Ohtudest, mis varitsevad eesti keelt

Emakeelepäeva paiku lõi ajakirjanduses laineid Martin Ehala koolinoorte keelehoiakuid uurinud küsitlus. Professor Ehala ja Katrin Niglase ettekanne “Sotsiodemograafiliste tegurite mõju koolinoorte keelehoiakutele” põhjustas poleemikat ka TPÜ filoloogiateaduskonna ja Eesti Keele Instituudi korraldatud teisel rakenduslingvistika konverentsil.
 
24. ja 25. aprillil paralleelselt mitmes kohas kulgenud ettekannete ja arutelude teemaks olid lisaks keelestrateegiale kontrastiivlingvistika, keelekontaktid ja keeleõppimine, keelekümblus, leksikograafia, keeletehnoloogia ja arvutirakendused, usu-, õigus- ja halduskeel. Siinkohal keskendume siiski vaid keelestrateegia teemal räägitule. Ja veelgi kitsamalt eelkõige keelehoiakuid puudutanud uurimusele
Küsitleti 1964 eesti õppekeelega kooli 10. ja 12. klasside õpilast, neist 1887 emakeel oli eesti keel. Kokku tuli vastata 44 küsimusele, mis puudutasid õpilaste inglise keele kasutust igapäevaelus (Kas räägite oma sõpradega omavahel inglise keeles? Kas teil on tundeid kergem väljendada inglise keeles? Kas te mõtlete inglise keeles? Kas kasutate inglise keelt internetis? Kas loete meelelahutuseks ingliskeelset kirjandust?), valmisolekut eestikeelse keelekeskkonna säilitamiseks, eestikeelse hariduskeskkonna säilitamiseks ja muulaste keeleliseks integratsiooniks.
Võtan endale vabaduse osa küsimusi ka lugejateni tuua, et igaüks saaks otsustada, mida vastanuks tema, olgu siis täna või ise gümnasistieas olles.
Mugavus ja kokkuhoid
Keelekeskkonna säilitamisele suunatud küsimuste esimene rühm uuris, kas vastaja oleks nõus raha kokkuhoiu nimel eestikeelset keelekeskkonda ahendama. Või teistpidi – kui paljust rahast on inimene valmis loobuma, et eesti keelekeskkonda hoida. Siia rühma kuulus ka paljuräägitud küsimus, kas ostaksite ingliskeelse menüüga mobiiltelefoni, kui see maksaks 5% vähem kui sama telefon eestikeelse menüüga. Teine küsimus samast plokist uuris, kas ollakse nõus eestikeelsetest subtiitritest filmi all loobuma, kui see muudab kinopileti 25 krooni odavamaks.
Küsitletud õpilastest vastas selle rühma küsimustele “kindlasti jah” 27%, “pigem jah” 31%. Pragmaatilisemateks (keeleoskajamateks – teksti mõistmisel ei teki probleeme?) osutusid siin inglise keele klasside ja suuremate linnade õpilased, samuti jõukamate või haritumate vanemate lapsed, vanemad õpilased ja noormehed.
Järgmise alarühma küsimused uurisid, kas juhul, kui töökeelena on lihtsam kasutada inglise keelt, läheks küsitletav sellega kergesti kaasa. Siin näitasid vastused, et inglise keelt töökeelena soosivad rohkem (leiavad, et peavad iga hinna eest soodsast töö-paigast kinni hoidma?) maanoored, madalama haridusega vanemate lapsed, mitte-eesti emakeelega noored. Eesti keelt töökeelena soosivad teistest enam kõrgharidusega vanemate lapsed.
Küsiti ka natuke endast kaugemalt: kas välisfirma Eesti esinduse töökeel peaks olema eesti keel? Sellele küsimusele vastas 28% “kindlasti” ja 47% “pigem jah”. Keskmisest vähem tähtsustatakse eesti keelt töökeelena välisfirma Eesti esinduses Ida-Virus, Põlvamaal, Tartumaal, Harjumaal ja maakonnakeskustes. Selles küsimuses on ükskõiksemad noormehed ja mitte-eesti emakeelega noored.
Vabatahtlikku keelehoidu puudutanud küsimused mõõtsid seda, kui palju inimene on valmis investeerima oma aega ja vaeva eesti keelekeskkonna hoidmisele: kas jagataks vabatahtlikena eesti keele infovoldikuid, oldaks muulasest eakaaslasele vestluspartneriks, teatataks keeleseaduse rikkumise juhtudest? Kindlasti oli seda nõus tegema 12% vastanutest, “pigem jah” vastas 31%, “pigem ei” 42% ja “kindlasti mitte” 15% õpilastest. Noormehed osaleksid vabatahtlikena silmatorkavalt vähem kui neiud, vanemad vastajad vähem kui nooremad. Mida suurem linn ja kõrgem vanemate haridus, seda vähem huvi. Teistest enam olid vabatahtlikena nõus tegutsema Tartu, Valgamaa, Läänemaa, Lääne-Virumaa ja Hiiumaa noored ning noored vaesematest peredest.
Oht eestikeelsele haridusruumile
Enim poleemikat on tekitanud noorte valmisolek eestikeelset hariduskeskkonda säilitada.
Küsiti, kas Eestis peaks olema võimalus omandada gümnaasiumi- ja kõrgharidust inglise keeles ja kas riik peaks seda finantseerima. Vastuseid “kindlasti” saadi siin plokis 30%, “pigem jah” 43%, “pigem ei” 21% ja “kindlasti mitte” 5%. Mida parem oli vastaja perekonna majanduslik seis, seda olulisemaks peeti ingliskeelse hariduse kättesaadavust. Keskmisest vähem tähtsustasid seda kõrgharidusega vanemate lapsed ja suuremate linnade noored.
Arvamust küsiti ka nii inglise kui eesti keele õppe mahu suurendamise kohta. Siin olid vastused tugevalt seotud. Need, kes arvasid, et keeletundide arvu peab suurendama, arvasid seda nii eesti kui inglise keele kohta, inglise keele kohta küll rohkem. Keeleõppe mahu suurendamise poolt on pigem vanemad õpilased ja tüdrukud.
Tulevikku silmas pidades on huvitav, kuidas vastati järgmistele küsimustele.
Kas paneksite oma lapse ingliskeelsesse kooli, kui see oleks sama hea tasemega ja kodule sama lähedal kui eestikeelne kool? Kas paneksite oma lapse ingliskeelsesse lasteaiarühma? Kas teie laps peaks kõrghariduse omandama välismaal? Kui oleks võimalus samadel tingimustel omandada valitud erialal kõrgharidus eesti või inglise keeles, kas eelistaksite ingliskeelset?
“Kindlasti” vastas selle grupi küsimustele 12% õpilastest, “pigem jah” 32%, “pigem ei” 22% ja “kindlasti mitte” 15%. Teistest enam eelistaksid ingliskeelset haridust inglise keele klassides õppivad ja jõukamatest peredest pärit noored. Piirkondlikult tähtsustatakse ingliskeelset haridust enam Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Ida-Virumaal, keskmisest oluliselt vähem Tartus.
Viimane rühm küsimusi uuris, kuivõrd on noored eestlased etniliselt avatud, kas nad soovivad muulasi enda hulka võtta või mitte: kas tuntakse rõõmu Eesti muulase saavutuste üle; ollakse valmis teisest rahvusest inimesega lähemalt suhtlema; milline oleks eesti keele roll võimalikus tulevases segaperekonnas.
Kui asi puudutas abstraktset etnilist avatust, oli tendents niisugune, et mida suurem linn, jõukamad ja parema haridusega vanemad, seda avatumad on noored. Muulastega lähemalt suhtlema olid altimad neiud ja segaperekondadest pärit noored, maakonnakeskuste ja Tartu, Hiiumaa, Saaremaa, Põlvamaa ja Võrumaa noored. Mida jõukam pere ja parem vanemate haridus, seda rohkem välditakse kohalike muulastega suhtlemist. Tuleb küll öelda, et noori, kes tunnistasid, et neid kindlasti häiriks muulasest toanaaber või õe-venna teisest rahvusest väljavalitu, oli vastanute seas vaid 3%.
Muide, sama palju oli ka neid, kes ei pea üldse oluliseks eesti keele kasutamist peresisesel suhtlemisel, kui peaksid tulevikus abielluma mitte-eestlasega.
Muidugi on kõik vastused oletuslikud. Või nagu ütles puhkenud diskussiooni käigus Martin Ehala: “Loomulikult muutuvad inimeste hoiakud arengu käigus ja võib tõesti olla, et karm elu ei lase noortel oma ideaale teostada ja eesti keel kestab seetõttu edasi. Aga see, et suurem osa koolinoortest arvab niimoodi, kui need arvamused ka tulevikus ei täitu, on juba iseenesest ebanormaalne.”
Kas ?okeeruda või mitte?
Ilmar Tomusk arvas seevastu, et küsitluse niisugune tulemus on ootuspärane ja päris normaalne, sest eesti keelele ja identiteedile ei ole praegu sellist survet nagu näiteks siis, kui tema ise või Martin Ehala 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alul keskkoolis käisid. “Oli äge ve-nestamisperiood ja me hoidsime eesti keelest kinni hoopis kõvemini. Annaks jumal, et sellist perioodi enam ei tuleks. Aga kui tuleb, siis julgen ennustada, et eesti keel ja identiteet tõusevad uuesti ausse ja noorte väärtushinnangud muutuvad.”
Konverentsil osalenud filoloogide hulgas oli neidki, kes oletasid, et nad ise oleksid koolipõlves vastanud analoogilistele küsimustele veel ingliskeelesõbralikumalt...
Martin Ehala nõustus, et õpilaste vastused on ootuspärased ja normaalsed selles mõttes, et peegeldavad meie ühiskonna hoiakuid. “Meie ühiskonna hoiakud on ebanormaalsed. Kui me küsitleksime taani, hollandi või saksa noori ja saaksime ka sealt tulemuse, et suur osa neist tahab panna oma lapsed ingliskeelsesse kooli, võiks meie küsitluse tulemust tõepoolest normaalseks pidada. Kui aga seal on koolinoorte hoiakud teistsugused, saame rääkida ikkagi Eesti eripärast…”
Jaan Õispuu usub, et keelevahetusest meil juttu olla ei saa. “Kaks noort inimest võivad omavahel inglise keelt purssida – kui nad teineteisest aru saavad, on see ju väga hea, aga ei tähenda veel keelevahetust. Võrdlus vene keelega pole adekvaatne: meil on olemas venekeelne keelekeskkond, aga pole ingliskeelset ja ma ei näe ka, et seda lähitulevikus oleks tulemas.”
Martin Ehala pole nii optimistlik: “Järgmisel aastal alustab EBS-is ingliskeelne gümnaasium. Järelikult on selle järele nõudlus, keegi peab tahtma oma lapsed sinna panna, ja kui neid on nii palju, et see muutub trendiks, hakkab eestikeelse gümnaasiumi ruum ahenema, kuna seal õppijaid jääb vähemaks. Mida vähem eestikeelses gümnaasiumis õppijaid, seda vähem ressursse saab kulutada eestikeelsele haridusele. Nii et tegelikult on uks, kustkaudu säärane protsess saab toimuma hakata, erahariduse kaudu juba avatud.”
Kas meid peaks rohkem murelikuks tegema Martin Ehala uuritud eesti gümnaasiumiõpilaste hoiakud või hoopis Silvi Vare ettekandes esile toodud faktid muukeelsete koolide lõpetajate eesti keele oskuse (puuduliku) taseme kohta, on üsna raske otsustada.
Kes ohustavad keelt?
Huvitava mõttearenduse, keda või mida tajutakse keelt ohustava tegurina, pakkus oma ettekandes Mart Rannut: “Inimesel ei teki julge tunne mitte siis, kui kõik on võrdsed, vaid siis, kui tema on kõige võrdsem. Inimese julgeolek ja keeleline säilimine oleks nagu tagatud, aga ei, ta leiab, et miski ikkagi ohustab teda, kui ta ei saa teist n-ö sundida oma keelt rääkima. Ja see põhjustabki pingeid.”
Territoriaalne julgeolek puudutab tema sõnul keelekontekstis seda, kuidas me end teiste keelte kõnelejate gruppidega suhestame. “Me võime seda teha õiguslikult, halduslikult, ka suhtekorralduslikult. Sotsiaalne julgeolek puudutab ühiskonnagruppe, kes ei ole eristatud keele pinnal ja kes on meist millegi poolest kehvemad. Kui rühm on kehvem ja eriti kui see on suur, hakatakse kartma: tulevad siia igasugused… See justkui ähvardaks keelt, sest need, kes on kehvemad, räägivad ka keelt kehvemini. Ajaloos eristatakse harilikult kolme suurt “kehvemate” rühma: esiteks naised, teiseks noored ning kolmandaks immigrandid ja vähemused, kes ei pea olema defineeritud keelelisel alusel. Naiste keele vastu on väga tihti võideldud, mõnikord on meestel olnud ka eraldi keel – näiteks esineb selline nähtus Vaikse ookeani saartel. Tänapäeval seda muret ei ole. Kõik käivad korralikult koolis, naised on usinamad, teevad vähem vigu, panevad rohkem komasid. Noortega on iseasi. Harilikult, kui inimene on ise koolis käinud, kõik nahutamise läbi elanud, komapanemise selgeks saanud, tundub talle, et tuleb noor, ei tea komapanemisest midagi ja kujutab ohtu meie ühiskonnale. Suurel määral muretseme meiegi niimoodi, et näe, noored ei oska koma panna, lähevad selle asemel hoopiski tänavale…
Viimane ja kõige selgem rühm on immigrandid, vähemused, turistid – tulevad meile ja risustavad keelt! Kõik nad kujutavad mingit sotsiaalset ohtu ühiskonnale, mida üritatakse reguleerida.”