Asi pole (ainult) moosis

Ilmselt on enamik õpetajaid kevaditi küllalt kogenud, et kui väljas ilmad juba soojad, edeneb õppimine palavas klassiruumis visalt. Vaevalt augustikuised ponnistused paremat vilja kannaksid, muudaksid vaid kooli lastele (senisest veel) ebameeldiva(ma)ks. Kui kool käib üle jõu, kui õpilase arengutase ei võimalda tal kõike õppekavas nõutavat pähe ajada, pole suvine koolipingis istumine mingi lahendus. RAIVO JUURAKU foto

ANU MÕTTUS

1996. aastal kirjutas Lauri Leesi Õpetajate Lehes loo pealkirjaga “Mulle meeldib moosi keeta”. Siis oli seoses riigieksamite planeerimisega maisse korraks taas üles kerkinud kooliaasta alguse augusti nihutamise teema. Aga kui veel kaugemat minevikku meenutada, tõi moosikeetmise kui metafoori koolialguse temaatikasse hoopis Jaan Kaplinski. Ka tema oli toona “moosikeetmise” poolt ja varem kooli minemise vastu.
 
Nüüd on kooliaasta alguse muutmine taas jutuks võetud. Veelgi tugevamalt kui varem tuuakse seejuures argumendiks õppekava mahukus ehk – muidu ei jõua kõike vajalikku lihtsalt ära õpetada. Ja teisest küljest – mida peavad vaesed vanemad peale hakkama oma lastega, kel terve suvi vaba?
Odavaim viis probleemi lahendada
Muidugi on ettepanekul (kelle omal õigupoolest?) endiselt ka hulgaliselt vastaseid. Kui võtsin teema üles ühe maapõhikooli õpetajatega, kel endalgi kooliealised lapsed, leidsid nemad, et kooliaasta pikendamisega üritatakse tegemata sotsiaaltööd võimalikult odavalt kaelast ära saada. Loodetakse, et kool lahendab linnalaste suvise vaba aja probleemi.
Selle asemel, et organiseerida laagreid, kus lapsed saaksid füüsilist tööd teha või sportida, võib nad muidugi koolipinki suruda, aga kas sellel ka mingit sisulist mõtet on? Võtame või eelmise maikuu oma ilusate ilmade- ga – kui suur oli tundide kasutegur? Ja kujutage nüüd ette, mis oleks saanud veel augustis, mil sooja oli pidevalt 30 kraadi…
“Meie koolis saaks veel midagi te-ha – siin ei lähe lapsed vähemalt kõrbema,” arvab Mõniste Põhikooli eesti keele õpetaja Marika Lepp. “Aga kui tegu on nõukogude ajal tüüpprojekti järgi ehitatud koolimajaga, mille klassiaknad avanevad millegipärast üldjuhul lõunasse? Kui lapsed istuvad kolmekümnekesi ilma ventilatsioonita klassis ja väljas on ilus ilm, mõtlevad nad kõigele muule peale õppimise.
Ka Soomes – kuigi seal on augustis kooli minek pikaajaline traditsioon – pole sugugi kõik lapsevanemad sellega rahul, vaid pigem nördinud, et lapsed nii vara kooli peavad minema. Suur suvi ju veel väljas, paljukest seda põhjamaal üldse on.
Aga mis puutub laste koormusse, olen nõus seisukohaga, et koolipäeva raskus lapse jaoks ei sõltu niivõrd tundide arvust, kuivõrd sellest, mida koolis tehakse. Kas sa pead kindla tundide arvu istuma ülerahvastatud klassis stressisituatsioonis või sisustad selle aja ennast hästi tundes. Mulle tundub küll, et siin püütakse lihtsalt probleemi kinni mätsida.”
Augustiga emakeel selgeks
Kui uskuda 9. novembri Eesti Päevalehte, räägib ministeeriumi keskhariduse talituse juhataja Helmer Jõgi arvates koolialguse ettepoole toomise kasuks ka järsult vähenenud emakeeletundide arv.
Tõepoolest: kui 1984/1985. õppeaasta tunnijaotusplaan näeb 11 kooliaasta jooksul eesti keelele ja kirjandusele ette 2415 ainetundi, siis 2002/ 2003. õppeaastal on neid 12 kooliaasta peale 2030.
Kõige rohkem on emakeeleõpetajad nördima pannud eesti keele tundide vähenemine algklassides. 1970. aastate lõpuga võrreldes tundub vahe eriti koletu – näiteks 1978/1979. õppeaastal oli esimeses klassis ette nähtud 12 eesti keele tundi, 2002/2003. õppeaastal täpselt poole vähem.
Tartu Karlova Gümnaasiumi õpetaja Külliki Kask leiab, et lastel on edaspidi koolis raske just sellepärast. 1.–3. klassini on tunnijaotusplaan paigast ära – ajal, mil lapsed peaksid lugemise selgeks saama, tegeldakse sellega liiga vähe.
Muidugi võib väita, et emakeelt ei omandata algklassides sugugi ainult eesti keele tundides, ja pidada rangete ainepiiride paika seadmist esimeses kooliastmes koguni liigseks, aga kui seda on juba tehtud, siis miks just nii?
Ilmselt poleks ühelgi õpetajal midagi selle vastu, kui tema aine tundide arv suureneks, aga õnneks ei taheta sugugi alati iga hinnaga “tekki enda poole sikutada”, kuigi ka selliseid süüdistusi on kõlanud.
Kui üldse, siis väljaspool kooli
Marika Lepp: “Muidugi on ka minul eesti keele õpetamiseks tunde juurde vaja, aga ma ei taha neid juurde laste tervise arvelt. Juba praegu algavad põhikoolis eksamid hiljem kui veel mõni aeg tagasi. Kui “vanasti” oli põhikooli lõpupidu 14. juuni paiku, siis nüüd lähenevad viimased eksamid jaanipäevale. Pigem tuleks läbi vaadata, mida või mis ulatuses koolis õpetada. Ka uues ainekavas lihtsalt tõsteti tunde ümber, loobumata mingitest ainemahtudest. Vaatamata üle, mida õpetada põhikoolis, mida gümnaasiumis.
Probleemi tuleb hakata lahendama teisest otsast. Praegu käib asi nii: hea küll, sa ei saanud asja selgeks, istu maha ja õpi veel tund aega. Selle asemel, et mõelda, mis oli viga, et asi selgeks ei saanud: kas materjal käis üle jõu, oli seda liiga palju või ei võimaldanud õpilase arengutase kogu seda materjali pähe ajada. Antakse lihtsalt aega lisaks, äkki midagi muutub.” Tühjagi ta iseenesest muutub.
Vähemalt maaõpetajad arvasid, et kui tahetakse ilmtingimata tervet Eestit suvel kooli panna, tehtagu pigem nn laagritunnid, et laps saaks puhata ja joosta. Loogem linnalapsele ka tingimused, et ta ei peaks suve asfaldi peal mööda saatma, kui tal pole vanavanemaid või vanematel paksu rahakotti. Kodaniku- ja inimeseõpetuse ainekavas on küllalt asju, mida ongi lootusetu raamatu järgi nelja seina vahel selgeks saada. Õpime näiteks metsas, kuidas eksimisest hoiduda, ning tutvume kodukoha loodusega matkates – kui nimetada esimesena pähe turgatanud asju. Sellel tegevusel oleks vähemalt mingi tulemus. Aga eks kõige odavam on muidugi suruda lapsed veel kaheks-kolmeks nädalaks koolipinki.
Koolistress kasvab veelgi
Ilmselt on enamik õpetajaid nõus, et isegi maikuine õpitulemus on sageli väga kahtlane, ei ole mingit mõtet seda asja augustis korrata ja lastele kooli (senisest veel) ebameeldiva(ma)ks muuta. Karta on, et pigem just nende seas, keda n-ö silma all hoida tahetakse, suureneks ka põhjuseta puudumiste hulk – mujal on ahvatlusi liiga palju.
Õpetaja enda iskust lähtuvatest soovidest või tahtmistest rääkimine ei ole siinkohal küll vist hea toon (kool ja õpetaja on lapse jaoks, mitte vastupidi), aga siiski. TPÜ õppejõud Mare Tuisk on väitnud, et uuringute põhjal ületab meie õpetajate koolistress õpilaste oma kaks korda. Vaevalt õppeaasta pikendamine seda vähendab.
Ja mis veelgi tähtsam: kas ikka on tarvis lühendada aega, mil laps saab õppida oma vanematelt, oma perekonna ringis? Seda aega pole niigi kuigi palju. Mis siis, et vanemad peavad võib-olla pisut rohkem pingutama – asi tasub ennast ära. Muide – küll palju literatuursemalt ja rohkem mõistu –, just sellest kirjutas ka Lauri Leesi oma kuue aasta taguses moosiloos.
Kahjuks ei õnnestunudki lõpuni selgust saada, mis või kes koolialguse nihutamise teema õigupoolest päevakorda kergitas. Kas polnud lihtsalt ajakirjanikel parajasti muud huvitavamat kirjutada või on kusagil “haridusringkondades” asja tõepoolest tõsiselt kaalutud? Kas on selle taga müütilise euronormi ihalejad? Või inimesed, kes mõtlevad samamoodi ainult kõige paremat nagu eriti agar klassiõpetaja, kes jõudis oma õpilastega korrutustabeli õppimiseni juba esimese klassi varakevadel. Kindlasti oli see mõnele lapsele paras aeg, nagu on kindlasti ka neid, kellele suvevaheaeg liiga pikk tundub.

Haridus annab töö ja leiva

MATI ILISSON, tööturuameti peadirektor

Viimastel aastatel on haridus- ja tööturuvaldkonnas palju räägitud kutseõppe madalast tasemest, teatud erialade ületootmisest kõrgkoolides ja taustuuringute puudumisest perspektiivikate kutsealade kohta. Kas just need korduvalt tõstatatud probleemid takistavadki edukust tööturul? Kindlasti on need olulised puudused, kuid autori arvates on vaja palju laiemat teemakäsitlust.
 
Nii mõnedki olulised eeldused, mis tagavad edu tööturul, kujunevad välja juba varajases lapseeas. Peatun lähemalt teemadel, millest on antud kontekstis vähe juttu olnud, nimelt uue sajandi kvalifikatsioonidel ja sotsiaalsetel oskustel, millele tööandjad inimeste valikul järjest rohkem rõhku panevad.
Kas haridus on edukuse eeldus?
Nüüdisaegne tööturg vajab kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid, seega on kindlasti üks eelis hea haridus. Ka statistilised andmed kinnitavad, et kõrgharidus tagab edu tööturul. Madala haridustasemega inimesed jäävad suurema tõenäosusega tööta. Kõrgharidusega töötuid on küll vähe, kuid sageli on kõrgharidusega noored sunnitud töötama madalamat kvalifikatsiooni nõudvatel ametikohtadel (vt joonist).
Viimastel aastatel on saavutatud edu hariduskorralduses, ent tööturu seisukohalt on seal veel küllaga probleeme. Suurim mure tööturul on noored, kes jätavad pooleli põhi-, gümnaasiumi- või kutsehariduse omandamise. Nende edasine aitamine on keeruline, sageli lausa võimatu. Paljusid ähvardab oht sattuda elu pahupoolele.
Gümnaasiumiharidust tuleks käsitada kui kutse omandamise baasi. Paraku ei ole kutseharidus piisavalt populaarne ja noored valivad selle asemel sageli akadeemilise hariduse või jätavad haridustee hoopis pooleli.
Kuigi kutsehariduses on märgata edasiminekut, teeb muret selle ebaühtlane tase. Koolide ja ettevõtete koostöö on kohati ebarahuldav ning praktikakohad standardiseerimata. Harvad pole juhused, kus tudeng peab endale ise praktikakoha otsima, aga ühes ja samas valdkonnas on väga erineva tasemega ettevõtteid. Praktikakohtade kõikuv tase süvendab ebavõrdust kvalifikatsiooni omandamisel.
Kõrgharidust pakkuvate koolide paljusus paneb kahtlema hariduse kvaliteedis. Sageli on õppekavad akrediteerimata ja pakutav kõrgharidus kaheldava väärtusega. Tudeng kui tarbija ei oma ülevaadet, kas saadud kõrgharidus tagab talle tööturul konkurentsivõime.
Tulemuslikum valikute tegemine sõltub eelkõige karjäärinõustamise olemasolust ja selle kvaliteedist. Noortele pakutav nõustamisteenus ei ole täna piisavalt kvaliteetne ja kõigile kättesaadav. Koolitusturg pole välja kujunenud. Kui 10–20 aastat tagasi oli edukuse aluseks tööturul omandatud kutse, siis täna sellest enam ei piisa. Konkurentsivõime tööturul eeldab pidevat arengut, valmisolekut vahetada vanad oskused uute vastu. Siinkohal on väga oluline elukestva õppe juurutamine, mille tavad on kahjuks veel lapsekingades.
Uue sajandi kvalifikatsioonid
Tööturul ei piisa ainult headest kutseoskustest, sageli ei leia ka korraliku haridusega inimesed tööd. Tööandja ootab töötegijalt lisaks headele töötulemustele ja kutsealasele ettevalmistusele oskusi, mis ei pruugi küll puudutada konkreetse ametikoha tööülesandeid, kuid mängivad ametialasel toimetulekul suurt rolli. Need on sotsiaalsed oskused.
Sotsiaalsete oskuste all mõistetakse konkreetse inimesega seotud oskusi, mida ei saa mõõta, kuid saab vaadelda, nagu õppimisvõime, oskus suhelda teiste inimestega tööl ja mujal, teha koostööd, suhtuda tööülesannetesse loovalt ning olla paindlik stressi- ja konfliktisituatsioonides.
Paraku ei ole ka eespool mainitu piisav. Nüüdisaja tööturg esitab töötajale aina täiendavaid nõudmisi. Neid võib nimetada ka uue sajandi kvalifikatsioonideks. Tähtis on soov teha tööd maksimaalselt hästi ja tunda uhkust oma töö üle – seega olla motiveeritud. Samuti valmidus ametialasteks muutusteks, kohanemisvõime uute töötingimuste ja -ülesannetega. Oluline on vastutus töö tulemuse eest, valmisolek uute tööalaste väljakutsete vastuvõtmiseks ning töö tulemuslikkuse läbiarutamine kolleegide ja tööandjatega. Vajalik on meeskonnatöö ja tunnetus, kuidas töö mõjutab ettevõtte, töökaaslaste, s.t kogu meeskonna tegevuse tulemust. Järjest enam pööratakse tähelepanu geograafilisele ja kutsealasele mobiilsusele: kui kodukohas ei ole soovidele ja erialasele ettevalmistusele vastavat tööd, tuleb olla valmis asuma tööle mujale. Valmisolekut töötada teistes piirkondades eeldatakse ka siis, kui firmal on seal filiaale või tütarettevõtteid.
Nüüdisaegne tööturg eeldab inimese ettevalmistust tulevaseks tööks juba varajasest lapseeast saati. See nõuab õpilastelt, õpetajatelt, lapsevanematelt, töötajatelt ja töötutelt pidevat eneseanalüüsi. Kas me ikka teeme kõik endast oleneva, et suudaksime tööturul edukalt konkureerida? Ainult partnerite – haridusasutuste, ettevõtete ja teiste tööturu osapoolte – tihedas koostöös on meil võimalus elukestva õppe kaudu paindlikult areneda ja saavutada ühine eesmärk, edukus tööturul.

Maakonnalehtedest

Harjumaa
Nädal tagasi avas Harku vald Harku asulas vana mõisasüdame naabruses lasteaia, millest saab kohalik külakeskus, sest sama katuse alla tulevad ka mitmed vallaasutused ja perearstipunkt. Valminud mänguväljakud on mõeldud kasutamiseks kõigile Harku lastele. Arhitekt Indrek Allmann on lasteaia kokku sobitanud Harku asulas paikneva mõisamüüri, -pargi ja tiikidega. Materjalidest domineerivad kivi ja puit. Lasteaias on kohti 96 lapsele. See on juba teine tänavu vallas avatud lasteaed. (19.11.)
Lääne Elu
Taebla Gümnaasiumi 10. klass võitis Läänemaal suitsupriide klasside võistluse ja saab maakonna uimastiennetusnõukogult 1000 krooni preemiat. Võistlusest võisid osa võtta kõik 5.–12. klassid tingimusel, et klass esitab kirjaliku avalduse, millele on alla kirjutanud kõik õpilased. Selle kokkuleppega andsid õpilased lubaduse mitte suitsetada vähemalt ühe kalendrikuu kestel. (19.11.)
Võrumaa Teataja
Vastseliina Gümnaasiumile tehti esmaspäeval e-kirjaga pommiähvardus. Kuigi eridemineerijad koolist lõhkeseadeldist ei leidnud, õpilasi enne neljapäeva koolimajja ei lubatud, sest ähvardaja sõnul pidi pomm plahvatama ülejärgmisel päeval. Kool teatas ähvardusest kohe päästeteenistusele ja politseile, lapsed evakueeriti majast. Kuna oktoobri algul toimus koolis evakuatsiooniõppus, teadsid õpilased, kuidas käituda ja suurt paanikat ei tekkinud. Gümnaasiumi direktor Neeme Lumi ei usu, et pommiähvarduse taga on kontrolltöid kartvad õpilased. Vastseliina Gümnaasiumile on ka varem pommiähvardusi tehtud: paar aastat tagasi helistasid Tallinnast sugulastele külla tulnud poisid ning teatasid, et koolis on pomm. Toona lõhkeseadeldist ei leitud, aga ähvardajad saadi kätte.
Võru Politseiprefektuuri pressiesindaja Anti Paabi sõnul tehti nüüdsete ähvardajate e-aadressilt pommiähvardus ka Tartu Ülikooli spordihoonele. (19.11.)
Tartu Postimees
Tartu Mänguasjamuuseumi korraldatud kaisukaru juubeliseminaril tegid asjatundjad juttu kaisukaru sajandipikkusest ajaloost. Teisalt tuli arutluseks kaisukaru side päriskaruga. Tänapäevane, liikuvate jäsemete ja lapseliku näoga mängukaru sündis legendi järgi 1902. a. USA presidendi Theodore Roosevelti järgi sai ta nimeks Teddy bear. 14. novembril sada aastat tagasi käinud Roosevelt jahil, aga ükski karu ei andnud end näole. Lõpuks sidus keegi puu külge karupoja, et presidendil oleks lihtne teda tulistada. President pidas teguviisi alatuks ja käskis looma lahti päästa. Üllameelse presidendi ja vaese karupoja lugu levis. Karu hakati kujutama kahejalgse plüü?ist mänguasjana, mis sai maailmakuulsaks.
“Karupojal olid palju suuremad eeldused saada kaisuloomaks kui mõnel teisel loomal,” leidis Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Ta selgitas, et armsad infantiilsed jooned on karupojal eriti hästi näha. Kaal pakkus, et psühholoogilise mõju tõttu on kaisukaru tegelikult tunduvalt vanem kui vaid sada aastat. “Sinna võiks paar nulli otsa panna,” lausus ta.
Psühholoog Liik selgitas, et lapsel on kahejalgset ja painduvate jäsemetega karu väga mugav kallistada. Neljale jalale toetuva looma puhul jääksid jalad ette.
“Karu on üks kõige salapärasemaid loomi, tema reaktsioonidest ei saa keegi aru,” rääkis filmi “Karu süda” rezissöör Arvo Iho. “Ja kaisukarud on ka salapärased. Kes teab, mida nad teevad, kui me magame?”
Tänapäevase kaisukaru juubeli puhul avas Tartu Mänguasjamuuseum lisaks seminari “Karud saavad aru” korraldamisele ka kaisukarude näituse. Kokku istub seal 600–700 mõmmikut. (18.11.)

Päevalehtedest

“Nimed marmortahvlil” õpilaste hulgas populaarne
Mängufilm “Nimed marmortahvlil” oli Tallinnas, Tartus ja Pärnus läinud nädala lõpuks kogunud 74 764 vaatajat, mis tähendab viimase kümnendi kindlat publikurekordit algupärase filmitoodangu arvestuses. Soome kinodes on Elmo Nüganeni lavastatud linateos kogunud 6000 vaatajat. Oma panuse publikurekordisse on andnud koolid – novembri jooksul on kinodes õpilastele reserveeritud terveid saale.
Euroopa Liit laieneb 1. mail 2004
Euroopa Liidu välisministrid leppisid esmaspäeval kokku, et kümme kandidaatriiki ühinevad Euroopa Liiduga 1. mail 2004, mis on viis kuud kavandatust hiljem. Euroliidu diplomaatide sõnul on laienemise edasilükkamine vajalik liitumislepingute ratifitseerimiseks, mis sõlmitakse tõenäoliselt 2003. a aprillis Ateenas. Kümme edukaimat kandidaatriiki – Küpros, T?ehhi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Malta, Poola, Slovakkia ja Sloveenia – kavatsevad lõpetada liitumisläbirääkimised Kopenhaagenis 12. ja 13. detsembril toimuval tippkohtumisel.
Eesti on EL-i kandidaatmaadest kõige pessimistlikum, selgub rahvusvahelisest uuringust. Suurim toetus EL-iga ühinemisele on Rumeenias (77% elanikest), vähim Eestis (48%).
Logopeedidele ja psühholoogidele hakkab kehtima lühendatud tööaeg
Riigikogu muutis töö- ja puhkeaja seadust nii, et edaspidi saavad õiguse lühemale tööajale ka kõik tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud töölepingu alusel töötavad logopeedid ja psühholoogid.
Narkomäng ahvatleb noori
Internetis kogub populaarsust eestikeelne narkomäng, kus mängur peab uimasteid vahendades ja valmistades, kõrtsis alkohoolseid jooke kokku segades või narkotaimi varastades raha teenima. Avaleheküljel teatavad autorid, et narkomängu põhimõte on koguda raha ja arendada oma võimeid.
Politseiameti teatel ei ole narkomängus midagi ohtlikku. Maailmas on palju arvutimänge, mille tegevus pole just kõige seaduskuulekam ja eetilisem, kuid parem elagu inimesed end välja arvutiekraanil kui kuritegusid toime pannes.
Marko Märtin sai MM-il teise koha
Rallisõitja Marko Märtin saavutas möödunud pühapäeval Suurbritannias MM-i viimasel etapil teise koha, mis on tema ja kogu Eesti ralliajaloo parim tulemus. Märtin jäi pärast pingelist heitlust esikoha eest 24,4 sekundiga alla norralasele Petter Solbergile. MM võistluste kokkuvõttes sai Marko Märtin 20 punktiga üheksanda koha.
Alkoholimüügi keeld kioskites jäi kehtima
Riigikogu menetlusest võeti tagasi eelnõu, millega oleks taas lubatud kioskites lahjat alkoholi müüa. Vastavalt 1. septembrist kehtima hakanud alkoholiseadusele ei tohi kioskites ja paviljonides alkohoolseid jooke müüa. Seaduse koostajad lootsid sellega muuta alkoholi kättesaamise teismelistele raskemaks.
Õpetaja Mäetagasele taotletakse kodakondsust
Siseminister Ain Seppik tegi valitsusele ettepaneku anda eriliste teenete eest Eesti kodakondsus eesti soost elupõlisele emakeeleõpetajale Eduard Mäetagasele. Mäetagasel on välismaalase pass, sest ta pidas alandavaks minna Eesti kodakondsuse saamiseks keele ja põhiseaduse tundmise eksamile, nagu soovitasid ajakirjanikud. Läinud sajandi alguses Eestist Venemaale rännanud vanemate peres sündinud Mäetagas tuli koos ema ja vennaga esivanemate maale tagasi 1947. a, 1962. a asus ta Kilingi-Nõmme Keskkoolis tööle eesti keele ja kirjanduse õpetajana.
President vastab lugejate küsimustele
Ajalehed Postimees, Järva Teataja, Põhjarannik, Pärnu Postimees, Sakala, Valgamaalane ja Virumaa Teataja annavad oma lugejatele võimaluse esitada aastalõpuintervjuuks küsimusi Eesti Vabariigi presidendile Arnold Rüütlile. Lugejaküsimuste põhjal tehtud intervjuu ilmub 21. detsembril.

Nädalakommentaar

Sirje Tohver

Nii siit kui sealt on kostnud kurtmisi laste halva lugemisoskuse üle. Kõne all pole olnud aga esimese klassi jõnglased, vaid mitu head klassi kaugemale jõudnud. Kui Tartu Tamme Gümnaasiumi õpetaja Irene Leisner Eesti Keele Kaitse Ühingu koosolekul ütles, et tal on kuuendas klassis õpilasi, kes lugeda ei mõista, paluti tal täpsustada, mida ta selle all täpselt mõtleb. Nii uskumatu tundus see lihtne tõsiasi.
Oleme harjunud pidama end 100-protsendilise kirjaoskusega rahvaks. Teame, et eestlased oskasid lugeda-kirjutada juba üle-eelmisel sajandil. Aga kas me teame sedagi, kui hästi või halvasti nad seda tegid? Minu vanaema õppis kolm aastat külakoolis, vanaisa sellele lisaks veel mõne aasta saksakeelses linnakoolis. Lutsu “Kevades” kirjeldatud kihelkonnakooli ei jõudnud neist kumbki. Mõlemad olid ärksa vaimuga taluinimesed, tellisid ajalehti, lugesid juturaamatuid ja kirjutasid sugulastele pikki kirju. Sain neid minagi Tartus õppimise aegu. Naersin tookord selle naljaka kirja- ja murdekeele segu üle. Nüüd enam ei naeraks. Kui need mahlaka ütlemisega, toonast eluolu elavalt kirjeldavad kirjad alles oleksid, kannataksid need vahest isegi trükis avaldamist.
Vanaisa-vanaema hindasid oma napist kooliharidusest hoolimata või vahest ehk just sellepärast haridust ja haritud inimesi väga kõrgelt. Tütre panid gümnaasiumi, oleksid ta ülikooligi saatnud, kui sõda poleks vahele tulnud.
Minu lapsepõlvekodus oli palju raamatuid. Mäletan, et kogu oma algkooliea ja paar aastat hiljemgi kiirustasin koolist koju rõõmsa teadmisega, et saan raamatut selle põneva koha pealt edasi lugeda, kust see eelmisel õhtul pooleli jäi. Õppimisele kulus hommikul tund või paar, mitte rohkem. Siis ma ei teadnud, et kõige rohkem õppisin lugedes. Sealt tulid nii lugemis-, kirjutamis- kui ka analüüsioskus, sõnavara, väärtushinnangud ning veel palju-palju muud head ja kasulikku.
Ma ei olnud erand. Pooled või peaaegu pooled minu klassikaaslased lugesid vähemalt sama palju. Tean seda sellepärast, et meil oli tavaks loetust rääkida ja üksteisele raamatuid soovitada. Tõsi, vahel sai kooliraamatukogu soovitusnimestikus näpuga järge vedades loetud ka ideoloogilist pahna. Väärtkirjandusega võrreldes oli aga selle mõju kaduvväike.
Olin kuuendas klassis, kui isa ostis televiisori, ent selle rohmaka puukasti postikaardisuurusel virvendaval ekraanil jooksvad vene sõjafilmid ei suutnud raamatutele mingit konkurentsi pakkuda.
See oli siis. Nüüd on juba ammu teisiti. Aega ja olusid ei saa tagasi tuua, vaevalt õnnestub ka lapsi sama innukalt lugema panna. Muid võimalusi on ju nii palju. Kui varem lugesid nutikamad lapsed juba enne kooliminekut pakse juturaamatuid, siis nüüd surfavad nad internetis, mängivad arvutimänge – ja annavad selles kõiges oma vanaisadele-vanaemadele silmad ette. Olen kuulnud lasteaialastest, kes arvuti abil tekste produtseerivad, oskamata ise veel sõnagi paberile panna. Televiisorist jookseb eri kanalitel uskumatult palju häid dokumentaalfilme, tarvitseb vaid õigele nupule vajutada ja teadmised ajaloos, poliitikas, loodusteadustes, meditsiinis ja paljudel teistel aladel saavad märgatavat lisa. Rääkimata suurepärasest keelepraktikast.
Kahjuks jääme me midagi võites alati ka millestki ilma. Üldteada tõsiasi on, et kalkulaatorite kasutamine on vähendanud peast arvutamise oskust. Aga kes tahaks neist vabatahtlikult loobuda? Televiisor ja arvuti on lapse raamatutest eemale meelitanud, aga tõeliselt hea lugemis- ja tekstist arusaamise oskus kujuneb lugedes ja veel kord lugedes. Ennustatakse, et kui saabub aeg, mil teksti saab arvutisse häälega sisestada, halvenevad lugemis- ja kirjutamisoskus veelgi. See aeg on aga varsti käes.
Tehnika progressi vastu pole mõtet sõdida. Need, kes arvutis kurja juurt näevad, jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes. Pigem tuleks mõelda sellele, mil viisil muutunud oludes võimalikult hea kirjaoskus tagada. Kui leitakse, et selleks on vaja algkasside emakeeletundide arvu suurendada, tuleb seda teha. Keskkoolis on juba hilja lugema õpetada.

Kas kulu või investeering?

Aastalõpu lähenedes, mil nii riik kui kohalikud omavalitsused tegelevad eeloleva aasta eelarvevaidlustega, on kohane esitada mõned esmapilgul lihtsad küsimused seoses hariduskulude ja haridusinvesteeringutega.
Miks me sageli ja lennukalt ütleme, et haridus on investeering tulevikku? Miks mõned rahaeraldised hariduse valdkonna tarbeks, näiteks õpetajate palkadeks, on hariduskulud ja teised, näiteks koolimaja remondiks ette nähtud, hoopis haridusinvesteeringud?
Tegemist on kindlasti teatava kokkuleppega, mis on tehtud üsna ammu ja mille alus on arusaam, et tõeliseks väärtuseks, mida luua, hoida ja võimalusel ka rohkendada, on käega katsutav asi – maja, laud, arvuti. Seda võiks nimetada ka vulgaarmaterialistlikuks, ühemõõtmeliseks arusaamaks rikkusest nii inimese, organisatsiooni kui ühiskonna jaoks tervikuna.
Tänaseks on seda ühemõõtmelist arusaama oluliselt laiendatud ja rahvuslikku rikkust käsitletakse kolmemõõtmelisena, koosnevana toodetud kapitalist (inimese loodud asjadest), looduskapitalist (loodusvaradest kogu oma mitmekesisuses) ja inimkapitalist (inimeste teadmistest, oskustest, tervisest jne). Selle uue, mitmekülgsema ja terviklikuma käsitluse tekkimise ning arengu taustaks on olnud ühiskonna jätkusuutliku arengu mõiste ja tingimuste lahtimõtestamine.
Tänapäevase arusaama kohaselt on ühiskonna areng jätkusuutlik, kui inimkapitali, looduskapitali ja toodetud kapitali loodud kogurikkus ja heaolu ajas ei vähene, vaid säilib või, veel parem, suureneb. Jätkusuutlik ühiskond võimaldab lisaks praeguse ja tulevaste põlvkondade vajaduste rahuldamisele säilitada ja soovitavalt avardada tule-vaste põlvkondade valikuvõimalusi.
Uus rahvusliku rikkuse kontseptsioon annab tervikliku ja loogilise raamistiku ühiskonna arengu suunamisel tehtavate poliitiliste valikute hindamiseks ning varade ja kapitali eri vormide haldamiseks. Nende võimaluste tegelik rakendamine eeldab aga vähemalt kolme asja.
– On võimalik kokku leppida, et jätkusuutlik areng on iga inimese, organisatsiooni ja kogu ühiskonna ühishuvi.
· On võimalik kokku leppida, kuidas mõõta (hinnata) inim-, loodus- ja toodetud kapitali hulka ning kvaliteeti.
· On piisavalt head tahtmist (poliitilist tahet) ja ettevõtlikkust selle kõigega ning otsekohe alustada.
Öeldu seos hariduskulude ja haridusinvesteeringutega on kõige otsesem. Ühiskonna arengu jätkusuutlikkuse mõõduks on pakutud jätkusuutliku säästmise määra kui eelnimetatud kolme kapitali hulga muutust (jätkusuutlikku säästmist) taandatuna sisemajanduse kogutoodangule (SKT-le). Täpsemalt: jätkusuutlik säästmine = SKT – tarbimine – põhivahendite kulum – looduskapitali netokulum + netoinvesteeringud inimkapitali. Sellest lihtsast valemist järeldub, et muudel võrdsetel tingimustel on jätkusuutliku säästmise määr seda suurem, mida suuremad on investeeringud inimkapitali arengusse, eelkõige inimeste haridusse ja tervisesse. Loomulikult tekib kiusatus kõik hariduse ja tervise edendamise sildi all tehtavad rahaeraldised kuulutada investeeringuteks inimkapitali. Võrdlemaks eri riikide jätkusuutlikkust on aga soovitav omada rahvusvahelisi kokkuleppeid, mida lugeda investeeringuteks inimkapitali arengusse ja mida mitte.
Maailmapanga metoodika kohaselt loetakse jätkusuutliku säästmise hindamisel investeeringuteks inimkapitali arengusse kõik hariduskulud, sh haridussüsteemi töötajate palgad ja muud tasud ning teadus- ja arendustegevuse kulud. Samas ei loeta investeeringuteks inimkapitali arengusse hoonetesse ja seadmetesse tehtavaid investeeringuid. Siit järeldub, et traditsiooniline arusaam hariduskulude ja -investeeringute vahekorrast ei ole midagi absoluutset, vaid sõltub vaatenurgast. Seejuures on jätkusuutliku arengu vaatenurk kindlasti üldisem.
Eeltoodud käsitlus jätkusuutlikkuse hindamisest on siiski lihtsakoeline selles mõttes, et ei sisalda investeeringute kvaliteedi hinnanguid. Kui jätkusuutliku arengu määra seisukohalt on igasugused investeeringud inimkapitali arengusse positiivsed, siis ressursside piiratust arvestades ütleb elementaarne loogika, et investeerida tuleb sinna, kus oodatav rahvusliku rikkuse kasv kõige suurem. Haridussüsteemi arengu seisukohalt tähendab see eelkõige investeerimist headesse õpetajatesse, headesse koolijuhtidesse ja headesse koolidesse ning nende arengusse. Ometi on ülimalt soovitav püüda ka neid häid jõudumööda kvantitatiivselt kirjeldada.

Haridusministeeriumis

– 5.–10. novembrini viibis HM-i poliitikaosakonna nõunik Terje Haidak Bulgaarias UNESCO korraldatud konverentsil “Lifelong Learning in the Pursuit of Education for All Goals and CONFINTEA V Agenda”.
– 12.–15. novembrini osales HM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tender Strasbourg’is keelepoliitika teemalisel konverentsil “Languages, Diversity, Citizenship: Policies for Plurilingualism in Europe”.
– 15. novembril külastas minister Mailis Rand Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskuse kutsel Soome teaduskeskust Heureka. Heureka on Tallinna Teadus- ja Tehnikakeskuse olulisim koostööpartner, mis on Soomes pakkunud lastele koolivälist tegevust juba 12 aastat. Keskused on käivitanud Euroopa Liidu lähialade koostöö programmi INTERREG rahastusel ühisprojekti laste teadushuvi suurendamiseks ja interaktiivse õppe edendamiseks Eestis. Heurekat külastasid Tallinna Tehnika- ja Teaduskeskuse nõukogu liikmed ning asutajate esindajad, samuti koostööpartnerite esindajad TTÜ-st, Eesti Energiast ja Tallinna Linnavalitsusest.
Soome-visiidi raames kohtus minister Vammala piirkonna kutsekoolituse valdade liidu esindajate ja Soome haridusameti juhatusega, et tutvuda Soome kutseharidussüsteemi lahtiriigistamise ja õppurite pearahasüsteemiga.
– 15. novembril oli Petseri 2. Keskkoolis eesti keele päev, mille korraldas eesti keele õpetaja Vally Tamm. Keelepäeva ettekannetega eesti keele õppimisest ja õpetamisest esinesid Petseri keeleõppijad ja keeleõpetajad, samuti HM-i keeletalituse ekspert Piret Toomet ja personalitalituse juhataja Leelo Muru. Petseri 2. Keskkool on eestikeelne kool, mille eesti keele õpetamist toetab rahaga HM.
– 15.–19. novembrini osalesid keelepoliitika nõunik Jüri Valge ja keeletalituse juhataja Tõnu Tender HM-i, Eesti Emakeele Seltsi ja pagulasorganisatsioonide korraldatud keelepäevadel Lundi ja Stockholmi eesti majades ning Stockholmi Eesti koolis.
– 16. novembril esines haridusminister Mailis Rand Eesti Näituste Messikeskuses rahvusvahelisel konverentsil avakõnega “Lapsepõlve paradoksid: reaalsus ja tulevikusuundumused”.

Noorte õpetajate kutseaasta

Õpetajakoolituse raamnõuete kohaselt peavad 2004. a kõrgkoolilõpetajad läbima noorempedagoogi kutseaasta. TPÜ on usaldanud kutseaasta pilootprojekti korraldamise käesoleval õppeaastal TPÜ Haapsalu kolledzile. Esmaspäeval korraldas kolledz sel teemal arutelu. Õppejõudude ja haridusametnike kõrval osalesid ka koolijuhid.
 
TPÜ akadeemilise prorektori Heli Mattiseni sõnul on väga oluline kaasata kool õpetajate koolitamisse. Ülikool on hakanud koolipoolseid juhendajaid koolitama. Mattiseni sõnul on koolide huvi mentorite koolitamise vastu aasta-aastalt suurenenud.
TPÜ Haapsalu kolledzi direktori Eve Eisenschmidti sõnul sobib nende kõrgkool käivitunud projekti oma väiksuse, kompaktsuse ja paindlikkuse tõttu. Projekti käigus soovitakse selgitada välja noore õpetaja esimese tööaasta probleemid, tõhustada koostööd mentoritega, tähtsustada koolijuhi rolli õpetaja kutseaasta rakendamisel ja saada tagasisidet õpetajate koolitajatele. Lõpptulemuseks soovitakse töötada üheskoos välja noorempedagoogi kutseaasta rakendusmudel.
Pilootprojektis osaleb kümme kooli. “Koolid valisime välja selle järgi, kuhu asusid tööle lõpetanud,” ütleb Haapsalu kolledzi peametoodik Riina Kippak. Koolide hulgas on Haapsalu, Türi ja Saue gümnaasium, aga ka väikseid koole, nagu Lindi Algkool, Ridala ja Kabala põhikool. Ainsa pealinna koolina osaleb Tallinna Hiiu Põhikool.
Eve Eisenschmidti sõnul näitas kolledzi korraldatud küsitlus, et esimese tööaasta põhjal on 40% noortest õpetajatest valmis koolitööst loobuma. “Kui vaid ligikaudu pooled õpetajaks õppinutest lähevad kooli tööle ja kui neistki pea pooled on valmis esimeste raskuste tõttu koolist lahkuma, pole mõtet selgitada noorte õpetajate kutseaasta vajalikkust ja selle tähendust.”
Esimesed aastad õpetajana
Noorte õpetajate vastustest selgub, et kõige enam vajavad nad tuge saamaks hakkama käitumisraskustega noortega. Vähe tuntakse kooli dokumentatsiooni, probleeme tekitab kohanemine kooli ja kolleegide nõudmistega. Viimased näevad uustulnukates konkurente ja pööravad teravdatud tähelepanu pigem puudustele kui et abistavad. Nõutuks teeb õpilaste kesine õppimishuvi ja hindamine. Enim tekitab ebakindlust õpetamise metoodika. Kõige kindlam ollakse ainetundmises. Noored ootavad oma tööle tagasisidet.
Plusspoolele märkisid noored tulemusliku koostöö mentoriga, pingevaba suhtlemise kolleegidega ning tolerantse juhtkonna. Ka lapsevanematele meeldib noor õpetaja.
Eisenschmidt nimetas olulise puudusena noorte ülekoormatust. “32 ainetundi suures klassis pigistab isegi kogenud õpetaja tühjaks. Noorele õpetajale ei tohiks anda üle 18 ainetunni. Lisaks peaks ta oma ülikooli juures läbima 5 AP ulatuses täienduskoolitust.” Ka mentorite tundide arvu tuleb piirata, millal nad muidu noorte tunde külastavad ja neid analüüsivad.”
Mentorid kurtsid ajanappust noorte õpetajate juhendamisel ning väheseid juhendamis- ja nõustamisalaseid teadmisi. Seega vajavad ka mentorid täienduskoolitust.
Seminaril tõstatati küsimus, kuidas suhtuda 2004. a kevadel kõrgkooli lõpetavate noorte õpetajate kutseaastasse, kui neid pole selleks ette valmistatud. Sellega arvestatakse alles äsja käivitunud uutes õpetajakoolituse raamnõuetes. HM-i õigusosakonna juristi Kristin Randoja sõnul läheneb 2004. aasta kiiresti, aga kutseaasta sisu ja mentori staatus pole veel juriidiliselt piisavalt reguleeritud. HM ootab asjaosaliste ettepanekuid, et 2004. a seadusena jõustuv noore õpetaja kutseaasta hakkaks tõrgeteta toimima.
Ettevalmistustega läheb kiireks
Õpetajakoolituse raamnõuete uuendamiseks on moodustatud töörühm, mida juhib HM-i nõunik Epp Rebane. Käsil on õpetajate registri koostamine. Andmebaasi loomisel on teretulnud kõik ettepanekuid, milliseid andmeid peaks õpetajate kohta koguma.
“Praegu, novembri keskel, ei ole meil veel ülevaadet, kui paljud pedagoogiliste erialade lõpetanud on kooli tööle läinud. Ülikoolid ei tea seda ja koolidest tuleb info vaevaliselt. Kuidas me siis valmistame ette noore õpetaja kutseaasta finantseerimise?” küsib ministri nõunik Sirje Priimägi.
Pilootprojektis osaleb kümme klassi- ja viis aineõpetajat, keda juhendavad 14 mentorit. Viimastest on kolm läbinud 160-tunnise juhendaja täienduskoolituse, kolm veel õpivad, kaheksa toetuvad vaid töökogemusele. Kui palju on Eestis mentoreid vaja ja kui mitmes koolis neid juba töötab? Neile küsimustele peab HM õpetajate registri koostamisel oskama vastata.
Eve Eisenschmidt leiab, et õpetajate kutseaasta saab käivituda vaid ülikooli ja koolide tihedas koostöös.

Riigieksamitulemuste apelleerimisest

Vastavalt põhikooli ja gümnaasiumi seaduse § 29 lõikele 8 on eksaminandil, kes ei ole rahul lõpueksami tulemusega, õigus kümne tööpäeva jooksul pärast riigieksamitunnistuse väljastamist esitada haridusministeeriumile avaldus oma riigieksami tulemuse läbivaatamiseks. Vastavalt sama seaduse § 29 lõikele 9 moodustab haridusminister avalduste läbivaatamiseks apellatsioonikomisjoni, mille töökorra kinnitab määruse ning koosseisu käskkirjaga.
 
Tulenevalt haridusministri 24. detsembri 2001. a määruse nr 75 “Põhikooli ja gümnaasiumi lõpueksamite korraldamise ning põhikooli ja gümnaasiumi lõpetamise tingimused ja kord” paragrahvist 20 korraldab apellatsioonikomisjoni tegevust HM-i järelevalveosakond.
Oma riigieksami tulemuse läbivaatamiseks apellatsioonikomisjonis esitab eksaminand HM-i apellatsioonikomisjoni blanketil avalduse HM-ile.
Avalduse blanketi saab ministeeriumi infolauast või koduleheküljelt http://www.hm.ee. Avaldus võib olla täidetud käsitsi või arvutis, selle võib edastada isiklikult (igal tööpäeval kl 9–15) või posti teel. Avaldusel peab olema avaldaja allkiri, e-posti ja faksi teel saadetud avaldusi vastu ei võeta.
– Riigieksamitulemust saab apellatsioonikomisjonis vaidlustada üks kord.
– Apellatsioonikomisjoni kuulub vähemalt kolm eksperti iga riigieksamiaine kohta, järelevalveosakonna juhataja ning järelevalveosakonna inspektor/peainspektor.
– Aineeksperdid kontrollivad vaidlustatud tulemusega riigieksamitöö hindamise vastavust vastava aine riigieksamitöö hindamisjuhendile, võttes arvesse hindamiskomisjoni otsused hindamisjuhendi täpsustamise kohta.
– Komisjon teeb vaidlustatud tulemusega riigieksamitöö kohta viie tööpäeva jooksul avalduse registreerimisest haridusministeeriumis ühe järgmistest otsustest: 1) tõsta riigieksami tulemust; 2) langetada riigieksami tulemust; 3) jätta riigieksami tulemus muutmata.
– Komisjoni otsuse saadab komisjoni sekretär otsuse tegemisele järgneval tööpäeval kirjalikult posti teel avalduse esitajale ja riigieksamitöö tulemuse muutmisel otsuse koopia Riiklikule Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskusele.
n Riigieksami tulemuse tõstmise ja langetamise korral väljastab REKK-i kantselei hiljemalt apellatsiooniperioodi lõpul avalduse esitajale uue riigieksamitunnistuse posti teel tähitud kirjaga või annab selle avalduse esitaja soovil talle kätte isikut tõendava dokumendi alusel.
– Vaidlusaluse eksamitööga saavad avalduste esitajad tutvuda pärast apellatsiooniperioodi lõppu vastavalt REKK-i direktori kinnitatud korrale.
– Apellatsiooniperiood 2002. aasta sügisel on 18. november – 6. detsember.
Komisjoni esimees on Kadri Peterson – järelevalveosakonna juhataja; sekretär Kristi Mere – järelevalveosakonna peainspektor.
Aadress: Apellatsioonikomisjon, EV Haridusministeerium, Munga 18, 50088 Tartu.

Arvamus

Kuidas teile meeldib, et koolid korraldavad filmi “Nimed marmortahvlil” ühiskülastusi ja kas soovitate seda filmi ka oma õpilastele?

AINO JOHANSON,  Kullo Lastegalerii ajaloogiid:

“Väga meeldib. Oleks halb, kui lapsed seda filmi ei näeks. Ühinen Elmo Nüganeni arvamusega, et oli väga õige aeg seda filmi teha. Ka pean vooruseks, et tegija on just Elmo Nüganen, värske mees mittekinoinimeste hulgast. 
Raamatut “Nimed marmortahvlil” loevad kindlasti paljud lapsed, aga oluline on see, millal nad seda teevad. Olen täiesti kindel, et filmi peaks vaatama alates 4. klassist. Soomlased on avaldanud arvamust, et “Nimed marmortahvlil” on filmina liiga pateetiline. Aga minu arvates on pateetilisus ja aatelisus voorused. Eesti keeles on ilus sõna “isamaa-armastus” käibelt peaaegu kadunud. See film aitab isamaa-armastust jälle meelde tuua. Sellest tundest räägitakse programmilises kooliõppes vähe, isegi kodanikuõpetuses. Oluline on teadmine, kes oleme, kus oleme, kust tuleme ja kuhu suundume. Meie identiteedi teadvustamiseks on see film haruldane võimalus. Nüüd olid ju kaks päeva riigilipud väljas – 16. novembril Eesti Vabariigi taassünnipäeval ja 18. novembril Läti Vabariigi iseseisvuspäeval. Aga paljud inimesed ei teadnud, miks lipud lehvisid. Minult tuldi seda mitu korda küsima, kusjuures küsijaid oli igas vanuses. 
Eestis tegeldakse palju pinnapealsete asjadega, võimuvõitlusega sealhulgas, aga põhitõdedest vaadatakse sageli mööda. Selles mõttes on film “Nimed marmortahvlil” nagu särav täht, mis valmis seetõttu, et see tuli ära teha, et seda on vaja.”

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Aasta enne eksami toimumist oli selge, et emakeeleeksam tuleb kirjalik. Millised ülesanded kirjaliku eksami jooksul lahendada tuleb, ei ole ju täpselt teada ka näiteks enne matemaatika- või keemiaeksamit.”

Mailis Rand 
(intervjuust “Haridusministrit üllatas peaminister Siim Kallase pöördumine”, EPL, 19.11.)

Millal jõuame kvalitatiivsete muudatusteni?

TIIU KUURME

Soov pikendada kooliaastat ei tekita ühtki optimistlikku tunnet ega mõtet. Miks? Esimesena meenuvad meilgi kõneks olnud Pisa-raporti tulemused, kus meie keelesugulased soomlased on kõigi näitajatega maailma esimeste seas. Teatavasti ei uuritud siin laste teadmiste mahtu, vaid arutlusvõimet, leidlikkust jm intellektuaalseid suutmisi. Soome õpetajate lehest oli lugeda, et samas on soome laste koolitundide arv väiksem kui OECD riikide keskmine.
 
Nii et edu ei peitu koolitundide hulgas. Milles siis, seda teemat meil välditakse. Kas pole üldsus ikka veel jõudnud äratundmisele, et haridus pole üksi teadmiste hulk, või ei taheta tunnistada oma saamatust lahenduste leidmisel uutmoodi õppimiseks. On üsna tõenäoline, et kui jätkame harjumuspärasel viisil, võib kooliaasta kesta kas või aasta ringi, soomlastega võrreldavaks me ei saa. Edetabelisse jõuame hoopis laste psüühiliste häirete ja enesetappude arvuga.
Töö käib, aga tulemust pole
Kooliaasta pikendamise nõudjaid iseloomustab see joon, mis on modernistlikule mõtlemisele kaua omane olnud: lineaarne mõtlemine kvantitatiivsetes kategooriates. Mida rohkem, seda uhkem ja seda paremad oleme. Selle elavad kehastused olid Dvigateli tehas ja suurfarmid, viletsa tööviljakusega kehva toodangut andvad rohmakad tootmisliinid. Tootmine käis täie eluga ja kolmes vahetuses, aga kõike oli vähe ja midagi polnud saada.
Dvigatel on tegevuse lõpetanud, taoline mõtlemine aga näib meie haridussüsteemis püsivat. Kui oma väikese rahva väheseid lapsi tõesti harida soovime, on küll ülim aeg muuta mõtlemist kvalitatiivsete kategooriate suunas. Alustades vaatepunktist, millise lapsepõlve, millise elu oma lastele võimaldame, kuivõrd see neid arendab, kaitseb, toetab, ergastab. Just sellele on mõelnud soomlased.
Meie pedagoogilises teadvuses on üsna vähe esindatud pedagoogiline antropoloogia – inimkäsitustest, inimese vajadustest ja arengust lähtuvate kasvatusviiside otsing.
Asjatundmatu juhtimine
Paistab, et arengust, pedagoogikast, lapsepõlvekäsitustest ja kasvatusteooriast ei tea üldse midagi ametnikkond, sest midagi niisugust, mis muudaks kooliargipäeva lapse kogemusele soodsas suunas, pole nende poolt tulnud. Tuleb vastupidist, nagu kurtis üks loov ja tore algklassiõpetaja: “Hommikuti tahaksin lastele öelda – ärge täna kooli tulge, ma pean tööd tegema. Nii palju on pabereid.” Ja kujunenud on kurbloolus – amatöörid juhivad professionaale, kannatavad lapsed ning kogu ühiskond. (Tore oleks, kui eksiksin.)
Sama mõtlemine vaatab mitme sõnavõtja poolelt vastu Õpetajate Lehe listis, kus arutelud kanduvad sujuvalt kohe sinna, milline aine tunde juurde vajaks ja koguni, et algklassides tuleks üldse vähendada kunsti- ja muusikatunde, et laps lugema õpiks. Põhiküsimus, kas koolis üldse ongi võimalik õppida selle sõna tõelises tähenduses, tuleb harva kõneks ja räägivad sellest vähesed.
Haridus ei teki kogedes, kui kogemuseks on väsimus, tülpimus, mõttetusetunne, hindehirm. Küsisin soome kolleegilt, kas on võimalik, et laps läheb 2. klassi ega oska lugeda. Vastati, et see ei ole võimalik, sest siis ta ei lähe 2. klassi, talle leitakse sobivad teraapiad ja meetodid, et lugemine ikka selgeks saaks.
Pendel musta ja valge vahel
Teisalt on koolivaheajad, eriti pikk suvevaheaeg probleemiks küll. Mis need lapsed teevad, kui vanemad tööl? Lapsed võiksid teha igasuguseid toredaid asju, et saada kogemusi, mida koolitunnid ei võimalda, ent mida normaalne areng ja haridus vajavad. Õppida loodust tundma, olla muusika- ja maalilaagrites, sportida, arendada end sotsiaalselt, õppida seestpoolt tundma kohti, kus täiskasvanud tööd teevad, et elust rohkem teada, avastada kooliainete teadmisi toimimas mitmes elusfääris. Soomes on laste jaoks kevadised nn laagrikoolid, kus ei olda niisama, vaid õpitakse. Enam pole kuigi uued elamuspedagoogika, seikluspedagoogika, draamapedagoogika, kunstipedagoogika, kogemuspedagoogika jt mõisted.
Igal aastal saadetakse meie Pisi-Pedast ellu kümneid noorsootöötajaid, keda ühiskond n-ö ei vaja. Nad siirduvad klienditeenindajateks või sekretärideks, sest tööpakkumisi pole. Polevat töökohti. Selle fakti najal ei usu kuidagi, et hariduses on raha vähe, kui niisuguseks raiskamiseks jätkub. Just need noored võiksid lastega mitmesugusel harival viisil tegelda nii suvel kui muul ajal, ja miks mitte turumajanduse printsiibil – valikud lastele, et nad oma suutmisi võiksid arendada ja ühistöö vaimu kogeda. Laps tahab olla oodatud seal, kus tal on huvitav. Mõned koolid Eestis ongi juba sellised, kust lapsed pärast tunde ära ei taha minna. Sest seal on huvitav.
Meie laste elu kõigub pendlitaoliselt mustvalgete võimaluste vahel – ülim hõive ja sund ning teisalt laokile jäetus. Saksa pedagoogikateadlased on väitnud: lapsele on tähtsaim, et teda tõsiselt võetakse. Keda ja mida võtavad tõsiselt nende argumentide esindajad, kes kooliaasta pikendamise mõttega välja on tulnud? Vahest seda, et kvantiteeti lisades kvalitatiivsete muudatuste algust veelgi edasi lükata.

Haridustöötajad, olge aktiivsemad!

ANDRES TAIMLA, Riigikogu kultuurikomisjoni liige, Paide linna kultuuri-(haridus) komisjoni esimees

Mitte ainult Eestis, vaid ka mujal otsitakse lahendusi õppekavades peituvatele vastuoludele. Tahan julgustada inimesi maakonna tasandil ise probleemidele lahendusi leidma. Kutsun lasteaednikke, õpetajaid, direktoreid ja haridusametnikke üles aktiivselt osalema uute arengukavade koostamises. Pakun poliitikutele ideed teha seda konverentsi vormis.
 
Osalesin suve lõpul Norras ühe maakonna nn augustinõupidamisel, mida juba aastaid korraldatakse konverentsi vormis. Igal aastal käsitletakse mõnd konkreetset teemat. Üksnes avamine meenutas pisut meie koolieelseid kooskäimisi. Põhjalike kokkuvõtete, haridusametnike soovituste/järelduste jm info kuulamisele ei kulutata Norras aega. Kõik on kättesaadav paberkandjal, viitega elektroonilistele aadressidele.
Selles maakonnas ei olnud probleemiks põhikoolist väljalangus, vaid õpitulemuste ebavõrdsuse kasv põhikooli lõpuklassides. Uurimused osutasid, et edukate õpilaste osatähtsus lõpetajate hulgas on püsinud aastaid samal tasemel või on muutused kooliti olnud väikesed. Järjest kiiremini on aga hakanud suurenema nende õpilaste arv, kelle teadmised ei vasta õppekava taotlustele. Otsiti lahendusi, mida teha, et õpimotivatsioon säiliks.
Konverentsi esimeses plokis püüti vastata küsimusele, miks suureneb lõhe edukate ja vähem edukate vahel: edukamad muutuvad järjest edukamaks, samas kasvab käegalööjate arv. See toob kaasa vajaduse suurendada viimase kontingendi hariduskulutusi. Teises plokis püüti leitud põhjused rühmitada ja täpselt sõnastada ning kolmandas otsiti probleemidele lahendusi. Konverents jätkub jaanuaris.
Lapsevanemate väited
– Lapsevanemad ütlevad, et kui nemad said ise hakkama, peavad ka nende lapsed hakkama saama. Vanemad töötavad intensiivsemalt, neil puuduvad oskused ja jaks last aidata, kooli nõuded aga suurenevad.
– Vanemate tööaeg on lühenenud, neil on senisest rohkem lõdvestumisvõimalusi. Lapsed võtavad vanematest eeskuju, soov pidutseda tõrjub väsitava õppimise kodus tagaplaanile.
– Ühiskonnas kasvab spetsialiseerumine. Teades, et enam pole vaja kõigega tegelda, tahavad lapsed varakult oma valikud teha. Miks kool seda ei luba, tagajärjeks on ju konflikt?
– Kui laps ei tule õppimisega toime, ei tasu süüdistada lapsevanemaid, süüdi on kool oma kasvavate nõudmistega. Kool tekitab probleemi, kool peab otsima ka lahendused.
– Kool peab rohkem aktsepteerima õpilaste koolivälist huvitegevust, õpilasi toetama, mitte takistama.
Õpetajate arvamused
– Iseseisvalt töötavate õpilaste arv väheneb, õpilased ja vanemad loodavad järjest rohkem koolis õpitule.
– Õppimise intensiivsus koolis on nii suur, et nõrgemad ei suuda kaasa tulla. Nõudlikud õppekavad arvestavad järjest vähem õpilaste erinevaid võimeid. Õpetaja ei suuda üksinda tööd klassis diferentseerida, ta vajab abiõpetajat.
– Põhikoolis ei tohi õppekava nõudeid suurendada. Õppekavaga peaks pakkuma põhikooli lõpuklasside õpilastele suuremaid valikuvõimalusi, kuid põhikool peab säilitama ühtluskooli nõuded, olulisemad valikud tulevad gümnaasiumis ja ametikoolis.
– Õppekavad ei arvesta arvutite pakutavate võimalustega.
– Õppekava kasvavad nõuded ohustavad põhikooli usaldusväärsust, lapsevanemad eelistavad suuremaid ja keskustes asuvaid koole.
– Teadmiste süvenenud ebavõrdsus põhikooli lõpetamisel määrab õpilaste edasised valikud.
Kas edukatele või kõigi eduks?
Vaidlused käisid selle üle, kas põhikooli õppekava peaks olema orienteeritud edukamatele, et suurendada nende läbilöögivõimet ametikooli/kõrgkooli suunal, või tuleksid maakonna õpilastele kasuks õppekavad, mis võimaldaksid kõigil edukalt lõpetada.
Leiti, et õppekava rõhuasetusi muutes pole vaja edukate õppijate pärast muretseda, neil on haridussüsteemis palju võimalusi, mida tuleks jätkuvalt arendada ja toetada. Ainete spetsiaalsed arvutiprogrammid, koolivälised tegelemis- ja õppimisvõimalused, osalemine ametikoolide ja gümnaasiumide uurimisprogrammides (mulle veel võõras õppimisvõimalus) jne lubavad edukamatel valikuvõimaluste avardudes veelgi iseseisvamaks saada.
Õppekavade täiendamiseks pakuti lahendusi, mis ei suurendaks nende mahtu, õpetajate ja õpilaste koormus on niigi suur. Leiti, et intensiivsust võiks suurendada ametikoolides ja gümnaasiumides, kus valmisolek pingutuseks ning motiveeritud tööks on parem kui põhikoolis. Ametikooli õppekavad võiksid olla diferentseeritumad, gümnaasiumi omad suuremate valikutega. Mõlemad koolid peaksid olema valmis kompenseerima mööndusi, mida põhikoolis on vaja teha selle nimel, et õpilased ei kaotaks õpimotivatsiooni. Koormus ei saa oluliselt kasvada, tuleb usaldada õpilasi ja pakkuda neile rohkem valikuid, täiustades seejuures kutsesuunitlustööd.
Pärnakad on tublid
Allakirjutanu kavatseb kodulinna hariduskomisjoni esimehena kutsuda kõik pedagoogid, hoolekogud, haridusametnikud, poliitikud ja naabervaldade esindajad esimesele hariduskonverentsile, et nad teeksid arengukavasse oma ettepanekud.
Soovimata kellelegi liiga teha, tahan kiita Pärnut, kus järjekindlalt korraldatakse kindla suunitlusega konverentse lahendamaks kohalikke haridusprobleeme ja kus otsuseid üritatakse teha uurimustele tuginevalt. Erilist kiitust väärivad sealsed lasteaednikud.

Lahing on lõppenud, sõda kestab

Oma 4. novembri käskkirjaga tühistas haridusminister Mailis Rand Tõnis Lukase eelmise aasta 24. detsembri määruse, mis võimaldas abiturientidel valida emakeele riigieksami vormi. 2003. a kevadel kirjutavad nii eesti kui ka vene koolide õpilased kirjandi. Arutelu kirjandi ja osaoskuste eksami plusside ja miinuste üle aga jätkub.
 
7. novembril võttis selle teema oma koosolekul üles Eesti Keele Kaitse Ühing. 12. novembril kutsus Eesti Õpilasomavalitsuste Liit, kes pole rahul valikuvõimaluse kadumisega, ümarlauaarutelule haridusministeeriumi, eksamikeskuse, õpetajate ja koolijuhtide liidu, TÜ õppekava arenduskeskuse ja Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi esindajad.
Nii emakeeleõpetajad kui ka ministeeriumi ametnikud on üsna üksmeelsed selles, et osaoskuste eksam on puudulikult ette valmistatud. Haridusministeeriumi keeletalituse juhataja Tõnu Tender, kes põhimõtteliselt toetab uut, keeleoskuse komponente mõõta võimaldavat eesti keele eksamit, ütles otsesõnu, et praegusel kujul on see toores: “Nii tehniline külg, hindamine kui ka korraldus on läbi mõtlemata.” Tender pidas ülikoolide kahtlust kirjandi ja osaoskuste eksami võrreldavuses õigustatuks. Puudub täpne teave, kui hästi või halvasti õpilased viimast teeksid, sest katsetatud on vaid 130 õpilasega. Mis tähendab, et kahe eksamivormi rakendamine paneb õpilased ebavõrdsesse olukorda. Osaoskuste eksami hinne võib kujuneda madalamaks, aga kõik lõpetajad on huvitatud kõrgest punktisummast.
Õigekirjavead ei loe
Tartu Karlova Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Külliki Kask, kes on osaoskuste eksamit oma õpilastega katsetanud, pole rahul ei selle hindamispõhimõtete ega ülesannetega. “Seni, kuni eesti keele eksamil võib saada mitukümmend punkti ka siis, kui igas sõnas on viga, seni, kuni ei ole täpselt selge, mida me tahame, olen mina osaoskuste eksami vastu,” ütles ta EKKÜ koosolekul. “Eksami esimese osa, 400 sõna pikkuse lühikirjandi eest võib saada 40 punkti: 20 sisu, 10 õigekirja, 5 stiili ja 5 vormi eest. Üle 12 vea teinud õpilane õigekirja eest küll ühtki punkti ei saa, võib aga saada maksimumpunktid sisu eest.”
Ajahädas
Näidiseksamil tuli lahti mõtestada üks järgmistest teemadest: “Kas kunstnik suudab mõjutada maailma?”, “Raamat televisiooni ajastul”, “Minu suhtumi-ne kirjandusse/muusikasse/kunsti on muutunud”, “Eesti poliitilised ideaalid ja tegelikkus”, “Kuidas võidelda narkomaania vastu”, “Islami kasvav võimuiha”. Külliki Kask ei pea selleks ette nähtud kahte tundi ehk 120 minutit piisavaks.
“Õpilane peab mõtlema, mida kirjutada, kirjutama 400-sõnalise loo ja jõudma selle ka ümber kirjutada. Kiirustades jäävad sisse vead. Minu lapsed tegid palehigis tööd, aga rohkem kui kümme inimest ei tulnud selle ajaga toime. Lapsed ei peaks kaks tundi tormama ja pärast pisaraid valama, et ei jõudnud. Hennoste pakkus lahenduseks, et ajahätta jäänud õpilased võiksid puhkepausi ajal lõpetada. Minu meelest ei ole see õige.”
Külliki Kask, kelle õpilased toetavad kirjandit, pole nõus ka Hennoste väitega, et kuuetunnine eksam on liiga väsitav. “Minu õpilasi kurnas osaoskuste katseeksami neli tundi pluss pool tundi vaheaega palju rohkem kui pika kirjandi kirjutamine. Võitlen selle nimel, et laps õpiks mõtlema ja et tal oleks selleks aega. Kui kuus tundi on liiga pikk, kirjutame siis viis, ülikool tegi sisseastumiseksami viie tunniga.”
Kelle tõlgendus on “õige”?
Eksami teise osa lugemistekstid, mille põhjal õpilane peab küsimustele vastama, on Külliki Kase hinnangul mitmeti tõlgendatavad. “Lõiku Tuglase “Unede kuristikust” (“Vaikus kasvas, lume valgus virvendas, tuba läks üha võikamaks. Muldpõrandast tõusid muistsed hõngud. Ratsanike mõõgad helendasid ähmaselt linakraasi piiridena laua kohal. Siis hakkasid nad otsekui roostetama, kattudes tihedalt ruskete laikudega. Need laskusid nagu verepiisad üha madalamale. Mõõgad higistasid verd!”), on vaja ajaloo aspektist tõlgendada. Mida laps peab kirjutama? Mida loetakse õigeks?
Lõigu “Siis läksid nad elutuppa. Jäätunud akendest paistis hämarat valgust, heites põrandale raamide varje. Nad kobasid suurt saviahju, – see oli jääkülm. Nad pistsid kinnastes käed vooditesse, – õled kahisesid nagu kuivad lehed. Ja siis istusid nad suure perelaua taha ning vaikisid kaua” põhjal tuleb vastata, mida lootsid ratsanikud (peale elanike) majast leida. Kas teie oskate vastata?” Külliki Kase arvates peaksid nii tekst kui küsimused olema võimalikult selged, igale lapsele arusaadavad. Et see nii ei ole, näitab 9. klasside eksamikogemus: lapsed pakkusid välja mitmeid variante, õigeks tohtis aga lugeda vaid üht.
Külliki Kask ütleb, et eesti keele riigieksam peab kontrollima eesti keele oskust. “Kui eesti keele eksamil võib saada 30 punkti ka õigekirjaoskuseta, siis on midagi tõsiselt viltu. See on just see, mille vastu me juba 9. klassi osaoskuste eksamist alates tagajärjetult võitleme. 9. klassi riigieksami vastustelehel on otsesõnu kirjas, et eksaminand ei kaota punkte, kui ta vastab küsimusele õigesti, kuid teeb seda ühe sõna, pooliku lausega või kui tema sisult õiges vastuses esineb õigekirjavigu.”
Lapsed ei oska lugeda
Ka Tartu Tamme Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Irene Leisner on sunnitud tõdema, et õpilaste kirjaoskus on langenud. “Kool toodab juba mõnda aega poolikut kirjaoskust. Tänaste algkoolilaste keeleabitus muutub paari aastakümne pärast probleemiks. Emakeel ei vaja kaitset mitte ainult aatelistel, vaid ka pragmaatilistel põhjustel. Kuidas me oleme jõudnud selleni, et 6. klassis – tean seda oma kogemustest – ei oska paljud lapsed lugeda. See on kohutavalt nukker. Ameerikas ei oska mitukümmend protsenti lapsi lugeda. Kuidas see heaoluühiskonnas võimalik on?”
1992. aastal mitmes Ameerika riigikoolis käinuna arvab Irene Leisner teadvat vähemalt üht põhjust. “Kirjandust õpetatakse adapteeritud väljaannete või filmide põhjal. Nägin riiulil 30-leheküljelist “Sõda ja rahu”, mis sisaldas vaid Nata?a ja Andrei love story’t. Tunnis, kus ma käisin, käsitleti Shakespeare’i “Antoniust ja Kleopatrat” nähtud filmi alusel kui kiredraamat.” Irene Leisner ei taha, et ka Eestis niikaugele jõutaks.
Reet Vääri sõnul ei peaks me pimesi Läänt matkima. “Vana süsteemi lammutamiseks ei piisa väitest, et Läänes on asjad sedaviisi. Ei ole olemas ühte ja ainukest Lääne süsteemi, mida üks-üheselt üle võtta. Eri riikide haridussüsteemid ja -strateegiad on vägagi erinevad. Enne kui midagi kuskilt üle võtta, peame olema veendunud, et see meile tõesti sobib ja vajalik on. Me võiksime kirjandi ka edaspidi alles jätta ja muu eksami, näiteks osaoskuste eksami juurde tuua.”
Kirjandi kaitseks
EKKÜ koosolekul põhjendas Reet Vääri taas kord kirjandi tähtsust.
– Kirjandiks valmistumise protsess on väga oluline. Aastate vältel loeb õpilane läbi palju ilukirjandusteoseid, õpib arutlema, väitlema, kommenteerima, aga õpib ühtlasi selgeks ka õigekirjareeglid, mõisted ja terminid, seega teeb lõpptulemuse nimel tõsist vaimset tööd.
– Kirjandit on õigustatult nimetatud kultuuri selgroolüliks (K. Tarand, EPL, 15.04.02). Kui keegi otsustab selle selgroo katki raiuda, peab selleks olema väga veenev põhjus. Põhjendatud muudatus eeldab põhjalikku ettevalmistust.
– Kirjandist loobumine vähendab niigi madalat lugemust veelgi. Vaimne laiskus süveneb, väga lihtne on kergema vastupanu teed minna ja mitte lugeda. Õppekavast kõrvalehiilimise võimalusi leiab alati.
– Kirja- ja lugemisoskuse kahanemine kiireneb veelgi, võimalik et katastroofiliselt. Aastatepikkune süstemaatiline töö kirjaliku eneseväljendamisoskuse kujundamiseks ju lõpeb.
– Teadmine ühe põlvkonna arusaamadest kaob. Reet Vääri on uurinud kirjutajate hoiakuid, väärtushinnanguid ja maailmapilti riigieksamikirjandite põhjal ning väidab, et isegi kui kirjutaja kasutab teiste mõtteid, loob ta pildi iseendast ja ümbritsevatest oludest.
Kool pole eksamiks drillimise koht
Kuigi Lauri Leesi ja Toom Õunapuu võtsid sõna erinevatel koosolekutel, olid mõned nende mõtted väga sarnased. Mõlemad rõhutasid, et eksam ei tohi kujuneda omaette eesmärgiks, kool peab olema teadmiste omandamise, mitte eksamiks drillimise koht. Leesi pidas kooli muutumist bürokraatlikuks asutuseks, eksamitestide äraõppimise kohaks Eesti rahvuslikuks traagikaks, mis toob kaasa kultuuri languse koolis ja kogu riigis. Õunapuu väitis, et kooli eesmärk on inimene eluks ette valmistada. “Seda arvestades pole absoluutselt mingit tähtsust, mis vormis eksam toimub. Kui osaoskuste eksami osad on väga täpselt teada, hakkab peale keeleline drill, mis on vastuolus tänase kooli suundade, taotluste, õppekavadega.” Rõhutades kirjandi rolli väärtushinnangute kujundamisel, mõtlemisoskuse ja loovuse arendamisel, väitis Õunapuu, et loovus ei kao ka osaoskuste eksamil. Ta küsis, kas kuldmedaliga lõpetanud suurepärased kirjandikirjutajad peaksid teadma eesti keele käändeid või mitte. See, et nad seda vahel ei tea, on Õunapuu arvates üks argument osaoskuste eksami poolt.
Nii Õunapuu kui ka Leesi arvasid, et kool ei tohiks kontrollijale kontrolli vormi ette dikteerida. “Ühiskonnas on seni ikka kontrollija oma töömeetodid valinud ja kontrolli viisi üle otsustanud. Kas õpetaja kirjutab õppealajuhatajale ette, kuidas tema tööd kontrollida tohib? Nüüd tahame aga ministeeriumile eksami vormi ette kirjutada. Minu jaoks on üks jumal – õppekava –, mida me kõik täitma peame ja olema riigitruude kodanikena rahul, kui saame üks päev enne eksamit teada, mis vormis see toimub,” väitis Õunapuu.
Leesi oli veel radikaalsem. “Õige kontrollimine on see, kui me alles eksamipäeval ümbrikut avades saame teada, mis tuleb. Siis käivad õpilased koolis teadmisi omandamas, mitte lahtrite täitmist harjutamas.”
Null bitti infot
Prantsuse Lütseumis ümarlauda juhtinud Olav Aarna tõdes, et kõigest pool aastat enne eksami toimumist tehtud muudatused on pannud õpetajad ja õpilased ebamugavasse olukorda. Liiati siis, kui pole kindlust, kas need on lõppenud. Aarna väitel on selles segaduses omajagu süüdi 30. juunil jõustunud ministri määrus, kus on kirjas, et 2003. a eesti keele eksam on kirjalik ja toimub 12. aprillil. “Vormi määratlus “kirjalik” sisaldab null bitti infot. See ongi see, mis abiturientidel harja punaseks on ajanud,” arvas Aarna.
Urve Läänemetsa sõnul lähtuti nimetatud määrust sõnastades traditsioonist: “Traditsiooniliselt on eksami vorm kas kirjalik või suuline. Aga olukorras, kus kirjalik eksam võis tähendada nii kirjandit kui ka osaoskuste eksamit, tuli vormi täpsustada. Seda tehes arvestati õpetajate ja õpilaste rohkeid pöördumisi ministeeriumi poole.” Urve Läänemets ütles, et ministeerium peab vabandust paluma, et otsus on alla kirjutatud nii hilja, 4. novembril. Samas ei arvanud ta olevat abiturientidel muretsemiseks mingit põhjust. “2003. a eesti keele riigieksami korralduses on mustvalgel kirjas, et eksam põhineb RÕK-i gümnaasiumi eesti keele ainekaval. Ainekava näeb aga ette ka kirjandi kirjutamise oskuse.”
Kui õpetajad ja haridusametnikud tõid esile kirjandi ja osaoskuste eksami häid ja halbu külgi – kirjandil oli esimesi ja osaoskuste eksamil viimaseid rohkem –, siis Eesti Õpilasomavalitsuse Liit ei eelistanud üht eksamit teisele. EÕOL-i juhatuse esimees Mikk Tamme seisis õpilaste õiguse eest eksamivormi valida. EÕOL-i listis tehtud küsitluse põhjal on õpilaste hulgas mõlema variandi pooldajaid. Tamme tugevaim argument oli, et valikuõigus võeti õpilastelt lubamatult hilja.
Õpilased kaitsevad valikuvõimalust
“Me ei väida, et peaks tulema osaoskuste eksam. Väidame, et vaevalt kuus kuud enne eksamite toimumist ei tohi muuta riigieksamite korda, liiati veel kõige tähtsama eksami vormi. Õpilaste ootusi ei tohi petta ja kuus kuud enne eksamit valikuvõimalust ära võtta, seda enam, et mõlemal eksamil on plusse ja miinuseid.
Nii ministeerium kui ka eksamikeskus oleksid pidanud ühe või teise eksamivormi poolt- ja vastuargumentide üle vaidlemise asemel tegelema osaoskuste eksami arendamisega. Meie seisukoht on, et õpetajate ja õpilaste teadmatus uuendustest ja muudatustest on lubamatu. Seaduse kohaselt peab eksami vorm teada olema eelmise aasta 25. maiks. Praegu ei tea enamik õpetajad ega õpilasi ka kahetasemelistest eksamitest midagi ning pole välja antud ühtegi näidiseksemplari geograafia riigieksamist.”
Süüdlast otsimas
EÕL-i esinaine Lehte Jõemaa, kes pooldas õpilaste valikuvõimalust – ise otsustavad, ise vastutavad –, palus ministeeriumi esindajatel kommenteerida olukorda, kus 24. detsembril 2001 ollakse kaheks eksamiks valmis, novembris 2002 öeldakse aga, et eksamikeskus ei ole oma tööga toime tulnud.
Helmer Jõgi sõnul eelnes otsuse muutmisele põhjalik eeltöö. Teiste seas küsiti arvamust ka ülikoolidelt. “Kuigi ülikoolid aktsepteerisid mõlemat eksamit, eelistasid nad siiski kirjandit. Jõgi ei pea õigeks väidet, nagu poleks eksamikeskus materjale ette valmistanud. “Minu arvates on see hoopis kivi ministeeriumi kapsaaeda. Ministeerium oleks pidanud ühiskondlikku konsensust paremini ette valmistama.” Samas ei pea Jõgi õigeks haridusprobleemide paiskamist ajakirjandusse, liiati kui neid käsitletakse seal tendentslikult nagu tema väitel emakeeletundide vähendamise teemat. “On halb, kui meedia siseneb mingis tööprotsessi etapis. Selliseid asju ei saa ajakirjanduse kaudu otsustada.”
Eksamikeskuse eesti keele ainespetsialist Märt Hennoste: “Enne kui kedagi süüdistada, tuleks vaadata, kas kõigile esitatakse samasuguseid nõudeid või kehtivad ühe eksami jaoks ühed, teise jaoks teised reeglid. Kevadel toimuvat geograafia riigieksamit pole minu teada üldse katsetatud, rääkimata õppematerjalide avaldamisest. Keegi pole näinud ka uute, kahel tasandil eksamite projekte, eksamitöid jne.”
Hennoste sõnul asus eksamikeskus eesti keele eksami uut vormi välja töötama 2001. a kevadel, mil ilmus ministri sellekohane määrus. “REKK käis läbi kõik protseduurireeglid, töötasime välja ja avalikustasime eksami projekti ja seejärel täpsustatud projekti koos harjutustekstidega. Lasksime õpetajatel seda retsenseerida ja saime neilt positiivsed vastused. Keeletalituse juhataja Tõnu Tender ja keelenõunik Jüri Valge toetasid uue eksami käivitamist. Kõik ülikoolid aktsepteerivad sisseastumiseksamina mõlemat eksamit. Täiesti vastu on minu teada ainult TÜ kirjanduse õppetool eesotsas Rein Veidemanniga. Mulle on aga olulisem, et uut eksamit pooldab TÜ eesti keele õppetool, sest tegemist on siiski keeleeksamiga. Katsetasime gümnaasiumi eksamit kolmes Eesti koolis, keskmine sooritusprotsent jäi 50–60 vahele. Uut eksamivormi on katsetatud kolm aastat põhikoolis, see töötab.”
Hennoste sõnul ootas ta eksamiprojektile tagasisidet, konstruktiivseid ettepanekuid. Tema suureks kurvastuseks aga eksamikeskuse ja koolide vahel diskussiooni ei tekkinud. “Uut eksamit on algusest peale peamiselt rünnatud, toodud esile selle pisipuudusi jne.”
Hennoste arvab, et kui idee eksamit mitte rakendada poleks juba kevadel kuluaarides üleval olnud, ei oleks ministri määrust sõnastatud kujul, mis annab võimaluse teha nii kirjandit, osaoskuste eksamit, etteütlust kui ka ümberjutustust – kõik on ju kirjaliku eksami vormid. Ministeeriumi koolidelt ja õpilastelt laekunud paljude allkirjadega pöördumiste põhjal teab Hennoste, et osaoskuste eksamit ootab 30–40% õpilastest. “Need on õpilased, kes valisid põhikooli lõpus osaoskuste eksami teadmisega, et saavad ka gümnaasiumis sama eksami teha.”
Viimast seisukohta kinnitab Paide Ühisgümnaasiumi õpetaja, 12. klassis õppiva tütre ema Piret Kanne, väites, et nende kooli õpilased on 9. klassist alates osaoskuste eksamiks valmistunud. “See on psühhoterror, kui õpilased praegu kolmes aines ei tea, mis neid kevadel ees ootab,” ütleb Kanne.
Õismäe Humanitaargümnaasiumi emakeeleõpetaja, EES-i ainekava töörühma liige Piret Järvela valikuvõimaluse kaotamises probleemi ei näe. “Kui eesti keele ja kirjanduse õpetaja on täitnud kirjanduse õppekava, võivad tema õpilased täiesti rahulikult kirjutada ka kirjandi. Õpikuautori ja õppekava tegija Martin Ehala seisukoht on, et grammatika on teksti teenistuses. Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õppekava on teksti ning tekstiloome teenistuses.”
Multikultuurne Eesti
Olav Aarna arvates on praeguse olukorrani viinud protsessi loogika reeglite rikkumine, soov asjade käiku kiirendada. “On kahetsusväärne, kui protsessi vaheetapis hakkavad levima kuulujutud, nagu oleks otsus juba tehtud. Õppigem sellest kogemusest ja ärgem rutakem sündmustest ette. Vaja on kõigi osaliste tihedamat ja vähem emotsionaalset kommunikatsiooni. Emotsioonid löövad lõkkele siis, kui kommunikatsioon on pikka aega puudunud või toimunud mitmekordse vahendamise kaudu. Tänasest päevast ei tuleks käesoleva aasta eksami sisu ega vormi mingil juhul enam muuta. Abituriendid võtku asju nii, nagu need on: toimub kirjand ja kogu lugu.”
Ka Irene Leisner arvab, et kui soovitakse uut moodi eksamit teha, tuleb kõigepealt targad inimesed kokku võtta ja selgeks teha, mida tahetakse mõõta. Eduard Vääri arvates enne viit-kuut aastat osaoskuste eksamit välja töötada ei suudeta.
Tõnu Tender kutsus üles üht eksamit teisele mitte vastandama. Ta põhjendas ka, miks osaoskuste eksami juurde juba mõne aasta pärast kindlasti tagasi pöördutakse. “Märksõna, miks seda tehakse, on multikultuurne Eesti. 2007. aastal pidi algama muukeelse gümnaasiumi üleminek eestikeelsele õppetööle. Põhikooli ja gümnaasiumi seaduses tänavu märtsis tehtud muudatuse kohaselt võib omavalitsus esitada Vabariigi Valitsusele taotluse, et seda ei toimuks. See tähendab, et veel rohkem muukeelseid õpilasi läheb eesti kooli. Uuringud näitavad, et vene laste lõpukirjandid on eesti laste omadest märksa nõrgemad. Et luua võrdseid tingimusi nii eesti- kui muukeelsetele lastele, tuleb teha paremini mõõdetavad eksamid.”

Samal teemal: Kui õppekavas nõutu on selge, pole ükski eksam hirmus

Õpetajate Lehe listis kirjutas riigieksamikirjandite parandaja ning eesti keele, kirjanduse ja meedia ainenõukogu liige Katrin Kalamees: “Kirjand (tegelikus tähenduses) näitab just noore inimese küpsust nii mõtlemises, maailmamõistmises kui ka keelekasutuses – ja lubab ka isikupärane olla!” Kirjand jäi, osaoskused peavad oma aega ootama. Kired on taas löönud lõkkele, vaata kuhu poole tahad, keegi pole rahul.
 
Eesti keele õpetajana töötaval õpetaja-metoodikul Katrin Kalamehel on tuline õigus. Kirjand näitab maailmamõistmist, analüüsioskust, inimese küpsust. Kas ka lugemust, sõltub õpetajast ja tema oskusest noored lugema panna. Näen oma laste pealt, et raamatu lugemine pole sugugi populaarne tegevus.
Olen ise käinud koolis “heal nõukogude ajal” ja mõne teose kättevõtmine nõudis tollal samuti suurt eneseületamist. Saati siis lugemine. Ometi olen ma raamatuid alati armastanud ja kirjandeid suhteliselt hästi kirjutanud. Viimased keskkooliaastad just nimelt Katrin Kalamehe käe all. Polnud ma mingi priimus, pigem parajalt laisk ja viilija. Küllap olid aeg ja ühiskond sellised. Siis ei olnud ka riigieksameid ja ülikooli astujal tuli suvel eksamikarusselli taas alustada. Kuid ma ei mäleta, et meid oleks eksamitega hirmutatud. Veel vähem eesti keeles, mille õppimine käis loomulikult, eestlaseks olemise vaimus. Nüüd tõstavad aga abituriendid häält, et nad õpivad vaid eksami hirmus või selle nimel, valikut tegemata ei saa keskenduda eksamiks õppimisele. Võib-olla olen mina, ülikooli viimase kursuse üliõpilane ehk õpetaja kandidaat, õpetajana töötav inimene, veidi sinisilmne hariduspoliitika või koolis toimuva suhtes?
Eksami vorm ei muuda õppekava
Miskit peab siin mäda olema. Kas ei tuleks ikka õppida ühtmoodi, vaatamata eesootavale? Kui kogu õppekava on läbi võetud ning koolitarkus omandatud, ei tohiks enam hirmul suuri silmi olla. Olgu tegemist millises vormis eksamiga tahes, eesti keeles kirjandi või mõne muu variandiga. Kas see tähendab teistpidi õpetamist? Riiklik õppekava kehtib ju koolis nii ehk naa, seega tuleb ettenähtud programm täita täies ulatuses. Kas osaoskuste eksam (mida ekslikult ka grammatikaeksamiks kutsutakse) või kirjand – ortograafia peab omandama iga õpilane ning kirjandeid kirjutatakse tundides endistviisi edasi. Õpetaja ei tohiks vastavalt eksamile ühe või teise oskuse õpetamise latti üles-alla liigutada või ainekavade koostamisel teadmatuses jänni jääda.
Lugedes Eesti Päevalehe kokkuvõtet 12. novembril toimud lõpueksamite teemalisest ümarlauast, jäi hinge kripeldama just Paide Ühisgümnaasiumi õpetaja ja lapsevanema nördinud ütlus: “Lõpuklassis õppiv tütar tegi üheksandas klassis osaoskuste eksami, nad on kolm aastat samaks riigieksamiks valmistunud.” Tule jumal appi! Ma ei taha ette kujutadagi, kuidas või mida nad üldse õppinud on. Või Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu juhatuse esimehe Mikk Tamme väide: “Osaoskuste eksamiks harjutad rohkem ortograafiat ja keskendud lühematele kirjanditele.” Kas õigekirja õppimine on oluline ainult eksamiks? Kas kirjandiõpetuses pole tähtis nii lühi- kui ka tavakirjand? Kas üldse loetakse ja analüüsitakse?
Kivi ametnike kapsaaeda
Osaoskuste eksamile pole oma õnnistust andnud ka õpetajad. Mõne spetsialisti väitel on tegemist harjumuse ja mugavusega. Kuid viskaks nüüd kivi ka teise poole kapsaaeda. Novembri alguses haridusministri poolt allakirjutatud määrust eksamikirjandi säilitamise kohta võib lugeda seaduse rikkumiseks.
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahv 29 lõige 3 sätestab: “Riigieksamite ja põhikooli lõpueksamite õppeained, vormid ja aja kehtestab haridusminister lõpueksamitele eelneva õppeaasta 25. maiks.” Teadaolevalt kehtis seni eksharidusminister Tõnis Lukase määrus 2001. a detsembrist, mille järgi võis õpilane käesoleva õppeaasta lõpus valida eesti keele riigieksami vormiks kas kirjandi või osaoskuste eksami. Kusjuures 12. novembri seisuga väitis REKK, et neil ei ole veel ühtegi paberit ministri allkirjaga ja nad ei tea, mis kevadel ees ootab.
Ühelt poolt võib mõista lõpetajate meelepaha, sest kindlustunde puudumine eksami suhtes pole sugugi meeldiv (eks ta ole psüühika värk). Teisest küljest on ilmselgelt tegemist teona veniva info liikumisega infoajastul. Kas või määruste teatavaks tegemine selleks volitatud asutustes või õpilaste teadmatus, millist eksamit tunnustavad ülikoolid. Näiteks TPÜ on väitnud, et nende jaoks pole vahet, kuna vastuvõtt toimub pingerea alusel, TÜ-s aga levivad kuuldavasti kahtpidi arvamused.
Nüüd jääb üle öelda midagi noore haridusministri kaitseks. Uuele määrusele allakirjutamist põhjendab Mailis Rand: “Riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus, mis on kolm aastat väidetavalt selle eksamiga tegelnud, on tegelnud vormi, mitte sisuga.” (PM, 05.11.). Teisisõnu – pole oma tööga hakkama saanud. Järelikult, et säästa õpilasi toorest eksamist, pidi ta midagi ette võtma. Samal arvamusel on Eesti Õpetajate Liit. Kirjandi pooldajad ei välista võimalust minna tulevikus ikkagi üle osaoskuste eksamile, kuid seda vaid pärast põhjalikku eeltööd.
Lõpp hea, kõik hea? Kes muudaks samal ajal õpilaste suhtumist õppimisse ja eksamitesse?

Varius: 15 aastat kirjanduslugu lavalaudadel

Livia Viitol

Oktoobris tähistas oma 15. sünnipäeva teater Varius. Sündinud 1980. aastate teise poole loomingulises õhustikus kaht esmapilgul kirjanduskauget ametikooli, V. Klementi nimelist 32. Kutsekeskkooli ja K. Kärberi nimelist 12. Kutsekeskkooli ühendanud kirjandusringist, on Variusest tänaseks saanud omapärane nähtus Eesti kirjandus- ja teatrielus.
 
Teatri repertuaari koostab, kirjutab ja lavastab asutuse juht Heidi Sarapuu. Kui küsida, mis on Variuse ampluaa, kõlab vastus: kultuurilugu, mis hõlmab esmajoones kirjanike elu- ja loomingulugusid. Heidi Sarapuu lavastustele on omane poeetilisus ja salapärane saagalikkus, mis ühendab elu- ja loomislood müüdilooks. Variuse lavastused kinnitavad elu ja loomingu lahutamatust. Lavastaja Heidi Sarapuud tundub kõige rohkem paeluvat loomine kui ime ning loomisprotsessi käivitumine elu ja olude kiuste. Kõik Variuse etendused, nii palju kui neid 15 aasta jooksul on olnud, on ennekõike loomislood. Vaatajate ette on toodud suurem osa eesti kirjanduse ajaloost, sekka tänapäeva kirjanike loomingut. Ent lavastatud on ka Põhjamaade klassikute elu- ja loomingulugusid ning ikka ja jälle luulet. Ka teatri 15. sünniaastapäevaõhtu Kirjanike Maja musta laega saalis oli pühendatud luulele. Muusika ja tants kuuluvad loomuldasa ka Variuse uusima luuleetenduse “Nii tasa libiseb su jalg parketil” juurde.
Heidi Sarapuu, kas on tõsi, et kõik algas “Arbujatest”?
“”Arbujad” oli tõesti teatri algus. Enne “Arbujaid” tegime luulekavu. Betti Alveri varast lüürikat ja tema “Tuulearmukest”. Viimast nimetati teatraliseeritud kompositsiooniks. Käisime sellega koguni Betti Alveri juures kodus. Betti oli liigutatud. Sellele eelnes Eino Leino “Elulaev”, kompositsioon tundeluulest, novellettidest ja ajaloolisest näidendist “Simo Hurt”, ning Jaan Kaplinski luule õhtu “Helmemännile mõeldes”, mida tegime kirjanike majas ja Rägavere lossis 1986. aastal.”
Need etendused või kompositsioonid üldnimetusega “luuleõhtud” äratasid tähelepanu, nagu äratas tähelepanu seegi, et olite teinud luuleringi kahe Tallinna kutsekeskkooli tüdrukutest ja poistest, kelle luulelugemise tase pani vakatama ka kirjanike maja musta laega saali publiku. Teile avaldas tunnustust Olaf Utt tollases Sirbis ja Vasaras, tõdedes “tulevaste õmblejate ja puuseppade osasaamist poeesiast kui inimliku elamise loomulikust osast”. Kui paljud valisid kätteõpitud eriala asemele humanitaaria?
“Kutsekoolides õppivate humanitaarhuvidega noorte hulk olenes tookord hoopis sellest, et keskkoolipingist kõrgkooli kõige nõutavamatele erialadele niisama lihtsalt ei pääsenud. Küll aga andis rohelise tee kutsekooli lõputunnistus. Nii tuli Klementisse õppima näiteks meie näitleja Terje Rinne, kes lõpetas “viitega” ja sai kohe inglise filoloogiasse sisse. Nii õmblejatele kui ka puuseppadele õpetati esteetikat, mida ma muide pean väga õigeks. Selle alla kuulus ka kultuurilugu ja teisi üldharivaid distsipliine. Tüdrukute hulgas oli suur luulelugemishuvi. Ent tüdrukutele lisaks oli esinema vaja ka poisse. Nii võtsime juurde Kärberi kooli. Seal õppis näiteks Dan Põldroos. Tegime n-ö sõnalisi kompositsioone ja lavastasime koguni õppenõukogu koosoleku! Luulelugemine oli muidugi põhiasi. Esimene kaheosaline kirjandusõhtu sai teoks seoses Peep Ilmeti koostatud “Eesti luule aastaraamatu” ilmumisega, meie etendus sellest tuli välja 1987. a. See oli puht Peep Ilmeti initsiatiiv, tema käis mõtte välja. Edasi läks nii, et tulime Tartu-etenduselt ja leidsime, et trupil peaks olema ka nimi. Oli 1987. a oktoober ja teatritrupp Varius oli sündinud.”
Kas see oli üldine luulevaimustus, 1980.-ndates endas peitunud luule või veel midagi, mis suunas teid ja teie juhendatavaid üha kirjandus- ja teatrikesksemaks, sest luulekavu esitasid ju paljud, aga kõigist ei saanud teatrit?
“Ühelt poolt oli tõesti suur vaimustus, teisalt aga tekkis sisemine trots teha seda, mida ei tohtinud. Tol ajal ei tohtinud ju nii mõnegi kirjaniku, näiteks Kaplinski loomingut esitada. Ma arvan, et see oli sisemine põlemine, millele lisandus verinoorte inimeste siirus. Võib-olla on noorte luulelugemises tõesti midagi sellist, mida elukutseliste näitlejate puhul enam ei kohta.”
“Arbujatega” ei avanud te ainult peatükki eesti kirjandusest, vaid kergitasite katet toonaselt vaimselt atmosfäärilt. Liikusite sünkroonis kõige sellega, mis toimus ühiskonnas: minevikusündmuste avalikustamine ja tõdede väljaütlemine.
“Paljudele vanadele kirjandusinimestele oli selle etenduse vaatamine mineviku taaselustamine. Näitasime, kuidas elasid eesti vaimuinimesed 1930. aastatel, ja ju oli sellel eriline lumm. “Arbujad” tõi meile uusi näitlejaid. Need olid Tallinna 49. Keskkooli poisid Indrek Pajumaa ja Toomas Tross. Lisandus Paul ja Linda Viidingu tütrepoeg Juhan Kreem, kes mängis “Arbujates” oma vanaisa, Paul Viidingut. Väga meeldejääv oli Ave Männik Kersti Merilaasina.
Mäletan, et Juhan Viiding vältis millegipärast “Arbujate” vaatamist. Ja siis ükskord oli ta kohal. Läks vaheajal minust mööda ja ütles: “Aga te panete, aga te panete!” Kui etendus läbi sai, oli ta tükk aega vait ja siis ütles, et tal on olnud elus kaks teatrielamust: Jaan Toominga “Laseb käele suud anda” ja meie. Ta oli vaimustuses Uku Masingust. Ave Männikult küsis, kas tüdruku sünnimärk põsel on ta enda oma või grimeerija tehtud. Ave vastas kohkunult: “Ikka minu enda…” Viiding lausus selle peale väga mõtlikult: “…ja huvitav, Kersti Merilaasil oli samas kohas!””
Kas tunnete uhkust oma näitlejate üle?
“Muidugi. Olen alati imetlenud oma õpilasi. Tegin seda juba koolis töötades. Nad olid nii ausad ja ehtsad, et see oli lausa rabav. Uutesse lavastusse tuleb alati keegi juurde, nii et tänaseks on paljud läinud, kuid paljud on ka jäänud. Nii mõnigi on end välismaal täiendamas käinud. See on andnud neile palju juurde.”
Pärast “Arbujaid” tuli välis-eesti kirjanike teemaline lavastus “Umbsed tõed”. Kas “Arbujad” viisid teid välis-eesti kirjanduseni ja see omakorda rootsi kirjanduseni?
“Umbsete tõdede” proovide ajal tulid siia Aino Lepik ja Anna Talve. Nemad olid väga liigutatud, sest lavastuses oli juttu ju nende vanematest, Kalju Lepikust ja Ilmar Talvest. Selle etendusega käisime esimesel välisreisil Stockholmis. Vaadata tahtjaid oli nii palju, et Eesti majja poleks nad ära mahtunud, seetõttu toimus meie etendus kinoteatris Fagel Bla. Meile oli see esimene tutvus välis-eesti kirjanikkonnaga. Omaette elamus oli, et laval mängiti noort Ilmar Talvet, Kangrot, Lepikut ja Arvo Mägit, kes ise istusid saalis. Vastuvõtt oli suurepärane.
Sealt algasid kontaktid rootsi kirjandusega, aga ka lähem tutvus välis-eesti kirjanike loominguga. Nimelt oli Eesti maja keldrisse kogutud manalateele läinud välis-eesti kirjanike raamatuid. Neid jagati ka meile. Tundsime nende teoste vastu tohutut huvi. Kuidas me pabistasime raamatuid tollidest läbi lohistades! Sõitsime Stockholmist Tallinna Helsingi kaudu, nii oli odavam. Osa raamatuid konfiskeeritigi. Aasta oli siis 1988, vene võimu üks viimaseid.”
Siis te veel ei lavastanud rootslasi?
“Ei. Olin jõudnud Ella Ilbaku juurde. Tema lugu oli vapustus. ?okk. Sündis lavastus. Vahepeal hakkasid aga väliseestlased meil etendusi andma. Tulid muusikud Toomas Tuulse ja Mart Arusoo, kes andsid Tallinnas tollal meile täiesti harjumatu kabareeteatri etenduse Rataskaevu teatrimajas. See oli väga omamoodi. Ei olnud isamaalisi laule ega rahvariideid. Oli pila, nöögiti nii kodu- kui ka väliseestlasi – ka iseendid – ja see pani mõtlema.
Järgmine etendus oli “Samas paadis”, mille peategelased olid Ristikivi ja Kangro. Esietendus toimus Stockholmi Eesti majas. Pärast seda jätkasime rootsi kirjandusega.”
Esimene rootsi autor oli Nils Ferlin ning teie etendus kandis nime “Vana torukübar”.
“Arno Vihalem oli tõlkinud Ferlini luulet eesti keelde ja andnud välja kogumiku “Laule ja luulet”. Selle kohta on öeldud, et Vihalem jõudis oma tõlgetega parema tulemuseni kui originaal. Publiku huvi rootsi kirjanduse vastu kasvas. Pärast Ferlini “Vana torukübarat” tegime “Legendi Graalist”, mis käsitleb Gustaf Frödingi elu ja loomingut. Teatud reservatsioonidega võib teda võrrelda Juhan Liiviga. Ka nende eluaastad langevad enam-vähem kokku. Muusika oli pea meie kõigis etendustes Toomas Tuulselt, kelle ema on välis-eesti luuletaja ja isa oli tuntud kunstiajaloolane. Alustatud ritta kuulub ka Dan Andersson, autodidaktist luuletaja, kelle elulooetendus kandis nime “Mängumehe teekond”.
Kui nüüd rootsi teema peale tagasi vaadata, siis suur osa on Hans Lepal, kes hakkas 1990. algul Eestis käima. Tal olid sidemed Rootsi instituudiga, nemad omakorda huvitusid minu ettevõtmistest. Sain Rootsi instituudilt mitmeid pakkumisi. Hea vaimne side tekkis Hele Lüüsiga, nimetaksin teda lausa oma vaimseks emaks. Nii et rootsi kirjanduseni jõudsin ma väliseestlaste kaudu. Ja inspireerivat leidsin palju.”
Kuidas Rootsi kirjanike lood vastu võeti?
“Väga hästi. Kõige huvitavam oli see, et Ferliniga jõudsime me Stockholmi linnateatri ja seejärel Göteborgi linnateatri lavale. Etendus oli kakskeelne. Külalistega stseenides oli valdav rootsikeelne tekst, mida esitasid rootslased. Ka kõik laulud, v.a üks, olid rootsi keeles. Laule esitas Mart Jürisoo. Selle etendusega käisime ka Norras. Keelebarjääri ei tekkinud: rootsi ja norra keel on sarnased. Norras võeti Ferlini-lugu vastu väga elavalt: olid suisa naerupahvakud…”
Väga elavalt elati kaasa ka selle aasta aprillis Stockholmi Eesti majas toimunud Eduard Vilde etendusele. Vaheaplausid saatsid pea tervet etendust. Tohutu huvi tekkis pärast etendust Vilde majanaabri, preili Juta vastu. Publik piiras auväärses eas Juta Anderssoni ümber ning usuti, et kõik oligi nii nagu etenduses.
“Välispublik näitab oma vaimustust välja. See tekitab erilise kontakti näitlejate ja publiku vahel. Lavastus “Tervist, härra Vilde!”, mida mängime Vilde viimases korteris Kastellaanimajas, on püsinud repertuaaris juba pikka aega, vahetunud on vaid Vilde osatäitja. Dan Põldroosi asemel teeb nüüd kaasa Peeter Kaljumäe Vanalinna Stuudiost. See on üks neid etendusi, mis aitavad kooliprogrammis kivistunud autorit inimlikustada.”
Võiks ju veel pikalt kõnelda teistestki Variuse lavastustest. Underist “Sinises purjes”, niisamuti Karin Boye, Karen Blixeni ja Sigrid Undseti elulugude etendustest. Just viimast peetakse Variuse suureks õnnestumiseks. Kas eesti kirjandusloos on palju kirjanikke, kelle elust saaks hea lavastuse?
“Lavastuse, aga kas ka hea...”
Teie tulek teatrimaastikule on kulgenud etapiviisi. Kuidas tekkis teie teatrihuvi?
“Asi algas koolitüdrukuna uisutamisest. Õigemini sellest, et tahtsin uiske saada. Meid oli kolm last ja majanduslikud tingimused olid nagu ikka viiekümnendatel. Käisin kolmandas klassis. Iluuisud olid väga kallid, mina olin nõus ka “tritsudega”. Ka minust kuus aastat vanem õde tahtis uiske. Lõpuks saime need jõuluvana käest. Läksime staadionile õppima: panin uisud alla ja nii imelik, kui see ka polnud – koperdasin, koperdasin ja korraga läksin!
Õppisin Tallinna 21. Keskkoolis ja meie kool korraldas tol talvel uisutamisvõistlused. Nii hämmastav, kui see ka ei tundu, aga ma võitsin need ära! Kohe tuli minu juurde raadiotädi ja ütles, et pean järgmisel päeval raadiomajja tulema ja rääkima, kuidas ma võidu saavutasin. Mõtlesin ja mõtlesin ega teadnud, mida peaksin kõnelema. Lõpuks läksin kohale ja tunnistasin, et ma ei oska midagi rääkida. Raadiotädi oli seda just arvanudki ja tal oli tekst juba valmis. Oli kutsutud ka üks teine uisutaja, kes pidi samuti linti kõnelema. Temaga koos õppisime meile antud tekstid ära. Raadiotädi ütles, et kumb oma teksti paremini loeb, see võetakse lastesaadetesse. Ja ma võitsin jälle!
Enne mind olid lastesaadetes olnud Mari ja Anni Viiding. Olin Anni järglane. See töö oli tore ja, nagu peagi selgus, ka tasuv. Alates kolmandast klassist ostsin endale peaaegu kõik riided ise. Lugesime laste spordiuudiseid, võtsime osa “Mõistata!” saatest ja näidenditest ning kuuldemängudest. Mul oli raadiolapsepõlv.
Aga mul oli vedanud ka kooli ja õpetajatega – meie eesti keele ja kirjanduse õpetaja oli Leo Villand. Kooli deklamaatorite võistlustel konkureerisin Viiu Härmiga. Tõukejõuks teatri suunas liikumisel oli seegi, et meie kõrvalkorteris elas Tõnu Aav.
Konservatooriumi lavakunstikateedrisse ma aga sisse ei mahtunud. Lõpetasin Peda näitejuhtimise eriala. Enne seda olin lõpetanud Draamateatri juures draamastuudio.”
Kas draamastuudiosse läksite teadlikult, s.t, et otsus teatri eriala kasuks oli juba langetatud?
“Draamastuudiosse läksin 10. klassis. Nii noori sinna ei võetudki, aga minule ja veel ühele tüdrukule tehti erand. Ka see oli väga huvitav aeg.”
Olete teinud ka kuuldemänge ja raadiosaateid.
“Saateid hakkasin tegema Mari Tarandi ettepanekul. Bernard Kangrol oli 1992. aastal 80. sünnipäev. Tegin saate “Süda ei põle ära”. Lindi saatsin ka Kangrole endale. Kuuldemänge olen samuti teinud ja teen ka praegu.
Tegelikult olen kogu aeg sama rea peal. Ja ikka on midagi niisugust, mida jälle tahaks ette võtta ja lavastada. Mind vaimustab minevikus toimunu. See tundub kuidagi huvitavama ja tõelisemana kui olevik. Praegune aeg ei paku midagi erilist. Ju ma olen paadunud romantik!”
Mis inspireerib elulugudes?
“Väga palju. Ma loen, näen ja ka kuulen oma tegelasi. Võib-olla on see kadunud aja otsimise soov, tahe viibida ajas, kus elavad mu tegelased. Aga inspireerib ka kirjanike inimlik pale ja muidugi nende loomingu lätted.”
Mis tunne on olla 15 aasta vanuse teatri juht, lavastaja ja stsenarist ühes isikus?
“Uskumatult tore. On kadestamisväärne, kui ümber on noored sõbrad.”
Kas tagantjärele mõeldes võite öelda, et Variuse tulek Eesti teatrimaastikul on sarnane lotovõiduga?
“Ikka. Täielikult.”

Tippu viib sihikindel töö

ÜLO TIKK

Tallinnas peetakse koolispordimänge juba 20 aastat. Tuntud sporditraditsioonidega koolide kõrvale kerkis sel kevadel venekeelne Tallinna Mustamäe Humanitaargümnaasium. Järgmise vene koolina seisab punktitabeli 20. real Tõnismäe Reaalkool. Mustamäe Humanitaargümnaasiumis veab koolisporti kahekordse kõrgharidusega mees, tänavune aasta õpetaja Jüri Lüter.
 
Kui koolide mainet kiputakse hindama riigieksamite tulemuste põhjal, siis võimlemisõpetaja töö mõõdupuuks loetakse koolispordimängudel saavutatud koht. Vähemalt nii arvavad õpetajad ise.
Koolispordimängudel osalemine on igale pealinna koolile karm katsumus. Punkte annavad 28 võistlusala.
Paari aastaga imet ei tee
“Ühe-kahe aastaga kooli spordis tippu ei vii,” on Jüri Lüter kindel. Kui ta kümmekond aastat tagasi praegusesse humanitaargümnaasiumi, tollal Tallinna 52. Keskkooli taas tööle tuli, oli kool koos teiste vene koolidega võistlustabelis kolmandas kümnes. “Agarusest püüdsime igal alal kaasa lüüa, aga peagi taipasin selle rabelemise mõttetust. Koormasime endid ja õpilasi, paljud osalesid nii pallimängudes kui ka kergejõustikus, orienteerumises ja suusatamises. Võistlusteks ettevalmistamine hakkas juba muude ainete hindeid mõjutama,” tunnistab õpetaja, kellel polnud koos agarate spordipoistega ühtki vaba nädalavahetust.
“Alustasin siis alusmüüri ladumisest ehk üldfüüsilisest ettevalmistusest. Kangil lõuatõmbamine ja toenglamangus kätekõverdused ning krossijooks, et võhma jätkuks. Pallipoisid küll virisesid, et neile on see mahv liig, ei jäta aega korvimänguks. Aga õigeks mängumeheks ei saa ainult palli korvi loopides. Tuleb treenida vastupidavust.”
Sportvõimlejast mitmevõistlejaks
Jüri Lüteri meelitas kergejõustiku juurde kunagise Tallinna 51. Keskkooli kehalise kasvatuse õpetaja Jaan Pälling. “Olin 5. klassini Kalevis sportvõimleja. Ühe aasta jagasin end võimlemise ja kergejõustiku vahel, aga raskeks läks. Jooksualad istusid ka päris hästi, olin väikest kasvu ja kerge kondiga, kiirendus oli hea,” räägib Lüter.
Noormees hakkas tegelema mitmevõistlusega, treeneriks legendaarne kergejõustikutreener Aleksander T?ikin. Mitu aastat oli Lüter oma vanuseklassis Tallinna meister. “Kooli odaviskerekord vist jäigi minu nimele, hiljem liideti meie kool 38. kooli, praeguse Mustamäe Reaalkooliga,” meenutab õpetaja.
TPI energeetikateaduskonna tudengina pühendus Jüri Lüter ainult jooksualadele. “Sain aru, et mitmevõistluses mul suurt tulevikku ei ole. Kasvu ja jõudu jäi heitealade tarvis napiks.”
Lüteri sõnul tal vedas, et jätkas harjutamist NL-i teenelise treeneri Aleksander T?ikini käe all. “Veterantreener juhendab veel 87-aastasenagi noori. Tema kõige kuulsam õpilane on legendaarne Vladimir Kuts. Aga ka kaugushüppaja Tõnu Lepik ja veel mitu vabariigi koondislast. Minuga koos treenisid Urmas Müür ja Ülo Kriisa.”
Aleksander T?ikin meenutab Jürit kui ühte oma lemmikõpilast: “Jüri oli usin harjutaja ega jätnud naljalt treeninguid vahele. Hüppas kaugust ja kõrgust, oli kergejalgne jooksja ning tõkkejookski sujus. Eks ta seetõttu hiljem takistusjooksule pühenduski. Treeneri nõuannetest võttis alati õppust.”
Omaaegse keskmaajooksja ja tänase Tallinna Haridusameti koolivälise töö osakonna juhataja Andres Vakra sõnul oli Jüri Lüter pühendunud spordipoiss. “Oma 1979. a joostud tulemusega seisab ta Eesti kõigi aegade 3000 m takistusjooksu edetabeli 8. kohal. Sellest ajast tänaseni on vaid kolm meest temast kiiremad olnud,” teab Vakra.
Õpetajast õhutõrjeohvitseriks
Pärast TPI lõpetamist ja kolme kohustuslikku tööaastat Eesti Energiavõrkude projektis lootis noor mees end töö kõrvalt spordile pühendada. Sai töökoha ehitustrusti (lootus korterijärjekorda pääseda) ja võttis tunnid oma praeguses koolis. Spordimehe plaanidele tõmbas aga kriipsu peale Nõukogude Armee ja sõda Afganistanis.
“Olin saanud koolis kaks kuud töötada, kui 1980. a oktoobri lõpus kutsuti energeetika teaduskonna lõpetanud reservohvitserid tegevteenistusse. Armees ei jätkunud Afganistani sõja tõttu enam ohvitsere. Koguti meid Haapsalusse kokku. Olime seal nagu teaduskonna kokkutulekul – koos oli üle 50 energeetiku. Õnneks ei pidanud me sõtta minema. Osa saadeti Riiga, mina jäin Pääskülla õhutõrjepolgu sidepataljoni,” meenutab Jüri Lüter olulist pööret oma elus. Pärast kahte teenistusaastat tehti mehele ettepanek jätkata teenistust Rakveres. “Seal anti kohe korter. Mul oli juba pere, pidasin seda vastuvõetavaks lahenduseks. Sain väeosa spordiinstruktori koha ja lootsin soodsatele treeningtingimustele.”
Õppimine häireolukorras
Tõsise spordimehena otsustas Jüri Lüter jätkata õpinguid mainekas Leningradi Kehakultuuriinstituudis. Abikaasa Tatjana õppis sealses pedagoogikainstituudis matemaatikat. “Vastuvõtukatsetel Leningradis aga põrusin tervisetestis. Räägiti midagi veresoonte laienemisest ja imestati, kuidas mind üldse armeeteenistusse võeti. Ma ei jätnud jonni ja viisin dokumendid TPedI kehakultuuriteaduskonda, kus õppisin kokku seitse aastat. Selle aja jooksul eksmatrikuleeriti mind kolm korda. Mitte kehva õppeedukuse, vaid armee jäikuse tõttu. Kord olid õppused, kord väeosa inspekteerimine, kord häireolukord,” meenutab Lüter. “Isegi metsas trenni tegemiseks pidi väeosa ülemalt luba küsima. Mis sellest, et olin juba kapteni aukraadis ohvitser.”
Heauskne staadionihooldaja
Rakveres koges Lüter, et ajateenistusse kutsutud noorte füüsiline ettevalmistus on kehv. Just kaitseväeteenistust silmas pidades on ta rõhunud oma töös sportvõimlemisele. Lüteri hinnangul harrastatakse sportvõimlemist heal juhul pooltes pealinna koolides, ehkki see on õppekavas.
“Kui ma 22 aastat tagasi noore ja rohelisena kooli tulin, oli ebakindel tunne. Püüdsin kangesti range olla ja kõike ettekirjutatut täpselt täita. Pärast armeeteenistust kooli naastes tundsin end nagu kala vees. Mustamäel on palju toredaid ja kogenud kolleege, kellelt võib alati nõu küsida. Näiteks Saksa Gümnaasiumi õpetaja Ülo Kurik, 37. keskkoolist Eero Savason või Mustamäe Gümnaasiumist Enn Uussaar.”
Lüter kiidab ka oma kolleege, üle 30 aasta koolis töötanud Vera ?apovalovat ja äsja TÜ treeneri-õpetaja diplomiga lõpetanud kolmikhüppajat Sergei Tanagat.
Õpetajad tunnistavad, et töötavad suuresti entusiasmist. Mõni aeg tagasi selgus, et koos kooliga 1970-ndatel rajatud staadion ei kuulugi neile, vaid on antud 1986. a keskkooli kõrvale püstitatud Tallinna Majanduskooli bilanssi. “Arvasime kogu aeg, et see on meie oma. Suvel niitsin siin muru, hooldasin jooksuradasid ning hüppepaiku,” on Lüter nördinud. Nüüd ei hoolda staadioni keegi. Maa kasvatab takjaid ja lähikonna koerad kaevavad auke. “Ma ei julgegi õpilasi sinna jooksma viia, võivad jalaluud murda. Läheme parem koolilähedasse parkmetsa. Kevadel-sügisel jookseme ja võimleme majasisesel asfaltkattega platsil.”
Õpetajad loodavad staadioni koolile tagasi saada, Mustamäe linnaosavalitsus on pöördunud selleks haridusministri poole.
Lüteri sõnul harrastavad nad nüüd spordialasid, mis ei eelda staadioni. On võisteldud orienteerumises, krossi- ja teatejooksudes ning suusatamises. “Konkurents koolide vahel on sportmängudes pinevaks muutunud, vahed esimese kuue seas pole enam mäekõrgused. Mullu olime poiste võrkpallis kolmandad, aga tänavu loobusime osalusest, sest järelkasv on veel nõrguke,” väidab Lüter. Harrastatakse muidki saalialasid. Mõni aeg olid koolis tugevad käsipallurid, aga siis vaibus selle ala buum kogu linnas.
“Imestan, kui tasasel ja malbel moel Jüri poisse kamandab, ise veel ohvitser. Minul on valjem komandörihääl kui temal,” räägib kolleeg Vera ?apovalova. Ta põhjendab Jüri Lüteri leebet natuuri asjaoluga, et mees on üles kasvatanud kaks tütart, kelle peale pole olnud põhjust häält tõsta.
Lapsed heast perekonnast
Jüri Lüteri klassijuhataja ja matemaatikaõpetaja Galina Kurkovskaja mäletamist mööda oli Jüri keskkoolis viisakas ja intelligentne poiss, kes õppis hästi ja kelle arvamusel oli klassis mõju. “Ta polnud liider, selleks oli ta liiga vaikne, aga spordivõistlustel läks alati põlema ja oli kooli au eest väljas.”
Andres Vakra lisab, et kunagise treeningukaaslase aadliviisakus tüütab teda vahel lausa ära. “Kui tööasjus helistab, vabandab tükk aega ette ja taha, et julges segada. See viisakus on kandunud üle ka tema poistele. Nendega pole kunagi ühelgi võistlusel probleeme olnud. Mustamäe eesti koolid on alati nõus Jüri poistega ühes alagrupis mängima, teavad juba ette, et asi laabub sekeldusteta. Lisaks kehalise kasvatuse õpetaja tööle annab Jüri Lüter algkooli kümblusklassides eesti keeles võimlemistunde,” kiidab Vakra.
Aasta õpetaja tiitli omanik ise on tagasihoidlik. Küsimusele rahvuse kohta vastab, et emapoolse suguvõsa juured ulatuvad Raplamaale, kust tema esivanemad pärast Mahtra sõda koos Ants Tertsiusega Omski oblastisse saadeti. Esimese Eesti Vabariigi ajal üritasid nad kodumaale naasta, aga jäid pidama Ingerimaale. “Pärast sõda kolis pere Narva, kus ka mina sündinud olen. Vanavanaema ja vanaema rääkisid minuga eesti keeles. Isapoolne suguvõsa pärineb Riia sakslastest. Vanaisal olen Kroonlinnas külas käinud,” meenutab Jüri Lüter.
Tütreid Alinat ja Jelenat kiidetakse hea vene keele oskuse pärast, sest nad suhtlevad ka omavahel eesti keeles ja keegi ei aimagi, et nad on venekeelse gümnaasiumi lõpetanud. Alina on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia graafikuna ja õpib magistrantuuris, Jelena teisel kursusel keraamikat.
“Jüri on naiskolleegide suhtes väga tähelepanelik. Tõeline dzentelmen,” ütleb Vera ?apovalova ega pea sugugi silmas fakti, et Jüri abikaasa samas direktorina kooli juhib.
“Mul on hea meel, et Jüri tagasi kooli õpetajaks läks. See amet sobib tema tasakaalukuse ja sihikindlusega,” ütleb Aleksander T?ikin.

135 aastat järjepidevat haridust Keilas

MERI ARRO

Keila Gümnaasiumi õpilased on olnud edukad olümpiaadidel, konkurssidel ja festivalidel
Möödunud õppeaastal saavutasid ajaloo maakondlikul olümpiaadil 1. koha Erki Fels (õp M. Kala) ja Rain Männikus (L. Venda), Triinu Toomsalu sai 3. koha (K. Silla). Bioloogiaolümpiaadil said 1. koha Alisa Trubilina ja Indrek Hiiesalu (L. Meeme). Geograafiaolümpiaadil tuli esimeseks Indrek Hiiesalu (L. Sepp); füüsikaolümpiaadil said Priit Hanni ja Gristel Võsa (A. Savik) 3. koha. Matemaatikaolümpiaadil tulid teiseks Katre Annert, Merike Sell ja Mari-Ann Vitsut (H. Taperson).
Inglise keele olümpiaadil saavutasid Gristel Võsa ja Ene Viiard (K. Pihl) 1. ja üleriigilisel olümpiaadil 8. koha. Saksa keele olümpiaadil tuli Karoline Aun (K. Birkan) 1., Triinu Reinold (E. Allast) ja Inna Saakjan 2. ning Reet Ventsel (K. Birkan) 3. kohale.
Õpioskuste olümpiaadil sai 5. klass (L. Väljataga, A. Veskioja, I. Sepp, L. Venda, S.-E. Praun) 21 võistkonna hulgas 4. koha.
Ülemaailmsel matemaatikaülesannete lahendamise võistlusel “Känguru” saavutas Merike Sell (H. Taperson) Eesti arvestuses 3222 võistleja hulgas 47. koha. Vabariiklikul ajalooesseede konkursil võitis Martti Mandel (E. Pae) 2. koha.
Harjumaa õpilaste omaloomingu konkursil said Mari Pihl ja Tarmo Mustonen (H. Väljamäe) proosas 1. koha, Loore Martma (T. Murdla) proosas ja Liisa Kaupmees luules 2. ning Kristiine Malberg (E. Pae) luules 3. koha. Luulepreemiaid said veel Pille Rand, Ardo Urb ja Daisy Pello (H. Väljamäe). Harjumaa pääste- töötajate esseekonkursil said Tarmo Mustonen ja Katre Annert (H. Väljamäe) eripreemia.
Harju maakonna poiste käsitöö näitusel “Käib töö ja vile koos” võitis eriauhinna Raiko Vitsmaa (T. Kuuse), tema töö valiti välja ka üleriigilisele näitusele “Ei ole üksi ükski maa”. Üleriigilisel näitusel sai eriauhinna Asko Rand (T. Kuuse). Tüdrukute maakondlikule käsitöönäitusele pandi välja 57 tööd (A. Teimann) + 23 tööd (K. Kalamees), üleriigilisele näitusele valiti neist 17. Aktiivselt on osaletud ka paljudel spordivõistlustel.

Kooli 135. sünnipäeva puhul tunnustatakse õpetajaid
– Maavalitsuse tänukirja saavad Aleksander Savik, Anne Siniveer, Tiina Veisalu, Anneli Teimann, Irja Põlluveer, Helve Rehepapp, Mairoos Kala, Ruth Kukner ja Virge Jaanre.
– Linnavalitsuse tänukirja saavad Eva Allast, Inge Kitsing, Einar Mändla, Urve Paltser, Anti Rohtoja, Pille Savisaar, Galina Zukova, Sirje Tasso, Helle Turmen, Leili Venda, Leida Väljataga, Jaan Arjak, Lii Laurik, Ants Vospert, Tiia Peenmaa.

Keila Gümnaasiumil on 22. novembril tähtis päev – 135 aastat on Keilas järjepidevalt õpitud ja õpetatud.
Rootsi ajal õpetati lugemist ja kirjutamist pastoraadi juures leerikoolis. Hiljem liikusid ringi rändõpetajad, õpetus jäi kodude peale.
1691. a hakati lastele haridust andma köstrimajas. Aastatel 1867–1919 töötas Keila vallakool, 1907–1911 kolmanda järgu erakool. 1912. a alustas tööd venekeelne Keilaskoje Pravitelstvennoje Ut?ili?t?e. 1918–1921 töötas Keila Kõrgem Rahvakool.
Aastatel 1921–1940 ja 1941–1944 tegutses Keila 6-kl Algkool, 1927– 1941 ka üheaastane täiendusklass tütarlastele ja 1929–1947 Keila Põllutöökool. 1940. a muudeti algkool mittetäielikuks keskkooliks, 1944. a lisandus 7. klass. 1951. a liideti keskkooliga Keila Vene 7-kl Kool.
Aastail 1954–1967 oli praegune Keila Gümnaasium Keila Keskkool, 1967. a eraldusid vene klassid Keila 2. Keskkooliks (praegu Keila Vene Gümnaasium) ja kool nimetati Keila 1. Keskkooliks. 1978. a moodustasid algklassid eraldi Keila Algkooli, mis praegu töötab keskkooli kunagises hoones. Nüüd on Keila Gümnaasiumis jälle ka algklassid. Lastevanemate kulul 1964. a avatud muusikaklassidest kasvas 1976. a välja Keila Muusikakool.
Keila Gümnaasium on kooli nimi alates 1995. a, praeguses hoones töötatakse 1975. aastast.
Koolimuuseum on populaarne
Oma kooli, Keila linna ja ümbruskonna ajalooga saavad õpilased tutvuda kooli muuseumis. Muuseumi perenaise Ruth Kukneri (töötanud Keila Gümnaasiumis 22 aastat eesti keele õpetajana) sõnul on muuseum suur huviobjekt, kus õpitakse (toimuvad ajaloo-, keele- ja klassijuhatajatunnid) ning uudistatakse niisama. Väliskülalised on tunnistanud, et neil sellist muuseumi vastu panna pole. Kõige huvitavamaks eksponaadiks peab R. Kukner Mahtra sõja kangelase abikaasa tanu.
Muuseum avati 1978. a, mil uues koolimajas selleks ruumid leiti. Eksponaate hakati emakeeleõpetaja Linda Ardve eestvedamisel koguma aga juba 1950. aastate lõpus. Suure töö tegid ära Ene Liivaste ja Evi Eltermann. Muuseumi loomise kõrval tehti (ja tehakse ka praegu) kodu-uurimistööd.
Koolimaja jääb kitsaks
Keila Gümnaasiumis õpib 952 õpilast. Tallinna lähedus meelitab noori peresid Keilasse. Hoolimata sellest, et paljud Keila lapsed õpivad Tallinnas, on Keila Gümnaasiumi hoone ülerahvastatud. 7. ja 8. klasse on viis paralleeli. Keila linnas astus tänavu esimesse klassi 126 last. Sellest sügisest töötab koolis ka õhtune osakond (varem Keila Õhtukeskkool).
Nõukogude ajal valminud tüüpkoolimajas on palju ümber ehitatud. Möödunud suvel renoveeriti aula ja võimla, paigutati ventilatsioon. Koolimaja on saanud uued aknad. Jõudumööda uuendatakse klassiruume.
Õppesuuna valivad õpilased
Igal aastal avatakse Keila Gümnaasiumis reaalharu, paljud selle lõpetanud õpivad edasi Tallinna Tehnikaülikoolis. Teise õppesuuna valivad õpilased ise – 9. klassis viiakse õpilaste, õpetajate, lastevanemate, sotsiaaltöötaja ja psühholoogi osavõtul läbi kutsenõustamine, selle käigus otsustatakse, milliseid aineid järgmisel õppeaastal süvendatult õppida. On töötanud humanitaar-, loodus-, majandus- ja tavaklass. Palju tähelepanu pööratakse inglise, vene ja saksa keele õppimisele.
Tänavusel riigieksamil ei saanud ükski eksamitegija alla 20 punkti. Emakeeles õnnestus ühel õpilasel koguda koguni sada punkti. Juba üle kümne aasta on tunniplaanis arvutiõpetus, edaspidi loodetakse arvutitega varustada ainekabinetid. Keila Gümnaasiumi õpilased osalevad aktiivselt olümpiaadidel, enamasti heade tulemustega.
Aastaid on Keila Gümnaasiumis olnud heal järjel muusikaõpetus – siin on õppinud Siiri Sisask, Pearu Paulus, Kärt Tomingas, Peeter Volkonski.
Koolis töötavad sotsiaaltöötaja ja psühholoog. Samad inimesed on tegevad ka Keila Avatud Noortekeskuses, kus õpilased oma vaba aega veedavad. Väikeses linnas, kus kõik kõiki tunnevad ja miskitpidi ka kooliga seotud on, ei tohi ükski laps tähelepanuta jääda.
Keila Gümnaasium osaleb aktiivselt rahvusvahelistes projektides
– Üle kümne aasta on suheldud Hollandi Cals College’iga. Selle kooli õpetajast Harry Raemaekersist on saanud tõeline Eesti fänn. Ta on ka Keila linna aukodanik. Alustati humanitaarabi jagamisest, hiljem mindi üle haridusprojektidele.
Igal aastal vahetatakse õpilasi – ollakse kohal ühe nädala, külastatakse tunde, tutvustatakse oma maad, elatakse kodudes. Omavahel suheldakse inglise keeles. Vahetusgruppi saamiseks peab vähemalt paar aastat olema hollandi õpilasega kirjavahetuses.
H. Raemaekers õpetab igal õppeaastal kolm nädalat nii Keila Gümnaasiumis kui ka Keila Vene Gümnaasiumis ühiskonnaõpetust. Iga kord käsitletakse erinevat teemat – Euroopa Liit, usundid, narkootikumid, sotsiaalprobleemid, aga ka näiteks mediteerimine.
– Viiendat aastat osaleb Keila Gümnaasium sõpruslinnade projektis. Barsbüttel Saksamaal, Guipavas Prantsusmaal, Callington Inglismaal ja Keila korraldavad kordamööda rahvusvahelisi noortelaagreid.
Möödunud neljal aastal olid laagrid keskkonnateemalised – Keilas oli teema väikelinna keskkond, Guipavas’s vesi, Callingtonis haljastus ja Saksamaal looduse õpperajad. Töölaagri käigus istutati Keilas puid, puhastati jõeäärt, maaliti planke. Toimus palju loodust tutvustavaid väljasõite. Laagrid lõpevad konverentsiga, kus kuulatakse nii osavõtjate kui ka külaliste ettekandeid.
Järgmisel neljal aastal on ettevõtmised kultuuri teemal.
– Projekti Europa Hoch 8 raames käivad gümnaasiuminoored koos õpetajaga Saksamaal keelelaagris. Sellest ettevõtmisest võtavad osa Eesti, Läti, Leedu, T?ehhi, Slovakkia ja Saksamaa õpilased. Esimesel aastal osalesid ka Narva noored, praegu ainult Keila Gümnaasiumi õpilased.
Laagris õpitakse keelt rühmades, räägitakse EL-ist, selle institutsioonidest, noorte tegemistest eri riikides; käiakse Kölnis, Bonnis, Brüsselis. Pärast kolme laagrinädala möödumist tuleb täita ülesanded: kirjeldada üht põnevat päeva, teha kohapealsetest materjalidest loominguline teos ning seda tutvustada, rääkida teistele oma kodumaast.
– Rootsiga on Keila Gümnaasium seotud mitme projekti kaudu.
Stockholmi linnaosa Nacka on Keila sõpruslinn. Tänavu lõppes põhikooliõpilaste keskkonnaprojekt, mille raames käisid 14–15-aastased Nacka kooli õpilased Keilas. Uurimisobjektiks oli Balti meri, käidi Lahemaal, uuriti Eesti loomastikku. Nädal oli täidetud ekskursioonide ja uurimustega ning lõppes ühistööga.
Eelnevatel aastatel olid õpilasvahetuse teemad kodanikuõpetusest – käidi mõlema riigi parlamendis, osaleti koolitundides.
Täby kommuuniga koos viiakse läbi ajalooprojekti. Suheldakse Rootsi Eesti majaga – käidi Balti kultuuri päevadel, anti kontserte. Koolilehe tegijad käisid Stockholmi Eesti ajalehe Eesti Päevaleht juures ajalehetööd õppimas.
Kool on loominguline
Keila Gümnaasiumis on alati olnud tugev klassiväline töö. Antakse välja koolilehte Teataja, ilmub õpilastööde almanahh “Sõnasepad” (sellel aastal nägi ilmavalgust kuues number), töötavad kooliraadio ja 16 huviringi. Näitering on eriline selle poolest, et tööst võtavad osa nii õpilased kui ka õpetajad. Hingedepäeva luuleõhtul loeti koos luulet, järgnes luuleteatri etendus. Geoloogiaring on tunnustust leidnud ka väljaspool Keilat.
Väga populaarne on sport, mida saab harrastada nii oma kooli võimlas kui ka Keila tervisekeskuses. Tervisekeskuses toimuvad ka ujumistunnid.
“Oma nägu” – Keila Gümnaasiumi “Oscar”
“Oma nägu” on õpilaste loominguliste konkursside aastapreemia kirjanduses, kunstis, muusikas ja käsitöös. Laureaadid selgitatakse välja märtsist märtsini valminud tööde seast. Lõppüritus on loominguline õhtu Keila Kultuurikeskuses. Seda tuleb vaatama ka linnarahvas, saal on alati puupüsti täis. Omaloominguga esinevad parimatest parimad.
Lisaks põhikonkurssidele kuulutatakse igal aastal välja 2–3 lisakonkurssi: näiteks foto- ja filmiloomingu, eksliibrise ja koolipostkaardi konkurss ning õpetajapreemia. Preemia antakse välja ka aastase töö eest.
“Oma nägu” on värvitud kipsist mask, mille on valmistanud Keila Kultuurikeskuse lastekunstiringi õpilased Sirje Rannametsa juhendamisel. Maski saamine on suur au. Teise ja kolmanda koha pälvinud tööde autoreid premeeritakse diplomiga.

Per angusta ad augusta

LINDA JÄRVE

Tallinna Õismäe Humanitaargümnaasium (TÕHG) saab 25-aastaseks. Just praegu on käsil rikkaliku kavaga sünnipäevanädal. Pühavaimu kirikus õnnistati sisse vastne koolilipp. Vilistlaste kokkutuleku kohta arvab direktor Age-Kaia Viil, et see on viimane vilistlaste pidu oma koolimajas, sest lõpetanud ei mahu enam hästi ära.
 
Ajalugu ütleb, et 1. septembril 1977 avati (kakskeelne) Tallinna 9. Keskkool, mille esimene direktor oli Anne Mirme. Tollane õppealajuhataja, praegune direktor Age-Kaia Viil juhib kooli 1981. aastast: “Olen üks väheseid meie majas, kes tunneb kõiki siin õppinuid.” 1989. aastal muutus kooli nimi Õismäe Humanitaarkeskkooliks, viis aastat tagasi saadi gümnaasiumiks. Kandideerides Tallinna haridusasutuste 2002. aasta kvaliteediauhindadele, mõtlesid õpetajad ja õpilased ühiselt välja kooli võtmeväljendused. Kokku saadi neid kuus.
1. Tuulevari
Huvijuhi Helle Kasesalu sõnul on TÕHG-is hea olla nii lastel kui õpetajatel. Direktori kabinetis laual põlvitab väike inglike. “Kooli 20. aastapäeval ütlesin õpilastele, et meil on kõik nii hästi läinud, nagu oleks meil kaitseingel. Huvitav, milline ta välja näeb? 1998. aastal tõi lõpetaja Mari Bogatkin mulle selle kaitseingli, et meil ka edaspidi hästi läheks,” meenutab direktor.
“Unistused on meil suured. Enamikus ka teoks saanud. 1987. aastast toimiva klassikalise humanitaarharu loomisel ütles toonane aseminister Kalju Luts, et kui me oma mõtetele Ain Kaalepi taha saame, on ta kõigega nõus. Ja Ain Kaalep aitaski meil ladina keele õpetamise käima panna. Maailma ja eesti kultuuriloo esimese ainekava tegi tasuta Jaak Kangilaski. Uue aine esimene õpetaja oli Jaan Kiivit. Hindame väga, et nad olid meie alguse juures.”
2. Hea parvemeeskond
Kuus aastat on kooli meesõpetajad üheskoos parvetamas käinud. Laiemas mõttes on hea parvemeeskond kogu koolikollektiiv. “Suuresti on see nii meie õpilasomavalitsuse tõttu, mis 2000. aastast tegutseb praegusel kujul,” kiidab huvijuht, saksa keele õpetaja ja 12. klassi juhataja Helle Kasesalu. “ÕOV-i tuumik on tasapisi tegutsenud juba alates sellest ajast, kui oli alles 8. klassis. Juhid on tublid, koolielus arvestatakse nendega, nad osalevad õppenõukogus, ütlevad oma sõna iga asja kohta, korraldavad kõiki kooli ettevõtmisi, uurivad õpilaste rahulolu kooliga. ÕOV-il on oma ruum, mille võti on nende käes. Kui 12. klassis õppivad ÕOV-i liikmed kooli lõpetavad, on ka järelkasv olemas, praegune 9. klass on juba välja koolitatud. ÕOV-i praegune president on 11. a klassi õpilane Kaia Triisa.”
Et üks Tallinna 2002. aasta haridusasutuste kvaliteediauhind saadi just hea klassivälise töö eest, on kahtlemata ÕOV-i teene, usub direktor. (Teine kvaliteediauhind tuli tänu heale kooliraamatukogule.) Age-Kaia Viil: “Me ei tee midagi õpilaste käest küsimata. Näiteks oli meil mullu kolm väikest 11. klassi. Tahtsime nendest teha kaks 12. klassi, aga õpilased tahtsid jätkata kolme klassiga. Nüüd anname osa tunde liitklassina, aga klasse on ikkagi kolm. Hästi saavad läbi nii iga klass eraldi kui kõik kolm koos.”
3. Küünarnukitunne
Huvijuhi jaoks on TÕHG esimene ja seni viimane töökoht – nüüd juba 15 aastat. “Siin on usalduslik õhkkond ja ääretult hea kollektiiv.” Direktor kurvastab, et napp leheruum ei võimalda rääkida kõigist õpetajatest, sest kõik on tublid. Aasta õpetajatest aga lihtsalt peab rääkima. 2001. a sai selle tiitli algklassiõpetaja Peeli Kaska, 2002. a matemaatik Esta Erit.
Lühiiseloomustus direktorilt: “Peeli Kaska oli varem algklasside õppealajuhataja. Temaga olen palju nõu pidanud. Ma ei ole näinud teist niisugust inimest, kes kõik oma tunnid läbi analüüsib. Ta on ka hea näitleja, inimene nagu tulesäde, olgu klassi ees või näiteringiga askeldades. Kõike teeb hingega. Üks viga on tal ka: tema lastega on teistel õpetajatel pärast raske – nad on harjunud olema nii elavad, iseseisvad ja särasilmalised.
Esta Erit on matemaatikuna ääretult korrektne. See on suur asi, et humanitaarkool suudab konkureerida reaalkoolidega. Meie õpilastel on igasugustel võistlustel hästi läinud. Esta Erit on ka õpikute toimetaja ja klassijuhataja. Detsembri algul saab ta Tartu Ülikooli matemaatika-informaatikateaduskonna ja Eesti Matemaatikute Seltsi poolt prof Gerhard Rägo mälestusmedali.”
Ja veel avaldas direktor lehele saladuse, mis alles täna TÕHG-is avalikuks tuleb: “Reedel on meil väike vastuvõtt praegustele koolitöötajatele, kokku ligi 70 inimesele. Küll ma mõtlesin, mida neile kinkida – raha ju pole. Korjasin siis Meriväljalt rannast ilusad kivid, kirjutame neile nime ja aasta. Eesti looduslik kivi on kõige parem ja omasem – olgu see siis väike mälestus kooli 25. aastapäevast. Ka abituurium annab meil esimestele klassidele tarkuse kivi.”
4. Rahu, ainult rahu
Huvijuht on aastaid pidanud kooli kroonikat. Kui seda lehitseda, on näha, et koolipere jaksab korraldada palju toredat. “Kõike tehakse ühiselt. Meil on väga tubli käsitööõpetaja Arnold Verte. Tallinna Linnamuuseumis on väljas meie õpilaste tehtud Hansa Koge ja Linnateatri maja makett. Muuseumis oli meie õpilasnäitus “Mõtteid keskajast”. Kõik meie näiteringide lavastuste dekoratsioonid on kogu koolipere tehtud. Nokitsetakse koos, hobid ühendavad. Tähtpäevadeks kaunistame maja. Ka lapsevanemad aitavad meid alati,” kiidab huvijuht. Hästi saadakse läbi kõrvalasuva vene kooliga: kraaklemist ei ole, vastastikku käiakse diskodel.
5. Sild tulevikku
1978. aastast õpetatakse koolis süvendatult saksa keelt. 1989. aastast käib pidev õpilasvahetus Berliini Humboldt-Oberschulega. 1992. aastast töötavad koolis programmõpetajad Saksamaalt. Direktor: “Humboldti kooli pakuti sõbraks paljudele Tallinna koolidele, aga tollal ei uskunud keegi, et on võimalik Lääne-Berliiniga suhelda. Meie haarasime võimalusest kinni ja saime head sõbrad. 1980. aastate lõpul toetasid nad meid humanitaarabi ja tehniliste vahenditega. Alguses pelgasime, et meil pole sakslastele midagi pakkuda, aga nad tulevad hea meelega Eestisse avastama siinset elu ja veel säilinud puhast loodust. Meie aga saame keelepraktikat.”
Oma tegevuse planeerimisel ja tehtust kirjutamisel kasutatakse koolis palju ladinakeelseid sententse. Üks neist on “Per angusta ad augusta” – läbi kitsuste ülevuse poole. Selle poole püüdleme, ütleb direktor. Teine lause, milles väljendub kooli missioon, on “Non scholae, sed vitae discimus” – õppida mitte kooli, vaid elu jaoks. Tüdrukud, kellega koolis rääkisin, olid päris kindlad, et nad saavad hariduse, millega jõuab elus edasi, esialgu ka kõige parematesse kõrgkoolidesse, kus endised koolikaaslased ees ootamas. Esimesed ladina keele õpingu lõpetanud õpetavad seda keelt juba ülikoolis.
Direktor: “Oleme andnud Eesti haridusele kaks olulist asja: tõime eesti gümnaasiumisse tagasi ladina keele ja teadvustasime niisuguse õppeaine nagu maailma ja eesti kultuurilugu, mida ei õpetatud enne ega õpetata ka praegu kuskil mujal sellises mahus. Mõlema aine jaoks on meil ka väga head õpetajad, Kristiina Leinemann ja Elviira Mutt.”
6. Üks kõigi, kõik ühe eest
TÕHG on õppekavadega samamoodi hädas nagu teised koolid. Pidujutus me aga muredest peaaegu ei rääkinud. Argipäeval on kõigega hakkama saadud, sestap kinnitab direktor: “Tunnetan kogu aeg oma selja taga õpilasi. Kui järelevalve meie tööd kontrollis, saime väga hea hinnangu. Lapsed ei lase õpetajatele ja meie omakorda lastele liiga teha ei suurtes ega väikestes asjades.”

80 aastat Vändra Gümnaasiumi

MARI NUUT, KATI JÜRS

Kooli tänane päev:
– 698 õpilast;
– 29 klassikomplekti;
– 49 õpetajat, nende hulgas 40 kõrgharidusega ja 8 vanemõpetajat;
– 30 kohaga internaat;
– 3 pikapäevarühma.
– Gümnaasiumi või keskkooli lõpetanuid 2169, põhikooli lõpetanuid 3000.
Õppetöö korraldus:
– esimene kooliaste (1.–3. kl) – üldõpetus;
– teine kooliaste (4.–6. kl) – kombineeritud üld- ja aineõpetus;
– kolmas kooliaste (7.–9. kl) – emakeele, matemaatika ja A-võõrkeele diferentseeritud õpe;
– neljas kooliaste (gümnaasium) – perioodõpe.

Vändra Gümnaasium on Eestis ainulaadne ja omapärane – asub esimeses spetsiaalselt maagümnaasiumi tarvis ehitatud ja keskküttega hoone, mis valmis aastatel 1911–1913 kohaliku rahva kogutud raha eest Vändra Rahva Hariduse Seltsi eestvõttel.
 
Kuni 1922. aastani korraldati majas kursusi. 17. septembril 1922 toimus sama aasta juunis registreeritud Vändra Rahva Hariduse Seltsi Eesti Õppekeelega Ilma Õigusteta Era Ühisreaalgümnaasiumi avaaktus. Õppima hakkasid mõlemad tolleaegsed klassid paari nädala jooksul.
1975. aastal läks käiku kooli juurdeehitis, seejärel valmisid võimla ja internaadihoone. 1997. aastal sai valmis tööõpetuse- ja arvutimaja.
Kooli esimene direktor oli Jaan Nuut. Õpetajatele on Vändrasse tulek omamoodi proovikivi – ja paljud jäävad siia aastateks.
Tunniväline töö
Algusest peale on meil olnud suur kooliaed – viimastel aastatel on see pidevalt tunnistatud Eesti parimate kooliaedade hulka kuuluvaks.
Vändra Gümnaasiumi õpilased on saavutanud häid ja väga häid tulemusi olümpiaadidel ja konkurssidel. Eriti edukas on olnud ringide töö: rahvatants, muusika, sport, näitekunst, kujutav kunst, käsitöö, kodulugu, koori- ja ansamblilaul. Juba 50 aastat on näiteringi juhendanud õpetaja Virve Andrekson, rahvatantsurühmi on 30 aastat vedanud õpetaja Tiiu Tauram.
IX koolinoorte laulu- ja tantsupeol osalesid koorid õpetaja Liivi Lumijõe, tantsijad õpetaja Tiiu Taurami ja liikumisrühm õpetaja Meeli Saare juhendamisel. Spordis on edukad olnud kergejõustikutreenerite Anne ja Valdur Ojala õpilased.
Vändra Gümnaasiumis on palju huviringe: kunstiringid (juhendajad Anne Kalmus, Ebe Toodo), käsitööring (Riina Kuusk), näitering (Virve Andrekson), ansamblid (Kaja Saar, Zirlin Jõemägi), koorilaul (Liivi Lumijõe), kodulooring, mälumänguklubi Littera (Mari Nuut), lilleseadering (Tiiu Kont), rahvatantsuring (Tiiu Tauram, Ave Naano, Arvet Toom). Spordialadest: liikumisrühmad (Meeli Saar, Ave Naano), aeroobika (Terje Õiglane), korvpall (Tõnu Pullerits, Ivar Reinvelt), jalgpall (Ranet Lepik), võrkpall (Tõnu Pullerits), karate (Teet Jüring), kergejõustik (Anne Ojala, Valdur Ojala, Kati Jürs), jalgrattasport (Erich Perner), maadlusklubi Suure Karu Pojad (Karl Pajumäe).
Traditsioonid
Paljudele traditsioonidele pandi alus 1960.–1970. aastatel, mil 17 aastat oli direktor teenekas koolijuht Kaljo Pilt (hiljem juhtis samuti 17 aastat kooli Olga Kängsep), õppealajuhatajana töötas tunnustatud õpetaja Kalju Tamm ning klassivälise töö organisaatorina Tiiu-Reet Künnapas.
Iga aasta 1. septembril tähistatakse tarkusepäeva ja 17. septembril kooli aastapäeva. Kooli pidupäevad on ka vabariigi aastapäev, emakeelepäev, emadepäev koos õpilastööde näitusega, lahtiste uste päev. Toimuvad õpilaste uurimistööde konverents, E. Nurga nimeline matemaatikavõistlus, parimate tänupäev, abiturientide lõpukell.
Iga viie aasta möödudes saavad kooli juubelipäeval kokku vilistlased.
Sünnipäevajuttu
Selle aasta 10. augustil tähistati Vändra Gümnaasiumi juubelit vilistlaste kokkutuleku ja kontsertaktusega.
Kunagised õpilased-õpetajad kogunesid Vändra alevi parki, sealt siirduti ühises rongkäigus koolimaja ette, kus reibaste marsihelidega tervitas saabujaid puhkpilliorkester. Juubeliaktuse avas kooli ühislaul “Vändra valss”, mille vilistlased Olev Sau ja Elle Eha-Are kinkisid koolile 50. sünnipäevaks. Hümniks sai see 1977. aastal.
Aktusel võtsid sõna Vändra Gümnaasiumi direktor Heinrich Jürna, kooli kõige staazikam õpetaja Virve Andrekson ja värskelt ametisse valitud vilistlaskogu esimees Tarmo Loodus – 1976. aasta 49. lennu vilistlane. Tervitama olid tulnud külalised sõpruskoolidest ning vilistlased. Kontserdi andsid Vändra Gümnaasiumi õpilased-õpetajad. Vanim kokkutulekul osalenu oli 7. lennust, 1932. aastal lõpetanud Mart Kull.
17. septembril tähistas sünnipäeva kogu kool. Tunnid olid lühendatud, vahetunnis mängis muusika, toimus ühine suur sünnipäevaaktus ning ühiseks pidusöögiks oli tellitud kaks 40-kilost torti, mis kaunistatud kooli värvide ja sümboolikaga.
Õpilased tegid koolile kingitusi. Algklassidelt oli aialilledest kompositsioon ja sünnipäevakook. Põhikool ja gümnaasium kinkisid koolile “Vändra Gümnaasiumi aabitsa” lehed, mis on nüüd aabitsaks köidetuna kooli raamatukogus. Iga klass oli teinud ühe tähe kohta aabitsasse lehekülje.
Aktusel esinesid õpetajate ansambel, mudilaskoor ja 1. klassi ansambel. Pärast aktust söödi torti.
Vändra Gümnaasiumiga on võimalik tutvuda ka kooli koduleheküljel www.vandragumnaasium.edu.ee või lugeda meie ajalehest Koolipress.

Pikk tee Makedooniasse

SIRET SAARE

Ma ei suutnud kuidagi otsustada, kas sõita või mitte. Isegi pärast Varssavi bussipileti ostmist polnud ma kindel, kas ikka soovin Makedooniasse minna. Sestap ei võtnudki ma sealsete arstitudengitega ühendust ja teadsin üksnes seda, et minu sihtpunkt on Ohrid.
 
Vilniuses sain bussis pinginaabriks lätlase, kes oli teel Budapesti Sziget’ muusikafestivalile. Küsisin, kas ta on nõus mindki sinna kaasa võtma. Oli. Varssavist edasi pidime hääletama. Nii algas õnnelike juhuste jada.
Nagu ikka, kaotasin kõikvõimalikke asju: ühe mütsi jätsin Varssavi bussijaama, teise Krakovi parki, oma koti koos passi ja rahaga autosse, millele olime hääletanud. Muidugi ei mäletanud ma, mis värvi auto oli või kuidas nägi välja selle juht. Minu reisikaaslane mühatas, kadus pooleks tunniks ja naasis koos kotiga. Kui Sziget’ festivalil oma telgi ära kaotasin, oli taas tema see, kes mu üles leidis ja kõik hullu ära hoidis.
Ainult äärmise vajaduse korral
Alles Budapestis hakkasin Makedoonia kohta andmeid koguma. Eesti välisministeeriumi koduleheküljel on lahke nõuanne enne kauge riigi külastamist lugeda Briti ja Ameerika välisministeeriumi veebilehti. Viimasel soovitatakse külastada Makedooniat vaid äärmise vajaduse korral. Kuigi sõda on seal raugenud, võivat esineda juhuslikke plahvatusi ja kuule. Haiglates tehtavat operatsioone kohati ikka veel anesteesiata. Teiste riikide välisministeeriumide kodulehtedelt sain teada, et kui ma läbi Serbia sõitmiseks viisat ei tee, võidakse mind seal vangi panna.
Rumeenia välisministeeriumi veebilehel oli nende riikide nimekiri, mille kodanikud ei vaja läbisõiduviisat. Teiste hulgas leidsin sealt Eesti. Just seepärast valisin läbisõidumaaks Rumeenia, kuigi odavam olnuks sõita bussiga Serbiasse. Paraku olin internetis näinud seda, mida näha lootsin, ega olnud märganud Eesti taga seisvaid lühendit dp – kehtib vaid diplomaatilise passiga.
Seisnud Budapesti raudteejaamas tund aega järjekorras, sain teada, et rongipilet läbi Bukaresti Sofiasse maksab 20 000 hufi. Nii palju ungari raha ei olnud mul vahetatud. Pärast teise tunnise saba äraseismist selgus, et sama pileti saab 18 000 hufiga. Et mul kiiret ei olnud, seisin ära ka ülejäänud kaks järjekorda ja ostsin lõpuks pileti kassast, kust seda müüdi kõige odavamalt – 16 000 hufi eest. Hiljem sain teada, et ainuke viis Budapesti raudteejaama maffiat vältida on osta pilet piiriäärsest raudteejaamast, mida kõik teadlikud reisijad teevadki.
Keset ööd rongist välja visatud
Rumeenia rongis juhtusin vagunisse, kus peale minu reisisid lärmakad mustlased. Pisikese kõhedustundega suikusin mõnusasse poolunne. “Pasport!” äratas mind keset ööd Rumeenia piirivalvuri sajadetsibelline korraldus. Pühkisin tema süljepritsmed näolt ja ulatasin oma passi. Piirivalvur teatas, et pean viisa puudumise tõttu rongist lahkuma. “Meil ei ole internetti!” kõlas mu uneseguste selgituste peale. Jäin sõnatuks. Ja kui piirivalvur ärritunult karjus, et loeb kolmeni ja siis..., astusin rongist öösse. Vastassuunas sõitev rong viis mu peatuse võrra tagasi – Beceshaba raudteejaama, kuhu peale minu oli kogunenud trobikond öisesse subkultuuri kuuluvaid tegelasi.
Hommikul kell pool viis pidi tulema väiksesse piirilinnakesse Szegedisse sõitev rong, sain ungari konduktorilt teada. Seal pidin üles leidma Rumeenia konsulaadi ja viisa vormistama. “Väike piirilinn” osutus Tallinna-suuruseks keskaegse arhitektuuri pärliks, mille avastamiseks ühest päevast puudu jäi. Sain 35 dollari eest Rumeenia transiitviisa ja sõitsin tagasi Beceshabasse oma rongi kinni püüdma. Teadsin, et mu pilet kehtib veel kuu aega juhul, kui lunastan juurde kohapileti.
Beceshaba raudteejaamas karjus ainult ungari keelt valdav kassiir “Constanta, Bucurest”, millest ma midagi arvata ei osanud. Lõpuks tegi üks heatahtlik ungarlane mulle saksa keeles selgeks, et Budapestis on arvuti katki, mistõttu ma saan osta pileti Bukaresti või Constantasse, ent mitte Sofiasse. Minu seiklusvalmidus oli Rumeeniasse sattumiseks siiski liiga väike ja ma otsustasin jääda ööks Beceshaba noortehotelli. Kohtusin seal ungari tüdrukuga, kes lisaks nendele paljudele keeltele, mida ta juba valdas, oli just alustanud eesti keele õppimist.
Okastraat ja rauakola
Järgmisel päeval oli arvuti korras ja mulle müüdi kohapilet läbi Rumeenia Sofiasse. Rumeenia on kummaline maa. Ma ei teadnudki varem, et maailmas nii palju träni on. Maa oli kuni silmapiirini kaetud okastraadihunnikute ja rauakolaga. Selle vahel siin-seal põllud, kus mehed, naised ja lapsed käsitsi töötasid. Peamised liiklusvahendid paistsid olevat hobused.
Kupeesse tulnud hambutu rumeenia mutike põrnitses mind ainiti. Teadsin, et pean olema tähelepanelik, ent kaotasin siiski hetkeks valvsuse. Sekundi murdosa vältel oli minu Coca pudel mutikese käes ja juba ta ahmis sealt suurte lonksudega. Olin väga nördinud, rongis midagi ei müüdud, aga Sofiasse pidime jõudma alles hilisõhtul.
Bukarestis täitus vagun lärmakate inimestega, kes vedasid kastide kaupa igasugust kraami. Karbid ja paberipraht visati “korralikult” rongi aknast välja, nende sisu pakiti ümber väiksematesse kottidesse. Minu kupee kaks keskealist naisterahvast hakkasid pärast kingade lahtipakkimist hoolega rumeenia naljakaid aukudega rahatähti üle lugema, et kohe pärast seda magama jääda. Magama jäid nad nagu inimesed, kes pole seda kaua aega teinud, väga naljakates poosides.
Salakaup rööbastele
Rumeenia–Bulgaaria piiri lähenedes tuldi neid äratama. Kohe hakkasid nad kingi ühest kotist teise ja sealt tagasi esimestesse pakkima. Nii palju kui mahtus, pandi kingi ka püksi ja seejärel paks vest selga oma varandust varjama. Üks kott litsuti toolide vahele, teine riputati nagisse. Ma ei peidaks iialgi kellegi salakaupa oma pagasisse. Aga rongis ei mõelnud ma nii nagu tavaliselt. Väike kupee tekitas solidaarsustunde, lisaks rumeenlannade hirmunud pilgud ja ebakindlad liigutused, ja nii pistetigi üks kingakott minu vaikival heakskiidul minu matkakotti.
Kui piirivalvurid rongi tulid, tagus mu süda nii kõvasti, et seda võis kuulda. Rumeeniakeelsed hõiked vaguni teises otsas kaikusid ähvardavalt, vahele oli kuulda naiste ebamäärast soigumist. Mõistsin, et neil oli midagi nihu läinud. Kui piirivalvur meie kupee ukse avas, oli ta juba liiga vihane, et häält teha. Ta ahmis silmapilgu õhku, koukis esimese ettejuhtunud koti välja ja sealt kingad avastanud, viskas selle sõnagi lausumata aknast välja. Otsustavalt heitis ta aknast välja ka järgmise ja ülejärgmise kingi täis koti. Mu mustlastest naabrid hoidsid tal sõnatult mundri servast kinni ja vaatasid üksisilmi, kuidas tugevad käed kallist kraami rööbastele lennutasid. Oli õnnelik juhus, et rumeenlane ei vaadanud minu matkakotti, lõi vaid templi passi ja lahkus.
Rong hakkas liikuma ja allesjäänud kingad õngitseti püksist välja. Loovutasin oma pagasisse peidetud koti. Vagunit mattis vaikus. Kuigi minu asjad olid alles, põrnitsesin enda ette nagu mu õnnetud reisikaaslased ja mõtlesin, miks kuradi pärast ma siia tulin.
Ei osatud oodata
Olin sõitnud tuhandeid kilomeetreid, et leida nii lihtsat kurbust. Rong sõitis edasi aeglaselt, aeglaselt... Kurbuse leevendamiseks läksin kõrvalkupee soomlastega juttu rääkima. Noormehed mängisid tüdinult linnade põletamist, nad polnud rongis midagi imelikku märganud.
Bulgaaria piirivalvur oli väga viisakas, ent ühes Bulgaaria linnakeses nõudis korpulentne mundris naisterahvas minult vene keeles õpilaspiletit. Ulatasin talle ISIC-kaardi. Naine teatas, et see Bulgaarias ei kehti. Maksku ma kohe pool piletiraha juurde – olin ostnud pileti 50% soodustusega – või astugu rongi pealt maha. Ta hõikas kohale kaks kontrolöri – noormehe ja endasarnase daami. Kõik kolm jäid mind altkulmu põrnitsema. Olin juba valmis maha minema ja vaatama, kuidas Bulgaarias hääletada oleks, kui mul tekkis koolipoisilik soov asja järgmise peatuseni venitada. Rääkisin oma roostes vene keele oskusest viimast võttes, kust tulen ja et olin pahaaimamatult sooduspileti ostnud. Noormees tundis huvi Eesti elatustaseme vastu. Ühtäkki ütles ta “Vsjoo hara?oo” ja küsis punastades, kas mulle kohvi võib tuua. Sain teada, et tänu ISIC-ule oli mulle Budapestis müüdud Euro-Domino rongipilet, millega võis kõikides Bulgaaria rongides kuu aega tasuta sõita.
Makedoonia viisa vormistasin Sofias. Selleks ei kulunudki rohkem kui kuus tundi konsulaadis passimist. Buss sõitis Sofiast otse Ohridi. Makedoonia piiri ületamine oli väga värvikas protseduur. Otsiti läbi kotte, kelleltki konfiskeeriti ravimid, keegi tihkus piirivalvurite hõigete saatel nutta. Ohridi jõudnud, helistasin Slavcole, kelle telefoninumbri olin Makedoonia arstiüliõpilaste seltsilt meiliga saanud. Slavco ei teadnud mind oodata, aga tuli kohe kokkulepitud paika ja pärast mõningaid sekeldusi oli mul ühikakoht.
Ohridis olime praktikal vaid kuuekesi – kaks tüdrukut Poolast, kaks tüdrukut Rumeeniast, mina ja üks tore noormees Itaaliast. Paljud välistudengid olid riigi ebastabiilse olukorra pärast reisist loobunud. Meiega tegelnud kohalikud noored ei olnud kaugeltki kõik arstiüliõpilased. Nii sain tuttavaks tüdrukuga, kes õppis semiootikat ja tõlkis parajasti Jüri Lotmani inglise keelest makedoonia keelde.
Bürokraatiata riik
Makedooniat peetakse üheks korrumpeerunumaks riigiks Euroopas. Seal ei ole bürokraatiat – kõik toimib üksnes isiklike sidemete ja usalduse najal. Kui proovisin köögis umbkeelsetele kokkadele inglise keeles selgeks teha, et olen uus tudeng ja loodan kolm korda päevas süüa saada, ei saanud nad küll minust aru, ent pärast omavahelist läbirääkimist andsid mulle ometi süüa. Söök oli rahvuspärane, kõik kolm käiku tilkusid rasvast ja õlist. Kui me “piisavalt” ei söönud, tuli makedoonlasest kokk murelikult küsima, milles probleem.
Haiglas ei teadnud samuti keegi minu saabumisest, ent kui olin end tutvustanud, laabus kõik. Ohridis tasub minna praktikale ortopeediakliinikusse, mis olevat taseme poolest teine Jugoslaavias. Ent kuna selle haigla suhted arstiüliõpilaste seltsiga polnud kiita, praktiseerisid välistudengid väiksemas keskhaiglas. Olin seal poole ajast kirurgia ja poole sisehaiguste osakonnas. Hästi inglise keelt rääkivad arstid kommenteerisid mulle patsiente. Kirurgias vaatasin ambulatoorseid vastuvõtte ja gastroenteroloogilisi operatsioone, sisehaiguste osakond tegeles peamiselt kardioloogiaga. Kuigi Makedoonia jääb Eestist maha, seal anesteesiata operatsioone siiski ei tehta.
Huvitav oli näha, kuidas ka meditsiinisüsteem bürokraatiata läbi sai. Kord saatis arst mind ära, teatades, et tal kulub paar tundi ühe õe pensionile jäämise tähistamiseks. Inimesed ootasid ukse taga kannatlikult peo lõppemist.
Arstid ei nõua patsientidelt kindlustust – niikuinii seda enamjaolt ei ole – ja maksavad ravi suuresti oma taskust kinni. Hambaarstid pidid seepärast eriti halvasti elama.
Mööda tühja maanteed Kreekasse
Selles kultuuris ei ole tavaks midagi ette organiseerida, erandiks polnud ka välistudengite kultuuriprogramm. Ent kohalikud tudengid ja nende sõbrad olid rõõmsalt meie päralt. Pärastlõunal saime kokku “Aquariuses”, õhtul kogunesime “soojendusõllele” ühte kõrvalisse kohta Ohridi kaldal. Seejärel külastasime kohvikuid-baare kuni kella neljani hommikul.
Augusti lõpul sai pilgeni täis linnast mõne päevaga inimtühi koht. Oli aeg öelda good bye forever. Parasjagu käisid valimised, mis tähendas, et albaanlased blokeerisid maanteid ja täristasid püsse, buss Skopjesse sõitis ringiga Bittola kaudu. Bittolas, Makedoonia suuruselt teises linnas, ei leidnud ma ühtegi rahaautomaati, kus kehtinuks Maestro kaart. “Võib-olla on neid kuskil Kreekas,” laiutati mu pärimise peale käsi. Hakkasin Kreeka poole astuma.
Makedoonlastel on Kreeka viisat väga raske hankida, võib-olla just seepärast oligi Kreekasse viiv maantee inimtühi. See oli minu ilusamaid matku. Ümbritsetuna vaid kõrgetest mägedest, astusin täiesti üksi mööda silmapiirini looklevat teed. Isegi pärast Kreeka piiri ületamist jäin ainsaks rändajaks, üks küla, millest möödusin, näis väljasurnuna.
Olime Ohridis olles ringiseiklemise asemel niisama aega viitnud, üksteisega omajagu kokku kasvanudki. Nüüd oli mu selja taga justkui aatomipomm plahvatanud ja selle kõik mälestustesse pühkinud. Oleksin ma sellist igatsust ette näinud, poleks ma läinud.
Öö hakul jõudsin Kreeka linna Florinasse. Seal kehtis tõepoolest Maestro kaart. Ostsin pileti Ateenasse.
Teekond koju kulges küll vahejuhtumiteta piiridel, aga seiklused-sekeldused saatsid mind kuni lõpuni. Kõikvõimalikest rongi- ja bussipeatustest sõitsin mööda, igas linnas eksisin ära. Sellegipoolest ja võib-olla just seetõttu oli see üks tore reis. Sain Kreekas, Itaalias ja Ungaris rohkem armastusavaldusi kui kogu oma senise ja kahtlemata ka tulevase elu jooksul kokku.
Kõike, mida Ohridi haiglas nägin, oleksin saanud ka Eestis õppida. Ent kui võimalik, lähen ka järgmisel aastal välismaale praktikale. Ja taas kas hääle, bussi või rongiga, mitte lennukiga. Mõningad ebamugavused tasuvad end muljete rohkuse taustal kuhjaga ära.

Bioloogiaolümpiaadi eelvoorud

Illar Leuhin, EBO korralduskomisjon

Sel õppeaastal toimub bioloogiaolümpiaad Eestis 42. korda. Igal aastal on selle korraldusse tehtud suuremaid või väiksemaid muudatusi. Kui mõningad uuendused taotlevad vaid vaheldust, siis suurem osa neist tehakse siiski olümpiaadi korralduse paremaks muutmiseks.
 
Et EBO juhendit mitte igal aastal uuesti koostada, üritavad korraldajad kinnitada juhendi, milles muudetaks vastavalt õppeaastale vaid nüansse. Niisuguse üldjuhendi projekt on alates 5. juunist EBO veebilehel (ebo.ee). Paraku on arutelu selle üle olümpiaadi listis (ebo@lists.ut.ee) alles viimasel ajal hoogustunud. Kõik ettepanekud, märkused, täiendused on teretulnud.
Mis on vanaviisi?
Endiselt korraldab koolivooru kool ise, naaberkoolid omavahel või piirkonnakomisjon (edaspidi PK). See peaks toimuma kas enne jõuluvaheaega või kohe pärast uut aastat. Piirkonnavoor toimub sel õppeaastal 8. veebruaril. Arvestusega, et just sel laupäeval osalevad kõik 22 piirkonda. Korralduskomisjonil (edaspidi KK) on äärmiselt oluline teada, kui palju õpilasi lõppvooru kutsutakse.
Piirkonnavooru testide koostamisel orienteerutakse suurel määral väljakuulutatud temaatikale. Teemad tulenevad lõppvoorus töötavatest kabinettidest, mille töö sisust annab ülevaate EBO koduleht. Kõik kirjandusallikad, mis EBO kodulehel märgitud, on soovitusliku iseloomuga. Esiteks on iga teema kohta küllaltki palju kirjandust ja teiseks püüab KK oma küsimustes üha vähendada faktide reprodutseerimist ning liikuda samm-sammult nähtustest ja protsessidest arusaamise väljaselgitamisele.
Nagu eelmiselgi aastal, võivad PK-d koostada lisaks KK saadetavale testile B-osa küsimustiku. Nii õpilastele kui õpetajatele planeeritakse ka C-osa küsimustik. Viimane on anonüümne ega kuulu hindamisele, olles vaid tagasisideks KK-le. Lisaküsimustikule peaksid vastama ka need õpilased, keda PK vabastab kirjalikust tööst tänu nende suurepärastele uurimistöödele.
A-osa testide üks eksemplar saadetakse mõlemas töökeeles mõni päev enne piirkonnavooru PK-le, kus need vastavalt kaasa pandud juhistele ja võistlejate hulgale paljundatakse.
Endiselt toimub arvestus võistlejate edukuse üle klasside kaupa, välja arvatud gümnaasiumi vanemas astmes. Seal võivad võistelda ka kõik 11. kl õpilased, kellel suurem osa bioloogiaprogrammist läbitud, ning need täppisteaduste kooli bioloogiaosakonna õpilased, kes taotlevad pääsu rahvusvahelisele olümpiaadile.
Piirkonnavooru parimaid kutsub KK lõppvooru, mis toimub kahel järjestikusel päeval. Lõppvoorust ilmub Õpetajate Lehes eraldi artikkel.
Logo alles valimata
Endiselt on päevakorral EBO selle aasta logo valimine. Logode visandeile saab hinnanguid anda kodulehel. Ootame uusi kavandeid. Kui kavand saabub alles jõulude paiku, konkureerib see järgmise aasta logona.
Et hindajaid mitte mõjutada, avaldatakse visanditele laekunud kesk- mised hinded alles märtsis, kui sel- le aasta võitja on juba selgunud. Seni on hindeid pandud suhteliselt tagasihoidlikult – hindajaid on olnud saja ringis.
Mis on uut?
Nagu eespool mainitud, koostab piirkonnavooru A-osa KK testi vormis. B-osa vorm ja sisu on täielikult PK otsustada. KK peab täpselt teadma vastajate hulka, kuna A-osa testi täidavad võistlejad esialgu küll oma küsimustikul, kuid kannavad vastuste puhtandi hiljem spetsiaalsetele vastustelehtedele. Vastustelehed saadab KK koos A-osa küsimustikuga. Küsimustikud paljundab PK kohapeal, nummerdatud vastuselehti paljundada ei saa.
Õpetajate elu on sel aastal kergem. Nemad kontrollivad ja hindavad vaid B-osa. Protokoll ja näidistööd tuleb saata hiljemalt 15. veebruariks KK-sse.
C-osa küsimustik saadetakse kohe pärast piirkonnavooru lõppu teele, nagu ka A-osa vastustelehed. Õpetajatel soovitame kontrollida, et võistlejad oma nime, klassi ja kooli koodi lehele õigesti märgiksid.
Nii ei ole vaja PK-le saata ka eeldatavaid vastuseid. KK-l jääb ära vastuste ühtlustamise vajadus, kuna kõik vastustelehed töödeldakse arvutiga ühtsetel printsiipidel. Paari nädala jooksul saadetakse igale piirkonnale nende võistlejate tulemused.
Erinevalt varasematest aastatest, mil arvestus käis algusest lõpuni punktide alusel, koostatakse nüüd iga piirkonna paremusjärjestus vastavalt kohapunktidele.
Lõppvooru kutsutakse siiski lõpliku tulemuse alusel. Nii võib juhtuda, et lõppvoorus osalevad ühe piirkonna viienda koha omanik 125 punktiga ning teise piirkonna 110 punktiga võitnu.
Lõppvoorus tulemusi reastades ei arvestata mitte punkte, vaid kohta paremusjärjestuses. Niisugune moodus annab ka nõrgematele võimaluse.
Teine oluline erinevus kohaarvestusel on B-osa tulemuse arvestamine. Eelmisel aastal omas see vaid kohalikku tähtsust. Sel aastal saab iga võistleja topeltkohad, juhul kui PK korraldab ka B-osa küsimustiku. Kui võistleja saavutab A-osa testiga oma klassis tagasihoidliku 7. koha, B-osas on aga oma vanusastmes esimene, toob ta lõppvooru kaasa 4 punkti – 7+1 keskmine. Juhul kui PK ei saa või soovi B-osa korraldada, arvestatakse üksnes A-osa tulemust.
Samamoodi arvestatakse kohapunkte ka lõppvoorus, selle kohta ilmub omaette selgitus. Kõik paremusjärjestused on endiselt klasside kaupa.

Kuidas tekitada uudishimu?

TIINA KANGRO, Tallinna Tehnikaülikooli avatud ülikooli juht

Õppetegevuse huvitavamaks muutmise üle murravad pead nii tava- kui kõrgkoolid. Klassikaline mudel, kus kord ameti selgeks õppinud õpetaja jagab tahvli ees jutustades õppijaile oma tarkust, ei rahulda enam ammu ei õppurite ega ühiskonna vajadusi.
 
Elu meie ümber muutub järjest kiiremini, väljakutsed suurenevad ja et ajale mitte jalgu jääda, otsivad riigid üle kogu maailma teid, kuidas muuta pidev edasiõppimine elustiiliks. Selle eeldus aga ongi õppimise kohalt tüütu kohustuse aura likvideerimine.
Kriidiga tahvli ees
Pedagoogid jagunevad kaheks: ühed nõustuvad, et uudsed teadmiste edastamise vormid väärivad küünlaid, teised pooldavad igihaljast sundi ja hoiavad kinni õpikust, tahvlist ja kriidist. Ega õpik ja tahvel korralikust koolist kuhugi kao, kuid jõudumööda võiks tarvitatavasse arsenali lisada teisigi elemente.
Tartu Ülikooli haridusteaduskonna asutajadekaan professor Toomas Tenno, kelle töörühma kaudu jõudis poole tosina aasta eest Eestisse avastusõppe metoodika, väidab, et rangelt klassikalise kriidiga-tahvli-ees õpetamismeetodi tagajärjel lõpetavad lapsed umbes kaheteistkümnendaks eluaastaks igasuguse küsimuste esitamise. Alati on olemas küll teatud protsent võitlusvõimelisi, kes tulevad edukalt välja igasugustest tingimustest, kuid ülekaaluka enamiku jaoks saab niisugune kool saatuslikuks. Nii läheb inimestes kaotsi uudishimu, see käivitav jõud, mis võib liigutada paigast mägesid.
Hiljuti lõppenud täiskasvanud õppija nädalal tutvustati siin-seal küsitlustulemusi, mille kohaselt liigagi paljud meie tänastest parimas eas kaasmaalastest põhjendavad oma vähest osalust jätkuõppes vanusega: olen selle asja jaoks liiga vana! Kuid vana mille jaoks? Kas selle jaoks, et teha oma elu huvitavamaks? Mitte vanusest, vaid just mõtteviisist saab kõik alguse.
Raha ja mõtlemine
Professor Tenno töörühma ideede suurimaks vaenlaseks osutus ressursinappus. Kriidiga tahvli ees õpetada on kõige odavam. Erivahendeid soetada ja tundide ettevalmistamisele rohkem aega kulutada on luksus. Mida üks või teine õpetamisstrateegia tulevikus ühiskonnale tagasi annab, on täna raske rahasse arvestada. Samas on tõestatud fakt, et koolides, kus uusi mõtteid tõeliselt rakendada tahetakse, leitakse huvitaval kombel ka vajalikud ressursid. Pisikese Eesti maakonnad erinevad Tenno sõnul siin üksteisest vahel kui öö ja päev. Seega võib järeldada, et tegutsemise määrab raha kõrval paljuski ka mõtlemine. Inimestele on õnneks lahendamatute probleemide lahendamiseks looduse poolt kaasa antud väärtuslik omadus – leidlikkus.
Ülikoolid teelahkmel
Ka ülikoolide ees seisavad täna uued väljakutsed, mille vastuvõtmiseks ollakse mõnel pool rohkem, teisal vähem valmis. Kuna meie ümbrus muutub järjest kiiremini, peame ellujäämiseks jõudma varem või hiljem totaalsesse õpiühiskonda. Sellega seoses teiseneb hariduse struktuur. Õppetegevus muutub järjest mitmekihilisemaks, suureneb täiendusõppe osatähtsus ja avardub õppijate ring. Uutele nõuetele vastu sammudes on ülikoolid kogu maailmas hakanud avanema. Avatud ülikoolide arendamise kaudu tehakse alma mater’ite seinte vahel peidus olevad tarkuse varasalved valla täiesti uutel viisidel ja uutele osasaajatele. Nendest tegevustest võidavad ka ülikoolide klassikalised pooled: õppetegevus mitmekesistub, tekivad uued õppevormid, mille jaoks luuakse uutmoodi põnevaid ja kasulikke õppevahendeid. Näiteks võib siin tuua kõikvõimalikke IKT-rakendusi, nagu e-kursused, tele- ja internetikonverentsid, helisalvestised, videoprogrammid jne. Ka ülikoolides toimub praegu sisemine võitlus uudse ja klassikalise suuna pooldajate vahel, kuid tegelikult on juba ette ära otsustatud, kumb võidab.
Paljud n-ö uued õppevormid baseeruvad erinevate tehniliste ja infotehnoloogiliste meediumide kombineerimisel – multimeedial, heli ja liikuva pildi lisamisel tekstidele ja graafikale ning selle kõige muutmisel interaktiivseks ehk mitmel suunal toimivaks. Tehnilised võimalused sisu töötlemiseks arenevad küll iga päevaga, kuid selliselt toodetud õppevahendite laialdast kasutuselevõttu jääb lisaks uuega harjumisele takistama veel mõneks ajaks ka Eesti haridusturu väiksus ja alafinantseeritus. Kuni elu meid selles suunas edasi juhib, ei maksaks aga unustada n-ö multimeedia eilset päeva – õppefilme. Oskuslikul kasutamisel võivad need vahendatud kogemuse kandjad õppimisele hoopis uue mineku anda.
Uus on ka unustatud vana
Ilmselt mäletavad täna veel paljud omaaegseid “Telekooli”-aegu, kui igal hommikul kell 9.05 startisid tollastes krabisevates kooliteleviisorites ETV ekraanilt õppesaated. Tehnilised vahendid on nüüd küll paremad, kuid puudu on kaasaegsetest õppefilmidest. Samuti napib positiivsest eelhäälestusest ja pedagoogilistest mõttekäikudest õppefilmide kasutamisel. Sestap jääb täna ka see vähene, mida ETV, “Veduri” videopood ja üksikud juhupakkujad välja pannud, veel suurema tähelepanuta. Eesti uuema aja esimene ja seni ainus spetsiaalselt eesti kooli õppekavadega haakuv 48-osaline videokomplekt “Teaduspank” on meie ligi kuuesajast haridusasutusest jõudnud vaid paarikümnesse.
TTÜ kutsub kaasa
Et ärgitada nii oma õppejõude kui laiemat avalikkust kaasa mõtlema ja otsima teid, kuidas õppimisest teha põnevam väljakutse, korraldab TTÜ sel sügisel vaba sissepääsuga filmiseminaride sarja, kus kõigil huvilistel on koos tudengitega võimalik vaadata õppefilmi, kuulata tunnustatud õppejõu või praktiku suust filmis nähtu teemal lühiloengut ning osaleda sellele järgnevas diskussioonis. Täpsem info seminari sisu, esinejate ja registreerimise kohta on aadressil http//:www.au. ttu.ee/filmiseminarid/. Arutluse alla tulevad infotehnoloogia arengu varjuküljed, nagu häkkerlus, räniajastu lähenev lõpp, süsteemirikete turvamine ja arvutimängukultus. Seminarisari on küll vaid üks võimalus õppefilmide kasutamiseks, kuid mõtteid võiks see siiski tekitada. Teid, kuidas õppimine saab olla huvitav, on miljoneid!

Maailmatasemel konverents tuleb koju kätte

MEELI PANDIS, Eesti Lugemisühingu juhatuse esimees

13. Euroopa lugemiskonverents “Lugemine-kirjutamine-mõtlemine” toimub 6.–9. juulini 2003 Tallinna Tehnikaülikooli konverentsikeskuses. 10. juulil on jätkukonverents väljasõiduga Tartusse. Avaüritus on Rahvusraamatukogus 6. juulil.
 
Osalemissoovi on avaldanud juba üle 200 inimese kogu maailmast – USA-st Kasahstanini. Üritusele lisab kaalu asjaolu, et see toimub ÜRO kirjaoskuse dekaadi (2003–2012) ava-aastal. Kogu info konverentsi kohta ja registreerimisvormid leiate aadressil http://www.konverents.ee/reading/.
Eesti Lugemisühing on osa rahvusvahelisest lugemisühingute võrgustikust. Teavet Rahvusvahelise Lugemisühingu (IRA) kohta saab teavet aadressil www.reading.org.
Euroopa lugemiskonverentsi korraldamise õigus on igale maale suur au. Kogu pika traditsiooni kestel on varem vaid korra valitud korraldajaks Kesk-või Ida-Euroopa riik.
Lugemiskonverentsi peateema on “Lugemine-kirjutamine-mõtlemine”. Ettekandeid on võimalik teha järgmistel teemadel: kirjaoskus ja demokraatia; multikultuurilisus ja keeleõpe; lugema ja kirjutama õppimise algus; lugemine ja kirjutamine iseseisva mõtleja kujunemiseks; täiskasvanute ja noorukite kirjaoskus; kirjandus ja raamatukogud; kirjaoskus ja tehnoloogia; keele- ja kirjaoskuse arengu hindamine; lugemisraskused ja sekkumisprogrammid; koolid, kus kirjaoskus edeneb; lugemise õpetajad ja õpetamise strateegiad; vaba teema.
Konverentsi patroon ja avaesineja on Ingrid Rüütel. Teised peaesinejad on Rahvusvahelise Lugemisühingu asepresident prof MaryEllen Vogt (California State University), prof Maureen McLaughlin (East Stroudsburg University), prof Stefan Samuelsson (Linköping University/ Stavanger University College), prof Gunther Kress (University of London).
Eesti osalejatele maksab konverents (materjalid ja osalus 6.–9. juulini ning vastuvõtud 6. ja 7. juulil) 120 eurot, Eesti Lugemisühingu liikmetele 100 eurot. Kolme päeva (7.–9. juuli) osalustasu Eesti osalejatele on 60, Eesti Lugemisühingu liikmetele 50 eurot. Esinemissoovi esitamise tähtaeg on 15. detsember, registreerida ja osalustasu maksta tuleb 1. aprilliks.

Pildiraamatust entsüklopeediani

TIIA SULS, Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse peainfoanalüütik

Sügisel 2001 käivitati Euroopa Liidu PHARE eesti keele õppe programmi raames projekt “Muukeelsete koolide raamatukogude sisustamine”. Selle tulemusena saavad kõik muukeelsed koolid kingituseks mahuka komplekti teabekirjandust. Allpool on antud põgus ülevaade koolide alg- ja põhikooli ossa jõudvatest raamatutest, mõtiskletud nende sisu ja kujunduse üle ning hoiatatud kasutajaid karidele sattumast.
 
Valikusse kuulub lasteraamatuid, teatmikke, entsüklopeediaid, sõnaraamatuid (eesti-vene ja vene-eesti sõnastikud), seinakaarte jmt õppetööd toetavat materjali. 47 materjalist koosnev komplekt jaguneb kooliastmete vahel: osa materjalidest sobib kasutamiseks algkoolis, osa põhikoolis, gümnaasiumis või kutsekoolis. Kõik teavikud on eesti keeles. Samas ei pruugi ega tohikski neid materjale kasutada ainult eesti keele tundides. Teaberaamatutest leiab materjali nii füüsika, matemaatika, geograafia, inimeseõpetuse, koduloo ja teistegi ainete tundidesse.
Alg- ja põhikoolile
E.-M. Tali, T. Tali “Tähtraamat. Aastaring Maarjamaal”, Maalehe Raamat, 2001. Raamat võib esmapilgul lugejat ehmatada oma kopsakuse ja teksti rohkusega. Süvenemisel pole asi aga sugugi nii hull. Lugemist võib alustada mis tahes kohast, lugeda nii aeglaselt või kiiresti, kui soovi on. “Tähtraamat” on ühtaegu nii raamat kui kalender. Veelgi enam – lisaks tavalisele kalendrile leiab siit ka eesti rahvakalendri. T. Tali pildid ei ole lihtsalt illustratsioonid, vaid teksti vahele pikitud omamoodi pildiraamat. Nii võibki “Tähtraamatut” otseselt lugematagi uurida. Ühiste kaante vahel on tinglikult kolm raamatut – juturaamat, pildiraamat ja rahvakalender. Lugedes liigume kuude kaupa ühest aastaajast teise, matkame mööda Eestit, saame ettekujutuse taluelust ja -töödest. “Tähtraamat” on muukeelsetele koolidele saadetavas valikus ainuke algupärand, s.t eesti autorite looming.
Algklassilastele mõeldud sari “Mis? Miks? Kuidas?”, kirjastus Sild, 1999– 2001, seletab lihtsate sõnadega keerulisi asju. Sarja kuulub viis raamatukest: “Mis saab toidust pärast söömist?”, “Kuidas meie meeled töötavad?”, “Kust küll lapsed tulevad?”, “Majad ja kodud – enne ja nüüd”, “Sõidukid ja reisimine – enne ja nüüd”.
Iga raamat tegeleb konkreetse teemaga ja piirdub ühe asja selgitamisega, kusjuures käsitletav teema on avatud noore lugeja jaoks parajalt põhjalikult. Pilt ja sõna on tihedalt seotud, täiendavad teineteist ja annavad lapsele asjade olemusest õige ettekujutuse. Raamatud on selges eesti keeles ja hästi tõlgitud. Kiitus tõlkijatele!
Sari “Asjade ajaloost”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000–2001, ei ole mõeldud ainult ajaloohuvilistele. Siia kuulub kuus raamatut: “Abakusest arvutini”, “Roosulest arvutitekstini”, “Märgikeelest satelliidini”, “Sekstandist sonarini”, “Küünlast kvartskellani” ja “Küünrast kilogrammini”.
Raamatutes räägitakse, kuidas on tekkinud ja arenenud kirjutamis-, arvutamis- ja mõõtmisoskus. Õpitakse tundma imepäraseid leiutisi ja saadakse teada hämmastavaid tõiku tehnika põnevast ajaloost. Koolireferaati nende raamatute põhjal aga küll ei kirjuta: selleks on tekst liialt napp. Samas saab vastused tervele hulgale küsimustele: millal ja kuidas tekkis raha, millal tulid esimesed numbrid, kust on pärit tähestik, kust sai alguse trükikunst, millal tekkis telefon jne.
Atlas pole mitte alati maakaardikogu. “Inimkeha atlas”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001, on pildikogu kõigile, kel huvi inimkeha ehitust ja talitlemist paremini tundma õppida. See tutvustab üksikasjalike jooniste ja lühikeste selgituste abil iga kehaosa, lihase, luu ja elundi ehitust ning ülesannet. Materjal on kaante vahele paigutatud süstemaatiliselt: on toodud nii organite igapäevased, rahvalikud kui ka ladinakeelsed nimetused. Atlas on tänuväärne abimaterjal anatoomia õppimisel ja õpetamisel. Orienteeruda aitab aineregister raamatu lõpus.
Entsüklopeediad
Muukeelsetele koolidele saadetavate materjalide hulgas on hulk viimastel aastatel ilmunud entsüklopeediaid. Need jagunevad üldentsüklopeediateks, mis annavad kokkuvõtliku ülevaate kõigist ainevaldkondadest, ja erialaentsüklopeediateks, mis tegelevad mõne üksikalaga. Entsüklopeediate ainestik esitatakse tähestikuliselt järjestatud märksõnaartiklites (märksõnaline entsüklopeedia) või teadusalade järgi koondatuna (süstemaatiline entsüklopeedia). Peatume lähemalt mõnel lasteentsüklopeedial.
D. Kindersley “Illustreeritud lasteentsüklopeedia”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, Avita, 2000, on mahukas üldentsüklopeedia noortele lugejatele. Raamatut on lõbus lehitseda. Teos algab põhjalike juhistega, kuidas teatmeteost kasutada ja otsitavat üles leida. Läbimõeldud viidetesüsteem juhib kasutaja ühelt teemalt teisele. Teavik lõpeb mahuka aineloendiga, mille abil on võimalik leida üles mistahes oluline nimi või fakt.
“AXIS geograafiaentsüklopeedia”, Odamees, 2000 ja “AXIS loodusentsüklopeedia”, Odamees, 2001 on mõlemad kolmeköitelised ja tõlgitud hispaania keelest. Geograafiaentsüklopeedia sisaldab järgmisi köiteid: “Loodus- ja inimgeograafia”, “Euroopa. Aasia” ning “Aafrika” ja loodusentsüklopeedia sisaldab köiteid “Bioloogia. Ökoloogia”, “Zooloogia. Inimese evolutsioon” ja “Inimese keha. Tervis ja haigused. Kehaline kasvatus. Psühholoogia ja käitumine”. Nimetatud materjalide puhul pole ei sisu ega vormi poolest tegemist klassikaliste üksikalade entsüklopeediatega. Pigem on need entsüklopeedia maketti paigutatud huvilugemistekstide kogumikud.
Pikemalt peatun “AXISE geograafiaentsüklopeedial”, mis on omal kohal noorte silmaringi laiendaja ja mõnusa meelelahutusena. Paraku ei saa seda soovitada geograafia uurimistöödeks ja referaatide kirjutamiseks.
Mahukaim osa kolmeköitelisest teosest on maailma riikide tutvustus. Iga riigi kohta pajatatakse nii tõsitea- duslikku kui ka lihtsalt lahedat infot. Kahjuks on küllalt keerukas esitatavas materjalis orienteeruda. Iga köite alguses on sisukord, näiteks teise köite sisukorras on Euroopa riigid loetletuna põhjast lõunasse, s.t Norra on esimene ja Malta viimane. Sama printsiipi on järgitud teisteski osades. Järelikult peab kasutaja otsitava leidmiseks orienteeruma väga hästi maailma riikide kaardil. Pöörame lehte ja saame samade riikide loetelu – nüüd juba tähestiku järjekorras. Õnneks on mõlemal juhul riigi nime taga viide leheküljele, millelt otsitavat leida. Nii ongi kõige mõistlikum materjali otsinguid alustada kolmanda köite lõpust – geograafiaentsüklopeedia märksõnastikust, mis hõlmab kolme köidet. Nii väldib kasutaja asjatuid ekslemisi sisukordades. Märksõnastikus ei ole küll viiteid ühelt terminilt teisele, kuid ümarsulgudes antavate mõistete abil selgitatakse, kas konkreetne geograafiline nimetus on mägi, jõgi, vulkaan, juga vmt.
“Laste loomaentsüklopeedia: illustreeritud ülevaade loomadest”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2001 on märksa traditsioonilisem üksikala entsüklopeedia. Teose on tõlkinud ja toimetanud oma ala asjatundjad. Juba sissejuhatus annab ülevaate loomade süstemaatikast, õpetab, kuidas raamatut kasutada. “Laste loomaentsüklopeedias” ilmus esmakordselt märksõnaregistri juurde koostaja nimi (I. Veldre). Kahjuks puuduvad registris sünonüümidevahelised viited – see on ka ainus etteheide loomaentsüklopeediale.
Entsüklopeediavaliku paremikku kuulub “Maailma teatmeatlas”, Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000. See on ainulaadne ja põhjalik üheköiteline teatmik tänapäeva maailmast. Põhiosa moodustab tähestikulises järjestuses maailma riikide, meretaguste territooriumide ja sõltuvate alade iseloomustus. Palju, aga mitte liialt, on teemakaarte, graafikuid, tabeleid ja pilte. Peab meeles pidama, et teatmik ei ole referaatide põhiallikas. Siin esitatakse fakte, fakte ja veel kord fakte ning jutustavat teksti on vähe. Teatmeteosena võib “Maailma teatmeatlast” pidada praegu omalaadsete hulgas parimaks. Eessõna selgitab, miks käesolev teatmik on just niisugune, millised on olnud materjali valiku kriteeriumid. Lõpus on soliidne teatmestu, kust leiab rahvusvaheliste organisatsioonide nimekirja, geograafiaterminite selgitusi, kasutatud lühendite loetelu ja kohanimede loendi. Viimane on väga oskuslikult koostatud. Märksõnade juures on olemas nii viited kui ka selgitused. “Maailma teatmeatlase” kasutamine nõuab aga aega. Kindlasti peab kasutaja tegema endale selgeks leppemärgid tagakaane siseküljel. Neid mõistmata läheb osa infost kaduma.
Nõuanded õpetajale
Väärt aimeraamat on õppuri esmane abimees. Lastele mõeldud tarkuseraamatuid ei saa kunagi olla liialt palju. Kui õpilane saab ülesandeks iseseisva töö raamatuga – referaadi teema – tuleb hoolega mõelda, kuidas ja mida otsida. Suures osas on eespool nimetatud aimeraamatud võimelised laste päringutele vastama. Tuleb ainult osata otsida. Ei tohi unustada, et teaberaamatus on sisukord ja register, raamatu lõpust võib leida kas registri, märksõnastiku, aineloendi, sisujuhi või indeksi. Kasutage neid! Need on seal lugeja abistamiseks. Ettetulevaid võõrsõnu aitab selgitada sõnaseletuste osa.
Kooli ainetundides omandatut võib ootamatult vaja minna aimeraamatus paremaks orienteerumiseks. Näiteks loomaraamatutest vajaliku leidmiseks on hea teada loomariigi süstemaatikat, loomade teaduslikke nimetusi. Kui aineloend raamatu lõpus on puudulik ja viideteta, peab lugeja peast teadma, et pingviin on lind, karu imetaja, konn kahepaikne jne. Tuleb teada, et looduses ei ela lihtsalt elevant, vaid aafrika ja india elevant – seega ära otsi E, vaid A ja I juurest. Hea on tuletada meelde algklassides õpitud tähestik. Lapsed ei pruugi mainitud seoseid iseseisvalt taibata. Olge neile sõbralikuks teejuhiks.
Austatud pedagoogid! Kui jagate lastele iseseisva töö ülesandeid raamatuga, mängige mõttes läbi lahendused. Ärge piirduge juhistega “otsi raamatust” või “mine raamatukokku”. Igapäevane tööpraktika raamatukogus näitab, et sageli on lapsele antud teema nii lai, et nõuab mahukat teadustööd. Teinekord jälle nii kitsas ja spetsiifiline, et vastuse leiab vaid erialaentsüklopeediast.
Jõudu ja edu uute teatmeteoste avastamisel!

Heino Kaljuste fondi esimesed stipendiumid

TIIA PENJAM

Eesti Rahvuskultuuri Fondi Heino Kaljuste nimelise allfondi esimesed stipendiaadid on Jakob Westholmi Gümnaasiumi kauaaegne muusikaõpetaja Ilme Indas ja EMA koolimuusika eriala viimase kursuse üliõpilane Janne Fridolin.
 
Stipendiaadid kuulutati pidulikult välja 18. novembril EMA-s toimunud koolimuusika päeval, millega tähistati 77 aasta möödumist Heino Kaljuste sünnist. Ilme Indase ja Janne Fridolini esimesed õnnitlejad olid ERKF-i nõukogu esimees Eri Klas ja maestro Heino Kaljuste lesk Liia Kaljuste.
Heino Kaljuste nimelise fondi mõtte algatasid Eesti Muusikaõpetajate Liit ja EMA koolimuusika instituut, idee aitasid ellu viia Kaljuste perekond ja õpilased. Heino Kaljuste mälestust jäädvustava fondi siht on väärtustada muusikaõpetajate ja -üliõpilaste tegevust, fondi põhikirja järgi saab igal aastal stipendiumi üks muusikaõpetaja ja üks muusikapedagoogika üliõpilane. Et esimesed stipendiumid õnnestus välja maksta juba sellel sügisel, selle eest seisis hea Ilme Indase kunagine õpilane Leho Siimsen. Tänu temale spondeeris fondi Nissani autofirma.
Stipendiaadid
Koolimuusika instituudi juhataja professor Ene Üleoja sõnul oli Ilme Indase kandidatuuri esitamine muusikaõpetajate liidu volikogu väga üksmeelne otsus.
Ene Üleoja: “Ilme Indas on saavutanud silmapaistvaid tulemusi, olles väga hea vokaalpedagoog ja väga hea relatiivse noodilugemismeetodi valitseja. Tema koorid on ennast alati laulnud I kategooriasse.
Ilme Indase klass on olnud laboratoorium, kus on aastate jooksul käinud sadu õpetajaid. Lahtisi tunde on ta kõige tagasihoidlikumate hinnangute järgi andnud 300–500, see on enneolematu hulk. Tasub vaadata, kust ja mis tasemel tema juures õppimas on käidud. Haridusministritest kõrgkoolide õppejõududeni, ainekomisjonide esimeestest ja muusikaõpetajatest õppuriteni. Tuldud on üle kogu omaaegse NLiidu, lisaks võib loetleda: Bulgaaria, Ungari, Saksamaa, Tehhi, Peruu, Liibüa, India, Ameerika, Norra, Austria jne jne. Rootsi, Soome ning Läti-Leedu muidugi ka, neid ei tasu selles loetelus nimetadagi, ehkki just lähinaabrite juurest on käinud kõige kompetentsemad külalised, keda tuli väga respekteerida. Oli aegu, mil nädalate kaupa jälgiti Ilme Indase iga tundi. See on kohutav koormus – olla pidevalt tule all.
Ilme Indas on koolitanud ka õpetajaid paljudel suvekursustel, seminaridel, EMA täiendusõppel, igal pool, kus tema abi on vaja läinud.
Tegemist on väga musikaalse ja väga tagasihoidliku inimesega. Ei mingit kellukeste helistamist, ainult tavaline töö. Aastast aastasse, viis või kuus tundi päevas, kõik antud kõrgel tasemel. Mul on rõõm olla selle päeva tunnistaja, mil Ilme Indase tööd avalikult tunnustatakse.”
Aplausi kestust, mis saalist Ilme Indasele kõlas, oleks tasunud mõõta. Lõpuks siiski sai ka stipendiaat ise kuulajate-vaatajate poole pöörduda, aga ei rääkinud sellelgi korral sõnagi oma saavutustest. Ütles ainult ühe lause, mis sisaldas vaid tänusõnu. Lause lõpp kõlas nii: “... ning tänan kõiki kolleege ja oma tuhandeid õpilasi, kes mind õpetasid õpetama.”
Üliõpilasest stipendiaati Janne Fridolini iseloomustas Ene Üleoja motiveeritud tudengina, kes on EMA-s saanud väga häid hindeid ning kes õppimise kõrvalt on juba jõudnud ka tulemuslikku kooli- ja kooritööd teha. Janne ise ütles, et ta ei tea heaks muusikaõpetajaks saamise retsepti, küll aga usub, et seda tööd tuleb teha pühendudes ja südamega. Kinnitas, et tema on teinud.
Üle uudiskünnise
Esmaspäeval olid majad lipuehtes. Tõsi, mitte koolimuusika-, vaid Läti iseseisvuspäeva puhul, kuid Heino Kaljuste mälestusürituski leidis seekord meie meedias väärilise koha.
“Kui tihti ületab uudiskünnise teade koolimuusikast?” esitas Ene Üleoja retoorilise küsimuse. Tänavune 18. november oli ses mõttes erand. Hommikust peale tundsid sündmuse vastu huvi Eesti raadiojaamad, lõiguke stipendiaatide õnnitlemisest jõudis isegi õhtusesse AK-sse. Ilme Indase nimi kuulutati eetri kaudu maha juba paar tundi enne pidulikku tseremooniat, sestap teadsid-jõudsid nii mõnedki kolleegid, sõbrad ja õpilased veel viimasel minutil kohapeale asjaosalist õnnitlema.
Nelja silma all esitatud küsimusele, mis tunne tal on, vastas Ilme Indas: “Imelik tunne. Olen ikka väga palju mõelnud selle mineviku peale. Paber, mis mulle täna anti – seal on ikka kõiksugu tähtsad allakirjad ja... Tõnu Kaljuste saatis oma tervitused ning oli öelnud, et tal on hea meel, et just mina selle stipendiumi sain. Mind liigutas, et nii palju kolleege ja õpilasi oli õnnitlemas. Kust nad teadsid tulla?”

Matkamine mängides

Teade ekskursioonile, õppekäigule või matkale minekust tekitab lastes alati ootusärevust. Ometi saab end tunda pingevabalt, keegi ei kipu sind hindama. Kui matk, ekskursioon või õppekäik seostada mänguga, võib muidu igavana tundunud taim, loodusobjekt või nähtus, hakata huvi pakkuma. Matkamine mängides sobib kasutamiseks algklassides. Sobivate ülesannete leidmine tähendab mahukat ettevalmistustööd. Kindlasti on paljudes koolides korraldatud hulgaliselt matku ja maastikumänge, mis vääriksid tutvustamist. Siinkirjutajad kutsuvad õpetajaid üles jagama oma kogemusi ja oskusi.

Elve Kukk, Elina Veering, Oru Põhikooli algklassiõpetajad

On tore, kui matkamängud toimuvad erinevatel aastaaegadel, on seotud kodukoha tundmaõppimisega ja toetavad ainetundides omandatut.
Meie oleme viinud läbi järgmised matkamängud: Sügis – Saula Siniallikad, kodumets (segamets); Talv – vana mõisapark, kodumets (kuusik); Kevad – kodumets (männik), nõiakaev (karstiala tundmaõppimine).
Matkamäng koosneb osadest: orienteerumine; salakirjade lahendamine, nuputamisülesanded; osavusülesanded.
Aarete otsimine
Orienteerumine on kui aardeotsimise retk. Vahepeal peatutakse, täidetakse ülesandeid ja jätkatakse taas matka. Ülesandeid lahendatakse rühmades. Mängu lõpptulemus oleneb sellest, kuidas rühm koostööd teeb. Rühmatöö tulemus on lõplik. Ei ole kedagi targemat, kes võiks öelda, et saavutatud tulemus on õige või vale. Tulemust saab muuta ainult rühm ise.
On hea, kui matkaraja valik langeb kokku tunnis õpituga. Matka ettevalmistus algab raja tundmaõppimisest, määratakse kindlaks matka pikkus ja kontrollpunktid. Seejärel koostatakse juhendid ja ülesanded. Vahetult enne matka tähistatakse rada, peidetakse ülesanded.
Kevadel viis matkamäng 3. klassile meid männikusse. Mäng andis võimaluse korrata üle loodusõpetuse tunnis omandatud tarkused: taimeliigid, ilmakaared, kompass, plaani lugemine, täiendamine, matkatarkused, legend, leppemärgid. Igas kontrollpunktis tuli leida kiri juhtnööridega järgmise punkti leidmiseks ja täita juhendi järgi ülesanne. Kõigepealt saadi plaanid, millele olid jäänud märkimata osa talude nimed. Need tuli matka käigus ise välja selgitada. Plaani pidi täiendama muude tähelepanekutega (näit üksik puu jne). Huvitavaks osutus looduses nähtu kujutamine leppemärkidega.
Järgmise ülesande võis avada siis, kui koolimaja enam ei paistnud. Vastavalt plaanile jõuti metsa äärde, kus iga laps võttis värvilise lipiku ja nii moodustusid rühmad. Igal rühmal oli oma värv ja seda värvi kirju tuli edaspidi otsida. Rühmasiseselt valiti juht. Õiget teed aitasid leida nooled maas (oksad, käbid) ja värvilised lindid puude küljes. Esmalt tuli leida uus kiri, milleks oli männi küljes olev suur plaan, kuidas kivide juurest rada läbida. Raja märgistus aitas leida üles suure kivi, mille juurest leiti järgmine kiri juhatusega uude punkti. Kivi külge kinnitatud juhendi järgi täideti uus ülesanne. Kivi küljele olid märgitud ilmakaared. Jagati välja kompassid, mille abil kontrolliti märgitud ilmakaarte õigsust. Seejärel tõmbas üks laps rühmast loosiga ilmakaare nimetuse ja pidi vaatama läbi paberist valmistatud toru selle ilmakaare poole. Tähtis oli märgata kolme asja ja kirjeldada neid rühmakaaslastele. Rühmakaaslased joonistasid need paberile. Töid eksponeeriti koolimajas.
Huvitavad ülesanded
Järgnevalt ootas iga last nimeline kiri, mis rippus kahe männi vahele kinnitatud nööri küljes. Iga õpilase kiri sisaldas küsimust mõne kaaslase kohta. Kui kõik olid sõna saanud, pidi rühm leidma järgmise kirja. Lõkkeplatsi ümbrusest leiti kommidega täidetud aardekirst. Järgnes lõkketegemine, kus tulehakatuseks kasutati ära rajalt kaasa võetud tähistused ja kirjad.
Lõkke ääres oligi sobiv aeg anda hinnang läbitud rajale, lahendatud salakirjadele, ülesannete raskusele ja koostööle rühmades (kuidas abistati üksteist, kuidas käituti, kuidas ülesannete lahendamisest osa võeti, kes millegagi silma paistis). Tublimaid premeeriti. Iga laps sai auhinna kas kaaslaste aitamise, sõbralikkuse, abivalmiduse, tähelepanelikkuse, osavuse või taiplikkuse eest. Selgitati välja tähelepanelikumad loodusvaatlejad.
Lahendati matka alguses antud tähelepanekuküsimused, mängiti mõned mängud. Toimus käbide üle õla viskamise võistlus. Kui lapsed olid läbinud muruniidukiga sisse sõidetud labürindi, võiski asuda koduteele.
 
Ideid matkamängudeks võib leida raamatutest: Hugh McManners, “Matkatarkuste käsiraamat”, Suurbritannia, 1996; Endel Isop, “Orienteeruja”, Tln, 1986; “Rajaleidjad”, Orienteerumise tv I–II, OMA SAAR, 1992; “Orienteerumisaabits”, EHA, 1990; “Orienteerumine” I, KSL, 1989; Endel Isop, “Liikumismängud”, Tln, Valgus, 1974; Milo? Zapletal, “1000 mängu”, Tln, Valgus, 1984.

Uimastid ohustavad noori

URSEL KEDARS, Päästeamet

Uimastid tekitavad sõltuvust ja kahjustavad tervist, nende proovimisega kaasneb risk tarvitada keelatud ainet liigannuses. Üledoosi oht on eriti suur esmakordsel tarvitamisel.
 
Narkootikumide regulaarne tarvitamine võibki tulla ilmsiks alles üleannuse korral. Üledoosi sündroomi kujunemist soodustab alkoholi ja narkootikumi üheaegne tarvitamine.
Uimastisõltlasel esineb aja jooksul korduvalt üledoseerimist. See on tingitud narkootikumide valmistamise viisi ja narkokaubanduse omapärast. Iga uus annus sisaldab uimastavat ainet erineval määral. Perioodiliste ajavahemike järel esineb piirkonniti samaaegselt palju üledoseerinud tarvitajaid. See annab teada uue uimastipartii turule saabumisest. Erakorraline vältimatu meditsiiniabi on patsiendile tasuta, võõrutusravi mitte.
Abivajaja tuleb külili keerata
Liigannuse korral on narkootilise aine tarvitaja sageli teadvuseta. Enamik uimasteid suures annuses pärsib hingamist, hingamine on aeglane, üksikute sügavate tõmmetena. Näojume võib olla nii kahvatu kui ka punetav, hapnikupuuduse kujunemisel sinakas. Noortel on pulss randmel tavaliselt hästi leitav, narkootikumi üledoosi korral on see väga kiire. Kui süda seiskub, siis lämbumise tagajärjel. Narkootikumidel on valuvaigistav toime, mis soodustab teadvusetu püsimist ebaloomulikus asendis.
Esmaabiks tuleb jälgida, et teadvusetu hingamisteed oleksid avatud, ja kutsuda viivitamatult kiirabi telefoninumbril 112. Sõltumata sellest, kas abivajaja on teadvuseta või teadvusel, on soovitav pöörata ta küljele. Külgasend väldib hingamisteede ummistumist oksega, mis ohustab kõiki raskes narko- või alkoholijoobes olijaid.
Helistades häirekeskusesse numbril 112, tuleb kohe öelda, et kahtlustate narkoüledoosi. Samuti peab ütlema, kas abivajaja on teadvuseta või teadvusel. Kindlasti ei sobi väljend “kontaktitu”, sest ka teadvusel abivajaja ei pruugi olla kontaktne. Edasiseks tegutsemiseks telefoni teel antavad juhised on teadvusel ja teadvuseta abivajaja puhul oluliselt erinevad.
Kõigele ei leidu vastumürki
Kõigi uimastite raviks otsest vastumürki ei ole. Sellised uimastid on amfetamiin, Ecstasy, kokaiin ja hallotsinogeenid. Nende liigannus võib põhjustada raskeid ja eluohtlikke mürgistusi, mistõttu võib olla vajalik vältimatu meditsiiniabi intensiivravi tingimustes. Sagedamini esinevad raske mürgistuse tunnused on süvenevad teadvusehäired, segasusseisund, krambid, südamepekslemine, südamerütmihäire, ülikõrge vererõhk, vererõhu järsk langus, kõrge palavik, vedelikuvaegus, hingamisehäired, äge higistamine. Ecstasy üleannus võib põhjustada aju-, kokaiini üleannus südamerabanduse.
Eestis on enamasti doseeritud üle opiaate. Selleks puhuks on kiirabil olemas antidoot naloksoon – vastumürk morfiinile, oopiumile, heroiinile ja nendetaolistele narkootilistele ainetele. Naloksooni süstitakse veeni ja selle toime saabub minuti jooksul. Abivajaja hakkab hingama, tuleb teadvusele ja püüab sageli põgeneda. Ravimi toime kestab 20–30 minutit ja väga suure üleannuse korral võib narkootikumi tarvitaja seejärel uuesti teadvuse kaotada. Seetõttu on vaja näiliselt tervenenu haiglasse jälgimisele toimetada.
Esmalt kunstlik hingamine
Enne kiirabi saabumist on vaja anda narkouimas viibijale abi. Kui hingamine on täielikult seiskunud, tuleb alustada kunstliku hingamisega. Abistaja kaitseks kasutatakse hingamismaski (pocket mask) või spetsiaalset klapiga kilet, mis on mõnikord olemas ka esmaabikappides ja saadaval apteekides. Kindlasti peavad esmaabikappides olema kummikindad. Abivahendite puudumisel võib kasutada taskurätikut või lihtsalt riiet, tehes kunstlikku hingamist läbi riide. Suult-suule kunstlikku hingamist tehes tuleb abivajaja nina kinni pigistada. Õigeaegse abi korral narkootikumi üledoseerinu süda ei seisku ja sel juhul südamemassaazi ei tehta. Abivajaja tuleb katta nii pealt kui alt teki, termokile või rõivaesemega, kuni saabub abi.
Uimasti tarvitamine võib vallandada krambihoo, mis on samuti kiirabi vajav seisund. Kogu keha krambihoo puhul ei tohi abivajajale midagi suhu panna. Enamikul juhtudel, ka epilepsia korral, kestab krambihoog lühikest aega, möödudes ise.
Alaealised vajavad abi ka tavalise narkojoobe puhul
Tavaline narkojoove ei vaja vältimatut meditsiiniabi, erandiks on alaealised. Vältimatu abivajaduse kriteerium on abivajaja elutähtsate organite funktsiooni raske häire – teadvuse-, hingamishäire, krambid, südamerütmi- või vererõhuhäire jt. Vältimatut meditsiiniabi läheb vaja narkootilise aine toimest vallandunud psühhootilise seisundi puhul, mil inimene võib oma käitumisega ohustada teisi või ennast. Psühhootilise seisundi võivad põhjustada kõik narkootilised ained, samuti muud erilise psüühilise seisundi saavutamiseks kasutatavad ained, sh üleannuses või vastunäidustuste korral tarvitatavad psühhoaktiivsed ravimid.
Psühhootilisele seisundile viitavad tunnused on ajas ja kohas mitteorienteerumine, millele võib lisanduda sihipäratu liikumine, paaniline põhjendamatu hirm, hallutsinatsioonide nägemine, luulumõtted jm.
Narkootikumide üldine toime põhjustab eufooriat, ebaadekvaatset käitumist, tavalisest suuremat ettevõtlikkust, aga vahel ka uimasust ja hallutsinatsioone. Tarvitamise tagajärjel halveneb mälu ja õppimisvõime, võivad tekkida mälulüngad.
On äärmiselt ohtlik narkojoobes autot juhtida. Joobele omaselt esinevad koordinatsiooni- ja tajuhäired, väheneb enesekontroll ja -kriitika, hiljem tekib roidumus ja unetaoline seisund.
Kestva tarvitamise puhul narkomaan kõhnub, näeb välja kurnatud ja kasimata. Immuunsüsteemi häirete tõttu tekivad süstekohtade mädanikud, nahahaavandid ja suureneb vastuvõtlikkus nakkushaigustele.
Sõltuvus võib olla nii vaimne kui ka füüsiline
Sõltuvus ilmneb võõrutusnähtudena, mis kaovad ainult pärast järjekordse annuse tarvitamist. Füüsiline sõltuvus väljendub liigese-, pea- ja kõhuvalu, kõhulahtisuse, sülje- ja pisaratevoolu suurenemise, sügelemise, lihaste või seedeorganite krampide, südamepekslemise, külmatundena. Vaimne sõltuvus meeleolu alanemise, pahuruse, apaatsuse, agressiivsuse, unehäirete, ebastabiilsuse, üldise halva enesetundena.
Narkootikumi tarvitamise kahtlus tekib, kui inimene on väliselt joobes, kuid alkoholilõhna pole tunda. Süstivate narkomaanide käte ja jalgade nahal on torkejäljed. Kahtlust peaks äratama ka pulbri või tableti kaasas kandmine.
Opiaatide hulka kuuluvat heroiini tarvitatakse nii süstimise kui ka pulbri sissehingamise teel. Unimagunast ehk moonist saadavat oopiumi süüakse, juuakse, suitsetatakse ja süstitakse. Ka morfiin ehk morfium kuulub opiaatide hulka, mida süstitakse.
Opiaatide hulka mitte kuuluvat kanepit suitsetatakse. Kanepist saadava marihuaana suits on iseloomuliku magusa lõhnaga. Kanepist saadakse ka ha?i?it, mille suits on ebameeldiva lõhnaga.
Kokaiin ei kuulu opiaatide hulka ja selle pulbrit kas hingatakse sisse või süstitakse lahust. Tablettide, kapslite või närimispaberite kujul on tavaliselt sünteetilised uimastid – LSD, Ecstasy, amfetamiin.

Narkootikumid koolides

MARI TIKAN, Päästeameti avalike suhete büroo

Tallinna Politseprefektuuri narkokuritegude talituse komissar EERIK HELDNA, septembris pöörati Tallinna koolidele kõrgendatud tähelepanu. Kas see on iga-aastane tegevus?
 
“Operatsioon “Tere kool!” toimus tänavu esimest korda. Narkopolitsei pööras tähelepanu Tallinna koolides ja koolide ümbruses tegutsevatele narkootikumide müüjatele ehk diileritele. Operatsioon pälvis positiivse vastukaja ka linnavalitsuses. Loodetavasti saab ettevõtmine traditsiooniks.”
Milline on narkopolitsei igapäevatöö tänavatel ja koolide ümbruses?
“Tallinna narkopolitsei esmaülesanne on halvata varustajate ja hulgimüüjate tegevus. Koolides ja nende ümbruses müüakse võrdlemisi vähe narkootikume, põhiliselt levivad mõnuained tuttavate kaudu.
Tallinna Politseiprefektuuri narkokuritegude talitus tegeleb pidevalt alaealiste narkomüügiga. Põhiliselt on tabatud heroiinikaubitsejaid. Koolides on aga põhilised narkootikumid kanep (marihuaana, ha?i?), amfetamiin ja Ecstasy. Ained, mida on kerge manustada (suitsetada, sisse süüa) ning mis ei maksa väga palju. Heroiini gramm maksab tänaval 2000 krooni, grammi amfetamiini saab 200–400 krooni eest, Ecstasy tableti 100–150 krooni eest.”
Milline on tüüpiline tänavanarkomaan?
“Üldjuhul 15–24-aastane vene keelt kõnelev noormees, kes on töötu ja politsei poolt karistatud. Kuid üha rohkem, juba 20% on heroiinitarvitajate hulgas ka eestlasi. Eestlased tõmbavad amfetamiini ja heroiini ninna, venelased süstivad verre. Tabletid (Ecstasy) ja kanep levivad võrdselt nii eestlaste kui venelaste seas.”
Miks hakatakse narkootikume tarvitama?
“Eelkõige uudishimust. Alguses proovitakse midagi “kergemat” ja mõne aja möödudes ollakse sõltuvuses kangemast narkootikumist. 80% praegustest heroiinitarvitajatest on heroiinini jõudnud kanepi kaudu. Heroiinisõltlasena kastutatakse kanepit võõrutusnähtude leevendamiseks.”
Milline on müügikett või -võrk?
“Viimaste aastate jooksul on politseil õnnestunud paljastada seitse uimastite tootmise laborit, sealhulgas üks GHB- (gammahüdro-oksübuteraat) labor. Viimane on aine, mida 20% lahusena kasutatakse meditsiinis. Vaatamata politsei aktiivsele tegutsemisele, valmistatakse Eestis narkootikume suurtes kogustes. Pea kogu Soomes ringlev amfetamiin on pärit Eesti laboritest.
Vahendajate kaudu jõuab uimasti hulgimüüjate ja diileriteni. Diilerid võivad olla gümnaasiumide vanemate klasside õpilased, noored, kes puuduvad koolist, kel on kahtlane tutvusringkond, ebaharilikult palju raha. Nad armastavad rääkida pidutsemisest, ostudest, kasiinos käimisest. Sellised “diilerid” ja edasimüüjad tegutsevad tavaliselt oma tutvusringkonnas.
Tarvitajat on lihtsam ära tunda kui diilerit. Enamasti on tegemist heitliku meeleoluga inimesega, kel on probleeme keskendumisega, ajatajuga. Kanepitarvitajate riietel ja juustel võib olla magus lõhn. Tarvitajate juurest võib leida süstlaid, minigrip-kotikesi, vahel ka taskupeegleid.
Ei maksa arvata, et mõnes koolis ei ole narkootikume kasutatud, kindlasti on. Politsei ja kool peaksid töötama käsikäes.
Kooli ja kodu ülesanne on vähendada huvi narkootikumide vastu. Selleks tuleb propageerida narkovaba elustiili ning soodustada osalemist huviringides. Jõustruktuurid peaksid püüdma vähendada narkootiliste ainete ringlust.”
Millised on karistused narkootikumide omamise või kaubitsemise eest?
“Alates 14. eluaastast saab võtta vastutusele narkootiliste ainete omamise eest suures koguses või müümise eest. Trahv ulatub esmakordse rikkumise puhul 120 000 kroonini või üks kuu kestva arestini. Korduval vahelejäämisel algab karistus vabadusekaotusega alates viiest aastast.”
Kuidas võidelda narkokuritegevuse vastu maakondades?
“Narkokuritegevus armastab anonüümsust, seega levib see peamiselt suuremates asulates. Igas politseiprefektuuris on olemas nii narko- kui ka noorsoopolitsei. Nende kontaktandmed peavad olema kättesaadavad.
Tallinna Politseiprefektuuri narkokuritegude talitus on koostöös noorsoopolitseinikega pidanud koolides loenguid ning korraldanud õpetajatele kursusi. Harjumaal ja Tallinnas saab nende poole pöörduda tel (0) 612 44 64. Vihjetelefon on avatud kõigile helistajatele üle Eesti, iga teade on oodatud.”

Suurbritannias õpetamist õppimas

Terje Tüür, Pärnu Toimetulekukooli õpetaja, Kai Kõks, Pärnu Koidula Gümnaasiumi õpetaja, Andres Laanemets, Pärnu Linna Koolijuhtide Ühenduse esimees

Sügisesel koolivaheajal käis rühm Pärnu-, Saare- ja Viljandimaa koolijuhte, õpetajaid ja haridusametnikke Inglismaal.
 
Briti hariduseluga tutvumiseks oli valitud välja üks Londoni 32 linnaosast – Harrow, mis paikneb linna loodeosas. Harrow’ õpetajatekeskuses kohtusime kohaliku haridusnõunikuga, kes tutvustas briti koolisüsteemi ja õpetajate täienduskoolitust, mis toimub tavaliselt tööpäeviti. Suurbritannia õpetajate töötasu sõltub eelkõige staazist, mitte nädala tunnikoormusest.
Edasi jagunes eestlaste grupp kolmeks, et siirduda järgmistesse koolidesse: Vaughan Nursery, First and Middle School (nursery/lasteaed/ – 3–4-aastased, first ja middle school – 4–12-aastased); Whitchurch Middle School (8–12-aastased); Park High School (12–16-aastased).
Koolis tegeldakse iga lapsega
Suurbritannia koolikohustuslik iga algab viiendast ja kestab 16. eluaastani. Vaughan Nursery, First and Middle School’is olime tunnistajaks 28 rahvuse, keele ja kultuuri esindajate harmoonilisele koostööle. Hämmastas koolijuhtkonna ja personali tolerantne ja sõbralik suhtumine igasse omas tempos arenevasse õpilasse. Algkoolis on 30 ja keskastmes 25 õpilast klassis. Abiõpetaja töötab klassis vastavalt vajadusele. Briti haridussüsteem lähtub kaasava hariduse põhimõttest ning hariduslike erivajadustega õpilased on tavaklassis igapäevane nähtus. Harrow’ linnaosas on lisaks tavakoolidele viis kooli erivajadustega lastele.
Briti haridusministeeriumi hariduse ja õpioskuste osakonnas osalesime seminaridel. Esimene neist käsitles koolide finantseerimise põhimõtteid. Iga kool saab eelarvest oma kasutusse 87%. Raha kasutamise otsustab kooli hoolekogu, mille moodustavad lapsevanemate ja koolipersonali esindajad, direktor, kohalik haridusnõunik (temal ei ole hääleõigust), eri valdkondade spetsialistid (nt majandus, ehitus, infotehnoloogia vmt).
Direktorikse ei saa igaüks
Teise seminari teema oli koolidirektorite (ingl k headteacher) koolitus. Nottinghamis avati 25. oktoobril National College of School Leadership (NCSL) – vabas tõlkes koolijuhtide riiklik õppeasutus. Lisaks sellele on kümme sama asutuse allüksust üle kogu Suurbritannia.
Direktoriks saada soovija peab olema vähemalt viis aastat õpetajana töötanud. Oma kandidatuuri esitanu põhjendab osalemise soovi, ühtlasi märgib ära, kui kiirelt kavatseb kursuse läbida (kas ühe või kahe aastaga). Lõpliku otsuse teeb õppeasutuse vastuvõtukomisjon. Õppetöö toimub põhiliselt online, õppuril on oma juhendaja ning tasuta õppematerjalid, ta peab õpingute kohta päevikut. Õppeasutuses käiakse kohal kahepäevasel õppetööl, eelkõige rühmatöödeks ja aruteludeks. Õppur peab juba õpingute käigus üritama muuta töökeskkonda paremaks koolis, kus ta töötab.
Koolijuht peab palju suutma
Lõpueksam koosneb kahest osast. Esimene kujutab endast üht päeva õppuri koolis, kus hinnatakse tema oskusi. Teine osa on lõplik hindamine direktorite koolituse õppeasutuses. Kontrollitakse oskust aega planeerida ja kasutada; olukorda lahendada (professionaalne näitleja etendab problemaatilist isikut – lapsevanemat, õpetajat jne); lahendada õppepäevikust valitud probleemi ja arutleda selle üle võõra juhendajaga; vastata küsimustele eksamineerijate kogu ees.
Direktoreid nõustatakse ka psühholoogiliselt. Õppeasutusel on oma veebilehekülg, kus saab arutada juhendajatega kooliprobleeme. Direktorite õppeasutus teeb rahvusvahelist koostööd, praegu küll vaid inglise keelt kõnelevate maadega.
Reisi organiseeris Pärnu Linna Koolijuhtide Ühendus koos HM-i välissuhete talitusega. Meid võõrustasid Eesti Suursaatkond Londonis ja Briti Haridusministeerium.

"Koolitants" arvutis

ANU MÕTTUS

“Koolitants” tähendab nüüd ka arvutiportaali. Kogu Eesti tantsueluga seotud informatsiooni leiab alates 20. novembrist aadressilt www.koolitants.ee.
 
Festivali Koolitants ühe peakorraldaja Jüri Naela sõnul on portaal mõeldud eelkõige festivaliga seotud noortele tantsuhuvilistele ning nende juhendajatele, aga teretulnud on kõik teisedki.
Jüri Nael leiab, et tantsuõpetajad võiksid senisest palju tihedamalt suhelda – oma organisatsioon on seni ainult rahvatantsujuhtidel. Just tantsualase info ja tantsuhuviliste koondamine võiks olla portaali peamine ülesanne. Muidugi on sealt võimalik leida kõikvõimalikku infot Koolitantsu festivali enda kohta, ka laureaatide videoid, aga mitte ainult. Teavet peaks saama kõigest, mis vähegi tantsuga seotud, alates varustuse müügist ja lõpetades teoreetiliste küsimustega.
Märksõna “Tantsukasulik” alt leiab huviline üldharivat materjali, saab ülevaate Eestis ilmunud tantsualastest artiklitest ja olemasolevast kirjandusest.
“Tantsu loomine” annab samm-sammult juhtnööre algajale tantsutegijale, alates teema ja muusika valikust, kostüümidest-valgustusest, tantsijate juhendamisest ja numbri viimistlemisest kuni lavaeetika probleemide käsitlemiseni. Kindlasti on need näpunäited kasulikud nii noortele tantsijatele kui ka juba kogenenumatele juhendajatele.
Portaalist saab ülevaate ka kogu Eestis toimuva tantsukoolituse kohta, alates kõrgkoolidest ja litsentseeritud tantsukoolidest ning lõpetades kõikvõimalike seminaride ja lühiajaliste kursustega.
Igal kuul võib küsimusi esitada ühele tantsuilmas tuntud isikule. Foorum võimaldab tekitada diskussiooni, panna üles kuulutusi. Ka Koolitantsu uudised pole ainult festivalikesksed.
Jüri Nael ise peab portaali üheks olulisemaks osaks Extranetti, kus registreerunud trupp saab oma salajase konto ning võib ehitada üles isikliku kodulehekülje. Truppide andmebaasist on siis võimalik leida tantsurühmi nii nime, tantsustiili kui näiteks tegutsemispaiga või juhendaja järgi. Koolitantsu festivali üheks palju räägitud puuduseks on olnud see, et züriil pole aega kõigile personaalset tagasisidet anda. Extranetis on võimalik saata trupi oma kontole väljavõtteid zürii protokollist ning anda nii konfidentsiaalset tagasisidet. Rubriiki “Zürii” lubatakse üles riputada ka kõigi koolitantsu festivali zürii liikmete CV-d, et osalejad teaks, kellega tegemist.
Tantsukalendrist peaks leidma infot kõigi Eestis toimuvate tantsuürituste kohta, alates Estonia ja Vanemuise balletietendustest ja lõpetades kõikvõimalike laagrite, esinemiste ja seminaridega. Lisaks lubatakse portaalis pakkuda meelelahutust: pilte eelnevatelt festivalidelt, jututuba, mänge ja muud huvitavat.
Juba on end võimalik registreerida ka 2003. a Koolitantsu festivalile. Võisteldakse kuues kategoorias (show-tants, estraaditants, break-tants, vabatants, lastetants ja soolod-duetid) ning neljas vanuseastmes (1.–3. kl, 4.– 6. kl, 7.–9. kl ja 10.–12. kl). Eelvoorud toimuvad veebruaris Tallinnas, Tartus, Kohtla-Järvel, Viljandis ja Pärnus. Et anda “omadele” rohkem esinemisvõimalusi, on finaale sedapuhku koguni kaks. Esimene toimub 19. ja 20. märtsil Tallinnas. Seal selgitatakse välja parimad, kes saavad võimaluse osaleda rahvusvahelisel tantsufestivalil “Young & Dancing in Tallinn, 2003”, mis toimub samas 21. ja 22. märtsil.