Streigiähvardus endiselt õhus

Kui palju kulub aega ja vaeva, enne kui “ööpikutest” ja “õdetest” kirjutaja saab kenasti tehtud emakeele lõpueksami? Pedagoogi töö on odav. Eesti riik annab oma õpetajale äraelamiseks väiksema rahasumma, kui on ette nähtud seadusandjale maksuvaba palgalisana või poisiaruga politseiülemale selleks, et lusti pärast maanteid mööda “laiata”, miljoniline maastur istumise all. RAIVO JUURAKU foto

ÜLO TIKK

Esmaspäeval peetakse riikliku lepitaja Raivo Paavo vahendusel valitsusdelegatsiooni juhi Marko Pomerantsi ja TALO delegatsiooni juhi Toivo Roosimaa läbirääkimiste järjekordne voor töötüli lahendamiseks, mis on tekkinud seoses 2004. aasta palgakokkuleppe sõlmimisega.
 
Möödunud nädalal toimunud läbirääkimised jooksid ummikusse – valitsus tuli välja seisukohaga, et TALO koosseisu kuuluvate haridus- ja kultuuritöötajate palk tõuseb siiski vaid 8%, kuna riigieelarve on pingeline.
Samas rõhutas valitsust esindav minister Marko Pomerants, et koalitsioonilepingust tulenevalt on haridustöötajate palgatõus valitsuse prioriteet ja valitsus tahab haridusse investeerida. HTM kavandab siduda õpetajate pal-ga õpetaja töö, hariduse kvaliteedi ja muude parameetritega.
Ametiühinguid ei rahulda palgakorraldus, mille puhul lubatud 8% võrra kasvab koolijuhi jagada jääv õpetajate palgafond, mitte kõigi õpetajate astmepalk. Ametiühing nõuab õpetajate astmepalga sidumist riigi keskmisega, nii et keskmist palka (prognoositav 7300 krooni) makstaks pedagoogilise kõrgharidusega nooremõpetajale.
Õpetajate ja ametiühingu rahulolematust kasvatas rahandusminister Taavi Veskimägi, kes riigikogu ees teatas, et uuest õppeaastast kehtestatakse õpetajatele tähtajalised töölepingud.
Maaõpetajad hirmul
ETV möödunud nädala neljapäevane väitlussaade “Unetus” keskendus streigile. Riigikogu Res Publica fraktsiooni aseesimees Indrek Raudne kinnitas seal, et paljudes maakondades, v.a Harjumaa, ületab õpetajate palk juba maakonna keskmise, kuid see ei veennud stuudiokülalisi streigist loobuma.
Kanepi Gümnaasiumi ametiühingu usaldusisik õpetaja Eda Tarend ütleb, et väikesest palgast suurem katastroof on tähtajalised töölepingud. “Mul on majapidamine ja peale selle aitan oma eakaid vanemaid. Kuhu ma siit lähen? Ei tule kõne allagi! Ja mina pole ainuke selline õpetaja.”
Tarendi sõnul pooldavad nende kooli õpetajad streiki. Vaid üks kolleeg arvas, et ei ole eetiline tunde ära jätta, eriti abiturientide tulevikule mõeldes.
“Meil on 1997. aastast streigikogemus olemas. Tookord peeti küll vaid tunniajaline hoiatusstreik, mis koolitööd eriti ei häirinud. Õpilased tegid iseseisvat tööd ja me olime nende juures, aga ei juhendanud,” meenutab usaldusisik.
Viljandimaal streigikomitee loodud
Koolivaheajal koos olnud Viljandimaa haridusasutuste usaldusisikud otsustasid streigiga liituda ja valisid maakonna streigikomitee etteotsa Puiatu Erikooli usaldusisiku Aleksander Tiidemanni.
“Meie 30 usaldusisikut olid üksmeelselt streigi poolt, vaid lasteaedade usaldusisikud kõhklesid, sest ei teadnud, kuidas lastevanematega kokkuleppele jõuavad. Lubasime neile, et streigi väljakuulutamisest, selle vajadusest ja korraldusest informeerime üldsust ajalehe Sakala kaudu.”
Viljandimaa õpetajad toetasid EHL-i nõudmist tõsta õpetaja alampalga määra (mitte suurendada ainult palgafondi), olid vastu tähtajaliste töölepingute rakendamisele ja protestisid koolieelsete lasteasutuste seaduse § 27 muutmise seaduse vastu.
Lasteaednikud liituvad
Viljandi lasteaia Krõll usaldusisik, streigikomitee liige Virve Parts rääkis, et aasta algul vastu võetud seadusemuudatus, mis lubas kehtestada üle riigi lasteaiaõpetajate palga alammäärad, andis lootust, et lasteaiaõpetajat võetakse ükskord ometi kui õpetajat.
“Nüüd saime hirmuga teada, et riigikogule üle antud seadusemuudatuse projektis ühtse alampalga mõiste puudub. See muudab maakohtades lasteaiaõpetajate elu taas ebakindlaks. Mõni vald suudab maksta vaid miinimumpalka, jõukam vald kordi rohkem. Viljandis makstakse õpetaja ametijärguga lasteaiapedagoogile umbes 4000 krooni, elukalliduse tõusu silmas pidades ei tule sellega enam välja. Linna kuus lasteaeda otsustasid streigiga liituda. Loodame lapsevanematega kokkuleppele jõuda.”
Tallinna haridustöötajate ametiühinguliider Krista Käen toonitas, et üks nende juhatuse nõudmistest puudutab just koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 lõiget 1. “Tallinna linnavolikogu on juba võrdsustanud munitsipaalpedagoogide (lasteaiaõpetajad, logopeedid, huvijuhid, psühholoogid jt) alampalga riigi eelarvest palka saavate õpetajate omaga, aga toetame solidaarsusest teiste omavalitsuste pedagooge. Me ei avalda meelt mitte linna, vaid vabariigi valitsuse ja seadusandjate vastu,” rõhutas Käen, kelle sõnul on rohkem kui pooled ametiühingu liikmed nõus streigiga liituma. “Et õpetajad tõesti kavatsevad streigis osaleda, näitab fakt, et ajal, mil streigiähvardus õhus, on meie liikmete arv kasvanud. Viimane piisk kannatuste karikasse oli Res Publica õpetajate tähtajaliste töölepingute idee. Sellele on õpetajad väga vastu.”
Streigivad ka riigikoolid
Aleksander Tiidemanni sõnul ühineb tööseisakuga ka Puiatu Erikool, kuigi probleemseid poisse ei saa omapead jätta ega uksi sulgeda. “Kindlasti saadame oma esindajad piketeerima nii Tallinna kui ka Viljandisse. Toetame streikijaid ning avaldame oma seisukohad kirjalikus pöördumises vabariigi valitsuse ja HTM-i poole.”
Ühe punktina nõuavad erikoolid oma pedagoogide palgamäärade diferentseerimist, kvalifikatsiooninõuetele vastavate pedagoogide palgamäärade suurendamist 15% võrra. Selle ettepaneku tegi koolivõrgu büroo HTM-ile juba kevadel. “Kõrgema koefitsiendiga palka maksti erikoolide pedagoogidele ka kirutud nõukogude ajal. Siis käisid meie koolides (peale Puiatu veel Tapal ja Kaagveres) koolitõrkujad ja pisisulid. Nüüd õpivad meil juba kriminaalkurjategijad. Elu ja töö on karmimaks muutunud,” põhjendab nõudmist Tiidemann.
Viljandi Ühendatud Kutsekeskkooli usaldusisik Ilmar Nopri kinnitab, et nendegi ametikooli 60 pedagoogist on enamik otsustanud streigi kasuks.” Sellega soovime nii valitsusele kui ka ministeeriumile teadvustada, et kutsekoolide õpetajad tuleb võrdsustada üldhariduskoolides töötavate pedagoogidega. Seni on meid pidevalt ära unustatud, kuigi iga uus valitsus rõhutab, et kutseharidus on prioriteet.”
Prioriteet on hariduse kvaliteet
Nii ETV “Unetuse” saates esinenud Indrek Raudne kui ka HTM-i õigusosakonna juhataja Janar Holm rõhutasid hariduse kvaliteedi tähtsust ja 4-miljardise hariduseelarve otstarbekat jaotamist. “Et hariduseelarvest jätkuks nii hariduse kvaliteedi tõstmiseks, õpikeskkonna parendamiseks kui ka õpetajate palkadeks, on HTM-i juurde moodustatud munitsipaalkoolide rahastamise analüüsi komisjon, mis teeb kokkuvõtted 11. novembriks. Meie soov on, et Eesti õpilased oleksid konkurentsivõimelised kõikjal Euroopas,” ütles saates Janar Holm. Mille peale Eesti Mereakadeemia esindaja küsis, kas 5000-kroonise palgaga õpetaja on Euroopa Liidus oma Lääne kolleegidega konkurentsivõimeline.
Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu juhatuse esimees Ott Sarapuu ütles Õpetajate Lehele, et kuigi streik on äärmuslik vahend oma huvide eest seismisel, on EÕOVL seisukohal, et õpetajad peavad oma töö eest saama väärilist tasu: “Õpetajate astmepalga tõus annab lootust, et kooli tulevad hea erialase ettevalmistusega noored, keda tänane palk ei rahulda. Suurem on tõenäosus, et head õpetajad ei lahku koolist ja noored pedagoogid jätkavad õpitud erialal. Usume, et just see aitab parandada hariduse kvaliteeti,” arvas Sarapuu.
Kui palgaläbirääkimised esmaspäeval taas ummikusse jooksevad, otsustab TALO juhatus streigi toimumise kuupäeva.
“Eelnevate kinnituste kohaselt on streigiks valmisolekut kinnitanud paljud 32 000-lisest TALO liikmeskonnast. Streigi korral jäävad suletuks teatrid, muuseumid ja raamatukogud. Streigiga on lubanud liituda ka Universitase aü liikmed – järelikult ei toimu õppetööd ka kõrgkoolides,” ütles Toivo Roosimaa.
Ametiühing töörahu müümas
“Ametiühingul ei ole oma liikmete huvides tööandjaga läbirääkimisi pidades tööandjast erinevalt müüa muud kaupa peale töörahu. Seetõttu peab liikmeskond aeg-ajalt tegudega kinnitama, et nende esindajatel on üldse millegagi kaubelda. Samas ei tohi läbirääkijad ametiühinguliikumist diskrediteerida populistlike ja ebareaalsete nõudmistega. Eriti, kui rõhutatakse oma “valgekraelist kuuluvust”, ütles Tartu Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Kalle Kalda.
Tartu haridusasutuste usaldusisikud kogunevad taas 12. novembril. Vastavalt kohtadelt saadud volitustele otsustatakse siis, kuidas käituda.
Viimati korraldas TALO üldstreigi 1997. aastal. Osales ligikaudu 17 000 inimest, neist üle 13 000 õpetaja.

Konverents “Haridus kõigile”

VELLO SALISTE

Eesti väärikaimasse saali, Tartu Ülikooli aulasse kogunes hingedekuu hakul ligi 400 inimest, keda ühendas vajadus arutleda riigi arengu seisukohalt tähtsaima probleemi üle: miks lapsed koolist välja langevad, miks nad ei suuda või ei taha õppida, miks esineb nii palju käitumishäireid ja mida ette võtta.
 
Kirjutav press erilist huvi ei ilmutanud, sest tõsine konstruktiivne üritus uudisekünnist ületavat skandaali ei tõotanud. Kohal olnud raadioajakirjanik ei varjanud oma üllatust: mis on see magnet, mis vaevalt saali mahtuva pedagoogide hulga kokku tõi? Eripedagoogide kõrval on üha enam õpetajaid hakanud mõistma, et nii enam jätkata ei saa. Midagi tuleb ette võtta. Mitte murelikult omaette nurgas nokitsedes, vaid koosmeelselt.
Konverentsi suurim kordaminek on tsunftipiiride hajumine. Aruteludel ei rõhutatud kuuluvust ühte või teise organisatsiooni. Polnud oluline, kas kõneleja oli pedagoog, magister või professor. Oluline oli probleemiasetuse ja lahendusteede pakkumise oskus, kuulajates huvi äratamise võime, asjatundlikkus. Meeldiv, et suudeti hoiduda kaasava hariduse ümber toimuvast hariduspoliitilisest kemplemisest ning keskenduti reaalsetele lahendust ootavatele küsimustele.
Õpiraskustele ja käitumisprobleemidele pühendatud ettekannetes käsitleti last tema arenguprobleemidega, perekonna sisekliimat ja sotsiaalsetest teguritest tulenevat, koolikeskkonda, õppekava ja muidugi kõige tähtsamat – õpetajat. Just temast saab probleemide lahendamise võtmeisik. Perekondlikke ja sotsiaalseid olusid on pea võimatu muuta, õpetajale saab aga rohkem ja suuremaid nõudmisi esitada. Parandada ettevalmistust, tõhustada täienduskoolitust jms. Ja mis kõige tähelepanuväärsem – õpetaja on selleks põhimõtteliselt täiesti valmis (kui töötasu teema hetkel kõrvale jätta).
Konverents kulges rahulikus, sõbralikus ja konstruktiivses vaimus. Raskustes ei süüdistatud lapsi, perekonda, hariduspoliitikat ega õpetajaid, vaid analüüsiti probleemide lahendusvõimalusi. Kordaminekust kõneleb seegi, et ka teisel konverentsipäeval oli aula pedagoogidest tulvil.
Millest kõneldi?
Einar Christiansen Lillegardeni arenduskeskusest tutvustas tööd käitumisraskustega õpilastega ja koolipõhise sekkumise korraldust Norras. Jelena Kozevnikova kooskonnapõhist varajast sekkumist Peterburis. Linnas äsja loodud keskustes püütakse tänapäevastel põhimõtetel abistada arenguraskustega lapsi. Raske on aga vabaneda NL-i aegsest suhtumisest “defektsetesse” lastesse. Peterburilt on, mida õppida. Edgar Krulli uurimisobjekt oli õpetaja oma professionaalses kujunemises. Õpetajat tuleb tundma õppida, et mõista, mida temalt saab nõuda ja kuidas teda paremini koolitada. Jaan Kõrgesaar analüüsis hariduslike erivajadustega seonduvaid müüte. Tutvustas teaduse ideoloogiast lahutamise võimalusi. Inger Kraav vaatles kodu turvalisust ja koduse kasvatuse mõju, eri põlvkondade hoiakuid ning isa tegusust. Aaro Toomela uuring käsitles kooli suutlikkust/suutmatust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud väga kõrgete eesmärkide saavutamisel. Seda, millist mõju avaldab lühike koolitee noorte hoiakute kujundamisele ja millised tõsised probleemid sellega kaasnevad. Ülikool ootab uuringute jätkamiseks riigilt tellimusi. Marika Veissoni ettekanne sisaldas ülevaate varajasest sekkumisest mõjutatud laste arengu uurimisest. Leena Kaikkonenilt kuulsime Soome õpetajate oskustest ja hoiakutest erivajadustega laste koolitamisel.
Ligi kahekümnel stendiettekandel tutvustasid eri institutsioonid oma kordaminekuid töös erivajadustega lastega.
Huvigrupid keskendusid sektsioonides kitsamatele teemadele: õppesisu ja kasvatus, õppekava arendus, logopeedia, õpiraskused ja käitumisprobleemid, õpetaja professionaalne areng, keeleõpetus, varajane sekkumine.
Konverentsi ettekannetest avaldati mahukas materjalide kogumik “Haridus kõigile 2003”. Kai Kukk tutvustas uut atraktiivset George Watsoni tõlkeraamatut “Koolikäitumise käsiraamat”. Karl Karlepilt said austajad ja sõbrad paluda autogrammi mahukasse soliidsesse monograafiasse “Kõnearendus, emakeele abiõpe” II. Ilmus värske “Eripedagoogika” artiklitekogumik, mis keskendus jutustavate ainete erimetoodikale.
Konverentsil loodi Eesti Lugemisühingu juurde düsleksia sektsioon.
Mis kõlama jäi?
– Eesti pedagoogiline üldsus peaks toimima kooskonnana, kel oleks ühine arusaam printsiibist haridus kõigile ning selle rakendusviisidest.
– Meie õpikud on kas liiga keerulised või neid pole üldse. Pole tarvis katsetusi. Kool ootab efektiivseid õpikuid.
– Logopeede ei rahulda emakeele uuringud. Neid vajatakse enam.
– Lugema ja kirjutama õppimise probleemid ei lahene koosmeeleta.
– Maailmas valitseb suur terminoloogiline segadus. Paljud eripedagoogilised süsteemid on välja töötamata, mõisted ei kattu.
– Lasteaiaõpetajate ettevalmistus nõuab täiustamist, sest erirühmade kõrvale on tekkinud sobitusrühmi.
– Käitumisraskustega toimetuleku probleemid peituvad meis endis, lapsevanemate ja pedagoogide valmisolekus õpilasega tegelda.
– Elu nõuab, et õpetajatel oleks oma eetikakoodeks, mis määratleks hea ja halva ning oleks tegude hindamise aluseks.
– Teaduslikul lähenemisel põhineva avastusõppe rakendamine aitaks erinevate võimetega lastel koos õppida.
– Õppekava peab õppesisu asemel kajastama eeldatavaid õpitulemusi.
Tööks kuluaarides pakkus suurepärase võimaluse haridusminister Toivo Maimetsa vastuvõtt HTM-i saalis. Kohvitassi juures vahetati konverentsimuljeid, sõlmiti töökokkuleppeid, päriti kunagiste kursusekaaslaste käekäigu järele. Nostalgilisi tudengipõlvemälestusi tekitas Jaan Kõrgesaare musitseerimine valgel tiibklaveril.
Kuidas edasi?
Nagu seni, tuleb ka edaspidi loota iseendale. Vabaneda kapseldumisest ja avardada rollikäsitust, otsides ning leides koostööpartnereid. Julgemalt avaldada survet, kui midagi või kedagi on tõesti väga vaja. Aktiivsemalt ja selgemalt esitada sotsiaalset tellimust, millele TÜ eripedagoogika osakond oma tegevuses ka tulevikus tugineks.

Repliik

Mõtlema ärgitamisest

Nädalakommentaar

Virve Liivanõmm

Oktoobrikuu viimasel nädalal tegi Res Publica esimees peaminister Juhan Parts ka raietööd. Ta oli juba kuu algul avastanud, et Toompea poliitikute poole vaadates oli Eesti rahva silmi kogunenud kõvasti pindu ja palkisid ja nõudis oma erakonnakaaslastelt tungivalt, et vähemalt respublikaanide ja nende valijate silmad saaksid puidust puhtaks roogitud. Parts kirjutas: “Meenutan meie valimislubadusi. Lubasime arvestada rahva õiglustundega ja mitte kasutada seda riivavaid nomenklatuurseid hüvesid. Avalikkus on ühemõtteliselt hukka mõistnud kuluhüvitise kasutamise autoliisingu tasumiseks. Meie kohus on oma lubadus täita.”
Res Publicast valitud riigikogu liikmed lubasid esimehele, et nad liisinguarveid enam riigikogu kantseleisse ei vii. Eks nad kuidagi ikka hakkama saavad, aga nende juht kirjutas veel: “Poliitik peab olema eeskujuks. Res Publica poliitik peab olema eeskujuks ka teistele poliitikutele.”
Miks just Res Publica peab olema teistele eeskujuks, seda peaminister ei selgitanud. Neid, kes teda siinkohal ei mõista, on kindlasti ka valitsusliidu teistes erakondades. Koosmeel saab kõvasti kannatada ja juhtubki nii, nagu peaminister kirjutab: “Liisingud varjutavad töö, mis oleme enda kanda võtnud.”
Vähemasti kaks imelikku asja on nende autodega veel seotud. Üks on olematud kohtumised valijatega ja teine õpetajate olematu palgatõus.
Meie taasloodud riik on juba 12 aastat vana, üle poole sõjaeelsest teest on läbitud, aga me muudkui arutame, millise autoga mõnikümmend meest-naist selles riigis sõidavad. Kui me kartulikoortest rääkisime, ei tulnud autod veel meeldegi. Nagu oleks tegemist hiljuti leiutatud sõiduriistaga. Ja nüüdsed liisijad küsivad kelmikalt, kas nad peaksid siis taksoga käima oma valijate vahet, kuigi nad teavad, et meie põhiseadus ei sätesta riigikogu liikme aruandlust ega üldse vastutust valijate ees. Enne järgmisi valimisi ei olegi neil tõsist asja oma valijatega kokku saada.
Aga rahvaasemiku liikumiskiirust Eesti teedel ehk autoasjandust me jäämegi sõeluma edasi-tagasi, sest kasutusrendi maksmine esinduskuludest ei ole Toompeal kaugeltki lõppenud ning üle riigi on inimestel väga erinevad arusaamad sellest, mis on liig ja kui palju on liiga palju.
Õpetajate jaoks on summa üle 7000 krooni liiga suur, sest see on see nii suur palk, mida valitsusel TALO nõudmistest hoolimata kõrgharidusega koolirahvale maksta ei ole. Õpetaja kuluhüvitis, terve eluolu ei saa maksta niigi palju kui teise mehe autorent ehk Eesti keskmine palk. Ja ametiühingutegelased jälle teavad rääkida, et kus eales nad riigis ka ringi ei liiguks, küsitakse ikka, kus ja kes meil seda keskmist teenivad.
Palgid ja palgad mahuvad ühte kommentaari kenasti ära küll, sest kui me laulame “Üks vanamees raius üht jämedat puud”, tulevad varsti vastu ka read “…kui peremees paremat palka ei anna, ei suuda me vaevale vastu ju panna”.
Jämedad puud kuulusid ka selle riigi folkloori, kuhu me aastakümneteks olime arvatud. Seal oli ka üks väike soniga mees 1919. aasta esimesel laupäevakul ühe palgi pärast mures ja teised mehed aitasid tal selle ühest kohast teise ära viia. Kõik äratassijad said kuulsaks, palgist endast räägiti aastakümneid hiljem, et sellele kasvasid kulmud külge ja ta läks Kremlisse valitsema. See näide on hoiatava iseloomuga. Algul tuli rahulolematus, siis räiged naljad ja varsti lakkas riik olemast.
Meie jagame oma puid ja maid niisiis autode pärast. Kui riigikogulasel autot ei ole, oleks hea teha ainuvalitsus, et kõik ametiautod endale saada. Ja vilkurite kasutamise kord tuleb siis selline kehtestada, et keegi ei näeks ega kuuleks, kas kihutajal ikka oli tõesti töiselt kiire.
Mehi on meil niigi 100 000 võrra vähem kui naisi. Eesti meeste keskmine eluiga – 64–65 aastat – on kontinendi lühemaid. Psühholoogid seletavad seda sellega, et eesti mehed lausa kardavad vanaks elada, kõik tuleb kätte saada kohe ja praegu, hinnas pole asi, sest tulevikul ei pruugigi õiget mõtet olla, tulevikku ei pruugi tullagi. Tühja siis neist pindudest ja palkidest seal silmades ja rahva õiglustundest, mille pärast peaminister just nagu muretseb.
Arstid ütlevad omalt poolt, et praeguse Eesti suurim probleem on see, et eesti inimene ei oska teise inimesega nii rääkida, et too temast aru saaks. Meie kahekõnedes ei ole sellist eesmärkigi. Me ei vaheta mõtteid, vaid kuulutame igaüks oma tõde, oma huve kaitsvaid tõdesid.
Riigikogu liikmetel on siingi teistest lihtsam oma arusaamist parandada, end paremini arusaadavaks teha. Riigikogu juhatuse otsus selle aasta 4. märtsist sätestab, et koolituskulude raames makstakse riigikogu liikmele kinni ka tõlketeenus. Ja kusagil ei ole öeldud, et see tõlge peab kindlasti olema tehtud võõrast keelest. Kes muidu aru ei saa, mis ümberringi räägitakse, palkab tõlgi – eesti keelest eesti keelde.
See otsustamise päev, 4. märts, oli teisipäev pärast pühapäevaseid parlamendivalimisi. Otsustajad juba teadsid, kuidas jõujooned uues riigikogus võivad kujuneda, kes siis ametiautost ilma jääb ja kui palju tuleb Toompeale umbkeelseid.

Peeter Kreitzberg ja Tõnis Lukas esitasid põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu

Haridusministeeriumis

– 23. oktoobrist 2. novembrini toimus Eestis Euroopa Noorteparlamendi 44. rahvusvaheline sessioon, millest võttis osa 250 noort 26 riigist. Sessiooni raames viibis 28. oktoobril Tartus riikide esindusi juhendavate õpetajate 30-liikmeline delegatsioon.
– 27. ja 28. oktoobril osales haridus- ja teadusministeeriumi noorteosakonna peaekspert Anne Kivimäe Euroopa Komisjoni algatusel toimunud noorte autonoomia seminaril Brüsselis. Seminari eesmärk oli koguda arvamusi ja seisukohti noorte iseseisvat toimetulekut ning selle kaudu ka aktiivset osalust toetavate meetmete ja poliitika arendamiseks Euroopa Liidus.
– 27.–29. oktoobrini toimus Tartus Läänemeremaade Nõukogu noortevaldkonna töörühma (Working Group for Youth Affairs – WGYA) ja selle suunatava noortevaldkonna sekretariaadi (Baltic Sea Secretariat for Youth Affairs – BSSYA) nõupidamine. 2003. aasta suvest kuni 2004. aasta suveni on Eesti töörühma eesistujamaa. Seekordsel nõupidamisel olid arutlusel Läänemeremaade noorte koostöö aruanne, kokkuvõte Läänemeremaade noortevaldkonna sekretariaadi tegevusest 2003/2004, sekretariaadi volitused aastaks 2004, noortepoliitika aktuaalsed probleemid. Eesti, Venemaa, Leedu, Soome, Läti, Norra, Rootsi, Poola riigi ja Euroopa Laste Riskikeskuse ning Euroopa komisjoni esindajaid tervitas ka haridus- ja teadusminister Toivo Maimets.
– 29. oktoobril võttis minister Toivo Maimets osa riigikogu rahanduskomisjoni tööst Otepääl.
– 30. oktoobril osales Toivo Maimets valitsuse istungil ja valitsuskabineti nõupidamisel ning külastas Eesti Mereakadeemiat.
– 31. oktoobril korraldasid Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts ja Tartu Ülikooli haridusteaduskond koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga konverentsi “Haridus kõigile”. Konverentsiga tähistati eripedagoogika õpetamise 35. aastapäeva Tartu Ülikoolis. Käsitleti õppekava- ja õppevara-arendust, hariduslikke erivajadusi ja kasvatusprobleeme. Konverentsi avas minister Toivo Maimets.

Kui ennetada, pole vaja karistada

JÜRI GINTER

31. oktoobril toimus Jõgeval konverents “Kui ennetada, pole vaja karistada”. Sellest võtsid osa kolme maakonna sotsiaaltöötajad, õpetajad, politseinikud jt alaealiste kuritegevuse ennetamisega tegelevad inimesed ning Sisekaitse Akadeemia ja Tartu Ülikooli esindajad.
 
Eesmärk oli saada ülevaade olukorrast ja võimalustest, arendada koostöövõrgustikku ning anda soovitusi tegevuseks perekonna, kooli, valla/linna, maakonna ja riigi tasandil.
Jim Hilburn andis ülevaate kriminaalpreventsiooni arengusuundadest. Ta tõi näite, kus rasedate naiste seast selgitati välja riskirühm, nendega vesteldi ning pärast sünnitust käis noorel emal abiks nn asendusvanaema. Kui ema abist keeldus, teatati riskiperest lastekaitsetöötajatele. Sellesse projekti kulutatud raha teenis tagasi 716%. Teises näites pidid riskirühma lapsed aeg-ajalt külastama lasteaeda, et nende arengust oleks ülevaade.
Õpilaste koolist väljalanguse ja õigusrikkumiste toimepaneku ühe põhjusena tõi esineja välja kehva suhtlemisoskuse. Lugemis-, kirjutamis- ja arvutioskusest ei piisa, kui teisega suhtlemisel ei osata kasutada midagi peale vägivalla.
Anu Leps justiitsministeeriumist tutvustas Eesti kriminaalpoliitika arengusuundi ja Olav Auksmaa Jõgeva Politseiprefektuurist politsei kriminaalpreventiivset tööd. Karin Kongas, Liis Härmaste, Kalli Kadastik, Annika Kallasmaa ja Mare Maasik rääkisid Jõgeva maakonna kogemustest alaealiste kuritegevuse ennetamisel.
Juttu oli ka koolivalvest ja Rakvere linna ennetustegevusest. Tõdesime, et teiste Eesti piirkondadega võrreldes on Jõgeva maakonnas õigusrikkumisi suhteliselt vähe. Samas ei tohiks oodata, kuni olukord muutub väljakannatamatuks.
Maakonnas tehakse väga tänuväärset ja huvitavat tööd sageli vaid entusiasmist. Lastelaagrisse tuuakse moosid oma keldrist, lastega tegeldakse tasu saamata jms.
Soovitused ja ettepanekud
Koolis. Arendada lapse suhtlemisoskust. Pakkuda lastele raskuste ületamise kogemust. Korraldada arenguvestlusi, perevestlusi lapse minekul ühest koolist teise. Rakendada individuaalõpikava. Määrata õpilasjuhendajad õppimisel ja vaba aja veetmisel. Kutsuda ellu koolivalve (analoogne naabrivalvega). Panna õpilased korda pidama. Õpetada enesekaitset. Korraldada kohtumisi politseinikega, vanglakülastusi. Rakendada abiõpetajaid. Tuua lapsevanem tundi. Leevendada koolivahetusega kaasnevaid probleeme.
Vallas/linnas. Rajada riskilaste tugivõrgustik. Tuua lasteaeda lapse arengu nõustaja. Luua avatud noortekeskusi. Rakendada riskigrupi lastele abivanaemasid ja osaajalist lasteaeda. Määrata ennetustöö eest vastutajad, moodustada komisjon, toetada võrgustikku. Kaardistada olukord. Detailplaneeringu koostamisel arvestada kasvatusaspekte (et poleks seinu, mis kutsuksid end täis sodima, kohti, kus on mugav ennast süstida jms). Kajastada arengukavas kasvatusküsimusi. Tunnustada paremaid lapsevanemaid, kasvatusega tegelevaid inimesi ja organisatsioone. Toetada külaliikumist (võimaldab riskiperedel kergemini sotsialiseeruda). Luua tööpakkumiste andmebaas (sh alaealistele).
Maakonnas. Tutvustada sellealaseid häid kogemusi. Anda ülevaade ettevalmistuse saanud lepitajatest jt. Vahetada infot eri institutsioonide rahastatud projektidest. Tunnustada paremaid omavalitsusi, kasvatusega tegelevaid inimesi ja organisatsioone. Koostada maakonna alaealiste kuritegevuse ennetamise arengukava.
Riigis. Rahastada ennetustööd vanglatega võrreldavas suurusjärgus. Kirjutada ametijuhenditesse info valdaja kohustus omaalgatust näidata. Tühistada piirangud (lubada alla 17-aastased täiskasvanute gümnaasiumi, põhihariduseta noored kutsekooli, alaealised jõukohasele tööle nõudeta saada lühema tööaja eest ja ajutiselt töötades täispalka jms). Luua uued koolitüübid (kasvatusraskustega puuetega õpilastele). Reguleerida õpilaste vastutus õiguslikult. Toetada linnade ja valdade alaealiste komisjonide tegevust. Saata toimik, sh soovitused alaealisega kaasa, et järgmine kool ja vald ei peaks nullist alustama. Anda alaealise arengust tagasisidet eelmisse kooli, valda/linna.

Kõrghariduse riikliku tellimuse finantseerimine suureneb

Arvamus

Tartu Ülikooli arengukonverentsil räägiti Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumisest. Mida arvate sellest?

HARDO PAJULA,
EBS-i õppejõud
“Et olen erialalt ökonomist, puudutavad minu märkused eelkõige nn ühiskonnateadusi ning ma ei pretendeeri üldistustele tehnikateaduste ega kaunite kunstide vallas. Kuigi arvata võib, et ega sealgi asjad palju teistmoodi ole. Ühiskonnateadustes on Eesti kõigi kõrgkoolide ühine probleem nõukogudeaegse koolituse ja suhtumisega õppejõudude ülepakkumine. Kuni tänase päevani on Lääne kõrgkoolides doktorikraadi kaitsnud eesti keelt kõnelejate arv suhteliselt väike ja needki vähesed jäävad enamalt jaolt kas välismaale või leiavad töökoha tunduvalt paremaid palga- ning töötingimusi pakkuvas rahandussektoris. Tagajärg ongi see, et meie kõrgkoolide majandusteaduskondades õilmitsevad edasi Janno Reiljanid, kes on viimastel aastatel kasutanud oma lähedasi suhteid Eesti riigiga oma positsioonide tugevdamiseks. Nii ongi tekkinud täiesti jabur olukord, kus Lääne tippülikooli magistrikraad maksab Eesti seadusandja silmis vähem kui mõni omaaegne marksismi-leninismi õhtuülikooli lõputunnistus, mille Janno Reiljanid on tegevuse käigus osavalt Eesti Vabariigi teaduskraadideks ümber sahkerdanud.
Eesti kõrghariduses oleks seega tarvis kiiresti tekitada õppejõududevaheline konkurents ja mulle tundub, et sellel taustal on rektor Jaak Aaviksoo ettepanek suurendada inglise keele osatähtsust suuresti möödapääsmatu. Kui riigi sees konkurentsi ei teki, tuleb selleks kasutada välisõppejõudude abi. Olen veendunud, et kui Janno Reiljanitest vabanemiseks tuleks majandusteaduskonnas lugeda kõiki aineid üks aasta inglise keeles, oleks see hind maksmist väärt.
Loomulikult on ka sellel mündil teine külg – usutavasti on enamik haridustöötajatest ühel meelel selles, et emakeelsel kõrgharidusel on ülitähtis roll eesti keele ja kultuuri säilitamisel. Kuid vähemasti sama tähtis on küsimus, mida siis lõppude lõpuks ikkagi säilitada soovitakse. Kui selleks on nõukaaegsed mõttemallid, on see mäng ikkagi läbi, toimugu õppetöö pealegi eesti keeles.
Kokkuvõttes ei saa mööda järeldusest, et Eesti majandushariduse probleemid on sügaval, mistõttu ükski kiire abinõu ei saa olla väga tulemusrikas. Pikemas perspektiivis näib mulle kõige mõttekamana lahendus, kus lähema kümne aasta jooksul antakse praegustele keskkoolilõpetajatele peamiselt välisõppejõudude abiga korralik baasharidus, mis võimaldaks senisest rohkematel eesti keelt kõnelejatel Läänes teaduskraade taotleda. Seejuures on emakeelse kõrghariduse säilimise vaatevinklist väga tähtis, et doktoriõpingud kord lõpetanu end endiselt eestlasena tunneks. Ma ei väida olevat end selle probleemi lahendamiseks pädev, aga mulle näib, et võib-olla peitub lahenduse võti hoopiski alg- ja keskkooli emakeele ja kirjanduse õpetajates, kelle tähtsus meie kultuuri jaoks on Janno Reiljanitest võrratult suurem.”
 
Raivo Juurak,
ajakirja Haridus toimetaja
“Mulle meenub mu ülikooliaeg ja vene keele pealetung. Paljusid teemasid tuli siis ette valmistada venekeelseid raamatuid lugedes. Eesti filoloogidena lugesime näiteks Juri Lotmani raamatut “Kunstilise teksti struktuur” vene keeles, sest eestikeelset polnud. Leonid Stolovit? pidas Tartu Ülikoolis huvilistele väga huvitavaid esteetikaloenguid – vene keeles. Filosoofia ajalugu luges kuulus Mihhail Makarov siiski eesti keeles, väga tugeva “Narva aktsendiga”. (Tartus õppivad leedu ja läti üliõpilased ütlesid, et nemad mõistavad Makarovit suurepäraselt, sest neil on ka aktsent.)
Kui filosoofiat loeti tugeva aktsendiga, ajas see mõnevõrra muigama, aga et Valeri Bezzubov luges vene kirjanduse ajalugu Tartu Ülikoolis puhtas eesti keeles, pani päris imestama – vene kirjandust oleks võinud analüüsida siiski originaalkeeles. Aga oli aeg, mil vene keele pealetungile püüti igati vastu seista. Mäletan, kui ruumipuudusel taheti meie eesti keele loenguid viia ülikooli peahoone keldriruumidesse, Sophoklese kohvikust kuhugi edasi. Tollast dekaani Eduard Laugastet tabas seda juttu kuuldes raevuhoog. “Kas eesti keel läheb tagasi põranda alla?!” olevat ta vihaselt käratanud.
Eks me olime eesti keele saatuse pärast mures küll. Arutasime seda küsimust päris põhjalikult Paul Aristega. Tema väga pessimistlik ei olnud. Kuni eesti lapsed saavad õppida vähemalt põhikooli lõpuni eesti keeles, seni nad oma keelest ei loobu, kinnitas tema. Ta tundis NSV Liidus elavate soome-ugri rahvaste olukorda. Kus emakeelset põhikooli polnud, seal venestusid need rahvad kiiresti.
Nüüd tungib vene keele asemel peale inglise keel. Ago Künnapil ilmus Hariduses 7/2003 artikkel pealkirjaga “See hirmus inglise keel”. Seal osutab ta, et trükisõna ja omakeelsed raamatud on muutnud väikerahvaste keelte kadumise tunduvalt raskemaks. Aga ta pole siiski nii optimistlik kui Ariste, väites, et kaerajaani tammumiselt breigile üle minnes võidakse edaspidi minna üle ka inglise keelele. Selline üleminek toimub tavaliselt põlvkondade vahetusel – noortel on uued väärtused, mille hulgas eesti keel ei pruugi olla enam esikohal. Soome keeleteadlane Kalevi Wiik on väitnud koguni, et esimestena lähevad inglise keelele üle rootslased, seejärel eestlased ja lõpuks ka soomlased…
Ilmselt on meil ja meie lastel siiski kasulik inglise keelt hästi osata. Seepärast pole midagi halba, kui ülikoolides õpitakse mõningaid aineid inglise keeles. Lotmani ja Stolovit?i raamatud ja loengud ei teinud meid venelasteks, ingliskeelsed raamatud ja õppejõud ei tee inglasteks – kui me seda ei taha.
Aga inglise keelele ei tohi kohe ja kiiresti “alla anda”. Näiteks Hollandis käivad kõik välistudengid hollandi keele tundides. Nad peavad juba suvel enne õpingute algust Hollandisse sõitma, et sügiseks oleks hollandi keelest mingi ettekujutus, õpingute ajal õpitakse hollandi keelt edasi. Ülikooli lõpuks räägib valdav enamik Hollandi välistudengitest hollandi keelt. Kui Eesti rakendaks sama mudelit, oleks välistudengite tulek eesti keelele pigem võit kui kaotus.”

Kirjakast

Pildiga vanasõnu

VANA FOTO:
FOTO aastast 2002
Kõrgharidus ja üliõpilased krooniliselt alarahastatud: 
Toompeale meelt avaldama tulnud revolutsioonimeelseid tudengeid püüab ilusa jutuga vaigistada tollane haridusminister 

Kõrghariduse edendajatele

– Maja ei hakata mitte harja pealt tegema, vaid maa pealt. 
Järva-Jaani

– Kõigepealt oleks ikka pead tarvis, muidu ei seisa ju lõõgki sarvis. 
Helme

– Siga jääb ikka seaks, kas pese seebiga vai saada Saksamaale. 
Lüganuse

– Kui ei õle piad õtsas, anna aga jalgudele valu. 
Jõhvi

– Kus palju tarkust, seal palju rumalust. 
Halliste

Tasuta tarkvarast nii ja naa

SANDER LIIVAK

Viimasel ajal on Eestis hakatud tasuta tarkvaras nägema lausa võluvitsa – hõlplahendust piraatlusprobleemidele. See meenutab Gordioni sõlme läbiraiumist. Mis mõtet on keerulisi probleeme lihtsustada? Enne tuleks püüda selgeks teha, mis asi see “tasuta tarkvara” üldse on. Nagu igal mõistel, nii on sellelgi laiem ja kitsam tähendus.
 
Laiemas mõttes kuuluvad vabavara hulka kõik programmid ja muu arvutikraam (nt fondid), mida saab internetist raha maksmata tõmmata, kui need on internetti pandud seaduslikult. Seega ei ole murdvara (warez) ja kräkid (cracks) vabavara. Tüüpiline näide laiemas mõttes vabavarast on PDF-failide vaatamise vahend Acrobat Reader, mille uusim, kuues versioon kannab nime Adobe Reader. Kuigi seda levitatakse massiliselt (kõikvõimalikel veebilehtedel ja CD-del), on selle lähtekood salajane, pealegi on programmi sisse ehitatud firma Adobe kommertstoote Acrobat reklaam: varem ilutses see lausa avaaknas, nüüd piirdutakse käsuga Purchase Adobe Acrobat (osta A. A.) menüüs Help (spikker). Enamik kasutajaid jätab selle käsu rahumeeli täitmata.
Kitsamas mõttes vabavara moodustavad ainult avaliku lähtekoodiga programmid, mille kasutamist reguleeritakse tavaliselt “üldise avaliku litsentsiga” (General Public Licence). Sellised programmid on hea näpuharjutus algajatele programmeerijatele ning omamoodi sotsiaalabi vähekindlustatud ühiskonnakihtidele (nt üliõpilased) ja arengumaadele. Mahukaim sedalaadi projekt on kontoripakett OpenOffice.org (lühend OOo), väga populaarne on ka brauser Mozilla. Kahjuks põhinevad need kommertsfirmade annetatud koodil, olles StarOffice’i ja Netscape’i “sugulased”. Firmad saavad oma “heategevusest” isegi kasu, lausa konkurentsieelise: häkkerite (heas mõttes, vt Pekka Himaneni “Häkkerieetika”!) näol on Sun’i käsutuses tohutu palgata, kuid väga entusiastlik tööjõureserv, mida näiteks Microsoftil ei ole. Nii põhineb tasuline – kuigi odav – StarOffice 7.0 tasuta OOo 1.1-l. Suurem osa vabavarast on siiski märksa amatöörlikum, hea, kui toetust jagab Free Software Foundation (Vaba Tarkvara Fond).
Istuda paadis ilma sõudmata
OOo tegijate hulgas leidub kindlasti kutselisi programmeerijaid, kes saavad programmeerimise eest palka, kuid OOo-d arendavad nad sellegipoolest enamasti vabal ajal. Vahel tundub, et vabavara toimib sama mehhanismi alusel kui piraatlus – vahe on vaid selles, et kõik kasutajad on piraadid. Pole kuigi eetiline kasutada vabavara seda edasi arendamata ning istuda paadis ilma sõudmata.
Mis saaks siis, kui vabavara mõistet laiendataks teistele inimloomingu aladele, näiteks kirjandusse? Shakespeare’i jt klassikute teosed kuuluvad kahtlemata vabavara hulka (neid levitab netis projekt Gutenberg), kuid nende eesti tõlked tavaliselt mitte, sest tõlkija surmast pole möödas 70 aastat. Meil on praegugi Algernon, Bahama Press ja Kloaak, kuid neile teevad kaastööd enamasti kolmandajärgulised kirjanikud, kuigi on eredaid erandeid, näiteks Jaan Kaplinski, kes on ühtlasi veendunud Microsofti vastane. Pealegi vastavad taoliste portaalide tekstid – nagu klassikute omadki – ainult laiemas mõttes vabavara kriteeriumidele: neid tohib küll ilma rahata lugeda ja erinevalt raamatukogu raamatutest alatiseks endale jätta, kuid muus osas on nad samamoodi autoriõigusega kaitstud nagu trükitekstidki. Nende kopeerimisel ja levitamisel ei tohi autori loata muuta ühtegi sõna, rääkimata autori nimest. On küll olemas ka täiesti vabavaraline “kirjandus”, mis on isekast “kommertsliteratuurist” vanemgi – rahvaluule. Tänapäeval elab see edasi õige mannetul kujul, näiteks anekdootide ja piltmõistatustena. Kangelaseeposte ja vägilasmuistendite aeg on pöördumatult läbi, neid asendavad seebiooperid ja tele?õud, muidugi mõista kommertslikud.
Riigiasutuste üleviimine priitarkvarale oleks võrreldav näiteks Lutsu, Undi ja Runneli teoste kõrvaldamisega kirjanduse õppekavast või tasuta laenutatavate raamatute hulgast. Küllap saaks mõtte- ja sõnailunälja suurepäraselt kustutada ka rahvaluule, klassikute ja suuremeelsete nüüdiskirjanike abiga, kuid valikuvõimalused muutuksid palju kesisemaks. Täis rahakotiga võib ju valida Microsoft Office’i, Corel WordPerfect Suite’i, Lotus SmartSuite’i, StarOffice’i ja OOo vahel, tühja rahakotiga on valik viis korda väiksem – nagu nõukaajal ühemandaadilises valimisringkonnas. Vabaduse annab raha olemasolu, mitte selle puudumine.
Raha must vari on igal pool
Antiikajal ja isegi 20. sajandi esimesel poolel peeti õigeteks sportlasteks ainult amatööre. Rekordite kasvades ja treeningu intensiivistudes jäi tööks või õpinguteks järjest vähem aega, kuni töökoha või kõrgkooli olemasolu nõue muutus paljaks formaalsuseks. Tänapäeval ei häbene keegi tippspordist elatuda, profid teenivad lausa miljoneid. Sama areng on aset leidnud mujalgi, näiteks teatris: suund maaseltsimajade jandilavadelt suurlinnade ooperimajadeni on kunstimeisterlikkuse tõusu vältimatu eeldus. Millegipärast püsib meie ühiskonnas visalt kujutelm, et sõdur ja programmeerija peavad olema head amatöörid. Miks muidu arvatakse, et Eesti pole nii rikas, et osta kommertstarkvara ja pidada palgaarmeed?
On paradoks, et palgasõdur on halvem sõdur kui ajateenija, kuigi palgasõduri kutseoskused on paremad. Ka prostituudi “kutseoskused” on paremad kui keskmisel abikaasal või armukesel. Aga armastus, aga tunne!?
Vaadakem siiski tõele näkku. Tänane ajateenija on tegelikult sundkorras hädaabitööle rakendatud madalapalgaline palgasõdur, kes saab riigi kulul peavarju, toidu, riided ja natuke taskuraha – ühesõnaga sõjaori. Tal ei ole oma relvagi. Rüütliaegadel võitlesid omavahel aadlikud, kes kandsid ka sõjapidamisega seotud kulud. Võib arvata, et suurem osa Eesti kutsealuseid ei jõuaks osta isiklikku automaati ja tänapäeva üksikisikukesksed seadused ei lubaks seda kohustust ka vanemate õlgadele veeretada. Aga sõiduauto jõuavad osta ju paljud pered! Miks ei võiks lubada ka liisitud ja isegi pruugitud relvi, kui viimased on tehniliselt korras?
Kuhu me ka ei vaataks, igal pool näeme raha musta varju. Vahel tundub, et meie patriotismgi põhineb hirmul, et Venemaaga ühinedes jääks Eesti vaeseks. Sama rikastumistuhin tõukas meid 14. septembril Euroopa Liidule “jah” ütlema. Sama tung tõukas meid varem piraaditsema ja praegu vabavara installima, et jääks rohkem raha õllele, autodele ja ilusatele riietele – programmeerija ajutöö vilja ei peeta tõsiseltvõetavaks väärtuseks. Sama tung ajab meid ajateenistust pooldama, sest palgaarmee ülalpidamiseks tõstetaks meie makse ning jäetaks kätte vähem raha pillamiseks ja lõbutsemiseks.
Miks mitte osta tarkvara, kui raha jätkub? Soft koormab keskkonda vähem kui mis tahes tavapärane toode. Ja uusi elamusi – töö-, mitte tarbimisrõõmu – pakub täiusliku tarkvaraga töötamine kuhjaga!

Traditsioon ja uuendus usulises hariduses

TOOMAS JÜRGENSTEIN, Hugo Treffneri Gümnaasiumi religiooniõpetaja

Religiooni arengut võib vaadelda pideva dialoogi ja kohatise pingena traditsiooni ja uuenduse vahel, kus tõelist püsiväärtust omavad põhimõtted püsima jäävad.
 
Usulisest tarkusest ja õppemeetoditest kõneldes eeldatakse enamasti teatavat konservatiivsust, traditsioonidest kinnipidamist ja keskendumist püsiväärtustele. Ühelt poolt on see ka kahtlemata õige. Näiteks kristlikus kontekstis annavad õppimise keskse põhimõtte edasi Jeesuse sõnad: “Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta!” (Mt 6:19– 20). Taevase tarkuse õppimine on kindlasti midagi väga ahvatlevat, kuid juba pealiskaudsel vaatlusel (või ajaloo analüüsil) võib siin olulist ohtu märgata: taevase tarkusena esitatakse sageli midagi väga ajutist, ajastulist ja mööduvat.
Tabusüsteemid muutuvad
Küllap võib eespool nimetatud ohu vältimiseks märgata Piiblis üleskutset ka vanade põhimõtete ümberhindamisele ja avatust uutele ideedele. Üks hoiatus liigse klammerdumise eest kirjapandusse on apostel Pauluse tõdemus “…sest kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks” (2Kr 3:6). Heaks näiteks selle põhimõtte mõju kohta on kristluse suhtumine orjusesse: Piiblis võib kindlasti leida ülekaalukalt rohkem kirjakohti, mis käsitlevad orjust ühiskonna normaalse osana, kui tekste, mis seda eitavad. Ühiskonna arenedes olid aga just usulised argumendid orjuse vastu võitlemisel esiplaanil. Usuliste arusaamade dünaamilise muutumise ja arengu kõige olulisemaks märgiks kristluses on pühakiri: Vanale Testamendile on lisandunud Uus Testament.
Küllap võib laiemalt arutledes leida enamikust lunastusreligioonidest sinna kodeeritud põhimõtteid, mille järgimisel püütakse inimest vabastada teda lämmatavate tabusüsteemide kütkeist. Tabusüsteeme aga õigustatakse sageli just traditsioonile viidates, kuid lunastusreligioonides kuuluvad need kriitilisele järelekatsumisele. Toomas Paul kirjutab “Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud raamatus “Kirik keset küla”, et esimesel sajandil oli dekaloog, kümme käsku, kristlaste jaoks üpris vähese tähtsusega: see oli liiga endastmõistetav. Kristluse riigiusuks saades aga ei piisanud inimestele enam õilsast ideaalist, vaid oli vaja käskude ja keeldudena ka konkreetseid juhiseid.
Traditsiooni ja uuenduse raamis võime vaadelda ka kiriku õpetuse kujunemist ja arengut. Juba antiikses maailmas aitasid kristlikku õpetust selgitada, lahti mõtestada ja vahendada erinevad filosoofiad. 3.–4. sajandist, peamiselt tänu Origenese (185–253) ja Augustinuse (354–405) töödele platonism või uusplatonism, Aquino Thomasest (1225–1274) alates asus seda ülesannet täitma Aristotelese filosoofia. Nii on see protsess jätkunud tänaseni, tuntuimate näidetena on Rudolf Bultmann (1884–1976) kristluse tõlgendamisel kasutanud eksistentsialistlikku filosoofiat või Teilhard de Chardin (1881–1955) evolutsiooniõpetust.
20. sajandi teoloogidest on ehk kõige tugevamini rõhutanud religiooni kahetist olemust traditsioonilise ja uuendusliku vahel Paul Tillich (1886– 1965). Tema kasutusele võetud korrelatsioonimeetodi järgi on teoloogia ülesanne tõlgendada ilmutuse vastuseid nii, et need säilitaksid vastavuse algkristlikule sõnumile, kuid omaksid tähendust ka nüüdisaegsele inimesele.
Jõudes nüüd tänapäevase kooli juurde, tundub mulle, et religiooniõppe aines sisalduv teatav pinge traditsiooni ja uuenduse vahel võiks reaalses koolisituatsioonis kanaliseeruda õpilaste dialoogiks iseendaga, mis juhiks õpilasi probleemide analüüsile ning seoste loomisele ümbritsevaga. Selline sisemine dialoog on omamoodi ajutreening, mille tulemusena suudab õpilane hiljem näha probleemi mitmetahulisust, eristada erinevatest lähtekohtadest lähtuvaid teooriaid, teha vahet küsimustel, mida on ja mida pole mõtet võrrelda, sunnib kuulama ka opositsiooni arvamusi. Õppimise ajal toimuv pidev analüüs aitab hinnata ka detailide tähendust, teha vahet olulisel ja ebaolulisel jne.
Lisaks on muidugi religiooni ainesse programmeeritud arendav element. Uku Masing on artiklis “Piiride juurde” võrrelnud teoloogiat matemaatikaga: aksioomid on analoogilised, mõlemas esineb lahendamatuid probleeme (võrrandeid), analoogiliselt paralleelsete geomeetriatega on olemas paralleelsed teoloogiad jne. Mõlemad arendavad ka mõtlemist: matemaatika enam diskursiivset, teoloogia selle kõrval ka intuitiivset.
Religioon ja teadus
Usun, et religiooniõpetuses on üheks paremaks teemaks sisemise dialoogi tekkeks tänapäeva Eesti koolis religiooni ja teaduse suhete käsitlemine. Tekib ju vähemalt näiline vastuolu religioossetes tekstides antud omaaegsete maailma tekke kirjelduste ja füüsikas-bioloogias õpitud tänapäeva teaduse seisukohtade vahel. Ühelt poolt sunnib see võtma kriitikaga omaaegseid arusaamu, teisalt otsima võimalusi tänapäevaste andmete suhestamiseks religiooniga või siis ka kriitiliseks hoiakuks teaduse saavutuste suhtes. Isegi kui sellise analüüsi esialgne tulemus on religiooni mahakandmine või teadussaavutuste ignoreerimine, jäävad õpilastele tavaliselt meelde arutelu käigus väljatoodud suhestusvõimalused, mis võimaldavad neil edasises elus sisemist arutelu edasi pidada. Kui otsida veel õpilastes sisemisi dialooge tekitavaid teemasid, pakun välja järgmised: Eesti ristiusustamise, kas on olemas kõrgemaid ja madalamaid usundeid, kas arvutiusk või popmuusika on tänapäeva religioon.
Pöördun lõpetuseks Peeter Põllu vaadete poole. Mulle tundub, et sisemisele dialoogile ja analüüsile kutsuvad põhimõtted on tema pedagoogilistes seisukohtades olemas. Peeter Põld kirjutab omaaegsetes usuõpetuse õppekavades järgmist: “Mitte valmis usulisi formuleid, ettekujutusi ja mõisteid ei tule lastele pakkuda, millesse konkreetne individuaalne ja sotsiaalne usuelu kord oma avaldused kokkusurunud ja tihendanud, vaid kõige pealt kogemusi ja elamusi kokkupuutumises mitmesuguste usulis-kõlbeliste situatsioonidega, sündmustega, isikutega, eriti ristiusu klassikalistest aegadest. Alles sellise elamus-materjali põhjal võib usuline ja kõlbeline refleksioon ja mõiste loomine alata.”
Peeter Põllu eelneva seisukoha saab hõlpsasti asetada traditsiooni ja uuenduse skeemi. Muutumatuna saaks üle võtta õpilastes usulis-kõlbelise refleksiooni tekitamise vajaduse, kuid tänapäevase pluralistlikus maailma arvestades peab õpitav materjal uuenema kõigile meil laiemalt levinud religioonidele ja maailmavaadetele.

Eesti riigi ja ülikooli visiooni ühisosast
Lühendatult peaminister Juhan Partsi ettekandest Tartu Ülikooli arengukonverentsil 24. oktoobril.

Ettekande teksti vahendas toimetusele Tartu Ülikooli teabetalitus.

Ülikool väljakutsete ees

Tartu Ülikool korraldas 24. ja 25. oktoobril Tartus arengukonverentsi “Ülikooli väljakutsed”. 29. oktoobril otsustas TÜ valitsus oma istungil, et konverents kinnitas veenvalt vajadust määratleda rahvusülikooli roll ja tähendus Eestis ning ülikoolile delegeeritud avalike teenuste osutamise ja rahvusliku kultuuri edendamise ülesanded ning finantseerimisprintsiibid tuleb määratleda Tartu Ülikooli seaduse uues versioonis.

TÜ arengukonverentsi kokkuvõtte ja muude materjalidega saab tutvuda aadressil http://www.ut.ee/arengukonverents. Allpool avaldame mõtteid konverentsil peetud ettekannetest, mille tekstid saime TÜ teabetalituse vahendusel.
TÜ rektor Jaak Aaviksoo “Tartu Ülikooli arengusuunad”
Teadmistepõhise ühiskonna keskmes on haritud inimene. Mida vähem on inimesi, seda paremini haritud peavad nad olema. Rahvas vajab eneseteadvust, suutlikkust end mõista, oskust iseendaks jääda ja oma tulevikku kavandada. See oskus sünnib akadeemilise kultuuri kaudu, mille kandjad on ülikoolid. Eesti on maamunal tõenäoliselt väikseim rahvas, kes on suutnud luua, säilitada ja edendada kõigi raskuste kiuste oma ülikooli.
Armastame rääkida oma hariduslembusest, ent viimane kümnend on näidanud meie pealiskaudsust ja hoolimatustki rahvusliku hariduspõllu harimisel. Üleminekuaastatel on haridus olnud teisejärguline ja arenenud suuresti isevoolu. Radikaalsemad reformpoliitikud seadsid alles hiljuti küsimärgi alla isegi koolikohustuse vajalikkuse, mõistes haridust üksnes isikliku hüvena ja harimatust kodaniku vaba valikuna. See on viinud olukorrani, kus ligi 20% noortest ei omanda põhiharidustki. Küünilist lohutust võib leida vaid teadmisest, et ka Eesti rahvaarv on teada täpsusega 50 000 siia-sinna.
Oleme end petnud ettekujutusega, et tung kõrgharidusse näitab meie hariduspürgimuste kvaliteeti. Arvud on tõesti silmatorkavad: vähem kui kümnendiga on üliõpilaste arv kasvanud 20 000-lt enam kui 60 000-ni ja kõrgkoolide arv kuuelt ligi kuuekümneni. Kõrgharidust nõutab ligi 60% eagrupist. Teades aga, et selle kasvuga pole kaasnenud õppejõudude arvu suurenemist, rääkimata vajalikest infrastruktuuri investeeringutest, on selge, et kvantiteet on saavutatud kvaliteedi arvelt. Teades, et kõrgharidusdiplomite väljaandmise õigus on antud kutsekoolidele, võib vaid aimata, kui suur see langus on olnud. Pole vaja lehmale sadulat selga upitada, ega ta sellest rohkem ja paremat piima andma hakka. Kutsekoole on meile vaja täpselt samuti nagu ülikoolegi ja pole vaja neid ei üksteisele vastandada ega üksteise sarnaseks muuta.
Kummitamas on uus oht – hariduse, s.h ülikoolihariduse kvaliteedi ainsa mõõdupuuna püütakse käsitleda vastavust tööturu hetkenõudlusele. Sellise lähenemise lühinägelikkus saab selgeks, kui võrrelda meie tööturu nõudlust ja veelgi enam nõudlikkust täna ja viis aastat tagasi. Eelseisvatel aastatel muutub see veelgi suurema nõudlikkuse suunas ning häda neile õppureile ja õppeasutustele, kes trendist aru ei saa. Tõeliselt hea haridus peab tagama toimetuleku ka kolmekümne aasta pärast. Oht, et ülikool muutub “sammastega kutsekooliks”, on reaalne ja tõsine.
Kevadel ülikooli lõpetanute tööandjate hulgas läbi viidud küsitlus näitas, et ligi 90% küsitletud tööandjatest hindas lõpetanute ettevalmistust väga heaks või heaks. Kuid töölevõtmisel oli kõige olulisem kriteerium intervjuul tekkinud mulje ja kõige vähem arvestati õpingute tulemuslikkust. Selle tulemuse “pragmaatiline tõlgendamine” ülikooli tegevuse kavandamisel on hukatuslik, ehkki vastab moodsale trendile reageerimisest turunõudlustele.
TÜ hariduse ja teaduse kvaliteet pole kaugeltki selline, mille üle uhkust tunda. Piisav pole isegi see, et kvaliteet paraneb. Nõudlikkust ülikooli sees on sihikindlalt tõstetud, ent kui seda ei toeta riigi poliitika, ei kanna see vilja. Tartus kaitsmata kraad või saamata professorikoht on saadaval teistes ülikoolides ja tarmuka ametiühingu toel asutakse endale nõutama TÜ professoriga võrdset palka.
Hariduse kvaliteedi puhul on loodetud, et turg paneb asjad paika. Panebki – aga millise hinnaga ja millisesse paika? Targal põlluharijal ei tule pähegi panna porgandid umbrohuga konkureerima. Hea saagi saamiseks tuleb teha mitte ainult umbrohutõrjet, vaid ka vaheltharimist ja harvendamist. Kes selgitaks seda lihtsat talumehetõde meie hariduspõllu eest hoolitsejaile?
Tartu Ülikool ei eksisteeri vaakumis, vaid reaalses keskkonnas – Eesti Vabariigis anno 2003 – ja ülikooli areng ei saa end sellest keskkonnast lahti rebida. Ülikooli arengukavasid determineerivad nii sise- kui ka väliskeskkonna trendid. Seetõttu on arengusuundade juures vaja selgelt määratleda tingimused, mille korral kavandatav areng üldse võimalikuks osutub.
Eesti Tööandjate Keskliidu juhatuse esimees MEELIS VIRKEBAU “Keda tööandja vajab?”
Sellele küsimusele on täna võimatu täpselt vastata. Esiteks ei ole enamikul ettevõtjatel pikaajalist visiooni ja kogemust, kuna ettevõtete eluiga on veel üsna lühike. Teiseks tuleb kõrghariduse planeerimisel arvestada ka majanduse arengusuundadega, mis lühiajalises perspektiivis võivad olla vastuolus ettevõtjate ootustega.
Samuti tuleb kõrghariduse arendamisel arvestada riiklike huvidega. Lisaks tööturu vajaduste rahuldamisele on ülikooli eesmärk olla ka rahvuskultuuri, keele ja teaduse edasikandja.
Tööandjad mõistavad, et ajalooks on saanud Eesti odavast tööjõust tulenenud konkurentsieelised ning ainuke pääsetee on järsk pööre innovatsioonipõhise majanduse suunas. Kardinaalseteks muutusteks vajavad ettevõtted haritud, loova mõtlemisega noori.
Eestis on tööandjate seisukohast kaks olulist hariduskeskust: Tartu Ülikool ja Tallinna Tehnikaülikool, kelle diplomid on tööturul olnud alati hinnatud. Olukorda ei ole muutnud ka erakõrgkoolide massiline teke. Paljude erakõrgkoolide ebaühtlane tase ei rahulda tööandjaid. Samuti pole tööturul ilmnenud äkitselt erilist vajadust rahvusvaheliste ärijuhtide järele. Neid koolitatakse hulgi, kuid keegi ei tea, kellele. Pigem otsitakse tikutulega taga inimesi, kes lisaks juhiambitsioonile suudaksid oma teadmistega anda reaalse panuse ettevõtete uute toodete ja teenuste väljatöötamisse ning turustamisse. Eesti riigi ja tööandjate jaoks on valupunkt konkurentsivõime ehk ekspordisuutlikkus. Soovime TÜ-lt haritud noori, kes valdaksid informatsiooni maailma mastaabis ja oleksid kompetentsed oma valdkonnas; samuti seda, et uued ideed ning loovus oleksid TÜ lõpetajale midagi igiomast.
Tööandjad ei soovi, et ülikool muutuks “sammastega kutsekooliks”. Lõpetanud peaksid olema valmis muutma meie ettevõtted teadmistepõhisemaks.
Küsimusele, millise ettevalmistusega spetsialiste on vaja, vastab Eesti keskmine ettevõtja tõenäoliselt nii: “Vajan töötajat, kes oleks piisavalt haritud ja lojaalne, kelle väljaõppesse ei tuleks täiendavalt investeerida, kes ei moodustaks ametiühingut ega nõuaks liiga kõrget palka.” Kuidas peaks sellise hinnanguga kohanduma ülikool? On selge, et nende kriteeriumidega töötaja ettevalmistamine ei saagi olla ülikooli ülesanne. Osa ülikooli rollist ühiskonnas on olla teatud intellektuaalse kapitali kandja. Ülikooli ülesanne on koondada rahva helgemad pead ning samal ajal hoolitseda, et rahvusliku teadlaskonna loovad ja innovaatilised ideed ning tööd leiaksid väljundi majandusse ja tööturule.
Eesti majanduse tootlikkus on vaid 38% Euroopa Liidu keskmisest ja 10% juhtivate Euroopa riikide tootlikkusest. Ülikoolis loodud intellektuaalne kapital on parima lisaväärtusega, kui leiab rakenduse ettevõtluses. Aga selleks on vaja koostööd, milleta jääb loovus rakendamata ja tootlikkus riigis piinlikult madalaks ka tulevikus.
Tööandjate vajadused on seni olnud seotud peamiselt õigusteaduse ja majanduse valdkonnaga. Seda on kinnitanud kõrged vastuvõtuarvud ja lõpetanute suhteliselt kõrge töölesaamise protsent. Seoses üleminekuaja lõppemisega on tööandjate vajadused muutunud: stabiliseerunud õigus- ja majanduskeskkond nõuab sotsiaalteaduste kõrval järjest enam tootmise ja tehnoloogia arendamisele kaasa aitavate valdkondade tähtsustamist. Tuleb leida selge tasakaal humaniora, realia ja socialia valdkondade mahtude vahel.
Eesti Tööandjate Keskliit toetab tasakaalustatud lähenemist. Heaks tavaks peavad saama koolitustellimuste vastastikune kooskõlastamine ning ühised projektid. Tööandjad on valmis jõuliselt toetama ülikooliga kokkulepitud valdkondade eelisarendamist ja rahastamist.
Kõrghariduse omandamine pelgalt tiitli pärast ei tohi muutuda eesmärgiks omaette. Vältimaks võõrtööjõu massilist sissevoolu, vajab Eesti ka tulevikus lihtsaid tublisid töömehi ja teenindajaid, kelle puhul pole ülikoolihariduse omandamiseks ettenähtud ressursi kulutamine alati otstarbekas. Oluline on, et inimene, kes valmistub tööturule astuma, leiaks pärast kooli lõpetamist endale sobiva elukutse, ning et ülikooli uksed oleksid edasipürgijale avatud kogu elu.
Haridus- ja teadusminister TOIVO MAIMETS “Ülikool inimressursi võimekuse tagajana”
Hariduskulude osakaal avaliku sektori eelarves oli 2002. a 15,7%. OECD keskmisest, 13%-st, on see suurem, samuti paljude teiste riikide omast (Korea, Norra, Taani, Rootsi ja Soome jäävad meist tahapoole). Avaliku sektori kogukulud haridusele protsendina SKP-st olid 2002. a 6,1%. Probleem ei ole niivõrd selles, kui suure osa me oma eelarvest või SKP-st anname haridusse, vaid eelkõige selles, et meie SKP on väga vilets. Ostu pariteetsuse alusel dollarites oleme OECD keskmisest kaugel maas. Me võime tükk aega kakelda rahandusministriga ja riigikogus ning saame mingid protsendid (haridussummad ja -investeeringud) alati suuremad eelmisest aastast. Tegelikult teame, et suurenemisi on vaja kordades, reaalsed rahanumbrid protsentide taga on väga väikesed. Põhiprobleem on, kuidas SKP-d põhjalikult suurendada, kuidas kasvaks meie tööjõu tootlikkus.
Eesti kõrgharidus on pandud püsti välise akrediteerimise peale. See on aastaid end õigustanud, kuid siin on ka oma tagasilöögid. Hakkab järjest enam tunduma, et suured ja võimekad ülikoolid nagu TÜ võiksid minna rohkem seesmise kvaliteedikindlustuse süsteemi peale, st eneseanalüüsile. Kui seda tehakse rahvusvaheliste standardite kohaselt, on sellest ülikooli kvaliteedile rohkem kasu kui hoogtööpäevakutega ekspertide kohaletoomisest.
Kuidas saada siia rohkem tipptegijaid, professoreid ja teadureid välismaalt? Korralisteks professoriteks valitud välismaalasi võib kogu Eesti peale ühe käe sõrmedel üles lugeda, välisüliõpilasi on vähe.
Teine punkt on välisõppe toetamine: meie õppijad väljaspool ja välisõppijad siin. HTM on toetanud doktorantide lähetamist välisülikoolidesse. Eelistatud on olnud tehnika ja tehnoloogiaga seotud alad. Suur probleem on olnud leida doktorante, kes on valmis välismaale minema ja seal täismahus õpingud läbima. Välisüliõpilaste arv Eesti kõrgkoolides kokku oli 2003. a kevadel tuhatkond. Kõige enam on Läti üliõpilasi, järgnevad Soome, Leedu, Venemaa, Hiina. See valik näitab, kuhu on meie ülikoolide turundus suunatud olnud. HTM-i kogemus ütleb, et rahvusvahelistumisel pole peaprobleem riiklik rahastamine, vaid akadeemilise kogukonna hoiakud.
Palju on erinevaid õppekavu. Soovitan mõelda põhjalikult läbi, kui paljudele õppekavadele on meil ressursse. Kas on vaja veel uusi avada või on mõttekam kasutada olemasolevaid vahendeid vähemate õppekavade õpetamiseks?

Nagu seeni Kuutsi palust

ANU MÕTTUS

Ajasime Mõniste Põhikooli huvijuhi Eda Tuvikesega juttu õpetajate päeva hommikul tema mõnusa maamaja suures köögis ümmarguse laua ääres kohvi juues. Eelmisel päeval oli ta käinud ühena 28 tänavusest aasta õpetajast Tartus haridus- ja teadusministri vastuvõtul.
 
“Peaksime rääkima Mõniste koolist, mitte minust. Mina olen lihtsalt osa sellest koolist ja neist 1100 inimesest, kes siin Mõniste vallas elavad. Minu meelest on kõik ümberkaudsete koolide õpetajad, keda tunnen, väärt saama aasta õpetajaks. Mõniste koolist olen mina juba neljas. Arvestades, et meil vaid kümmekond põhikohaga õpetajat ongi, võib öelda, et siit tuleb neid nagu seeni metsast. Täpsemalt siis Kuutsi palust.”
Seiklusrada oli esimene
Just Mõniste Põhikooli lähistel laiuvas Kuutsi palumetsas asub neli aastat tagasi Eda Tuvikese eestvedamisel ja maavalitsuse toetusel rajatud seiklusrada. Idee selle loomiseks sai Eda Eesti Noorsootöö Keskuse seiklusrajast Kloogal. Huvilised, kes kaugemalt Mõniste kanti seiklema tahaksid tulla, võivadki pöörduda tema kui raja ühe instruktori poole. Päris omapead saab seda kasutada vaid terviserajana, sest osa atraktsioone monteeritakse pärast iga kasutamist maha ja nii mõnigi 30 ülesandest vajab täpset juhendamist.
Seiklusrada oligi huvijuhina tööle asunud Eda esimene projekt. Sellele on järgnenud hulgaliselt teisi, suuremaid ja väiksemaid, millest järel mälestused ja paksud kaustad riiulis, igale suurelt peale kirjutatud, kui palju raha saadi. Või: “Ei rahastatud”. Kolleeg Marika Lepp ütleb, et Eda on nende kooli konkurentsitult parim projektikirjutaja. “Peale heade ideede tuleb kõikvõimalike taotluste ja eelarvete koostamisel tohutult kasuks tema raamatupidajaharidus. Ja kui mõnikord raha ka ei saa – alati ei anta isegi talle –, on Eda õnneks seda tüüpi inimene, kes mõtleb: “OK, uks pandi kinni, küllap on kusagil aken lahti.” Ta nutab oma nutu ära ja on seejärel jälle tegutseja.”
Koolist ärisse, ärist kooli
Eda Tuvikese elus on ka neli aastat, mil ta pole koolis töötanud. “Õppisin kaks aastat pärast keskkooli lõpetamist TRÜ-s matemaatikat, siis otsustasin, et hakkan ise endale elatist teenima. Aga just sel hetkel kadus meie kõrgkoolidest kaugõpe. Jäin äraootavale seisukohale – ega selline olukord saa ju lõpmatuseni kesta. Kaheksa aastat töötasin Mõniste koolis matemaatikaõpetajana – ja ei tulnud võimalust ennast oma erialal täiendada.
Parajasti tuli meie maile Meelis Mõttus, kes lõi kõvasti laineid Mõniste sovhoosi ostmise ja Metsavenna talu rajamisega. Tema kutsus mu enda juurde tööle ja pakkus koolitusvõimalusi. Lõpetasin Tallinnas Majandusjuhtide Instituudis täienduskoolituses juhiabi kursused ja seejärel kaubandusliku pearaamatupidamise. Töötasin Meelise juures neli aastat. Ta on tubli ja hea ülemus, aga nagu see ärimaailm on – natuke julm ja ettearvamatu…
Mina tahan võib-olla vahel liigagi õiglane olla. Sobin selles mõttes kooli, et kui kellelegi haiget tehakse, lähen kohe vahele. Äris niimoodi ei saa. Alguses arvasin küll, et ei lähe kooli tagasi – olin ju koolitanud end raamatupidajaks, kaks kõva maksuameti revideerimist läbi elanud. Tundsin, et olen tunnustatud ja võin ka kodus seda tööd teha. Aga siis tuli Mõniste kooli tollane direktor Kalmer Kivi mind uuesti kooli meelitama. Käis lausa kaks korda ja mul läks süda haledaks. Nüüd olen viies aasta koolis tagasi ega kahetse. Usun, et ka minu edaspidine töö jääb noortega seotuks, olgu siis Mõniste koolis või mõnes muus noorteasutuses.”
Möödunud suvel lõpetas Eda korraga veel kaks kooli. “Kui astusime TPS-i kaugõppesse noorsootöö erialale, ei tulnud keegi selle peale, et meile antakse pedagoogilisest kõrgkoolist justkui mingi keevitaja kutse, pedagoogilist kõrgharidust me sealt paberite järgi ei saagi. Kui see teisel kursusel selgus, nägin jälle ohtu, et ei saa koolis töötada, vaid pean minema mõnda noortekeskusesse või maavalitsusse. Reageerisin kohe ja ärgitasin ka teisi kursusekaaslasi, nii et vallutasime suures Pedas pedagoogika täienduskoolituse osakonna. Nii juhtuski, et tänavu juunis oli mul üks lõpetamine, augustis juba teine kaitsmine ja lõpetamine.”
Kuigi Eda Tuvikene ütleb, et aasta ema tiitlit ei saaks ta eluilmas ja abikaasa Aivari ning poegade Rene ja Rasmuse võimaluse aasta pereks kandideerida nullib ka just tema vähene panus, võib seda sõprade-tuttavate arvates liigseks enesekriitilisuseks pidada. Eda Tuvikene pole tõesti mingi kodukana, kuid pere ja kodu on talle siiski äärmiselt tähtsad.
Pere eelkõige
“Kuigi olen n-ö nõukogude aja laps, kasvasin nagu paljud tänapäeva noored (ja võib-olla mõistan neid sellepärast ka paremini) just selles mõttes, et ka minu vanemad läksid lahku. Mõlemad küll kogu aeg kasvatasid mind, aga kaugjuhtimise teel: üks 100 kilomeetrit ühel, teine 50 km teisel pool – ja mina elasin vanavanemate juures. Kogu mu lapsepõlv ja kooliaeg möödusid seal. Olen ise kogenud, et saadetud raha ja asjad ei kompenseeri oma isa ja ema.”
Vanaisa-vanaema kodust on Eda kaasa toonud pere ühised teeõhtud köögilaua ümber. “Istume koos ka iga laupäeva-pühapäeva hommikul, kui just mõnd sõitu ees ei ole. Mul on hea meel, et kõik räägivad, mida nad kogevad ja näevad, ja see jääb meie seinte vahele. Selle kombe olen oma lapsepõlvekodust kaasa toonud. Meil oli täpselt samasugune ümar laud, mille ääres pidasime vanaisa-vanaemaga teeõhtuid ja arutasime maailma asju. See annab inimesele analüüsi- ja tagasivaatamise oskuse, noorele inimesele julguse suhelda endast vanematega.
Mäletan, kuidas keskkooli ajal klassikaaslased küsisid, kuidas ma ei häbene oma üle seitsmekümneste vanaisa-vanaemaga omaealiste seltskonda ilmuda. Aga minu jaoks oli see nii tavaline. Käisime koos teatris – Tamsalu kultuurimajja, kus tihti külalisetendusi anti, oli kilomeeter maad. Mäletan neist teatriskäikudest just koduteed: jalutad, vaatad tähti ja arutled. Ja seda, et alati oli aega suhelda: mitte nii, et kell juba üksteist, järgmine päev on koolipäev, vaja jooksuga koju minna.
Pere jaoks tuleb aega leida. Ja muidugi on kahju, et seda jääb väheseks. Mul on küll endale ilus loosung püstitatud, et saan kunagi väga heaks vanaemaks, aga praegu peavad mees ja lapsed paraku ikka minu tujude, väsimuse, kiiruse ja kõige muuga arvestama.”
Eestis pole pikki vahemaid
Võrumaale sattus Eda enda sõnul suuresti sellepärast, et põhjaeestlasele tundus just see maanurk Saaremaa kõrval kõige õudsemana. “Olin kogu aeg olnud vanaisa ja vanaema poolt hoolitsetud ja isa-ema rahakoti najal ka materiaalselt hästi kindlustatud. Tahtsin endale tõestada, et suudan end ise koolitada ja ülal pidada. Plaanisin minna Moskva ülikooli või hoopis Kiievisse. Mul on ema ukrainlanna ja pool Venemaad sugulasi täis, emapoolne vanaisa elab senimaani Ukrainas. Aga siis sai ema minu plaanidest haisu ninna ja palus, et ma ei läheks Eestist ära. Nii ma siis valisingi Mõniste, kuna Saaremaaga oli tollal väga halb ühendus. Arvasin, et Võrumaalt saab auto ja bussiga ikka liikuma. Tulin tõestama, et saan hakkama. Ja sain ka. Aga nagu ikka – üksinda võõra rahva seas hakkad kohe tuge otsima Leidsime Aivariga teineteist küllalt kiiresti. Jälle oli vanaisa see, kes ütles: mida sa tormad ringi, ta on ju nii tore. Kuigi olin abielludes küllalt noor, pole ma seda kahetsema pidanud.”
Kui kümmekonna aasta eest võis Tallinn Võrumaa lõunatipust vaadates tõepoolest kaugel tunduda, siis tänapäeval enam nii ei ole. “Võib-olla aitab kaasa see, et mees on bussijuht, aga vähemalt meie jaoks on Eesti tõesti väike. Tuleb mõte – istume autosse ja läheme. Meie peres ei saa juba elukutsete tõttu midagi pikalt ette planeerida ja oleme sellega harjunud. Teed on head, tuleb leida moment ja lihtsalt sõita. Hea on ka see, et kui sa kolm ja pool tundi ühes autos Tallinna sõidad, oled lihtsalt sunnitud teisega rääkima.”
Selles, et ükski vahemaa pole liiga pikk ja ilma peab nägema, on Eda Tuvikene suutnud veenda ka Mõniste kooliperet. Just-just sai teoks kahepäevane Läti-ekskursioon. “Mitu lapsevanemat imestasid, et nii kaugele minek... Mis kaugele, kui Tallinna on 300, siis Riiga ainult 200 km!”
Võimalus ise tegutseda
Läti on siitkandi inimestest vaid kiviviske kaugusel. Tihedam koostöö samuti piiriäärse Ape kooliga algas üle-eelmisel aastal, mullu käidi koguni kuus korda Lätis: diskodel, õpilasomavalitsuse ja spordiüritustel. “Et meie piiripunktist ei lasta suurt bussi üle, sõidame oma bussiga Eesti piirini, läheme sealt jalgsi üle ja sadakonna meetri kaugusel ootavad meid lätlaste bussid. Kui vahel on ka rahvarõivad ja muu atribuutika kaasas, on see päris vahva vaatepilt. Oleme Läti piirivalvuritega juba suured sõbrad, rääkimata oma kordonist. Õpetajad suhtlevad omavahel vene, õpilased inglise keeles. Lastel on ka ühiseid huvialasid: nii meil kui neil on tublid peotantsijad. Samamoodi käime läbi Varstu, Krabi ja Hargla kooliga Eestis.”
Marika Lepp: “On suuresti Eda teene, et meie väikesest maakohast pärit lapsed oskavad käituda väga erinevates situatsioonides. Ta on viinud neid ekskursioonidele ja teatrisse, lasknud suurde kaubamajja lahti, kartmata, et nad ära kaovad. Just selleks, et anda lapsele kogemus – mis siis saab, kui ära kaon, kuidas ma olukorra lahendan? See on julgus, anda lapsele võimalus tegutseda ja ennast tõestada.”
Muidugi ei lasta lapsi linna lahti teatavaid turvameetmeid kasutamata. Eda Tuvikene: “Eks elu õpetab. Võin rääkida loo just sellest “kaubamajja lahti laskmisest”. Tegemist oli algklasside rühmaga – 50 last bussis. Õpetajad muidugi ka kaasas, kõik kena ja korras. Turvalisuse mõttes palusin bussijuhil sõita kaubamaja taha, et lapsed maanteele ei satuks. Istusin ise bussi, kui kümme minutit enne ametlikku kogunemisaega heliseb telefon. Väga erutunud lapsevanem toru otsas. Talle oli hirmus ehmunud laps helistanud, et teda on maha jäetud. Aga laps lihtsalt kaotas oma venna silmist, sattus paanikasse ja läks kaubamaja teisest uksest välja. Samasugune uks, samasugune parkla – aga bussi pole. Ta ei taibanud, et teisel pool on ka parkla, meie buss ootab seal ja aega on veel küll. Me ei sõida ju eluski ära enne, kui olen kontrollinud nimekirja ja lugenud lapsed üle. Laps käitus tegelikult väga õigesti: kuna ta ei mäletanud minu mobiilinumbrit, pöördus ta müüja poole, ütles, et on eksinud ja tahab koju helistada. Nii saigi olukord lahendatud.
Seda tuleb igal õpetajal meeles pidada, et kriisiolukorras jälgivad lapsed väga täpselt, mida õpetaja teeb. Samamoodi on klassi ees – kui sind keegi Barmaleikin oma pingist intrigeerib, vaatab alati hulk silmapaare, kuidas sa olukorra lahendad. See on just, mis neid õpetab ja millest nii mõnigi teeb oma järeldused.
Koolis peaks iga täiskasvanu olema teatud mõttes õpetaja, ja meil see ka on nii. Veel meeldib mulle Mõniste koolis see, et me räägime oma asjad lõpuni. Kas või kakleme, aga ikkagi räägime lõpuni. Suures koolis jääb üht-teist tahes-tahtmata ripakile. Probleeme või ütlemisi, mis hiljem kooli eri nurkades käärima hakkavad. Ka meil tekib probleeme, aga midagi ei jää kripeldama ega õpilaste peale välja elamiseks.
Õpilased on meil ka väga mõistlikud ja arusaajad. Või – eks nad ole õpilased nagu õpilased ikka. Arvan, et igal pool ja alati on noored olnud ühesugused. Kui rääkida koolivägivallast, mis ju praegu väga aktuaalne teema, siis meie kooliajal olid täpselt samad probleemid. Kui ka otseselt ei löödud, siis sõnadega on haiget saanud ilmselt enamik. Oluline on oskus toime tulla, tekkinud olukord lahendada. Võib küsida, kas õpetaja roll peab olema vägivald n-ö koolist välja suruda või õpetada, kuidas kriisiolukordades toime tulla. Ei seisa ju õpetaja hiljem elus kogu aeg kõrval ega hoia vägivalla eest.”
Väljaspool käsuliini
Huvijuhi töökohustuste hulka kuulub ka lasteorganisatsioonide tegevuse koordineerimine. Võrumaal on tugevalt esindatud just noorkotkad ja kodutütred, rühmad on ka Mõnistes. “Kaitseliidu kiituseks peab ütlema, et nad võtavad tööd noortega tõsiselt. Usun, et see pakub lastele palju huvitavaid elamusi. Suvel oli meil vahva neljapäevane tüdrukute laager, nüüd poistele piirivalve korraldatud sõjaväeline laager, mida toetas Vastse-Roosa kordon ja Metsavenna talu, kus poisid punkrites ööbisid. Mina olen sellistes laagrites justkui “turvanaine” – vaatan, et mehed ära ei unusta, et tegemist on ikkagi lastega. Tsiviilisikuna on mul lihtne oma arvamus välja öelda. Mind ei sega auastmed ja käsuliinid. Need rühmajuhid, kes on käsuliiniga seotud, peavad vaatama, kellele mida ütlevad.”
Eda Tuvikese mobiilinumber on ilmselt kõigil lapsevanematel telefonis ja peas. “Laps võib kolm-neli päeva metsas laagris olles suures hasardis ja saginas unustada koju helistada, siis on vanemal võimalik minult uurida, milles asi.” Pikemalt sõidult tulles helistab Eda ise vanematele, et need teaksid oma lastele õigeks ajaks vastu tulla. “Kui bussijuht peaks kõik lapsed koduukseni viima, teeks see pea sajakilomeetrise ringi. Kui on oma valla buss, korjame muidugi lapsed kodutee otsast peale, aga kui see on mujalt tellitud, peavad lapsevanemad ise kokku leppima, kuidas lapsed koju viiakse.”
Et areng ei peatuks
Eda vajab uusi väljakutseid. “Kui näen, et mu areng peatub või pole nii kiire, kui tahaksin, ja näen endas kasutamata võimalusi, muutun närviliseks ja vahetan kohe midagi oma elus. Võib-olla just sellepärast sai loodud ka Kivioja külaseltsing.
Ülikooli viimane aasta on diplomitöö tegemine ja otste kokku tõmbamine. Eelmisel aastal mõtlesingi juba, et ei tea, mis saab, nüüd hakkab ju nii palju aega üle jääma... Jaanuaris-veebruaris lõime külaseltsingu, kuhu kuuluvad kuus ümberkaudset talu. Oleme valmis saanud kiigeplatsi ja palliväljaku, pannud üles viidad ja teinud korrastustöid. Iga talukoht on siin ainulaadne ja fantastiliselt looduskaunis. Tuleb ainult märgata. Ja siin on positiivne energia. Need inimesed teavad, et elavad siin ja kõik sõltub neist endist. Nad on selle endale ammu selgeks teinud ja otsustanud täpselt samamoodi nagu minagi: tööl võin käia kas või Ameerikas, aga minu kodu jääb siia.”

Püünsi Põhikoolis on lastel hea õppida

KARMEN MIKK, Püünsi PK õppealajuhataja

Sel sügisel alustas Püünsi Põhikool kümnendat õppeaastat. Seetõttu saame nüüd ümmargust sünnipäeva pidada. Nende aastatega oleme kasvanud hästi toimivaks, kvaliteetset haridust andvaks põhikooliks.
 
Kevadel Viimsi vallavalitsuse korraldusel lapsevanemate seas tehtud küsitluse vastustes nimetati kooli tugevamateks külgedeks õhkkonda ja lapsesõbralikkust, kiideti kooli välisilmet, heakorda ning toitlustamist. Kooli reorganiseerimist algkooliks ei peetud heaks plaaniks. Lapsevanemad arvavad kindlalt, et vähemalt põhikooli lõpuni peaks laps käima samas koolis.
Püünsi Põhikooli lõpetanutest 97% jätkavad edukalt õpinguid kesk- või kutsekoolis. Oleme pakkunud arvestatavat konkurentsi ja saavutanud häid tulemusi maakonna olümpiaadidel ja õpilasvõistlustel. Meie koolist saadud põhiharidus on alus toimetulekuks ja üleminekuks mistahes haridusastmes.
Kool alustas 1993/1994. õa kahe liitklassiga: 1. ja 3. ning 2. ja 4. klass. Neli õpetajat õpetasid 36 last. Majas töötas ka lasteaed ning asutus kandis nime Püünsi Põhikool-Lasteaed. 1999. a läks lasteaia osa aga MA Viimsi Lasteaiad alla.
Oma kooli patrioodid
Kui mina 1996. a Püünsi Põhikooli tööle tulin, oli 7. klass kõige vanem. Edasi kasvas kool põhikooliks ja on nüüdseks saatnud teele juba viis lendu. Nelja lennu klassijuhatajana olen näinud, kui kahju on lastel siit lahkuda. Meie õpilased ja lapsevanemad soovivad, et põhikoolist areneks gümnaasium.
Mis siin nii erilist on? Kooli üldine õhkkond. Just seetõttu olen oma kooli patrioot. Kooli peamisi ülesandeid on luua õpikeskkond nii materiaalses kui ka vaimses mõttes. Seda oleme püüdnud ja seda hindavad kõrgelt nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad.
Matemaatikaõpetaja Kaili Kattai: “Minagi töötan siin ennekõike kooli hea aura tõttu. Meie koolis on väga vähe vägivalda, õpilased saavad omavahel kenasti läbi. Konfliktid lahendatakse rahumeelselt. Õpilased on loomult optimistlikud, aktiivsed ja rõõmsameelsed, löövad kõiges hea meelega kaasa ilma tagant torkimiseta.”
Väikesed klassid võimaldavad õpetajal tegelda iga lapsega, arvestades tema isikupära, arvab kehalise kasvatuse õpetaja Tiina Laid, kes peab meie kooli hästi õpilasekeskseks. “Laps tunneb siin ennast turvaliselt, kõik on kõigi tuttavad ja sõbrad. Õpetajatel jätkub aega tegelda nõrgemate ja tagasihoidlike lastega ning nende vanematega. Lahendamata probleeme peaaegu pole,” lisab 4. klassi õpetaja Ene Valkna.
2. klassi õpetaja Milja Kask: “Olen töötanud õpetajana juba 44 aastat, sellest 33 n-ö mammutkoolides. Väikeses koolis ei jää ükski laps tähelepanuta ega kao massi sekka ära. Parim päev on esmaspäev, mil algab koolinädal.”
Majandusjuhataja ning töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Peedu Alas kinnitab samuti, et koolis tehakse kõike koos ja n-ö täie auruga.
Muusikaõpetaja Angelika Kadarik loodab, et on siin pannud aluse koorilaulule. Püünsi Põhikooli koorid on kindlalt Harjumaa laulupere liikmed.
Loodusainete õpetaja Vilve Roosioks: “Kool on mõnusalt väike ja siin on märgata sõbralikkust ning hoolivust nii õpetajate kui õpilaste vahelistes suhetes. See on nagu üks pere, selline keskkond, kus näeksin hea meelega ka oma last õppimas ja kasvamas.”
Hoiame ühte
1998. a sügisel oli meil esimest korda õpetajate ühine koolitusseminar. Sellest sai traditsioon. Igal aastal käisime sügisel ja kevadel väljasõidul, mille esimesel päeval toimus ühiskoolitus laiemal kasvatus- või haridusteemal ning teisel päeval õppenõukogu. Uus ümbrus ja “tunniplaani-vabadus” õhutasid arutlema ideede üle, mis koolis ajapuuduse või suure koormuse tõttu rääkimata jäid. Praegu ei õnnestu meil nii teha, sest koolitused on läinud kallimaks ning koolituseelarve seda ei võimalda. Küll aga peituvad meie õpetajatekollektiivi ühtsuse juured just toonastes seminarides.
Noored ja kogemustega õpetajad töötavad meil üksteist abistades ja täiendades. Noor õpetaja Kaili Kattai ütleb, et koolis on tunda üksmeelt. Olulised küsimused lahendatakse alati koos, kõigi arvamust silmas pidades.” Ilse Lobjakas lisab: “Meil on kokkuhoidev ja abivalmis kollektiiv.”
“Nooruslik kollektiiv võtab heal meelel vastu kõik uudsed ideed ja ettepanekud ning on tõeliselt oma tööle pühendunud. Ajal, mil paljud koolid otsivad häid õpetajaid tikutulega taga, on meie koolis ametis kõik oma aine tublid spetsialistid. Meil on vedanud,” arutleb Vilve Roosioks. “Ilusaid mälestusi on palju. Kindlasti on õpetaja jaoks meeliülendav, kui lõpetab järjekordne lend 9. kl õpilasi. Tore on, kui vilistlased ka aastate pärast siia tulevad – lihtsalt oma õpetajaga rääkima.”
Sügisel alustasid koolis tööd kaks uut noort õpetajat. Eesti keele õpetaja Mari Orusalu: “Olen siin tööl olnud vaid ühe veerandi, kuid tunnen end väga koduselt – see ongi väikese kooli eelis. Kõik õpetajad on südamlikud, alati leidub keegi, kes ära kuulab ja nõu annab.”
1. klassi õpetaja Lia Toro usub, et Püünsi Põhikool on parim kollektiiv, kus ta kunagi töötanud on, ja loodab, et temastki kasvab oma kooli patrioot, sest see kool väärib, et teda hoitaks ja armastataks.
Õppimiskallak ja huviringid
Kooli õppekava paneb rõhku keeltele ja matemaatikale. Alustame inglise keele õpingutega 1. klassis, vene keelega 5. klassis. Oleme suurendanud eesti keele ja matemaatikatundide arvu, mis on ka põhiained keskkooli sisseastumiseksamitel. Valikainetena anname 8. klassis majandusõpetust ning 8. ja 9. klassis arvutiõpetust.
Oma kooli ringides saavad õpilased tegelda kunsti, inglise keele, tennise, arvutiõppe, tantsimise ja laulmisega. Aktiivsed on kodutütarde ja noorte kotkaste rühmad, kus skautlike huvidega noored saavad matkata ja laagrielu elada. Neid juhendavad Leho Rohtla ja Viivi Jõgisu.
Meie mudilaskoor, tütarlastekoor ja tantsurühmad võtavad osa nii maakonna kui ka üleriigilistest laulu- ja tantsupidudest. 2004. a. kevadel pääseb Harjumaa 59 koolist vaid kaheksa mudilaskoori 24. üldlaulupeole. Nende hulgas on tänu muusikaõpetajale Angelika Kadarikule ka meie väike teise kategooria mudilaskoor. Samuti võtavad meie 8. klassi tantsijad õpetaja Hele Pomerantsi juhendamisel kevadel osa 17. üldtantsupeost.
Meie tore traditsioon oli perepäev Viimsi Vabaõhumuuseumis, nüüdseks on see kasvanud isadepäeva eelseks isade ja poegade sportlikuks ürituseks ning emade ja tütarde torditurniiriks. Vastlapäeval suundub terve kool koos õpetajatega jäähalli uisutama. Iga veerandi viimane päev on klassipäev – pärast aktust minnakse klassiga mõnda põnevasse kohta: linnaekskursioonile, kinno, teatrisse, bowlingu-saali, Energiakeskusesse vm. Ilusatest hetkedest meenuvad ka jõulukontsert Maarjamäe lossis ning emadepäeva kontserdid.
Maailma parim
Maailma ilusam ja parem kool. Parim kool. Pole vargaid. Kool on lahe. Parimad õpilased. Siin on hea õppida. Nii arvavad oma koolist 3. klassi õpilased.
Ja 2. klassi õpilased. Palju häid sõpru. Tunnen küla lapsi, mets on ka lähedal. Saan sõpradega kokku, lähedane kool. Sööklas on head söögid. Saab õppida inglise keelt. Klassis on väga palju ilusaid lilli. Meeldib mets, kivi, kus mängime. Meeldivad spordipäevad ja hea söökla. Peale tunde saab pikapäevarühmas kõik ära õppida. Tunnen kõiki oma kooli lapsi.
Õnnesoovide aeg
Püünsi Põhikooli 10. sünnipäeva tähistame 3.–7. novembrini. Teeme koolimaja ilusaks lillekompositsioonide konkursiga, vaatame videofilme kooli kohta ja võistleme kooli ajaloo tundmises. Ootame koolimajja kõiki emasid ja isasid, sest tähistame ka nädalavahetusel saabuvat isadepäeva sportlikult ja põnevalt. Kõige pidulikum päev on 7. november – siis pühitsetakse kooli lipp ja istutatakse mälestustamm. Peonädala lõpetab suur sünnipäevatordi söömine ja pidulik kontsert lastevanematele ja külalistele.
 
Sügiskuud
 
Septembris on veel sooja päikest,
vahel on vihma ja mõnikord äikest.
Kollased, punased lehed on puul,
ilus on sügis septembrikuul.
 
Oktoobrikuus algavad tormid ja sajud,
tuul kisub puid ja vihm peksab maju.
Porised, mudased varsti on teed
pimedad päevad oktoobris on need.
 
Novembris on külm ja hallad maas,
hommikul udune aknaklaas.
Lõunasse lennanud luiged, ja külm tuul,
november on viimane sügiskuu.

KADRI KUKK, 4. klass

Tartu Lastekunstikoolis kasvab laia silmaringiga kunstipublik

AIVE ANTSOV

Tartus Jakobi mäel seisab üks hubane ja väärikas vana maja. Selle slaavilik hõng ja villa tüüpi kõrged laed, klaasist vahitorn ja tumepruun välisrüü valge majaraamistuse taustal mõjuvad rõõmsalt ja loominguliselt. Majas elab värvideküllast argielu Tartu Lastekunstikool.
 
“Inimese silm eristab ligi 800 000 erinevat värvitooni. Mõelge sellele maalima asudes, et seda sisaldab iga värvikarp – 800 000 erinevat tooni – ja teadke, et kõik saadakse “pühast kolmainsusest”, kolmest põhitoonist: kollasest, punasest ja sinisest.”
“Ega kunsti loomine ole niisama meelelahutus, see on tõsine töö.”
“Püüa jälgida, kus on pildil kõige tumedam koht ning kust läheb kõige heledamaks, nende vahel aga märka hästi palju vahetoone ning püüa need ka paberile kanda.”
On veel palju õpetussõnu, mida 1957. aastal kunstipedagoog Aleksander Remmeli asutatud lastekunstikoolis jagavad lahkesti kooli praegused õpetajad. Tänavu õpib koolis ligikaudu 260 last, kellele annavad tunde 22 õpetajat. Paljud õpetajad on ise tegevkunstnikud. Näiteks kompositsiooniõpetaja Eve Luik, maaliõpetaja Paul Saar, õpetajad Külli Laikre ja Imme Viidalepp, kunstnikuna on tuntud ka kooli direktor Enn Tegova.
Eelkoolist järelkoolini
Lastekunstikooli õhkkonda iseloomustab hubasus ja tootsilikult vaba eluviis. Kevadeti ja sügiseti ilusate ilmadega maalivad-joonistavad lapsed otse koolimaja õuel. Valminud töödest korraldab kool näitusi Tartu kesklinnas.
Kunstitunnid toimuvad koolis igal tööpäeval alates kella kolmest. Õppemaks on aastas 500 krooni, lisaks peavad õpilased ostma kunstitarbed ja paberi, mida saab soetada ka otse koolimajast. Kõik see kokku ei kujune sugugi nii hirmkalliks, et lapsed raha pärast lastekunstikooli tulemata peaksid jääma. Paber üheks tunniks maksab 2–3 krooni, värvide ja pintslitega saab aga üldjuhul läbi terve õppeaasta.
Õppida saavad Tartu Lastekunstikoolis kõik kunstihuvilised lapsed ja noored, kel vanust vähemalt viis aastat. Kool jaguneb kolmeks astmeks: eelkool, põhikool ja järelkool.
Tänavu moodustati kolm eelkooliklassi: 5–6-, 7–8- ning 9–10-aastased. Tunnid toimuvad kolmel päeval nädalas, lastele õpetatakse voolimist, maali ja kompositsiooni.
Põhikoolis õpib kõige rohkem õpilasi ning on moodustatud ka kõige rohkem paralleelklasse. Tunnid toimuvad kolm korda nädalas, õppetöö koormus on esimesel kursusel 11–13 tundi nädalas. Ühe klassi lapsed õpivad samal päeval mitut ainet nagu üldhariduskoolideski. Põhikooli õpe esimesest kursusest lõputööni kestab viis aastat.
Ülesanded olgu põnevad
Maali, joonistamise ja kompositsiooniõpetaja Epp Pilve sõnul käivad lastekunstikoolis väga erineva sotsiaalse taustaga Tartu koolide õpilased, sealhulgas ka vene lapsed. “Lapsed on mõnusad. Õpetamisel tuleb neile läheneda individuaalselt, standardset kunsti õpetamise metoodikat ei ole. Kunstiõpetaja põhiülesanne on laste loovust arendada. Samuti on vaja äratada huvi, sest selleta ei õpi inimene midagi. Tehniliste oskuste omandamine (vähemalt algastmes) on vaja siduda põnevate ülesannetega, et säiliks töörõõm. Igal juhul on praegusel kiirel ajal väga vaja koole, kus lapsed saavad aega maha võtta, süveneda iseendasse ja ümbritsevasse maailma,” leiab TPÜ lõpetanud ning 1989. aastast Tartu Lastekunstikoolis tunde andev õpetaja.
Põhikooliastmes koguvad lapsed lisaks eelkoolis õpitule teadmisi ka joonistamise, kunstiajaloo, graafika, kirjakunsti, keraamika ja loovuse vallas. Põhikooli pääseb õppima pärast edukalt läbitud sisseastumiskatseid, mida lastekunstikool korraldab nii kevadel kui ka sügisel. Katsetele võivad tulla ka vanemad lapsed, kes astuvad näiteks teise või kolmandasse klassi.
Vahetult pärast sisseastumiskatseid kohatud 12-aastane tüdruk pidas katseid kergeteks – tema sai ju sisse! Õppealajuhataja Eve Teesaar: “Kui tavaliselt on kooli kandideerinud umbes 60 last, siis sel sügisel oli konkurss erakordselt suur: kandideeris ligi 80 last, kellest vastu võtsime 70.”
Tartu Lastekunstikooli tegutsemise prioriteediks number üks peab Eve Teesaar laia kunstipubliku kasvamist. “Peame tähtsaks, et laps saaks selgeks elementaarsed kujutava kunsti algtõed ja omandaks realistliku kujutamise alused. Et ta õpiks mõistma kunsti arengut.”
Põhikooli viienda kursuse lõputööde kaitsmise järel antakse õpilasele kevadel lõputunnistus, kuid sügisel võivad noored kooli tagasi tulla ning tegelda kunstiga järelkooli rühmades koos nendega, kes on oma kunstiande avastanud liiga hilja, et põhikooli astuda.
Kunst pärast päevatööd
Enamik järelkooli õpilasi, kes tänavu neli korda nädalas toimuvatel õhtustel kursustel käivad, on 16–18-aastased. Kuigi oma loovust tulevad järelkooli arendama ka juba kuni 26-aastased. Paljud kunstihuvilised leiavad lastekunstikooli järelkooli kursused üles siis, kui on vaja valmistuda kõrgkooli sisseastumiskatseteks.
26-aastane Alina Reinalt, Tartu kütusefirma ametnik, on lõpetanud Tartu Ülikooli majandusteaduskonna. “Olen endalt sel sügisel mitu korda küsinud, miks tulin alles nüüd õppima, kui see on olnud kogu mu lapsepõlve unistus,” ütleb ta. “Oleksin pidanud siin õpinguid alustama juba 17 aastat tagasi, kui esimest korda mõistsin, et loominguline lähenemine elule ja selle ilule on minu eksistentsi lahutamatu osa. Võiksingi seetõttu öelda, et tulin lastekunstikooli, et samm-sammult viia ellu oma unistus – osata väljendada muljeid ümbritsevast maailmast. Samas paelub mind just lastekunstikool, kuna siin on võimalus elada läbi kunagi läbielamata osa lapsepõlvest. Esialgu tahaksingi rohkem teadmisi omandada ning oma oskusi arendada. Tulevikus proovin võib-olla sisse saada Tartu Kõrgemasse Kunstikooli.”
Järelkooli kursuste tundides õpitakse maali, joonistamist, kompositsiooni ja krokiid. Sel aastal töötab kaks õhtust rühma – algajad ja edasijõudnud.
Urve Eensaar, kes tahab juba järgmisel aastal astuda Tartu Kõrgemasse Kunstikooli foto erialale ja loodab leida lastekunstikoolist abi sisseastumiskatseteks, käib algajate rühmas. “Mulje on esialgu päris hea. Ei taha midagi üle kiita ja midagi halvemaks pidada, sest eks see ala, milles ma end veel kuigi kodus ei tunne, ei ole ka tunnis kõige toredam. Õnneks oskavad juhendajad teha olemise igati paremaks. Lisaks joonistamisele, maalile, krokiile ja kompositsioonile oleks huvitav proovida ka graafikat ja skulptuuri.” Urve Eensaar on varem Soomes elades teinud tutvust nii õlimaali kui ka graafikaga. Lastekunstikooliski plaanib ta üles otsida graafikaklassi, et omandatud teadmised ei ununeks.
Järelkooli kursustel on lisaks Tartu gümnaasiumide õpilastele käinud ka Eesti Põllumajandusülikooli maastikuarhitektuuri üliõpilased ning Tartu Ülikooli tudengid, kes ülikoolis võtnud kõrvalaineks maali. Õhtustele järelkooli rühmadele sisseastumiskatseid ei ole. Erinevalt põhikoolist ei panda järelkoolis käijatele ka hindeid ega toimu põhikoolile kohustuslikku 56-tunnist suvepraktikat.
Tartu Lastekunstikooli on lõpetanud ja hiljem kunstnikuks kasvanud Rein Tammik, Imant Suumann, Anne Parmasto, Aapo Pukk, Jaan Punga, Tiina Tammetalu jt.
Jakobi mäelt Tiigi tänavale
Koolil on vahva klaasist vahitorn, kuhu õpetajad viivad vahel lapsi joonistama ja maalima. Koolimaja linnapoolsetest akendest paistab inspiratsiooniküllas vaade Tartule. Koolimaja seinad on nagu kunstisaal – täis laste töid. Päris esimesel korrusel aga on galerii, kus umbes iga kolme nädala tagant vahetuvad väljapanekud.
Õppealajuhataja Eve Teesaar: “Aastas teeme umbes 20 näitust, kus tutvustame põhiliselt nooremat eesti kunsti, kuid on olnud ka välisnäitusi. Järjest rohkem tahame pöörata tähelepanu lastekunstikoolide omavahelisele näituste vahetamisele ja oma kooli laste tööde eksponeerimisele. Kevadel olid üleval Narva Lastekunstikooli õpetajate ja õpilaste tööd, Välis-Eesti koolide õpilastööde näitus ja Tartu Ülikooli maali eriala lõpetanute maalid. Galeriiruume kasutame samal ajal ka õpperuumidena.”
Tartu Lastekunstikooli Jakobi mäe maja on koolile olnud koduks alates 1978. aastast, mil kooli õpetajad ja ehitajad koos maja restaureerisid. Ent kahe aasta pärast asub kool juba uues majas, Tiigi ja Kastani tänava nurgal aadressil Tiigi 61. Eesti Vabariigi tulles läks vana villa linna omandusest taas ülikooli korporatsioonidele Fraeternitas Tartuensis ja Indla. Lepingu järgi saavad korporatsioonid Jakobi mäe maja kahe aasta pärast täielikult enda käsutusse tagasi.
“Usume, et meie kooli tulevik on tänu uuele majale paljutõotav. See tuleb juurdeehitisega sama avar ja põhimõtteliselt samuti vanast uueks renoveeritav nagu Jakobi mäe maja. Igatahes loodame, et uues koolimajas lastekunstikooli populaarsus ei vähene,” on Tartu Lastekunstikooli õppealajuhataja optimistlik.

Tekstid, taustad ja seosed ehk Kellest või millest abituriendid kirjutavad?

KERSTI LEPAJÕE, TÜ eesti keele lektor

Kirjand kui kooli- ja õpitekstitüüp on oma traditsioonilisel kujul eluõiguse säilitanud. Haridusminister on otsustanud, et vähemalt kolmel järgneval aastal ei muudeta ka emakeele riigieksami vormi. Kommenteerimata selle positiivseid ja negatiivseid külgi, tahaksin anda ülevaate sellest, mida abituriendid kirjandites oma mõtete edastamiseks või väidete tõestamiseks kasutavad, millistele tekstidele nad kirjandit kirjutades toetuvad ja milliseid refereerimis- või viitamisviise kasutavad.
 
Eelmise sajandi lõpu tekstiuurijad on väitnud, et tekstid on omavahel seotud, nad mõjuvad vastastikku, inspireerivad uute tekstide teket ja pakuvad selleks ka lähtematerjali. Uued tekstid ammutavad materjali eelnevast kirjanduslikust kogemusest, kuid ometi on neil oma kultuuriruumis ka midagi uut öelda – nad loovad uusi tähendusi. Tekstidevahelisi seoseid iseloomustatakse mõistega “intertekstuaalsus”. Selle termini võttis esimesena kasutusele Bulgaaria päritolu prantsuse semiootik Julia Kristeva 1960. aastate lõpul. Ta väitis, et ükski tekst pole ühe autori originaallooming, vaid side teiste tekstide ja keelestruktuuridega.
Niisiis, iga autori loodud tekst on mõjutatud teistest tekstidest, mida kirjutaja varem lugenud on. Sama kehtib ka lugeja kohta. Uued tähendused tekivad vaid siis, kui algtekstid on nii kirjutajale kui ka lugejale tuttavad. Tuntud saavad olla eelkõige sama kultuuriruumi tekstid. Seega on intertekstuaalsus alati kultuurisidus.
Ka kirjandi loomisel on abiks eelnev tekstikogemus, mis noorel loetu, nähtu ja kuuldu põhjal on. Ei saa eeldada, et põhikooliõpilastel on suur tekstikogemus, küll aga on põhjust arvata, et abituriendid suudavad riigieksamil näidata kultuuritekstide tundmist, nende kasutamisoskust ja küpsust arusaamades ja interpreteeringutes. Pealegi peaks neile tuttav olema kirjand tekstiliigina.
Mind on huvitanud, kuivõrd kasutavad õpilased oma tekstide loomisel teisi tekste. Analüüsisin 40 kirjandit (valik on tehtud 1999. a kirjutatud riigikirjanditest) ja neis oli äratuntavaid seoseid teiste tekstidega vaid 27 töös.
– Millised on viidete allikad?
Ootuspäraselt viitavad õpilased kõige enam ilukirjandusteostele. Näiteks teemade “Kuradi mitu nägu (Goethe, Bulgakovi ja/või Tammsaare põhjal)” või “Eestlane ilukirjanduspeeglis” puhul muu võimalus puudubki. Kuid teemasid “Veart maa”, “Ajalool on sõlm sees”, “Eneseusk ja eneseteostus” võib lahendada ka teostele viitamata. Need teemad on pärit 1999. a riigikirjandi teemaloendist.
– Milliste kirjanike milliseid teoseid kasutatakse?
Järgnev loetelu koosneb enamasti gümnaasiumi kirjanduskursuse soovitusnimestikust pärit teostest, nagu näiteks Tammsaare “Tõde ja õigus”, Emil Tode “Piiririik”, Krossi “Paigallend“ ja “Keisri hull”, Arved Viirlaiu “Ristideta hauad”, Kreutzwaldi “Kalevipoeg”, Milan Kundera “Olemise talumatu kergus”, Oscar Wilde’i “Dorian Gray portree”, Hermann Hesse “Stepihunt”, Albert Camus’ “Võõras”, Mihhail Bulgakovi “Meister ja Margarita”, Dostojevski “Kuritöö ja karistus” ja “Idioot”. Sellest võib järeldada, et muid ilukirjandusteoseid tuntakse tagasihoidlikult või ei julgeta oma lugemusega riigieksamil lagedale tulla, sest n-ö kindla peale kirjutamisega loodetakse edukam olla.
Järgnevalt mõned õpilastöödele üsna iseloomulikud tekstikatked.
“Et kirjandus aitab elada, arvab ka Milan Kundera. Terezale tema romaanis “Olemise talumatu kergus” olid raamatud ainsaks võimaluseks imaginaarselt põgeneda elust, mis teda ei rahuldanud. Tereza ihaldas midagi enamat, kui seda võis pakkuda räpane väikelinn, kus teda ümbritsesid vaid joodikud ja ema, kes häbi tundmata eksponeeris oma vananevat keha. Terezal olid unistused. Ta ihaldas taevatähti ja leidis need raamatuist.” (Rahatäht, taevatäht, kirjatäht)
“Tõe ja õiguse” II osa lõpus Indrek ütleb vaese jalutu kuuldes, et jumalat ei ole ja pole ka inglikesi, keda Tiina ootab. Kui Paas aru saab, et ta on purustanud tüdruku lootused terveks saada, siis võtab ta kärmelt kõik oma sõnad tagasi ja lubab isegi Tiinat oodata, kuni ta terveks saab. “Suur olla on tõusta vaid siis, kui põhjus on suur, ent tõsta tüli kas või kõrre pärast, kui au on kaalul”. Need sõnas ütles Shakespeare ja nõnda arvan ka mina. Tänu Indrekule sünnib ime – Tiina tõuseb püsti ja saab kõndida.” (Kuradi mitu nägu Goethe, Bulgakovi ja/või A. H. Tammsaare põhjal)
Viimase näite autor on ühendanud “Tõe ja õiguse” sisu refereeringu ja tsitaadi Shakespeare’i “Hamletist”. Ühendamine peaks nagu illustreerima autori mõttekäiku ime sünnist (…ja nõnda arvan ka mina. Tänu Indrekule sünnib ime – Tiina tõuseb püsti ja saab kõndida). Tegelikult ei sobi tsitaat ja refereering kokku, sest autor pole sidunud neid sedavõrd, et lugeja suudaks autori mõttekäiku tabada.
– Millele veel viidatakse?
Rahvaluule on eestlaste ühismälu. See on ka õpilastele teada-tuntud tarkus. Kuidas õpilased seda teavet rakendavad? Rahvaluulega seotud allikaid võib leida kirjandites kolme tüüpi: muinasjutud, muistendid, rahvapärased väljendid. Viiteid muinasjuttudele oli vähe – analüüsitud kirjanditest leidsin neid vaid kaks.
Kirjandi motona esines tekst:
“Peeglike, peeglike seina peal, missugune on eestlane ilma peal?” Modifikatsioon muinasjutust “Lumivalgeke”. (Eestlane ilukirjanduse peeglis)
Muistendiseose leidsin vaid ühest tööst. Vihjatud oli “Ülemiste vanakesele”. Seoseid rahvajuttudega kasutatakse vähe – vaid kolm viidet 171-st.
Oluliselt parem pole vanasõnade, kõnekäändude, rahvapäraste väljendite tundmine. Eeldatavasti võiks need olla intertekstuaalsete seoste allikaks, sest rahvapäraseid väljendeid kasutatakse igapäevakeeles üsna aktiivselt. Õpilaste kirjalikku teksti jõuab neid aga tagasihoidlikult.
“Meenub, kuidas ema tavatses mulle ikka korrata, et kui sa püüad kõigest väest, saad üle igast mäest. See ütlus kummitab mul siiani peas.” (Eneseusk ja eneseteostus)
Piibliviiteid leidus vaid kahes töös. Tõenäoliselt tuntakse piibli teksti sedavõrd halvasti, et õpilased ei oska piiblitekstiga seoseid luua. Üks viide on “Vana testamendi” kümnele käsule.
“Üks piibli kümnest käsust ütleb: “Sa ei tohi tappa!”. Kuid ometi leidub väära maailmavaatega inimesi, kes leiavad eneseteostuse just selles. Üheks selliseks on Rodion Raskolnikov Dostojevski teoses “Kuritöö ja karistus”.” (Eneseusk ja eneseteostus)
Eeldatavasti tunnevad abituriendid publitsistikatekste, sest meediat koolis õpetatakse ja tänapäevaga seotud teemade avamisel oleks ajakirjandustekste allikmaterjalina otstarbekas kasutada. Ometi kasutatakse publitsistikat riigikirjandites väga harva. Vaid mõnes üksikus töös luuakse seoseid publitsistikaga ja needki vähesed pole seotud nüüdismeediaga. Viidatud on näiteks nooreestlaste juhtkirjale (G. Suits). Seegi tsitaat on ebatäpne: autor arvab end tsitaati tundvat, kuid eksib.
“Õnnepalu arvates püüab eestlane kogu hingest saada eurooplaseks, kuid ta unustab nooreestlaste hüüdlause: “Saagem eurooplasteks, kuid jäägem eestlasteks”.” (Eestlane ilukirjanduse peeglis)
Filosoofiaalged peaksid gümnasistidele tuttavad olema, kuid oma tekstides luuakse seoseid filosoofiliste õpetustega üliharva. Sedalaadi vihjeid esineb vaid üksikutes väga heades töödes, millest paistab silma laiem eruditsioon ja suurepärane kirjutamisoskus.
“Hiina ja jaapani zen-budistlike filosoofide teostes on esinenud korduvalt mõte, et kõik peale hetke, milles parajasti eksisteeritakse, on abstraktsioon, indiviidi minevik ja tulevik on vaid kujutelmad, mis ei oma mingit tähtsust. Kristliku Euroopa seisukoht on vastupidine – minevikust algab olevik, seda tuleb mäletada ja austada, tulevik on aga aeg, mille nimel me elame.” (Ajalool on sõlm sees)
Ladinakeelsete väljendite valik on tagasihoidlik. Kõige enam tuntud ja kasutatud väljend “per aspera ad astra” esines kokku seitse korda.
“Rahatähed, taevatähed, kirjatähed – kõiki neid tuleb austada ja nendest tuleb lugu pidada. Kõik kolm on omavahel tugevasti seotud ja kui me leiame õige tasakaalu ning harmoonia iseendas, siis sillutavad need tähed meile teed edule, edasiminekule ja paremale tulevikule. Per aspera ad astra.” (Rahatäht, taevatäht, kirjatäht)
Aga tuleb ette ka teisi tuntud ladinakeelseid väljendeid, nagu homo homini lupus est ja cogito ergo sum.
Ühes töös on kasutatud poplaulu tsitaati. Küllap oleks sama mõttekäigu saanud ka ilma tsitaadita esitada. Pealegi pole selge, mis poistebänd see on ja millise lauluga on tegemist. Äkki ei tea autor isegi, kelle esitust ta silmas on pidanud, miks muidu opereerib ta vaid nimetamisega. Kuigi jah, konteksti tsitaat sobib ja see oleks eesmärgipärasem, kui poleks ebamäärast nimetamist – üks poistebänd.
“Never forget where are you coming from – nii laulis üks poistebänd 1990. aastate alguses. Tõnu Õnnepalu tundub seda lauset jälgivat igal sammul. Ühestki tema teosest ei puudu haisev kuivkäimla, solgitorudega kaunistatud (Ema)jõgi, karmivõitu vanaema. Seda hoolimata peategelase viibimisest välismaal.” (Eestlane ilukirjanduse peeglis)
Viidete allikad on peamiselt ilukirjandusteosed. Enamjaolt kasutatakse kooli soovituslikku lugemisvarasse kuuluvat, on ilmne, et kirjanduskursustes õpitu pakub oma tekstide loomisel kõige suuremat tuge. Muud allikad, nagu rahvaluule, publitsistika või filosoofilised õpetused on õpilastele märksa võõramad ja neid on oma tekstides tagasihoidlikumalt esile toodud.
– Kuidas õpilased teisi tekste edastavad?
Tekstide edastamise viisid, mida õpilased oma töödes kasutavad, võib jagada kolme gruppi: refereerimine, tsiteerimine ja nimetamine. Suurima grupi neist moodustavad refereeringud. 171 intertekstuaalsest seosest on 84 refereeringud. Enamasti refereeritakse vaid üht mõtet.
“Aurelius Augustinus ütles targalt, et head nime tuleb kallist võideõlist olulisemaks pidada ja surmapäev on alati parem kui sünnipäev.” (Eneseusk ja eneseteostus)
“Ka Friedrich Nietzsche ja Alfred Adler on konstateerinud, et üheks inimese edasiviivaks instinktiks on võimupüüd elik üleolekusoov.” (Paremasse homsesse viivad meid usk ja armastus)
Kuid on ka refereeringuid, mida võiks pidada teose sündmustiku ümberjutustuseks.
““Tõe ja õiguse” V jaos kirjutab Tammsaare Tiinast kui inimesest, kellele jumal andis kaasa ainult headuse /- - -/ Paas tegi Tiinale jalad alla ja pärast sai ta Tiinast endale elukaaslase, kuigi Indrek tahtis parema meelega kraavi kaevata.” (Kuradi mitu nägu)
Teose sisu jutustavad ümber siiski vähesed kehvemad kirjutajad. Paremad kirjutajad oskavad refereeringu seostada oma arutlusega.
“Oscar Wilde on öelnud, et kunst on mõttetu. Kindlasti ei ole seda kunsti loomine tegija enda jaoks, sest inimene püüdleb sisemise rahulolu poole. Loomeinimene vajab ja otsib müstilist alget, unenäolist nägemust, mis oleks tema töö baasiks.” (Eneseusk ja eneseteostus)
Riigikirjandites esineb hulgaliselt ebatäpseid refereeringuid laadis üks psühholoog on öelnud, üks kirjanik on väitnud... Need refereeringud ei loo seost kirjutaja ja lugeja maailmade vahel ning jätavad tekstidevahelised seosed ebamääraseks ja küsitavaks. Parem oleks töödes sellisest refereerimislaadist loobuda.
Minu eeldus oli, et tsiteerida peast pikemat katket ühe või teise autori tekstist käib inimesele üle jõu. Loomulik oleks esitada tsitaate peast ehk luule puhul. Tööde analüüsimisel ilmnes seevastu, et luulet tsiteeritakse äärmiselt vähe. Vaid paaris töös oli kasutatud luuleteksti motona ja paaris töös luulet tsiteeritud. Tunduvalt enam on pähe õpitud tsitaate artiklitest või ilukirjandusteostest. See on üllatav, sest proosateksti on raske täpselt meelde jätta ning sellisel puhul muutub alati küsitavaks tsitaadi täpsus.
Mõned näited.
“Rahva suurimaks rikkuseks on tema keel, mida tuleb hoida puhtana, kaitsta võõrmõjutuste eest. “Keel on, mis üht rahvast rahvaks teeb, ta peidab üht lõputut väge ja pühadust enese sees,” väitis C. R. Jakobson. Rahvuslik ärkamisaeg oli võitlus keele ja kultuuri säilimise eest, võitlus meie rahva püsima jäämise nimel. Tänu sellele suudeti vastu seista vene keele pealetungile ning rajati tugev alus eesti kultuurile. “Keel on rahva suurim omapärasus, ta hing. Rahvastab rahvusena, niikaua kui kestab tema keel. Kaotab ta selle ning omandab võõra, muutub ta teise rahva osaks, sulab sellesse.” Neid keeleteadlase Aaviku sõnu illustreerib liivi rahva saatus.” (Veart maa)
Viimases näites esitatu demonstreerib selget tsiteerimisoskust, sest ühes lõigus on keele kohta käivad tsitaadid nii Jakobsonilt kui ka Aavikult. Autor on need kenasti oma tekstiga siduda osanud. Mitu tsitaati aga tundub olevat spetsiaalselt pähe õpitud, et oma näilist eruditsiooni demonstreerida. Sedalaadi näiteks võib pidada eespool esitatut (2. näide), kus üsna meelevaldselt on ühendatud tsitaat Shakespeare’i “Hamletist“ ja Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse“ II osa refereering.
Terve hulk intertekstuaalseid seoseid on üles ehitatud nimetamisele. Kellest ja kuidas räägitakse, keda ja millises seoses nimetatakse?
“Eestlane on pealtnäha üsna hall ja igav inimene, pigem Hamlet kui Don Quijote.” (Veart maa)
“Vast kõige paremini on eestlase loomust tabanud A. H. Tammsaare. Eestlane on Mäe Andres ja Oru Pearu, eestlane on Krõõt.” (Veart maa)
Nii nimetades eeldab töö autor, et lugeja loob ise seosed. Ta teab, kes on don Quijote, Hamlet või Oru Pearu ja Krõõt.
On ka nimetamist, mille puhul autor üritab seletada, mida ta on silmas pidanud.
“Kindlasti oli suur aeg inimajaloos 18. saj ratsionalism ja valgustus. Siis pöörduti otsinguis antiikfilosoofia poole. Ateena linnriiki peeti ideaalseks riigiks, sest linnriik arvestas oma kodanikega, tal oli sõltumatu sise- ja välispoliitika, maksusüsteem ja sõjavägi.” (Ajalool on sõlm sees)
Selliste kommentaaride abil on lugejal lihtne autoriga sarnaseid seoseid luua ja järgida, mida autor on kavatsenud öelda.
Kokkuvõtteks
1999. aastal kirjutatud 40 riigikirjandi analüüsist ilmnes, et 2/3 õpilastest oskas oma loodavat teksti seostada varasema tekstikogemusega. Viiteid teistele tekstidele leidsin siiski oodatust vähem.
Nagu arvata oligi, on suurema osa viidete allikaks loetud ilukirjandusteosed. Eriti palju oli refereeringuid ja tsitaate töödes, mille teema oli otseselt ilukirjandusega seotud. Need on küll enamjaolt pärit kooli kirjanduskursuse soovitusnimestikust. Aga hea seegi, et koolis õpitava-õpetatava kirjandusega sedavõrd tuttav ollakse, et neid tekste viidete allikaks valitakse. Sellele lisaks on kasutatud allikana rahvaluulet ja paaril korral ka piiblit. Üksikuid viiteid on filosoofilistele õpetustele ja publitsistlikele tekstidele. Kuna ilmneb, et refereerimise ja tsiteerimise põhiallikad on koolis õpitud ilukirjandusteosed, tuleneb siit vajadus rõhutada veelgi enam kirjanduse õpetamise olulisust.
Teisi tekste on kõige enam edastatud refereeringute ja tsitaatidena. Teinekord tundub, et tsitaadid on pähe õpitud eesmärgiga oma lugemust demonstreerida ja neid on töösse meelevaldselt surutud. Veidrat seosetust on ladinakeelsete väljendite kasutamisel (per aspera ad astra sobiks nagu igasse seosesse).
Koolis omandatud tekstikogemus on alus kogu eluks. Seepärast on eriti tähtis kirjanduskursuse raames õpetatavate koolitekstide valik ja maailma- ning oma rahvuskultuuri õpetamine nende kaudu.

Õnnelik leid – Tangram

Eve Ploomipuu, Tartu Kommertsgümnaasiumi saksa keele õpetaja

Nagu paljud head asjad elus juhtuvad poolkogemata või juhuslikult, sattus see õpikki (TANGRAM 2 – Deutsch als Fremdsprache, Max Huber Verlag, 2000, välja antud Saksamaal) minu kätte juhuse abil. Sirvisin, tundus huvitav olevat ja kuna 10. klassi saksa A-keele jaoks tol hetkel sobivat õpikut käepärast polnud, otsustasingi Tangramiga tööle hakata.
Tundmaõppimine ja kiindumine
Esimese meeldiva kogemuse sain teemadega tutvudes. Käsitletavad valdkonnad on elulähedased, vajalikud ja noortepärased (eluolu, elu etapid, suhted, soovid-unistused, konfliktid-lahendused, elu mõte, meedia jne).
Teemadele lähenemine ja nende ülesehitus on loogiline, õpilasi kaasa mõtlema ja kaasa rääkima stimuleeriv. Kasutatakse erinevaid metoodilisi võtteid, töövihik täiendab õpikut ja aitab õpitut kinnistada.
Õpikust ei leia pikki, igavaid tekste, vastupidi, need on huvitavad, aktuaalsed, kutsuvad lugema (“Diese Nacht war nicht zum Schlafen da”) ja seotud mingi kindla grammatilise raskuspunktiga. Iga õppetükk lõpeb teemakohase lauluga, mis pakub mitmesuguseid metoodilisi võimalusi.
Kiitust väärivad ka kuulamisharjutused. Need on peale lugenud nii sakslased kui ka eri aktsentidega välismaalased. Sakslaste kiire kõnetempo ja välismaalaste erinev aktsent harjutab õpilast igasugusest tekstist aru saama ja sellele reageerima. Tekstid on asetatud elulähedasse konteksti, on kasutatud igapäevaselt ette tulevaid kuulamissituatsioone, näiteks raadiosaade.
Saksa keele rasket grammatikat õpetatakse loetavate või kuulatavate tekstide abil, kus grammatika on eksponeeritud õpilastele võimalikult arusaadaval viisil. Sellele järgneb lünkharjutusena teemat kokku võttev reegel, kus õpilane peab ise sobiva sõna õigesse lünka panema.
Grammatika on osavalt seotud põhiteemaga ja selle omandamine ei kulge Tangramiga igavalt monotoonseid harjutusi tehes, vaid mängleva kergusega ja vaheldusrikkalt, erinevaid teid pidi (tekst, kuulamisharjutus, lünkharjutus, laul jne).
Tangrami sõnavara on lai. Algab see elementaarsega ja lõpeb tänapäeva inglise keele laensõnadega (nt arvuti valdkond). Sõnavara harjutamiseks ja kinnistamiseks pakub õpik laialdasi võimalusi (lünkharjutused, sünonüümharjutused, pildi järgi jutustamine, etteantud sõnavaraga jutukeste koostamine, sõna moodustamise harjutused).
Iga võõrkeele puhul on suulise väljendusoskuse arendamisel väga oluline osa. Tangram pakub selleks suurepäraseid võimalusi nii oma õnnestunud fotode, lustakate illustratsioonide kui ka etteantud sõnavaraga situatsiooniharjutustega (monoloogid, dialoogid, rühmatöö, diskussioonid).
Õpiku märksõnad on nüüdisaegsus, noortepärasus ja aktuaalsus. Tangram on metoodiliselt hästi koostatud, arvestatakse õpitu pideva kinnistamise põhimõtet. Läbitud grammatika ja väljendid on antud kokkuvõtlikult õppetüki lõpus, töövihik annab võimaluse korrata ja kinnistada. Pärast 6. ja 12. õppetükki on nii sõnavara kui ka grammatikat kontrolliv test.
Lojaalsus ja selle põhjus
Missugused argumendid tõestaksid ühe õpiku headust? Kas fakt, et antud õpiku abil koolitatud gümnasistide keskmine tulemus riigieksamil oli üle 90 punkti, või õpilase lause “Ootan juba järgmist tundi, et näha, mida huvitavat raamat veel pakub”? Küllap on veenvad argumendid mõlemad.
Usun, et jään A-keele õpetamisel ja õpilaste riigieksamiks ettevalmistamisel sellele õpikule veel kauaks truuks, sest pole senimaani paremat leidnud.

Lahtised võistlused keemia- ja füüsikahuvilistele

Miks noored teevad vabatahtlikutööd?

Tuulike Mänd, Tartu Vabatahtlike Keskuse juhatuse liige

Tartu noored vabatahtlikud käivad kord või paar nädalas Tartu Emajõe Koolis õppivate nägemispuudega lastega jalutamas, saadavad neid muusikakooli või loengusse. Oktoobri keskel käidi lehekoristustalgutel intellektipuudega noorte kodus Maarja külas Põlvamaal.
Tartu Vabatahtlike Keskuse kaudu otsivad vabaühendused endale vabatahtlikke appi erinevate ülesannete täitmiseks, näiteks konverentsidele osalejaid registreerima ja materjale jagama, väliskülalistele Tartut tutvustama, laste kunstiringi juhendama, kultuuriürituste plakateid levitama või matkarada korrastama ja viitadega märgistama. Vabatahtlike vahendamise kõrval on Tartu Vabatahtlike Keskuse oluline ülesanne tutvustada vabatahtliku tööd ja luua selleks tingimused.
Vabatahtliku tööga saavad tegelda need, kellel on selleks piisavalt aega. Nagu teistes riikides, moodustavad ka Eestis kaks suuremat vabatahtlike gruppi noored ja pensionärid. Esimesed soovivad omandada oskusi ja kogemusi ning teised tahavad elu jooksul omandatud oskusi ja kogemusi kasulikult rakendada.
Eeskuju ja kogemused
Aprillis toimunud vabatahtlike foorumil soovitasid Norra vabatahtlike keskuse esindajad kaasata vabatahtliku töösse ka lastega peresid. Kui lapsed näevad juba väikesest peale oma perekonda vabatahtlikus tegevuses osalemas, võivad ka neist kasvada vabatahtliku töö tegijad. Väga oluline on täiskasvanute eeskuju. Pealegi saavad asjad paremini selgeks, kui need ise läbi proovida, õppida tuleb tegevuse kaudu.
Kui öeldakse, et vabatahtlik töö on kodanikeühiskonna üks alustala, peetakse silmas võimalust midagi ise ära teha. Inimesed märkavad probleemi, otsivad sellele lahendusi ja löövad käed külge. Ei ole tarvis kurta, et keegi midagi ei tee või riik ei anna raha. Samas tuleb jälgida, et me ei võtaks riigi kohustusi üle, riigi ja kohalike omavalitsustega on kasulik koostööd teha. Nad võivad näiteks anda töövahendeid, pakkuda vabatahtlikele sooja suppi või ametnikke vabatahtlikena appi organiseerida. Igatahes kasvatab vabatahtlik töö omaalgatust ja initsiatiivi. Vabatahtlik töö aitab noorte vaba aega kasulikult sisustada.
Tartu Vabatahtlike Keskusega liituvad noored aktiivselt ja ütlevad tihti, et nad on juba ammu sellist võimalust otsinud. Vanematel, õpetajatel, vabaühendustel ja vabatahtlike keskustel tuleb neile lihtsalt võimalused luua. Mida nooremate vabatahtlikega on tegemist, seda suurem roll on täita nende juhendajatel, igale vabatahtlikule tuleb pakkuda soovi- ja võimetekohast tööd.
Kust leida infot?
Kel tekkis vabatahtliku töö vastu põhjalikum huvi, leiab rohkem infot Themise ühiskonnafoorumi koduleheküljelt http://www.lc.ee/foorum/lc/ yf/. Nõu võib küsida ka Tartu Vabatahtlike Keskusest tel (07) 420 341 või info@vabatahtlikud.ee või tutvuda Heateo Sihtasutuse kodulehega http:// www.heategu.ee, mis muuhulgas vahendab vabatahtliku töö võimalusi.
Heategevuse ja vabatahtliku töö teemat käsitletakse ka 14. ja 15. novembril Tallinnas Sokos Hotel Viru konverentsikeskuses toimuval III Eesti kodanikeühenduste konverentsil “Hea valitsemine”. Konverentsi korraldavad Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit ning Balti-Ameerika partnerlusprogramm. Infot selle kohta saab aadressil http://www.ngo.ee või tel (0) 631 431.

Põhjamaade keskkonnapreemia sai Soome lasteorganisatsioon

ANU MÕTTUS

28. oktoobril Oslos Põhjamaa-de nõukogu keskkonnapreemia vastu võtnud Soome Looduse Liidu (Suomen Luonto-Liitto) esindajatel Jake Lahti-Olsenil ja Minttu Massinenil on eluaastaid kahepeale kokku pea poole vähem kui mullu preemia pälvinud norra emeriitprofessoril Arne Næssil. Tõsi, Luonto-Liitto ise on Põhjamaades omataoliste seas suurim ja vanim, asutatud juba 1943. aastal.
 
Põhjamaade Nõukogu keskkonnapreemiat antakse välja alates 1995. aastast. Selle asutamise eesmärk oli suurendada loodus- ja keskkonnakaitsetöö tuntust Põhjamaades. Igal aastal jagatava preemia suurus on 350 000 Taani krooni (47 000 eurot). Preemia saab üks Põhjamaade ettevõte, organisatsioon, väljaanne või ka isik, kes on teinud midagi silmapaistvat looduse ja ümbritseva keskkonna hüvanguks.
Tänavu preemia vääriliseks arvatud Looduse Liit on ülesoomeline organisatsioon, mis toob lapsi ja noori looduse ning looduskaitse juurde. 60 aasta jooksul on tihedas koostöös koolidega antud oma panus mitme põlvkonna kasvatamisse loodusest hoolivateks inimesteks. Täna tegutseb ühenduse raames üle 200 laste loodusringi, lisaks arvukalt noorte looduskaitserühmi. Aastas korraldatakse ligi 30 laagrit 7–15-aastastele lastele ja noortele. Liidul on rohkem kui 8000 liiget.
Liidu esimees Jake Lahti-Olsen: “Tänapäeval on väga palju ühinguid ja harrastusi, mis noorte pärast võistlevad. Kõige populaarsemad valdkonnad meie tegevuses on kahtlemata laagrid, loodusringid ja matkamine. Kui lapsed saavad vanemaks, lisandub metsade kaitsmisega seonduv ja huvitama hakkab looduskaitse laiemaltki. Kaasame oma tegevusse palju lapsi just looduslaagrite kaudu. Suurem osa neist ei hakka täiskasvanuna Looduse Liidus tegutsema, aga üks-kaks jätkab igast rühmast siiski. Sel moel leiamegi vabatahtlikke töötegijaid oma ettevõtmiste tarvis.”
Tänavuse auhinna määramisel tõsteti esile Luonto-Liitto pikaajalist tööd laste ja noorte keskkonnateadlikkuse kasvatamisel, mitmekülgset avalikku tegevust ning märkimisväärset tööd metsade kaitse ja nende säästliku kasutamise vallas Põhjamaades ja nende lähinaabruses.
Loodusringidest keskkonnapoliitikani
Jake Lahti-Olsen: “Keskkonnakaitse edendamiseks on vaja teha nii ülalt alla tööd valitsuse määruste ja juhtnööride kaudu kui ka rohujuure tasandilt ülespoole keskkonnakasvatuse ja selgitustöö abil. Üks ei saa läbi teiseta. Luonto-Liitto edukus põhinebki sellel, et meie organisatsioon harib lapsi ja noori, aga mõjutab aktiivselt ka keskkonnapoliitikat.
Iga noor võib meiega liituda, ühistöö ja meelelahutuse kaudu paneme lapsed looduskaitsest huvituma. Töötame välja looduskaitsematerjale, mida noored käivad koolides tutvustamas.
Keskkonnapoliitika mõjutamiseks on vaja tõmmata tähelepanu valupunktidele ja leida uusi vaatenurki. Muidugi on poliitikud meie tähtsad koostööpartnerid, kuigi naljaga pooleks võib öelda, et nad ise ei pruugi seda teada. Mõned poliitikud ja ärimehed on meid vahel terroristidekski tembeldanud. Tegelikkuses on liidul kindlad põhimõtted ja kord, kuidas me meeleavaldusi läbi viime ja avalikkuse tähelepanu äratada püüame.”
Põhjamaade Nõukogu preemiat peab Jake Lahti-Olsen suureks tunnustuseks. “Meie jaoks on see suur rahasumma, millega tahame alustada midagi täiesti uut, pole küll veel jõudnud mõelda, mida täpselt.”
Koostööd on tehtud teiste Põhjamaade, aga ka Loode-Venemaa ja Baltimaade looduskaitsjatega. Jake Lahti-Olsen leiab, et seda võiks olla märgatavalt enam.
Eesti looduskaitsjatega on oldud ühenduses peamiselt e-posti vahendusel. “Tõsisemaks koostööks pole veel võimalusi leidnud. Kõige loo- mulikum algus võiks olla ühised laagrid.”
Põlismetsade kaitseks
Põhjamaade keskkonnakaitsjate oluliseks ülesandeks peab Jake Lahti-Olsen metsade, aga ka veesüsteemi kaitsmist. “Soomes on just metsaküsimused ühed kõige keerulisemad. Nendega tegeleme ka koostöös teiste Põhjamaadega. Näiteks Soomes ja Rootsis on metsade kasutamine korraldatud erinevalt ja peab tõdema, et Rootsis on olukord parem kui meil.”
Soome-siseselt on probleemid tõsisemad Lõuna-Soomes, kus on suurem erametsade osatähtsus ja seega neid keerulisem kaitsta. Ida-Soomes on alasid, mille kaitsmise vajalikkuse üle veel vaieldakse.
2002. aasta kevadest on Looduse Liit koolitanud nn metsasaadikuid, keda tänaseks on 20 ringis. Tegutsevad nad põhiliselt Ida-Soomes, kus metsad on kõige suuremas ohus. Gümnaasiumiealised noored käivad põhikooliklassides rääkimas metsaga seotud probleemidest, metsade kaitsmise ja säästliku majandamise vajalikkusest. Õpetajatelt saadud tagasiside nende tegevuse kohta on Minttu Massineni sõnul olnud väga positiivne. Looduse Liit on oma südameasjaks võtnud muuhulgas ka suurulukite kaitsmise. Selliste Põhjamaades ohustatud ja mõnel pool koguni hävinud kiskjate nagu hundi, karu, ilvese ja ahmi eluviiside tutvustamine ja neisse suhtumise muutmine on looduskaitsjate arvates samuti tõhus just noortetöö kaudu. Nii toimus mullu suvel Kesk-Soomes noorte töölaager ja tänavu sügisel peeti aiaehituse talguid, et kaitsta lambaid huntide eest ja ennetada nii Soomes looduskaitse all olevate huntide “salapäraseid” hukkumisi pahaste karjakasvatajate käe läbi.

Koolivaheajal maletamas