ja solvavad kaasõpilasi, õpetajaid ja koolitöötajaid; kasutavad oma tahte läbiviimisel vägivalda; on agressiivsed ja pidurdamatud; lõhuvad ja rikuvad tahtlikult kooli inventari ja kaasõpilaste koolitarbeid, riietusesemeid jm; ohustavad tahtlikult iseenda, kaasõpilaste ning õpetajate tervist; eiravad teadlikult koolikorraldusi, moraali- ja eetikanorme jm.
Kes peaks nende õpilaste järele vaatama? Kahtlemata on võimalik kaasata sotsiaaltöötajaid, lapsevanemaid, õpetajaid, ka vabatahtlikke. Kindlasti ei tohiks kogu koormat jätta kooli ja õpetajate õlule. Eeskätt vajab probleem seadusandlikult riiklikul tasandil lahendamist.
Eesti olusid arvestades tuleks täpselt piiritleda, milleks peab õpetaja suuteline olema nii sotsiaaltöötaja, kasvataja kui ka vaimuharijana. Tänases koolis on õpetaja töömaht liiga suur ja kogu töökoormus täpselt fikseerimata. Eriti puudutab see õpetaja rolli ja isikuomadusi noore inimese kujundajana. Välja on töötatud küll tundide normkoormus, kuid konkreetselt on määratlemata teised õpetajatöö valdkonnad. Õpetaja vajab kaitset.

Kaheselt lugema

LEMBIT SOOLO

Kui tulevane baleriin või sportlane pole varakult treeninguid alustanud, on tal “kondid juba kanged” ja kõik edulootused maha magatud. Muusikakooli viiakse lapsed samuti noorelt ja keegi ei imesta. Miks on tekkinud arvamus, et näiteks lugemise ja matemaatika kohta see ei kehti?
Räägitakse, et lapsel peab olema lapsepõlv, et enne kooli pole vaja teda õpetamisega kiusata. Haritlaste seas ilmselt nii ei arvata. Minu isa õpetas mulle lugemise selgeks juba neljandal eluaastal. Raamatud muutsid mu elu palju huvitavamaks. Seepärast ei saa ma jutte õppimisega rikutud lapsepõlvest tõsiselt võtta. Hakkasin oma lastele tähti ja matemaatikat õpetama, kui nad olid ühe aasta ja kümne kuu vanused. Olen väga tänulik härra Keesile umbes 30 aastat tagasi “Horisondis” ilmunud artiklite eest, kus ta põhjendas varase õppimise eeliseid. Kui ma poleks neid lugenud, poleks ma võib-olla julgenud tavaarusaamadele vastu hakata.
Kuidas teha pisikese rübliku puhul kindlaks, kui palju teda võib õpetada? Sportlaste puhul on sobivat koormust põhjalikult uuritud. Kas on uuritud, kuidas õppijale sobivat koormust määrata? Mina pidin lahendama selle probleemi iseenese tarkusest.
Kui olime peaaegu kaheaastase Andresega koos kodus, tegelesin mina oma asjadega ja tema liikus toas ringi. Tal oli mingi liikumise orbiit välja kujunenud, kui ring sai täis, tuli mind vaatama. Uuris, mida ma teen, kiusas mind pärimistega, mis see või too on ja mida sellega tehakse, ning jätkas oma trajektoori. Varusin paberi ja pliiatsi ja kui Andres järjekordselt minu lauani jõudis, kirjutasin mõned tähed, näitasin neid talle ja ütlesin: “See on A, see on E, see on I. Mis täht see on?” Ta vastas paar tähte ära ja läks jälle oma orbiidile. Nii määras ta ise endale sobiva koormuse – umbes kakskümmend sekundit õppimist iga viie kuni kümne minuti järel.
Paari päevaga olid helilised tähed selged. Umbhäälikud jätsin edaspidiseks. Numbrite ja märkide õppimine oli lihtsam, sest pilt ja mõiste käisid koos. Algul kulus tal tähe äratundmiseks umbes viis sekundit. Arvasin, et tuleb treenida, ja kui talle midagi ette lugesin või väljas jalutasime, küsisin iga kümne minuti takka: “Huvitav, mis täht see siin on?” Vahepeal arutasime muid asju. Positiivset tagajärge ei näinud ma kunagi samal, vaid alles järgmisel päeval. Paljud vanemad ei tea seda ja ootavad kohe tulemusi. Vahepeal poiss pisut protesteeris, et milleks neid tähti vaja on. Seletasin ausalt, et kui tähed selged, saab lugema õppida ja ise raamatuid lugeda. Jäi uskuma.
Kui ta nimetas tähed juba sekundi või paariga, alustasime silpide lugemist. Läks aega, enne kui ta aru sai, mida teha. Vist teevad targemini need vanemad, kes kohe sõnakaupa õpetavad. Vahepeal tegelesime ka kirjutamise, matemaatika ja teiste asjadega. Pisikesele tuleb õpetada palju asju vaheldumisi, mitte püsivusele rõhuda. Kolmandal sünnipäeval oskas ta sõnu kokku lugeda, aga ei taibanud, et loetud ja öeldud sõna sama asja tähendavad. Lause lugemine oli suur pingutus ja algul andsin päevas ainult ühe lause lugeda. Arvestasin aega, mis kulus sõna kokkulugemiseks. Kui see aeg suurenes, tegime midagi muud. Tasapisi lugemiskiirus paranes ja neljandaks sünnipäevaks tuli poega juba tagasi hoida, et kõike ei maksa lugeda.
Muidugi saab iga tööd vussi ajada ja healgi asjal on kõrvaltoimed. Levinud viga on liigne targutamine. “Tule siia, poiss. Hakkame õppima! Sa ju tahad targaks saada?” Enne kui rääkija lõpetada jõuab, on inimesehakatis väsinud ja ilmutab edaspidi, kui midagi õppimisele viitab, vaid tüdimust ja huvipuudust. Kui palju aega kulutavad õpetajad epistlitele?
Räägitakse, et laste kasvatamiseks ja õpetamiseks pole aega. Arvan, et tund aega päevas lastele pühendada on hea saavutus. Kindlasti tuleks last suunata. Ainult sellele loota, et laps ise huvi ilmutab, on veider. Ta ei oska ju tahta seda, mida ei näe.

Erakool – alternatiivkool?

REIN REBANE

Haridus on meie kooli käsituses valmisolekute kujunemise elukestev jada, iga inimese ja riigi arengu peamine ressurss. Haridust ei saa anda kodu ega kool, seda ei saa võtta, osta, müüa ega vahetada, harituks saab üksnes ise kujuneda. Kool saab luua keskkonna, kus on võimalik kujuneda haritud inimeseks. Selles osas, olenemata omandivormist, ei ole alternatiive.
Paljud Rocca al Mare Kooli kontseptsiooni aluskivid on pärit Ülo Vooglaiult. Kuid need pole üle võetud ainuüksi seepärast, et tegemist on tunnustatud haridusteoreetiku ja professoriga, vaid kooliloojate aastase aktiivse ettevalmistustöö jooksul läbi ja selgeks mõeldud ning vaieldud. Olles koolitööl 23 aastat, ei ole ma varem kunagi nii palju saanud ja pidanud mõtlema hariduse olemuse ja sisu ning koolis toimuvate protsesside üle kui viimase pooleteise aasta jooksul. Varem kulus kolmveerand ajast kooli finantsmajanduslike, koolikorralduslike ja organisatoorsete tegevuste peale ning ülejäänu sisulisele tööle. Nüüd on vahekord vastupidine.
Kooli nägu
Rocca al Mare Kooli logo on graniitplaadil asetsev klaaspüramiid, mida läbivad spektrivärvides valguskiired. See on stiliseeritud kujund koolifüüsikast hästi tuntud katsest – valge valguse murdumisest klaasprismas. Logona kannab see eeskätt ideed. Lahtimõtestatuna sümboliseerib graniidist alusplaat kooli kontseptsiooni. See tähendab kooli missiooni, eesmärke, algtõdesid, tegevusprintsiipe ja väärtushinnanguid – seda, mille pärast ja mille nimel see kool loodud sai. Kõike seda püsivat, mis annab koolile tema näo.
Kui viimasel ajal kasutatakse koolist ja haridusest rääkides laialdaselt majandusterminoloogiat, siis meie oleme seda meelt, et kool on midagi palju enamat kui teenindusasutus, seda ei tohiks suruda lihtsakoelistesse kliendi ja teenindaja suhte raamidesse. Seepärast ei sobi käibetõed klient on kuningas ja kliendi soov on püha – hästi kooli konteksti. Kontseptsioon on just see osa, kuhu nn klienti ehk kuningat väga ligi ei lasta, ja koolis, millel puudub kontseptsioon, on ”kuningas” tegelikult alasti. Kontseptsioon on vajalik, et ka “kuningas” teaks, millises koolis ta õpib.
Cheopsi püramiidi proportsioonidega klaastahukas kujutab kooli ennast – klassikaline ja arenev, avatud ning läbipaistev. Üks meie taotlus on võtta teistest koolidest omaks kõik väärtuslik, milleni ollakse jõutud, ja pakkuda omalt poolt seda, milleni meil võib-olla õnnestub jõuda.
Spektrivärvides kiired oleme meie, selle kooli õpilased, õpetajad ja lapsevanemad. Kõik oma erivärvilisuses s.t unikaalsuses. Iga inimene on ainukordne ja meil ei ole mingit õigust püüda muuta neid ühetaoliseks. Iga kooli tulev laps on eripärane ja kooli üks eesmärk on luua tingimused selleks, et need eripärad ja anded saaksid koolis areneda, et neid võiks koolis juurde avaneda. Et kooli lõpetades astuksid ellu tugevad ning õnnelikud noored, kes rikastaksid ühiskonda oma unikaalsusega. Kooli ülesanne on aidata kaasa õpilaste maailmavaate kujunemisele – nende maailmapildi loomisele ja sellega suhestumisele.
Meie missioon on toetada õpilaste, õpetajate ning lapsevanemate maailma paremaks muutvaid unistusi ja nende teostamist, meie eesmärk on luua tingimused nii õpilaste kui ka õpetajate arenguks ning olla partner kodudele laste arengukeskkonna loomisel.
Oleme seda meelt, et põhiprotsess koolis on õpilase areng ja kõik teised tegevused toetavad seda. Targaks saamise teid on mitmeid: õppimine, mängimine, loomine, uurimine, mediteerimine.
Mõned arvnäitajad
Rocca al Mare Kool avas uksed 1. septembril 2000. a. Koolis õpib 620 last, kes tulid meile 107 koolist, esindatud on kõik maakonnad. Õpetajaid on mõni üle 70.
Õppeaasta pikkus on 185 koolipäeva –175 õppepäeva viies 35-päevases perioodis ja 10 päeva muude tegevuste tarvis. Näiteks: 1. september, spordipäevad, jõulupäev, ekskursiooni- ja matkade päevad, lõpuaktused jms.
Koolis on sel aastal 24 klassikomplekti. Õpilaste piirarv 1.–6. klassis on 24 ja 7. klassist alates kuni 32.
Õpetajate normkoormus on 900 akadeemilist tundi õppeaastas, puhkus 70 kalendripäeva ja kooli poolt korraldatavaid koolituspäevi 10.
Loomise leiud
Kuigi oleme tegutsenud vaid veidi üle poole aasta, oleme juba uhked mõne asja üle. Nimetame neid loomise leidudeks. Soovin neid teiega jagada – kui mõni tundub ka teile väärt mõte olevat, siis mis muud kui kasutage.
Kolmepoolsed lepingud – erakooliseaduses on ette nähtud, et kooli ja pere vahel tuleb sõlmida kirjalik leping. Neid lepingutekste koostades ja nende üle arutledes jõudsime selleni, et sõlmisime kolmepoolsed lepingud, kus kool ja kodu võtsid endale kohustused lastele arengukeskkonna loomisel ja õpilane (ka 1. klassi laps) kinnitas oma allkirjaga, et ta neid kasutab. Me saame aru, et juriidiliselt see allkiri erilist kaalu ei oma, kuid sisuliselt on just see allkiri kaalukaim.
Õpetajad – oleme arvamusel, et õpetaja peamine töövahend on tema isiksus, sest toimub ju suur osa õppimisest eeskujude kaudu. Seega on kõigil koolis töötavatel täiskasvanutel õigus, võimalus ja kohustus eeskujuks olla. Seepärast on kõik meie koolis töötavad inimesed – lisaks õpetajatele ka aednik, raamatupidaja, haldusjuht, sekretärid jt töötajad – sisuliselt õpetajad. Seetõttu ongi meil üle 70 õpetaja.
Klassijuhatajad. Kui kõik töötajad on õpetajad, peavad nad kõik olema ka klassijuhatajad, sest see tegevus on ülimalt vastutusrikas ja töömahukas. Nii on RaM Koolis igal klassil kaks kuni neli klassijuhatajat. Nende omavaheline tööjaotus on juhtkonna poolt reglementeerimata, see on kujunenud välja klassijuhatajate meeskonnatöös ning eri tiimidel ilmselt erinev. Meeskond seepärast meeskond ongi, et ise oma töökorraldus luua. Hea tulemus on olulisem kui püüd kõiki sarnase malli järgi käituma panna.
Õppesüsteem: 12 kooliaastat on jaotatud neljaks 3-aastaseks osaks, milles õppetegevus toimub 1.–3. klassis üldõppe (J. Käis) vormis, 4.–6. klassis aineõppe vormis, 7.–9. klassis kursuste süsteemis ja 10.–12. klassis individuaalõppekava alusel. Ühelt süsteemile teisele minnakse üle järk-järguliselt, sujuvalt uue süsteemi elemente sisse tuues. Iga astmega suureneb õpilase iseseisvus, valikute ja otsuste tegemise võimalus ning sellega seotud vastutus.
Hindamissüsteem on 10 positiivse hindega, millest igaühel on ka sõnaline vaste. Peale selle kirjutavad õpetajad õpilaste aine- ja tegevustulemuste kohta õpinguraamatusse pikema hinnangu. Hindel ja hinnangul on ju mõte ainult siis, kui need annavad tagasisidet senise arengu kohta ja tegevusjuhiseid edasiseks. Kui pidada tähtsaks individuaalset lähenemist, siis numbriline hinne küll seda eriti ei toeta. Numbrit kirjutades ei pea õpilast tundma, hinnangut kirjutades on mittetundmine välistatud.
Arenguvestlused on RaM Koolis üks põhilisi tagasi- ja edasisidestuse meetodeid. See on küll väga aja- ja töömahukas tegevus, kuid me ei kujuta ette, millisel muul moel saaks selgitada välja õpilase ja vanemate ootused ning soovid tuleviku ja kooli suhtes, saada teada lapse võimed ja oskused, analüüsida tehtut, seada eesmärke ja planeerida edasist, teha kokkuvõtteid. Igast arenguvestlusest olulisimat jääb kajastama kirjalikult vormistatud kokkuvõte, mis on aluseks ja mis vaadatakse koos üle järgmise arenguvestluse ajal. Vestlusi on plaanis viia läbi iga õpilase ja perega vähemalt üks kord aastas. Sama meetodit kasutame ka õpetajate tegevuse analüüsimisel ja planeerimisel. Arenguvestlustega alustame kevadel ja need on aluseks ka kooli tegevuse strateegilisel planeerimisel.
Juhtimine. Märksõnad võiksid siin olla juhtimismaatriks, meeskonnatöö, konsensus ja projektijuhtimine. James A. Belasco ja Ralph C. Stayeri raamatust “Piisoni lend” on eriliselt jäänud meelde järgmine mõte: intellektuaalse kapitalismi ajastul on kõige suuremad väärtused inimese peas. Juht peaks olema suhteliselt rumal, et oma töötajate peamisi väärtusi mitte kasutada. Enam ei sobi piisonikarja juhtimine, kus olulised otsused tegi juhtpiison ja teised järgisid teda kuni tema “surmani”, mille järel oli kari mõni aeg juhita ja sel ajal ka väga haavatav. Kätte on jõudnud aeg, mil paremini toimib haneparve juhtimisstiil, kus liidrid parve ees vahetuvad, lastes kõigil aeg-ajalt vedada. Eriti siis ja seal, kus keegi end tugevalt tunneb ja seda ka tegelikult on. Sel printsiibil on meil korraldatud tavaliselt huvijuhi (keda meil ei ole) töövaldkonda kuuluv osa koolielust.
RaM Kooli kolme kooliosa (1.–4., 5.–8., ja 9.–12. kl) juhivad kooliosa juhatajad ja viis õppetooli oma juhtidega, kusjuures iga õpetaja kuulub ühte õppetooli. Kõik kooli tähtsamad otsused tehakse iganädalastel juhatajate ümarlaua nõupidamistel. Enamik arutatavaid otsuseprojekte on koostatud ja arutatud läbi õppetoolide koosolekutel. Vastu võetakse konsensuse saanud otsus. Tähtis pole see, kes võidab, vaid et valitaks parim variant.
Õppenõukogu meie koolis ei ole. Ma pole kunagi aru saanud, mis sarviline see on. Ei ole ju võimalik, et 30– 70 inimest koos saaksid viia läbi sisulist arutelu ja võtta vastu targa otsuse suhteliselt piiratud aja jooksul. Paraku langetatakse sellel “edevuse laadal”, kus pahatihti astuvad üles need, kel meeldib ennast rohkem näidata kui midagi arukat öelda, väga kaalukaid noorte tulevast elukäiku mõjutavaid otsuseid.
Suur huvi Rocca al Mare Kooli vastu juba enne selle avamist andis tunnistust paljude inimeste usust ja usaldusest selle suhtes, mida me tegime ja teeme. Nüüd, mil kool juba töötab, on mõõdupuuks õpilaste ja vanemate rahulolu kooli ja koolis toimuvaga. See on kõigi koolide suhtes sama, sellel ei ole alternatiive.

Miljonilised autasud matemaatikas

Mati Abel, Eesti Matemaatika Seltsi president

Kas olete kuulnud, et lisaks spordile ja narkoärile võib ka teaduses teenida miljoneid dollareid? Ja veel sellisel teadusalal nagu matemaatika, mis paljudele on juba kooliajast valmistanud tõsist peavalu.
Nobeli preemiat matemaatika valdkonnas ei anta. Seda asendavad Fieldsi medal matemaatikas ja Nevanlinna preemia arvutiteaduses. Nende autasudega miljonäriks ei saa. Vajadusest informaatikute ja infotehnoloogide järele kuuleme pea iga päev. Miks siis äkki pööratakse nii suurt tähelepanu matemaatikale? Vastus on lihtne. Paljud teadusalad, eriti just füüsika, astronoomia, kosmonautika ja arvutiteadus tuginevad vahetult matemaatikale ja sõltuvad oluliselt matemaatika arengust. Rõhutamaks matemaatika osatähtsust kogu teaduse arengus tänapäeval, kuulutas UNESCO 2000. aasta ülemaailmseks matemaatika-aastaks.
1900. aastal Pariisis toimunud teisel rahvusvahelisel matemaatikute kongressil sõnastas oma aja silmapaistvaim saksa matemaatik David Hilbert 23 lahendamata probleemi matemaatikas. Hilberti probleemidega seoses olevate ideede arendused moodustasid suure osa kogu 20. sajandi matemaatikast. Sajandi jooksul suudeti vaid 12 tema esitatud probleemi täielikult lahendada. Tänaseni lahendamata probleemide hulgas on ka nn Riemanni hüpotees.
Tähistamaks uue millenniumi algust matemaatikas ja saja aasta möödumist Hilberti esitatud kuulsatest probleemidest, korraldas Cambridge’i Clay Matemaatika Instituut (Massachusettsis) 24. mail 2000. aastal Prantsuse Kolledzis ettekandekoosoleku, millel nimetati seitse “Millenniumi auhinna probleemi” matemaatikas. Nende seas oli ka Riemanni hüpotees. Ärimehe ja teaduse austaja Landon Clay rahastamisel asutas Clay Matemaatika Instituut auhinnafondi kogusummas 7 miljonit USA dollarit, millest iga probleemi lahendaja (või teadlaste rühm) saab auhinnaks ühe miljoni.
23. märtsil korraldab Eesti Matemaatika Selts Tartus (Vanemuise 46, auditooriumis 136) algusega kell 14 ettekandekoosoleku, kus tutvustatakse neid “hinnalisi” probleeme. Koosolek algab sissejuhatava sõnavõtuga: Ants Tauts Energeetika Instituudist räägib uutest probleemidest, mis tulenevad 1878. a saksa matemaatiku Georg Cantori esitatud probleemist, nn kontiinumi hüpoteesist (mis lahendati 1963. a). Kuulsatest probleemidest matemaatikas annavad lühiülevaate Tartu Ülikooli õppejõud Mati Tombak arvutiteaduse instituudist, Viktor Abramov ja Valdis Laan puhta matemaatika instituudist, Raul Kangro rakendusmatemaatika instituudist ning Piret Kuusk füüsikainstituudist ja Andi Kivinukk Tallinna Pedagoogikaülikoolist. Kõik, kes on huvitatud neist “hinnalistest” probleemidest matemaatikas, on ettekandekoosolekule oodatud.

Sotsiaalpedagoogika – kas teooria või traditsioon?

EDGAR KRULL

Mitmed meie pedagoogid on põhjendatult hakanud rõhutama sotsiaalpedagoogiliste probleemide lahendamise olulisust. Osa pedagoogikateadlasi räägib isegi sotsiaalpedagoogilise teooria sünnist.
Tõelisest uuendusest, sealhulgas uuest teooriast saab rääkida vaid siis, kui see pakub vana ja teadaoleva asemele midagi põhimõtteliselt uut. Nii tekibki küsimus, kas tegemist ei ole kampaanialikkusega, mida me juba oleme üle elanud alternatiivpedagoogika, konstruktivismi, mitmete innovaatiliste õppe- ja kasvatusmeetodite rakendamise jne buumidena. Küsimus on seda õigustatum, et EE 8. köide (1995, lk 608) annab märksõnale sotsiaalpedagoogika kaks tähendust.
1. Reformpedagoogika suund, mille järgi kasvatus peab lähtuma ühiskonna vajadustest ning arendama inimese sotsiaalset aktiivsust ühistöö ja suhtluse kaudu. Tekkis 20. saj Saksamaal (põhiesindajateks P. Nartrop ja H. Nohl).
2. Mõnes riigis kooli kasvatustööd täiendav kooliväline kultuurharidustöö; ka abivajajat /- - -/ arendav, kasvatav, taastav, hüvitav, õpetav, juhendav jms tegevus, mis aitab inimesel sotsiaalselt rahuldaval tasemel ühiskonnas elada.
Probleemiga põhjalikumalt tutvumiseks annab hea võimaluse Soome professori Juha Hämäläineni äsja eesti keeles (TÜ kirjastuse väljaandel) ilmunud raamat “Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse” (93 lk). Tõlkinud TÜ pedagoogika osakonna magistrant Rain Mikser.
Raamatu ülesehitus ja põhiseisukohad
Teos keskendub põhiliselt sotsiaalpedagoogilise dimensiooni avamisele ning rõhutamisele pedagoogikas ja sotsiaaltöös. Käsitluse lõpus võtab autor kokku oma kujutluse sotsiaalpedagoogika olemusest ja arenguvõimalustest, väites, et “sotsiaalpedagoogika põhiülesanne võib olla inimeste aitamine akuutsetes kriisisituatsioonides”, aga ka “pikaajaline programm ja strateegiate süsteem sotsiaalsete probleemide leevendamiseks ja pidurdamiseks.
Sotsiaalpedagoogika ei tähenda vaid spetsiifilisi strateegiaid, meetodeid või uurimis- ja arenguprogramme. See on eelkõige üldmõiste niisuguse tegevuse ja organisatsiooni kohta, mille ülesandeks on sotsiaalsete probleemide pidurdamine ja leevendamine pedagoogiliste vahenditega. Tegemist on seega nii konkreetse pedagoogilise tegevusega sotsiaalsete probleemide lahendamiseks kui ka selleks vajaliku sotsiaalpedagoogilise teoorialoomega” (lk 77–78).
Kogu tekst on jaotatud kolmeks osaks: sotsiaalpedagoogika mõiste, selle kui teaduse ajalugu ja sotsiaalpedagoogiline praktika. Esimeses alajaotuses käsitleb autor sotsiaalpedagoogika enesemääratlust, mõiste etümoloogiat, teooria ja praktika seost ning peatub seejärel nimetatud distsipliini ühiskondlikul rollil, suhtel sotsiaaltööga ja rakendusvõimalustel. Tunnustamist väärivad autori arvukad näited eri maade sotsiaaltöö praktikast. Samas on näha autori eelistus vaadelda sotsiaalpedagoogikat sotsiaaltöö raamteooriana.
Teine alajaotus annab haarava ülevaate sotsiaalpedagoogiliste ideede iseloomust ja kujunemisest eri ajajärkudel. Mitmes kohas on esile tõstetud P. Natropi (1854–1924) seisukoht, et kogu pedagoogika peab oma olemuselt olema sotsiaalpedagoogika, millele vastandub H. Nohli (1879–1960) positsioon, et sotsiaalpedagoogikat tuleb käsitleda eraldi seisva teadusala või pedagoogika ühe valdkonnana.
Mõneti vastuoluline tundub Hämäläineni kujutlus, et sotsiaalpedagoogika on sündinud Saksamaal tänu filosoofilisele antropoloogiale (minu rõhutus E. K.), mida polevat USA-s, sest “angloameerika pragmaatiline filosoofia ei suutnud luua filosoofilisele antropoloogiale tuginevat pedagoogilise teooria diskussiooni traditsiooni. Realistlik ja praktiline mõtteviis oli suunatud olemasolevatele institutsioonidele, samal ajal kui Mandri-Euroopa idealistlik filosoofia visandas hariduse, haritud inimese ja kultuurriigi idee ning rõhutas kultuuri arengu pedagoogilist aspekti” (lk 48).
Kahjuks pole vaatamata filosoofilisele antropoloogiale kusagil mujal maailmas hukkunud nii palju inimesi militarismi ja totalitaarsete reziimide tegevuse läbi kui 20. sajandi Mandri-Euroopas. Võib-olla on pragmatism vaesem ideede rikkuse poolest, kuid kaitseb inimesi paremini totalitarismi ja verejanuliste diktaatorite eest? Ja veel üks moment. Miks sotsiaalpedagoogika, pretendeerides Juha Hämäläise esituses omaette teooriale, väldib kõige ulatuslikumaid sotsiaalpedagoogilisi eksperimente, nii kommunismi kui ka fašismi ideoloogia vaimus? Paljud nõukogude pedagoogid lähtusid oma töös täiesti humaansetest taotlustest, püüdes ennetada ja vältida laste sotsiaalset tõrjutust ning kohanematust. Miks ei mahu A. S. Makarenko (1888–1939) väljapaistvate sotsiaalpedagoogide ritta?
Teose kolmas osa püüab avada sotsiaalpedagoogikat praktilistelt positsioonidelt, rõhutatakse distsipliini orienteeritust tööle inimestega, kirjeldatakse sotsiaalpedagoogilise töö meetodeid ja strateegiaid, iseloomustatakse tegevuse sihtgruppe, vaadeldakse taotlusi sotsiaalse integratsiooni ja emantsipatsiooni positsioonidelt, tõstatatakse globaliseerumisega seostuvaid sotsiaalse tõrjutuse probleeme ning lõpuks arutletakse sotsiaalpedagoogika võimaluste ja piiride üle.
Eelviimase teemaga seoses osutab autor, et “hilismodernistlikus ühiskonnas on lapsevanemad sageli kasvatuslike väljakutsete ees, sest traditsioonilised kasvatusmudelid muutunud oludes enam ei toimi. Nii nagu sadakond aastat varem moderniseerumine, industrialiseerumine ja urbaniseerumine vapustasid traditsioonilise seisuseühiskonna sotsiaalseid struktuure ning tekitasid vajaduse luua uusi pedagoogilisi töövorme, mille abil saaks toetada, täiendada ja asendada puudulikuks jäävat kodukasvatust, põhjustab nüüdisaegne ühiskondlik murrang samasuguse vajaduse” (lk 77). Nende probleemide uurimise ja lahendamisega tegelevad edukalt paljud teisedki pedagoogilised distsipliinid – üldpedagoogika, haridusfilosoofia, pedagoogiline psühholoogia jms.
Kas teooria või traditsioon?
Sellele küsimusele Hämäläineni raamat otsest vastust ei anna. Pigem püüab autor sobivalt valitud väidete ja faktidega rõhutada, et sotsiaalpedagoogika peab eksisteerima eraldi seisva pedagoogilise distsipliinina. Nii leiab ta, et “ilma sotsiaalpedagoogilise teoorialoometa on võimatu arendada sotsiaalpedagoogilist praktikat” (lk 27) ja toob välja sotsiaalpedagoogika uurimisobjektid: “kasvuprotsessid, mille tulemusena kujuneb ühiskonda integreerumine, sotsiaalne teovõime...”; “probleemid, miks inimesel esinevad integreerumise protsessis...”; “pedagoogiline tegevus, mille eesmärgiks on edendada inimese funktsioneerimist ühiskonna täisväärtusliku liikmena” (lk 29).
Tehes kokkuvõtteid sotsiaalpedagoogika kui distsipliini teoreetilistest alustest, osutab autor, et “sotsiaalpedagoogikas võib eristada suundumusi selle alusel, millistele teadusteoreetilistele alustele need tuginevad – kriitilis-ratsionalistlik mõttetraditsioon, fenomenoloogia ja hermeneutika modernsed suundumused, ideololoogiakriitikat rõhutav kriitiline teooria või marksistlikule teadus- ja ühiskonnakäsitlusele tuginevad lähenemisviisid” (lk 45). Mõned leheküljed edasi väidab autor, et “diskussioon sotsiaalpedagoogika teadusteoreetilistest alustest ja selle kujundamine teadusalana on edendanud ala arengut ühiskondliku tegevussüsteemina. Just tänu arengule teadusena on sotsiaalpedagoogikast kujunenud tervik, milles parimal juhul teooria ja praktika teineteist rikastavad interaktsioonis” (lk 49–50). Ometi möönab autor isegi, et “tegemist on sisemiselt pingelise tervikuga, milles erisugused teadusteoreetilised seisukohad ja nendega seotud tõlgendused ning lahendusvõimalused omavahel võistlevad” (lk 50).
Nendest seisukohavõttudest jääb mulje, et tohutu varieeruvus sotsiaalpedagoogika baasdistsipliinide, lähtealuste ja uurimisobjektide kirjeldamisel ei luba rääkida ühtsest teooriast. Pigem on tegemist suundumusega teoretiseerida sotsiaalpedagoogilistel teemadel, nagu õppekavagi puhul räägitakse teoretiseerimisest õppekava teemadel. Sellest tulenevalt eeldab nii ühe kui ka teise valdkonnaga tegelemine toetumist pedagoogilistele baasdistsipliinidele, nõuab haridusfilosoofia, pedagoogilise uurimise metodoloogia, pedagoogilise psühholoogia jms head tundmist. Tundub, et õigem on rääkida sotsiaalpedagoogilisest orientatsioonist ehk dimensioonist, mis tihedasti seostub mitme juba väljakujunenud pedagoogilise distsipliiniga, sealhulgas eripedagoogika mitme haruga.
Jääb mulje, et praegu on probleem sotsiaalpedagoogika eksisteerimisest iseseisva pedagoogilise distsipliinina (nii uurimisobjekti kui ka -metodoloogia osas) alles hüpoteeside katsetamise ja tõestamise järgus ning suurem osa raamatus avaldatud seisukohavõttudest iseseisva teoreetilise distsipliini loomise vajadusest alles ootab põhjendamist. Omaette teooriast saab rääkida siis, kui meie käsutusse jõuavad haridustegelikkust sotsiaalpedagoogilistelt positsioonidelt käsitlevad monograafiad ja sellealase tegevuse terviklikkust avavad õpikud, mis oleksid tõeliseks alternatiiviks üldpedagoogilistele käsitlustele. Praktiliselt kõik väljapaistvad pedagoogid on läbi aegade püüdnud saavutada ka sotsiaalpedagoogilisi eesmärke, kuid iseseisva pedagoogikaharuna on oma tegevust käsitlenud vähesed.
Loomulikult on väljendatud seisukohad vaid üks arusaam probleemidest, mis kujunesid “Sissejuhatust sotsiaalpedagoogikasse” lugedes. Seetõttu soovitan kõigil, kes sotsiaalpedagoogiliste probleemide vastu huvi tunnevad, see väga kasulik ja huvitav raamat läbi lugeda ning oma seisukohad välja öelda.

Kohtusid 37 riigi ajalooõpetajad

OLAV KRUUS, haridusministeeriumi pressinõunik

14.–18. märtsini toimus Tallinnas hotellis Central Euroopa ajalooõpetajate assotsiatsiooni EUROCLIO (European Standing Conference of History Teachers’ Association) aastakonverents, kuhu saabus üle saja külalise 37 riigist. Eesti Ajalooõpetajate Selts on EUROCLIO liige selle asutamisest, 1993. aastast alates. Seekordne konverents oli üheksas. Aastakonverentsid on varem toimunud Hollandis, Belgias, Saksamaal, Šveitsis, Ungaris, Soomes, Suurbritannias Šotimaal ja Portugalis.
Konverentsi aruteluteema oli igapäevaelu käsitlemine ajalooõpetuses. Keskenduti muutustele Eestis 20. sajandil. Tartu Kunstimuuseumi direktor Heiki Pärt andis ülevaate igapäevaelu muutumistest; Chaplini Keskuse kuraator Mark Soosaar vaatles väiksemate kultuurigruppide osa ja tähendust Eesti igapäevaelus; Riigikogu liige Marju Lauristin esitas VERA projektile tugineva vene noorte suhtumuste analüüsi; peaminister Mart Laar kõneles Muinsuskaitse Seltsi algaegadel toimunud suulise pärimuse kogumisest ning TPÜ professor Voldemar Kolga arutles eestlaste optimismi ja pessimismi üle 20. sajandi teisel poolel.
Ülevaate oma töödest esitasid õpilaste kodu-uurimusliku võistluse paremad ning Körberi Fondi esindaja Gabrielle Bucher-Dinc tutvustas Eustory võistluse põhimõtteid. Töötati ka töörühmades.
Ühe konverentsipäeva pärastlõunased üritused toimusid Vabaõhumuuseumis. Mõisa- ja õllekultuuriga tutvusid konverentsi külalised Saku mõisas.
13. märtsil oli haridusministeeriumis minister Tõnis Lukase vastuvõtt õpilaste kodu-uurimuslikust võistlusest osa võtnud tublimatele õpilastele ja nende juhendajatele ning õpetajatele.
1999/2000. õa viidi Körberi Sihtasutuse ja Eesti Ajalooõpetajate Seltsi korraldatud õpilaste ajaloo-alaste uurimistööde võistlus läbi esimest korda. Teemaks oli “Eesti kodu ja pere XX sajandil”. Võistlusele laekus 89 tööd. Neli võitjat – Indrek Tark, Krista Veevo, Martin Jõesaar ja Lembit Kuntus – osalesid 20.–27. augustil Körberi Sihtasutuse korraldatud rahvusvahelisel suveseminaril Saksa Liitvabariigis.
2000. a kuulutati välja uus võistlus teemal “Eesti kool”. Võistlusest osavõtuks on registreerunud ligi 200 õpilast. Tööde esitamise tähtaeg on 31. märts 2001. Võistlus lõpeb 5. mail konverentsiga Tallinnas. Võistluste patroon on president Lennart Meri. Võistlust toetavad presidendi kantselei ja haridusministeerium.
14. märtsi oli Lillepaviljonis Tõnis Lukase vastuvõtt, 16. märtsil tervitas konverentsist osavõtjaid Raekojas Tallinna aselinnapea Liisa Pakosta.

Ilmus uus võõrkeelte õpetamise uuring

Euroopa Komisjon ja Euroopa Nõukogu on nimetanud 2001. aasta Euroopa keeleaastaks (European Year of Languages). Keeleõpe on muutunud võtmeküsimuseks kõigi noorte haridusteel – võõrkeelte valdamine aitab paremini elus hakkama saada. See on ka põhjus, miks üleeuroopaline hariduse infovõrgustik Eurydice European Network on oma järjekordse uuringu pühendanud võõrkeelte õpetamisele.
Võrdlev uuring viidi läbi 29 “Socratese” programmiga liitunud Euroopa riigis. Tänaseks on ilmunud uuringust kokkuvõte, mis sisaldab infot selle kohta, kuidas mingis riigis võõrkeelt õpetatakse, milline on õppekava sisu, kuidas leitakse õpetajaid ning organiseeritakse õpetajakoolitust. Raamat annab ka hea ülevaate võõrkeelte õpetamise ajaloolisest taustast ning kirjeldab reforme, mis viimaste aastakümnete jooksul Euroopas antud valdkonnas läbi on viidud.
Kokkuvõte uuringust on köidetud raamatusse “Foreign Language Teaching in Schools in Europe”, mida saab Eurydice Eesti programmi kaudu endale tellida. Raamatut jagatakse huvilistele tasuta. Tellimiseks tuleb saata oma soov kirjalikult kas e-posti teel (marilin.harring@hm.ee) või postiga aadressile Marilin Harring, Eurydice Eesti programm, Haridusministeerium, Tõnismägi 9/11, 15192 Tallinn.
Internetis on kodulehekülg http://www. socrates.ee/et/tegevus.vu.eurydice.php, millelt leiab põhjaliku infot Eurydice Eesti programmi kohta. Toodud on ka Eurydice European Network’i publitseeritud materjalide nimekiri, mida on Eurydice Eesti programmi kaudu võimalik endale tellida. Enamik materjale on tasuta.

Võistlus on lõppenud

Ülenurme Gümnaasium

Müüdid ehk Mis takistab uut ja positiivset rakendamast

Maie Alas, õpetaja, tervisekasvatuse treener

“Just nagu välismaal!” mõtlesin ma, lugedes kooli saabunud allkirjata üleskutset töötada välja oma narkopoliitika. Ainult et välismaal pakutakse koolile selleks abi: nõustatakse, antakse kvaliteedistandardid ja õppevahendid, treenitakse. Maailma kogemus räägib sellest, et mõned narkostrateegiad võivad ärgitada sõltuvusaineid hoopis pruukima. Kas õpetaja või koolijuht, kes oskamatusest kallutab lapsi kuriteole, on kurjategija? Usun, et ka Eestis saabub kunagi aeg, mil lapsevanemad valivad kooli ka selle järgi, kuidas seal ennetatakse lapse probleemset käitumist.
Vääruskumused tervisekasvatusest ning sealhulgas uimastiharidusest pärsivad ennetustegevust. Seetõttu tutvustan Eestis enam levinud müüte.

– Kooli asi on teadmisi anda ja mitte narkomaanidega tegelda, las lapsevanemad ise kasvatavad oma võsukesi.
Muidugi on õpetajate praeguse töötasu juures luksus töötada normkoormusega ja kasvatada lisaks lapsi, kelle vanematel ei jätku armastamisoskust ega -aega. Kuid katsugu õpetajad õpetada, kui klassist vaatab vastu laienenud pupillidega etteaimamatult käituv narkouimas õpilane.
Kooli äraootava käitumise puhul on ainult aja küsimus, millal selline laps on igas koolis. Kõigile on kasulikum probleeme ennetada.

– Suitsetajate, alkoholi ja teiste sõltuvusainete pruukijate arvu saab oluliselt vähendada turvamehe palkamise, käitumishinde alandamise või politsei kutsumisega.
Karistusmeetmed on vaid üks uimastipoliitika osa. Valus on vaadata, kuidas suitsetavate tüdrukute arv suureneb ning kanepiproovijate iga nooreneb. Ja kuigi narkouimas õpilasele on mõnikord vaja kutsuda narkopolitsei, jäävad uimastitarvitamise põhjused karistades siiski alles.
Kaasaegne tervisekasvatus tegeleb aga just põhjuste ennetamisega.
Väljapääsuks on oma kooli narkopoliitika väljakujundamine. Selle kohustuslikud komponendid on harilikult uimastite kättesaadavuse piiramine ja motivatsiooni vähendamine nende tarbimiseks.
Siia kuuluvad nooremas murdeeas tunnid, tunnivälised ennetusprogrammid, koostöömeeskonna (õpilased, juhtkond, õpetajad jt) olemasolu, õpetajate treening jt.

– Ennetustegevuse rong on läinud!
Jääb mulje, et narkomaane ja teiste probleemidega noori kasvab nagu seeni metsas ja ennetada on juba hilja. Ennetada saab erikoolide ja vanglate arvu kasvu, see on ka majanduslikult tulus!
Arenenud riigis eksisteerivad kõrvuti kõik tasandid: põhjuste ennetamise tasand, ravi- ja taastusravi. Proportsioonid sõltuvad sellest, kui paljud inimesed ravi vajavad. Näiteks piirkonnas, kus on palju HIV-viirust kandvaid narkomaane, kulub suurem osa rahast ja vaevast ravile.
Tähtis on õpetada noortele, kuidas kriitilises olukorras käituda, ja lisaks ravile piirata ka uimastite kättesaadavust.
Mõnikord võivad stressi all kannatada ka nn eliitkoolide lapsed, sest neil lasub kohustus tublid olla. Kuulu järgi teevad mõned lapsed eksameid amfetamiini abil. Nende jaoks võib rong küll varsti läinud olla…

– Välismaine meile ei sobi, kõige parem on “Eesti oma jalgratas”.
Kui vaadata arenenud riikide tervisekasvatuse ajalugu, kestab ühe kontseptsiooni väljatöötamine ning katsetamine keskmiselt kümme aastat. See on rahamahukas tegevus.
USA, Inglismaa, Rootsi, Hollandi jt riikide kooli tervisekasvatus on kontseptsioonilt ja üldmetoodikalt väga sarnane. Võib usaldada strateegiat, mida soovitab Maailma Tervishoiuorganisatsioon (WHO).

– Õpetajad ei sobi noortele tervisekasvatuse tundi, noored ei usu neid. Arst või politseinik saavad tööga paremini hakkama.
Õpilased usuvad seda, kes on aus ja avatud. Probleemkäitumiste ennetamisega tegeleja vajab spetsiaalseid oskusi, strateegiakoolitust. Tervisekasvatuse eesmärk on mõjutada käitumist, see tähendab õpetada oskusi ja mitte anda ainult teadmisi. Omal kohal on siin aktiivõppetreening, loengu teel õpetame vaid oskustest rääkima. Minimaaloskuste õppimiseks kulub õpetajal kaks päeva, kui ta saab koolituselt kaasa aktiivõppevormis õppevahendi, mille abil edasi õppida.
Arstil, õpetajal ja politseinikul on igaühel oma ülesanded. Hea ennetustegevuse eelduseks on nende koostöö, kuid tundi peab andma kindlasti õpetaja. Õpetajaks võib kergesti saada ka arst, politseinik või lihtsalt noor inimene, sest vajalike teadmiste-oskuste maht on väike.

– Kui anname noortele rohkem teadmisi sõltuvusainetest ja nende kahjustavast toimest, ei hakka nad neid tarvitama.
See on üks ohtlikematest müütidest. Huvitav loeng, vestlus või film äratab huvi. Teatavasti on sõltuvusained koolilastele keelatud. Nii tekitatakse ebasoovitava käitumise vastu huvi ja seejärel keelatakse.
Ameeriklaste uurimused näitavad, et lastel, kes veedavad rohkem tunde telerit vaadates, on rohkem alkoholiprobleeme. Juuakse ju filmides palju!
Kaasaegne tervisekasvatus õpetab selle asemel probleeme lahendama ja otsuseid vastu võtma. Infot peetakse õigeks jagada aktiivõppe vormis ja vaid nende sõltuvusainete kohta, millest noored alustavad (suits, alkohol, “kerged” narkootikumid).

– Narkotunnid aitavad.
Aitab kompleksne tervisekasvatus (tunnid ja tunniväline tegevus). Sõltuvusainete pruukimine, koolikohustuse mittetäitmine, vägivaldne käitumine, riskantne seksuaalkäitumine on üksteisele riskiteguriteks.
Nendel on ka sarnased põhjused ja seetõttu on nende põhjuste ennetamine koolis üsna ühesugune. Näiteks õpetada, kuidas kohendada enesehinnangut, väljendada tundeid, ennetada liigset stressi, lahendada konflikte jne.

– Kui kutsume kooli “päris” alkohooliku või narkomaani, siis see šokeerib õpilasi ja nad ei järgi eeskuju.
Ainult šokeerimise peale ei tasu loota. Sellised kohtumised võivad olla nii kahjulikud kui ka kasulikud. Kahjulikud, kui häda käes vaevlejast tehakse huviobjekt ja kangelane, kes oma probleemi tõttu kuulsaks on saanud. Kasulikud, kui õpetaja põimib kohtumise oma programmi sisse, küsimused koos lastega ette valmistab.

– Meil on programm, tunnid ja õpetajaid koolitatakse, asjad lähevad hästi.
Meil on tõesti üksikteemade loetelu programmis, aga meie tervisekasvatuse riiklik programm ei sarnane teiste arenenud riikide omadega. Õnneks on meil päris palju kompetentseid õpetajaid. Mure on ainult nende koolide pärast, kellel veel spetsiaaltreeningut saanud õpetajat ja tundegi ei ole.

Et pisutki riiklikku tühimikku täita ja oma kogemusi-koolitusi mitte raisku minna lasta, pakun abi internetileheküljel www.hot.ee/healthtraining ja e-posti kaudu: healthtraining@hot.ee Kuigi töö on alles algusjärgus, võib sealt pisut infot leida ja küsimusi esitada. Võimalik on küsida ka välismaistelt spetsialistidelt. Oma nõusoleku selleks on andnud näiteks Ruth Yoyse Londonist.

40. bioloogiaolümpiaad

Illar Leuhin, EBO komisjoni esimees

Seekordne bioloogiaolümpiaadi piirkonnavoor erines tunduvalt varasemate aastate kontrolltöölaadsetest, osutudes parajaks pähkliks kõigile, kes ei uskunud zürii juhiseid soovitatud kirjanduse osas. Sellest ka kogu piirkonnavooru suhteliselt nõrk tulemus.
Protokollidega laekunud 1829 töö keskmine tulem küündis napilt 28 pallini. Tulemuste detailsem analüüs ilmub järgmises “Õpetajate Lehes”.
Arvestades EBO züriile laekunud piirkonnavooru tööde üldist taset ning lõppvooru kutsutavate õpilaste limiteeritud arvu, otsustas zürii teha täienduse olümpiaadi juhendi punkti 9.9.: olümpiaadi lõppvooru kutsutakse õpilased järgmise pingerea alusel: a) kuni 10 paremat uurimustöö koostajat; b) iga piirkonnavooru parim igast klassist tingimusel, et töö summaarne punktiarv ei ole vähem kui 75% antud klassi parimast tulemusest; c) viimastel aastatel lõppvoorus häid tulemusi saavutanud õpilased; d) üldparemusjärjestuses paremad; e) aktiivsemad pidevkaugõppe ülemastme gümnaasiumiõpilased.
Olümpiaadi lõppvooru Tartus 7. aprillil kutsutakse:
a) uurimistööde alusel: Liina Saar ja Kristel Turja (Saaremaa ÜG), Jaanika Ailt (Suure-Jaani G), Anu Tiitsaar (Pärnu Koidula G), Inna Krõškevitš (Narva Kesklinna G);
b) piirkonnakomisjonidelt laekunud tööde ühtlustatud tulemuste alusel: Darja Lavõgina, Marko Malvik, Liis Kuresoo, Katre Kuuse, Madis Joonsalu, Laura Sedman, Elin Sild, Eele Õunapuu, Jens-Konrad Preem, Mai Sööt, Eveli Kuusik, Maris Kruuse (HTG), Martin Pentson (Suure-Jaani G), Nikolai Kolesnikov ja Sergei Lakissov (Narva HG), Kadi Türk (Kadrioru Saksa G), Timo Uustal (Tartu Kommertsg); Merit Sepp ja Ingrid Liiv (Saaremaa ÜG); Ivan Davõdenko ja Igor Britikovski (Jõhvi Vene G), Aleksei Lissitsin (Ahtme G), Agu Trofimov (Haljala KK), Olga Okorokova (Kehra KK), Tanel Kallis (Tartu Kivilinna G), Mari Järve ja Anni Uibu (Mustamäe G), Kaire Tsaro, Kadri Laaniste ja Liina Reitel (Põlva ÜG), Andres Kukeste (Kiviõli Vene G), Olavi Maasikas ja Maris Ojamets (Pärnu Koidula G), Mikk Gaškov ja Tõnu Pullerits (Nõo RG), Anna Štšerbakova (Lasnamäe G), Meelis Uustal (Tallinna Inglise Kolledz), Martin Pook (Põltsamaa ÜG), Mari Tolli ja Sergei Põlme (Pärnu Ülejõe G), Arno Põder (Tarvastu G), Triinu Visnapuu (Vinni-Pajusti G), Andres Tambek, Rutt Lilleoja, Marko Paap ja Jan Inno (Kadrina KK), Liina Rae (Haapsalu G), Elar Haljas (Tallinna Üldg), Martin Liira (Ülenurme G), Indrek Koppel ja Eva Labotkin (Miina Härma G), Margo Saaremets (Forseliuse G), Juri Leinvald (Tapa Vene G).
Olümpiaadi lõppvooru Tartus 8. aprillil kutsutakse:
a) uurimistööde alusel: Anni Kokla (Palade PK), Indrek Viil (Tartu Forseliuse G), Anep Perlov (Vana-Koiola PK), Igor Mišanin (Kiviõli Vene G); Kärt Lust ja Eliia Laats (Miina Härma G);
b) piirkonnakomisjonidelt laekunud tööde ühtlustatud tulemuste alusel: Ott Luuk ja Mari Valdur (Väätsa PK), Anastassia Lastovka (Juhkentali G), Liisi Leis, Eva Toom, Helen Sääsk, Rait Kivi ja Krista Takkis (Saaremaa ÜG), Konstantin Semjonov (Narva Paju K), Marina Panarina (Kiviõli Vene G), Kaur Tuvikene (Rannu KK), Tõnu Esko (Vändra G), Natalja Jefimova (Ahtme G), Urmo Võsa (C. R. Jakobsoni nim G), Darja Hohlova (Sillamäe Vanalinna K), Iti Jürjendal (Nissi PK), Kerli Kirch (Mõniste PK), Triin Tekko (Katleri PK), Kaspar Põder ja Jaan Vajakas (Tartu Kivilinna G), Nele Roosimägi (Pärnu Koidula G), Mihkel Pajusalu (Tartu Tamme G), Asso Prii (Paide ÜG), Tõnu Vahtra (Võhma G); Dmitri Vaštšuk (Tallinna Karjamaa G), Kuldar Sillaste, Anna Mossolova ja Nikolai Lotarev (Kohtla-Järve ÜG) Aleksander Šibkov (Kohtla-Järve Slaavi G), Aleksei Suslov ja Ivan Zemskov (Kohtla-Järve 3. KK), Kaur Kübarsepp (Kohtla-Järve Järve G), Holger Haas (Viira K), Rain Kuldjärv (Kiltsi PK), Jekaterina Ovtšinnikova (Loksa Vene G), Tanel Drenkhan (Kanepi G), Kristjan Kiiman (Lähte ÜG), Liisa Tagel ja Laur Tooming (Tartu Kesklinna K), Rait Parmann (Pärnu ÜG), Dmitri Smidt (Narva Kesklinna G), Enel Estorn (Saaremaa ÜG), Lehar Lehes (Obinitsa PK), Maido Lüiste (Tartu Karlova G), Andres Järv (Rakvere RG), Katrin Kiirend (Kuressaare G), Liis Laurimaa (Valtu PK), Klairi Liis (Pärnu Sütevaka HG).

Majandusteadmiste olümpiaad

Margit Luts, JA Arengufond, programmi koordinaator

Junior Achievement’i Arengufondil algas 10. tegevusaasta. Juubeliaasta majandusteadmiste olümpiaadi piirkondlikel voorudel osales 67 kooli, kaheliikmelisi võistkondi oli 90. Olümpiaadi eelvoorud toimusid üle Eesti 3. märtsil.
Olümpiaadi aluseks on juhtimise ja majanduse modelleerimise ülesanne MESE (Management and Economic Simulation Exercise) – arvuti abil realiseeritud majanduse mudel, mis võimaldab igal võistkonnal ehk firmal võistelda teistega tootmises ja turustamises (arvutiprogramm modelleerib äriotsuste tegemist konkurentsiturul).
Lõppvooru jõudsid maakondade parimad, piirkonnavoorude võitjad: Tallinnast ja Maardust Tallinna Järveotsa G, Tallinna Pääsküla G, Tallinna Valdeku G ja Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasium; Harjumaalt Keila-Joa Sanatoorne Internaatkool; Järvamaalt Paide ÜG; Narvast Narva Soldino G ja Narva HG; Raplamaalt Rapla ÜG; Jõgevamaalt Jõgeva ÜG; Tartumaalt Tartu Kunstigümnaasium; Põlvamaalt Värska G; Võrumaalt Võru Vene G; Valgamaalt Valga G; Viljandimaalt Tarvastu G; Pärnumaalt Kilingi-Nõmme G; Ida-Virumaalt Lüganuse KK ja Saaremaalt Leisi KK.
Olümpiaadi lõppvoor toimub 7. aprillil Tallinnas Eesti Kõrgemas Kommertskoolis, Lauteri 3.
Kommertskool on ka olümpiaadi peasponsor, kes paneb välja auhinnad parimatele ja pakub võitja võistkonna liikmetele võimaluse astuda konkursiväliselt Eesti Kõrgemasse Kommertskooli ning õppida ühe semestri vältel õppemaksuta.