Hooli, märka ja oska aidata

Kõige muu hea ja kasuliku kõrval aitab sport ka pingeid maandada, varjatud agressiivsust lubatud kombel välja elada. Korv- ja võrkpall meelitavad endiselt poisse-tüdrukuid saali ja väljakule, olgu siis mängima või kaasa elama. Jätkuks vaid mängukohti ja treenereid. Pildil olevad Tallinna Ühisgümnaasiumi poisid panevad kõik mängu, et võita kooli traditsiooniline jõuluturniir. RAIVO JUURAKU foto

SIRJE TOHVER

Täna ja homme toimub Tartus Emajõe ärikeskuses konverents “Lapse abistamine koolikeskkonnas: probleemid ja lahendused”. Õpetajad ja koolijuhid saavad soovitusi, kuidas märgata laste muresid ja neid võimalikult efektiivselt aidata. Eesmärk on ennetada ja leevendada sotsiaalseid probleeme. Käsitletav temaatika hõlmab koolivägivalda, õpiedutust, psüühikahäireid, kuritegevust, seksuaalprobleeme, narko- ja kriminaalpreventsiooni, kriisikommunikatsiooni.
 
Konverentsi korraldab OÜ EduCate, koolitusfirma, mille alles eelmisel aastal lõid neli noort entusiastlikku inimest: Tartu Ülikooli psühholoogia ja sotsiaaltöö bakalaureuseõppe lõpetanud ja praegu kliinilise psühholoogia magistrantuuris õppiv Annika Veldre, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuse psühholoog Andres Valk, TÜ neljanda kursuse psühholoogiaüliõpilane Denis Matrov ja kolmandal kursusel eripedagoogikat ja psühholoogiat tudeeriv Aune Allik. Esimesed noorteprobleeme käsitlevad üritused olid mõeldud psühholoogiaüliõpilastele. Käesolev konverents on esimene katse pakkuda teavet haridusprofessionaalidele.
Millest lähtusite konverentsi temaatika valikul?
Annika Veldre: “Vajadusest. Osaleme Eesti Psühholoogiaüliõpilaste Ühenduse projektis www.lahendus.net. See on 15–25-aastastele suunatud ettevõtmine, mille raames tudengid jagavad virtuaalse keskkonna kaudu noortele anonüümset infot ja toetust. Kirjadest nähtub, et noortel on väga palju tõsiseid probleeme. Osa muredest on sellised, mida koolitöötajad saaksid ennetada või leevendada. Tahaksin koos Aune, Andrese ja Denisiga rakendada oma psühholoogiateadmisi viisil, millest oleks kasu ka laiemal üldsusel.”
Andres Valk: “Lähtume oma haridustaustast. Oleme pädevad just psühholoogias, eripedagoogikas ja sotsiaaltöös.”
Kas olete kogenud ise koolivägivalda?
Annika Veldre: “Usun, et koolivägivallaga on puutunud kokku iga õpilane. Minu kogemused näitavad, et lapsed on üsna sallimatud kõikvõimaliku endast erineva suhtes. Algklassides olin pisike, paks, kangekaelne, teistest aasta noorem ja õppisin “neljadele”-“viitele”. Muidugi noriti ja eks andsin ise põhjust ka. Meenub üks naljakas juhtum. Meie klassis käis poiss, kes tüdrukutele meeldis. Vanemad klassiõed võtsid mind ükskord trepil kinni ja ütlesid: “Enne mööda ei lase, kuni ütled, et sa Raidot armastad.” Mina ei armastanud ega tahtnud seda öelda. Nemad aga pinnisid ja pinnisid. Lõpuks ütlesin, et minema saada: “Pool armastan ja pool ei armasta ka.” See tekitas veel aastaid tagantjärele klassikaaslaste seas elevust. Niisugune nokkimine tundub üsna süütu, võrreldes juhtumitega, kus lapsed üksteiselt telefone ära võtavad või juukseid põlema panevad.
Kahjuks leidub veel tänapäevalgi suhtumist, et anname aga vägivallatsejale malka ning probleem on lahendatud. On inimesi, kes ei tule selle pealegi, et ka kiusaja on ohver ning põhjusi tuleb otsida keskkonnast: kodust, koolist, ühiskonnast.”
Milliseks hindate konverentsi kasutegurit? Kuivõrd õpetajate psühholoogiateadmiste avardamine aitab neil õpilaste probleemidega paremini toime tulla?
Annika Veldre: “Ettekannete rõhuasetus on praktilistel soovitustel ja erinevate võimaluste ühendamisel. Otsene kasu on, et rühm inimesi saab teada laste aktuaalsetest probleemidest ning nendega toimetulemise viisidest. Need teadmised pole kõikehõlmavad, kuid ärgitavad tähelepanu ja loovust. Me ei looda kahepäevase konverentsiga kõiki koole lilleaiaks muuta, küll aga kavatseme tuua käsitletavad teemad üldsuse tähelepanu keskmesse viisil, mis ärgitaks inimesi pärast konverentsi edasi mõtlema. Mõtlema raamidest väljaspool, nagu kõlab EduCate’i hüüdlause.”
Andres Valk: “Ma ei ütleks, et konverents üritab laiendada õpetajate psühholoogiateadmisi. Konverents on pigem interdistsiplinaarne kui psühholoogiakeskne. Me ei ürita kõigile kooliprobleemidele terviklahendust pakkuda – see on võimatu –, vaid keskendume spetsialistide koostööle.
Konverentsi kasutegur sõltub nii avalikkuse tähelepanu määrast kui ka sellest, kui oluliseks ja meeldejätmist väärivaks pedagoogid saadud teavet peavad ning kui palju nad seda edaspidi kasutavad. Meie saame pakkuda vaid infot, mitte kontrollida selle rakendamist.”
Denis Matrov: “Konverents on eelkõige lapsekeskne. Uuritakse, kuidas pakkuda lapsele võimalikult palju abi ja toetust. On hea, kui õpetaja tunneb probleemide põhjusi ja oskab kontakteeruda erialaspetsialistiga, kes lapse mure lahendamisega kõige paremini toime tuleb.”
Milline on konverentsi sõnum?
Annika Veldre: “Hooli, märka ja oska aidata.”
Mis on EduCate’i järgmise hariduskonverentsi teema?
Annika Veldre: “Kui on huvi, korraldame sotsiaalteaduste alaseid konverentse kindlasti ka edaspidi. Mis teemal, kellele ja kuidas, sõltub eeskätt tagasisidest ja vajadusest. Meie üks sihtrühm on inimesed, kel on märkimisväärsed võimalused sotsiaalsete probleemidega tegelda, kuid kel napib kulukateks koolitusteks raha.”
Olete väga noored. Kuidas te end endast tunduvalt vanemate ja kogenenumate koolitajate rollis tunnete?
Annika Veldre: “Igasuguste maa- ilmaparanduse ideede teostamisel on oma võlu noor olemisel. Kogemuste puudusel me sageli ei tea, et see, mida parajasti teeme, on võimatu: seetõttu võib juhtuda, et saame sellega hakkama.”

Kokkulepped on sõlmimata

MAILIS RAND, haridusminister

Allpool püüan kommenteerida Andres Taimla artiklit 13. detsembri Õpetajate Lehes. Lühendatuna ilmus sama kirjutis ka 16. detsembri SL Õhtulehes.
 
Juba jõulutervituses ütlesin, et kõik soovid ja unistused ei täitu. Tuleb osata ette näha, mida tasub tahta ja kuidas seda ellu viia.
Mida on uuelt aastalt loota?
Oleme terve eelmise aasta töötanud selle nimel, et taastada õpetajate ainealane professionaalne nõustamine. Alates 1993. aastast oleme olnud ainespetsialistideta, kes teaksid ainekava, õppevara ja eksameid ning suudaksid koolijuhte, õpetajaid ja ka lapsevanemaid sellest teavitada. Rääkimata kirjastajatest, kes kindlasti toodaksid koolikõlbulikumat õppevara, kui õppekava ja ainekavad oleksid paigas.
16. detsembril 2002 andis Tartu Ülikooli õppekavakeskus üle 2004. aasta RÕK-i üldosa versiooni. Andsime selle ekspertidele hinnata. Kokkuvõtted teeme 10. jaanuariks. Õppekava keskuse töökava kinnitamine aastaks 2003 sõltub senise töö kvaliteedist.
Saime valmis UNESCO dokumendi “Haridus kõigile”, milles on palju strateegilisi lähtekohti alus- ja põhihariduse arendamiseks. Lähitulevikus loodame saada juurde ka teisi haridusvaldkondi puudutavaid dokumente. Nende seisukohad pole ainult keskerakondlikud, vaid on valminud erialaspetsialistide ühistöös.
Vastused etteheidetele
Juba Andres Taimla pealkirjades tehakse asi selgeks: probleem on ühishuvide lõhkumises; haridusministeeriumi töö on halvatud.
Ühishuve pole haridusministeerium lõhkunud. Ei saa lõhkuda seda, mida pole – ühishuvides pole kokku lepitud. Kui meil oleks ühishuve sisaldav dokument, ei oleks ka tantsu “Õpi-Eesti” ümber, mille kohta ütles kõige lühemalt ja täpsemalt TÜ rektor Jaak Aaviksoo Õpetajate Lehe jõulunumbris: “Saime õnneks lahti õnnetust “Õpi-Eestist” ja asemele lootuse, mis ei kustu.”
Ühishuvid vajavad määratlemist. Seni pole Eesti erakonnad ühisaruteluni jõudnud, ehk nüüd jõuame. Alustame sellest, mis tasemel ühishuvidest on vaja rääkida, sest valla, maakonna ja riigi tasemel kipuvad need olema erinevad asjad.
Kolimine oli vale otsus
Andres Taimla väidab, et haridusministeeriumi töö on halvatud. Eks ta keeruline ole teiste ministeeriumidega suhelda, kui vaid üks ministeerium peab pealinnast ära olema ning on seega eemal otsuste tegemisest ja kiirest infovahetusest ministeeriumide vahel. Meie spetsialistid veedavad poole või enamgi oma tööajast bussis. Teistes riikides on pealinnade põhifunktsioon koondada valitsusasutused ning tagada nende ladus suhtlemine. Meie aga muudkui sõidame ning raiskame aega ja jõudu. Kena, et Andres Taimla möönab Tartusse kolimist kui Kolmikliidu (milles võimuparteina oli ka Reformierakond) viga ja nimetab seda ilusamini – hajutamiseks.
Mis siis hajus ja miks pidi “see” hajuma? Kes mida hajutas? Kes vastutab kulutatud mitmekümne miljoni krooni eest? Kas tõesti peab Andres Taimla eelmist ministrit Tõnis Lukast asjatundmatuks, kes segadusest üle ei käinud? Tema oli Tartu ministeeriumi juht peaaegu seitse kuud. Sellega pidi uus süsteem ju rakenduma. Või oli viga uues süsteemis endas? Et kolimine Tartusse oli vale otsus, oli selge juba enne autovooride liikuma hakkamist. Sellele juhtisid paljud ka tollal tähelepanu.
Iga tegevus pole reform. Nii polnud ka Tartusse kolimine haridusreform, vaid lihtsalt üks kulukas eksperiment, millega praegu hädas oleme ja mille eest keegi vastutada ei soovi.
Reformid on vaja eelkõige dokumenteerida ja rakenduskavadega varustada. Alles siis võib tegutsema hakata, kui kõik on ette valmistatud. Sellest annavad märku probleemid, millega olen pidanud viimased kuud tegelema: ettevalmistamata õppetoetuste seadus, otsustamine, kas riigieksami kirjand või osaoskuste eksam (samuti ebapiisavalt ettevalmistatud), lasteaiaõpetajate võimalik töötajäämine alates 1. septembrist 2002, erivajadusega laste “unustamine” jpm.
Eesmärgid ja vastutus
Andres Taimla kutsub võitlema küll katuste, küll muude investeeringute pärast, ent me pole jõudnud ühiskokkulepeteni, mis võimaldaksid määratleda investeeringute prioriteete. Puuduvad lepped valla, maakonna ja riigi tasandil, kuid väikeses riigis nendeta ei saa.
Muus maailmas, eriti aga arenenud väikeriikides, on arusaamine vabaduse ja vastutuse seisukohalt jõudnud sinnamaale, kus hiljuti moes olnud ulatuslik detsentraliseerimine on asendumas nn pehme retsentraliseerimisega (mild recentralisation). Osa vastutust peab jääma keskvõimu kanda ja osa toimib paremini kohalikus võimkonnas.
Meiegi peaksime tegema nii nagu Soomes – kogu koolivõrgu planeerib riik, arvestades hariduse kättesaadavaks tegemist õppijale (eeskätt koolitee pikkust ja võimalikke transpordiskeeme). Sellest tulenevad ka prioriteedid investeeringuteks.
Mis segab kultuurikomisjoni tööd?
Riigikogu kultuurikomisjon menetles möödunud aastal hulga seaduseelnõusid. Ma ei mõista, miks Andres Taimla kurdab koostöörütmi kadumise üle. Käin vähemalt üle nädala kultuurikomisjonis, mida ei saa öelda kõigi komisjoniliikmete kohta. Ma ei arva sugugi, et peaksin sellele komisjonile rohkem survet avaldama. Tegemist on lugupeetud rahvaesindajatega, seadusandliku võimuga, kes peab olema võimeline enamakski kui iseseisvate seisukohtade loomine.
Eelarve läbirääkimiste käigu kohta soovitan Andres Taimlal küsida erakonna esimehelt, lugupeetud peaministrilt Siim Kallaselt, kes ja millal keegi oma seisukohtadele vastavalt rahaeraldused saavutas. Hariduse eelarvet tunnustati läbirääkimiste käigus pidevalt. Küsimus on aga põhimõttelistes proportsioonides: kas jätkame eelarve tõusu jagamist prioriteetide vahel või tõstame mõnda valdkonda põhimõtteliselt.
Arvan, et kümme aastat Eesti iseseisvust on kaasa toonud palju uut, nii head kui ebasoovitavat. Oleme teinud nii õigeid kui ka valesid otsuseid. Ei arva, et peaksin nii ühed kui teised enda arvele kirjutama, kuid sellegi lühikese aja sisse on mahtunud üht-teist positiivset. Mõned märksõnad: koolitoit, õpilaskodud, lasteaiaõpetajate töölejäämise korraldamine, õppetoetus kutsekoolide õpilastele, kutsekoolide võrgu korrastamine, erivajadusega lastele suuremate valikuvõimaluste loomine. Praegu püüame koostada strateegilist tegevuskava ja selle varsti aruteluks välja pakkuda.
Uues aastas on jälle 365 päeva, mis lubavad meil hariduse asju edendada. Diskuteerigem, kuid argumenteeritult, tehkem seda viisakalt ja konstruktiivse kriitika väärtust mõistes.
Soovin kõikidele edukat ja õnnelikku uut aastat paljude heade mõtete ja kordaminekutega.

Pöördumine kohalike omavalitsuste volikogude poole
 
Haridusministri 14.06.2002 allkirjastatud ühiste kavatsuste kokkulepe õpetajate palga alamäära kehtestamiseks 2003. a ei ole riigieelarves planeeritud. Eesti Õpetajate Liit hindab olukorra, et palgaläbirääkimised ei ole andnud soovitud tulemusi, ebarahuldavaks. Isegi kokkuleppeline palgatõus ei vastaks suurlinnade õpetajate töökoormusele ja -tingimustele ega kataks inflatsioonist tulenevat elukallidust.
Seetõttu toetab Eesti Õpetajate Liit Res Publica positiivset algatust muudatuste sisseviimiseks kohalike omavalitsuste eelarvetes. Kohalikud omavalitsused võiksid ja peaksid õpetajate töö väärtustamiseks leidma lisaressursse väga tublide õpetajate töö täiendavaks tasustamiseks. Need otsused omaksid ühiskondlikku tähendust, kui otsustamisse kaasatakse gümnaasiumiõpilased ja lapsevanemad. Et koolide hoolekogud tunnetaksid oma olulisust ja vastutust, oleksid nad tehtud valikute kinnitajad.
Vaatamata sellele, et kohalikus eelarves tuleks raha paigutada ümber mõne teise valdkonna arvelt, oleks selline toiming – eesmärgiga investeerida arengusse – igati põhjendatud.
Eesti hariduselus on ebarahuldava hariduspoliitika ja ühiskondlike kokkulepete puudumise tõttu liiga palju kitsaskohti.
Et haridusotsustused realiseeruvad aeglaselt, tuleb Eesti parema tuleviku nimel kohe ja kiiresti langetada arukaid ja edasiviivaid hariduspoliitilisi otsuseid.
Eesti Õpetajate Liit näeb erakonna tõsist tahet minna hariduse väärtustamisel sõnadelt üle tegudele, toetades hariduse kvaliteedi parandamist õpetajate töö motiveerimise ja tunnustamisega.

Maakonnalehtedest

Kareda Vallaleht
Detsembris toimus Peetri Põhikoolis lastevanemate üldkoosolek. Leelo Rästas Järvamaa Tööhõivetalitusest rääkis lastevanematele ja lastele sellest, kuivõrd tähtis on varakult mõtlema hakata, milline võiks olla noorele sobiv elukutse ja kool; milline on praegune olukord tööjõuturul ning millega lähevad noored koolide ja töökohtade valikul alt. Näpunäiteid jätkus nii noortele kui ka nende vanematele.
Põhirõhu asetas lektor olukorrale, et tänapäeva kool on lapsed ära hellitanud ning elukeerisesse sattudes on noortel raske aru saada, et tööandjad ei mängi nendega. Lisaks on õpilaste enesehinnang väga kõrge, ei lepita lihtsate ametitega, kuigi need võivad vastata võimetele ja olla ka piisava palgaga.
Rästas pani südamele, et enne kooli lõpetamist ja uue kooli otsimist tasub konsulteerida nii tööhõiveameti kui ka noortekeskuse konsultantidega, teha kutsevaliku teste. (detsember)
Laekvere Valla Sõnumid
8. detsembril avati Laekvere Rahva Maja keldris noortetuba. Noortetoale andsid oma õnnistuse vallavanem Aarne Laas ja Rahva Maja juhataja Õilme Lainesaar. Kingitustega olid tulnud AS Laekvere Ehituse esindaja Jaana Lagle, vallavolikogu ning erakond Res Publica esindaja Ilona Heinsalu ja Laekvere Põhikoolist õpetaja Hille Hirvesoo. Laekvere Tarbijate Ühistu poolt sõna võtnud Aarne Urb ütles, et noored võivad ise poest meelepärase ja vajaliku kingituse valida – kas või uue koroonalaua.
Vallavalitsuse kingitud tordi lõikasid lahti vallavanem Aarne Laas ja vallavolikogu liige Ilona Heinsalu. Kõik kohale tulnud lapsed, keda oli umbes 40, said oma osa. Esimene õhtu noortetoas lõppes mängude ja diskoga, mille lapsed olid ise organiseerinud. (detsember)
Meie Kodu
Kunda Ühisgümnaasiumi inglise ja soome keele õpetaja Katrin Reimuse uus romaan “Haldjatants” võitis Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev noorsooromaanivõistlusel ühe kolmest peapreemiast.
“Haldjatants” kõneleb teismelisest tüdrukust, kes peab keerulises elusituatsioonis ise hakkama saama. Rahapuuduse, häbitunde, üksinduse ja väikeõe kantseldamisega toimetulemiseks neiul valikuvõimalused puuduvad. Tema vanemad on lahku läinud, ema ei suuda sellest hoobist toibuda ning hakkab jooma. Probleemideks lõhutud perekond, dialoogi puudumine lapse ja vanema vahel ning suutmatus seda taastada. Siiski pakub lugu välja positiivse lahenduse, lõpp on õnnelik ja ilus.
Auhinna pälvinud teos on Katrin Reimuse teine romaan, tänavu kevadel ilmus temalt noorte koolielu käsitlev “Eilset pole olemas”. Varem on ta soome keelest eestindanud Sisko Istanmäki “Liiga paks, et olla liblikas” ja Katri Tapola “Kahvatud tüdrukud”. (detsember)
Sindi sõnumid
22. novembril tutvustas Sindi lasteaia kasvataja Nadezda Brjantseva, kirjanduslik-poeetilise klubi Nadezda president, oma järjekordset lastele mõeldud luuleraamatut. Kahest osast koosnev raamat, milles saab ka pilte värvida, on pühendatud Sindi lasteaiale. (detsember)
Lääne Elu
Päikesejänku lasteaed pidas teist aastat järjest jõulupidu puukirikus. Meeldivalt soojaks köetud kirikuruumi mahtusid hilinejad hädavaevu ja pidid ligi tunnipikkuse kontserdi ajal püsti seisma.
Õpetaja jutustas lastele maailma loomisest ja sellest, kuidas Jumal saatis oma poja maa peale vaatama, kas elu siin tõesti nii kole on, nagu paljud kurdavad.
Pärast tervitust esitasid lapsed koos varese ja lumememmega “Lasteaia jõulumuinasjutu”. Kõige lõpuks saabus kauaoodatud jõuluvana. (21.12.)

Päevalehtedest

Sündis esimene kloonlaps
Möödunud nädalal teatasid raeliitide usulahk ja selle asutatud USA biotehnoloogiakompanii Clonaid esimese kloonitud inimlapse sünnist. 26. detsembril oma ema kloonina sündinud tüdruk Eva on terve ning emaga täpselt ühte nägu. Teade vallandas maailmas pahameele- ja umbusutormi, firma kinnitusel on lähikuudel oodata veel nelja kloonlast. Viies laps peaks ilmale tulema Itaalias.
BBC teadustoimetuse väitel jõuab sünnini vaid pisut rohkem kui 1% kõigist imetajakloonidest. Neistki kannatab enamik mitmesuguste hädade all.
Sündimus lõi mitme aasta rekordi
Möödunud aastal sündis jaanuarist novembrini 12 123 last, mis on 273 võrra rohkem kui 2001. a. Rahvastikuteadlaste hinnangul on sündimus Eestis madalseisust välja tulnud. Seda ilmselt tänu naistele, kes varem sünnitamist edasi lükkasid. Sotsiaalminister Siiri Oviiri sõnul on sündimus seotud stabiilsusega riigis ega sõltu rahatoetustest.
Eesti kodanikud saavad euroajakirja
Kõigi Eesti kodanike postkasti on juba jõudnud või jõuab valitsuse tellimusel valminud ajakiri Eesti Otsus, mis tutvustab Euroopa Liiduga peetud ühinemisläbirääkimiste tulemusi. Kriitpaberil ajakirja trükiarv on Eestis oludes harvaesinev – pool miljonit. Selle tegemine ning levitamine läks maksma 1,5 miljonit krooni.
Ajakirja tagakaanel on ristsõna EL-i teemal, mille õigesti lahendajate vahel loositakse välja personaalarvuti.
Traumapunktid muutuvad tasuliseks
Alates aprillist peab iga abivajaja Tallinna Mustamäe ja Tartu traumapunkti minnes kaasa võtma 50 krooni, mille tasumise järel ta abi saab. Sotsiaalministeeriumi väitel annab traumapunkt vältimatut abi, mida ei tohi tasuliseks muuta. Suurhaiglad nimetavad aga traumapunkti eriarstiabiks, mille osutamiseks haigla nõukogud 50-kroonise visiiditasu kehtestasidki.
Rahvas hindas 2002. aasta Eestile edukaks
Sotsiaal- ja turu-uuringute firma Saar Poll uuringust selgub, et 2002. aastat pidas Eesti jaoks edukaks ligi pool elanikest ning lõppenud aastat nurinaga meenutajate osakaal jäi alla kümne protsendi. Mullu pidas möödunud aastat edukaks vaid kolmandik inimestest, ebaedukaks ligi viiendik. Eelnevate aastatega võrreldes on kahanenud vahed eestlaste ja venelaste ning maa- ja linnaelanike arvamuste vahel.
Vastajate koostatud aasta inimese nimekirja eesotsas oli Arnold Rüütel, järgnesid Edgar Savisaar, Andrus Veerpalu, Siim Kallas ja Juhan Parts.
Eesti Päevaleht valis aasta inimesed
Eesti Päevaleht valis aasta inimesteks kaheksa Eesti elu enim positiivselt mõjutanud isikut: Elmo Nüganen ja Kris Taska filmi “Nimed marmortahvlil” eest, Andrus Veerpalu ja Mati Alaver Eestile esimese suusatamise olümpiakulla toomise, Alar Streimann euroläbirääkimiste eduka lõpuleviimise, Rein Raud ühiskonnas palju vastukaja pälvinud väliskommentaaride kirjutamise, Marge Valdmann vapralt oma elu eest võitlemise ning Mart Ustav aidsivaktsiini eduka katsetamise eest.
Kultuurkapital jagas aastapreemiaid
Esmaspäeval Tallinnas toimunud aasta kultuuri tippsündmusel jagati välja aastapreemiad kaheksas valdkonnas, kokku 1,56 miljonit krooni. Suure aastapreemia (80 000 kr) said eesti arhitektuuripoliitika töögrupp (algatus ehitatud keskkonna väärtustamiseks ja defineerimiseks riiklikul tasemel); Martin Kutman (pikaajaline tulemuslik spordipedagoogiline tegevus ning edukas treeneritöö); Edgar Viies (eesti skulptuuri vormikeele radikaalne uuendamine 1970-ndatel, retrospektiiv “Avamäng” Rotermanni soolalaos); Marko Raat, Arko Okk, Mait Malmsten (mängufilm “Agent Sinikael”); Arvo Pärt (kõrgete muusikaliste väärtuste loomine ja eesti muusika maine tugevdamine maailmas); Aleksander Suuman (luulekogu “Tondihobu tõugud vetikatega”); Adolf ?apiro (lavastus “Isad ja pojad” Tallinna Linnateatris ja panus Eesti teatrikultuuri); Hirvo Surva (noorte laulupeo kunstiline juht).
Postimees reastas spordisündmused
Ajaleht Postimees reastas möödunud aasta kümme kaalukamat spordisündmust: Brasiilia jalgpallimeeskonna võit maailmameistrivõistlustel; sportlaste edukus olümpiamängudel (Ole Einar Bjorndalenil 4, Samppa Lajunenil ja Janija Kostelicil 3 ning Simon Ammanil 2 kulda); dopinguskandaalid olümpiamängudel; pikamaajooksja Paula Radcliffe’i, tennisist Serena Willamsi, jalgrattur Lance Armstrongi, rallisõitja Michael Schumacheri, jooksja Tim Montgomery ja ujuja Franziska van Almsicki saavutused; Jugoslaavia võit korvpalli maailmameistrivõistlustel.

Nädalakommentaar

Anu Mõttus

Uue aasta esimese Õpetajate Lehe esikülje sai endale noorte tartlaste korraldatud konverents, mille sõnum selle läbiviijate arvates peaks olema: “Hooli, märka ja oska aidata.” Viimasel ajal on palju räägitud koolivägivallast. Täna-homme toimuva ürituse teeb huvipakkuvaks kompleksne ja praktiline lähenemine asjale: kooliinimestele püütakse jagada soovitusi, kuidas laste muresid märgata ja neist üle saada.
Kriisipsühholoog Maire Riis, kes samuti oma igapäevatöös laste muredega tegeleb, on arvanud, et võib-olla kiputakse õpetajatele selles suhtes vahel ka liigset koormust selga laduma: olles ise enamasti pereinimesed ja lapsevanemad, kel lasub kohustus omi lapsi eeskujulikult kasvatada, peavad nad nii perfektselt ainet tundma ja seda õpetama kui ka psühholoogilises plaanis iga lapseni jõudma. Kui koormus muutub liiga suureks, on läbipõlemine ja stress kiired tulema, ja stressis õpetajast saab juba endast probleemide allikas. Teisalt veedab laps suure osa oma päevast koolis ja õpetajate silmade all, tema suhted (ja võimalikud suhtlemisprobleemid) on tihti kõige paremini näha just seal, ja kes siis veel kui mitte õpetaja peaks neid märkama? Maire Riis usub, et teadmistest oleks abi. Koolitus, mis esialgu tarbetu lisakoormusena võib tunduda, aitab õigel momendil märgata või veel parem, ära hoida vigu, hoida kokku määratult aega, vaeva ja närvirakke. Vahel ka mõne elu.
“Ära jäta ennast üksi!” on Maire Riisi soovitus. See lause kehtib ühtmoodi nii õpilase, õpetaja kui kooli – iga inimese või kollektiivi kohta. Kui tunned, et oled üksi, siis vaata ringi: kes saavad abistada sind ennast, seda klassi või seda last. Õpetaja pole üliinimene, kes peab kõigega ise hakkama saama. Aga ta polegi ju oma töös üksi. Või vähemasti ei tohiks olla…
Aasta lõpus valiti aasta inimesi, sündmusi, tegijaid ja tegusid. Tartu aasta teo tiitli sai Hugo Treffneri Gümnaasiumi hoone renoveerimine. Kultuurkapitali aastapreemiaga pärjati kaudselt kõigi muusikaõpetajate-koorijuhtide ja otseselt Hirvo Surva tööd noorte laulupeo läbiviimisel. Küllap oli neid kooli- ja hariduseluga seotud tegusid ja tegijaid rohkemgi, mida või keda hindajad eelmise aasta kontekstis tunnustust väärivaks pidasid. Oli nii inimeste isiklikku initsiatiivi ja tublidust kui suurte hulkade hästi klappivat koostööd. Üks inimene ei uuenda kooli ega korralda laulupidu, aga samas võivad mõlemad tööd palju kehvemini välja tulla või sootuks tegemata jääda, kui pole seda ühte, kes eest veaks. Ma ei tea, kas on juhus või tendents, et tänavu said aasta tegijateks nii mitmed kollektiivsed saavutused. Aga selle mõeldes tahaks soovida oma lugejatele head uut meeskonnatöö-aastat.
Oskust hoolida, märgata ja aidata kõigile!

Tallinn võib saada uue muusika- ja tantsuhariduskeskuse

Haridusministeeriumis

Seisuga 30. detsember, mil toimetus tänast Õpetajate Lehte trükiks ette valmistas, oli haridiusministeeriumil olemas ülevaade oma tegemisestest üksnes detsembri esimese poole kohta. Uuemad uudised ilmuvad järgmises lehenumbris.

– Ilmar Tomusk Keeleinspektsioonist osales 7.–10. detsembrini Euroopa Komisjoni kutsel Madridis rahvusvahelisel seminaril “Keeled ja Euroopa Liidu laienemine”. Ettekandes “Eesti keel laienenud Euroopa Liidus” andis ta ülevaate Eesti keelepoliitika ajaloolisest ning sotsiolingvistilisest taustast ja selle peamistest põhimõtetest, mis on määratud põhiseaduse ja keeleseadusega.
Seoses Eesti võimaliku liitumisega Euroopa Liiduga analüüsis Ilmar Tomusk liidu senist keelereziimi ning esitas keelte valiku ning keelekasutuse kaks alternatiivset võimalust laienenud EL-is.
– 9. detsembril toimus maavalitsuste noorsoonõunike infopäev Tartus. Seekord arutati maakondade esindajatega Eesti 2. noorsootöö foorumi tulemusi, haridusministeeriumi 2003. a tegevusi ning järgmise aasta rahastamiskavasid.
– 9.–11. detsembrini külastasid Eestit Saksamaa Nordrhein-Westfaleni Liidumaa Kvalifikatsiooni Instituudi esindajad Claudia Richter ja Winfried Horalek. HM-i seob instituudiga aastatepikkune koostöö, mille käigus on toimunud täienduskoolitusseminarid nii Eesti kui NRW aineõpetajatele ja eripedagoogidele.
Kohtumistele HM-i eri valdkondade asjatundjatega olid kaasatud REKK-i ja Saksa Kultuuri Instituudi esindajad. Külastati nii Tartu kui ka Tallinna haridusasutusi. Ühiste vestluste ja arutluste tulemusena otsustati tulevases koostöös keskenduda koolist väljalangemise ja käitumisraskustega seonduvale, samuti kutsehariduse edendamisele.
– 9. detsembril külastas REKK-i Austria Vabariigi suursaadik Eestis dr Jakub Forst-Battaglia koos Austria Suursaatkonna kultuurireferendi Anne Lauriga. REKK-i asedirektor Hanno Isok tutvustas neile Riiklikku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskust ning riiklikke ülesandeid, mis REKK-il lahendada tuleb. Saksa keele ainespetsialist K. Sõstar kõneles endise Haridustöötajate Koolituskeskuse varasematest ja REKK-i praegustest koostööprojektidest Austria haridusorganisatsioonidega. Austria suursaadiku initsiatiivil olid kõne all ka mõned ideed, kuidas edasist koostööd kavandada.
– 10. detsembril osalesid Mailis Rand, Heli Aru ja Heddi Lutterus Riigikogu kultuurikomisjonis ülikooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse ühendatud eelnõu (1037SE + 1125SE) arutamisel. Päevakorras olnud õppetoetuste seaduse eelnõu (862SE) arutamisel osalesid Heddi Lutterus ja Silja Kimmel. Põhitähelepanu oli rahandusministeeriumi välja töötatud õppelaenu süsteemi muudatustel ja õppetoe-tuste andmise kriteeriumidel. Otsustati mõlemad eelnõud viia teisele lugemisele 15. jaanuaril.
– 11. detsembril võttis Riigikogu vastu “2003. a riigieelarve seaduse”. Haridus- ja teadusministeeriumi 2003. a eelarvemahuks kujunes 2,9 miljardit krooni (koos välisabi- ja laenudega). Haridusministeeriumi 2003. a eelarve kasv moodustab 2002. aasta eelarvega (koos lisaeelarvete ja välisabi laenudega) võrreldes 5%.
– 12. detsembril toimus HM-i saalis üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi võitjate konverents ja preemiate pidulik kätteandmine. Üliõpilaste teadustööde riikliku konkursi võitjate konverentsi avas Mailis Rand.

Haridus- ja Teadusministeerium sai uue põhimääruse

Arvamus

Milliseid emotsioone tekitas teis uudis esimese kloonlapse sündimisest?

ILLAR LEUHIN, TÜ bioloogia didaktika lektor

“Eks see ole üks kahe otsaga asi. Kõigepealt arvasin uudist kuuldes, et tegemist on naljaga, aga nüüd näib, et uudisel on tõsi taga.
Kui inimkond suudaks jääda niisugusele tasemele, et oma eksistentsi tagamisega loomulikul teel hakkama saab, poleks sellist asja nagu kloonimine tarvis. Samas on meie seas üha rohkem narkootikumide- või alkoholisõltlasi ja aidsihaigeid, kes teab, mida tulevik toob. Võib ju fantaseerida, et kui 99% inimkonnast on aidsi nakatunud, saaks 1% “puhaste” inimeste kloonimise teel liigi hävingust päästa. Samas pole see muidugi mingi lahendus näiteks Eesti iibeprobleemile.
Praegune teade – kui see ikka tõele vastab – pole siiski muud kui tunnistus üksikkatse õnnestumisest stiilis “näe, millega me hakkama saime”.
Mis puutub aga kloonitute sarnasusse oma “kloonvanematega”, kahtlen ma kõvasti, kas näiteks ajupotentsiaali ikka on võimalik samaväärsena edasi anda. Ja päris kindlasti pole võimalik sel moel pärandada kombeid ja käitumist. Nii et sel teel “ideaalsete inimeste” loomine oleks enam kui kahtlane.

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Uitamine risoomses labürindis on mõnes mõttes iseloomulik ka tänapäeva Eestile tervikuna. Katsetatakse seda või teist heaolulist, püütakse saada suuremat palka, asutatakse neid või muid ettevõtteid, investeeritakse sinna ja tänna, kuid marsruut puudub. Ses mõttes oleme moodne rahvas.”

MATI UNT 
“Kas edasi või tagasi?” 
(Sirp, 20.12.)

Koolimajade AS – pealinna koolihoonete päästerõngas

REIN LANG, Tallinna abilinnapea

Riigi kinnisvarafirma eeskuju järgides on Tallinna linnal kavas luua koolihoonete haldamisega tegelev munitsipaalettevõte, mille ülesanne on hooldada ja remontida kogu pealinna koole.
 
Haridusasutused muutuvad tulevikus hoone valdajast selle rentnikeks, misläbi tekib motivatsioon nende kasutuses olevat kinnisvara efektiivsemalt hallata ja kasutada. Kool tasub hoone eest fikseeritud rendimakseid, vabanedes murest tilkuva katuse või kulunud põranda pärast. Eraldiseisva ettevõttena on tulevasel koolide kinnisvarafirmal ka tunduvalt paremad võimalused investeeringuteks raha kaasata, kui jääda lootma pelgalt linnaeelarvele. Kogu koolihoonetega seonduv kinnisvaraalane arendustegevus muutub professionaalsemaks ning saab kindla eesmärgi.
Loodetavasti jõuame juba üsna pea olukorrani, kus tublit koolidirektorit iseloomustab võime pakkuda õpilastele head haridust, mitte aga oskus tegelda kõrvaliste asjadega, nagu seda remonttööde juhtimine kindlasti on.
Iga uue asja puhul leidub poolehoidjaid, kõhklejaid ning vastuseisjaid. Alljärgnevalt vastan Merivälja Põhikooli direktori Kaja Laanemäe küsimustele, mis võiksid pakkuda ka laiemat huvi. Olgu siinkohal mainitud, et jaanuari alguses korraldab linnavalitsus oma veebilehel (www.tallinn.ee) koolimajade aktsiaseltsi tegevust tutvustava avaliku foorumi, kus kõigil huvilistel on võimalus küsimusi ja ettepanekuid esitada.
Aktsiaselts on äriühing, aga ei taotle kasumit?
Äriühingu eesmärk on üldjuhul kasumi taotlemine. Kavandatava AS Tallinna Koolimajad omanik on 100% Tallinna linn, kelle otsustada on ka selle ettevõtte ärihuvid. Antud juhul on äriühingu huvi renoveerida haridusasutused ning pakkuda hoonete haldusteenust. Ei kujuta küll ette vähimatki võimalust, et loodava aktsiaseltsi vahendeid hakataks mingil muul otstarbel kasutama, kui seda on koolimajade korrastamine. Sama ebatõenäoline on, et praeguses olukorras, kus avalik sektor on sunnitud oma kulusid kokku hoidma, võiks Tallinna Koolimajad AS-il tekkida mingi kasum. Juhul kui see siiski peaks tekkima, suunatakse see kohe ettevõtte põhitegevusse, milleks on haridusasutustele haldusteenuse pakkumine.
Kas linnal ei oleks odavam ise pangalt laenu võtta, võib-olla oleks laenuprotsent madalam?
Täna, kus lisaks haridusvaldkonnale vajavad investeeringuid sotsiaal-, kommunaal-, kultuuri- ning paljud muud valdkonnad, ei ole linna laenukoormuse suurendamine mõeldav. Üks asi on laenuprotsendi suurus, teine ja minu meelest palju olulisem, selle raha kasutamise efektiivsus.
Toon näite. Linn soovib remontida kahte koolimaja. Ehitustööde käigus selgub aga, et ühe hoone renoveerimine osutub kavandatust kallimaks ning teise objekti kulud ei ole nii suured, kui algselt planeeriti. Selleks, et raha oleks võimalik ühelt objektilt teisele ümber tõsta, peab linnavalitsus taotlema volikogult lisaeelarve menetlemise pika protsessi alustamist. Kuna koolihooneid on võimalik üldjuhul remontida vaid suvekuudel, tähendab iga viivitatud päev õppetöö häirimist. Võrreldes linnavalitsusega, on äriühingul võimalik palju paindlikumalt majandada.
Pangalaen on vaja tagastada ja aktsiaseltsil raha teenida. Kui spordisaal on välja renditud ja kool tahab seal oma plaanivälist üritust korraldada, ei pruugi see võimalik olla. Mitme tunni oma kooli spordisaali rentimiseks annab linn raha? Kas koolil on võimalik kasutada saali õppetöö ja klassivälise tegevuse jaoks 12 tundi päevas, juhul kui ta seda soovib?
Ka täna rendivad koolid oma spordihooneid ning peavad ürituste planeerimisel arvestama, kas renditavad ruumid on vabad või mitte. Liiatigi on praegune olukord ebavõrdne nende suhtes, kellel lisatulu saamise võimalused puuduvad. Kaugeltki igal koolil ei ole korralikku spordisaali, ujulast rääkimata.
Majanduslikult kasulikum on kasutada koolihooneid efektiivselt ning võimaluse korral rentida neid kolmandatele isikutele. Siiski jääb koolihoone esimeseks rentnikuks kool, kelle tegevuseks peavad olema tagatud piisavad võimalused. Kindlasti peab linnapoolne finantseerimine olema selline, et õpilased saaksid kasutada koolihooneid ka pärast tunde.
AS julgeb laenu võtta, järelikult on see tulus investeering. Merivälja Põhikooli vajaduseks on märgitud Eesti Päevalehe andmetel 59 miljonit krooni. Kui AS võtab nii palju laenu, pluss iga-aastased intressid, on ta kindel, et saab selle raha laenulepingu lõppedes tagastada. Järelikult võiks ka kool ise selle raha teenida, mis vähendaks linna kulutusi koolile?
Ajalehte on kahetsusväärsel kombel sattunud infomüra. Merivälja Põhikooli renoveerimise maksumus koos sisustusega ei tohiks ületada 20 miljonit krooni. Kooli kui haridusasutuse põhiülesanne on anda õpilastele haridust, mitte aga tegelda kinnisvaraarendusega. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde, koolidirektori põhitähelepanu olgu keskendunud õppetöö edukale korraldamisele.
Kas linn on võimeline maksma nii suurt pearaha, et 13 kooli suudavad AS-ile ka renti maksta? Kas see on linnale odav?
Rendisummad saavad tulla investeeringute vähenemise arvelt: linn investeerib aasta-aastalt koolimajadesse vähem, tema asemel teeb seda AS Tallinna Koolimajad. Praegu investeeringuteks planeeritud raha kuluks aga rendi maksmiseks.
Odavus on suhteline – kõik me tahaksime saada parimaid asju ja soovitavalt ühe krooni eest. Kahjuks ei ole see võimalik.
Mis saab siis, kui kool ei too AS-ile nii palju sisse, et üüriraha maksta? Koolimaja on laenu tagatiseks ja asub piirkonnas, kus maa hind on kõrge. Kas AS-il ei oleks tulusam see maa koos kooliga näiteks mõnele rikkale välismaalasele maha müüa?
Tuleks endale selgeks teha, et kool et tähenda üksnes koolihoonet, vaid eelkõige ikka õpilasi, õpetajaid ja traditsioone. Kahjuks on paljudel koolijuhtidel seda väga raske mõista.
Ehk aitab eespool öeldut ilmestada Tallinna Juudi Kooli näide. See on tavaline munitsipaalkool, mis aga ei tegutse linnale kuuluvas hoones. Kooli tarbeks rendib haridusamet ruume Eesti juudi kogukonnalt. Ehk teisisõ-nu – linn korraldab õppetööd, vabanedes seejuures täielikult koolihoone haldamisega seotud probleemidest.
Rõhutan veel kord, et linna ega aktsiaseltsi huvi ei ole teenida koolihoonete müümisega. Koolimajad olid, on ja jäävad nendesse hoonetesse, kus nad praegugi tegutsevad. Arvestades Tallinna koolilaste arvu vähenemist, tuleb hakata aga tõsiselt mõtlema kogu pealinna koolvõrgustiku otstarbekamale kasutamisele.
Kui koolimaja jääb osaliselt tühjaks, kas siis ei suudeta ise oma vabale pinnale rentnikku leida? Miks peab seda tegema AS?
Kool on eelkõige haridusasutus, mistõttu igasugune kõrvaltegevus (kaasa arvatud allrendi teenuse pakkumine) ei lähe otseselt kokku põhieesmärgiga – pakkuda õpilastele head haridust ja eneseteostusvõimalusi.
Kavandatava Tallinna Koolimajade AS-i põhitegevus on haridusasutuste kinnisvara haldamine ja arendamine. Sellega hakkavad tegelema oma ala professionaalid, mistõttu võib eeldada, et rentnike leidmine vabadele pindadele muutub efektiivsemaks ja läbipaistvamaks.
Kui juhtub olema saamatu koolijuht, kes kulutab liiga palju pearaha õppevahenditele või tublide õpetajate motiveerimisele, ja saali rentimiseks ei jätku enam raha, kas siis võib kooli jõulupidu pidamata jääda?
Koolijuht, kes ei oska raha otstarbekalt planeerida ning on muidu saamatu, ei sobi oma kohale ja tuleks lahti lasta.
Koolijuhid soovivad võimalikult palju iseseisvust ning vabadust otsuste tegemisel, selles suunas praegu ka liigutakse. Iseseisvuse suurenemisega kasvab paratamatult ka vastutus – teisiti ei ole mõeldav.
Mida AS koolile peale ruumide kasutamise veel pakub?
Tugiteenuseid, nagu koristamine, toitlustamine, valve jms, ostetakse täna erasektorilt üksikprojektide alusel. AS-il Tallinna Koolimajad on neid teenuseid tsentraalselt tellides võimalik saada suurkliendi soodustusi, mis annaks kokkuhoidu kuludelt ja märkimisväärset võitu teenuste kvaliteedis.

Lõpp kollektiivsele enesetapule

IGNAR FJUK OLEV REMSU

Alkoholi üha süvenev levik teeb muret. Meenutame, et riigi ametliku narkopoliitika eesmärk on viia alla 15-aastaste noorukite alkoholipruukimine aastaks 2010 nullilähedaseks ning alandada 2015. aastaks puhta alkoholi tarbimist inimese kohta kuue liitrini. Kas need sihid kedagi millekski ka kohustavad? Näib, et mitte. Tegelik protsess kulgeb vastupidises suunas. Raevukalt, halastamatult ja pöördumatult. Ja selle eest ei vastuta mitte keegi.
 
Eestlane tarvitab aastas ligi 80 liitrit joovastavaid jooke. See kogus koosneb 64 liitrit õllest, 6,5 liitrist veinist, 6 liitrist viinast ja 2 liitrist muust kangest – kas liköörist või konjakist, subrovkast või viskist. Kokku 8,8 liitrit puhast, 100-protsendilist alkoholi ühe inimese kohta aastas, hällilastest hallpeadeni.
Turistide panuseks peetakse 0,7 liitrit. See tuleks 8,8-st maha arvata. Mil viisil on 0,7 saadud, ei ole teada. Ent algus turistide kvantumi mõõtmisega on tehtud ja see on tervitatav. Kuid 8,8-le tuleks omakorda lisada välisreisidel tarbitav, sealt kaasa ostetav ja mõistagi koduvein, puskar, salaviin ja ohtralt pruugitavad surrogaadid. Kölni vesi, mitmesugused habemeajamisvedelikud ja muu kuni 70-kraadine kraam on kioskites ööpäev läbi lahkelt saadaval ja selle hulka ei mõõdeta.
Eesti Konjunktuuriinstituudi andmeil müüakse ainuüksi Tallinnas legaalset alkoholi 700 poes ja 900 toitlustusettevõttes, pidevalt on saada üle 40 nimetuse import- ja üle 25 kodumaise viina. Õllevalik pole kitsim – 46 marki välismaist ja 38 kodumaist kesvamärjukest pungitab valmistajate ja maaletoojate taskut.
Kõik see kokku moodustab 12 miljonit liitrit puhast legaalset alkoholi aastas. Lai valik ja igal pool peibutav reklaam on teinud oma töö – ehkki elanikkond kahaneb, kasvab alkoholi tarbimine umbes viis protsenti aastas.
Statistika ei näita, kes sellist tohutut hulka tegelikult tarbivad. Välismaistele numbritele toetudes võib eeldada, et 90 protsenti joodavast seaduslikust kogusest tarbitakse 15 protsendi poolt (Soomes 10, Prantsusmaal 20), seega kannavad põhiraskust meist ca 200 000. Narkomaane arvatakse Eestis olevat kuni 15 000, karmima hinnangu järgi 40 000. Õnnetuid viinatõbiseid on suurusjärgu võrra enam.
Liikumist fataalse lõpu suunas võetakse kui paratamatust. Langenuid kutsutakse parastavalt asotsiaalideks, justkui aitaks neile koha kättenäitamine meil, sotsiaalidel käed puhtaks pesta, annaks õigustuse abivajajaid kivise südame ja kividega loopida. Sest paariad ei kuuluvat ühiskonda. Ometi on prügikastiski tuhnija ühiskonna produkt, pahupidi eeskuju meie lastele.
Lausjoomisele seisab vastu loodav üle-eestiline karskusühendus. Detsembris Tartus karskusühendus AVE korraldatud Eesti Karskusliidu (EKL) 80. aastapäevale pühendatud kõnekoosolek püstitas eesmärgi – kutsuda ellu üle-eestiline karskusühendus (variant: aktiviseerida EKL). AVE nõukogu moodustas asutava toimkonna: Ignar Fjuk (esimees), Olev Remsu ja Tamara Janson (aseesimehed), Aivar Närep (sekretär), Anne Volver ja Enno Kross. Ettepanek toimkonnaga liituda on tehtud ka Sille Kõivule ja Kaljo Tammele, kutse koostööks esitati loomulikult ka EKL esimehele Ilmar Laasile.
Esimene töö on tegutsevate kohalike karskusühenduste ja elujõugruppide kaardistamine ja karskuspõhise kodulehekülje asutamine. Hiljemalt aprilli võiks jääda organisatsiooni (taas)asutava kogu kokkukutsumine.
Riiklikku alkoholipoliitikat aetakse vastumeelselt ja silmakirjalikult, kui üldse. Ehkki Riigikogu keelustas tänavakaubanduses alkoholimüügi, on leitud “väljapääs”, eristades alkoholimüüki tänava- ja muudes kioskites. Kui kiosk toetub majaseinale, siis see seaduse alla ei käivat!
Parlamendi järgmine samm peaks olema lihtne ja loogiline – keelustada mis tahes alkoholireklaam. Kui Riigikogu ei taha olla parteide rahastajate ripats ja parlamentäärid nende mängukannid, ei tohi enam viivitada.
Millised on aga sündiva karskusühenduse ettepanekud, oleneb meist kõigist. Eelkõige neist, kelle jaoks ühiskonna tervise allakäik ja kõlbeline laostumine on jõudnud piirini, mille ületamisele järgneb tõenäoliselt rahvuslik katastroof.
Asugem koostööle karske ja elujaatava ühiskonna hüvanguks. Koostööühendus: ignar.fjuk@riigikogu.ee.

Noor õpetaja koolis

Noore õpetaja tööks valmisolekut ajendas mind uurima koolijuhtide nurin selle üle, et ülikoolid valmistavad ette küll häid ainetundjaid, aga puudu jääb pedagoogilise psühholoogia tundmisest. Sellest lähtuvalt ei õnnestu õpetajal tegelda õpetamisega, suur osa tunnist kulub õpilaste ohjamisele.
 
Otsustasin uurida, kui palju ülikooli lõpetanuid, eelneva pedagoogilise töökogemuseta noori õpetajaid on 1997.– 2001. a koolidesse tööle tulnud ja millise hinnangu annavad koolijuhid nende esimesele tööaastale. Korraldasin küsitluse Tartu, Pärnu ja Viljandi linnakoolides. Vastasid koolide direktorid ja õppealajuhatajad.
Vastab koolijuht
Kokku on neil aastail tööle asunud Tartusse 40, Pärnusse 24 ja Viljandisse 12 noort õpetajat.
Koolijuhtidele esitati järgmised vastusevariantidega küsimused.
1. Kui hästi tunneb teie kooli noor õpetaja oma ainet?
2. Kuidas on noorel õpetajal püstitatud tunni õpieesmärk?
3. Kui efektiivsed on noore õpetaja kasutatud õpetamise meetodid?
4. Kui hästi suudab noor õpetaja oma tundi planeerida?
5. Kui hästi suudab noor õpetaja tunnis aega planeerida?
6. Kui hästi suudab noor õpetaja õpilasi tunnis kaasa haarata?
7. Kui palju kasutab noor õpetaja tunnis abimaterjale?
8. Kui hästi suudab noor õpetaja oma tegevust tunni järel analüüsida (refleksioonioskus)?
10. Kas õpilased on noore õpetaja tunnis aktiivsed?
11. Kuidas suudab noor õpetaja end tunnis kehtestada (distsipliin)?
12. Kas noor õpetaja on hindamisel objektiivne?
13. Mil määral teeb noor õpetaja koostööd teiste õpetajatega?
14. Millise hinnangu annate noore õpetaja ettevalmistusele ülikoolis?
Vastustest viimasele küsimusele (valiti variandid “väga hea” – 13; “hea” – 44; “rahuldav” – 18; “nõrk” – 1; “väga nõrk” – 1) jääb mulje, et õpetajakoolitusega võib rahule jääda ja muretsemiseks pole põhjust. Kahjuks ei vasta see tegelikule olukorrale, mida kinnitavad ka järgmised küsitlused ja intervjuud.
Väga häid hinnanguid üliõpilase ettevalmistusele ülikoolis annavad Tartu ja Pärnu koolijuhid. Tartu koolijuhtidega vesteldes selgus, et neil on õpetajat tööle võttes suur valikuvõimalus. Koolis käib palju praktikante, kellest edukamad saavad tööd. Siit ka väiksem “loterii”. Viljandi koolijuht ütles intervjuus, et noori õpetajaid tööle värvates on talle öeldud: “Viimane koht, kuhu lähen, on Pärnu.” Käesoleva artikli eesmärk ei ole aga peatuda regionaalprobleemidel.
Kõige rohkem huvitasid mind 1. ja 11. küsimuse vastused, et saada kinnitust hüpoteesile “Ülikoolid valmistavad ette häid ainetundjaid, aga enesekehtestamise oskus jätab soovida”.
Aine tundmisega paistab asi korras olevat: 85,7% vastanutest annab hinnanguks “väga hea” ja “hea”.
Enesekehtestamise oskusele (distsipliin tunnis) annab “väga hea” ja “hea” hinnangu 46,7% vastanutest. “Halva” ja “väga halva” hinnangu 20,7%. 32,4% vastanutest hindas enesekehtestamise oskust “enam-vähem”.
Oma kogemustele ja vaatlustele toetudes paigutan “enam-vähem” vastused “halva” vastusevariandi alla. Distsipliiniga “enam-vähem” toimetulek tähendab enamasti seda, et õpetaja lahkub tunnist elusalt.
Professionaalsus tuleb aastatega
2., 3., 4., 5. ja 12. küsimusele “väga hea” vastanud koolijuhid/õppealajuhatajad (neid oli vastavalt 10, 3, 11, 9 ja 8) viitavad justkui sellele, et osal noortest õpetajatest ei olegi koolis enam võimalik areneda – nad on professionaali taseme juba saavutanud.
Siinkohal toon ära õpetaja professionaalse arengu mõned mudelid.
T. Goodi arvates peaks noor õpetaja saavutama professionaalsuse kolme aastaga. Esimesel õppeaastal on normaalne eeldada, et algaja õpetaja tuleb toime õppetööks vajaliku õhkkonna loomisega, õppematerjali esitamisega õpilastele, klassidiskussioonide juhtimise ja õpilaste töötulemuste hindamisega. Teiseks tööaastaks saavad paljud kooli- ja klassitööga seonduvad aspektid harjumuspärasteks. Õpetaja oskab õpilastele individuaalselt läheneda ja õppetööd diferentseerida. Kolmandaks tööaastaks peaks noor õpetaja saavutama oma professionaalsete teadmiste ja oskuste kõrgtaseme ja olema vanematele kolleegidele võrdväärne partner. Ta peaks suutma osaleda metoodilises uurimistöös ja seda ka juhtima.
David Berliner eristab professionaalse õpetaja kujunemisel viit taset.
Kõigepealt uustulnuka tase, kui teoreetilisi teadmisi ei osata praktikas kasutada. Teine ehk eduka algaja tase on iseloomulik teisel ja kolmandal tööaastal. Sellel astmel saab võimalikuks praktiliste kogemuste kokkusulamine õpetajakoolituses omandatud teoreetiliste teadmistega. Õpetajal on sellel astmel veel raskusi olulise eristamisel mitteolulisest. Kolmandale ehk kompetentsuse tasemele jõudnud õpetaja langetab kavandatavas tegevuses otsuseid teadlikult. Tal on kindlad prioriteedid, tegevusplaanid ja läbimõeldult valitud vahendid kavandatud eesmärkide saavutamiseks. Ta suudab eristada olulist ebaolulisest. Ta teab, millal on õige aeg korrarikkumise peatamiseks ja kes korrarikkumist põhjustab, ning suudab õppetöö korraldamisel oludest lähtuvalt otsustada, millisel programmiosal peatuda pikemalt ja millisel kiiremini edasi liikuda. Praktika näitab, et kompetentsustaseme saavutamine pole jõukohane kõigile.
Orienteerivalt viiendaks tööaastaks saavutab väike osa õpetajatest oma kutsetegevuses professionaalsustaseme. Otsustamisel saab domineerivaks intuitiivne teadmine. Professionaal tajub sündmusi terviklikult, suudab mitu käiku ette mõelda. On paindlik ja reageerib kiiresti. Kuuendale tasemele jõudnud meisterõpetaja leiab olukorrale kiiresti lahendused, toimib paindlikult ning näib reageerivat sündmustele vähimagi jõupingutuseta. Kuna ta sooritab automaatselt lihtsamaid õpetamistoiminguid, jääb rohkem aega süüvida olulistesse probleemidesse. Väliselt jääb mulje, nagu ta ei arutlekski probleemide üle, samas õnnestub kõik mängleva kergusega.
Pean Berlineri pakutut tegelikkusele üsna vastavaks. Goodi mudel võib toimida juhul, kui õpetajakoolitus on täitnud maksimaalselt eesmärgi – valmistanud noore õpetaja ette iseseisvalt koolis töötama.
Kokkuvõte ülikoolide võrdluses
Koolijuhtide ja õppealajuhatajate intervjuudest selgus, et TÜ valmistab ette häid aine-, aga halvemaid pedagoogilise psühholoogia tundjaid. TPÜ ja TÜ õpetajate seminar aga koolitavad paremaid pedagoogilise psühholoogia tundjaid ja kehvemaid ainetundjaid.
Vastused esimesele küsimusele ei too välja erinevusi aine tundmises ülikoolide lõikes. Kuues küsimus, mis viitab pedagoogilise psühholoogia tundmisele, näitab, et hästi ja väga hästi suudab tunnis õpilasi kaasa haarata 32% TÜ, 89% TÕS-i ja 67% TPÜ lõpetanutest. Refleksioonioskus oli hea ja väga hea 46% TÜ, 58% TÕS-i ja 62% TPÜ lõpetanutest. Vastustest 11. küsimusele selgub, et TÜ lõpetanutest saab distsipliiniga hästi ja väga hästi hakkama 32%, TÕS-i lõpetanud õpetajatest 68% ja TPÜ lõpetanud õpetajatest 48%.
Vastab noor õpetaja
Koolijuhtidelt laekunud õpetajate nimed võimaldasid mul korraldada küsitluse, et saada infot õpetajakoolituse ja ennekõike koolipraktika tõhususe kohta. Vastas 44 noort õpetajat.
1. Kas õpetajatöö kogemus vastas kõrgkooliaegsele ettekujutusele sellest tööst? (Pigem jah – 21; pigem ei – 23.)
2. Kui heaks hindad ainealast ettevalmistust kõrgkoolis? (Väga heaks – 9; heaks – 26; enam-vähem – 6; halvaks – 3; väga halvaks – 0.)
3. Kui hästi suutsid oma tööd koolis planeerida (õppekava, ainekava)? (Väga hästi – 2; hästi – 18; enam-vähem – 20; halvasti – 4; väga halvasti – 0.)
4. Kui hästi suutsid tundi planeerida? (Väga hästi – 2; hästi – 24; enam-vähem – 15; halvasti – 3; väga halvasti – 0.)
5. Kui hästi suutsid oma tegevust tagantjärele analüüsida? (Väga hästi – 6; hästi – 22; enam-vähem – 13; halvasti – 3; väga halvasti – 0.)
6. Kui hästi tulid toime distsipliini tagamisega tunnis? (Väga hästi – 3; hästi – 18; enam-vähem – 16; halvas- ti – 5; väga halvasti – 2.)
7. Kas suutsid hindamisel olla objektiivne? (Alati – 14; mitte alati – 30; harva – 0; väga harva – 0.)
8. Kas kasutasid hinnet kui karistusvahendit? (Väga sageli – 1; sageli – 8; harva – 11; väga harva – 12; mitte kunagi – 12.)
9. Mitut tundi külastas direktsiooni liige esimesel tööaastal? (Mitte ühtegi – 8; 1–3 – 22; 3–5 – 9; 5–8 – 5; 8 ja enam – 0.)
10. Kui palju said abi kogenud kolleegidelt? (Väga palju – 8; palju – 14; keskmiselt – 11; vähe – 9; väga vähe – 2.)
11. Kui tõhusaks hindad ülikooli korraldatud koolipraktikat? (Väga tõhusaks – 11; tõhusaks – 15; enam-vähem – 10; kehvaks – 4; väga kehvaks – 2. Kaks õpetajat ei ole koolipraktikal osalenud. Nad on tööle võetud õpetajakoolitust läbimata.)
12. Mitu päeva viibis ülikooli poolt määratud praktikajuhendaja praktikakoolis? (Mitte ühtegi – 6; 1–3 – 29; 3–5 – 3; 5–8 – 1; üle 8 – 0.)
13. Kas kooli tööle asudes määrati teile juhendaja? (Jah – 16; ei – 28.)
14. Kui heaks hindad juhendaja abi? (Väga heaks – 8; heaks – 5; enam-vähem – 3; halvaks – 0; väga halvaks – 0.)
15. Milline valdkond (ainetundmine, oma töö planeerimine, oma tegevuse analüüs, distsipliin tunnis, vähene abi kolleegidelt, vähene abi kooli juhtkonnalt, suhtlemine lastevanematega, enda stressiga toimetulek) tekitas kõige rohkem probleeme?
Õpetajate vastustest ei üllatanud mind, et ülikoolide metoodikud külastavad praktikantide tunde väga vähe, sest võttes ise koolis tudengeid praktikale, ei ole ma kordagi ülikooli metoodikut kohanud. Üllatas aga, et noored õpetajad on stressis, millega neil on raske toime tulla. Kümme vastanut paigutas stressiga toimetuleku esikohale. Suurimaks probleemiks peavad noored õpetajad (pingereas 1.–3. kohal) stressiga toimetulekut, distsipliini saavutamist ja oskamatust oma tööd planeerida. Kõige vähem muretsetakse oma aine tundmise pärast.
Vastuse küsimusele, miks noor õpetaja on paigutanud just need probleemid esikohale, võib leida testi esimesest küsimusest: üle poolte vastanutest ei saanud ülikooli lõpetades tegelikku ettekujutust koolitööst.
Vastavad metoodikud
Intervjuudest ülikoolide metoodikutega selgus, et nad tõepoolest ei jõua praktikante vaatlema-juhendama üle kahe korra ja sedagi ainult Tartu ja Tallinna koolidesse. Kui praktika toimub mõnes teises linnas, siis metoodik sinna ei sõida. Ka Tartus ja Tallinnas on raskusi praktikandi juurde jõudmisega, sest õppejõud peab tunde külastama sageli kahe loengu vahel. Sellist olukorda põhjendatakse suure töökoormusega lektorina ja metoodikute vähese arvuga.
Ülikoolide metoodikud tunnistavad, et koolipraktika õnnestumine sõltub suuresti koolist, kuhu praktikant satub. On välja kujunenud koolid, kus metoodiku lobitöö tulemusel on praktikandi juhendamine hästi organiseeritud. Paljudes koolides on aga praktika õnnestumine nagu loterii. Juhtkonnal ei jää muu töö kõrvalt aega tegelda talle esmapilgul ebaolulise probleemiga. Kuna õpetaja atesteerimiseks vanemõpetajaks tuleb ette näidata tõend praktikantide juhendamise kohta, võetakse praktikant kooli ja tegeldakse nn juhendamisega. Olukorra õigustuseks võib öelda, et väike palk sunnib õpetajat töötama suure koormusega ning selle kõrvalt ei jätku füüsilist ja vaimset jõudu praktikandiga tegelda.
Õpetajakoolitus ei tohiks sõltuda sellest, kus koolis toimub praktika ja kes üliõpilast juhendab. Selline suhtumine teeb õpetajad nendest, kes on nn sündinud õpetajad, teistele tekitab valitud erialal hakkamasaamatus stressi ja paljud lahkuvad. Mõne aasta möödudes, kui paljud professionaalsed õpetajad on pensionile läinud, tuleb meil headest õpetajatest puudus ja seda ei kompenseeri ka laste arvu vähenemine. Lisaks sellele on enamik lastest ja lapsevanematest saanud aru hea hariduse tähtsusest ja õpetajatele esitatakse järjest suuremaid nõudmisi.
Raha!
Ei ole reaalne, et valitsus lähiaastatel haridusele rohkem raha eraldab. Isegi õpetajate palgatõusuga ei saada hakkama. Järelikult tuleb ressursside jagamist muuta. Toon näiteks TPÜ 2002. a sügissemestril kehtinud pedagoogilise praktika koolipoolse juhendamise tasustamise korra. Koolipoolsete juhendajate tunnitasu on 65 kr. Aineõpetaja koolituse esimese pedagoogilise praktika juhendamisel tasustatakse 19 tundi, sellest aineõpetajale (17 t) 1105 kr ja direktori asetäitjale (2 t) 130 kr – kokku 1235 kr; teise pedagoogilise praktika juhendamisel 25 tundi, sellest aineõpetajale (19 t) 1235 kr, klassijuhatajale 325 kr ja direktori asetäitjale (1 t) 65 kr – kokku 1625 kr.
Näitest paistab, et koolipoolne juhendaja saab korralikult tasustatud. Ülikoolipoolse juhendaja tunnitasu on sellest kümme korda madalam.
Arvan, et koolipoolsetele juhendajatele ei peakski praktikandi juhendamise eest maksma, sest heale juhendamisele järgneb uus praktikant ja õpetajal on võimalik atesteerimise kaudu oma järku tõsta, millega kaasneb ka palgatõus (8640 krooni aastas).
USA-s loodi 1987. a professionaalsete õpetajate sertifitseerimise süsteem. Sertifikaati võib taotleda õpetaja, kellel on bakalaureusekraad ja kes on kolm aastat koolis töötanud. Selleks peab ta tasuma 2300 dollarit (umbes poole kuupalgast). Sertifikaat kehtib kümme aastat ja sellega kaasneb palgatõus (sõltub osariigist) ümmarguselt 6000– 10 000 dollarit aastas. Hiinas Shandongis on saanud praktikante juhendavad õpetajad ülikoolis, kust praktikant tuli, tasuta täienduskoolitust.
Kui koolidesse suunatud raha jääks ülikooli (I PP + II PP = 2860 krooni ühe üliõpilase kohta), oleks võimalik palgata juurde metoodikuid ja maksta ka motiveerivamat palka. Täna esineb ülikooli metoodikute hulgas ka väga noori (25-aastaseid) koolikogemuseta metoodikuid, kuna professionaalidele ei suudeta väärilist palka maksta.
TPÜ suunab igal aastal praktikale 1088 üliõpilast, kelle juhendamiseks on tööl 67 didaktika õppejõudu (üks juhendaja 16,2 üliõpilase kohta). Mis juhendamisest saab siis üldse rääkida?
Sümpaatseid mõtteid Soomest
Soomes on ülikoolide juures praktikakoolid, kus toimub üliõpilaste koolipraktika. Ülikooli poolt on määratud üliõpilasele praktikajuhendaja.
Koolipraktika on jagatud nelja ossa: esimesel kursusel orienteeriv praktika; teisel põhipraktika; kolmandal ainedidaktiline praktika; neljandal lõpp- ehk intensiivpraktika. Orienteeriv praktika kestab kaks õppenädalat (80 t) ning toimub samaaegselt lõpp-praktikaga, mille käigus esmakursuslased abistavad neljanda kursuse üliõpilasi. Põhipraktika kestab kolm õppenädalat (120 t). Toimub paarispraktika! Paarilised osalevad teineteise tundides ja tagasisidevestlustel. Teise ainetund võetakse videole. Praktika jooksul koostab üliõpilane enesehinnangu ehk praktikapassi. Ainedidaktiline praktika kestab kaks õppenädalat (80 t). Lõpp-praktika kestab kaheksa õppenädalat (320 t). Üliõpilased valmistavad ette ja annavad tunde koostöös aineõpetajaga. Pidevalt saab tagasisidet. Kohustuslik on 20–25 tundi klassijuhatajatööd. Viimase praktika jooksul peab üliõpilane kirjutama essee “Milline õpetaja ma olen?”.
Eesti ülikoolide pedagoogilise praktika materjalid paistavad paberil kenad ja hästi koostatud. Tähelepanu on pööratud kõigi pädevuste arendamisele, mida õpetajatöö eeldab. Üheks puuduseks võib pidada liiga lühikest praktikaperioodi ja teiseks, minu arvates kõige suuremaks, teoreetiliselt hästi koostatud materjalide mitterakendumist tegelikkuses.
Meil on spetsialiste, kes suudavad noori õpetajaid paremini ette valmistada ja on nõus seda tegema – tuleb luua võimalused! Kvaliteetne õpetajakoolitus eeldab palju suuremaid summasid ülikoolidele metoodikute palkamiseks ja koolidele juhendajate/mentorite tasustamiseks. Paraku on teada ka rahandusministeeriumi jutt, et raha ei ole. Õnneks on paljudel kolleegidel tahe noori õpetajaid paremini tööks ette valmistada ning kui midagi väga tahta ja vaeva näha, kipub asi ka õnnestuma.

Samal teemal: Õnnestumise võti on koostöös

EVE EISENSCHMIDT,
TPÜ Haapsalu Kolledzi direktor:
On hea meel lugeda Margus Veri artiklit. Loo tähtsust tõstab just see, et sellel teemal on uurimistöö teinud koolijuht, kelle roll noorte õpetajate kohanemisel koolitööga on väga suur.
TPÜ õpetajakoolituse strateegiat välja töötades küsitlesime koolijuhte õpetajakoolituse kitsaskohtade väljaselgitamiseks. Analüüsinud tulemusi, võib teha järelduse, et paljud etteheited ülikoolipoolsele ettevalmistusele on tingitud praktikakoolide, tulevaste töökohtade ja ülikooli vähesest koostööst. Õpetajaharidust tuleb käsitada pidevana: esmaõpe (ülikooliharidus), kutseaasta (esimene tööaasta) ja järgnev tööalane sh täiendusõpe (või ka kraadiõpe). Igal etapil on omad ülesanded. Küsimus on vaid selles, kes ja kuidas alustab dialoogi. Kindlasti on ülikoolide ülesanne luua tegus koostöö nii üliõpilaste pedagoogilise praktika kui ka noore õpetaja esimese tööaasta paremaks õnnestumiseks. Praegune vastastikune süüdistamine, et ülikooli õpetajakoolitus on halval tasemel või et üldhariduskool ei toeta piisavalt noore õpetaja kohanemist, on tingitud eelkõige sellest, et omavahel ei ole selgeks räägitud, millised arenguülesanded on ühel või teisel etapil. Ei saa loota, et ülikooli äsja lõpetanu on kompetentne õpetaja. Ta ei ole seda veel ka viie aasta pärast. Aga ülikoolid peavad väga selgelt oma õpetajakoolituse põhimõtteid tutvustama ja siis leidub küllaga ka neid, kes on valmis õla alla panema!
Pedagoogiline praktika on üliõpilaste ettevalmistuse oluline osa, mida hindavad kõrgelt ka üliõpilased. Margus Veri toob välja probleemi, et metoodik ülikoolist ei jõua vahel üldse kooli või kui, siis vaid 1–2 korda praktika jooksul. See on õigustatud etteheide, kuid olukorrale on lihtne ja odav lahendus: õpetajakoolituse asutused peavad looma ettevalmistatud praktikajuhendajate võrgustiku. Koolipoolse juhendaja roll tulevase õpetaja ettevalmistamisel on väga suur. Mulle on arusaamatu, kuidas on ülikoolid seni soostunud olukorraga, et nende üliõpilased praktiseerivad juhuslikes koolides juhuslike juhendajate juures. Haapsalu Kolledzi kogemuse põhjal võin öelda, et on väga oluline, et praktikajuhendaja tunneks end ülikooli metoodikuga võrdväärse õpetajakoolitajana, tunnetaks vastutust ja oleks valmis professionaalseks juhendamiseks. Selleks peab ta aga tundma ülikooli õpetajakoolituse ideoloogiat ja tänapäeva õpikäsitlusi. Väga hea mõte on saata üliõpilasi praktikale kahekaupa, sest vastastikune refleksioon on kasulik. Kolledzi üliõpilased on rääkinud, et vahel kuuleb kaasüliõpilase käest asju, mida juhendaja ei söanda öelda. Ja kindlasti aitab praktika selline korraldus kujundada harjumust analüüsida oma tööd, mis on tänapäevase õpetajatöö oluline osa.
On vaja käivitada planeeritud kutseaasta. Liiguvad jutud, et meil ei ole piisavalt finantse ja mentoreid, seadusandlus vajab kohandamist jne. Noori õpetajaid kooli tahame, nende toetamiseks aga valmis ei ole!
Mainitud küsitluse põhjal ilmneb, et kooli direktsioon ei teadvusta oma rolli noore õpetaja arengu suunamisel. Küsimus ei ole kindlasti ainult selles, kas algaja õpetaja tunneb piisavalt ainet või tuleb toime enese kehtestamisega. Küsimus on pidevas arengus. Kui seda ei toetata, läheb noor õpetaja koolist ära. Ühe esimest aastat töötavate õpetajate hulgas läbi viidud küsitluse põhjal väitis 40% vastanuist, et nad pigem lahkuksid koolist.
Niisiis, kutseaasta käivitamine on hädavajalik. See oleks konkreetne samm õpetajahariduse parandamisel.

Kas käitumishindele on alternatiivi?

Meie päevade kool on üks kummaline institutsioon, kus õpilaste puhul peetakse taunitavaks ja tavaliselt karistamisväärseks tegusid, mis täiskasvanute maailmas pälvivad laialdast tähelepanu, arutelu ja imetlust.
 
Jahmatamapanev, kuid tõsi: ka tänane kool nõuab õpilastelt variserlikkust. Et tühjast tüli ei tõuseks, peab korralik õpilane oskama teha meelepärast nägu teda ümbritsevaile õpetajatele ning suutma seejuures varjata oma tegelikku ja okkalist mina, mida ajapikku on aidanud luua ja kujundada kogu ümbritsev kasvatustegelikkus.
Kui Jukud lasevad lendu ebatsensuurse sõna, viibutab keegi õpetajatest kibekähku näppu, ägedama reaktsiooni korral alandab isegi käitumishinnet. See on loomulik, sest ühiskondliku arvamuse kohaselt peab just kool kasvatama noortest korralikud, “viigitud” väljenduslaadi, sõnakasutuse ja mõtlemismustriga inimesed.
Kasvatustegelikkus kujundab õpilaste käitumist
Kasvatustegelikkusest, mis ümbritseb lapsi ja noori väljaspool õppetööd, võivad nad aga piiramatult ammutada sootuks vabameelsemaid ja ahvatlevamaid signaale ja sõnumeid, kui peetakse heaks tooniks pedagoogikakaanonites. Juhanitel on ju lubatud kirjutada roppustest nõretavaid romaane, luuletusi või laulutekste, mille üllitamisest või esitamisest meisterlikult doseeritud PR-kampaania toodab üldrahvaliku kultuurisündmuse. Ennast professionaalideks pidavate kriitikute armee otsib ja suudab alati leida Juhani-seisusesse jõudnud loojate loomingust enneolematut väljendusrikkust ja kunstilist sügavust, ehkki Jukude-tasandil tavatseme sellist lihtsakoelist sõna- ja mõttekasutust pidada labaseks.
Võib ju ennast rahustada, et mis on lubatud Jupiterile, ei ole lubatud Härjale. Paraku kulgeb sündmuste ahel elus seda rada, et Härg püüab Jupiteri jäljendada, olla temaga võrdväärne. Sestap on pedagoogilisest aspektist vaadates ehk heagi, et praegu sirguv põlvkond nii harva juturaamatu kätte võtab…
Moodsate autorite üksikute moodsas võtmes kirjutatud teoste valimatu ahmimine võib kujundada tundlikus eas inimesehakatistes maailmapildi ja elukäsituse, mis on tegelikkusega suures nihkes. Vähese lugemuse viljaks tuleb pidada sedagi küsitlustes selgunud ehmatavat tõika, et tänaste koolilaste hinnangul on kirjandusteoste kõige vägivaldsemad tegelaskujud Meelis ja teised kohustuslikust isamaalisest lektüürist tuttavad kangelased. Me kõik teeme ju järeldusi vaid selle põhjal, mida oleme lugenud või õppinud, millega oleme kokku puutunud.
Koolis õpetatakse juba aabitsalastele, et rääkida tuleb korralike täislausetega, milles selge mõte ja tuum. Iidoli seisusesse tõstetud raadiodiskorite loba, enesest heal arvamusel poppartistide, ärihaide, atleetide või misside intervjuud “tõestavad” aga vastupidist: kui oled n-ö tegija, võid südamerahus eirata üldtunnustatud reegleid ning sul jätkub kõigest hoolimata fänne.
Igal õhtul kõige vaadatavamal ajal jooksevad teleekraanil seebikad, milles lokkavad arutu kirgedemöll, labane kõnepruuk, ebaküpsed käitumismudelid. Raadiokanalite naljaminutites naerutatakse juba varasel päevahakul kuulajaid riivatute naljadega, mida “endistel aegadel” peeti sündsaiks vaid valitud seltskonnas ja joviaalses meeleolus.
Kõik eeltoodu ja veel must miljon pisiasja kujundavad kasvatustegelikkuse, milles vormuvad tänased koolilapsed. Meeldib see meile või mitte, kuid kooli ja õpetaja osa õpilase isiksuse kujundamisel on sootuks marginaalsem, kui ühiskondlik tõekspidamine seda näha soovib. Õpetaja võib kogu hingest pingutada, kuid last ümbritsev tegelikkus surmab sageli suure osa heast tahtest.
Lapsele ei tohiks pahaks panna, kui ta võtab mõõtu kõigest, mida kuuleb või näeb, sest huvi maailma mitmekülgsuse vastu on loomulik. Lapse käitumine ja tegevus peegeldab seega konkreetset kasvatustegelikkust. Sestap on väga meelevaldne hinnata õpilase käitumist “eeskujulikuks”, “heaks”, “rahuldavaks” või “mitterahuldavaks”. Iga kord, kui õpetaja käitumishinde paneb, võtab ta endale vastutuse ühe noore inimese isiksuse mõistmisel. Kas on õpetajal alati aega süüvida konkreetse õpilase kasvatustegelikkusesse, et selle pinnalt anda personaalne hinnang kujuneva isiksuse arenguprotsessi hetkeseisule? Vaevalt, pahatihti vorbitakse käitumishinded tulpa rutiinselt, mingit harju keskmist väljendava kõhutunde järgi.
Käitumishinne kui sisutu sildistus
Milline on käitumise hindamise mõõdupuu või mõõtühik? Ilmselt iga hindaja isiklik arusaam. Nõnda, nagu on nii kiitjaid kui laitjaid Kaur Kenderi, Kertu Rakke või Peeter Sauteri teostel, võib vaadelda mitmekihilisena iga õpilase käitumist. Nagu looduses, nii ka inimkäitumises on kõik protsessid omavahel seotud ja tulenevad mingist ajendist. Neid seoseid ja sõltuvusi on sootuks raskem mõista ja sõnadesse mahutada kui sildistada, et Juku käitub rahuldavalt, Ats hästi ja Tiiu eeskujulikult. Nende siltide võõras lugeja peab ju ise enda jaoks avama ja avastama, mis ajenditel on olnud Juku käitumine rahuldav ja Atsil hea ning kas Tiiu üldse käitub tema mõõdupuude järgi eeskujulikult.
Käitumishinnet võib võrrelda seebimulliga, mis esmapilgul on ilus, kuid peagi lõhkeb ega sisalda endas midagi kasulikku. Ka käitumishindes on iga õpilase käitumistavade ja -eelistuste kohta väga vähe reaalset informatsiooni.
Eesti koolis püütakse väärtustada aina rohkem õpilast. Ehk on seetõttu põhjendatud minu uitmõtteline ettepanek loobuda kaunikesti fiktiivsest käitumishindest ning hakata koolides kõigi õpilaste kohta täitma pedagoogikateadlaste, psühholoogide jt asjatundjate koostatud standardset küsimustikku, mis avaks õpilase isiku mitmekülgsemalt, kuid jätaks sildistamata, kuidas konkreetne õpetaja on hinnanud konkreetse õpilase käitumist.
Väärtustagem ja hinnakem iga õpilase isiksust võimalikult avarates piirides, ärgem püüdkem seda hindamiseks raamidesse mahutada – ehk selles tões on lapsekeskse pedagoogika üks võti.

Hariduse juurde tuleb tulla peauksest

LINDA JÄRVE

Nõmme Gümnaasiumi direktori kabinet asub täpselt seal, kus 1960. aastate alguses, kui praegune direktor Heiti Aarna veel ise Tallinna 10. Keskkooli õpilane oli. Tollal ei olevat tal sellesse ruumi asja olnud, sestap puudub ka koolipoisilik aukartus.
 
“Kujutan ette, et direktorilt noomida saanud õpilasel võib olla üsna paha tunne. Aga mina ei oska direktorina käituda nii, et kümne meetri kaugusel ukse taga kõik väriseksid. Õpilased teavad, et direktori juurde tullakse tõsiste asjade puhul. Õpetajatega aga olin direktoriks saamise ajaks olnud juba viis aastat kolleeg. Paar õpetajat kippusid küll teietama, aga selle lõpetasin kohe ära. Meil on suhted inimlikul tasemel, oleme võrdsed ja lahkhelisid ei ole tekkinud.
Direktor olin aastatel 1996–2001, praegu olen direktori kt. Poole aasta pärast, 1. juulil saab teine aastane ametiaeg täis. Ausalt öeldes ei teagi, mis edasi saab. Minu üheks oluliseks miinuseks loetakse seda, et mul pole pedagoogilist haridust. Selles seoses tuleb mulle sageli meelde mu isa Agu Aarna, kes oma üliõpilaste ja ka poegade huvi märkamatult oskas suunata. Ta tegi seda vist teadlikult, aga suunatav ei saanud aru, et teda suunatakse. Kuigi isal ei olnud pedagoogilist haridust, oli ta meisterlik pedagoog. Tema TPI kolleegid on öelnud, et ta oli sündinud meister. Praktika peaks olema kriteerium, mille järgi öeldakse, et üks oskab oma tööd ja teine ei oska. Minul on 33 aastat pedagoogistaazi, osaliselt on see nn teaduslik-pedagoogiline – tudengitega tegelemine.”
Rektori poeg ja rektori vend
Professor Agu Aarna oli 16 aastat TPI rektor, Heiti Aarna vend Olav Aarna on olnud TTÜ rektor ja praegu EBS-is samas ametis. Kas niisuguste meeste mantlipärija on raske olla?
“Ei ole. Isa sai professoriks 1950. aastate esimesel poolel. Mina olin siis 8–10-aastane. Kodus teadvustati mulle täiesti varjamatult ja sihiteadlikult, et isa ametipost kohustab ka poegi millekski. Olin üsna tavaline koolipoiss. Algklassides õpilaspäevikusse saadud märkused – ei istu rahulikult, keerutab, vaatab selja taha... – on senini meeles. Ju ma olin praeguse terminoloogia järgi hüperaktiivne laps. Neist märkustest on alateadvusse jäänud nii tugev jälg, et mul ei ole kunagi olnud tahtmist õpilastele päevikusse märkust kirjutada. Õpetaja näitab märkuste kirjutamisega oma suutmatust probleemi lahendada. Väga paljudel õppijatel aga on see häda, et puudub õppimise – raske töö – harjumus.”
Heiti Aarna õppis TPI-s pooljuhtmaterjalide tehnoloogiat.
“Kui pooljuhtmaterjalide tehnoloogia eriala 1963. aastal TPI-s avati ja ma sinna läksin, ei teadnud meie kursuselt keegi, kelleks saame. Kedagi ei vaimustanud tulevikuväljavaade olla mingi insener kas Pöögelmanni- või Kalinini-nim tehases, kus 99 protsenti töötajatest olid venelased, suhtluskeel vene keel ja asutused ise kinnised. Aga konkurss meie erialale oli suur. Tänu uudsusele ja moodsusele meelitas kursus ka juurdetulijaid.”
1973.–1976. a oli Heiti Aarna aspirantuuris, 1977 kaitses kandidaaditöö pooljuhtühendite defektstruktuurist.
“Olin siis veendunud, et olen saavutanud oma lae teadustöös. Nägin isa ja venna järgi juba ammu, mida teadus tähendab ja mida teadusetegijalt eeldab. Olin võib-olla ka liiga kriitiline.”
Alusmüüri ladudes
“Ühe olulise asja sain instituudis küll hästi selgeks: kes ei saa ühel erialal hakkama, ei saa enamasti hakkama ka teistel aladel. Kui keegi ütleb, et õpitav ei ole tema ala, on tegemist ettekäändega. Erialapeensustest sõltub elus vähe, olulisem on üldainete baas. Seda ei ole kunagi kiputud kuskil väga hindama, ka mitte praeguses TTÜ-s.
TTÜ ei ole suutnud vastuvõtutingimustena kehtestada nõuet, et insenerierialadele sisseastujatel peaks füüsika riigieksam olema sooritatud. On mingi võltskujutelm, et niisuguse raske aine riigieksami sooritamise nõue peletab eemale olulise osa õppijatest. Olen füüsikat õpetanud TTÜ-s 19 aastat ja gümnaasiumis 10 aastat ning veendunud, et õppijad ei ole rumalad, vaid pragmaatilised – õpivad, mida nõutakse, ja parasjagu nii palju, nagu nõutakse. Nad on võimelised palju rohkemaks. Kui vastsetel tudengitel puuduvad elementaarsed teadmised füüsikast, pole füüsikalist maailmapilti, ei ole see nende süü. Põhjus on meis, kes me pole andnud võimalust õpitut sügavamalt mõtestada ja seoseid tekitada, olulist mitteolulisest eristada. Riiklik ainekava on ülepaisutatud ega jäta kordamisaega. Kui noored pärast 12. klassi lõpetamist kõrgkooli jõuavad, on füüsika paljude põhitõdede õppimisest möödas ligi kolm aastat. Neile on koolis püütud ühtekokku ajada pähe tohutul hulgal teadmisi, kusjuures iga õpetaja näeb asju valdavalt oma aine seisukohalt. Õpilastelt nõutakse tohutut materjalihulka, kuid puudub võimalus õpitut korrata, süsteemi luua. Ja siis öeldakse ülikoolis, et nad ei tea ju kõige elementaarsemaidki tõdesid!”
Oma koolis pole Heiti Aarna siiski õpilastele peale käinud, et nad füüsika riigieksamiks valiksid, ega ole kasutanud ka jõuvõtteid takistamaks mõnes aines kesise tulemusega õpilast valima seda ainet riigieksamiks. Jah, mõnikord annavad õpetajad soovitusi. Direktor arvab, et õpilased võiksid õpetajaid rohkem usaldada. Õpetaja tunneb end süüdi, kui õpilane saab viletsa tulemuse, ja ega kool tervikunagi taha ennast näha pingerea teises pooles. Kuid üldiselt on otsused Nõmme Gümnaasiumis õppurite endi teha.
Nagu Jaan Tatikas
Heiti Aarna ema oli klaveriõpetaja. Kui Heiti läks esimesse klassi, pandi ta kohe ka Nõmme lastemuusikakooli. Olav õppis seal kannelt, mille hiljem t?ello vastu vahetas. Heiti õppis viiulit ja seda veel pärast lastemuusikakooli lõpetamistki. Võttis osa TPI taidlusest. Kui poeg esines, saatis ema teda klaveril. Koduseks musitseerimiseks oli trio omast käest. Heiti mäletab, kuidas ta isa ja ema püüdsid ellu kutsuda TPI sümfoniettorkestrit. TPI-s oli palju häid pillimehi, aga orkestri asemel õnnestus kokku saada vaid keelpillikvartett, mille ainuke selgeksõpitud lugu oli Mozarti “Väike öömuusika”.
Viiulit pole Heiti Aarna juba 25 aastat kätte võtnud, sest see nõudlik pill tahab iga päev harjutamist, muidu kääksutada pole mõtet.
Põhjalik harrastus on olnud ka orienteerumine, mille poolest oli toonane 10. keskkool tuntud. Heiti on olnud Tallinna koolinoorte meister ja vabariiklikel võistlustel saanud teise koha.
Praegu ütleb ta enda kohta, et on nagu Jaan Tatikas – suur isetegija. Eriti meeldib kõik, mis on seotud metalli- ja puidutööga. “Algusest lõpuni ise tehtud asjad on mulle armsad. Tegin näiteks igasugustest vidinatest kokku auto järelkäru, mis mind mitu aastat ausalt teenis. Vist sai liiga hea, sest varastati ära. Mulle meeldib keevitada, treida, puurida, freesida... Mul on ka koolis väga hea tunne, kui olen suutnud mõne asja tegemise käima panna ja saanud ise kättpidi juures olla.”
Ühiselt jõuab rohkem
Üks ettevõtmine, millega Nõmme Gümnaasiumis alustati küll juba ammu enne Heiti Aarna direktoriks saamist, on oma planetaariumi rajamine. Ruum on olemas, aga projektor on kallis – vaja läheks kolm miljonit krooni. Planetaariumis võiksid käia kõik Tallinna koolide õpilased. Tallinna linn on valmis projektori muretsemist toetama ühe miljoniga, ülejäänu hankigu kool ise. “Minul ei õnnestu nii suurt summat kokku saada,” ütleb Heiti Aarna.
Kool ei saa elada annetuste najal. Ka hädavajaliku võimla eest peaks hea seisma linna haridusamet. Täismõõtmetega võimlas saaksid Nõmme koolid korraldada ühisettevõtmisi
“Küllap olen liiga vähe ja vaiksel häälel rääkinud ning liiga palju püüdnud teha olemasoleva säilitamiseks, et hädaabi nn investeeringute näol ei ole kohale jõudnud. Võib-olla ehiksid klaasgaleriid meiegi metsaalust!
Suured lootused koolielu edendamiseks on vastsel lastevanemate kogul. Nende esimesel koosolekul ütlesin sissejuhatuseks, et me ei ole oma õpetajaskonnaga selle jaoks, et ühe või teise puuduse puhul viriseda. Kui see töö meile ei meeldiks, poleks me ammu enam koolis. Aga parem on teha kõike üheskoos,” arutleb Heiti Aarna.
Üks vilistlane oli oma endist kooli külastades üllatunud, et kõik – nii õpetajad kui õpilased – sisenevad majja peauksest. “Võib-olla käisid tema ajal õpilased ainult tagauksest,” ütleb Heiti Aarna, “aga praegu on meil peauks küll õpilastele avatud. Hariduse juurde tuleb ikka peauksest tulla.”

Teised Heiti Aarnast
 
– Vanem vend OLAV AARNA:
“Olen vist süüdi selles, et me Heitiga Aarnate pere kaheks ainukeseks lapseks jäime. Mäletan, et Heiti oli vast kaheaastane (meil on kolm aastat vanusevahet), kui ema ühel päeval minu käest küsis: “Kas sa tahaksid endale õde ka?” Minu kiire vastus oli: “Aitab ühest kisakõrist küll!” Nüüdseks on imikuea kisakõrist saanud Nõmme Gümnaasiumi direktor, kes tuntud ja tunnustatud oma sõnakuse, selgete põhimõtete ja võimega neid järgides ka tegutseda.
Meil oli lapsepõlves vanatädi, kes tavatses külla tulles aeg-ajalt üles võtta teema: teised lapsed käivad lihtsalt koolis, Aarna-poisid õpivad professoriks. Mäletan, et see mõttekäik meid mõlemat vihastas, mida me ka kunagi enda teada ei jätnud. Elavaloomulise ja mitmekülgsete huvide ning annetega poisina sai Heiti keskkooli lõpuni tubli keskmikuna edukalt hakkama. Piisava tugevusega raputus saabus vist TPI teisel kursusel, kui ta ühel hetkel seisis silmitsi võimalusega saada edasijõudmatuse tõttu eksmatrikuleeritud. Seni varjatud potentsiaal vallandus ja kolm aastat hiljem lõpetas Heiti TPI kiitusega.
Meie vanemad olid ametilt ja kutsumuselt õpetajad ning saatuse tahtel ka koolijuhid. Oleme vist korduvalt endalt küsinud, kas on raske olla oma isa ja ema poeg. Millegipärast pole me seda teemat omavahel kunagi arutanud. Õppejõu ja õpetaja töö on Heiti kutsumus. Mulle tundub: Heitil on kõik eeldused olla hea õpetaja ja nii palju, kui ma tean tema õpilastelt, on need eeldused ka hästi rakendamist leidnud.
Mida lähemale tänasele päevale, seda paremaks on meie omavahelised suhted läinud. Oleme mõlemad leidnud oma koha siin päikese all. Viimasel tosinal aastal oleme tõenäoliselt perekondlikel koosviibimistel ja mujalgi muutunud ülejäänud seltskonna nuhtluseks, kiskudes ka neid pikkadesse hariduspoliitilistesse aruteludesse.”
 
– Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik PEETER TULVISTE:
“Tunnen Heitit sellest nii ammusest ajast, mil tema kohta öeldi: rõõmus laps. Üle 50 aasta hiljem on ta rõõmsameelne koolidirektor. Võib-olla aitab tal huumorimeelt alal hoida asjaolu, et ta peab laste vigureid ja lollusi välja kannatama ja neid noomima samades klassiruumides, koridorides ja kabinettides, milles meie kunagised – osalt veel eestiaegsed! – õpetajad meile mälestusväärselt moraali lugesid. Meie tegude järgi otsustades ei saanud maailmalõpp õpetajate meelest enam kaugel olla. Nüüdseks on tollastest krääkadest enestest saanud moraalilugejad ja maailm püsib endiselt, isegi koolimaja on sama. See sisendab optimismi! Arvan, et kui Nõmme Gümnaasiumi direktor uksest sisse tuleb, astuvad temaga koos koolimajja mõtteliselt sisse president, üheksa Eesti Teaduste Akadeemia 57 liikmest (üks neist direktori lihane vend), kolm suursaadikut, küllap teisedki kunagised koolikaaslased. Ehk on Heiti Aarnal vahel veidi tuge ka sellest enamasti küll eemal viibivast seltskonnast, kelle kooli direktor ta on.”

– Nõmme linnaosa vanem URMAS PAET:
“Oskan Heiti Aarnat hinnata eelkõige selle kaudu, milline näib mulle olevat õhustik Nõmme Gümnaasiumis. Minu meelest on see hea vaimsuse, loomingulisuse ning piisava vabameelsusega kool, mis peaks loomingulistele natuuridele igati hästi mõjuma. Kindlasti on oma tähtis roll selle õhustiku kujundamisel ka Heiti Aarnal. Ta on hea koolijuht koolile, mille õpilastest enamik on vaimsed ja edasipürgivad noored. Samas ei kujuta ma Aarnat hästi ette tõsiste marakrattidega tegelemas ning neid korrale kutsumas. Ta on selleks kuidagi liiga intelligentne ja ehk sellest tulenevalt ka leebe.
Nõmmele on Nõmme Gümnaasium koos oma mineviku, oleviku ja kindlasti ka jõulise tulevikuga hästi oluline. Seetõttu on Heiti Aarnal vastutusrikas roll kanda ja ta teeb seda väärikalt.”

Leinas laps vajab tähelepanu ja abi

ANU MÕTTUS

Lein on loomulik reaktsioon kaotusele, mis väga sageli ei vaja mingit sekkumist. Laps vajab küll võib-olla rohkem tähelepanu kui täiskasvanud arvama kipuvad, kuid enamasti tullakse sellega pere toetusel siiski toime. Aga kui lähedast tabanud surm on ootamatu ja sellega kaasneb mingi psüühilist traumat süvendav asjaolu, võivad tagajärjed olla palju rängemad. Tekib kümneid küsimusi, millele vastust ei leita. MAIRE RIIS ja tema juhitud laste ja noorte kriisiprogramm aitavadki neid pereliikme kaotanud lapsi, kes omal jõul leinaga hästi toime ei tule.
 
Muidugi on surm alati ootamatu, aga selle saabumiseks võib siiski rohkem või vähem valmis olla. Laste ja Noorte Kriisiprogramm, nagu kriisitöö Eestimaal enamasti, alustas pärast Estonia katastroofi. 1995. aastal korraldati suvelaager kuuekümnele lapsele, kelle vanemad või õed-vennad hukkusid laevaõnnetuses. Kolmel esimesel aastal toimusid laagrid Rootsi lastekaitseorganisatsiooni Rädda Barnen toetusel. Aastate jooksul on välja kujunenud aastane kolmest laagrist koosnev tsükkel, kus osalevad lapsed ja noored üle Eesti, kes on lähema kahe aasta jooksul erinevatel asjaoludel kaotanud ema või isa, õe või venna.
Laager tähendab teisi omasuguseid
“Pearõhk on mitte niivõrd individuaalsel, kui just grupitööl. Koosolemine samaealiste lastega, keda on ka sarnane traagiline juhtum puudutanud, loob lapses tunde, et ta ei olegi üksi, teisi selliseid on veel. Lapsele tundub ju tihti, et ta on ainuke, kellega on niimoodi juhtunud. Tekib küsimus, miks just temaga…”
Elatakse tavapärast põnevat laagrielu, kus omal kohal on diskod, spordiüritused, loovad tegevused, matkad, karnevalid, aga kogu aeg on käeulatuses ka toetusgrupp: psühholoogid, psühhoterapeut ja lastearst, pedagoogid.
“Meie töö peamine väljund on väljasõidud suvel, sügisel ja kevadel ühtede ja samade lastega, aga me töötame nendega terve aasta. Peredele, kes meie programmiga on ühinenud, pakume võimalust osaleda täiskasvanud pereliikmete toetusgrupis Tallinnas, Tartus või Pärnus.”
Lapse taga on pere
“Meie fookuses on küll laps, aga koos perega. Kui lein puudutab ühte peresüsteemi, puudutab see kõiki. Lapse jaoks on väga oluline, et pere oleks toetav, aga tihti perekond ei tea, mida teha. Täiskasvanutel on nii palju oma kurbust ja valu, keerulisi tundeid ja segadust, et lapsele jääb vähe tähelepa-nu – või külvatakse ta hoopis liigse tähelepanuga üle. Kas kardetakse oma tundeid või näidatakse neid liiga palju välja. Kuna ükski äärmus ei ole hea, on meie ülesanne õpetada vanemaid last paremini nägema ja teda aitama. Mõned pered on väga koostööaltid, mõned mitte. Varem, kui meil ei ol-nud nii palju jõudu pere kui tervikuga tegelda, tekkis alatihti abituse tunne. Me küll nägime, et probleem on hoopis täiskasvanus, aga ei ulatunud temani.
Pole lihtne õppida uuesti elama. On olnud juhtumeid, kus ühe lapse kaotanud peres alles jäänud last üldse ei märgata, vaid nähakse ainult seda, keda enam ei ole. Või kaasatakse elav laps sellesse mõõtmatusse leina nii tugevalt, et tal ei ole elamiseks enam ruumi.
Täiskasvanu teab, et elu on võimalik ka pärast lähedase surma. Kuigi väga valus, on see võimalik. Aga lapse jaoks variseb kogu maailm kokku. Tal pole aimu, kas või kuidas saab näiteks emata edasi elada. Teine erinevus lapse leinas on see, et ta pöördub ise arenedes kaotusega seotud reaktsioonide juurde tagasi. Iga arengukriisi korral naasevad kaotusega seotud probleemid.
Laps vajab palju seletamist, aga seletada tuleb eakohaselt, mitte külvata laps üle tohutu info hulgaga, millega ta midagi peale hakata ei oska. Tuleb olla hästi avatud, kui laps ise rääkida tahab, sest teist võimalust võib-olla ei tule. Ka oma mõtetest-tunnetest võib natuke rääkida, see aitab silda luua. Õnneks on lapsest kohe näha, kas seda on liiga palju või piisavas koguses.
Mõnikord ei räägi laps sellepärast, et tahab säästa oma täiskasvanud pereliikmeid – ema on niigi kurb, mis ma veel oma tunnetest talle räägin. Ta püüab olla tubli ja võib nii ennast üksinda jätta. Meie mõtleme, et tal pole häda midagi, saab koolis hästi hakkama, aga teine võitleb elu eest, et oma kurbust mitte välja näidata. Laps ei pea olema üksinda.
Meie ülesanne ongi õpetada nii lapsele kui ka pereliikmetele toimetuleku viise, mis on terved, mitte ennast või teisi hävitavad.”
Nõuandeid õpetajale
Kuidas saab kõrvalseisja, näiteks õpetaja, leinavat last aidata? Mida peaks tegema või mida ei tohi teha?
Maire Riis: “Inimesed on väga erinevad ja vajavad erinevat toetust. Mõni tahab rääkida, mõni mitte. Siiski annab siin palju õppida. Tihti kuuleme laste käest, mida üks või teine täiskasvanu valesti tegi või ütles. Sageli reageeris ta enda meelest kõige paremal viisil, aga see hoopis lisas valu.
Kõige parem näpunäide on konsulteerida igal konkreetsel juhul spetsialistiga, kui endal üldse teadmisi pole. On üks asi, mida kindlasti teha ei tohi: juhtunut ignoreerida. Teha nii, nagu seda polekski olnud! Olgu see siis liiklusõnnetus, suitsiid või mõni muu traagiline juhtum, alati peab mõtlema, kuidas toimunut käsitleda, kellega kõigepealt rääkida, ei tohi püüda asja olematuks teha. Sest siis hakkavad levima kuulujutud. Mida väiksem laps, seda rohkem vajab ta selgitust.
Kui täiskasvanud käivad ringi näoga, nagu poleks midagi juhtunud, on selle käitumise sõnum lapse jaoks, et nad ei hooligi. Pealegi on näiteks suitsiidil kalduvus “peegelduda”. Tean ühte Tallinna kooli, kus teismelised kaaslased tegid endalt elu võtnud noorukist kangelase. Just see on üks oht, miks enesetapp võib nakkav olla. See tuleb välistada. Kui klassis rääkida, mis selline juhtum kaasa toob, missuguseid tundeid ja kannatusi põhjustab, siis kangelase oreool kaob.
Kui laps või mõne lapse vanem on liiklusõnnetuses surma saanud ja õpetaja soovitab sellega mitte enam tegelda – mis oli, see oli, elu läheb edasi –, teeb see kõvasti haiget, kuigi sõnum on omast kohast õigegi, elu läheb tõesti edasi. Kui seda kuuleb aga hukkunud lapse sõber, mida ta võib siis mõelda? Tal on vaja ruumi, et lihtsalt rääkida või mõelda, olla kellegagi koos, mõtelda ja tunda, et see oleks võinud juhtuda ka temaga. Või: ma pidin ju ka temaga kaasa minema, aga mul oli tegemist ja nüüd jäin mina ellu. Kas ma tunnen sellepärast ennast süüdi või hoopis heameelt? Viimasega võib kaasneda süütunnet – kuidas ma saan tunda rõõmu, kui teine on surnud? Ootamatu sündmus, milleks laps ja tihti ka täiskasvanu ei ole ette valmistatud, toob kaasa palju hirmutavaid reaktsioone ja mõtteid, mida kunagi ei ole mõelnud. Kas ma olen ikka normaalne? Kuidas ma saan tema peale vihane olla? Kuidas ma saan niimoodi tunda? Täiskasvanu, kes teab, kuidas laps võib reageerida, saab niisuguseid hirme vähendada.”
Laps ja ka õpetaja peaks teadma, et pärast traumaatilist üleelamist võib kaduda uni, mõtted lähevad hajali, raske on keskenduda ja asjad ei jää enam meelde.
Igasugused muutused lapses on ohu märgid. Kui enne väga elav laps muutub kinniseks või vastupidi; kui laps on pärast juhtunut tihti haige, on vaja pakkuda lisaabi.
Küll sa sellest üle saad!
Lause, mida lapsed Maire Riisi sõnul mingil juhul ei taha kuulda, on: “Ma avaldan kaastunnet.” Need on külmad ja formaalsed sõnad, mida iga täiskasvanugi välja ei kannata.
Trafarettlauseid peaks üldse püüdma vältida, olgu need siis: “Ma saan aru, mida sa tunned” (keegi ei saa täpselt teada, mida teine tunneb) või “Küll sa sellest üle saad”. Küllap igaüks mõtleb isemoodi, mis see ülesaamine on. Või pigem kõik üldse ei mõtlegi midagi…
“Meie seda väljendit ei kasuta, pigem räägime, mida lein pikaajaliselt kaasa toob ja kuidas muutub. Eesmärk, kuhu tahetakse jõuda, võiks olla seisund, kus inimene saab mõelda oma kaotuse peale, ilma et see talle tohutult haiget teeks. Mingil määral teeb niikuinii, aga peaks suutma mõelda inimesest nii, nagu ta oli, et side lähedasega, küll teisel kujul, jääks alles. Lapsed mõtlevad oma surnud vanema peale ja neile on väga tähtis teada, et ka teised seda teevad.”
Rasked pühad
Sünnipäev või pühad – eriti jõulud –, aga ka näiteks kevad ja suvi on leinajatele tavaliselt rasked. “Siis on aeg olla perega koos. Eriti kriitiline on esimene aasta, kui esimest korda puutud kokku kõigega, mida enam ei ole...
Samas on selline mälestamine ja mäletamine inimesele oluline. Paljud räägivad, et on hea rääkida ja meenutada, mida tehti ja missugune kadunu oli. Mida kaugemale juhtunust, seda vähem valulik on seda teha. Mõni laps tahab hingedepäeval või muude pühade puhul surnuaial käia, mõni ei taha – traditsioonilisi tähtpäevi tasuks kasutada selleks, et leida aeg ja koht lapsega vestelda, kui pere muidu neil teemadel ei räägi. Ei peaks kartma, et laps hakkab nutma ja kõigest hingest peab pisaraid varjama. Üks ema ütles, et kui ta õppis lastega koos nutma, oli kõigil kergem.
Kui on kurb, siis laps nutab. Täiskasvanutel on ka teisi toimetuleku viise. Aga vahel, kui on valus, tasub ka nutta. See kõlab võib-olla kulunult, aga nutmine pakub kergendust. Põhjendatud pole hirm, et kui ma hakkan nutma, ei tule sellel otsa ega äärt. Kui lubada endal nutta ja mitte võidelda alati selle vastu, selgub, et teatud aja pärast saab nutt selleks korraks otsa. Ja kui on keegi, kelle rinnal nutta või kes su nuttu vähemalt talub, on palju lihtsam. Sest tihti ei taluta seda. “Mis sa nutad, lõpeta ära…” See on ka üks põhjusi, miks laste leinast on raskem rääkida. Täiskasvanute kohus on ju lapsi aidata, ja väikese inimese kurbust on väga raske näha. Siis püütakse iga hinna eest teha nii, et ta seda ei oleks. Aga kuhu tema siis oma kurbuse paneb? Teisalt peab teadma ka seda, et väiksed lapsed ei taha, oska ega peagi olema valusate tunnete juures kaua. Natukene, ja siis nad lähevad mängima. Või et nende jaoks on, hoolimata sellest, et keegi on surnud, ikkagi sama tähtis näiteks sünnipäeva pidada. See ei tähenda, et nad ei hooli.
Meil on mitmeid juhtumeid, kus surmapäev ja lapse sünnipäev on sattunud väga lähestikku: iga kord, kui sünnipäev tuleb, on surm ees... Siin on vaja perekonna tarkust, et leida ruumi mõlemale poolele – elule ja surmale.”
Mäng on lapse elamise viis
Maire Riisile meenub lasteaialaps, kelle isa oli autoõnnetuses hukkunud ja kes mängis lasteaias kogu aeg matuseid.
“Kasvataja kutsus ema endaga vestlema ja ütles, et kuulge, teie laps ei ole normaalne, võtke midagi ette. Tegelikult see on väikese lapse jaoks väga eakohane ja terve reageerimisviis. Ta mängib või joonistab, et saada juhtunust aru. Ta võib oma mängus sündmuste käiku muuta, juhtunut varieerida... See võib olla täiskasvanu jaoks hirmutav, aga lapse jaoks täiesti normaalne käitumine.
Laps on hingeliselt väga tark, ta aitab ennast, kui tal lubada seda teha. See on tema vajadus, ta ei saa teisiti, ainult meie täiskasvanutena kipume seda ära nullima, kui me mõtleme liiga palju. Teeksime märksa vähem vigu, kui kuulaksime rohkem oma südant ega püüaks olla nii targad.
1998. aastal oli ühes meie laagris ETV võttegrupp, kes püüdis lindile unikaalse juhtumi: lapsed leidsid suvel surnud linnu ja matsid maha ning kevadel tahtsid teada, mis temast saanud on. Ja kaevasidki linnu välja. Nii mõnigi vaataja oli ?okeeritud ja leidis, et see on haua rüvetamine... Aga keegi ei läinud ju kaevama päris hauda! Laps niimoodi õpibki – kuidas ta muidu teab, et seda lindu ei ole enam. Sinna juurde jutt, mis temast saanud on ja kus tema hing on. On erinevaid arusaamu, aga väga paljud lapsed on kindlad, et linnul on hing – ja samamoodi siis ka inimesel. See on lapsel üks tark viis õppida maailma tundma ja maailma asjadest aru saama.”
Kaotus on kaotus
“Ka lemmiklooma surm võib olla samasuguse valuga seotud kui inimese surm. Võib ju öelda, et mis, ta oli ainult koer. Või ainult hamster. Aga meil on olnud lapsi, kes oma toetussüsteemi panevadki ainult looma. Loom on ainus, kellele nad saavad oma murest rääkida.
Loomad võetakse ju ka pere liikmeks – siin vahet ei ole. Mõni kindlasti ütleks – mis juttu ta nüüd ajab, kuidas ei ole vahet, inimene on tähtsam kui loom, aga selles mõttes vahe tõesti puudub, et reageeringud võivad olla sama tugevad. Siin ei maksa häbeneda ja leina alla suruda või öelda, mis seal on, võtame uue... Kaotus on kaotus ja lein on väga normaalne reaktsioon kaotusele. Mida me ka parasjagu leiname – on see siis inimene, lemmikloom, lahkumine, mingi suhe, usalduse või elukoha kaotus – reaktsioonid on sarnased. Olenevalt suhtest kaotatusse on nad kas pikemad või lühemad, sügavamad või pindmisemad.
On loomulik, et vahel on kergem, ei tee enam nii haiget – ja siis tuleb jälle tagasilangus. Öeldakse, et kaks aastat on leina normaalne pikkus. Aga tõsi on ka see, et igaüks vajab aega erinevalt.
Rabi Earl Grollman, kes on laste leina uurinud, on öelnud, et aeg võib anda küll murele leevendust, aga tähtsam on, mis sa selle ajaga peale hakkad. Aeg aitab siis, kui inimene teeb, mis on loomulik: lubab endal kurvastada, rääkida ja leinata. Siis töötab aeg tema kasuks. Aga kui kõik ära pakkida, kohe olematuks teha, siis aeg ei aita. See, mis haiget teeb, murrab ühel või teisel moel ikka välja.”

“Lux Europae” – valgus Kopenhaagenis

RAIVO JUURAK

Seekordsed jõulud olid Taani pealinnas Kopenhaagenis tavalisest valgemad, sest linna valgustasid vabaõhunäituse “Lux Europae” valgusinstallatsioonid.
 
Seoses Taani saamisega Euroopa Liidu eesistujamaaks korraldasid Taani Kultuuri Instituut ja firma Copenhagen Eventures Taani pealinna väljakutel ja tänavatel valguskunsti näituse “Lux Europae 2002”. Eesmärk oli demonstreerida Euroopa ühtsust, keskendudes valgusele ja valgustatusele kui Euroopa ühisele ideaalile.
Näitus avati 21. oktoobril ja suletakse 5. jaanuaril, Taani pealinna väljakutel ja tänavatel on ühtekokku 19 eripalgelist valguskunsti objekti.
Örstedparkeni pargis asub Tanja Plaki (Sloveenia) valgusinstallatsioon. Pimedatel õhtutundidel paistab teispoolt tiiki tuhatkond väikest lampi, mis õõtsuvad kerges tuules nagu võbelevad küünlad. Vaatepilt peegeldub ka veepinnal, tekitades tõeliselt harda jõulumeeleolu. Christiansholmi sadamas valgustavad taevast ja pilvi Viera Collaro (Taani) värvilised “laserküünlad”, mis sobivad suurepäraselt nii jõulude ja aastavahetuse kui ka valgustatud Euroopa ideega.
Nordre Toldbodis asuvates kuninglikes paviljonides näitab Izabella Gustowska (Poola) erkrohelist videofilmi, tänu millele hakkavad muidu täiesti märkamatud paviljonid silma juba kilomeetri kauguselt.
Misha Kuballi (Saksamaa) valgusinstallatsioon on eredalt valgustatud punane vaip. Algselt oli kunstnikul mõeldud, et Taani parlamendihoonesse sisenetakse üle selle vaiba, kuid parlamendiliikmed polnud sellega nõus ja nii “astuvad vaibale” parlamendihoonest mööduvad linnakodanikud. Danny Matthys (Belgia) kinnitas Amagertorvi väljaku purskkaevu pronksfiguuri külge humoorikaid neoontekste. Lars Ramberg (Norra) pani Kopenhaagenis üles kuus eredasti valgustatud kioskit, kus müüakse taanlaste rahvustoitu – kuumi vorstikesi. Ostjaid on nii rohkesti, et efektne kunstiprojekt on osutunud ühtlasi tulusaks äriprojektiks.
Tundmatu lendav objekt
Eestit esindab “Lux Europae 2002” näitusel Anu Juuraku “Ufo”. See tundmatu lendav objekt on maandunud Kopenhaageni raekoja esisele platsile linnainfo paviljoni katusele ja püüab tulesid vilgutades omaltki poolt Kopenhaageni jõuluaega tavalisest valgemaks muuta.
Algselt oli “Ufo” planeeritud kuningliku raamatukogu uue klaashoone juurde, kuid sealne katus ei olnud sobiv, pealgi kardeti et ideaalselt aerodünaamiline objekt võib tugevama sügistuulega päriselt lendu minna, külvates ausate linnakodanike hulgas segadust ja reaalset pahandustki.
“Ufo” on tekitanud Taani pealinnas segadust niigi. Kui tema hõbedaselt helkivaid osi raekoja platsil suures telgis kokku monteeriti, piilusid uudishimulikud koolipoisid sisse ja hüüatasid: “Vau! See on siiski olemas!” Üks väärikas vana daam aga pahandas, miks sellise jumalavallatu asjaga tegeldakse, ja käskis kõigil telgis olijatel otsekohe Taanist lahkuda. Teine küsis, kas lennumasin on pärit USA-st, ja kahtles, kas see on Taanile ikka ohutu.
Paremini informeeritud pealtvaatajad küsisid, kas Eesti märk on nüüd ufo ja kas Eestist saab Euoopa tehnoloogilise mõtte keskus.
“Ufo” detailid ehitati valmis Pärnumaal Halingal, kus kunstniku eskiisjoonised “valas vormi” klaasplasttoodete valmistaja Ivar Mölder. “Ufo” lihvimisel lõid kaasa ka tema tütred, Pärnu-Jaagupi Gümnaasiumi õpilased Liisa ja Maarja. Tänu neile on “Ufo” välispind peegelsile nagu uhiuuel Audil.

Kehaline kasvatus on nagu karistus

Järgneva kirjutise autor soovis jääda anonüümseks. Toimetusele on teada nii tema nimi kui ka kool, kus juhtunu aset leidis.
 
Sel päeval oli väljas väga libe. 7. klassi poisid pandi sellest hoolimata jalgpalli taguma. Jaanile meeldib jalgpall, kuid ta on oma klassis kõige lühem ja nõrgem. Kehvemaid ei taheta mängu võtta. Seekord olnud pall parajasti Jaani ees ja ta tahtnud lüüa, kui hooga tormanud talle otsa vastasmeeskonna mängija. Seda teab ainult “sissesõitja” ise, kas ta tahtis lüüa palli või Jaani jalga, igatahes Jaan jäi maha lamama. Õpetaja oli paari poisiga hoopis jõusaalis. Kooliõde kahtlustas liigesenihestust. Ta andis Jaanile mobiili ja käskis isa endale järele kutsuda. Jaan palus õelt valuvaigistit, aga õde ütles, et rahunegu maha, küll läheb üle. Poiss ei pidanud valule vastu, küsis uuesti ja lõpuks saigi.
Kiirabi väljakutsumisest polnud juttugi, rääkimata sellest, et kehalise kasvatuse õpetaja oleks Jaaniga traumapunkti kaasa sõitnud ja talle toeks olnud. Isa viis Jaani süles oma autosse. Traumapunktis oli arst imestanud, et koolist ei kutsutud kiirabi välja. Jaanil oli parema jala sääre- ja pindluu murd. Ta jäi nädalaks haiglasse ja pikaks ajaks kipsi. Seejärel tuleb kõndima õppida kahe karguga, siis ühega.
Kaks päeva hiljem ei teadnud direktor juhtunust midagi. Järgmisel nädalal läks poisi ema kooli, et rääkida direktoriga. Direktorit koolis polnud. Huvijuht soovitas mitte minna direktori juurde, vaid rääkida kehalise kasvatuse õpetaja või klassijuhatajaga. Kehalise kasvatuse õpetaja oli koolist juba lahkunud, klassijuhataja ei teadnud võimlemistunnis juhtunust midagi.
Ema politseile avaldust ei teinud, kuna lootis direktori mõistvale suhtumisele. Ta tahtis temalt küsida, miks õpetaja polnud tunnis ja miks poisid teevad jalgpalli mängides sageli üksteisele haiget. Igal võimalusel tulevat värav lüüa või oma väravat kaitsta, vastasel juhul võib õpetaja lasta kaotajatel kümme kätekõverdust teha. Jalgpalli mängides on ennegi traumasid olnud. Miks ei ole õpetaja neist järeldusi teinud? Miks kehalise kasvatuse õpetaja ja isegi kooli medõde ei tunne ära luumurdu? Miks ei kutsutud välja kiirabi?
Kui ema lõpuks direktori jutule pääses, käratanud see, et kui ema kooli süüdistab, pole neil millestki rääkida, ja tõusnud püsti. See oli otsene väljaviskamine. Ema jäi istuma. Direktor lubanud siis asja lõplikult lahendada esmaspäevaks ja kutsunud ema uuesti kooli. Silmnähtavalt vihane olnud ta ikkagi. Kui ema ütles, et Jaan on kuus nädalat kipsis, väitis direktor, et meditsiini õppinuna teab ta, et kipsis ollakse neli nädalat. Pealegi olevat Soomes lastel poole rohkem traumasid jne. Ema jäi süüdlaseks, et nii tühise asjaga direktorit tülitas ja julges veel kooli süüdistada.
Järgmisel korral läksid Jaani ema ja isa mõlemad kooli. Seekord kuulas direktor nad rahulikult ära. Ema luges üles Jaani saavutused olümpiaadidel kooli au kaitsmisel. Kool aga Jaani ei kaitse. Ometi pole Jaan isegi jooksvates hinnetes “kolme” saanud. Erand on ainult kehaline kasvatus.
Kui direktor oleks esimesel korral ema rahulikult ära kuulanud, poleks lugu kooli seinte vahelt välja läinud. Kui direktor oleks muretsevale sugulasele tagasi helistanud, nagu lubas, poleks too haridusosakonda helistanud ja direktor poleks pidanud kirjutama seletust, milles, muide, olnud lause, et vanematel koolile pretensioone pole.
Kuidas kehalise kasvatuse õpetajad tagavad oma tundides õpilaste turvalisuse, eriti murdeeas poiste puhul, kes kõik ei jõua kasvus kiirematele kasvajatele järele? Kuidas viia tunde läbi nii, et füüsiliselt nõrgemad poleks tõrjutud ja saaksid oma võimetele vastavalt tunnis osaleda, saamata hingelist traumat? Kas kehalise kasvatuse õpetajad ei peaks olema veidi paindlikumad? Kuidas saaks ausalt panna viielistele õpilastele hindeks “neljagi”? Miks kehaline kasvatus on neile nagu karistus, kõik poisid pole ju ühtviisi liikuvad? Kas tarkade poiste saatus peab olema jääda kehalise kasvatuse pärast kolmeliseks õpilaseks? Millist head nõu annaksid teised kehalise kasvatuse õpetajad?

Lapsepõlve paradoksid tänases Eestis

LEIDA TALTS, TPÜ professor

Totalitaarses ühiskonnas, kus Eesti alles hiljuti asus, peeti lapsepõlve, nagu valitsev ideoloogia ette nägi, maailma kõige õnnelikumaks lapsepõlveks. Tegelikkuses ei olnud see paljude laste jaoks kaugeltki õnnelik, kuigi mõningaid eeliseid tänase päevaga võrreldes oli: laste tasuta sportimisvõimalused ja soodustused huvitegevusteks, lastelaagrid ja muud riigi tasutud teenused. Kuid lapse isiksuslikele võimalustele, erinevate elustiilide olemasolule ning iseseisvate otsustuste ja valikute tegemisele pöörati vähe tähelepanu. Prioriteedid, mida tänapäeva lapsepõlves tähtsustatakse, on muutunud uute probleemide allikaks.
 
Lapsepõlve ja ühiskonna interaktsiooni uurimine on toonud esile paradokse, mida J. Qvortrup on iseloomustanud kui täiskasvanute soovi luua lastele head arengutingimused, mis samal ajal on sageli vastuolus tingimustega, milles lapsed tegelikult elavad. Laste seisukohtade ja mõttemaailma tundmaõppimiseks on täiskasvanute käsutuses arvukad uurimused ning igapäevased tähelepanekud laste käitumisest ja tegutsemismotiividest. Paraku ei arvesta ühiskond kuigivõrd objektiivsete uurimistulemustega, leides, et on teisi, praktilisemat lahendamist nõudvaid probleeme.
Eesti ja muu maailm
Eestis on praegu väga aktuaalne uute ideoloogiate ja maailmavaadete kujundamine, s.o uute kontekstide loomine, mille avaldumisvormid on näiteks üleeuroopaliste ja kohati globaalsegi leviga identiteetide ja kultuuristandardite omandamine. Eesti oludes on muutused toimunud peadpööritava kiirusega. Inimeste elukeskkond ja tegevusvaldkonnad mõjutavad omavahelisi suhteid ja arusaamisi elust tunduvalt intensiivsemalt kui aeglasema arengutempoga perioodidel. Täiskasvanutel on sageli raske orienteeruda uuenenud väärtushinnangutes. Tänapäeva lapsevanemal puudub kindlus selles, kuidas muutunud oludes lapsi kasvatada. Traditsioonilistest kasvatusväärtustest enam ei piisa ning veel pole jõutud üksmeelele, millised uued väärtused peaksid neid asendama.
Muutused laste väärtushinnangutes on igihaljas teema, kus peaaegu alati jõutakse seisukohani, et kindlad ja selged põhiväärtused on kadumas ning ühiskonda on tabanud eetiline kriis. Lapse käitumise ja ellusuhtumise hindamisel on ähmastunud arusaam normidest ja piiridest. Väärtuste relatiivsus, mis postmodernismiga kaasneb, ei eelda ühtede väärtuste vastandamist teistele ega selgitamist, et ühed väärtused on paremad kui teised. Kiired kultuurilised muutused – trendid, suhtlemisviisid, tehnoloogia, tarbimine jms raskendavad emadel-isadel muuta last suunas, mida nad õigeks peavad. Suureneb hirm, et ei osata kujundada lapse tulevikku. Vanemate mõju lapse oleviku ja tuleviku kujundamisel vähendab ka see, et juba lapsepõlves omandatakse hulk teadmisi, mis ei ole kooskõlas lapse elukogemusega. Laps, kes mingil määral juba kõike teab, ei suuda näha tuntud asju uutes seostes. Väheneb motivatsioon midagi välja mõelda või ise teha, sest meedia ja arvuti vahendusel on võimalik leida valmistõlgendusi. Sageli domineerivad inimsuhetes vahendatus ja virtuaalsus.
Ettekandes Eesti Lastekaitse Liidu konverentsil (1996) küsis R. Veidemann: “Kas väärtushoiakute tõmbetuules pole laps kui väärtus üldse lendu läinud?” Ning vastas samas, et ongi läinud ja last, lapselikkust ning selle juurde kuuluvat siirust, puhtust tuleb hakata taas väärtustama.
Lapsepõlve paradoksid Eestis ei erine muus maailmas valitsevatest vastuoludest. Kuid siin lisandub mujal Euroopas olemasolevatele probleemidele küsimus eesti rahvuse püsimajäämisest. Otsustav väärtus on uue kogemise ja vana juurde tagasituleku tasakaalul. Traditsiooniliste kasvatusväärtuste tundmine aitab ka tänapäeva lapsel talletada positiivse kogemuse, mis võimaldab luua sisemist kindlustunnet.
Tänapäeval on täiskasvanud koos lastega valmis omandama uusi kogemusi. Lapsepõlv ei ole üksnes eluperiood täiskasvanuks kujunemise teel, vaid lapsed on ühiskonna võrdne osa. Ühiskonna suhtumine lastesse kui tulu mitte toovasse gruppi on aidanud kaasa kodanike võõrandumisele riigist.
Filosoof Rein Raud märgib ühes intervjuus, et ühiskondlik võõrandumine Eestis on hämmastavalt kõrge just sellega võrreldes, mis siinsamas Eestis kümme-viisteist aastat tagasi oli. Lapsepõlve seisukohalt tähendab see standardsete mõttemallide kujundamist lapse igapäevaelu ja tulevikku puudutavas.
Lapsepõlve ohud Eestis
Lapse elukvaliteeti võib mõjutada see, kas ta elab maal või linnas, kas ta kasvab suures või väikeses peres, millised on tema vanemate sissetulekud jm. Koolidele, lasteasutustele, peredele ja üksikutele lastele surutakse maast madalast peale edukaks olemise standardeid, mille saavutamist peetakse mõeldavaks vaid suuremates keskustes. Eesti ellujäämine Eestina eeldab erinevate elumudelite aktsepteerimist. Laps nii linnas kui maal, nii suures kui väikeses peres on individuaalsus, mida oskame sõnades hiilgavalt tähtsustada, kuid nagu R. Raud märgib, tõrjutakse individuaalsus kultuurilises keskkonnas tagaplaanile ja asendatakse pseudoisikupäraga. Suur hulk firmasid müüb “elustiili” ja pöördub inimese kui ainukordse üksikisiku poole, aga need üksikisikud peavad kõik olema nii sarnased, et sama toode neile sobiks.
Meie ühiskonna suur probleem on, et siin ei aktsepteerita elumudelite paljusust. Kes ühekanalilise püramiidühiskonna nõuetega kaasa ei lähe, on luuser. Nii pingutabki suur hulk lapsevanemaid, et nende lapsed vastaksid avaliku arvamuse standarditele: eliitkooli pääsemine, eksklusiivsed hobid, kõrgel tasemel tutvuskond jm. Perekonnad, kes ühiskonna etteantud standardile ei vasta, vajavad kaitset. Nad ise on liiga hõivatud oma eluga kuidagi toimetulemisega.
TPÜ algõpetuse õppetooli uurimus (2001), käsitledes Eesti eri piirkondades elavate laste võimalusi nii esmaste vajaduste (toit, riided, õppevahendid jm) kui ka vaimsemate vajaduste rahuldamisel, tõi esile Tallinna ja maapiirkondade laste võimaluste rabavad erinevused. Kui lausa tühja kõhtu kannatavad suhteliselt vähesed (vähemalt ei tunnistatud seda meeleldi), siis raamatute ostmine, teatris-kinos käimine või reisimine on paljudele kättesaamatu. Grupi uusrikaste ja märksa arvukama osa, vaesuspiiril elavate perede võimalused ja elulaad erinevad nagu öö ja päev. Kaupade küllus ja kõikvõimalike teenuste pakkumine eksisteerib meie kõigi silme all, kuid uued võimalused nii materiaalses kui vaimses tähenduses on endiselt paljudele kättesaamatud. Lõhe nn esimese ja teise Eesti vahel seab ohtu eesti rahvale iseloomuliku elulaadi säilimise ning jätkusuutlikkuse üldse. Mati Hint väidab 14. septembril TÜ-s peetud kõnes: “Meil on lähtutud programmist, et ehitame enne üles riigi, siis vaatame, kas rahvast ka veel järel on, ja lõpuks hakkame veel vaatama, kas meil lapsi on vaja või on nad riigile ja edukatele jätkuvaks edukuseks liiga kulukad ja tülikad.”
Seoses sündimuse järsu vähenemisega on räägitud rahvastikukatastroofist. Rääkimata paljude maakoolide sulgemisest laste vähesuse tõttu, varitseb sama oht ka pealinna koole. Praeguse seisuga on Eestis 667 kooli, kuid 2006. aastaks on nende arvuks prognoositud 539. 2001. a andmetel käis Tallinnas põhikoolis 43 809 last, 2010. a on sama näitaja 30 770. Sündimuse languse kõrval on paradoksaalne, et olemasolevatest lastest osa on sattunud elu hammasrataste vahele. Pealinna tänavatel hulguvad kodutud lapsed, mõned neist alles eelkooliealised. Lapsnarkomaanid, prostituudid ja alaealised kurjategijad on Eesti ühiskonna sotsiaalsete pingete tagajärg. Põhjustega ei ole jõutud kuigivõrd tegelda.
Tänases Eestis elavat last mõjutavat kolm olulist probleemi on kriitilisel piiril olev demograafiline situatsioon, kasvav sotsiaalmajanduslik kihistumine ja rahva võõrandumine riigivõimust.
Positiivsed nihked
Taasiseseisvunud Eestis on aga ka selgesti hoomatavad positiivsed nihked, mis püüavad leevendada olemasolevaid lapsepõlve paradokse.
Seoses Eesti iseseisvusega on meie jaoks avardunud kogu maailm. Laste võimalused iseenda mõistmiseks ja eakaaslastega mõttevahetuseks on ületanud nõukogudeaegsed piirangud. Suletud ühiskonnas taotleti ühenäolisust. Siinkirjutaja viis aastatel 1992– 1994 läbi Eesti ja Põhjamaade algklassilaste väärtushinnanguid käsitleva uurimuse, mis näitas, et eesti lapsed väärtustavad iseennast põhjanaabritest tunduvalt madalamalt. Tänaseks on laste eneseteadvus oluliselt kasvanud. See tendents väljendab laste vajadust rääkida ise kaasa oma elu korraldamisel.
Avardunud on arusaamad lapsekesksest pedagoogikast. Julgelt on lasteaedades ja koolides hakatud viljelema alternatiivpedagoogilisi suundi, nagu Montessori, Waldorfi, ja Regio-Emilio pedagoogika. Teadmine, et näiteks J. Käisi avastusõppe põhimõtete rakendamine ning lähtumine lapse individuaalsest arengust on ka paljude teiste lapsekeskse pedagoogika suundade tuum, aitab rikastada meie arusaamu.
Uuenenud mõtteviis leiab mitmekülgset rakendust, sest eesti õpetaja on aldis uusi võimalusi proovima. Siinjuures tuleb tunnustada “Hea alguse” programmi sooja vastuvõttu eesti õpetajate ja lastevanemate poolt. Praegu tegutseb Eestis “Hea alguse” programmi alusel 350 lasteaiarühma ning 250 kooliklassi. Lisaks õpetajate koolitusele on käivitunud programm lastevanematele, mille vastu tuntakse elavat huvi.
“Hea alguse” põhimõtted muutuvad üldkasutatavateks, nii on põhjust kõnelda heast algusest hoopis laiemas tähenduses.
 
Lühendatult ettekandest “Lapsepõlve paradoksid: reaalsus ja tulevikusuundumused” 16. ja 17. novembril Tallinnas Eesti Näituste Messikeskuses toimunud Balti- ja Põhjamaade konverentsil.

Töö- ja tehnoloogiaõpetus saab õppevahendeid

MART SOOBIK, tööõpetuse ainenõukogu esimees

Avatud riigihanke tulemusena jõuavad koolidesse riigieelarvest töö- ja tehnoloogiaõpetusele eraldatud raha eest muretsetud õppevahendid maksumusega 4,765 mln krooni. Eelnevatel aastatel on koole sel moel varustatud geograafiaatlaste ja seinakaartide, keemia molekulimudelite ja reaktiivide ning füüsika õppevahenditega.
 
Et üldhariduskooli õppeainetest on just töö- ja tehnoloogiaõpetuses vajadus uute õppevahendite järele kõige suurem, tõendab nii haridusministeeriumi monitooring õppevahenditega varustatusest (1997) kui ka ainenõukogu korraldatud küsitlus. Nõukogudeaegsed tööpingid, töövahendid ja seadmed ning metoodilised vahendid on lootusetult vananenud.
Uue ainekava rakendamine on uute õppevahenditeta pea võimatu. Nii, nagu ei saa ajalugu ja geograafiat õpetada kaartideta, ei saa kooli töökojas läbi materjalide, ohutute töövahendite ja masinateta. Tööõpetuse õpetajad on oma “Tiigrihüpet” ammu oodanud.
Saanud ministeeriumilt nõusoleku vahendite ostmiseks koolidele, otsustasime selgitada välja õppetöös hädatarvilikud õppevahendid. Vastuste seast sõelus ainenõukogu välja olulised õppevahendid viiesajale põhikoolile, üldmaksumusega ligi 15 mln krooni. Loetelus oli õppevahendite komplekt elektrotehniliste tööde ja tehnoloogia õppeks, elektriliste käsitöövahendite komplekt (tikksaag, lihvmasin, ketaslõikur, akutrellpuur ja käsifrees), ekstsentriksaag, vesikäi-terituspink, käsimiiusaag ja isikukaitsevahendite komplekt. Haridusministeeriumi üldhariduse osakond esitas taotluse vahendite ostmiseks riigihanke korras 2002. a riigieelarvest 4,765 mln krooni ulatuses. Nõustuti finantseerima vaid osa hädatarvilikest vahenditest, õppevahenditele ettenähtud 10 miljonist lubati eraldada ligi pool. Ülejäänud vahendite kohta konkreetset vastust pole. Arvame, et puuduv summa on planeeritud järgmise aasta eelarvesse. Ministeerium valis eelnimetatutest välja elektrotehniliste tööde ja tehnoloogiaõpetuse õppevahendite komplekti, maksumusega 1,69 mln kr, elektrilised käsitöövahendid –ca 2,5 mln kr ja isikukaitsevahendid – ca 0,575 mln kr.
Elektrotehniliste tööde ja elektroonika õppevahendite osas tuli riigihanke võitjaks Step Systems Eesti OÜ. Firma pakutud komplekt sisaldab elektrotehniliste ja tehnoloogiaõpetusalaste praktiliste tööde sooritamiseks vajalikke vahendeid 15 õpilasele. Õppeotstarbelisse paketti kuuluvad töövahendid rühmatööks, üldkasutatavad töövahendid, lisamaterjalid, praktilised tööesemed koos didaktilise juhendmaterjaliga õpetajale.
Töövahendite komplekt rühmatööks sisaldab jootekolbi koos alusega, joodist, mitmesuguse kujuga väikesemõõdulisi tange, pintsette jms, kokku kaheksa nimetust, igat viis tükki. Üldkasutatavate töövahendite loetelus on üks digitaalne tester koos juhtmetega; trükkplaadi kinnitushoidik koos näpitsate ja suurendusluubiga (viis tk); trükkplaadi minipuur (kaks tk) ja alaldid (kaks tk). Lisamaterjalide nimistus on trükkplaat, trükkplaadipliiats, jootelakk, lihvpaber, söövitusaine, söövitusanum jms. Praktilisi tööesemeid on kaks komplekti, igaühes 15 eset. Mõlemaid seadmeid saavad õpilased ka iseseisvalt kokku seada, katsetada ning uurida. Kaasas on juhendid.
Parima pakkumise elektriliste käsitöövahendite osas tegi Robert Bocsh OÜ. Koolid saavad Boschi käsitikksae, ektsentriklihvija, käsiketaslõikuri, akutrellpuuri-kruvikeeraja ja käsifreesi. Elektriliste vahenditega on kaasas puurid, saelehed, freesiterad, lihvkettad ja -pabereid.
Isikukaitsevahendite riigihanke võitis Tamrex Ohutuse OÜ, kes varustab koolid näokaitsete (kaks tk), kõrvaklappide (kaks tk); kaitseprillide (viis tk), kinnaste (viis paari) ja respiraatoritega (kümme tk).
Kõigil töövahenditel on kaasas eestikeelne kasutamisjuhend koos ohutustehniliste nõuetega. Tootepakkujad kindlustavad õppevahenditele vähemalt aastase garantii, vajadusel hoolduse ja remondi. Tooted toimetavad nad oma kuludega koolidesse. Tööõpetuse ainenõukogu koostöös võitjaks tunnistatud pakkujatega korraldab tööõpetajatele koolituse õppevahendite rakendamiseks koolitundides. Sellest teavitatakse õpetajaid ainenõukogu ja -aktiivi liikmete kaudu.

Üleriigilise inglise keele ainenõukogu teade

Pärnus Koidulauliku valgel

LEMBI TAEV

Eelmise aasta 12. ja 13. detsembril olid maakondade ja suuremate linnade parimad etlejad ja nende õpetajad VI “Koidulauliku valgel” Pärnus. L. Koidula muuseumi vanas koolitoas esitati-kuulati Koidula ja Hando Runneli loomingut.
 
23 noore sõnakunstniku esinemist hinnanud züriid juhtis Endla teatri näitleja Siina Üksküla.
 
Noorema vanuseastme (põhikool) paremad: 1. Siim Ruul (Tori PK, õp Elve Katai), 2. Elvis Kavak (Viljandi Maag, Irene Artma), 3. Helen Ojamets (Pärnu Kunstide Maja, Rein Laos).
Eriauhinnad: Carmen Kivisild (Viljandi Paalalinna G, Anne Kaarmäe), Mihkel Kot?ergin (Sillamäe Eesti PK, Virve Galkina), Villu Tammerik (Albu PK, Enda Trubok).
Vanema vanuseastme (gümnaasium) paremad: 1. Martin Tõnts (Koidula G, õp Rein Laos), 2. Egle Põvvat (Põlva G, Viive Rätsep), 3. Siret Valliste (Tamsalu G, Aimi Lessel), Jaak Aasma (Häädemeeste KK, Aire Koop) ja Taavi Lepik (Tartu HTG, Age Salo).
Eriauhinnad: Krista Maajärv (Saaremaa Ühisg, Rita Ilves), Irja Helemäe (Pärnu Koidula G, Ebe Honga).
Peaauhinna “Meil aia-äärne tänavas” (L. Voll, tu??) pälvis Martin Tõnts.
Hando Runnel ei saanud Pärnusse kahjuks tulla, aga läkitas “Tervituslaulu ärkamisaja eeskujul”.
Kahe päeva jooksul oldi külas Koidula gümnaasiumil, tutvuti poetessi nooruslinna huviväärsustega ja vaadati Endlas etendust “Ekke Moor”.

Kodu – kodupaik – kodumaa – ilmamaa

LEO VILLAND

Muusikaõpetaja mõtteid

MAIE KOLDITS, G. Otsa Muusikakooli ja Kohila Koolituskeskuse klaveripedagoog

Meedias räägitakse tihti inimühiskonna moraalsest ja vaimsest kriisist. Leidsin rohkelt mõtteainet Ameerika politoloogi Robert Putnami kirjutisest “Kadunud meie-tunne” (EPL, 23.11.). Tema nimetab järjest süvenevat inimestevahelist võõrandumist ja üksteisest mittehoolimist sotsiaalse kapitali kriisiks, mõeldes sotsiaalse kapitali all inimeste ühtekuuluvustunnet, enese määratlemist mingi kindla ühiskondliku ringiga, eksisteeriva “meie”-tundega. Putnami teooria järgi on sotsiaalne kapital olulisim tingimus demokraatia efektiivseks toimimiseks. Kuidas Eestis sellega lood on?
Oleme juba peaaegu omaks võtnud, et eksisteerib “esimene Eesti” – “nemad seal kõrgel” – ja “teine Eesti”, kuhu kuulub ülejäänud elanikkond ja kes oma füüsilise kapitaliga end kuidagi “nendega” võrrelda ei saa. Täiskasvanuna oleme sellega ehk kuidagimoodi kohanenud. Kuid on ebaloogiline arvata, et suutmata-tahtmata võimaldada kasvavale põlvkonnale positiivset sotsiaalset kapitali, meie-tunnet, saaks kaua kesta “esimese Eesti” elamisväärne eksistents. Mõeldes nende tohutute tagantjärgi tarkuses ponnistuste peale, kus kulukate abiprojektidega üritatakse ennetada, tasandada, siluda teed juba läinud rongile, tuleb ahastus peale – miks ometi ei peeta oluliseks eraldada raha siis, kui laps veel pole end määratlenud nn heidikute ringi kuuluvaks, kui tal oleks veel võimalik valida, kelle hulka kuuluda? Pean silmas vajadust teha igasugune huvitegevus kõigile lastele kättesaadavaks. Kas oskaks keegi avaldada laste arvu, keda saaks tõmmata ringide töösse, kui ei takistaks rahapuudus? Küsimus on ülearune riigis, mis pürgib Euroopa Liitu, teadmata elukohta, kodu ja loomulikult ka kooli mitteomavate laste arvu. (Ka see on tulemus, mille eest kõrgelseisjad tulemuspalka saavad!)
Sellistest masendusmõtetest teen kannapöörde, rõõmustudes ühtekuuluvustundest kantud nädalavahetuse üle, millest said osa ka Raplamaa Kohila koolituskeskuse inimesed. Nimelt tahan vältida sõnu “õpetajad” ja “õpilased”, kuna just piiride puudumine vana ja noore, eestlase ja venelase, õpetaja ja õpilase, pealinlase ja “maaka” vahel iseloomustas Paldiski Muusikakoolis 30. novembril aset leidnud Harjumaa klaveriansamblite festivali.
Kohila KK rahvas osales seal samalaadse ürituse, Tohisoo klaveriansamblite festivali korraldajana. Esinejaid oli igas vanuses. Paremusjärjestusse seadmisest hoopis väärtuslikum on võimalus tunnetada huvilist publikut, kes oskab hinnata õnnestumisi ja omab tarkust mõista ebaõnnestumisi. Ansamblis mäng on üksteise tajumine, teistega arvestamine. See võime on vajalik edukaks toimetulekuks mis tahes elualal. Usun, et osalenud lastel on edaspidi vähem asja suhtlemiskursustele.
Moraalses kriisiolukorras on inimkonna ainuvõimalik pääsetee vaimsete väärtuste üldriiklikult prioriteediks seadmine, inimese emotsionaalsete vajaduste rahuldamine. Inimene sünnib maailma vajadusega positiivsete emotsioonide järele. Me kaevame endale ise auku, kui laseme rahal varjutada kõik muud väärtused, pöörata inimlapse positiivsed vajadused kontrollimatuks, teravuste ja vägivalla ohjeldamatuks pruukimiseks.
Usun, et tööd, mida tegid Paldiskis õpetajad Veera Nõps, Olga Smoljakova ja kõik teised õpetajad on lapsed, lastevanemad, loodetavasti ka oma ameti poolest noorsooga tegelevad ametkonnad märganud ja hinnanud. Olen veendunud, et Kultuurkapitali Harjumaa osafondi rahaeralduse iga sent teenib kaugemas perspektiivis tublid intressid, sest luksuse peale raiskamata kinkis see üritus peaaegu sajale osavõtjale selle hindamatu “sotsiaalse kapitali” pangakonto, mis annab elamiseks ja tulemuslikuks tegutsemiseks nii vajaliku enesetunde.
Olgu nimetatud Kohila lapsed, kes Paldiskis esinesid: Martin-Erich Torjus, Kairi Õigemeel, Julia Lavrova, Triinu Haki, Signe Soomere, Gerda Allert, Triin Tammearu, Ave Vainoja, Triin Dureiko, Monika Veelma, Diana Aronia, Juss Heinsalu. Mängisid ka õpetajad Kai Ruljand, Maie Koldits, Malle Velmet. Kuulajana-kaasaelajana oli kaasas õpetaja Merike Kirss.
Püüame oma traditsioonilise klaveriansamblite festivali 1. ja 2. veebruaril Tohisool teha sama rikastavaks, köitvaks, mängurõõmu ja suhtlemislusti pakkuvaks energiasüstiks osalejatele ja meelelahutust pakkuvaks loodetavalt rohkearvulisele publikule.

Jälle Parksepas!

AAVO LIND

Juba viiendat korda toimus Parksepas kooliansamblite laulupäev. Selliste ürituste algataja ja hing on olnud Parksepa Keskkooli muusikaõpetaja Silja Otsar. Tema sõnul pole päeva eesmärk niivõrd paremate väljaselgitamine ja kohtade jagamine, vaid lastele elamuste, kogemuste ja laulmisrõõmu andmine. Laululapsi oli üheksast koolist, lisaks Võru Huvikojast ja Antsla kultuuri- ja spordikeskuse laulustuudiost. 24 ansamblit oli jaotatud nelja gruppi.
1.–3. kl seas sai esikoha Võrusoo PK 3. klassi segaansambel (juhendaja Külli Heliste). Teine oli Võru Huvikoja 1.–3. kl tütarlasteansambel (Jane Reiljan) ning kolmas Rõuge PK 3. kl segaansambel (Endla Piiritalo). 4.–6. kl seas olid parimad Signe Sillerdised (Signe Rõõmus). 2.–3. koht: Puiga PK 5.–6. kl tütarlasteansambel (Maiu Kobin) ja Võrusoo PK 4. klassi ansambel (Külli Heliste). 7.–9. kl oli parim Antsla Kultuuri- ja Spordikeskuse Laulustuudio tütarlasteansambel (Linda Kapp). Kõige vanematest osutus napilt parimaks Parksepa KK 7.–12. klassi poisteansambel (Silja Otsar) Võru Kreutzwaldi G 11. kl poisteansambli ees (Erja Arop). Kolmanda koha sai Kreutzwaldi gümnaasiumi 10. kl tütarlasteansambel (Erja Arop).
Kõige rohkem ansambleid tõi välja Kreutzwaldi G (6) ja kõige populaarsem laulude autor oli R. Kõrgemägi (5 laulu). Laule oli rahvalauludest ja rahvalikest lauludest tänapäevasteni välja. Kääpa PK esitas endise direktori Paul Vardja “Kääpa kooli laulu”.
Eriti soojalt võeti vastu a cappella laulud. Elamus oli Järve Kooli instrumentaalansambli esinemine (juh Eha Haak). Lisaks züriile jälgis esinemisi tähelepanelikult hulk Parksepa Keskkooli 11.–12. kl õpilasi, kel oli ülesanne kirjutada kontserdiarvustus. Toon mõned nende arvamused.
“Täiesti üllatav oli Järve kooli ülesastumine. Viie loo õppimiseks kulus kindlasti palju tööd ja vaeva. Võib imetleda nende tahet ja julgust astuda üles tavakoolidega ühises mõõduvõtmises.”
“Kui võrrelda eelmise aastaga, olid lood mitmekesisemad, esitused tundusid lahedamatena ja oli tunda, et laulust tuntakse rõõmu.”