Eestlased Brüsselis

RAIVO JUURAK

Eelmise aasta 24.–28. novembrini tähistati Brüsselis Comeniuse nädalat. Osales 150 õpetajat ja õpilast 30 Euroopa riigist. Tutvustati vastastikku oma koostööprojekte, peeti seminare, õpiti selgeks ja kanti ette pikk perfomance “Paabeli kala” ja sõlmiti rohkesti sõprussidemeid.
 
Eestist konkureerisid Brüsselisse Comeniuse nädalale Tallinna 21. Kool, Vastseliina Gümnaasium ja Rapla Ühisgümnaasium. Sõelale jäi 21. kool, kus Comeniuse raames tehakse koostööd Soome, Rootsi, Taani, Läti, Leedu, Saksa ja Poola partnerkoolidega. Koostööprojekti peateema on Läänemeri. Koolide koostööd koordineerib Auguste-Viktoria Kool Flensburgis (Saksamaa), kuid Läänemere projekti käisid Brüsselis teistele koolidele tutvustamas siiski 21. kooli õpilased Eestist. Üldse osaleb Eestis Comeniuse projektides 43 kooli. Seda pole just palju, kuid siinmail on asjaga tegeldud ka alles kolm aastat. Selle aja jooksul on Comeniuselt toetust saanud 64 kooliprojekti.
Kontaktide jõuline toetamine
Ka Nõukogude Liidus propageeriti liiduvabariikide koolide kontakte ja korraldati koolinoorte üleliidulisi üritusi. Mäletan oma lapsepõlvest, kuidas meie maakooli pioneerirühm kirjutas kirju ühele Kaukaasia koolile. Kirjeldasime neile oma kooli ja kodukoha elu ja saatsime omatehtud fotosid. Kirju tuli vastu ka. Tekkis sümpaatia selle kauge mägise kandi vastu, ehkki meil kellelgi ei õnnestunud seal külas käia ja ka kirjavahetus jäi juba aasta pärast soiku.
Euroopa Liidus on asi siiski palju läbimõeldum ja suurejoonelisem. Sõpruskoolide kontaktide loomist toetatakse rahaga, et kirjasõbrad saaksid üksteist ka näost näkku näha. Koostööd korraldatakse suurte 1–3-aastaste ühishuvi pakkuvate temaatiliste projektidena, milles osalevad nelja-viie maa koolid. Comeniuse projektid viivad omavahel kokku ka õpetajaid ja koolijuhte. Tulemusena on lisaks vastastikustele kontaktidele ka hulk materjale, mida saab kasutada õppetöös.
Comeniuse liikumine on Euroopa Liidus suhteliselt uus, aga seda rohkem väärtustatud. Liidu algusaastatel räägiti põhiliselt terasest, kivisöest ja poliitikast, aastakümnete jooksul on aga hakatud üha rohkem investeerima heasse läbisaamisse ja haridusse. Sellele viitas Brüsselis mitme tähtsa euroametniku külaskäik Comeniuse rahva juurde. Euroopa Komisjoni haridus- ja kultuurivolinik Vivian Reding ütles õpilaste ja õpetajatega kohtudes, et Euroopa kaks miljonit õpilast, kes Comenius projektides osalevad, vastutavad koos kõigi teistega Euroopa tuleviku eest. Ta soovis ka, et vaeste ja rikaste maade lapsed tunneksid end Brüsselis võrdsetena. Õpilasi ja õpetajaid käisid tervitamas ka Euroopa Parlamendi haridus- ja kultuurikomisjoni esimees Doris Pack ja mitmed teised kõrged ametnikud, mis näitab hariduse ja koolide koostöö tähtsustamist.
Comenius aitab abielluda
Mida Comeniuses osalemine õpetajatele annab? Kas Eesti õpetajaid võiks selles liikumises rohkem osaleda? Kui Brüsselis püüti ühel seminaril hinnata, kuivõrd headeks sõpradeks on eri maade lapsed tänu Comeniusele saanud, vastas hääl saalist, et lapsi ei tea, aga mõned Comeniuse programmis osalenud õpetajad on üksteist lõplikult leidnud, koguni abiellunud – näiteks toodi Hispaania ja Itaalia õpetajaid. Ahvatlev võimalus ka Eesti õpetajale?
Comenius pakub muidki võimalusi. Üks neist kannab nimetust “Teachers’ placement”. See ei tähenda õpetajatele koha kättenäitamist, vaid uute kogemuste omandamist väljaspool igapäevast koolielu. Üks rootsi õpetaja töötas selle projekti raames neli nädalat Itaalias viinamarjakasvanduses, õppides ära algelise itaalia keele ja viinamarjade hooldamise. Õpetajale oli see tõeline väljakutse ja nii suur vaheldus, et oma sõnul tundis ta end Itaaliast tagasi tulles poole nooremana.
Kas julgeksite sellest vahvast rootsi õpetajast eeskuju võtta? Või soovite külastada teistes maades üksnes koole? Ja seda just Inglismaal? Sel juhul on teie mõte vist mõnevõrra kinni jooksnud! Raputage ennast!
Vene koolid
Ega uue avastamiseks pea alati Itaaliasse minema. Meil on vene koole, kel pole Eestis mingeid kontakte. Kas Comenius saaks siin appi tulla? Mõned Eesti vene koolid osalevad Comeniuse projektides (Tallinna 53. Keskkool, Narva Kreenholmi Kool, Tartu Annelinna Gümnaasium jt). Kuid tundub, et eesti ja vene koolide suhted on rohkem meie sisemine ja eelkõige Integratsiooni Sihtasutuse asi. Oleks tore, kui see asutus hakkaks korraldama Comeniusega võrdselt põnevaid projekte, mis huvitaksid nii eesti kui ka vene õpilasi. Tasub mõelda!
Teaduskohvrid
Üks huvitavamaid Comeniuse projekte, mida Brüsselis tutvustati, oli – teaduskohvrid. Fotol on näha belglaste elektrikohver. Selles on mitmeid lihtsaid vahendeid, mille abil saab moodustada vooluringe, pirne vilkuma ja kellasid äratama panna.
Juhendav õpetaja Jean-Marie Declercq ütles, et Belgias on reaalainete õpetamine nõrk. Füüsikat ja keemiat antakse väga kuivalt, ei usuta, et teadus on elu ise. Seepärast otsustasid nad oma projektis keskenduda just elule endale. Nad ostavad second-hand kauplustest odavaid detaile ja ehitavad nendest mitmesuguseid katsekomplekte. Iga komplekt mahub diplomaadikohvrisse.
Partnerkoolidega hulga peale on valmis tehtud elektrikohver, botaanika-, vee puhtuse kontrolli, keemia- ja mitu muud kohvrit, mis kõik aitavad reaalainete õppimist huvitavamaks muuta. Declercq ise on prantsuse keele õpetaja.
 

Ave, Merilin, Mart

21. koolist käisid Brüsselis 9. klassi õpilased Ave Lutter, Merilin Talumaa ja Mart Veinmann.
Ave Lutterile jättis Comeniuse nädal Brüsselis väga hea mulje. Esimesel päeval oli pisut igav, kuni tema perfomance’i-rühmaga liitusid noored reporterid. Nädala tippsündmuseks pidas Ave sedasama performance’it. Etenduseks valmistumisele kulus kolm pingelist päeva, aga see ei väsitanud, sest treener ja ta abilised olid fantastilised. Ühtki halba sõna ei öeldud, kõike tehti nalja ja naeruga. Ave rühma liikmed said nende päevade jooksul headeks sõpradeks. Lahkumisel pühiti silmanurgast pisaraid.
Merilin Talumaal oli Brüsselis huvitav jälgida, kui erinevad on Põhjamaade heledapäised ja Lõuna-Euroopa tõmmud õpilased. Kogu noortehostel magas juba ammu, kui itaalia poisid ikka veel padjasõda pidasid. Üks itaalia poiss komistas koridoris. Tal oli nii kiire, et ta jooksis algul tükk maad käpuli edasi, enne kui lõpuks uuesti püsti sai. Merilin oleks tahtnud ka endale nii palju energiat, samas mõtles, kui kaua 21. kool vastu peaks, kui kõik õpilased oleksid nii energilised.
Õhtuti käidi toast tuppa üksteisel külas, tänu millele on Merilinil nüüd paljude maade comeniuslaste e-aadressid.
Mart Veinmann jäi Comeniuse nädalaga vähem rahule. “Paabeli kala” etendus tundus igav, sest tal tuli seal teha liiga lihtsaid asju. Üks väike rumeenia poiss oli tõeline kiusupunn, kes nimetas oma rühma täiesti normaalset tüdrukut paksuks, inetuks ja rumalaks. Viskas teistele palliga vastu pead ja tegi muid lollusi. Aga kui sai teada, et Mart mängib jalgpalli, jättis Mardi rahule – jalgpalli ta jumaldas.
“Paabeli kala”
Ave, Merilini (ja Mardi) arvates oli Comeniuse päevade tipphetk “Paabeli kala” etendamine. Selles kujutati Euroopa Liitu kui üht parajat Paabelit – aga pole viga, saame hakkama. Lapsed ja professionaalsest teatrist kutsutud lavastaja olid väga leidlikud. Pani muigama, kui osavalt nad oskasid rekvisiidina kasutada lihtsat ajalehte. Üks õpilane kasutas ajalehte punase linana, millele teine härjana, ajalehest improviseeritud sarved pea kohal, kallale tormas. Kolmas õpilane tegi endale ajalehest pikksilma, neljas murdis selle kaheks ja sai endale binokli. Viienda käes muutus binokkel kaheks pudeliks, kuues vormis nendest kaks lille ja kinkis ära, seitsmes pani ajalehe ühe serva peale põrandale seisma jne. Nii lõputult – ideede põuast polnud juttugi.
Huvitav oli jälgida ka helimängu. Algul mängisid õpilased viiulitega – Ave sõnul olevat see märkinud muusikaklassi. Siis hakkasid mõned õpilased tamburiinidega viiulitele rütmi kaasa lööma, lisandusid pasunatörtsatused, kolksumine ja kolistamine, siis hakati rütmiliselt õhupalle katki astuma ning lõpuks röökisid kõik laval olijad täiest kõrist – saabus vahetund. Äkki mängis taas vaikne viiul. Mulje oli põrutav.
Etenduse tipphetk oli Beethoveni “Ood rõõmule”, mida kasutatakse Euroopa Liidu hümnina. Alustanud üksikule vaiksele viiulile liitus peagi kaks uut. Lisandus vaikne orkestrisaade helilindilt. Lõpuks hakkas rahvas pimedas saalis sumiseva mesipuuna kaasa ümisema. Tunda andis professionaalse lavastaja käsi. Õpilased võtsid Euroopa Liidu hümni nii südamesse, et hakkasid üksteist kallistama.
Mällu sööbiski vaikse mesipuuna ümisev saal. Minu koolipõlve “Ood rõõmule” oli “Särage ööd kui leekivad lõkked”. Meie koolil oli hea laulmisõpetaja ja pioneeride laul kõlas kolmehäälsena väga ilusasti. Nüüd laulsid 30 maa õpilased “Oodi rõõmule”. Väärtushoiakuid kujundati siis ja kujundatakse ka nüüd. Oleks ainult rohkem selliseid professionaale, kes oskavad sõprust ja koostööd nii mõjuvalt välja pakkuda!

Kiss!

Brüsselisse tuli mõni õpetaja ka ilma õpilasteta, näiteks Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi infojuht ja arvutiõpetaja Karin Ruul (fotol), kes osales Comeniuse programmi individuaalstipendiaadina. Ta on läbinud Comenius-3 raames rahvusvaheliste haridusprogrammide kursuse, kus keskenduti projektimeetodile ja IT kasutamisele. Kursus leidis aset 2000. a oktoobris Norras ja kestis nädala. Seal mängis Karin Ruul koos teiste maade õpetajatega läbi algkoolilastele mõeldud koostööprojekti, mille nad viisid hiljem oma koolides ka ellu. Juba sama aasta lõpul hakati Reiniku gümnaasiumis vahetama isetehtud jõulukaarte Norras, Rootsis ja Hollandis asuvate partnerkoolidega.
Projekti peateema oli “Minu unistuste maja”. Tegevust alustati kunstiõpetuse tundides paberist ja papist majade kokkuliimimisega. Valmis majadest tehtud fotod saadeti partnerkoolidele, kust tulid samasugused fotod vastu. Lisaks papist majale oli projektis muidki ülesandeid. Tuli näiteks oma kodust kirjutada. Klassijuhataja Esta Otti ja Karin Ruul aitasid lastel lugusid inglise keelde tõlkida ja e-postiga ära saata. Mõni agaram laps püüdis ka ise tõlkega hakkama saada. Kolmas ülesanne käskis vana maja pildi järgi oletada, kes selles elada võiks.
Põhiline rõhk pandi laste käelisele tegevusele, sest algklassidele peab kõik olema väike ja lihtne, ütleb Karin Ruul. Norrast sai ta kaasa loosungi Keep it small and simple – KISS!

Riina Kolgi välisprojektid

Tallinna 21. Kooli Comeniuse rühma juhendaja Riina Kolk (fotol) hakkas välisprojektides osalema 1996. aastal. Eestis oli tollal 15 tervist edendavat kooli. 21. kool on osalenud kuuel tervist edendavate koolide aastakonverentsil. Esimene oli 1996. a Saksamaal Noeris. Seal kuulati ja analüüsiti saksa põhjalikkusega nii paljude õpilaste ettekandeid, et vaba aega peaaegu ei olnudki. Järgmise kokkusaamise 1997. a Nelijärvel korraldas 21. kool. Eestis püüti kõike sakslastest rohkem näitlikustada ja elavamaks muuta. Otse metsas uuriti samblike ja okaste seisundit, viidi külalised algul Kundasse ja seejärel Lahemaale (šokiturism), pakuti eesti rahvustoite. Kolmas tervist edendavate koolide kokkusaamine oli 1998. a Soomes Turus Paasikivi konverentsikeskuses.
Comenius
Comeniuse projektiga liitus 21. kool tervist edendavate koolide liikumise kaudu, täpsemalt – Saksamaal asuva Auguste-Viktoria tervisekooli õpetaja Franziska von Gadowi kutsel. Comeniuse projektides on tervise teemal samuti tähtis koht, kuid lisaks uuritakse palju muudki, näiteks praegu on peateema Läänemere ökoloogiline seisund ja rannikualade olukord.
Tervisekasvatus näib olevat Euroopas teelahkmel: ei suudeta otsustada, kui kaugele vabameelsusega minna võib. Mõnelgi Comeniuse üritusel on lapsed suitsetanud ja õlut joonud – vahel ka koos juhendava õpetajaga.
2001. a said seitse Comeniuse kooli kokku Taanis Greves, kus suitsetamine oli üks peateemadest. Arutelude lõpuks osalejad hääletasid, kui vanalt võiks suitsetamist lubada. Enamik õpilastest leidis, et mitte enne 18. eluaastat. Selle otsuse vastu olid kohalikud Taani 14–16-aastased õpilased, kes konverentsil peaaegu et demonstratiivselt suitsetasid. Taanis lubatakse õpilastel ka veini ja õlut juua, väites, et nii on õpilaste taluvuse piiri tunnetamine paremini õpetajate kontrolli all. Ühesõnaga – oli, mille üle vaielda ja järele mõelda. Õpetaja Kolk oli rahul, et õpilased ise ja omavahel sel teemal diskuteerisid.
Tegeliku elu probleemid on tulnud arutusele ka seoses Läänemere projektidega. Läti lapsed on võtnud sõna Balti naftatransiidi vastu, sest see võib ohustada nende kauneid liivarandasid, samas on Leedu lapsed pidanud naftatransiiti vajalikuks, sest see kiirendab nende kodumaa arengut.
Ühel teisel kokkusaamisel tekitasid segadust poolakad, kes oma maa ajalugu tutvustades näitasid filmi hitlerlaste kuritegevusest Poolas. Saksa lapsed, kelle isadki polnud sõjas osalenud, pidid seda süütundega vaatama. Kõigil oli piinlik ja 21. kooli lapsed arutasid, kas Eesti ajaloos ristirüütleid üldse tasubki mainida. Lõpuks otsustati, et seda tuleb teha, kuid nii erapooletult kui võimalik.
Riina Kolk on väga rahul, et tema õpilased on õppinud Comeniuse projektide toel iseseisvalt elu uurima. Nad on selgitanud kohalikke mereasutusi külastades Balti mere kalavarude vähenemise põhjusi, uurinud Ülemiste järve ja käinud Tallinna veepuhastusjaamas intervjuusid tegemas. Tehtust on kirjutatud ingliskeelsed ülevaated oma partnerkoolidele teistes maades. Samas on olnud huvitav teada saada, mida peetakse probleemiks mujal.
Riina Kolki kui inglise keele õpetajat rõõmustab, et lapsed on õppinud Comeniuse käigus inglise keeles paremini rääkima ja suurte auditooriumide ees esinema. See nõuab vaprust!
Kool toetab
Õpetaja Kolk toonitab, et 21. koolis on peetud õpilaste väliskontakte alati oluliseks. Väliskonverentsile sõitev õpetaja leiab endale 21. koolis alati asendaja ja õpilastega jõutakse kokkuleppele, kuidas õppimine pärast välisreisi edasi läheb. Koolil on mitu aktiivset välisprojektide eestvedajat: Ülle Suursaar, Maarika Paun, Riina Otsus ja Riina Kolk ise.
Riina Kolk valiti 2001. a aasta õpetajaks. Tema kandidatuuri sellele aunimetusele olevat esitanud Comeniuses osalenud õpilased. Riina Kolk sai tunnustust ka Brüsselis – kuldne euro on tänuks aktiivse osalemise eest Comeniuse projektides. Hea kui tunnustustki jagatakse, sest raha see tegevus sisse ei too, pigem viib välja. “Aga ma näen, kui palju see õpilastele annab,” ütleb Riina Kolk. Ta arvab, et Comeniuse projektides võiksid osaleda eelkõige maakoolid – nii saaksid nad maailmakoolideks. Riina Kolk leiab, et keskmine eurooplane on linlane, eestlane aga oma olemuselt maainimene, mistõttu Euroopa Liiduga harjumine ei tule ilmselt kerge.