Lapsepõlvest saab lõputult rääkida

Laps on salapärane ja lapsepõlv on kasvuaeg. Messil “LAPS 2002” tahetakse laste kohta kõigile nendega tegelejatele rohkem teada anda ja lastele endile mängulusti pakkuda. KRÕÕT JUURAKU foto

LINDA JÄRVE

Kui üks ettevõtmine toimub kümnendat korda ja ikka veel edeneb ning täieneb, on seda ilmselt vaja. Igasügisese messi “LAPS” ootajatel on homme jälle käes aeg sammud Eesti Näituste messikeskuse Sinisesse paviljoni seada.
 
Mullu messist “LAPS 2001” kirjutanud noorem kolleeg nentis, et nii palju lapsi ja lapseootel emasid kui nädalavahetusel Pirital, ei kohta meie iibeprobleemidega kimpus Eestis just sageli. Kolmeaastasele messikülalisele aga meeldis kõige rohkem liumägi. Laias laastus võib öelda, et rahule jäid messiga nii ema kui ka laps.
Ajalugu on soliidne
Esimene mess “LAPS” toimus Globex OÜ algatusel 1993. a Kalevi spordihallis. “Täpselt ei tea, aga mulle tundub, et sellise messi korraldamise idee on pärit Soomest,” arvas “LAPS 2002” projektijuht Ragne Tõniste. Ka järgmised korrad oldi spordihallis, kuni sinna enam ei mahutud ja eelmisel aastal Eesti Näituste messikeskusse üle koliti. Kui 2000. a oli messil 60 firmat ja organisatsiooni, siis mullu osales 75 eksponenti ja külastajaid oli üle 6500. Korraldajatel on põhjust arvata, et mõlemad arvud seekord suurenevad. Pelgalt kvantiteeti muidugi taga ei aeta. Sellest ajast, kui aastal 2000 liideti põhiliselt kommertsliku messiga ka rahvusvaheline teaduskonverents, on kogu ettevõtmine saanud kaalu juurde.
Lapsekesksuse ülistuseks
Eelmisel aastal oli messil kolm seminari. Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuameti korraldusel käsitleti puuetega laste integreerimist. Haridusameti toetusel olid rahvusvahelise konverentsi teemad “Andekas laps muutuvas ühiskonnas” ning “Laps, mäng ja muutuv ühiskond”.
Tänavu toimub messil rahvusvaheline konverents “Lapsepõlve paradoksid: reaalsus ja tulevikusuundumused”. Konverentsi toetavad Tallinna Haridusamet, Tallinna Pedagoogikaülikool ja Hea Alguse Koolituskeskus. Tervitussõnu ütlema oodatakse ka haridusministrit.
Hea Alguse koolitusjuhi Liivia Tuvikese sõnul on konverentsi võtmesõna “lapsekesksus”. Käsitletakse isiksuse tugevamate külgede leidmist ja koostööd lapsevanematega. Koostöö haridusameti ja TPÜ-ga on eelkõige ühise asja ajamine, et lapsevanematele ja lasteaednikele, aga miks ka mitte algklassiõpetajatele või vanaemadele ja -isadele laste paremat mõistmist ja suunamist õpetada. Tänavu on 16 ettekandja hulgas ka üheksa väliskülalist Balti- ja Põhjamaadest.
“Just praegu helistas paar lasteaednikku, et end osalemiseks kirja panna. Ja ka lasteaias, kus täna koolitajana käisin, oli huvi lastemessi konverentsi vastu suur. Arvasime, et tullakse põhiliselt Tallinnast ja Harjumaalt, kuid osavõtuks on juba registreeritud ka Pärnu- ja Viljandimaalt.
Lapsevanemadki on igati oodatud. Pole vaja karta, et ettekanded on liiga rasked. Konverentsi temaatika on lapsevanematele vajalik, esinejad autoriteetsed ja eks alati peab püüdma rohkem teada saada, kui igapäevatöös ja -elus otsekohe vaja on.”
“Lapse ja vanema suhted on ehtsad ja loomulikud, südamehäälest lähtuvad. Peamine kasvataja on ema. Laps kui väike ja rumal on suurest maailmast eraldatud, teda kaitstakse varajase täiskasvanuks saamise eest. Lapsemaailmast täiskasvanumaailma minek on valuline, sellega kaasnevad murdeea kriisid,” on öelnud TPÜ professor Voldemar Kolga, kes seekord lapsemessi konverentsi diskussiooni juhib. Vaidlused tõotavad tulla huvitavad, sest kindlasti ei ole Tallinna ja Helsingi, Riia ja Vilniuse, Stockholmi ja Kopenhaageni teadlased alati igas suhtes ühel meelel.
Mitte ainult argitasandil
Üks konverentsi korraldajaid ja sellel esinejaid on TPÜ professor Leida Talts, kes käsitleb lapsepõlve paradokse Eesti ühiskonnas. “Teaduskonverentsi sihtgrupi moodustavad kõik, kes tegelevad eelkooliealistega. Jutt on põhiliselt väikeste laste probleemidest ja peaks pakkuma huvi nii lasteaia- kui algklassiõpetajatele, aga küllap ka alles last ootavatele noortele. Eesmärk on, et ei mõeldaks mitte ainult argitasandil, vaid laiemalt.
Käsitleme kolme põhilist valdkonda: tänapäevast lapsekeskset pedagoogikat, lapse sotsialiseerimist nüüdisühiskonda ja multikultuurset keskkonda lapsepõlve mõjutajana. Minu arvates on sellise konverentsi puhul oluline, et kõigile esinejatele saab ka küsimusi esitada. Kuulajad on seda varmad tegema,” ütles prof Talts.
Et jutt ei jääks vaid jutuks
Lapsepõlvest saab lõputult rääkida mitmel kombel. Kui Eesti lasterikaste perede suvelaagris küsiti isadelt ja emadelt, mis neid seoses lastekasvatamisega häirib, loetleti segavaid asju palju. Häirib, et enne valimisi räägitakse perede tähtsusest, aga tegelikus elus jääb riigi tugi kesiseks – palju kära, vähe villa. Kui valimiste eel lubatakse kuud ja tähed taevast alla tuua, siis pärast on kõik lubadused ununenud. Häirib lastetoetuste väiksus. Häirib, et lasterikas pere ja laste kasvatamine ei ole Eestis väärtustatud.
Kui küsisin kahelt suvelaagris osalenult, kas nad ka messile “Laps 2002” lähevad, kõlas vastuseks: “Igasuguseid kalleid ostukohti on piisavalt palju, messilt saab aga ehk ka midagi odavamat, nõu ja abi. Pealegi oleme kuulnud, et lastele on messil palju kõikvõimalikku tegevust. Ehk veedame seal toreda kogu pere päeva.”

Tundide arv ei näita õppimise tõhusust

ÜLO TIKK

Hiljuti jõustunud haridusministri määrus “Pedagoogide atesteerimise tingimused ja kord” nõuab õpetajatelt viie aasta jooksul vähemalt 160-tunnise enesetäienduskursuse läbimist. Siinjuures peetakse silmas enesetäiendamise eri vorme, muuhulgas ka iseseisvat õpet, mis ei tohi viie aasta jooksul moodustada üle 50% kogu enesetäiendamise mahust.
 
“Olen eesti keele õpetaja vene koolis ja kulutan iseseisvale enesetäiendamisele kindlasti rohkem kui 80 tundi atesteerimisperioodi jooksul,” väidab Tallinna Kari Gümnaasiumi õpetaja Anzelika Kahro. Sügisel alustas ta TPÜ-s ka magistriõpinguid, mida uue määruse järgi peetakse piisavaks enesetäienduseks.
“Ma ei tea, mille järgi kooli kontrolliv järelevalve iseseisvat õpet arvestab ja mõõdab? Järelikult peab see olema kuidagi nähtav ja mõõdetav,” ebaleb Kahro.
“Kardan, et iseseisva õppe tõestamiseks tuleb õpetajal hakata pakkide kaupa pabereid tootma, kuidas oma enesetäiendamist tõestada. Iseseisev õpe ei tähenda veel õpetaja usaldamist. On loomulik, et iga õpetaja uurib ainealast kirjandust, koostab mappe ja valmistab õppevahendeid. Loovuseta pole ju ka õpetajat,” arvab Tallinna Üldgümnaasiumi inglise keele vanemõpetaja Evi-Urve Veesaar. Ta toob näiteks suvise Iirimaa-reisi, kust tõi õppetunni näitlikustamiseks kaasa hulganisti kirjandust ja albumeid. “Kuigi käisin reisil oma raha eest, oli seegi erialane täienduskoolitus. Kas panen selle ka kirja?” arutleb Veesaar.
Kursus nagu põrsas kotis
“Meie kooli õpetajad on täienduskoolitusele altid. Vahel tundub, et olukord hakkab sarnanema nõukogude ajaga, mil õpetajad end mööbli või külmikute ostuks järjekorda registreerisid,” ütleb Tallinna 32. Keskkooli direktor Mari-Anna Puskar. Tema sõnul on nad püüdnud täienduskoolituseks eraldatud rahaga kokkuhoidlikult talitada, ent praegu on see ikkagi otsakorral. “Oleme koostanud õpetajate täienduskoolituse plaani, kuhu oleme planeerinud ka meist mitte olenevatel põhjustel tingitud ootamatud kulutused, kas või uue õpiku kursused, aga kõike ei suuda ikka ette näha,” nendib Puskar.
Iga aasta alguses kaalutakse koolis, milliseid kursuseid valida. “Tihtilugu juhtub pakutavate täienduskoolituskursustega samamoodi kui uute õpikutega – me ei tea nende sisu ega taset. Mul seisab praegugi poolemeetrine virn eri firmade koolituspakkumisi töölaual. Koolitusturg on tihe ja kõigi ettepanekutega põhjalik tutvumine eeldab tõsist tööd,” tunnistab Puskar.
Veesaare sõnul valitseb Tallinna Üldgümnaasiumis õpetajate täienduskoolituses kindel ja järeleproovitud süsteem. Kui ühele koolitusele leidub rohkesti soovijaid, kutsutakse lektorid kooli.
“Need kursused korraldatakse siis kas koolivaheaegadel või teeme nädalavahetustel vaheldumisi kohvipauside ja kuluaariaruteludega pikad tööpäevad.
Oleme meiegi orki lennanud. Kogenud õpetajatele ei istunud sugugi Õpetajate Leheski kajastamist leidnud Merleconsi koolitusfirma “ristpistespetsialistide” loengud. Noortel kolleegidel oli seminarist ehk mingit kasu, aga mina pean seda ajaraiskamiseks. Koolikauge süsteem,” leiab Veesaar.
Projektid päästerõngaks
“Meie 55 õpetajaga koolis on täienduskoolituse korraldamiseks seni raha jätkunud, sest oleme ka ise selleks projekte kirjutanud. Koolil on tulnud vaid sümboolselt maksta. Vahel oleme mõne sihtasutuse toel saanud hoopis tasuta õpetajaid koolitada,” selgitab Puskar.
“Kasutame ka koolisiseseid võimalusi – kui mõnel õpetajal on kasulik kursus seljataga, jagab ta oma tähelepanekuid kolleegidega.
Mõned pikaajalised koolitusprojektid on ennast juba ammendanud. Alguse uudsuses haarasime suure hurraaga igast pakkumisest kinni. Nüüd valime, kas pakutav sobib meie arengukavaga ning kooli püstitatud eesmärkidega. Ka Tallinna Haridusameti poolt mullu välja kuulutatud kvaliteediauhindade konkursil kandideerisime vaid hea õpetaja kategoorias, sest koolis oli parajasti sees järelevalveinspektsioon. Tänavu otsustasime osaleda koolijuhtimise auhinna konkursil,” tutvustas 32. keskkooli tegevusplaane direktor Puskar.
Õpetaja Veesaare sõnul on kooli võõrkeeleõpetajad hoidnud koolituskulusid kokku sellega, et osalevad Briti Nõukogu tasuta koolitustel. “Need õppepäevad on alati sisukad ja kasulikud,” kinnitab Veesaar.
Samas kiidab ta koolis korraldatavaid keskkonnaprojekte, sest see on läbiv teema paljudes ainetes. “Hiljuti käisime õpetajatega Ida-Virumaal kaevandusmuuseumis ja endistes kaevandus?ahtides. Soovitan seda igale koolile,” on Veesaar veendunud õppekäigu kasulikkuses.
Kari Gümnaasiumi õpetaja Anzelika Kahro kiidab Tallinna Haridusameti ja Tallinna Haridusintegratsioonikeskuse kevadel algatatud koolitusprojekti “Kooli missioon ja koht integratsiooniprotsessis”, milles osaleb 34 pealinna vene ja eesti kooli.
Projektis osalemine on õpetajatele tasuta. Kevadsessiooni läbimine andis neile 80 enesetäiendamistundi. Sama palju lisab praegu kestev sügisetapp. “Põhiteema on küll kooli õppe- ja arengukava koostamine, aga sellest olulisemaks pean nende hindamissüsteemi lähtealuste tundmaõppimist. Ja mis õpetajale eriti oluline – avaneb võimalus käia teistes koolides ning tutvuda sealsete arengu- ja õppekavade ning koolitöö korraldusega,” räägib Kahro.
Stiimuliks linnastipendium
Kõrgelt hindasid õpetajad Kesk- ja Reformierakonna 25. oktoobril sõlmitud koalitsioonileppe sätet rakendada õpetajate enesetäiendamiseks linnastipendiumide süsteem. “Loodetavasti on stipendium ikkagi nii kopsakas, et õpetaja saab selle eesti mõnda välisriiki end täiendama sõita. See motiveeriks,” arvab Mari-Anna Puskar.
Õpetaja Anzelika Kahro kataks stipendiumiga oma TPÜ magistriõppe kulud. 20 000 krooni õppeaastas pole õpetajal lihtne maksta. “Seni näen ainsa väljapääsuna õppelaenu võtmist,” tunnistab värske magistrant.
Evi-Urve Veesaar nõustub Mari-Anna Puskariga: “Elada ja miks mitte ka töötada õpetatavat keelt kõneleval maal on iga võõrkeeleõpetaja unistus. Õpetaja vajab stiimulit, koolis on ju nii suur pinge ja vastutus. Eriti riigieksamite ees. Mitu endist kolleegi, kes on vahetanud võõrkeeleõpetaja ameti tulusama tööotsa vastu, on tunnistanud, et kooli nad tagasi pöörduda ei julge. Nõudmised on uskumatult kiiresti tõusnud,” ütleb Veesaar.
Suured koolid tulevad toime
Hiljaaegu pealinna koole inspekteerinud Harjumaa haridusosakonna kooliinspektori Hillar Põldoja sõnul tulevad suured linnakoolid lahedalt välja neile eraldatud õpetajate täienduskoolituse rahaga. “Mõned koolid rehkendavad ise välja õpetajate kulutatud kolme aasta täienduskoolituse keskmise summa, et selle järgi koolitusi valida.”
Kehvemas seisus on väikesed maakoolid, kus õpetajate palgafond pisuke. “Varem, kui täienduskoolituse raha jagas maavalitsus, püüdsime suuremate koolide arvel pisemaid turgutada, nüüd peaksid omavalitsused õpetajate täienduskoolitusele õla alla panema.”
Põldoja arvates tekitab segadust ka asjaolu, et täienduskoolitusraha antakse kalendri-, mitte õppeaastaks. “Ka koolitusfirmad ja ülikoolid võiksid oma koolituspakkumisi pikema aja peale (miks mitte viieks aastaks, nagu näeb ette atesteerimistsükkel) ette planeerida, siis oleks õpetajatel ja koolidel kergem valida ning raha arvestada,” teeb Põldoja õpetajate koolitajatele ettepaneku.

Maakonnalehtedest

Tartu Postimees
– Tartu Ülikooli sihtasutus jagas läinud nädalal välja ühtekokku 36 stipendiumi. Suurima, 50 000-kroonise Agve Aasmaa nimelise stipendiumi sai Pille Mõtsmees, kes õpib avatud ülikoolis ärijuhtimist. Stipendiumile kandideeris Mõtsmees ainsana. Kõigile teistele välja pandud stipendiumidele tekkis konkurss.
Tartu Ülikooli Raefondi preemia said emeriitprofessor Ülo Kaasik teenete eest Tartu tutvustamisel (20 000 kr), spordiajaloo uurija ja üliõpilasspordi eestvedaja Valter Lenk (20 000 kr) ning noorteadurid Jana Orion ja Kristi Viiding (kumbki 15 000 kr) saksakeelse doktoritöö eest Tartu akadeemilisest juhuluulest ning ühisprojekti raames aastatel 1999–2002 valminud 17. sajandil Tartus kirjutatud akadeemilise juhuluule elektroonilise teaduslik-tekstikriitilise tekstikorpuse eest. Läinud nädalal viiendat tegevusaastapäeva tähistanud Tartu Ülikooli sihtasutus maksis stipendiumide ja preemiatena välja ühtekokku 422 000 krooni. (11.11.)
– Järgmisel suvel saab tuhatkond Tartu koolijütsi korralikult ujuda, sest linnavalitsus koos Aura veekeskusega otsustas kinni maksta kolmandate klasside õpilaste ujumisõpetuse. (12.11.)
Eesti Päevaleht Tallinn
– Politsei loomingukonkursile laekunud enam kui 4000 tööst tundus ühe Tallinna teismelise tüdruku kirjeldus sõbranna suitsiidist noorsoopolitseile niivõrd tõepärane, et lugu anti prefektuuri uurida. Õnneks osutus enesetapulugu tüdruku heaks fantaasiaks. (12.11.)
– Isadepäeval korraldasid jõustruktuurid Eesti Näituste paviljonides perekonna ja mehelike ametite väärtustamiseks heategevusliku perepeo. Peole olid kutsutud ka lastekodulapsed, kes said endale selleks päevaks asendusisa. Demonstreeriti relvastust ja tehnikat, korraldati võistlusmänge, kuulati kontserti, vaadati päästeteemalist etendust ja imetleti piirivalvekoerte oskusi. Soovijad said verd loovutada. (11.11.)
Nädaline
Möödunud laupäeval kordus Tartus Vanemuise kontserdi- ja teatrimajas seitsme aasta tagune rekord. Üks muusikakollektiiv – Segased Raplast – korjas siis Raimond Valgre nimeliselt laulufestivalilt peaaegu kõik auhinnad. Sel aastal veeres auhinnakoorem taas Raplasse. Ansambel oli küll teine, aga juhendaja sama – Thea Paluoja. Kaheteistkümnendat korda peetava festivali kuus auhinda noppis Rapla laulustuudio segaansambel Klükk.
Rapla noored said auhinna Valgre laulu parima esituse ja parima töötluse eest. Neile läks ka A-kategooria (muusika süvaõpe) parima kollektiivi tiitel. Lisaks pälvis ansambel publiku preemia ja grand prix’. Thea Paluoja nimetati parimaks juhendajaks.
Võitjad said auhinnaks Tartu linna toetuse oma lugude lindistamiseks. Lisaks muidugi võidukarikad.
Võistlusele ihkas sel korral rekordarv lauljaid ja kollektiive – 68. Lõppvooru pääses 36. Välja anti 16 auhinda ja publikupreemia. (12.11.)
Võrumaa Teataja
Isadepäeval tunnustati Lasva vallas nii vastselt lapsevanemaks saanuid, kui ka neid, kes aastakümneid lapsevanema ametit pidanud. 1999. aastast on värsked lapsevanemad palutud isade- ja emadepäeval põlvkondade aupäevale. Iga laps saab vallavalitsuselt sodiaagimärgiga hõbelusika, millele on graveeritud tema nimi ning aupäeva kuupäev. Värskelt abiellunutele kingib vallavalitsus uushõbedast kulbi.
Aupäevale kutsutakse ka need, kes aastakümneid koos elanud. Seekord oli peol kolm kuldpulmi tähistavat paari, kes said vallalt mälestuseks fotoalbumi.
Traditsiooniliselt toimub kutsutuile väike kontsert, hiljem süüakse ühiselt torti. (12.11.)

Päevalehtedest

Riik jätab tudengid ilma 70 miljonist kroonist
Sotsiaalministeerium ei soovi tudengite vastuseisust hoolimata muuta sotsiaalhoolekande seadust. Nii loetakse kuni 24-aastased õpilased ja tudengid vanemate ülalpidamisel olevaks, vähendades neile riigieelarvest makstavat toetust esialgsel hinnangul 70 miljoni krooni võrra.
Erandina ei loeta vanemate ülalpeetavateks õpilasi ja üliõpilasi, kes on abielus või kellel on lapsed. Minister Siiri Oviiri sõnul ei taga praegune süsteem, mis lubab vähemalt 18-aastastel õpilastel ja üliõpilastel ennast määratleda iseseisvatena, kui nad elavad vanematest lahus, toetuse jõudmist tegelikult puudust kannatavate inimesteni. Ministeeriumi ettepanekul jõustuks uus seadusemuudatus juba 1. jaanuarist 2003. Tänavu esimesel poolaastal on kohalikud omavalitsused maksnud toimetulekutoetust 11 900 õppurile ning abi taotlejate arv kasvab pidevalt.
Seadus pidurdab teadusuuringuid
Meedikud ja teadlased ei saa karmistatud rahvastikuregistriandmete seaduse tõttu uuringute jaoks olulisi isikuandmeid ja kardavad, et Riigikogu menetluses olev isikuandmete kaitse seaduse eelnõu teeb suure bürokraatia tõttu uuringud võimatuks. Eelnõu kohaselt peab iga terviseuuringu läbiviimiseks küsima luba andmekaitseinspektsioonilt, samuti ei tohi võtta andmeid loata ristkasutusse. Järelevalveinstitutsioonide sätestamine on seda kummalisem, et teadusasutuste juures tegutsevad niikuinii eetikakomiteed. Siseministeeriumi töötajate sõnul pole seaduseelnõu mõeldud bürokraatlike tõkete seadmiseks, vaid isiku era- ja perekonnaelu puutumatuse kaitseks.
Aasta isaks valiti Arne Mikk
Eesti Naisliit valis ligi 50 kandidaadi seast aasta isaks Rahvusooperi Estonia kunstilise juhi Arne Miku. Ligi 50 aastat Estonias töötanud Mikk on seitsme lapse vanaisa.
Aasta isa kandidaat peab olema vähemalt kaks last üles kasvatanud Eesti kodanik, kes on eeskujuks nii perekonnas kui ka väljaspool seda. Aasta isa valiti tänavu viiendat korda.
Aasta naine on Merike Martinson
Möödunud nädalal sai aasta naise tiitli Tallinna Lastehaigla juhatuse esinaine Merike Martinson, kes valiti 20 kandidaadi hulgast. Martinsoni jõulisel eestvedamisel on uuendatud lastehaigla operatsiooniplokke, intensiiv- ja taastusravi osakonda.
Rohkem kui 200 naist koondav Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon valis aasta naise kümnendat korda.
Jaan Tätte pälvis preemia
Balti Assamblee maineka kirjanduspreemia sai tänavu näitekirjanik ja Linnateatri näitleja Jaan Tätte. Eesti, Läti ja Leedu ühiszürii otsusel sai Tätte kirjanduspreemia menukate näidendite “Sild” ja “Palju õnne argipäevaks” eest. Tegemist on pretsedendiga, sest seni pole ükski näitekirjanik seda tunnustust pälvinud.
Balti Assamblee kultuuriauhind jagatakse kirjanduses, kunstis ja teaduses, iga valdkonna auhind koosneb 5000 euro suurusest preemiast, tunnistusest ja auhinnakujukesest.
Varem on Balti Assamblee kultuuripreemia saanud eestlased Tõnu Õnnepalu, Peeter Mudist, Juhan Maiste, Jaan Kaplinski, Erkki-Sven Tüür, Jaan Kross, Veljo Tormis ja Raimo Pullat.
Kohtusid “Luikede järve” osatäitjad
Novembri lõpus esietenduva balleti “Luikede järv” ootuses kutsus Estonia teater möödunud nädalavahetusel ühise tordilaua ümber eri aegadel Estonias “Luikede järve” peaosi tantsinud staarid. “Luikede järv” on Estonia kõigi aegade populaarseim ballett, mida viies lavastuses mängitud üle 700 korra. 28. novembril esietenduva, Tiit Härmi käe all uue kontseptsiooni saanud balleti selle aasta etendused on juba peaaegu välja müüdud.
Peagaidina jätkab Mervi Rodima-Raudsepp
Pühapäeval Tartus peetud Eesti Gaidide Liidu aastakoosolek valis uue juhatuse, peagaidina jätkab Mervi-Rodima-Raudsepp. Koosolek muutis liidu põhikirja nii, et nüüd saab organisatsiooni juurde luua erakooli.
Robotid pidasid maavõistluse
Nädala eest Tallinna Tehnikaülikoolis võistelnud tudengite koostatud robotid pidid mänguväljakult kokku koguma küünlajalgu ja pallikesi, kuid läksid aeg-ajalt ka omavahel sarvipidi kokku ning üritasid vastast laualt maha lükata. Võistluse Robotex 2002 kaks esimest kohta läksid Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli tudengitele, eestlastele jäi kolmas koht.
Soomes ligi 12 000 eestlast
Eelmise aasta lõpul elas Soomes 11 662 Eesti kodanikku, eesti keelt emakeelena kõnelev rühm on võõrkeelsetest suuruselt teine.
Põhja-Eestis sadas maha erakordselt paks lumi
Möödunud nädalavahetusel mitmel pool Eestis maha sadanud lumi on novembris harv nähtus. Kolmest aastast kahel on november olnud lumevaba.

Nädalakommentaar

Anu Mõttus

Kas kohustusliku kirjandusega on nagu klaveri harjutamisega: hiljem ollakse õpetajale ja vanematele tänulik, et mingil hetkel tüütuna tundunut tegema sunniti? Küsisin seda Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse juhatajalt Anne Randelt pärast konverentsi “Kas sunnitud armastus?” lõppemist, kus peetud ettekannetel põhinevaid artikleid tänasestki Õpetajate Lehest lugeda võib. Tema arvas, et ju vist on. Ainult et see sundimine võiks toimuda pisut kavalamalt kui vanal tuntud “joonlauaga vastu näppe” meetodil.
Soomes, kelle eeskujul Eestiski emakeel ja kirjandus põhikoolis üheks õppeaineks liideti, on igatahes mindud uuesti “lahutamise” teed. 2003. õa võetakse kasutusele uued ainekavad. Kui õppeaine nimetusena oli kirjandus rehabiliteeritud juba varem, siis nüüd nähakse taas täpselt ette, kui palju raamatuid mingis kooliastmes lugeda tuleb. Sellest loodetakse rohtu aasta-aastalt süvenevale emakeeleoskuse taseme langusele, mis teeb soomlasi murelikuks isegi vaatamata sellele, et rahvusvaheliste lugemisuuringute põhjal on Soome õpilased Euroopas ühed edukamad.
Mis on kirjanduse õpetamise eesmärk? Soomlased näevad kirjandusteoste lugemises kõigepealt parimat emakeeleõpetajat. Sama eesmärk on ka rootslaste lausa imikueast algavatel lugemisprogrammidel, millega on suudetud just viimastel aastatel lugemise allakäigutrend peatada.
Helga Nõu tegi oma konverentsiettekandes vahet kõrgemate klasside kirjanduslooõpetusel ja madalamate klasside lõbu- ehk vabal lugemisel. “Mõlemal on oma õigustus ja peaks olema ka koht. Vaba lugemisega püüame meelitada last raamatut armastama. Ei saa ju kedagi sundida armastama. Aga kui kirjanduslooline lugemine võtab nii palju aega, et vabaks lugemiseks enam aega ega jõudu ei jää? Kuhu jääb siis armastus? Teisest küljest: keda või mida me tahame, et laps hakkaks armastama? Jah, raamatut. Aga ka Eestit. Tahame, et ta õpiks aru saama ja osa saama meie ajaloost ja kultuurist.”
Helga Nõu võrdleb Eesti pedagoogi köietantsijaga, kes peab hoidma tasakaalu, et mitte alla kukkuda: ühel pool Euroopa ja ajavoolud, millega noor põlvkond helgema tuleviku nimel kaasa läheb, teisel pool Eesti ja see, mis selle maalapi Eestiks teeb. Kes on osav, jõuab tulemuseni!
Loomulikult on veelgi neid väärtusi, neid kallisasju, mille olemasolule kirjanduse kaudu (või lihtsalt kirjanduse tunnis) tähelepanu juhtida saab. Muidugi on detailide märkamine vajalik, aga keegi ei suuda mulle selgeks teha, et tähtsam on teose sisukontrolli tarvis fakte mäletada (Mida tegi Platon Karatajev õhtul jalanartse koos hoidnud nööridega? Õige vastus: riputas seinale.), kui osata sõnastada ja julgeda välja öelda oma arvamust sellest, mis sind kirjandusteoses puudutas. Õppida mõtlema.
Elmo Nüganen ütles ühes paljudest filmile “Nimed marmortahvlil” eelnenud intervjuudest, et ta on vanamoodne inimene, kes filmilt muud ei ootagi, kui et teda pandaks naerma või nutma või veel toredam – natuke mõtlema. Eks sama võiks ju kehtida ka raamatute kohta…
No nii. Jõudsingi lõpuks selleni, millest oleks tahtnud alustada. Filmini, millest juba enne valmimist kirjutati nii palju, et tekkis lausa hirm – mis saab, kui ta polegi see, milleks me oleme ta mõelnud? Tegijaid arvestades küll üsna pisuke hirm, ja õnneks õigustamatu. Filmini sõjast sinu oma sauna taga heinamaal ja võsa vahel. Oma sõjast, mitte võõrast. Filmini, mis näib õigupoolest ootamatult lühike. Sama ootamatult lühike, kui vahel võib olla elu.
Millal viimati tuli Eestis kinno minekuks piletid eelmüügist ära osta?

Eesti kavatseb Euroopa Liitu minna vähesuutliku inimkapitaliga

Haridusministeeriumis

– 31. okt osales HM-i kõrghariduse talituse peaekspert Tiia Kurvits seminaril “Insenerihariduse kolm põhisuunda Euroopas”, mille korraldas Eesti Inseneride Kutseliit.
– 5. nov osalesid minister Mailis Rand, HM-i õigusosakonna nõunik Heddi Lutterus ning analüüsi- ja planeerimise talituse juhataja Silja Kimmel Riigikogu kultuurikomisjonis õppetoetuste seaduse täpsustatud eelnõu põhimõtete tutvustamisel. Samal päeval oli kultuurikomisjonis arutusel ülikooliseaduse ja sellega seonduvate seaduste eelnõu, mille arutamisest võtsid osa Mailis Rand, Heddi Lutterus ja kõrghariduse talituse juhataja Heli Aru.
– 6.–8. nov osales HM-i noortepoliitika nõunik Kalmar Kurs kaitseministeeriumi korraldatud riigikaitseõpetuse seminaril Põlva, Tartu, Valga ja Võru maakonna koolijuhtidele ning esines seal ettekandega.
– 6.–11. nov toimus Kreekas Thessalonikis kõrgel tasemel noortepoliitika konverents “Noored loovad Euroopat”. Mailis Rand esines konverentsil kõnega, kus viitas arendusprogrammide tähtsusele noortepoliitikas, tuues esile meie programmi “Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000– 2007”. Ta nentis, et EL-i programmi “Noored” senine rahastamisskeem ei ole toetanud programmi ühte põhieesmärki – organiseerumata noorte aktiviseerimist. Lisaks ministrile kuulusid Eesti delegatsiooni ministri abi Maria Savisaar, HM-i noortetalituse juhataja Piret Talur ning Katrin Kanarik Kreeka Eesti saatkonnast.
– 8. nov toimus Eesti Rahvusraamatukogu konverentsisaalis kooliraamatukoguhoidjate teabepäev “Infotöö ja lugejateenindus kooliraamatukogus”. Teabepäeva korraldas HM-i toel Eesti Raamatukoguhoidjate Ühingu kooliraamatukogude sektsioon. Järgmine sektsiooni korraldatud üritus toimub 2003. a aprillis.
– 8. ja 9. nov osalesid HM-i keeletalituse ametnikud Piret Toomet, Tõnu Tender ja keelepoliitika nõunik Jüri Valge Vehendis eesti keele välisõppe nõukogu koosolekul. Päevakorras oli eesti keele välisõppe programmi loomine.
– 11.–13. nov avati Brüsselis Palais du Heysel keskuses Euroopa Ühenduse Teaduse ja Tehnoloogilise Arendustegevuse 6. raamprogramm. Eesti delegatsiooni kuulusid esindajaid kõigist suurematest teadus- ja arendusasutustest.
6. raamprogrammi 17,5 miljardi euro suurune eelarve aastateks 2002–2006 moodustab 4–5% EL-i liikmesriikide teaduse ja tehnoloogilise arendustegevuse kulutustest. Et raamprogrammi kestel on ette näha EL-i laienemist, oli konverentsi üks eesmärk anda kandidaatriikidele võimalus ennast tutvustada. Konverentsi täiendamiseks korraldati näitus. Eesti näituseboksi kujundamisse ja eksponentide valikusse haarati kõigi juhtivate Eesti kõrgkoolide, teadusasutuste ning teadus- ja arendustegevuse tugistruktuuride esindajad. HM-i teaduspoliitika nõunik Rein Vaikmäe esines ettekandega “Väikeste riikide võimalused ja probleemid 6. raamprogrammis”. Lisaks esinesid SA Archimedese Eesti organisatsiooni spetsialistid töötubades.
29. oktoobril kirjutas haridusminister Mailis Rand Brüsselis alla vastastikuse mõistmise memorandumile Eesti ühinemiseks 6. raamprogrammiga. Eesti teadus- ja arendusasutused ning innovatsioonisuutlikud ettevõtted saavad osaleda raamprogrammis EL-i riikidega võrdsetel alustel.
– 12. nov allkirjastati HM-i ja Setomaa Valdade Liidu vaheline leping. Setomaa Valdade Liit saab HM-ilt 500 000 krooni Petseri 2. KK toetamiseks.
– HM-i moodustatud komisjon valis neli uut teaduse tippkeskust: Molekulaarse ja Kliinilise Meditsiini Keskus (keskuse juht Raivo Uibo, TÜ); Keemia ja Materjaliteaduse Tippkeskus (Ilmar Koppel, TÜ ja Enn Mellikov, TTÜ); Mittelineaarsete Protsesside Analüüsi Keskus (Jüri Engelbrecht, TTÜ Küb Instituut); Töökindlate Arvutisüsteemide Uurimise Keskus (Jaan Penjam, TTÜ Küb Instituut). Nüüd on Eestis kümme teaduse tippkeskust (2001. a konkursi põhjal Analüütilise Spektromeetria Tippkeskus (Endel Lippmaa, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut); Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus (Arvo Krikmann, Eesti Kirjandusmuuseum); Alus- ja Rakendusökoloogia Keskus (Olevi Kull, TÜ); TÜ Füüsika Instituut (Kristjan Haller, TÜ); Geeni- ja Keskkonnatehnoloogia Tippkeskus (Toivo Maimets, TÜ); Käitumis- ja Terviseteaduse Keskus (Jaanus Harro, TÜ).
Tippkeskuse toimimiseks ja arenemiseks on vaja stabiilset rahastamist, seega kannavad kõik Eesti teaduse tippkeskused seda nimetust aastani 2006. Nimetatud keskused said taotleda riigieelarvest täiendavat finantseerimist kõrgel tasemel teadustöö tegemiseks vajaliku keskkonna loomiseks.

Õpetajate ja kultuuritöötajate palkadest

2002. aastal
1. Õpetajate palga alammäärad:
nooremõpetaja – 4950 kr,
õpetaja – 5290 kr,
vanemõpetaja – 6010 kr,
õpetaja-metoodik – 7290 kr.
Keskeriharidusega õpetaja palgaalammäär on 15% madalam.
2. TALO ja Vabariigi Valitsuse vahel 3.10.2001 sõlmitud kokkuleppe lisas 2002. aastaks kavandatud õpetajate palga alammäärad:
nooremõpetaja – 5300 kr,
õpetaja – 5670 kr,
vanemõpetaja – 6500 kr,
õpetaja-metoodik – 7814 kr.
3. 2002. a I kvartalis oli keskmine palk Eestis 5721 ja haridustöötajatel 5007 krooni, seega oli haridustöötajate palga osatähtsus riigi keskmisest 0,88.
4. Rahandusministeeriumi 2002. aasta keskmise palga prognoos oli 5925 krooni.
2003. aastal
1. Eesti Haridustöötajate Liidu ettepanekud (kooskõlastatud haridusministeeriumiga) TALO ja Vabariigi Valitsuse delegatsioonide läbirääkimisteks õpetajate 2003. a palga alammäärade kohta:
nooremõpetaja – 5700 kr,
õpetaja – 6100 kr,
vanemõpetaja – 6900 kr,
õpetaja-metoodik – 8400 kr.
2. Vabariigi Valitsuse pakkumine alates 1.01.2003:
nooremõpetaja – 5346 kr,
õpetaja – 5713 kr,
vanemõpetaja – 6491 kr,
õpetaja-metoodik – 7873 kr.
3. Rahandusministeeriumi 2003. aasta keskmise palga prognoos on 6430 krooni.

Laena oma häält tulevikutehnoloogia arendamiseks

Arvamus

Kuidas kommenteerite kavandatavat sotsiaalhoolekande seadust?

Anto Liivat, EBS-i üliõpilasesinduse president

“Võtan seda kui riigiametnike signaali põhimõttest, et tudengitel tuleb edaspidi kõrgkooliõpingutes loota vaid oma pereliikmete rahakotile. Mida muud tähendab säte arvata kuni 24-aastased tudengid vanemate ülalpidamisel olevaiks. Ometi loetakse juba 18-aastaseid iseseisvateks. Paljud tudengid õpivad perest eraldi Tartus või Tallinnas ega pruugi enam pere juurde naasta.
Euroopa Liitu pürgides ei näe ma meie maavaravaeses riigis muid ressursse peale hea haridusega spetsialistide. Riigil oleks mõistlik just haridusse investeerida, mitte hariduse arvelt kokku hoida. 
Olen öeldud, et tudengid võiksid tööl käia, kui raha napib. Sel juhul kipub kannatama aga hariduse kvaliteet. Ja mis on riigile tähtsam, kas hea ettevalmistusega spetsialistid või kõrgharidust tõendav paber? Oleme näinud ka noori, kes ülikoolis õppimise ajal kõrgetele ametikohtadele tõusnud ja hiljem kiiresti läbi põlenud. Jääb mulje, et sotsiaalhoolekande seadust püütakse läbi suruda ühe põlvkonna ohverdamise hinnaga. Ma ei lepi selgitusega, et ei jätku raha. Pigem on asi prioriteetides – kuhu, milleks ja kui palju kulutada. Kui riik on kuulutanud hariduse prioriteediks, peavad sõnadele järgnema ka teod. Nõustun, et raha haridusse paigutamine on pikaajaline investeering, ent see katab riigi kulutused aastate pärast kuhjaga. Eriti siis, kui juba Euroopa Liidus oleme.”

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Õppuritele-üliõpilastele tuleb luua võimalused pühenduda õpingutele ja õpetajail-teadlastel oma tööle. Aga sellest ei järeldu, et haridusraha eest tuleks anda kõigile lastele süüa ning ülikoolide õppekuludest tasuda ühiselamute ülejõukäivaid üüre, maksta üliõpilastele toetusi ja residentidele elatusraha.”

Jaak Aaviksoo
(“Petlik hariduslembus”, EPL, 9.11.)

Kas üleminekuperiood hakkab lõppema?

Seoses ülikooliseaduse eelnõu aruteludega Riigikogus on päevakorda kerkinud ka üliõpilaste miinimumpiiri kehtestamine ülikoolile ja rakenduskõrgkoolile. Õpetajate Lehe listis kirjutas HM-i poliitikaosakonna kõrghariduse talituse juhataja Heli Aru sellega seoses, et tegu ei ole jalgratta leiutamisega Eesti oludes. Väga pikkade akadeemiliste traditsioonidega riikides nagu Inglismaa kasutatakse kvalitatiivsete kriteeriumide kõrval edukalt ka kvantitatiivseid kriteeriume ülikoolide määratlemisel – selleks on Londonis asuva Kõrghariduse Kvaliteedi Tagamise Agentuuri (The Quality Assurance Agency for Higher Education) andmetel vähemalt 4000 täiskoormusega üliõpilast, kellest 3000 õpivad programmides, mille läbimisel saadakse teaduskraad. Õpe ülikoolis peab toimuma vähemalt viiel õppesuunal ning igas õppesuunas peab olema vähemalt 300 täisajaga üliõpilast.
Õpetajate Leht palus Olav Aarnat seda teemat kommenteerida.

OLAV AARNA, EBS-i rektor

Viimase kaheteistkümne aasta jooksul on üliõpilaste arv Eestis kasvanud enam kui kahekordseks – 26 000-lt 60 000-ni, kõrgkoolide arv aga ligi kümnekordseks, kusjuures nende täpset arvu ei oska keegi öelda. Isegi kui jätta kõrvale illegaalselt tegutsevad, eelkõige Vene Föderatsiooni kõrgkoolide (ülikoolide) nn filiaalid, ületab liigirohkus kaugelt ühiskonna taluvuspiiri.
 
Seejuures pole esmane probleem mitte institutsionaalsete vormide ja õppekavade nimetuste mitmekesisus, vaid selle varjus pakutava sisu mittevastavus üliõpilaste ootustele ja ühiskonna vajadustele. Kõrghariduse kättesaadavuse formaalse paranemise taustal on üha problemaatilisemaks muutunud selle kvaliteedi tagamine.
Kuigi 1995. a jaanuaris vastu võetud ülikooliseadus sätestas ülikoolide ja nende õppekavade kvaliteedi tagamise, sh akrediteerimise süsteemi alused, on selle süsteemi toimimise kiirus mitmel põhjusel osutunud oodatust väiksemaks. Esimese kuue aasta jooksul on hinnanguliselt akrediteerimise läbinud umbes pooled viljeldavatest õppekavadest ja institutsionaalne akrediteerimine pole sisuliselt käivitunudki. Uusi kõrgkoole ja õppekavu on aga kiiremini juurde tekkinud, kui järg nende akrediteerimiseni jõuab.
Sellises olukorras on mõistetav Riigikogu, valitsuse, HM-i ja paljude teiste asjaosaliste püüd leida Eesti kõrgharidusmaastiku korrastamiseks efektiivsemaid viise. Kindlasti oli samm selles suunas kõrgharidusstandardi nõuete karmistamine koos püüdega selgemalt määratleda akadeemilise ja mitteakadeemilise kõrghariduse erisused.
Kõrgkooli puhul ei kehti ärimaailmast pärit lendlause “Small is beautiful”. Kõrgkooli kvaliteedi üks tarvilik, aga kaugelt mitte piisav tingimus on üliõpilaste ja õppejõudude teatava kriitilise massi olemasolu. Ometi ei järeldu siit, et kõik kõrghariduse kvaliteedi tagamise probleemid saab taandada üliõpilaste piirarvule.
Pikka aega oli ühiskonnas valdavaks arusaam, et head kõrgharidust on võimalik omandada vaid riigi (avalik-õiguslikus) kõrgkoolis. Tänaseks on kujunenud välja adekvaatsem arusaam, et kvaliteedi veelahe ei käi avaliku ja era-, vaid jätkusuutliku ja -suutmatu kõrgkooli vahelt. See aga tähendab, et lisaks õpikeskkonna, üliõpilaskonna ja õppejõudkonna tänase seisundi hindamisele tuleb tingimata arvestada ka nende arengusse tehtavate investeeringute suurust ja prognoositavat mõju lähemas ning kaugemas tulevikus.
Kuidas siis ikkagi hüpata üle kuristiku Eesti kõrgharidusmaastikul valitseva korrastamatuse ja ühiskonna jätkusuutliku arengu vajaduste vahel? Kas on üldse vastuvõetavaid lihtsaid ja kiireid lahendusi? Üks on selge: lahenduste otsimisel tuleb arvestada tänaste üliõpilaste õigustatud ootustega.
Võib-olla on lahenduseks, mis lõpetab rohkem kui kümneaastase üleminekuperioodi Eesti kõrgharidussüsteemis, ülikooliseadusesse ja rakenduskõrgkooli seadusesse “sisse raiutud” uus algseis, mis fikseerib nende kõrgkoolide nimistu, kes kuuluvad vastavalt ülikoolide ja rakenduskõrgkoolide hulka? Sisuliselt tähendaks see institutsionaalset akrediteerimist Riigikogu poliitilise tahte avaldusena. Pakutu ei tähenda seda, et pidevalt toimiv kõrghariduse kvaliteedikindlustuse süsteem tulekski asendada perioodiliste poliitilise tahte avaldustega.

Kool ja regionaalpoliitika

PEEP LEPPIK

Noore haridusministri poolt mõni aeg tagasi lausutud mõte, et Eestis ei tohiks (maa)koole enam kinni panna, on kahetsusväärselt vähe vastukaja leidnud. Seda enam, et tegemist on sügavalt eetilise lähenemisega meie koolivõrgule.
 
Et viimastel aastatel on võimu juurde saanud paljud, kes mõistavad võib-olla raha lugeda, kuid on raskustes mõtlemise ja meie ajaloo tundmisega, on ministri mõte eriti väärt.
Vahel teeb omavalitsus rumalasti
Kui koolielu korraldada ainult rahalugemise alusel, jõuame varsti absurdi. Ajame kõik eesti lapsed Tondi kasarmutesse ja õpetame neid seal valjuhääldite kaudu – umbes nii pakkus üks õpetajast irvhammas kunagi välja. Pehmem ja tänapäevasem variant on panna lapsukesed arvutite taha ning hakata koondama õpetajaid ja likvideerima koole. Ilusad variandid mõlemad, kuid õpetajatööst ja didaktikast meeletult kaugel.
Emakeelne eesti kool üle 300-aastase ajalooga on kujunenud välja aegamööda, arvestades kohalikke asjaolusid, ka meie esivanemate rahakotti. Minu kunagise kodukooli – Saare kooli Põhja-Tartumaal ehitasid oma rahaga ümberkaudsed Saare valla talumehed 1929. a. Maja on kaunis maa-arhitektuuri näide, mis taasiseseisvumise järel ka väärikalt korda tehti. Siis said Saare valla volikogus ülekaalu jõud, kes ligi 80 (!) õpilasega kooli üle aasta tagasi kinni panid. Mäletan, et kõrged haridusametnikud (tol ajal veel Tõnismäel) laiutasid käsi – kooli saatuse otsustab kohalik omavalitsus.
Paraku pole ma leidnud üheski seaduses sätet, mis keelaks haridusministeeriumil sekkuda, kui omavalitsus teeb kooli(de) asjus rumalaid otsuseid. Kujutan ka ette, et kui omaaegsed Saare valla talumehed saaksid üles tõusta, võtaksid nad kaikad ja klaariksid arved vallavalitsuse ja volikogu liikmetega, kes kooli hävitasid. Ja õigusega – paljud tänased võimumehed käituvad nii, nagu poleks varem osatud mõelda ega midagi teha. Selles lähtekohas on koos madal kõlbeline tase ja lausharimatus.
Ei ole tulevikku rahval, kes ei austa ega oska kasutada oma esivanemate tööd. On aga selge, et tänase Eesti (kooli)probleeme ei lahenda me ainult eetikale toetudes.
Regionaalpoliitika puudumine on vähemalt Lõuna-Eestis käivitanud mitu pöördumatut protsessi.
Trööstitu tulevik
Mõni aeg tagasi kogus vana koolimees, Helme vallavanem Toivo Põldma andmeid laste võimaliku arvu kohta lähiaastatel Helme vallas, Tõrva linnas, Hummuli ja Põdrala vallas. Selgus, et 6–7 aasta pärast on nimetatud territooriumil (praeguse olukorra jätkumisel) iga klassi jaoks kokku ligi 60 (!) õpilast, s.o kaks klassitäit. Praegu on sel ulatuslikul alal Tõrva Gümnaasium (millele ehitatakse mitmekümnemiljonilist juurdeehitist), üle 200-aastane Patküla Põhikool Tõrvas (juba kadumisele määratud), traditsioonidega Ala Põhikool, väärikas Riidaja Põhikool, üle 300-aastane Hummuli Põhikool, Pikasilla Algkool ja Ritsi Lasteaed-Algkool.
Linnas võib kool olla vaid laste õpetamise koht. Maal on ta läbi aegade olnud vaimu, kultuuri ja hariduse keskus. Kui kaob kool Alalt, sureb välja elu kogu Taagepera kandis. Sama käib Riidaja, Pikasilla ja Hummuli kohta. Kas hakkame lapsi (kuni neid niigi palju on) 20 km raadiuses Tõrvasse vedama? Mis see maksab ja millised on nn pedagoogilised tulemused? Kooli side kodudega kaob nii ju lõplikult! Kardan, et osa Tõrva Gümnaasiumi juurdeehitisest tuleb projekteerida ümber kinnipidamiskohaks ja piirkonna kaduvate õpetajate arvel suurendada politseikoosseisu. Arutle, kuidas tahad, ikka jõuad absurdi... kui ei tule riiklikku regionaalpoliitikat.
Kutseõppekohad on samamoodi aastakümnetega välja kujunenud. Iseasi, kas tänane Eesti üldse vajab kutseharidust. Võrreldes Saksamaa või Soomega, on meie SKP ühe inimese kohta 4–5 korda väiksem – toodame armetult vähe ühe inimese kohta, mis tõendab, et meil on väga vähe kohti tootmiseks. Kutsekoolide lõpetajad ei leia tööd mitte seetõttu, et neil puuduks kvalifikatsioon, vaid Eesti ei vaja neid (eriti Lõuna-Eestis). Kas tõesti tahavad riigiisad selle probleemi lahendada nii, et ühinemisel Euroopa Liiduga kaubeldakse kiiresti välja tööjõu vaba liikumise võimalus ja eestlased lähevad mööda Euroopat tööd otsima?
Aeg lõhkuda piirid
Nii või teisiti – meil on aeg lõhkuda piirid üld- ja kutsehariduse vahel. Võiksime valida selleks omaaegse Eesti Vabariigi või sellega sarnase tänapäeva Saksamaa mudeli, mille järgi valivad õpilased keskastmes reaalkooli ja progümnaasiumi vahel. Saksamaal saab laps ka ühest harust teise üle minna kuni lõpliku valikuni: kutseõppeasutus või gümnaasium, mis on ülikooli kasvulava.
Regionaalpoliitika võib ilmneda ka maakonna tasandil. Nii on tekitatud pinged Helme ja Valga vahel. Linnajuhid tahaksid likvideerida kutseõppe Helmes ja viia selle Valka. See oleks tänase Eesti mudel – lõpetada ääremaal tootmine ja kaotada töökohad vahendeid valimata.
Kui Valga mehed tahavad endale kutsekooli, ärgu tehku seda Helme arvel. Neil on ilus kahekorruseline maja, mille rikas piirilinn võib kas või munitsipaalkooliks arendada. Eesti traditsioon ongi pigem väiksemad, aga inimlikud koolid. Väikese kooli ja liitklasside madal tase on raha lugevate ametnike väljamõeldis, mida pole teaduslikult tõestatud.
Võimalusi pole palju
Haridusministri seisukoht koolide säilitamisest maal väärib toetamist. Palju sõltub sellest, kas Eestis hakatakse tegema regionaalpoliitilisi otsuseid või mitte. Seni on seda välditud. Tõsi, ega reaalseid võimalusi regionaalpoliitikaks palju ole: odavam elektrienergia pealinnast ja suurtest linnadest kaugemates valdades, kuhu võiks rajada energiamahukama tootmise; maksusoodustused; kõrgemad palgad avalikus sektoris (kui ettevõtlus juba areneb); kõrgemad pensionid siin eluaeg töötanutele jne.
Põhjamaades on enamik neist võimalustest rakendamist leidnud.
Kuna Eestis on enamiku mõjukate poliitikute huvid seotud Tallinnaga, on kahtlane, kas meil üldse saab kunagi regionaalpoliitikat olema. Aga regionaalministrile tahaksin öelda, et ärgu järgmisel Lõuna-Eesti reisil lohutagu meid kolme sõnaga: “Olge rohkem ettevõtlikud.” Psühholoogid on tõestanud, et ettevõtlikke inimesi on alla 10%, ja need on enamikus Lõuna-Eestist lahkunud või on siin juba ettevõtjad. Mida teha ülejäänutega?

Augustis kooli?

LINDA JÄRVE

Kooliaasta nihutamine on aeg-ajalt ikka päevakorda kerkinud ja vaidlusi põhjustanud. Praegugi arutavad haridusringkonnad ja Riigikogu kultuurikomisjon võimaluse üle tuua kooliaasta algus 1. septembrilt varasemale ajale. Põhjuseks on toodud laste õppekoormuse vähendamise vajadus.
 
Suvine koolivaheaeg on ainuke pikk ja hea ilma puhul ka päikeseline võimalus ennast laadida. Kes oleks ennast hiljutises augustis tahtnud koolipinki mõtelda? Liiati klassiruumi, mille akendesse kogu hommikupoole päike paistab. Hoopis mereranda taheti. Seega oleks nagu ilm ise selle vastu, et augustis koolipinki istuda.
Praegu ütleb põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, et Eestis algab kooliaasta 1. septembril. Endine haridusminister Peeter Kreitzberg on avaldanud arvamust, et lähitulevikus ei muutu midagi, sest inimesed ei võta vedu. Kuid USA enam kui 200 koolipäevaga võrreldes on Eesti 175 päeva vähe. Augusti keskel alustavad oma kooliteed ka Saksamaa, Rootsi ja Soome õpilased.
Agar arutelu kooliaasta nihutamise kohta on alanud ka Õpetajate Lehe listis. Mõned näited.
Koolijuht Ott Kasuri: “Näen vajadust pikendada õppeaastat, et vähendada õpilase nädala/päevakoormust. Alustama peaks just augustis, mitte lõpetama hiljem juunis. Vähe tähtis pole ka see, et vanematel on puhkust üldjuhul 28 või 35 kalendripäeva.”
Õpetaja Urmas Palmaru: “See on naiivne lootus: algul teeme pikemaks õppeaasta ja siis arvab keegi (emakeeleõpetajad, matemaatikaõpetajad jms soovivad ju tundide arvu suurendada), et enne õppeaasta pikendamist said õpilased 8 tunniga päevas hakkama, miks nad nüüd ei võiks saada. Selle tulemusena õpilase koormus tõuseb. Läbi tuleks vaadata hoopis põhjus, s.o õppekavad, ja viia nendega vastavusse riigieksamil küsitav materjal.”
Koolijuht Enn Siimer: “On loomulik, et õpetajatele kooliaja pikendamise mõte ei meeldi (kellele meeldib puhkuse arvel tööl käia). Samas olen veendunud, et meil seisab õppeaasta pikendamine ees. Põhjuseid on tegelikult veelgi. Ka see, et õppeaasta jooksul toimub igas normaalses koolis väga palju üritusi, mis röövivad õppeaega (mitte igal pool pole võimalik päeva pikendada). Loomulikult on vastu õpilased, kuid arvan, et lapsevanemad on pigem poolt kui vastu.”
Mida arvate teie?

Virtuaalse reaalsuse maailmas

Järjest vähem loetakse raamatuid ja järjest suuremat populaarsust kogub noorte seas ahvatlev ning atraktiivne meedia- (sh elektroonilise meedia) maailm.
 
Viimaste aastatega on eesti inimene muutunud kuidagi ühedimensioonilisemaks. Lääne eeskujul on ideaaliks saanud inimene, oma ala professionaal, kes oskab hästi sooritada operatsioone, mille resultaadina saadud tootel on turgu. Ta saab oma enamasti pingelise töö eest piisavalt raha, et rahuldada oma vajadusi. Tema vaimumaailm ning silmaring ei huvita kedagi, ka teda ennast mitte. Mida teeb selline “tegija” vabal ajal? Loeb labasusi, sest on tööst väsinud, vaatab labasusi, sest pole harjunud end muu jaoks kokku võtma, kuulab labasusi, sest enamikult programmidelt lihtsalt ei tule muud. Rullnokkade mentaliteet vohab. Kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Vaimutoidu pakkujad omakorda kasutavad seda häbitult ära.
Ühiskonna elektrooniline vulgariseerimine ei tähenda paraku ainult igavate saadete, lamedate ?õude ja seebiooperite või reklaamide absurdsust. Siia kuuluvad ka arvutimängud, murdeealiste ülivaimustus muusikavideotest, vägivalla ja perverssuste kultus filmitööstuses. Õnnetuseks pole ihaldatud tehnoloogiast saanud meie õpetaja, vaid pigem infantiilsuse ja rikutuse teener.
Televisioonil on info edastajana teiste infokanalitega võrreldes avaramad võimalused. Samas pakub televisioon stereotüüpset lähenemist maailmale, surudes peale ühiskonnas valitsevat ideoloogiat, passiivset kultuuritarbimist ning massikultuuri, reklaami ja äri, tekitades vaatajas illusiooni õnnest, edukusest ja võimust. Kui kõike seda võetakse vastu valikuta ja suurtes annustes, mõjutab see isiksuse arengut negatiivselt. Eriti vastuvõtlikud on televisiooni mõjule lapsed ja noored, kuna neil puuduvad vajalikud teadmised, kogemused ja väärtushinnangud.
Meedia ja kool
Käibiv üldhariduskooli õppekava kajastab ilmekalt hariduse rolli muutust, mis väljendub ka selles, et õpetus peab üha enam olema suunatud probleemide lahendamisele, et kool peab väljuma isolatsioonist, s.t arvestama senisest enam kõige koolivälisega (sh massimeediaga). Kuigi üldiselt ollakse nõus, et massimeedia kuulub meie noorte igapäevaellu olulise komponendina, ei taheta tunnistada, et tihti ületab see oma mõjujõult koolis pakutu. Koolil ja õpetajatel on paljudel objektiivsetel põhjustel (koolide kehv materiaalne varustus, kaadri- ja huvipuudus, ajanappus, teadmatus, oskamatuski) võimatu võistelda telemeediaga viimase infokülluse, uudsuse ja meelelahutusliku iseloomu tõttu.
Kuigi kogu kommunikatsiooni- ja infosüsteem on muutumas kõigi tasandite sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise tegevuse keskseks komponendiks, on meediaõpetus jäänud koolis marginaalseks. Siin ei ole ka teiste maade hariduspoliitikas ja koolipraktikas seni kõiki rahuldavat lahendust.
Meediaharidus praeguses eesti koolis on nõrgal tasemel ning jääb paratamatult fragmentaarseks ja heterogeenseks. Kas meediat peaks õppima ja õpetama nii nagu teisi distsipliine koolis (süstemaatiliselt, kontseptuaalselt, selgelt ja arusaadavalt)? Kust aga võtta niigi ülekoormatud õppekavast aega tegelemaks millegi niisugusega, milleks ei kohusta ükski riiklik dokument? Paljud õpetajad kasutavad õppeprotsessis niigi meediamaterjale, kuid seda tehakse valdavalt rutiinselt (oleneb suuresti sellest, kuivõrd aine sisu on leidnud kajastamist videolindil või filmis). Koolidel pole sageli võimalust tellida vajalikke materjale.
Meediaelementide rakendamine õppekava kaudu eeldab, et õppevahendite hulgas oleks problemaatilist meediamaterjali. Õpilane toob igasse teemasse kaasa oma seisukoha, teadmised, kogemused, mida ta on talletanud mitmetest meediavormidest, oma stereotüübi, mida peab õpetamisel silmas pidama.
Õpetaja, kes soovib, et õpilased pööraksid tema ainele tähelepanu, peab olema kursis ainega seotud infoga, mida edastatakse massikommunikatsiooni vahendusel, teleprogrammidega, filmidega, isegi meelelahutusega.
Meediakursus emakeeleõpetuse osana
Meediaõpetuse kogemused eri maadest näitavad, et valdavalt on õpetatud meediakursust kui koondainet massikommunikatsiooni vormidest. Nii näiteks pühendatakse ühel aastal osa aega filmile, osa televisioonile, mõned nädalad reklaamile, veidi aega trükitud meediale jne. Veelgi laiemalt on levinud praktika õpetada meediakursust emakeeleõpetuse osana. Hästi korraldatud meediaõpetus julgustab õpilasi kui massimeedia tarbijaid suhtuma valivalt pakutavasse; tutvustab neid massimeedia arengu ja töömeetoditega; pakub võimalusi luua ja “toota” omavalmistatud materjale (ajaleht, ajakiri, tele-, raadiosaade, videofilm, interneti kodulehekülg vms).
Eelmise õhtu telelavastus või film ja tänane ajaleht peaksid leidma koha nii lugemisaines kui ka kirjandusalases analüüsis. Kuigi osaliselt võib televisiooni süüks pidada õpilaste vähest lugemust, võib televisioon tekitada ka huvi kirjanduse vastu (näiteks kirjandusteose seotus mõne populaarse teleprogrammi, seriaaliga). Tõestust ei vaja fakt, et meediaõpetus pakub mitmekesist keelealast tegevust. Et kujundada arusaamist massimeediast, peab õpetuses kaasama nii meedia kriitili- se retseptsiooni kui ka aktiivse loometegevuse meedia eri vormides.
Kui varem väärtustasid emakeeleõpetajad meediat kui abimaterjali ja meedia kaudu pakutavat käsitleti enamasti täiendava materjalina (nt mängufilm kui illustratsioon kirjandusteosele), siis nüüd suhtutakse meediasse enam kui mõjutajasse; meediatekste uuritakse, analüüsitakse ning püütakse neid ka ise koostada. Õpetus muutub praktilisemaks. Mõistagi on praegusel infoajastul tekkinud varasemaga võrreldes ka suurem vajadus meediatekstide mõtestamiseks ja kriitiliseks analüüsiks.
Arendame kriitikameelt
Meediaõpetus lubab rikastada töövorme. Ka nõuab see õpetus mittehierarhilist õpetamismudelit ja metodoloogiat, mis peaks võimaldama mõjutamist ja kriitilist mõtlemist, samal ajal peaks õpetus olema elav, demokraatlik, rühmakeskne ja tegevusele orienteeritud.
Paljude maade meediaõpetuse praktikas on kindel koht reklaamil. Meie ellu on tunginud reklaam kui massimeedia oluline liik ja pole sugugi tähtsusetu, kuidas seda vastu võtta. Õpilased peaksid saama esitada oma arusaamu reklaamist ja “toota” ise reklaami – ideest lõpetatud projektini (ideaalis visuaalsel/filmitud kujul või helilindil/CD-l). Praktilise töö kaudu õpivad nad tundma reklaamiasjanduses toimivaid mehhanisme ja loodetavasti saavad neist arukamad reklaamitarbijad.
Meediavormide tutvustamisel on tegevuslik külg tähtis. Teleuudised, teleintervjuu, videoklipp, veebileht, film, raadiosaade, oma ajaleht või ajakiri, kodulehekülg on meediaõpetuse töövormid. Õpilastel on oluline näha enda tööd ja sellest õppida. Näiteks raadio- või telesaade kui meediaharjutus pakub hulgaliselt köitvaid lahendusi, sest võimaldab näha ennast nii info tarbija kui tootja ja saatjana, samuti programmide sisu valijana.
Kui meediaõpetuse üks tähtis objekt on arendada õpilaste kriitikameelt, ei sobi õppetehnoloogiad, mis teevad õpilasi õpetajast sõltuvaks. Õpetaja saab õpilastes arendada võimet õppida probleemide lahendamise kaudu, juhtida rühmatööd (millel on meediaõpetuses keskne koht) mitte kui ekspert, vaid kui isik, kelle teksti interpreteerimine on avatud kõigile; õpetaja ei tohi oma autoriteediga mõjutada õpilasi, eriti sellistes valdkondades nagu muusika ja meelelahutus, kus võib tekkida isegi ebakompetentsuse oht. Diskussioon, probleemsus, avatus, dialoog – see on eduka õppimise/õpetamise garantii.
Praegu käibivates emakeele- ja kirjandusõpikutes on juba meediat käsitlevad osad koos tööülesannetega. Videokaamerate, kooli filmi- ja raadiostuudiote puudumine ei tohiks pidurdada meediaalaste teadmiste ja oskuste edastamist.
Arvuti kaudu kirjanduse juurde
Koolikirjanduse paneb paika õppekava. See dokument on õpetajale aluseks oma ainekava koostamiseks. Siin on õpetaja suhteliselt vaba arvestama õpilaste huve ja võimekust. Kõik oleks nagu korras ja ometi on põhjust nurisemiseks. Õpilased lihtsalt ei loe enam. Pole mõtet süüdistada kõiges meediat ja arvutisõltuvust. Võib-olla peaks õppeprotsess olema rohkem integreeritud uue infotehnoloogiaga (internet, elektrooniline meedia jne). Tingimata peaksid meedia kõik liigid olema lülitatud õppimisse. Kui palju võimalusi individualiseerimiseks, õpilaste võimete ja huvide arvestamiseks!
Reaalse maailma abstraktsed ja varjatud nähtused võivad virtuaalmaailmas muutuda nähtavateks. Lähitulevikus leiavad sellised tehistõelisust tekitavad süsteemid üha enam tee argikasutusse. Uute infotehnoloogiate mõju on ilmselt palju revolutsioonilisem, kui oskame ette näha.
Kõigest hoolimata usaldame me enim maailma vanimat tehnoloogiat – keelt. Ainult keele kaudu mõistame informatsiooni. Praegusel arvutipõlvkonnal seisab ees valik – kas eesti keel jääb 21. sajandi keeleks. Kirjaliku kultuuri areng algab koolist, mis valmistab ette uusi lugejaid ja kirjanikke. Paraku on noortel sageli ettekujutus kirjandusest kui millestki igavast, moest läinust. Õppekava võimaldab õpetajal senisest enam teha valikuid, keda, mida ja millises mahus õpetada. Igav see valik küll olla ei tohiks. Ja kui õpetaja jätab õpilasele teoste tõlgendamise vabaduse, ärgitades loovust, võiks kirjandus koolis tõusta jälle pjedestaalile.
Kuulun nende hulka, kes ikka veel usuvad, et ühiskond baseerub kõrgkultuuril ja pedagoogide püha kohus on edastada seda noortele. Kirjandus peaks leidma tee populaarse massimeediani, aitamaks selle kaudu tõelisel kunstil õpilasteni jõuda. Susan Sontagi sõnutsi põhineb nüüdisaegne tsivilisatsioon ja kultuur liialdustel, mille tagajärg on jätkuv teravuse kadu meie meeleelamustes. Peame õppima rohkem nägema, rohkem kuulma, rohkem tundma. Ja seda saab suurepäraselt teha just kirjutatud sõna, raamatu kaudu.
Kirjandus on õigustamatult leidnud üsna kehvalt kasutust elektroonilises meedias. On näiteks selge, et selliste kirjanduslike meistriteoste nagu Karen Blixen’i “Minu Aafrika”, Thomas Manni “Surm Veneetsias” või Tolkieni “Sõrmuste isanda” filmivariandid on teinud palju selleks, et need teosed jõuaksid iga lugejani. Kirjandusliku väljamõeldise kombinatsioon populaarsete filmivariantidega on vaid üks massimeedia strateegiatest, mida koolid peaksid senisest rohkem kasutama, aitamaks internetiajastu põlvkonda filmi kaudu kirjanduse juurde. Loodan, et tõeline kirjandus koos pärisõpetajaga jääb ellu isegi virtuaalreaalsuse maailmas virtuaalse õpetaja kõrval.

Kullast vilepilli voolides

Pealkiri on pärit Edgar Valteri raamatust, kus Teemu uskus, et lihtne pajust voolitud pill on kuldne. See usk lubas tal kujundada kogu oma elukäiku oma tõekspidamiste kohaselt.
 
?alva Amona?vili, gruusia kasvatusteadlane, on väljendanud mõtet, et kasvatusteadus ei seisne kuigivõrd teaduslikes teooriates, vaid õpetustes. Teooria peab juhatama seaduspärasustele. Kasvatuses neid ei ole. Õpetuse kese ja kasvatuse tarkus on usk, pühendumus. Kellel usku pole, see ei saa kasvatajana tark olla.
Kaugõppe üliõpilane, klassiõpetaja Kristine Niit võrdles oma diplomitöös lugemise ilminguid kahte sorti 3.–4. klassides. Pooltes klassides õpetavad õpetajad, kes usuvad, et lapsed suudavad ja tahavad ise enesele huvitavat lugemist valida, kes kasutavad lugemiselamuste kinnistamiseks mitmekesiseid võtteid, nagu vaba vestlus, rühmatöö, vastastikune arvamuslehtede lugemine, joonistamine jms. Pooltes klassides oli aga ametis range lugemise juht: kohustuslik nimekiri, tähtajad, lünktekstid, faktiküsimused loetu kontrollimiseks. Peamine uurimisvõte oli lugeja enesemääratluse test, autorid W. A. Henk ja S. A. Melnick.
Võrdlemisi madalad olid laste tulemused ühes aspektis – observatoorses võrdluses. Milline ma olen, võrreldes klassikaaslastega? Kas ma loen rohkem, suudan sõnu paremini ära arvata, tean rohkem sõnu, saan loetust sama hästi aru kui teised jne? Sedalaadi küsimustele on eesti lapsed vastanud üsna tagasihoidlikult, sageli “ei tea”. Näen siin märki sellest, et õpetajad võtavad lapse oskuste analüüsimise liiga suures osas enda peale ega suuna lapsi oma tegutsemist ja tulemusi võrdlema.
Kõigis muudes testitud aspektides olid vaba juhtimisega klasside õpilaste näitajad kõrgemad kui range juhtimisega klassides. Lapsed, kes on saanud valida, millal ja mida nad loevad, kes on saanud vahendada oma elamusi ja arvamusi loetu kohta, on märganud oma lugemisoskuses rohkem edu, kogenud rohkem kaasinimeste huvi ja toetust, tundnud ennast lugedes paremini kui lapsed, kelle lugemist juhitakse nagu linnaliiklust – see ja selleks ajaks.

Kuidas tõsta õpilaste lugemishuvi?

Palju on räägitud sellest, et lugemine kaotab õpilaste seas populaarsust. Ometi ei ole asjade seesugune kulg tingitud sellest, et õpilaste pealuus oleks toimunud mingi kardinaalne murenemine ja nad oleksid muutunud oluliselt lollimaks. Samuti ei usu, et põhimõtteliselt kehvemaks oleks muutunud kooliõpetus. Pigem võiks ütelda, et mõlemad on endised, jäänud samale tasemele – õpilased õnneks, kooliõpetus kahjuks.
 
Alustan tsitaadiga: “Maailm, milles me elame, on natuke ka meie oma looming. Maailmu on mitu. Ning see, mille leiba me sööme, mille vett me joome, nälga nälgime ja külma külmetame, ei olegi ainuke maailm. Me püüame millegi poole, mis on loogilisem, ümmargusem, lihtsam ja võib-olla ka ilusam. Asjadest saavad sümbolid, maailmast müüt, joonisest ornament. Ornament ongi ehk selle kõige kummalisema, kuid ka kõige olulisema maailma nimi, mille lõid soome-ugri rahvad. See on maailm, kus iga asi on omal kohal, millel pole algust ega lõppu, mida valitsevad kordumise, pöörlemise, vastavuse seadused, needsamad, mille järgi kootakse kangas, punutakse korv, lauldakse laul, räägitakse lugu, lüüakse trummi.”
Nüüd vastake: kas selline sissejuhatus tundus teile huvitav, köitev? Kas tõmbab, meelitab lugema seda, mida sisse juhatab? Kas te üldse saite sellest midagi aru? Kui julgete tunnistada, et midagi nagu koitis, siis proovige seda teksti vaadelda 7. klassi õpilase pilguga. Sest nimelt praegused 7. klassi õpikud (Anne Nahkur, Kirjandus: õpik-lugemik 7. klassile, Koolibri, 1996; Anne Nahkur, Maie Sokk, Sõna võlu: kirjanduse õpik 7. klass, Koolibri, 2001) selle tsitaadiga (mille autor on Jaan Kaplinski, aga see ei puutu asjasse) ka algavad. Siis pöörake lehte ja olge valmis mattuma süvateoreetilise rahvaluule tulva alla.
Kooliõpetus on jäänud endisele tasemele
Õpilasi on endiselt igasuguseid – on andekaid, helgeid päid, kes haaravad õhinal kinni uutest teadmistest, on tulevasi kurjategijaid ja kõrilõikajaid, kelle tee näib kalduvat ainult kinnipidamisasutuste suunas, ja kõige rohkem on kõige “keskmisemaid”. Samaks on jäänud ka kirjandusõpetus. Õpikuid tuleb küll uusi ja uusi, kuid kirjanduse õpetamise põhimõtted on endiselt vanad. Nii et võiks ütelda: kirjandusõpetus on säilitanud oma väärikad traditsioonid. Kuid on ühtlasi nende külge klammerdudes nüüdseks muu maailma silmist kaotanud.
Tänapäeval on õpilastel väga palju muid, hoopis atraktiivsemaid meelelahutusallikaid kui raamatu seltsis istumine – põnevad ja seikluslikud arvutimängud, saja kanaliga televiisor ja selle sõbraliku lisandina videosüsteem, kõigisse meeltesse mõnuliselt laiali prahvatav kino jne. Kogu see meelelahutus võitleb kiivalt oma publiku suurendamise eest, tehes võimsat reklaami ja imbudes üha jõulisemalt kõigi inimeste ja ka õpilaste igapäevaellu.
Selle taustal näeme, kui mannetuna mõjub koolis emakeele ja kirjanduse õpetamine endistel alustel. Me näeme, kuivõrd igavana näitab kõige ümbritseva taustal ennast kirjandus, raamat, lugemine kui selline üleüldse. Me näeme, et kirjanduseõpetus ei oska ennast müüa. Me näeme, kuivõrd lihtne on õpetuse valguses eelistada lugemisele ja kirjandusele kõike muud.
Ma ei ürita sugugi väita, et kirjanduse õpetamine peaks nüüd laskuma õpilaste vaimse võimekuse tasemele, hakkama neile pakkuma ainult kirjanduslikku titeputru või tabloidi stiilis mulinat, nagu hiljuti ilmunud “Eelmise sajandi eesti kirjandus”. Ei. Kirjanduse õpetamine peaks endiselt seadma eesmärgiks kvaliteetsete teadmiste jagamise – kuid arvestama seda tehes õpilaste vaimset taset. Kirjanduseõpetus peaks käima õpilaste maitse-eelistustest poole sammu võrra eespool – õpilaste maitset arvestades, kuid seda järjest teadlikumaks, nõudlikumaks arendades. Kuidas seda siis teha?
Tekstide raskus ja kuivus
Järgnevalt juhin tähelepanu kahele senise kirjandusõpetuse põhipuudusele, mille pinnalt omakorda hargnevad uued, väiksemad puudused ja probleemid.
Esimene põhipuudus on kirjandusõpetuse tekstide raskus ja kuivus. Õpikutesse ja nn kohustusliku kirjanduse hulka valitud tekstimaterjal pole kuigivõrd apetiitne, huvitav, ladus, põnev, humoorikas. Põhikooliõpilased võetakse halastamatult letti Tuglase ja Tammsaare ja Remarque’iga, gümnasiste sunnitakse maadlema Shakespeare’i “Hamletiga”, Pu?kini “Jevgeni Oneginiga” ja taas kord Tammsaarega, neid sunnitakse otsima vastust täiesti tühistele ja mõttetutele küsimusele, nagu Kas Hamlet oli loll või mängis lolli? või Kas tööd tehes tuleb ka armastus?
Hallide aegade hämarusest
Teine põhipuudus on kirjandusõpetuse pühendumine minevikule. See tähendab, et rõhk pannakse iidse klassika käsitlemisele, jõudmatagi välja tänapäeva. Kümnest õpikust-lugemikust üheksa algavad rahvaluulega, Kaljo Põllu metsotintodega, mõne rahvusliku mõtleja pühalike laastudega. Enne veel, kui võiks sugeneda arusaam, et kirjandus – see on midagi põnevat, vahvat ja veel tänapäevalgi eksisteerivat, kistakse õpilane peadpidi ja päästmatult neljajalgsesse trohheusse, parallelismi ja algriimi, uputatakse tänasele õpilasele mitte midagi ütlevasse hallide aegade hämusse. Ja sinna ta jääbki.
Et kasvatada õpilasest kirjandusest lugu pidav inimene, riigikodanik, ei pea teda sundima läbi lugema kapsaste viisi tolmunud klassikat, selleks ei ole tarvis toppida talle pulgaga sisse rahvaluulet nagu umbset ürgmuda. Väidan koguni, et kirjandusõpetuse praeguse arengutaseme juures on kõik seesugune rangelt vastunäidustatud. Rahvaluule on vajalik, Tammsaare on põnev – ja vastupidi –, kuid alles siis, kui vaim valmis.
Konkreetselt ühest 7. klassi õpikust
Et oma kriitikale ja parandusettepanekutele reaalset tuge anda, võtan lähema vaatluse alla ühe praegu koolis kasutatava õpiku. Selleks on “Kirjandus: õpik-lugemik 7. klassile”, Koolibri, 1996, autor Anne Nahkur (kriitika on, tehes vastavad muudatused, põhimõtteliselt maksev enamiku teistegi kirjandusõpikute puhul).
Toon ära nimekirja õpikus sisalduvatest rahvaluule- ja ilukirjandustekstidest, jättes kõrvale õpilasloomingu.
Rahvalooming
Laulud: “Lauliku lapsepõli”; “Ema ja muud omaksed”; “Vanadus ja noorus”; “Kallis kiik”; “Kes ei tule jaanitulele”; “Saksad sõitsid saaniga”; “Miks naine võtmata”; “Oi, oi, orjus raske”; “Vanaaegne palju”.
Jutud: “Hunt ja rebane pulmas”; “Libahunt”; “Antsu seitse”; “Vanapagana viiulipuu”; “Naissaar”; “Kahekõne heast ja pahast”; “Mõisnik ja öövaht”.
Luule
Ehin, Andres. “Kahvatu taevas...”; Grünthal-Ridala, Villem. “Talvine õhtu”; Kaplinski, Jaan. “Madalalt lendab...”; Kross, Jaan. “Septembriõhtune meri on peaaegu must...”; Lepik, Kalju. “Sookailude maa”; Liiv, Juhan. “Sügise”, “Helin”; Luik, Viivi. “Sinises taevas on valgeid jooni...”, “Hilissuvine”, “Kahvatu valgus...”, “Elulugu”; Niit, Ellen. “Saja nimega...”; Pu?kin, Aleksandr. “Muinasjutt kalamehest ja kalakesest”; Rummo, Paul-Eerik. “Siin oled kasvanud. Tasasel maal...”, “Kevad”; Runnel, Hando. “Varakevadel”, “Ei mullast sul olegi enam suurt lugu”; Schumann. “Ema paneb lauale...”; Traat, Mats. “Kadunud poolvend oli lugenud “Kevadet”...”, “Taevas on pilves...”; Tungal, Leelo. “Kodu”; Under, Marie. “Porkuni preili”; Viiding, Juhan. “Lihtne luuletus”.
Proosa (k.a lühiesseed)
Bornhöhe, Eduard. “Tasuja” (katkend); Capek, Karel. “Filmi väntamine” (katkend raamatust “Kuidas tehakse filmi”); Durrell, Gerald. “Aed. Achilleus. Quasimodo” (katkendid jutustusest “Minu pere ja muud loomad”); Heyerdahl, Thor. “Koopaelanikud” (katkend teosest “Fatu-Hiva”); Härtling, Peter. “Vana John teatab oma saabumisest” (katkend jutustusest “Vana John”); Jüssi, Fred. “Kuidas portreteerida lille”; Kaplinski, Jaan. “Iga maailm”; Karusoo, Merle. “Olen kolmeteistkümneaastane” (katkend); Kreutzwald, Friedrich Reinhold. “Vägev vähk ja täitmatu naine”, “Toolse rannamehe tütar”, “Porkuni preili”; Krusten, Pedro. “Elamus”; Lattik, Jaan. “Teejuht”, “Edimäne armastus”; Luik, Viivi. Raamatukogu (katkend romaanist “Seitsmes rahukevad”); Luts, Oskar. “Põrandapesu” (katkend mälestusteraamatust “Vaadeldes rändavaid pilvi”); “Kapsapea”; “Kevade” (katkend); Maripuu, Aime. “Mida sa ütleksid Aap Penderile?” (katkend kuuldemängust); Martí, José. “Nõiutud krevett”; Meri, Lennart. “Tjan-?ani mägedes” (katkend matkaraamatust “Kobrade ja karakurtide jälgedes”); Mäger, Mart. “Pääsukesed”; Nõu, Helga. “Tiina” (katkend jutustusest “Pea suu!”); Parijõgi, Jüri. “Vargus”; Põder, R. “Vanaema kapi lõhn”; Põldmäe, Asta. “Kui märkad põgenemas taevast?” Rannap, Jaan. “Põdra voodi”, “Raudse kanna all”; Reinla, Astrid. “Peedu jaamas” (katkend jutustusest “Teofrastus”); Remarque, Erich Maria. “Läänerindel muutuseta” (katkend romaanist “Läänerindel muutusteta”); Runnel, Hando. “Luule ja proosa”, “Lugu tüdrukust, kes ei karda hunte”, “Reisikirjelduse äpardumine”, “Kahtlemine fotokunstis”; Tammsaare, Anton Hansen. “Tähtis päev”, “Poiss ja liblik”; Tendrjakov, Vladimir. “Rimka” (katkend jutustusest “Kevadviretused”), Tooming, Peeter. “Thomas Howard”; T?ehhov, Anton. “Paks ja peenike”; Tuglas, Friedebert. “Kadriõhtu” (katkend “Väiksest Illimarist”), “Kõrb” (katkend reisikirjeldusest “Teekond Põhja-Aafrika”); Viiding, Juhan. “Mälestus 1954. aastast”.
 
Etteheited sellisele tekstivaramule oleksid järgmised.
1. Leidub väärt teoseid, mis 7. klassile veel ilmselgelt liiga raskesti mõistetavad ja haaratavad (Viivi Luige “Seitsmes rahukevad”, E. M. Remarque’i “Läänerindel muutusteta”, Juhan Viidingu “Lihtne luuletus” ja “Mälestus 1954. aastast”, Fr. Tuglase “Väike Illimar”, Tammsaare “Poiss ja liblik” jms). Nii võidakse anda teostest ja autoritest, mida õpilane loeks huviga hilisemates klassides, põhjendamatult väär ja negatiivne ettekujutus.
2. Leidub teoseid, mis on muutunud tänapäeva noorele liiga stampseteks ja ilmetuteks (nt Juhan Liivi luuletused) või otseselt rahvusliku uhkuse vastu töötavaks (Bornhöhe “Tasuja”, mõned rahvalaulud). Millist rahvuslikku eneseuhkust sisendab õpilasse tema kodumaa ja rahva ajaloo käsitlemine halisevas laadis “oi, oi, orjus raske”? Heal juhul nullilähedast, aga tõenäoliselt negatiivset. Igasugu Kippelid ja Metsanurgad tuleb kooli kirjavarast igaveseks ja armutult välja rookida. Aga kui Bornhöhe ikka nii kallis on, peaks temalt eelistama pigem “Vürst Gabrieli”, mis seostub “Viimse reliikviaga”.
3. Liiga palju on staatilist, kirjeldusele keskenduvat, liiga vähe on aktiivset ja põnevat (peaaegu kõik luuletused, lisaks ohtrad reisikirjeldused, looma- ja loodusjutud). Just nii luuakse mulje, et kirjandus ja eriti luule – see on midagi pidulikku ja pühalikku, isegi pikka, venivat ja igavat, mille lugemine tähendab ebameeldivat pingutust.
4. Üksluisus autorite ja lugemistükkide valikul. Nii on siin Kreutzwaldilt ja Oskar Lutsult kolm, Viivi Luigelt viis ja Hando Runnelilt koguni kuus pala! Muuhulgas on üle ekspluateeritud Porkuni preili legend, millest esitatakse, pealegi veel lugemiku eri osades, nii Kreutzwaldi muistend kui ka Underi ballaad. Üksluisust võimendab stiililt ja laadilt lähedaste-kattuvate autorite eelistamine: luules on rõhutatult traditsionaalsete, “isamaalike” väärtuste esindajad, proosas rafineeritud ja raskepärase koega autorid.
Lugemisele ligemale
Et koostada parem valikkirjandus ja üritada ühes sellega tuua õpilasi lugemisele ligemale, selleks tuleks näidata ilukirjanduse mitmekesisust, kaasata võimalikult eripalgelisi autoreid, näidata, et luule ei ole ainult võimalikult kaunisõnaline rääkimine kodumaast, emakeelest, loodusest ja armastusest, vaid et luules saab rääkida ka noorte elust (Arvi Siig, Tõnu Trubetsky, Priidu Beier), teha nalja (Joel Sang, Ott Arder, Hando Runnel, Tartu Noorte Autorite Koondise liikmed, nagu Contra, Veiko Märka jt), jutustada igapäevaelust, tegelikult peaaegu kõigest jne.
Rõhk tuleks panna tänapäeva kirjandusele, näidates, mida põnevat ja huvitavat toimub kirjanduses just nüüd. Tuleks äratada õpilastes huvi tänapäeva noorte elu puudutavate teostega – näiteks Aidi Valliku noortejutustustega, S. K. Richardsoni “Ühe nohiku seiklustega” või Hedda Maureri, Priit Kruusi ja Mia Leite novellikoguga “Koopia”. Valikuvõimalus on üsna suur.
Igal võimalikul juhul tuleks tuua esile liikuvust, aktiivust, põnevust, humoorikust, noorte teemat. Võib tunduda, et nii jääb tutvustamata “kõrgem”, “elitaarsem” osa eesti kultuuripärandist. Kuid ometi see päris nii ei ole – esmalt tuleb tekitada tänapäeva võrdlemisi kirjanduskaugetes õpilastes lugemisharjumus ja -vajadus ning kui see juba olemas, saab seda kasutades käsitleda hilisemates klassides ka tõsisemaid, raskemaid autoreid. Austust rahvaluule ning “Tõe ja õiguse” vastu on vaja istutada – kuid ei saa teha tühja koha peale. Et õpilased hakkaksid aru saama klassikast, tuleb neile tutvustada lugemist kõigepealt teatud sorti mõnu, meelelahutuse allikana. Kirjanduse tutvustamine esmalt huvitava ajaviitena on mõtleva lugeja-kultuuritarbija kujundamisel parim investeering.

Pilk peeglisse

SIRJE TOHVER

Tallinna Tehnikakõrgkooli rektor Arvi Altmäe on 40 aastat ühes ja samas koolis töötanud, sellest pool aega õppeasutuse juhina. Koolijuhtimine on talle nii töö kui hobi. Haridusproblemaatikaga tegeleb meelsasti ka vabal ajal. Praegu kirjutab doktoritööd kvaliteedi kindlustamisest kõrghariduses.
 
Arvi Altmäe tuli Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi – TEMT-i – õppima 1958. a, Ahtme 1. Keskkoolist saadud 7. klassi tunnistus taskus. Koolist teadis vaid nii palju, et seal joonistatakse ja joonestatakse. See saigi valikul otsustavaks. “Mulle meeldisid hooned, meeldis oma kodust jooniseid teha, n-ö tagantjärele projekteerida,” iseloomustab ta oma lapsepõlvehobi. Pettuda ei tulnud. Valitud erialal – tööstus- ja tsiviilehituses – sai projekteerida esimesest kuni viimase kursuseni.
TEMT oli juba siis nõudlik ja range kool. Esimene semester oli nõrgema tasemega koolist tulnule väga raske. “Üldainetes, vene keeles ja matemaatikas kadus põhi jalge alt. Olin katkestamise äärel. Ära minemast hoidis mind ainult kartus emale meelehärmi valmistada, oli ta ju mind üksinda kasvatades minu hariduse nimel nii palju pingutanud. Ma ei jätnud jonni ja lõpetasin esimese kursuse päris hästi, teisel kursusel läks mõtlemine lahti. Tippinseneridest õppejõud, nagu Artur Kuuskvere, Arvo Veski, Ilo Aurik, Olev Saar, Erik Talviste oskasid aine vastu huvi äratada. Arvo Veski raamatute järgi ehitatakse veel tänapäevalgi – kokku on neid temalt ilmunud 27,” teab rektor.
Ei saanud keelduda
TEMT-i poistel oli ehituspraktika. Arvi Altmäe paistis seal silma Tartu ülikooli Kääriku spordibaasi 18 meetri kõrguse korstna laitmatu ladumisega. Arvab, et just see ajendaski kooli juhtkonda teda praktikaõpetajaks kutsuma. “Mul oli töökoht Tallinna ehitusvalitsuses juba olemas, aga nii auväärsest ettepanekust ei saanud ära öelda,” kommenteerib ta toona tehtud otsust.
Arvi Altmäe tuli ja jäi. Asunud 1967. a Tallinna Kunstiinstituudis arhitektuuri õppima, sai temast 1970. a TEMT-i teooriainete õppejõud ja veel enne instituudi lõpetamist 1972 ehitusosakonna juhataja. 1975. a võttis vastu direktori asetäitja, 1983. a direktori koha. 1992. aastast on rektor. Oma sõnul pole kordagi töökoha vahetamisele mõelnud. “Selles majas on läbi aegade olnud väga huvitavad loomingulised inimesed. Loomingulisus teeb elu põnevaks. Ma pole nende aastate vältel pidanud kunagi igavust tundma.”
Laulev revolutsioon ajendas mõtlema TEMT-i rollile iseseisvas Eestis. 1988. aastal küsitleti kõiki kooli lõpetanute tööandjaid. Järgmisel aastal kutsuti küsitletud kokku ja esitati neile analüüs. “Tehtud uuringust selgus, et tööandjad olid meie lõpetanute erialase ettevalmistusega rahul, ette heideti vähest sotsiaalset küpsust ja kitsast maailmapilti. Esimese astme juhtidena tööle asunud noored jäid vanadele töömeestele alla nii teadmistelt kui ka elutarkuselt. Oli selge, et me ei suutnud nelja aastaga eriala õpetamise kõrval ka täisväärtuslikku keskharidust anda. See näitas kätte meie tulevase arengutee. Leidsime, et tuleb ise uued õppekavad teha. Kui need valmis said, avanesid piirid ja selgus, et me polnudki midagi uut avastanud ja et Euroopas nimetatakse keskharidusel baseeruvat vähemalt kolm aastat kestvat õpet kõrghariduseks.”
Mure Eesti hariduse pärast
1992. aastal tuli kõrgkooli staatus. “Meile on ette heidetud, et tahtsime kõrgkooliks, kuigi polnud selleks valmis. Ei, me ei tahtnud. Meil oli väga kahju loobuda TEMT-i nimest, aga tööandjate soove arvestades polnud teist teed.” Arvi Altmäe sõnul ei olnud kõrgkooli ülesehitamine kerge. Alguses jätkus vastuvõtt ka põhikooli baasil, aga peagi jõuti äratundmisele, et keskhariduse andmine jäägu neile, kes selleks ellu kutsutud. “Andsime endale aru, et me ei suuda gümnaasiumidega võistelda, meil pole niisugust õhustikku ega niisuguseid õpetajaid. 1995. aastast hakkasimegi vastu võtma ainult keskkooli baasil. See oli õige samm. Kuigi, jah, täna mõtlen ma juba, et nii jätkata pole päris õige. Miks? Sellepärast, et ei peaks lähtuma ainult sellest, mis oma koolile parim, silmas tuleks pidada kogu haridussüsteemi arengut.”
Tehnikakõrgkoolis mõeldakse koostööle nii akadeemilise ülikooli kui ka kutseõppeasutuste ja üldhariduskoolidega, võrgustiku loomisele. Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu on hääletanud selle poolt, et assotsieerumistingimus ülikooliseaduse muutmise seadusesse sisse jääks. Mis tähendab, et õppeasutused võivad kattuvates valdkondades assotsieeruda. See aitab ressursse kokku hoida, iga õppeasutuse tugevaid külgi maksimaalselt ära kasutada. “Kutseharidussüsteemi tipneva haridusasutusena ei saa me ükskõikselt pealt vaadata, kui see süsteem osaliselt tühikäigul töötab, peaksime kutsekoolid sellisest olukorrast välja aitama. Rakenduskõrgkooli peaksid pääsema ka kutsekooli lõpetanud. Mõistagi valikuliselt ja ainult need, kes on selleks tõesti kutsutud. Kasutan meelega sõna “kutsutud”, mitte “võimekad”. Me ei tea ju, milleks keegi võimeline on.”
Kutseõppeasutusest saadud keskharidus on, teadagi, nõrgapoolne. Altmäe, kes doktoritööd tehes on uurinud olukorda mujal maailmas, teab kuidas rakenduskõrgkool saab seda lünka täita. Soomes on rakenduskõrgkooli õppekavad koostatud nii, et ametikoolist tulnud õpivad suuremas mahus üld-, keskkoolilõpetanud aga erialaaineid. Kooli lõpuks tase ühtlustub. “Kui loome kutseõppeasutuste lõpetajatele edasiõppimisvõimaluse, hakkavad põhikooli lõpetanud senisest palju enam kutsekooli kasuks otsustama,” on Altmäe kindel. Selleks on tema sõnul kaks teed: kas võimaldada kutseõppuril võtta lisaaineid kõrvalasuvast gümnaasiumist, et ta suudaks riigieksamid ära teha, või lähevad rakenduskõrgkoolide õppejõud kutsekoolidele appi. “Kõrgharidusturul käib äge võitlus. Leian siiski, et me ei peaks üksnes kõrgkoolide, vaid kogu haridussüsteemi arengu huvides toimima.”
Tee suurde poliitikasse
Just see soov on hingelt koolimehe, kelles oma sõnul pole poliitiku alget, ometi poliitikasse viinud. Res Publica nimekirjas kandideerinuna valiti ta äsja Tallinna volikokku.
Poliitikaga tegelema hakkas rektor juba kodanike komiteede aegu. “Kui tekkis küsimus, kas uus Eesti Vabariik on eelmise õigusjärglane või mitte, pooldasin mina õigusjärgluse ideed. Sellepärast ma kodanike komiteede poole kaldusingi,” põhjendab Altmäe toonast valikut. Et komiteedel polnud kooskäimise kohta, pakkus rektor neile TEMT-i hingusele läinud komsomolikomitee ruume. Asjade loogilise jätkuna sai temast Eesti Kongressi valimiste keskkomisjoni esimees.
“Vastutus oli suur – valimispiirkondades tekkis väga raskeid probleeme, millest igaüks oleks võinud kongressi nurjata –, aga kogemust polnud. Töötasime kella vaatamata. Minu jaoks oli kongress sündmus, mis pidi andma garantii, et Eesti riik saab vabaks rahva tahte avaldusena. Seepärast oli tähtis, et kogu rahvas kaasa tuleks. Mind häiris väga Rahvarinde eitav suhtumine. Soovisin, et Eesti rahvas liituks, et meil ei oleks kaht rinnet ega kaht arusaamist. See, et Rahvarinne lõpuks siiski, vaid üks päev enne nimekirjade sulgemist, kongressil osaleda otsustas, on minu arvates suurim rahvuslik leppimus Eesti ajaloos,” tõdeb Altmäe.
Kongress peetud, tõmbus Altmäe poliitikast kõrvale. Miks ta sinna nüüd uuesti tagasi tuli ja miks just Res Publicasse? “Me kõik vaatame vahel peeglis iseendale otsa ja mõtleme, kas oleme teinud seda, mida teeme, oma parima äranägemise järgi. Pilk peeglisse ütles mulle, et ma ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kuni Eesti ei ole valinud hariduses teed, mis end mujal arenenud maailmas kõigiti õigustanud on. Kuigi söötsin selle kõigile parteidele ja erakondadele ette, ei võtnud ükski neist seda tõsiselt. Res Publica on esimene, keda tervikliku haridussüsteemi idee huvitas. Olukorras, kus mind toetab vaid üks erakond, pole mul valikut – pean seal olema. Loodan väga, et suudan oma selja taga oleva poliitilise jõu toel realiseerida need arengusuunad ja tõekspidamised, milleni oma doktoritööd tehes olen jõudnud, et Eesti haridussüsteemis tekib selgus, eesmärgistatud tegevus, kvaliteet, millest me mitmes valdkonnas veel üsna kaugel oleme.”
Tallinna volikokku sattumine tuli Arvi Altmäele siiski pisut ootamatult. Nii mõnigi plaan tuleb nüüd ümber teha ja doktoritöö kaitsminegi võib edasi lükkuda. Rektor tahab ka volikogus oma parima anda ja loodab väga, et meie kultuuripildist kaob nähtus, kus opositsiooni arukas ettepanek hääletatakse reeglina maha, et seejärel mõned komad ringi tõsta ja see oma idee pähe esitada. Et see tänases poliitikas just nii käib, teab Altmäe TTÜ ühe doktorandi tehtud sellekohase uuringu põhjal.
Üks palgatöö, üheksa muud ametit
Altmäe ütleb, et tal on palgatöö kõrval hulk selliseid ameteid, mis raha sisse ei too. Ka volikogus töötab ta tasuta. Altmäe on Haridusfoorumi toimkonna liige, juhib juba kümnendat aastat Rakenduskõrgkoolide Rektorite Nõukogu ja on algusest peale viis aastat tagasi president Lennart Meri algatatud “Kodu kauniks” liikumise keskjuhatuse esimees. Peab seda tööd väga tänuväärseks. ““Kodu kauniks” on käivitanud valdades heakorrakomisjonide töö. Ainuüksi iga-aastasel autasustamistseremoonial valitsev õhkkond näitab, kuidas liikumine areneb ja inimesi kaasa tõmbab. Kui Tallinn oli neli aastat ääretult passiivne, siis nüüd on “Kodu kauniks” koalitsioonileppes. Mul ei ole põhjust arvata, et see realiseerimata jääb,” kinnitab Altmäe. Ta tõstab tunnustavalt esile EÕL-i esinaist Lehte Jõemaad, kes on toonud “Kodu kauniks” liikumisse kauneima kooli valimise idee. “On eredaid näiteid, kuidas kauniks muudetud kooliümbrus õpetajad linnast tagasi maale on meelitanud ja kokku kuivada ähvardanud maakoolile uut elujõudu andnud.”
Arhitekti pilguga
Arvi Altmäel on arhitekti diplom, aga tõsiseks arhitektiks ta end ei pea. “Tõsine arhitekt on minu abikaasa Riina, tema projekteeris omal ajal koos Raine Karbiga Linnahalli, nüüd peab arhitektuuribürood. Minu roll seal piirdub nõuandmisega.”
Oma projektidest peab Altmäe mainimisväärseks õpperuumide moodulmööbli konstrueerimist. 20 moodulit võimaldab komplekteerida 403 erinevat kombinatsiooni. Tartu Mööblikombinaadis toodetud mööbel jõudis nõukogude ajal kõigisse Eesti ülikoolidesse ja välismaalegi. Tänu viimasele asjaolule pääses ka autor juba tollal Põhja- ja Lõuna Ameerikasse, Aafrikasse, Euroopa riikidest rääkimata.
Tallinnast arhitekti pilguga rääkides ütleb, et kõige rohkem häirib teda arhitektuurse terviku eiramine. Selle kõige röögatumaks näiteks peab Viru tänavale ehitatud De la Gardie kaubamaja. “Hoone, mis kõike senist eitab, mõjub võõrkehana. Võib ju öelda, et see on taotluslik. Milleks selline taotlus, kas tõesti ainult oma mina esiletõstmi- seks – mina tegin teisiti? Annaks jumal, et vanalinna ei ehitataks rohkem selliseid hooneid.”
Kerkinud kõrghoonete, Radissoni hotelli, Ühispanga kontorihoone üle tunneb rektor head meelt. “See on tore, et niisugused aktsendid meie linna ilmet kujundama hakkavad. Igal hommikul Pirita poolt linna sõites naudin avanevat vaadet – vanalinn Toompeaga ühel pool, teisal uued kõrghooned. Ja milline pilt merelt avaneb! See on just see city, millest me kunstiinstituudi tudengitena unistasime. Praegu on kõrghooneid veel vähe, neid tuleks juurde ehitada.”
Uus kiindumus – aiandus
Südamega tehtud töö ja arvukate ühiskondlike kohustuste kõrval ei jää harrastusteks palju aega. Isegi oma kodus asuvasse jõusaali põikab rektor järjest harvemini sisse, kuigi oli omal ajal noorteklassis tõstmises Jaan Taltsi järel teine mees. Sama lugu on ilukirjandusega. “”Kevadet” olen küll lugematu arv kordi lugenud ja küllap loen veelgi,” naerab rektor.
Mõne aja eest leidis Altmäe endalegi üllatuseks uue huvi. “Kuigi olen juba viis aastat kodukaunistamisega tegelnud, avastasin alles kaks aastat tagasi, kui huvitav on jälgida taimede kasvamist, nende omavahelisi suhteid, vaadata, mis millega sobib. Aiandusest seni kaugel seisnud inimesena olen ühtäkki seda nautima õppinud. Hoolitsen kultuuraia, puude-põõsaste eest.
Kõigest aastavanune on ajaloohuvi. Proovime abikaasaga leida vastust küsimusele, milles peituvad Lähis-Ida probleemide juured. Huvi sai alguse 11. septembri sündmustest ja on seotud maailma arenguga keskpikas perspektiivis üldse. ÜRO andmetel elab 2050. aastal 2/3 maailma rahvastikust Aasias, millest järeldub, et siis on ka maailmaturg seal. Mida see Eestile ja teistele Põhjamaadele tähendab? Kui enne 11. septembrit räägiti kõrgtehnoloogilisest Balto-Scandia regioonist, mis saab tööjõu lõunariikidest, siis nüüd see visioon enam ei tööta. Keegi ei tea, kuidas toimib muutunud oludes Euroopa Liit. Õigete otsuste tegemiseks peaksime oskama nendele küsimustele juba täna vastata. Meie otsime enda jaoks vastuseid ajaloost. Kas me ka mingite tulemusteni jõuame, ei tea, aga huvitav on igatahes.”

Viisakeelud ja rahvuslik nihilism ei vii kuhugi

LINDA JÄRVE

Fenno-Ugria Hõimukeskuse juhataja ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse (ERÜ) president Jaak Prozes usub, et oma keele ja kultuuri väärtustamine annab igale rahvusele ja rahvale energiat juurde. 15.–20. oktoobrini Eestis toimunud hõimupäevad läksid hästi korda.
 
“Hõimupäevade traditsioon on juurdunud. Maakondade kultuurikalendrites on hõimupäevad ette planeeritud, neid oodatakse ja nendeks valmistutakse,” räägib Jaak Prozes. “Seekord keskendusime volgasoomlastele – maridele ja ersadele. Folklooriansamblitel on keerukas Eestisse tulla. Aga meil on hea koostöö Venemaa soome-ugri vabariikidega ning sel aastal tulid kohale pea kõik, kes pidid. Hõimupäevad annavad eestlastele ülevaate hõimurahvastest. Nendele Venemaa soome-ugri rahvastele, kes siin käivad, jääb Eestist positiivne mulje, mida nad kannavad tuhandete kilomeetrite kaugusele. Hõimupäevad on omamoodi Eesti riigi ja eestlaste propaganda.”
Noortele uus kogemus
“Eestis on soomeugrilastest hakanud kujunema pettepilt: ega neil midagi muud ole kui ainult folkloor ja rahvariided; nad on muuseumieksponaadid, keda tuleb ekspeditsioonidel uurida ja analüüsida. Aga Venemaa soome-ugri rahvaste kultuur areneb omasoodu edasi. Kui räägiksime ainult folkloorist, oleks see nagu soomeugrilaste sulgemine omamoodi reservaati, et neid siis indiaanlaste kombel näidata.
Praegu püüavadki hõimupäevad nendest raamidest väljuda. Võib-olla järgmistel kordadel näeme juba ka professionaalsemat kunsti ja rahvamuusikatöötlusi. Tähtis on, et hõimupäevade kontsertidel kõlaksid soome-ugri rahvaste keeled. Kui nad tulevad siia ja näevad, et me väärtustame nende keelt ja kultuuri, saavad nad sellest energiat ja jätkavad oma püüdlusi.
Tänan kõike koole, kes külalisi vastu võtsid ja hõimupäevi korraldasid. Soomeugrilastele jätsid meie koolid vapustava mulje. Võib öelda, et maakohtades võetakse külalisi vastu soojemalt kui linnades, kus ulgumaalasi on piisavalt palju. Maal on kontakt vahetum, uudishimu siiram. Vahva on, kui lapsed panevad rahvariided selga ja esinevad külalistele. Linnades tundub kahjuks vahel, et mõnes kohas tahetakse saada lihtsalt “linnuke” kirja. Siin on mõtteainet tulevikuks. Aga ka mõnes linnakoolis on külalisi tõesti oodatud. Kui näiteks Pelgulinna Gümnaasiumi direktor paneb Kuusalu rahvarõivad selga ja tuleb külalisi tervitama, on see ju suurepärane tunnustus.
Järgmised hõimupäevad on 2003. a oktoobri kolmandal nädalavahetusel. See on traditsioon vastavalt 1931. a soome-ugri 4. kultuurikongressil tehtud otsusele. Ka see, et hõimupäevad haaravad kaasa koole, tuleneb samast ajast. Hõimuliikumise ja soome-ugri liikumise alustalaks olid eelkõige õpetajad, kultuurikongress arenes välja õpetajate kongressist. Õpetajate mure rahvusliku kasvatuse pärast oli äärmiselt suur. Nad leidsid, et soome-ugri rahvaste koostööd on vaja rohkem arendada just rahvusliku identiteedi tugevdamiseks. Sellest mõtteviisist hõimupäevad tulidki.
Minu meelest ei peaks õpetajad käsitlema koolides hõimupäevi sarnaselt näiteks prantsuse või taani nädalaga. Üks on ikkagi võõra rahva tutvustamine, mis muidugi ka vajalik, aga soome-ugri nädal on meie enda oma. Võõrast ahmitakse tihti üle mõistuse palju ja kaotakse ise selle sisse ära.”
Rahvused Eestis ja Venemaal
“Venemaal on soome-ugri rahvaste probleemid põlisrahvaste omad, Eestis on olukord teistsugune, siin elavad teised rahvused ei ole põlisrahvused.
Venemaa soomeugrilased nõuavad Vene riigilt erilist tähelepanu ja doteerimist, kuna nad asuvad oma põlisasualadel ning see on ainuke koht, kust nad võivad tuge loota. Riik peab neile eraldama tunduvalt rohkem raha, et väikeste soome-ugri rahvaste keeled ja kultuur jääksid püsima. Praegu toimub (nende) maailma totalitaarne globaliseerumine, mis koos turumajandusega tekitab olukorra, et soomeugrilane olla pole majanduslikult kasulik. Soomeugrilasel pole võimalik oma emakeeles raamatuid müüa ja omakeelseid muusikakandjaid levitada. Ta vajab erilist tähelepanu. Talle on vaja keelt õpetada, aga talle räägitakse, et tema emakeelse koolivõrgu üleval hoidmine on kallis. See jutt on demagoogiline. Venelased küsivad, kuidas ei ole häbi ühte või teist dotatsiooni nõuda, kui näiteks pensionid on välja maksmata. Aga rahvus sureb ju välja! Küsimus on prioriteetides. Venemaal on soome-ugri rahvastest umbes 50 protsendil võimalik oma emakeeles algharidust saada ja riik maksab selle täies ulatuses kinni. Põlisrahvastel peaks see õigus olema sajaprotsendiline.
Eestis elavatel teistel rahvustel on tavaliselt oma kodumaa. Siiski peaks Eesti riik tegema teatavaid mööndusi, mis ei nõua erilist dotatsiooni. Väikesed rahvusrühmad vajavad riigilt rohkem tähelepanu, et lõhkuda sovjetliku meelelaadiga venekeelset seltskonda ja anda inimestele tagasi rahvuslik väärikus. Arvan, et poolakas, kes räägib poola keelt ja tunneb oma kultuuri, või tatarlane, kes räägib tatari keelt ja tunneb oma kultuuri, saab aru eestlasest, kes on väljas oma keele ja kultuuri eest, ega näe eestlase tegevuses mingit ohuallikat või assimileerivat jõudu.
Kui vaadata ajalugu, siis need rahvusrühmad, kes koondusid siin seltsidesse ja ERÜ-sse, toetasid Eesti Vabariigi taasiseseisvumist. Vastu olid just n-ö venestunud, oma rahvuslikud juured kaotanud inimesed. Nende meelest oli üks sovjeti rahvas ja N Liit – tema sõidab sinna, kus on parem.
Eesti riik võiks kogukondade juhte ja aktiviste rohkem esile tõsta. See aitaks tugevdada seltse ja ühendusi, annaks positiivseid impulsse seltsi tööle: inimesed tunnevad, et ei ole siin ilmaaegu oma kultuuriasja ajanud. Äärmiselt tähtis on nende seltside ja kogukondade roll rahvadiplomaatia ehk rohujuure tasandil. Ka kannavad nad Eesti kohta edasi positiivset sõnumit näiteks Leetu või Ukrainasse ja aitavad arendada koostööd.”
Kool värskendab rahvustunnet
“Kui ei tööta pühapäevakoolid, ei ole seltsidel tulevikku. Praeguseks on rahvusseltside liikmeskond niivõrd vananenud, et tekivad rutiin ja stambid, ei tule uut mõttelaadi ega värskeid impulsse. Just pühapäevakoolides näen jõudu, mis suudab noori nakatada rahvusliku mõttelaadiga. Siis ei teki olukorda, et 15–20 aasta pärast on seltsides järel ainult vanamammid. Naiste auks tuleb öelda, et nemad on seltsitegevuse põhilised kandetalad. Laulavad, teevad süüa ja käsitööd – selle najal seltsid seisavadki.
Meie rahvusrühmade pühapäevakoolid peavad kord nädalas kaks tundi.
Probleem on rahvuslik nihilism. Eestis ei pea paljud eri rahvustest laste vanemad pühapäevakooli vajalikuks. Nad küsivad, mida hakkab nende laps Eestis peale ukraina või poola keelega, ega ole nõus maksma kasvõi kümme krooni selle eest, et laps saaks oma emakeelt õppida. Põhjenduseks tuuakse majanduslik kehvus, ei julgeta öelda, et nad ei saa aru, miks on lapsel vaja tunda oma emakeelt, kui ta saab läbi vene (või viimasel ajal inglise) keeles.
Ka Venemaa soome-ugri rahvaste seas on niisugust rahvuslikku nihilismi palju. Rahvuskeelsel keskharidusel puudub seal perspektiiv, sest kõik ülikoolid on venekeelsed. Lapsevanem leiab, et hea mari keele oskus võib olla takistuseks kõrghariduse saamisel.
Nii Eestis elavad rahvused kui ka Venemaal elavad soome-ugri rahvad on üsna võrdselt assimileerunud, oma rahvusliku mõtteviisi kaotanud. Venemaa soome-ugri rahvaste puhul on see tohutu tragöödia, mille tõttu jääb vaesemaks terve maailma kultuur. Eestis pole see rahvuslik nihilism nii suur tragöödia, sest rahvusgruppide emamaal on kultuur alles.”
Soomeugrilased Eesti ülikoolides
“Sel aastal ei võtnud me soome-ugri üliõpilasi vastu. Tundub, et kriitiline mass – sadakond soome-ugri tudengit – on Eestis olemas. Nendega on igasuguseid probleeme: nad kipuvad siia jääma, õppetöö venib. Ka õpivad mujalt tulnud tudengid Eestis nii pikka aega, et võõrduvad oma senisest elupaigast. Seda soodustab seegi, et Eesti ja Venemaa soome-ugri rahvaste materiaalne olukord erineb. Tihtipeale on tunne, et noor ei tule Eestisse õppima vabal tahtel, vaid täidab oma vanemate käsku. Pärast aga langeb ta ülikoolist välja.
Olukord nõuab analüüsimist. Soome-ugri üliõpilasi on Eestis õpetatud aastast 1991. On üsna selge, et Eesti kõige tõhusam abi soome-ugrilastele ongi nende toetamine hariduse vallas – haridus on õng, mille abil püüda ellujäämiseks vajalikku kala. Suure tõenäosusega läheb Eesti soomeugrilaste õpetamisel üle stipendiaatide või koguni doktorantide koolitamise süsteemile.
Ilmselt ei oleks Fenno-Ugria Asutust ega kogu seda tegevust, kui ei oleks eelnenud Paul Ariste tööd. Eestis õppivatest soome-ugri tudengitest on põhiosa marid, keda on peaaegu sama palju kui teisi soomeugrilasi kokku. Ka Paul Ariste ajal õppis siin marisid rohkem kui teisi soomeugrilasi kokku. Maride rahvusteadvus on märksa kõrgem kui teistel Venemaa soome-ugri rahvastel. Ka nende emakeeleoskus on parem.
Olen uurinud Marimaal toimunud ühiskondlik-poliitilisi protsesse ning nendest 1990. aastate alguses ka päris palju kirjutanud. Tol momendil oli kogu soome-ugri tööl poliitiline värving. See oli Rahvarinde ideede levitamine, põhikirjade tegemine, uute organisatsioonide asutamine – soome-ugri aladel käies põhiliselt sellega tegelesingi. Aja- ja vaimukirjandust sai sinna viidud hulganisti. Pidasin tähtsaks, et Eestis käiks igal aastal sadakond mari. Rääkida võib ju palju, aga suhtlemiseta pole tegelikku koostööd ega sõprust.”
Ajaloost ei pääse mööda
“Arvan, et Eesti peaks aktiivsemalt suhtlema Vene Föderatsiooni subjektidega, mitte ainult soomeugrilastega, ja jälgima väga tähelepanelikult, mis seal toimub. Kahjuks ei osatud 1990. aastatel muuta Eesti-Tatari suhteid nii intensiivseks, et siin käiks sadakond tatarlast igal aastal, ja seal omakorda eestlasi. Tatarlastele oleksid eestlaste poliitilised kogemused just sel etapil palju andnud. Praegu on Eesti ja Tatari kontaktid nullilähedased, kannatajaks põhiliselt Eestis elavad tatarlased.
Pole põhjust arvata, et Vene riigi suhtumine sealsetesse rahvustesse või nende territooriumidesse võiks märkimisväärselt erineda suhtumisest naabritesse. Tasub märksa tähelepanelikumalt jälgida Venemaa rahvuspoliitikat ja -protsesse ning sellekohast seadusandlust.
Selle aasta märtsis käisin Karjalas. Soome-ugri keskustes on igal pool nukker tunne, sest linnad on venekeelsed. Mõned aastad polnud mul viisakeelu tõttu võimalust Venemaal käia, ehkki ma ei näe oma tegevuses midagi Vene riigi vastast. Vastupidi, minu tegevuse mõte on, et Venemaa näeks ja oskaks hoida rahvuslikke rikkusi, mis temas peituvad. Aga ta on näinud soome-ugri rahvustes kogu aeg destruktiivseid jõude. Venemaa on olnud läbi ajaloo oma rahvuste suhtes äärmiselt vaenulik. Mõnikord mõtlen, et Venemaa peaks paluma vabandust nende rahvuste käest, siis saaks taas leida ühise keele. Ajaloost ei saa ju üle ega ümber. Ma ei usu, et selline mõtteviis on Venemaale ohtlik.
Meil käsitletakse Venemaad ainult majanduslikult poolelt: suur turg, tööstused, investeeringud jne, teistest aspektidest räägitakse vähe. Samas on sealsed soomeugrilased nagu meie peegelpilt. Nende suhteliselt suletud külades on säilinud väga vanu traditsioone ja kombeid, mis on Eestis kadunud. Elame kõik valdavalt metsavööndis ja võib arvata, et Eestis on olnud midagi samasugust. Kuivõrd ka soome-ugri keelte paarsada tüvisõna on samad, võib täheldada mõtteviisi sarnasust.”
Eurovisiooni hoiatav sõnum
“Soomeugrilaste hääbumise ja rahvusliku nihilismi jooned on tabanud ka Eestit. Meie lapsevanemad suunavad oma lapsi juba nelja-aastaselt mõjukamale inglise keelele. Sedasama teeb mari või udmurt Venemaal, kui ta paneb oma lapse venekeelsesse lasteaiarühma. Venemaal on selle tagajärg juba käes – rahvus seisab noateral, Eestis ei aduta niisuguste suundumustega kaasnevat ohtu rahvusele.
Minu jaoks on see äärmiselt kurb nähtus. Rahvuskeel on ära lõigatud: sa võid ju Eurovisiooni lauluvõistluse finaalis laulda, aga sinu eesti keelt ei peeta mingil tasandil enam üldse keeleks. See on Eurovisiooni hoiatav sõnum. Näen väga selgeid ohu märke meie identiteedile ja kestmisele tulevikus. Kogu soome-ugri tegevuses on olnud tähtis sisendada eestlastele mõtet, et me pole nii väikesed, me saame mõelda ennast, oma keelt suuremaks. Kultuurinähtusi üle võttes ei peaks jäljendama Ameerikat, Rootsit või Saksamaad. Eeskujusid võiks võtta soome-ugri maailmast. Saaksime juurde rohkem meile omast.”

Õpetaja Rootsi ühiskonnas

JAAN SEIM, Stockholmi Eesti Kooli direktor

Räägin õpetaja tööst Rootsi koolides, sealhulgas Stockholmi Eesti Koolis, natuke tuleb juttu ka koolikorraldusest ja Rootsi koolielust üldse.
 
Stockholmi Eesti Koolis on üldainetes nooremates klassides õpetamiskeeled nii eesti kui ka rootsi, vanemates klassides valdavalt rootsi keel. Käesoleval õppeaastal on Stockholmi Eesti Koolis 175 õpilast eelkooliklassist kuni 9. klassini. Pärast kooli lõpetamist jätkavad meie õpilased õpinguid Stockholmi gümnaasiumides.
Millised on Rootsi õpetaja ülesanded ja lepingulised kohustused? Kui suur on palk?
Selge, et õpetaja töö maht on kasvanud. Tundide ettevalmistamisest, nende pidamisest ja õpilaste tööde parandamisest üksi ei piisa. Igasuguste muude ülesannete hulk on suurenenud. Praktiliselt igal nädalal tuleb osaleda koosolekutel. Paljudes koolides on õpetajad jaotatud töömeeskondadesse, mis võib tähendada näiteks seda, et kaks õpetajat vastutavad koos kahe algkooliklassi eest. Töömeeskond plaanib tööd nädala kaupa. Õpetatakse tihti teemadena, mille raames on ained integreeritud tervikuks. Töömeeskonna liikmed asendavad üksteist haiguse puhul ja on kontaktis õpilaste ning lastevanematega. Sellised kontaktid on tänapäeval palju sagedasemad kui varem, näiteks 10–20 aastat tagasi.
Et ainete riiklikud õppekavad, sihid ja nn hinnete kriteeriumid on väga napisõnalised ja üldistavad, peab iga kool neid ise konkretiseerima. Kiiresti muutuvas ühiskonnas tuleb neid muuta iga paari aasta tagant. Seegi töö lasub õpetajate õlgadel.
Peale õpetamise, koosolekute, kontaktide pidamise ja õppekavade koostamise on paljudel õpetajatel ka oma vastutusala koolis. Õpikute ja õppematerjalide tellimine ja nende korrashoid, kultuuriürituste, spordipäevade ja väljasõitude korraldamine, teemapäevade ja -ürituste plaanimine ja läbiviimine nõuavad tegemist. Kust ikka tegijaid leida, kui mitte õpetajate hulgast.
Hindamise asemel arenguvestlus
Hinnete panemisest õpetaja aga pääseb. Rootsi koolides ei ole õpilaste hindamine enne 8. klassi lubatud. Sellise seaduse taga on poliitiline otsus, mille põhjenduseks tuuakse muu hulgas, et hinded võivad õpilase arengule ahistavalt mõjuda. Et õpilane õpiks ja areneks, peavad tal olema teised ajendid kui heade hinnete saamine. Teadmiste omandamine peab olema nii huvitav ja tore, et sellest piisaks. Seadus ei ole siiski kõigile vastuvõetav, paljud sooviksid hinnete panemist alustada varem, näiteks 5. või 6. klassist.
Kuidas hinneteta kindlaks teha, kuidas õpilane õpib ja areneb ja et ta seda teeb? Õpetus peab olema selline, et õpilane lihtsalt ei saa õppimata jätta. Loomulikult peab kool pakkuma õpilasele pinget, et võimed ja oskused kasvaksid. Sihtideta muutub kool igavaks ja õpilasel kaob huvi. Eesmärkide koostamine ja nende saavutamise jälgimine on samuti õpetaja töö, millesse tuleb kaasata kõik õpilased ja lastevanemad. Eesmärkide saavutamise järgi ongi võimalik anda õpilase tööle ja arenemisele hinnang. Seda tehakse kord poolaastas nn arenguvestlustel.
Arenguvestlusel osalevad tavaliselt õpilane, parimal juhul mõlemad tema vanemad ja õpetaja, kelleks enamasti on klassijuhataja, sest ta tunneb õpilast kõige paremini. Enne arenguvestlust täidetakse blankett, kuhu õpetaja on ainete kaupa kandnud hinnangud õpilase õppimise ja saavutuste kohta. Blanketil on küsimusi ka õpilase käitumise, korra ja enesetunde kohta koolis, kuidas talle koolis meeldib, kas tal on sõpru jne. Samasuguse blanketi täidab õpilane koos vanematega. Vestluse ajal annavad need palju arutlusainet sellest, kuidas õpilasel koolis läheb, mis on hea, mida võiks parandada. Arenguvestlus kestab tavaliselt 30 minutit, aga võib kuluda ka 45 minutit või isegi kauem. Arenguvestlusi peetakse väga olulisteks ja häid tagajärgi andvateks.
Õpetaja koormus ja palk
Kui palju tööd peab õpetaja tegema, et kõigi ülal nimetatud ülesannetega toime tulla? Palju oleneb õpetajast. Kogenud õpetaja oskab oma aega paremini kasutada, samas saavad nooremad võib-olla paremini aru kõigi ülesannete vajalikkusest ja näevad koostöö eeliseid individuaalse tegutsemise ees.
Rootsi õpetaja töötab aastas 194 päeva, nendest 178 koos õpilastega. Ülejäänud 16 kuluvad enesetäiendamisele õppepäevadel ja kursustel, ettevalmistusteks enne õppeaasta algust ja järeltöödeks pärast õppeaasta lõppu. Õpetaja täiskoormuseks loetakse 45,5 kellatundi nädalas. Kui palju sellest on ette nähtud õpetamiseks, pole alati fikseeritud, põhikoolis on tavaliselt 18 tundi. Paljudes koolides peab õpetaja viibima üldajast koolis 35 tundi, et pärast tunde jääks aega koostööks kolleegidega. Ülejäänud 10,5 tundi on usaldusaeg, mida võib kasutada oma äranägemisel.
Õpetaja palk on individuaalne. Otsustavad haridus, oskused, töö kvaliteet, valmisolek endale ülesandeid võtta ja muidugi ka turg. Palga määramisel võib ette tulla kauplemist. Praegu on õpetajatest puudus ja palgad tõusevad natukene. Paremini oskavad enda eest seista noored õpetajad, kes võivad palgaläbirääkimiste tulemusena saada endast tunduvalt vanematest ja kogenud kolleegidest rohkem palka.
Õpetaja vastutus suurenenud
Rootsi koolides ja koolikorralduses on viimasel aastakümnel toimunud suuri muutusi. Riigi alluvusest on kool viidud omavalitsuste alla ja tänu pearahasüsteemile on tekkinud hulk vabakoole. Vabakoole on mitmesuguseid. Mõnes õpetatakse teatud alternatiivse pedagoogika järgi, vähemusrahvused on loonud oma koole, on ka religioosseid koole. Vabakoolid pakuvad konkurentsi omavalitsuskoolidele. Mõned neist on saanud tuult tiibadesse, kui ei olda rahul kohaliku omavalitsuskooliga.
Koolinduse detsentraliseerimine on viinud suure osa vastutusest ja töökoormast koolidesse ja õpetajate õlgadele. Öeldakse – palun väga, tehke kool, kirjutage oma õppeplaane, aga kui läheb halvasti, siis vastutate ise. Samas ei anna riik siiski käest kogu võimu koolide üle. Riiklikud testid, hindamiskriteeriumide ühtlustamine, kooliinspektorite kontrollid toimivad ja vabadus on mingil määral fiktiivne.
Organisatoorsetest muudatustest hoolimata on Rootsi koolides probleeme. Paljude reformide täielikuks läbiviimiseks ei anta piisavalt raha. Sellega kaasnevad korralagedus ja õppetaseme langus. Eriti tabab see nõrku õpilasi, kellel on raskusi õppimises ja kes ei saa kodunt küllalt palju tuge. Nende hulgas on sisserändajate lapsi, kelle vanematele ei meeldi rootsi nn vabakasvatus, mis, omavahel öeldud, ei ole üldse nii vaba, nagu ehk arvatakse. Kuna sisserändajatele võib jääda mulje, nagu ei nõutakski rootsi koolis midagi, tekib neil umbusaldus kooli suhtes. Lastes võib omakorda tekkida konflikt, sest kooli ja kodu tõekspidamised ning normid erinevad üksteisest.
Koolikiusamine viib kohtusse
Rootsis kasutatakse sõna “mobbning”, mis on tuletatud inglise keelest. “Mob” tähendab jõuku ja selle all mõeldakse ühe või mitme õpilase korduvat tagakiusamist jõugu poolt. Põhjuseks võib olla õpilase välimus, riietus, käitumine, ükskõik mis, milles nähakse midagi naeru- või mõnitamisväärset. Jõuk võib olla rühm õpilasi, halvemal juhul terve klass, kes on valinud välja ohvri, kelle elu tehakse kibedaks psüühilist ja ka füüsilist vägivalda kasutades. Tagakiusamist on uuritud teaduslikult selgitamaks, kuidas tekib inimestes sallimatus, ning leidmaks meetodeid, kuidas sellest jagu saada. Õppeplaanis on öeldud, et tagakiusamise ärahoidmise eest vastutab kool, kel peab olema ette näidata plaan, kuidas probleemi käsitleda. Tavaline viis on moodustada õpetajatest rühm, kes jälgib õpilaste meeleolusid koolis, arutab probleeme õpilastega ja kui on tegemist tagakiusamisega, katsub probleemi lahendada. Kahjuks ei ole see alati kerge. On juhtumeid, kus õpilane või tema vanemad on kaevanud kooli kohtusse ja nõudnud kahjutasu, sest kool ei ole suutnud peatada aastaid kestnud tagakiusamist. Kohus on kaebajale õiguse andnud ja ta on oma kahjutasu saanud.
Positiivne areng silmaga nähtav
Suured muudatused ei ole siiski ainult probleeme kaasa toonud. On hulk häid näiteid koolidest, kus on tehtud kõvasti tööd ja positiivne areng on olnud silmanähtav. Koolide sisemine dünaamika on kasvanud ja neil on olnud võimalus paremaks muutuda.
Kuigi töömaht koolis on kahtlemata kasvanud, leiavad paljud õpetajad, et nende töö on muutunud huvitavamaks ja mitmekülgsemaks. Suhtlemine õpilastega on vahetum, see on soodustanud õppimist ja arenemist. Ka pedagoogiline koostöö nendes vormides, mida peale ei suruta, vaid ise valitakse, on andnud paremaid tulemusi ja tööle suurema loomingulise väärtuse.
Paljudes koolides arutatakse, mis on kool, mis on teadmised, kuidas toimub õppimine jne. Pedagoogilised ja teadusuurimused näiteks aju funktsioonidest ja mälu kasutamisest on lisanud huvitavat ja väärtuslikku materjali. Näitena tutvustan põgusalt ameerika psühholoogi Howard Gardneri teooriat. Teooriat ja selle variante on arutatud Rootsis mitu aastat ja see on kindlasti ka Eestis tuttav.
Uued teooriad
Teooria põhineb ideel, et inimesel on vähemalt kaheksa intelligentsust.
– Verbaal-lingvistilise intelligentsusega inimestel on esikohal sõna kasutamine ja keele valdamine.
– Loogilis-matemaatilise intelligentsusega inimene keskendub numbritele.
– Visuaal-spatsiaalset ehk ruumilist intelligentsust võib täheldada näiteks kunstihuvilistel, arhitektidel ja teistel pildi ja ruumiga töötavatel inimestel.
– Muusikaline intelligentsus avaldub tundlikkuses helide suhtes.
– Kehalis-kinesteetiline intelligentsus esineb muuhulgas sportlastel, näitlejatel ja kätega töötavatel inimestel.
– Interpersonaalne ehk sotsiaalne intelligentsus tähendab head suhtlemisvõimet ja oskust teiste inimeste rolli sisse elada.
– Intrapersonaalne-intuitiivne intelligentsus loob võimaluse ennast ja oma tundeid mõista ja võimeid hinnata.
– Loodusintelligentsusega inimestel on eriline tundlikkus kõige looduses elava ja kasvava suhtes.
Gardner ütleb, et iga inimese intelligentsuste profiil on erinev. 25 või 30 õpilasega kooliklassis on kõik intelligentsused esindatud. Küsimus on, kuivõrd kool arvestab oma õpilaste erinevate intelligentsustega ja arendab neid. Või soodustab kool pigem teatud intelligentsuste arenemist teiste arvel? Kui nii, siis kuidas peaks kool ja õpetus olema organiseeritud, tagamaks õpilaste intelligentsuste arendamist üksikult ja klassis?

Kõrvaldada õpik kasutuselt!

Jaan Mikk

Viimasel aastakümnel on õpikud eesti koolides muutunud paremuse poole. Sotsiaalainete õpikute sisu on kooskõlas Lääne teaduse ja kultuuriga, õpikud kajastavad Eesti elu, on heal paberil ja sageli värvitrükis. Õpikuautorite ja toimetajatena töötavad noored, kes on vabad vanadest kammitsatest. Saavutatuga rahuldumine viiks aga tagasi. Seetõttu on oluline näha, mis võiks olla paremini, millised on õpikute puudused.
 
Mõni aasta tagasi võrdlesin õpikute keerukust Eestis seitsmekümnendatel ja üheksakümnendatel aastatel. Kahekümne aastaga laused lühenesid ja muutusid kohati isegi liiga lühikesteks. Samas kasvas õpikute abstraktsus; teaduse aluseid tuuakse nüüd sisse varem ja intensiivsemalt. Õpikute liigsest keerukusest räägib ka riigieksamite kogemus: eksamitulemused on sageli madalad, aga eksamid koostatakse ju õpikute järgi. Aastaid tagasi hämmastas mind Ants Haljamaa, kes mitmes Õpetajate Lehe numbris luges üles ühte ajalooõpikusse sattunud faktivigu. Ilmselt on vead nüüd parandatud, kuid seda tulnuks ju teha enne õpiku esmatrükki!
Demokraatlikus ühiskonnas toimuvad muutused, mida rahvas soovib. Kooliõpikuid ei saa enam vaadelda kui tarkade autorite lõplikku tõde, nende kohta peab rahvas arvamust avaldama. On oluline, et seejuures saaks toetuda uurimistööde tulemustele.
Soorollid õppekirjanduses
Tutvustan lühidalt ühe õpiku-uuringu tulemusi. Selle eesmärk oli selgitada, kuidas kujutatakse õpikutes naisi ja mehi. Uuringuks eraldas stipendiumi AEF. Uurisime ajaloo- ning kodanikuõpetuse õpikuid ja lugemikke.
Maailmas on väärtuste uurijaile kõige rohkem huvi pakkunud ajalooõpikud. Meiegi uurisime viit sellist. Naisi leidsime nende tegelaste seas vähe, võib-olla 10%. Needki olid nimeta, kõrvalistes rollides ja neist räägiti lühemalt kui meestest. Tegelikkuses on naisi rohkemgi kui mehi, miks ajalooõpikud neist vaikivad? Sest autorid on mehed? Vähemalt ühel korral leidsime, et naisillustraator oli piltidele valinud naisi veel vähem, kui neid oli tekstis.
Tegemist on ajaloo kirjutamise traditsiooniga – rääkida riigijuhtidest, sõdadest, suurtest rahvaliikumistest, mille eesotsas on mehed. Soov kujutada ajalooõpikutes sama palju naiste tegemisi kui meeste omi viib meid vastuollu traditsioonilise ajalookäsitlusega. See traditsioon võib tekitada tüdrukutes tunde, et nad pole mainimist väärt ja nende tegevus pole oluline. Teisejärgulisuse tunne võib takistada kõrgemate sihtide seadmist ja seega kogu ühiskonna arengut. Kas aga niisugune oletus on piisav põhjus, et soovitada koostada ajalugu, kus naistel oleks sama väärikas koht kui elus?
Kodanikuõpetuse õpikud peaksid näitama teed uude, võrdsete võimalustega ühiskonda. Analüüsitud õpikud esitasid aga traditsioonilist rollijaotust: mees on naise pea, mehe kodu on maailm, naise maailm on kodu, mees peab looma perele turvatunde jne. Õpikutes esines traditsioonilist rollijaotust isegi rohkem kui elus. Paljudest aladest, kus töötavad valdavalt naised, lihtsalt ei räägitud. Ka sõnakasutus on pahatihti meestekeskne: räägitakse riigimeestest, unustades meie valitsuse naisministrid jne.
On karta, et kodanikuõpetuse õpikud sisendavad möödanikku vajunud naiselikkuse ja mehelikkuse ideaali ja tekitavad seega noortel täiendavaid pingeid. Kuidas noortel kujundada uusi ideaale, selle kohta toob Veronika Kalmus häid näiteid Saksamaa õpikust. Ta mõtiskleb ka, miks poliitikud pole huvitatud naisküsimuse arutelust: lihtsam on ajada madal sündimus naiste kraesse kui hakata tõstma lastetoetusi.
Kõige huvitavamaks osutusid lugemikud, sest nendes avatakse soorolle väga erinevatest aspektidest. Nägime jällegi tavalist (möödaniku) pilti: mees käib kodust väljas tööl ja naine hoolitseb pere eest. Mehed on teadlased, insenerid, isegi presidendid, naisel on vaid üks amet – õpetaja. Selline sisendus kitsendab tüdrukute elukutsevalikut.
Samas leidsime lugemikes ka ootamatuid sisendusi. Alati hoolika, hästi õppiva, korraliku, abivalmis tüdruku kõrval on koolipoiss, kellel kodused tööd tegemata, kes teeb tunnis nalja ja vahetunnis vahel kakleb. Negatiivne eeskuju poistele kordus lugemikust lugemikku, see oleks nagu nali. Kui palju selliseid sisendusi suudavad poisid taluda? Nii mõnedki neist vähem, kui õpikuis esitatakse. See võib olla üks põhjus, miks koolist lahkunud põhikooliõpilaste seas on poisse kaks korda rohkem kui tüdrukuid.
Teise ootamatusena leidsime vähemalt ühest lugemikust pereema, kes kodus kamandab. Selles lugemikus oli naine juhtrollis sagedamini kui mees. Pereema ütles lastele ja mehele, mida teha.
Ootame konverentsile
Õpikutes oli ka positiivseid näiteid selle kohta, millised võiksid olla naiste ja meeste rollid ühiskonnas. Kahjuks oli edasiviivaid eeskujusid tunduvalt vähem kui käesolevat olukorda taastootvaid või isegi tagasiviivaid. Üks autor kirjutas ühe õpiku analüüsi põhjal, et see raamat tuleks koheselt kasutuselt kõrvaldada.
Milline õpik ja miks, jäägu lugeja avastada ja hinnata konverentsil “Soorollid õppekirjanduses”, mis toimub 23. novembril TPÜ peamajas Narva mnt 25 algusega kell 11. Konverentsiks ilmub kogumik, mis sisaldab 14 õpiku analüüsi tulemusi ja soovitusi soorollide käsitlemiseks õpikutes.

Teeme ise ajalugu

HELVE RUSSAK

Tartu Linnamuuseumis saavad ajalooõpetajad ise ajalugu teha, kehastudes Tartu rahu sõlmijateks.
 
Rollimäng sotsiodraama meetodil aitab avardada pilti Tartu rahu sõlmimisest ja uurida iseennast rollikogemuse kaudu. See on turvaline võimalus esitada Tartu rahu tegelasi nii, nagu “mina” näen ja mõistan. Ajaloolise sündmuse autentsest esitamisest olulisem on just isikliku kogemuse saamine. Sotsiodraama eesmärk on avada Tartu rahu tähendus ja vabaneda stereotüüpsest ettekujutusest.
Rollimäng toimub Tartu Linnamuuseumi näitusel kujundatud Tartu rahu sõlmimise interjööris. Osavõtjatele antakse eelinfot sündmuse kronoloogiast ja tegelastest. Nad saavad oma rolli markeerida riietuse aksessuaaride ja mõne ajaloolise esemega.
Rollimängu viib läbi Naatan Haamer ning muuseumi soov on äratada eelkõige gümnaasiumi lõpuklasside õpilaste huvi Tartu rahu vastu. Sellepärast anname kõigepealt õpetajatele võimaluse suunata selle aasta lõpus ja järgmisel aastal oma õpilasi proovima muuseumi pakutavat alternatiivset kognitiivset õppemeetodit.
Rollimängu korraldamist toetab Tartu Linna Kultuurkapital. Osavõtt on tasuta. Soovijaid 4. detsembril kl 16 algavale rollimängule registreerib Tartu Forseliuse Gümnaasiumi ajalooõpetaja Riina Voltri tel 055 41 129.

Võõrkeeleõpetus kutsekoolis

PIRET KÄRTNER, Tartu Kutsehariduskeskuse inglise keele õpetaja-metoodik

17. oktoobril oli Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses kutsekoolide võõrkeeleõpetajate infopäev. Kohal oli ligi 90 võõrkeeleõpetajat üle Eesti.
 
REKK-i õppekavade osakonna juhataja Auli Udde tutvustas kogumikku “Sellist meistriks”, kust kutsekoolide eriala- ja üldainete õpetajad leiavad vajalikku teavet ja uudseid ideid.
Mari Kadakas tutvustas üldharidust reguleerivaid õigusakte kutsehariduses. Viimased tekitasid elavat arutelu nii teabepäeva vaheajal kui ka hilisemates vestlustes. Segadust tekitab asjaolu, et kuigi kutsekoolides on üldhariduse maht väiksem kui keskkoolides ja gümnaasiumides, võivad õppijad sooritada riiklikke eksameid. Selge on, et lisaõppeta jääb eksamite ettevalmistus puudulikuks. Kutsekoolide õppekavad on tihedad ning valikained on enamasti erialaga seotud või eriala toetavad. Selle tagajärjel on riigieksamite tulemused kutsekoolides kehvad ning lõpetajate võimalus konkureerida rakenduskõrgkoolides tavakoolide lõpetajatega viimaste kasuks.
Kuigi õigusaktides eristatakse kutsekeskharidust ja keskharidust, on eristamine kutsekooli lõpetaja seisukohalt puhtalt formaalne. Tihti on võimekas ja erialas pädev kutsekoolilõpetaja haridustee jätkamisel ummikus. Ühe alternatiivina võiksid rakenduskõrgkoolid tulevikus aktsepteerida ka edukalt sooritatud kutseeksamit.
Edasi jagunesid teabepäeval osalejad inglise ja saksa keele ning eesti keele kui teise keele sektsiooni. Allakirjutanu osales esimeses ning pidas ettekande teemal “Materjalide valik erialase võõrkeele õpetamiseks”.
Kõlama jäi ühine probleem: erialane keel on tihtipeale spetsiifiline ja kitsas ning vajalikke materjale on raske hankida. Koolid ei näita üles valmidust keele õpetamiseks vajalikke materjale hankida, seetõttu on õpetaja töö komplitseeritud.
Seejärel kuulasid inglise keele õpetajad Tallinna Polütehnikumi õpetaja Ege Meistri ettekannet “Keeleõpe interneti vahendusel”. Kuulajad said ülevaate Leonardo da Vinci projektist LENTEC, mille raames Tallinna Polütehnikumi õppijad õpivad arvuti vahendusel suhtlema Euroopa riikide õpilastega. Projekt on olnud edukas ning õpilaste motivatsioon märgatavalt tõusnud. Osalejad said kaasa jaotusmaterjalid, mida õppijad saavad kasutada oma keeletaseme ja õpitulemuste hindamiseks.
Teabepäeva viimases osas panid osavõtjad kirja plaane, mida saaksid keeleõpetajad ära teha ning millist ainenõukogu ning REKK-i abi ja suunamist nad vajaksid.
Loodame, et sellised kohtumised muutuvad regulaarseks ning koos saame kitsakohtadest jagu.

Oli, mida õppida

Aarne Tõldsepp

Balti keemiaõpetajate liitude seitsmes ühiskoolitus toimus sedakorda 10.–12. oktoobrini Vilniuses. Võõrustasid Leedu Keemiaõpetajate Liit koos Leedu Haridusarenduse Keskuse ja Vilniuse Pedagoogikaülikooliga.
 
Alustati tavakohase ülevaatega loodusainete õpetamise olukorrast Leedus. Loodusainete õpetamisel eristavad Leedu haridusjuhid nelja tsüklit: elus loodus, ained ja nende muundumised, füüsikalised nähtused ning looduse uurimine. Jaotatuna õppeaineteks on loodusainete õpetuse süsteem üsna sarnane meie omaga. 1.–4. klassis käsitletakse loodust tugeva sotsiaalse suunitlusega, püütakse selgeks teha ka eetikapõhimõtteid ja lähtekohti. 5.–6. kl loodusõpetus sisaldab ka astronoomia elemente. Keemiat omaette õppeainena õpetatakse 8., 9. ja 10. kl kaks nädalatundi. Tuletagem meelde, et põhikool on Leedus 10-klassiline. Gümnaasium on diferentseeritud. Neile, kes füüsikat, keemiat või bioloogiat eraldi õppida ei taha ja kes ei kavatse õppida seda ka tulevikus, on integreeritud loodusõpetuse kursus. Geograafia sinna ei kuulu, seda õpetatakse läänemaailma eeskujul sotsiaalteaduste plokis. Iga kursus avatakse siis, kui soovijaid on vähemalt viis õpilast. Kas sellest ka igal pool rangelt kinni peetakse, on iseküsimus.
Õpetaja ametijärke on Leeduski neli: õpetaja, vanemõpetaja, õpetaja-metoodik ja õpetaja-ekspert. Viimane, kui kõrgeim õpetajale omistatav järk on Leedus veel devalveerimata ja selle omanikuks saab tõepoolest oma distsipliini õpetamise finesse tundev pedagoog. Sellepärast ongi meist ligi kolm korda suuremas riigis kõrgema järgu omanikke vaid 25 ringis.
Riigieksamid ja edetabelid
Riigieksamiteks ettevalmistamise ja nende korraldamise poolest on Leedu ja Läti meist mõne koha pealt mööda läinud. Mõlemas riigis on õppeaineti antud välja riigieksamite ainekavad, mis sisaldavad üksikasjalikult õpilaste teadmistele, oskustele ja väärtushinnangutele esitatavaid nõudeid. Riigieksami ainekavaga representatiivselt koostatakse eksamiküsimused.
Leedu ja Läti keemia riigieksami esimene pool on koostatud testina. Leedus koosneb see 30 valikvastusega, Lätis 25 segatüüpi küsimusest. Märkimist väärib tõsiasi, et Läti riigieksami testis on küsimused rühmitatud testiliikide järgi (õige-väär, valikvastustega ja vabavastustega küsimused). Riigieksami teine osa sisaldab pikemaid vabavastustega küsimusi – ainete tuvastamine, keemilised omadused, mille käigus kontrollitakse ka keemiliste protsesside kulgemise seaduspärasusi, ning keemiaarvutused. Viimaseid on Leedu riigieksami küsimustikus neli, Läti omas vaid kolm, kui testiosas toodud paar kvantitatiivset seost välja arvata.
Mõlema lõunanaabri riigieksami küsimustik sisaldab rohkesti illustratiivset materjali – katseseadmete jooniseid, graafikuid-diagramme, ohumärke. Lisaks küsimustiku mitmekesistamisele on neil enamasti ka sisuline funktsioon. Muidugi võib mõlema riigi eksamiküsimustiku koostajaid süüdistada välisriikide eksamiküsimustike matkimises, ent mõlemad möödunud õppeaasta keemia riigieksami küsimustikud mõjuvad värskeina ning lausa kutsuvad lahendama.
Lisaks riigieksami korrektsele ja nüüdisaegsele korraldusele on Leedus igati heal tasemel ka eksamitulemuste statistiline töötlus. Kõigi küsimuste kohta arvutatakse välja nende raskusaste ja diferentseeriv väärtus, mida kasutatakse edukalt testi küsimuste kvaliteedi hindamisel ja täiustamisel. Testitöötluses jääb meie lõunapoolsematel kolleegidel astuda vaid üks samm, milleks on standardiseeritud riigieksami küsimustik. Loodetavasti Leedu Riigieksami Keskus tulevikus selle sammu ka teeb.
Läbimõeldud riigieksamite korralduse ja mõistlikult koostatud eksamiküsimustiku kõrval mõjus jaheda du?ina Leedu koolide edetabel eksamitulemuste järgi. Ehkki nad ei kasuta mittemidagiütlevaid keskmisi hindeid, vaid lähtuvad kvaliteedinäitajast, milleks võetakse kümne parema eksamisooritaja punktide summa, tunnevad esikahekümne hulka pääsenud koolid end siiski rahvuskangelastena. Igal juhul meid võõrustanud Elektrenai Versmese Gümnaasiumi direktor oli oma 20. kohaga pingereas enam kui rahul.
Uskumatuna tundus Kaunase Tehnikaülikooli Gümnaasiumi kümne õpilase matemaatikaeksami eest saadud punktide summa, mis oli täpselt tuhat, st 10 x 100 punkti!
Ühisseminari ainukese akadeemilise loengu pidas doktor Vida Gudzinskiene Leedu Haridusarenduse Keskusest. Rääkides kriitilise mõtlemise arendamisest, peatus ta kõigel vajalikul, mida kriitilise mõtlemise kontseptsiooni realiseerimine nõuab.
Alustada tuleb siingi sellest, mida õpilane juba teab. Rühmatöös selgub kõigepealt õpilaste kollektiivne lähtetase. Kriitilise mõtlemise elluviimine eeldab piisavalt aega (muidu ei saa igaüks oma mõtteid avaldada), vabadust (õpilasi stimuleeritakse arvamust avaldama), aktiivsust (suhtlemine on vaba), riski (õpilasi julgustatakse oma mõtteid avaldama) ja austust üksteise vastu (kõigisse arvamustesse suhtutakse ühtviisi lugupidavalt).
Kriitilise mõtlemise kujundamine
Keskne roll kriitilise mõtlemise kujundamisel on esitatavatel küsimustel. Esitada tuleb valdavalt avatud küsimusi, millel täiesti ühene vastus puudub. Seejuures peab neist igaühel olema ikkagi vaid üks mõtlemisaine, mis on sõnastatud lühidalt ja õpilastele arusaadavates terminites. Mis, miks, millal ja kuidas kõik ühte küsimusse kokku kuhjatuna küll mõtlemist ei stimuleeri. Vältida tuleb küsimusi, millele ükski õpilane vastata ei suuda, nii nagu ei sobi ka kas-küsimused.
Poleemikat, vähemalt psühholoogilises plaanis, kutsus esile, kas esitada küsimus tervele klassile või kindlale õpilasele. Aktiviseerida tuleb tervet klassi, ent valesti vastanud õpilane võib saada negatiivsete hinnangute osaliseks. Õiget vastust ei saanud kuulajad ka küsimusele kriitilise mõtlemise vahekorrast teiste mittealgoritmiliste kognitiivsete tegevuste, eeskätt loovmõtlemisega. Ehkki neist mõlematest räägitakse viimasel ajal palju, pole nende vahekordi keegi lähemalt analüüsida söandanud.
Arvutid, arvutid, arvutid
Päris argipäevane ei olnud Elektrenai Versmese Gümnaasiumis külastatud tund halogeenidest, kus õpilased uurisid arvutil Crocodile Chemistry programmi järgi kloori ja joodi omadusi. Peale õpetaja-eksperdi Nele Kupruseviciene juhitud lühikest vestlust asusid õpilased uurima kloori ja joodi lahustuvust vees ning orgaanilistes lahustites, millele järgnes halogeenide ja metallide vastastikuse toime uurimine. Õpilased koostasid katseseadme, valisid lahusti ja metalli, varieerisid katsetingimusi, analüüsisid arvuti pakutud reaktsioonivõrrandeid. Et arvutiprogramm oli ingliskeelne, said õpilased rakendada ka oma keeleoskust.
Arvuti simulatsioonide võimalused on praktiliselt piiramatud. Nii said õpilased “proovida” kloori ja joodi reaktsioone selliste metallidega nagu hõbe, kuld ja plaatina, mida koolitingimustes vist pole küll kunagi kusagil tehtud. Julgelt tõsteti reaktsioonisegu temperatuuri, ilmselt aru andmata, mida see reaalselt tähendab. Ehkki katsete käigus tiksus kell pidevalt ka sekundeid, fikseerides ühe või teise protsessi käivitamiseks kuluva aja ja protsessi kestuse, ei pööranud õpilased ajale mingit tähelepanu. Vaid mõni üksik õpilane kirjutas vihikusse ka reaktsioonivõrrandid.
Nii nähtud tunni kui ka kõigi teiste arvutiprogrammidega õpetamise-õppimise eelised tulenevad eeskätt arvutustehnika võimalustest, mitte didaktilistest lahendustest. Vaid tänu arvutisimulatsioonidele saavad õpilased “eksperimenteerida” kloori ja väärismetallidega, võttes mõlemaid suvalistes kogustes. Seejuures ei pöörata mingit tähelepanu kloori mürgisusele ega hõbeda, kulla või plaatina hinnale.
Kuigi arvuti on väga järjekindel ning range õpetaja, nõudes töölaual puhtust ja korda, õigete töövõtete sooritamise järjekorda ja täpsust, ei anna see ikkagi täit ettekujutust tegelikust keemiakatsest. Ohutusnõuete eiramine või reaktiividega hoolimatu ümberkäimine ei too endaga kaasa midagi muud kui tegevuse uue ja korrektsema soorituse.
Ilmselt meetodi uudsusest tingituna ei oska õpilased kogu arvuti pakutud teabega (temperatuur, aeg, reaktsioonivõrrandid) veel kuigi palju peale hakata. Tundub, et soomlaste arvutiprojektid, kus arvuti on orgaaniliselt lülitatud füüsika- ja keemiakatsete vajalike atribuutide hulka, registreerimaks ning töötlemaks katseandmeid, on tublisti perspektiivikamad. Tegelikult ebalevad Läänest tulnud arvutiprogrammide loojad praegu veel ka ise, milline võiks (peaks) arvuti kasutamise tulevik loodusainetes olema.
Muide, õiget keemiakatsete fiilingut ei andnud tegijatele ega vaatajatele ka Lõuna-Aafrika päritolu Micro-Kiti vahenditega nähtud laboritöö tund. Visuaalsed efektid on nõrgavõitu, seadmed kipuvad kiiresti amortiseeruma ja, mis seal salata, ka kaduma. Teatud vaheldust see õpetamise metoodikasse aga muidugi toob.
Veidi projektidest
Leedu ja Läti keemiaõpetajate pro- jektidelembus on meile teada. Seda soosivad nii välis- kui ka kodumaised rahastajad ning parimate projektide premeerimise süsteem, mida toetavad nii ülikoolid kui ka Teaduste Akadeemia. Ometi suutis selles valdkonnas üllatada Pastrivio Põhikool.
Projektidena on seal valminud nii oma päikesepatarei kui ka biogaasi tank. Pilvise sügisilma pärast jäi päikesepatarei täies võimsuses küll nägemata, ent banaanikoori toormena kasutav biogaasi tank võib töötada kas või ööpäev läbi. Naiivne oleks muidugi arvata, et elektrienergia võib sellest koolihoonest välja lülitada, ent kahe väärtusliku kogemuse võrra säästlikust majandamisest on selle kooli õpilased küll rikkamad. Sama kogemuse võrra rikkamad on ka Pastrivio Põhikooli külastanud keemiaõpetajad.
Turult, marketist, apteegist
Et keemikute-keemiaõpetajate leidlikkusel näitkatsete metoodika ja tehnika mitmekesistamisel pole piire, näitas taas Vilniuse Pedagoogilises Ülikoolis korraldatud praktikum. Õpetaja-ekspert Virgina Valentinaviciene pakkus kahes auditooriumis kahte eri keerukusastmega näitkatsete seeriat, mille lähteainetena domineerisid igapäevased poekaubad.
Mida kõike võib teha sooda, äädika, soola, vesinikperoksiidi, kaaliumpermanganaadi, pesuainete, kanamunade, õhupallide, mineraalvee ja selle pudelitega, seda peab ise lausa nägema ja läbi tegema. Ameerikat küll ei avastatud, ent jalgratta leiutamine see ka ei olnud. Sooda ja äädika vahelisel reaktsioonil eraldunud süsihappegaasi või vesinikperoksiidi katalüütilisel lagunemisel tekkinud hapniku eraldumist võib mõne tilga pesuaine lisamisel näidata küll klaassilindris, küll klaaslehtri all, küll põleva pirru ja hõõguva pirruga. Lihtsad ja kättesaadavad ained, lihtsad katsevahendid, lihtne tulemus, ent kui palju keemiat!
Juba 2003. aasta augustis võõrustab Balti keemiaõpetajaid taas Läti Vabariik.

Kunstiõpetajad vaheajal Tartus

JÜRI MÄEMAT, Kunstihariduse Ühingu juhatuse esimees

Kunstihariduse Ühingu suurkogu toimus 31. oktoobril ja 1. novembril Tartus. Suurkogu päevadele oli tulnud ligi 60 ühingu liiget ja kunstiharidusega seotud inimest.
See oli esimene samm vähendada ühingu töö pealinnakesksust. Kunstiõpetaja enesetäienduse kõige efektiivsemad vormid on ikka olnud õppereisid, aga ka kogemuste vahetamine, loengud. Üha raskem on organiseerida suuri kokkusaamisi, takistuseks ikka koolitöö (ka vaheajal) või suhteliselt kehv liikluskorraldus.
Tartus nähtu ja kuuldu põhjal võib väita, et seal pakutav kunstiharidus on igati kõrgel tasemel, seda mitmel tasandil.
Kunstigümnaasium on seadnud endale eesmärgiks anda laialdane kujutava kunsti haridus. Kunstiõpetajate mitmekülgne töö kajastus ka laste kunstis. Meeldiv oli kogeda, et direktor H. Kõo toetab igati kunstijuhi Ü. Sillaotsa tegemisi.
Kunsti huviharidust pakub Tartu Lastekunstikool. Direktor E. Tegova on loonud oma õpetajatega vanast ja põnevast majast tõeliselt boheemlasliku keskuse. Värvilõhnased ateljeed avavad kunstimaailma saladusi ligi 300 lapsele.
Tartu Kõrgem Kunstikool, mida juhib rektor A. Juske, on nagu pärl puumajade linnaosas. K. Roosi on rajanud kooli, kus õpilane saab tugeva praktilise ettevalmistuse seitsmel erialal. Huvitava ja hariva loengu “Eneseesitlus. Eneseiroonia kunstis” pidas prof Peeter Linnap.
Üha suuremat osa kunstihariduses etendavad muuseumipedagoogid. Sedalaadi tänuväärset tööd teeb Tartu Kunstimuuseumi juures R. Kõiv. Õpilastele pakutakse loenguid ja filme kunstnikest, saab osaleda töötubades. R. Kõiv rõhutas, et Eesti rahvuslik kunst peab olema tasuta kättesaadav igale lapsele. Muuseumi juures käib koos kunstiõpetajate ainesektsioon. Üllatuse pakkus näitus “Sotsialistliku realismi võidukäik Eestis”.
Tänu Tartu kunstiõpetajatele-koordinaatoritele oli suurkogu igati vajalik ja hariv. Järgmise aasta sügisvaheajal tullakse kokku Viljandis.

Füüsika lahtine võistlus

Saksa keele riigieksam 2003

REET TAIMSOO, KERSTI SÕSTAR, saksa keele riigieksamit ettevalmistava komisjoni liikmed

Saksa keele riigieksami komisjon on analüüsinud 2002. a riigieksami sisu ja korraldust, praegu käivad uue eksami ettevalmistused. Tänu õpetajatelt ja ekspertidelt laekunud ettepanekutele oleme saanud teha saksa keele eksami ülesandeid mitmes mõttes paremaks. 2003. a eksami suulise osa üks ülesanne erineb varasemate aastate omadest, mistõttu käsitleme seda eksamiosa lähemalt.
 
Enamikule kolleegidest meeldiks, kui aastaid oleksid eksamitel üht tüüpi ülesanded. Ka ettevalmistajad pole huvitatud iga-aastastest seinast-seina muudatustest. Samas ei taha komisjon aidata kaasa eksamiülesannete drillimisele võõrkeeletunnis. Oleme püüdnud õpetajaid uuendustest-muudatustest teavitada ja abistada uute ülesandetüüpide näidiste väljatöötamisega.
Suuline eksam
Eksaminandil on ettevalmistusruumis 15 minutit ettevalmistusaega (saab ülesannetelehe, võib teha märkmeid ja neid ka eksamiruumis kasutada).
1. ülesanne (2–3 min): enesetutvustus vestluse vormis,
2. ülesanne (5–8 min): a) monoloog + b) dialoog.
a) seostatud monoloog lähtuvalt kolmest ülesandest teksti järel,
b) eksamineerija viib eksaminandiga läbi vestluse tekstiga seotud teemal/ teemadel.
Intervjueerija annab eksaminandile eraldi lehekese koos
3. ülesandega (3–4 min): informatsiooni hankimine eksamineerijalt etteantud märksõnade põhjal.
Vestluse juhtimine läheb üle eksaminandile, kes:
· juhatab sisse 3. ülesande vestluse intervjueerijaga,
· lähtuvalt märksõnadest esitab küsimusi intervjueerijale,
· teeb vestlusest kokkuvõtte ja lõpetab selle.
Aluseks on “Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava” (vt Riigi Teataja nr 20, 22.02.02). Siinkohal toome ära vaid kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad (Võõrkeelte ainekava gümnaasiumile, 6. peatükk, 3. punkt):
Mina: mina isiksusena teiste seas, eripära, võimed, eelistused, tugevused ja nõrkused.
Perekond ja kodu: abielu ja perekond, rollid perekonnas, õigused ja kohustused, kodu ja kasvatus, perekonna eelarve.
Sõbrad: sõpruskonnavälised suhted, sotsiaalsed probleemid.
Keskkond, Eesti, maailm: loodus ja looduskaitse, loodusrikkused, kliima, maa ja linn, urbaniseerumine; Eesti valitsemiskord, majandus, kultuuritavad, rahvusvahelised suhted.
Õpitavat keelt kõnelevad maad: valitsemiskord, kultuur, rahvusvahelised suhted.
Igapäevased tegevused: tervislikud eluviisid, toitumine, suhtlemine teeninduses, abiandmine õnnetuses.
Õppimine ja töö: haridussüsteem ja õppimisvõimalused Eestis ja õpitava keele maades, õpioskused ja eksamitehnikad; töö ja tööpuudus, tehnika areng.
Harrastused ja kultuur: spordialad, looming, kultuuritegelased, reklaam ja selle roll, infoühiskond ja selle probleemid.
Suuliste ülesannete eesmärgid ja kirjeldused
Eesmärk on selgitada välja õpilase suulise väljendusoskuse tase seotud monoloogilises kõnes (lühiettekanne) ja vestluses.
Üldiselt on hästi toiminud lähtumine lühitekstist nii monoloogi kui ka vestluse puhul. Vestluse jaoks oleme välja töötanud üksteisele tõusvas raskusastmes järgnevad küsimused, eksaminandi osa on seisnenud küsimustele reageerimises. Tänavu on komisjon välja töötanud uue, s.t 3. ülesande, kus küsimusi esitab õpilane. See annab talle võimaluse oma keeleteadmisi paremini esile tuua ja olla aktiivne vestluspartner. Eelmiste aastate 2. ja 3. ülesanne on pandud kokku, vähendades vestluse küsimuste arvu.
Esimene ülesanne kontrollib vestlemisoskust igapäevase suhtluse tasandil. Eksaminandi ülesanne on tutvustada end lühikeses vestluses (2–3 min).
See on keeleliselt lihtne, kuid pahatihti on vestlusest saanud päheõpitud monoloog. Sissejuhatav vestlus annab eksaminandist esimese mulje. On väga oluline, et ta suudaks küsimustele spontaanselt reageerida.
Teine ülesanne koosneb monoloogist, millele järgneb vestlus antud teemal (5–8 min).
Monoloogi lähtepunkt on lühike tekst ja kolm ülesannet, mille sisu seisneb järgnevas:
· rääkida tekstist,
· võtta seisukoht teksti kohta,
· väljendada arvamust teema või probleemi kohta.
15-minutilise ettevalmistusaja jooksul on eksaminandil aega mõelda oma ettekande sisu ja ülesehituse üle (ärge unustage sissejuhatust ja kokkuvõtet!).
Kindlasti on positiivne, kui tekstist ei esitata lihtsalt ümberjutustust, vaid tuuakse välja oluline. Ettevalmistusajal tehtud märkmeid tohib eksamil kasutada, kuid mõttetu on suvaliste tekstist lehele ümber kirjutatud lausete ettelugemine.
Vestlus jätkab monoloogi teemat, kusjuures tuleb vastata intervjueerija küsimustele.
Küsimustega ei kontrollita faktiteadmisi, vaid küsitakse eksaminandi
· arvamusi ja
· seisukohti, mida tuleb kindlasti ka
· põhjendada.
Küsimuste raskustase on progresseeruv, vestlus algab kergemate küsimustega ning viib probleeme ja nende võimalikke lahendusi käsitlevate küsimusteni. Küsimuste arvu on vähendatud neljale.
Kolmas ülesanne on info hankimine (3–4 min).
Eksaminand saab eksamineerijalt ülesandekaardi, kus on kirjeldatud olukorda ja öeldud, milliste märksõnade kohta tuleb infot hankida.
Eksaminandile tuleb jätta kaardi lugemiseks ja mõtete kogumiseks aega ca 30 sekundit.
· Eksaminand peab alustama vestlust sissejuhatusega, kirjeldades oma probleemi või põhjust, miks ta informatsiooni vajab.
· Ta peab esitama küsimusi kõigi kaardil toodud märksõnade kohta ja
· tegema intervjuu lõpus kokkuvõtte või järelduse, öeldes, mida ta saadud informatsiooniga teeb või mida otsustab, põhjendades oma otsust, ja lõpetama vestluse.
Eksamineerija käsutuses on vastuste kaart informatsiooniga, mis aitab küsimustele vastata. Tuleks vältida liiga pikki vastuseid ja eksamineerija domineerimist. Juhul kui eksaminand unustab teha järelduse või kokkuvõtte, tuleb talle seda meenutada.
Suulist väljendusoskust hinnatakse neljast aspektist, kokku on võimalik saada 20 punkti. Kolmas ülesanne ei too kaasa hindamiskriteeriumide muutmist, sest see võimaldab paremini täita seniste kriteeriumide esimese aspekti all toodud nõuet, aidata aktiivselt kaasa vestluse käigule.
2003. a saksa keele riigieksami suulise osa ülesande näidis
 
Vorbereitungszeit: 15 Minuten
Prüfungszeit (incl Notenbesprechung): 20 Minuten
 
1. Aufgabe (ca 2–3 Minuten): Sich vorstellen
Führen Sie mit dem Kandidaten ein Gespräch, in dem er sich vorstellt (Name, Alter, Familie, Hobbys etc.).
 
2. Aufgabe (ca 5–8 Minuten): Monolog + Gespräch
Der Kandidat hat den folgenden Text durchgelesen:
 
Das Klima in uns
Klima und Wetter sind Dinge von oben, sie kommen über uns, machen ärgerlich oder froh, hemmen oder beflügeln.
Klima zeichnet die Konturen kultureller Weltkarten: die südländische Heiterkeit ist sicher so sehr klimaabhängig wie das Nachdenkliche der Nordländer. Und die Metapher vom “Betriebsklima” scheint uns keineswegs weit hergeholt, Menschen können, wie jeder weiß, “ein Sonnenschein” oder eine “Gewitterwand” sein.
Uns Menschen regiert das Klima bis tief in die Psyche hinein, bestimmt mit über Lebensfreude, Lebensstil und Lebensart. Niemand hat Mühe, die Beduinen der Wüste, die Sammler und Jäger den Regenwäldern, die Viehhalter der Savanne oder der Tundra zuzuordnen.
Jedes Jahr brechen so viele Deutsche nach Süden auf – sie tun das nicht aus Interesse am Fremden, sondern sie entfliehen dem Grau unseres unsicheren Wetters, um mit Sicherheit “schönes Wetter” zu genießen.
Der Kandidat hat die Aufgabe, zusammenhängend zu den folgenden Punkten zu sprechen:
1. Sprechen Sie über den Inhalt des Textes.
2. Sagen Sie Ihre Meinung zu der Aussage “Die Menschen in Estland sind ebenso grau wie das Wetter hier in Estland”.
3. Sprechen Sie über Ihre eigenen Erfahrungen mit Klima, Wetter und Lebensstil.
Anschließend führen Sie mit dem Kandidaten ein Gespräch über das Thema “Umwelt, Estland, die Welt”. Der Kandidat hat sich auf folgende Schwerpunkte vorbereitet:
– Wetter in Estland
– Das beste Land zum Leben
– Nachteile des Tourismus
 
Mögliche Fragen für das Gespräch:
1. Wie gefällt Ihnen das Wetter in Estland?
2. Welche Rolle spielt das Wetter dabei, wie Sie Ihre Freizeit im Sommer und im Winter verbringen?
3. Was kann man an langen dunklen Winterabenden gegen Schwermut und schlechte Laune tun?
4. Gefährdet der internationale Tourismus (auch der Jagdtourismus) die estnische Natur? Begründen Sie Ihre Meinung.
NB! Andere Formulierungen sind möglich, der inhaltliche Schwerpunkt soll beibehalten werden.
 
3. Aufgabe (3–4 Min): Informationen einholen
Geben Sie dem Kandidaten das Aufgabenblatt mit Stichworten. Der Kandidat liest die Aufgabe durch und beginnt mit dem Gespräch.
Schlüsselblatt für den Prüfer
Größe: 370 km²
Besonderheiten: viele Sümpfe und Moore; 5 Jahreszeiten: Sommer, Herbst, Winter, Frühjahr und Hochwasser
Möglichkeiten zur Freizeitgestaltung: sie können Fußwanderungen ins Hochmoor oder zum Biberbach machen, eine Kanuwanderung unternehmen und die Ausstellung im Besucherzentrum besichtigen.
Übernachtung: Zelte, kleine Gasthäuser, Hütten
Besucherzentrum: befindet sich in Tõramaa (44 Km von Viljandi); die Ausstellung zeigt die Natur, die Geschichte und die Gegenwart von Soomaa; dort beginnen 4 Lehrpfade, Zeltplatz + Schaukel
 
Für die Vorbereitung haben Sie 15 Minuten Zeit. Ihre Notizen dürfen Sie bei der Prüfung benutzen. Das vorliegende Schülerblatt geben Sie bitte vor dem Beginn der Prüfung bei Ihrem Prüfer ab.
 
1. Aufgabe (ca 2–3 Minuten): Sich vorstellen
Am Anfang der Prüfung sollen Sie sich in einem Gespräch vorstellen (Name, Alter, Familie, Hobbys etc.).
 
2. Aufgabe (ca 3–5 Minuten): Monolog + Gespräch
Lesen Sie den Text durch. In der Prüfung sollen Sie zusammenhängend zu den Aufgaben nach dem Text sprechen.
 
Das Klima in uns
Klima und Wetter sind Dinge von oben, sie kommen über uns, machen ärgerlich oder froh, hemmen oder beflügeln.
Klima zeichnet die Konturen kultureller Weltkarten: die südländische Heiterkeit ist sicher so sehr klimaabhängig wie das Nachdenkliche der Nordländer. Und die Metapher vom “Betriebsklima” scheint uns keineswegs weit hergeholt, Menschen können, wie jeder weiß, “ein Sonnenschein” oder eine “Gewitterwand” sein.
Uns Menschen regiert das Klima bis tief in die Psyche hinein, bestimmt mit über Lebensfreude, Lebensstil und Lebensart. Niemand hat Mühe, die Beduinen der Wüste, die Sammler und Jäger den Regenwäldern, die Viehhalter der Savanne oder der Tundra zuzuordnen.
Jedes Jahr brechen so viele Deutsche nach Süden auf – sie tun das nicht aus Interesse am Fremden, sondern sie entfliehen dem Grau unseres unsicheren Wetters, um mit Sicherheit “schönes Wetter” zu genießen.
Aufgaben zum Text:
1. Sprechen Sie über den Inhalt des Textes.
2. Sagen Sie Ihre Meinung zu der Aussage “Die Menschen in Estland sind ebenso grau wie das Wetter hier in Estland”.
3. Sprechen Sie über Ihre eigenen Erfahrungen mit Klima, Wetter und Lebensstil.
 
Anschließend folgt ein Gespräch über das Thema “Umwelt, Estland, die Welt”. Dabei geht es um folgende Schwerpunkte:
– Wetter in Estland
– Das beste Land zum Leben
– Nachteile des Tourismus
3. Aufgabe (3–4 Minuten): Informationen einholen
Sie bekommen von Ihrem Prüfer ein Aufgabenblatt mit der 3. Aufgabe. Hier sollen Sie bei ihm einige Informationen einholen.
Täiendavad materjalid, koolitus Eestis ja Saksamaal
Ka käesoleval aastal ilmub EKK kirjastuselt bro?üür “Saksa keel. Riigieksam 2002. Riigieksam 2003” koos eelseisva eksami tutvustuse ja näidisülesannetega kõigi eelduste kohaselt noortemessiks “Teeviit”. Pärast messi saavad huvilised pöörduda REKK-i infolauda (Tallinn, Sakala 21) tööpäevadel kella 8.30–17.
Saksa keele riigieksami suulise osa hindajate koolitus toimub Põhja-Eesti hindajatele 28.02.2003 Tallinnas EKK-s ja Lõuna-Eesti hindajatele 7.03.2003 Tartu SKI-s, hiljemalt kuu enne üritust teatame täiendavalt.
Praeguse seisuga on Eestis 161 sertifikaadiga suulise osa hindajat (vt nimekirja http://www.ekk.edu.ee märksõna “Riigieksamid 2002. Saksa keel. Suulise osa hindamisest”). Tänu vastutuse teadvustamisele on oluliselt vähenenud ülisuured vahed eksaminandide kirjaliku ja suulise väljendusoskuse tulemuste vahel, mis tekitaksid kahtlusi suulise osa hindamise objektiivsuses. Mõned juhtumid ilmnesid seoses apellatsioonidega, mille käigus selgus, et nende koolide hindajad ei olnud nõutavat koolitust läbinud. Koolid tõid põhjenduseks, et nende koolis ei ole sertifikaadiga hindajat, kuigi samas linnas jäi eksamite ajal vähemalt kümme kvalifitseeritud hindajat rakendamata. Samal ajal on enamik maakondadest suutnud tagada sertifikaadiga hindaja olemasolu kõigis eksamikoolides. Tahaks, et selline vastutustunne saavutataks üle Eesti. Võime väita, et suulise osa hindamine on nagunii subjektiivne, kuid kogemus näitab, et tehes kõik meist sõltuva, on võimalik jõuda adekvaatse tulemuse lähedale.
Saksa keele õpetajatel on võimalus konkureerida Saksamaa Välissidemete Ühingu ja Robert Boschi fondi stipendiumidele, mis võimaldavad erialast täienduskoolitust Saksamaal 2003. a. Konkureerimise tingimused ja ankeedid on REKK-i koduleheküljel rubriigi “Uudised” all. Stipendiaatide pingerea koostab stipendiumikomisjon vastavalt kriteeriumidele.