Õpetajate Leht 21.12.01

ÕpL

JÕULULEHT

Inimeseks olemise keeruline kunst

ANU MÕTTUS

Silmil suletuil
paljale taevale
sõnu vaikseid, kurb jumal,
sa märkisid.
Sõnu vaikseid, kurb jumal, sa märkisid
silmil suletuil
paljale taevale.
Nõnda palju neist
kuldseid sai märkisid.
Kuldseid märkisid
kuldsele vaevale.

Sõnu vaikseid nüüd
kaskede okste peal
tuul üle loeb lõpmata kordi.
Tuul üle loeb lõpmata kordi
sõnu vaikseid, näe,
kaskede okste peal,
sõnu vaikseid loeb
lõpmata kordi.

Su ripsmed, kurb jumal,
said vetele
ja nendel on roopilli sinine hääl.
Ja nendel on roopilli sinine hääl.
Su ripsmed, kurb jumal,
said vetele,
ja ripsmete sinine hääl.

Vaata, meredel
tantsivad tuulehood,
käivad laulikud kurvad
su kurbi teid.
Vaata, meredel
tantsivad tuulehood,
ja, jumal, su naer on neil.

VIIVI LUIK

(“Ülemlaul”,
kogumikust “Laulude müüja”,
Tallinn, 1968, lk 76–77.)

Jõulud on ennekõike laste pühad. Pühad ühe lapse sündimise pärast ja kõigi teiste laste rõõmuks. Nii nende, kes sebivad meie ümber ja päkapikult hommikuks sussi sisse kommi ootavad, kui ka nende, kes istuvad vaikselt meie sees ja keda enamasti ainult jõulude paiku välja paista lastaksegi.

“Ükski rahvas ei või täpselt ette teada, mida ta lapsed talle tõotavad,” kirjutab Viivi Luik “Seitsmendas rahukevades”.
Viivi Luige enda lasteluule erineb märgatavalt tavapärasest rõõmsast-reipast või ka lüürilis-nostalgilisest. See võib kohati tunduda sünge või pisut kurigi. “Seitsmendat rahukevadet” lugenu jaoks kumab luulestki seda last, kes kevadel kääridega peenralt pojengivõrseid lõikas, endal kurgus teadmine, et tuleb suur tüli ja pahandus; kes kartis lennukeid ja kaotsiminemist ning samas ometi lootis salajas midagi ahvatlevalt õudset oma silmaga näha...
See ei lase unustada, et on ka teistsuguseid lapsi kui need, kes Pipiga koos soovivad: “Väike väänik, anna asu, et ma suureks eal ei kasu...”
Minu isikliku kodukootud teooria järgi sobivad erinevatele inimestele erinevad vanused. Seejuures pole välistatud, et mõnele sobivad need kõik ja mõnele mitte ükski. Kellele on piin olla laps, kellele nooruk, kes ei oska kuidagi täiskasvanuks saada, kes vananeda. Ja mina pole küll see, kes ütleks, et üks variant on teisest parem või kehvem, lihtsam või keerulisem. Üks inimeseks saamise ja olemise keeruline kunst on ta kõik.
Siiski on igas lapsepõlves ka kaunina meelde jäänud hetki.
Lumehelves ära
sulab silmapilk.
Kogu tema sära
on vaid vihmatilk.
Mustast jälle valgeks
on üksainus samm.
See on ilma palgeist
kõige ilusam.

Need read on kirjutanud Viivi Luik. Eks samamoodi ole ka aastaaegadega: mõni küsib läbi terve suve aeg-ajalt, millal ometi lumi tuleb ja kelgutada saab, teine unistab talv läbi päikesest ja liivarannast. Ja vaid harvad õnnelikud suudavad nautida aasta läbi seda, mis parasjagu käes.
Pikad talveõhtud on meie rahvatraditsioonis jutuvestmise ja järelemõtlemise aeg. Tänapäeval naljalt keegi videvikutundi pidada ei malda: elekter on võtnud võimaluse talveuneks, mis ennemuiste suviseks rabelemiseks välja puhata aitas.
Õnneks oleme taibanud vähemalt oma talvised pühad alles jätta ja mõnikord keset neid pühigi saatma hakanud tormamist veidi järele mõelda. Või hoopiski mitte mõelda, vaid lihtsalt olla.
Mulle meeldib, et järjest rohkem kaupmehi söandab oma äride uksed, mis iseseisvuse alguses vaat et vahetpidamata 24 tundi ööpäevas ja 365 päeva aastas lahti olema pidid, esimeseks jõulupühaks ja uue aasta esimeseks päevaks kinni jätta.
Võiks ju olla mõni päev meeldetuletuseks meile, kes me oleme juba harjuda jõudnud, et kõik on igal hetkel kättesaadav. Mõni järelemõtlemise ja hingetõmbamise päev poodnikule ja ostjale, teenuse pakkujale ja kliendile, kelleks me kõik ju justkui saama peaksime ja vaat et saada tahaksimegi. Mõni päev, kui saavad pähe tulla asjad, millest jäänud rääkimata. Nagu pääsukese elu, mille üle on mõtisklenud Viivi Luik:

Talvel õuemängu on vähe.
Ära pannakse pall ja ratas.
Siis tulevad asjad pähe,
millest jäänud on rääkimata.

Näiteks harilik joogivesi,
mida januga kõik me joome.
See tuksub veel tasakesi,
seda saadakse maa alt soontest.

Sellest tõusevad taevasinna
näod ja pildid ja pilvekujud.
Suvel pääsuke lendas sinna
ja ta lend tegi hääks me tuju.

Aga nüüd, kui säält lumi sajab,
kas sul on veel see pääsuke meeles?
Kas sa tead, et ta asju ajab
Itaalias eesti keeles?

ÕpL

JÕULULEHT

Kommentaarideta kroonika

Kaks lippu, kaks Eestit, kaks vastandlikku mõtteviisi. Eestile ei ole enam kombeks isegi üks president korraga – neidki on meil nüüd kaks: üks “täitunud ametiajaga” ja teine esialgu alles täituma hakkava ametiajaga...

Eks nad looda selle peale, et rahvas on rumal. Et jääbki uskuma, kui ütelda: mis nüüd meie, meie teeks ja oleks küll, aga saage aru, Brüsseli mehed käsivad ju lehmad maha tappa, suhkru hinda tõsta ja postkontorid maalt ära kaotada. Ja nii edasi ja nii edasi. Ajalehed on hirmu ja õudust täis, ja kuidas nad ei peakski olema, sest uinuv mõistus ju teatavasti sünnitab koletisi.
Kõige huvitavam selle asja juures on see, et kõik need Mõhud ja Tölpad tulevad ja lähevad, mõne aja pärast ei mäletakski, kes nad olid või mis nad tegid, kui ise poleks kaasosaline. Võib olla, et teisi ja teiste tegevust mäletabki inimene ainult sellevõrra, millevõrra ta on olnud ise kaasosaline.
Sellel maatükil, sellel Eestil pole terves maailmas peale eestlaste muud kedagi, kes tema eest saaks hoolt kanda. See maa on eestlaste kuus hõbelusikat, mida tuleb surmatunnini nühkida, kui nad juba korra on muretsetud.
Küsimus pole selles, et ära ei võiks minna, küsimus on selles, et ära minna saab ainult teiste maa peale, seal nühivad teised oma lusikaid ja mängivad oma mänguasjadega, mida sulle ei anta, sest sa ei osand ju oma jagusidki hoida.
Ega neist Mõhust ja Tölpast viitsikski rääkida, sest mis neist rääkida on, igaüks näeb neid isegi. Ega ei räägikski, kui nad rumaluse ja pisikese hädise omakasu pärast ei teeks ka kõiki teisi lagunemise, labasuse ja viletsuse kaasosalisteks.
Hoopis teine küsimus on see, kas kõiki neid lusikaid ja kila ja kola ja maid ja riike ongi üldse inimesele tarvis, või on nad järjest rohkem takistuseks. Takistavad nägemast tervet Maad korraga.

VIIVI LUIK
(“Kuus hõbelusikat”, EE, 19.10.2000.)

“Eestimaalased astusid uude aastasse optimistlikult. Uuringufirmade ühenduse Gallup International aasta lõpul 70 riigis läbi viidud arvamusküsitluse kohaselt ootab 58% eestimaalasi, et aasta 2001 tuleb parem kui 2000,” kirjutab “Postimees” 3. jaanuaril 2001 – uuel aastal, mis nüüd vanaks saanud. “Postimeeste” aastakäiku sirvides saigi välja nopitud all järgnev sõna-sõnaliste tsitaatide “kroonika” .

Aasta algusest peale 29 500 krooni kuus teeniv Tallinna linnapea Jüri Mõis ütles, et ehkki ta peab oma töötasu võrreldes erafirmade tippjuhtidega madalaks, loobub ta praeguse linnavõimu ajal uue palgatõusu küsimisest. “Praeguses olukorras on mu palk täiesti adekvaatne. Minu mõte on pigem see, et ei tohi rahul olla praeguse olukorraga ning arvata, et ongi väga hea, kui ühinevas Euroopas üks linnapea teenib 1500 eurot kuus. Peame nägema ette, et tuleb leida võimalusi palgataset veel mitu korda tõsta.” (PM, 6.01.)

Tartusse koliv haridusministeerium maksab personaliotsingufirmale Fontes 14 700 krooni ühe uue ametniku leidmise kohta nende asemele, kes ministeeriumiga koos ümber kolima ei nõustu, makstes peale selle ka mahajääjatele miljoneid kroone kompensatsiooni. Lukase sõnul on paratamatu, et ministeerium peab nii arvuka kaadrivärbamise korral kasutama personalifirma teenuseid, kuna kandidaatide eeluuringuid ja sobivuse analüüsi ei suudaks nende asutus teha. (PM, 9.01.)

Ene Veiksaar: “Laar väidab, et Savisaare pildi kinnitasite märklauale teie.” – Robert Lepikson: “Võib-olla hoidsin püssi kah?” /- - -/ Ene Veiksaar: “Kas Edgar Savisaare pildi pihta laskmine toimus või ei toimunud?” – Mart Laar: “Mul on väga raske lisada midagi, seda, mida ka…, need, kes seal asjas, kohas on olnud, nagu härra Munski, on sinna juurde ütelnud nii, et siin polegi midagi rohkem kommenteerida. Lühidalt öeldes on… ma pole küll Kesknädalat lugenud, aga BNSi lugu lugedes on, noh, lühidalt öeldes tegu jamaga.” (PM, 10.02.)

Keskkonnaminister Heiki Kranich viis oma kolleegid nädalavahetusel Alam-Pedja looduskaitsealale. Väljasõidul osalesid ka haridusminister Tõnis Lukas, siseminister Tarmo Loodus, majandusminister Mihkel Pärnoja, põllumajandusminister Ivari Padar ning peaminister Mart Laar. /- - -/ Laar on tulnud ilma suuskadeta, kummikud jalas, matkapükste otsad veidi niisked. “Ma Riias rääkisin Läti ja Leedu peaministrile, kuhu ma täna õhtul tulen. Nad olid päris nõutud,” ilmub Laari näole võidukas muie. Päeva peateemal tunnistab Laar, et ta ei mäleta mingit Savisaare pilti. “Ma tõesti ei mäleta, mis kahe aasta eest oli. Kantselei on nädal aega sellega tegelenud, nemad ka ei mäleta.” Laar kallab endale peotäie rosinaid. /- - -/ Kümmekond minutit hiljem võivad Laeva raba hundid endal sabad lokki ehmatada. Peaminister isiklikult möirgab rabamändide vahel, ehtsa isahundina. Tema o-häälik kaigub kaugele. (PM, 12.02.)

Postimehe fotograaf Peeter Langovits pildistas peaminister Mart Laari ja Tallinna volikogu esimehe Rein Voogi visiiti Balti jaama turule. Fotoreportaaz jutustab: 1) Voog ja Laar lähevad Mere puiestee tram- mipeatusesse; 2) Laar võtab varakult enne trammi saabumist taskust pileti; 3) Voog ja Laar sisenevad esiuksest trammi; 4) Laar mulgustab pileti; 5) Laar ja Voog liiguvad esiukse juurest eemale, et Linnahalli peatuses väljujad mööda lasta; 6) Balti jaamas väljuvad Laar ja Voog trammist; 7) Laar, Voog ja nendega äsja liitunud Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti juht Toomas Tauts astuvad sisse Balti jaama turu väravast; 8) Laar tunneb huvi, kas turu väravas asuvas raamatupoes müüakse ka tema kirjutatud vene keelde tõlgitud raamatuid. Laari raamatut müügil ei ole; 9) Laari ja Voogi saatjaskonda kuulunud ajakirjanik müksab prillimüüja lauda, mis läheb ümber ja paiskab prillid lumme. Laar ja Voog aitavad koos saatjatega laua uuesti püsti panna ning prillid lauale tagasi seada; 10) Laar ja Voog lahkuvad Balti jaama turult. Keelatud kaupa nad turult ei avastanud; 11) Laar ja Voog jõuavad Balti jaama; 12) Balti jaamas kohtavad Laar ja Voog jaama alalisi asukaid, kumbki pool vestelda ei soovi; 13) Pärast Balti jaamaga tutvumist mööduvad Laar ja Voog taksopeatusest, istuvad oma ametiautodesse ja lahkuvad. (PM, 1.03.)

Kolm päeva pärast Savisaare ja Mõisa ühist lõunasööki teatas Savisaar oma parteilehele antud eksklusiivintervjuus ootamatu heatahtlikkusega, et talle tundub mõnikord, nagu polegi Mõis oma ebaõnnestumistes iga kord ise süüdi. (PM, 5.04.)

Euroopa Liiduga ühinemist eitava poliitika esindajad rõõmustavad Emori küsitlustulemuste üle, mis teist kuud järjest näitavad rahva süvenevat käegalöömist Eesti kõigi sõjajärgsete valitsuste ühele peaeesmärgile. “Suur tänu meeldiva uudise eest,” ütles Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei esimees Tiit Toomsalu, kuuldes värskest eurovastasuse rekordist. (PM, 17.04.)

Presidendi nõuniku kohalt lahkumise avalduse kirjutanud Eerik-Niiles Kross, kes aitas Eestisse tuua hiljem äpardunud raudtee-erastajaks ja USA-s tagaotsitavaks osutunud Antonio Angotti, muutus tüliõunaks riigipea Lennart Meri ja peaminister Mart Laari vahel. (PM, 18.04.)

Välisminister Ilves esines taas lõunanaabreid ärritava avaldusega. “Ma ei tunne ennast baltlasena,” kinnitas Toomas Hendrik Ilves Wall Street Journal’ile. “Kes f… on nemad, et mulle öelda, kuidas ma pean ennast tundma?” küsis välisminister. (PM, 10.05.)

Reisirongiliikluse surmaotsuse järel Kagu-Eestis tuisus ja lumes alustatud külateede remont seiskus, kui riik hakkas kaaluma võimalust rongid uuesti käima panna. Teede- ja sideministeeriumi pressiesindaja Kuldar Väärsi kinnitas, et teedevalitsused saavad lubatud raha kindlasti kätte. “Kuid hetkel on viivitus poliitilise otsuse taga, mille kohaselt tuleks eraldada 20 miljonit krooni teede ehitamiseks,” põhjendas ta. (PM, 6.07.)

Rahandusministeeriumile esitatud taotluses küsib parlament järgmisel aastal Riigikogu liikmete palkadeks 32,3 miljonit krooni, tänavu kulub selleks eelarve kohaselt 30,1 miljonit. Parlamendi rahanduskomisjoni esimees Kalle Jürgenson ütles, et riigikogulaste plaanitav 7,1-protsendiline palgatõus tuleneb puhtalt nende töötasu seotusest Eesti keskmise palgaga. “Mingit muud palgatõstmist kavas ei ole,” toonitas ta. (PM, 19.07.)

Ilmnes, et erastamisagentuuri peadirektor Jaak Liivik ning teede- ja sideminister Toivo Jürgenson ei pannud erastamislepete sõlmimisel toime mitte ametiisiku seisundit ära kasutanud tahtlikku tegu, vaid täitsid Riigikogu otsuse ja valitsuse korraldusega neile pandud ülesannet. (PM, 27.07.)

Tallinna abilinnapea Liisa Pakosta eestvõtmisel hakkab linnavalitsus septembris otsima välisfirmat, kes rajaks Tallinna loomaaeda ligi 300 miljonit krooni maksva veemaailma, kus hiigelakvaariumides ujuksid teiste vee-elanike seas ka haid ja kaheksajalad. (PM, 10.08.)

Värskelt komisjoni tööruumidesse ilma riigihanketa soetatud kultuurikomisjoni mööbel läks Riigikogu kantselei haldusteenistuse teatel maksma 460 000 krooni. “See on kurb, kui ta ülemäära kallis on,” tõdes oma tööruume sisustava mööbli hinda Postimehelt kuulda saanud Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Mart Meri. (PM, 15.08.)

Peaminister Mart Laari tööruumide all Stenbocki maja võlvkeldris näitavad madalale seatud lambid valgust mullu riigikantselei ostetud Inglise piljardilauale, mis võttis riigieelarvest peaaegu 107 000 krooni. Riigikontrolörid kirjutasid seepeale nõtke sulega avalikustatud kontrollakti: “Riigikontroll ei avalda arvamust, kas nimetatud põhivara on soetatud, arvestades riigikantselei põhifunktsioonide täitmisest tulenevaid kohustusi, ja kas põhivara on soetatud säästlikult.” (PM, 23.08.)

President Arnold Rüütli kõnest valimiskogu ees: “Minu tänusõnad ei ole pikad. Tahan teid tänada usalduse eest, mida mulle usaldasite.” (PM, 21.09.)

Majandusminister Mihkel Pärnoja teatas oma tagasiastumisest ministri kohalt. Pärnoja kinnitas, et “valitsuse otsused kaasata Narva Elektrijaamade ja Eesti Raudtee omanikeringi välisinvestoreid olid õiged, möödapääsmatud ja vajalikud”. (PM, 29.09.)

Siseministeerium kavandab järgmisel aastal kehtima hakkavate elektrooniliste ID-kaartide kasutusajaks kümme aastat, tootjafirma Trüb AG aga tagab kaardi kiibile toimimisajaks vaid 12 kuud. “Viis aastat on kindel, edasine oleneb sellest, kui palju kaarti kasutada,” sõnas Loodus. Seaduses seisvat kümmet aastat pole tema sõnul vajadust vähendada viie aastani põhjusel, et kaardi lõplik kasutusaeg selgub alles nii-öelda töö käigus. (PM, 5.11.)

Jalgrattaliidu presidendina Tallinna Teedelt erastamise eelõhtul pool miljonit krooni taotlenud Siim Kallas: “Minu seisukoht on selline, et see raha tuleks kohe tagasi kanda.” Esmalt ütles Kallas Postimehele, et pole liidu presidendina sponsortehinguga kursis. Alles pärast seda, kui Postimees teatas Kallasele, et toimetuse valduses on tema allkirjaga rahataotluse koopia, meenus see taotlus ka Kallasele. (PM, 27.11.)

Tallinna linna toel aastavahetusel poole miljoni krooni eest rakette taevasse lasta lubav OÜ Eesti Ilutulestikud on tõmmanud endale kaela suurkonkurentide viha, kes süüdistavad firmat linna ja rahva petmises. OÜ Eesti Ilutulestikud kinnitas, et mingit rahva ega linna petmist ei tule. Linnalt saadud 200 000 krooni kuluvat reklaamikampaaniale ning ülejäänud poole miljoni eest kavatsevad nad rakette lasta. Ligikaudu kuus minutit planeeritud tulevärgi üks minut maksab seega veidi vähem kui sada tuhat krooni. OÜ Eesti Ilutulestikud tegevdirektori Ain Sultsi sõnul pole selles midagi kolossaalset. “Ja lõppude lõpuks, inimesed tulevad ilutulestikku vaatama, mitte kella käe peal,” sõnas Sults. “Nad siin karjuvad, et miks ei tehtud konkurssi, tehku tööd ja ärgu virisegu.” (PM, 15.12.)

ÕpL

JÕULULEHT

Kauge ja lähedane Viivi Luik

Tiia Penjam

Juba hulk aega on Viivi Luik olnud Eestis harv külaline. Aastail 1993–1995 elas ta Helsingis, 1996 Berliinis, 1997 taas Helsingis ning 1998. aastast alates elab Roomas.
Foto: SL Õhtuleht

Võib-olla polegi mingeid erilisi luuletajaid ja kirjanikke olemas, ehk on ainult rändavad ehitustöölised. Võib-olla on minul nagu mõnel teiselgi õnnestunud sõnade abil siia-sinna ehitada mõni maailm. Mõnikord on selleks läinud rohkem sõnu. Siis on maailma nimi Romaan. Mõnikord on läinud tarvis vähem sõnu ja siis on maailma nimi Luuletus. Nii kulub erinevatel ehitustel erinev hulk saematerjali ja naelu, kuid haamer on ikka üks ja lööb ühtemoodi.
VIIVI LUIK
(Intervjuust “Maalehele”, 12.08.1999.)

Viivi Luik on juba aastaid kodumaalt eemal olnud. Praegu elab ta Itaalias. Võib vist öelda, et kaugel, kui arvata kokku maanteetulbad siit sinna. Ehkki – mis kaugus see mõni tuhat kilomeetritki siis õieti on. Vahemaid meie aja inimeste vahel ei mõõda lennusõidutunnid punktist A punkti B, vaid lahknevused eluvaadetes, tunnetes ja mõtetes.
Kuidas Eesti kaugelt paistab? Ja kas paistab kuidagi ka itaallastele?
Siit Vahemere äärest vaadates paistab Eesti väga korralik ja väga protestantlik. Protestantlik, sõltumata sellest, kas inimesed endid üldse mingi usuga seostavad või ei. Alaline rahulolematus, põikpäisus, hirm teistest erineda, enese ja teiste süüdistamine – need on kõigi protestantlike maade hädad. Eestlaste tehtud kuriteodki on enamasti protestantide kuriteod, nende juurde kuulub eriline totter-brutaalne vägivald, mida katoliiklikes maades sel kujul just ei kohta. Katoliiklikes maades tehakse kurja teistmoodi.
Võib ka nii öelda, et kui jõuad neisse Euroopa linnadesse, kus tänaval maas võib varahommikul näha verd ja klaasikilde, siis tea, et oled saabunud protestantlikku maailma. Veri ja klaasikillud maas on harilik asi nii Helsingis kui Hamburgis, nii Tallinnas kui Berliinis.
Protestante on Euroopas teatavasti vähe, isegi suurem osa Saksamaast on katoliiklik.
Siit vaadates paistab Eesti ilus puhta rikkumata loodusega maa, kus isegi vaestel inimestel on võimalik minna linnast mere äärde või metsa. Itaalias ei kujutaks seda keegi ette. Siin on loodus suur luksus. Itaalia imelisi maastikke võib näha ainult autoaknast, kui pole raha loodusesse mineku eest maksta. Ja hind on soolane! Muidugi puuduvad Eestis ka linnad, sest Tallinngi on pärislinnadega võrreldes ju väga pisike. See on kõik Eesti suur trump ja suur rikkus. Suuri linnu on kõik kohad täis, kuid puhast õhku, metsi, inimtühje paiku leiab veel ainult suure raha eest, kui siiski.
Hoolimata sellest, et eestlased nurisevad inimestevahelise ebavõrdsuse üle, võib julgesti öelda, et ega me seal Eestis ise saa arugi, kui demokraatlik ja vaba maa Eesti tegelikult on. Eestis ei teatagi õieti, mis see tähendab, kui oled põlvkondade kaupa majateenija või kerjus. Päris vaeste loomalikku vaesust ja päris rikaste rafineeritud rikkust ei kujuta keskmine eestlane endale tegelikult üldse ette. Või kujutab teoreetiliselt, mõtlemata, mis see igapäevases elus tähendab.
Kuidas Eesti itaallastele paistab? Puhas, vaikne, korralik, moodne, hästi funktsioneeriv – ühelt poolt, kui ollakse viisakas ja ametlik. Teiselt poolt, isiklikult ja inimlikult aga pole mingit Eestit või Soomet või Rootsit paljude itaallaste jaoks üldse olemas. Seda on jällegi eestlasel raske uskuda, et ka tänapäeva itaallased võivad identifitseerida endid Rooma riigi kodanikega, ja Rooma riigi piirid teatavasti Hannoverist ülespoole ei ulatunud.
Teie kunagise mõtte järgi on eestlasel kaks kodumaad – suvine, mis varjab inimkätega loodud inetuse, ja talvine, näotu kodumaa. Meie tänane avalik sõna mängib mõistetega “esimene Eesti” ja “teine Eesti”, tõmmates piire inimeste vahele, kellel on ja kellel pole Eestis hea elada. Kui mitu Eestit meil siis õieti on? Ja on’s ka itaallastel, sakslastel või soomlastel mitu kodumaad?
Nii palju, kui ma olen näinud, on ka teistel rahvastel sama häda. Võrreldes näiteks Itaalia või Saksaga, tundub see kahe Eesti jutt meil veel päris süütuke. Näiteks Itaalia on üks riik, Repubblica Italiana, ainult maakaardil, parlamendis ja valitsuses. Praktilises elus ja inimeste teadvuses on ta praegugi erinevate linnriikide Itaalia. Sedagi on tulnud ette, et Veneetsia panga tðekki Roomas ei saa vahetada, kuna Rooma pangaametniku meelest on see välismaa tðekk. Rääkimata siis sellest, et Põhja-Itaalial pole Lõuna-Itaaliaga peaaegu mitte midagi ühist ega sarnast. On küll üks itaalia kirjakeel, kuid need keeled, mida eri maakondades tegelikult räägitakse, on nende maakondade keeled ja need võivad ametlikust keelest erineda rohkem kui eesti keel soome keelest.
Kõigil rahvastel on omad “esimesed” ja omad “teised”, paraku. Ja kõige paremini läheb siiski nendel riikidel, kes on osanud erinevate ühiskonnakihtide vahel olevaid kuristikke tasandada. Kaotada neid ei ole kuskil olnud võimalik, kuid tasandada annab siiski. Kus on ühiskond, on ka erinevad ühiskonnakihid, ja pole võimalik nõuda, et kõik inimesed oleksid ühteviisi ettevõtlikud, edukad ja jõukad. Põhja-Euroopa kultuuriruumis on olnud ja on tänini kombeks, et nõrgemaid aidatakse. Juba ainuüksi kliima tingib seda. Eestis on nii vähe rahvast, nii vähe inimesi, et igaühel peaks olema kulla hind ja igat elu peaks püüdma hoida.
Missuguse Eestiga teie end samastate?
Minu arust on Eesti üks keha, mis koosneb paljudest liikmetest. Neid, mis on haiged, tuleb ravida, aga mitte maha salata või ära põlata.
Minule on Eesti mina ise, üks.
Ühes oma intervjuus olete Ernst Ennole viidates öelnud, et kodu võib olla ükskõik kus, olgu lennukis või metsas kuuse all – igal pool, kus ise olete ja midagi mõtlete. Mis tähendus on teie jaoks sõnal “koduigatsus”?
Igal pool, kus ma parajasti olen, on minu kodu ja kodumaa. Kõik maad, kus ma olen elanud, on minu kodumaad, sellepärast on “koduigatsus” minule küllaltki võõras sõna. Ma ei tea, mis ta teiste jaoks tegelikult tähendab, kuigi näen, et tähendab palju ja midagi hoopis muud, kui mina arvan. Võib ka nii öelda, et minu kodumaa on minu sees, minuga alati kaasas.
Missuguseid muid igatsusi endas kannate või kandnud olete?
Mida ma olen igatsenud ja igatsen? Väga banaalseid ja lihtsaid asju: valgust, kevadet, uut ja paremat maailma. Sedasama, muide, on igatsenud ka kristlased ja kommunistid, ja mis sest tuli!
Sellest hoolimata olen kindel, et see igatsus täitub. Kevad oma vääramatu tulekuga kinnitab seda igal aastal.
Kirjutasite kunagi, et raha tuulde loopimise aeg on maailmas tegelikult juba möödas ning seda teevad võib-olla veel ainult rikkaks saanud vaesed. Vaesus hoiab inimest lõa otsas ja piirab silmaringi. Kas ka teid on vaesus kunagi lõa otsas hoidnud? Missugune on teie vahekord rahaga?
Eks vaesusega ole vist sama, mis kõigi muude olukordadega, kuhu inimene võib sattuda. Üks, kes satub liiklusõnnetusse ja kaotab liikumisvõime, leiab, et elu on mokas, ja kuna see on tema hoiak, siis ta elu ongi mokas ja ta jääb kuhugi hooldekodusse konutama. Teine, kellega juhtub täpselt seesama, ei lase ennast sellepärast sugugi rööpast välja lüüa. Hea näide on kuulus inglise teadlane Hawkins, keda nimetatakse tänapäeva Einsteiniks ja kes teatavasti on oma kõige tähtsamad tööd kirjutanud liikumis- ja kõnevõimetuna, ratastoolis.
Inimesed on erinevad. Mõnele on vaesus ainult kasuks ja karastuseks, mõni murdub. Omaenda kogemuse põhjal arvan, et inimesele teeb ainult head ja avardab ta maailmamõistmist, kui ta teeb läbi mitmesuguseid keerulisi olukordi. Eriti, kui ta on noor.
Olen küllalt käinud katkiste kingadega ja tean, mis tähendab, kui pole leivaraha ja kuskilt pole tulemas ka. Sellepärast tunduvad mulle jutud eesti inimeste veneaegsest heaolust pealiskaudse rumalusena. Mina olin noor ja nii vaene, et ega seda usukski, kui poleks ise läbi elanud. Aga mis see mulle ikka tegi!
Üks elu saladus, mida on väga raske teada saada, on see, et kõige väärtuslikumad ja kõige tähtsamad asjad on igaühel ilma käes. Hingamise õhku, päevavalgust, sõprust ja armastust ja veel õige paljusid väga haruldasi asju, mis kõik ei tule kohe meeldegi, ei saa tõepoolest osta ühegi raha eest. Looduskatastroofide, sõdade ja õnnetuste ajal inimene taipab seda, kuid unustab kohe jälle ära.
Raha on siiski ainult illusioon ja mänguasi, tõelisusega on tal vähe pistmist. Aga temaga on huvitav mängida. Minagi olen mänginud, kui mul teda mõnikord on olnud. Igapäevase elu kindlustatus peaks siiski enamikul inimestel olema, aga peaks olema ka teadmine, et raha üksi ei lahenda tegelikult veel mingeid eluküsimusi.
Mis peale vaesuse veel inimesi lõa otsas hoiab?
Hirm. Vihkamine. Muretsemine.
Päriselt vaba pole keegi eales, aga vabaduse määr võib vist olla üpris erinev. Kuidas olete teie oma elu eri etappidel vabadust ja ahelaid tajunud? Kas ja millal olete end tundnud tõeliselt vabana?
Kõige aheldatumana olen ma tundnud end koolis, esimeses klassis. Ja üldse lapsepõlves. See teadmine, et oled alles laps ja võtab pikki aastaid, enne kui sa sellest olukorrast välja pääsed, on kirjeldamatult lootusetu. Olenemata üldse sellest, et mul oli lapsepõlves palju vabadust ja et mind hoiti ja armastati küll ja küll. Just sedasama lapsepõlve lootusetust kirjeldab Jean-Paul Sartre väga täpselt oma raamatus “Sõnad”.
Vabadus on minu jaoks sama, mis pääsemine. Kõige pääsenumana olen end tundnud kirjutades.
Mõned aastad tagasi ilmus “Eesti Ekspressis” teie essee “Rahvas ja tema juhid”. Jutt oli uue aja inimeste maailmavaatest. Tsiteerisite seal ühe noore arvamust: “Ei saa olla lojaalne ühelegi riigile, ühelegi armeele, ühelegi parteile...” Tookord põhjustasid need mõttearendused rahvuslaste pahameelt. Essee ilmumisest tänaseni möödunud aja jooksul aga on Eestis järjest vähemaks jäänud nii tõsikindlaid rahvuslasi kui ka ennast Eesti riigiga identifitseerivaid tingimusteta lojaalseid kodanikke. Kuidas sobituvad rahvustunded, rahvuslikud aated ja omariiklus globaliseeruvasse maailma? Kas või näiteks Euroopa Liitu?
Mulle tundub, et Eestis on ikka veel palju marurahvuslasi. Kust siis muidu see hirm Euroopa Liidu ees! Rahvuslikud aated on siis tühi sõnakõlks, kui nende varjus aetakse Eestile hukatuslikke asju, ja Euroopa Liidust välja jäämine oleks hukatuslikum, kui me praegu seda üldse ette kujutame.
Rahvuslikud aated peaksid tähendama eelkõige oma maa looduse ja inimeste hoidmist, mitte endasse sulgumist ja teiste vihkamist.
Ega see globaliseeruv maailm olegi nii globaliseerunud. Euroopa Liidu maades alles tegelikult näeb seda, mis on rahvustunded! Kui paljud eesti lapsed oskavad hümni sõnu peast ja kas nad lehvitavad pühade ajal linnas sini-mustvalgeid lipukesi?! Rahvustundeid on Euroopa riikides isegi sel määral, et tekib küsimus, kas Euroopa üldse ongi jõudnud uude aastatuhandesse.
Möödunud kuul peeti Tartus konverentsi “Kasvatus ja aated”. Millega seostub teie mõtetes ja tunnetes sõna “aade”? Mis aateid saab inimesesse kasvatuse teel “sisestada”?
“Aade” on kunstlik sõna. Vist Aaviku sõna. Kunstliku ja ülespuhutuga ta mulle seostubki. Inimesesse kellegi teise tõekspidamiste sisestamine on inimesega manipuleerimine. Iseasi on see, et inimeses on võimalik äratada tema oma õilsaid omadusi ja häid külgi. Neist kõige olulisem on vist kaastundevõime.
Aadete kaitsel, relvad käes – kas üldse ja millisel puhul on selline mõte teile vastuvõetav?
Karta võib, et elus tuleb ette ka neid olukordi, kus inimsust tuleb kaitsta relvaga. Isegi peaingel Miikaelil olevat tuline mõõk, ja meil pole aimugi, mis ta sellega teeb!
Millise pilguga vaatate Eesti pürgimusi NATO-sse?
NATO on Eestile täiesti paratamatu. Peaksime aru saama, et nii väikese rahvaarvuga maal nagu Eesti ei ole võimalik printsessi mängida. Oleme väljasuremise piiril olev rahvas, meid on vähem kui Hamburgi linnas elanikke, ja on üldse uskumatu vedamine, et meil praegu need NATO ja Euroopa Liidu võimalused on.
Kui palju on teis täna veel seda last, kelle maailma tajume “Seitsmendat rahukevadet” lugedes?
Ega see laps kuhugi ei jää. Inimene on surmani see laps, kes ta on kunagi olnud.
Missugused lapsepõlvest pärit eredad jõulu- või aastavahetuse mälestused on teid elus saatnud?
Lapsepõlve jõuluajast on mul eluks ajaks kaasas kuusk, armastus kuuskede vastu. Kui ma kuskil kuuske näen, siis näeks nagu sõpra.
Teiseks on mul sealt kaasas luuletus. Seda õpetati mulle ükskord jõuludeks. Vist jõuluvanale lugemiseks. See oli Villem Ridala “Talvine õhtu” ja ema luges selle mulle esimest korda ette talvisel õhtul, eha punal. Jäin pärast selle ärakuulamist täiesti vait. Mulle oli jalustrabav üllatus, et paljad sõnad võisid seda õhtut säilitada ja edasi anda ning ükskõik millal jälle ellu äratada. Kui see polnud nõidus, mis see siis oli!
Sel õhtul sain ka ühe mulle hilisemas, kirjanikuelus väga tähtsa kogemuse. Et kunst ja kirjandus ei ole elust eraldi, ei ole tähtsamad ega kõrgemad. Sellesse talvisesse õhtusse mahtus ja kõlbas kõik. Kõlbas ja mahtus ema oma nõelutud sukkadega, kõlbas ja mahtus vanaema oma viletsate viltidega, kõlbasid ja mahtusid kõik näruselt riides sõjajärgse aja inimesed, kõlbas isegi minu paigatud püksitagumik. Kõik olid ühtviisi osalised selle õhtu surematuses.
Kus ja kuidas tulevad teie tänavused jõulud?
Tänavu jõulude ajal olen ikka Roomas. Siin on jõulud vaikne püha. On palju vähem ostmist ja müümist kui põhjamaades.
Kuigi tänavu müüakse siin jõulude puhul sõda. Müügimehed on avastanud, et sõjaaja jõulupuu võiks olla must, ja poodides on korvide viisi musti kuuseehteid. Kirjusid on juba nähtud küll. Ostetaksegi musti. Sõja müümine õnnestuski.
Kas teie selle aasta soovikirjas jõuluvanale, kui selle kirjutaksite, oleks ka mõni niisugune palve, mida avalikult välja ütlema nõustuksite?
On küll üks. Ja just nimelt palve. Püha Franciscuse lihtne palve, kus on muu hulgas järgmised read:
...et ma ei nõuaks trööstimist,
vaid trööstiks,
et ma ei nõuaks mõistmist,
vaid mõistaks,
et ma ei nõuaks armastust,
vaid armastaks...

ÕpL

JÕULULEHT

Mujal on parem

Muistse aja inimest leiab veel ehk metsadest, mägedest ja Sarmaatia lagendikelt. Kui ta nuriseb, et raha on vähe, ja on vihane oma valitsuse peale, kes teda tema arust on inimväärsest elust ilma jätnud, siis kaebab ta tegelikult selle üle, et teised on teises ajas ja tema üksi peab olema ikka veel seal ennemuistses ajas, kus asju pidi hoidma, selle asemel, et neid minema visata.
Praegu tahab vaene inimene rikkaks saada selleks, et raha tuulde pilduda. Kes sellest on maigu suhu saand, see enam pildumata ei jäta, sest et pildumine on magus.
Kes see ikka enam ilma vastikuse ja spliinita ette kujutab, et ta peaks täna käima nendesamade saabastega, millega viisteist aastat tagasi.
VIIVI LUIK
(“Mis ilm teeb? Mis värk on?”,
EE Areen, 28.12.2000.)

Allpool esitatud mõtted on kirja pannud Tallinna Inglise Kolledzi abituriendid. Vastused küsimusele, kas oma tulevik kavatsetakse siduda Eestiga või mitte, jaotusid “seinast seina” ja põhjendused ühe või teise valiku kasuks olid üsna erinevaid. Ei ole nooredki ühe vitsaga löödud.
Välismaal on rohkem võimalusi – ülikoolis saab õppida seda, mida meil ei õpetata, ning hiljem leida ka vastavat tööd.
Eesti on nii väike, kõik tunnevad kõiki, paljugi toimub tutvuste alusel. Ma lihtsalt pean Eestist ära minema, sest ei kannata enam välja seda unisust siin ja neid veeklaasitorme.

Ma ei vaata end esmalt kui eestlast, vaid kui inimest. See, et sündisin haldusüksuses, mida pooljuhuslikult Eestiks nimetatakse, ei tähenda, et ma selle regiooniga püsivalt seotud olen.

Loodan, et varsti ühineme Euroopa Liiduga, siis oleks kergem välismaal elama ja töötama asuda.

Meie väike riik on alles kümmekond aastat vana ning alles jalgu alla saamas. Probleeme tundub olevat küllaga – tööpuudus, madal elatustase, sotsiaalne kindlustamatus, lokkav kuritegevus, narkomaania jne. Kõike seda annab paremuse poole muuta ning vajalike muudatuste elluviimine on lõppude lõpuks meie endi kätes.
Kui minu sünnimaa mulle tulevikus kõike vajalikku pakkuda ei suuda, leian seda suure tõenäosusega mujalt Euroopast, võib-olla kaugemaltki. Minu kodu on seal, kus ma parasjagu elan, ning ma ei näe põhjust ennast Eestiga pimesi siduda, eriti kui on võimalus, et see mu tulevikku piirab.

Juba mõni aasta tagasi plaanisin kindlalt siit banaanivabariigist jalga lasta. Loodan, et mul tekib see võimalus, kui omandan hariduse väljaspool Eestit.

Minu perekond ei suuda finantseerida mu õpinguid välismaal, seetõttu pean hariduse omandama Eestis. See pole mulle vastumeelt. Loomulikult armastan oma isamaad nagu paljud teisedki, kuid pole tõesti kindel, et ma hiljem välismaale ei lähe. Kui mulle kasulik võimalus pakutakse, võtan selle igal juhul enda huvides vastu.

Leian, et tuleb kasutada kõiki võimalusi, mis elu toob, ja kui nende seas peaks olema sobivaid tingimusi pakkuv töökoht välismaal, siis miks mitte siit lahkuda. See ei tähenda, et Eesti mu koduks ei jää.

ÕpL

JÕULULEHT

Bruxelles – ettekujutus ja reaalsus

RAIVO JUURAK

Kivipitsist loss Brüsseli raekoja platsil. Kui toretsevad lossid ja kirikud välja arvata, siis muud majad europealinna tänavate ääres on pigem raskepärased kui elegantsed. RAIVO JUURAKU foto

Käisin novembri lõpus Brüsselis... Te märkasite – Brüsselis! See kõlab siiski pidulikumalt kui näiteks Stockholmis või Kopenhaagenis?
Ütleme Brüsseli bürokraadid, aga Kopenhaageni bürokraatidest poleks nagu kuulnud. Brüsseli kohta ütleme euro-Moskva, teisi Euroopa linnu nii kõrgelt ei koteeri. Brüsseliga on meie kujutluses seega seotud midagi erilist, isegi maagilist.
Salapära kui märk
Belglased ise õhutavad meie fantaasialendu tagant. Aasta tagasi nägin filmi (pealkirja ja rezissööri kahjuks ei mäleta), kus belglased esitasid hämaraid viiteid selle kohta, et maapealse Brüsseli all on veel teine ja palju suurem Brüssel! Näidati kaadreid Pariisi kloaaki meenutavatest kanalisatsioonikanalitest, mida pakuti välja võimalike teedena sellesse maa-alusesse linna. Käidi vaatamas Brüsseli metroo uute lõikude kaevamist, lootuses näha, kuidas ekskavaatorikopp läheb “läbi seina” ja jõutakse suure maa-aluse linna väljakuni. Vanade kivimajade seintesse tekkinud pragusid näidati kui tõendust selle kohta, et maa on alt õõnes ja vajub. Demonstreeriti vanu gravüüre, kus läbi Brüsseli voolab maaliline jõgi, kõrvutades neid uue aja fotodega, kus jõest pole märkigi. Kuhu jõgi jäi? Suunati maa alla?! Müstilisust lisasid suures plaanis näidatud kolletanud ajalooürikud, kus muistsed linnaisad Brüsselist on kirjutanud “kuidagi mõistatuslikult”. Brüsseli kui märgiga tehakse tõhusalt tööd!
Esimest korda Brüsselisse jõudes tuleb muidugi pettuda – salapära silma ei hakka. Juba metroo kulunud ilme meenutab rohkem vaest Peterburi kui jõukuses suplevat Euroopa Liitu. Kõnniteid saaks paremini puhastada, nätsu vähem maha sülitada. Majad tänavate ääres on pigem raskepärased kui elegantsed, erandiks toretsevad kirikud ja lossid, mille iseloomustamiseks kasutatakse sõna kivipits. Need gooti stiili matkivad hooned on oma keskaegsetest eeskujudest palju õhulisemad, sest ehitamisel on kasutatud metallkonstruktsioone. Vahel pole metalli võidukäiku isegi varjatud, näiteks kunstimuuseumi antiiksete sammaste tagant vaatab välja raudteejaama meenutav metallkarkass. Belglastele tunduvad need hooned imelised, aga Sassi-Jaani talu ja Pika Hermanni imetleja jaoks on tegemist väikse “ülepakkumisega”. Brüsselisse saabunu on nagu Balzaci, Hugo, Stendhali ja Flaubert’i teoste imetleja esimest korda Pariisis – selgub, et Pariis on tavaline maapealne linn, kus tehakse tööd ja püütakse vähema valuga ära elada.
Siiski on Brüsselil tavateadvusele ka üllatusi. Näiteks prantsuse keel. Eestis on põhiline argument Euroopa Liidu vastu, et “siis hakkame rääkima inglise keeles”. Brüsselis ei räägita inglise keelt. Euroopa Komisjoni konverentsikeskuses kasutasid belglased, prantslased, itaallased, kreeklased, hispaanlased – kogu Lõuna-Euroopa – suhtluskeelena prantsuse keelt.
Juba lennujaamas tuli küsida rongipiletit prantsuse keeles, sest igati sõbralik piletimüüja ei saanud inglise keelest aru. Tekstid rongipiletil on ainult prantsuse keeles (valable pour un voyage jms). Hotelli perenaine ei saanud ingliskeelsest jutust midagi aru, sundides mind ajude ragisedes oma mälu pingutama, et öelda prantsuse keeles oma nime (je m’appelle...), kust ma tulen (je suis Estonien), mis on mu toa number (trente-quatre), mis kell ma hommikusööki soovin (sept heures moins le quart) jms.
Brüsselis on vaja prantsuse keelt
Brüssel räägib põhiliselt prantsuse, vähem ka flaami keeles. Belgia ajakirjanikud, õpetajad, insenerid jt hea haridusega inimesed räägivad muidugi ka inglise keelt, aga mitte palju paremini kui eestlased, sest neil on inglise keelt vaja üksnes välismaalastega suhtlemiseks – nad ei räägi seda iga päev. Inglasi ju Mandri-Euroopas tegelikult polegi, nad on oma saare peal, ja ameeriklased koguni teisel pool ookeani.
Niisiis – kui soovime lõunapoolse Euroopaga tuttavamaks saada, peaksime rohkem prantsuse keelt õppima. (Kuigi siis algaksid jutud, et prantsuse keel tõrjub eesti keele kõrvale…)
Keep smiling on siiski ka Brüsselis üleüldine. Kellega su pilk ka ei kohtuks, sulle naeratatakse. Mornile eestlasele mõjub nii lahke ja üldine naeratamine nagu hea tuju vägivaldne pealesurumine. Väga harjumatu. Eestlane poriseb, et see naeratus ei tule neil südamest ja naeratamisele vaatamata pole neil sinust sooja ega külma. Aga mis siis! Mina eelistan naeratust. Miks ei võiks ka eestlase näo iseloomulik joon olla ülespoole suunurgad? Brüsselis naeratasin alati kõigile vastu ja see polnud üldse raske!
Euro-Moskvat ma Brüsselis ei näinud, olin ikkagi ja ainult Belgia pealinnas. Euroopa Liidul polegi pealinna, sest otsused sünnivad liikmesmaades ning Brüsselis käiakse üksnes läbirääkimistel ja kokkulepete sõlmimisel. Tõsi, Brüsselis on sadakond hoonet, kus töötavad Euroopa Liidu ametnikud. Sada tundub väikelinna inimesele suure arvuna, aga see on kaduvväike osa suurlinna Brüsseli “maapealsest” hoonestusest. Euroopa Liit on oma liikmesmaade võrgustik, mille võrguserver asub Brüsselis. Serverile pole aga ju palju ruumi vaja. Brüsseli asemel võiks see asuda näiteks Helsingis, vahet ei oleks.
Luksust oodatust vähem
Eestis kipub jääma mulje, et Brüssel on luksuslik linn, kus kõik euroremondid on juba tehtud, euronormid täidetud ja majad Audide, Renault’de ja Volkswagenite viimaste mudelitega sarnased. Tegelikult linn ei läigi, kui EL-i kõige uuemad klaashooned kõrvale jätta. Lähemalt tutvusin Euroopa Komisjoni Albert Borschette’i konverentsikeskusega, mis on ehitatud lihtsalt ja odavalt. Iseteenindav söökla meenutas avarat puhast töölissööklat. Sellist luksuslikku euroremonti nagu Tallinna nooblimates hoonetes pole seal tehtud. Reliinpõrandad, värvitud tapeet. Ainus luksus on tõlkide kabiinid, mida on palju ja mis on hea varustusega.
Ent nagu Tallinn, nii on seegi linn mitmel pool tellinguis, suruõhuhaamrid töötavad ka laupäeviti ja pühapäeviti.
Kõik nõupidamised ja seminarid algavad konverentsikeskuses ettekuulutatust ligi veerand tundi hiljem. Esimene kord läksin täpselt kohale ja konverentsisaal oli täiesti tühi, tekitades tunde, et nõupidamine jääb ära. Aga viie minuti pärast ilmusid kreeklased, natukese aja pärast hispaanlased jne. Paistab nii, et algusaega võetakse kodust väljumise kellaajana. Mulle hilinemise komme meeldis, sest ükski asi ei alanud liiga järsku. Kuid sakslasi ajas venitamine kõvasti närvi.
Arrêter tähendab peatamist
Igale poole sai fuajeedesse sisse, seal võis näiteks vihmasaju lõppu oodata. Tööruumidesse pääses siiski ainult kutse ja isikutunnistusega ning läbi metallidetektorite – nagu lennukisse.
Läksin Euroopa Parlamendi hooneid pildistama. Algul mõtlesin, kas tullakse keelama ka, tõmmatakse film aparaadist välja jms. Ei tuldud. Pildistasin europarlamenti igast neljast küljest. Lõpuks tuli siiski politseinik ja küsis carte d’identé-d, s.o passi. Seega mind arreteeriti (arrêter tähendab prantsuse keeles peatama). Politseinik küsis flaami keeles, miks ma Euroopa Parlamenti nii põhjalikult pildistan. Ta teatas minu passi andmed kuhugi, ilmselt tagaotsitavate andmebaasi. Minu nime andis ta andmebaasi edasi sõnadega Juliette, Uniform, Uniform, Robert, Amsterdam, Köln. Pärast vastuse saamist vabandas tülitamise pärast flaami keeles ja lubas edasi pildistada. Ütles, et pärast 11. septembri sündmusi New Yorgis kontrollivad nad igaks juhuks mõnd inimest.
Sama tehakse palju rangemalt Eestis – ammu enne 11. septembrit. Kui olen mõnes koolis omal algatusel õpilasi pildistanud, on hiljemalt kolme minuti pärast direktor või õppealajuhataja mind “peatamas” olnud. Tallinna Kaubamajas “peatati” mind isegi teksaseid reklaamiva kipsmannekeeni pildistamisel. Seega läks mul Brüsselis hästi – sain kümmekond elegantset fotot.
Jõulud
Novembri lõpus algas ka Brüsselis jõulukampaania. Natuke veidra tunde see jättis, sest kastanitel olid alles lehed küljes ja kannikesed muruplatsidel õitsesid. Aga jõulukuusk oli raekoja platsil juba püsti, sinna kõrvale ehitati Petlemma lambasõime ja värvilised lambid kiikusid tänavate kohal. Inimeste meeleolu oli eelpühalik. Mööda õhtust Brüsselit oli meeldiv jalutada.
P.S. Tänan sõidu eest Socrates-Comeniuse programmi (Comenius hääldatakse prantsuse keeles kome´nüss), mille raames mind Brüsselisse kaasa võeti. Konverentsist endast kirjutan ÕpL-is uuel aastal.

ÕpL

JÕULULEHT

Eestlasena Eestis omade seas

Tiia Penjam

Maret Otsale on Eesti parim paik maailmas. Siin on tema juured ning lähedased inimesed, kes talle meeldivad ja keda ta armastab, siin tunneb ta ennast teistele vajalikuna. RAIVO JUURAKU foto

Päikesejumal kihutab Läände, raudsest eesriidest otse läbi, nii et silmgi ei pilgu. Tema paljad tulised põlved välguvad riigipöördekatsete ja raketibaaside kohal niisama vääramatult, nagu nad välguvad õunapuulatvade ja kuivama pandud lüpsikute kohal. Ja nii nagu seadus ette näeb, lahkub tema vanker Moskva Punaselt väljakult alati tund aega varem kui Riia rannast.
VIIVI LUIK (“Ajaloo ilu”, Tallinn, 1991, lk 28.)

Tallinna Inglise Kolledzi õpetaja Maret Ots on sündinud, kasvanud ja pedagoogiks koolitatud Inglismaal. Jõudis hulga tööaastaidki seal mööda saata, enne kui aastal 1988 esmakordselt Eestisse tuli. Seejärel käis siin korra igal suvel ja igal talvel kuni 1991. aastani, mil taas tuli – ja jäigi.
Mareti ema ja isa võõrsile sattumise lugu on äravahetamiseni sarnane sadade ja sadade sõja-aastail siit pagulusse pääsenud eestlaste lugudega. Nemad kaks said kokku Saksamaal Inglise tsooni põgenikelaagris. Mareti emapoolne vanaisa oli esimese Eesti Vabariigi ajal Viljandi linnapea, 1940. aastal ta arreteeriti ja hukati. Kaotanud mõlemad vanemad ja venna, oli Mareti emal suur hirm ka tütre pärast, kui too Tallinna sugulastele külla kippus. Aga kui Eestist tuli teade, et ema vanema õe mees, kirikuõpetaja Harri Haamer on surnud, ning Maret jälle Eestisse sõidust juttu tegi, ei seisnud ema enam sellele vastu. Mõtles: onu suri, sureb ka tädi – ning Maret ei saagi kunagi näha oma kõige lähemaid sugulasi.
Muinasjutt Eestist
Inglise keel tuli Mareti ellu alles siis, kui ta kooli läks. Võõrast keelest aru saada ja seda õppida aitas viis aastat vanem vend. Kodus kõneldi eesti keelt. Ja kõneldi ka Eestist. Vanemate mälestused olid helged ja heledad.
“Eesti oli muinasjutumaa, koht pilvede peal, kuhu päriselt iialgi minna ei saa,” räägib Maret. Ütleb, et veel Helsingiski oli tal tunne, et laev teeb lahel lihtsalt ühe tiiru ja tuleb siis tagasi, sest Eestisse ei pääse ta ju ometigi!
Laeva väljumist tuli oodata mitu tundi. Sadam oli kõle ja kole, joodikud lällutasid ümberringi ning Mareti hirm ja mahajäetustunne aina kasvasid. Kuni tuli keegi ameeriklane ja küsis, kust läheb laev Tallinna. Kuulnud, et Maretki on sinna teel, pakkus talle oma seltsi. Koos tehti aeg parajaks. “Nii hea oli kellegagi koos olla!” meenutab Maret. “Aga kui Tallinn paistma hakkas, tahtsin üksi jääda, et saaks vabalt nutta. Tema seal kõrval segas mu nutmist.”
Tallinna tornid nägid välja täpselt niisugused, nagu Maret neid mäletas selle pildi pealt, mida talle pühapäevakoolis näidatud oli. Ja kui Tallinna siltigi juba lugeda võis, siis pisarad muudkui voolasid ja voolasid.
Lauas istusid vasakukäelised
Lähemalt vaadates ei sarnanenud Tallinna sadama ümbrus 1988. aasta oktoobrikuus siiski kuigivõrd muinasmaaga. Hallid kivid ja kõrge umbrohi nende vahel, lagunenud majad ja seintelt kukkuv krohv... Esimesed vastuvõtjad olid karmi ilmega miilitsamehed, relvad vööl. Siis tuli põhjalik läbipuistamine tollis ning taas hirm ja nõutus: kuhu nüüd üldse minna?
“Aga ikkagi oli Eesti muinasmaa,” kinnitab Maret. “Nii kui ma sealt uste vahelt välja astusin, kuulsin kohe, et hüüti minu nime. Tundsin silmapilk Maarja hääle ära, ehkki olin temaga ainult üks kord telefoni teel rääkinud. Ja temagi tundis kümnete ja kümnete inimeste seast minu ära.”
Täditütar, Eestis tuntud ooperilaulja Maarja Haamer viis Mareti otse sadamast sugulaste seltsi. “Istusime ümber laua ning rääkisime, rääkisime, rääkisime. Mul oli nii mõnus olla, võõrast tunnet ei tekkinud hetkekski. Vasakukäelisi oli meie seas mitte üks või kaks, vaid palju! Mina olen ju ka vasakukäeline, see on meil perekonnas. Ja ma kannan prille – ning nemad samuti! Nad olid nii kenad ja armsad ja kõik oli fantastiline. Sadama nägemise masendus läks väga kiiresti üle.”
Tallinngi sai ruttu omaseks ja meeldib Maretile väga. Eriti pargid ja sopiliste õuedega vanalinn.
Esimesel korral oli Maret Eestis kümme päeva. Lahkumine tõi taas pisarad silma. “Ma ei tahtnud ära minna, tahtsin siia jääda. Inglismaal on sõbrad, aga pole juuri. Minu ajaarvamine seal algas hetkest, mil ma iseennast mäletasin, minust varem olid olnud ainult mu vanemad ning enne neid tühjus, mitte kedagi. Ma ei olnud kunagi saanud tunda, et mul on suur suguvõsa, ning ma polnud eales olnud omade seas. Nüüd olin. Ja kui teist korda Eestisse tulin, oli see tunne sama tugev, ei olnud lahtunud.
Nii kurb, nii vastik, et sõda inimesed sel viisil lahutas.”
Alguses tuli Maret Tallinna üheks aastaks. Kolledzis võeti ta kahel käel vastu, Inglismaal lubati töökoht alles hoida ning leiti seniks asendusõpetaja. Pool aastat hiljem tehti kaup, et asendaja töötab veel teisegi aasta, aga siis tuli valida. “See oli raske. Lõpuks mõtlesin: Eestis on huvitav, siin on sugulased, sõbrad, on tore kool – ma jään.” Lapsed koolis karjusid sellest kuuldes võimsa hurraa ning Maret pole tehtud otsust senini kahetsenud.
“Inglismaal on palgad tõesti kümme korda suuremad kui siin, aga raha ei ole elus ainukene asi. Rahuldus tööst on väga oluline. Ja inimesed.”
Kui palju vorsti mahub võileivale?
Maret meenutab oma esimest käiku toidupoodi. “Olin paanikas! Ei osanud osta ega teadnud, kui palju mul midagi vaja on. Kas näiteks vorsti kulub korraga üks või kaks või pool kilo?” Nüüd ta muidugi teab. Aga Tallinnast Mustveesse sõites rehkendab teeäärsed kilomeetrinäidud ikka miilideks, kui tahab kaugustest õiget ettekujutust saada.
Eluga Eestis tuli alguses tükk aega harjuda. Parempoolne liikluski oli esiotsa väga võõras, tänaval ähvardas aina oht auto ette jääda. Aga autosid tulevat Tallinnas karta ka siis, kui oskad neid õigelt poolt oodata. Maret räägib õuduslugusid sõidukijuhtide ülbusest ning ütleb: “See ajab mu nii vihale, et võiksin sellest raamatu kirjutada!”
Raamatu võib Maret kirjutada ka sellest, kuidas ta kolme aasta jooksul kaheksa korda korterit vahetas. Nägi ära Mustamäe, Õismäe ja Lasnamäe ning loomulikult kohtas prussakaidki. Üüriraha, mida saadud elamuste eest maksta tuli, oli ehmatavalt soolane. “Arvatakse, et iga välismaalane on rikas. Aga ma saan tavalise õpetaja palga ja pean sellega toime tulema.”
Raha ja asjad pole tähtsad
Oma riided ostab Maret odavate rõivaste poest. Ütleb, et leiab sealt ilusaid asju ning on väga rahul, kui ei pea maksma 500 või 600 krooni mingi seeliku eest. Ka elamine on tal nüüd kenasti sisse seatud. Pärast ema surma järele jäänud raha eest sai ta osta väikese maja Nõmmel. Elab seal mõnusalt koos kassiga, kes aitab nukrust peletada, kui meel kurvaks läheb. Seda pidavat juhtuma vahel reede õhtuti, mil Inglismaal on tavaks sõpradega väljas käia, töömured unustada ja üksteise seltsis meelt lahutada. Eestlastel seda kommet pole, nemad on reedeti kodus omaette.
Igal suvel käib Maret Inglismaal venna perel ja sõpradel külas. “Seal on hea, aga alati ootan tagasisõitu. Kui lennuk Tallinnas maandub, hakkavad pisarad jälle jooksma. Kodu on mul ikka siin.”
Maret ei saa sinna midagi parata, et ta kasvatati eestlaseks. See oli tema vanematele väga tähtis, eriti emale. Kui ema vanas eas kodumaad külastas ja Viljandis oma õdede-vendade kalmul mälestuskivi vaadates kurtis, et tema nime seal pole, hakkas Maret naerma: “Ema, sa ei ole ju veel surnud!” Ja siis oli ema öelnud, et oleks päris tore õdede-vendade juurde maetud saada.
Kui ema suri, korraldaski Maret tema matmise Viljandisse. “Mul on hea meel, et ma seda tegin. Et ta sai tagasi sellesse kohta, mis oli talle tähtis.”
“Inglismaal on ühed mured, siin teised,” räägib Maret. “Seal on mure, et pead pürgima tippu, siin võid veel olla, nagu oled. Aga see muutub. Inglismaal on inimene tööandjale lihtsalt number või ühik, Eestis oli inimene veel kümme aastat tagasi igal pool tähtis, tähtsam kui raha. Nüüd on asjad tähtsamad. Kes on vaene, see ei ole tähtis ning tema arvamused ei huvita kedagi.”
Maret tahaks teha midagi vanade inimeste heaks, muuta suhtumist neisse. “Neid ju ignoreeritakse. Neil on vähe raha ja siis nad justkui polegi üldse keegi.” Teda kasvatati kodus inimestesse lugupidavalt suhtuma. “Pidin teisi austama ja mitte ainult noorte, vaid igas eas inimestega hästi läbi saama. Meil oli seal palju musti, Pakistanist tulnuid, igasuguseid. Ja ma teadsin, et nad kõik on ühtviisi inimesed oma tunnete, arusaamade ja soovidega.”
Eestis on inimesed tihti tõrjuvad ja kinnised, justkui kardavad olla sõbralikud. Koolis läks mitu aastat, enne kui Maret tundis, et on omaks võetud, ja kolleege lähemalt tundma õppis. “Nad on tõesti toredad! Aga alguses paljud ei lasknud seda välja paista.”
Maret on avastanud enda jaoks rõõmsa ilmega anglikaani kiriku Harku järve ääres, kus ta pühapäeviti koos sugulastega käib. Siinne luteri kirik talle ei sobi. “Seal on sünge ja kurb, nagu valmistaks kirikusse tulek inimestele vaeva ja piina.”
Head lapsed ja veidrad poliitikud
“Eesti lapsed on vaiksed ja rahulikud. Inglismaal on nad palju lärmakamad, sest seal on vabakasvatus,” räägib Maret. “Lastel on alati õigus olla, nagu nad on, ning õpetaja peab neid lõbustama ja püüdma kuidagi õpetada. Siin on teisiti ja see on nii mõnus, tunnis saab palju rohkem teha. Lapsed on õppimisest huvitatud ja ka vanemad on sinu poolt, kui lastelt tööd nõuad.”
Maret tahab, et kool oleks koht, kus lapsel on hea olla, kus tal pole igav ja kus õpetaja tahab teda aidata. “Inglismaal meid kasvatati selles vaimus, et igas lapses tuleb hea üles leida.” Maret armastab tööd väiksemate lastega. “Kuni 6. klassini. Suuremad pole enam nii rõõmsad, ei taha näiteks tantsida või laulda. Väikesed tahavad ja mulle meeldib koos nendega seda teha. Et tund oleks huvitav.” Õpetajatest, kes lastes vaid halba näevad ja nendega aina kärgivad, Maret aru ei saa.
Aru ei saa ta ka Eesti poliitikast. Inglismaal olevat see hoopis lihtsam. Leiboristid esindavad töölisi ja konservatiivid seisavad tööandjate poolel. “Kes on Eestis kelle poolel?” küsib Maret ja kurdab, et parteisid on siin nii palju, et võimatu on mõista, mis asju nad ajavad. Kaklevad need, kes peaksid sama huvi eest väljas olema, teised jälle, kes vaadetelt vastamisi seisavad, istuvad äkitselt sõpradena ühte paati. “Mitte midagi ei saa aru. Suur supp ja kapsad, kõik on segamini.”
On veel mõndagi, mis Maretile Eestis ei meeldi. Pikk talv näiteks. Aga mitte külma, vaid libedate tänavate pärast. Varast tõusmist pimedal ajal ei salli ta samuti. Inglismaal algasid koolitunnid alles kell üheksa.
Ja veel: kui Maret saaks, teeks ta enda natuke nooremaks, et ees ootaks rohkem aega. Aega olla Eestis omade seas eestlasena, keda ei võõrastata. Kas siis praegu võõrastatakse? “Ei tea, võib-olla on see mu oma ettekujutus,” ütleb Maret ja loodab, et mõne aasta pärast ei oska teda keegi enam ei keele ega kommete tõttu välismaalaseks pidada.

ÕpL

JÕULULEHT

Eesti on tähtis

Seon oma tuleviku tingimata Eestiga, sest pean ennast patrioodiks. Armastan meie kliimat ja selle vaheldusrikkust, mulle meeldivad siinsed tagasihoidlikud inimesed ja nende vaoshoitus. Ei kujuta ette, et peaksin elama võõrkeelse seltskonna keskel.
Mis mulle Eestis kõige rohkem meeldib? Võimalus leida väikseid asulaid, kus inimestes on veel säilinud inimlikku headust ja loomulikkust. See, et meil pole miljonilisi suurlinnu. Eesti keel on ilus. Ja siin ei peeta sõda usutunnistuste erinevuste pärast.

Eesti on ainuke paik, kus ma tunnen end kodus olevat. Mind ühendab siin teistega ühine keel, mõtteviis, eluhoiak, sarnane iseloom, varanduslik seis ja suhtumine ülejäänud maailma.

Üks asi on minna välismaale tööle ja õppima, teine asi sinna jääda. Eestist lõplikult lahkuda ma ei soovi. Siin meeldib mulle kõige rohkem see, et rasketes olukordades on inimesed ikka kokku hoidnud. Ju on siis ka pealtnäha külmades ja ükskõiksetes eestlastes peidus ühtekuuluvustunne, mis väljendub keerulistel aegadel. Kui ainult avameelsust rohkem ja sagedamini näeks!

Hindan oma juuri. Maailmas on tohutult palju rahvaid. Pean end mõneti väljavalituks, et olen sündinud just siia, Eestimaale.
Eesti rahvuse säilimiseks on vaja, et oleks inimesi, kes kannaksid endaga kaasas ja arendaksid meie kultuuri. Eestlastel on ikkagi miski oma, mida teistel ei ole – olgu see keel, maalapp Läänemere kaldal või lihtsalt tunne südames.

Seon oma tuleviku tingimata Eestiga, sest Eesti on mu kodumaa, olen rahvuselt eestlane ja see on mu kohus. Kõigil eestlastel on vaja oma riiki ja rahvust võimetekohaselt aidata. Kõik, kes laia maailma õnne otsima lähevad, peaksid kindlasti tulevikus Eestisse tagasi tulema.

Tänapäeva maailmas on riigipiirid muutunud ebaoluliseks, info on vabalt kättesaadav igal pool. See loob head eeldused Eestis töötamiseks. Need on sama head kui mujalgi ning ei ole (häda)vajalik minna välisriiki tööle. Eestis on mul aga sõbrad, perekond, seepärast tahan Eestisse jääda.

Reisida võib välismaale, õppida välismaal, aga enamik ajast möödugu kodumaal! Eestlasena sündinud peaksid kõik andma oma panuse kodumaa heaks.
Kas mulle meeldib Eestis? See on sama, mis küsida, kas mulle meeldivad mu vanemad. Meeldivad küll, jah. Kodu on tähtis.

Aitäh Tallinna Inglise Kolledzi abiturientidele toimetuse palvel tehtud kirjatööde eest!

ÕpL

JÕULULEHT

Kes selle võlvi all viibib, sellel ei ole siit pääsu.
Üks ja seesama võlv katab Russalka kuju Tallinnas samamoodi, nagu ta katab perroone ja raudteesildu Riias. Katab kartulipõlde ja õunapuuaedu samamoodi nagu piirivalvekordoneid ja kasarmuid.
VIIVI LUIK (“Ajaloo ilu”, Tallinn, 1991, lk 3.)

Milliseid hetki oleksite tahtnud tänavu nende ilu pärast peatada?
MATI KAAL, Tallinna Loomaaia direktor:
“Mul on sellele küsimusele väga lihtne vastata, sest tõeliselt erakordne oli minu reis Austraaliasse, kus toimus loomaaedade alane konverents ja tegime palju õppereise looduskaitsealadele. Kogu aeg oli tahtmine ennast näpistada – kas ma tõesti olen seal ja kas kõik ümbritsev on ikka tõesti olemas.
Sealne looma- ja taimeriik on ju harukordne. Oktoobris kõik õitses, lokkas ja lõhnas. Tegin pilte õitsvatest taimedest, nüüd määrame nende liike. Ökoloogina pole mulle huvitavad mitte ainult loomad, vaid ka kogu muu loodus. Samuti oli paeluv Austraalia kõikvõimalike kukkurloomade hulk. Kängurusid üksi on juba väga palju liike... Kui meie Eestis tegeleme naaritsa kui hääbuva liigiga, siis Austraalia loomaaedades on hääbuvate liikidega tegelemine hoopis laialdasem. Loomaaia paljunduskeskuses oli mul tõepoolest palju vaadata ja õppida – seal oli sõna otseses mõttes igasuguseid elukaid.
Minu jõulusoov ongi, et aeg-ajalt oleks meil võimalus seisatada ja kogeda ilusaid hetki, mille puhul tahaks Fausti kombel õhata: “Peatu, hetk, nii ilus sa!”. Tööalaselt tahaksin väga, et juhtuks ime ja saaksime Tallinna Loomaaia ehitamist normaalselt finantseerida. 1980. aastatel ehitati arvestusega, et rajatu püsib kümme aastat, nüüd siis jupikaupa lagunebki. Aga uusi loomi, kas või sealtsamast Austraaliast, ei saa enne juurde tuua, kui neile kodu pole rajatud.”

Millele te jõuluajal tagasi mõtlete?
EVE PEETS, ajaloomuuseumi peavarahoidja:
“Sellele, et oleme juurde saanud uusi toredaid eksponaate. Näiteks on praegu Helmi Üpruse näitusel väljas antikvariaadist ostetud Vändra kandi talupoja kapp, mille karniisi sisse on nikerdatud aastaarv 1832. See on tõeliselt ilus asi, omamoodi aja peatamine. Näitab meie rahva ilumeelt.
Lapsepõlve jõuludest on meeles, kuidas koos õega jõuluvana ootasime. Ema siis ütles, et läheb tänavale teda otsima. Tema äraolekul jõuluvana käiski. Sellest on üle 60 aasta möödas, aga mäletan siiani, kuidas ema tagasi tulles talle vastu tormasime ja karjusime: “Kus sa olid, kus sa ometi olid, jõuluvana käis juba ära!” Veel on meeles, kuidas ükskord tõmbasin jõulupuu ümber. Tahtsin valgeid inglijuukseid (nagu neid kuusekaunistusi kutsuti) pähe proovida. Kui kuusk kaela kukkus, pugesin isa kirjutuslaua alla peitu. Hilisemad jõulupühad pole mulle nii värskelt ja romantiliselt mõjunud nagu lapsepõlve omad.
Jõulukinkide kohta arvan, et need ei peaks olema kallid, kuid tulgu südamest. Las jõuluvana toob seda, mis tal on, ma ei oskagi midagi erilist tahta. Olgu jõulud kõigile rahu- ja rõõmupühad.”

ÕpL

JÕULULEHT

Reisid ja koolitused ei asenda mõtlemist

LINDA JÄRVE

Ajalooprofessor David Vseviov: “Minu eesmärk on õpetada nägema aega, selle kulgu ning alles siis ajalugu.”
RAIVO JUURAKU foto

Eesti Kunstiakadeemia professori DAVID VSEVIOVI jaoks ootamatult nimetati tema saatesari “Müstiline Venemaa” tänavu Vikerraadio kõige populaarsemaks.
David Vseviov ei mäleta täpselt, millal saatesari alguse sai. “Arvan, et see on käinud viis aastat. Kunagi öeldi mulle raadio toimetusest, et ainuüksi Bütsantsi käsitlenud osa on pausita kuulates kas kaks või kolm ööpäeva pikk. Igatahes ma ei kahtle selles, et Bütsantsi ajaloo saadete maailmarekord kuulub meile.
Miks ma valisin Venemaa? Kõigepealt sellepärast, et tunnen Venemaad paremini kui Inglismaad, Prantsusmaad või Hispaaniat. Teiseks, Venemaa märktaustana on meile olulisem kui need samad Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania, – suure osa ajaloost oleme ju veetnud Venemaa raamistikus.
Ja tegelikult ei olegi küsimus Venemaas – mind ei huvita niivõrd konkreetselt Venemaa ajalugu, kuivõrd inimsuhted ja võimu olemus: kuidas selle mehhanismid toimivad, millised on võimu ja rahva suhted. Kuigi ma pole kunagi aru saanud, mida tähendab sõna “rahvas” selles tähenduses, nagu seda tavaliselt kasutatakse. Kas mina olen ka “rahvas”, kellega osa poliitikuid ei taha ja teised väga tahavad, aga ei saa nõu pidada? Ja kas ma lakkan olemast “rahvas”, kui peaksin juhuslikult ministriks saama? Kui mitu inimest siis “rahva” moodustab?”
Et kas on kolm inimest või mitu?
“Just nimelt, et kui palju. Et täna ma olen rahvas, aga kui mind homme valitakse parlamenti, kas siis enam ei ole?
Aga mis puudutab ajalugu, siis on täiesti ükskõik, kas analüüsida inimsuhteid ja võimu tänapäeva Eesti või Bütsantsi näidetel. Bütsants on suur ja Bütsants oli kunagi; ka see Venemaa, mida mina raadiosaadetes käsitlen, on suur ja oli kunagi – me saame neid rahulikult laboratooriumina kasutada, ilma et puudutaksime otseselt kedagi elavatest kangelastest. Kui analüüsida näiteks võimu mehhanismi toimimist tänapäeva Eestis, peame paratamatult rääkima oma klassivendadest, koolikaaslastest, sõpradest, sest Eesti on väike. Aga see on tülikas ja pole kellelegi vajalik. Bütsantsi või ajaloolise Venemaa puhul neid probleeme ei ole.
On täiesti ükskõik, kas ajalukku siseneda pea- või köögiuksest. Vahel on mulle meeldinud nimme minna ajalukku köögiuksest, tagauksest, kas või piiluda mingisugusest aknast sisse.
Ka oma tudengeid kutsun peatuma, piiluma, vaatama. Ajaloolaste ja ajaloohuvilistena on nad kohustatud seda tegema. See, mida nad enda ümber praegu näevad, on ju homme ajalugu. Tuleb olla tähelepanelik. Olen kutsunud üles mitte tormama punase tulega üle tee, vaid kasutama seda hetke meie kiires elus, seda rohelise tule ootust ajaloohuvi rahuldamiseks. Meie ajas ei ole enam kuigi palju aega peatuda. Oleme unustanud, mida tähendab peatumine. Sel hetkel, kui ootad rohelist tuld, tuleb rahulikult seista, vaadata maju, mis on inimestel seljas, missuguseid kingi nad kannavad, millised uued reklaamid on ilmunud majade fassaadidele. Need on ju kõik ajastu märgid, sõnumid. See hetk, see aeg tuleb fikseerida. Minu eesmärk on tudengitele õpetada nägema aega, selle kulgu ning alles siis ajalugu.
Tavaliselt tehakse ajaloosaateid selleks, et tutvustada mingi maa, piirkonna või inimese kunagist elu. Minu eesmärk on olnud teine. Minu jaoks on ajalugu vahend inimese, inimvahekordade mõistmiseks ja tundma õppimiseks. Vahel peatun ma pikalt sündmustel ja nähtustel, mida kooliprogrammi tasandil peaaegu ei mainita. Ei mainita sellepärast, et ei märgatagi.
Näiteks on üks minu “lemmiksündmus” Neljas ristisõda, kui ristivägi suundub Jeruusalemma vabastama uskmatute käest Jeesuse hauda, jõuab aga hoopis röövima kristlikku Konstantinoopolit. Kuidas see sai olla võimalik? Millised kaalutlused viisid selle suunamuutuseni? Ning järeldusena võibki jõuda ajaloo mõistmise ühe olulise postulaadini: mammona on alati ideed üles kaalunud. Kui vaadata, kuidas ajaloos realiseeruvad inimeste soovid ja unelmad või salasoovid ja salaunelmad, milliseid vahendeid nad selleks kasutavad, saab ka tänapäev paljus arusaadavamaks.”
Seega tuleb ajalugu meile inimsuhete abil lähemale?
“Ajalugu ongi vaja selleks, et paremini mõista inimese olemust. Näiteks faðismi ajalugu (variandis: ajaloost peab õppima) on vaja vaid selleks, et mõista protsesse, mis viivad inimesi karjana juhile järgnema. Nende protsesside mehhanismid on universaalsed. Meil on vaja ajalugu õppida, et mõista, mis toimub inimestega. Kuidas oli näiteks pärast 1917. aastat Venemaal võimalik vaid kümne aastaga kaotada kogu vabadus? Kuidas õnnestus inimesed niivõrd ära hirmutada?
Üldse on hirm üks huvitavamaid probleeme ajaloos. Kui analüüsida, kas inimkonna pika ajaloo vältel on inimesed elanud valdavalt hirmuga või hirmuta keskkonnas, tuleb välja, et pigem on neil tulnud eksisteerida ja tegutseda hirmu raamistikus.”
Hirm tuleb kogu aeg tagasi…
“Just nimelt. Ja mind huvitab, miks see on nii? Kas see on inimestele üleüldiselt omane? See, et keegi meid hirmutab ja meie kardame… Sellepärast huvitab mind ka nõukogude aja uurimisel, kuidas ja milliste vahenditega loodi üldise hirmu atmosfäär. Olen vaadanud näiteks EKP Keskkomitee salajast kirjavahetust, kas seal on võimalik leida hirmu jälgi. Ning üht-teist olen leidnud.
Sageli öeldakse, et hirm tuleb teadmatusest. See ei ole nii. Kui inimene ei tea karta, siis ta ei karda. Analüüsides Stalini-aegset hirmu, näib esmapilgul, et sellega, mida karta, on kõik selge. Kuid tegelikult pole nii. Võtame näiteks kunsti. Sageli jääb selline mulje, et kui kunstnik maalis ainult Leninit, siis ta ei kartnud. Aga kartis – kas just rohkem, kuid kindlasti mitte vähem.
Hirmul baseeruvad ühiskonnad ei saa lubada, et seal kehtiksid reeglid, mille täitmine päästaks hirmust. Sest võimul pole vaja inimesi, kes ei karda. Sellepärast tuli Siberisse saata vahel ka kommuniste ja edutada mittekommuniste, samuti nagu saata Siberisse neid, kes maalisid Leninit, ja edutada neid, kes Leninit kunagi ei maalinud. Ja veel tuleb meeles pidada, et hirm on haigus ja hirmu tekitaja on ise kõige tugevamini hirmust nakatatud.”
Kuidas selliseid asju õpetada? Kas õpetamises on midagi müstilist?
“Minu arvates on õpetamine erakordselt lihtne protsess. Õpetamisoskus on aga eriline anne, mis on mõnele antud ja teisele mitte. Loomulikult on paljud õpetamisnipid omandatavad nagu algeline viiulimänguoskus, kuid virtuoosideks saavad vähesed. Kooliõpetamise probleem ja häda tulenevadki sellest objektiivsest tegurist, et õpetajaid on vaja tunduvalt rohkem kui viiulimängijaid.
Kellele on õpetamisoskust antud, sellel ei lange kvaliteet ka siis, kui ta annab kümme tundi, ja kellele pole, sellel pole kvaliteeti ka ühes tunnis. Kui õpetaja on õige, kuulub see, mis toimub kuulajatega, tõesti müstika valdkonda. Mis aga loomulikult ei väljendu palganumbrites.
Koolis on õpetaja õpetajaks, kõrgkoolis on õpetaja väga paljus “abivahend”. Ta on seal seatud nagu mingiks kontrollmõõteriistaks või mõõdupuuks. Kui koolis õpetaja küsib, siis kõrgkoolis küsitakse õpetajalt.
Humanitaarvaldkonnas on kõrgkoolis minu jaoks praegu väga kurvad arengutendentsid. Kui auditoorium koosneb 200–300 inimesest – ja raha kokkuhoid on viinud selliste auditooriumideni – ei saa õppejõult enam midagi küsida. Mul on isegi niisugune tunne, et kui kogu aeg oleksid olnud nii suured auditooriumid, poleks olnud ka professor Lotmanit kui suurepärast lektorit. Unustatakse, et hea loeng on etendus. Humanitaarias on see aga tavaliselt monotükk väiksele saalile. Üks näitleja. Monotükki on mõttetu esitada suurele saalile. Kui ma oma loengus pean taaslooma näiteks keskaja, jätkub vähemalt mulle antud jõudu küll vaid väiksele ruumile.”
Nii et iga loengu puhul mõtlete te, kuidas seda lavastada?
“Kindlasti. Vähemalt põhimõtteliselt. Minu erialal tuleb ju arvestada ka seda, et ajalugu on väga spetsiifiline õppeaine, milles ei saa ühegi tõe tõestamiseks viia läbi eksperimente. Ma ei saa ju öelda õpilastele, et saame homme kokku ja teeme antiigi, vaatame, kuidas see toimib. Ajalugu õpetan oma emotsioonide kaudu ja see on tohutult ränk töö.”
Olete kirjutanud ka ajaloo kooliraamatu. Valmimas on 5. klassi ajalooõpik eesti keeles. Venekeelne ilmus paar aastat tagasi. Miks te selle töö ette võtsite?
“Enamasti arvatakse, et õpik tehakse õpilastele. Ei tea, kuidas õnnestub, aga mina üritan teha õpiku ka õpetajatele. Õppeprotsessis on kolm võrdset osalist – õpetaja, õpilased ja õpik. Ma pole pannud õpikusse küsimusi mitte selleks, et õpilane neile vastaks, vaid et õpetaja saaks nende seast valida selle, mille ta õpilasele esitab.
Ajalooõpikus ei kirjuta ma samuti mitte niivõrd sellest, millal toimusid lahingud, vaid sellest, kust ajalugu võib leida ja kui huvitav see on. Kirjutan sellest, et kui kodus tehakse remonti ja tõmmatakse tapeet seinalt, võivad sealt alt välja tulla vanad ajalehed – vaata neid. Kui sa juhuslikult leiad mingisuguse mündi, siis vii see muuseumi või näita oma ajalooõpetajale. Püüan enam-vähem viienda klassi tasemel rääkida, kus ajalugu näha, kuidas koguda, kuidas ajalugu tekib.”
Kas Eestis on siinsete tõmbetuulte tõttu raske ajalugu õpetada?
“Ajalugu on üldse raske õpetada. Mitmel põhjusel. Ajalugu on eelkõige mälu. Inimesed mäletavad erinevalt. Hiljuti räägiti kümne aasta tagustest sündmustest, Eesti iseseisvuse taastamisest. Kõik ju mäletavad neid sündmusi erinevalt. Juba see näitab, kui palju nii heas kui ka halvas mõttes on ajalugu ideologiseeritud. Mina olen enese jaoks seda hetke, mil ma ajalugu õpetan, võrrelnud rongi lõppjaamaga.
Praegu on see lõppjaam aasta 2001. Meile paistab, et just see jaam on meie viimane sihtpunkt ja meid huvitab ainult tee siia – verstapostid, mis tähistavad siia jõudmist. Tänasesse lõppjaama jõudmisele on olulised verstapostid olnud näiteks metsavennad, vastupanuliikumine jne. Aga kui olime aastas 1984, paistis meile, ja sugugi mitte pahatahtlikult, et oleme ka lõppjaamas. Uurisime teed sellesse lõppjaama ja enamik arvas, et väga oluline vahejaam oli näiteks Narva töörahva kommuun. Tänapäeval, 2001. aasta lõppjaama seisukohalt, on arusaadav, et Narva kommuun oli tupikjaam.
Võib-olla aastal 2037 oleme hoopis mingisuguses teises, praegusest erinevas lõppjaamas. Võime teoreetiliselt mängida mängu, et aastal 2037 on Eesti näiteks Hiina koosseisus. Siis selgub meile järsku, et tähtsad vahejaamad olid Hiina saatkonna avamine Tallinnas, esimene hiina restoran Eestis jne. Nii ehitame me tee oma lõppjaama hoopis teistest sündmustest, millest meil praegu pole aimugi.”
Kas ajalugu on alati interpretatsioon?
“Täiesti kindlalt. Mõnikord arvatakse, et ajalugu tuleb ümber kirjutada sellepärast, et võim muutub ja uus võim tahab endale uut ajalugu, aga uuesti kirjutamises ei puudu ka objektiivne moment. Ajalugu tulebki iga 25 aasta tagant uuesti kirjutada. Näiteks, kui 1980. a kirjutati Tðehhi sündmustest, ei saanud neist ju veel kirjutada kui olulisest verstapostist, mis viis kogu nõukogude leeri kadumiseni, sest seda ei kujutanud tollal veel keegi ette. Aga aastal 2001 võime kirjutada raamatu, kus saame 1968. a Tðehhi sündmusi käsitleda kui üht olulist sammu, mis viis sotsialismileeri ja Nõukogude Liidu hävinguni.”
Kas ajaloo vaatevinklist on praegusaja inimene maailmakodanik?
“Inimene on kõigepealt see, kes ta on. Oma unistustes oleme kõik heraklesed ja kui vaatame korvpalli, tahaksime võib-olla olla kaks meetrit ja kümme sentimeetrit pikad. Kas tahame või ei, aga me oleme maailmakodanikud. Mis puudutab humanitaariat ja inimest, siis on kõige mõtlematum arutleda piirides “jah või ei”, “üks või teine”. Ühiskonnast rääkides tuleb kasutada ainult akvarellitoone, üleminekuvärve. Ei saa olla lauajalg, olemata laud. Ei saa olla maailmakodanik, olemata Eesti kodanik või eestlane, türklane või jaapanlane. Samas on kõige absurdsem püüda olla türklane, jaapanlane, eestlane, olemata maailmakodanik. Nagu see oleks võimalik…
Kas Immanuel Kant pole maailmakodanik? Ehkki minu teada ei käinud ta Königsbergist iialgi kuskil, ei väljunud eriti oma toastki. Ringisõitmine ja enesetäiendamine on hakanud asendama mõtlemist. Mõtlemine on väga tülikas tegevus. Hoopis lihtsam on kihutada mööda maailma ja ennast täiendada. Millises Skandinaavia ülikoolis oli Kant ennast täiendanud? Aga meil jääks ta ilmselt dotsendiks valimata…”

ÕpL

JÕULULEHT

Mis päästaks maakooli?

AIMUR LIIVA,
linnas elav maainimene

Maakoolide (taas)avamise buum kasvas välja poolmuseaalsest mälestusest turvalisest “eesti ajast”, kuid see pole osutunud piisavalt kindlaks vundamendiks reaalse elu tarvis uue aastatuhande alguses. On tõsiasi, et aastal 2001 elab maal sadu tuhandeid inimesi vähem kui enne sõda.

Kõhe on sellepärast ka, et muistne eestlane kohmitseb omas nurgas, arutab majandust ja poliitikat ja ei pane tähelegi, mis ilm teeb. Väga tõenäoliselt aga ei määra tulevikku varsti enam majandus ega poliitika, vaid õhk, vesi ja maa. Just see, mis ilm teeb.
Mõnedes maades võib toit otsa lõppeda hoopis teistel põhjustel, kui seni on arvatud. Juba tänagi seisavad karnides lihahunnikud, millest rahvas kõõrdi vaadates mööda käib.
/- - -/
Ilm võib pöörata iga hetk.
Iga hetk võib tõeks osutuda, et Euroopa Liidu piirid on ühtlasi ka tsivilisatsiooni piirid ja neid kaitstakse jõhkramalt, kui täna eales võiks arvata. Ja kes välja jääb, see põrgusse satub.
Te ei tarvitse ju seda südamesse võtta, lohutus jääb ikka, et ehk see siin oli ainult kirjaniku sonimine ja luuletaja proosa.
VIIVI LUIK
(“Mis ilm teeb? Mis värk on?”,
EE Areen, 28.12.2000.)

Igal sügisel avastame me järjekordselt tõsiasja, et koolide arv on jäänud natuke väiksemaks. Sulgemise põhjused on triviaalsed – alates sellest, et lähikonnas pole enam lapsi, keda koolitada, kuni selleni, et kohalik omavalitsus üritab optimeerida koolide ülalpidamiseks minevaid kulutusi.

Nii ühel kui teisel juhul käib asjaga kaasas emotsionaalne aspekt – kui ühes kohas on eksisteerinud kool viimased 150 või isegi 300 aastat, siis on selle sulgemine või muutmine astme võrra “madalamaks” paratamatult valus küsimus. Omavalitsuste volikogud, kes asja üle otsustama peavad, teevad seda raske südamega ning püüavad ebapopulaarset käiku viimase võimaluseni edasi lükata. Kes see ikka tahab minna kohalikku kultuurilukku inimesena, kes hääletas kooli sulgemise poolt.
Emotsioonid või mitte, aga kogu sellel protsessil on omad paratamatud põhjused. Esiteks on kardinaalselt muutunud asustustihedus, võrreldes ajaga, mil praegune omavalitsuste ja ka koolivõrk suurtes piirides alguse said. On tõsiasi, et aastal 2001 elab maal sadu tuhandeid inimesi vähem kui enne sõda. See on üleüldise linnastumise tagajärg, see on sõja, küüditamiste ja kollektiviseerimise tagajärg. Ja see on loomulikult ka viimase kümne aasta protsesside tagajärg. See on reaalsus, mida on algseisu pöörata võimatu, hoolimata ükskõik millistest regionaalprogrammidest või investeeringutest.
Teiseks on muutunud koolihariduse iseloom. Kui enne sõda sai külakoolis hakkama tavaliselt üks koolmeister, siis tänapäeval läheb isegi algkoolis vaja vähemalt kolme õpetajat. Vähesed on nii võimekad, et suudavad üksi nõutaval tasemel hakkama saada emakeele, matemaatika, loodusõpetuse, muusika, kehalise kasvatuse ja nüüd juba ka arvutiga. Põhikoolist rääkimata. Probleem langeb muidugi kõrvale, kui eesmärk ei olegi haridus, vaid hoopis nadi sotsiaalpoliitika kompenseerimine koolisüsteemi kaudu.
On põhjuseid, mida võib tuua kolmandaks, neljandaks ja viiendaks, aga need ei muuda tõsiasja ennast. Fakt on, et Eesti rahvastik vananeb, laste arv väheneb, koole suletakse ja olemasolevate laste koolitee pikeneb. Tark on seda võtta kui paratamatust ja sellelt pinnalt planeerida ka edasist tegevust.
Palju valikuid ei ole
Põhimõtteliselt on kaks võimalikku arenguteed: püüda võimalikult palju ja iga hinna eest säilitada olemasolevat situatsiooni või leida mõistlik kompromiss möödapääsmatute muutuste ja emotsioonide vahel.
Olemasoleva olukorra säilitamine meeldiks paljudele ja ilmselt ei tekiks ka mingit küsimust, kui Eestil oleksid käepärast võtta naftaväljad või oma päris “nokia”, mille arvelt riigi rahakotti täita. Me saavutaksime selle, et oleksid koolihooned, millel katus peab, ja raha, millest maksta õpetajatele palka ka siis, kui klassis õpib kolm või viis õpilast. Suurem osa kohapealsetest otsustajatest oleks sellise olukorraga juba enam-vähem rahul ja arvaks, et nüüd on hariduse heaks palju ära tehtud. Kahjuks on see arvamine sügavalt ekslik, sest koolimaja ja hariduse vahele ei saa panna võrdusmärki.
Regionaalpoliitilise sildi all tehtud läbimõtlematu investeering koolihoone renoveerimiseks või ehitamiseks võib kasu asemel hoopis kahju tuua, sest see käib alati kellegi või millegi arvelt. Selliseid investeeringuid on tehtud viimastel aastatel Eestis ridamisi, viimane markantne näide pärineb Raplamaalt (vt Maaleht, 8.11.01, Viio Aitsam, “Väike vald hüppas üle oma varju”), kus uus koolimaja läks maksma rohkem kui kolm valla aastaeelarvet.
Haridus ja koolivõrk ei ole asjad iseeneses, vaid alluvad erinevatele mõjutustele nii seest kui ka väljast. Väga paljuski on see ka küsimus identiteedist (vt Sirp, 7.12.01, Aili Aarelaid, “Mogri Märt ja tädi Maali üheskoos identiteedituhinas”). Mis on üldse eestlus, mis on küla ja milline on perspektiiv tulevikuks? Autor konstateerib fakti, et vastupidiselt laulva revolutsiooni ootustele ei ole uued põlvkonnad valmis “õnneliku talupojaühiskonna elluäratamiseks, unelm 140 000 talumajapidamise taasõitsengust on asendunud kiiresti igamehe ideaaliga igapereautost” ning “meil on tekkinud raskusi enda samastamiseks igikestnud arusaamaga eestlastest kui maarahvast”. Võib julgelt väita, et 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate alguse maakoolide (taas)avamise buum kasvas välja samalt ideoloogiliselt pinnaselt ehk poolmuseaalsest mälestusest turvalisest “eesti ajast”, mis lihtsalt pole osutunud piisavalt kindlaks vundamendiks reaalse elu tarvis uue aastatuhande alguses. Inimesed kahtlemata tajuvad seda, kuid sageli keelduvad enesele tunnistamast, sest see tähendaks loobumist eesmärgist ja ideaalidest, mille poole on aastakümneid püüeldud.
Kõik pakutud lahendused ei ole lahendused
Palju on räägitud infotehnoloogiast ja selle rollist tänapäeva hariduselus. Visionäärid loovad julgeid prognoose kaugtööst ja kaugkoolitusest, maailmas üritatakse rakendada erinevaid e-kursusi, e-koole jms, kuid seni siiski suurema eduta. Esialgne vasikavaimustus on hakanud tasapisi hajuma ja kätte jõudnud teadmine, et tehnoloogia üksi ei suuda midagi, olgu ta nii paindlik ja võimas kui tahes.
Juba täna ei ole ju tehnilisi takistusi selleks, et kusagil väikesaarel või metsakülas toimuvat õppetegevust videokonverentsi vahendusel organiseerida. Hind on loomulikult kõrge ja seadmed on ka kallid, kuid toolil lööb jalad alt pigem inimfaktor. Esiteks on vaja kogu tehnilise süsteemi enese ülevalhoidmiseks tohutult jõupingutusi teha ja teiseks peab olema kaugkoolituses osalejatel raudne enesedistsipliin. Isiklik kogemus ütleb, et distsipliiniga on probleeme ka täiskasvanutel ja kohati isegi siis, kui nad on õpingute eest ise tasunud. Lisaks on haridusprotsessis oluline vahetu suhtluse moment ja lihtsalt “inimlik soojus”, mis algkoolis on ju erilise tähtsusega. Tehnoloogia liialt suur roll kätkeb endas ohtusid, mida pole mõtet siinkohal üle kordama hakata, kel huvi, võib lugeda nt 30. novembri “Õpetajate Lehte” ja psühholoog Voldemar Kolga arutlust postmodernsest maailmast.
Väikese maakooli ja üldse kooli tegelike probleemide lahendajana info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kõne alla ei tule. Vastavasisulised avaldused kuuluvad pigem poliitilise PR valdkonda. Probleeme lahendavad ja tekitavad siiski inimesed. Ma ei taha väita, et infotehnoloogial ei ole haridusprotsessis üldse kohta – on küll ja väga oluline, kuid sellest ehk mõni teine kord.
Kuidas edasi?
On selge, et riiklikku strateegilist planeerimist saab teostada ikkagi ainult riigi tasandil, kusagil allpool saab heal juhul teostada mingit teist planeerimist. Keegi ei kahtle Tallinna, Tartu või Pärnu haldus- ja “haridussuutlikkuses”, aga omavalitsusi on meil tervelt kaks ja pool sada. Riigi käepikenduseks on maavalitsus ja loogiliselt siis ka maavalitsuse haridusosakond. Kui tutvuda Riigikogu Majandus- ja Sotsiaalinfo osakonna poolt 2000. a läbiviidud lühiuuringuga “Väikeste maakoolide perspektiivid lähitulevikus”, saame teada, et leidub haridusosakondi, kus rahumeeli elatakse teadmises, et maakondliku hariduse strateegilise planeerimisega seotud küsimused on igal juhul kellegi teise mure.
Naftavälju meie riigil kahjuks ei ole ega tule ka, seetõttu on hädavajalik vähemalt kuidagi üritada juhtida protsesse, mis seonduvad haridusega ehk teisisõnu riigi ja rahvuse kestmisega. Keegi (kes?) ikkagi peaks tegelema süstemaatilise andmete kogumise ja analüüsimisega: uurima piirkonniti demograafilist situatsiooni ja tegema sellega seotud tulevikuprognoose, hindama omavalitsuste tulubaasi täna ja lähitulevikus, uurima olukorda õpetajate koha pealt jne. Kogutud info pinnalt oleks võimalik rakendada vajalikke administratiivseid meetmeid ja tõepoolest protsesse juhtida. Ma kahtlustan, et vajalik info on isegi suures osas olemas ja kogutud, kuid seda ei kasutata eeltoodud eesmärgil. Selle asemel on seadustatud “loodusliku valiku” tee, mis on iseenesest muidugi mugav variant.
Aga tark aednik ei jäta asju looduse hooleks, isegi kui loodus vahel oma kurja palet näitab ja vihmavalingud kuuele plekke jätavad. Loomulikult “diskrimineerib” ta seeläbi looduslikke kooslusi, kuid selleks ta aednik ongi.

ÕpL

JÕULULEHT

Res Publica tahab päästa Eesti poliitika

Detsembris loodi Eestis veel üks erakond: Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica. Poliitilised lubadused: tarkus, ausus, inimesekesksus. Lubaduste elluviimine: elame, näeme. Öeldakse, et lootus sureb viimasena.
Uue partei haridusprogrammi koostas Lähte Ühisgümnaasiumi direktor TOOMAS KINK.

Miks astusite Res Publicasse?
“Põhjusi on mitu. Mind hakkas häirima see poliitiline lehmakauplemine, mis juba tükk aega käimas on. Võimu nimel ollakse valmis ükskõik kellega ja ükskõik millal koostööd tegema. Äärmiselt erinevate vaadetega erakonnad löövad seljad kokku.
Usun, et Res Publica on uue poliitilise kultuuri kujundaja Eestis. Tänased poliitikud ei tunne vastutust oma valijate ees. Nad ei esinda rahvast, vaid iseennast. Kui poliitik teeb sammu, mida tema erakond taunib, pole võimalik teda tagasi kutsuda. Meie erakonnas on poliitikute tagasikutsumise mehhanism täpselt paika pandud. Samuti aukohus, kus on suure vastutustundega ausad inimesed. Erakonnaga on ühinenud väga tarku inimesi, nende hulgas Tartu Ülikooli õppejõude, kes nii nagu minagi pole seni aktiivse poliitikaga üldse tegelnud. Arukate inimestega on meeldiv koostööd teha.
Teiseks. Meie erakonna programm, mis praegu töös on, pole niivõrd riigi- kuivõrd inimesekeskne. Ise tahaksin tegelda ikka sellega, millega aastaid olen tegelnud – haridusega. Haridusvaldkonnas on muutmist vajavaid asju hästi palju. Tasapisi üritame kaasata ka neid, kes seni on muude eluvaldkondadega tegelnud. Ja muidugi üritaks erakonna haridusprogrammi – praegu pole see veel lõplikult valmis ja kas üldse kunagi saab – konkreetsete lahenduste kaudu ka realiseerida.”
Mille poolest Res Publica haridusprogramm teistest erineb?
“Tavaliselt käsitletakse haridust formaliseeritult, alus-, põhi-, gümnaasiumi- ja kõrgharidus eraldi. Meie hariduse eri astmeid nii teravalt ei erista. Õpiühiskonna ideoloogia kohaselt on inimese elu sünnist surmani pidev õpiprotsess. Res Publica haridusprogrammi neli põhivaldkonda on juhtimine, põhiväärtused, hariduse sisu ja inimestevahelised suhted.
Meie erakonna programm, sh haridusprogramm, pole dogma, kust näpuga järge veetakse ja jäärapäiselt ühte rida aetakse. Tänane maailm nõuab mobiilseid lahendusi, programmi peab olema võimalik pidevalt liikmete aktsepteeritud muudatusi sisse viia.”
Kuhu Res Publica vasak- ja parempoolsuse skaalal jääb?
“Lahterdamine vasak- ja parempoolseteks on pärit 19. sajandist. Tänapäeva maailmas vasak- ja parempoolsust enam nii teravalt ei deklareerita ja parteisid pole võimalik sellest tulenevalt ka enam nii täpselt eristada. Kõik parteid teevad nii parem- kui ka vasakpoolseid otsuseid.”

ÕpL

JÕULULEHT

Ma ei usu, et kusagil võiks olla kõik teisiti, kui on kodus; surnuhaudu ja pimedaid nurki olen näinud siiamaani kõikjal, kus inimesed elavad. Kaugeltki mitte kõigi inimeste südametes ei põle tahe hävitada musti jõude, seal on enamasti üks ja ainus soov – saada rohkem kallist elektroonikat, imeautosid, lusti ja lõbu. Panna silmad ähvardava pimeduse ees kinni ja luua omale kunstlik valguseillusioon. /- - -/
Ometi hakkan ma sellele vastu. Minu jonnakas lapseusk püsib. Olen tänagi kindel, et kellegi südames põleb tulevikulootus, et maailma troostituid hooneterägastikke, baare, tantsupõrandaid ja veretöid lunastavad luuletajate närvid ning mõtlejate ajurakud.
VIIVI LUIK (“Seitsmes rahukevad”, Tallinn, 1985, lk 49.)

LEMBIT JAKOBSON, õpetaja:

Sain mõned aastad tagasi sõbralt uusaastaläkituse, milles ta kirjutas: “Rahavõim ja omariiklus tagasi on ajas, huulil ometi pole kiitust, rõõmu rohkem majas.” See tõdemus jäi tookord vastuseta, ent ikka ja jälle leian end mõtisklemast selle üle, milline võim oli siis, kui elasime teistsuguses ühiskonnas. Kas olid need aastakümned täis illusoorsust ja paradiisiihalust ajaloo üks paljudest ummikteedest? Mille tupikusest saadakse alles siis aru, kui seda teed enam jalge all pole. Mille eest pole ükski põlvkond kunagi päriselt kaitstud. Meenutagem kas või hitlerjugendi põlvkonda.
Veerand eesti lastest näeb praegu oma tulevikku mõnes teises riigis. Kas noorem põlvkond on vabanenud illusoorsusest ja teab, et päris vaba ja õitsev ei saa tänapäeva maailmas olla ükski rahvas? Üle rahvuspiiride tungivad transnatsionaalsed korporatsioonid omavad üüratult rohkem võimu kui demokraatlikult valitud parlament ja seda valinud rahvas. Pole enam tähtsust, millises riigis elada.
Globaliseerumisvastaste jõudude kasv maailmas ei johtu ainult sotsiaalsetest erinevustest riikide vahel, vaid ka rahvusriikide kadumisest. Maailm ei muutu üheks suureks globaalkülaks, nagu armastatakse korrutada, vaid Paabeli linnriigiks.
Ometi ei kao rahvuslikkus päriselt. Kord rahva teadvuses üles äratatud, seal iseseisvat elu elama hakanud kollektiivset tunnet ei ole nii lihtne kustutada, kui turuideoloogid arvavad.
Meie haridusest ja haritusest sõltub suuresti meie iseolemine. See, kas meist saavad rikaste riikide hotelliteenijad, lapsehoidjad, ehitajad, talusulased – välismaiste suurfirmade odav tööjõud oma kodumaal. Või suudame äratada endas taas väärikuse, olla pisut ise- ja eripärased, rabeleda välja paaria seisundist.
Euroopa Liit ei garanteeri iseenesest veel heaoluühiskonda ega võrdset kohtlemist. Tarbimisühiskond võtab igas eluvaldkonnas järjest suuremaid tuure peale. Turu tasakaalustamine muude eluväärtustega seisab alles ees. Meil ei ole võimalust astuda maha sellelt karussellilt, millele on istunud heaoluühiskonnad.
Võrgustumine, uued tehnoloogiad muudavad tundmatuseni maailma, nagu on seda teinud kõik tehnilised revolutsioonid maailmas. Ruumi ja aja tajumine saavad teised vormid. Endine lakkab, ununeb, lahustub uues.
Elu ja olemise suurte küsimustega mittetegelemine, orienteerumine üksnes hetke nautimisele ja tarbimisele, elavdab küll turgu, kuid ei aita kaasa ühiskonna adekvaatsele enesetunnetusele. Korrastatuse asemel saame süveneva ebavõrdsuse ja anarhiavõimaluste suurenemise, kokkuvõttes ebastabiilse ja tõmbleva ühiskonna.
“Ajalugu realiseerub alati sellisena, mida pole keegi tahtnud” väidab TÜ professor Rein Ruutsoo. Ei taha, et ta realiseerub sellisena, mille tulemusena ihkab Eestist tulevikus ära mitte enam veerand, vaid juba pool lastest.

ÕpL

JÕULULEHT

Inimese vabadus on illusioon

Tiia Penjam

Kaitseväe juhataja nõunik ja peainspektor major Einar Laigna on ühtlasi ka teoloog, keskaja kultuuri uurimisele spetsialiseerunud ajaloofilosoof. On elus veel palju muudki õppinud. Hetkel ütleb enda olevat kõige uhkem selle üle, et sai valmis oma sepikoja. Kreeka mõõk, mis paistab pildilt tema selja taga, on ta enese tehtud.

“Anna inimesele võim kätte, siis näed, kes ta on. Ja lase inimene lõa otsast lahti, siis saad teada, mis tema vabaduse all mõtleb,” kinnitab Einar Laigna. Küsimuste kohta, millele ta ÕpL-i toimetuse palvel vastas, ütles Laigna, et need on tõsised asjad, mida ei tohi torkida. “Kui räägin, siis öeldakse: “Laigna on jube inimene – vaata, mis ta suust tuleb!” Negatiivsetest asjadest ei taheta rääkida, peab olema positiivne,” teab Laigna. Aga ajaloolasena räägib siiski üht-teist.

Julguse puudumist tunnistada endale ebameeldivaid tõsiasju nimetab Laigna moraalseks alaarenguks. “Inimesel on kohustus teada. Aga tema ütleb: “Parem, kui ma ei tea, siis saan rahulikult elada.” Inimene ei taha teada, sest teadmine häirib tema mugavust, toob kaasa kohustuse midagi tegema hakata. Lihtsam on mitte midagi teada ja veeretada igasugune vastutus enda kaelast ära: oh, mis nüüd mina, mina olen väikene inimene...
Inimese põhiomadus on laiskus. Ja enese õigustamises oleme me suured meistrid. See on haruldane talent – oskus, mida koolis ei pea õppima.”
Einar Laigna väidab, et ta pole skeptik, vaid realist, kes julgeb näha seda, mis maailmas toimub. “Universumis kehtib seaduspärasus, kindel kord. Meie, inimeste maailm on terviku üks osa. Maa peal ei saa luua lokaalset, universumist isoleeritud teistsugust korda. Aga tänapäeval arvatakse, et saab, et kõik on meie eneste otsustada. Ajaloofilosoofina ütlen, et selle tulemus on katastroof. Ja paras!
Ma palun rõhutada sõna paras. See on lollide palk ja ma parastan täiesti õelalt. Teile on öeldud, mis on õige, aga te ei tee seda – ja paras, nüüd kandke tagajärjed.” Hieronymus Boschi maalide teema on selline: inimene, trehter kummuli peas – võhiklikkuse sümbol, või tarkuseraamat lukustatult peas – rumaluse sümbol. Tema maalide nurgast leiame tihti võlla – surm on lolluse palk. Teemas ei ole midagi uut.
Roosamanna tulevik
“Heaoluriik on ühiskond, mis on kaotanud oma eksistentsi põhieesmärgi ja mõtte. Elu eesmärk ei saa olla tarbimine. Mis siht saab olla ühiskonnal, mis on üles ehitatud eranditult taastumatute maavarade arutule raiskamisele? Mis mõte sellel on – õgida paarisaja aastaga kogu maakera ressursid ja loodusvarad ning kõik ära lagastada? Oleme muutunud vähktõveks Maal, mis ei kanna enam seda koormat välja.
Hiljuti rääkis üks autoriteetne isik avalikul esinemisel tuleviku planeerimisest. Ma ei uskunud oma kõrvu. Uurisin seda meest ja mõtlesin, kas ta pilab või...? Tema sõnum oli see, et kümne aasta pärast oleme me juba hulk aega olnud Euroopa Liidus ning siis oleme kõik rikkad.
Mulle meenus, et Stalini ajal kõneldi sedasama: tuleb kommunism ning taevas hakkab paistma kaks päikest, üks päeval ja teine öösel. Kui kraani keerad, voolab ühest ðampanjat, teisest konjakit ja kolmandast piima... Siis oleme kõik rikkad!
Ja see on täiskasvanud mees, kes niisugust juttu räägib!”
Võ ðto – protiv sovetskoi vlasti?!
Einar Laigna ütleb, et sõna “demokraatia” kasutatakse demagoogiliselt. Sellega saab tänapäeval igaühel suu kinni lüüa. “Ühelt poolt jutlustame pluralismi ja multikultuursust, samas aga surume kogu maailmale jõuga peale oma vaateid. Ka oma arusaama demokraatiast.”
Laigna räägib, et armastas juba noorena matkata, ning jutustab, kuidas ta kord nõukogude ajal suure seljakotiga bussijaama läks. Varahommikune Lasnamäe tramm olnud puupüsti täis. Tuli maha minna, aga seljakott oli kiilunud rahva vahele niimoodi kinni, et polnud lootustki seda liigutada. Suurem osa sõitjaid trammis olid vene rahvusest tehasetöölised. Ja siis tulnud Laignal korraga hea mõte: “Käratasin järsku kurguhäälega: “Võ ðto – protiv sovetskoi vlasti?!” (“Mis – kas olete nõukogude võimu vastu või?!”). Tekkis haudvaikus ning inimesed minu ümber tõmbusid hirmunult eemale. Järsku oli trammis nii palju ruumi, et marssisin koos oma seljakotiga rahulikult välja. Õige nupu peale vajutasin.
Kas arvate, et praegu on teisiti? Käratage kuskil kõva häälega: “Mis – kas teie olete demokraatia vastu?!” Tekib samuti haudvaikus.
See on dressuur. Sotsiaalsete olenditena on inimesed väga hästi dresseeritavad. Kui ma läheksin näiteks Tallinnas mis tahes kellaajal kaubamajja ning ütleksin valju ja autoriteetse häälega: “Tähelepanu! Viivitamata evakueeruda! Paanikat tekitamata alustage kohe lahkumist!” – kas arvate, et keegi siis veel küsib, kes ma selline olen või milles asi? Keegi ei küsi, kõik lahkuvad.”
Arusaam demokraatiast
“Meil on võimalik tuua palju näiteid oma ääretust egotsentrismist ja sellest, et peame enda maailmakäsitust ainuõigeks. Kõigele on vaid üks vaatenurk: see, mida väljendab OK, Ok! Räägime eesti keelt uuel level’il ja võitleme emakeele purity eest...
Süüdistame islamimaid selles, et nemad rikuvad inimõigusi ja käsivad naistel kanda parandzaad. Islamimaailm aga ütleb, et hoopis meie rikume inimõigusi: oleme naised kodust välja kiskunud ning teinud neist tööloomad. Kummal kultuuril on õigus? Mis õigusega me väidame, et meie kultuur on kosmiline seadus ning teised elavad valesti? Miks me surume võõrale kultuurile peale oma arusaamasid?
Suhtlen väga paljude teiste rahvaste ja kultuuridega juba lapsest peale. Olen ka islamimaades elanud mitmeid kuid, mul on seal sõpru ning ma olen tuttav idamaade tavadega. Miks me ei saa lasta teistel elada nii, nagu nende kombed ette näevad? Mis alus on meil näiteks väita, et Hiinas ei ole demokraatiat?”
Einar Laigna räägib sellestki, kui “paindlikud” ja oludest sõltuvad me ise oma demokraatia kohaldamisel oleme, ning toob näiteks süütuse presumptsiooni. Sageli mõistavad ajakirjandus ja avalik arvamus inimese süüdi ammu enne seda, kui kohus tema süüd tõestama või ümber lükkama asub. “Ükski kohus ei ole inimest süüdi mõistnud, aga meedia süüdistab. Niipalju siis süütuse presumptsioonist, sellest meie enda väljareklaamitud demokraatia põhimõttest.
Demokraatia selle õiges tähenduses on midagi, mida peab pidevalt kaitsma ja hoidma. Tänapäevased meediavahendid aga võimaldavad totaalset ajupesu ja inimese manipuleerimist.
Inimese vabadus on üldse üks suur illusioon. Küsisin Läänes inimeste käest, mida nad rohkem usuvad, kas oma silmi või valitsuse teadaandeid. Mulle vaadati otsa nagu draakonile ja eemalduti minust hirmunult. Usutakse valitsuse teadaandeid. Meil siin ollakse nõukogude mineviku tõttu selles suhtes ehk natuke kriitilisemad. ”
Eestlaste kunagise hääleka lubaduse süüa kas või kartulikoori, kui vaid oma riigi saaks, on juba ammu enda alla matnud veelgi häälekam pettumustelaine: sellist riiki pole me ju tahtnud!
Milline oli või on riik, mida Einar Laigna tahtis ja tahab? “Iseseisev Eesti Vabariik, milles meie ise oleme otsustajad ja ainumäärajad. Ühesõnaga – peremehed omas kodus, keda ei kamandata väljastpoolt.” Kas praegu oleme? “Kui ajalehti uskuda, siis ei ole.” Kas võiksime olla või on tänane Eesti sellisena, nagu ta on, ajalooline paratamatus? “Muidugi võiks riik olla teistsugune. Ka olemasolevate võimaluste piirides saaks alati toimida paremini.”
Niisiis ei ole inimeste manipuleeritavaks muutumine, olgu või Eestis, sugugi paratamatu? “See on paratamatu, kuni me seda paratamatuks peame,” ütleb Laigna. “Kuni me ei vabane sajandite harjumusest üksnes kellegi käske täita ning püüdest aina kellelegi meeldida. Kõik inimesed pole vabanenud orjapsüühikast ega jätku meil alati ka julgust olla ise enda peremehed.”
Kelle võim on demokraatia?
“Klassikaline, banaalsuseni ärakorrutatud vormel on demokraatia nimetamine rahva võimuks. Kas meil on siis rahva võim?” arutleb Laigna. “Lehest loen ja kuulen millegipärast üha räägitavat võimu võõrdumisest ja võõrandumisest... Mõelgem, kui palju on eesti rahval sõnaõigust talle olulistes asjades?”
Küsimusele, kas maailmas on riike, kus rahval on enda üle oluliselt suurem voli ja otsustamisõigus kui meil, vastab Laigna: “Loomulikult.” Kas otsustusõigus sõltub riigi suurusest? “Ka sellest, aga suurus või väiksus pole ainumäärav. Määrav on, kas valitsus väljendab rahva tahet või ei väljenda. Seejuures pole oluline, kas valitsus on rahva poolt valitud. Oluline on, kelle tahet ta väljendab. Rahva poolt valitud valitsus ei pruugi võimule tulles rahva tahtest enam hoolida. Samas võib mõnes kultuurisüsteemis meie arusaamade kohaselt mittedemokraatlik valitsus suurepäraselt väljendada rahva põhitahet – tahet rahvusena eksisteerida.”
Einar Laigna tsiteerib Eesti riigi põhiseadust, mis sätestab meie peamise eesmärgi: eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. “Järelikult on see prioriteet number üks ja kogu põhiseaduslik kord peab teenima ainult seda eesmärki. Põhiseadus fikseerib ka, et oma eesmärki täites tagame me enda kõrval samad õigused nendele inimestele, kes ei ole eesti rahvusest. Kaitstes teiste õigust nende rahvuskultuurile, kaitseme enda õigust oma kultuurile. Väga lihtne, selge ja ilus. Teoorias. Aga küsime nüüd, kuidas meil need asjad siis on? Kas me teenime kõiges seda ühte põhieesmärki?
Mina oma ametis seisan põhiseadusliku korra ja demokraatia kaitsel.”
Võimuvaakum
Laigna meenutab üht nõukogude- aegset lennukisõitu Kaukaasiasse, kus reisijad eriskummalisel kombel omapäi lennukis ööbisid. Ametlik võim – piloodid ja stjuuardessid – lahkusid, lennuk jäeti reisijate meelevada ning koos sellega tekitati ühtlasi n-ö võimuvaakum. Ja juba mõni minut hiljem tulid salongi tagaotsast kahtlased mehed, marssisid kööki ning hakkasid tühjendama toidukappe. Tulid siis sealt, süles joogipudelid ja muu kraam, mis nad kätte said, ning hakkasid oma kohale tagasi minema. Laigna jutustab, kuidas ta nad peatas ning sundis külmkappidest toodu tagasi viima. “Nad küsisid, kes ma niisugune olen. Vastasin ääretu rahu ja meelekindlusega: “Soovitan kohe kuuletuda. Kui te teada saate, kes ma olen, võib hilja olla.” Teadsin, et mu mäng peab olema täiesti ehtne, muidu taipavad nad kohe, et asi pole õige.” Tänu Laigna sisendusjõulisele mängule oli lennukis terveks ööks kord tagatud. Vastasel juhul võtnuks too jõuk seal võimu.
“Kui tahate näha, kes inimene on, siis andke talle kätte killukene võimu,” ütleb Laigna. “Võim on inimesele kõrgeim ahvatlus, sest võim tähendab võimalusi,” kinnitab ta ja võrdleb selle ahvatluse vastupandamatust poisikeste suutmatusega mitte puutuda relvi, leitud miini või plahvatusohtlikku kapslit. “No kuidas sa ei proovi, kui see on sul käes ja sa tead, et võid seda teha! Ahvatlus on niivõrd suur, et inimene ei suuda ennast tagasi hoida.
Hispaania kuninganna Isabella, tark, ilus, õnnelik valitseja, kel ei puudunud midagi inimese ega naisena, on kirjutanud: “Kõik kired on tühised selle ühe kõrval, mille nimi on võim.””
Aristokraatiast tuligi Laigna sõnul vabaneda just selleks, et hõivata ise aristokraatide kohad. “Küsigem aga, kes siis need kohad hõivasid ja kas nende võim oli legitiimne.
Missugune võim on legitiimne, seaduslik? Siin väljendubki kaasaja maailma ja mitme tuhande aastase kultuurmaailma erinevus. Võim peab olema jumalast, s.t toetuma absoluutsetele väärtustele ja esindama absoluutseid väärtusi.”
Julmad mängud
“Vene kultuurist võib tuua näite, mille nimi on tsaari mängimine – igra tsarja. 17. sajandil oli see surmanuhtluse ähvardusel keelatud, aga 16. sajandil mängis tsaar Ivan IV selle väga jõhkralt välja. Hommikul toodi Punaselt väljakult keegi hulgus ja pandi tsaari troonile istuma. Talle anti kätte valitsuskepp ja kõik muud välised võimuatribuudid. Ivan IV ise kummardas teda teatraalselt päev otsa. Õhtul aga võttis pistoda ja lõi mehele rindu.
Mängu mõte oligi selles, et sa võid ju siin troonil istuda, sul võivad kõik need asjad käes olla – aga sa ei ole tsaar, ei ole seaduslik. Tõsi küll, see on groteskikultuuri üks võigas ilming, kuid selles väljendub küsimus legitiimsest ja mittelegitiimsest võimust.”
Laigna kinnitusel saab legitiimne võim olla ainult niisuguse inimese käes, kes on seesmiselt aristokraat, mitte sellise käes, kes läheb proovima, mida kõike ta võimul olles teha võib.
“Lugege poliitiliste parteide valimiseelseid vahutamisi. Need on puha ühesugused. Ritta on laotud kõik ilusad sõnad, mis üles otsida on osatud,” ütleb Laigna, kelle hinnangul on seesuguste vahutamiste ainus siht ja soov pääseda võimu juurde.
“Mäletate, oli niisugune ütlus: “Oh, saaks olla mõisahärra, siis magaks kahe lambanaha vahel ja jooks sularasva!” See oli arusaam mõisnikuks olemisest. Nüüd on sama lugu: laske inimene mõisahoonesse sisse ja vaadake, mis ta seal teeb. Mafiooso võib oma miljonitega osta endale mõisa, aga temast ei saa mõisnikku, ta ei muutu härraks. Ta on ikka see kõige hullem tüüp, kes meil on – tõusik. Selline, kes teeb kullast vanni, riputab endale kulda pähe ja pillub raha igasse ilmakaarde. Aristokraat seda ei tee.
Kes hõivasid aristokraatide kohad? Needsamad hulgused Punaselt väljakult, üheks päevaks lossi toodud mehed. Ja sellistel meestel tekib äkki mõte, et nad ehk kõlbavadki tsaariks. Mõni hakkab arvama, et ta ongi tsaar!
Vaadake, mis juhtub inimesega, kes edutatakse üle tema kompetentsuse tasandi – ka tema mõtleb, et ongi selle koha vääriline või enamgi veel. See on mind alati hämmastanud – istub tsaari troonile ja kohe hakkab uskuma, et on tsaar.”
Miks me sellega lepime?
Mõned nädalad tagasi tuli Einar Laigna Prantsusmaalt kloostrist. “Elasin seal kaks nädalat vabatahtlikult ääretult karmides oludes. Tahtsin proovida tingimusi, mille eliitinimesed on valinud endale kogu eluks. See on absoluutne valitsemine iseenda üle. Seesmine kord, mis tähendab oma mõistuse, teadmiste ja tahte täielikku allutamist kontrollile. See teeb tugevaks,” ütleb ta ning illustreerib oma mõtet piltliku näitega: inimest, kes on harjunud magama killustikul, ei saa ähvardada narile magama panemisega. “Aga mugavuse ühiskonna inimene on nõrk ja laseb endaga teha ükskõik mida, peaasi, et tema mugavust keegi ei puutu. Ja kui jõutakse juba sinnamaale, et hakatakse tegema vesimadratseid, on see ilming, mille kohta pole öelda muud, kui – siis olete te omadega läbi!”
Laigna küsib: “Kui on kaks valikut: kas uhkelt surra või lasta ennast manipuleerida kõikidel tasanditel – füüsilisel, intellektuaalsel, vaimsel, hingelisel –, siis kumma te valite? Millal julgeb inimene teha uhke, väärika valiku?” Ja vastab ise: “Siis, kui tal on, mille nimel seda teha. Kui aga polegi peale oma füüsise säilitamise, võib temaga teha mida iganes. Kui inimene muutub niisuguseks, et talle ei olegi jäänud enam midagi peale tarbimismõnude, on ta ülikergelt valitsetav, juhitav ja manipuleeritav.”
Seitse aastat Lääne-Rooma impeeriumi langust uurinud mehena teab Laigna, et intellektuaalne eliit mõistis juba tollal, mis toimumas on. Augustinus tõi languse põhjused selgelt välja ning analüüsis neid. Harilikult osatakse seda teha alles tagantjärele. “Siis olid aga ühiskonnas olemas mehed, kes olid võimelised tulevikku diagnoosima. Kas sellele reageeriti?” arutleb Laigna. “Oli sama olukord, mis praegu, ning ka nüüd ei taheta kuulda ega rääkida ohtudest ega millestki, mis hetkemugavusi häirib. Me peame uskuma, et kõik on väga hea ning kohe-kohe läheb veel paremaks. Et kümne aasta pärast oleme kõik rikkad!
Ajalugu muud ei teegi, kui kordub, ning ajaloost ei õpita mitte midagi. Inimese mälu on nii lühike, et ta ei suuda meenutada eilset päevagi.”
Elu õppetunnid
Kasvatusest kõneldes ütleb Laigna, et meie kodud on nõrgad. “Sageli ei valitse Eesti kodus ajalooline kultuuritraditsioon, vaid päevatõed, mida hetkeolukord dikteerib. Ärge unustage, et Tallinna tänavad olid nõukogude ajal täis kümneid tuhandeid inimesi, kes kandsid 1. mai töölispüha lippe ja loosungeid ning vaimustusest rõkkasid. Ka arvate, et see ei kordu? Kordub. Ükskõik, kelle käes on võim – rahvas on alati võimu poolt.”
Einar Laigna kõneleb sellest, kuidas inimesed hirmu tõttu ei räägi oma lastele elust, nagu see on, ning jätavad nad teadmatusse, reetes nii iseenda ja oma ajaloo. “Ja siis tuleb jälle päev, mil eesti rahvas vajab ärkamist. Kujutage ette – rahvas, kes peab ennast intelligentseks ja targaks, vajab ärkamist! Kuidas ta uinus, millal magama jäi? Miks mina ärkamist pole vajanud?”
Einar Laigna sõnul saab pedagoog olla oludest tugevam, kui ta on moraalse selgrooga tugev isiksus, kel jätkub pedagoogilist takti, oskust oma taotlusi ellu viia ning tõelist, sügavat armastust inimolendi vastu. Ent lisab, et olude puhul on peamine küsimus ikkagi kodudes, nende tugevuses. Mõistagi sõltub teises järjekorras paljugi ka sellest, kas ja kuivõrd leiab noor inimene kodus kultiveeritavale kultuuritraditsioonile ning põhiväärtustele koduvälist tuge. Osa noori on juba loomult sellised, kes suudavad mis tahes sopaühiskonnas oma puhtuse säilitada. Teine osa läheb midagi mõtlemata kõigega kaasa. Kolmandad aga ei suuda otsustada, mida teha. Kriitiline aeg, mil seistakse raske valiku ees, saabub murdeeas, kui tahetakse tingimata sobida omaealiste sekka. Siis võib kergesti tekkida vajadus elada korraga kahes maailmas. Kes seda ei suuda, hakkab tihtipeale valikuta ja kategooriliselt tõrjuma ning eitama kõike, mida kodu pakub. Ja nagu elus ikka, tingib üks äärmus teise – kõige parematest kodudest pärit lastel on eriline oht sattuda piirile, kus abi otsitakse juba alkoholist või narkootikumidest.
Küsimusele sunduse ja arenguvabaduse vahekorra kohta vastab Laigna: “Areng ja vabadus ei sobi kokku. Koolitus on kõrgema autoriteediga põhjendatud sundus. Kõrgemaks autoriteediks aga ei saa olla maailmas hetkel valitsev mood, vaid väärtused, mis tagavad kultuuri püsimise. See on üks osa universumi seadustest, mida me ei saa muuta. Riigikogu võib näiteks võtta vastu otsuse, et tapmine polegi enam mõrv ega karistatav tegu, kuid objektiivselt jääb see ikkagi kuriteoks. Nii on igal asjal oma objektiivne külg ning inimlik, kokkuleppeline külg. Kui meie kokkulepped ei vasta universumi üldistele seadustele, saabub kriis. Seda teati juba tuhanded aastad tagasi. Miks meie ei tea?”
Karmus iseenda suhtes
“Vabakasvatust ei ole olemas,” ütleb Laigna. “On kasvatus ja selle puudumine. Vabakasvatus tähendab kasvatuse puudumist. Inglise aristokraatia perekondades ei nännutata lapsi. Meie silmadega vaadates on nende kasvatus ja koolitus küllalt julm. Aga see on ettevalmistus eluks, mis ei ole naljamäng ning nõuab karme mehi.”
Enda kohta räägib Laigna, et kord, süsteem, koostöövajadus, tahe kuuluda vennaskonda – ordusse, kus kõik ühise idee nimel koos tegutsevad –, on talle sünnipäraselt omased. “Mulle tehti lapsest peale selgeks, et maailma parandamine algab iseendast. Tuleb iseendaga tööd teha, nii nagu ma oma noorpõlve vaimustavates treeninguvihikutes kirjutasin: “Õigenurkseks ihult ja hingelt!” Tegin pikkadeks aastateks programmi – meeletu lugemine, füüsilised treeningud, ülesanded iga päeva kohta. Lugemiseks varusin palju aega. Maksimum, milleni jõudsin, oli 250 raamatut aastas. Läksin katusekambrisse omaette elama, võtsin suure kaustiku ja kirjutasin kaanele nietzschelikus vaimus: Kuidas saada üliinimeseks? Selleks tuli tööd teha. Järgmine lehekülg: Relvade juurde! Ilus nooruse romantika oli.”
Einar Laigna leiab, et meil puudub vajalik karmus suhtumises iseendasse. “Distsipliin, koolitus, treenitus – need on võluvad asjad. Ja milline jõud neis on! Kui mõelda näiteks pisikestele rüütliordudele. Nende arvukus oli väike, määrav oli väljaõpe, motiveeritus, treenitus ja koostöövõime – kord.
Olmemugavused pole omaette eesmärk, vaid vahend, mis peab tagama parema pühendumise olemasolu mõtte teenimisel. Piibli sõnadega: “Meid kaalutakse praegu – ja häda meile, kui meid leitakse kerged olevat.”

Einar Laigna: “Sotsiaalsete olenditena on inimesed väga hästi dresseeritavad. Kui ma läheksin näiteks Tallinnas mis tahes kella-ajal kaubamajja ning ütleksin valju ja autoriteetse häälega: “Tähelepanu! Viivitamata evakueeruda! Paanikat tekitamata alustage kohe lahkumist!” – kas arvate, et keegi siis veel midagi küsib? Keegi ei küsi, kõik lahkuvad.”

ÕpL

JÕULULEHT

Haridus kallakteel

Veel keegi vastata ei oska
selles ilmas,
miks surematu tuli süttib
surelikus silmas,
miks siiski särama lööb
hää ja kurja piiril
nii selge silmatera
nõnda mustil kiiril,
mispärast võim ja vaim
on seotud omavahel,
mis kokkumäng käib tegelikult
jää ja tule vahel.
VIIVI LUIK
(Luuletusest “On aastasaja lõpp. On öö.”,
kogumikust “Maa taevas”, 1998, lk 212.)

Mati Hint, TPÜ professor:
Eesti kooli suunamine kipub kaldu vajuma kultusliku informatsiooniühiskonna ideoloogia poole. Informatsiooni hankimise võime ja võimalused ei ole siiski haridus, vaid käsitööoskus, mis ei võrdu teadmistega, veel vähem tarkusega. Internetist kokkumiksitud tekstipaketid ei ole sugugi alati läbitunnetatud teadmised, nad võivad olla ka informatsiooni ja desinformatsiooni, teiste tarkuse ja pealiskaudsuse segu.
Me peame tõsiselt mõtlema, kas teadmiste andmise alahindamisega ei asendu lääneliku hariduse üks eesmärke – terviklik, kuid avatud maailmapilt – nii täieliku sõltuvusega informatsiooni- ja desinformatsioonisüsteemidest, et mõtlemistahtelisel ja -võimelisel inimesel ei ole enam mingeid eeliseid manipuleerija ees, pigem vastupidi. Sõltuvus mõtlemist asendavatest inimesevälistest süsteemidest võib muutuda nii suureks, et nende süsteemide ajutisegi kokkuvarisemise korral muutub kogu ühiskond abituks. Kõvaketast ei tohiks käsitada tarkuse asendajana, vaid ainult tema teenijana.

ARVI ALTMÄE, Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor:
Laulva revolutsiooni ja Eesti kongressi aegu ei osanud paljud meist arvata, et saabub tööpuuduse ja tööjõupuuduse aeg ühtaegu. On tehtud olulisi vigu. Päris kindlasti pole kõikidel juhtudel tegemist tahtlikkuse, vaid noore riigi oskamatusega ning sellega võiks leppida. Kuid nii ei tohi jätkuda, sest mõned märgid väärnähtuste pikaealisusest on olemas.
Näiteks kutseharidusega seonduv. Siinjuures ei mõtle ma rahva seas juurdunud ja ajakirjanduses traditsiooniliselt kitsalt käsitletavat kutsekoolides toimuvat, vaid probleemide asetust laiemalt, s.o kutsesuunitlustöö puudusi põhikoolis ja gümnaasiumis ning kutseõppeasutuste, rakenduskõrgkoolide ja ülikoolide koostöö vaegust ning kavandatud arengute ebaproportsionaalsust. Siia tuleb lisada ka tehnika ja tehnoloogia valdkonna kõigi koolitustasemete põhjendamatu alafinantseerimine.
Nende probleemide ja ka võimalike lahendite selgitamine poliitilisele võimule on olnud seni raske, tihti võimatu. Sageli on räägitud rahvusliku leppimuse puudumisest ja seda eriti meie naabrite soomlastega võrreldes.
Soovin uskuda, et Eesti poliitikas on võimalik saavutada selline kultuuri tase (leppimus kõigi poliitiliste jõudude vahel), kus ametisse nimetatud inimese tööalast kompetentsi hinnatakse kõrgemalt kui erakondlikku kuuluvust. Tundub, et koostööks ollakse valmis, kuid ei suudeta teha esimest sammu, see oleks nagu alandav. Noorel poliitilisel jõul sellist muret ei ole. Usun, et selle sammu astub Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica.

ÕpL

JÕULULEHT

Põhjamaised lood kasvatusest

Tiiu Kuurme

Pimedal ajal on enda süüdatud tuli inimese peamine valgus. Me koondume tule ümber ja mõtted koonduvad olemist kandvate aluste ümber. RAIVO JUURAKU foto

Sügise tulekul võtab loodus Põhjamaa rahvad pimeduse sülle. Su enda süüdatud tuli on mõnda aega su peamine valgus. Inimesed koonduvad tule ümber ja mõtted koonduvad olemist kandvate aluste ümber. Pimeduse süles räägitakse lugusid ja mõeldakse järele. Ilmselt on nähtamatut kõige parem nähtavaks teha just pimedal ajal.

Mitmesuguseid lugusid rääkida oleks näiteks kasvatusest. Kasvatus on inimesele väga lähedal, on teda puudutanud, on teda pidevalt saatmas. Kasvatuse üle on põhjust imestada, nii kummaline näib ta, kui järele mõelda. Ühtpidi tahab ta vabastada, teistpidi vangistab, ühtpidi on ta võim, teistpidi võimalused, ta toimib olevikus, ent teenib tulevikku. Kõik on teda tunda saanud, ent vaid vähesed mõistavad. Kuna kasvatus on nii lähedal, langeb ta tihti unustusse ja muutub nägematuks, vahel ka ametlikult ja kollektiivsete otsuste tulemusel.
Kasvatust hoiab toimimas inimesele tähtis jõud, see on lootus. Sest olemasolev on alati liiga ebatäiuslik, liiga ülekohtune ja suutmatu. Tulevik peab olema parem. Selleks me täna noori kasvatame, et nad selle parema tuleviku välja lunastaksid. Mida arvata sellisest kasvatusest, mis kord selle tänase ja ebatäiusliku loomise juures oli, see vahest vääribki järelemõtlemist.
Kõikvõimas turg
Põhjamaa rahvas soomlased kogunevad igal novembrikuul oma kasvatuselugusid rääkima kasvatusteaduste päevadele. Sellel aastal olid need Tamperes, peateemaks “Kasvatusteadus ja tulevik”.
Küllalt väheusutav tundub võimalus teha oma tulevikku omaette ja paremini kui teised. Järjest enam on see kõigi ühine asi. Soomlastel võiks see meiega võrreldes ju õnnestuda, aga nad tajuvad, et ka merepiir ning pimedus ei lase neil jääda omaette.
Tuleviku kohta aga ei saa ilmselt kuigi palju olulist ütelda, kui vaikitakse kasvatusest. Niisiis – tulevik ja lood kasvatusest, millest allakirjutanu Soome kasvatusteaduste päevadel osa sai.
Peamine märksõna, mille ümber need lood koondusid, oli aja vaim. Ja puudutab see meid kõiki. Jõuka maa kasvatusteadlastes tekitab aja vaim kõhedust. Tapio Puolimatka hinnangul on palju räägitud väärtuste paljusust asendamas üksainus ja universaalne väärtus, mis kehtib kõikjal ja üle kõi-ge – see on turuväärtus.
Turu enese jaoks on vähe väärtusi. Turg tunnistab vaid efektiivsust, et saada kasumit. Täna antakse turuväärtustele aga suurem tähendus, kui on antud varasematel aegadel mistahes dogmaatilistele väärtustele.
Turul on kõigele muule ülisuur mõju, sealhulgas haridusele, kasvatusele, koolile. Turuväärtuste poole võib pürgida mistahes viisidel – kõik on lubatud. Seetõttu peaks nüüd eriti meelde tuletatama n-ö objektiivseid väärtusi, mida võib leida tegelikkusest ja mille pädevus ei sõltu üksnes üksikisiku valikutest ja suunast, kuhu parasjagu siirdub kultuur, vaid väärtustegelikkusest ja inimese olemusest. Jagatud väärtused, intersubjektiivsed väärtused on need, mis objektiivseid väärtusi säilitavad. Kui neid eitame, on avatud tee turuväärtustele, kus lubatakse kõike, ka kuritegevust – leiab paljude raamatute autor ja täht soome kasvatusteaduste taevas Tapio Puolimatka.
Mure inimese pärast
Kui meil siin kõlab veel liberaalsuse ülistus ja kõige suhtelisuse ainuvõimalikkuse kuulutamine, siis meist põhja pool otsitakse taas igavikulist. Sest igavikuline on juba inimese enese olemise kaudu esindatud. Kari Uusikylä sõnutsi on inimesel endiselt inimlikud põhivajadused: turvalisus, armastus, ühtekuuluvus, eneseteostamine. Tal on ka tunded, mõistus ja keha. Nii peab ka kasvatus endiselt pürgima tõe, headuse ja ilu poole, moraalselt vastutustundliku inimsuse poole.
Turuväärtuste taustal on aja vaimu oluliseks märgiks mure inimese pärast. Kui varem aitas indiviidil tema probleeme lahendada kollektiiv, kogukond, siis turg ei lahenda kellegi probleeme. Sotsiaalsus väärtusena on kadumas. Vastutus ja süütunne jäävad liberaalsete indiviidide kanda. Kapitalismi vaim on siinpoolsus. Uusliberalism aga on julm ja nõudlik ning kujundab külmi kalkuleerivaid olendeid.
Mõned asjad on siiski ajast ja kohast sõltumatud, sest on üldinimlikud. Nii on eetikast raske rääkida ilma essentsialistlike väärtusteta (Veli-Matti Värri kasvatuse armutusest rääkides). Inimese väärtusest meie päevil arutleb Jyri Puhakainen järgmiselt: üha lisandub noorte inimeste võimetus leida enesele maailmas oma koht. Suur protsent rahvast elab masendust leevendavate ravimite toel, ent ravimid ei lahenda probleeme, kui ei mõisteta nende põhjusi. Inimkäsituste taust on täna materialism, mis ei aita leida vastust küsimustele: kes olen, kuidas peaksin elama? Liberaalne ideoloogia taandab ühiskonna tekitatud probleemid indiviidide probleemideks, meditsiin sealt edasi omakorda ajutalitluse probleemideks (meenusid hullumajadesse suletud dissidendid). See, et me ei kuule enam teist inimest ega taju tema kogemusmaailmu, kuulub aga eetika valda.
Materialism tähendab seda, et me igal hommikul ärkame. Millele aga toetume, millesse usume ärganult, on juba metafüüsiline probleem. Tänane aja vaim võõrandab inimese oma kogemusmaailmast. Kas on teadusel pakkuda vastuseid inimese sügavatele eksistentsiaalsetele küsimustele? Kui inimene on talle endiselt väliste kriteeriumidega mõõdetav objekt. Heaoluühiskonnast oleme teel halvaoluühiskonda, arvab Jyri Puhakainen, ja selle põhjus on materialistliku inimkäsituse ummiktee.
Normi autoriteet kuulub turujõududele. Turg väärtustab inimest tema kasutusväärtuse alusel. Siit sünnib nõiaring: inimeste ebakindlus ja kaitsetus toodab usaldamatust. Usaldamatusele liitub hirm. Mida aga kardan, seda vihkan ja siit kaugel pole hävitamisvalmidus. Kelle tulevikust me räägime, kui on kadumas inimese mõõde, kui on kadumas lapsepõlv ja täiskasvanulikkus? (Anja Heikkinen) Moraalifilosoof Jyrki Hilpela tajub üldise ilminguna juba Theodor Adorno kirjeldatud üldist külmust. Inimene varjub ja vaikib, et mitte põletada sõrmi. Sest tänu külmusele on ühiskondliku ülekohtu tekitatud vastuolud väljakannatatavad. Ühiskonnas, mille peaväärtused on jätkuv võistlus ja isiklikud huvid, võimendub külmus enneolematul viisil. Meil tuleb kasvatada oma lapsed moraali subjektideks oludes, mille põhilaad on külmus, viha, ebakindlus ja armastuse puudumine. Osa noortest leiab fundamentaalsed liikumised ja hakkab kadunud moraali taga nõudma, teine osa rahuldub olema cool ja seisma oma karjääri eest, lõpetas Jyrki Hilpela oma sõnavõtu.
Kasvatuse küsitavus
Mis lootusi pakub kasvatus ja mis on kasvatuse lootus? küsib Veli-Matti Värri ja vastab: anda jätkuvalt lapsele kogemusi tema isiksuse ning elamise väärtustest. Ent ka kasvatust ise tajusid teadlased kui kadumisohus väärtust.
Turu survel on haridust ja kasvatust asendamas kolm uut mõistet: õppimine, töö, konkurentsivõime. Inimene on tööjõud ja toode. Kasvatuse asemel on jätkuv muutumine ning kasvatajal järjest raskem, sest indiviid tahab ju olla sõltumatu. (Anja Heikkinen) Postmodernismi mitmete teooriate järgi aga peaksime just nüüd olema endisest haritumad ja valgustatumad, et päästa planeet. Siiski – vaid iga kümnes soome noor on valmis radikaalseteks väljaastumisteks, üheksa leiavad, et Soome riik väärib usaldust, ja rahvuslik uhkus on neil kõrge. (Tuukka Tomperi)
Lootuse allikas on inimeses eneses – tuleb küsida jätkuvalt selle järele, kes inimene on, ning meie kasvatusvastutuse dimensioonid peaksid siit lähtudes sisaldama kolm mõõdet: kaitsta elu ja noorte vajadusi kui vaimse arengu eeldusi, aidata noortel maailmas orienteeruda ja aidata neil leida vastuseid olemise müsteeriumis tekkinud küsimustele. (Veli-Matti Värri)
Tuula Gordon: kasvatus ise on pingete all. Oodatakse, et ta oleks vabastav, säilitades samas teatud väärtusi ja süsteeme. Tuleks küsida, mille eest noored koolis vastutavad, kui palju on seal ruumi autonoomiaks ja isetegemiseks, kas õpilastel on käsitus enesest rääkiva ja mõtleva minana, kas tohib olla teistest erinev? Valikuvõimalus ja ühistegevus, paindlikkus ja demokraatia on hea kontekst kasvatusele, ei ole aga mingit õigustust sellele, et koolist võiks saada võistluspaik.
Tampere ülikooli kasvatusteaduste teaduskonna dekaani Reijo Raivola arvates on teelahkmel ka ülikoolid. Kui ülikool võtab omaks majanduse ja poliitika reeglid, tekib olukord, kus pime talutab pimedat. Samas peaks tunnistama ka tundlikem humanist, et ülikoolidest minnakse tööjõuturule. Nii tuleb integreerida idealismi materialismiga, humanismi reaalse tööeluga. Ülikoolide tänaste vastuolude põhjus pole teh- noloogiline arenematus, vaid väärtusprobleemid. Kaitstes ülikoolide autonoomiat, kaitseb riik iseennast.
Tänane aja vaim ja tema tõotatav tulevik ei tundunud põhjamaise kasvatusfilosoofilise pilgu all just helge ega valgena. Küll aga millenagi, mis kutsub vastutama, hoiatama, hoolima. Allakirjutanu ei saanud samaaegselt viibida nendes loendamatutes sektsioonides, kus esitati uurimusi õpetaja autoriteedist, tema moraalist, arenevast teadvusest, õpetuse jätkuvast uuendamisest probleemipõhiseks, võrgupõhiseks, tegevuspõhiseks, koolis esinevatest väärtustest, laste erinevatest vajadustest, vanemate suhtumistest, kasvatuse uurimise meetoditest, kommunikatsioonist koolis jne, jne. Nii ei tea öelda, kas oli kuskil leitud abinõusid tulevikuhirmude vastu.
Mis valgustab meid pimeduses?
Vahest paistab pimeda süles paremini välja see, mis hirmutab ja mida sooviksime, ent mitte see, mis juba on ja mis on hästi.
Soomel on olnud aega ja arukust ehitada turvavõrgustik igasuguste tendentside ning painete vastu ning tundub, et selle peamine osa on väärtussüsteem, mis põhineb solidaarsusel ning humanistlikel väärtustel. Seda võrgustikku tundus kaitsvat ka soome kasvatusteaduste aasta kõige esinduslikum konverents. Kuitahes peibutavalt disainitud ideoloogiad kohtuvad eluterve skepsisega ning soomlast nad ei pimesta.
Meil pole olnud aega ja oleme ka muidu kaitsetumad. Millised väärtused oleksid meie turvavõrgustik? Kas neist, mis seni seda olnud, piisab ka edaspidiseks? Mis on meile pimeduses valguseks? Tänases päevas vahest jõuluvalgus.

ÕpL

JÕULULEHT

Kodus ja võõrsil

Allar Veelmaa

Uusi kogemusi ja kultuuri- elamusi hankimas: Eesti Comeniuse rühm Brüsselis. Piirid lahti, maailm avatud, rajatagused võimalused pakuvad noortele rohkesti ahvatlusi.

Enne, kui pole ise osa võtnud ega oma silmaga näinud, on raske uskuda, et Euroopa vanades maades elavad inimesed oma igapäevast elu hoopis kitsamalt ja hoopis kurvemalt, kui üles Põhja paistab.
Sinna Põhja, kus ajast aega seisab keegi talvehämaras akna all, vaatab lund ja lörtsi, et kõik on nii väike ja kitsas ja et mujal on ehk Uued Tuuled, Moodsad Mõtted ja valgem elu. Ja ikka, ajast aega, selgub üks ja seesama – oma kitsus ja kurbus on igal pool, kus inimesi elab.
VIIVI LUIK
(“Neljas tervitus Roomast”,
EE Areen, 11.02.1999.)

Lähiaastatel astub (võetakse?) Eesti ilmselt Euroopa Liitu. Kui võetakse. Aga kuhu nad (st teised EL-i riigid) pääsevad, kui me ikka nii väga tahame. Kemplused euroskeptikute ja EL-i pooldajate vahel pole lõppenud, ent tulemus on ilmselt ette teada. Mida see endaga kaasa toob?

On räägitud tööjõu vabast liikumisest ja muust. Kardetakse, et paljud haritud eestlased lahkuvad kodumaalt ja otsivad tasuvama töökoha välismaal. See tähendab, et välismaale asuvad õppima ka nende lapsed.
Haridusministeeriumi andmetel õpib sel õppeaastal Eesti õppeasutuste nimekirjades olevatest õpilastest 60 väljaspool Eestit. Neist gümnaasiumiastmes 32 (10. kl – 2, 11. kl – 13 ja 12. kl – 17 õpilast), põhikoolis 28. Välismaal õppimise põhjuste kohta HM-il informatsiooni ei ole. Seega pole teada, kui palju on nn vahetusõpilasi ja kui paljud õpivad välismaal vanemate töölähetuse tõttu (näiteks välissaatkondade töötajate lapsed jms).
Infot vähe või õieti polegi teist
Missugused on välismaale õppima asumise võimalused ja kuidas reguleerivad seda seadused (tunnistuse või diplomi tunnustamine)? Asusin internetist agaralt asjakohast infot otsima, aga pidin pettuma. Üks väheseid lehekülgi, kus õpilaste vahetusprogrammidest juttu, on Tallinna Inglise Kolledzi oma. Seal kirjutatakse World Experience’i programmist, mille järgi võib 15–18-aastane EV kodanik asuda õppima 22 akrediteeritud keskkooli Poolast Venetsueelani (sh Hiina, Jaapan, Mehhiko, Türgi). Kui kalliks lapse koolitamine sellisel viisil läheb, jäi selgusetuks. Odav see ei saa olla, sest üksnes lapse igakuiseks taskurahaks on rehkendatud 100 dollarit.
Õppekava mudelid
Kui laps pannakse õppima mõnda rajatagusesse kooli, peaksid lapsevanemad teadma, missuguse hariduse ta saab. Klassikaline Euroopa mudel (Inglismaa, Prantsusmaa, Saksamaa) määratleb hariduse kohustuslikud elemendid: klassikalised keeled, matemaatika, kaunid kunstid, sotsiaalained, filosoofia jne. Samas suurenevad õppeaja jooksul õpilaste valikuvõimalused ja vabadused, kõigile ettenähtud ühisosa on eri riikide õppekavades erinev. Igal juhul peab gümnaasiumiharidus andma võimaluse jätkata õpinguid kõrgkoolis ning õpilane peab saama üldise ettevalmistuse konkurentsiks tööturul ja oma sotsiaalsete rollide täitmiseks. Eelneva põhjal võib öelda, et ka Eesti võiks panna eespool toodud riikide loetellu.
Kohustuslik põhiharidus on Euroopa riikides üldjuhul kümme aastat ja enam-vähem sarnase sisuga. Valikained algavad tavaliselt 7. klassist (nii on ka Eestis, meil saab vähesel määral valikuid teha ka nooremates klassides). Mõeldakse ka erivajadustega lastele, näiteks Inglismaal (aga ka mujal) on olemas eraldi koolid, kus käivad akadeemiliste võimete poolt eriti andekad lapsed. Ka meil on koole, mida aeg-ajalt tituleeritakse eliitkoolideks. Pole aga selge, kas nendes koolides käivad eriti andekad lapsed või on vanemate jaoks prestiizikas panna laps sellisesse kooli (see pole ilmselt päris üks ja sama asi).
Mis saab pärast põhikooli? Kui 1995–1999 läks meie põhikooli lõpetanutest 72% gümnaasiumi, siis Euroopa Liidus läheb kutset andvatesse õppeasutustesse üle 50% põhikooli lõpetanutest (Saksamaal ja Austrias ca 75%). Seega on Eestis võrreldes EL-i riikidega gümnaasiumihariduse saamine lihtne, samas näitab see kutseharidussüsteemi üldist nõrkust.
Meil räägitakse õpilaste suurest koormusest (eriti gümnaasiumis), sellest, et õpilastel on vähe võimalusi aineid valida. Kuidas on lood mujal? Nädalatundide maksimum ei ületa enamasti 34 tundi (meil 35), kuid on ka riike, kus maksimumiks on kehtestatud 40 tundi nädalas (Rootsi, Island). Riiklikult fikseeritakse miinimumtundide arv õppeaines või õppevaldkonnas (ka meie uus tunnijaotusplaan näeb ette miinimumtundide arvu õppeaineti). Eraldi on välja töötatud tunnijaotusplaanid humanitaar- ja reaalharudele, mis meil on paraku tegemata ega ole ka ette näha, et lähiaastatel selleni jõutaks. Pole siis ime, et mõne meie kooli kohta võiks anda määrangu – humanitaarkallakuga reaalgümnaasium.
Võõrkeeli õpetatakse Euroopa riikide koolides erinevalt – üldjuhul ühte keelt, valiku korras võib neid olla ka rohkem. Suurbritannias pole võõrkeelte õppimine gümnaasiumis kohustuslik, Islandil nõutakse kolme võõrkeele õppimist.
Valikainete osatähtsus on suhteliselt väike (7–8 tundi nädalas), meil isegi suurem (30% valikaineid, st arvutuslikult 10,5 tundi nädalas). Paljudes riikides (Saksamaa, Iirimaa, Soome, Rootsi, Suurbritannia) kasutatakse klassideta õpet. Sel juhul puuduvad tavapärased klassid, töö toimub õppegruppides vastavalt sellele, mis aineid ja missuguses mahus õpilane õpib.
Sellised mõtted liikusid ka meil enne 1996. a õppekava vastuvõtmist. Oli isegi radikaalsemaid ideid: mõningaid õppeaineid õpib laps ühes, teisi aga teises koolis jne. Pearahasüsteem ilmselt välistab sellise võimaluse.
Teine õppekava mudel on nn pragmaatiline mudel, mida kasutatakse valdavalt USA-s ja Kanadas. Kõigil kodanikel on õigus saada hea haridus, kuid selle saavutamine on raske. Suur valikuvõimalus tähendab seda, et kõigile kohustuslik ühisosa on suhteliselt väike. Pragmatism elas 1980. aastatel üle sügava kriisi, sest haridustase langes alla lubatava piiri, põhiteadmised polnud enam piisavad. Rohkem kui 200-miljonilise rahvaarvu juures võib selliseid eksperimente teha, aga miljonilise rahvaarvu puhul oleks see kuritegu. Totaalseteks ümberkorraldusteks haridussüsteemis kulub aastaid kui mitte aastakümneid. Seega peaks järelemõtlemisainet olema enam kui küllaga, enne kui kardinaalselt vähendada reaalainete õpetamise mahtu meie koolides (tavaliselt on arengu eelduseks tugevate külgede säilitamine ja nõrkuste likvideerimine, mitte nõrkuste juurde tekitamine).
Kes tahab, see õpib
Olen välisõpilastega kahel korral kokku puutunud. Kui 1992. a läks üks 11. klassi tüdruk Rootsi elama ja õppima, polnud vaja imestada, kui ta aasta hiljem ütles, et matemaatikas ei pidanud ta seal midagi õppima. Üht-teist oli vaja vaid meelde tuletada. Tol ajal töötasime nõukogudeaegsete programmide järgi (õppe- ja ainekavadest polnud siis veel juttu) ja tuleb välja, et need polnudki nii kehvad, kui praegu püütakse näidata. Vähemalt reaalainete koha pealt mitte.
Sel aastal õpetan üht 11. klassi tütarlast, kes on õppinud aasta Norras. Matemaatikat õppis ta seal humanitaargümnaasiumi programmi järgi ja üht-teist on talle ka külge jäänud – oskab loogiliselt arutleda ja ülesandeid lahendada. See tendents kipub humanitaargümnaasiumides tagaplaanile jääma. Ainsa olulise erinevusena meie matemaatikaõpetusega võrreldes nimetas tütarlaps seda, et Norras kasutati palju graafilist taskuarvutit, mille kasutamist toetas ka õpik (näited, ülesanded jms). Meil kulub veel aastaid, et sellisele tehnilisele tasemele jõuda. Pealegi eelistavad lapsed taskuarvuti ostmisele mobiiltelefoni ja kas seda maksabki nii väga pahaks panna. Eks seegi arenguetapp tuleb läbi käia.
Kes tahab, see saab alati õppida. Vaatamata sellele, et meil olevat ainekeskne õpetamine ja vananev õpetajaskond (meie koolis pidevalt noorenev, alla 30-aastaseid koguni kaheksa 38-st), liiga rasked õpikud jne.
Ilmselt suureneb nende laste hulk, kes mingil põhjusel jätkavad õpinguid raja taga ning satuvad siinsest erinevasse haridus- ja kultuurikeskkonda. Seetõttu pean vajalikuks kirjeldada eri riikide haridussüsteeme üsna täpselt kas või “Õpetajate Lehe” veergudel. Küsijaid leidub, aga vastajaid kipub napiks jääma.

ÕpL

JÕULULEHT

Miks noored ei jää Eestisse?

Liina Kivimäe,
Tallinna Inglise Kolledzi abitureint

Maailma globaliseerumine, infoühiskonna pealetung ja majanduse areng pakuvad inimesele aina rohkem võimalusi enese arendamiseks. Interneti ja massiteabevahendite teel tutvutakse pakutavaga, avastatakse huvitavaid tegevusalasid ja kohti, seatakse elus uusi sihte. Noort inimest, kel pole veel piisavalt elukogemust, ähvardab tõsine oht sattuda kommertsi ja kaaskodanike mõju alla.

Paljudel välismaa ülikoolidel ning muudel kõrgematel õppeasutustel on teistest maadest tulevatele õpilastele tohutult palju pakkuda. Andekamatele jagatakse stipendiume, mis võivad katta ka kõik ettetulevad kulutused. Kogu selles virvarris on õige ja sobivaima haridustee jätkamise variandi leidmine suhteliselt raske.
Miks suunavad keskmiselt viis koolilõpetajat kolmekümnest oma pilgud väljapoole Eesti piire? On kaheldav, et meie kõrgkoolid ei suuda 21. sajandi nõudlikule inimesele midagi pakkuda. Põhjus võib peituda hoopis selles, et teisel maal valitsev majanduslik-sotsiaalne olukord on mitu korda parem. Sel juhul varitseb oht, et pärast ülikooli lõpetamist ei pöördutagi enam kodumaale tagasi, vaid hangitakse immigrandi elamis- ja tööluba, soetatakse perekond ning kontaktid isamaaga jäävad aina nõrgemaks, kuni võivad lõpuks sootuks kaduda.
Uute kogemuste ja kultuuriliste elamuste saamise nimel on Eestist viimaste aastate jooksul – kes lühemaks, kes pikemaks ajaks – lahkunud üsna palju noori. Prantsusmaale või näiteks Jaapanisse ülikooli minek pole ainus ajend – ka keset keskkooliõpinguid minnakse aastaks-paariks, et naastes pooleli jäänud haridustee lõpuni käia.
Ühest keskkonnast teise üleminek nõuab tingimata valmisolekut kas või kardinaalselt erinevate kommete ning reeglitega kiiresti kohaneda. Keskkonnavahetusega kaasneda võiv emotsionaalne ðokk võtab alguses pinna jalge alt, kuid pikapeale harjutakse ja n-ö sulatakse sisse.
Maria (16) õppis aasta Tais, koolis nimega International School of the Regents, mida ümbritses okastraadiga “ehitud” kivimüür. Õpilased kandsid koolivormi, tütarlastel oli meikimine keelatud. Poiste ja tüdrukute omavahelisi kokkupuuteid välditi – ühiselamud asusid eraldi, koolipidude ajal kehtis reegel: õhtu jooksul võib olla kaks aeglast tantsu, rohkem neiu ja noormees teineteist puudutada ei tohi. Ainuke võimalus oli kohapeal valitsenud reegleid aktsepteerida ja järgida.
Paljud Ameerika Ühendriikides õppimas käinud on väitnud, et Eestiga võrreldes on seal palju vabam ja inimsõbralikum suhtumine kõigesse ja kõigisse. Näiteks tunniplaanis pole mitte 13–14 kohustuslikku ainet, vaid kuus oma äranägemise järgi valitud kursust. Töötatakse väiksemates gruppides ning paremate vahenditega – jätab ju paljude eesti koolide valgustus või varustatus õppematerjalidega kohati soovida.
Peapõhjus, miks kodumaistele (üli)koolidele eelistatakse võõrriikide omi, on kartus, et pärast kõrg- või kutsehariduse omandamist pole Maarjamaal võimalik head ja tasuvat töökohta saada – majanduse arengutase ja palgad on Läänes tõepoolest kümneid kordi kõrgemad. Nii kaotavad eestlased oma identiteedi ja patriotismitunde ning ka tööjõudu. Samas on meil kohapeal palju töötuid, kelle põhimure on vajaliku hariduse või koolituse puudumine. Mitmed ei leia endale innustavat stiimulit, miks üldse pingutada bakalaureuse- või magistrikraadi nimel. Siiski on nende hulk hakanud viimasel ajal vähenema, kuna ollakse teadlikud tööturul valitsevatest seadustest ja nõudmistest. Enda harimisele rohkem rõhku pannes on unistus helge(ma)st tulevikust kergemini täidetav.
Noorte siirdumine kodumaa piiridest väljapoole pole meile üdini kahjulik. Küllaltki suur osa neist pöördub varem või hiljem tagasi, tuues endaga kaasa kogemustepagasi ja elutarkust, olles läbinud efektiivse keelepraktika. Kahe silma vahele ei tohiks jätta ka fakti, et noored reklaamivad oma sünnimaad, rääkides teistest rahvustest eakaaslastele, kust nad pärit on, milline on Eesti Vabariigi positsioon maailmakaardil ja -majanduses, tutvustades ka rahvuskombeid ja -kultuuri. Riigi maine kujundamiseks ei peagi korraldama kampaaniaid ega otsima meeleheitlikult vastust küsimusele, mis siiski on eesti bränd. Parim reklaam igale riigile on tema kodanikelt kostuv aus ja positiivne arvamus oma kodumaast.
Noortele tuleb anda võimalus reisida ja avastada nii iseennast kui teisi riike-rahvaid. Mis oleks veel tõhusam moodus uue ja huvitava leidmiseks kui mitte katse-eksituse-meetod? Eelistagem eestimaist, kuid hoidkem end avatuna ümbritsevale!

ÕpL

JÕULULEHT

Kosova hingepiinad

OLEV REMSU

Mosee Albaania pealinnas Tiranas.

Ja ennäe imet – sellesama muretu naeru abil õnnestub neil justkui möödaminnes oma elu ja saatus ühendada. Kui kahekümne kolme aasta pärast saabub jaanuarihommik, mil taevas võpatab, tühjadele televiisoriekraanidele ilmub iseenesest, justkui nõiaväel musta taevakeha kauge, kuid selgesti märgatav kujutis ja kõik raadiod sonivad ühtviisi Pühast Sõjast, Kõikide Sõdade Emast ning relvade ilust, siis on nemad oma tänase naeruga liha selle hommiku lihast ja luu selle hommiku luust. Sellel hommikul on kauge lähedane, kõik ajakihid on segi paisatud ja ei ole tähtsust, kes ärkab parajasti Jeruusalemmas, kes New Yorgis ja kes Tallinnas. Vahekauguste võim ja tähtsus on juba täna välja naerdud.
VIIVI LUIK
(“Ajaloo ilu”, Tallinn, 1991, lk 118.)

Balkanil asub Euroopa tsivilisatsiooni häll. Just Hellases toimus umbes paarsada aastat enne Kristuse sündi inimese mõtte- ja eluviisi substantsiaalne muutus, inimene sai egoistlikuks loomaks. Kollektivistlik elulaad vaheldus individualistlikuga, ent tänast Balkanit – ennemuistse Hellase osa – see eriti ei puuduta, isegi suurlinnu mitte, seal elatakse Jeesuse ja prohvet Muhamedi õpetuste järgi mõnusat ühiselu, mida saadab range religioosne ja sotsiaalne kontroll. Isekuse, enesearmastuse ning omakasupüüu kilbile tõstmine rändas Hellasest vanasse Rooma, tegi seal umbes 1000-aastase puhkuse, et renessansi ajal Itaalias taas ellu ärgata ja Inglismaa kaudu oma õigele kodumaale USA-sse jõuda.

Peas on virvarr. Tulen Balkani-reisilt. Meenuvad eredamad ja teravamad elamused. Paigad ja inimesed, loodus ja iseloomud. Kõigepealt Makedoonia – imekaunis Ohridi järv tubakakarva mägede vahel, seal teisel pool õhksinist vett oli müstiline Albaania oma diktatuuride, miljonite kaitsepunkrite ja ainsa valgusfooriga pealinna Tirana pearistmikul. Ja isegi seal ei hoolita punasest tulest, muudkui kapatakse, nõnda et tolmujutt taga. Albaania kohal rippus öiti kuu nagu tõllaratas, kuldas mustavas vees peegelduvaid taevatähti. Järvest veel imposantsem oli Balkani Jeruusalemm – Ohridi linn, täis trepptänavaid ja tuhandeaastaseid sibulkirikuid. Ohrid on olnud pikka aega Bulgaaria pealinn, seal on elanud Bulgaaria tsaarid, seal tegid kreeklased Kirilius ja Methodios slaavlastele esimese tähestiku, ainult et tänaseks ei ole enam teada, kas see oli kirillitsa või glagoolitsa. Makedoonlased jagunevad kaheks – need, kes kannavad teksasid ja on moodsa eluga sammu pidanud, ning need, kes mässivad end pealaest jalatallani musta vammusesse ja peavad kinni aastasadade pikkustest traditsioonidest. Esimesed on rikkad ja närvilised, teised terved ja mõnusad.
Ohridis toimus meie väljaõpe. NATO instruktorid jagasid juhatust, kuidas tunda eemalt ära maamiini, kuidas vältida sellele peale astumist ning mida teha siis, kui oled juba peale astunud. Mida teha, kui snaiperi sihitud kuul kõrvus vihiseb? Valida satelliittelefonil puusarihmal 115 – midday.
ÜRO ja OSCE (Organisation for Security and Cooperation in Europe) valimiste asjatundjad pidasid loengud Kosova (a-ga lõpus on albaaniapärane) valimisseadusest. Seminaris tegime valimisprotseduuri mitu korda läbi, nii üksiku valija kui valimispunkti juhataja seisukohalt. Peamine oht olevat perevalimine. Naine ja mees lähevad koos sirmi taha urnikasti juurde, naine küsib mehelt, kelle poolt hääletada. Nõnda ei tohi, sest New York ega Euroopa seda ei luba. Aga kelle käest siis naine seda veel küsima peaks? Ega ometi valimispunkti juhataja käest? Naine ei tohi üldse küsida, naine peab oma peaga mõtlema! Ohoo! Nõnda need perekonnad lõhutakse.
Valimiste supervisorina Kosovasse
Kui olime sõlminud töölepingud UNMIK-ga (United Nations Mission in Kosova), viisid bussid meid NATO soomukite eskordi saatel üle mitme mäeaheliku Kosovasse, mis tänase päevani on Serbia osa, ehkki on nautinud faktilist iseseisvust juba kaks aastat, 1999. aastal lõppenud sõja viimastest lahingutest alates. Serbia poolt vaadatuna pole piirkonnal isegi autonoomiat, mille oli kinkinud kosovaaridele Jugoslaavia kommunistlik diktaator marssal Broz Tito ning millele tõmbas risti peale praegu Haagi tribunalis istuv sotsialistlik diktaator Slobodan Milosevich. Mina sõitsin Ferisaj’ linna, kus enne sõda elas 130 000 albaanlast ja 30 000 serblast, praegu umbes 145 000 albaanlast ja 26 serblast. Jajaa, ainult 26, mitte rohkem, kõiki neid kaitsesid NATO eriüksuse KFOR-i (Kosova Force) tankid ja konvoid, nagu ka nende tühjadena seisvaid kirikuid ja mineeritud kalmistuid.
Olin seal valimiste supervisor. Seda terminit on eesti keelde kole raske tõlkida. Võib-olla ülevaataja? Igatahes mitte kubjas ega sundija, nagu pakuvad sõnaraamatud. Tegelikult olin seal valimispunkti juhataja, ehkki see oli saladus. Albaanlased-kosovaarid pidid ise oma valimispunkte juhatama, nii nägi ette ÜRO stsenaarium. Mul oli oma auto, autojuht ja tõlk, kes oskas inglise keelt minust paremini. Ulatusin talle vaevalt õlgadeni, sirakas mustapäine 22-aastane neiu oli arstiteaduskonna tudeng, suitsetas tänaval, aga ei viibinud minuga kogu selle kaheksa päeva jooksul kordagi nelja silma all. Nagu sind võõra mehega kahekesi koos nähakse, nõnda ära enam unistagi pesa punumisest, oled rikutud ja keegi sind ei taha!
Ferisaj’ist jäid meelde hommikused udud, müürist tihedamad, veest märjemad. Karjamaale viidavad lambad määgisid piimjas hämus. Sammud pats-pats olid kuulda, loomi polnud näha. Tegin raudtee ääres sörki, tõusev päike hajutas auruvine, värvis punaseks kuusirbid minarettide tornides.
Linn on täis varemeid ja uusehitisi, kopsakaid ühepereelamuid ilmatute valgete rõdudega ümber maja teise korruse, nagu lõunamaal kombeks. Peamiselt Makedoonia põgenikelaagritest koju naasnud albaanlased on oma majapidamised taastanud, lõplikult (?) lahkunud serblaste kojad sõjast laokil, nende eluasemete varemed reostatud ja graffitud täis veriseid kättemaksuhüüdeid. Varemeid NATO tankid ei kaitse, igal pool mujal on üksikud serblased ise ja nende (kunagine) omand sinibarettide valve all. Sinised baretid KFOR-i võitlejate peas tähendavad seda, et väed on sisse toodud ÜRO Julgeolekunõukogu otsusega.
Ferisaj’ linna lähedal paikneb viinamarjaväljade vahel Racaki küla, kust Kosova tapatalgud algasid. Kosova suurima närvihaigla külje all on värske kalmistu massihaudadega. Surmkõhnaks nälginud hullud, hallide kortsus nägudega nagu elavad varjud, sirutavad kondise kerjakäe läbi traataia, paluvad almust. Mina panin lilled liivaseljakust kalmukingule, mille all lebas 56 surnukeha. Tundsin, et jäin haigetele võlgu.
Teotatud naised
Serblased tapsid albaanlasi jõledalt piinates, pikaldaselt ja nautides. Neile meeldis minejat lõigata ja täägiga torkida. Ferisaj’ peatänaval on otse õigeusu kiriku kõrval moðee, millest serblased tegid teotamiskeskuse. Mõelda vaid! Naine ei tohi moðeesse ilmuda katmata peaga, sest Saatan elutseb moslemi arusaama järgi naiste juustes-karvades. Nüüd kisti õnnetud seal päris paljaks. Serblased vägistasid albaanlannasid iga päev kuuverest kuuvereni. Mehed, isad, vennad, pojad seoti moðeesammaste külge kinni, sunniti serblaste tiirast rõõmuorgiat pealt vaatama. Pilastajad ei soovinud ainult usku ja inimesi rõvedalt mõnitada ning ennast sadistlikult rahuldada, nad tahtsid naisi rasestada, muuta õnnistatud olek alanduseks, et külvata igaveseks vaenuseemet albaania perekondadesse.
Islami seksuaalmoraal on hirmus range. Kindlasti peab naine olema puutumatu pulmadeni, kindlasti ei tohi naisel elus olla ühtegi teist partnerit peale oma abikaasa. Ja patu palk on surm. Ortodoksidest serblaste seisukohad on täpselt samasugused, erinevus on ainult naiste arvus perekonnas. Serblasel on üks, jõukal albaania mehel mitu naist.
Nõnda teadsid serblased täpselt, milline on teotamise mõju. Lapsed jäid sündimata, enne õiget aega tõid ameeriklased vabaduse. Mullad õnnistasid vägistatuid, andsid neile tagasi puhtuse ja puutumatuse. Pühitseti rüvetatud pühakojad, uskliku jaoks on tema abikaasa(d) puhta hinge ja kehaga, mõrsja süütu, moðee aus. Rasedust siiski palvetega ei katkesta, seda tegid pommitamise ja tankide järel tulnud NATO kirurgid.
Ajasin tõlgi vahendusel juttu mullaga, päikesest pruuniks põlenud näoga keskealise sportliku mehega. Ütlesin, et olen kuskilt lehest lugenud, et üksikud naised siiski sünnitasid. “Laps on laps ja minu laps on minu laps,” olid nad tagasi lükanud abordivõimaluse.
Tõlk ja mulla raputasid ägedalt päid, väitsid kategooriliselt, et seda ei saa olla, mitte ükski albaania naine ei taha last serblase seemnest. “See on võimatu. See on absoluutselt võimatu,” prahvatasid mõlemad nagu ühest suust. “Albaania naine ei abiellu serblasega, ammu siis niimoodi,” lõpetas tõlk, kellel abiellumine seisab ees.
“Aga miks albaania naine ei abiellu serblasega?” uurisin mina. Tahtsin lisada, et serbia mehed on nii ilusa ja uhke väljanägemisega, aga mis liig, see liig.
Mulla võttis sambalt naela otsas rippuvad palvehelmed ja kinkis need mulle. “Need nägid pealt kogu seda jõledust,” lausus mulla.
Veritasu
Mudin helmeid ning kirjutan reisikirja. Kuidas tunnevad vägistatud naised ennast oma vanas perekonnas abikaasade, õdede, emade, tütardena? Kaalule on pandud mehe usu sügavus ja puhtus – kui ta on ikka tõeliselt usklik, kui mulla on tema jaoks autoriteet ja Allahi otseesindaja, magab ta oma kaasa(de)ga, kui mees on pealiskaudne palvetamas käija, ihub ta nuga ja haub kättemaksuplaane. Ööbib küll oma vägistatud ja pühitsetud nais(t)ega koos, ent peab karskeks jääma seniks, kuni ta pole kätte tasunud teotuse eest. Alles veritasu toimepanek peseb naiselt lõplikult roojasuse, on veendunud Balkani mees, olgu ortodoks, moslem, katoliiklane või protestant.
Veritasu vastu on Balkanil võidelnud kristlus juba tuhatkond aastat, islam pool tuhat aastat, ometi pole kahel maailmareligioonil olnud jaksu iidset tava välja juurida. Uudised Suur-Albaania loomisest, rünnakutest Serbia sõduritele siin ja seal, mida võime aeg-ajalt lehtedest lugeda, tähendavad enamjaolt seda, et albaanlased maksavad kätte serblastest vägistajatele. Mõnikord on oma mehi tasumisteele saatnud nende abikaasad, kes lisaks jubedatele kannatustele sõja ajal peavad olema psüühiliselt traumeeritud ka pärast sõda, kui nende mehed ikkagi tõeliselt ei usu Allahi ja mullat.
Minareti makett
Tõusime tulise rutuga minaretti, mulla minu ees, tõlk järel, ühtegi meist ei võtnud hingeldama kivist, puretud astmeline keerdtrepp, mis meenutas meie lossitorni käike, õigupoolest ei erinenud neist kihkugi. Mulla ei pea siiski päevas viis korda turnimisega vaeva nägema, ehkki sportliku vormi säilitamiseks oleks see sama vajalik kui hoogne, võimlemisega sarnanev palvetamine. Rahvast kutsuvad moðeesse valjuhääldid, mulla tõuseb vaid põlvekõrgusesse minareti maketti moðee palvesaalis, räägib seal mikrofoni. Nõnda on täidetud ka koraani ettekirjutus hüüda rahvas kokku minaretist.
Meenub aastatagune elu Marokos Marrakeshis, linnas, mis kangesti meeldis Eduard Wiiraltile ning kus on oma lapsepõlve veetnud Rein Taagepera. Olime seal ramadaani ajal, mil koraan keelab päeval söömise ja lõbutsemise. Ärkasin öösel hotellis lärmi ja mütsude peale. Maailmakuulsal Muinasjutuvestjate väljakul, kus on üles kirjutatud “1001 ööd”, käis ablas söömaorgia ning taoti lustlikult jalgpalli. Silmakirjalikkus? Ju vist. Prohvet Muhamed keelas ju süüa päeval, öö kohta ei lausunud ta vähimatki. Samuti pole kuskil kirjas, et minaretti ei võiks asendada selle makett, sest on ju makettki minarett.
Thank you, America
Minaretist näeme teisi minarette, majesteetlikult sirguvad valged nõeltornid, valjuhääldid kõrvadena küljes, taevasse, lähemale Allahile, neid oleks siia puistatud nagu süle ja seljaga, ortodokside sibulkupleid on hoopis kasinalt.
Kõik see, mis oli mu all, armastab ameeriklasi, mindki emmati tänaval ikka ja jälle, peeti jänkiks. Kõigil poevitriinidel on kõrvuti Albaania ja USA lipud, peatänavalt leidsin kohviku Thank you, America.
Minu tõlgi onu piinasid serblased surnuks, torkisid pussnoaga peast silmad, eemaldasid ihuliikmed. Tõlgi lähedase sugulase 5-kuuse tütre aga tappis NATO rakett. Seetõttu suhtus tema ameeriklastesse ettevaatlikumalt kui teised kosovaarid.
“Aga mida arvata Osama bin Ladenist?” küsisin mullalt. Kui inimene viis korda päevas palvetama peab, võib ta kergesti fanaatikuks muutuda.
Mulla peab Osama bin Ladenit massimõrvariks, islami häbistajaks. “Usklik ei tohi tappa,” võtab ta asja kokku.
“Aga tema loendamatud poolehoidjad, kes ühtevalu demonstratsioone korraldavad?” jätkan ma pinnimist.
“Vaadake, meie teleprogrammides on esikohal uudised Põhja-Iirist ja Baskimaalt, juba mitukümmend aastat on muhameedlasele pähe taotud, et kristlased on hirmus verised, nad ei tee muud, kui tapavad üksteist,” seletab mulla. “Lisaks sellele ei taha muhameedlane, et naine teda petaks. Sellepärast ei salli ta kristlasi, eriti ameeriklasi.”
“Kas ameeriklane siis tahab, et ta naine üle aisa lööks?” küsin mina ja mustasilmne siredasääreline tõlk tõlgib, põsk hõõgvel.
“Ameeriklannal on elu jooksul vähemalt 17 partnerit. Nii väidab statistika,” laiutab mulla käsi.
Kas on niisugust juttu varem minareti tipus räägitud? Vaevalt.
Õhtul sõitsime NATO baasi, mis asub Ferisaj’ist mõne kilomeetri väljas. See on suurim baas, mille ameeriklased on rajanud pärast Vietnami sõda.
1997. aastal sõitsin autoga Tallinnast Pihkva kaudu Moskvasse, edasi Nizni Novgorodi, Kaasani, Izevski kaudu Jekaterinburgi. Kõikjal tee ääres ahvatlesid sõitjaid maanteeprostituudid, noored ilusad neiud Lõuna-Venemaa nälgivatest küladest. Ainult muhameedlikul Tatarimaal polnud ühtki linnukest, need oleksid seal kividega surnuks loobitud. Ent muhameedlikus Kosovas litatasid loendamatutes baarides ümber NATO baasi juba kohalikud neiud, valmis raha eest rikastele jänkisõduritele kõike pakkuma.
“Ma lööks nad maha!” vihastus autojuht. “Kes tahab, et ta naine üle aisa ei lööks, see toetab bin Ladenit,” võttis ta asja kokku ning tõlk tõlkis selle mulle, ehkki ta ise ei olnud sellega päris nõus.
“Truuduseks ei ole vaja terrorit,” lisas ta omalt poolt.
Valimised läksid hästi, kõik kaheksa parteid, kes osalesid, toetasid Kosova iseseisvumist, mille taga serblased haistavad liitumissoovi Albaaniaga, muhameedliku Suur-Albaania loomise esimest sammu.

ÕpL

JÕULULEHT

Uut ja vana Iisraeli noortekultuuris

LEELO TUNGAL

Vana ja uus Jeruusalemm. Autori fotod

Väljas undab tuul või linn või ajalugu.
Pilk on muutunud ja saanud salapära.
Süda liigutab end rinnus ühtelugu,
aga suu ei suuda seletada ära,

miks on igal ajal omamoodi valu,
see, mis kõiki elavaid teeb üheks tõuks.
Käsi kirjutab. Ja iga kord see tume valu
tõuseb paberilt ning muutub elujõuks.
VIIVI LUIK
(Kogumikust “Rängast rõõmust”, 1982, lk 52.)

Vaadates seda, mida praegustele lastele meediakanalite kaudu pakutakse, peame mõnigi kord käsi laiutama: kõik on segi paisatud, lapsed on ühest küljest vaadatult varatargad ja palju n ä i n u d ning teisest küljest palju pisema vastutustundega ja vähem k o g e n u d, kui olid nende vanemad samas vanuses.

Nii meil kui mujal on palju vaieldud selle üle, kas on üldse olemas eraldi laste- ja noortekultuuri – võib-olla on tegemist hoopiski ülisuure kultuurisalvega, kust igaüks ammutab endale vaimu- ja hingekosutust: vähemale väiksem ja suuremale kopsakam tükk? Lõppude lõpuks saab ka mudilane mingi elamuse nii Kandinsky maalidest, Verdi ooperitest kui ka V. Hugo “Jumalaema kirikust Pariisis”...
Õpetajate jaoks on aga lausa aabitsaeelseks tõeks see, et korralikud teadmised omandab laps õpingutes ikka kergemalt keerulisemale, lähemalt kaugemale liikudes, ning sama kehtib ka kultuurihuvi arenemise kohta.
Laste- ja noortepressi probleemide arutamiseks kutsus selle aasta varakevadel Iisraeli kultuuriministeerium Tel Avivi nii Lääne- kui Ida-Euroopa laste- ja noorsooajakirjanikke. Üheks eesmärgiks oli iisraellastel (see on väljend, mida tolerantsuse huvides eelistatakse piiblimaal sõnale “juut”) muidugi ka oma noortekultuuri tutvustamine – ja sellest on õppida nii mõndagi.
Aeg ja aru
Eks igal pool leidu selliseid kultuuritegijaid, kes leiavad, et ainult põlised traditsioonid on austamist väärt ja üksnes nende kaudu on võimalik säilitada rahvust. Nii Jeruusalemmas kui ka Tel Avivis kõnnib ringi pikkades mustades mantlites ortodoksseid juute, kes austusest jumala vastu ei võta süüeski peast mütsi, millel on tore nimi “kipa”: sellega tunnistavad nad, et alati on taevane võim nende tahtest kõrgemal. Usuinimesed on loomulikult respekteeritud, kuid samas kostab nii mõnegi noorepoolse ametimehe arvamustest kerget etteheidet sellele, et üksnes jumalakartlikkusega ei looda uusi väärtusi ei majanduses ega kultuuris...
Kuidas suhtlevad omavahel samasse perre kuuluvad süvausklikud ja noored superminides tüdrukud ning nina- ja kõrvarõngastega poisid, seda me teada ei saa, sest perevaidlusi võõraste ette tuua pole kombeks. Küll aga võis näha, et reede pärastlõunal sabatitähe tõustes ei lõpetanud kaugeltki kõik autoomanikud oma reise ja pillimehed valmistusid tantsupidudel tööd vuhtima, kuigi ametlikult ei tohi terve päeva jooksul Iisraelis sõna otseses mõttes lillegi liigutada. Poeluugid pannakse kinni, turgudel ei liigu isegi tuul ja kodudes on pereemad kõik toidud varakult valmis teinud ning sabatiküünlad süüdanud – sest isegi tiku tõmbamine on töö, ja seda sabati ajal teha ei tohi. Et noorperedel poleks kiusatust sabatikeeldu rikkuda, pidavat paljud emad-ämmad neid külla kutsuma – ühise laua taga jutust puudus ei tule, ning vestlemiseks, mõtlemiseks ja lõõgastumiseks on sabat parim aeg. Hotellis on kiirtõstukite kõrval eraldi lift, mis pannakse tööle ainult sabati ajaks: see liigub lakkamatult üles-alla ning peatub igal korrusel – nupule vajutamine oleks ju samuti töö! Ei maksa aga arvata, et sabat muudab nädalavahetuse Iisraelis pikemaks kui mujal: uus töönädal algab juba pühapäeval.
Diskoõhtu oli iisraeli noortel aga täpselt sama lärmakas nagu vist kõikjal üle maailma – ehk veidi enam idamaist nukrust peitus hüpperütmide taga ja minu kui eestlase meelest näisid tantsijate liigutused temperamentsemad ja hoogsamad, kuid noored portugallannad ja prantslannad ütlesid, et isegi valgusvihud, kuiva jää toss ja ka lõhnad olid täpselt samad mis nende kodumaa tantsupidudel, väites, et siit-sealt hoovas vastu haðiðihõngugi... Meie võõrustajad kinnitasid, et kohalike noorte seas uimastiprobleeme ei ole, ju siis mõni külaline tõi midagi kaasa – eks ta ole ikka nii, et “külalapsed” tikuvad omi rikkuma. Pean tunnistama, et kuna Lääne ajakirjanikud sobinuksid vanuse poolest mulle tütardeks (ja meie suhtlemises puuduski igasugune nipsakus, sest tegemist polnud laps-ajakirjanike, vaid oma ala asjatundjatega), siis pidin usaldama nende massikultuurikogemusi, mis mul endal on üsna napid...
Mina ja meie
See, et igasugune isetegemine on iisraeli noorte seas aukohal, on rahvuskultuuri säilimiseks ehk niisama tähtis kui iidsete tavade meelespidamine. Kindlasti ei saa igast väikesest värsikirjutajast luuletajat, igast pintslitõmbajast maalikunstnikku ja igast näiteringi lapsest elukutselist näitlejat, kuid tähtis töö on ka lugejate ja kunsti- ning teatripubliku kasvatamine. Tel Avivi kunstimuuseumi silte lugenult tahaksin lisada: nagu ka kultuurimetseenide kasvatamine. Meie uusrikaste miljonäride seas on kunstisponsorlus veel võõras asi – ja kes teab, kas meil üldse kunagi saab olema selliseid rikkureid, kelle nimesid loetakse hõbesiltidelt: see perekond annetas muuseumile Picasso teoseid, teine abielupaar kinkis saalitäie impressionistide maale...
Kogu selle rikkuse seas askeldas karjade kaupa lapsi: aeg-ajalt korraldab kunstimuuseum selliseid päevi, kus nii kooli- kui lasteaialapsed käivad piletita majas ringi nagu luuremängul: etteantud marsruudil liikudes “kopeeritakse” omal viisil nii Rubensit, Degas’d kui ka Kandinskyt, ning päeva lõppedes antakse parematele joonistajatele auhindu ja aukirju. Üle väikeste kunstnike õla piiludes võis näha nii peaaegu-päris pilte kui ka naljakaid klassikalisi kriipsujukusid – kuid eks meenu kriipseldajatelegi kümne aasta pärast: seda kunstnikku ma tunnen, tema maali olen ju ümber joonistanud!
Tal Slutzkeri, 14-aastase imelapse maalidest on aga korraldatud juba kaks suurt isiknäitust. Nagu oma lapsi imetlevatel juudi isadel kombeks, viis ka Tali isa poisi kunstistuudiosse kohe, kui märkas, et joonistada meeldis pojale rohkem kui mängida. Kahe maaliprofessori käe all õppides tegi Tal edusamme, mida poleks oodanud ka kõige fantaasiarikkam papa: praegu on poisil juba selja taga “michelangelolik”, “vrubellik” ja “kandinskilik” mõjuperiood ning ajaloolistel teemadel loodud triptühhonite asemel meeldib talle teha kollaaze ja maale ootamatutest materjalidest: kinga- ja viskikarpidest, kangastest, ajalehetükkidest. Tal on sündinud Iisraelis, kuid ta vanemad on pärit Leedust: isa on viiuldaja, ema tennisetreener. Mõlemad tunnevad uhkust hoopis teise “ooperiga” tegeleva poja üle ja on õnnelikud, et kultuuriministeerium aitab neil kalleid materjale hankida ja näitusi korraldada – võib-olla poleks endises NLiidus elades Tali talent üldse ilmsiks tulnud?
“Kas sul õnnestub sõjaväest pääseda, kui gümnaasiumi lõpetad?” küsis bulgaaria ajakirjanik Ina. Armee ja kunst – need kaks asja on meie, idaeurooplaste jaoks teineteisele vastunäidustatud. “Miks?” imestas Tal. “Muidugi lähen pärast gümnaasiumi sõjaväkke, ega ma siis haige ole!” Ina oli kindel, et sellist juttu räägitakse ainult pärast põhjalikku ajuloputust.
Khaki on popp
Linnatänavatel võis pidevalt kohata noori, kes kandsid sõjaväevormi ja püssi. Keegi peale meie ei imestanud, nähes, kuidas Lumivalgekese välimusega tüdruk talutas lonkavat vanaemakest üle sõidutee, endal automaat seljas.
Ka draamastuudios, mille tundi meid viidi, õppis mitu ajateenijat. Kui rollimängud ja improvisatsioonid olid lõppenud, küsisime, kas sõjaväes olemine ei sega noorte igapäevaelu – ning kahekümnest noorest vastas ainult üks poiss, et tema läheks armee asemel parema meelega Ameerikasse näitekunsti õppima. Selle peale läksid ta stuudiokaaslaste tumedad silmad veel tumedamaks: etteheiteid hakkas “südametunnistuseta argpüksi” kaela sadama igast kandist: “Kas sinu esiisad polegi Iisraeli iseseisvuse eest verd valanud? Miks sa üldse siin elad? Kes sa üldse oled?“, nii et noormees tõstis lõpuks käed alla andes püsti ja tunnistas: “Okei, ma tegin ainult nalja! Kukkus lihtsalt rumalalt välja...”
Stuudiot juhendav näitleja Itai Shiff on ka ise noor, kahekümne neljane, ja temalgi on armeeteenistus selja taga. Itai energial ei näi olevat piire: ta teeb nii laulusõnu kui viise, mängib mitut pilli, surfab merel ja taob jalgpalli maa peal, kirjutab luuletusi ja näidendeid ning juhendab mitut teatristuudiot. Ta ei mõista meie imestust sõjaväe populaarsuse üle: see on ju nii loomulik, et just noored ja tugevad inimesed peavad oma kodumaad kaitsma! Samas loodab Itai, et segased poliitilised olud kord selgivad: tema sõprade hulgas on palju araablasi, kellega pole kunagi mingeid probleeme olnud, ja ka stuudios õpib mitu musulmani, kuid see, mis Gaza sektoris toimub, on rahuriigist kaugel... Itai sõber ja bändikaaslane, elektronmuusik Roy leidis ühel päeval stuudiosse tulles eest verepritsmetes aknad: kümmekonna meetri kaugusel asus kaubamaja, mille ees üks järjekordne palestiinlannast fanaatik viis suitsiidipommiplahvatusega koos endaga teise ilma üle neljakümne varahommikuse toiduostja...
Kui astusime Iisraeli kõige populaarsema raadiojaama massiivsest uksest sisse, võtsid meid sealgi vastu sõjaväevormides noored. Kunagi istusid meie raadio- ja telemajas samuti vormiriides tädid, vööl püstolikabuur (mille kohta teadjamad väitsid, et see sisaldab tavaliselt vorstivõileibu), kuid raadiojaamas Galaz üksnes mundrikandjad tegutsesidki. Selgus, et kõige kuulatavam raadioprogramm ongi IDF-i (Israel Defence Forces) oma.
Ruumiga selles raadiomajas ei laiutata – mõni tuba on nii pisike, et sinna mahub üksainus toimetajalaud ja tool, suuremaid stuudioruume on ainult paar tükki ja neiski ei tuleks suure publikuga kontsertide korraldamine kõne allagi. Piisab lauast ning neljast-viiest toolist, et eetrisse anda vaidlus- ja vestlussaateid, mis puudutavad nii noori kui ka vanu raadiokuulajaid, kuigi tegijad on põhiliselt kahekümne ringis olevad ajateenijad.
Noortekultuur pole vä-keelne
Äsja keskkooli lõpetanud saatejuhid ja reporterid üllatavad oma asjalikkuse, laia silmaringi ja käitumiskultuuriga: Iisraelis ei tähenda noortepärasus DJ-de vä-keelset familiaaritsemist muusikapalade vahel. Galaze töötajad saavad tavalist väikest ajateenijapalka, nii et kulutused on minimaalsed, kuid pidev valikuvõimalus uute tegijate vahel tagab huvitavuse ja aktuaalsuse. Kuulamata ei jää muidugi ka popiidolid, alates Aquilerast ja lõpetades A-Teensiga. Teismeliste soovikontserdid on vist kogu maailmas ühe vitsaga löödud. Noored iisraellased väitsid, et kaitseväe-teemasid nende raadiojaam peaaegu ei puudutagi: tähtis on see, et ajateenimise aastad ei läheks andekatel keskkoolilõpetajatel aia taha, vaid arendaksid neid ka vaimses mõttes.
Väga populaarsed on iisraellaste tantsuteatrid. Käisime kahe sellise etendusel, kusjuures asjaarmastajate tehtud lavastus tundus isegi huvitavam ja vaimukam kui uhkes saalis toimunud väga kalli piletiga professionaalide etendus. Tegemist polnud balleti ega ka lihtsa tantsukontserdiga, vaid millegi nende kahe vahepealsega: lavastustel oli sisu, sõnum ja solistid, kuid põhirõhk oli siiski kogu trupi efektsel ühistööl. Paelus tantsutruppide temperament, täpsus, vaimukus ja üksteisemõistmine.
Iisrael on üsna kallis maa – vähemasti külalistele. “Heast Lapsest” veidi paksem (aga läbinisti värvitrükis) lasteajakiri “Einayim“ (Silmad) maksis meie rahasse arvestatult umbes 85 krooni. Kahjuks ei oska ma heebrea keelt, kuid nii palju, kui reisijuhtide kiirtõlgetest (ja illustratsioonidest) taipasin, on samuti tegemist 8–12-aastastele adresseeritud väljaandega. “Kallis? Aga lapsed on ju ka kallid!” vastas Itai minu imestusele.
Lapsed on iisraellastele tõesti kallid. Neid võetakse kaasa vist küll kõikjale – alates kalalkäigust ja lõpetades restoranidega. Vabadel päevadel liigutakse igal pool koos kogu perega, kusjuures isadel on lastega vaat et rohkemgi pistmist kui emadel. Tavaliselt peetakse seal, kus lastest rohkem hoolitakse, lugu ka pedagoogidest. Ma ei või pead anda, et õpetaja põhipalk on tõesti tuhat dollarit (nii meile igatahes öeldi), kuid nii noored kui ka kogenumad ajakirjanikud arvasid, et kool ei pea olema niivõrd lapse-, kuivõrd inimsõbralik. Sest laps pole ju mingi eriline tõug, vaid ikka inimene... Nagu õpetajagi. Ja inimlikkuse pinnal kohtudes ei teki inetuid lahkhelisid ega hoolimatust – ei rahvuste sees ega vahel.

ÕpL

JÕULULEHT

Kogu inimese elu oleks nagu vastus mingile küsimusele iseenda kohta. Igaühel on oma küsimus ja igaüks otsib oma vastust. Pole vahet, kas see vastus leitakse raamatuid kirjutades või kartuleid kasvatades.
VIIVI LUIK
(Intervjuust “Maalehele”, 12.08.1999.)

Millised esinemised on teil eredalt meeles?
Karin Tätte, õhuakrobaat:
Mulle on jäänud sügavalt meelde olümpiamängude ja hiljem hea tahte mängude avamine Moskvas. Tegime Luzniki staadionil lendusid 90 m kõrgusel valgustuspostide vahel. See oli tõesti elamus. Kirjutasime alla paberile, et võtame vastutuse täielikult enda peale: kui midagi oleks juhtunud, poleks meid enam siin maailmas olnud. Andsime vande, et midagi ei saa juhtuda. Kõik muud asjamehed, alates arhitektidest ja lõpetades korraldajatega, keeldusid vastutust enda peale võtmast. Meil oli õhus 12 inimest, kes lendasid üle olümpiatule üksteisele vastu. Kui tuli oleks süttinud valel ajal, oleksime seal kõrbenud nagu pardikesed. Muide, ajastus oligi natuke vale: suured slepid, mis meil taga olid, pisut kärssasid...
Analoogiline olukord oli Indias NSV Liidu kultuuripäevadel. Seal töötasime me geeli täis puhutud palli all, mis lasti kõrgele õhku. Kusjuures meid hoiatati, et pole võimatu terroristide rünnak.
Teistmoodi elamus on pärit Pariisist, kus esinesime programmiga “Interkosmos” Just sel ajal saadeti kosmosesse prantsuse kosmonaut ja meil oli numbrisse lülitatud teiste kosmonautide rollide kõrval ka tema. Ja kui siis “lendas orbiidile” prantsuse kosmonauti kehastav artist, tõusis kogu saal püsti. Kuu aega järjest 40 000 vaatajat saalis, ja iga kord tõusti nagu üks mees. Niisugune vastuvõtt on tõesti midagi erilist.”

Kuidas Eestis klouniks saadakse?
Urmas Kollom, kloun:
“Mina sattusin tsirkusesse tänu vanematele, kes olidki minu treenerid. Alguses tegelesin sportliku akrobaatikaga ja tegin ka tõsiseid asju, vahepeal treenisin lapsi, aga nüüd teen ainult klounaadi. Öeldi, et see tuleb mul paremini välja. Ju siis nii on.
Kloune on Eestis vähe, võib kahe käe sõrmedel üles lugeda, nii et leiba jätkub. Kui kutsute, tulen alati esinema. Aga jõulude paiku on küll juba kõik ajad kinni.”

Palju on Eestis kutselisi tsirkuseartiste?
Terje Bernadt, akrobaat:
“Siin on paar täitsa head zonglööri eesotsas Alar Mändsaluga, kes praegu esinevad vististi Jaapanis; kolm mustkunstnikku, kellest kõige paremini teatakse ehk Erich Udrast; klounide paar Piip ja Tuut ning üksiküritajana Urmas Kollom. Üks mu õpilane teeb sellist asja, mida nimetatakse stoika ekvilibristika – tasakaalunumbrit kätel, ekvilibrist on ka Eero Druus.Tiina Gross, kes varem rõngaid keerutas, esineb nüüd mingi rulluisunumbriga, Vello Vaher on oma perega Itaalias. Saidki vist kõik?”

ÕpL

JÕULULEHT

Kolm korda tsirkusest

ANU MÕTTUS

Pavel Konovalovi esimesed õpilased on saamas professionaalideks. Sünnipäevadel ja pulmades esinejate saatust ta neile ei tahaks. See poleks enam kunst, on Moskva tsirkuse endine artist kindel.

Pavel Konovalov ja tema tsirkusestuudio Tallinn Boys, Karin Tätte ja Atraktsioon, Terje Bernadt ja Folié. Kolm inimest, kolm lastega tsirkuse tegemise võimalust ja üks suur armastus. Armastus tsirkuse vastu.

Muidugi on Eestis tsirkusega tegelejaid rohkemgi, kuigi mitte väga palju. Nagu ütles Terje Bernadt: 30 sekundi jooksul võid kõik nimed üles lugeda. Eestlastele on tsirkus siiski midagi eksootilist ja kauget, mis tuleb kusagilt tundmatusest ja läheb sinna jälle tagasi. Neid, kes usaldaksid sellele sõrme anda, pole kuigi palju. Ja teisest küljest – kes siiski on usaldanud, see on enamasti jäänudki tsirkuse kütke. Sest tsirkus ju, teadagi, lummab.
Pavel
Pavel Konovalov alustas oma tsirkuseteed Moskvas. Kõigepealt tegeles sportliku akrobaatikaga, siis kutsus tsirkuseartistist onu ta enda partneriks. Koos käidi 1963. aastal ka esimesel tsirkusefestivalil Pekingis, kus tuldi laureaatide sekka. Hiljem, kui onu pensionile jäi, jätkas Pavel õpingutega tsirkusekoolis ja esinemistega “maailma erinevatel areenidel”. Naljatades ütleb ta, et on maakerale kolm korda tiiru peale teinud: kuhu kaardil ka sõrmega ei osutaks, igal pool on esinetud.
Akrobaadi loominguline tee on lühike: 15–20 aastat ja ühel kenal hommikul sa lihtsalt ei suuda enam hüpata nii, nagu veel eelmisel suutsid. Paveli karjäär oli seda arvestades erakordselt pikk: üle 30 aasta.
Eestist on pärit Pavel Konovalovi abikaasa Alla – samuti tsirkuseartist – ja nii tuldigi pärast pensionile jäämist Tallinna. Aga veel enne oli ta jõudnud GITI-ses saada tsirkuselavastaja diplomi.
Stuudio
“Midagi peale oma eriala ma teha ei osanud ja nii proovisingi alustada tsirkusestuudioga. Ja tulemus, nagu näete, pole paha.”
“Pole paha” tähendab näiteks võite Eesti amatöörtsirkuste festivalidel ja hõbedat kaks aastat tagasi Rootsist, kus meie noori artiste edestasid 22 riigi seast vaid Venemaa ja Hiina.
23. detsembril sõidetakse esinema Soome. Välisreisidel ei käi tavaliselt kaasas kogu 20 esinejast koosnev trupp, vaid Pavel Konovalovi sõnul “ainult kõige säravamad ja huvitavamad”. Teadagi – suur koosseis ajaks sõidu kalliks.
“Oleme peale Rootsi käinud veel Venemaal Peterburis ja Moskvas, Saksamaal, Soomes, Lätis ja Leedus. Asjaarmastajate tsirkus on asjaarmastajate tsirkus – kodus on meid kõik juba näinud ja teavad, mida teeme, järelikult on tarvis kuhugi kaugemale sõita. Tavaliselt oleme aasta lõpus kohtunud Riias oma läti ja leedu sõpradega. Riias on olemas statsionaarne tsirkus ja seal korraldame me justkui aruandlusfestivali: sõidame koolivaheajaks kokku ja esineme oma programmidega kordamööda: üks päev üks, teine päev teine. On olnud esinejaid ka Venemaalt ja Soomest. Huvitav on see nii lastele kui ka juhendajatele. Peab ütlema, et esialgu oli õpilaste kohtumistes tunda rivaalitsemist. Ütlesin siis neile, et milleks see. Maneezis võite rivaalid olla, aga elus oleme kõik üks pere. Nüüd on sõbrunetud, kirjutatakse ja käiakse üksteisel külas.”
Venelasi ja eestlasi on Pavel Konovalovi trupis ligikaudu ühepalju ja üksteisest aru saamisega probleeme pole, nii arvab treener.
Tsirkusetrenn stuudios on tõsine töö. Kui me kohtusime, oli Pavel Konovalov parajasti tõsiselt pahane: Lindakivi kultuurikeskuses, kus nad tegutsevad, käis rahvusvaheline laulufestival ja nemad olid sunnitud oma treeningud ära jätma. Selgus aga, et üks saalidest seisis veel päris tükk aega tühjana. Majas, kus tegijaid palju ja erinevaid, tuleb seda ikka ette. Aga tõsise harjutaja jaoks on päeva või paari kaotsiminek oluline kaotus. Seepärast plaanibki Pavel Konovalov hoopis spordiklubi alla kolida.
“Kui lastel pole üks päev tegevust, teine päev tegevust, siis kasutamata energia muudkui kasvab. Kuhu ma nad laiali saadan, kas trepikodadesse?
Reklaamiks oleme vajalikud, aga muidu tülikad. Jah, me oleme tunnustatud, ja mitte ainult Eestis, aga selle taga on tohutu töö. Püüan üldiselt teha nii, et emad ja eriti vanaemad ei oleks treeningute ajal siin, iseäranis kui tegeleme venituste ja muu sellisega. See on keeruline ja valuski – vahel tulevad pisarad... Kunagi ütles üks vanaema, et ma tegelen sadismiga. Sellisel juhul tegeleb sadismiga terve maailm: vaadake balletti, ilu- või sportvõimlemist!
Kõik minu õpilased käivad sõna otseses mõttes minu käte vahelt läbi: alles hiljem, kui nad on juba n-ö selgeks saanud, kus on pea, kus jalad, hakkan neid tasapisi vabamaks laskma.”
Tsirkusestuudios alustatakse enamasti viie-kuueselt, tänaseks on esimesed alustanud juba seitseteist-kaheksateist. Algajatel on siitsamast võtta eeskujud, kelle järele joonduda, kelle sarnaseks püüda.
Karin
Ka Karin Tätte alustas plikapõlves sportakrobaatikast. Eestis olid omal ajal selle ala entusiastlikud treenerid Helgi ja Volli Volmer. Karin käis nende juures spordikoolis ja kui kuuekümnendate aastate alguses taheti taas kord luua Eesti oma tsirkusetruppi, valiti temagi võimalike esinejate hulka. Eestisse tsirkuse asutamisest küll midagi välja ei tulnud, aga kolm neidu (peale Karin Tätte veel Pavel Konovalovi tulevane abikaasa Alla ja Maret Kristal) said Moskvas tsirkusekooli sisse ja asusid pärast selle lõpetamist ka igaüks oma erialal tööle.
Karin Tätte pärusmaaks sai õhuzanr, nagu tsirkuserahvas seda nimetab, ja just selles vallas on tal kõige rohkem edasi anda ka oma õpilastele. Ta ütleb, et poleks kunagi uskunud, et hakkab pensionipõlves lapsi õpetama, aga on rõõmus, et elu just nii läks.
“Lapsed annavad energiat. Mõnes mõttes muidugi ka võtavad – kui õhtul koju hakkad minema, oled nagu välja väänatud –, aga seda hingelist jõudu nad annavad. Kunagise kukkumise tõttu pole mul endal lapsi, ja nii ongi kõik minu õpilased nüüd justkui omad. Mul ei ole siin kõigi nende aastate jooksul olnud ühtegi halba last. Tõsijutt! Nii et mul on vedanud.”
Atraktsioon
Tsirkusestuudio Atraktsioon sai Karin Tätte päranduseks.
“90. aastate alguses tulin tagasi Eestisse – pensionile. Just enne seda, kui Nõmme Kultuurikeskuse tsirkuseringis lapsi juhendanud Enn Loo õnnetult surma sai, oli ta palunud mul ennast asendada. Nüüd saab seda asendust juba kümme aastat.”
Praegu on algajaid tsirkusehuvilisi Nõmmel 20, peale nende veel “suured” – need, kes juba professionaalsel tasemel esinemas käivad. “Eks väikesed esinevad muidugi ka – möödunud pühapäevalgi käisime jõulupeol. Nad ju tulevad siia selleks, et lavale minna... Esineme nii palju, kui kutsutakse ja kui paljuks võimelised oleme. Tsirkus on ikkagi küllalt spetsiifiline asi ja meie õhuzanri esindajatena vajame teatud tingimusi: kohta, kuhu oma vahendid üles riputada, ja lavaruumi. Ka on meie “suured” esinejad selles mõttes amatöörid, et käivad kõik kas koolis või tööl ega saa ennast täiesti tsirkusekunstile pühendada.
Kindlasti oleme igal aastal esinenud Rocca al Mare tivolis ja vanalinna päevadel.”
Õpilaste vähesuse üle Karin Tätte kurta ei saa: “Ma kohe imestan, sest võiks ju arvata, et tänapäeval suunavad vanemad oma lapsi ikka rohkem mõnele praktilisele alale, aga huvilisi on iga aastaga rohkem. Üldfüüsiliselt saavad lapsed siin väga kõva trenni ja võib-olla käivad mõned ka selle pärast. Koolides on laste sõnul esikohal pallimängud ja jooks, midagi erilist tavaliselt ei tehta. Aga meie oleme tunni lõppedes märjad nagu kassipojad.”
Küsisin, kas lapsed tööd ei karda, ja sain vastuseks üliemotsionaalse “oh ei!”. “Hoopis mina kardan nende pärast,” väidab Karin Tätte. “Ausõna! Sellepärast, et nad on nii aktiivsed, aga minu esimene eesmärk on, et keegi viga ei saaks. Pean neid tagasi hoidma, sest aktiivsusest on ju vähe, neil ei ole kogemusi ja mõni aps võib kergesti juhtuda. Ütlen, et kannatame nüüd, õpime kõigepealt a ja b selgeks, alles hiljem jõuame tähestiku lõppu, aga noh, lapse kannatlikkus on ju teada: nad tahaksid kohe midagi uhket teha. “Mis me nüüd teeme ja mis me nüüd teeme!” Ma ütlen, et eelminegi asi pole ju valmis saanud. Tema vastu: “Aga ma ju tegin.” Siis seletan, et artist peab kõike tegema mitte “kuidagi”, vaid hästi. Kuidas talle endale meeldiks, kui keegi tuleks lavale ja “kuidagi” esineks? Siin on see asja psühholoogiline külg. Ja nad püüavad!
Selle aasta trupp on mul kohe eriliselt fantastiline. Ei tea, kas toimub midagi looduses või... Tõesti, andekust on vähemalt minu alal juurde tulnud.”
Konkurssi pole Nõmme tsirkusestuudios soovijatele korraldatud. Elu näitab ise, kes sõelale jääb. Karin Tätte on kogenud, et tihti tõmbavad need, kes algul kohmakamad näivad, ennast hiljem teistele järele. Ja miks siis neilt see võimalus juba ette ära võtta? Välja langetakse ka muudel põhjustel kui sellepärast, et tsirkusekunsti omandamine oodatust keerulisemaks osutub.
“Lastel on suur koormus peal – peale meie veel kunstiringid, skaudimalevad ja mis iganes. Laps tuleb õhtul siia ja on juba väsinud. Loomulikult hakatakse siis kodus mõtlema, kuhu piir tõmmata. Muidugi on kahju, kui kõrvale jääb selline laps, kellest on näha, et temast võiks saada tugev esineja, aga ju ta on siis andekas ka sellel teisel alal, mille kasuks otsustati.”
Terje
Terje Bernadt on ainus kolmest, kel pole statsionaarses tsirkuses töötamise kogemust. Ta on selleks liiga noor, et oleks võinud sattuda klassikalise vene tsirkusekoolkonna esindajaks. Temagi alustas lapsepõlves sporditreeningutel. Proovis üht ja teist, kuni keegi soovitas akrobaatikat. Kaks aastat tagasi lõi oma tsirkusestuudio. Miks? “Nii kukkus välja,” ütleb ta lihtsalt. “Tsirkus meeldib ju kõigile.”
Terje oma esinejakarjääris on hetkel paus – kolmekuuse lapse kõrvalt nii palju ei jõua.
Folié
Terje Bernadt alustas oma tsirkuseringiga möödunud sügisel ning on seega tänaseks tegutsenud mõned kuud üle aasta. Esimese reklaami peale tuli lapsi kohale küllalt vähe, aga alustamiseks siiski piisavalt. Praegu käib regulaarselt kohal 22 last vanuses kuus kuni kaksteist aastat.
“Kuna me oleme nii noor trupp, on põhiline muidugi akrobaatika ja üldfüüsiline ettevalmistus – et tekiks valmisolek igasuguseid teisi asju teha. Et näiteks lisaks zongleerimisele oskaksid sa ka laval seista, ennast püramiidis hoida, et tekiks sitkus ja painduvus, mis on meie ala juures kõige alus.
Aga sinna kõrvale teeme ka põnevamaid asju, mis lastele rohkem meeldivad: tasakaaluharjutusi, monorattal sõitu, köiel kõndimist, trapetsil ja rõngal rippumist ning muud. Nende hulgast leiab igaüks, mis talle rohkem meeldib ja sobib.
Mina ei sunni kedagi kõigega tegelema. Kõike ei jõuaks nemad õppida ega mina õpetada muidu, kui meil peaks olema iga päev kaks korda päevas trenn. Aga meil on ikka rohkem hobiklubi, tsirkusekooliks ma seda asja ei nimetaks. Kui kellestki saab artist – tõenäoliselt võib saada –, siis on see tore, aga see ei ole eesmärk omaette. Eesmärk on lahedalt vaba aega veeta ja olla seejuures füüsiliselt osav, trikke teha ja esineda.”
Esinenud on Folié oma lühikesele eale vaatamata päris palju. Omanäolist lasteprogrammi tahetakse oma eeskavasse tihti. Kõige kaugemad punktid on olnud Viljandi ja Kärdla, suvel anti koos elukutseliste artistidega viis etendust Pärnus. Põhiliselt ongi esinetud suvel välilavadel, saadud tunda nii vihma ja tuult kui ka lämmatavat palavust.
“Ainult lumes pole me seni veel esinenud ja loodetavasti ei pea seda ka edaspidi tegema,” ütleb Terje. Ja lisab kohe: “Aga noh, kui teha midagi hästi erilist ja ennast mõnusalt sisse pakkida, siis miks ka mitte.”
Terje on kutsunud oma õpilastele juhtnööre jagama ka teisi treenereid: “Tahan, et neil oleks eraldi akrobaatikatreener, ja ka teiste tsirkusealade õppimiseks püüan leida spetsialiste. Mõne asjaga on nii, et otseselt polegi treenerit vaja: pead lihtsalt põhialused kätte näitama – see on tunnetuse küsimus – ja edasi harjutab igaüks ise.
Eestis on iga ala tegijaid muidugi loetud arv: akrobaatikatreenerit kutsudes saad valida kahe võimaliku variandi vahel ja kui nad mõlemad on parajasti Eestist ära sõitnud või muidu kinni, polegi midagi teha. Peab arvestama ka seda, et oma ala väga hea artist ei ole alati kõige parem õpetaja ja vastupidi.”
Õnneks võtavad ka lapsevanemad ringi tööst väga innukalt osa: käivad esinemistel kaasas, abistavad rekvisiitide hankimisel ja kostüümide õmblemisel. Koos tähistati näiteks emadepäeva, kus vanematele korraldatud tsirkusevõistlusest kõik innukalt osa võtsid – keegi ei hakanud mossitama ega nurgas istuma.
Terje Bernadt arvab, et eks need, kes oma lapse tema juurde toovad, on ka ise suuremal või vähemal määral tsirkusest huvitatud. Mõned oskavat koguni monorattaga sõita. Muide, Folié lapsevanemate hulgas on ka klounid Piip ja Tuut.
Kui küsisin, kas lapsi peab rohkem julgustama või tagasi hoidma, leidis Terje, et eks neid teisi ole ikka rohkem. “Kui me alustasime, arvasid kõige väiksemad, üks viie- ja teine kuueaastane, et hästi lahe on kohe esimeses trennis joosta redeli juurde, ronida kõige ülemisele pulgale ja sealt alla hüpata. Õnneks nad nüüd enam nii ei tee.
Peab üldse ütlema, et lasteaialastel ja koolilastel on väga suur vahe. Lasteaialapsed pole harjunud distsipliiniga. Läheb aega, enne kui neile selgeks saab, et pärast trenni algust ei tohi teha päris kõike, mis pähe tuleb.
Teisest küljest on väikestel lastel väga elav fantaasia, nad on avatud ja julged. Kui neile mingi lugu rääkida, oskavad nad seda imevahvalt otsekui läbi elada, tõlgendada ja ette mängida. Kui sa oskad selle ära kasutada ja lavale panna, mõjub selline lapselik siirus väga hästi. Olen numbrites püüdnud säilitada seda, millised lapsed tegelikult on. Lasknud neil ise midagi välja mõelda, sealt vahvamad asjad välja noppida ja nii jätnudki. Ei maksa üle drillida, sest miks lapsed on nii võluvad? Sellepärast, et nad pole täiskasvanud.”
Miks pole Eestis tsirkust?
Sellist päris statsionaarse hoonega elukutselist tsirkust, millistes Pavel Konovalov ja Karin Tätte omal ajal töötasid, pole Eestis kunagi olnud. Küll on siin aeg-ajalt olnud asjaarmastajatest ja poolelukutselistest truppe ning on praegugi väga tuntud ja tunnustatud artiste.
Pavel Konovalovi seisukoht on, et riigi toeta tsirkust ei tee. See on liiga kulukas ja liiga suurt pingutust nõudev ala. Samas ollakse harjunud, et sellise individuaalala nagu tennis harrastamise eest tuleb rohkesti raha välja käia, aga akrobaatikaga tegelemisele pole harjutud peale maksma.
Aga nii ala ei arene. Ka on meil väga vähe tippartiste, kellest lapsed võiksid kohapeal eeskuju võtta, isegi tipptasemel välisesinejaid satub siia harva. “Professionaalse tsirkuse organiseerimiseks kulub aastaid. Kas või ühe numbri loomiseks tuleb alustada lastest, nagu meie seda oleme teinud. Tsirkuses on kõige aluseks oma keha valitsemine ja selle saavutamiseks on tarvis kohutavalt tööd teha.”
Pavel Konovalov kurdab, et just raskuste pelgamine on see, mis väikesed tüdrukud akrobaatika treeningu asemel modellikoolidesse viib. “Mida nad seal õieti õpivad, mida arendavad? Õigesti käima võib õppida paar-kolm kuud, mitte aastaid!”
Ka Terje Bernadt ei usu eriti, et oma statsionaarse tsirkuse vägisi loomisel oleks Eestis perspektiivi või mõtetki: “Eesti on liiga väike ja siin pole tsirkusetraditsiooni. Puudub kohalik konkurents.
Muidugi võiks trupi osaliselt ka välismaa artistidest kokku panna, aga see tähendaks ikkagi kogu aeg ratastel olemist, mitte Eestis istumist. Kohapeal ei jätkuks publikut. Pole mõtet teha tsirkust lihtsalt sellepärast, et meil üks niisugune olemas oleks. Hoopis teine asi, kui see kasvab välja näiteks asjaarmastajate trupist, kellel on midagi öelda ja pakkuda.
Õnneks on hakatud siia rohkem ja regulaarsemalt välisesinejaid tooma. Laste jaoks on tsirkus ju alati võlusõna, ja kui nad seda rohkem näevad, kui neil on rohkem võimalust ise eri kohtades ja erinevate treenerite juures harjutada, tekib ehk juurde ka meie oma esinejaid.”
Ei raatsinud küsimata jätta ka treenerite endi kõige suuremat tsirkuseelamust. Sellist, mis pole saadud mitte ise areenil olles, vaid teisi vaadates.
Tsirkus kui kunst
Terje Bernadt tõi neid esile kaks: Cirque du Soleil’ ja Cirque Plume’i. “Esimene neist on Kanada tsirkus, mida mul õnnestus näha New Yorgis. Tol ajal ei teadnud ma veel eriti midagi moodsast tsirkusest ega tsirkuse performance’itest. Läksin seda vaatama peaaegu et pika hambaga. Ja järgmine moment, mida ma tean, oli see, kui etendus oli lõppenud ja ma mõtlesin, kus ma olen, mis minuga toimub ja mis kell on... Midagi nii haaravat on raske ette kujutada.
Teine oli Prantsuse tsirkus, mida käisin vaatamas poolteist aastat tagasi Helsingis. Nad ei esinenud mitte maneezis, vaid oma spetsiaalselt kaasa võetud blackbox-stiilis laval. Ka see etendus oli väga haarav: kohutavalt naljakas ja samas maitsekalt tehtud. Originaalmuusikaga, nagu selles stiilis etendused tavaliselt. Mind võlub väga, kui tsirkuseartist tuleb lavale nagu näitleja. Mitte triki pärast, vaid mängima rolli, millele trikk on pigem toeks. Midagi sellist tahaksime ka meie saavutada, kuigi see on muidugi väga suur töö.
Muide, ka tsirkusefestivalid ootavad tänapäeval väga tugevaid numbreid just dramaturgia ja koreograafia poole pealt. Tase on lihtsalt nii kõrgeks läinud, et ainult heast trikist ei aita.
Ja mis trikkidesse puutub, siis siin on hiinlased niikuinii kõige paremad. Võiks öelda, et nende eripära on selles, et nad teevad kolmeaastasest peale kaheksa tundi päevas trenni. Ja lihtsalt ei julge väga head tulemust saavutamata jätta. See on üks paras piitsutamine. Kas kõrvale ka präänikut antakse, selles pole ma nii kindel. Igatahes erineb meie hobiklubi stiil sellest kardinaalselt.”
Karin Tätte hindab oma tsirkusekarjääri ajal nähtust kõige kõrgemalt jäätsirkuste kollektiive. Viimati vaimustas teda aga Tallinnas käinud Moskva elevantide tsirkus. “Mul on väga kahju, et seda nägi vaid näputäis inimesi, sest reklaam oli minimaalne. Oli hea näha, et nii nagu meie tegime omas ajas vähemalt enda arvates midagi erilist, siis nemad ka mitte ainult ei esinenud, vaid lõid midagi uut.
Tsirkus on ju põhimõtteliselt samasugune klassika nagu ballett. Kui on piruett, siis on piruett, kui salto, siis salto. Looming seisneb selles, millises kontekstis see tehakse...”
Pavel Konovalov leiab, et igaühel on välja kujunenud oma maitse ja arvamus.
“Tõeline kunst on see, kui miski puudutab sinu hinge... Olen näinud väga palju huvitavaid tsirkuseetendusi ja võiksin nimetada kümneid nimesid, aga suurem osa neist ei ütleks eesti lugejatele midagi. Siiski pole vähemalt ühe puhul neist tarvis väga kaugele minnagi: Karin Tätte omaaegne kosmoselennunumber “Lend tähtede poole” oli omas ajas kahtlemata erakordselt novaatorlik ja köitev.”

Terje Bernadti arvates polegi vaja lapsel endal aru saada, et ta teeb rasket trenni. See peaks välja paistma vaid tulemustest.

ÕpL

JÕULULEHT

Kuidas sattusite eesti legendaarse tsirkuse treeneri Enn Loo ansamblisse?
Mari, tsirkuse ja akrobaatika rahvaansambli Säde õhuakrobaat1960. aastate lõpus:
“Mustpeade maja oli tol ajal kutsekoolide kultuurikeskus. Mina läksin 15-aastaselt rätsepaks õppima ja kuna ma olin niisugune pisikene ja nöps ja tragi kah, kutsutigi mind trenni.
Olin enne iluvõimlemist teinud, aga kuna olin lühikest kasvu ja mulle ei kasvanud neid jalgu meetrite viisi alla, polnud ma perspektiivikas. Pealegi tahtsin trennis saada naudingut. Alustasin iluvõimlemisega viieselt, ja tol ajal oli nii, et kui sa said juba kümneseks ega teinud trenni nii, nagu tippsportlane Nõukogude Liidus pidi tegema, ei sobinud see kohe mitte. Aga mina otsisin mängulisust. Sain kõik asjad kiiresti selgeks ja tahtsin pidevalt midagi uut õppida, vanade asjade lihvimine oli minu hingeeluga vastuolus. Tegin lollusi ja mürasin ning mind visati alalõpmata saali ukse taha ennast koguma. Loomulikult hakkas niisugune trenn mulle lõpuks vastu.
Mis mind tsirkuseakrobaatika tunnis kõige rohkem võlus, oli see, et seal olid koos erinevad põlvkonnad. Seal võisid trenni teha vanaisa, isa ja laps. Sädemes olid hommikupoole lastetrennid ja õhtul nende treeningud, kes tulid töölt või koolist. Trenn oli kolm korda nädalas kolm tundi ja laupäevadel-pühapäevadel esinemised. Ka see oli tsirkusetrenni juures tore, et sain oma taskuraha – Loo organiseeris meile esinemisi laatadel ja väljasõitudel koos filharmooniaga. Kümme rubla oli 15-aastasele tookord kõva raha. Vähemalt minule küll.
Loo pani tegema seda, mis sind kõige rohkem huvitas. Tsirkuses on ju väga tore: on akrobaatika, on igasugused numbrid, kus võisid endale partneriks valida ükskõik kelle, on batuut... Alguses aasta otsa vaadati, mida sa oskad ja kuhupoole arened, siis Loo lihtsalt suunas: sina võiksid rippuda lae all rohkem, sina nööri otsas, sina istu nurgas ja venita oma jalgu.
Mind üllatas alguses see, et kuigi Enn Loo oli minu arvates juba väga vana inimene, näitas ta ise saltosid ette. Oli selline kondine ja pikk rühikas mees, käis soliidse sammuga. Lool oli trenn selle viguri peale üles ehitatud, et kogu aeg keegi näitas midagi ette ja keegi tahtis samamoodi või veel paremini järele teha. Kas siis tuli välja või mitte. Muidugi olid ka abitreenerid, kes julgestasid ja aitasid.
Ma ei teagi, kuidas mina just lae alla rippuma juhtusin... Loo ehitas mulle isegi rõnga, millel oli väike mootor küljes, nii et see pöörles ümber oma telje. Sai muidugi sealt alla kukutud ja igasuguseid asju tehtud. Mina õnneks konte ei murdnud.
Olen käinud vaatamas ka Nõmme tsirkusestuudio esinemisi. Väiksed tüdrukud on väga julged ja professionaalsemad, kui meie omal ajal olime. Ainult ma kardan, kas nende õpetaja ei ole natuke rohkem selle minu iluvõimlemistreeneri moodi...”

ÕpL

JÕULULEHT

ILMUTUS

Päevad lähevad mööda,
peatada neid ei saa.
Lume alt sulab välja
porine isamaa.

Kõik tema au ja häbi,
kitsad ja laiad teed.
Üle kallaste löövad
sügavad külmad veed.

Kuivas kevadetuules
keerleb tuli ja tolm.
Ilmutusi on elus
ainult kaks või kolm.

Minul on silmad meeles
ja enam meelest ei kao.
Vaim, mis sähvatab läbi
lihasse jäänud prao.

VIIVI LUIK

(Kogumikust “Rängast rõõmust”,
Tallinn, 1982, lk 49.)

Kas 2001. aasta on olnud hea aasta?
TIINA MÄGI, Kodulinna maja juhataja:
“Üldkokkuvõttes ei ole see olnud hea aasta. Pigem oli see mulle nii isiklikult kui ühiskondlikult võttes väga ärev aeg. Ma kohe ei saa aru, miks inimesed peavad olema üksteisega kurjad. Palju olulisem oleks panna olemasolev jõud, mõistus ja headus kokku ning nende abil midagi vajalikku ära teha. Ma ei suuda leppida sellise üksteise vastase võitlusega.
Tegelen palju n-ö ühiskondliku elu produktiga – laste ja vanainimestega, kes pole nii rikkad, vaprad ja ilusad, nagu seda igast meelelahutuskanalist pidevalt rõhutatakse. Näen ängi, lootusetust ja valu ning mul on kurb mõtelda, et inimesed raiskavad ennast niisugusele asjatule kraaklemisele, nagu on praegused võimuvõitlused, mis elu vist kuigivõrra edasi ei vii. Pigem aitavad rahuldada kellegi ambitsioone. Meie ümber on nii palju mõttetut solvamist, kurjust ja halba. Tahaksin, et elu näitaks inimestele rohkem oma helgemat poolt.
Jõuluaeg on minu jaoks aasta ilusaim aeg. Nii väga tahaksin, et sinna ei kanduks kõik see kuri ja halb, mis meid igapäevaelus ümbritseb. Kodulinna majas on jõuluajal palju tegevust. Kolmel jõulueelsel päeval – 21.– 23. detsembrini kuulame ilusat muusikat, koos ja külas on kenad inimesed, küünlatuli loob rahuliku meeleolu. Lapsed teevad näitemängu; kes aga soovib, võib lihtsalt kõige selle jõuluime keskel nurgas istuda ja sukka kududa. Need on vaiksed jõuluootepäevad ja ma loodan, et meie maja on neil päevil ja üldse kodune koht neile, kellel võib-olla polegi kodu või pole oma kodus hea olla.”

Millised on olnud teie elu parimad jõulud?
LEHTE JÕEMAA, EÕL-i aseesimees:
“Eriti vahvad olid esimesed Eesti taasiseseisvumise järgsed jõulud. Käsitööõpetajate seltsiga tutvustasime inimestele jõulukuuse ehtimist, jõululaua katmist, igasuguseid pikkade aastate vältel ununenud traditsioone. Tegime seda suure innu ja õhinaga. Õpetajate majas oli näitus ja me ei osanud hingeski ette aimata, et sinna tuleb nii suur tung, et järjekord ulatub Raekoja platsi. Inimeste tollasest huvist, väga heast suhtumisest ja tänusõnadest on hinge jäänud ilus tunne.
Hiljem on käsitööõpetajad tutvustanud kõigi rahvuspühade traditsioone, jõulukommete levitamiseks tehtud üritusi on olnud ka maakondades. Aga nüüd enam rahva hulgas niisugust indu pole – kommertsjõulud suruvad peale ja tundub, et rahvuskombed ei suuda raha jõuga konkureerida.
Tänavustelt jõuludelt ootan eelkõige südamlikke sõnu ja seda, et inimesed üksteist mõista püüaksid. Pärast keerulist, rasket ja töist aastat kulub hingesoojuse kogemine väga ära."

ÕpL

JÕULULEHT

Ikka vaid küünal

VALVE RAUDNASK

Sellised me sageli oleme. Nagu Juhan Liivi jutu “Peipsi peal” mehed. Kui jää laguneb, siis “üksainus sõna on meeste huultel, üksainus: jumal”. Kui kallas käes, kui vesi ainult põlvini, hõikab Rein: “Jaak, kurat, maa, jalad on juba põhjas!” Peipsi peal lubasid mehed, et kui ellu jäävad, kingivad kirikule kroonlühtri ja kauplevad ausalt. Kui häda möödas, aitas kirikule küünlast ja “kaupmehel see üks-kaks rubla enam või vähem”.

“Jaak, kurat, maa, jalad juba põhjas!” kõlbaks hästi tänase Eesti tunnuslauseks. “Aita ennast ise, siis aitab sind ka jumal” on selle kõrval vanamoodne ja veniv. Uue tunnuslause juurde saaks elava pildi, kuidas pragunevalt kommunismijäält hüppavad kindlale maa- le – kapitalismi – kaks rõõmust vanduvat rehepappi.
Mis udu ma ajan? Aga palju peale iroonia polegi mulle jäänud. Näed, ei saa mitte kuidagi arutu raharaiskamise vastu, mis Eesti märgi otsimise sildi all käib. Kas te suudate võtta Eesti Vabariiki nagu ühte firmat, nagu McDonalds’it või Coca-Colat?
Aga mingem tagasi Peipsi peale. Kui juhtub mõni suur õnnetus, tekib alati lootus, et see sunnib kui mitte meeleparandusele, siis suuremale arukusele. Estonia laevahuku aegu töötasin “Eesti Sõnumite” toimetuses, mis asus Pika tänava lõpus. Rannavärava mäele oli sealt vähe maad. Esimestel päevadel pärast laevahukku, mil lootust oli rohkem kui selgust, hakkas Rannavärava mäele rahvast kogunema, sest sealt paistis hästi merele.
Käisin siis toimetuse fotograafi Harald Leppiksoniga Rannavärava mäel mitu korda. Seal võis niisugust lohutustki kuulda: “Võib-olla see Eesti nimega laeva põhjaminek päästab Eesti enda põhja minemast. Nüüd sai jälle ilmselgeks, kui vähe meid on ja kuidas peaksime kokku hoidma, et üldse vastu pidada.”
Laevahukujärgsel pühapäeval oli Tallinnas Jaani kirikus mälestusteenistus. Kirik oli rahvast täis. Hästi palju oli seal noori. Toomas Pauli kuulati, tõesõna, hinge kinni pidades. Küllap sai mõnelegi esimest korda ilmselgeks piiblitõde, et kõik, mis maailmas juhtub, võib juhtuda ka sinu endaga.
Läks aeg, ja kõik voolas vanadesse roobastesse tagasi. Viisakamaks tõmbunud liiklus muutus jälle metsikumaks, mõtlikud näod said taas ründavateks nägudeks.
Kellele liha, kellele lurr
Elukogemusele vaatamata lootsin tänavu pärast 11. septembrit, pärast nii näitlikku pauku, et see paneb mõjukad mehed mõtlema. Tohutu julgeolekuteenistus ja tehnika suudab süüdlased kindlaks teha, kes siis kohtu ette tiritakse. Mõeldakse ka järele, kas tohib ikka keskkonnakokkulepetele sülitada. Globaliseerimine ei hakka tähendama enam eeskätt globaalset kasumit, vaid suuremat arusaamist, et nii rikastel kui ka vaestel on seesama üks gloobus.
Ei saa ju selline lugu heaga lõppeda, kui ühed söövad globaalsest supist liha, klimbid ja kartulid, teised lakuvad vaid lurri. Aga ühed ka töötavad rohkem, on targemad ja ärksamad. Ent ega nemadki sadat elu elada suuda. Nokia peadirektori Jorma Ollila mullune palk oli 792 miljonit krooni. Mind ei huvita, mis ta sellega teeb, vaid mida see tähendab.
Nüüd, kus Osama bin Ladeni pea eest pakutakse 5 miljoni dollari asemel juba 25 miljonit ja Taliban omakorda lubab Bushi pea eest 50 miljonit, tunduvad mulle endale mu kohtupidamissoovid külaullikese unelmana.
Maailm õpetab kahepalgelisust. Ühelt poolt hääletasid riigid üksteise järel surmanuhtluse kaotamise poolt, sest “juba on 20. sajand!”, nagu ka Eesti parlamendis mõni aasta tagasi hüüti. Nüüd on 21. sajand ja päid ostetakse dollarite eest nagu suguharupealikud seda ajast aega on teinud. Nafta hind on küll langenud, aga inimverest on ta ikka kallim.
Ometi ei tasu meelt heita, sest vaevalt on ühegi riigi haritlaskond vaese maa vaippommitamisega südames nõus. Pealegi ei kaota pommitamisega vaesust. Kelle poolt ka täna-homme sõjaõnn poleks, ikka tuleb mulle meelde ühe kindrali arvamus. Paar aastat tagasi ütles too kindral Vene telekanalile NTV, et ühtegi rahvast pole võimalik ta omal maal võita.
Ometi on ehmatav vaadata noorema Bushi kurje silmi ja leppida tema leninliku arusaamaga “Kes pole meie sõbrad, on meie vaenlased”. Kindlasti oli laiduväärne Ahtme koolipoisi ähvarduskiri Bushile, aga sellele täie rauaga reageerimine omakorda naeruväärne.
Ent vaevalt ongi asi kellegi heades või kurjades silmades. Küllap on sõjad inimkonna ellu sisse kirjutatud. Neid saab ainult arvult vähendada või ajalt lühendada, aga päris ära jätta neid vist ei saa. Miks muidu vajatakse löömafilme? Nende olemasolu seletatakse ju sellega, et las inimesed elavad oma löömakire filmides välja. Et ehk on siis löömat elus vähem.
Kui on kunstnikke, kes tahavad löömafilme teha, ja inimesi, kes neid vaatavad, pole midagi parata. Küll ei ole ma nõus sellega, et löömafilmid kakluskirge vähemaks võtavad. Pigem harjutavad suhtuma peksmisse kui tavalisse ja loomulikku asja. Ent võib-olla suudadki siis elus paremini vastu pidada, kui kurjusest end kohutada ei lase, kui seda elu paratamatu osana võtad.
Ida-Euroopa ja Baltimaad teavad, et vaesus ei sünnita üksi terrorismi, vaid ka kommunismi. Ent kommunism sobib vaid inglitele. Inimestele käib maa peal ingliks olemine üle jõu, mistõttu ka kommunism keerab end otseseks või kaudseks terrorismiks.
Kui 1960. aastail mõne 1940. aastal komsomoli astunuga intervjuud tegin, põhjendasid nad oma sammu enamasti nõnda: “Ma ei olnud töölisena mitte keegi. 1940. aastal tunti järsku huvi, mida minusugused mõtlevad.”
Kui ma praegu, 2001. aastal, loen ja kuulen, kuidas töölisest räägitakse, läheb selg hirmust märjaks. Mis valmistaks nüüd juunikommuniste paremini ette, kui Siim Kallase ähvardav lugu “Esimese Eesti saatusest” “Postimehes”? Kui te, rumal rahvas, teine Eesti, ei tee nii, nagu meie tahame, siis me lähme üldse ära. “See pole ainult füüsiline lahkumine, see on ka huvi kadumine Eesti kui iseseisva riigi vastu, poliitikast ja valimistest kõrvale hoidmine. Ärimeestel pole mingi probleem paigutada oma raha Eestist väljapoole.” Niipalju siis armastusest isamaa vastu! Kui selline jutt ei pane inimesi Leninile Varssavi vaksalisse vastu kiirustama, mis siis veel paneb!
Tasakaal
Tasakaal on see, mida maailm vajab. Tasakaalu on väga raske hoida, aga selleta läbi ei saa. Vahepeal ilmusid raamatud ajaloo lõpust, sellest, et nüüd on kõik paigas. Meiegi eurolaulu muretus võlus esikoha välja. Ohutunne kaob kergesti. Sealjuures pole tasakaal midagi niisugust, mida saab naelaga seina külge lüüa.
Tasakaalu vajab inimene ka eneses. See on suur asi, et Eesti Vabariigis teab nii noor kui vana, mis maailmas üldse juhtub, milline on ilm ja inimesed. See on kümme korda etem kui kommunistliku kurejutu sees elamine.
Ometi – kui head, kui kaastundlikud me ka poleks, kõiki maailma koormaid me oma selga võtta ei jõua, kõiki muresid oma südamesse lasta ei tohi. Siis lähme lihtsalt katki ega suuda toetada oma lähemaidki inimesi.
Suur tasakaalustaja on loodus. Mida kauem maailmas elan, seda tänulikum Eesti loodusele olen. Olen tänulik jõululumele, sirelite ajale, kuumavines juulipäevale, kuuvalgele augustiööle. Siis veel vaimukesi täis novembriudu, valguse kevad märtsis, jaaniöö niikuinii.
Kui endast vähegi hoolid, ära ennast looduses käimisest ja loodusest vaimustusse sattumisest ilma jäta. Kas see ongi võimalik, sest loodus on igal pool? On küll võimalik. Olin ühel augustiööl vorstigrillijate seltskonnas. Niisiis, täiskuu kumas, pihlapuud punasid, lõke põles. Aga noorte meeste pilgud olid vorstis kinni ja nad rääkisid rahast ja golfist, golfist ja rahast. Kahju, kui inimesed ennast ise paljaks varastavad.
Teine suur tasakaalustaja on minu jaoks luule.
Üle hämara, varjudest tume,
õrna ja sinava lume
heidab veerev, kustuv päike
punava läike.
Olen nõndagi mõelnud, et luule kaudu räägib meiega jumal. Aga kui inimene ise tuleb nii sisendavate sõnadega toime, tasub temassegi uskuda.
Kolmas suur tasakaalustaja on nali. Kui lugesin lehest Lauri Leesi ja Hannes Tamjärve koolivaidlust, sain tükiks ajaks hea tuju. Kujutlesin, et lähen Tiit Härmi juurde Estoniasse ja palun lubada end Kaie Kõrbi kõrvale lavale. Kuidas ma muidu tean, et Kaie Kõrb minust paremini tantsib?

ÕpL

JÕULULEHT

Riigiametnik ei räägi tõtt

LAURI LEESI

Kui jutt on laste tervisest, siis miks ei normeerita popkorni ja Coca-cola manustamist, ehkki just siin praktiseeritakse normi ületamist eriti jõuliselt? Tasuks mõõta ka kemikaalide hulka kaubakettide toidulettides, sotsiaalministeeriumi tööpõld oleks sealgi märksa avaram kui koolis.

Aga ükski asi pole nii hull, kui on see tükk maakerast, mille külge sa oled oma sünnitunnistuse ja passi kaudu raudu pandud. Sa võid olla kus tahes maailmaotsas, aga ikkagi on sul tunne, et sa oled rumaluse kaasosaline, kui kodus tehakse rumalusi. Siis seoks küll Jakobsoni Koidulaga kokku ja viskaks vastuvoolu ujuma. Mitte raha, sest mis sest rahast ikka jõkke pilduda, vaid ajaloolised isikud! Ilma nende sekeldamiseta kiruks praegu saksa keeles Schröderit või vene keeles Putinit, aga mitte eesti keeles Mõhku ja Tölpat!
Paistab nii, nagu oleks Eestis praegu igas linna- ja vallavalitsuses oma Mõhk ja oma Tölpa. Igas asutuses ja ettevõttes. Ei tea, kui palju rumalust eestlased välja kannatavad, enne kui nad hangud ja nuiad, hiired ja moblad kätte võtavad?
VIIVI LUIK
(“Kuus hõbelusikat”, EE, 19.10.2000.)

Jõulude eel olen valiku ees, kas jätta kurvaks kõik Eestimaa koolijuhid või rikkuda tuju ühel riigiametnikul. Valisin viimase.

Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist Aino Kerde ei räägi 7. detsembri “Õpetajate Lehes” tõtt. Loo pealkiri on ilus ja humaanne – “Koolilapse tervis on meie ühine mure”, kuid pealkirjaga autori humaansus piirdubki. Lugesin tema artiklit just enne Vikerraadio teadet, et Norra Kuningriigi saatkond jagab tasuta hot doge nälgivatele lastele Kopli liinidel. Miks norralased hot doge jagavad? Kas ei pidanuks 9. detsembri hommikul neid jagama hoopis Aino Kerde ja tema kolleegid meie sotsiaalministeeriumist?
Kelle viga, kui valgust pole?
Aino Kerde kirjutab, et “kümmekond aastat jutti on pidevalt kasvanud nende koolilaste hulk, kes kannatavad psüühika- ja käitumishäirete all, põevad närvisüsteemi ja tundeelundite, lihasluukonna ja sidekoehaigusi, mitmeid teisigi tõbesid; rohkem on vigastusi.” Proua Kerde jutust keerub välja, et kõigi nende tõbede viirus pesitseb koolis, neid sünnitavad halvad koolijuhid, sadistidest õpetajad, kes mõtlevad üksnes ühele – kuidas Eesti lapsi terroriseerida.
Mis kõige imelikum – seesugune terror kestab Aino Kerde jutu kohaselt “viimased kümmekond aastat”! Järeldus – enne laulvat revolutsiooni lapsi Nõukogude Eestis ei terroriseeritud, terror algas bolðevismi kadumisega Läänemere kallastelt.
Kuid artiklist võib teha ka teise järelduse – praeguse Eesti Vabariigi sotsiaal- ja hariduspoliitika on eelmise reziimiga võrreldes sedavõrd saamatu või olematu, et on soodustanud eespool loetletud pahede ekspansiooni meie laste keskel. Kus olid sotsiaal- ja haridusministeerium siis, kui laviini esimene lumepall veerema hakkas? Miks te alles nüüd ärkate, kui laste tervis lõplikult ruineeritud? Kui miski hakkab halvemaks minema, pidi ta teatud hetkel hea või vähemalt rahuldav olema.
Alustame silmadest ja valgustusest. Ametniku väitel on laste nägemisvõime allakäigu põhjuseks klasside puudulik valgustus. Allakäik alanud jällegi kümme aasta eest. Järeldus – nõukogude ajal oli valgustus väga hea! Mis te nüüd, Aino Kerde.
Eks meie, koolijuhid, vaheta igal aastal klasside kaupa vanu juhtmeid uute vastu, pane lakke häid ja kalleid lampe. Teeksime rohkemgi, kuid paraku pole meil rohkemaks raha. Ehk töötaksite te ise, Aino Kerde, koostöös haridusministeeriumiga välja projekti “Saagu valgus”, leiaksite rahastajad meilt ja mujalt, ajaksite kokku circa 1,5 miljardit krooni ja tuleksite alles siis koolidesse lukse mõõtma, kui raha kulutatud. Praegu, mil ma aastas ainult 2–3 klassi suudan ära renoveerida, pole teil mingit mõtet oma energiat raisata ja Eesti riigi süül puuduvaid lukse mõõtma hakata.
Nüüd aga peamisest. Kas laste silmad ikka tõesti koolitöö pärast halvemini näevad? Nägin-kuulsin hiljaaegu telekanalist “Arte” teie saksa ja prantsuse kolleegide seisukohta sama nähtuse kohta. Nemad süüdistavad hoopis arvutifirmasid.
Kas ei peaks ka teie, Aino Kerde, hoopis seda valdkonda mõõtma hakkama? On ju siililegi selge, et kui lapse silmad nõukogudeaegse valgustuse juures olid normaalsed, peab pahe põhjustaja mujal olema. Küsige endalt, millist mõju avaldavad meie laste silmadele arvutid ja teleekraan. Huvitav, et teie üsna pikas loos sellest sõnakestki juttu pole. Arno-Tootsi-Teele klassis oli lukse veelgi vähem kui meie mittestandardsetes klassides!
Mis toimub väljaspool kooli?
Olen surmkindel, et laste silmanägemise allakäigu peasüüdlased on elektrooniline suurtööstus ja ülimalt arrogantne visuaalne massimeedium.
Rääkisite ka laste psüühika- ja käitumishäiretest. Telekanalis “Arte” oli samuti juttu sellest tarbimisühiskonnas laste hulgas levinud nähust. Peasüüdlane pole mitte koolide “reguleerimata tööpäeva pikkus”, vaid elektromagnetiline kiirgus, mille keskel laps on sunnitud kogu päeva elama. Vähe sellest, et Tiigrihüpe suurendas selle kiirguse halba mõju koolis, sageli magab laps toas, kus on raadio, televiisor, telefon ja arvuti! Ah et kas laps ei võiks magada toas, kus neid asju ei ole? Jõukate inimeste kodus võib küll, aga vaesemas kodus pole lapsel eraldi tuba. Ei ole sugugi harv juhus, mil kogu pere kasutuses on vaid üks tuba.
Sain teadlaste jutust aru, et isegi habemeajamismasina sisselülitamisega tekkivat seesugune elektromagnetiline kiirgus, et teatud tingimuste kokkulangemisel võivat selle aparaadi tarvitajal terveks päevaks migreen garanteeritud olla. Miks te siis, Aino Kerde, koolides ja, mis veelgi tähtsam, kodudes elektromagnetilist kiirgust mõõtmas ei käi?
Suurtööstus on liiga kõva vastane
Kuidas on aga lood mobiiltelefonidega? Nende tarvitajaid olevat Eestis juba 400 000! Kui ikka mobiiltelefon lapsele terveks päevaks põuetaskusse pista, mida siis kõike mõõta ei annaks! Aga just seda reklaamivad EMT ja tema konkurendid igast ruuporist! Miks siis sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakond seesugust ajuloputust, käed rüpes, pealt vaatab? Ah, et nemad ei taha meie edukaid suurfirmasid rööpast välja viia? Või ei julge? Või on muud põhjused?
Oma loos rääkisite veel laste lihasluu- ja sidekoehaigustest. Teie jutust koorub ju välja, et seegi häda hakkas tõusutendentsi näitama alles pärast laulvat revolutsiooni.
Vaatame siis, mida Stockmann, Selver või Säästumarket sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna vaikival nõusolekul lastele reklaamivad. Ja need on limonaad, mis pole limonaad (sõna “limon” tähendab vist sidrunit), mahlad, mis pole mahlad, kali, mis pole kali (pruunikasmust pigi, millele segatakse juurde kraanivett ja millest lõppkokkuvõttes valmib Linnuse kali, tuuakse vist sisse Itaaliast või Portugalist). Vaatame ka, mida me lastele sisse söödame. Ja see on vorst, mis pole vorst, kotletid, mis pole kotletid (pihvid), kala, mis pole kala (kalapulgad, krevetipulgad jm).
Miks ei kollita Aino Kerde osakond Coca-Cola-Plaza’t, kui seal algavad lasteseansid? Miks ei normeeri nad popkornide ja Coca-cola manustamist just siin, kus normi ületamist nii jõuliselt praktiseeritakse? Mis ühikutes mõõdate te konservantide ja muude kemikaalide hulka Selveri keti poodides? Teie tööpõld oleks siin palju laiem kui koolides. Ja veel, miks ei ole nendes toidupoodides saada Eestis kasvatatud õunu? Ah, et see pole teie ministeeriumi rida? Siis lonkab teil ministeeriumidevaheline integratsioon. Integreeruge, ministeeriumid, omavahel!
Ei näe palki oma silmas
Mis juttu laste tervisest saab üldse olla, kui pool Eesti elanikest elatub minimaalpalgast, mis on praegu 1600 krooni kuus!? Mis õigusega te üldse räägite rahva tervisest, kui ise esindate riiki, kelle kodanikud ei suuda haigeks jäädes isegi ravimeid osta. Ometi ei luba te apteekides isegi korvalooli müüa, sest see pole teie hallata olevas sfääris eriti tulus kaup. Ja miks maksab Eesti vabariigis reumarohi üle saja krooni, kui valmistajamaa müüb oma apteekides sama rohtu 11 franki tuub?!
Ah et miks ma jõulude eel nii kuri ja vali olen? Ma olen sama kuri ja vali, kui oli Aino Kerde meiega 7. detsembri “Õpetajate Lehes”. Õppeaastas on üksnes 175 õppepäeva, aastas aga 365. Ka ööpäevast on laps koolis üksnes 5–6–7 tundi. Suurema osa aastast laps ei viibigi koolis, ta viibib puhtalt sotsiaalministeeriumi hallata olevas alas. Aga see on just see ministeerium, kust üks otsus on teisest hullem. Töötute armee, vaesed pensionärid, tänavalapsed, asotsiaalid! Jumal, jumal! Ja neil on veel aega meie tunniplaaniga tegelda!
Miks sa näed pindu oma venna silmas, palki iseenese silmas aga ei märka? Sa silmakirjatseja, tõmba esmalt palk oma silmast välja, siis näed pindu oma venna silmast välja tõmmata!

ÕpL
JÕULULEHT

Ootamatu kohtumine

ENE LIIVASTE, Tallinna Ühisgümnaasiumi emakeeleõpetaja:

Kuidas läheb, pole tükk aega näinud?
Hästi, ikka hästi.
Millest sa mõtled?
Varjuks saamisest.
Oled nii läbi või?
Ei tea, kas tahan varjuks saada.
Mis varjust sa räägid?
Vari on ametnik. Tal on alati kaks nägu: üks magus, teine karvasevõitu. Mina näen tavaliselt toda teist. On suuri, keskmisi ja väikesi varje. Suured minuga suhelda ei taha, mind pole nende jaoks olemaski. Keskmisi näen üsna tihti, aga me räägime erinevat keelt. Väikestega on häda kõige suurem, sest ma ei tunne veel kõiki seadusi ja määrusi ja seaduste muutmise seadusi ja seaduste muutmise muutmise seadusi ning registrid lähevad alailma segi.
Mis registrid sul segi lähevad?
Millises toonis laulda väikeste, millises keskmiste varjudega.
Mis sinul nendest ametnikest nii väga on, ela oma elu.
Neid on nii palju. Ja nad sebivad kogu aeg ringi. Me oleme üksteisel jalus. Nad elavad lõbusalt ja lärmakalt ning närivad mängult üksteisel kõrisid läbi. Vahel on mul neist kahju, kui neil hääl ära läheb, ja vahel hakkab hirm, et äkki nad kaovad ja ma näen neist täiesti läbi. Päevad otsa loevad nad seadusi ja paragrahve, valemeid ja graafikuid ning õpetavad, kuidas elada. Kui kõik ära tüütab, siis kirjutavad projekte. Seadusi on huvitav ja naljakas lugeda. Ka need on alailma üksteisel tutist kinni, kuidagi ei sobi samasse liivakasti üksmeelselt mängima.
Sa ise õpetad ju ka eluaeg teisi, kuidas tuleb elada. Loomulikult õpetate kõik ikka oma eeskuju najal. Teod ja sõnad käsikäes.
Loomulikult, aga me õpetame erinevaid aineid. Varjud õpetavad, kuidas peab elama, mina seda, kuidas pole kasulik elada. Näed ju ise, kui silmad peas.
Kuidas sinu silmadega viimasel ajal lood on?
Pole viga, varsti on korras. Jalad ja käed on juba varjuks saanud. Jalad astuvad kuulekalt sinna, kuhu vaja. Käed kirjutavad usinasti numbreid tulpa, ikka tulpa. Kui mõni lahter tühjaks jääb, siis sinna võib vahelduseks x panna. Tulba alla alati suurelt ja punaselt A, sest muidu ei ole tulp õige. Suur vari ütles seda. Nüüd me saame ise ka aru, et muidu pole õige.
Nii et tervisel pole häda midagi?
Ega ole jah, aju ja süda vahel streigivad, ei taha veel varjuks saada.
Mis neil siis viga on?
Silmad näevad ja süda streigib, kui mõtlema hakkan. Oleks juba neilgi aeg varjuks saada, aga ikka kõhklevad.
Räägi parem otse, mis sul viga on, mis sa udutad oma varjudega.
Otse ei taha sa kuulda ja otse ei taha ma öelda. Mis sest siis veel välja tuleb.
Sul näib hirm olevat? Mis ajast peale sa argpüksiks oled hakanud?
Selleks ei hakata, selleks saadakse. Pisitasa, muide. Võin sulle rääkida hirmust, mis tasahilju juurde hiilib. Ega see tapa, ainult suu seob kinni. Hakkad sosistama, kui peaks rääkima normaalse häälega. Hakkad rahulikult ja vaikselt kõnelema seal, kus oleks vaja karjuda, ja iga kord on valik vale.
Mida sa kardad?
Aastaid, mis mööda ratsutavad; seda, et uksetagune on hommikuti hanges ja puudub vajadus luuda kätte võtta; varje, kes liidavad kokku ja arvavad maha. Kas seda on siis ikka veel vähe?
Kuidas su lastel ka läheb?
Hästi, ikka hästi, sest nemad ei kõhkle, nemad teavad, et nad tahavad kohe varjudeks hakata. Suurteks muidugi. Siis saab liisida ja laenata, sõita ilusates tõldades ja elada mereäärsetes Sooria-Mooria lossides.
Kes varjudeks ei taha, hakkavad kunstnikuks. Pooled neist lasevad seinale ähmaseid ja värisevaid pilte ning naudivad neid isekeskis, teised joonistavad suuri tähti plankudele ja majaseintele, sest kõik tahavad nähtavad olla, olgu siis varjud või varjude varjud. Mõni tüdineb siiski ära ja paneb ennast põlema.
Ärivaistu on kõigil. Sellega pole muret. Liida ja liida, korrutamine meeldib neile kõige rohkem. Vanemad teevad kõik klaariks ruutvõrranditega. Nemad tunnevad juba kõiki vajalikke seadusi ja paragrahve.
Siis on ju kõik hästi.
Jah, on küll.
Ilusaid pühi, oli tore kohtuda.
Ilusaid pühi ja vähe lund.
Miks vähe, mulle meeldib, kui lund sajab.
Mulle ka, aga mul on lumesahkadega sõda pooleli.

ÕpL
JÕULULEHT

Meretagune elu

Seal surnuaia ääres on spordiplats, aga enne seda on viis suurt kaske ja nende vahele tõmmatakse alati Jakobsoni pesunöör. Jakobson on meie kooli direktor. Tema on Hans Jakobson, aga tema naine on Helga Jakobson ja ta on meie klassijuhataja, matemaatika-õpetaja kah. Helga kohta me ütleme Jakobson, aga direktori kohta ütleme direktor. Tema meile muid tunde ei anna kui füüsikat ja poistele tööõpetust. Harilikult viib ta meid kooli traktori juurde ja õpetab masina- värki. Mõni poiss künnab juba. Neil poistel on tööõpetus viis, aga minul on neli. Kui mina traktori peale istun, siis minu all ta nõksutab hirmsasti, kui käima hakkab. See traktor seisab muidu õue peal kuuris. Kuuri teises otsas on kreissaag, aga keskpaigas elavad kanad ja lehm. See on sihuke pikk kuur. Kui Jakobson lehma talitab, siis on hea maha kirjutada. Paul kasutab seda. Meie kasutame harvemini, siis kui ülesanne välja ei tule. Siis kirjutame Vello pealt maha, kui Vello laseb.
VIIVI LUIK
(“Kõik lood Leopoldist”, Tln, 1984, lk 62.)

Saare maakonna Ruhnu Põhikoolis õpib 11 õpilast, keda täiskohaga õpetab neli õpetajat. Konkursile kooli direktori kohale laekus 16 sooviavaldust. Tööleping sõlmiti Valdek Rohtmaga.

23-aastane Valdek Rohtma on õppinud Vinni-Pajusti Keskkoolis ja lõpetanud Nõo Reaalgümnaasiumi. Direktorikonkursile minnes oli tal pedagoogistaazi juba viis aastat.
“Juba Pedas õppimise aegu hakkasime koos kursusekaaslasega tööle Tallinna Kesklinna Õppekombinaadis Tartu maanteel. Arvutiõpetuse tundides käisid huvilised 21. Koolist ja Sikupilli keskkoolist. Kahepoolne arvutihuvi tegi töö mõnusaks, see julgustas võtma tunde Kuusalu Keskkoolis.”
Pärast TPÜ lõpetamist töötas Valdek Rohtma aasta matemaatika ja arvutiõpetajana Audentese Gümnaasiumis. Romantiline tööpakkumise kuulutus viis noore mehe aga mere taha.
“Lastega harjub ruttu, olgu nad mandril või saarel, kui aga töö meeldib,” ütleb direktor Rohtma, kes peale oma eriala annab kooli viiele poisile ka kehalist kasvatust. Spordilembene mees harrastab tervisejooksu ja pallimänge. Tunneb puudust jõusaalist.
Noor direktor on rõõmus, et mere taha pole jõudnud narkootikumid ega muud mandrinoori hullutavad pahed. Ainus, millest poisid on sõltuvuses, on arvutid. “Koolis on neli arvutit. Kahe ajast-arust riistaga pole küll muud teha, kui arvutimänge mängida, aga ülejäänud kaks on asja eest. Et 1. klassis õpib vaid kaks last, 4.–5. liitklassis viis ja 6.–7. liitklassis neli, saab meil ühe klassi õpilased korraga arvutite taha panna,” räägib Rohtma, kelle kaaslane pikkade sügisõhtute veetmisel on samuti arvuti, mille abil mandril elava sõbratariga kirju vahetab.
“Vaba aega algajal direktoril suurt ei jäägi, sest päevad kuluvad tunde andes ja õhtupoolikul on palju direktoriameti juurde kuuluvat paberimajandusega õiendamist,” ütleb Rohtma.
Kohalikku kooliellu aitavad sisse elada kolleegid. Endine direktor Mari Sarv õpetab TÜ bioloogiamagistrina loodusaineid ning Tartu Õpetajate Seminari klassiõpetajana lõpetanud Maarja Suigusaar emakeelt, võõrkeeli ja tütarlaste kehalist kasvatust.
“Meil saarel on õpetaja kogu ööpäeva õpetaja rollis. Huvilised käivad ka õhtuti arvuti taga aega viitmas ning koolivaheaegadel on kool omamoodi keskus, kus saavad kokku ka mandrile õppima läinud noored saarlased. Lapsed on kogu aeg silma all ja seetõttu on õpetajalgi turvalisem tunne.”
Õhtuti läbi küla direktori käsutusse antud eramusse jalutades on Rohtma mõtted ikka veel mandril. Detsembri lõpus saab katseaeg ümber. Siis tuleb otsustada, kas jätkata Ruhnus või mitte. “Pole ju vahet, kas klassis istub su vastas kaks või kakskümmend õpilast. Õppekava tuleb ühteviisi läbi võtta,” arutleb noor direktor, kes kõhkleb, kas jaksab või ei jaksa meretaguse eluga harjuda. Ometi on saare õpihimulised lapsed selle lühikese ajaga talle südame külge kasvanud.

ÕpL

JÕULULEHT

Veri ajab rähnipojad puu otsa

ÜLO TIKK

GAG-i noortele inglise keele õpetajatele Henrik Salumile ja Kristjan Salumile pole esimene tööaasta koolitüdimust toonud. Poiste ema Aili Salum on õpetaja olnud juba 27 aastat. RAIVO JUURAKU fotod

Tallinna 21. Kooli klassiõpetaja Aili Salumi pojad Kristjan ja Henrik töötavad esimest õppeaastat Gustav Adolfi Gümnaasiumis inglise keele õpetajatena.

“Ega ma keskkooliajal Tapal õpetajakutsest unistanud. Tahtsin hoopis arstiks õppida,” meenutab Aili Salum. “Üks agar klassiõde vedas meid mööda haiglaid, et elukutsest aimu saada. Käisime tema tutvuste kaudu Tapa ja isegi Tartu haiglates, aga mina leidsin, et see amet mulle ei sobi. Mida tol ajal tütarlastel nii väga valida oligi – arst või õpetaja. Esimesel aastal ei saanud Pedasse inglise keele erialale sisse. Järgmisel aastal lõi suur konkurss taas tummaks ja siis avastasin, et võib ka õppida algklassiõpetajaks,” räägib 27 aastat koolis lapsi õpetanud Aili Salum.
Nüüd on pojad ema unistuse täide viinud ja end TPÜ-s inglise keele õpetajateks koolitanud.
“Meie olime veel need keskkoolilõpetajad, kes pidid kõrgkooli õppima pääsemiseks topelteksamid tegema,” meenutab vanem vend Kristjan. “Kodust ei tahtnud ära minna, nii et Tartu variant langes ära. Viisime dokumendid TPÜ-sse nii inglise keele kui ka haldusjuhtimise erialale. Viimane paelus oma uudsusega. Inglise keel oli tuttav ala, õppisime 1. klassist alates 21. koolis süvaklassis.”
Õpetaja lapsed
Henrik leiab, et õpetaja lapsena koolis käia polnud 21. koolis probleem, seda enam, et nad ei olnud oma klassis ainsad. Klassis oli kaheksa õpilast oma kooli õpetajate lapsed.
Kristjan on Henrikust aasta vanem. Henrik võitles endale koolimineku juba enne kuueaastaseks saamist välja. Kui Kristjan kooliealiseks sai, teatas Henrik – ära loodagi, et ma üksinda lasteaeda lähen. Saigi oma tahtmise ja tuli veel 6. klassis kiituskirjadega koju.
“Esimese õpetajakogemuse saime praktika ajal Tallinna Inglise Kolledzis,” räägib Kristjan, kes arvab, et nad polekski võib-olla koolmeistriametit valinud, kui GAG-ist poleks tulnud soodsat pakkumist.
“Mõned töötasid juba ülikooli ajal koolis, aga meie siis töö peale veel tõsiselt ei mõelnud. Ise arvasin, et pigem ma kooli ei lähe. Praktika ajal kuulasime üksteise tunde ja analüüsisime neid. Siis leidsin, et Kristjan lööb õpetajana paremini läbi kui mina. Ta sobib lastega sekeldama, on rahulik ja tasakaalukas. Mina olen impulsiivsem ja kärsitum. Muretseja tüüp,” leiab Henrik.
Nooremates klassides panevad õpilased noore õpetaja proovile. “Sekeldavad ja õiendavad, ei kuula, mida räägitakse, või teevad endale tähelepanu tõmbamiseks lollusi. Kuni annad mõista, et oled neist üle ja paned mõne mehe paika. Tuleb rahulikult selgeks teha, mida sobib ja mida ei sobi tunnis teha,” selgitab algaja klassijuhataja.
Ka Aili Salumi sõnul on tänapäeva lapsed elavamad ja agressiivsemad, samas on arenenumad ja hoopis avarama silmaringiga, võrreldes aegadega, mil tema õpetajatööd alustas. “Saan kodus poistele laste käitumise ja nende taltsutamise nippide kohta nõu anda. Vahel arutame asju päris põhjalikult, näiteks klassijuhatajatöö kohta saab ülikoolist üsna vähe abi.”
Noorte õpetajate sõnul jääb Pedast saadud kasvatusteadustest praktiliseks koolitööks vajaka. Ka paberimajandusega hakkama saamiseks tuleb kolleegide või ema käest nõu küsida.
Esialgu tuleb kodus hoolega tunde ette valmistada. 10. klasside õpilased on nõudlikud ja teavad, milleks nad gümnaasiumi tulid. “Gümnasistidega probleeme ei ole. Mida rohkem nõuad, seda enam nad rahul on. Neile meeldivad tihedad tunnid. Nii on lust tööd teha,” leiab Henrik.
Iga algus on raske
Noorte õpetajate sõnul tekitas alguses probleeme hindamine. Kardad, et oled liiga leebe, samas süüdistatakse ülemäärases ranguses.
Kahel pikal päeval, kui tuleb järjest kuus tundi klassi ees seista, võtab lõpuks võhmale. “Pealegi püüad alguses liiga palju ise seletada ja põhjendada kartuses, et lapsed ei saa ainest aru,” põhjendab Kristjan. Veerandi lõpp läheb jälle hullupööra kiireks, siis tulevad hindeparandajad ja järelevastajad.
Vennad on ise õppinud ja õpetanud vaid nn eliitkoolides, kus tavaliselt käivad õpihimulised lapsed. Henrikul on aga olemas ka tavakoolis töötamise kogemus – Saksamaal. “Viimasel kursusel õpetasin vahetusüliõpilasena Hamburgi-lähedase väikelinna põhikoolis kolm nädalat sakslastele inglise keelt. Meie õpilased räägivad nendega võrreldes inglise keelt hoopis paremini. Saksamaal võõrkeelele eriti ei rõhuta, suur rahvus saab oma keelegagi hakkama. Oli igatahes kasulik kogemus. Kas või koolikorraldust võrrelda.”
Noored õpetajad ütlevad, et GAG-is paelub neid vana maja hõng. “Kooli hiljutisel juubelil kuulasime lummatult, kuidas kogu saal, nii õpilased, õpetajad kui ka vilistlased laulsid siira kaasaelamisega kooli hümni. Tekkis selline ühtsustunne, et see on meie kool. 21. koolil on ka oma laul, aga aktusel laulis seda koor või ansambel ja saal kuulas ükskõikselt pealt,” räägib Henrik.
Muusika ja sport
Henriku hobid on muusika ja sport, samas kui Kristjanil on need ümberpööratult – sport ja muusika. “Muusikat meeldib vaid kuulata, ise me pilli ei mängi ja suured laulumehed ei ole,” ütleb Henrik. Poiste eelisharrastus on läbi aastate olnud korvpall. “Põhikooli lõpus tekkis meie klassi poistest kamp, kellega hakkasime igal laupäeval käima kooli võimlas korvpalli mängimas. Nii tänaseni. Ka Peda ajal saime oma kooli võimlas kokku ja käisime pärast pallilahingut oma kooli basseinis ujumas. Nüüd, mil koolimaja on renoveerimisel ning võimla ja ujula lammutatud, üürime Lasnamäel ühte koolivõimlat,” jutustab Henrik.
Kristjan ütleb, et käisid koolipäevil vennaga ka tennist mängimas. “Noorteklassis olime veel päris arvestatavad tegijad, aga nüüd mängime ainult tervisespordi tasemel.”
Igal suvel puhkavad noormehed oma suvilas Kloogarannal. Ema Aili Salumi sõnul olid poisid nooremast peast agarad loodusehuvilised, kes koos Keila metskonnaülemast isaga pikki matku ette võtsid. “Kodulembeste poistena on nad ka suvila kallal nokitsenud ja aiamaalgi abiks olnud,” ütleb Aili Salum. Suvine Kloogarand on nende pere põhiline lõõgastuspaik.
Koolitüdimus on välistatud
Klassijuhataja Kristjan, kes jõulude eel oma 5. b klassiga Vääna jahilossis jõulumaal käis, kinnitab, et poole aasta jooksul pole koolitüdimus endast märku andnud. Vend Henriku meelest on koolis etem kui mõnes kontoris. “Näed oma töö tulemust, kui laps on teemast aru saanud. Tunned tehtust rahuldust. On hea meel, et oled kellelegi vajalik.” Vennad Salumid ei kavatse püssi põõsasse visata.

ÕpL

JÕULULEHT

Vihma käest jõululaulupeole

TOIVO ÄRTIS,
Kambja Ignatsi Jaagu kooli huvijuht

Kambja kooli “kuuendikud” Gerda Meedla, Kaisa Kurik ja Lilian Kuuslap kogusid menumängu “Tähed muusikas” salvestusel
improvisatsioonijulgust ja vahvust, mis tuli päev hiljem kasuks oma koolis kõlapulgaklõbina ja marakamürina võistlusel.

Muidu oli nääripidu nagu pidu ikka. Iga aasta on niisugune olnud. Enne õpitakse näidendit ja peol siis näideldakse. Mõni väiksem laps deklameerib ja tüdrukud laulavad ja...
Tantsimine, see on üks igavene piin. Meil tehti eelmisel aastal tantsukursused, tüdrukute tellimise peale. Tüdrukud tantsisid seal omavahel ja meelitasid poisse ka tantsima. Mina ei läinud, kust see aeg võetakse. Sass ka ei läinud, aga Paul oli mõne korra käinud vaatamas. Tüdrukud rääkisid pärast, et Paul oli kõik ära rikkunud, nendel olnud piinlik tantsida. Paul pole ise tantsinud, vaadanud aga pealt ja teinud märkusi. Nojah, nääripeol olid Helmil kunstlilled rinnas ja Paul võttis teda tantsima. Paul mõistis tantsida küll.
VIIVI LUIK
(“Kõik lood Leopoldist”, Tln, 1984, lk 82.)

Iga telesaade on vaatemäng. Saate tegemise jälgimine pakub aga pealtvaatajale veelgi emotsionaalsemat ja kaasahaaravamat vaatemängu, milles asjaosaliste usinat töömeeleolu vürtsitab viperuste värvikas virvarr.

Eesti Televisiooni laupäevaõhtune võistlusmäng “Tähed muusikas” on üks neist toredaist saatesarjadest, mis kutsub huvilisi piiluma teletöö köögipoolele. Kambja Ignatsi Jaagu kooli õpilased ja õpetajad käisid uudistamas, kuidas teleköögis küpsetati homme õhtul eetrisse jõudvat populaarse muusikamängu järjekordset saadet. “Seal oli väga tore ja nalja sai palju,” jäi “seitsmendik” Kärt oma esimese telestuudioskäiguga igati rahule.
Pereesindused võistlustules
On novembri viimane teisipäev. Tibutab uduvihma. Ka päevasüdames on ilm hämar ja nukker. Näib, nagu hakkaks lauspilves taevas kohe puudutama Tallinna kõrgemate tornmajade katusetippe…
“Tähed muusikas” saate toimetaja Reet Linna nõjatub soojas ja valges telestuudios mugava elegantsusega klaverile ja annab publikule aimu saate salvestamise kodukorrast. Nagu muu hulgas lipsab toimetaja huulilt lause: “Täna teeme jõulueelset saadet, mida näidatakse 22. detsembril.” Reibas hääl, tasane toon, kuid saadud sõnum mõjub kuulajaile siiski kummastavalt. Kuidagi võõrastav on kujutleda end hetke pärast meelde tuletamas ja laulmas jõululaule, kuigi esimene advendiküünal alles ootab süütamist. Lohutuseks sobib teadmine, et “Tähed muusikas” ajaloos on juhtunud sedagi, et jõulusaade tehti valmis juba augustis.
Jõulud kui üldtuntud perepüha on andnud saatetegijaile idee kutsuda sel korral võistlema isa ja tütar ning ema ja poeg. Esimesena saabub oma klaveri taha kapten Urmas Lattikas, kelle “muusikatähtedeks” on reipa laulu veteran Tõnu Kilgas ja tema tütar Hedvig Hanson. Antti Kammiste võistkonda kuuluvad mainekas dirigent, Tallinna Poistekoori hing Lydia Rahula ning tema poeg Tomi. See võistkond on võtnud kaasa ka abijõu: pealtvaatajate esimeses reas istuvad Lydia Rahula koori laulupoisid.
Kui lustakas mundris ja kaabuga mängujuht Mart Sander areenile astub, löövad pealtvaatajad tormakalt käsi kokku ning hüüavad tervitusi. Täpselt nii, nagu Reet Linna ennist soovitas. Menukas telemäng algabki.
Jõululaulud kodus kordamata
Peidetud lauluridadest hakkavad avanema esimesed sõnad, kuid mõistatatava laulu äratundmine ja ülesvõtmine läheb nii võistkondadel kui pealtvaatajail üle kivide ja kändude. Teadagi, eelmisest aastavahetusest lahutab pikk aasta ja kõigil on raske end ühtäkki ennetähtaegselt jõululainele häälestada. “Mõned laulud olid nii tundmatud, et ma ei viitsinud kaasa laulda,” tunnistab pärast saadet “kuuendik” Maris.
Laulu püütakse alustada küll nii-, küll naamoodi, kuid päris hätta ei jääda ühegi laulu puhul. Eestikeelsed laulud edenevad tõesti paremini, inglise keeles laulmisega on rohkem muret. “Mina olen siin ainuke, kel kodutöö tehtud!” viskab kimbatusse aetud karismaatiline saatejuht kibedalt nalja.
Stuudioskäigult nopib Lilian vastuse ühele oma ammusele küsimusele: “Kodus teleri ees istudes olen sageli mõelnud, kuidas publik teab ja oskab kõiki neid laule. Aga nüüd sain ma sellest aru: stuudios on teler, mille ekraanil jooksevad õige laulu sõnad.”
Kui “Tähed muusikas” eetrisse antakse, jagavad tüütult pikad reklaamipausid saate kolme ossa. Stuudios on hingetõmbeaeg sootuks lühem, kohvi- või suitsupausiks aega ei anta. Mart Sander kasutab puhkeviivu “muusikaliste tähtede” aktiivsusele virgutamiseks, et saade läheks elama. “Jõulupühad on vaikuse ja rahu aeg, ei sobi nii väga hüpelda,” tõrjub Antti Kammiste saatejuhi ettepaneku. Hedvig Hanson lisab omalt poolt, et jõulud on ju mediteerimise aeg.
Mis halvasti, see uuesti
Laulmise ja küsimustele vastuste nuputamise vahepalaks uurib saatejuht võistlejailt, kuidas on möödunud nende jõulueelne aeg. Lydia Rahula vuristab, et detsember tuleb poistekooril tihe, kontsert siin ja kontsert seal. Mart Sander kuulab heakskiitvalt, kuid ühtäkki tabab ära, et vastus peab kõlama minevikus, sest saade jõuab vaatajateni alles jõulude künnisel. Stuudios tekib taas lõbus elevus ning Lydia Rahula jõulukuuraport võetakse uuesti videolindile.
Mustadel tiibklaveritel võbelevad küünlaleegid. Prozektorivalguses sädelevad kirev kard ja klaasmunad. Nende keskel loovad jõulumeeleolu vahvad päkapikumütsid, mida võistkondade kaptenid saatejuhi pealekäimisel küll korraks pähe tõmbasid, kuid seejärel kõrvale heitsid…
“Ka kõige viletsamas külakirikus ei laulda nii kehvasti kui siin!” hüüatab Mart Sander, kui muusikatähtede ja publiku ühislaul taas ilmetuks jorinaks tikub vaibuma. Tema hääles on ühtaegu nii teatraalsust kui meeleheidet. Juba tont teab mitmendat korda kustuvad kaamerate punased tulukesed ja saate salvestamisel tehakse paus. Saatejuht peab välknõu toimetaja ja rezissööriga, kuidas järjekordsest äpardumisest võimalikult elegantselt üle saada.
Lastele ongi ilmselt kõige suuremaks üllatuseks, et kõik sassi läinud kohad tehakse ümber ning suured ebaõnnestumised jäävad televaatajatel nägemata. “Saade jäi pidevalt toppama, kuna külalised või Sander ei teinud midagi nii nagu vaja,” kirjeldas Lilian saate kulgu.
Laulge kaasa!
“Inimesed, laulge ometi julgesti kaasa,” õhutab Reet Linna publikut salvestamise vaheajal. “Eestlased on ju laulurahvas.” Ehkki stuudionurkades näitavad monitorid suures kirjas esitatava laulu teksti, kostab enam kui sajasuulise publikukoori hääl tublisti vaiksemalt ja tuhmimalt, kui arvata võiks.
Tõsi mis tõsi, jõulutunne ei ole nagu prozektorivalgus, et lülitad sisse ja kohe särab. Novembrilõpu vihmasajust stuudiokuumusesse tulnud inimesed pingutavad, kuid ehedat jõulurõõmu nad teeselda ei suuda. Õnneks! Tõeline jõulurõõm ongi ju vaid see, mis kerkib esile südamest ja meeltest, mitte kellegi tellimuse peale.
Kell tiksub omasoodu ja ühtäkki ongi käes hetk, mil saatejuht tänab võistlejaid lillekimbuga. Lilletamine õnnestub esimesel katsel ning tseremooniat ei pea kordama, nagu seda mõnikord olevat vaja teha.
Kaamerate punased silmad kustuvad. Saatejuht Mart Sanderi jaoks on lahing lõppenud ning ta kustutab ägeda käeviipega küünlaleegid klaverikaanel. “Tähed muusikas” jõulusaate toormaterjal on videolindil ning läheb telekööki viimistlemisele. “Olge mureta, sellest saab teha hea saate,” kõlab läbi rahvasumma toimetaja Reet Linna optimistlik hääl.
“Lahe saade oli,” kiidab telestuudios nähtut “kuuendik” Kaisa. “Tahaks seda juba näha!”

ÕpL

JÕULULEHT

Miks tekib pühadedepressioon ja kuidas selle vastu võidelda?

VOLDEMAR KOLGA,
psühholoog

Hiljuti kurtis mulle üks inimene lisaks oma muudele muredele ka seda, et tal ei ole pühade ajal midagi teha. Selliseid inimesi on väga palju. Milles on probleem?

Kui inimene on aasta lõpul üksinda, hakkab ta oma elu üle juurdlema ja end teistega negatiivselt võrdlema. Need teised on sellised müstilised kujud, kellel läheb paremini kui tal endal. Nii nagu nooruses oli rohi rohelisem, tundub, et kõik teised on õnnelikumad, neil on rohkem sõpru. See masendab. Paljud arvavad, et pühademasendust tunnevad ainult nemad, et teistel on, kuhu pühade ajal minna, et neil on väga lõbus ja tore. Tegelikkuses seda toredust ja lõbusust väga palju polegi.
Üks võimalus masendust leevendada on veeta aastavahetus väljaspool kodu. Inimesed püüavad pühadeks teise paika, isegi teise riiki sõita. Kes ära ei sõida, ostab pileti Estonia ballile, läheb Olümpia hotelli, külla.... Ei suudeta rahulikult kodus olla, miski sunnib inimeste sekka minema.
Kogu läänemaailm on uusaastaööl tänavatel. Mina olen ka olnud. Et 2000. aasta saabumist üle elada, sõitsin Pariisi. Seal oli mitu miljonit inimest tänavale tulnud, vältimaks endale ja oma probleemidele keskendumist. Inimeste seas tunned end paremini. Kõik on rõõmsad ja tundub, et sinulgi läheb hästi. Pole vaja enam oma närusele elule mõelda. See on selline enesekaitse.
Jõuludega on teine lugu. Jõulud surutakse meile peale kui vaiksed pühad. Sa pead kodus istuma ja endasse vaatama, aga me ei taha seda teha, teades, kui palju meil on puudusi ja kui hull võib elu olla.
Minu arvates pole õige jõulude kui perekeskse püha ideoloogia. See on küll ilus ja kena, kahjuks aga müütiline. Suuremal jaol inimestel pole mingeid peresid. Paljud pered on poolikud, lagunenud. Meedia rõhutab läinud aegu, maalib pildi arhailisest traditsioonilisest perekonnast, vanaemast-vanaisast koos lastelastega, eestiaegsed kõlinad-kulinad sinna juurde. Selline pilt ei vasta kaugeltki reaalsele olukorrale. Inimestel on väga palju probleeme, nad on nii üksikud. Siit depressioon ja masendus, mida püütakse kingitustega leevendada.
Teine tuntud stressivastane vahend on söömine. Pühade ajal tehakse palju head toitu. Sööd kõhu sealiha ja hapukapsaid täis, jood glögi peale, pilk muutub uduseks, intelligentsus kaob ja tunnedki end hästi. Maailm ei paista enam pooltki nii mustades värvides. Traditsiooni kohaselt peabki pühade ajal palju sööma. Mul on kohutav kogemus lapsepõlvest. Kord viidi mind jõulude ajal maale. Linnatoiduga võrreldes oli maatoit väga rasvane. Ma ei oska öelda, mida ma sõin, aga mu kõht hakkas paisuma, läks õhku täis. Mäletan, et mulle anti söetablette.
Rõhutatakse, et inimene peab olema pühade ajal sõbralik ja hea, rõõmsas meeleolus. Aga elu on karm, õnne kuigipalju ei ole. Kui kodus asjad on kehvad, pole põhjust rõõmustada. Argipäeval on lihtsam. Siis lähed tööle või kooli, näed kolleege, õpilasi ja õpetajad ning kodu läheb meelest ära. Pühade ajal see võimalus puudub.
Tõsi, mõned kipuvad ka siis tööle. Tean inimesi, kes pühade ajal lähevad kodunt ära arvuti taha ettekäändel, et neil on kibekiired asjad teha. Mõned psühholoogidki ütlevad, et pühade ajal on kõige parem artikleid kirjutada. Tegelikult nad ei taha kodus olla. Töötamine on kolmas pühademasenduse vastu võitlemise viis. Muidugi, kui kodus arvuti olemas, on raske põhjendada, miks on vaja töö juurde minna. Siis tuleb leida mingi põhjus, näiteks öelda, et kodus pole internetiühendust ja modemiga on kallis.
Pühadest võidavad kõige rohkem lapsed, neile on mõeldud välja jõuluvanad ja muud toredad asjad, nad saavad palju kommi. Muuseas, magus aitab depressiooni leevendada. Täiskasvanuile pole pühad mingi meelakkumine, vaid katsumus, mil võivad olla isegi kurvad tagajärjed. On teada, et sel ajal suureneb enesetappude arv. Lisaks kannatavad inimesed aastavahetusel pimedusmasenduse all. Tuled hommikul tööle, pime, õhtul lähed taas läbi pimeduse oma pimedasse koju. Õudne. Neljas depressiooni tõrjumise moodus on tuled põlema panna, süüdata kodus kümme küünalt. Jõulude ajal võiks hoida kõigis tubades tuled kogu aeg põlemas, nii et kõik kohad oleksid valgust täis. See aitab pühasid üle elada. Elektriarve küll suureneb, aga sa jääd ellu.
Ja veel üks asi. Pühade ajal muutuvad kõik äkki usklikeks. Tegelikult on tõelisi usklikke vähe, oleme uskmatud paganad. Loomulikult usub igaüks millessegi, aga see ei tähenda, nagu usutaks mingit religiooni, kuigi mõned kildkonnad püüavad seda nii tõlgendada. Seegi teeb elu raskemaks. Tõsiusklikena suudaksime ehk pühad paremini vastu võtta. Eestlase suhe usuga on üldse kummaline. Inimesed, kes muidu kunagi kirikus ei käi, kiirustavad sinna jõulude ajal. Kui sa pole usklik, tunnetad paratamatult, et petad ennast, et sinu kirikuskäik on pigem mäng ja poos kui ehe aktsioon. Seegi võib tuju rikkuda.
Joonistasin väga masendava pildi – mulle meeldib liialdada –, aga ega see tõest väga kaugel ole. Tähtis on kõik probleemid välja tuua. Kui sa oma probleemist ei suuda või ei taha rääkida, kui sa ainult pingsalt mõtled, kui lõbus sa pühade ajal pead olema, sest kõik teised on mingis õndsas seisundis, masendud järjest rohkem. Kui sa aga suudad asjale natuke lõbusamalt vaadata, hakata seda reflekteerima, selgub, et lugu polegi nii hull.
Minu soovitus on probleemidele ausalt otsa vaadata, sest ainult siis suudame neid kontrollida. Probleemide eitamine tekitab üksnes stressi. Kui sa aga oled valmis selleks, et sul võib pimedus- või pühademasendus tekkida, tead sedagi, kuidas sellega hakkama saada.

ÕpL

JÕULULEHT

Rahu loodusest

ÜLLE IRDT,
MHG bioloogiaõpetaja

Lähedal tegi üks: “Ku-kuu-kuu-ku” ja kaugel vastas talle teine: “Ku-kuu-kuu-ku. Minul kuus kullast muna, varesel viis verist väntsu.”
Need olid suured metsalinnud, õõnetuvid ehk kuutajad, ja kõigist padrikutest kostis nende mahe kurblik hääl, otsekui huikaksid nad ammumöödunud suve tagasi.
VIIVI LUIK
(“Seitsmes rahukevad”,
Tallinn, 1985, lk 4.)

Kuidas kirjutada loodusest? Loodusest ilusasti kirjutada ja rääkida mõistab Fred Jüssi. Tema looduses on alati hinge. Ta oskab selle ära tabada ja sõnadesse panna. Mina ei oska. Seepärast panen kirja vaid ühe jutuajamise.

On pühapäeva varahommik. Ärkan kobina peale köögis. Kes see hull on, kes ei taipa pühapäeval magada? Köögist leian eest oma 16-aastase poja, tunked seljas, valamas teed termosesse ja valmistumas õue minema. Väljas on 15 kraadi külma. “Kuhu siis nii vara ja nii külmaga?” pärin unisena. “Metsa! Vaata, kui ilus väljas on!” teatab tema rahulikult.
Edasi hargneb meil umbes järgmine kahekõne.
“Mida see mets sulle annab, et sa seal kogu oma vaba aja veedad?”
“Esiteks on seal lihtsalt ilus. Teiseks on see paik, kus saab üksi ja vaikselt oma mõtteid mõelda.”
“Millest sa siis mõtled?”
“Kõigest! Oma kodust, sõpradest. Mitte keegi ei sega ega teata, et sinu mõtted on valed. Seal on rahu. Kui oled tülli läinud, saad oma mõtted lõpuni mõelda ja vaielda, ilma et kedagi solvaksid või keegi sulle vastu vaidleks. Ja ka leppida on pärast sellist vaikust ja järelemõtlemist palju lihtsam. Aga on tore mõelda sellestki, mis on hästi läinud ja hästi öeldud. Võid seda kas või kümme korda järjest mõelda, ilma et see kedagi tüütama hakkaks.”
“Mida sa veel mõtled?”
“Vaatan jälgi lumel ja mõtlen, kes siit läks, kuhu ta läks ja miks ta läks. Kas ta läks ammu, jooksis põgenedes või kõndis rahumeelselt. Seda on huvitav ette kujutada.”
“Kas sa oled ka mõnd looma näinud?”
“Vahel ikka! Olen kohanud nii jänest kui oravat, need on üsna tavalised. Eelmisel pühapäeval vaatasin tõtt põdraga, kes tuli minust 3–4 m kaugusele. Hirmutas küll veidi ära, aga ilmselt oli temagi minuga kohtumisest üllatunud. Nii me seal veidi aega seisime ja tõtt vaatasime, seejärel keeras põder soliidselt selja ja astus väga rahulikult minema. Mõtlesin siis, kui võimas ja uhke on loodus ja kui väike ma ise selle keskel olen. Ka metssigu ja metskitsi olen oma retkedel kohanud.”
Tundsin kadedust ja küsisin veel enne, kui ta ennast minema sättis: “Aga mida see sulle annab?”
“Vaikust, rahu ja tasakaalu.”
Ja läinud ta oligi. Õhtuni, päris pimedani. Nüüd, jõulude eel tulid need sõnad mulle meelde. Just oskust hinnata vaikust, rahu ja tasakaalu vajame me kõik. Tasub minna loodusesse, et leida endas rahu ja tasakaal.

ÕpL

JÕULULEHT

Leevikesetiivul jõulusoovid

TOOMAS JÜRIADO,
linnusõbrast kollektsionäär

Mulluse suurepärase pihlakasaagiga suve järel oli suuri ja ülisuuri siidisabasalku Eestis lausa kõikjal. Just eelmisel talvel paljud inimesed siidisaba enda jaoks avastasidki. Kaardid autori erakogust

E-ajastu jõudsa pealetungi kiuste on taas käes postirahva tööaasta kõige pingelisemad päevad. Sest needki inimesed, kes aasta jooksul ehk ühtegi kirja pole saatnud, võtavad ette teekonna postkontorisse – otsima kenasid jõulukaarte, sobivaid ümbrikke ja soodustariifiga jõulumarki.

Pärast pühi jäävad ilusate soovidega kaardid mõneks ajaks lauanurgale imetleda, siis satub osa neist prügikasti, osa aga peidetakse sahtlipõhja eelmiste omataoliste sekka. Aastatega võivad “kaardikollektsioonid” kenakesti mahukaks paisuda. Harva tuleva lappamissoovi korral pakub pakike mõnegi toreda äratundmise. Võib-olla kannataks väikese uurimusegi teha, millised motiivid mis ajastul popid on olnud või milline sümboolika üldse jõulumõtteid kandma on pandud.
Elusat loodust näeb jõulukaardil üsna sageli, aga samas ka üsna ühekülgselt – ikka kas käbidega või käbideta lumised kuused, võib-olla ka talvine päikesetõus, hangedes maastik, vahel kitsepaar metsaserval või üle lagendiku kalpsav haavikuemand. Ja muidugi linnud, kelle jaoks talv on meie kliimavööndis aasta raskeim aeg, aga kes just seetõttu sel ajal inimese lähedust oluliseks peavad.
Punarind ja tuvi ühistööl
Kunstniku linnuvalik sõltub pigem tema elupaigast kui fantaasialennust. Tõsi, vahel veel tublisti ka jõulukaardi tellijast: mitmete Euroopa linnukaitseühingute tervituskaartidelt võib leida tõeliselt mitmekesise valiku – küll pütte, tiire, parte, kurvitsaid… Aga arusaadavalt leiab Euroopa kultuuriruumis harva eksootiliste sulelistega jõulukaarte, vist ainsa tõsisema erandina tulevad meelde pingviinid.
Britid armastavad kaartidele joonistada oma rahvuslinnu punarinna, kes meie kandist jõuludeks ammugi kadunud on, pehmema kliimaga Inglismaal aga südatalvelgi oma mõnusat pärlilaulu võib heietada. Kesk-Euroopast tulnud kaartidel olen mitut puhku kohanud teist tublit laulumeest musträstast, lõunapoolsemail rahvail on üsna sage õnnitlustetooja tuvi.
Ja kui kas päris koduõuele või vaid ivake kaugemale, lähemate naabrite juurde kiigata, pole siingi jõulukaardilindude valik sugugi nii kitsas, kui arvata võiks. Suurema vaevata võib kas reaalselt kaardilt või mälusoppi talletunult leida mitmeid tillukeste elavaloomuliste tihaste liike ja päris pisikese pöialpoisigi, vastukaaluna kopsaka öökullionu ja veel suurema metsisekuke. On olnud kaarte metshanede või -luikedega, samuti metsapuusepa rähniga. Muidugi on sobiv modell iseäraliku ristnokaga käbilind, kes juba südatalvel pesitsusmõtteid mõlgutab. Unustatud pole isegi tasast talvikest ega vallatut varblast. Ometi võivad kõik nimetatud populaarsusreas parimal juhul unistada vaid pjedestaali madalaimast astmest; ülemised positsioonid on hõivanud kaks talvist iludust. Ja neist kahest omakorda on selgelt harvem kaardilind taigakülaline siidisaba.
Klirisevahäälne ilulind
Siidisaba pole meil sugugi haruldane. Pealegi on ta kaunis ja häälekas. Ometi tunneb eestlane teda üsna vähe. Võib-olla sellepärast, et lindu kohtab meie kandis üldjuhul vaid sügisest kevadeni. Suvel Eestis silmatud siidisaba paneb tõsise linnuhuvilise südame kiiremini põksuma, sest kindlalt on meil teada vaid üks pesitsusjuht – ja seegi nii ammusest ajast kui 1968. a. Tema päriskodu on põhjas, metsatundras ja taigas; meile ja siit veel edasi kuni Kesk-Euroopani välja ajab teda nälg.
Pesitsusperioodil nopib siidisaba kõhutäiteks putukaid, muudel aegadel eelistab taimset kraami, esmajoones igasuguseid marju, isegi mürgiseid. Alles siis, kui neid enam ei jätku, ei põlga ta ära ka seemneid, pungi, okkaid ja sammalt. Just koduse marjanappusega siidisabade sügisest saabumist seletataksegi. Kus priskem toidulaud eest leitakse, sinna pikemaks ajaks jäädakse. Tänavu on meil marjadega asi nigel ja siidisabasidki on suhteliselt vähe näha. Seevastu mulluse suurepärase pihlakasaagiga suve järel oli suuri ja ülisuuri siidisabasalku Eestis lausa kõikjal läbi talve hiliskevadeni välja, mil rohkem maiustati juba vahtratel.
Eelmisel talvel paljud inimesed siidisaba enda jaoks avastasidki: ikka ja jälle uuriti, kes see hallika-beezika sulekuuega kuldnokasuurune lind on, kel pealegi veel tutt peas ja kes pidevalt hõbekellukese moodi klirisevat häält teeb. Kui õnnestub siidisaba uurida heas valguses, näiteks kevadpäikeses, tuleb tema siidja sulestiku ilu alles tõeliselt esile: seal on ka valgeid, musti, säravpunaseid ja erkkollaseid sarvliistakuid.
Talvel ikka ühte hoidev, salkades või lausa parvedes tegutsev, apla ja ehk ülemäära häälekanagi tunduv lind olevat pesitsusajal hoopis tagasihoidlikum ja omaette hoidev. Aga seda, nagu öeldud, meie oma kodumaal tunnistada ei saa. Sellest hoolimata on siidisaba üks sagedasemaid jõulukaardilinde.
Leevike polegi võõramaalane
Tõeline “kaarditðempion” on punnpaabu nime all tuntud lemmik. Kui siidisaba kuigi hästi ei tunta, siis leevikest teab Eestis küll vist iga inimene. Esmajoones isaleevikest, seda pontsakat, helepunase pugu ja musta peaga lindu. Emastega on asi natuke udusem, vahel on isegi lausa küsitud: “Kes need teised linnud on – peaaegu nagu leevikesed, ainult halli puguga?” Nemad need leevikeseemandad ongi – linnuriigis on üksikute eranditega tavaline, et kui sugupoolte välimus üldse erineb, on värvikamad papad. Täpsem on öelda – värvivaesem on selle sugupoole esindaja, kes põhiliselt munade ja poegadega õiendab, temal on kasulik võõra ahne silma eest varju jääda.
Et leevikegi saabub meile vaid talveks nagu enne jutuks olnud siidisaba, on laialt levinud eksiarvamus. Leevike tuleb lausa inimese külje alla, vahel isegi otse kivilinna või aedadesse-parkidesse tõesti vaid talvel. Mis aga ei tähenda, et ta suveks kuhugi kaugele lendaks. Ei, otsib varjulisema paiga kuusikus või kuuse-segametsas, äärmisel juhul mõnes hästi suures pargis või kalmistul ja ehitab oma “maja” enamasti ikka kuusele.
Leevike toimetab oma asju vaikselt. Häält teeb ta küll, nii suvel kui ka talvel, aga tema nukrad vilekesed on vaiksed ja enamikule loodusesõpradelegi, kes otseselt lindudega ei tegele, üsna tundmatud. Kui olete punnpaabude melanhoolse jutu aga kord selgeks saanud, märkate talvises pargis seda lindu hoopis sagedamini kui pelgalt nägemisele lootes.
Marjad on seemnete ja pungade kõrval leevikesegi lemmiktoit – ikka nende sees leiduvate seemnete pärast. Just niiviisi pihlakal või sirelil oma näilise kohmakuse kiuste imeosavalt turnides ta inimesele silma hakkab – ja ah kui tore on kunstnikul teda siis kaardile joonistada või fotograafil filmilindile klõpsata. Pole ime, et ta nii sageli ka talvepühade kaartidele on sattunud!

ÕpL

JÕULULEHT

Mida soovitada Jõuluvanale?

Anu Mõttus

Tallinna Nuku- muuseumis saavad lapsed ka ise endale mänguasju meisterdada. Laste fantaasia pole ju tänapäevalgi kuhugi kadunud ning sõltub ka täiskasvanuist, kas laps usub, et parim mänguasi ei olegi alati Furby või Barbie hobune.

Me ei ostnudki Astile kummikuid. See raha jäi üle. Ostsime karupüksid ja ühe koerapeaga pudeli, seda ta ajas kangesti peale. Seal sees oli odekolonn. /- - -/ Asti oli kuri ja ei näidanudki meile seda pudelit, hoidis peos, ei andnud mulle kätt ega midagi, kui me üle tee läksime.
VIIVI LUIK (“Kõik lood Leopoldist”, Tln, 1984, lk 53.)

Minu lapsepõlve konkurentsitult kõige kaasakiskuvamad mängud on mängitud pulganukkudega. Asjassepühendamatule polnud nad muud kui nii umbes pungavahe või paari pikkused kaseraod – pärit sõltuvalt hetke mängupaigast kas peenelt Kadrioruks ristitud metsatukast või vanaema luua küljest.

“Pulgakate” eelis kõigi teiste mänguasjade ees oli see, et nad võisid olla ükskõik kes: peened daamid lilleõitest tualettides või noortest, alles rohekas-punakatest kuusekäbidest mustangikarju püüdvad kauboid (nelja päevaga neelatud “Peata ratsaniku” järelmõju), talumehed või uljad meresõitjad. Nad olid piisavalt väikesed, et ehitada neile terveid linnu, ja piisavalt mittenukulikud, et mängida nendega veel ka siis, kui kõrge vanus just nagu enam ei lubanuks nukkudega mängida.
Olen siiani sügavalt tänulik oma kadunud vanaemale, kes nõustus säilitama kaht pappkastitäit klotse, pudelikorke, niidirulle, lõhnaõlipudeleid ja muud träni, mis oli täiesti hädavajalik pulganukkude tubastele vendadele-õdedele – täringumängunuppudest linnakodanikele – eluasemete ehitamiseks. Ja mitte ainult säilitama, vaid ka välja kannatama, kui kolm kuni kuus tema parajasti kohal viibivat lapselast selle kõik toapõrandale laiali laotasid.
Peab küll kohe ütlema, et see kõik ei takistanud mul sugugi lunimast endale mänguasjadepoest hiigelsuurt nukku või kohmakat krussiskarvalist peni, mida ma õieti tõstagi ei jõudnud. Lunisin seejuures edukalt – mõlemad mänguasjad on mul senini olemas ja nukuga ma oma mäletamist mööda isegi mängisin: panin talle selga oma titepõlve kleite ja jakke, mida varem oli sunnitud kandma mängukaru.
Millist mänguasja valida?
Tallinna konkurentsitult suurima lelupoe, Juku mänguasjakeskuse vanemmüüja Jane Varava sõnul mitmekordistus nende kaupluse läbimüük juba detsembri keskpaigaks. Sellele aitasid kaasa nii ostjate suurenenud hulk kui ka tõsiasi, et jõulude eel eelistatakse tavalisest kallimaid asju. Müügiks lähevad hinnalisemad konstruktorikomplektid ja suured nukud.
Sellist jõuluhitti nagu ülemöödunud aastal Furby kaupmeeste arvates tänavu pole. On kolm-neli tuntud headuses kaubamärki, mida kingiotsijad traditsiooniliselt hindavad, ja klassikalised lemmikud: autod, nukud, kelgud.
Kas aga jõulukingi valikul on määravam lapse või lapsevanema soov, on muidugi raske hinnata.
TPÜ psühholoogiaõppejõud Kadi Liik soovitab Jõuluvanale kombinatsiooni jõuluimest ja ratsionaalsusest: “Jõulude eel “kuumad” mänguasjad ei pruugi täiskasvanu pilguga vaadates lapse jaoks just need kõige arendavamad olla. Laste soove mõjutab küllalt suurel määral telereklaam ja see, mis “teistel juba on”. Minu oma kohe-kohe kümneseks saava tütre jõuluvanale saadetud nimekirja tipus olid kaks asja: mobiiltelefon ja Barbie hobune. Karta on, et jõuluvana ei võta erinevatel põhjustel kuulda kumbagi neist soovidest. Hobune võiks kõne alla tulla ehk siis, kui laps oleks kuue-seitsmene, kes veel mitu aastat nukkudega mängib, mobiiltelefoni ta tõenäoliselt ühel päeval saab, aga mitte veel praegu. Ootame natuke, kuni vajadus, kasutamisoskus ja teadlikkus kasvavad. Nii et õigupoolest ma ei teagi, mis Jõuluvana talle tuua võiks.
Kui mõeldakse lapse arengule, peaks jõuluvana valima n-ö pikema tarbimisväärtusega mänguasjade hulgast, mida saab kasutada erinevates mängudes või millega tegelemine avab lapse arengus uusi võimalusi. Näiteks klassikalised konstrueerimismängud, millest saab teha kord üht, kord teist, kord kolmandat. Samaväärsed on jäljendamismängud ja -mänguasjad, mille abil õpib laps selgeks erinevaid rolle. Siiagi võivad kuuluda konstruktorid, autod, majapidamisega seotud pudi-padi, ka nukud ja pisut suuremate tüdrukute puhul miks mitte ka kosmeetikatarbed.
Koolilastele on välja antud suurepäraseid teatmeteoseid – meie pere lemmikuks on olnud näiteks üks paar aastat tagasi muretsetud tajuillusioonide raamat, mis pakkus põnevust nii lapsele kui täiskasvanutele.
Samas ei tohiks pedagoogilise poole kõrval ära unustada ka seda, et jõulude ajal on tähtis soovide täitumise ime. Kui laps on väga-väga tahtnud midagi, mis võib-olla just kõige paremini meie soovitud kriteeriumidele ei vasta, aga mis teeks ta õnnelikuks, siis miks mitte ka seesama hobune...”
Elagu lauamängud!
Kadi Liigi arvates pole küll õige reklaamida “Õpetajate Lehe” veergudel mõnd konkreetset toodet või firmat, aga päris mängunimesid nimetamata ka läbi ei saa. “Mulle tundub, et eri tootegruppe võrreldes on meie kauplustes praegu suhteliselt hea lauamängude valik. On näiteks hästi vahvad “Aliase” sõnamängud, on loogilisele mõtlemisele suunatud “Arva, kes?”, on labürindimängud. Viimaste puhul on vahva see, et erinevalt traditsioonilistest lauamängudest, kus ikka vajatakse mõnd mängukaaslast, saab neid laps ka üksi mängida. Muidugi on tore, kui näiteks kogu pere “Reisist ümber maailma” hasarti satub, aga paraku ei jaksa teised kunagi nii palju mängida, kui üks laps seda tahaks.
Veel leiab poodidest väga toredaid meisterdamiskomplekte, mille abil saab kasvõi ise jõulukinke ja -kaunistusi valmistada.”
Puhh ja Harry Potter
Igaüks teab, et karupoeg Puhhi pildiga soki sisse kulub auk sama kiiresti kui pilditusse sokisse, esimese hind on aga märkimisväärselt kõrgem. Kadi Liik nimetab filmitegelaste temaatikaga mänguasju ja muud pudi-padi hooajakaubaks, kuid möönab, et lastele võib sedasorti kraami omamine olla tähtsam, kui me arvatagi oskame. Mida siis ikkagi teha, kui laps seletab meile, endal nutuvõru ümber suu, et “kõigil ju on...”?
“Kõigepealt ma muidugi usun ja loodan, et kõigil ikkagi ei ole. Aga probleemi lahendamine sõltub eelkõige lapse vanusest. Usun, et suurema lapse käest võiks küsida, mida ta selle asjaga teeb. Ja näidata talle teist asja, millega saab teha täpselt sedasama, ainult et neid saaks sama hinna eest kaks... Arvan, et kooliealine laps saab aru, kui enne keeldumist asi temaga läbi arutada. Ka juba kodus olemas olevate nukkudega saab Harry Potterit mängida, kui teha või osta lisaks mingi väike rekvisiit.
Kui muidugi n-ö klubi liikmepiletina on lapsele eluliselt vajalik, et tal “õiget” nänni oleks, võib ka oma põhimõtetes mingid mööndused teha. Meile näiteks tõi päkapikk ðokolaadist konna. Ðokolaad nagu ðokolaad ikka, ainult et kallim ja Harry Potteri teemadel. Ja rõõmu oli sellest palju. Nii et mõne taskukohase pisiasja või sedasorti logoga tarbeeseme, mida nii ehk teisiti muretsema peaks, võib ju osta, et laps poleks päris ilma, kui tõesti “kõigil teistel on”. Ja samas püüdma veel kord omavahel selgeks rääkida väärtushinnangud: selle, et mingite asjade omamine ei tee kedagi inimesena targemaks ega paremaks. Väikeste puhul see jutt muidugi ei aita, aga õnneks on nemad oma hinnangutes ka emast sõltuvamad ja nende tähelepanu on kergem millegi muu ahvatlevaga kõrvale juhtida.”
Kui sa hea laps oled...
Detsembris peab teadagi eriti hea laps olema, sest päkapikud ju piiluvad ja kannavad kõik jõuluvanale ette. Kadi Liigi arvates on siingi vanemlikul kavalusel mänguruumi omajagu. Ainult väga üle ei maksa vinti keerata, sest laps ju ikka püüab, loodab ja ootab ja midagi sellest oodatavast peab ta ka saama – vastavas kastmes. “Jõuluvana võib tulla uue pika salliga ja öelda: su vana sall on vist kare, et sa seda kaela ei taha panna, tõin sulle uue ja pehmema, ole pai ja pane see alati korralikult kaela.” Ema igapäevase jutuga võrreldes võib see sõnum palju tõhusamalt mõjuda. Tõsi küll, ainult neile, kes on veel muinasjutueas.
Muidugi mängib asjade hind jõulude ajal suurt rolli. Me küll oleme valmis rohkem kulutama, aga samas on ka kingituste nimekiri nüüd paratamatult pikem kui näiteks lapse enda sünnipäeval. Loomulikult on meelespidamine tähtsam kui kingi rahaline väärtus, aga eks lapsed oota ikka suurt jõuluvanakotti.
Ei maksa unustada isetehtud asju. On peresid, kus traditsiooniliselt igaüks meisterdab teistele midagi ja jõuluõhtu on kõigile sama põnev ja sama armas. On kohti, kus saab ise tassile mustrit maalida või kanda särgile soovitud pilt. Need originaalsed võimalused tuleb ainult üles leida. Ja samas paraku ka meeles pidada, et mingis vanuses meeldib peaaegu kõigile lastele tõepoolest sulaselge kommerts: läikiv kleeps võib olla päeva parim asi.
Mina käiksin enne jõule lapsega poed läbi, vaataksin, mille peale ta kuidas reageerib, uuriksin, mida tema sõbrad-sõbrannad on Jõuluvanale kirjutanud, et saada endale mingi pilt. Ja siis soovitaksin Jõuluvanal valida nelja mulle olulise kriteeriumi – mänguasja arendavuse, kasutamisaja pikkuse, hinna ja kvaliteedi – põhjal nende asjade hulgast, millest ma tean, et laps neid ootab.”
Nii arvab psühholoog, kes uurinud mänguasjade mõju laste arengule. Küllap on igal emal ka omad nõksud, kuidas teada saada, mida sisaldab näiteks hoolikalt õllepudelisse korgitud kiri Jõuluvanale ja kuidas see adressaadini peaks jõudma. Oma vanaema lapselaste laste mänge vaadates tundub mulle igatahes, et laste fantaasia pole ka tänapäeval kadunud kuhugi ja sõltub natuke ka meist, kas nad usuvad, et kõige parema mänguasja võib saada jõuluvana vitsakimbust.

ÕpL

JÕULULEHT

Mida sa jõuluvana käest saada tahaksid?
Kaspar (10): “Ma ei tea, kas seda üldse Eestis müüa on, aga ma tahaksin ühte Lego komplekti, mida ma nägin 2001. aasta kataloogis. Seal on üks robot, mis liigub ja mida saab valgusega juhtida. Aga seda on nii päris keeruline seletada ja ma tõesti ei tea, kas teda siin kusagil poes on.”

Milliseid kingitusi jõuluvana sulle lapsepõlves tõi?
Signe, Kaspari ema: “Huvitav küll, aga ma ei mäleta. Küllap vist pehmeid pakke, mille kohta Kaspar juba läbi paberi katsudes ütleb, et need on ebahuvitavad. Ja kindlasti raamatuid. Aga Jõuluvana ennast ma mäletan küll. Ta tuli rõdule! Mustamäe maja kolmanda korruse rõdule ja tal oli minu isa hommikumantel seljas. Meie ei pannud teda mängides enne tähelegi, kui vanemad meid uurima saatsid, kes seal rõdul kobistab. Õigupoolest oli see üks päris kuri Jõuluvana ja vitsakimp polnud tal sugugi niisama vööl. Ta nimelt kontrollis, kas lapsed ka lugeda oskavad ja minu onupoeg, kes ei osanud, sai vitsa. Päriselt.
Üks mänguasi tuli siiski ka meelde. Tean seda tagantjärele, et kui ema käis külas oma sugulastel Saksa DV-s, tõi ta meile sealt ilusad nukud. Neid hoiti talveni jõuluvana koti jaoks varuks.”
Ingrid, Kaspari vanaema: “Üheksa aastat minu lapsepõlvest möödus Siberis. Eestlased pidasid seal küll vaikselt jõule, aga me olime nii vaesed, et mingeid erilisi kinke või maiustusi polnud. Mäletan siiski, et üks tädi Hilda saatis meile alati Eestist jõuluks pakiga kommi ja minu ema õmbles või kudus meile midagi. Jõululaule lauldi ka.
Kui me juba Eestis tagasi olime, tehti ka rohkem praktilisi kingitusi – meil oli ju väga suur pere ja eks lapsed olid siis ka juba suuremad.”
Johanna, Kaspari vanavanaema: “Aeg oli küllalt vaene ja kodus meil mingeid kingitusi jõuludeks ei tehtud. Selle eest oli koolis jõulupuu. Mina olin hea tantsija ja esinesin seal alati. Mäletan, et meier Roots kinkis kõigile tüdrukutele, kes liblikate tantsu tantsisid, kahekroonise ðokolaadi. See oli neile lastele eriline au ja pärast jõule pidime teda meiereis kättpidi tänamas käima. Ta siis vaatas hoolega kahele poole ringi, kas kõik kunded ikka näevad, milline hea inimene ta on.
Koolilastel olid jõulupakid ka. Jõupaberist kotis oli paar apelsini ja õuna ning mõned kommid. Kommid polnudki tegelikult kuigi head, aga väga ilusa läikpaberiga ja kodus riputasime need õega kuusepuu otsa. Kui jõulud läbi said, võttis kumbki oma kommid jälle tagas. Aga minu õde, kes oli viis aastat vanem, oli minu kommid vahepeal salaja ära söönud ja paberi sisse kartulitükid asemele pannud. Küll ma siis nutsin! Teadsin küll, et kommid ise olid ka üsna tärklise maitsega, aga kahju oli ikkagi.”

ÕpL

JÕULULEHT

Eesti kaubamärk võiks olla hea haridus

Oh haljad kuusepuud
detsembris üle Eesti,
te all on kaksteist kuud
ja teid saab raha eestki.

VIIVI LUIK
(“Hääd uut aastat!”,
kogumikust “Rängast rõõmust”,
1982, lk 35.)

Aavo Lind, Parksepa Keskkooli õpetaja:
“Neid endiseid õpilasi nii Kreutzwaldi-nimelisest Võru Gümnaasiumist kui ka Parksepa Keskkoolist on päris palju, kes on väljapoole Eestit õppima läinud ja rohkem tunnustust leidnud kui kodus.
1970. aastal Võru 1. Keskkooli lõpetanud Aare meenutab, kuidas ta 4. klassi poisina luges põnevusega “Sannikovi maad” ja otsustas koos sõbraga sinna ekspeditsioonile minna. Kogus seljakotti kuivikuid ja konserve, soola ja tikke – kõike, mida pikal matkal vaja võib minna. Kahjuks jäi ekspeditsioon ära, sest isa leidis seljakoti puuriida tagant üles ja poiss sai esimesed “triibulised”. Aga Hibiinides käis ta koos kooli matkarühmaga ära keskkooli lõpuklassi poisina. Praegu on Aare Oulus tunnustatud kirurg ja kaitses mõni aeg tagasi doktori väitekirja.
Parksepa kooli 1996. aastal lõpetanud Ave ei saanud meie kõrgkoolidesse sisse ja kuigi oli kolm aastat õppinud saksa keelt vaid C-keelena, läks Saksamaale lapsehoidjaks. Seal võimaldas pere tal ka õppida, neiu sooritas kohalikus gümnaasiumis uuesti lõpueksamid ning õpib nüüd Hamburgi ülikoolis zurnalistikat. Samasuguse keelealase ettevalmistusega Liina õpib arhitektuuri…
Ehk just see hoiabki pensioniealist õpetajat koolitööl, et õppimisele käegalööjate hulgas leidub veel nii sihikindlaid noori.”

Aivar Paidla, Raatuse Gümnaasiumi direktor:
“Viimastel aastatel on suur hulk meie kooli õpilasi vahetusõpilastena viibinud Saksamaal, USA-s ja Norras. Saksa keele süvaõppe koolina on sidemed kõige tihedamad loomulikult Saksamaaga. Mullu õppis seal terve õppeaasta viis 10. ja 11. klassi õpilast ning said kenasti hakkama. Varem pole meil nii pikki õpilasvahetusi olnud.
Uus kogemus andis koolile head tagasisidet, mille abil saime oma keeleõpetuse taset testida. Meie õpilased võivad soovi korral juba mõnda aega Saksamaa kõrgkoolides õpinguid jätkata, sest viimased viis aastat saavad nad sooritada rahvusvahelistele nõuetele vastava saksa keele gümnaasiumi riigieksami. Paljud on enne Saksamaal õppima asumist astunud Eesti kõrgkoolidesse, sest siis saab sealsetes ülikoolides ka stipendiumi. Ehkki kõrgkoolides õppemaksu ei nõuta, tuleb oma käe peal elades hakkama saada, mis on teadagi kallis lõbu.
Välismaal õppinud on keeleoskuse oskuslikult sidunud ka tulevase elukutsega. Näiteks aasta Norras õppinud Eveliis Kund õpib nüüd TÜ-s norra keelt.”

ÕpL

JÕULULEHT

Kiri jõuluvanale

“Kallis Jõuluvana! Kirjutasin Sulle selle kirja, sest...”

Oh haljad kuusepuud
detsembris üle Eesti,
te all on kaksteist kuud
ja teid saab raha eestki.

VIIVI LUIK
(“Hääd uut aastat!”,
kogumikust “Rängast rõõmust”,
1982, lk 35.)

Kulla Jõuluvana! Sellest ajast, kui Sulle viimati kirjutasin, on juba mitukümmend aastat möödas. Olin siis selles eas, et mõtlesin sügisesele kooliminekule. Kirjutasin tollal oma muredest ja palusin Sinu abi. Mäletan, et minu vanaisa Posti Ants oli sellel jõulueelsel ajal haige, vist kopsupõletikus. Vanaisa haigus oli mul hinge peal, sest ta käis igal pühapäeval lõuna paiku meil külas ja küsis, mis me nädala jooksul teinud oleme. Lastele oli tal taskupõhjas kommi. Vanaisa leidis alati midagi, mille üle heameelt tunda või mille eest kiita. Vanaisale võis oma muresid kurta ja temalt nõu küsida, ikka oli tal öelda midagi, mis meele rõõmsaks tegi ja sageli ka uue tööjärje peale juhatas. Temalt küsisid nõu nii lapsed kui ka täiskasvanud. Ema-isaga sai jutu peale küll, aga neil polnud iialgi aega nii pikalt rääkida kui vanaisal. Just vanaisaga tahtsin ka koolimineku asjadest kõnelda.
Mure kooliasjadega
Vanaisalt olin juba suvel kiita saanud, et lugu (st lugemine) enne kooli selgeks sai. Tema ütles, et siis lähevad keerulisemad õppimised ka kenasti. Elu näitas, et nii oligi. Tollal oli mul kodus mitu piltidega lasteraamatut, aga kõik õhukesed ja lühikeste juttudega. Tahtsin endale paksu muinasjuturaamatut, mis nii ruttu läbi ei saaks.
Üks mure oli veel: kooli minnes pidi “naksis” riides olema, aga mul polnud kingi, millega käimisel kõps-kõps kostaks.
Kuna vanaisa tulemas polnud, võtsin isa sahtlist lehe puhast paberit ja kirjutasin oma parimate trükitähtedega midagi taolist (nagu ema-isa hiljem rääkisid): “Tere jõulu vana, palun aita mind kui saad. Mul on kolm soovi: vanaisa terveks, paks muina raamat ja kooli kingad.” Panin kirja õue trepi peale ja kujutage ette – jõulu teisel pühal tuligi vanaisa jälle külla. Enne seda olin jõululaupäeval saanud muinasjutukogu “Tuulesõlmed”, kotitäie paberites (!) kommi ja uued tikitud muhu sussid. Nende sees oli kiri, et kingad tulevad suvel, siis on sügiseks parajamad. Uskusin siiralt, kulla Jõuluvana, et Sa võtsid minu soove kuulda. Järgmistel aastatel olid soovid väiksemad ja arusaamine suurem ning ega sobinudki Sind iga tühise asjaga tülitada.
Aastad on läinud ja otsustasin Sulle taas kirjutada, sest jälle on mure kooliasjadega. Olen ise õpetaja ja näen, et kooliinimesed, haridustegelased ja poliitikud ei taha üksteisest hästi aru saada. Muudkui kraaklevad. Mõtlesin vahepeal, et ehk on minu prillid nõrgaks jäänud ja seetõttu ei näe ma enam lause taga sõnumit. Käisin prillidele tugevamaid klaase vahetamas ning sattusin pärast seda Tallinnas Sakala tänava kanti. Puud olid härmas ja päike sillerdas nii, et lausa pimestas. Ja äkki nägin kummalist pilti.
Hariduspäkapikud
Sakala 23 ja 21 majade vaheline raudvärav oli lahti ja kahe maja ümber sagis hulk päkapikke. Mõned neist suuremad ja mõned väiksemad.
Üks suuremat sorti päkapikk Enn istus mõtliku näoga, luges ajalehti ega öelnud midagi. Pikemat kasvu päkapikk Ene kutsus möödakäijaid tooma häid mõtteid riigieksamite korraldamiseks. Paistis, et ta oligi nii mõnegagi kokkuleppele jõudnud, sest midagi tema kotti ikka pisteti.
Päkapikupreilid Mari, Auli ja Kersti keetsid suures pajas kahe maja vahel pädevusi, lisasid soola, segasid, maitsesid ja kiitsid valju häälega – aga süüa ei soovinud keegi, isegi kolleegid päkapikud mitte.
Üks omanäoline päkapikk oli maja nurga külge monteerinud elust läbi löömise masina ja kõik said kas kvaliteedimärgi, augu või mõlemad oma materiaalsesse või virtuaalsesse ID-kaarti, kellel mis ette näidata oli.
Noor päkapikk Huko oli vajunud looka suure pastaka all, millel tähed RÕK ja number 2004. Ta vedas seda Tartu maantee suunas ja keegi teda ei aidanud. Päkapikk Jüri sikutas rasket paragrahvide kotti ning loopis sealt liiga keerdu tõmbunud ning roostetanud paragrahve välja.
Rühm päkapikke tegi rühmatööd paksu paberi kallal, mille nimi oli “Haridusstrateegia”. Selle lehed tahtsid lendu tõusta. Lõpuks sai tiim paberitele siiski nööri ümber ja pitseri peale.
Siis jõudis kohale üks kummaline habemega päkapikk Ülo, kel oli kaks paari prille peas ja vägev luup käes. Tema otsis muudkui asjatundlikkust ja küsis: “Kulla rahvas, miks te neid hariduse asju niimoodi teete, seletage mulle ometi!”
Kaks pikemat kasvu päkapikku Ain ja Jaak käisid laialt ringi ja vaatasid hoolega, kas keegi pole mõnda senti kusagile lohakile jätnud. Paistis, et nad olid tõesti kõik üles leidnud, mis vähegi leida oli.
Punase maja taga toimus Bologna protsess ning pidev akrediteerimine ja litsentseerimine. Pikk ja vibalik päkapikk Raivo käis fotoaparaadiga ringi ja tegi pilte.
Uks on lukus ja võti ei keera
Äkki läks lahti kihin-kahin – reega saabus ülempäkapikk Tõnis, suur lahenduste võtmekimp vööl. Habemik päkapikk läks tema juurde ja ütles, et asjatundlikkuse ellu äratamiseks peaks ühe luku lahti tegema – Sakala 23 maja oma. Selle ümber olevat parim pinnas uute teadjameeste kasvatamiseks, kes eesti kooli kenasti pidada mõistaksid. Habemik oli maalt ja üsna resoluutne. Tema sõnul võivat maja juba uue aasta esimeseks päevaks lahti teha, pealegi olevat mõlemad vanad sildid nii – VÕT kui EHA – alles ja kulu seega vähem.
Aga piibuga päkapikk Ilmar manitses Tõnist mitte tormama. “Parem tee see tegu 18. jaanuaril, siis saab maja, mis juba Eesti ajal ja ekstra koolmeistrite täienduskoolituseks tehti, 80-aastaseks. Sellest annaks tulusa meediasündmuse ning tähendust omava häppeningi teha.”
Tõnis leidiski oma võtmekimbust ühe kaheksa-aastase roostes võtme. Sel ajal, kui ta võtit lukuauku sobitas, saabus eliitpäkapikk Andres, kellele anti kummarduste saatel üle pitseriga paberirull. Andres tänas mõõdukalt ja küsis, kas sellest majast võiks saada koht, kuhu inimesed jälle ainespetsialisti nõu saama ja muid hariduse asju arutama tulla võiksid.
Ekspertpäkapikk Helmer pani õues kiled üles ja näitas samu pilte, mida Viljandis haridusfoorumil. Ikka, kuidas kana sööb ussikese (öeldes sealjuures input), seedib seda (ja ütleb putput), mille peale tagaotsa alla kukub katkine muna ja kana ütleb output. Teise pildiseeria alguses kaklevad eeslid mitmel viisil, aga viimasel pildil on näha neid üksmeeles sõime kallal söömas Paraku polnud seal outputist märkigi, isegi katkist muna mitte. Helmer ütles, et see ongi tulevikuideaal, aga parem, kui see Tartus oleks. Sellega olidki kõik nõus, aga soovitasid Tõnisel siiski tungivalt ka Sakala 23 lukk lahti keerata.
Ülempäkapikk Tõnis jäi sügavalt mõttesse, sest ajaloolasena tabas ta nõuande sisu ning selle võimalused kohe ära. Ta ohkas, torkas võtme lukuauku ja püüdis võtit keerata. Andres toetas ja julgestas teda. Võti liikus ja keeras esimese keeru luku pealt maha, aga õnnetuseks hakkas turvasüsteem piiksuma...
Sellega kadus ka kogu võlumaa ning nägin jälle vaid tavalist Sakala tänavat. Ainult päkapikk Lauri istus hõlmikpuu otsas ning lausus: “C’est la vie.”
Jõuluvana, aita!
Pärast kõike nähtut palungi: kulla Jõuluvana, kui Sa vähegi saad, aita see uks 18. jaanuaril lahti keerata. See rõõmustaks kogu koolirahva südant ning ehk oleks siis uut iseseisvuskümnendit alustades põhjust loota, et eesti kool jälle rahulikele ja rõõmsatele radadele jõuab. Ja too tervist ja õnne uuel aastal kõigile päkapikkudele ja inimestele.
Samade lootustega, mis esimest kirja kirjutades, aga vahepeal suureks kasvanud

Meedia huviorbiidis: ehk oskab Jõuluvana öelda, mis teha, et haridus- tegelased ja haridus- poliitikud ning muidu poliitikud üksteisest paremini aru saaksid ja haridussaan paremat sõitu teeks?

URVE LÄÄNEMETS

ÕpL

JÕULULEHT

Õpetlik lugu

Karl Martin Sinijärv

Karl Martin Sinijärv: “Juba lapsena lustilla luhal mõtlesin, et kunagi tahaks teha oma kooli...” Foto: Arno Saar (SL Õhtuleht)

Miks ma lubasin kirjutada jutujupi “Õpetajate Lehe” jõulunumbrisse? Miks ometi? Vastus on lihtne: sest eelmisel aastal ma juba tegin seda ning ega patt teise patuta jää.

Mitte et mul oleks midagi öelda.
Kurat. (Niimoodi ei olnud koolis ilus ütelda, aga nüüd ma tohin, sest nüüd ma olen juba suur.) Arvuti on kah vahepeal paar korda õhku lennanud ja eelmise aasta lugu ei saa ma kuidagimoodi silmata. Tahaks ju kaeda, enesekorduse vältimiseks või nii. Ei tühjagi. Selg sirgu, naeratus suunurkadesse ja muudkui aga ennast kordama.
Või siiski mitte – kui mälu väga palju ei peta, oli mineva-aastane kirjatükk suhteliselt toidukeskne. Püüan roogade maale eksimist tänakirju vältida. Ekselda oma harvade mõtete vahel – ega neid mittesöökjaid mõtteid mu peakeses palju ei ole – ja nuputada näiteks õpetaja olemuse ümber
Ulgukulg, irdtriiv.
Nostalgiliselt
Mis meenub esmalt, mõeldes sõnale “õpetaja”? Jätame esimese õpetaja teemal halamise kõrvale. Loomulikult meenub legendaarne autoõpetaja. Sellest distsipliinist ei saanud mina iiales sotti ega ole mul juhilube tänase päevani.
Vahel räägin mõne sõbraga söögist ja sõber ütleb, et ära räägi, ma ei jaga sest mõhkagi, läbi häda teen tarvidusel mingi halva toidu. Sõber, tähendab. Siis olen mina ummuksis – kuis nii, et süüa teha ei oska. Aga varmalt tõmban mälufailist võrdluse: olen ise ju autojuhtimise (autojuhatamise) koha päält samane. Et hädakorral draivin tranduleti sinna, kuhu vaja, ent ei enamat.
Ent väärikas dzentlmän pealkirjaga Vello Jung tegi autojuhatamisest sula poeesia: “Ja kui see distsiplineerima- tu autojuhataja liiklemisemärke ega -määrustikku mikski ei pane ning muudkui aga uhkesti tallalauda annab, siis ei saa tema isegi aru, kui äkki ühes järsemas kurvis on katus-rattad, katus-rattad, katus-rattad ning rauast sõbrast jääb järel üksnes mälestus…”
Või samamoodi edasi: “Kui teie sõidate oma autoga ning näete, et teie autost hakkab mööda sõitma üks teine auto ning siis te märkate, et see teine auto, mis hakkas mööda sõitma teie autost, on tegelikult teie enda auto, siis see ongi hallutsinatsioon.”.
Einoh, Vello Jung on klassik nagu Hando Runnel või William Shakespeare. Minusugune ei pääse siinkohal haisulegi. (“Küll see ökonomaiser meil täna vilistab, oi, kuidas vilistab…”)
Mõte oma koolist
Teine mõttekäik õpetaja teemal tuleb otseti iseenese kapsaaeda. Juba lapsena lustilla luhal mõtlesin, et kunagi tahaks teha oma kooli. Selline Treffneri ja Tamjärve kompleks oli ihusse kasvanud. Kust küll, ei tea, olen ju harimatu. Aga oma kooli tahtsin kangesti, kuigi Treffner juba surnud ja Tamjärv alles ploomikivi suurune.
Läks mööda aeg, leidsin, et kooliga poleks mõtet jahmata, vaja ikka ülikooli. Sellist ülikooli, mäherduses minusugustel mõnus käia oleks. Et loengud algaksid ikka kell kaheksa ja lõpeksid kahe aegu või nelja aegu, aga see kõik oleks alates õhtusest kaheksast. Ööülikool tähendab.
Peaaegu nagu Nähtamatu Ülikool Kettamaailmas, aga objektiivselt hariv värk.
See mõte jäi sinnapaika, tegi seda juba siis. Mäherdused määratlused.
Toidukeskselt
Kiusatusele ei suutnud vastu panna isegi Oscar Wilde, Thorntonist rääkimata, kes nime poolest veel metsikum. Nii tuleb ka minul üks retsept ikkagi ära kirjutada.
Retsept on lihtne: ostetagu poest paar head luudeta kalatükki. Vahet pole, on see lõhemedaljon või kohafilee või ise püütud ahvenas. Ilus puhas tükk peab olema. Keeratagu seda tükki korra jahu sees ümber ning säristatagu õlis pruuniks. (Siinkohal võib eriti näljane tüüp juba soola raputada ja sööma asuda.) Tegelikult mätsitagu pruunistet tükid ühelt poolt kokku tursamaksa ja hakksibula seguga ning riputatagu riivjuustuga üle. Pandagu ahjupannile ning lastagu kuumas ahjus kümmekond minutit küpseda. Kardula ja kohupiimaga supermõnus süüa.
Aga Vello Jung ütleks siinkohal midagi sellist: “Tuleb nüüd siia tahvli manu ja räägib meile kõik, mida tema teab ülemise märgirea vasakult viiendast märgist. Ei tea? Kats palli. Läheb istub maha ja annab sõnajärje pinginaabrile üle.”
Ja minul ei ole ka (veel) oma ülikooli.

ÕpL

JÕULULEHT

“Kui lõvi oskaks rääkida, siis ei saaks me temast aru.”
L. Wittgenstein

Priit Penjam,
“Õpetajate Lehe” turundusjuht

Ring on täis, jälle jõulud. Kõik ostavad kingitusi, poemehed rõõmustavad, päkapikud piiluvad akende taga ning lapsi on taas kord millegagi hirmutada. Kauplused on mõnusalt punavalgesse riietunud, akendel säravad advendiküünlad, ustel jõulupärjad. Nii nagu alati. Ning kui just mõni elektrooniline vigur kõval häälel tuntud jõululaule esitades juuresolijaid hulluks ei aja, tuleb jõulutunne peale küll.
Jõulud on igal aastal samasugused. Päkapikk ja jõuluvana käivad endiselt, ikka punases vormis, jõuluroad on samad, muusika on sama, meeleolu on sama. Kas igavaks ei lähe?
Ja tuleb uusaasta. Vana saab otsa, teda arvustatakse, küll hästi, küll halvasti. Tehakse plaane uueks aastaks, peetakse pidu. Just nagu aasta tagasi. Hakkab äkki seegi ära tüütama?
Millegipärast on rutiinikartlikud inimesed väga konservatiivsed, kui asi puudutab jõule. Enamasti üritavad nad oma jõulusid ikka nõnda pühitseda, et oleks nii nagu vanasti. Et tuleks seesama judin kõrvade vahele, mis kuueaastaselt mõnusalt kukalt mudis. Jõulutunnet ei tekita kingitused. Ega ka punane kuub päkapiku seljas ega laulev elektrooniline vigur. Jõulutunne on midagi abstraktset ja hoomamatut nagu moodne kunst. Aru ei saa, miks on hea, aga on. Jõuluaeg on nagu oaas pikas töötalves: korraks on väga hea ja siis hakka järgmist ootama. Miks?
Inimesel on sõlm sees, ta on ikka inimene, oma heade ja vigadega. Selline nostalgitseja. Nii nagu ta igal aastal tahab oma jõule ja aastavahetust ühtmoodi pidada, nii tahab ta ikka naabrile kaikaga anda, kui too liiga palju segab ja, jumal tänatud, nii on tal alati ka kahju haigest lapsest või kodutust koerast.
Iga inimene on ju maailmaparandaja, aga miks oleme siis ikka veel sellised, et kuulus filosoof Bertrand Russell pidi tõdema: “Õnne saladuseks on tunnistada endale tõsiasja, et maailm on kohutav, kohutav, kohutav.” Ja vastuski on ikka seesama: inimene, sa oled see, kes oled. Oma mõistuslikus eksistentsis käitud sa ikka nii nagu kunagi kivikoopas. Ainult, et Sinu kasutuses olevad vahendid muudkui arenevad.
Ajalugu on sõlmeta. Ajalugu ongi vaid inimese sõlmede vaatlemise tulemus.
Aga jõulud ongi seepärast nii teistsugused ja mõnusad, et kord aastas suudavad paljud jätta naabrile kaikaga virutamata. Jõulurahu pole jõulurahu ainult pausi pärast töönädalas, vaid eelkõige puhkuse pärast igapäevasest maailmapildist. Üks kord aastas on raadios ja televiisoris head uudised, lehed avaldavad mõtisklusi, positiivsemaid ja “jõulusemaid” kirjutisi. Oleme lihtsalt ja labaselt väsinud enda loodud melust, mis koosneb ainult närve kõditavast. Kõik teavad ju, et halb uudis müüb paremini, sest ta erutab. Kuid kogu aeg oma müügisüsteemi efektiivsust tõestades erutame me ennast aasta jooksul nii ära, et jõulud muutuvad meile iga aastaga aina paremaks. Oleme tublid, ärme lase ka jõulusid “ära erutada”! Ja kui veel kingitusi kah antakse…
Jõulude seos usuga on muutunud õhkõrnaks. Inimesed käivad jõulude ajal kirikus rohkem seepärast, et nende vanemad seda tegid, mitte Jeesuse sünnist põhjustatud hingelisest liigutusest. Tundub, et kirik tuleb jõuludega, mitte jõulud kirikuga. Tänapäeva kirik peabki usu abstraheerima, et anda inimestele vabadus olla ülalpool igapäevast infoprahti, kas või kord aastas. Seejuures polegi ju nii oluline, kas sündis Allah, Buda või Jeesus.
Inimese hingeline vajadus igapäevaelu ja sellest kõrgema tasandi järele ongi see, mis teeb inimesest inimese. Me ise pole kohtumõistjad, et otsustada, kas nõnda on hea või halb, ratsionaalne või mitte. Aga kui lõvi rääkida oskaks, siis tema küll meist aru ei saaks. Nii, nagu meie temastki. Ja lõvistki teeb lõvi see, millest meie aru ei saa.
Ilusat jõulu!

ÕpL

JÕULULEHT

Pedagoogide atesteerimisest

Mari-Epp Täht
atesteerimiskomisjoni sekretär

Vaata, kui tahad, mulle silma.
Mis see silmale teeb.
Kaks läksid lahku laia ilma.
Mis see ilmale teeb.

Aasta tuleb ja teine tuleb.
Vahel on lumi maas.
Metsas õitsevad sinililled –
paemurrus paljas paas.

Mine, kullake, meelest ära.
Minul on muutlik meel.
Talvel oli ja suvel oli.
Sügis on alles eel.

VIIVI LUIK

(Kogumikust “Maa taevas”,
1998, lk 150.)

6. ja 13. detsembril toimusid haridusministri moodustatud atesteerimiskomisjoni istungid.

Komisjon vaatas läbi 68 õpetajalt laekunud taotlused ja omistas õpetaja-metoodiku ametijärgu järgmistele pedagoogidele: Kaie Lõhmus, Viljandi C.R. Jakobsoni nim G algklassiõpetaja; Anne Kloren, Jüri G algklassiõpetaja; Varje Tipp, Pärnu Niidupargi G klassiõpetaja; Mari Raidmets, Pärnu Ülejõe G eesti keele ja kirjanduse õpetaja; Maaja Hage, Pärnu Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja; Sirje Speek, Valga Kaugõppegümnaasiumi emakeele ja eesti keele kui teise keele õpetaja; Reet Kruusement, Kose KK inglise keele õpetaja; Leena Punga, Puka KK inglise keele õpetaja; Katrin Saks, Pärnu Koidula G inglise keele õpetaja; Esta Hio, Jüri G inglise keele õpetaja; Päivi Aljamaa, Kaiu PK inglise keele õpetaja; Ly Valdmaa, Suure-Jaani G bioloogiaõpetaja; Asta Tuusti, Haljala G bioloogiaõpetaja; Tiina Saago, Põlva Ühisgümnaasiumi käsitöö- ja kodunduse õpetaja; Tiiu Rosenberg, Nõo PK käsitööõpetaja; Eve Eljand, Otepää G muusikaõpetaja; Maimu Muttik, Pärnu Ülejõe G muusikaõpetaja; Undel Kokk, Tartu Karlova G muusikaõpetaja; Eevi Viirsalu, Nõo RG keemiaõpetaja; Anneli Lukason, Tartu Karlova G keemiaõpetaja; Jüri Vene, MHG keemiaõpetaja; Irina Härsing, Tallinna Polütehnikumi keemiaõpetaja; Helve Saat, Viimsi KK inimeseõpetuse õpetaja; Kersti Lepik, Loo KK inimeseõpetuse õpetaja; Geenart Nagel, Vastseliina G tööõpetuse õpetaja; Silvia Nõukas, Pärnu Kunstide Maja kunstiõpetaja; Eha Kokamägi, Türi Tehnika-ja Majanduskooli kodumajandusõpetaja; Virgo Tiitsu, Türi Tehnika- ja Majanduskooli kutseõpetaja; Vello Keppart, Luua Metsanduskooli kutseõpetaja; Aino Mölder, Luua Metsanduskooli kutseõpetaja; Riina Aavik, Tallinna Kergetööstustehnikumi kutseõpetaja; Kadri-Ly Trahv, Rakvere RG füüsikaõpetaja; Helgi Org, Loo KK saksa keele õpetaja; Maila Värk, Otepää G saksa keele õpetaja; Ly Akenbärg, Pärnu lasteaia Mai lasteaiaõpetaja; Olga Ilgina, Tallinna Linnupesa lasteaia tüflopedagoog; Tiiu Ojala, Vastseliina G ajalooõpetaja; Juhan Toimet, AS Audentese SK kergejõustikutreener; Valter Espe, AS Audentese SK kergejõustikutreener; Tõnu Õunapuu, AS Audentese SK võrkpallitreener; Jaanus Levkoi, AS Audentese SK korvpallitreener; Iivi Tivik, Tallinna Muusikakeskkooli viiulieriala õpetaja; Magi Pakri, Tallinna Muusikakeskkooli klaveriõpetaja; Niina Murdvee, Tallinna Muusikakeskkooli viiulieriala õpetaja; Tiina Välja, G. Otsa nim Muusikakool akordionieriala õpetaja; Ene Metsjärv, Tallinna Muusikakeskkooli klaveriõpetaja; Aino-Maarika Riikjärv, Tallinna Muusikakeskkooli viiulieriala õpetaja; Lembi Mets, G. Otsa nim Muusikakooli tðelloeriala õpetaja; Anu Nahkur, Tallinna Muusikakeskkooli klaveriõpetaja; Tiiu Peäske, Tallinna Muusikakeskkooli viiulieriala õpetaja; Annekatrin Kaivapalu, Kärdla KK soome keele õpetaja.
Järgmine dokumentide esitamise tähtaeg õpetaja-metoodiku ametijärgu taotlemiseks on 15. märts, atesteerimiskomisjoni istungid toimuvad 9. ja 16. mail 2002.
Juhin taotlejate tähelepanu määruse “Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord” (haridusministri 28. dets 1998. a määrus nr 36, RTL 1999, 9, 103) punktidele nr 11 ja 12, kus on täpselt kirjas, millised dokumendid tuleb esitada ja millistest osadest peab koosnema töö sisuline analüüs.
Haridusministri moodustatud atesteerimiskomisjoni põhimõtted pedagoogide töö tulemuste hindamisel.
1. Komisjoni liikmed hindavad ametijärgule esitatud nõuete kaetust taotluses esitatud faktimaterjaliga.
2. Loov suhtumine õppekavasse ja oma aine sidumine kõrvalainetega.
3. Täienduskoolituse süsteemsus, mis on aidanud kaasa õppe- ja kasvatustöö tulemuste parandamisele.
4. Töö on suunatud kõigile õpilastele, mitte ainult väga tugevatele või nõrkadele.
5. Metoodikuks taotlev pedagoog peaks olema tuntud ja teada oma hea tööga maakonna või riigi tasandil.
Soovin kõigile ilusat jõuluaega!

ÕpL

JÕULULEHT

Liha oli ürginimeste rahvustoit...

LINDA JÄRVE

ESTER VEE on 45 aastat töötanud õpetajana. Seda nii pisi- kui suures Pedas, mõnda aega on ta ametis olnud ka haridusosakonnas, praegu aga õpetab Tallinna 1. Lasteaed-Algkoolis vene klassidele eesti keelt.

Ester Vee ütleb, et õpetajale ei ole jõulud ja uusaasta aastavahetus, õpetaja aastavahetus seostub rohkem õppeaasta lõpu ja uue algusega. Alates ajast, kui ta 1937. a 6-aastaselt kooli läks, kuni tänini on elu teda harjutanud rohkem õppe- kui kalendriaastaga.
Kõige huvitavam maailmas on Ester Vee jaoks laste mõttemaailm, nende mängud ja jutud. “Lapsed on erakordsed vaatlusobjektid, vestluspartnerid, kaasamängijad – alati siirad ja loomulikud,” ütleb ta.
Lastega seostub ka Ester Vee väga pikaajaline hobi. Juba lapsena hakkas ta koguma laste huvitavaid ütlusi. Praeguseks on neid märkmikes vist juba tuhandeid.
Ta soovitab teistelegi: “Jälgige lapsi, kirjutage üles kõik see huvitav, mida nad räägivad ja teevad. Märkige juurde lapse vanus. Suhtuge laste küsimustesse, loogilistesse ja kõnevigadesse, naljakatesse pärimistesse ja ütlustesse austavalt ja ärge naerge neid välja, siis avastate enese jaoks palju ega lõhu lapse fantaasiamaailma.”
Avaldame valiku Ester Vee üles tähendatud laste arusaamistest.
Karin (4-aastane): “Vanaema, laula veel seda laulu! Mulle meeldisid kõige rohkem need pladinakeelsed sõnad “In excelsis deo!” [Pladina = ladina.]
Mati (3): “Lähme nüüd jälle väljakäiku [väljakule] suurt näärikuuske vaatama!”;
Mati (7): “Jõuluvanal on kummist nina selleks, et päris ninal külm ei hakkaks.”
Tarmo (5): “Kui päkapikud suureks kasvavad, kes siis näärivana abistavad? Kas mõned päkapikud tahavad suureks kasvades näärivanaks hakata?”
Tarmo (4): “Eks, kevadel lehed ei lange puu külge tagasi, kevadel kasvavad uued lehed.”;
Karin (3) nägi kevadel teel lasteaeda esimest korda peenral margareetasid: “Oi, paks-margareetekesed hakkasid juba õitsema!”
Tarmo (3) varakevadel metsas: “Oi, vaadake, siin on suur hunnik kannikaid!” [= kannikesi]
Mati (2) nägi pildiraamatus eite, kes hellalt oma kitsekest silitas: “Kui Mati kasvab eidekeseks, siis teeb ka kitsele pai.”
Vallo (3) vaatas vanema venna pilti, kus vend väike oli ja küsis: “Kus mina siis olin?” Ema: “Sind ei olnud siis veel olemas.” Vallo: “Kas ma olin siis juba surnud?”
Ants (5): “Kui lapsed suureks kasvavad, kuhu siis mänguasjad kolivad?”
Tarmo (6): “Eks ju, liha oli ürginimeste rahvustoit?”
MATI (7): “Kui sa oled pahane kellegi peale, siis on vaja üles otsida pildid, kus ta beebi oli. Siis sa näed, kui armas ta oli, ja enam ei ole pahane.”

ÕpL

JÕULULEHT

Jõululoterii Allecto raamatukaupluses

LINDA JÄRVE

15. detsembril toimus Allecto raamatukaupluses Oxford University Press’i jõululoosimine. Osa said võtta kõikide koolide inglise keele õpetajad. Suur tänu kõigile vastajatele.
Võitsid
Milvi Tikka Kärdla Keskkoolist, Sirje Tarraste Tartu Forseliuse Gümnaasiumist, Olga Golikova Sillamäe Vanalinna Koolist, Kersti Metsar Tartu Kesklinna Koolist, Kristi Paju Tartu Kesklinna Koolist, Siiri Kärp Paldiski Gümnaasiumist, Virve Kaldmäe Paide Ühisgümnaasiumist, Ludmila Voskoboinikova Tallinna 53. Keskkoolist, Kaire Jakobson Tallinna Saksa Gümnaasiumist, Tatyana Lavrenchenko Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasiumist.

Palju õnne!

ÕpL

JÕULULEHT

Ilusaid jõulusid ja rõõmsat aastavahetust
kõigile “Õpetajate Lehe” lugejaile!

Järgmine “Õpetajate Leht” ilmub 4. jaanuaril.