Täna on rahvusvaheline naistepäev

Viru tänava lillelettides teati öelda, et kui emadepäeval eelistatakse esimesi kevadlilli, siis naistepäevaks ostetakse uhkemaid bukette ja kallimaid õisi. Raivo JUURAKU foto

ÜLO TIKK

"Rahvusvahelist naistepäeva pole Treffneri koolis aktusega tähistatud. Õpetajatel on ehk omaette kohvilaud ja meesõpetajad kingivad naiskolleegidele lilli. Poisid peavad sel päeval oma lemmikuid lilledega meeles. Mullu tuli üks klassivend kooli suure roosikimbuga ja jagas neid oma sõbrataridele. Olime elevil, kes selle au osaliseks saab. Millisele noorele daamile ei meeldiks siis lilli saada,” räägib Treffneri gümnaasiumi abiturient ja Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu asepresident Kerli Nõu.
 
Teatmeteostest võime lugeda, et rahvusvahelist naistepäevi tähistati vanasti kui rahu, demokraatia, naiste ja meeste võrdõiguslikkuse päeva. Clara Zetkin tegi ettepaneku tähistada naistepäeva 1910. aastal Kopenhaagenis naissotsialistide II rahvusvahelisel konverentsil. Esmakordselt tähistati seda Saksamaal, Austrias. Ðveitsis ja Taanis 1911. a. “Eesti entsüklopeedia” ütleb, et naisliikumisel on rahuaadete levitamise kõrval teeneid ka alkoholismi ja prostitutsiooni vastu võitlemisel. Kui nii, siis peaks naisliikumisel ja liikumise tähtpäeval olema oma kindel koht ka tänases Eestis, sest jätkub pahesid (ka eespool tooduid), mille vastu võidelda. Ometi on Eestis viimastel aastatel naistepäevast vaikselt mööda mindud. Ka ajakirjanduses see teema enam ei müü.
Naistepäev EV taasiseseisvumisel
Punase numbriga märgiti naistepäeva Õpetajate Lehes viimati 1990. aastal. Kommentaaris kirjutas kolleeg Maimo Kalmet sel puhul, et märts oli kogu muu üleminekuaja uudsuse kõrval ka naistekuu. Mitte ainult seepärast, et 8. märts oli töövaba ja sobis keset nädalat hästi pesupesemiseks. Selgusid Eesti esidaamid – miss Estoniaks ’90 sai Liis Tappo.
Neil aastatel läkski naistepäeva tähistamine üle missivalimisteks, mis lõi laineid telemaastikul ja täitis ajalehtede esikülgi. Juba järgmisel aastal oli pedagoogidelt põhjust uhkust tunda, et leidus julge õpetaja, kes koolitüdrukutega konkureerida riskis ja Eesti esikaunitariks krooniti – Kadrina Keskkooli 22-aastane algklassiõpetaja Erika Bauer. Kui iga missikandidaat sai auhinnaks jalgratta, siis Erikale kingiti veel mootorratas Jawa. Selle aja kohta kõva sõna.
Mitte Clara Zetkini mälestuspäev
“Meie maavanem Helir-Valdor Seeder on viimastel aastal korraldanud maavalitsuse naisperele 8. märtsi hommikul lillede ja ðampanjapokaaliga vastuvõtu. Me ei austa sellega Clara Zetkini või Nadezda Krupskaja mälestust, vaid peame meeles oma töökaid naiskolleege. Naistele ei osutata kunagi liiga palju tähelepanu, nad on seda väärt. Kõik tublid naised pole emad, et vaid emadepäeva meeles pidada,” ütleb Viljandi maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Kalle Küttis. Tema peab ka oma naist sel päeval lillekimbuga meeles ja viib õhtul kuhugi välja. “Emadepäeval ma oma naisele lilli ei vii, see on laste kohus. Proua võib veel solvudagi, et pean teda ema asendajaks,” aasib Küttis.
Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige Andres Taimla sõnul pole ka Toompeal naistepäeva suurejooneliselt tähistatud. Mullu õnnitlenud spiiker Toomas Savi naissaadikuid tähtpäeva puhul. “Fraktsiooni sees on meie mehed naiskolleegidele lilli toonud ja kohvilaua välja teinud,” räägib Taimla.
Õpetaja ootab tähelepanu
Kalle Küttise sõnul pole Mulgimaa koolides naistepäev põlu all. “Igale naisele meeldib lilli saada. Meie kooli neli meeskolleegi, direktor kaasa arvatud, on meid igal naistepäeval lillede ja kohvilauaga meeles pidanud,” räägib Võnnu Keskkooli kunsti- ja käsitööõpetaja Malle Mäestu Tartumaalt.
Lähte Ühisgümnaasiumi direktor Toomas Kink ütleb, et nende kooli meespere on naistepäeval püüdnud kõiki naiskolleege austada. “Kuigi meesõpetajad moodustavad õpetajaskonnast koguni kolmandiku, pole me naistepäevast mingit show’d teinud, oleme seda soliidselt ja väärikalt püüdnud tähistada. Lilled ja kohvilaud ning muud tähelepanuavaldused, ükski naiskolleeg ei tohi märkamata jääda.” Toomas Kingi meelest on emadepäev naistepäeva õigustamatult tagaplaanile tõrjunud.
“Tänastel noortel on oma tähtpäevad ja sündmused, mida nad ameerikaliku kommertskultuuri pealetungides tähistavad. Noored peavad rohkem lugu halloween’ist, sõbrapäevast või volbriöö pidustustest,” arvab Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli asedirektor Ilmar Rüüt.
Eesti amerikaniseerub
“Sõbrapäeva hommikul pandi igale koolimajja sisenenule kaunis südamekujuline märk rinda, aga naistepäeval lilleõit ei anta. Me õpetajatega omavahel oleme seda päeva ikka tähistanud, kuigi varasemast tagasihoidlikuma peolauaga.”
Ka tudengite seas on tänapäevasemad (loe: läänemaailmas popimad) ettevõtmised olulisemad kui kunagi au sees olnud naistepäev. Eesti Üliõpilasliidu aktivist ja TÜ politoloogiatudeng, praegune haridusministri abi Maria Savisaar tõdes Õpetajate Lehe küsimusele vastates, et Tartu tudengid naistepäeva pidustusi ei korralda. “Ka perekeskselt on meil kombeks südamlikumat emadepäeva tähistada. Sel päeval olen alati ema ja vanaema kevadlilledega õnnitlenud. Eelistan perekesksust,” ütles Maria Savisaar.
Kas lilleäri õitseb paremini naiste- või emadepäeval, uuris Õpetajate Leht Viru tänava lillelettides. “Emadepäeval eelistatakse esimesi kevadlilli – hästi lähevad maikellukesed. Naistepäevaks ostetakse uhkemaid bukette ja kallimaid lõikelilli,” teab kolmandat kevadet letis seisev Rita öelda. “Vene rahvusest ärimehed ja soomlased on naistepäeval kõige heldemad kunded.”
Õpetajate Leht ühineb Eesti meesõpetajate parimate soovidega ja soovib kõigile õrnemast soost lehelugejatele kaunist ja kevadlilledeküllast naistepäeva.

Kas internaatkool või internaadiga kool?

Anu Mõttus

16. jaanuari Pärnu Postimehest võis lugeda, et Tihemetsa tehnikumi naabriks kavandatud üheksaklassiline nädalakool alustab uuest õppeaastast kuue klassiga. Veel varem, novembri lõpupoole, vilksatas ajalehtedest läbi uudis, et internaatkooli või teise nimega Tallinna laste koolkodu soovib luua siinne omavalitsus. Kas nüüd on mõlemad kavad seiskunud?
 
Pärnu maavalitsuse haridusosakonna juhataja Avo Juss on Tihemetsa kavandatavast internaatkoolist rääkides endiselt optimistlik. Ta on veendunud, et vajadus tingib nii või teisiti selle kooli loomise ja arusaam ettevõtmise vajalikkusest jõuab ka kõrgemalseisvate ametnikeni. “Tihemetsa kool on mõeldud majandusraskustes peredest pärit õpilastele. Paraku lisanduvad sellistes kodudes rahamuredele tihtipeale alkoholiprobleemid ja perevägivald, vanemad ei tule toime lastele kasvatusliku eeskuju pakkumisega.” Avo Jussi sõnul pole siiski tegemist kasvatusraskustega õpilastele mõeldud kooliga, nagu mõnel pool ajakirjanduses on ekslikult väidetud. Viimaste jaoks on kehtiva seadusandluse raames võimalik kõigil omavalitsustel luua nn Tootsi klasse – Pärnumaalgi tegutsevad sellised kaheksa põhikooli juures.
“Detsembris tegime Pärnumaal ja Lääne-Viljandimaa viies vallas sotsiaaltöötajate kaudu küsitluse, mille tulemusena selgus, et praegu on meil kehvadest oludest pärit ja internaadikohta vajavaid lapsi 232. Valminud eskiisprojekt näeb plaanitava nädalakooli juurde ette õpilaskodu 220 õpilasele.” Avo Juss nendib kibedalt, et vägisi kisub arvama – hinnangu andjad pole nende projekti läbi lugenudki. Kuidas muidu saab väita, justkui oleks nädalakool mõeldud laste või koguni nende vanemate karistamiseks. “Selgelt on kirja pandud, et tegemist on tavakooliga, kuhu õpilased võetakse vanema avalduse alusel – keegi ei kavatse lapsi vägisi perest välja rebida. Tihemetsa koolkodu idee on välja töötatud koostöös Pärnu- ja Viljandimaa sotsiaaltöötajatega. Tuleb teha parim, et ka kehvadest oludest pärit lapsed võiksid tulevikus ise hakkama saada, mitte lihtsalt tekkinud olukorra ees silmad kinni pigistada.”
Avo Juss ei usu, et probleemi saaks lahendada väikeste kooliinternaatide taasloomisega – nende asutamine ja pidamine läheks omavalitustele väga kalliks. Just sellepärast nad ju kadusid, et odavam tuli lapsi bussiga kooli ja koju sõidutada. Näiteks Pärnumaal on internaadid alles vaid kolme gümnaasiumi juures. “Tuleks ikkagi lähtuda riiklikust põhimõttest – süsteem peab olema läbimõeldult paika pandud ja katma kogu Eesti vajaduse.”
HM-i noortetalituse juhataja Piret Taluri sõnul pole Tihemetsa projekt mitte seisma pandud, vaid on n-ö arendusjärgus: “Kui Pärnu haridusameti jaoks sai internaatkooli idee aluse juba poolteist aastat tagasi, siis ministeeriumis esitati see eksperditasandil aruteluks alles möödunud hilissügisel, nii et meie arvates on protsess arenenud normaalses rütmis. Üksikküsimuse kaudu peame me süsteemselt läbi mõtlema kogu probleemi lahenduse. Hariduse vallas tehtud otsused mõjutavad meie elu nii pikka aega, et neid ei saa teha ainult kellegi arvamustest lähtudes. Vaja on analüüsi, ja see nõuab aega.”
Ministeerium võttis mõtlemisaega
Tänaseks on jõutud seisukohale, et eraldi kooli riskitaustaga lastele ei kiida haridusministeerium heaks. “Me eelistaksime kooli, kus on riskitaustaga ja tavalapsed läbisegi. Sel juhul võime saavutada kõige olulisema eesmärgi: selle, et riskilapsed näeksid ka teistsuguseid elumudeleid, kui nad kodus kohtavad.” Piret Talur usub, et niisugune lahendus on ka Tihemetsas võimalik.
“Meie idee kohaselt võiks igas maakonnas olla üks küllalt suure õpilaskoduga põhikool, kuhu koguda selle piirkonna internaadivõimalust vajavad lapsed. Kui Pärnu maavalitsus leiab, et Tihemetsa on nende maakonnas selleks kõige õigem koht, usaldame me nende otsust. Kindlasti tuleb kasuks, et Tihemetsas võib noor soovi korral ka kutsehariduse omandada, kaugele ei jää Kilingi-Nõmme Gümnaasium, nii et ka pärast põhikooli lõpetamist saaks internaadis edasi elada ja kooliteed jätkata.”
Taotlusi analoogiliste internaatide rajamiseks on tulnud teistestki piirkondadest. Veelgi enam – ühes maakonnas on niisugune kool juba olemas, nimelt Krabi Põhikool Võrumaal.
Huvilisi on mujalgi
“Komplekteerimispõhimõtted võivad siin olla küll mõneti erinevad, ent kooli eesmärk on ka Krabis kindlustada sotsiaalselt tõrjutud lastele turvaline ja normaalne keskkond. Direktor Ale Sprengi kogemusest on saanud tuge ka meie veendumus, et sotsiaalse küpsuse saavutamiseks peavad samas koolis olema nii kodust käivad kui ka riskilapsed. Aga ka seda kogemust on vaja edasi arendada, et see sobiks süsteemseks lahenduseks.”
Piret Taluri sõnul on Valga maakonna haridusosakonna juhataja Valeri Taluga olnud juttu internaadi loomisest Puka Keskkooli juurde, Järva-Jaani Keskkool Järvamaal on prognoosinud nädalakooli vajavateks laste arvuks 73 ja tahab pidada munitsipaalinternaati, paludes kaks miljonit investeeringutuge. Tamsalu Keskkool Lääne-Virumaal tahab Rakvere haigla eeskujul luua sihtasutuse ning küsib 5 milj investeeringuteks 60–80 last mahutavale internaadile ja 1 milj koolihoonele. Nemad on tõstnud esile ka õpilaste pearaha küsimuse. Pärnumaal arvatakse, et Tihemetsa peaks olema riigikool. Just see on ministeeriumis vaidlusi põhjustanud, kuna praegune üldine suund on niisugune, et riigikoole juurde luua ei taheta.
Piret Talur ei taha ennatlikke lubadusi anda, kuid vähemalt praegu ollakse ministeeriumis seisukohal, et igas maakonnas võiks olla üks munitsipaalpõhikool, mis saaks riigilt lisaks tavalisele õpilase pearahale toetust õpilaskodu ülalpidamiseks. Nii tõuseks internaadiga jändamisest tulu ka koolile, saavad ju seal elada ka need ümbruskonna õpilased, kes n-ö riskilaste hulka ei kuulu. Õpilaskodus elava riskilapse pearaha peaks loomulikult temaga endisest koolist kaasa tulema. Siin on Pireti Taluri arvates ka üks plaanitava süsteemi “aga”: praegu ütlevad omavalitsused küll, et neil oleks palju lapsi, keda internaatkooli saata, aga kui selle võrra väheneb kohaliku kooli laste arv ja pearaha, võib nende vaimustus lahtuda.
“Idee on just niipalju toores, et on õige algatada sel teemal avalik diskussioon,” leiab Piret Talur. Parem asi põhjalikult läbi mõelda kui tagant järele tark olla.
Tallinnas teised plaanid
Tallinna linnavalitsuse Tondiraba Gümnaasiumi internaatkooliks muutmise idee oli pisut teiselaadne. Eelkõige peeti silmas lapsi, kes eri põhjustel ei täida koolikohustust. Piret Talur arvab, et praegune seadusandlus võimaldaks sellist kooli luua, rõhutab aga veel kord, et pole hea, kui riskitaustaga lapsed lävivad ainult omasugustega.
Linna haridusameti juhataja Enn Kirsmani sõnul on volikogu otsus kooli vormi muutmise kohta järgmist õppeaastat silmas pidades hiljaks jäänud. Probleeme oleks ka ümberehitustööde alustamisega – edasi on lükkunud 21. Kooli valmimine ja seega ka koolipere väljakolimine neile ajutiseks koduks olevast Tondiraba Gümnaasiumist.
Projektijuht Meelis Zujev leiab, et projekti elluviimine on küll pidurdunud, rõhuasetused aga muutunud positiivses suunas. Kui eelmise aasta lõpus tundus, et lähtepositsioonis domineerisid “ette antud majad”, mis tuli lihtsalt kuidagi täita, siis nüüd ehk hakatakse aru saama sellestki, kui oluline on täpselt määratleda sihtgrupp, kelle jaoks kooli tehakse, ning seal tööle asuva personali kvalifikatsioon. Suurem rõhk tahetakse panna väiksele klassikollektiivile ja individuaalsele õppekavale. “Loodetavasti suudetakse kohe luua efektiivselt toimiv õppeasutus, nii et seda ei pea hakkama näiteks viie aasta pärast jälle ümber tegema. Selleks ongi vajalik laiem arutelu ja eri valdkondade esindajate kaasamine.”
Teisipäeval otsustas valitsus toetada põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja alaealise mõjutusvahendite seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille eesmärk on luua võimalused uut tüüpi kooli – internaatkooli – moodustamiseks. Eelnõu koostajate sõnul oleks uus koolitüüp vaheastmeks tavakooli ja kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste kooli (nn eriinternaatkooli) vahel. Seega siis ikkagi nn “poolpahade laste kool”, kui kasutada Raepressi väljendit?

Maakonnalehtedest

Lääne Elu
– Ööl vastu pühapäeva oli Uuemõisas haruldane loodusnähtus. Taevast langes alla keskmise tennisepalli suurusi lumepalle. Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi professor Heino Tooming ütles, et nii suured lumeräitsakad võivad tekkida sulaga, kui lumehelbed üksteise külge kleepuvad. Professor pole ise näinud lumepalle alla sadamas, aga kirjanduse põhjal teab ta, et helveste liitumisel võib nende läbimõõt olla ligi kümme sentimeetrit. (5.03.)
– Haapsalu Vene Gümnaasium korraldas reedel teist aastat järjest vene keele päeva. Läänemaa vene keele õpetajad arutasid, kuidas aktiveerida inglise keele kõrval taas ausse tõusva vene keele õpet maakonnas. Õpilased treenisid oma keeleoskust võistluste ja etteastetega. Üks võimalusi õpilasi kooli juurde meelitada on eksperimentaalprojekt “Rosin”: gümnaasiumiklassis õpivad koos vene ja eesti rahvusest noored. Pooled tunnid toimuvad seal vene õpilastele eesti keeles. Kooli arendusdirektor Nõlvak ennustab, et eesti keele osa kasvab veelgi ja “Rosin” muutub tavapäraseks igas klassis. Sügisest alustab kool uue nimega. (5.03.)
Pärnu Postimees
– Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium vabastab uuel õppeaastal õppemaksust gümnaasiumiastme õpilased, kel pooleaastase õppeperioodi tulemuseks on kõik “viied”. Õppemaksu ei pea tasuma ka need, kel kokkuvõttes on üks “neli”. Sel õppeaastal on erakooli õppemaks 420 krooni kuus, mida tuleb tasuda kümne kuu jooksul. Seni tehti õppemaksusoodustusi majandusraskustes olevatele õpilastele ja “neljadele-viitele” õppijatele poole õppemaksu ulatuses. See soodustus säilib samuti. (1.03.)
– Tori vallavolikogu arutas Viira PK algkooliks kahandamist. Tori valla majandada on põhikoolid Toris ja Viiral ning Selja algkool. Vallavanem Puusti väitel on kolm kooli vallas liig, sest nende ja lasteaia ülalpidamiseks kulub vallaeelarve rahast enam kui pool. Valla kolm kooli küsisid remondiks tänavu 1,5 miljonit krooni, kuid seda summat ei ole võimalik valla eelarvest näpistada.
Arutelul leiti, et rahapuudus ei põhjenda kooli kallale asumist. Ettevõtjatest volikoguliikmed nimetasid nii mõnegi raha kokkuhoidmise võimaluse. Hääletamisel jäid peale külaelu kaitsjad ja kool jätkab üheksaklassilisena. Praegu õpib Viira koolis 89 last. (1.03.)
Virumaa Teataja
Salla Põhikoolis toimus teatrikuu hakul esimene mõisakoolide teatrifestival. Kohale tulid Haanja-Ruusmäe PK, Ruila PK, Koeru KK ja Muuga PK, kokku sadakond last. Kuigi osales vaid viis truppi, loodetakse alus panna iga-aastasele festivalitraditsioonile. Tingimus on, et mängitaks ainult eesti näidendeid.
Lääne-Virumaa on lausa teatrifestivalide paik. Lisaks suvisele Baltoscandalile ja möödunudkevadisele kooliteatrite festivalile Rakveres, on aprilli lõpus Haljalas kavas II üleriigiline algklassilaste teatrifestival. Haljalasse on võistlema oodata 250–300 teatrihuvilist algklassilast. Festivali programmi juhivad näitlejad Heino Seljamaa ja Külli Palmsaar. (5.03.)
Võrumaa Teataja
– Võru Linnavalitsus kavatseb esitada haridusministrile ja parlamendile taotluse kuulutada mõõduka ja raske puudega lapsi koolitav Järve kool riiklikuks õppeasutuseks, et tagada kooli parem rahastamine ning kindlustada selle tulevik. Praegu rahastatakse Järve kooli linnaeelarvest. (2.03.)
– Läinud nädalal sai Võrumaa Kutsehariduskeskus üle poole miljoni krooni maksma läinud arvutiklassi. Arvutid panid kokku ja mööbli tegid oma kooli õpilased. Võrumaa Kutsehariduskeskuses on neli arvutiklassi, direktori kinnitusel tuleb neile lähitulevikus lisa. (5.03.)

Päevalehtedest

Pensionifondid ootavad liitujaid
Aprillist alates saavad inimesed valida endale pensionipõlve kindlustamiseks teise samba pensionifondide vahel, mida pakuvad kuus fondivalitsejat. Suurt liitujate arvu oodatakse tänu sellele, et liitujad peavad maksma brutotöötasust vaid kaks protsenti pensionifondi, samas kui riik lisab omalt poolt neli protsenti töötaja tänase sotsiaalmaksu arvelt. Pensionifonde tuleb meil esialgu tervelt 15, nende valikul peab lähtuma fondivalitseja senistest kogemustest ja usaldusväärsusest. Tööturule sisenejatele ehk 1983. aastal ja hiljem sündinutele on liitumine kohustuslik. Mullu juunis korraldatud uuringud näitasid, et 38% küsitletutest ei olnud valmis oma töötasu kahte protsenti pensionifondi loovutama. Tervelt 65% aga ei usu, et vanaduspensionäride olukord tulevikus paraneks.
TOP-i tulu tiksub Haapsallu
AS HEAL hakkab 1. aprillist opereerima Tallinna purjespordikeskuse hotelli ja tervisekeskusega. Purjespordikeskuse 50 000 ruutmeetrist saab HEAL rendile 12 000–14 000. Rentijate ringi kuuluvad Haapsalu sanatooriumiärimehed, riigikogulased Andres Lipstok ja Toomas Vilosius ning Haapsalu linnapea Urmas Sukles, kes hakkavad aastas maksma 8–12 miljonit krooni renti. Samas teavad spetsialistid, et sanatooriumiäri on Eestis väga tulus ettevõtmine, aastakasum ulatub sageli üle 30% käibest. TOP-i suuruse hotelli ja tervisekeskuse puhul võib see olla 25–30 miljonit krooni. Eesti tervisekeskustes ehk sanatooriumides on 2600 kohta, kuid tänavu on lisandumas tublisti üle 500 koha.
Rahvas mäletab skandaale
Turu-uuringute firma Emor uuris küsitlusega, milline poliitiline skandaal inimestele esimesena meenub. Tuleb välja, et märksõnaga “poliitiline skandaal” meenub rahvale ennekõike nn pildiskandaal – 1999. a kevadel tulistas toonane peaminister Mart Laar opositsiooniliidri Edgar Savisaare pildi pihta märki. Skandaal sai alguse Keskerakonna parteilehe Kesknädal kirjutisest ja mõjutas mullu kolmikliidu valitsuse allakäiku. Peaminister Siim Kallast jääb ilmselt alatiseks saatma 10 miljoni dollari kadumise lugu. Rahvas mäletab hästi ka Edgar Savisaare lindiskandaali, mille tagajärjel lubas Savisaar igaveseks poliitikast lahkuda. Täna arvab aga Tallinna linnapea, et skandaalide esikolmiku paneb rahvas paika sõltuvalt sellest, millises valguses ajakirjandus neid võimendab.
Juhtivpolitseinikku ootab vangla
Võru maakohus mõistis esmakordselt Eestis reaalse vanglakaristuse kõrgele politseiametnikule. Altkäemaksu võtmise eest läheb üheksaks kuuks vanglatoidule Põlva liikluspolitsei endine komissar Sulev Poska. Ekskomissar jäi kaitsepolitseile altkäemaksuvõtmisega vahele mullu septembris, kui vormistas purjuspäi autot juhtinud Priidule eelneva kokkuleppe põhjal 3000-kroonise rahatrahvi. Tegelikult pidanuks Poska alustama kriminaalmenetlust, kuna mees oli ka varem joobes autojuhtimisega vahele jäänud. Kohus tuvastas veel teisigi Poska altkäemaksuvõtmisi ja karistas altkäemaksuandjaid tingimisi karistustega.
Andmete avalikustamine tõi kriminaalasja
Riigiprokuratuur algatas andmekaitseinspektsiooni avalduse põhjal kriminaalasja uurimaks, mis asjaoludel väljastas Tallinna sotsiaalkindlustusamet sadade laste isikuandmed Elu Sõna kogudusele. Juurdlus peab selgitama, kas rikuti seadust, kui anti Jõgeval elavate 7–14-aastaste laste isikuandmed kogudusele kutsete saatmiseks lastepeole.
Eesti vene parteid võivad ühineda
Europarlamendi valimisteks 2004. a võib Eestis tekkida uus partei – Eestimaa Ühendatud Vene Rahvapartei. Eestimaa Ühendatud Rahvapartei (EÜRP) kongress pöördus ülejäänud nelja vene partei poole lähenemisettepanekuga ja tegi ettepaneku osaleda juba tänavusügisestel kohalikel ja 2003. a kevadel toimuvatel Riigikogu valimistel ühisnimekirjaga. Peale poliitiliste jõudude ühendamise nimetas EÜRP kongress oma ideoloogilisteks prioriteetideks konkreetsete sammude astumist sotsiaalsete probleemide lahendamiseks ning võitlust natsionalismi ja keelelise diskrimineerimisega. Kongress arutas ka Keskerakonnaga sõlmitud 23-punktilist koostöölepet.
Suveaeg tuleb
Ööl vastu märtsi viimast pühapäeva läheb Eesti taas üle suveajale. Suur osa eestlastest keerab kella rõõmuga, sest õhtuse valguse pikenemist peetakse oluliseks. Pahameelt ülejäänud Euroopaga erinevast kellaajast tundsid need, kes pidid sageli lennureise ette võtma ja lennujaamades tunde veetma. Kellakeeramise vastased nägid suveajas aga ohtu lastele ja kindlal kellaajal tõusma harjunud inimestele. Nõmme erahaigla perearst Karl Väärt kinnitab, et pole oma praktikas taoliste muredega kokku puutunud.

Nädalakommentaar

Linda Järve

Olen Tallinnas õppinud ühes kaheksaklassilises koolis ja pärast selle lõpetamist ühes keskkoolis. Sellest ajast on palju vett merre voolanud ja minu sidemed oma vanade koolidega on pigem nostalgilised kui aktiivsed. (Märksa tugevam suhe on Mustamäel kodulähedase kooliga, kus õppis mu poeg.) Aga ometi, kui kuulsin mõni aeg tagasi, et minu kunagist kaheksaklassilist, nüüdset põhikooli, kavatsetakse ühendada tolle keskkooliga, tundsin hämmeldust: kuidas saab ühendada kaht nii erineva aja- ja kultuurilooga kooli, mis mõlemad on sellele kandile, kus nad asuvad, olnud aastakümneid olulise tähendusega.
Majanduslikud ja demograafilised põhjendused võivad küll mõningale liitmisvajadusele osutada, aga on ju veel midagi muud – mõlema kooli omapära, traditsioonid, tugevad küljed, mis liitmisel ei pruugi ühisteks tugevateks külgedeks saada. Olin üsna rõõmus, kui siiski selgus, et ühendamise oht on praeguseks nende kahe kooli jaoks kadunud. Keskkoolidirektori sõnul otsustasid arupidajad, et kahe nii kena asjaliku kooli ühendamine pole praegu veel tingimata vajalik.
Linnavalitsusest kuulsin, et praegu on Tallinnas tegemisel demograafilisest ja logistilisest situatsioonist lähtuv koolivõrgu arengukava, mis ilmselt aprillis volikokku jõuab. See paneb koolide tuleviku selgelt paika, näidates ära, mis kasvab, mis kahaneb, mis kaob. Tõsiasja vastu, et õpilaste arv on viimase kümne aasta jooksul drastiliselt vähenenud ja väheneb eelolevate aastate jooksul veelgi, ei saa. Seega ei ole ka mõtet koolimaju pooltühjalt ülal pidada. Koolivõrgu ümberkorraldamine annab majandusliku efekti ja parandab õpetamise kvaliteeti, aga eeskätt on vaja muidugi koolidel selgust, mis neist saab.
Kõrvalleheküljel annab HM teada, missugused koolid Eestis tänavu suletakse ja reorganiseeritakse. Kokku on neid koole 13. Eelmisel aastal suleti Eestis 23 kooli, 2000. aastal aga 19.
Mõned kuud tagasi saatis Eesti Vabariigi Õiguskantsleri Kantselei HM-ile tutvumiseks õiguskantsleri ametkonna uurimustöö “Koolide (väikekoolide) sulgemine haridusõigust piirava tegurina. Piirava teguri mõju Põhiseaduses sätestatud haridusõigusele”. HM lubas sellele läkitusele vastata, kuid ministrite vahetumine jm põhjused on vastamist aeglustanud. Uurimuse seisukohti on Õpetajate Leht oma lugejatele tutvustanud. Õiguskantsleri kantselei andmetel peaks veel märtsis toimuma õiguskantsleri ja haridusministri kohtumine koolide sulgemise küsimustes.
Paraku on nii, et koolide sulgemine, liitmine, lahutamine ja kõikvõimalikud muutmise variandid teevad alati kellelegi haiget. On hea, kui valu piirdub kõigest nostalgiaga. On märksa raskem, kui näiteks mõne kooli kaotamise või kahe kooli liitmise tagajärg on liiga suured klassid, tööta jäänud õpetajad, pika kooliteega kimpus olevad lapsed, järjest rohkem väsiv väikeküla jne. Kvantiteet kipub kvaliteeti mõjutama ja paraku mitte alati parimas suunas.

Usalduse defitsiit ühiskonnas

Mitte niivõrd väliskaubanduse, kuivõrd usalduse defitsiit ühiskonnas hakkab üha rohkem pärssima omariikluse arengut, on tõsiseks takistuseks kodanikeühiskonna tekkimisele.
 
Ilmne on usalduse puudumine esimese ja teise Eesti, võitjate ja kaotajate põlvkonna vahel. Valimisseaduse ümbertegemine ja presidendi otsevalimine võivad küll korraks tõsta poliitikute mainet rahva silmis, ent mitte kauaks.
Ühiskonna toimimine
Kui esmapilgul näib, et turumajanduslikku ühiskonda hoiab koos kõigi ühiskonnaliikmete pidevalt uuenev turvaline tarbimisvajadus, on see pool tõde. Hoopis olulisem on usalduse olemasolu sotsiaalsete gruppide, kõigi ühiskonnaliikmete vahel.
Ühiskonda seob usaldus hoopis suuremal määral, kui arvame. Võib öelda, et ühiskonnad saavadki toimida üksnes tänu usaldusele. Isegi autoritaarsetes ühiskondades on see nii. Iseasi, kas selle alus on hirm või rajaneb usaldus demokraatial, vastastikusel kohustuste ja õiguste aktsepteerimisel.
Tsivilisatsiooni areng pole ju midagi muud kui usaldus eelnevate põlvkondade kogemuse ja teadmiste vastu, selle pidev edasikandumine ja üleandmine järgmisele põlvkonnale. Igapäevaelus materialiseerub see usaldusena koka vastu, kelle valmistatud toitu me kohvikus sööme, arsti vastu, kes meid ravib; õpetaja vastu, kelle hooleks anname oma lapsed, bussijuhi vastu, kes veab meid punktist A punkti B.
Meil räägitakse tihti ja palju võimu ja rahva võõrandumisest. Õnneks ei ole see laienenud süvitsi teistele eluvaldkondadele. Muidu jõuaksime õige pea kauboiühiskonna juurde tagasi.
Sotsialism ei soosinud usaldust ühiskonnaliikmete vahel. Kui nõukogude ajal ostetud televiisori kvaliteet sõltus sellest, kas see oli monteeritud kuu algul või kuu viimastel päevadel, ehituse kvaliteet pigem tutvustest kui töömeeste ausast suhtumisest, kui haltuurat tehti korralikumalt kui ühiskonna tarvis minevat tööd, oli tegemist üleüldise usalduse puudumisega ühiskonnas. Usaldus rajanes pigem tutvustel ja juhusel kui ühiskonnaliikmete omavahelisel kirjutamata seadusel.
Usaldus kui kapital
Tänapäeval on küsimus selles, et võimu võõrandumine ei tekitaks usalduskriisi ka muudes eluvaldkondades, ei laieneks totaalseks inimestevaheliseks võõrandumiseks. Usalduse alalhoidmine, selle suurendamine on iga ühiskonna normaalne vajadus toimida jätkusuutlikult ja eetiliselt. Usalduse kui alati vaba ja piiranguteta kapitali investeerimine iga inimese poolt ühiskonda annab lootust, et tuluprotsendid tulevad tuhandekordsed.
Peale võimu võõrandumise on rehepaplus ja üleüldine kratikultus need tegurid, mis soodustavad usalduse defitsiiti ühiskonnaliikmete vahel. Usalduse struktuur ühiskonnas on paljukorruseline: ühe kokkuvarisemine ei too õnneks automaatselt kaasa terve hoone rusudeks kukkumist. Aeg-ajalt võiksid võimu teostajad endalt siiski küsida, kui väike võib olla usalduse hulk, et ühiskond toimiks veel sotsiaalselt, et ühiskonna kõrghoone tõepoolest kokku ei kukuks.
Rahareformi tulekul oli krooni tugevusvaru Saksa marga suhtes palju suurem kui täna. Ka ühiskonna usaldusvaru iseolemise ja omariikluse suhtes oli võrratult suurem. Ühiskonna evolutsiooniline ja stabiilne areng saab toimuda üksnes siis, kui temas on olemas vajalik sotsiaalse usalduse baas.
Kes oskab öelda, mida on vaja teha selleks, et ühiskond hakkaks senisest rohkem usaldama kooli, ja vastupidi?

Haridusministeeriumis

– 25. veebruaril kohtusid HM-i keelepoliitika nõunik Jüri Valge ja keeletalituse ekspert Piret Toomet Valgas Eesti–Läti instituudis selle direktori Liane Viljumsoni, Läti–Eesti instituudi direktori Unda Ozolina, Valga Maavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja Valeri Talu ning eesti ja läti keele õpetaja Silvia Kindmaga. Külastati ka eesti keele tundi Valkas.
– 26. veebruaril kohtus haridusminister maavanematega, teemaks oli järelevalve, riigikoolide haldamine, kutseharidus- ja üldhariduskoolide finantseerimine.
– 26. veebruaril toimus HM-i ja Tartu Linnavalitsuse nõupidamine munitsipaalkutsekoolide küsimustes. Arutlusel oli põhihariduseta noorte kutsealane eelkoolitus ning Tartu linna ja HM-i vahel sõlmitavad munitsipaalkoolide finantseerimise lepingud, millele kirjutati alla 7. märtsil.
– 26. veebruaril oli koos HM-i koolituslubade väljaandmise komisjon. Otsustati teha ministrile järgmised ettepanekud: anda välja koolitusluba kahe kõrgkooli 6 õppekavale, kolmeteistkümne täiskasvanute koolitusasutuse 28 õppekavale, kaheksa huvialakooli 25 õppekavale, 17 üldhariduskoolile, 14 koolieelsele lasteasutusele ja 11 mootorsõidukijuhi koolitust võimaldavale haridusasutusele. Erakutseõppeasutuste R-Stamp OÜ ja erakool Maridel puhul tehti ettepanek koolitusloa väljaandmisest keelduda.
– 26. veebruaril olid Terje Ots HM-i poliitikaosakonnast ja Kristi Mere järelevalveosakonnast kutsutud kohtuma täiskasvanute gümnaasiumide direktoritega Tallinna Vanalinna TG-s. Kohtumisel esitati täpsustavaid küsimusi hiljuti ministri poolt allkirjastatud määruse kohta, mis puudutab õppekorraldust nendes koolides. Määrusest tulenevalt on lähiajal vaja teha mõningaid muutusi õppurite registrisse. Eelkõige puudutavad need sotsiaalseid tagatisi õppijatele, kuid kõik osalenud direktorid tõstatasid ka rahastamise küsimuse. Ei soovitata korralduslikku ülereguleerimist, kuid ümber on vaja sõnastada klassist klassi üleminek kursuste süsteemi silmas pidades. Väga positiivselt võeti vastu sõnum, et üksikute õppeainete õppijateks võib vastu võtta päevasest õppevormist puudulike hinnete tõttu kustutatud gümnaasiumiastme õpilasi.
– 26. veebruaril olid HM-i järelevalveosakonna peainspektori Kristi Mere ja poliitikaosakonna nõuniku Kai Kuke kutsel koos direktorid koolidest, kus õpivad tasandusõppel olevad õpilased. Teemaks – põhikooli lõpueksamid. Seadusandja on eeldanud, et tasandusklasside õpilased jõuavad individuaalse lähenemise kaudu oma teadmistelt-oskustelt n-ö tavakooli õpilasega võrreldavale tasemele. Tegelikkus sellele ettekujutusele ei vasta. Kuigi päris ühistel seisukohtadel direktorid kõigis küsimustes ei olnud, leiti, et kindlasti oleks riiklikus õppekavas vaja selgelt sõnastada õpitulemuste miinimum ning et eksamid (eriti matemaatika) peaksid sisaldama ülesandeid äratundmistasandil. Lõpueksamite ülesanded peaksid olema elulisemad ning suuremal määral kontrollima õpioskusi. Tõstatati ka raskete somaatilis-meditsiiniliste näidustustega õpilaste lõpueksamitest vabastamise küsimus. Kuna käes on järjekordne eksamite valimise aeg ja ühtsete materjalidega lõpueksamite kolmeaastane kogemus on olemas, oodatakse pärast mõningast kirjalikku mõttevahetust seadusandja poolt tasandusklasside õpilastele toetavat sõnumit.
– 27. veebruaril toimus Võrus Eesti Linnade Haridusjuhtide Koostöökogu õppepäev teemal “Erivajadusega laps lasteaias ja koolis”. Külastati Kreutzwaldi Gümnaasiumi, kus õpivad erivajadustega lapsed tavaklassides individuaalse õppekava järgi, lasteaeda, kus töötavad arendusrühmad, ja Järve Kooli, kus õpivad lapsed toimetulekukooli õppekava järgi. Õppetöö erivajadustega lastele Võrus on hästi korraldatud, lasteaed ja koolid teevad efektiivset koostööd, et erivajadusega last maksimaalselt aidata. Probleemiks on maakonna laste finantseerimine, toimetulekukooli lõputunnistus. Seminaril osalesid prof Jaan Kõrgesaar TÜ-st ja HM-i poliitikaosakonna nõunik Kai Kukk.
– 28. veebruaril juhatas HM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tender EPMÜ-s diskussiooni “Eesti põllumajandusteaduse terminoloogia”. Diskussioon toimus projekti “Eesti teaduskeel ja Euroopa Liit” raames.
– 28. veebruarist 1. märtsini osales keeletalituse ekspert Piret Toomet Budapestis seminaril, mis korraldati eesti keele ja kultuuri õpetajatele. Mõlemal päeval esines Piret Toomet ettekandega eesti keele ja kultuuri õpetamisest. Seminarist võtsid osa ka Ungari Haridusministeeriumi esindajad.
– 1. ja 2. märtsil osales HM-i järelevalvetalituse juhataja Maie Kitsing B.G. Forseliuse Seltsi XIII hariduspäevadel Suure-Jaanis. Maie Kitsing tegi ettekande teemal “Rahvusliku identiteeditunde kujundamine Eesti koolis”.
– 5. märtsil võttis minister Mailis Rand osa Vabariigi Valitsuse istungist ja kabinetinõupidamisest.
– 5. märtsil avas minister rahvusvahelise tudengiorganisatsiooni BEST-Estonia korraldatava messi “Võti tulevikku”. Messi peamine eesmärk on koolitada ja suunata tööd otsivaid tudengeid tööturul “ellujäämiseks”

Milline peaks olema haridusõigus?

Hariduse õiguslikul reguleerimisel tuleb lähtuda õiguse üldistest põhimõtetest. Praegust olukorda iseloomustab ühelt poolt õigusaktide paljusus ja liiga üksikasjalik reguleerimine, teiselt poolt tunnistavad tuntud koolijuhid uhkusega, et neil ei ole õigusaktidest ülevaadet ja nad ei üritagi neid täita.
 
Lapsevanematele selgitatakse, et koolid soovivad lapsi paremini riigieksamiteks ette valmistada ega saa seetõttu seadustest ja määrustest kinni pidada. Selline olukord seab seaduskuulekad koolijuhid ja õpetajad teistega võrreldes raskemasse olukorda. Õigusaktide täitmist nõutakse eelkõige nendelt koolijuhtidelt ja õpetajatelt, kellest tahetakse mingil põhjusel lahti saada.
Vastutuse fikseerimine
Enamikus määrustes ja seadustes ei ole fikseeritud vastutust kohustuste (enesetäiendamise võimaldamine jms) mittetäitmise eest. Samuti ei ole vastutust keelatud käitumise eest (näiteks vastuvõtukatsed 1. klassi, kolm kontrolltööd päevas jms).
Õigusaktid, mida ei täideta (hindamise kord, tervisekaitse nõuded jne), tuleb tunnistada kehtetuks ja kehtestada soovitustena. Koolide omanikele tuleks jätta võimalus kehtestada soovitused osaliselt või täielikult koos vastutusega nende nõuete täitmata jätmise eest. Näiteks peaksid ka koolide juhtkonnad aru saama, et teatavad piirid (näit kontrolltöid mitte rohkem kui kaks päevas) on vajalikud.
Kui seaduses ette nähtud kohustust ei täideta (näit direktori konkurssi ei kuulutata õigel ajal välja jne), tuleb ette näha asendustäitmine (näit konkursi kuulutab välja volikogu, maavanem vm).
Võrdsed võimalused
Praegu ei ole seadusandluses alati tagatud võrdväärseid võimalusi õpilastele ja õpetajatele (majanduslik, sotsiaalne ja regionaalne aspekt). Pearahasüsteem seab raskemasse olukorda suure pindalaga vallad, kus on ühtlane asustus. Rakendatakse keelatud sisseastumiskatseid (1. klassi), mis sageli vastavad rohkem tüdrukute kui poiste võimetele. Raskendatud on üleminek ühest klassist või koolist teise, kuna tingimuseks on mingi täiendava õppeaine eelnev õppimine. Ei arvestata suurtest keskustest kaugemal elavate inimeste suuremaid kulutusi õppimiseks. Need kulutused maksustatakse täiendavalt tulu-, sotsiaal- ja käibemaksuga.
Vastuolude vältimine
Juba on ka haridusavalikkus teadvustanud, et ei ole suudetud kokku leppida isegi kesksetes mõistetes (haridus, kutse, eriala jne). Ühte ja sama terminit kasutatakse õigusaktis mitmes erinevas ja vastuolulises tähenduses. Veelgi suurem vastuolu on erinevate õigusaktide vahel.
Õigusakti sätted ei tohi olla omavahel vastuolus. Samuti ei tohi olla vastuolus erinevad õigusaktid. Praegu on isegi lapsed välja arvutanud, et ühe määrusega nõutakse rohkem kontrolltöid, kui teine määrus lubab. Selliseid näiteid on palju (õppekava üldosa ja õpikud, õpikud ja õppevahendid, riigieksamid ja õppekava jne). Reguleerida tuleb nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Liigne reguleerimine ei võimalda arvestada tingimuste, huvide ja võimaluste erinevust ja vähendab initsiatiivi. Samuti ei võimalda see käia kaasas tingimuste muutumisega. Samas peab olema kaitse omavoli suhtes.
Ei saa panna kohustusi, mille täitmiseks pole antud õigusi ja vajalikke ressursse (raha, aega, õppevahendeid). Ka õiguste ülekaal (näit laste puhul kaldutakse rääkima üksnes õigustest) ei aita kaasa sotsialiseerumisele.
Järjepidevus
Järjepidevusega kaasneb õiguspäraste ootuste arvestamine. Õigusakte ei tohi muuta liiga sageli. Sellisel juhul ei ole võimalik analüüsida õigusliku reguleerimise tulemusi, kuna rakendamise aeg on olnud liiga lühike. Pidev muutmine on samuti liiga kulukas, sest vajab täiendavat koolitust, uusi õpikuid, õppevahendeid, õppekavasid jms.
Õigusaktide jõustumise aeg peab olema reaalne. Sellele peab eelnema koolitus ja tugistruktuuride (õppevahendid, tasemetööd jms) areng. Õigusakti seletuskirjas peab olema täpne võrdlus seni kehtinud õigusaktidega (mis muutub, mis tühistatakse jne).
Avalikustamine
Õigusaktide eelnõusid peaks eelnevalt tutvustama interneti vahendusel, samuti tuleks avalikustada tehtud muudatus- ja parandusettepanekud.
Esindusorganitele (Eesti Õpetajate Liit jt) volituste andmisel tuleb panna neile kohustus informeerida oma liikmeid kõigist oma seisukohavõttudest kodulehel ja selleks soovi avaldanuid ka interneti vahendusel. Samuti on liikmetel õigus väljendada oma eriarvamust, kuid üksnes enda nimel (liit esineb terviku nimel).

Sügisest suletakse Eestis kümme kooli

HM-i pressiteade

Kirjandid ja esseed Ungari kohta

Seoses Ungari nädalaga koolides kuulutavad Ungari Instituut ja Eesti Emakeeleõpetajate Selts välja kirjandi- ja esseevõistluse.
 
Teemad võib valida järgmistest valdkondadest: Ungari kirjandus, Ungari film, Ungari-muljeid, Ungari kultuur, loodus, poliitika jms, Eesti ja Ungari suhted / eestlaste-ungarlaste hõimusidemed.
Töid hinnatakse kahes vanuseastmes: 9.–12. klass ja nooremad.
Võistlusel osalejad saavad mälestuseks plakatid, edukalt esinenud õpilasi premeeritakse raamatute, CD-plaatide jm kingitustega. Parimad osalevad 26. aprillist 4. maini toimuval bussireisil Ungarisse.
Huvitavamad tööd avaldatakse Ungari Instituudi koduleheküljel ja Eesti Ungari Seltsi almanahhis.
Autori nime ja kontaktandmetega (kool, klass, juhendaja) varustatud tööd esitada 1. aprilliks aadressil ESSEE, Ungari Instituut, Roosikrantsi 6, 10119 Tallinn.
Lisainfo:
Ungari Instituut – http://www.suri/uke (viiakadi@eki.ee),
Kaja Sarapuu – kaja@kose.ee.

Arvamus

Millise pensionifondi olete kogumispensioni kampaaniaga liitumiseks välja valinud?

Ago Silde, Narva Kutseõppekeskuse direktor

“Ausalt öeldes pole ma nii kauge tuleviku probleemidesse veel süvenenud, sest pakilisemad igapäevaasjad kannustavad tagant. Olen neist pensionisammastest raadiost kuulnud ja ajalehes lugudest silmad üle lasknud, aga paberi ja pliiatsiga pole oma tulevast pensioni veel välja rehkendama hakanud. Olen ühte meelt MicroLinki juhatuse esimehe Allan Martinsoniga, kes esmaspäevases Postimehes viitas muudelegi võimalustele vanaduspõlve kindlustada. Olen minagi oma säästud protsente tiksuma pannud, et ennekõike lapsed hea hariduse ja elus jalad alla saaksid. Enda peale on veel aega mõelda küll ja küll. Loodan, et Narva Kutseõppekeskuse väljaarendamine pole minu elutöö ja paremad ajad seisavad veel ees. Põhjamaades ja mujalgi tööasju ajava inimesena olen kursis, kuidas mujal maailmas inimesed pensioniks raha koguvad, ent Eesti asjus olen veel võhik. Loodan, et selle veerandi sajandi pärast, mil minul on aeg pensionile mõelda, on elu Eestis muutunud. Pelgalt pensioni peale ma küll lootma ei jää. On teisigi võimalusi.”

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Me küll kirume vahel, et kogu Eesti on juba ära erastatud ja tühjaks varastatud. Ei ole ta veel ühti! Ja näe, ennustatakse koguni viieprotsendilist majanduskasvu. Küll siis toodetakse jälle, mida varastada.”

Mihkel Mutt
“Tahan ka seaks hakata” 
(Sirp, 1.03.)

Keskköök tõstab kvaliteeti, mitte hindu

ALARI RAMMO, AS Eesti Eine

22. veebruari Õpetajate Lehes ilmunud Türi haridusjuhi Helle Jago seisukohad koolitoitlustuse teemal rõhutavad õigeid põhimõtteid, ent tuginevad mitmele valele faktile. Täpsustamist vajab hulk aspekte, kuidas võiks keskköögi abil toitlustada Eesti tingimustes.
 
Nagu ka Jago kinnitab, on esmane riiklik prioriteet lastele hariduse andmine. See väide sisaldab juba ise tõdemust, et riigi asi pole professionaalne toitlustamine. Kogu meie ühiskond peab harjuma põhimõtetega, et mitte ainult avaliku, vaid ka erasektori ettevõtetel tuleb keskenduda oma põhitegevusele ja osta tugiteenuseid selleks spetsialiseerunud asutustelt. Järjest enam antakse enda käest ära sellised tööd nagu koristamine, turvateenistus, kinnisvarahooldus jpm. Siia ritta käib ka toitlustamine, mis nõuab üha enam oskusteavet ehk lihtsalt öeldes hoolt ja tähelepanu toidu valmistamisel.
Kõik normid pole mõttetud
Paraku meeldib paljudele euronõudeid valimatult kritiseerida, kuna see kindlustab rääkijale populaarsuse. Tihti on see ka põhjendatud – mõttetute normidega tulebki võidelda. Aga ainult asjatundmatu inimene võib öelda, et Eesti lasteasutuste köökides ja sööklates on kõik korras. 90% Tallinna kooliköökides on seadmed vananenud, 60% pole ventilatsioon rahuldav, 35% tegutseb amortiseerunud veevarustussüsteemi ja pidevate avariide tingimustes.
Ehkki täpne statistika on kättesaadav vaid pealinna kohta, on olukord üldjoontes sama ka mujal Eestis. 2000. aastal tunnistas tervisekaitse Tallinnas terveks vaid 51,4% kooliõpilastest. Iga aastaga on rohkem ainevahetuse haigusi (ülekaalulisus 23% lastest, rasvumus 15%, kõrgenenud vererõhk 15%). Viiendiku koolieinete kalorsus ei vastanud uuringu põhjal toiteväärtuse nõuetele. Kas pärast seda statistikat ütleb veel keegi, et nõudeid toiduhügieenile ja einete täisväärtuslikkusele pole vaja karmistada? Maailmas on tõesti riike, kus lapsed söövad lõunaks vaid võileiva ja õuna. Eestis ei tuleks see kõne allagi.
Eesti Eine kui esimese kodumaise suurköögi eesmärk on koostöös TTÜ toiduainete instituudiga pakkuda tasakaalustatud koolitoitu ja tõsta üldist toitumiskultuuri. Tänapäevane köök peab kasutama retseptidest külmkambrite ja termosteni moodsat elektroonikat ja infosüsteeme, mis tagaks toidu stabiilselt kõrge kvaliteedi. Enamikus Eesti köökidest arvestatakse toorainet ja toiteväärtust aga koltunud kaustikutes, paljudes kohtades pole kokad saanud lahti kombest osa toitu kõrvale panna jne. See kõik toimub laste tervise arvelt.
Taas tuleb kasutada pealinna statistikat – Tallinnas on koolitoiduga hõlmatud vaid 60% õpilastest ja selle põhjuseks pole vaid vanemate vaesus, vaid laste endi maitse-eelistused. Krõpsudele ning saiakestele orienteeritud soove saab ja tuleb muuta, õpetades lapsi taas sooja toitu sööma.
Siin on ainuvõimalik riigi ning toitlustusspetsialistide koostöö nii nõuete ja hindade väljatöötamisel kui ka kulude jagamisel.
Nostalgia ei aita
Türil maksab tõesti lapsevanem vaid toiduainete hinna ja personali ning vee ja elektri eest tasub linn. Tallinnas toitlustab koole aga juba paarkümmend aastat eraldi ettevõte, endise nimega Komeet, kes peab saama hakkama ainult vanemate makstava päevarahaga. Kokku on pealinnas 26 koolitoitlustusega tegelevat eraettevõtet, kõik küll koolide endi köökides.
Maapiirkondades on klientide vähesuse tõttu iga äri seotud suuremate riskidega, selles on Jagol õigus. Siin tulebki leida kompromisse omavalitsustega, kes kataksid senisest rohkem vähekindlustatud peredele mingigi osa koolitoidu maksumusest. Käinud ise lasteaias, mida Helle Jago tänaseni Türil juhib, võib siinkirjutaja kinnitada, et söögitädi Sirje oli 20 aastat tagasi kõige populaarsem inimene kogu rühmas. Aga sellised ajad saavad varem või hiljem mööda, kuna toidu kvaliteeti suudavad koolid ja lasteaiad oma võimaluste juures aina vähem kontrollida. Olgu tädid nii armsad kui tahes.
Ka kallid seadmed ei küsi nostalgiast. Tuginedes seadmete müüjate ja ehitusfirmade hinnakirjadele, tuleb koolis tervikliku köögi sisustamise kulu vahe jaotusköögiga nt 800 õpilasega koolis tervelt miljon krooni. Kui Jago ka seda kokkuhoiuks ei pea, siis mida veel?! Ruume tuleb ju nagunii remontida ja mingil määral sisustada, aga kokku saab hoida sadu tuhandeid maksvate katelde, sügavkülmikute ja pliitide pealt. Samuti vähenevad kooli või lasteaia kulud veele ja elektrile, kuna seadmetest on vaja vaid nõudepesumasinat ja võib-olla kombiahju, et keskköögis spetsiaalse tehnoloogiaga jahutatud toit üles soojendada. Sedagi vaid juhul, kui kohale ei saa tuua päris sooja toitu.
Koolid pole erafirmade kullaauk
Erafirmad ei saa toitlustuses ka kuidagi hindu dikteerida, kuna piirid on kehtestanud just omavalitsused, mida Jago volikogu liikmena teadma peaks. See on ka toitlustusfirmadele suur risk ja väga pika tasuvusajaga investeering, kuna paljudel juhtudel peavad nad ka oma raha sööklate renoveerimisse kulutama, et seal normaalselt tegutseda saaks. Ja millisest kasumist saab rääkida maksimaalselt 14-kroonise toidupäeva maksumuse puhul? Kui vanematel ei õnnestu keset tööpäeva selle raha eest vahel poolt praadigi osta, kuidas saaks siis nii väikese summaga lastele korralikku sooja toitu pakkuda ja veel kasumit teenida?
Võimalusi, kuidas koolidele ja lasteaedadele senisest paremini toitu valmistada, transportida ja serveerida, on kümneid. Piiranguid ei sea ainult raha, vaid ka vahetundide pikkused, nõudepesumasinate võimsused ja harjumuse jõud. Kõiki neid teemasid tuleb kainelt arutada. Koolijuhid võiksid olemasolevatesse suurköökidesse ise tingimustega tutvuma tulla, selle asemel et juhuslike faktide põhjal kogu maailmas levinud süsteem maatasa teha.

Tüdrukud maadlevad!

Raivo Juurak

Laste spordiklubide lepingud jätavad soovida

MADIS ARRAS, spordiõpetaja

Mõni aasta tagasi otsustati Tallinnas minna üle spordisüsteemi uuele rahastamise mudelile.
 
1950. aastate alguses loodud riiklikud spordikoolid olid oma aja ära elanud ega olnud enam subjektid Eesti ja rahvusvahelises spordisüsteemis. Protsess sai alguse juba 1989. a, kui Eesti I spordikongress võttis suuna erainitsiatiivil põhinevale juhtimisele ehk spordialaliitude ja klubide süsteemile.
Kiiresti arenevad klubid ja eraspordikoolid tõestasid oma elujõudu ja arenemisvõimelisust. Peagi tekkis olukord, kus erastruktuurides harjutas lapsi rohkem kui munitsipaalspordikoolides. Mõlemad tegelesid laste ja noorte treenimisega, kuid rahastamine oli erinev ja ebavõrdne. Munitsipaalspordikoolide kaotamine ja ühtse pearaha sisseviimine kõigile võrdselt lahendas olukorra.
Uus süsteem on pannud paremini tööle treenerid-õpetajad ning on ka tagasi meelitanud varem oma eriala juurest lahkunud inimesi. Hüppeliselt on Tallinnas kasvanud sportivate laste arv, jõudes sellel aastal juba üle 18 000. Märkimisväärne osa lapsi on tänavatelt ära, ilmselt kaob varsti ka probleem, et pooled kaitseväe teenistusse astuvatest noormeestest tuleb kehva tervise tõttu teenistuskõlbmatuks tunnistada. Lapsed on haaratud positiivse tegevusega, neil on võimalus spordialasid valida ja soovi korral neid ka vahetada. Nad saavad oma ülevoolavat energiat ja emotsioone välja elada.
Lugupeetud õpetajad, julgustage oma õpilasi spordiringidesse astuma. Tallinna Linnavalitsuse ning linna laste ja noorte spordiklubide lepingus on punkt, mis kohustab osalemistasust vabastama vähemalt 10% lastest, vähemalt 20% lastest peab saama 50% hinnaalandust. Seega ei peaks rahapuudus sportimisel takistuseks olema.
Küsitavused lepingutes
Üldise suure edasimineku kõrval on siiski üksikasju, mille üle tasuks nõu pidada. Nii näiteks näeb Tallinna spordi- ja noorsooameti ning linna laste- ja noorte spordiklubide selle aasta lepingu üks punkt ette, et treener tohib aasta jooksul oma treeningutelt lahkunud õpilaste asemele võtta uusi huvilisi ainult 30% ulatuses laste üldarvust. Ilmselt on selle punkti tagamõtteks, et treener peaks enda juurde harjutama tulnud lapsi võimalikult kaua spordi juures hoidma. Paraku ei tea paljud lapsed veel, eriti nooremad neist, mis spordiala neile kõige paremini sobib. Vahetused on seega loomulik nähtus ja kaugelt suurem kui 30% aastas.
Leping surub lastespordiklubid ka väga kitsastesse raamidesse. Lepingu kümmekond punkti käsitlevad treeneri ja klubi karistamist ja neile sanktsioonide kehtestamist, ülejäänud punktid käsitlevad treenerite ja klubide ülesandeid, kohustusi ja vastutust. Treenerite ja klubide õigustest juttu pole. Kui aga iseseisvust ja õigusi on minimaalselt, ei saa rääkida klubide ja treenerite erilisest vastutusest. Vastutab ikkagi see, kes otsustab ja ettekirjutusi teeb.
Näiteks puudub treeneritel ja klubidel õigus määrata ise lastele jõu- ja eakohaseid treeningkoormusi. Nõukogude spordisüsteem nägi üldiselt ette laste ja noorte spordikoolides maksimumkoormuse (kuus treeningtundi) alles alates 4.–5. klassist. Nüüdne leping linnavalitsuse ja spordiklubide vahel näeb juba esimese klassi lapsele ette miinimumkoormusena kuus treeningtundi nädalas. Kui algkoolis on kolm kehalise kasvatuse tundi, kujuneb lapse koormuseks üheksa kehalise kasvatuse (treeningu) tundi nädalas. Kas seda pole siiski liiga palju?
Abiturientidel peab viiel päeval nädalas olema treeningu kestus vähemalt 1,5 tundi. Sedagi tundub olevat mõnele liiga palju, kuid samas on ka neid, kellele sellest jääb vähesekski. Sobiva koormuse peaks määrama treener.
Seni oli kolme liiki treeningurühmasid: algettevalmistuse, õppe-treeningrühm ja meisterlikkuse rühm. Nii võis ka kaheksanda klassi laps vabalt olla algajate rühmas ja treenida 2–3 korda nädalas, sest põhitõdesid õpetatakse ühtemoodi. Tänavune leping paneb aga kõik lapsed vanuseliselt paika. Kui õpilased otsustavad esimest korda treeningule tulla 16–17-aastaselt, peavad nad kohe iga päev vähemalt 1,5 tundi harjutama, vastasel korral võetakse klubilt rahatoetus ära. Spordiõpetajale koolipingist tuntud järk-järgulisuse printsiipi on sellise lepingu järgi raske rakendada. Keeruline on ka lastele selgitada, et sport on vabatahtlik.
Allkirjastatud leping kuulub muidugi täitmisele, kuid kas selle tekst on siiski piisavalt läbi mõeldud? Võib-olla tasuks asja veel arutada?
Olen välisreisidel käies tutvustanud meie spordiklubide rahastamise süsteemi eri riikide kolleegidele. Kõik on olnud klubide põhimõtetest vaimustuses. Üks saksa spordiametnik küsis, miks just väikeses Eestis nii head otsused sünnivad. Samas on lepingutingimused olnud alati omaette teema.
Lepingu tekst on internetis Tallinna Spordi-ja Noorsooameti koduleheküljel. Lugegem ja mõelgem.

Erakõrgkoolid nõuavad enda võrdsustamist avalik-õiguslike ülikoolidega

Akadeemia Nord rektor, eraülikoolide rektorite nõukogu esimees Ene Grauberg on juba kaks aastat võidelnud selle eest, et eraülikoolidel oleksid avalik-õiguslikega võrdsed õigused. Esialgu tulemusteta. Eelmisel aastal said erakõrgkoolid vaid 15 riikliku koolitustellimuse kohta. Võitlus jätkub. Eelmisel kolmapäeval oli rektorite nõukogus taas arutusel riiklik koolitustellimus. Ene Grauberg annab siinkohal ülevaate eraülikoolide seisukohtadest.
 
“Kui me alguses lähenesime riiklikule koolitustellimusele ainult sellest aspektist, et eraülikoolidele tehakse liiga, siis nüüd oleme sellisest suhtumisest loobunud, mõistes, et nii ei lahenda me seda probleemi eluilmaski. Peame lähtuma eelkõige Eesti huvidest 21. sajandil, mil kõrgharidus on arengu põhitegur nii rahvuskultuuri kui ka maailma integreerumise ja konkurentsivõime aspektist. Toon välja mõned olulised momendid, mis on vajalikud selle probleemi mõistmiseks.
Kõrgharidusest saab massiharidus
Esiteks, kui lähtuda maailma ja Euroopa kontekstist, siis juba 1998. a Pariisis UNESCO kongressil deklareeriti, et kõrgharidus peab 21. sajandil muutuma massihariduseks. Eelmise sajandi lõpuks see oligi enamikus arenenud riikides nii. USA-s ja Jaapanis oli kõrgharidusega hõivatud 70–80% vastavaealistest noortest. Statistikast nähtub, et enamik Euroopa riike on selle protsendi tõstnud 60-ni. Eesmärk on aastaks 2010 hõivata kõrgharidusega 75– 80% noortest, et USA-le ja Jaapanile järele jõuda, sest muidu poleks Euroopal perspektiivi.
Me peame endalt küsima, kas tahame olla Euroopas konkurentsivõimelised või jääda selle odava tööjõuga provintsiks. Eelmise ministri ajal võeti kõrghariduspoliitikas mitu sellekohast poliitilist avaldust vastu. On rõhutatud, et aastaks 2010 peab Eestis olema kõrgharidusega hõivatud 60% noori. Praegu on kuskil 40%, sedagi tänu sellele, et mõned tehnikumid on kõrgkooliks tehtud.
Kõrgharidusega noorte hulk kasvab, aga iga aastaga on järjest vähem üliõpilasi, kes on saanud riikliku koolitustellimuse. Üle 50% noortest on tasulises õppes, neist 2/3 erakõrgkoolides.
Kogu maailmas rõhutatakse, et igasugune haridusasutus, eriti kõrgkool, sõltumata omandivormist, teenib alati avalikke huve. Lahterdamine avalik-õiguslikeks ja eraõiguslikeks on pelgalt terminoloogia küsimus. Kõik statistilised uuringud, ka Eestis, on tõestanud, et haridus annab tööturul eelised. Kõrgharidus parandab elukvaliteeti, vähendab vaesust, loob tingimused ühiskonna tasakaalustatud arenguks jne.
Kui rääkida rahast, siis Euroopas kulutatakse kõrgharidusele keskeltläbi 1,5% rahvuslikust koguproduktist. Soomes ja Rootsis on see protsent kuskil 1,7, Eestis natuke alla ühe. Et meie rahvuslik koguprodukt on väike – oleme ju vaene riik –, on meie kõrgharidus võrrelduna Euroopa riikidega umbes kolmandiku võrra alafinantseeritud. Erakõrgkoolid on seisukohal, et kui tahame Euroopas konkurentsivõimelised olla, peame lähema 5–6 aasta jooksul oma kõrgharidusega hõivatud noorte hulka oluliselt suurendama. Kust selleks raha võtta? On kaks võimalust: esiteks tuleks 5–6 aastaga viia kulutused kõrgharidusele kaitsekulutustega samale tasemele, s.o 2%-ni, teiseks tuleks kaasata erakapital väga aktiivselt kõrghariduse finantseerimisse.
Vajame uut koolitustellimuse süsteemi
Koolitustellimuse mehhanism on läbi mõtlemata. Probleem on selles, kes peaks riikliku koolitustellimuse esitama, kes valdkonnad otsustama. Tean, et ministeeriumis ei ole sellega tegelevad komisjonid veel kuhugi jõudnud.
Meil on välja pakkuda huvitav lahendus, mida Mart Susi paar nädalat tagasi Postimehes presenteeris. Oleme seda arutanud ka mitme avalik-õigusliku ülikooli rektoriga ning saanud nende heakskiidu ja toetuse. Lühidalt öeldes on idee selles, et kui me tõepoolest suudame riikliku koolitustellimuse esitada ainult 50-le, maksimaalselt 60 protsendile kõrgharidusega hõivatud noortest, tuleks muuta selle mehhanismi – minna üle haridusosaku ehk vautðeri süsteemile. Populaarselt öeldes tähendaks see, et raha käib inimesega kaasas, nagu põhikoolis ja gümnaasiumiski – süsteem, mis paljudes riikides üsna edukalt rakendunud on. Ainus vahe on selles, et kui õpet gümnaasiumis ja põhikoolis finantseerib riik sajaprotsendiliselt, siis kõrghariduses ainult osaliselt.
Tähtis on, et riigile nii olulist küsimust ei otsustataks täitevvõimu tasandil. Erakõrgkoolide rektorite arvates peaks riiklik koolitustellimus minema Riigikogu pädevusse. Riigikogu otsustaks igal aastal eelarvet arutades, milline protsent SKP-st läheb kõrgharidusse ja kuidas see õppevaldkondade vahel jaotub, arvestades nii Eesti konkurentsivõimet maailmas kui ka rahvuskultuuri huve. Annaks näiteks teatud arvu kohti infotehnoloogiale, eesti kultuurile ja folkloorile jne. See viiks diskussiooni kõrghariduse prioriteetsete suundade ja nende proportsioonide üle poliitilisele tasandile ja muudaks riigieelarve selle valdkonna läbipaistvamaks.
Teiseks, konkurss riigitellimuslike kohtade täitmiseks muutuks üleriigiliseks ja toimuks riigieksamite kaudu. Neil, kes teevad riigieksami paremini, on võimalus valida, millisesse kõrgkooli nad oma haridusosakuga lähevad. Kui noort huvitavat eriala õpetatakse neljas kõrgkoolis, näiteks kahes avalik-õiguslikus ja kahes erakõrgkoolis, jääb tema otsustada, kuhu ta oma haridusosaku viib. Noor teab kõige paremini, millises koolis tasub õppida. Kui algul võib-olla valitaksegi koole kaubamärgi järgi, siis õige pea on selge, mis on mis. See sunnib kõrgkoole väga tõsiselt kvaliteedile mõtlema. Nii tekib tõeline konkurents.
Riiklik koolitustellimus rikub konkurentsiseadust
Tellisime juba kaks aastat tagasi juristidelt riikliku koolitustellimuse ekspertiisi. Dokumendis, millele on kirjutanud alla meie õigusteaduskonna dekaan professor Igor Gräzin, justiitsminister Märt Rask, riigikogulane Siiri Oviir ja tollane Advokaatide Koja esimees Aare Tark, on selgelt öeldud, et riikliku koolitustellimusega rikutakse konkurentsi- ja riigihankeseadust. Andsime selle paberi minister Lukasele, paludes tal riikliku koolitustellimuse mehhanismi üle mõelda. Aasta tagasi võttis meid vastu ka peaminister Mart Laar. Ütlesime talle, et kui midagi ette ei võeta, pöördume kohtu poole.
Vabariigi Valitsust kohtusse kaevates võidaksime kindlasti protsessi, sest praegu rikutakse seadusi, ei lähtuta võrdse kohtlemise ja võrdsete võimaluste printsiibist. Eraülikoolidele esitatakse täpselt samasugused nõuded nagu avalik-õiguslikele. Meiegi akrediteerime, meie õppekavu hindavad rahvusvahelised komisjonid. Kohustused on avalik-õiguslike ülikoolidega samad, õigused aga nullilähedased. Mullu said eraülikoolid ainult 15 riikliku koolitustellimuse kohta. Jaotasime need võrdselt Akadeemia Nord, Concordia ja Õigusinstituudi vahel.
Kuigi riikliku koolitustellimuse mehhanismi on lubatud muuta, on see endiselt jäänud täitevvõimu tasandile nagu paljude muudegi väga oluliste probleemide lahendamine. Kui Rootsi Rikstag arutas pool aastat kõrgharidusstandardi küsimusi, siis meil võeti see valitsuse määrusega vastu. Nii olulised asjad ei tohiks sõltuda täitevvõimu voluntarismist.
Leidsime, et aitab avalik-õiguslike ja eraõiguslike ülikoolide vastandamisest. Kõigepealt tuleb leida konsensus avalik-õiguslike ülikoolide rektoritega. Me juba pöördusime nende poole sellekohase kirjaga ja oleme sel teemal ka telefonitsi rääkinud. Oleme vestelnud haridusministri ja koalitsiooni poliitiku Peeter Kreitzbergiga. Lähiajal tahame oma ideed ka peaministri ja koalitsiooni esimehega jagada.
Oleme oma kooli kuratooriumis, mille eesotsas on Peeter Kreitzberg ja mitu Riigikogu saadikut, neid küsimusi palju arutanud. Viimasel kuratooriumil kiideti uus riikliku tellimuse mehhanism üksmeelselt heaks. Kui see rakenduks, oleks see tõeline revolutsioon Eesti kõrghariduspoliitikas.”

Samal teemal: Konsensuseni tuleks siiski jõuda.

LEMBIT JAKOBSON,
meediaõpetaja:
Sellega, et riiklik koolitustellimuse mehhanism vajab avalikkusele lahtiseletamist ja läbipaistvamaks muutumist, saab ainult nõustuda. Ühiskonna sotsiaalse jätkusuutlikkuse tagamiseks on kindlasti tarvis pidevalt suurendada kõrgharidusega noorte osatähtsust ühiskonnas. Koolitustellimuse üleandmine Riigikogu pädevusse ja iga-aastane erakondadevaheline kemplemine rahaeraldiste pärast toob aga kaasa poliitilise lehmakauplemise suurenemise ühiskonnas. Kõrghariduse rahastamine vajaks selle asemel erakondadevahelist pikaajalist ja stabiilset kokkulepet, mitte kirgede lõkkele puhumist riikliku koolitustellimuse pärast avalik-õiguslike ja erakõrgkoolide vahel.
Kõrghariduse pearaha (vautðerite) kasutuselevõtt eeldab samasuguse solidaarsusprintsiibi omaksvõttu, nagu on praegu käibel meditsiinis ja sotsiaalkindlustuses. Mida teha nende noorte inimestega, kes ei saa oma võimete tõttu või mõnel muul põhjusel kasutada sellist pearaha? Ei saa neilt ju nõuda, et nad maksumaksjatena maksaksid kinni edukamate ja andekamate õpingud?
Riikliku koolitustellimuse puhul on seni eelistatud avalik-õiguslikke ülikoole. Miks?
Kas mitte seepärast, et õppekoha maksumus neis on madalam ning kõrghariduse diplom usaldusväärsem? Avalikkuse silmis on vähemasti seni see niimoodi olnud. Erakõrgkoolid pole tänini suutnud seda müüti kummutada.
Tõsiasi on ka see, et teaduskompetentsust luuakse senini olulisel määral siiski riigiülikoolides. Samuti toodetakse neis erakõrgkoolidega võrreldes tunduvalt rohkem õppejõudude kvalifikatsiooni.
Ene Graubergi ettepanekut erakapitali kaasamisest kõrghariduse finantseerimisse saab ainult tervitada. Küsimus on selles, kuidas tekitada mehhanism, mis paneks erakapitali sellest huvituma. Ei seadusandlik ega täitevvõim ole suutnud sellist mehhanismi “tekitada”. Üksnes heategevusele ja sponsorlusele lootma jäädes ei suurene kõrghariduse rahastamine lähiaastatel kindlasti oluliselt.
 
RAIVO VILU,
TTÜ õppejõud:
Erakõrgkoolide rektorite nõukogu pakutud riikliku koolitustellimuse (RKT) moodustamise süsteemis on kaks tähtsat elementi: koolitustellimuse moodustamine õppesuundade kaupa Riigikogu tasemel ning haridusosakute sisseviimine ja nende jagamine konkursi korras õppesuundade tasemel üliõpilastele, kel on õigus osak viia ükskõik missugusesse Eesti (ja miks mitte ka välismaa) ülikooli. Väljapakutud süsteemi mõistmiseks tuleks lisaks käesolevale artiklile vaadata ka Mart Susi Tartus 15. veebruaril haridusministeeriumi ja avalik-õiguslike ülikoolide rektorite nõukogu korraldatud seminaril peetud ettekande “Milleks ja kuidas kavandada koolitustellimust kõrghariduses?” kokkuvõtet (http://www.hm.ee/ sisu.php?itemid=55&subid=58&yh=Haridus), samuti tema artiklit Postimehes (14.02.).
Mõlemad nimetatud elemendid on suunatud sellele, et asendada praegused otseläbirääkimised haridusministeeriumi (ametnike) ja (avalik-õiguslike) kõrgkoolide vahel koolitustellimuse koostamise üle läbipaistvama ja ülikoolidele turumajanduslikult võrdsemaid tingimusi loova süsteemiga. Nii läbipaistvuse suurendamine kui ka konkurentsi tõstmine on soovitud eesmärgid ja seega tuleks väljapakutud ideed toetada. Eriti kui arvestada, et idee on kooskõlas ka muudatustega, mis haridusministeerium on juba käivitanud seoses riikliku koolitustellimuse (RKT) koostamise uue mehhanismi väljatöötamisega.
RKT reformi ja ka vautðerite süsteemi keskne küsimus on see, kuidas määratakse erialade (õppesuundade) finantseerimise mahud ning missugused need on. HM-i kava näib selles osas olevat konservatiivne – paistab, et tahetakse jätkata vanaviisi, s.t otseläbirääkimistega ministeeriumi ja ülikoolide vahel. Vautðerite süsteemi pooldajad tahavad finantseerimisproportsioonide määramise “lahutada” ülikoolidest ja anda selle Riigikogu pädevusse. Tundub, et ka seda ideed tuleks igati toetada, sest RKT koostamine pole kindlasti mitte ainult (avalik-õiguslike) kõrgkoolide lobi ja HM-i ametnike omavaheliste paratamatult varju jäävate madala profiiliga läbirääkimiste asi. Inseneride, arstide, õpetajate ja teadlaste ettevalmistamine ning nende ametimeeste kogukondade jätkusuutlikkuse tagamine läbipaistvalt koostatud põhjendatud ja optimaalse RKT alusel on allakirjutanu arvates sama tähtis (või veelgi tähtsam) kui energeetika õige arengujoone valimine.
RKT koostamist ei saa vaadelda lahus Eesti teaduse finantseerimise mehhanismidest ja innovatsioonisüsteemist ning protsessis peaksid kindlasti jõuliselt osalema peale ülikoolide ja tööandjate ka arstide, õpetajate, inseneride, teadlaste jne kutseorganisatsioonide esindajad. Väga tähtis oleks RKT koostamisel arvestada teaduse rahastamisega tegelevate organite eksperthinnanguid ja nende kätte kogunenud informatsiooni. Arstide, õpetajate, inseneride ning perspektiivsete teadlaste kogukondade arengu jätkusuutlikkuse tagamine ja toetamine peaks olema RKT koostamisel prioriteet. Eesti riikliku innovatsioonipoliitika nurgakivi peaks olema peamiste ühiskonna innovaatilise potentsiaali eest vastutavate ametimeeste kogukondade arenguvõime ning selle instrumentideks RKT, teaduse ja innovatsiooni rahastamine koos kolleeglikult nõudliku ja läbipaistva analüüsi ja kõiki osapooli kaasava läbirääkimiste mehhanismiga. Nende eesmärkide arvestamine ning instrumentide tasakaalustatud kasutamise tagamine peaks olema Riigikogu pädevuses.
Eesti kõrgkoolid alustavad selle aasta 1. septembril uute õppekavadega, mis on koostatud nn Bologna skeemi järgi. Oleks loomulik, kui õppekavade kapitaalne remont oleks tehtud koos RKT mehhanismi muutmisega. See oli ilmselt ka HM-i algne plaan, millesse Tartusse kolimine tegi aga olulised korrektiivid. Arvestades seda, et selle aasta RKT koostamisega on kiire, peaks praegu HM-i tasemel läbi mängima uue süsteemi tähtsamad põhimõtted – määrama õppesuundade prioriteetsuse, töötama välja õppekavade klassifitseerimise süsteemi jne. Õppekavade süsteemi korrastamisel on esmatähtis nende jagamine õppesuundade vahel. Eesti kõrghariduse tuleviku seisukohalt on aga ehk veelgi tähtsam ülikooli tüüpi õppekavade ja rakenduskõrghariduslike õppekavade selge lahutamine üksteisest, eriti kui neid viljeldakse samas kõrgkoolis.
Paralleelselt käesoleva aasta “tulekustutamisega” tuleks luua töörühm, kuhu oleksid kaasatud kõik partnerid ja kelle ülesandeks jääks uue mehhanismi lõplik läbimõtlemine ja vastava seadusandliku baasi ettevalmistamine nii, et 2003. a RKT koostatakse juba täielikult uue mehhanismi järgi, mis arvestab ka teaduskollektiivide arendamise ja innovatsiooniprotsesside olukorraga.

Loll klassi ees

Kas teile meeldib, kui teie last õpetab rumal inimene? Kas olete oma elus kohanud rumalat õpetajat? Usun, et enamik meist vastab esimesele küsimusele eitavalt, teisele aga jaatavalt. Ebakompetentne õpetaja raiskab õpilaste aega ning sulgeb nende tee õpitava aine ja sellega tihedalt seotud ainete edasiõppimiseks ülikoolis.
 
Oma ainet mittetundvaid õpetajaid on alati olnud. Sellesse seltskonda kuulub algklassiõpetaja, kellele õpilased peavad selgitama, et pindala ei mõõdeta mitte sentimeetrites, vaid ruutsentimeetrites; loodusõpetuse õpetaja, kes kulutab oma tunde ufoloogia ja astroloogia propageerimisele; puutööõpetaja, kelle vaba aeg kulub igavese jõumasina meisterdamisele jne. Koolis on alati olnud üksikuid erialaselt küündimatuid õpetajaid, keda nutikam osa õpilastest oma küsimustega narrib.
Hull on lugu siis, kui koolidesse hakkab massiliselt ebakompetente tööle tulema. Paraku seisab see oht meil ees. Toon näite oma erialalt.
Vaja on 2000 matemaatikaõpetajat
Statistikaameti andmete kohaselt oli Eestis 2000/2001. õppeaasta alguses 2057 täiskohaga matemaatikaõpetajat. Neist 75% on erialase pedagoogilise kõrgharidusega. (Enamiku ainete puhul on erialase pedagoogilise kõrgharidusega õpetajate protsent madalam, keskmiselt on aineõpetajatest 63,4% erialase pedagoogilise kõrgharidusega. Õpetajatöö eest makstav närune palk on tinginud selle, et paremini kvalifitseeritud inimesed lähevad tasuvamale tööle ja vastav protsentnäitaja on mõnel erialal viimasel aastakümnel langenud.) Täiskohaga õpetajate alla loetakse ilmselt ka need, kes töötavad koolis pooleteise kuni kahe koormusega. Ebapiisavad statistilised andmed ei näita meile, kui palju on neid, kes töötavad poole või kolmandiku koormusega.
Kahjuks ei jätkatud Eesti Vabariigis N Liidu lõpuaastatel korraldatud riiklikke detailseid õpetajaskonna uuringuid, millest saaksime teada, kui mitmele täiskohaga matemaatikaõpetajale on Eestis tööd. Me teame ainult, et Eestis on praegu tööd rohkem kui kahele tuhandele matemaatikaõpetajale – kas täpne arv on 2200 või 2500, seda ei tea keegi, ka haridusministeerium mitte.
Seega, meil on vähemalt 2000 matemaatikaõpetajat. Oletame lihtsustavalt, et nende õpetajate vanused jaotuvad ajas ühtlaselt. Kui nüüd oletada, et iga erialase pedagoogilise kõrgharidusega spetsialist töötab õpitud erialal keskmiselt 25 aastat (see on väga optimistlik pakkumine), on meil igal aastal vaja juurde 80 uut matemaatikaõpetajat. Kui spetsialisti erialase töö aeg on aga lühem (näiteks 20 aastat), on igal aastal vaja juurde 100 uut matemaatikaõpetajat. Tegelik olukord on aga veel hullem. Nimelt on matemaatikaõpetajad vanuseliselt väga ebaühtlaselt jaotunud – neist 2057-st on pensioniealisi 557 (27%), üle 50-aastaseid koos pensionäridega aga 843 (41%). Seega, kui me ei taha, et mõne aasta pärast teeks Liiva Annus koolid õpetajatest lagedaks, peame oluliselt suurendama üliõpilaste vastuvõttu matemaatikaõpetaja erialale.
Noori tuleb peale lubamatult vähe
N Liidu ajal suutsid TRÜ ja TPedI enamiku eestikeelsete matemaatikaõpetajate nõudlusest täita. TRÜ lõpetas keskmiselt 30–50 matemaatikut-õpetajat aastas, TPedI aastatel 1955– 1995 1278 õpetajat, seega keskmiselt veidi üle 30 õpetaja aastas. Suur osa vene koolide matemaatikaõpetajatest olid ohvitseride prouad, kes olid saanud ülikoolihariduse (kohati väga hea hariduse) väljaspool Eestit.
Pärast taasiseseisvumist on matemaatikaõpetajate väljalase vähenenud. TPÜ toodab praegu keskmiselt veidi üle 20 matemaatikaõpetaja aastas, TÜ-s lõpetavad matemaatikutest õpetajakutsega mõned üksikud. Et Venemaalt ohvitseriprouasid juurde ei tule, peaksime õpetajaid rohkem ette valmistama, aga valmistame vähemalt 3–4 korda vähem. Kätte on jõudmas aeg, mil õpetajapuudus sunnib ülemusi lolle vigu tegema. Näen siin kahte ohtu.
Veel vähem õpetada enam ei saa
Üks neist on see, et kui õpetajaid napib, siis vähendame ka tundide arvu. Et tunni olemasolu on õpetamise ja õppimise tarvilik tingimus, käib vähendamise tulemusena ka haridustase alla. Paraku ei saa matemaatikatunde enam kuskilt vähendada, sest viimase 15 aasta jooksul on riigi tulevikule mitte mõtlevad haridusametnikud selle aine tunnimahtu vähendanud niigi umbes kolmandiku võrra. Seega võib öelda, et praegu õpivad lapsed 12 õppeaasta jooksul matemaatikat sama vähe, kui õppisid 15–20 aastat tagasi kaheksa õppeaasta jooksul. Et laste omandamisvõime ei ole oluliselt muutunud, peaks praegune gümnaasiumilõpetaja teadma umbes sama palju kui 1986. aastal 8. klassi lõpetaja. See, et meie gümnaasiumilõpetaja teab ja oskab ehk natuke rohkem, on paljude matemaatikaõpetajate olusid trotsiva hea töö vili.
Rumalana klassi ette
Teine võimalus on kiirendada õpetajate tootmistsüklit – tirida klassi ette ka need kolmeaastase bakalaureuseharidusega inimesed, kes on nõus klassi ette astuma.
Ma ei tea, kuidas teiste ainete puhul, aga matemaatikaõpetajat ei saa valmis teha kolme aastaga. Esimese kursuse üliõpilane on alles keskkoolist tulnud laps. Umbes kolmandal kursusel oleme jõudnud ta sellele tasemele tõsta, et temaga saab juba natuke koostööd teha, ta üritab õppejõu juhendamisel esimest kursusetööd kirjutada. Neljandal ja viiendal kursusel on üliõpilasel I ja II koolipraktika, mille käigus saab ta oma esimesed õpetamiskogemused. Praktikate vahelisel ajal õpib üliõpilane koolis vajaminevaid teoreetilisi ja praktilisi aineid juurde.
Kui nüüd saadame mitteküllaldase ettevalmistusega noore inimese teistele inimestele matemaatikat õpetama, teeme sellega nii talle kui ka tema õpilastele karuteene. Samas levitatakse meil ka seisukohti, mille kohaselt võiks Eesti ahvida Taani mudelit. Tsiteerin artiklit “Õpetajakoolituse õppekavad reformimisel” (ÕpL, 18.01.): “Ilmselt on põhjus selles, et sealses õpetajate seminaris ei õpetata ainet, vaid õpetamist. Sealse kolme õppeaasta õppesisuks on kasvatusteadused, psühholoogia, sotsioloogia, sotsiaalpsühholoogia, sotsiaalpedagoogika jne. Seejuures tehakse paljud kursused läbi praktiliselt – mängitakse eeskujuliku kooli elulisi situatsioone läbi. Noor inimene lõpetab keskkooli, õpib kolm aastat ja saab diplomi: õpetaja. See tähendab: oskab õpetada. Eriala saab õppida ka iseseisvalt raamatute abiga. Kui õppija midagi ei tea, siis otsib ja leiab.”
Ülaltoodud lõik on nii rumal, et see mõjub diagnoosina. Kui õpetaja ikka õpetatavat ainet ei tunne, pole teda mõtet inimeste ette lasta – selline õpetaja teeb hulgaliselt jämedaid vigu, õpetab lastele asjad valesti selgeks ja pärast on järgmisel õpetajal muret kaks korda rohkem. Kui aines ebakompetentne inimene on kodus kasvatusteadustes ja oskab “masse juhtida”, muudab see tema tegevuse veelgi ohtlikumaks – lolluse mädapaise ei avane õigel ajal ja jääb pikemaks vinduma.
Arvamus, et eriala saab õppida ka iseseisvalt raamatute abiga, iseloomustab täpselt võhikute asjast arusaamist – loen mõned raamatud läbi ja olengi tark valmis. Tuletaksin sellistele tarkadele meelde, et erialad (näiteks matemaatika, füüsika, keemia, inglise keel jne) on midagi enamat kui läbiloetud raamatute kogusumma. Erialaga kaasneb sellele erialale omane mõtlemise ning elamise viis. Viimaseid asju aga raamatuist ei leia, need kujunevad välja seminarides, praktikumides, aga kindlasti ka suhtluses oma õppejõudude ning kaasüliõpilastega. Ja paraku see mõtteviisi kujunemine võtab vähemalt viis aastat aega.
Mõned aastad tagasi, kui taanlane Viggo Sadolin (toredate matemaatikat õpetavate arvutiprogrammide autor) Eestis käis, rääkisin temaga ka Taani haridusreformist. Viggo kurtis, et põhikoolidesse on reformiga suured rahasummad magama pandud, aga tulemusena langeb õpilaste teadmiste tase väga kiiresti – lollus taastoodab iseennast.
Mida on siit meie haridusjuhtidel õppida?
· Tuleb otsida kiiresti välja meie õpetajaskonda iseloomustavad statistilised arvandmed (need on haridusministeeriumis olemas, aga neid pole viimase kümmekonna aasta jooksul kasutada mõistetud). Vastavalt arvandmetele tuleb suurendada õpetajakoolitusega erialade vastuvõtulimiite.
· Tuleb jõuda selleni, et kõikjal Eestis tõuseks õpetaja palk nii kõrgele, et perekonda loov ja eluaset üüriv noor inimene majandaks end koos oma pere ning lastega ka Tallinnas ära. Küll siis varsti tulevad ka andekad noored ja meesõpetajad kooli tagasi.
· Ei maksa teha endale illusiooni, et õpetajapuuduse probleemi lahendamiseks sobib see, kui me saadame kooli tööle kolmeaastase kõrgharidusega inimesed. Vastavalt Bologna deklaratsioonile pole kolmeaastase õppega kaasnev kvalifikatsioon piisav ja sellega ei ole paljudel erialadel tagatud pääs tööjõuturule. Eesti ülikoolid on niigi selle meie senist taset madaldava 3+2 juurutamisega hädas. Ei maksa neid hädasid süvendama hakata.
Kuigi ma kirjutasin siin mõnest matemaatikaõpetajate järelkasvu probleemist, on mul olemasoleva andmestiku põhjal mulje, et sarnased probleemid on olemas ka mõne teise aine õpetajate ettevalmistamisel.

Kogemused kogu eluks

SIRJE TOHVER

Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Saksamaa LV Schleswig-Holsteini liidumaa Elmshorni praktikakeskust seob õpetajakoolituse ühisprojekt. Tänavu vahetati juba kolmandat aastat vastastikku noorõpetajaid ja praktikante.
 
Viis saksa noorõpetajat tulid kolmeks nädalaks Tallinna Saksa Gümnaasiumi ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumi praktiseerima, seitse TPÜ üliõpilast sõitsid sama kauaks Saksamaa koolidesse kogemusi saama.
Projektist ja sellest, mida nähti-kuuldi, räägivad projekti juhid Helmut Mittelmann ja Virve Mäemets, Kellinghuseni Reaalkooli direktor Rolf Jacoby, saksa noorõpetajad Alexandra Lübben, Annika Gross, Tewes Mohr ja TPÜ üliõpilased Kristi Tingas, Anu Tihkan, Liina Lõoke ja Anniki Ellen.
Koolidirektor Rolf Jacobi peab väga tähtsaks, et eesti ja saksa noored lisaks teise maa haridussüsteemile ka üksteist tundma õpiksid ja kogemusi vahetaksid. Seepärast on neljanädalane vahetus korraldatud nii, et 1.–3. nädalani on eestlased Saksamaal, 2.–4. nädalani sakslased Eestis. See annab noortele võimaluse kummalgi maal ühe nädala koos olla. “Minu koolis on olnud viis eesti praktikanti. Saksa õpilased on nad väga hästi vastu võtnud. Kõik nad on kooliellu kiiresti sisse elanud ja mõne nädalaga kollektiivi osaks muutunud. Ma võtaksin nad meelsasti oma kooli tööle.” Esimest korda Eestis viibiv Jacoby peab külaskäiku silmaringi avardamise seisukohalt oluliseks ja lubab siin nähtust mõndagi ka Schleswig-Holsteinis rakendada. Jacoby väitel on talle Eestis kõige rohkem muljet avaldanud kakskeelne õpe, mis olevatki Kellinghuseni Reaalkooli ja Tallinna Saksa Gümnaasiumi kõige suurem erinevus.
Õpetajate koolitaja Helmut Mittelmann, kes on juba neljandat korda Eestis, rõhutab, et projekti üks eesmärke on teadvustada saksa õpilastele, et Eesti on Euroopa osa, Euroopa Liidu laienemise seisukohalt tähtis riik, ja vastupidi. Mittelmann ütleb, et talle teeb head meelt Tallinna Saksa Gümnaasiumi ja Kadrioru Saksa Gümnaasiumi areng. “Sain siit endale kui koolitajale väga olulisi kogemusi.”
TPÜ saksa keele õppetooli õpetaja Virve Mäemets viitab erinevustele. Alles teisel koolipraktikal olevatel eesti üliõpilastel on noorõpetaja staatuses sakslaste tunnimetoodikast nii mõndagi õppida. “Kui saksa noorõpetaja tuleb Eestisse, võtab meie praktikant Saksamaal tema klassi üle. Meiegi võiksime saksa noorõpetajatele klassi usaldada,” arutleb Virve Mäemets projekti ühtlustamise võimaluste üle.
“Tewese matemaatika- ja Alexandra bioloogiatund, mida nägin, olid põhjalikult ette valmistatud ja kontakt õpilastega hea. Esmalt õpetasid nad sõnavara, et lapsed tunnis käsitletavast aru saaksid. Mõlemad said sellega üllatavalt hästi hakkama.” Virve Mäemetsa sõnul on projektil oluline roll ka sotsiaalse kompetentsuse arendamisel. “Õpetajale on tähtis end proovile panna, et saada teada, kuidas ta võõrastes oludes toime tuleb.”
Tahaks tagasi tulla
Tewes Mohr ütleb, et oli Eestist varem palju kuulnud ja tuli siia teatud ootustega. Osale neist sai kohapeal kinnitust, osale mitte. “Mulle oli räägitud, et eesti lapsed on vaiksed ja tagasihoidlikud, istuvad rahulikult pingis ega tõsta kätt. Nägin ka hoopis teistsuguseid tunde. Lapsed on ju erinevad, olgu nad siis sakslased või eestlased. Võtan kõik hea üle,” lubab Tewes, “aga on ka asju, mida mina kindlasti teisiti teeksin.”
Alexandra Lübbenit üllatas kõige rohkem Eestis nähtud tundide infoküllus. “Minu arvates jätkunuks ühe bioloogiatunni sisust kolmeks tunniks. Hämmastav, kuidas lapsed sellise tempoga suutsid üldse kaasa minna,” räägib Alexandra, kes tundis end eestikeelses tunnis vette visatuna – ta ei saanud ju ühestki sõnast aru. Teda üllatas Eestis ka see, et lapsed pärast tundide lõppu koju ei kipu, vaid heameelega veel kooli jäävad. “Küllap tunnevad end koolis koduselt, suhted kooliga on paremad kui meie õpilastel,” ütleb Alexandra ja vahetab teemat.
“Eestlased on nii südamlikud, meid on siin hästi vastu võetud! Tuleksin igal ajal Eestisse tagasi.”
“Mina ka!” hüüatab Tewes.
Ka Annika Gross on Eestist positiivseid elamusi saanud. “Nägin, kuidas saksa õpetajad, kes siin koolis pikemat aega on õpetanud, oma tööd teevad, ja mul tekkis soov ka ise siia õpetama tulla.”
Saksa õpetajad on emotsionaalsed
Saksamaal koolides praktikal olnud eestlastele harjumatult algas õppetöö juba enne kaheksat. Näiteks Heide Klaus-Grothi Reaalkoolis, kus õppis ja õpetas saksa/prantsuse filoloog Anu Tihkan, kell 7.40. Koolis olid 5-minutised vahetunnid, kõige pikem vahetund kestis 10 minutit. Meie mõistes lühike, 5–6-tunnine koolipäev lõppes juba enne ühte ja õpetajad-õpilased said lõunaks koju. Anu Tihkani sõnul soovinuksid õpetajad juba kell 7.05 alustada, et veelgi varem õhtule saada. Saksa õpetaja läheb pärast tunde kohe koju, koolis mingit huvitegevust ei toimu, on ainult valikainetunnid. Tavaliselt kaht ainet õpetava pedagoogi koormus on 27 tundi nädalas.
Anu Tihkani sõnul on saksa õpetajad eestlastest emotsionaalsemad ja humoorikamad. “Tunnis käib kogu aeg väike naljategemine. Õpetajate alati heatahtlikud naljad tekitavad kõigil hea tuju, aitavad pingeid maandada ja õpilasi tööle õhutada. Minul igatahes oli väga lõbus,” räägib Anu. “Saksa õpetajad rõhutavad kogu aeg, et tund ei tohi igav olla. Nägin väga elavaid ja vaheldusrikkaid tunde. Eriti nädala alguses. Nädala lõpus hakkasid nii õpilased kui ka õpetajad väsima. Kellinghuseni koolis praktiseerinud saksa/ inglise keele eriala üliõpilane Kristi Tingas rõhutab sakslaste lahkust ja südamlikkust. “Nad on väga abivalmid, võhivõõrad tulevad küsima, kuidas läheb ja kas on ehk abi vaja.”
Matemaatikat/informaatikat tudeeriv Anniki Ellen võib Wilsteri Reaalkoolis saadud muljete põhjal kinnitada, et saksa koolis pole õpilase ja õpetaja vahel nii suurt seisusevahet nagu meil. “Õpilased austavad õpetajat, aga ei karda teda. Õpetajaga suheldes tuntakse end vabalt, julgetakse nii küsida kui ka vastata. Tallinnas Mustamäe koolis olen kogenud õpilaste hirmu tähtsa võõra ees. Kui juhendaja minu tundi vaatama tuli, klass lausa kangestus hirmust. Õpilased ei suutnud vastata isegi küsimusele, kas kodutöö on tehtud.”
Itzehoe Reaalkoolis praktiseerinud bioloogia/geograafia üliõpilase Liina Lõokese sõnul tegi see, et õpilased teda ei kartnud, suhtlemise nendega palju lihtsamaks. “Saksa õpilased on avalad ja kontaktialtid.”
Seitsmest Saksamaal käinud eesti üliõpilasest olid ainult kolm saksa filoloogid. Matemaatikud Anniki Ellen ja Kerli Koppel suhtlesid õpilastega inglise keeles, bioloog Liina Lõoke, kes oli Saksamaal lapsehoidjana töötanud, õpilaste emakeeles.
Õpilased aitasid keelt õppida
Anu Tihkan, kes andis 5. klassis 10 tundi emakeelt, ütles õpilastele, et temagi õpib, palus end iga vea puhul parandada ja laskis õpilastel raskemate sõnade tähenduse endale lahti seletada. Õpilased, kes ei teadnud, et õpetaja oli tekstid kodus ette valmistanud, lasksid end rõõmuga kaasa haarata. “See oli neile huvitav ja tore, mulle sõnade tähendusi seletades said nad kogu oma loovuse mängu panna.” Anu Tihkan ütleb, et teda aitas klassiga kontakti leidmisel seegi, et ta oli tunnikülastuste nädalaga kõigi õpilaste nimed selgeks õppinud. “See, et ma ei pidanud kedagi näpuga näitama, muutis suhtumise kohe omaseks. Inimesele meeldib, kui teda nimepidi tuntakse.”
Anniki Ellen, kes andis 5. ja 8. klassis matemaatikat ning lisaks 10. klassis kaks tundi inglise keelt, sai kõige toredamad kogemused viiendikelt. “Kumbki kummagi keelt ei osanud. Nemad olid pool aastat inglise keelt õppinud, mina umbes sama vanalt natuke saksa keelt. Nii me siis üritasime kuidagimoodi üksteisest aru saada.”
Anniki Ellen ei varja, et õpilased panid ta alguses proovile. “Seletasid ja sehkendasid, läksid oma kohalt ära, üritasid süüa. Pahandasid mind lõpuks nii ära, et keelasin neid saksa keeles. See oli neile täielik ðokk, sest nad olid arvanud, et räägin ainult inglise keelt. Rohkem mul probleeme polnud. Lõpuks olin võimeline tundi isegi saksa keeles andma. Ütlesin nimisõna saksa keeles, nemad lõpetasid lause. Saksakeelses keskkonnas tuli keel nagu iseenesest.” 10. klassi ette lükati Anniki Ellen enda sõnul selleks, et ta paneks õpilased, kes üldse inglise keeles rääkida ei tahtnud, vestlema. Panigi.
Liina Lõoke oli Saksamaal täiesti iseenda peremees. “Kui küsisin, mida ma 7. klassi bioloogiatunnis võtma või kuhu jõudma pean, anti mulle vabad käed. Alustasin inimese kehaehitusega, näitvahendid leidsin bioloogia õppevahendite riiulilt. Bioloogiaõpetajad küsisid, kuidas ma hakkama saan, aga ma ei vajanudki abi. Palusin ainult õpetajal, kelle juures elasin, testid üle vaadata, et need keeleliselt korrektsed oleksid.” Ka saksa keel ei tekitanud probleeme. “Kui tunnis õpilastelt küsisin, kas nad ikka saavad minu jutust aru, kõlas alati valjuhäälne “jaa”.”
Rõõmupisarad
Kõigil praktikantidel on meenutada südantsoojendavaid hetki. Liina Lõoke räägib, kuidas Eesti tutvustamisele järgnenud tunnis tulid paar õpilast tema juurde internetist Eesti kohta otsitud materjaliga. “Isegi meie hümni olid üles leidnud. Ka bioloogiatunnis käsitletu kohta otsiti kodus lisa ja tuldi mulle siis väljaprinditud materjali näitama.”
5. klass, kellele Kristi Tingas inglise keelt õpetas, üllatas oma eestlasest õpetajat teda pesuehtsaks sakslaseks pidades. Anu Tihkani kõige meeldejäävam hetk oli esimesel koolinädalal, mil ta vaatlejana jälgis, kuidas õpetaja õpilastele etteütlused kätte andis. “Saksamaal kirjutab õpetaja tahvlile, mitu “ühte”, “kahte” jne klassis töö eest on saadud. Kõige kõrgema hinde, “ühe” oli seekord pälvinud ainult üks õpilane. Minu lähedal istuv poiss ei teinud tükk aega vihikut lahti. Selle lõpuks avanud, ta lausa kangestus, silmas läksid järjest suuremaks ja üle põskede veeresid pisarad. Keskpärane õpilane oli saanud elu esimese “ühe” emakeeles. Istusin seal ja hoidsin pisaraid tagasi. Nii suurt ja siirast rõõmu pole ma kunagi varem koolis näinud,” räägib Anu Tihkan. “Klassist välja minnes olid poisil silmad märjad peas, aga nägu säras nagu päike ja järgmises tunnis polnud temast aktiivsemat õpilast.”
Eesti praktikantide arvates töötasid saksa lapsed üllatavalt aeglaselt. “Tunnis on palju mängu ja muud lõbusat ajaviidet. Vabakasvatus lööb läbi,” räägib Kristi Tingas. Anu Tihkani sõnul võetakse võõrkeelt hästi aeglaselt ja põhjalikult. “7. klassi prantsuse keele tunnis korrati metsikult palju, aga ma ei ütleks, et õpilased aines väga tugevad oleksid olnud.” Anu Tihkanit üllatas aga 6. klassi õpilaste hea inglise keele tase. “Õpetaja oli vaimustav, oskas lapsi motiveerida. Ta juhatas ka inglise keele ringi, kus õpilased õppisid suure innuga ingliskeelseid näidendeid.”
Motiveeritud
Anniki Elleni sõnul peavad sakslased õpilaste motiveerimist väga tähtsaks. Iga tund algab häälestamisega. Matemaatikatunni alguses õpilased tikivad, lõikavad lumehelbeid. “Tewes Mohriga koos antud tunnis lõikusime õpilastega kaablist detsimeetri- ja sentimeetripikkusi juppe. Teema oli pikkusühikud. Sakslastel peab tunnis alati olema näitlik materjal, midagi, mida õpilased saaksid käega katsuda.”
Helmut Mittelmann hindab eesti laste õpimotivatsiooni väga suureks. Rolf Jacobi ütleb, et tema arvates on eesti lastel ka tugev enese- ja töödistsipliin. “Lapsed mõtlevad tunnis väga intensiivselt kaasa. Saksamaal oleks vaja enesedistsipliini harjutada, et õpilased rohkem ainele kontsentreeruksid."

Juhan Liivi lugu, kolmkümmend aastat hiljem

Karl Kello

Kolmkümmend aastat tagasi tegi filmirezissöör Peep Puks tolleaegse haridusministeeriumi tellimusel kaks ainulaadset õppefilmi: “A. H. Tammsaare“ I–III ja “Juhan Liivi lugu”. Eesti Entsüklopeedia kirjutab, et “Juhan Liivi lugu” on Peep Puksi loomingu tähtteos. Seda kindlasti, kuid samas on see – vaatamata õppefilmi staatusele, aga võib-olla just tänu sellele – eesti filmikunsti tippteos. Kahjuks puudub tänastel koolilastel võimalus neid filme näha.
 
Peep Puks on teinud poolsada dokfilmi, nende seas mitmeid portreesid kirjanikest. Tema filmid äratasid omal ajal suurt tähelepanu. Oli niisugune aeg, mitmel pool üle N Liidu hakati tegema teistmoodi õppefilme. Enam ei seatud sihiks ainult dokumenti ja diktoriteksti, vaid püüti saavutada rohkemat, tuua sisse emotsioone, laiendades tavapärast õppefilmi rida.
Vaataja tundis, et “Juhan Liivi lugu” on loodud just tema jaoks. Esmavaatamisest saadud mulje pole lahtunud senimaani, selles väljendub mustvalge filmi võlu. Peep Puks ise ütleb, et tegi need filmid eestlastele: “Mina ei kujutanud vaatajana ette mitte õpilast, vaid eestlast. Mõnes mõttes ajasime eesti asja, kui kõlavalt ütelda. Ministeerium võimaldas seda. Eiseni roll oli suur, et ta lubas niisuguseid asju teha.” Tolleaegne lühiannotatsioon ütleb, et film oli mõeldud Juhan Liivi luule süvendatud mõistmiseks ning tunnetamiseks, milleks autorid taotlevad luule ja sellest lähtunud pildirea sünteesi.
Filmi vastuvõtmise ja ekraanile laskmisega oli tõsiseid probleeme. Tavaliselt pääses normaalselt tehtud õppefilm ka kinos ekraanile. Kinokomitee esimees ütles, et Liivi film ekraanile ei lähe. Ju leidis ta sealt midagi, mis ei käinud kokku ametlike suundumustega. Põhjenduseks toodi, et sellest ei saa keegi aru.
Õppefilme tegi väärikas seltskond
Igal juhul ei tohi õppefilme teha juhuslikud inimesed. Õppefilm ei tohi muutuda äriprojektiks. “A. H. Tammsaare” (1971–1974) stsenarist oli Leenu Siimisker, operaator Mati Kask, helilooja Veljo Tormis, konsultant Kalju Leht, toimetaja Jaan Ruus. “Juhan Liivi loo” (1975) stsenarist oli Hando Runnel, operaator Peeter Tooming, muusika kirjutas Lepo Sumera, konsultandiks Kalju Leht – kõige soliidsem võimalik seltskond.
“Väga põnev oli seda kõike teha,” meenutab rezissöör, “äärmiselt huvitav stsenaarium. Nüüd on uus joon kõike lavastada. Tehakse vaatemänguks, selle asemel et vaadata, kuidas näiteks dokument välja näeb. Huvitav ongi see, kuidas kasutada õppefilmis dokumenti, kuidas seda filmida ja edasi anda, et see poleks ainult paber. TV seda ei võimalda. Mäletan senimaani, kuidas hoidsin käes Liivi käsikirja, mis leiti tema taskust pärast surma. Käsi värises, kui võtsin selle pihku, see oli seletamatu tunne. Peeter Tooming filmis ka niimoodi, et oli huvitav vaadata.
Kas tänapäeval tunnevad lapsed niisuguse asja vastu üldse huvi – mida kujutab endast käsikiri, kui palju võib sellest välja lugeda, mida tähendab kogu see loomeprotsess? Kui huvitav oli filmida inimeste kirju! Nüüd tuleb kõik masinast ja on ühtemoodi. Kiri ei anna edasi inimese iseloomu, karakterit, mitte midagi. Jõulukaardid ja perekonnapildidki saadetakse masinlikult. Midagi on võidetud ja midagi on kaotatud. Vaatamise kultuur nõrgeneb, suhtlemise kultuur muutub.
Sel ajal loeti rohkem. Nüüd on kuulda, et mõni keskkooliõpilane tahab lugemise asemel pigem filmi vaadata – vaatab “Kõrboja peremehe” ära, siis ei pea lugema. See on ju nonsenss. Et lapsed loeksid, on kõige tähtsam. Kas nad kinos käivad või mitte, aga et nad loeksid, seda ei asenda mitte mingi asi,” on Peep Puks veendunud.
Sügav kummardus haridusministeeriumi ees
“Alguses tellis haridusministeerium Tammsaarest pool tundi ja see olekski olnud kogu film. Ministeeriumi arusaajatele meestele tuleb sügav kummardus teha. Kui esimene osa valmis sai – see puudutas ainult kirjaniku lapsepõlve –, otsustati teha kolm filmi: pool tundi + pool tundi + kakskümmend minutit. See oli täitsa ime tol ajal,” ütleb Peep Puks. “Kalju Leht seisis raudselt meie eest, temata poleks neid filme olemas. Leenu Siimiskerilegi oli alguses üllatuseks, et ka niimoodi võib filmi teha, aga ta tuli momentaanselt kaasa. Jaan Ruus toimetajana oli väga suureks abiks. Ma olen alati öelnud – ja see ei ole Ruusi ees pugemine –, et ta on parim toimetaja, keda olen kohanud. Keegi ei kujuta enam tänapäeval ette, kuidas siis kino tehti. Konstantin Pätsi ei tohtinud nimetada, Teataja toimetuse pildi peale ta minu meelest jäi. Muidugi püüdsime ka tekste niiviisi valida, et need kõlaksid ühte- ja teistpidi. See oli huvitav mängimine. Kuidas praegu sama tulemust saavutada, kui pole tarvis seda mängu mängida?”
Tammsaare-film valmis Peep Puksil aastatel 1971–1974, “Liivi lugu” 1975, “Episood” 1980 ja “Õpetaja Johannes Käis” 1990 – see oli viimane, kus haridusministeerium aitas. “Episoodis” õpetas Jaan Ruus lastele, kuidas kino teha. “Nukitsamehe” ühe episoodi filmimise najal selgitati kinoõpetuse üksikasju – kes on rezissöör, kes operaator, mis on valgus, mis kaader.
Kuidas saavutada, et ka tänane haridusministeerium tunneks, et ta mitte ainult ei või, vaid on kohustatud õppefilme tegema, ei kujuta Peep Puks oma sõnul ette.
Ainult vaatefilmid
“On kurb kuulda kõiki neid remondi- ja laste söögiprobleeme, aga kõigele vaatamata – eesti asja ei tee meie eest keegi. Siin on niivõrd palju teemasid, kirjandus, kunst, loodus. Andres Sööt tegi filmi Konrad Mäest, lapsed võiksid seda ju vaadata. Rein Marani populaarteaduslikud loodusfilmid on samuti õppefilmid, iga laps peaks neid nägema. Praegu vaatavad kõik väliskanaleid ja mõtlevad, et nii ongi. Rääkisin hiljaaegu Rein Maraniga, küsimus on selles, et loodusest võib teha vaatefilmi ja süvavaatlusega filmi. Kõige hirmsam on, kui harjutakse ära vaatefilmiga ja keegi ei viitsi enam kaasa mõelda, arvates, et kõik käibki nii kiiresti, vilgub silme ees ja valmis. Aga mismoodi see kurg seal üleval pesa peal tegelikult elab ja on? Seda ei osata varsti enam vaadata ja keegi ei viitsigi vaadata, aga see just on huvitav.”
Peep Puks on praegu Kultuurkapitali nõukogus audiovisuaalse kunsti sihtkapitali esindaja. Kui keegi tuleks “Juhan Liivi looga” võrreldava õppefilmi käsikirjaga, kuidas ta sellesse suhtuks? “Kui see keegi on teada-tuntud tegija – täiesti tundmatuga tekib probleeme – siis miks mitte teha alustuseks koostööd Kultuurkapitali, Filmi Sihtasutuse ja haridusministeeriumiga? Rahapuudusel võiks teha kolme peale, see tuleks täiesti kõne alla. Aga ma ei mäleta, et keegi oleks kirjutanud oma käsikirja peale “õppefilm” ja taotlenud selle jaoks raha,“ ütleb ta.
Lapsed istuvad internetis
“Mis asi on õppefilm praegu? Mida lapsed üldse vajavad ja millises vormis? Nad on ju teistsugused kui meie ajal, kogu ellusuhtumine on teine. Valitsevad teised tempod, teised rütmid. Kas lapsed viitsivad üldse istuda tunnis ja vaadata pool tundi või kakskümmend minutit filmi – kui mõelda õppefilmi all sellist filmi, mis kooliprogrammiga otsesemalt seotud ja täidab sellest mingit osa. Omal ajal uuriti eraldi õppefilmi olemust, selle ülesandeid, koostati metoodilisi juhendeid õppefilmi kasutamiseks. “Juhan Liivi lool” oli õppemetoodiline materjal kõrval.
Nüüd istuvad noored internetis, arvutist ammutatavad teadmised on kõik ühtemoodi ja ülemaailmsed. Mis on ülemaailmsel tegemist näiteks Eesti ajalooga? Omaette asi on see, et lepitakse väga viletsa pildiga. Nagu harjuti kinopildi asemel ära telepildiga, harjutakse nüüd videopildiga ega saada enam aru, mis on tõeline kino. Programmide järgi õpitakse täpselt ühtemoodi, jätmata ruumi ettekujutusele.”
Kuhu ja kuidas edasi?
“Loogiline oleks luua õppefilmide keskus, millest on ka räägitud, et alustada uuesti korrapärase õppefilmisüsteemiga. Aga õppefilmide tegemine ei tohi muutuda äriettevõtteks. Sest niikaua, kui asjale hinge sisse ei tule, ei ole sellest midagi,” ütleb Peep Puks. “Kui hakatakse vaatama, et ilmneb võimalus teenida, ongi kõik. Ideaalis kujutan ette, et varsti jõutakse tagasi selleni, et taastatakse Eesti Kroonika ja selle ümber tekib samasugune filmikeskus, mille joonis- ja nukufilm suutis säilitada. Selles dokumentaalfilmi keskuses ei pea palju inimesi töötama, see seoks võib-olla paarikümmet tegijat. Kel oleks võimalik omavahel lävida ja filmiprobleeme arutada.”
Tänasele lapsele jääb vaid video
Juhan Liiv ja Anton Hansen Tammsaare on kooliõpetuses päevakorral kogu aeg, mitte ainult lähenevate juubelite puhul – muide, ei möödu aastatki, kui meil on põhjust tähistada Tammsaare 125. sünniaastapäeva. Kus saaksid tänased õpilased vaadata meie õppefilmi klassikasse kuuluvaid teoseid? See on küsimus. Vastus aga kõlab, et praktiliselt mitte kusagil, vahest vaid videos. Kuid videos läheb mustvalge filmi kunstiväärtus kaduma.
Leidub siiski üks täiesti reaalne võimalus näha neid filme peaaegu endises aus ja hiilguses, kuid see nõuaks uute koopiate tegemist. Meil leidub mehi, kes näitavad kino nagu muistegi. Toomas Kukke näiteks käib omaalgatuslikult ja oma aparatuuriga koolides filme näitamas – 35 mm, suur ekraan, kõik nagu päris. Väga hästi läheb see peale 1.–8. klassi õpilastele. Konkurentsivabalt eelistatakse Rein Marani loodusfilme – mida karvasemad tegelased, seda parem. Need haakuvad ka õppeprogrammiga, samuti vaadatakse hea meelega muinasjutufilme, vanu multikaid, arhiivimaterjalide põhjal kokku pandud ajaloofilme. Leidub siiski õpetajaid, kes ei taha saada aru suure ekraani väärtusest. Nende arvates käib video küll.
Õnneks on omaaegsete õppefilmide koopiad ja algmaterjalid Eesti Filmiarhiivis säilinud. Samuti võttis Pedagoogikamuuseum Eestis tehtud õppefilmid üle, kui õpetajate täiendusinstituut likvideeriti. Põhimõtteliselt võiks seega isegi uusi 35-mm koopiaid teha, kui see ainult nii kallis poleks. Filmiarhiivi teabe- ja kasutamistalituse konsultandi Pearu Trambergi sõnul tuleb koopiate tegemine kõne alla vaid Helsingis. Äärepealt oleks odavam teha juba uus film, tänaste võimaluste piires aga oleks see paraku küll vaid videofilm.

Kommentaar
 
Olav Kruus,
haridusministeeriumi avalike ja välissuhete osakonna nõunik:
“Haridusministeeriumi ülesanne ei ole praegu õppefilmide tootmine, toetamine ega nende tegemises osalemine. Õppekava omandamise peamiseks abivahendiks on siiski õpik. Film võib olla õppeprotsessi lisamaterjal. Õppeprotsessi ilmestamine sõltub õpetajast. Iseküsimus on muidugi haridusministeeriumi sisuline, moraalne ja majanduslik toetus filmitegijatele. Võimaluse korral on ministeerium sellist abi pakkunud ja ilmselt teeb seda ka edaspidi, koostöös Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse õppekavade osakonnaga. Ent initsiatiiv, mida õppefilmiks pakkuda, peaks tulema ikkagi tegijatelt.
Mõned näited viimastest aastatest. Polarfilm Ants Vistiga eesotsas esitas soovituse saamiseks “Põhikooli keemiakatsed” ja “Põhikooli füüsikakatsed”, viimane on saanud juba ka ainenõukogu soovituse õppetöös lisamaterjalina kasutamiseks. Narkoennetuse raames on koolidesse jõudnud “Nime poolest võitja”. 1997. a valmis kriminaalpreventsiooni üleriigilise programmi raames 7.–12. kl mõeldud film “Narkootikumid – valikuküsimus”.
Haridusministeerium on rahaga toetanud Andres Söödi ja Maie Raitari audiovisuaalset uurimust Konrad Mäest. Selle filmi esitlus toimub järgmisel nädalal. Siis jõuavad ministeeriumisse ka filmi 200 VHS-koopiat, mille ministeerium koolidele laiali saadab.
Möödunud aastal toetas siseministeerium Rein Hansoni filmi “Kodanik – riigi alus”. Oma materjale õppefilmidena kasutamiseks pakub ka ETV.”

Uue aja inimese kool
Pelgulinna Gümnaasium 90

Mart Ummelas, 1972. a lennu vilistlane

See kool alustas tööd septembris 1912 pisikeses hoones Telliskivi ja Ristiku tänava nurgal Tallinna äärmises põhjaservas, toona veel üsna puutumatuna seisnud Stroomi männimetsa naabruses, tööstuslikus, kuid samavõrd boheemlikus eeslinnas, millel mõistatuslik nimi – Pelgulinn. Väidetavalt sai linnaosa oma nime seal kunagi pelgupaika otsinud varaste järgi. Tahaksin siiski rohkem uskuda, et need olid ebakonventsionaalsed loomeinimesed, elukunstnikud, kes rutiinivaba äraolemist igatsedes põgenesid väikekodanlikult kitsarinnalisest ja saksameelsest kesklinnast.
 
Too esimene koolimaja oli ühekorruseline madal hoone, kus töötas koguni kaks kooli. Tsaariaegsete seaduste järgi ei saanud segakoole asutada ja nõnda pidid poisid ja tüdrukud käima formaalselt eri koolides, kuigi ühes majas ja samades ruumides. Nõnda hiiliti juba toona mööda kroonubürokraatiast. Koguni 26 aastat ehk Pelgulinna kooli ajaloos kõige pikaealisema direktorina püsis Arnold Puusepp, olles sel kohal oma surmani aastal 1938.
Eeslinnakoolist eliitkooliks
Kui mina nõukoguliku noorena 1972. aastal oma keskkoolitee selles majas lõpetasin, ei võinud ma kooli nii pikas ajaloos aga sugugi kindel olla, rääkimata sellega kiitlemise võimalusest. Ei olnud tollal mingit Pelgulinna kooli ega Pelgulinnagi, oli Kalinini rajoon ja Tallinna 46. Keskkool, mis oli oma uksed avanud alles Hruðtðovi sulaaja südames, 1961. a, paar kuud pärast Juri Gagarini kosmoselendu. Õpilased toodi kooli siis kahest sama rajooni koolist: 17. ja 9. keskkoolist. Jah, lõpetajate lendusid loeti küll ka uues koolis 17. keskkooli omadest ehk 1950. a lõpetanuist, kuid Pelgulinna kooli pikast ajaloost eelistati targu vaikida – ikkagi paha kodanlik aeg vahepeal.
Oma ema noorpõlvemälestustest teadsin aga päris kindlasti, et see oli ikka seesama Pelgulinna kool, milles temagi oli 1932. a edukalt lõpetanud kuus klassi ehk algkooli osa, ja seda 1926. a valminud majas, Ristiku tänav 69. Otse kauni kastaniallee lõpus, kuulsa Oma Kolde kooperatiivi kõrval eestiaegse ðnitiga kaarakendega nooblis koolimajas. Muide, vaadake Mart Kalmu “Eesti arhitektuuri ajalugu” ja te leiate sealt ohtralt Põhja-Tallinna ehitisi. Pelgulinn oli 20. sajandi esimesel poolel üsna avangardistlik ehitustanner. Paraku, minu koolimineku ajaks loovutati too 1926. a valmis saanud uhke koolihoone venekeelsele 8-klassilisele koolile, ja seda koos numbriga 17. Ilmselt ajaloolisest paratamatusest tingituna, sest sellekeelseid lapsi oli Tallinnas korraga saanud vägagi palju.
46. keskkooli algusaastad olid põnevad nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes. Tühermaa või õieti tasandamisele mineva prügimäe serva vangide ja lapsevanemate jõul kerkinud arhitekt Udo Ivaski tolle aja kohta ultramodernse projektlahendusega koolimaja asus juhtima ületamatu energiaga direktor Rene Rekand, kes ilmselt tahtis sellest koolist teha arenenud sotsialistliku ühiskonna tõelise musterkooli. Paraku jahutasid tema entusiasmi peagi loendamatud ehitusvead ja sovjetlike materjalide kehv kvaliteet, mis klassiruumid talvel jääkülmaks muutsid. Samuti lokkav kuritegevus, vandaalitsemine ja vargused, mis tipnesid katlakütja tapmisega, et saada lasketiiru relvakambrist kätte spordipüstoleid. Tollases õhustikus eriti ohtlikuks kuriteoks hinnatud relvavargus heitis paratamatult oma varju ka kooli tegevusele, selle juhtimisel ilmnenud liberalism leidis bürokraatia hukkamõistu ja tasapisi hakkasid koonduma teatud jõud, et äärelinna koolile paslik koht kätte näidata.
Ent siiski jäi 46. keskkool veel aastakümneiks üheks vähestest Tallinna eliitkoolidest, mille kunstiklassidesse püriti kogu linnast. Nagu täna ründavad vanemad Rocca al Mare või Audentese erakooli, Prantsuse lütseumi või Inglise kolledzit, nõnda pidas iga tollane endast lugupidav perekond just Pelgulinna kooli oma võsukesele ihaldatud arengukeskkonnaks. Eks ta seda tegelikult ju oligi, uhke aula ja täismõõtmeis võimla, Eestimaal pärast sõda ehitatud esimese kooliujula, lasketiiru, korraliku staadioni, hästi varustatud ainekabinettide ning eelkõige muidugi kunstiklasside ja entusiastlike õpetajate-juhendajatega.
Kunstnikud ja poliitikud
Minu parimad mälestused oma koolist seonduvad keskkooliajaga. Kui algkoolis olin ehk veel liigagi eeskujulik ja seetõttu klassikaaslaste poolt tagakiusatud ja tõrjutud laps, siis alates 9. klassist sulandusin teiste hulka märksa paremini. Eelkõige tänu tollase kunstiklassi lõbusale seltskonnale, kus eestvedajaiks Raimo Aas, Urmas Kibuspuu ja Georg Bogatkin, sai minustki “pullivend” ja showman ning toonased rajooni ja vabariiklikud koolide komsomolikokkutulekud olid mu edasise elutee valikul otsustava kaaluga. Samavõrd kui näiteks Kaja Kärneri ja Tiit Kangroga kooliraadio tegemine, mis, nagu ka eespool mainitud ðõutamine, lõpuks isegi KGB tähelepanu huviorbiidile jõudis.
Ilmselt oli mul omajagu õnne, et ma püsivamat musta märki külge ei saanud, küllap aitas kaasa ka Tartu Ülikooli minek, mis mind pealinna probleemidest mõneks ajaks eemale viis. Paraku, viies ühtlasi eemale oma vanast koolist, kus minu nimi 1987. aastal avaldatud vilistlaste nimekirjast hoopis välja unustati. Mis seal’s ikka, kui 1978. aasta lõpetajate seas leidub ka kellegi Maret Laari nimi!?
Vaadates täna Pelgulinna kooli vilistlaste nimekirju (1950–2001 on lõpetanuid kokku 2907), torkab silma kaks esiletõusvat inimrühma: kunstnikud ja poliitikud. Küllap oli ja on Pelgulinna kooli vaimsuses olnud alati midagi sellist, mis just neid noores inimeses peidus olevaid eeldusi ja omadusi kõige paremini esile tulla aitab. Kui alates 1961. aastast on kunstiklasside otsest mõju rohkem tunda Ando Keskküla või Andres Toltsi, Jüri Okase või Heikki Polli, Harry Liivranna või Raivo Järvi puhul, siis märksa keerulisemas seoses avaldub see näiteks Mart Laari või Signe Kivi, Toomas Vilosiuse või Toivo Jürgensoni puhul, rääkimata siis juba varasemaist lõpetajaist, nagu Indrek Toome või Ene Tomberg. Kuid eks ole poliitikagi omal kombel elukunst.
Ilmselt on vilistlaste elutee kujunemisel enim kaasa rääkinud koolist saadud vaimsus, avatus, demokraatlikkus, mis just seda kooli on nii mõnestki teisest ja ehk palju tuntumast Tallinna koolist alati eristanud. Sündinud 20. sajandi algul ja mõneti Metsikut Läänt meenutavas eeslinnas, ei ole kool saanud toetuda sajanditepikkustele traditsioonidele, vaid pidanud neid traditsioone pidevalt ise looma. See on Pelgulinna koolist teinud sellise uue aja inimese kasvukoha, kes suhtub ümbritsevasse märksa eelarvamusvabamalt, otsivamalt ja vaimsemalt. 90 aastat kokku ja 40 aastat praeguses majas on kooli vaimu üsna valmis küpsetanud, nüüd jääb vaid oodata, et aastakümnetega nõdraks jäänud liha ehk koolimaja füüsiline kehand ise võiks lähiaastail tõsise renoveerimiskuuri läbi teha.
Sellise ettevalmistuse ja meenutustekoormaga varustatult astusin paljude aastate järel taas üle oma endise kooli lävest, et vestelda tänaste koolijuhtide ja pedagoogidega Pelgulinna Gümnaasiumist anno 2002.
Kunst kasvatab terviklikku inimest
“Vaba sisu, kindel vorm,” nõnda võttis Pelgulinna Gümnaasiumi kõige värskem ja läbi aegade noorim direktor Tõnu Piibur minu jaoks kokku oma kooli alusmõtte. Pelgulinna kool pole tänaseks enam ainus Tallinna kool, kus pööratakse kunstikasvatusele süvendatud tähelepanu, kuid ta on nende koolide seas vaieldamatult vanim ja seetõttu hoiab omal kombel kunstikoolide lippu. Kunstiõpetus Pelgulinna koolis tähendab pigem kallakut kujutava kunsti ja akadeemilisuse poole kui pelgalt mingite käsitöönduslike oskuste andmist.
Direktori sõnul on peamine ikkagi tänapäevane üldharidus, mille kõrval kunstiõpetus on vahend ja keskkond tervikliku inimese kujundamiseks. See ei ole eesmärk omaette ja juba ammu pole Pelgulinna Gümnaasium vaid kunstiülikooli kasvulava. Tänases Eestis ei piisaks nii kitsa erialase suunitlusega keskkoolilõpetajate väljalaskmisest, see poleks päris aus ka nende enda suhtes. Kui täna on koolis 960 õpilast, poleks ju mõeldavgi, et kõigist neist saaksid kunagi kunstimeistrid.
Vestlusest Tõnu Piiburiga sain aru, et ta ei poolda liialt täpset ja varajast sihiseadmist, noorte, alles kujunevate inimeste valamist rangelt etteantud vormi, mis pärast gümnaasiumi lõpetamist võib osutuda hoopiski ekslikuks valikuks. Seepärast ei kadesta ta nende koolide õpilasi, kes juba gümnaasiumi minnes määravad oma tuleviku ühemõtteliselt pikaks ajaks ette. Pelgulinna kooli õpilastega nõnda juhtuda ei tohiks.
“Kes on kunagi viiulit mänginud, ei lähe enam teist inimest tapma,” võtab ta kokku oma ja ka kooli kreedo. Tähtis on see, et ligi 80% gümnaasiumi lõpetajaist siiski jätkavad haridusteed, vähem tähtis aga see, kui edukad on nad just mingil konkreetsel kunstierialal. Ja seda hoolimata sellest, et kunst on koolis tänagi läbiv teema ning 60 õpetajast 12 ehk viiendik on kunstiõpetajad, sealhulgas neli neist täiskoormusega. Kunagiste alustajate Valentine Sisaski, Mari Roosvaldi või tänaseni vapralt jätkava Tiiu Isoki järel on nüüd noorte silma ja kätt harjutamas ka üsna noored inimesed: ehtekunstnikuna tegutsev Margus Tänav või juba näitusekunstnikuna ohtralt mainet võitnud Triinu Jürves. Elu ja kooli vahelist eraldusjoont aitab kõrvaldada näiteks majandust õpetav tegevajakirjanik Aivo Vahemets.
Kunst annab endast märku ka neis harrastustes, mida koolis juba mitu aastakümmet on järjekindlalt viljeldud. Kunagiste Niina ja Alfred Raadiku legendaarsete rahvatantsurühmade ja Svetlana Järvi balletiteatri Pähklipureja jälgedes astuvad nüüd Marina Kuznetsova juhtimisel rahva- ja estraaditantsurühmad, kellel eelseisval kooli juubelipeol on kanda põhiraskus. Kunst ja looming on selle kooli õpilaste jaoks märksa rohkem kui mujal tervikliku eluhoiaku küsimus. “Vägivalda meie koolis praktiliselt pole,” kinnitab direktor, “ehkki teisalt, ka tõsiseid lõuatõmbajaid on spordisaalis vähem, kangil ikka rohkem riputakse.”
Meeskonnatöö mitme kandi pealt
Kooli ehk kõige auväärsem pedagoog on eesti keele õpetaja Viivi Läll, kes oma aastatele vaatamata asus mulle kõigepealt selgeks tegema, et koolile ei anna nägu mitte niivõrd juhtkond ega teenekas pedagoogiline kollektiiv, kuivõrd õpilased. Õpilasi tuleb võtta osana meeskonnast ja ainult selline koostegutsemine annab nähtavaid tulemusi. Meeskonnatöö kasvatab ühtviisi nii õpilasi kui õpetajaid, oli ta veendunud.
“Koolis peab olema palju huumo-rit, õige vähe õelust, sest igapäevane stamp on see, mis surub maha loovust ja ettevõtlikkust,” veenis ta mind innukalt oma seisukohtades. “Kui ma lähen klassi ja ütlen: “Eestlane olla on...” ning seejärel laulab terve klass mulle vastu: “...uhke ja hää,” siis olen suutnud panna lapsi kaasa mõtlema, ja see on tähtsaim,” tõi ta näite oma õpetajapraktikast. “Tuleb vältida morni nägu, õhutada igati emotsionaalsust.”
Õpetajatöö, see on Viivi Lälli meelest suur risk, mis ennast alati ära tasub, see on pidev katsetamine, mis võimaldab enesearendamist ja oma töö pidevat parandamist. Just selline suhtumine on tema meelest Pelgulinna kooli kogu kollektiivi teinud nii omanäoliseks ja üksmeelseks. Näiteks noorte protest on Viivi Lälli jaoks igati normaalne ja vajalik asi koolielus. Kui just samal päeval oli üks lõpuklass kurtnud kehva koolitoidu üle, pidas ta nende käitumist õigustatuks ja kinnitas mulle, et asus kohe koos teiste õpetajatega probleemiga tegelema.
See ei tähenda, nagu ei peaks õpetajad suutma oma õpilasi väärtushinnangute kujundamisel suunata, ehkki kõrgemal tasemel, ametkondades seda alati ei mõisteta. Klassijuhataja tundide kaotamine oli õpetaja Lälli meelest viga, sest üksnes avameelsetes vestlustes õpilastega kõigi aktuaalsete teemade üle sünnib nii teineteisemõistmine kui ka oskus ümbritsevat maailma õigesti käsitada.
“Õppeprotsess peab püsima traditsioonilistes raamides, andma tööharjumused, oskuse õppematerjaliga ümber käia, eristada ebaolulist olulisest, andma kindlasti ka konspekteerimise oskused. Õpilased tuleb õpetada õppima,” sõnastab õpetaja Läll oma õpetajakreedo.
Huvijuht Tiina Tiit on kogenud kolleegiga paljuski nõus, kuid tema meelest on koolidirektori ja juhtkonna roll üldise vaimsuse ja meeskonnatöö eesmärgipärasuse kujundajana siiski primaarne. Kahtlemata on ideaalne, kui iga koolilapski suudaks ühiseid väärtusi hoida ja seatud eesmärkide nimel tegutseda, kuid selleni jõutakse siiski vaid koolikollektiivi aruka sihiseade ja mõtestatud tegevuse kaudu. Pole mingi saladus, et erinevate koolidirektorite ajal või nende vaheldumisel on kooli maine kõvasti kõikunud. Tänaste koolijuhtide nooruslik entusiasm koos 90 aasta traditsioonide väärtustamise ja kogenud kolleegide töö hindamisega süvendas minus kui selle kooli vilistlases usku, et Pelgulinna Gümnaasium on taas heades kätes ning mul ei tule oma kooli kunagi maha salata.

Töö- ja tehnoloogiaõpetuseks pole korralikke tingimusi

MART SOOBIK, TPÜ tööõpetuse didaktika lektoraadi juhataja, üleriigilise tööõpetuse ainenõukogu esimees

Viimasel üleriigilisel tööõpetuse ainenõukogu koosolekul 12.02. olid vaatluse all tööõpetuse olulisemad probleemid ja nendele lahendusteede leidmine.
 
Haridusministri käskkirjaga 14. detsembrist 2001 on kinnitatud ainenõukogude ülesanded ja töökord.
Ainenõukogu ülesanded
Ainenõukogude põhiülesanded on järgmised: analüüsida ja hinnata riiklike õppekavade rakendamist, teha ettepanekuid probleemide lahendamiseks; teha ettepanekuid õpikute uuendamiseks ja kordustrükkideks, täiendava õppekirjanduse ning ainealase lisamaterjali väljaandmiseks; hinnata õppekirjanduse vastavust riiklikule õppekavale; anda hinnanguid õppevahenditele; osaleda metoodilise ja juhendmaterjalide koostamisel; teha ettepanekuid õigusaktide muutmiseks; teha ettepanekuid õpetajate täiendus- ja ümberõppe kavandamiseks; osaleda üleriigiliste ürituste ettevalmistamisel ning läbiviimisel.
Ainenõukogu koosneb eri koolitüüpide aktiivsetest tööõpetajatest (soovitavalt õpetaja-metoodik), kes edastavad ja vahendavad ainenõukogus arutatud küsimusi piirkondade aineaktiivi esimeestele ja õpetajatele.
Maakondade ja linnade haridusosakonnad on nimetanud õpetajad, kelle kaasabil korraldatakse ainealast tööd regioonis. Nende kaudu liigub suuresti info, mida on tähtis teada igal õpetajal.
Ainealased ühendused (liidud, seltsid, ühingud jne) on enamasti mittetulundusühingud ja juhinduvad oma tegevuses vastavatest põhikirjalistest ülesannetest. Nagu näiteks: rahvusliku hariduse ja kultuuri mõtestamine ja edendamine; osalemine kodanikualgatuse korras Eesti hariduspoliitika ja strateegia kujundamisel; liikmeskonna kutsehuvide esindamine jne.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainealased ühendused võiksid näiteks välja töötada õpetajate pädevusnõuded, valmistuda õpetajate kutsetunnistuste väljaandmiseks, osaleda uue atesteerimisjuhendi väljatöötamisel jne.
Kõrgkooli ülesanded
Töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajatele saaks ülikool pakkuda senisest enam aine- ja didaktikaalast ning pedagoogilis-psühholoogilist ettevalmistust, paindlikke ja tänapäevaseid täiendusõppekursusi jm.
Omavalitsuse ülesanded
Omavalitsusüksused tagavad koolide materiaal-tehnilise baasi korrasoleku ja loovad võimaluse selle tänapäevastamiseks. Samuti tagavad nad noorte õpetajate kutseaasta juhendamise mentorite poolt. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajad vajavad õppetööks materjale, töövahendeid ja seadmeid.
Probleemid ja lahendusteed
– Pädevate töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajate nappus. Statistikaameti andmetel oli 2000/2001. õa alguses üldhariduskoolides kokku 1176 täiskohaga (poiste) tööõpetuse õpetajat, kellest 479-l (40,7%) oli erialane pedagoogiline kõrgharidus. Võrreldes seda näitajat teiste aineõpetajate omaga, tõdeme madalaimat erialase pedagoogilise kõrgharidusega õpetajate osa. Õpetajate üldarvust moodustab suurema osa vanem generatsioon.
Lahendusteed
· Üldhariduskoolidel suunata töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja tööst huvitatud noori õppima TPÜ-sse, saades niimoodi mõne aasta pärast kooli koolitatud tööõpetaja. 2002. a võetakse tudengikandidaate kaasajastatud töö- ja tehnoloogiaõpetuse eriala bakalaureuse- ja magistriõppesse.
· Koolis töötavatel kõrghariduseta õpetajatel omandada erialane pedagoogiline kõrgharidus kaugõppe vormis töö- ja tehnoloogiaõpetuse erialal.
· Koolis töötavatel erialase kõrgharidusega õpetajatel omandada pedagoogikamagistri kraad töö- ja tehnoloogiaõpetuse erialal.
· Õpetajatel osaleda TPÜ täienduskoolituskursustel (vaata infot TPÜ koduleheküljelt ja Õpetajate Lehest).
– Töökodade nigel seis. Normaalsete töötingimuste puudumine vähendab nii õpilaste kui ka õpetajate huvi. Noored õpetajad lahkuvad pärast paari tööaastat koolist, sest neid ei rahulda koolides töökodade sisseseade ega töötingimused.
Kooli tervisekaitsenõuded sisaldavad ainult kolm rida teksti poiste tööõpetuse ruumi kohta! Seevastu Soomes on koostatud 30-leheküljeline raamatukene tingimustest ja normidest, millele peab vastama tehnilise töö õppetöökoda. Hea näide on Tallinna linna panus õppetöökodade renoveerimisse. Viimasel ajal on suudetud linna rahaga remontida mitu töö- ja tehnoloogia õpperuumi.
Lahendusteed
· Võtta eeskujuks välisriikide kogemus õppetöökodade projekteerimise ja renoveerimise normdokumentatsiooni osas ja kohandada see Eesti tingimustele. Seda tööd võiksid teha tööõpetuse ainenõukogu liikmed.
· Tööõpetajatel koostada töökodade väljaehitamise plaan, kooskõlastada see direktsiooni ja hoolekoguga, viimastel hankida linna/maakonnavalitsuselt rahalisi investeeringuid.
– Õppevahendite soetamiseks napib raha. Nii mõneski koolis on töökodade sisseseade ja töövahendid pärit eelmisest sajandist ja amortiseerunud. Tööõpetuse ainenõukogu on korduvalt pöördunud selles küsimuses taotlustega haridusministri poole. Kirjades on üksikasjalikult põhjendatud töövahendite hankimise vajadust (loe ka 12.01.2001 ÕpL-is vastavasisulist artiklit). HM-i viimases kirjas teatatakse, et ministeerium on endiselt seisukohal, et tööõpetuse materiaalsete vahendite muretsemine jääb prioriteediks järgmiste aastate riigieelarvete taotluste koostamisel. HM on esitanud taotluse tööõpetuse töövahendite ostmiseks riigihanke korras 2002. a riigieelarvest 4,765 miljoni krooni ulatuses. Aasta 2002 on teatavasti saabunud, kuid riigihanget kahjuks saabunud pole.
Lahendusteed
· Tööõpetajal aegsasti koostada kooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava, tuginedes 2002/03. õa kehtima hakkavale õppekavale. Koostada koolitööks hädapäraste õppevahendite loetelu.
· Omavalitsustel leida vahendeid koolide töö- ja tehnoloogiaõpetuse materiaalse olukorra parandamiseks, sh õppevahendite soetamiseks.
· Koostada järjekordne järelepärimine haridusministrile töö- ja tehnoloogiaõpetuse tarbeks töövahendite riigihanke korraldamise asjus.
· Organiseerida kokkusaamine haridusministriga töö- ja tehnoloogiaõpetuse probleemide lahendamiseks.

Käsitöö ja kodunduse eriala arengust TPÜ-s

ENE LIND, TPÜ käsitöö didaktika lektoraadi juhataja

Alates 2002/2003. õa minnakse TPÜ-s õpetajate ettevalmistamisel üle uutele õppekavadele. Ülikooli õpetajakoolituse strateegia põhimõtetes märgitakse, et ühiskond vajab oluliselt muutunud rollipildi ning uuenenud kompetentsidega õpetajat.
 
Ülikooliõpingute aluseks saab käsitöö ja kodunduse erialal viieaastase nominaalkestusega õppekava, mis jaguneb kolmeaastaseks bakalaureuseastmeks (120 AP) ja kaheaastaseks magistriastmeks (80 AP). Käsitöö ja kodundus on liiteriala, mida õpetatakse valmistamaks ette käsitöö ja kodunduse õpetajaid põhikooli, gümnaasiumi ja kutseõppeasutusse. Uue õppekava bakalaureuseastmes on põhitähelepanu suunatud erialaainete omandamisele: käsitletakse süvendatult tekstiilitööde tehnoloogiaid, senisest enam on võetud suund nende loovale kasutamisele esemete kujundamisel ja valmistamisel; õpitakse tundma kodumajanduse põhitõdesid, sh tervisliku toitumise aluseid, tänapäevaseid toiduvalmistamise viise, etiketinõudeid jne. Erialaõpingutele loovad baasi suunaained: joonistamine, maalimine, tehniline graafika, rakenduskunst ja rahvakunsti alused. Valdkonnaainetes antakse baasteadmisi sotsiaalteadustest ja psühholoogiast.
Üliõpilasel on kohustus valida endale ka kõrvalaine, mille omandamisel saab lõpetanu õiguse õpetada vastavat eriala koolis lisaks käsitööle ja kodundusele. Kõrvalaine valikul on üliõpilasel palju alternatiive (TPÜ-s õpetatavad õpetajakoolituserialad), kuid põhierialast lähtuvalt on soovituslik valida kõrvalaineks kunstiõpetus. Bakalaureuseastme läbimine annab õiguse töötada ringijuhina ja erialase nõustajana.
Kaheaastane magistriaste sisaldab õpetaja kutseõpingute õppekava (46 AP), aineõpinguid (15 AP) ja valikaineid. Valikainete kaudu on võimalik saada ettevalmistus suhtlemispsühholoogias, teadmisi infotehnoloogiast, projekti kavandamisest ja juhtimisest jne.
Käsitöö ja kodunduse õpetaja õppekava lahutamatud osad on loovprojektid ja uurimistööd. Õpetajakoolituse raames on kahe koolipraktika jooksul võimalik saada erialane töökogemus üldhariduskoolis.
Käsitöö ja kodunduse eriala sobib tudengikandidaatidele, kes on orienteeritud pedagoogikutsele, on loovad, kel on oskus ja tahe end pidevalt arendada ja täiendada.
Täienduskoolitusest
Magistriõppe õppekava eesmärgina on toodud välja järgmist: “Omandada erialane professionaalne pädevus käsitöö ja kodunduse õpetaja kutseaasta alustamiseks ning sellele järgnevaks tööks tegev-
tidest vastust ei leia, heidab kõrgkoolile ette suutmatust täiuslikku spetsialisti ette valmistada. Kõrgkooli ülesanne on luua baas, millele toetudes oldaks võimeline end ise erialase kirjanduse, muude teabeallikate või kursuste toel edasi arendama.
Oleme ülikoolis põhitöö kõrvalt tegelnud pidevalt ka täienduskoolitusega. Üks suund on olnud kaheaastane tasemeõppe kursus kutseta pedagoogilise kõrgharidusega pedagoogidele. Sellise tasemeõppe on läbinud kolm gruppi eesti koolide tegevpedagooge, momendil õpib üks vene grupp ning plaanis on avada veel üks.
Teise suunana on käivitunud kahepäevaste lühikursuste programm, mille põhisisu on uues üldhariduskooli ainekavas väljapakutavad valikained. Kui möödunud aastal jäi samasugune kursus soovijate vähesuse tõttu ära, siis tänavu on huvitundjaid rohkemgi, kui suudame vastu võtta. See teeb ainult rõõmu.
Kui suudame töötada sisse hästi funktsioneeriva täiendusõppesüsteemi, harjutakse ehk ka otse meie poole pöörduma ja kursusi tellima ega kurdeta enam infosulu üle.
Aineolümpiaadi korraldamisest
Tööõpetusel on oma aine propageerimiseks ning õpilaste loomingu ning ainealaste teadmiste-oskuste demonstreerimiseks koguni kaks võimalust: üleriigilised õpilastööde näitused ning õpilasvõistlused/olümpiaadid.
Käesolevast õppeaastast jõustus haridusministeeriumi, Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli vaheline leping õpilasvõistluste korraldamise kohta. Nüüdsest on olümpiaadide korraldamine ülikoolide organiseerida, tööõpetuse olümpiaadi läbiviimine on TPÜ vastavate erialade lektoraatide ülesanne.
Lepinguga on kindlaks määratud ka õpilasvõistluste korraldamise sagedus – tööõpetuse olümpiaad hakkab toimuma üle aasta. Niisiis toimub järgmise olümpiaadi lõppvoor 2003. a kevadel TPÜ-s, juhendid piirkondlike voorude ja lõppvõistluse kohta jõuavad maakondadesse uue kooliaasta alguses. Käsitöö ja kodunduse olümpiaadi korralduses muutub veel niipalju, et järgneva õpilasvõistluse ülesandeid koostades püütakse pöörata rohkem tähelepanu õpilaste loomingulistele omadustele ning ka tehnoloogilistele oskustele, vähem tähtis on teoreetiline külg. Samuti otsustas vabariiklik aineaktiiv üksmeelselt jätta ära kodutöö.
Side üldhariduskoolidega
Meie kirjul kõrgkoolimaastikul on TPÜ ainus, kus valmistatakse ette kõrgharidusega käsitöö ja kodunduse õpetajaid. Erialade ja kõrgkooli side kooli ja õpetajatega on tugevnenud täiendusõppe järjepidevuse, kaugõppekursuste avamise ning magistriõppe käivitumise kaudu. Ülikooli õppejõud on osalenud uue üldhariduskooli ainekava väljatöötamisel ja täiendamisel, kõrgkooli õppekava koostades lähtuti samas ka üldhariduskooli ainekava sisust.
Meie põhiline ühine probleem on praegu see, mis suunas tööõpetust koolis edasi arendada. Kas võtta aluseks kunagine humanitaarne kasvatuslik suund või nõukogude ajal välja kujunenud polütehnilisel õpetusel põhinev tehnilise reaalkallakuga suund, mil periooditi oli üldhariduskoolis võimalik ka kutse omandada? Või saavutada nende kahe suuna vahel mingi konjugatsioon? Selle viimase poole on praeguse ainekava tegijad kaldunudki: anname tööõpetuses õpilasele eluks ja igapäevatoiminguteks vajalikud teadmised, oskused ja vilumused ning püüame samas teda üldiselt arendada, panna otsima, mõtlema, tegutsema. Milline on õige lahendus, sellele peaksid vastuse andma uuringud, mis on aluseks järgnevate aastate teadus- ja arendustegevusele käsitöö ja kodunduse erialal.
Õpetajad peaksid aga harjuma käima oma endises kõrgkoolis ka väljaspool täienduskoolituskursusi – kogemusi vahetamas ja probleemidele lahendusi otsimas. Ainult koostöö käigus saame parandada ja arendada erialast õpetajakoolitust.
Teadmiseks
Kuigi käesolevas artiklis käsitleti ühiselt käsitöö ja kodunduse eriala probleeme, leiavad seekordses Õpetajate Lehes kajastamist enam tööõpetust puudutavad küsimused. Kodundusteemaline lehekülg ilmub aprillis. Samas oleks kena, kui käsitöö ja kodunduse õpetajad heidaksid põgusa pilgu ka töö- ja tehnoloogiaõpetust puudutavatele kirjutistele, et olla üldiste probleemidega laiemalt kursis.

Poiste tööõpetus: olla või mitte olla?

ENDEL RIHVK, TPÜ dotsent

Küsimus sellest, kas tööõpetust on tarvis, võib tunduda põhjendamatu, kuid asjaga kursis olijad on juba alternatiiviga ühel või teisel moel kokku puutunud ja pole sugugi kindel, kuhupoole langeb vaekauss tulevikus.
 
Läinud sajandi jooksul on tööõpetus meil ja teistes põhjamaades olnud obligatoorne aine põhikooli õppekavas. Vaimne kultuur ei eksisteeri ilma materiaalseta, ehk teisisõnu – inimkonna vaimne areng on tihedasti seotud tema käelise tegevuse võimega.
Möödunud sajandi esimesel poolel oli tööõpetusel ka oluline õpetuslik suunitlus, sest küllalt palju eluks vajalikku tuli valmis teha oma kätega. Koolis omandatud käelised oskused olid elus samavõrd tarvilikud kui lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskus. Tänaseks on inimeste elulaad arenenud riikides sedavõrd teisenenud, et enamik vajaminevaid esemeid on kõigile kättesaadavad tööstustoodetena, ja järjest vähemaks jääb ka kutsealasid, kus vajatakse käteosavust. Ometi on ühiskondlikus teadvuses sügavalt juurdunud mõtteviis, et tööõpetuse ainus väljund on osata sukka kududa või naela seina lüüa. See ongi pinnas arutlustele, nagu võiks koolis ka tööõpetuseta läbi saada.
Eelmise sajandi teisel poolel hakkas kujunema välja olukord, kus põhiliselt tütarlaste tööõpetuses viljeldavad tekstiilitööd ja kodundus säilitasid üsna olulises osas oma õpetusliku suunitluse ja ühiskondliku prestiizi, poiste tööõpetuse traditsioonilised tööliigid – puidu- ja metallitöö – aga ei oma valdava osa meeste silmis kaugeltki sellist tähtsust. Samal ajal on just neid töid koolitingimustes kõige otstarbekam korraldada virgutamaks poiste tehnilist taipu, loovust, algatusvõimet, käelise tegevuse eeldusi jt isiksuseomadusi, mida teised õppeained ei suuda teha kaugeltki sellisel määral.
Tööõpetus on kallis
Eelöeldu pole aga ainus, mis eristab poiste tööõpetust teistest õppeainetest. Selle aine õpetamine tänapäevasel tasemel nõuab suuri kulutusi. Alustame kas või sellest, et tööõpetuse tunnis jaguneb klass kahte rühma. Seega kulutab tööõpetus teistest ainetest rohkem õpetajate palgafondi. Kui õpilaste arv klassis on väike, näevad normdokumendid ette rühmade liitmise. Õpilaste arvu ülempiir liitrühmas on palju aastaid olnud tüliõun, kuna haridusametnikud pole suutnud selgitada, kuidas on õppetöökojas võimalik ohutult tööle rakendada 25 poissi, kui seal on parimal juhul vaid 20 töökohta. Õppetöökojad on erisisseseadega ruumid, mida ei saa muuks otstarbeks kasutada. Seetõttu seisavad ruumid osa nädalatundidest kasutamata. Ka see on varjatud lisakulutus.
Poiste tööõpetuse korraldamiseks on vaja palju töövahendeid, mille kogumaksumust saab võrrelda võib-olla kõigi ülejäänud ainete õppevahendite maksumusega kokku. Eelmise riigikorra ajal oli nende tootmiseks ja jaotamiseks loodud riiklik süsteem, mis enam- vähem rahuldas koolide vajadused (tõsi, mitte eriti kvaliteetsete töövahenditega). Kümme aastat pärast selle varustamise lakkamist on poiste tööõpetuse materiaalbaasist saanud utiilihunnikud, mida üksikud entusiastlikud õpetajad küünte ja hammastega töökõlbulikena püüavad hoida. Loomulikult on meil neidki kooli- ja omavalitsusjuhte, kes olukorra tõsidust adudes püüavad poiste tööõpetuse edendamiseks suunata iga krooni, mis kooli elementaarvajadustest üle jääb. Nendes koolides on juba tänapäevaseid tööpinke, tööriistu ja seadmeid, kuid paraku võib selliseid koole kahe käe sõrmedel üles lugeda. Küsimus ei ole lahendatav riigi sekkumiseta. Seni on aga haridusministeeriumi “abi” piirdunud vaid riigihanke korras õppevahendite hankimise ja jaotamisega ajaloo, keemia, geograafia ja füüsika õpetamiseks.
Lisaks töövahenditele vajatakse tööõpetuse korraldamiseks mitmesuguseid materjale. Kui näiteks tütarlapsed saavad kooli kaasa võtta riidetükid, lõngad ja niidid, siis pole mõeldav, et poisid tassiksid kaasa saelaudu, traadikerasid, plekitahvleid, värvipurke jms. Seega tuleb kõik vajaminev hankida koolil pro õpetajal. Raha, mis selleks kulub, pole küll ülemäära suur, kuid seda vajatakse pidevalt. Seega on ääretult tobe, kui õpetaja peab iga ostu vajadust eraldi tõestama, seejärel pikka aega ootama, kuni vajaminev summa leitakse ja ostuluba antakse. Sageli võib see ka saamata jääda või tulla siis, kui aeg on ammu ümber saanud.
Meie põhjanaabrite juures on see küsimus lahendatud väga lihtsalt. Iga õpilase kohta on kooli eelarves planeeritud aastas kindel summa, mida õpetaja võib ilma kellegi aktseptita kulutada materjalide ostmiseks just siis, kui ta vajalikuks peab. Sellise süsteemi käivitamise vajadusest ka meil oleme rääkinud sellest ajast peale, kui avanes võimalus Soome kolleegidega kontakteeruda, kuid need, kelle pädevusse selle probleemi lahendamine kuulub, ei tee kuulma ega nägema.
Kiire lõpp “ebaõiglasele” lisatasule
Isegi siis, kui koolis on olemas tänapäevased töövahendid ja kõik vajaminevad materjalid, pole seal põhjaliku eeltööta võimalik heal tasemel tunde läbi viia. Tööpingid vajavad seadistamist ja jooksvat remonti, tööriistad teritamist, toorikud ettevalmistamist jne. See kõik pole võrreldav tundide metoodilise ettevalmistamisega teistes ainetes.
Nn nõukogude ajal kompenseeriti see tööõpetaja lisatöö lisatasuna õppemeistri kohustuste täitmise eest. Olen nende küsimustega vahetult kokku puutunud 40 aasta vältel ja tean, et see seadusesäte tekitas pahatihti paksu verd nii kolleegides kui ka ametnikes, eriti siis, kui mõni tööõpetaja talle pandud kohustuste täitmise unarusse jättis. Eesti taasiseseisvumisel tehti sellele “ebaõiglusele” kiire lõpp. Lisatasu kaotati ja koolijuhtidele jäeti võimalus oma äranägemisel jaotada laborandi töötasu. Paraku oli laboranditasu varem olnud seotud vaid keemia, füüsika ja bioloogia õpetamisega ja harjumusel on teatavasti suur jõud. Ka on subjektiivsel otsustusel hulgaliselt nüansse manu. Praegu makstakse nn laboranditasu poiste tööõpetajale vaid 10–20% kõigist koolidest ja sedagi koolijuhi suvast sõltuval määral. Kõik katsed taastada sihtotstarbeline kindlaks määratud lisatasu poiste tööõpetajale on põrkunud kiiresti vahelduvate haridusministrite asjatundmatusele ja finantsametnike vastutöötamisele.
Olukorras, kus koolide tööõpetuse materiaalbaas on amortiseerunud, materjalide hankimine keeruline ja õpetaja lisatöö enamasti tasustamata, ei taha noored ja võimekad mehed enam seda ametit valida ega pidada. Isegi TPÜ selle eriala lõpetajad vaatavad nagu hundid metsa, st firmade poole, et mõne aja pärast tulla nooremate ette uhkeldama logoga kirjatud ametiautoga. Koolid on sunnitud leppima nende inimestega, kes karmi konkurentsi tingimustes töötuks jäänud. Paraku on poiste tööõpetaja töö koolis üks komplitseeritumaid, sest see nõuab üheaegselt nii pedagoogi, tehnoloogi, disaineri, varustaja kui seadistaja võimeid. Nii on juhuslikud tulijad üsna sageli ka kiired minejad, mis veelgi süvendab õppetöökodades valitsevat entroopiat.
Juhul, kui koolil ei õnnestu hoida poiste tööõpetuse taset kõrgemal sellest mõttelisest nivoost, kus kasvatav ja arendav tegevus muutub iseenda vastandiks, suureneb tõenäoliselt surve koolijuhtidele ja haridusametnikele, et need tunnid antaks kas varjatud või avalikult üle mõnele teisele ainele.
Pole tööõpetust, pole ka probleemi
On ju tänapäeval nii palju neid populaarseks promotud inimtegevusi, mille esindajad ei väsi tegemast lobitööd enda kaitsealuse lülitamiseks üldkooli kohustuslikku tunnijaotusplaani. Nende võit oleks küllap kergendus nii mõnelegi koolijuhile, kes ei peaks siis kasvatama halle karvu eespool loetletud probleemide lahendamisel. Seejuures saavad uued pretendendid alati tuua näiteid teistest riikidest, kus seda teed on mindud, ja vaikida kas teadlikult või teadmatusest maha vastupidised näited. Taanis näiteks otsustati umbes 15 aastat tagasi suures haridussüsteemi moderniseerimise tuhinas asendada traditsiooniline tööõpetus (slöjd) tehnoloogiaõpetusega (technology). Õige varsti aga tõdeti, et sellest kujuneb veel üks ajule apelleeriv aine teooriaainete reas, mis käelisi tegevuseeldusi kuigivõrd ei arenda. Seetõttu ennistati tööõpetus põhikooli õppekavas.
Viimase aastakümne jooksul on poiste tööõpetuse saatuse pärast muretsevad inimesed teinud haridusministritele (R. Loik, P.-E. Rummo, T. Lukas) mitu märgukirja, juhtides nende tähelepanu riiklikku reguleerimist vajavatele küsimustele. Paraku on ministrite vaheldumine meil nii kiire, et sedavõrd komplitseeritud teemasse pole ükski neist vaevunud süüvima. Arvan, et nüüd, kus ministeeriumi uues struktuuris on loodud hulgaliselt ametikohti tegelemaks hariduspoliitika eri tahkudega, oleks ülim aeg käivitada ühiskonnas diskussioon, et leida lahendus sellele ummikseisule. Kui jõutakse arusaamisele, et tulevikuühiskonna jaoks on hukatuslik aretada vaimselt võimekaid küberinimesi, kes “käega ei tee kärbsepesagi”, tuleks kiiresti analoogiliselt “tiigrihüppega” käivitada kampaania varustamaks koole kõige vajaminevaga, et poisid nii tööõpetuse tundides kui ka vabal ajal rahuldust pakkuvat tegevust leiaksid. Kindlasti väheneks siis ka poistekampade arv tühermaadel ja narkodiilerite tööpõld linnatänavatel.

Poiste tööõpetus maa ja taeva vahel

VAHUR VAHTRA, Tartu Annemõisa Kooli tööõpetuse õpetaja

 
Kolmkümmend aastat on nõupidamistel ja aineaktiivi koosolekutel tehtud ühtesid ja samu ettepanekuid. Praeguseks on paljude meeste suud juba sulgunud ja rada vahetunud. Probleemid on laagerdunud aastakümneid ja püsivad õhus nagu rahvatarkused.

Eesti kultuuri kandvamaid telgi on töökuse ja töökultuuri kõrge tase – seda nii heas kui ka halvas mõttes. Meid tuntakse nii tõsiste ja põhjalike tegijate kui ka anekdootlike töörügajatena à la töönarkomaania, tööga rikastuja, enese tööga hävitaja jne.
 
Tänane tegelikkus räägib aga sootuks teistsugust keelt. Majandusarengu piduritena ilmnevad üha sagedamini oskustööliste nappus; täitmata ametikohtade rohkus paljudes eluvaldkondades; kaadrivaliku onupojapoliitikast tingitud võhiklikkus; töömahukuse ja -keerukuse mittekajastumine palkades; vahendustegevuse ja kinnisvaratehingute püsimine sissetulekute esireas; tootmistegevuse üldine langustendents; seaduste ühekülgne ja tendentslik valgustamine; paljude määruste peidushoidmine avalikkuse eest; kulutuste vältimiseks sageli kasutatav ettevõtmisest loobumine jne.
Sarnaselt on käitutud ka koolitöökodadega. Mõnes Tartu linna koolis on jõutud õppetöökodade likvideerimiseni – see on viimane samm pärast tööõpetaja entusiasmi ja ohvrimeelsuse ammendumist.
Tänast noort õpetajat ei pimesta enam lubadused tulevasest õnnest ja õitsengust. Tema tahab selgust ja garantiisid, mis toimiksid juba kokkulepetest alates.
Infoühiskonna eeliseks on tarbimise vähenemine ja teadlikkuse tõus. Nüri käsitöö on jäädavalt heietuste hõlma vajunud ja asendunud masintööga. Paljud poisid alustavad tutvumist masinatega kodus juba ammu enne kooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse programmi lülitumist. Väga harva tuleb ette poiste hirmu masinate ees, nagu seda võib lugeda ajaloo kroonikatest 18. ja 19. sajandi tööstusrevolutsiooni alguspäevist.
Tegelemine tänapäevaste masinate, tööriistade ja tervisliku töökeskkonna loomisega ei ole just odav ettevõtmi-ne – nendeta aga head töötegijat ei koolita.
Minu mälestused tööõpetuskabinettide sisustustest ulatuvad ajas tagasi kooliaegadesse seitsmekümnenda- tel aastatel. Vanainimeselikult võiksin targutada rohelisemast murust ja sinisemast taevast, aga tööõpetuse tunnis olid tõepoolest igal poisil vajalikud töövahendid varnast võtta. Vanemate kolleegide sõnul olid need kuldajad, millele on järgnenud allakäik tänapäevani.
Kolmkümmend aastat on nõupidamistel ja aineaktiivi koosolekutel tehtud ühtesid ja samu ettepanekuid. Praeguseks on paljude meeste suud juba sulgunud ja rada vahetunud. Probleemid on laagerdunud aastakümneid ja püsivad õhus nagu rahvatarkused. Lühidalt võiks need luitunud nn punaloosungid taas ja taas tolmust luuaga puhtaks rookida ning kõigile mälu värskendamiseks välja riputada.
– Korraldagem tööõpetuse eraldi real rahastamine!
– Andke ette minimaalne rahanumber, millega tööõpetus saaks igal õppeaastal end arendada!
– Kindlustagem minimaalsed töökaitsemeetmed õppetöökojas!
– Kehtestagem tööõpetuse rühma suuruse piirnormid!
– Andkem tagasi õppetöökoja hooldamise lisatasu!
– Taastagem õppetöökoja normatiivne varustamine!
– Lahutagem õppetöökoja varustamine kooli remonditöödest!
… ja nii edasi ja edasi. Mida see tähendab? Kas hiilivat stagnatsiooni restauratsiooni? Vahest tavalist kapitalismi?! Ei! See kõik algas ju sotsialismi hiilgeaegadel. Miks sellele siis lõppu ei näi tulevat? Kas tööõpeta- jaid – neid viimseid mohikaanlasi – jätkub igavesti? Vist mitte! Või laheneb probleem iseenesest? Pole inimest (tööõpetajat), pole probleemi, pole tööõpetust.
Aga eestlase identiteet töökasvatuse, töökultuuri ja loovuse kaudu? Ah, mis me nutame! Tulevad Euroliit ja euronormid. Tugevamad jäävad ellu, nõrku aga Euroopasse kaasa ei tule.

Kes liidab ja kes lahutab?

KRISTINA RAJANDO, Rocca al Mare Kooli käsitööõpetaja KAIE MEI, Rocca al Mare Kooli kodunduse õpetaja

Käsitöö-kodundus ja tööõpetus on suunatud konkreetsete oskuste omandamisele. Esmajärguline on tootlikkus, looming on teise- järguline. Eesti ühiskond ei ole teadvustanud käelise tegevuse mõju olulisust inimese vaimsele arengule.
 
Eesti haridussituatsiooni iseloomustab halvimal juhul stereotüüpides vaevlev süsteem, kus tüdrukud omandavad käsitööoskusi käsitöö- ja kodundustundides ning poisid tööõpetuse tundides. Parimal juhul ennetatakse õpingute planeerimisel uut, täiendamisel olevat riiklikku õppekava ning kool leiab võimaluse neid ained õpetada soost sõltumata. Kunstiõpetus on neist siiski lahutatud…
 
Ainekavasid analüüsides tundub, et käsitöö-kodundus ja tööõpetus on suunatud konkreetsete oskuste omandamisele. Esmajärguline on tootlikkus, looming on teisejärguline. Õpilaste isikupära, valiku- ja otsustamisvõimalus on kolmandajärguline. Õppetunni ja tegevuse nauditavus on neljandajärguline. Õpetaja kompetentsus viiendajärguline. Tagajärjeks on see aastakümneid muutumatuna püsinud süsteem kujundanud hoiaku, et nimetatud ained on teisejärgulised, nn kõrvalõppeained. Eesti ühiskond ei ole teadvustanud käelise tegevuse mõju olulisust inimese vaimsele arengule.
Kas tõesti on võimalik neid aineid igapäevaelus nii eraldi seisvatena kogeda? Kuidas neid liita?
Vaja oleks ainete kursust kui süsteemset tasakaalustatud tervikut, mida iseloomustaksid rohkem ja vähem tähtsad ühikud (valikud), dünaamiline liikumine ning võimalus ühikute vahel seoseid luua. Ühikute sisus peaksid olema tasakaalus teadmised ja konkreetsed oskused ning õppeprotsess.
Avatud õppe süsteem käsitöö-kodunduse, puutöö ja kunsti integratsioonina võimaldab loomulikumat rõhuasetust, võrreldes senise käsitlusega.
Konkreetse oskuse omandamise asemel tuleks pidada oluliseks vaba loomingut ja isikupärast tulemust. See võimaldab väärtustada õpilaste loomevõimeid ja neil võimetel areneda loomingulises keskkonnas.
Keskne on ka õpetuse kvaliteet. Olemasolev süsteem aga jääb n-ö odava õppe põhimõttele, kus puudub individuaalse õppe võimalus.
Et säiliks soov ainet õppida, peaks õppetegevust planeerima koostöös õpilasega. Kõik õpilased ei pea tegelema ühtede ja samade probleemidega ega sama põhjalikult. Õpilastel tuleks lasta valida ise õppeülesanded, läheneda ülesannetele neile sobival viisil, anda piisavalt aega oma tegevusest aru saada ja probleemi sisse elada. Arvestada tuleb erinevate andelaadide, oskuste, motivatsioonidega, huvide ja hoiakute suunamise võimalikkusega. Eesmärk on arvestada õpilase isikupära, toetada tema aktiivsust, arendada teda üldiselt, sotsiaalselt ja aidata kaasa isikliku vastutuse kujunemisele.
Rocca al Mare Kooli Kaunite Kunstide õppetooli õpetajad on loonud süsteemi KU KÄ KO, mis ühendab kooli kunstiõpetuse (KU), käsitöö-puutöö (KÄ) ja kodunduse (KO) seotud, avatud ja rohkete valikuvõimalustega õpitegevuseks. Lähemalt saab selle meetodiga tutvuda 22. märtsil Rocca al Mare Koolis toimuval kodundusseminaril “Kas ja miks on kodunduse õpetamine Eestis vajalik?”.

Ühisest koolitusprojektist oli abi

RAGNA MEELISTE, Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi käsitööõpetaja

Paljugi oskusainetega seotust taandub materiaalsetele vahenditele ja nende muretsemisele, milleks on keeruline leida raha. Mõnedki kitsaskohad saab lahendatud, kui eesmärgi nimel ühinetakse.
 
Võrus käivitati 1999. a Euroopa Liidu PHARE koolitusprojekt, mis lõppes 2000. a. Eesmärk oli koolitada täiskasvanute õpetajaid juba üldhariduskooli õpetajate ja huviringide juhtide baasil. Projekti kuulusid arvutiõpe, muusika, keeleõpe, käsitöö.
Igast ainest võttis osa 2–3 õpetajat. Projekt sisaldas keeleõpet, arvutiõpet vastavalt eriala spetsiifikale, eriala metoodikat, videotreeningut, tänapäevast kaugkoolitust, tutvumist kaasaegsete tehniliste ja pedagoogiliste võtetega. Projekti üks osa võimaldas EL-i rahaga sisustada arvutiklassi, käsitööklassi, muusikaklassi ja keelekeskuse. Osalesid Tartu Ülikool, Helsinki Ülikool ja Helsinki Työväenopisto, mis on täiskasvanute koolituskeskus.
Käsitööõpetajatest osalesin koolituses mina. Tutvusime uute koolitusmeetoditega, andsime tunni videotreeninguna, arutlesime selle positiivseid ja negatiivseid külgi, tutvusime ja kasutasime käsitööalaseid arvutiprogramme lapitehnikas, varrastel kudumises, lõike joonistamise individuaalprogrammi Pattern Maker, interneti kasutusvõimalusi käsitöös, otsingumootoreid jne. Tutvusime ka täiskasvanute õpetamise metoodikaga, mis erineb õpilastega töötamisest ja vajab enam psühholoogia tundmist ning individuaalset lähenemist.
Projekti raames sisustati Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi käsitööklass moodsate õmblusmasinatega (Husqvarna), äärestusmasinatega (Huslock), viimistlustehnoloogiaga UNITEKNO C 50, lapitehnika lõikemattide ja lõikuritega. Seda tingimusel, et õppetööst vabal ajal saab kabinetti kasutada täiskasvanute ja õpetajate koolituseks.
Õpilaste, õpetajate ja täiskasvanute ühine koolitamine on andnud häid tulemusi. Loomulikult on kõige rohkem ja paremaid töötingimusi nautinud põhikooli 5.–9. kl õpilased ja ringitöös ka gümnaasiumiõpilased. Nad omandavad kohe tänapäevase õmblemistehnoloogia ja uute töövahenditega töötamise oskused. Täiskasvanud, kes pole tutvunud uuema tehnoloogiaga, saavad seda nüüd teha ja kogemusi vahetada. Õpetajate koolituseks saab koolitaja kohapeale kutsuda.
Oleme praktiseerinud ka õpetajate, õpilaste ja täiskasvanute koos koolitamist. Kursusi oleme viinud läbi lapitehnikate, “kaduvate materjalidega” töötamise tehnoloogia, siidimaali õppimiseks.
Töö jätkamiseks on arenguruumi, sest täiskasvanute koolitamiseks kasutatakse klassi vähe. Vabahariduse süsteem (siia kuuluvad hobid ja harrastused) pole kohapeal veel hästi tööle hakanud. Sellised kursused vajavad ka linna või maakonna rahatoetust, eriti organiseerimiseks ja reklaamiks.

Graafiline kirjaoskus ja tööõpetus

HEIKI LUBI

Enamik tooteid valmib mingi funktsiooni täitmiseks ja peab vastama kindlatele nõuetele. Näiteks puidust taburet peab vastama soovitud mõõtudele, olema ohutu kasutada ning rahuldama teatud kujundusnõudeid. Teisaldatav nagi peab mahutama soovitud arvu riideesemeid, ei tohi ümber kukkuda, kui seda koormatakse ebaühtlaselt, olema vajaduse korral hõlpsasti teisaldatav ja vastama oma kujunduselt kaasaegse disaini nõuetele.
Niisuguste tingimuste rahuldamiseks on mitmesuguseid lahendusi. Nende omavaheliseks võrdlemiseks on kõige otstarbekam teha joonised ja alles siis otsustada, millist varianti valmistama hakata. See eeldab, et õpilane oskab oma mõtteid tehnilises keeles paberile panna ning suudab joonisel kujutatut ette kujutada. Ta peab valdama graafilist kirjaoskust.
Viimasel kümnendil on graafilise kirjaoskuse õpetamisele üldhariduse tasandil liiga vähe tähelepanu pööratud. Mõnes koolis pole joonestamist üldse õpetatud. Seetõttu on kõrgkoolis esmakursuslaste tase väga erinev ja vajadus tekkinud puudujääkide kiireks likvideerimiseks väga suur. See pole probleem üksnes tööõpetuses, vaid kõigil tehnikaga seotud erialadel.
Graafilise kirjaoskuse valdkonnas on viimasel ajal ilmunud ka vähe trükiseid. Äsja TPÜ väljaandena müügile tulnud joonestusülesannete kogu peaks geomeetrilise ja projektsioonjoonestamise osas, mis on insenerigraafika baaskursus, seda lünka mõnevõrra täitma. Huvi peaks see pakkuma eelkõige joonestamise ja tööõpetuse õpetajatele. Siit saab abi õpilaste individuaaltööde valikul ja nende teadmiste kontrollimisel. Sobiv õppematerjal oleks see ka kaugõppes õppivatele üliõpilastele insenerigraafika aluste õppimisel.
TPÜ täienduskoolituse osakonnal on kavas viia märtsis läbi ühepäevane koolituskursus, kus käsitletakse selle ülesandekogu metoodikat ja kasutusvõimalusi nii eesti kui ka vene õppekeelega koolidele.

Tööõpetuse didaktiliste ja metoodiliste tööde üleriigilise konkursi tulemustest

TUULI TOMSON, TÜ ÕS käsitöö didaktika lektor

2001. a toimus Eesti Käsitööõpetajate Seltsi ja ainenõukogu koostöös tööõpetuse didaktiliste ja metoodiliste tööde konkurss.
 
Käsitöö ainekava hakkab sisaldama uusi valikteemasid, mille tehnoloogia vajab tutvustamist ja õpetamise metoodika uurimist. Tutvustamist vajavad ka uued õppemeetodid ning nende rakendamine. Nendel kaalutlustel said sõnastatud konkursi eesmärgid.
Tartus Miina Härma Gümnaasiumis toimunud metoodikakonverentsil said osavõtjad töödega tutvuda. Seal tehti teatavaks ka konkursi tulemused ning autasustati paremaid.
Metoodilisi töid tikkimise kohta esitati kolm, kodunduse kohta kaks. Uued valikteemad kajastusid kuues töös. Silmuskudumine ja heegeldamine, otseselt ka õmblemine jäid konkursil puudutamata. Esitatud tööd erinesid nii mahult kui ka ülesehituselt ning keskendusid enamasti mingile käsitöötehnikale ja selle õpetamisele.
Kui eelmisele, 1995. a Tartus toimunud metoodikakonverentsile esitasid käsitööõpetajad 74 tööd, siis sellele konkursile saabus vaid 14 tööd. Esitatud töödest tõi zürii välja viis paremat: 1. Marje Peedisson (MHG) Praktilised kodunduse tunnid 5.–9. klassides; 2. Siiri Reimann (Haapsalu G) Märkmiku köitmise õpetamise abimaterjalid; 3. Kristina Rajando (Vormsi PK, TPÜ diplomitöö) Paikkonna eripära väärtustamine käsitöötunnis;
4. Merle Randla (Tartu Forseliuse G) Figuuri vigade vältimine rõivastuses; 5. Heidi Sarap (TÕS-i diplomitöö) Gobelääntehnika ja selle õpetamine koolis.
Metoodilistest töödest soovitati kirjastada Marje Peedissoni, Siiri Reimanni, Kristina Rajando, Heidi Sarapi ja Moonika Marani (TPÜ diplomitöö teemal Paberi valmistamise õpetamine põhikoolis) tööd.
Tänuväärse ja vajaliku töö olid teinud ka kõik ülejäänud üheksa käsitööõpetajat, kes oma teadmised, oskused ja uurimistulemused kirja panid ning konkursile tõid: Merike Hirsnik (Tartu Kunstig) Viltimise ja vanutamise õpetamine; Ulvi Mäesalu (Tarvastu) Tütarlaste käsitöö tööraamat, I osa; Külli Ojasson, Elle Nurme Tikkpistete mitmekesisus; Lea Pärna (Kanutiaia Huvimaja) Lasterõivaste konstrueerimine; Anne Rahuoja (Illuka PK) Lilltikand 8. klassis; Tiiu Rosenberg (Nõo PK) Õmbleme ruudud ja ribad kokku; Miia Schasmin (Tartu Karlova G) Tikkimine ja praktilised tööd 5. klassis; Kristi Teder (Paide Ühisg) Arvuti kodundustunnis.
Aitäh kõigile osavõtnutele!

Konverentsist ja konkursist: tagasivaade tööõpetuse konverentsile

ELLE KALJUSTE, TÜ haridusteaduskonna kaugkoolituse koordinaator, EKS AITA eestseisuse liige

Tööõpetuses puudub iga-aastane riigieksam. Olümpiaadid õpitulemuste ühtlustamise eesmärgil küll on, kuid iga kahe aasta tagant. See-eest on tööõpetuses kujunenud traditsiooniks iga kolme aasta tagant korraldatavad üleriigilised näitused ja konverentsid.
 
Ainealaseid konverentse on kogemuste saamise ja vahetamise eesmärgil korraldatud rahvusvahelistena. Nii toimus metoodiline konverents Tartus 1995, Tallinnas 1998 ja taas Tartus novembris 2001. Koos on ikka olnud nii tütarlaste kui ka poiste õpetajad.
Tänavune metoodiline konverents “Tööõpetuse ainekava ja õpikeskkond muutuvas ajas”, korraldatuna üleriigilise ainenõukogu ja seltside koostöös, keskendus uuendatavale ainekavale ja õpikeskkonnaga seonduvatele probleemidele. Tööõpetuse tihe koostöö Soome õpetajatega tõi kohale mitmed Helsingi ja Turu ülikoolide õppejõud, kelle ettekannete ja materjalide kaudu laienesid konverentsist osavõtjate teadmised tänapäeva õppemeetoditest, infotehnoloogia ja tehniliste tööde rakendamisest. Konverents tegi kokkuvõtted ka mullu välja kuulutatud üleriigilisest metoodiliste tööde ja käsitööklasside projektide konkursist.
Rõõmustas õpetajate arvukas osavõtt, haridusministeeriumi osavõtt ja toetus, laitmatu koostöö liinil Tallinn– Tartu, meie tööõpetuse õpetajate – noorte ja vanemate – suurepärane esinemine ja aktiivsus, konverentsi läbiv positiivne toon jne. Koostöö ainenõukogu, aineliitude ja -seltside ning õpetajate täienduskoolituse korraldajate vahel toimib.
Käsitööklasside konkurss-ülevaatus
Käsitöö hea käekäik koolis sõltub ennekõike õpetaja algatusvõimest. Koolijuhil tuleb aga luua õpetajale ja õpilastele tingimused loominguliseks tööks tunnis. Aineõpetaja ise teab õppeaine probleeme ja suudab neid ise ka kõige paremini lahendada, otsides lahendusteid ja viies ellu oskuslikult valitud ideed. Käsitöös tuleb keskenduda neljale valdkonnale:
1) reaalne õpikeskkond – ruum ja masinad (ruumi vastavus käsitööklassi nõuetele, ruumi üldmulje, põhilised töövahendid frontaalseks tööks, masinapark, triikimisvõimalus);
2) sisuline õpikeskkond – õppevara (õpikud, tabelid, ajakirjad, eritehnikate võimalus ainekava valikteemade õpetamiseks, väikevahendite käepärasus ja kasutusvõimalused);
3) metoodilise materjali süsteemsus – selle põhjendatus, käepärasus, kvaliteet, hulk;
4) kooli panus, õpetaja omaalgatus, tulevikuvisioon.
Kõik see eeldab õpetaja eneseanalüüsi, töö süsteemsust ja perspektiivitunnet töös, koostööoskust juhtkonna ning kolleegidega. Õpetaja pädevus avaldub oskuses eesmärke seada, neid realiseerida, oma tööd reflekteerida, tulemusi hinnata, teha koostööd.
Üleriigiline käsitööklasside ülevaatus-konkurss oli õpetaja eneseanalüüs olukorrast ja tulevikunägemusest ning näitas oskust koostada ja esitada projekti.
Organiseerijate üleskutsele koostada ja esitada käsitööklassi projekt vastas 26 kooli. Õpetajad olid ennast ja oma tööd tõsiselt analüüsides teinud ära tohutu töö. Projektid andsid tõestust sellest, et on koole, kus juhtkond pöörab ka käsitööle tähelepanu, juhtkonna ja õpetaja koostöö sujub ning tagatakse ainekava täies mahus täitmine.
Kõik konverentsil osalejad tutvusid projektidega ja said tagasisidet projektile esitatavatest nõuetest, sobilikust stiilist, esitatud projektide headest ja nõrkadest külgedest.
Järgmisena on plaanis korraldada ülevaate saamiseks konkurss-ülevaatus kodundusklassidest.
Seekordse konkurss-ülevaatuse järel tunnustati parimaid käsitööõpetajaid ja käsitöösõbralikke koolidirektoreid HM-i tänukirjadega.

Konkursi 2001 tulemused
Paremad linnakoolid: Anu Pink (Türi Majandusg), Marje Peedisson (Tartu MHG), Ragna Meeliste (Võru Kreutzwaldi G), Siiri Reimann, Valentina Ilumäe (mõl Haapsalu G), Tatjana Klemberg (Kohtla-Järve Vene G), Piia Rand (Tartu Tamme G).
Paremad maakoolid: Tiiu Rosenberg (Nõo PK, Tartumaa), Pille Riimaa, Marge Korman (mõl Tabasalu Ühisg, Harjumaa), Merje Leemets (Kiltsi PK, Lääne-Virumaa), Aili Kaur (Taebla G, Läänemaa), Ivi Sutt (Jõõpre PK, Pärnumaa).
Käsitöösõbralikud koolijuhid: Jüri Sasi (Tartu MHG), Toomas Mälksoo (Tartu Tamme G), Paul Poopuu (Türi Majandusg), Ott Ojaveer (tollal Võru Kreutzvaldi G), Tiit Ustav (Nõo PK), Jaanus Mägi (Taebla G), Tiit Aedmäe (Haapsalu G), Mait Tõitoja (Tabasalu G), Lembit Keerus (Kiltsi PK), Mati Sutt (Jõõpre PK), Veera Sibrik (Järve Vene G).
Eesti Käsitööõpetajate Selts AITA tunnustas oma tänukirjaga käsitööõpetajaid, kes osalesid edukalt nii käsitööklasside ülevaatuskonkursil kui ka metoodilise töö konkursil: Marje Peedisson (Tartu MHG), Tiiu Rosenberg (Nõo PK), Siiri Reimann (Haapsalu G) ja Kristi Teder (Paide Ühisgümnaasium).

Tööõpetuse olümpiaad Viljandimaal maakonnas

MARGUS MIKKOR, Tääksi ja Viljandi Valuoja põhikooli tööõpetuse õpetaja

Alates 1990. aastatest on Viljandi maakonna tööõpetuse õpetajate augustikuistel nõupidamistel olnud aruteluks ainealase olümpiaadi korraldamine. Mitmesugustel põhjustel lükati seda ikka edasi. Murrang tuli pärast 2000. a korraldatud üleriigilist tööõpetuse olümpiaadi ja sellele järgnenud I Balti riikide kodumajanduse ja tööõpetuse olümpiaadi, kus minu õpilastel õnnestus osaleda.
 
Oleme ainesektsiooni esimehe Jaan Rohtiga kahel viimasel õppeaastal korraldanud maakondlikke olümpiaade 6.–7. klassi ja 8.–9. kl poistele. 2000. a sügisel ainesektsiooni nõupidamisel täpsustasime eesmärgid, mida tahame saavutada, ja põhitõed, millest lähtuda. Eesmärkidena said kirja: tööõpetuse maine parandamine; tööõpetuse kui aine propageerimine koolis ja maakonnas; õpilaste käelise tegevuse harjutamise motiveerimine; paremate ainetundjate väljaselgitamine.
Põhitõed, millest lähtudes tegutsesime, jagasime: korralduslikeks (tööd ei tohi olla väga rasked; tähtsam on praktiline töö; kodutöödel on kindel teema; korraldajate õpilastel ei tohi olla eeliseid; protokollid antakse kohe kaasa või pannakse internetti üles) ja hindamist puudutavateks (hindamine peab olema avalik, et tulemust saaks vaidlustada; objektiivsuse tagamine; hindamisjuhend olgu avalikustatud; esikohal olgu töö teostamise täpsus; töö peab olema lõplikult viimistletud).
Igal sügisel ainesektsiooni esimesel kokkusaamisel lepime kokku kodutöö ja praktilised tööd, mida olümpiaadipäeval tehakse (selle võiks ka loosida etteantud tööde hulgast). Sel aastal oli 6.–7. klassi kodutöö liiklusvahendi mudel ja 8.–9. klassil laegas. Võistlustööna tuli noorematel valmistada risttapp ja vasaravars, vanematel poistel naelutatud kast (ette oli antud kolm mõõtu), viilipea (joonise järgi) ja pildiraam (mõõt tuli pildi järgi ise võtta).
Olümpiaad toimus jaanuari kahel laupäeval ja kohal oli 6.–7. klassist 16 poissi ning 8.–9. klassist 11 poissi seitsmest koolist.
Kolmandiku olümpiaadist moodustasid teoreetilised küsimused ja kaks kolmandikku praktilised tööd, lisaks sai punkte kodutöö eest (kuni üks kümnendik kogusummast).
Et teooria vastamisel kõigil võrdsed tingimused oleks, koostasin üle saja küsimuse APS testi kasutades ja soovijad said neid koolides enne harjutada. Olümpiaadi tänapäevasel tasemel tegemiseks kasutasime arvuteid: üks oli teooriavastuste kontrolliks, teine töö tulemuste protokollimiseks. Vahetult enne töö algust panime kokku 30 küsimusest koosneva testi, mida poisid praktilise töö vahepeal tegemas käisid. Kontrollimiseks aega ei kulunud, tuli vaid testi tulemused teise arvutisse sisestada. Protokollide jaoks oli Kärstna PK õpetaja Jaan Roht valmistanud Excelis ette neli lehte: kast, treimine, pildiraam ja koondtabel, kus kajastusid ka teooriatesti tulemused. Kasutades arvuti võimalusi, jäi sisestada vaid mõõdud, arvuti pani punktid ja summeeris, mis vaja. Soovijad said protokolli kohe ka paberkandjal kaasa.
Praktiliste tööde mõõtmiseks ja hindamiseks kulus umbes tund, sel ajal võisid poisid ja õpetajad vahetada muljeid kohvi ja suupistete juures, tutvuda testi tulemustega, jälgida hindamist või uudistada teiste kodutöid. Hindamise objektiivsuse tagamiseks valmistati praktiline töö numbri all.
Auhindade muretsemisel on tulnud appi kohalikud firmad. Korraldajatelt olid tunnustuskaardid kõigile osalejatele ja õpetajatele tänukirjad.
Nii poiste kui ka nende juhendajate ühine arvamus oli, et olümpiaadid peaksid toimuma igal aastal. Küll on vaja veel täpsustada mitmeid korraldusküsimusi, näiteks kodutööde hindamist. Võib-olla peaksid neid hindama osalejad ise. Täiustama peaks mõõtmise metoodikat praktiliste tööde hindamisel ja suurendama teooriaküsimuste arvu ettevalmistavas perioodis.
Jaan Roht on pannud internetti üles Viljandi maakonna kodulehe aadressil www.hot.ee/tooopetusvil/, kust saab infot toimunu ja ees ootava kohta.

Heegeldamisest põhikooli käsitöö kavas

Ene Raid, EVI VASSIL, GAG-i õpetaja-metoodik

Heegeldamine on lihtne ja kordumatu tehnika. Valmis eseme saab kohe selga, jalga või ümber panna. Olnud 25 aastat õpetaja, olen leidnud kõige universaalsemad viisid, kuidas üht või teist tehnikat õpetada, olen aegade jooksul jälginud moes olevat värvigammat, materjale. Kõige suurem rõhk valmiva käsitööeseme juures on disainimisel, olgu see topp, vest, pluus või kott.
 
Esimesed tutvused heegelnõela ja jämedama lõngaga teevad õpilased 5. klassis. Algul saamatutest õpilastest saavad teise veerandi lõpuks oskajad ja meistrid. Alustan väheste silmuste arvuga tööprooviga, et harutamine ja ümberõppimine ei oleks tüütu. Samal ajal omandatakse tingmärkide tarkus, sammaste äratundmine heegelpinnal, sirgete servade saavutamine – kokkuvõtteks valmib pehme mõnus heegeltöö. Proovitöö peal saab õpetada lõngade peitmist, jätkamist, viimistlust.
Esimene suurem heegeldustöö on neljakandiline serveerimislapp, mis on ääristatud “vähikäiguga”. Kui õpilane oskab heegeldada edasi-tagasi, kasutades värvivahetust ridade keskel, nuppe ja eri pikkusega kinnissilmuseid töö pinnal, asun heegeldamist õpetama nn ringse ðablooni järgi, juurde tuleb kasvatamine ja ringidel üleminek ühest sambast teise. Nii valmivad köökidesse ja suvekodudesse kingitusteks “ploomid”, “pirnid”, “õunad”, “maasikad” ja teised viljad.
6. klassi õpilasele on eakohane juba motiivide heegeldamine. Nende tööde puhul annan vabalt valida salli, koti, mütsi, kampsuni või vesti vahel. Kavandite hulgast valime kõige universaalsema vastavalt värviõpetusele ja ideele.
7. klasside tütarlapsed on heegeldanud moodsad topid, vestid, pluusid puuvillasest ja villasest lõngast. 8. klassis õpetan pitsi heegeldamist tüllile rulliniidiga toon-toonis. Need tööd jäävad kooliajast meelde kui peenheegelduse osa. Kuna ainekavas on ette nähtud rahvuslikud äärepitsid, kasutan nende tutvustamiseks näidiseid, mille kohta olen heegeldanud suure kogu kõigist tuntumaist eesti rahvarõiva pitsidest. Lisateadmisi saadakse eesti rahvarõivastel kasutatavatest pitsidest, äärepitsidest, paelpitsidest, heegeldamise ajaloost, materjalidest, heegeldatud kõikvõimalikest esemetest, iiri pitsidest – need on kõik laste referaatide teemad.
Kui mõned aastad tagasi olid moes pitskindad, õpetasin 9. klassile nende heegeldamist. Nüüd, kui moepilt on muutunud, leidsin uue lahenduse – valmistame eri heegeldusvõtetega kotte – teatrikotist kuni suurte põneva lahendusega rannakottideni.
Valmis töödest kujundame klassis näituse. Hindamisest võtavad osa ka õpilased ise. Lisaks tunnis saadud teadmistele viin õpilasi vanalinnas asuvatesse käsitööpoodidesse ja näitustele. Enne seda annan neile üks-kaks ülesannet, mille kohta toimub järgmises tunnis arutelu.
Õpilaste vaba aeg on piiratud ning neil on vähe kannatust. Seetõttu kasutan jämedamaid materjale, et töö valmiks kiiremini. Käsitööpoodides on müügil rikkalik valik efektilõngu, millega saab töid ilmestada ja huvitavamaks muuta.

Siidimaal on Võnnu Keskkoolis au sees

MALLE MÄESTU, Võnnu Keskkooli käsitöö- ja kunstiõpetaja

Siidimaali ja -trükki tehti nõukogude ajal põhiliselt kunstikombinaadis ARS. Tavainimesele olid need tehnikad tundmatud, sest kaubandusvõrgus polnud materjale ega värve saada. Nüüd on olukord muutunud.
 
Kunstipoodides on üha enam müügil ka siidivärve ja reservaineid. 1990. aastate keskel hakati korraldama siidimaali lühikursusi. Siidimaal pakub ka õpilastele huvi ja arenguvõimalusi. See on koolis popp ning seetõttu teevad õpilased võimaluse korral siidimaali ja -trükki meeleldi.
Maalitud siidiesemed on moes
Noore inimese garderoob muutub originaalsemaks, kui sinna lisanduvad maalitud ja õmmeldud siidisall, -pluus või -seelik ning miks mitte ka -püksid. Lapsed võivad maalida ka siidilinikuid või -kardinaid.
Võnnu Keskkoolis maalivad keskastme tüdrukud siidiesemeid juba kolmandat õppeaastat. Varasemal kahel õppeaastal piirdusime efekttehnikatega. Nii valmisid käsitöötunnis soola-, akvarell- ja väljapesutehnikas sallid ja linikud. Suureks ettevõtmiseks kujunes 9. klassi tüdrukutele käsitööklassi kardinate maalimine. Uued soolatehnikas kardinad vahetasid välja palmidega aknakatted, mis inspireerisid ja innustasid õpilasi siidimaaliga tegelema.
Tänavu katsetasime käsitöötundides läbi enamiku M. Suurkase ja E. Soosaare “Siidimaali õpikus” toodud tehnikatest. 6. klassi tüdrukud tegid salle ja linikuid batika-, kraklee- ning kraapimistehnikas, kus reservaine vaha sulatasime küünaldest. 7. klassi piigad maalisid endale väljapesutehnikas seeliku või salli ning soola- ja soola-vee krundi tehnikas linikud. 8. kl tüdrukud katsetasid edukalt reservainena suhkrusiirupit ning akvarellisid kangast. Maalingutest valmisid seelikud ja sallid. 9. kl õpilased proovisid kätt täpsust ja püsivust nõudvate gutatehnikatega, mille soovi korral ühitasid varem õpitud võtetega. Tehnikate õppimisel kasutame tavaliselt odavamat tehissiidi. 9. klassi tüdrukud, kellel on juba rohkem kogemusi, maalisid oma sallid hinnalisele naturaalsiidile. Autoklaavi olemasolu võimaldab meil kasutada maalimisel auruvärve. Oleme katsetanud ka triikrauaga kinnituvaid värve, kuid need muudavad siidi kalgimaks ega võimalda kõiki tehnikaid teostada.
Võnnu Põhikooli õpilastel on põgusad kogemused ka siiditrüki alal. Tehnikat harjutasid nad kooli laualippude trükkimisel. Trükitud lipud said õiged värvid riideviltpliiatsite abil, mis võimaldasid väikseid kujundeid korrektselt katta. Kõik keskastme tüdrukud tegid kooli sümboolikaga lippe. Neid jagus kingitusteks vilistlastele ning jätkub ka kevadistele lõpetajatele. Siiditrükki ja -maali on mul plaanis ühitada käesoleva õppeaasta viimasel veerandil 8. klassi rühmatöös, mil valmivad kardinad klassiruumi.
Siidimaali ja -trüki teostamiseks Võnnu Keskkoolis olen tänu direktor Tiit Viilebergi toetusele loonud suhteliselt head tingimused. Koolil on kolm suurt reguleeritavat raami, mille peal saab kahekesi valmistada nii linikuid kui ka kardinaid. Lisaks sellele meisterdasid poisid tööõpetuses kakskümmend väiksemat raami ja õpetaja kaasabil siiditrükiks vajaliku valguslaua. Värvide kinnitamiseks on meil klassi nurgas autoklaav. Olen muretsenud ka auruvärvid tehis- ning naturaalsiidile.
Teistes koolides
Siidimaal ja -trükk on meie koolide käsitöös suhteliselt uus nähtus. Uuendusmeelsed õpetajad on leidnud võimalusi antud teemat põgusalt tundides käsitleda. Senini on siidimaali ja -trükki rakendatud rohkem ringide töös ja siingi vaid mõne tehnika – kontuur-, soola- või akvarelltehnika – proovimisena. Novembris 2001 viisin käsitööõpetajate hulgas läbi ankeetküsitluse siidimaali ja -trüki rakendamise kohta kooli käsitöös. Vastajad esitasid neile teadaolevaid andmeid ka naaberkoolide kohta. Ankeedi tulemustest selgus, et laiaulatuslikumat siidimaali rakendamist koolis on takistanud materjalide ja värvide kõrge hind (43% vastanutest); õpetaja kesised teadmised ja oskused siidimaali ja -trüki alal (43% vastanutest); teema puudumine riiklikust ainekavast (36% vastanutest); õppekirjanduse puudulikkus (14% vastanutest) ja vastavate kursuste puudumine (7% vastanutest). 7% vastanutest nimetab põhjusena spetsiaalsete töövahendite (raamid) puudumist või vähesust.
Ankeetide põhjal võib öelda, et kõige laiaulatuslikumalt tehakse siidimaali lisaks Võnnu Keskkoolile Elva Gümnaasiumis, mõnevõrra vähem Nõo, Kambja ja Obinitsa põhikoolis, Rannu Keskkoolis, Lohusalu Lasteaias-Algkoolis ning Keila-Joa Sanatoorses Internaatkoolis. Siidimaali levikut koolides laiendab kindlasti asjaolu, et uues käsitöö ainekavas on see teema valikainena. 86% anketeeritutest arvasid, et see paneb neid leidma võimalusi siidimaali käsitlemiseks koolis. Vabandagu mind need siidimaali õpetavad käsitööõpetajad, kes jäid küsitlusest välja ning seetõttu ka kirjutises ära märkimata.
Loodan, et uus ainekava aitab kaasa õpetajatele siidimaali kursuste korraldamisele ning teema laialdasemale rakendamisele kooli käsitöös. Leidlikku meelt õpetajatele!

Töö- ja tehnoloogiaõpetuse edendamiseks

KARLO HÄLVIN

Firma Step Systems Eesti on loodud aasta tagasi, Step Systems Oy tegutses Soomes juba 1993. a. Loodud ja mõeldud on see tööõpetuse õpetajatele.
TPÜ-s toimus koostöös Tallinna Pedagoogikaülikooli ja Step Systems Eesti OÜ-ga koolitus, kus oli õppimisväärset ka vanematele pedagoogidele. Koolitasid tööõpetuse doktorandid Timo Tiusanen ja Mart Soobik. Käsitletud teemad: õppematerjalid ja -vahendid ning didaktika tehnoloogiaõpetuses, elektroonikaseadmete valik ja valmistamise tehnoloogia, uue töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava rakendamine õppetöös.
Mõne tunniga valmisid kogenud õppejõudude juhendamisel asjalikud vidinad, samas konspekteeriti ja õpiti uut. Kursusel osalenud jäid väga rahule ja leidsid enda jaoks ka uut töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetamisel.
Koostöö TPÜ tööõpetuse didaktika lektoraadi ja Step Systems Eesti vahel jätkub. Lisaks tavalistele koolitustele on plaanis 2003. aastal teha suurem suvekursus, kuhu tuleksid ka Soome kolleegid ning lektorid. Täpsemat teavet koolituste kohta saab leheküljelt www.stepsystems.ee.

TTÜ majandusteaduskonna esseekonkursi tulemused

Piret Pernik, turunduse ja välissuhete spetsialist, TTÜ majandusteaduskond

TTÜ majandusteaduskond korraldas jaanuaris abiturientidele majandusteemalise esseekonkursi. Laekus 22 tööd. Kuus paremat: 1. Kert-Hannes Luts, Tallinna 21. K, auhinnaks 5000 kr ja raamat; 2. Kadri Tamm, Saue G, 2000 kr ja raamat; 3. Daisy Mikk, Rakvere RG, 1000 kr ja raamat; 4. Kaie Küngas, Rakvere RG, raamat; 5. Kristin Karu, MHG, raamat; 6. Olga Grigorjeva, Lasnamäe G, raamat. Lisaks premeerime kuue parema essee autoreid ka Eesti Ühispanga meenetega.
Auhinnad antakse üle TTÜ avatud uste päeval 21. märtsil algusega kl 15 majandusteaduskonnas Kopli 101.
Täname kõiki konkursil osalenuid ja soovime edu edaspidistes õpingutes!

Tandemõpe – tõhus keeleõppemeetod

TÕNU KALVET

Õpetaja esimene tööaasta koolis

Diana Maisla, TPÜ kasvatusteaduskonna magistrant, Pärnu Niidupargi Gümnaasiumi eesti keele õpetaja

Kuidas kohanevad kooli tulnud uued õpetajad? Ma ei tea, kas Eestis on vastavaid uuringuid tehtud, kuid ameeriklaste andmeil lahkub esimese paari tööaasta jooksul koolist 1/3 õpetajaist. Kooli headus sõltub aga ka püsivast kaadrist. Mida saab teha, et kooli tulnud uus õpetaja ka püsima jääks?
 
Õpetaja abistamiseks on töötatud välja õpetaja ametijuhend, klassijuhataja ametijuhend (vt nt www.merlecons. ee/oskusteave.php) ning igas koolis on tutvumiseks sise-eeskirjad. Uues koolis tööd alustav õpetaja vajab aga ka psühholoogilist tuge, mida peaks pakkuma süsteemne mentoriprogramm. Et see veel ametlikult ei tööta, oli minu eesmärk kirjutada õpetaja eneseabi käsiraamat, mis valmiski mentoriõppe magistritöö “Õpetaja kohanemisprobleemid uues koolis” praktilise osana.
Kogusin materjali, intervjueerides esimest aastat töötavaid õpetajaid, vesteldes vanade õpetajatega, kes on näinud nii noorte tulemist kui ka tihti kiiret lahkumist, ja kasutades gümnaasiumiõpilaste arvamusi, kellel on kogemusi nii õpetajate vahetumise kui ka nende “väljasöömisega”.
Käsiraamat on lugemiseks nii algajale kui ka kogenud õpetajale, kes töötab esimest aastat uues koolis. Samuti võib see olla sobiv lugemisvara õpetajaks pürgivatele üliõpilastele, kuid ka koolijuhtidele, tulevastele mentoritele ja koolielust huvitunud lapsevanematele.
Käsiraamat on kergesti loetav ja mõistetav. Kasutatud Teie-vorm on taotluslik. Kirjutan kõrvalseisva vaatleja positsioonilt, kes registreerib sündmusi, kuid ei sekku. Tahan rääkida otse lugejaga ja olla toeks, teadvustades, et ta ei ole ainuke, kes segadust ja hämmingut üle elab, mõnikord masendusse satub või hetketi joovastust tunneb. Samas võib lugeja kergendusega avastada, et mõnedki konfliktsituatsioonid on temast mööda läinud.
Käsiraamat koosneb kahest osast, millest esimeses kirjeldan õpetaja esimest õppeaastat uues koolis. Alguses on uustulnuk segaduses info ülekülluse tõttu: ta elab sisse töörütmi, tutvub kollektiivi, õpilaste ja kooli tavadega. Mõnes mõttes on ta kõrvaltvaataja, kes tegevusse aktiivselt ei sekku. Siis saabub murdepunkt, mil uus õpetaja näeb töökohta ja kollektiivi juba kriitilise pilguga. Ta analüüsib oma rolli ja seni tehtud tööd, annab hinnanguid ning võtab vastu iseseisvaid otsuseid. Päriselt kohalejõudnuks peab alusta- ja end siis, kui märkab, et ta ei ole pelgalt töötegija, vaid oluline ja arvestatav isik oma koolis, kes otsustab pärast esimest õppeaastat samas kohas jätkata.
Käsiraamatu teises osas (Väljakutsed ja Tarkus tuleb kogemusest) kirjutan väljakutsetest, millega uus õpetaja kokku puutub, ning pakun lahendusi, mida ette võtta või kuidas keerulistesse olukordadesse suhtuda.
Käsiraamat ootab lahkeid lugejaid ja kommenteerijaid aadressil http:// www.hot.ee/dianam17.