Nagu seeni Kuutsi palust

ANU MÕTTUS

Ajasime Mõniste Põhikooli huvijuhi Eda Tuvikesega juttu õpetajate päeva hommikul tema mõnusa maamaja suures köögis ümmarguse laua ääres kohvi juues. Eelmisel päeval oli ta käinud ühena 28 tänavusest aasta õpetajast Tartus haridus- ja teadusministri vastuvõtul.
 
“Peaksime rääkima Mõniste koolist, mitte minust. Mina olen lihtsalt osa sellest koolist ja neist 1100 inimesest, kes siin Mõniste vallas elavad. Minu meelest on kõik ümberkaudsete koolide õpetajad, keda tunnen, väärt saama aasta õpetajaks. Mõniste koolist olen mina juba neljas. Arvestades, et meil vaid kümmekond põhikohaga õpetajat ongi, võib öelda, et siit tuleb neid nagu seeni metsast. Täpsemalt siis Kuutsi palust.”
Seiklusrada oli esimene
Just Mõniste Põhikooli lähistel laiuvas Kuutsi palumetsas asub neli aastat tagasi Eda Tuvikese eestvedamisel ja maavalitsuse toetusel rajatud seiklusrada. Idee selle loomiseks sai Eda Eesti Noorsootöö Keskuse seiklusrajast Kloogal. Huvilised, kes kaugemalt Mõniste kanti seiklema tahaksid tulla, võivadki pöörduda tema kui raja ühe instruktori poole. Päris omapead saab seda kasutada vaid terviserajana, sest osa atraktsioone monteeritakse pärast iga kasutamist maha ja nii mõnigi 30 ülesandest vajab täpset juhendamist.
Seiklusrada oligi huvijuhina tööle asunud Eda esimene projekt. Sellele on järgnenud hulgaliselt teisi, suuremaid ja väiksemaid, millest järel mälestused ja paksud kaustad riiulis, igale suurelt peale kirjutatud, kui palju raha saadi. Või: “Ei rahastatud”. Kolleeg Marika Lepp ütleb, et Eda on nende kooli konkurentsitult parim projektikirjutaja. “Peale heade ideede tuleb kõikvõimalike taotluste ja eelarvete koostamisel tohutult kasuks tema raamatupidajaharidus. Ja kui mõnikord raha ka ei saa – alati ei anta isegi talle –, on Eda õnneks seda tüüpi inimene, kes mõtleb: “OK, uks pandi kinni, küllap on kusagil aken lahti.” Ta nutab oma nutu ära ja on seejärel jälle tegutseja.”
Koolist ärisse, ärist kooli
Eda Tuvikese elus on ka neli aastat, mil ta pole koolis töötanud. “Õppisin kaks aastat pärast keskkooli lõpetamist TRÜ-s matemaatikat, siis otsustasin, et hakkan ise endale elatist teenima. Aga just sel hetkel kadus meie kõrgkoolidest kaugõpe. Jäin äraootavale seisukohale – ega selline olukord saa ju lõpmatuseni kesta. Kaheksa aastat töötasin Mõniste koolis matemaatikaõpetajana – ja ei tulnud võimalust ennast oma erialal täiendada.
Parajasti tuli meie maile Meelis Mõttus, kes lõi kõvasti laineid Mõniste sovhoosi ostmise ja Metsavenna talu rajamisega. Tema kutsus mu enda juurde tööle ja pakkus koolitusvõimalusi. Lõpetasin Tallinnas Majandusjuhtide Instituudis täienduskoolituses juhiabi kursused ja seejärel kaubandusliku pearaamatupidamise. Töötasin Meelise juures neli aastat. Ta on tubli ja hea ülemus, aga nagu see ärimaailm on – natuke julm ja ettearvamatu…
Mina tahan võib-olla vahel liigagi õiglane olla. Sobin selles mõttes kooli, et kui kellelegi haiget tehakse, lähen kohe vahele. Äris niimoodi ei saa. Alguses arvasin küll, et ei lähe kooli tagasi – olin ju koolitanud end raamatupidajaks, kaks kõva maksuameti revideerimist läbi elanud. Tundsin, et olen tunnustatud ja võin ka kodus seda tööd teha. Aga siis tuli Mõniste kooli tollane direktor Kalmer Kivi mind uuesti kooli meelitama. Käis lausa kaks korda ja mul läks süda haledaks. Nüüd olen viies aasta koolis tagasi ega kahetse. Usun, et ka minu edaspidine töö jääb noortega seotuks, olgu siis Mõniste koolis või mõnes muus noorteasutuses.”
Möödunud suvel lõpetas Eda korraga veel kaks kooli. “Kui astusime TPS-i kaugõppesse noorsootöö erialale, ei tulnud keegi selle peale, et meile antakse pedagoogilisest kõrgkoolist justkui mingi keevitaja kutse, pedagoogilist kõrgharidust me sealt paberite järgi ei saagi. Kui see teisel kursusel selgus, nägin jälle ohtu, et ei saa koolis töötada, vaid pean minema mõnda noortekeskusesse või maavalitsusse. Reageerisin kohe ja ärgitasin ka teisi kursusekaaslasi, nii et vallutasime suures Pedas pedagoogika täienduskoolituse osakonna. Nii juhtuski, et tänavu juunis oli mul üks lõpetamine, augustis juba teine kaitsmine ja lõpetamine.”
Kuigi Eda Tuvikene ütleb, et aasta ema tiitlit ei saaks ta eluilmas ja abikaasa Aivari ning poegade Rene ja Rasmuse võimaluse aasta pereks kandideerida nullib ka just tema vähene panus, võib seda sõprade-tuttavate arvates liigseks enesekriitilisuseks pidada. Eda Tuvikene pole tõesti mingi kodukana, kuid pere ja kodu on talle siiski äärmiselt tähtsad.
Pere eelkõige
“Kuigi olen n-ö nõukogude aja laps, kasvasin nagu paljud tänapäeva noored (ja võib-olla mõistan neid sellepärast ka paremini) just selles mõttes, et ka minu vanemad läksid lahku. Mõlemad küll kogu aeg kasvatasid mind, aga kaugjuhtimise teel: üks 100 kilomeetrit ühel, teine 50 km teisel pool – ja mina elasin vanavanemate juures. Kogu mu lapsepõlv ja kooliaeg möödusid seal. Olen ise kogenud, et saadetud raha ja asjad ei kompenseeri oma isa ja ema.”
Vanaisa-vanaema kodust on Eda kaasa toonud pere ühised teeõhtud köögilaua ümber. “Istume koos ka iga laupäeva-pühapäeva hommikul, kui just mõnd sõitu ees ei ole. Mul on hea meel, et kõik räägivad, mida nad kogevad ja näevad, ja see jääb meie seinte vahele. Selle kombe olen oma lapsepõlvekodust kaasa toonud. Meil oli täpselt samasugune ümar laud, mille ääres pidasime vanaisa-vanaemaga teeõhtuid ja arutasime maailma asju. See annab inimesele analüüsi- ja tagasivaatamise oskuse, noorele inimesele julguse suhelda endast vanematega.
Mäletan, kuidas keskkooli ajal klassikaaslased küsisid, kuidas ma ei häbene oma üle seitsmekümneste vanaisa-vanaemaga omaealiste seltskonda ilmuda. Aga minu jaoks oli see nii tavaline. Käisime koos teatris – Tamsalu kultuurimajja, kus tihti külalisetendusi anti, oli kilomeeter maad. Mäletan neist teatriskäikudest just koduteed: jalutad, vaatad tähti ja arutled. Ja seda, et alati oli aega suhelda: mitte nii, et kell juba üksteist, järgmine päev on koolipäev, vaja jooksuga koju minna.
Pere jaoks tuleb aega leida. Ja muidugi on kahju, et seda jääb väheseks. Mul on küll endale ilus loosung püstitatud, et saan kunagi väga heaks vanaemaks, aga praegu peavad mees ja lapsed paraku ikka minu tujude, väsimuse, kiiruse ja kõige muuga arvestama.”
Eestis pole pikki vahemaid
Võrumaale sattus Eda enda sõnul suuresti sellepärast, et põhjaeestlasele tundus just see maanurk Saaremaa kõrval kõige õudsemana. “Olin kogu aeg olnud vanaisa ja vanaema poolt hoolitsetud ja isa-ema rahakoti najal ka materiaalselt hästi kindlustatud. Tahtsin endale tõestada, et suudan end ise koolitada ja ülal pidada. Plaanisin minna Moskva ülikooli või hoopis Kiievisse. Mul on ema ukrainlanna ja pool Venemaad sugulasi täis, emapoolne vanaisa elab senimaani Ukrainas. Aga siis sai ema minu plaanidest haisu ninna ja palus, et ma ei läheks Eestist ära. Nii ma siis valisingi Mõniste, kuna Saaremaaga oli tollal väga halb ühendus. Arvasin, et Võrumaalt saab auto ja bussiga ikka liikuma. Tulin tõestama, et saan hakkama. Ja sain ka. Aga nagu ikka – üksinda võõra rahva seas hakkad kohe tuge otsima Leidsime Aivariga teineteist küllalt kiiresti. Jälle oli vanaisa see, kes ütles: mida sa tormad ringi, ta on ju nii tore. Kuigi olin abielludes küllalt noor, pole ma seda kahetsema pidanud.”
Kui kümmekonna aasta eest võis Tallinn Võrumaa lõunatipust vaadates tõepoolest kaugel tunduda, siis tänapäeval enam nii ei ole. “Võib-olla aitab kaasa see, et mees on bussijuht, aga vähemalt meie jaoks on Eesti tõesti väike. Tuleb mõte – istume autosse ja läheme. Meie peres ei saa juba elukutsete tõttu midagi pikalt ette planeerida ja oleme sellega harjunud. Teed on head, tuleb leida moment ja lihtsalt sõita. Hea on ka see, et kui sa kolm ja pool tundi ühes autos Tallinna sõidad, oled lihtsalt sunnitud teisega rääkima.”
Selles, et ükski vahemaa pole liiga pikk ja ilma peab nägema, on Eda Tuvikene suutnud veenda ka Mõniste kooliperet. Just-just sai teoks kahepäevane Läti-ekskursioon. “Mitu lapsevanemat imestasid, et nii kaugele minek... Mis kaugele, kui Tallinna on 300, siis Riiga ainult 200 km!”
Võimalus ise tegutseda
Läti on siitkandi inimestest vaid kiviviske kaugusel. Tihedam koostöö samuti piiriäärse Ape kooliga algas üle-eelmisel aastal, mullu käidi koguni kuus korda Lätis: diskodel, õpilasomavalitsuse ja spordiüritustel. “Et meie piiripunktist ei lasta suurt bussi üle, sõidame oma bussiga Eesti piirini, läheme sealt jalgsi üle ja sadakonna meetri kaugusel ootavad meid lätlaste bussid. Kui vahel on ka rahvarõivad ja muu atribuutika kaasas, on see päris vahva vaatepilt. Oleme Läti piirivalvuritega juba suured sõbrad, rääkimata oma kordonist. Õpetajad suhtlevad omavahel vene, õpilased inglise keeles. Lastel on ka ühiseid huvialasid: nii meil kui neil on tublid peotantsijad. Samamoodi käime läbi Varstu, Krabi ja Hargla kooliga Eestis.”
Marika Lepp: “On suuresti Eda teene, et meie väikesest maakohast pärit lapsed oskavad käituda väga erinevates situatsioonides. Ta on viinud neid ekskursioonidele ja teatrisse, lasknud suurde kaubamajja lahti, kartmata, et nad ära kaovad. Just selleks, et anda lapsele kogemus – mis siis saab, kui ära kaon, kuidas ma olukorra lahendan? See on julgus, anda lapsele võimalus tegutseda ja ennast tõestada.”
Muidugi ei lasta lapsi linna lahti teatavaid turvameetmeid kasutamata. Eda Tuvikene: “Eks elu õpetab. Võin rääkida loo just sellest “kaubamajja lahti laskmisest”. Tegemist oli algklasside rühmaga – 50 last bussis. Õpetajad muidugi ka kaasas, kõik kena ja korras. Turvalisuse mõttes palusin bussijuhil sõita kaubamaja taha, et lapsed maanteele ei satuks. Istusin ise bussi, kui kümme minutit enne ametlikku kogunemisaega heliseb telefon. Väga erutunud lapsevanem toru otsas. Talle oli hirmus ehmunud laps helistanud, et teda on maha jäetud. Aga laps lihtsalt kaotas oma venna silmist, sattus paanikasse ja läks kaubamaja teisest uksest välja. Samasugune uks, samasugune parkla – aga bussi pole. Ta ei taibanud, et teisel pool on ka parkla, meie buss ootab seal ja aega on veel küll. Me ei sõida ju eluski ära enne, kui olen kontrollinud nimekirja ja lugenud lapsed üle. Laps käitus tegelikult väga õigesti: kuna ta ei mäletanud minu mobiilinumbrit, pöördus ta müüja poole, ütles, et on eksinud ja tahab koju helistada. Nii saigi olukord lahendatud.
Seda tuleb igal õpetajal meeles pidada, et kriisiolukorras jälgivad lapsed väga täpselt, mida õpetaja teeb. Samamoodi on klassi ees – kui sind keegi Barmaleikin oma pingist intrigeerib, vaatab alati hulk silmapaare, kuidas sa olukorra lahendad. See on just, mis neid õpetab ja millest nii mõnigi teeb oma järeldused.
Koolis peaks iga täiskasvanu olema teatud mõttes õpetaja, ja meil see ka on nii. Veel meeldib mulle Mõniste koolis see, et me räägime oma asjad lõpuni. Kas või kakleme, aga ikkagi räägime lõpuni. Suures koolis jääb üht-teist tahes-tahtmata ripakile. Probleeme või ütlemisi, mis hiljem kooli eri nurkades käärima hakkavad. Ka meil tekib probleeme, aga midagi ei jää kripeldama ega õpilaste peale välja elamiseks.
Õpilased on meil ka väga mõistlikud ja arusaajad. Või – eks nad ole õpilased nagu õpilased ikka. Arvan, et igal pool ja alati on noored olnud ühesugused. Kui rääkida koolivägivallast, mis ju praegu väga aktuaalne teema, siis meie kooliajal olid täpselt samad probleemid. Kui ka otseselt ei löödud, siis sõnadega on haiget saanud ilmselt enamik. Oluline on oskus toime tulla, tekkinud olukord lahendada. Võib küsida, kas õpetaja roll peab olema vägivald n-ö koolist välja suruda või õpetada, kuidas kriisiolukordades toime tulla. Ei seisa ju õpetaja hiljem elus kogu aeg kõrval ega hoia vägivalla eest.”
Väljaspool käsuliini
Huvijuhi töökohustuste hulka kuulub ka lasteorganisatsioonide tegevuse koordineerimine. Võrumaal on tugevalt esindatud just noorkotkad ja kodutütred, rühmad on ka Mõnistes. “Kaitseliidu kiituseks peab ütlema, et nad võtavad tööd noortega tõsiselt. Usun, et see pakub lastele palju huvitavaid elamusi. Suvel oli meil vahva neljapäevane tüdrukute laager, nüüd poistele piirivalve korraldatud sõjaväeline laager, mida toetas Vastse-Roosa kordon ja Metsavenna talu, kus poisid punkrites ööbisid. Mina olen sellistes laagrites justkui “turvanaine” – vaatan, et mehed ära ei unusta, et tegemist on ikkagi lastega. Tsiviilisikuna on mul lihtne oma arvamus välja öelda. Mind ei sega auastmed ja käsuliinid. Need rühmajuhid, kes on käsuliiniga seotud, peavad vaatama, kellele mida ütlevad.”
Eda Tuvikese mobiilinumber on ilmselt kõigil lapsevanematel telefonis ja peas. “Laps võib kolm-neli päeva metsas laagris olles suures hasardis ja saginas unustada koju helistada, siis on vanemal võimalik minult uurida, milles asi.” Pikemalt sõidult tulles helistab Eda ise vanematele, et need teaksid oma lastele õigeks ajaks vastu tulla. “Kui bussijuht peaks kõik lapsed koduukseni viima, teeks see pea sajakilomeetrise ringi. Kui on oma valla buss, korjame muidugi lapsed kodutee otsast peale, aga kui see on mujalt tellitud, peavad lapsevanemad ise kokku leppima, kuidas lapsed koju viiakse.”
Et areng ei peatuks
Eda vajab uusi väljakutseid. “Kui näen, et mu areng peatub või pole nii kiire, kui tahaksin, ja näen endas kasutamata võimalusi, muutun närviliseks ja vahetan kohe midagi oma elus. Võib-olla just sellepärast sai loodud ka Kivioja külaseltsing.
Ülikooli viimane aasta on diplomitöö tegemine ja otste kokku tõmbamine. Eelmisel aastal mõtlesingi juba, et ei tea, mis saab, nüüd hakkab ju nii palju aega üle jääma... Jaanuaris-veebruaris lõime külaseltsingu, kuhu kuuluvad kuus ümberkaudset talu. Oleme valmis saanud kiigeplatsi ja palliväljaku, pannud üles viidad ja teinud korrastustöid. Iga talukoht on siin ainulaadne ja fantastiliselt looduskaunis. Tuleb ainult märgata. Ja siin on positiivne energia. Need inimesed teavad, et elavad siin ja kõik sõltub neist endist. Nad on selle endale ammu selgeks teinud ja otsustanud täpselt samamoodi nagu minagi: tööl võin käia kas või Ameerikas, aga minu kodu jääb siia.”