Kooliaed on õpilaste meelispaik

Märjamaa alevist läbisõitja või -jalutaja pilku püüavad lilledest kirendavad aiad, hoolikalt pöetud hekid, korralikult niidetud muru. Kõige ilusam ja suurem aed on koolil. Just siin on alevi ja selle ümbruskonna aiapidajad oma esimesed aiandusteadmised saanud. Aia eest hoolitsevad aiandusõpetaja Evi Plamus, tema abiline Elle Valtu, majandusjuhataja Heino Väljaots ja 800 koolilast.
 
Kuumal juulihommikul, mil ma Märjamaa Gümnaasiumi aeda lähemalt kaema läksin, töötas seal Elle Valtu juhendamisel kaheksa õpilast. Käsil oli püsilillede rohimine. Käisime aiandusõpetaja Evi Plamusega aia otsast otsani läbi. Sain teada, et kooliaed on ligi hektar suur, et seal kasvab üle 200 liigi püsi- ja arvukalt suvelilli, et õpetaja lemmiklill on üheaastane päevakübar ja palju muud.
800 aiatöölist
Evi Plamus räägib kõigepealt aedniku muredest. Eelmisel aastal tegid varesed tühjaks päiksetiiva peenra, tänavu pistsid hakid nahka peedipealsed. Eelmise aasta pikk põud ja ebatavaliselt külm talv ei mõjunud taimedele hästi. Floksid jäid põdema ja nüüd on peenar tühi. Pika ja külma kevade tõttu on kõik hiljaks jäänud. Isegi jasmiin õitseb alles. Kõik lilled on kiduramad, kui tavaliselt sel ajal – Märjamaal ei sadanud kolm nädalat järjest vihma. Aiandusõpetaja loodab siiski aia kooli alguseks korda saada.
Aia eest hoolitseb kogu koolipere. 2.–4. klassid teevad suvel kaks aiatööpäeva, kõik ülejäänud kolm. Rohkem ei saakski, päevi ei jätkuks.
“Me ei hoia lapsi pikalt kinni,” ütleb Evi Plamus. “Kõige väiksemad töötavad kaks, 5.–6. klassid kolm, 7.–8. neli koolitundi – kella 9–12-ni. Kui majandusjuhataja Heino Väljaotsalt küsitakse, kui palju koolis aiatöölisi on, ütleb ta, et 800 – kõik teevad.”
Kuigi graafiku järgi on igal klassil kindel päev, ei nõuta õpilastelt sellest ranget kinnipidamist. Igaüks võib tulla siis, kui talle kõige paremini sobib. Juulis, mil puhkusel olevad vanemad lapsed reisile või mere äärde kaasa võtavad, on aiatöölisi vähem. Augustis seevastu on mõnikord 60–70 õpilast korraga platsis. Siis on tegemist, et neile kõigile rakendust leida ja töötegijail ühtlasi silm peal hoida.
“Vanemad vahel küsivad, mismoodi ma lapsed tööle saan. Kodus nad absoluutselt ei tahtvat teha. Töö kooliaias on ju hoopis teistmoodi kui kodus, lastel on siin sõpradega koos tore olla,” ütleb Evi Plamus. Tema sõnul peab õpetaja alati kaasa lööma, valutagu selg kui palju tahes. Lastele ei meeldi, kui juhendaja ainult kõrval passib.
“Tuleb arvestada, milliseid asju saab lapsi tegema panna, milliseid mitte, aeg on ju edasi läinud. Enam kedagi käsu korras sõnnikut laotama ei pane.”
Evi Plamuse sõnul on kooliaia suur pluss vabamad raamid, siin ei pea nagu koolitunnis kellast kellani kohal olema. Vahel annab ta lastele tükitöö. Kes valmis saab, võib ära minna. Eriti poisid töötavat siis innukamalt, kui siht silme ees. Aiatöö eest saab tunnistusele ka hinde. Pannakse ainult häid hindeid, need üksikud, kes üldse tööd ei tee, hinnet ei saa.
Evi Plamus ütleb, et aias näeb lapsi hoopis teise külje pealt kui tunnis. “Mõni tunnis täitsa pöörane klass on aias imehea ja vastupidi. Ka Elle Valtu on tähele pannud, et mõnikord on just need, kes tunnis hakkama ei saa, kooliaias hästi tublid. “On hea, kui laps vähemalt millegi eest kiita saab.” Tublimatele on tavaks aukirju anda. Et aukirja nimel ollakse valmis tõsiselt pingutama, näitavad 30 tööpäeva ületavad aiarekordid.
Palava ilmaga püsililli harivad tüdrukud tööst erilises vaimustuses polnud. Kodus tegevat seda emad-isad ja vanaemad-vanaisad. Rohijad ütlesid, et nad korjaksid palju parema meelega marju, uurisid õpetajalt, millal sõstraid-vaarikaid korjama hakatakse, ja lubasid järgmine kord just siis kohale tulla. Kõik olid üksmeelsed selles, et on tore, kui koolil on nii ilus aed, ja tundsid kaasa neile, kes peavad ilma läbi ajama.
Järjepidevus
Evi Plamuse sõnul on Märjamaal kooliaed alles ainult tänu kooli juhtkonna ja alevivalitsuse toetusele. Nii direktor Andres Elmik kui ka vallavanem Eero Plamus on kooli endised kasvandikud, kes omal ajal ka ise aiatööpäevi teinud. “Kõik on kooliaiaga harjunud, praeguste õpilaste vanaisad-vanaemad, emad-isad on siin tööl käinud. Järjepidevus on väga tähtis. Kui jääks mingi tühimik, oleks uuesti alustada väga raske.
Praegu tahetakse kõike teha nii nagu välismaal. Kui seal pole kooliaedu, ärgu olgu meil ka. Kas välismaal on ikka kõik parem? Kolm päeva tööd pole ju liig. Mis sest, et lapsi tuleb natuke suunata ja sundida. Kui kõik oleks täiesti vabatahtlik, jääksid paljud head asjad ära. Kui paljud lapsed tahaksid näiteks ise muusikakooli minna? Tähtis on, et lapsed harjuksid tööd tegema, meeldigu see neile või mitte. Elus on ju vaja kõike teha,” ütleb Evi Plamus, kes teab, et lastele meeldib vahetunde ilusas kooliaias veeta. Siis on küll hea meel, et sai tööd tehtud ja vaeva nähtud.
“Laps oskab peenart, mida ta on ise rohinud, hoida, ega luba ka teistel lilledele-taimedele liiga teha,” kinnitab Elle Valtu. Ja mis kõige tähtsam, aed on koht, kus saab aiatööd õppida. “Üks poiss ei suutnud oma kõrvu uskuda, kui lubasin tal hekki lõigata. Kodus talle seda tööd ei usaldatavat. Märjamaa aedade ülevaatuse ajal olen näinud nii ühtlasi hekke, nagu oleks neid maniküürkääridega viimistletud. Meil ei peagi kõik nii joones olema, meil on peamine, et lapsed saavad kõike ise teha,” selgitab Evi Plamus.
Kooliaed on kooli osa
Aiandusõpetaja rõhutab, et kooliaed ei ole eraldi üksus, vaid kooli osa. Lapsed käivad aias ja kooli ümbruses joonistamas, näidendiproovi tegemas, siin peetakse klassiõhtuid ja antakse tunde. Kõige rohkem kasutab aeda bioloogiaõpetaja Inga Kangur, aga ka algklassiõpetajad toovad õpilasi kevaditi-sügiseti tihti siia.
Tänu bioloogiaõpetaja kirjutatud projektile said kõik puud-põõsad nii eesti- kui ka ladinakeelsed sildid. Evi Plamus tunneb uhkust aia dendroloogiaosakonna üle, kus kasvavad ebaküpress, jugapuu, valge akaatsia, ebatsuuga leinavorm, viirpuu, kikkapuu, amuuri korgipuu ja teised rohkem või vähem haruldased liigid.
Aiandusõpetaja oskab igaühe eripära väga elavalt ja meeldejäävalt välja tuua. Kooli puu- ja paepäevadel tegi ta dendroloogiaosakonda kuus pooleteisetunnist ekskursiooni. Huvilisi jätkus.
Õpetajale endale on kõige südamelähedasemad vanad jämeda tüvega kased. “Mäletan neid juba oma kooliajast. Ma ei joonistanud eriti hästi, aga kased tulid mul nii hästi välja, et sain nende eest “viie”.”
Raha sisse ei too
Evi Plamuse sõnul pole eesmärk aiast tulu saada. “Aianduses peab millelegi spetsialiseeruma ja masinatega tootma, alles siis võib tulu loota. Meil on õppeaed, kus peab olema võimalikult palju liike.” Pisuke tulu tuleb peamiselt taimede kasvatamisest.
“Kasvatame taimi oma tarbeks, mis üle jääb, läheb müügiks. Ega me kuskil müümas käi. Alevielanikud tulevad neile ise järele. Üht-teist müüme ka koolisööklale, aga eriti huvitatud seal meie toodangust ei olda, kevadel ei tahetud isegi rabarberit.”
Saadud raha kulub peamiselt tööriistadele, istikutele ja juurviljaseemnetele – lilleseemned kasvatakse ise.
Kuni selle kevadeni oli aiandus ka 10. ja 11. klasside õppeplaanis. Selle valisid need, kes kolme võõrkeelt õppida ei tahtnud või suutnud. Sellest sügisest õpivad kõik võõrkeeli.