Harry Potter lendab internetis

Anu Mõttus

Selle loo pealkiri on õigupoolest laenatud: rahvusvahelisel konverentsil “Koolid, kus kirjaoskus sujub” pidas selleteemalise ingliskeelse ettekande Nõmme Gümnaasiumi 7. klassi tüdruk Doris Pakker. Tema õpetajad Anu Ratasep ja Hele Kriisa on sellele lennule omalt poolt tublisti kaasa aidanud.
 
Möödunud õppeaastal sai viie kooli osavõtul teoks interaktiivne kirjandusprojekt “R-LIIT”. Tänaseks on ettevõtmine tublisti laienenud ja saanud ka suupärasema nime “Lugeda on mõnus”.
Projekti idee tuli lugemisühingult, kes pakkus seda Jevgeni Košelevile TPÜ täienduskoolituse osakonnast. Viimane on ametlik projektijuht, selle finantspoole eest vastutaja ja ka kodulehekülje koostaja senini. Soomes tegutseb analoogiline interaktiivne kirjandusprojekt “Matilda” juba mitmendat aastat ning on pälvinud rohkesti rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust. Meil loodeti sellega muuhulgas aidata kaasa eri rahvusest noorte suhtluse arendamisele.
“Idee tundus huvitav ja nii me hüppasimegi tundmatus kohas pea ees vette,” kinnitavad Hele ja Anu. Esimest korda olid viie kooli esindajad koos 2000. aasta kevadel. Kuidagi kujunes välja nii, et just Nõmme Gümnaasiumi õpetajatest said viit kooli ühendanud projekti põhivedajad.
Hele Kriisa laskis oma õpilastel emakeeletunnis kirjutada väikese “Lugeja loo” sellest, kuidas ja millal keegi lugemise selgeks sai, kas talle ka väiksena raamatuid ette loeti ja mida kellelegi praegu lugeda meeldib. “Rääkisin ka projektist ja pakkusin välja võimaluse liituda. Eelkõige osalevadki Nõmme Gümnaasiumist meie oma klasside õpilased – oleme sel aastal seitsmendate, eelmisel olime siis kuuendate klasside juhatajad.”
Anu Ratasep lisab, et algul ette nähtud kaheksa lapsega neil küll piirduda ei õnnestunud: soovijaid sai kokku viisteist. Raamatu, mida ühiselt lugema ja interneti vahendusel arutama hakata, valisid välja lapsed oma esimesel kohtumisel. Selleks sai inglise lastekirjaniku J. K. Rowlingu “Harry Potter ja tarkade kivi”, mis Eestis parajasti alles kuulsust koguma hakkas.
Kõigi viie kooliga saadi möödunud kooliaastal kokku veel kahel korral, kui kohtuti lastekirjanik Henno Käo ning kirjastaja ja tõlgi, muuhulgas ka Harry Potteri lood vahendanud Krista Kaeraga. Kohtumiste vahepeal käis aga interneti jututoas raamatu arutelu.
Eelmisel aastal võõrustasid ühisüritustel Nõmme Gümnaasiumi õpilased. Hele Kriisa: “Missuguse õhinaga tehti oma kooliraamatukogu võlumaailmaks! Jälle üks võimalus ennast väljendada. Lapsed püüdsid illustreerida ka loetud raamatuid – terve üks fuajee oli neid pilte täis...”
Kahju oli katkestada
Anu Ratasep: “Kevade poole hakkas kangesti hinges kripeldama, kuidas niisugune asi pooleli jääb. Algul oli see ju mõeldud pooleaastase projektina, aga pärast viimast kohtumist jaanuaris jäid lapsed veel jututoas edasi kirjutama, teemaks juba kõik neli “Harry Potteri” raamatut. Hakkasime meiegi uurima, kuidas saaks jätkata: koole kokku otsima ja raha taotlema.”
“Vanadest olijatest” jäi alles kolm: Nõmme Põhikoolis vahetus õpetaja ja vene õppekeelega Õismäe Üldgümnaasiumi jaoks osutus esimene aasta siiski natuke liiga raskeks. Jevgeni Košelevil tekkis idee kaasata interneti vahendusel suhtlema ka kurte õpilasi. Algul oldi kuulmispuuetega õpilastega koolides küll ebalevad ja kardeti, kas saadakse hakkama – nende jaoks on eesti keel ju viipekeele järel ikkagi teine keel, aga et osalesid ka vene koolid (Ümera Põhikool ja Valdeku Gümnaasium), otsustati proovida. Nõmmelt löövad tänavu kaasa veel Rahumäe ja Kivimäe põhikool, väljastpoolt Tallinna lisaks mullugi aktiivselt osalenud Rakkele ka Kilingi-Nõmme.
Hele: “Suvel istusime TPÜ täienduskoolituse keskuses ja kirjutasime projekti ning rahataotlusi. Loomulikult tuli ennast päris hoolega tõestada, sest vaja oli ikkagi küllalt suurt summat. Tiigrihüppe Sihtasutus oli see, kes meid kohale kutsus, ära kuulas ja kohe esimese korraga ka raha andis. Teistelt tulid toetused natuke visamalt.”
Haare laieneb
Kui eelmisel aastal vaeti jututoas ainult Rowlingu Potteri-raamatuid, siis tänavu lisati sinna veel kuus teost: F. H. Burnetti “Salaaed”, S. Olssoni ja A. Jacobsoni “Berti päevik”, A. Holmi “Julgust, Matilda Markström”, H. Nõu “Pea suu”, L. Carrolli “Alice imedemaal” ja H.C. Anderseni muinasjutud. Lapsed pakkusid välja oma eelistused ja populaarsemad neist jõudsidki nimekirja. Iga raamatu arutelu suunab ja juhendab kaks õpetajat. Lugeda saab seda mõttevahetust igaüks, aga kirjutama pääseb ainult parooliga.
Kuna eeldati, et kuulmispuuetega ja vene rahvusest õpilastel läheb eesti keeles lugemine aeglasemalt, püüti nende soove ka raamatuvalikus enam arvestada. Väga suuri erinevusi üllataval kombel polnudki. Samuti pole kurtide ja kuuljate vahe tajutav jututoas.
Anu Ratasep: “Eelmisel aastal osales üks vene kool ja nende õpetaja luges vahel õpilastele lausa ise peatükke ette, sest vene keeles polnud “Harry Potter” siis veel ilmunud ja eesti keeles lugedes ei jõudnud lapsed alati eestlastega sammu pidada. Samas tekkis jututoas sellelt pinnalt väga tore dialoog: vene lapsed küsisid eesti lastelt sõnade tähendusi ja neile vastamiseks pidid viimased sageli raamatukogus sõnaraamatuid uurimas käima. Sel aastal lisati jututuppa koolielu rubriik, sest lapsed tahavad omavahel suhelda ka muudel teemadel.”
Suur probleem on peaaegu kõigis koolides arvutiklassi pääsemine. Tundide ajal ei saa – kuhu õpetaja siis ülejäänud lapsed jätaks. Pärast koolipäeva lõppu hakkavad kohe arvutitunnid Aga laps ei tule ju hiljem kooli tagasi ainult selle kümne lause pärast, mis ta tahab internetti kirjutada. Ühes vene koolis leidis arvutiõpetaja, et selle töö eest ta palka ei saa – miks peaks ta siis kohal istuma ja ületunde tegema. Keeras klassi lukku ja lapsed ei pääsenudki kirjutama. Teises vene koolis seevastu oli tänu kahele arvutiklassile asja lihtne lahendada – ühes oli arvutitund, teises eesti keele õpetaja oma õpilastega. Tema küll arvutitest suurt ei jaganud, aga kui häda käes, võis kõrvalt abi kutsuda. Koolis, kus on ainult 10–15 arvutit, on löögile pääsemine paraku väga raske ja internet kodunt tarvitada kallis – vanemad ei lase lapsi sinna pikalt surfama. Aga kirjutamine võtab ikka üksjagu aega.
Esialgu mõeldi, et projekti võiksid igas koolis vedada emakeele- ja arvutiõpetaja, aga asjaga tegelevad ikka need, keda see sisuliselt huvitab.
Milleks see kõik?
Kui mitte muidu, siis võimalike rahastajate jaoks on Hele ja Anu pidanud hoolega läbi mõtlema, milleks kõigeks nende ettevõtmine ikka hea on: mingis projektivariandis oli kirjas seegi, et tegeldakse kuritegevuse ja narkomaania ennetamisega... Eks mingis mõttes ju nii ongi – tõenäoliselt aitab igasugune murdeealistele mõistliku ja köitva tegevuse korraldamine selles võitluses rohkem kui narkootikumidevastaste buklettide trükkimine. Samas ei peaks ju olema tarvis enesestmõistetavat igasse projekti punktina kirja panna.
Kui tõsisemalt rääkida, loodetakse kõigepealt lepitada arvutit ja raamatut. Hele Kriisa: “Ikka veel kardetakse, et nüüd, kui arvuti üha enam laste ellu tungib, nad enam raamatuid lugema ei hakka. Aga siin toetab üks üht ja teine teist. Võimalus arvutit kasutada teeb lugemise laste jaoks huvitavamaks – saab arvutiklassi minna ja teistega koos raamatut analüüsida. Lugejaid lapsi ärgitab see jällegi arvutil tegutsema. Eelmisel aastal oli meil päris mitu õpilast, kes polnud kunagi varem meili saatnud. Sellel, kes seni omaette luges, oli nüüd võimalus teistega suhelda ja “arvutilapsed” jõudsid projekti kaudu raamatute juurde. Jututuba arendab ka analüüsijulgust. On ju hoopis teine asi, kui kirjanduse õpetaja ei ole kohe kõrval vastuse eest hinnet panemas, vaid hinnang tuleb eakaaslastelt. Mõni on nii vaikne ja tagasihoidlik, et ei julge oma arvamust sõbralegi välja öelda, aga jututoas on tal nii vahvad mõtted, et lust lugeda. Mõni kirjutab koos sõbrannaga – istuvad koos arvuti taga, arutavad asja läbi ja panevad mõlemad oma nime alla. Alguses enamik lapsi kirjutaski 3–4 kaupa koos, aga ajapikku said oma mõtted ikka tähtsamaks ja siis hakati ise sõna võtma. Mõned aga ongi koos kirjutama jäänud.”
Anu Ratasep: “Vene lastele oli see täiesti uus kogemus – nad said näha ja tulla eesti kooli. Väike barjäär on vahetul suhtlemisel algul vahel, aga interneti vahendusel kaob see ära: õhinal otsitakse, mismoodi ikka üks sõna võiks vene keeles olla...
Kurtidele annab see võimaluse suhelda teiste lastega ja samal ajal arendada oma mõtete väljendamise ja kirja panemise oskust, väitlemist. On ju lihtne öelda, et raamat või tegelane sulle meeldib, aga oma arvamust tuleb ka põhjendada. Ja eelkõige on see võimalus tegelda millegagi, mille nad on ise valinud. Keegi pole ju käskinud selles projektis osaleda.”
Kuidas edasi?
Anu Ratasep: “Projekti kirjutamise ajal arvestasime tänavu kümne kooliga, aga paar tükki on juba lisandunud või lisandumas. Katsume sättida oma tegemisi õppeaasta järgi, et ei jääks jalgu kiirele veerandilõpuperioodile.
Õpetajad olid esimest korda koos oktoobri alguses, lapsed novembris. Käisime külas Sigatüüka koolis Kilingi-Nõmmel. Nimelt on Kilingi-Nõmme koolis oma kirjandusring, kus arutatakse ka just “Harry Potteri” raamatuid. Toimus ülekooliline üritus, kuhu kutsuti võlureid mujaltki. Oli igavesti vahva keemia tund, kus õpetaja süütas eri värvi leeke ja vahetas ainetel värve, pani mingi aine vaakumkappi, kus see siis põlema lahvatas, kui teises toa otsas küünal põlema pandi, ja tegi muidki silmamoondamise trikke. Sealne keemiaõpetaja on muide üks meie projekti juhendajatest. Kilingi-Nõmme lapsed lavastasid ka katkendi “Harry Potteri” raamatust ja korraldasid viktoriini. Pärast said kõik koos diskol tantsida. Kohal oli Harry Potter ise, kes soovijatele autogramme jagas. Tundus, et kõik said asjast osa. Näidend kuulmispuuetega lastele tõlgiti ja viktoriinis said nad ka väga hästi hakkama.
Jaanuaris läheme kõik koos “Harry Potteri” filmi vaatama – tõenäoliselt saame enda päralt terve saali. Meid peaks kokku tulema kolmesaja ringis. Viimane kokkusaamine sel aastal on plaanis teha märtsis, aga mis siis täpselt toimuma hakkab, on veel lahtine. Tahaks taas mõne kirjaniku või kunstniku külla kutsuda...”
Hele Kriisa: “Kevadel premeeritakse paremaid kirjutajaid. Eelmisel aastal sai iga laps raamatu. Auhinnalaualt võis igaüks valida selles järjekorras, kui tubli ja aktiivne ta oli olnud. Kõigepealt üldse kõige usinam kirjutaja, siis iga kooli parim jne.”
Hele Kriisa arvab, et kui keegi ikka väga tahab, võib nendega kas või praegugi ühendust võtta. “Päris üksikud lapsed meiega kahjuks liituda ei saa, aga kui kusagil koolis leidub mõni tore kirjandusring või õpetaja, kes on nõus seda tegema, siis miks mitte. Kevadeni on ju aega kirjutada küll.
Raamatute nimekiri venib aegamisi pikemaks: neid tuleb juurde, aga ära ühtegi ei võeta. Uued osalejad võivad ju teemat edasi arendada.
Kõige tähtsam, et lugeda oleks mõnus. Ja meie rõõm on ikka nendessamades laste säravates silmades, kui nad midagi teha tahavad...”
Anu Ratasep: “Eelmine oligi meie jaoks õppimise aasta, et saaksime oma meeskonna kokku. Algul ei kujutanud päriselt ette, kuidas jututuba töötab ja kõik see projekti käimalükkamine oli kangesti keeruline. Soomlased küll käisid ja rääkisid oma “Matildast”, aga teise asi on teise asi ja lõpuks leiutasime ikkagi oma jalgratta. Tasapisi hakkasid tehnilised küsimused lahenema, tekkisid oma mõtted ja sel aastal oleme juba väga palju eelmise aasta ideid ära kasutanud.
Algul lihtsalt osalesime kuskil projektis, nii nagu kõik – las Jevgeni veab eest, eks meie tuleme järele. Tema rida ja tema asi. Aga kuidagi märkamatult sai see omaks ja südamelähedaseks. Nüüd oleks veel rohkem kahju, kui kõik soiku jääks.
Kui liikumine kasvab, ei saa ilmselt jätkata enam päris nii, nagu alustasime. Soomes näiteks on “Matilda” valikainena kooli õppekavas... Eesti on küll pisike, aga siiski on tervet Eestit kahekesi vedada päris võimatu, peaksid tekkima väiksed grupid, kes käivad koos... Kui projekt väga suureks paisub, tahab see muidugi teistsuguseid rahasid ja teistsugust toetust.”
Harry Potteri fenomen
“Me alustasime, teadmata midagi “Harry Potterist” ja tervest taustsüsteemist, mis nüüd sinna ümber on tekkinud,” kinnitab Hele Kriisa. “Oli lihtsalt üks raamat paljude teiste seas. Alles hiljem hakkasime kuulma, et räägitakse siin ja räägitakse seal...”
Mis see on, mis selle raamatu juures lapsi võlub? Hele arvab, et kaasaegne võlurimaailm. “Lapsed on võrrelnud seda näiteks Preussleri “Krabatiga”, kus tegutsetakse keskaegses võlurimaailmas ja mis ka meeldib, aga pole päris see... Just et täiesti tänapäevane tavaline poiss on korraga võlur. Lapsed armastavad muinasjutte ja mingis mõttes on see ju klassikaline muinasjutt. Natuke tuhkatriinumotiivi, natuke siit, natuke sealt... On nii palju tasandeid, millele lapsed saavad mõelda. Ja samas jääb ka alati mingisugune saladus, midagi jääb lahendamata, kui üks osa ära lõpeb ja järgmisest saab jälle midagi rohkem teada.”
Anu Ratasep: “Potteri lood on lihtsad lugeda ja lähevad kiiresti edasi. Samas on siin olemas kõik kooliprobleemid, millega tänapäeva lapsel on tegemist, olgu või tõrjutus ja sellest üle saamine... See raamat on ka viimase hetkeni põnev, kirjutatud sageli lausa kriminaalromaani laadis. Samas ei aita sellest, kui loed lihtsalt lõpu ära – pead lugema kõik, et sinna lõppu jõuda.”
Eks reklaamgi teeb oma töö – kui millestki nii palju räägitakse, tekib tahes-tahtmata soov lugeda ja vaadata, mis ta siis ikka tõepoolest on.
Muidugi on olemas ka vastupidine efekt: tundub, et ka paljusid õpetajaid häiribki liigne reklaam. Anu Ratasep tunnistab, et tedagi häirib natuke, et Rowlingu teosed on nii üles upitatud ja Harry Potteri logoga mänguasjad nii kallid. “Raamatu tegelik sära kuidagi kaob ja tekib hirm, et järsku see leek põleb liiga ägedalt. Aga samas tänu sellele raamatule loevad “Harry Potteri” fännid ehk need teised raamatud ka läbi, mida me seal kõrval pakume. Ja need, kes pole “Harry Potterit” lugenud ja kellele ülejäänud raamatud lihtsamad on, näevad, et kirjutatakse kogu aeg Harry Potterist, ja püüavad samuti seda lugeda...”
Emakeele ja inglise keele õpetajatena on nii Helel kui ka Anul võimalik “Harry Potteri” raamatuid ja sellega seonduvaid materjale oma tundideski kasutada. Hele ütleb, et temal on need olnud kohustusliku kirjanduse hulgas viiendast kaheksanda klassini. Viimaseid peab ta küll Potteri lugude jaoks natuke liiga suurteks. “Olen andnud ikka valikuna mingi muu võimaluse kõrvale – kas või juba mainitud “Krabati”. Samas lubasin neil, kel esimene osa loetud, ka kolmandat-neljandat lugeda ja vastata. Oli lapsi, kes neljanda osani välja jõudsid. Seda viimast pean ma ise vaat et kõige põnevamaks.
Minul pole ühtegi õpilast olnud, kes oleks öelnud, et talle “Harry Potter” kohe üldse ei meeldi. Igaühele on seal midagi leidunud. Oleks tore, kui õpetajagi sära ja kära keskelt ikka raamatut ka märkab, mis on lugemist väärt.”
“Võib-olla meie õnn oligi see, et sattusime “Harry Potteri” juurde enne, kui hüsteeria lõkkele lõi,” arvavad mõlemad. “Hiljem on reklaam olnud vesi meie veskile – keegi justkui teeb natuke meie eest tööd ära.”