Füüsikast sõltub Eesti tulevik

JAAK JÕGI, Tabivere Keskkooli füüsikaõpetaja

Käesolev artikkel haakub mõneti Õpetajate Lehe matemaatika eriküljel ilmunud Tõnu Tõnso artikliga “Eestil tuleb käivitada oma LUMA-projekt” (24.01.), kus autor käsitles reaalhariduse viletsust praeguses eesti koolis.
 
Mainitud artikkel oli loogiline jätk arutlustele õppekava mahtude üle (ÕpL, 21.01.00). Mõlemas artiklis on juttu matemaatika- ja emakeeletundide mahu vähenemisest ca kolmandiku võrra ning kõne all oli ka füüsiktundide mahu vähenemine ca kaks korda.
Hindamaks füüsikatundide mahu drastilise muutuse mõju kogu ühiskon-nale, tuleks kõigepealt vaadelda füüsika kohta ühiskonnas. Milleks üldse füüsikat peab õppima? Äkki võiks veelgi mahtusid vähendada või aine hoopis ära jätta? Või peaks ikkagi käivitama Eesti LUMA? Spekulatsioone võib teha mõlemas suunas, esimest seisukohta näib mõneti kajastavat Tiiu Lemberi artikkel “Mida hakata peale füüsika õppekavaga?”(Haridus, nr 2, 2003), teist Tõnu Tõnso eespool viidatud artikkel.
Palju on räägitud Eesti ühiskonna jätkusuutlikkusest. Ehk on mõistlik ka füüsika mõju ühiskonnale hinnata mõjuna jätkusuutlikkusele? Seejuures tuleb eristada kolme aspekti:
– füüsika kui spetsiifilise maailmavaatlemise jätkusuutlikkus;
– füüsika kui füüsikateaduse jätkusuutlikkus;
– füüsika kui tehnikateaduste aluse jätkusuutlikkus.
Iga füüsikaõpetaja kohus peaks olema oma igapäevatöös mainitud kolme aspekti jälgida, paraku puuduvad praeguses koolifüüsikakursuses selleks võimalused. Milleni võimaluste puudumine viib, on kirjeldanud H. Voolaid oma artiklis “Füüsika võõrandumine” (Haridus, nr 4, 2001). Vaid kaks küsitletut kolmest omas mingil määral oskust maailma spetsiifiliselt vaadelda.
Füüsikateaduse jätkusuutlikkust ja füüsika kui tehnikateaduste aluse jätkusuutlikkust autori teada eraldi uuritud ei ole. Kaudselt on siiski võimalik tendentse hinnata. Saadavad hinnangud on kõike muud kui rõõmustavad: nii füüsikud kui ka insenerid kurdavad tõsiseid järelkasvuprobleeme! Järeldus hinnangutest on ühene – füüsikaharidus pole Eestis jätkusuutlik!
Füüsikareformiga on liiale mindud
Andes sedavõrd negatiivse hinnangu praegusele füüsikaharidusele, tuleks analüüsida pisut selle kohta ühiskonnas. Võib-olla pole eespool toodud seisukohtadel reaalsusega mingit pistmist? Ehk on füüsikat Eesti riigis liiga palju ning jätkuv aadrilaskmine lausa hädavajalik? Selline küsimus võis olla õigustatud 1980. aastate lõpus, s.t ajajärgul, mil hariduse reformimisega algust tehti. Praegu pole füüsikat päris kindlasti enam liiga palju. Reaalse maailma uurimisega tegelevad teadusasutused on läbinud väga tugeva kõhnumiskuuri, oluliselt on kärbitud vastuvõttu füüsikaõppesse. Füüsikareformiga on ilmselgelt liiale mindud: juba praegu puuduvad mõnes valdkonnas inimesed, kes suudaksid mõista sel alal mujal maailmas tehtavat. Probleem on väga terav, arvestades reaalteadustega tegelejate vanuselist struktuuri.
Kui eelnenud väited füüsika alahindamisest ei veena, võib-olla veenab siis tööhõive. Meie insenerkond on korduvalt väljendanud imestust Eesti kõrgkoolide vastuvõtu struktuuri üle. Kui arenenud ühiskonnas peetakse normaalseks, et ca 2/3 abiturientidest valib tehnikaga nii või teisiti seotud eriala, siis Eestis on suhe lootusetult paigast ära. Tagajärjed on näha: reaalmaailmas pädevaid inimesi otsitakse tikutulega, nende palgad on enamasti head ning töötu staatus üliharuldane. Sotsiaal- ja humanitaarerialad sellise tööhõivega kiidelda ei saa, ka on nende erialade lõpetanute seas töötuid suhteliselt palju.
Kus peitub lahendus?
Miks on areng selline? Kas füüsikud (ja insenerid) ei ole osanud või tahtnud valitseva reegliga – edukas oled vaid siis, kui oskad end müüa – kaasa minna? Teiste erialade müügitöö on kindlasti edukam. Lõpetanute edukust ja tööhõivet ei peeta aga millegipärast tähtsaks.
Lahendusi saab otsida vaid füüsikaharidusse märksa tõsisemalt suhtudes. On mitu arenguvõimalust.
– Valides science-arengutee, saab arendada maailma spetsiifilist vaatlemist. Et heal tasemel füüsikaharidus on küllaltki spetsiifiline, jäävad science-suuna puhul füüsikateaduse ja insenerifüüsika alused omandamata.
– Jätkates praeguste füüsika ainekavade ja -mahtudega, on võimalik minimaalseimal tasemel jõuda füüsikateaduse omandamiseks vajalikuni. Vaatlemisoskus ja insenerifüüsika alused jäävad mõneti omandamata.
– Kolmas tee on katta sobilike ainekavade kaudu kõik kolm vajadust.
Kahest nädalatunnist ei piisa
Eesti ühiskond vajab kindlasti kolmanda suuna eelistamist. Paraku kaasneb selle valikuga vajadus ainekavad oluliselt ümber teha ja suurendada minimaalset füüsikatundide arvu.
Haridus- ja teadusministeeriumi otsustada on Eesti tulevik. Kolmanda arengusuuna valimine annab mingisugusegi lootuse tulevikus tipptehnoloogial põhineva tootmise tekkimiseks. Jätkates reaalhariduse alahindamist, jätkub tootmise allakäik.
Füüsikaharidus annab keele reaalharidusega tegelemiseks. Nii nagu võõrkeelt, pole ka füüsikakeelt võimalik kahe nädalatunniga selgeks saada. Järgmiste riiklike ainekavade koostajad peaksid tõsiselt kaaluma füüsika osatähtsuse tõstmist koolihariduses, alustades tundide arvu suurendamisest. Riigi tasandil tuleb fikseerida füüsika minimaalseks nädalakoormuseks põhikoolis mitte 2–3 tundi, vaid nii 8. kui ka 9. klassis kindlasti 3 tundi. Gümnaasiumis tuleks 10. ja 11. klassis suurendada minimaalkoormust ühe tunni võrra või viia täiendavalt sisse insenerifüüsika (= tehnoloogia aluste) kohustuslik kursus.
Praegused ainekavad tutvustavad küll füüsikateadust, kuid selle side reaalsusega jääb vähese tundide arvu tõttu käsitlemata. Kokku oleks füüsikakursuse maht seega 14 tundi, jätkuvalt väiksem kui reformide-eelsel ajal.