Ema on rahva igavik

Emadest kõneldes ei tuleks rääkida üksnes emapalgast, vaid ka emadesse suhtumisest. Muidu on lapse aastaseks saamiseni kena kõik, aga kui naine tööle läheb, tuleb tal laps unustada. Hüüded, et kuidas me konkurentsis püsime, kui emadega kangesti arvestame, ei maksa midagi. Sest kui meil lapsi pole, ei lange eesti rahvas välja üksnes konkurentsist, vaid kaob ka maa pealt. KRÕÕT JUURAKU foto

VALVE RAUDNASK

Laura on nelja-aastane. Seekord tõi teda lasteaiast ära vanaema. Nad hakkasid ema ootama ja vanaema pani Laura joonistama. Joonistamine käis küsimuste saatel. Kas siis on ema kodus, kui maja saab valmis? Kas siis, kui puud joonistatud? Kui õpetajast ema lõpuks koju jõudis, uuris Laura, miks ema täna nii kaua koolis oli. “Meil on üks paha tüdruk klassis. Pidasime nõu, mis temast edasi saab.” Laura mõtles natuke ja küsis siis: “Kui ma pahaks lapseks hakkan, kas oled siis kogu aeg minu juures?”
 
Üks asi on midagi niisugust ajalehesabast “Lapsesuu” rubriigist lugeda. Loed, muigad ja unustad. Hoopis midagi muud, kui seda ütleb su oma laps. Siis tuleb see kakskümmend aastat hiljemgi meelde ning jälle on hinges soe ja hea.
Küllap paljud mäletavad reklaami, kus Liis Tappo Omo pesupulbrit kiitis. Reklaami tegemiseks pidi ta Poolasse sõitma ja kolmekuuse lapse koju jätma. Liis ei olnud niisuguse kaubaga nõus. Sellest ilmus lugu, mis algas nõnda: “Kui oleks valida välismaasõidu ja viiekohalise numbriga tasustatud reklaamlepingu ning kolmekuise lapse rinnaga toitmise vahel, kumba teie eelistaksite? Enamik valiks vist sõidu ja raha.” Siit tuleb välja mentaliteet, mis praegu meil valjult häält teeb: lapse pärast millestki loobumine on eneseohverdus, aga raha pärast millegi tegemine vabadus. Liis Treial-Tappo ütles väga ilusti: “Väike laps annab iga su naeratuse eest ju nii palju vastu.” Lugu lõppes ka väga ilusti, sest poolakad palusid Liisil perega kohale tulla.
Parim töötaja on üksikema
Kõik ei ole nii asendamatud kui Liis Tappo ega saa ennast töökohal maksma panna. Üks meie maja vanaisa ei tea ühelgi hommikul, kas ta saab oma pudru lõpuni süüa või peab ruttu riidesse panema ja jooksma pojapoega hoidma. Lapsed jäävad ju sageli üleöö haigeks ja neid ei saa siis lasteaeda viia. Miks lapse ema ise koju ei jää? “Kellele seda pahandust vaja,” seletab vanaisa. “Minia firmas on niisugune suhtumine, et kes haige lapse pärast koju jääb, see enda vallandamist ette valmistab.” Kui vanaisa seda räägib, läheb ta pahameelest plekiliseks. Asi see tal või igal hommikul stardivalmis olla, aga suhtumine emasse ajab ta marru. “Muudkui kuulen raadiost ja loen lehest, et lapsi peaks rohkem olema. Kuidas saab neid rohkem olla, kui lapse pärast ähvardatakse lahti lasta!”
Samal ajal olevat osa firmajuhtide meelest kõige parem kaader üksikema. Teeb kõik tööd, täidab kõik käsud, kannatab välja alandavalt väikse palga. Võiks päris ehmatav olla, kui keegi ütleks, kui suur on üksi lapsi kasvatavate emade keskmine palk.
Alles see oli, kui ilmusid kiidulood karjäärinaistest, kes kuidagi ei raatsi õhtul koju minna. Aga kui ülemusel on palju tööd, kuidas siis sinul ei ole! Mõnes kontoris pidigi alles kella viie-kuue paiku tõsiseks töörabamiseks minema, sest kui karjäärinaisel pole õhtul vastuvõttu või ärilõunat, kuhu tal siis kiire. Temale alluvad noored emad käivad aga kontorikoridoris salaja mobiiliga koju helistamas ja lastele viiendat korda ütlemas, et ema tuleb kohe. Tõsi, enam lasteta kontorikummitustes naiseideaali ei nähta.
Seepärast ei tulegi rääkida ainult emapalgast, vaid ka emadesse suhtumisest. Muidu on lapse aastaseks saamiseni kena kõik, aga kui naine tööle läheb, tuleb tal laps unustada. Ärge hüüdke nüüd, et kuidas me konkurentsis püsime, kui emadega kangesti arvestame. Vastan: kui meil lapsi pole, ei lange eesti rahvas mitte üksi konkurentsist välja, vaid kaob ka maa pealt.
Tulnukas saaks rammestuse
Ühegi rahva põhieesmärk ei saagi olla kuskile kuuluda või astuda. Meie väikese rahva prioriteet on püsimajäämine. Igavik, kui soovite. Kui suudame hoida eesti keelt, kultuuri ja ajalugu, anname oma lastele päranduse, mida ei saa dollarite, eurode ega kulla eest. Kuidas me oleme põlanud migranti! Ja kuidas me nüüd ise kummardame mentaliteeti “kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem”. Kas meil on veel Aino Järvesoo meeles?
Paljudele ilusatele, ka lastega seotud plaanidele tuleb traditsiooniline vastus: “Meil ei ole raha.” Ütleksin samuti nagu Tartu Ülikooli rektor Jaak Aaviksoo hariduse raha puhul, et mis see minu asi on, kust kuningas kulla võtab. Pealegi ei ole rahapuuduse jutt aus. Kui meile saabuks järsku tulnukas, võiks ta välisest pildist rammestuse saada. Kui palju suuri ja uhkeid autosid, piiritult uhkeid maju! Ametiasutuste sisustuste koondnäitajaks võiks valida Stenbocki maja 106 000-kroonise piljardilaua. Võiks arvata, et siin riigis on leitud naftat ja kõik see uhkus tuleb naftapuuraukudest.
Mitte nafta, vaid seaduseaugud
Ei ole meil hõbedat, kulda ega naftapuurauke. Meil olid seaduseaugud. Kui keegi arvab, et need olid seal juhuslikult ja mitte raha sunnil, on ta naiivne. Makse ei maksta ju riigile. Riik vaid korjab maksud kokku, et lapsed saaksid koolis käia, haige saaks arstiabi, vanadel oleks leib laual. Maksmata maksude augud on neelanud teadust, haridust, tervishoidu. Need augud on neelanud ka lapsi. Mõtlen siin hoopis eksistentsiaalsemalt. Neid emasid on tuhandeid, kes kardavad teist-kolmandat last sünnitada riiki, kus raha on peategelane.
Enne valimisi on telekas, linn ja maa ka valimisreklaami täis. Selleks kulunud raha loetakse pärast kokku kümnete miljonite kaupa. Pärast valimisi ilmub teleekraanile reklaam, kus palutakse teha lastehaiglale annetusi mingi elutähtsa aparaadi ostmiseks. Häbilugu ju!
Soome televisioon näitas hiljuti filmi prostitutsioonist. Milline hoiakute vahe meil ja neil! Meil on võimalik, et kõrge riigitegelane arvab: kehamüümine on töö nagu iga teine. Selle peale ütles üks sirge seljaga naine: “See mees võib olla tark, vaimukas ja mida kõike veel, aga minu jaoks sellist riigimeest enam olemas ei ole.” Prostitutsiooni kui tavanähtusesse suhtumine tähendab, et naine on objekt, mitte subjekt. Sellise suhtumise kõrval on kohatu soolisest võrdsusest rääkida.
Prostitutsioon on väga tõsine asi, beibendus seevastu pigem lõbus. Küllap peab iga tüdruk beibeaja läbi elama. Nagu imik teeb läbi gaasivalu ja poiss häälemurde. Aga kui üle kolmekümne naised näevad välja, käituvad ja mõtlevad nagu beibed, on see naljakas. Beibedel muidugi lapsi pole. Või kui on, kasvatavad neid vanaemad.
Öeldakse, et ega raha pane naisi sünnitama. Üksi tõesti mitte. Sada suurt ja väikest asja mõjutavad seda. Mind ei rõõmusta teade, et see või teine pood on kella 23-ni ja pühapäeviti lahti. Kassad on ju noori naisi täis. Kus nende lapsed sel ajal on? Ah, et neid polegi? Vaat nii! Pealegi räägivad müüjad, et vahel käib peale üheksat õhtul vaid 3–4 inimest poes.
Nagu aeg, nõnda jutt
Tallinn on väga palju ilusamaks saanud, kui kadus putkaalkohol. Palju rahulikumalt läks viimane volbriöö, sest viina ei müüdud. Kui putkajoogi üle vaidlus käis, rääkis üks poliitik lollust, et kui võtame putkadest alkoholi, küll janused kuskilt ikka viina kätte saavad. Kas teismeline hakkab keset Viru tänavat öösel puskarit ajama või? Kui sellised viinaärikate suuvoodrid valimata jäetakse, läheb õhk Eestis värskemaks küll. Värskes ja terves õhus ei kipu naised hamletlikult küsima: olla või mitte olla ema.
Sai see emadepäevajutt alles karm. Nagu aeg, nõnda jutt. Ikka selleks, et kolmekümne aasta pärast võiks mõni ajakirjanik kirjutada emadepäeval sinililledest ja päikesepaistest ning teha seda selges eesti keeles.
Lõpetuseks siiski paar liigutavat emalugu. Heli Speegi ja Olev Remsu tütar Mari sai paar kuud tagasi emaks. Nüüd otsustas ta jälle Humanitaarinstituudis loengutel käima hakata, sest lapsehoidjaid tal jätkub. Kui ta esimest korda pikemaks ajaks välja läks, tormas koduuksest sisse traagilise hüüdega: “Ma olin kolm tundi lapse juurest ära!” Igituttav tunne väikese lapse emale. Tahaks korraks välja, tahaks midagi muud! Kui oled juba väljas, tahad koju lapse juurde tagasi.
Teine lugu on Üllest. Ta tuleb absoluutselt iga päev. Kui ta töö pärast haruharva Soomes või kuskil mujal ära on, palub ta ema naabrinaist appi. Ülle käib iga päev ema vaatamas. Endal sealjuures selline süüdlase nägu peas, et kas ta on ikka osanud neid asju tuua, mida ema tõesti tahab. See on tuttav tunne, kui su ema on 80 ringis. Süüdlasenäo taha peidad oma hirmu-mure-soovi, et ema veel elaks, et ta täna-homme veel terve oleks. Üllel ei ole sugugi rohkem aega kui mõnel teisel tütrel. Ülle Toming on tuntud ja tunnustatud tantsupedagoog. Ma arvan, et Ülle tulekut ei oota selles majas ainult tema ema. Sellise loo pealtnägeminegi annab elujulgust.

Ainult präänikust ei piisa

SIRJE TOHVER

“Tiigrihüppe” programm tõi aastatel 1997–2000 arvutid ja interneti kooli. “Tiigrihüpe pluss” (TH+) arendab kooli info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat (IKT) aastail 2001–2005. Riigikontroll võttis “Tiigrihüppe” auditi tööplaani teadmisel, et selle esimese etapi eesmärgid on vaid osaliselt saavutatud ja jätkuprogrammi TH+ elluviimine takerdunud. Audit keskendus IKT kasutamisele üldhariduskoolis ja otsis vastust küsimusele, miks see ei ole muutunud õppeprotsessi loomulikuks osaks.*
 
Riigikontrolli tulemusauditi osakonna vanemaudiitor REIN HARJO: “Vaatlesime kolme valdkonda: koolijuhtide ja õpetajate valmisolekut kasutada õppeprotsessis IKT-d, õpilaste IKT-pädevuste kujundamist ja hindamist, kooli IKT infrastruktuuri.
TH+ kava kohaselt pidi haridusministeerium 1. märtsiks 2001 välja töötama aineõpetajate IKT-pädevuste standardid ja nende hindamise süsteemi. See töö on tegemata, seni pole aineõpetajale kohustuslikke IKT-pädevuse nõudeid. Soovituslikke nõudeid ei arvestata aga atesteerimisel ja nendega hakkama saamisest ei sõltu palk. Koolijuhtide Ühendus on väga huvitatud IKT-pädevuste määratlemisest õpetajate ja koolijuhtide kvalifikatsiooninõuetes, teadmaks, mida nad võivad õpetajatelt nõuda.
IKT-kursustel õppinud õpetajad valdavad hästi elementaarset tekstitöötlust, kasutades seda oma töö kergendamiseks. Umbes 40% koolitusel küsitletud õpetajatest kasutab arvutit vähemalt kord nädalas, neist 27% e-posti teel suhtlemiseks, 29% õppetööks info otsimiseks, 25% õppematerjalide koostamiseks. Oskus ja soov kasutada IKT võimalusi vahetult õppetöös, on aga kas nõrk või puudub üldse. Regulaarsetest arvutikasutajatest teeb seda vaid viiendik: 7% demonstratsiooniks, 10% õpilaste iseseisvaks tööks, 2% internetipõhistes projektides.
Miks kasutatakse arvutit õppetöös nii vähe?
Miks pole jõutud RÕK-i põhimõtte – arendada IKT-pädevusi kõigil kooliastmetel ja kõiki aineid läbiva teemana – realiseerimiseni? Põhjus on selles, et RÕK sätestab küll põhikooli- ja gümnaasiumilõpetaja IKT-pädevu-se nõuded, kuid enamik ainekavu ei kajasta, kuidas seda saavutada. Õpetajal, kes ei taha, ei viitsi või ei suuda IKT-d ainetundides rakendada, puudub kohustus seda teha. Ta võib öelda, et RÕK-is pole ainsatki vihjet selle kohta, kuidas IKT-d näiteks keemiatunnis kasutada.
Asi liigub edasi siis, kui on olemas nii piits kui ka präänik. Präänik – infrastruktuur, programmid, IKT-kursused – on olemas, puudub piits, surve, mis paneks õpetajat IKT-d tunnis rakendama. RÕK peab õpetajat selleks kohustama, aga mitte ainult kohustama, vaid ka näitama, kuidas seda teha. Piitsaga tuleb nii kaua vehkida, kuni õpetaja kirjutab oma ainekavva ka õpilaste IKT-pädevuste kujundamise.
Õpilaste IKT-teadmised sõltuvad koolijuhi arvutioskusest
Kurdetakse, et arvutiklasse on vähe ja aineõpetaja pääseb sinna harva. Kui arvutada välja arvutiklassi koormus, arvestades nii soovituslikke ainekavu, arvutiõpetuse tunde kui ka vaba kasutamise aega, selgub, et paindliku tunniplaani korral piisab keskmisele koolile ühest, suurele kahest arvutiklassist.
Põhiprobleem pole infrastruktuuris, vaid olemasolevate võimaluste väheses kasutamises. Primaarne pole arvutiklasside arv, vaid aineklasside varustamine arvuti ja esitlusvahendi – arvutiprojektoriga. Teatud asju saavad õpilased ka kodus või arvutiklassis iseseisvalt läbi töötada. Meil on sada nimetust õpitarkvara, igas aines 1–2, mõnes 5–10 varianti. 40 neist on jagatud koolidele tasuta. Kooli saadetud CD võib aga direktori sahtlisse seisma jääda, sest aineõpetaja ei oska seda kasutada. Ainenõukogud peaksid soovitama ka õpitarkvara.
TH+ programmi raames on hulk uurimusi tehtud. AS PricewaterhouseCoopers palus hinnangut ka direktori, infojuhi, arvutiõpetaja ja õpilase IKT-oskustele. 529 vastanud üldhariduskooli põhjal on hea arvutioskus 37%-l, rahuldav 44%-l ja nõrk 19% koolijuhtidest. Direktori ja õpilaste arvutioskust võrreldes tuli välja huvitav seos. Hea arvutioskusega direktori koolis on nõrga arvutioskusega õpilasi vaid 14%, samas kui nõrga arvutioskusega direktori koolis on neid 40%. Direktorid vajavad teadmisi IKT strateegilisest planeerimisest. Seni pole aga spetsiaalselt koolijuhile mõeldud koolitust korraldatud.
RÕK-i lisas on ette nähtud viia 1. septembriks 2004 kõikide koolide ainekavad vastavusse põhikooli- ja gümnaasiumilõpetajate IKT-pädevuste nõuetega. Paraku pole paljud koolid nimetatud tärminit tõsiselt võtnud ja IKT pädevusnõuded pole ainekavadesse jõudnud. Haridus- ja teadusministeerium, kes peaks suunama ainenõukogud koolidele IKT ainekavadesse integreerimisel appi, on jätnud endale vaid kontrolli funktsiooni.
Üks arvuti 20 õpilase kohta
Probleemiks on õpilaste IKT-oskuste hindamise kriteeriumide puudumine. REKK-i arvutiõpetuse näidiskavade hindamise alused ei asenda ühtset hindamissüsteemi. TH+ kava näeb nii 9. kui ka 12. klassis ette IKT-pädevuste pilooteksami. 2002. aastal tehti 40 kooli 9. klassis piloottasemetöö, tänavu teeb sama töö suurem arv koole. 12. klassis piloottasemetööd tehtud pole ja seda ei kavandata ka sel aastal.
Vabariigi Valitsuse eesmärk jõuda 2002. a selleni, et iga 20 õpilase kohta oleks üks arvuti, jäi täitmata. Kui mahajääjad, Tallinn ja Ida-Virumaa järele aidatakse, saavutatakse see 2003. a lõpuks. HTM-i seisukoht on, et 10 õpilase kohta peaks olema üks arvuti, aga selle eesmärgini ei jõuta enne 2006.–2007. aastat. Kolmel viimasel aastal pole arvutite hulk koolis suurenenud (2000. a oli üks arvuti 25, 2001. a 31 ja 2002. a 27 õpilase kohta). Sellel on lihtne põhjus: 2001. aastast saab TH+ varasema 50 mln asemelt riigilt poole vähem – 25 mln kr.
Raha ei kulu ainult arvutite hankimisele, vaid ka esitlusvahenditele, võrgu- ja pideva toite seadmetele, tarkvarale, viirusekaitsele, arvutite hooldusele ja remondile ning muule.
Internet on, aga sidekiirus jätab soovida
Me oleme maailmas ainulaadne riik: 98% koolides on internetiühendus, koolid, kus see puudub, suletakse tänavu. Lähiaastate suurim probleem on liiga aeglane internetiühendus. Hea andmeside on ainult 60–70 koolis, 90% koolides takistab arvuti intensiivset kasutamist madal sidekiirus. Ligi 75% koolides on andmeside kiirus alla ühe Mbps. Ministeeriumi veebilehel kirjas olev soovituslik sidekiirus 64 kbps on ajast ja arust. See on nii madal kiirus, et kui 15–20 arvutiga soovitaks korraga internetis töötada – pool õpitarkvara on ju internetipõhi- ne – jääksid arvutid lihtsalt seisma.
Paremate tehniliste lahenduste kasutuselevõtt pole ainult raha, vaid ka organiseerimise küsimus. Riigihankega saab odavamalt. Maavalitsuse haridusosakond ei taha aga riigihankega tegelda, pidades seda omavalitsuse asjaks. Omavalitsusi on palju, kui igaüks hakkab eraldi asju ajama, võidakse sattuda vale firma peale. Olematu haldusreform annab end ka siin tunda.
“Tiigrihüpe” on üks vähestest oma ülesande täitnud HTM-i programmidest. Üldhariduskoolide 12 000 arvutitöökohale kulutatud 340 mln krooniga on väga suur töö ära tehtud.”
 
* Kontrolliaruannet saab vaadata Riigikontrolli veebilehelt.

Repliik

Euroopa päev

Nädalakommentaar

Olev Remsu

Ei ole kahtlust, et meie riigis valitseb alkoholikultus. Ei ole kahtlust, et leidub inimesi, kes on oma rahva ja riigi elujõu nimel valmis selle vastu võitlema.
Nädalavahetusel toimuski Tartus Eesti Karskusliidu üldkoosolek, kus kinnitati organisatsiooni varem ettevalmistatud põhikiri. Nüüdseks on nimeks Ühendus Alkoholivaba Eesti (AVE) ning eesmärgiks on muutuda üle-eestiliseks katusorganisatsiooniks loendamatutele rakukestele, mis sünniksid isetekkelistena alt üles printsiibil ning oleksid enamvähem iseseisvad. Keskjuhatus aitaks vaid abi ja nõuga, vahetaks kogemusi. Loomulikult ei tule kõne allagi ülevalt alla juhtimise printsiip või koguni liikmeks astumise kohustus – nende vigade tõttu kõrbesid põhja karskusliidu taasasustamise katsed paarkümmend aastat tagasi.
AVE ideaal on nn parajus, AVE ei näe viinakatkust vabanemist mitte absoluutses karskuses, vaid aktsepteerib mõõdukat ja kultuurset alkoholitarbimist pereringis ja pidupäevadel. Säärane põhimõtteline otsus ei tulnud kergelt ning kindlasti on selles saatuslikus küsimuses oodata ühingusisest legaalset opositsiooni nende poolt, kes ei taha näha pisimatki viina, õlle ega veini pruukimist.
Kõik kordub…
Teatavasti on parajuse ja kuivuse dilemma saatnud Eesti karskusliikumist juba selle sünnist alates 1843. ja 1889. aastal. (Esimene daatum märgib kirjastus- ja ideoloogilise tegevuse algust F. W. von Willmani ja F. G. Arveliuse poolt, teine esimese seltsi loomist Toris J. Tilga poolt.)
Selles küsimuses on raevukaid vaidlusi peetud, mõnigi organisatsioon lõhki aetud. Kord on peal olnud üks, kord teine suhtumine. Sedapuhku langes liisk liberaalsema tee kasuks, kuna provisoorsete andmete järgi pooldab parajust 95% võimalikest ühinguga liitujaist. Täieliku kuivuse poolt on ainult 5% inimestest.
Rahva tahe on Jumala tahe… Tegelikult on probleem sõltuvuses. Kui inimesel ei ole alkoholisõltuvust, võib ta vähesel määral rõõmujooki pruukida, kui aga inimesel on sõltuvus, peab ta ent põrgurüüpest täiesti eemal hoidma. Õpetajate Leht avaldab lähemal ajal pikema intervjuu korraldustoimkonna esimehe Ignar Fjukiga, kus kindlasti saame vastuse, mis asjaolud tingisid just niisuguse valiku.
31. mail toimub AVE esimene üldkogu Rahvusraamatukogus Tallinnas. Tulla võivad kõik, kes asja vastu kas aktiivset või tsipa passiivsemat huvi tunnevad, registreerimine algab kell 11.30 raamatukogu vestibüülis. Registreerimine tähendab ka uue liidu liikmeks astumist.
AVE peab oma tegevuse üheks alustalaks just koole. Teatakse ju koolis kõige paremini, millised on lood õppivate laste kodudes. Asutajad näevad heal meelel, kui igast koolist tuleks kohale vähemalt üks isik, kellel oleks direktsiooni volitus. Olgu direktor ise, olgu mõni õpetaja, olgu lapsevanem, kellel on kooliga tihe kontakt. Ja miks ei võiks kaasas olla tarmukas õpilane, kellel on eestvedaja verd?
Need, kes on üldkogule tulnud, asutaksid hiljem siis oma kodukohas rakukese, millest saaks karskusidee keskus.
Praeguseks on ametis ka kontaktisik Helga Timmermann, nõnda et asjad liiguvad.
Kohtumiseni mai viimasel päeval Rahvusraamatukogus!

Laps kui luksusese

Arvamus

Kuidas suhtute kavatsusse võtta Eesti ministeeriumides ja konkreetselt HTM-is tööle poliitilised abiministrid?

Mait Klaassen, eksminister, Võru maavanem:

“Ei saa aru, miks peab poliitikute poolt heaks kiidetud ministri kõrvale panema veel ühe poliitiku, kes koalitsioonileppe täitmist jälgib. Otsustada ta ju ministri eest ikka ei saa. Pealegi on ministeeriumis olemas kantsler ja hulk asekantslereid, poliitilistest nõunikest rääkimata.
Kui järeldada, et HTM-is on lai valdkondade spekter, millest minister ei suuda ülevaadet saada, siis sotsiaalministril, kus neid on veelgi rohkem, peaks poliitilisi abiministreid lausa hulgi olema. Aga äkki erakonnad ei usalda värskeid ministreid ja leiavad, et kui laps õpib kõige kiiremini sõitma kolmel rattal, peaks ka ministril õige poliitilise kursi hoidmiseks üks abiratas toeks olema? Taoline usaldamatus eeldaks siis, et kogu ministeeriumi aparaat tuleb vahetada välja poliitiliselt lojaalsete ametnike vastu. Sõnaga, ma ei saa selle ametikoha vajalikkusest aru.
Õnneks pole kellelgi tulnud pähe mõtet panna maavanemate kõrvale politruk, kes jälgiks, et ta õigelt teelt kõrvale ei kaldu. Tänu taevale, mu mälu on veel nii hea, et jääb ilma abidetagi meelde, mida teha ja kuidas toimida.
Meil on palju toredaid inimesi, mis saab, kui poliitiline abiminister on ministrist hoopis säravam isiksus? Kumma poole ministeeriumi ametkond ja allasutuste juhid siis pöörduvad?
Uus haridus- ja teadusminister saab minu meelest ise kõigega suurepäraselt hakkama. Praegune poliitiline sekkumine tuletab meelde ühte teist riigikorda, kus komandöre ei usaldatud ja neile politrukid kõrvale korda looma sätiti.”

Tõnis Lukas, eksminister, riigikogu liige:

“Haridus- ja teadusministrile pole abiministrit tarvis. Ainuke põhjendus oleks tuua teine minister teaduse valdkonda kureerima. Seda aga mõnes suurema riigis. Pealegi ei ole praeguse ministri isikut arvestades selleks vähimatki põhjust.
Haridus- ja teadusministeerium on küll suhteliselt vägeva ja laia valitsemisalaga, kuid vägilasel on kindlam, kui tal on kaks jalga (haridus ja teadus) ja üks pea, mitte ühe jala kohta kaks pead! Pealegi muutuks mõistlik funktsioonide jaotus kolmnurgas minister–abiminister–kantsler võimatuks. Ministeeriumis, kus see on ministri ja kantsleri vahel päris hästi välja kujunenud, pole dramaatilisi muudatusi tarvis.
Kujutage ette, kui pettunud võivad olla konverentsi korraldajad või uue koolimaja avajad, kui nende ettevõtmisele saabub minister A asemel hoopis minister B. Sellises olukorras hakataks neid paratamatult võrdlema. Abiministri jaoks oleks see ehk pisut solvavgi, päris minister tunneb aga, et teda justkui ei usaldataks piisavalt.
Soovin uuele haridus- ja teadusministrile jõudu ja loodan, et tal ei tule taluda politruki valvast pilku. Erakond peaks teda usaldama. Küllap oleks appi vaja nõunikku, kindlasti aga mitte dublantministrit.”

Mailis Rand, eksminister, riigikogu liige:

“Võimukoalitsiooni kava lisada ministrile poliitiline abiminister on üsna mitmetähenduslik. Kõigepealt kerkib küsimus usaldamatusest. Keda ja milles siis ei usaldata? Kas partei ei usalda oma ministreid piisavalt ja peab vajalikuks lisada poliitilise kontrolli, et partei ideoloogiat kõrvalekaldumatult “jälgitaks ning ellu viidaks”? Selline mudel on meile tuttav nõukogude ajast, küllap pole siis ajaloost rohkem eeskujusid leitud. Või peetakse ministeeriumis töötavaid riigiametnikke ebalojaalseks ja võimetuks uut poliitikat ellu viima, äkki vajavad nad konkreetset poliitilist juhtimist lisaks ministri juhtnööridele? Arvan, et ministri, abiministri ja kantslerite funktsioonid ning suhted uutes rollides võivad kohati üsna delikaatseteks kujuneda. Tõenäoselt kardab partei juhtkond ka oma ministrite kui kogemusteta poliitikute usaldamatust iseenda vastu ning seetõttu on vaja vastutust võimalikult hajutada – mida enam on otsustajaid, seda vähem saab näpuga näidata otsesele vastutajale.
Hoopis iseasi on selle ametikoha loomise juriidiline külg – tänased seadused ei näe võimalust luua abiministri institutsioon. See tähendab, et tuleb seadusi muuta või kehtivaid eirata. Mõlemad variandid on rakendamiseks keerulised. Seni pole arutatud, kas koalitsiooni kava näeb ette ka põhiseaduse muutmise.
Haridus- ja teadusministeeriumi vaatenurgast pole küsimus selles, mitu ministrit või asemikku juhib, vaid selles, kas ollakse valmis oma poliitilistest valikutest kaugemale vaatama ning haridustegelikkusega arvestama. Selleks ei ole vaja abiministrit, vaid ministri julgust tunnistada, et olukorraga tutvumiseks on vaja aega ja asjatundlikku professionaalset meeskonda, kelleta ei tule toime ükski minister. Nii kaua kui otsuseid tehakse “lossist” ja tõstetakse ametinimetusi ümber ja uueks, ei muutu (õnneks) põhimõtteliselt midagi. Halvem on, kui iga hinna eest hakatakse rakendama koalitsioonileppes lubatut, mis oma olemuselt pole mitte ainult koolivõõras ja tarbetu, vaid kohati lausa lammutava iseloomuga. Kes siis neist – minister, abiminister või kantslerid – on pädev otsustama ja millises valdkonnas? Ja kes ja kas on pädev tehtud otsuseid muutma?”

Kirjakast

Pildiga vanasõnu

ABIMINISTRILE ja NÕUNIKULE

– Kui härg kaevu läheb, kas siis kaevu jätad, ikka peab abiks minema. 

Karksi

– Mis viga vilista, kui herra raha annab. 

Tarvastu

– Ka kiholane tõmpap hobese maha, kui susi avitap. 

Setu

Loovisikute püüdlused

Olev Remsu

Juhtusin televiisorist silmama, kuidas kunagi läbipõrunud noorkirjanik, nüüd muul alal edukat karjääri teinud autoriteetne inimene naeruvääristas loovisikute soovi teenida oma töö eest väärilist tasu. Saates koogutati kerjakätt, korrati mõnitades ja liialdades loovisikute ettepanekuid suurendada riigistipendiumide hulka, leida maksude maksmiseks muid võimalusi kui FIE-süsteem ning muuta seadusi sellisteks, et vabakutselistelegi jaguks elementaarseid sotsiaalseid garantiisid sarnaselt teiste töötavate või tööametis arvel olevate töötute kodanikega. Telemeestele on kanali omanikud kirjutanud ülesandeks number 1 korjata publikut, ja eks nad just sel moel kannuseid teenivadki. Kellele siis meeldib teistele raha anda? Igasuguse hüvede jaotamise puhul saab nõudlejad laia publiku silmis hõlpsasti lolliks teha, kahjuks ei ole siin midagi parata. Kuid mingile osale vaatajaskonnast hakkas saates esinenute ilkumine ja eneseupitamine vastu.

Ohtudest, mis varitsevad eesti keelt

Emakeelepäeva paiku lõi ajakirjanduses laineid Martin Ehala koolinoorte keelehoiakuid uurinud küsitlus. Professor Ehala ja Katrin Niglase ettekanne “Sotsiodemograafiliste tegurite mõju koolinoorte keelehoiakutele” põhjustas poleemikat ka TPÜ filoloogiateaduskonna ja Eesti Keele Instituudi korraldatud teisel rakenduslingvistika konverentsil.
 
24. ja 25. aprillil paralleelselt mitmes kohas kulgenud ettekannete ja arutelude teemaks olid lisaks keelestrateegiale kontrastiivlingvistika, keelekontaktid ja keeleõppimine, keelekümblus, leksikograafia, keeletehnoloogia ja arvutirakendused, usu-, õigus- ja halduskeel. Siinkohal keskendume siiski vaid keelestrateegia teemal räägitule. Ja veelgi kitsamalt eelkõige keelehoiakuid puudutanud uurimusele
Küsitleti 1964 eesti õppekeelega kooli 10. ja 12. klasside õpilast, neist 1887 emakeel oli eesti keel. Kokku tuli vastata 44 küsimusele, mis puudutasid õpilaste inglise keele kasutust igapäevaelus (Kas räägite oma sõpradega omavahel inglise keeles? Kas teil on tundeid kergem väljendada inglise keeles? Kas te mõtlete inglise keeles? Kas kasutate inglise keelt internetis? Kas loete meelelahutuseks ingliskeelset kirjandust?), valmisolekut eestikeelse keelekeskkonna säilitamiseks, eestikeelse hariduskeskkonna säilitamiseks ja muulaste keeleliseks integratsiooniks.
Võtan endale vabaduse osa küsimusi ka lugejateni tuua, et igaüks saaks otsustada, mida vastanuks tema, olgu siis täna või ise gümnasistieas olles.
Mugavus ja kokkuhoid
Keelekeskkonna säilitamisele suunatud küsimuste esimene rühm uuris, kas vastaja oleks nõus raha kokkuhoiu nimel eestikeelset keelekeskkonda ahendama. Või teistpidi – kui paljust rahast on inimene valmis loobuma, et eesti keelekeskkonda hoida. Siia rühma kuulus ka paljuräägitud küsimus, kas ostaksite ingliskeelse menüüga mobiiltelefoni, kui see maksaks 5% vähem kui sama telefon eestikeelse menüüga. Teine küsimus samast plokist uuris, kas ollakse nõus eestikeelsetest subtiitritest filmi all loobuma, kui see muudab kinopileti 25 krooni odavamaks.
Küsitletud õpilastest vastas selle rühma küsimustele “kindlasti jah” 27%, “pigem jah” 31%. Pragmaatilisemateks (keeleoskajamateks – teksti mõistmisel ei teki probleeme?) osutusid siin inglise keele klasside ja suuremate linnade õpilased, samuti jõukamate või haritumate vanemate lapsed, vanemad õpilased ja noormehed.
Järgmise alarühma küsimused uurisid, kas juhul, kui töökeelena on lihtsam kasutada inglise keelt, läheks küsitletav sellega kergesti kaasa. Siin näitasid vastused, et inglise keelt töökeelena soosivad rohkem (leiavad, et peavad iga hinna eest soodsast töö-paigast kinni hoidma?) maanoored, madalama haridusega vanemate lapsed, mitte-eesti emakeelega noored. Eesti keelt töökeelena soosivad teistest enam kõrgharidusega vanemate lapsed.
Küsiti ka natuke endast kaugemalt: kas välisfirma Eesti esinduse töökeel peaks olema eesti keel? Sellele küsimusele vastas 28% “kindlasti” ja 47% “pigem jah”. Keskmisest vähem tähtsustatakse eesti keelt töökeelena välisfirma Eesti esinduses Ida-Virus, Põlvamaal, Tartumaal, Harjumaal ja maakonnakeskustes. Selles küsimuses on ükskõiksemad noormehed ja mitte-eesti emakeelega noored.
Vabatahtlikku keelehoidu puudutanud küsimused mõõtsid seda, kui palju inimene on valmis investeerima oma aega ja vaeva eesti keelekeskkonna hoidmisele: kas jagataks vabatahtlikena eesti keele infovoldikuid, oldaks muulasest eakaaslasele vestluspartneriks, teatataks keeleseaduse rikkumise juhtudest? Kindlasti oli seda nõus tegema 12% vastanutest, “pigem jah” vastas 31%, “pigem ei” 42% ja “kindlasti mitte” 15% õpilastest. Noormehed osaleksid vabatahtlikena silmatorkavalt vähem kui neiud, vanemad vastajad vähem kui nooremad. Mida suurem linn ja kõrgem vanemate haridus, seda vähem huvi. Teistest enam olid vabatahtlikena nõus tegutsema Tartu, Valgamaa, Läänemaa, Lääne-Virumaa ja Hiiumaa noored ning noored vaesematest peredest.
Oht eestikeelsele haridusruumile
Enim poleemikat on tekitanud noorte valmisolek eestikeelset hariduskeskkonda säilitada.
Küsiti, kas Eestis peaks olema võimalus omandada gümnaasiumi- ja kõrgharidust inglise keeles ja kas riik peaks seda finantseerima. Vastuseid “kindlasti” saadi siin plokis 30%, “pigem jah” 43%, “pigem ei” 21% ja “kindlasti mitte” 5%. Mida parem oli vastaja perekonna majanduslik seis, seda olulisemaks peeti ingliskeelse hariduse kättesaadavust. Keskmisest vähem tähtsustasid seda kõrgharidusega vanemate lapsed ja suuremate linnade noored.
Arvamust küsiti ka nii inglise kui eesti keele õppe mahu suurendamise kohta. Siin olid vastused tugevalt seotud. Need, kes arvasid, et keeletundide arvu peab suurendama, arvasid seda nii eesti kui inglise keele kohta, inglise keele kohta küll rohkem. Keeleõppe mahu suurendamise poolt on pigem vanemad õpilased ja tüdrukud.
Tulevikku silmas pidades on huvitav, kuidas vastati järgmistele küsimustele.
Kas paneksite oma lapse ingliskeelsesse kooli, kui see oleks sama hea tasemega ja kodule sama lähedal kui eestikeelne kool? Kas paneksite oma lapse ingliskeelsesse lasteaiarühma? Kas teie laps peaks kõrghariduse omandama välismaal? Kui oleks võimalus samadel tingimustel omandada valitud erialal kõrgharidus eesti või inglise keeles, kas eelistaksite ingliskeelset?
“Kindlasti” vastas selle grupi küsimustele 12% õpilastest, “pigem jah” 32%, “pigem ei” 22% ja “kindlasti mitte” 15%. Teistest enam eelistaksid ingliskeelset haridust inglise keele klassides õppivad ja jõukamatest peredest pärit noored. Piirkondlikult tähtsustatakse ingliskeelset haridust enam Tallinnas, Viljandis, Pärnus ja Ida-Virumaal, keskmisest oluliselt vähem Tartus.
Viimane rühm küsimusi uuris, kuivõrd on noored eestlased etniliselt avatud, kas nad soovivad muulasi enda hulka võtta või mitte: kas tuntakse rõõmu Eesti muulase saavutuste üle; ollakse valmis teisest rahvusest inimesega lähemalt suhtlema; milline oleks eesti keele roll võimalikus tulevases segaperekonnas.
Kui asi puudutas abstraktset etnilist avatust, oli tendents niisugune, et mida suurem linn, jõukamad ja parema haridusega vanemad, seda avatumad on noored. Muulastega lähemalt suhtlema olid altimad neiud ja segaperekondadest pärit noored, maakonnakeskuste ja Tartu, Hiiumaa, Saaremaa, Põlvamaa ja Võrumaa noored. Mida jõukam pere ja parem vanemate haridus, seda rohkem välditakse kohalike muulastega suhtlemist. Tuleb küll öelda, et noori, kes tunnistasid, et neid kindlasti häiriks muulasest toanaaber või õe-venna teisest rahvusest väljavalitu, oli vastanute seas vaid 3%.
Muide, sama palju oli ka neid, kes ei pea üldse oluliseks eesti keele kasutamist peresisesel suhtlemisel, kui peaksid tulevikus abielluma mitte-eestlasega.
Muidugi on kõik vastused oletuslikud. Või nagu ütles puhkenud diskussiooni käigus Martin Ehala: “Loomulikult muutuvad inimeste hoiakud arengu käigus ja võib tõesti olla, et karm elu ei lase noortel oma ideaale teostada ja eesti keel kestab seetõttu edasi. Aga see, et suurem osa koolinoortest arvab niimoodi, kui need arvamused ka tulevikus ei täitu, on juba iseenesest ebanormaalne.”
Kas ?okeeruda või mitte?
Ilmar Tomusk arvas seevastu, et küsitluse niisugune tulemus on ootuspärane ja päris normaalne, sest eesti keelele ja identiteedile ei ole praegu sellist survet nagu näiteks siis, kui tema ise või Martin Ehala 1970. aastate lõpul ja 1980. aastate alul keskkoolis käisid. “Oli äge ve-nestamisperiood ja me hoidsime eesti keelest kinni hoopis kõvemini. Annaks jumal, et sellist perioodi enam ei tuleks. Aga kui tuleb, siis julgen ennustada, et eesti keel ja identiteet tõusevad uuesti ausse ja noorte väärtushinnangud muutuvad.”
Konverentsil osalenud filoloogide hulgas oli neidki, kes oletasid, et nad ise oleksid koolipõlves vastanud analoogilistele küsimustele veel ingliskeelesõbralikumalt...
Martin Ehala nõustus, et õpilaste vastused on ootuspärased ja normaalsed selles mõttes, et peegeldavad meie ühiskonna hoiakuid. “Meie ühiskonna hoiakud on ebanormaalsed. Kui me küsitleksime taani, hollandi või saksa noori ja saaksime ka sealt tulemuse, et suur osa neist tahab panna oma lapsed ingliskeelsesse kooli, võiks meie küsitluse tulemust tõepoolest normaalseks pidada. Kui aga seal on koolinoorte hoiakud teistsugused, saame rääkida ikkagi Eesti eripärast…”
Jaan Õispuu usub, et keelevahetusest meil juttu olla ei saa. “Kaks noort inimest võivad omavahel inglise keelt purssida – kui nad teineteisest aru saavad, on see ju väga hea, aga ei tähenda veel keelevahetust. Võrdlus vene keelega pole adekvaatne: meil on olemas venekeelne keelekeskkond, aga pole ingliskeelset ja ma ei näe ka, et seda lähitulevikus oleks tulemas.”
Martin Ehala pole nii optimistlik: “Järgmisel aastal alustab EBS-is ingliskeelne gümnaasium. Järelikult on selle järele nõudlus, keegi peab tahtma oma lapsed sinna panna, ja kui neid on nii palju, et see muutub trendiks, hakkab eestikeelse gümnaasiumi ruum ahenema, kuna seal õppijaid jääb vähemaks. Mida vähem eestikeelses gümnaasiumis õppijaid, seda vähem ressursse saab kulutada eestikeelsele haridusele. Nii et tegelikult on uks, kustkaudu säärane protsess saab toimuma hakata, erahariduse kaudu juba avatud.”
Kas meid peaks rohkem murelikuks tegema Martin Ehala uuritud eesti gümnaasiumiõpilaste hoiakud või hoopis Silvi Vare ettekandes esile toodud faktid muukeelsete koolide lõpetajate eesti keele oskuse (puuduliku) taseme kohta, on üsna raske otsustada.
Kes ohustavad keelt?
Huvitava mõttearenduse, keda või mida tajutakse keelt ohustava tegurina, pakkus oma ettekandes Mart Rannut: “Inimesel ei teki julge tunne mitte siis, kui kõik on võrdsed, vaid siis, kui tema on kõige võrdsem. Inimese julgeolek ja keeleline säilimine oleks nagu tagatud, aga ei, ta leiab, et miski ikkagi ohustab teda, kui ta ei saa teist n-ö sundida oma keelt rääkima. Ja see põhjustabki pingeid.”
Territoriaalne julgeolek puudutab tema sõnul keelekontekstis seda, kuidas me end teiste keelte kõnelejate gruppidega suhestame. “Me võime seda teha õiguslikult, halduslikult, ka suhtekorralduslikult. Sotsiaalne julgeolek puudutab ühiskonnagruppe, kes ei ole eristatud keele pinnal ja kes on meist millegi poolest kehvemad. Kui rühm on kehvem ja eriti kui see on suur, hakatakse kartma: tulevad siia igasugused… See justkui ähvardaks keelt, sest need, kes on kehvemad, räägivad ka keelt kehvemini. Ajaloos eristatakse harilikult kolme suurt “kehvemate” rühma: esiteks naised, teiseks noored ning kolmandaks immigrandid ja vähemused, kes ei pea olema defineeritud keelelisel alusel. Naiste keele vastu on väga tihti võideldud, mõnikord on meestel olnud ka eraldi keel – näiteks esineb selline nähtus Vaikse ookeani saartel. Tänapäeval seda muret ei ole. Kõik käivad korralikult koolis, naised on usinamad, teevad vähem vigu, panevad rohkem komasid. Noortega on iseasi. Harilikult, kui inimene on ise koolis käinud, kõik nahutamise läbi elanud, komapanemise selgeks saanud, tundub talle, et tuleb noor, ei tea komapanemisest midagi ja kujutab ohtu meie ühiskonnale. Suurel määral muretseme meiegi niimoodi, et näe, noored ei oska koma panna, lähevad selle asemel hoopiski tänavale…
Viimane ja kõige selgem rühm on immigrandid, vähemused, turistid – tulevad meile ja risustavad keelt! Kõik nad kujutavad mingit sotsiaalset ohtu ühiskonnale, mida üritatakse reguleerida.”

Õpetaja “väärtustamine” tema alandamise kaudu

“Ilmselt kuuluvad õpetajad ühiskonnakihti, kelle esimene mõte mis tahes muutuse puhul on eitav,” kirjutab Heldur Meerits 30. aprilli Eesti Päevalehes, jutuks taas nn heade õpetajate topeltpalgad ja tähtajalised töölepingud. Minu hinnangul õpetajad sellisesse “ühiskonnakihti” siiski ei kuulu.
 
“Ilmsus” on üsna subjektiivne hinnang ning sõltub suuresti vaatenurgast. Mulle näiteks näib, et puhuti haaravad õpetajad liigagi kiiresti, õhinal ja ülespuhutud ootustega kinni kõikvõimalikest nn uutest pedagoogilistest õlekõrtest ja “maaletoodud” metoodikatest. Sellistest, mille kasutegur kipub kõvasti alla jääma nende rakendamiseks kulutatavale ajale ja energiale ning mille juurutamisel minetatavaid kultuuri- ja ajaproovi läbi teinud traditsioonilisi väärtusi on hiljem väga raske või koguni võimatu taastada.
Põhjused, miks õpetajad (ja mõistagi mitte ainult õpetajad) ikka ja jälle kergeusklikult mingite “imemeetodite” rehale astuvad, väärivad omaette analüüsi, aga jäägu see praegu kõrvale. Ja jäägu siinkohal kõrvale ka tõdemus, et polekski vist eriti imekspandav, kui õpetajad täna tõepoolest juba eos eitaksid mis tahes ülalt pealesurutavat järjekordset muudatust – kõigi nende äpardunud uuenduste taustal, mis neile seni kaela saadetud on...
Üldsusele on püütud jätta muljet, et tähtajalistele töölepingutele seisavad vastu “halvad” õpetajad, keda kehutab hirm töökoha kaotuse ees. Selles on vähe tõtt. Vähemasti praegu ei ähvarda ka tõepoolest kehva õpetajat tegelikult miski, sest asendada saaks teda, kui üldse, kas teise samasuguse või veel kehvemaga. Rääkimata sellest, et ükski kehtiv töösuhteid reguleeriv õigusakt ei luba tööandjal mingit “sisetunnet” mööda tähtajatuid lepinguid tähtajalisteks muuta või lihtsustatud korras ja ettenähtud hüvitisi maksmata kedagi vallandada.
Kogu see “heade” ja “halbade” jutt on natuke liivakasti- ja lihtsameelne. Iga arukas inimene jääks vist hätta, kui peaks hakkama oma tuttavaid niimoodi lahterdama: head sellesse ja halvad teise tulpa... Oma töös küündimatuid inimesi aga võib muidugi leida igal alal. Iseasi, kes on pädev kellegi sobivuse või sobimatuse üle otsustama või töötegijale tema ametit õpetama. Ja just selles on põhiküsimus.
Kas olete näinud mõnda ajalooõpetajat teede asfalteerijaid juhendamas või sotsiaalministeeriumi ametnikke operatsioonitoas kirurgi töömeetodeid kontrollimas ja talle nende kohta ettekirjutusi tegemas? Aga seda, kuidas õpetaja peab tundi andma või lapsega suhtlema, on igaüks tark ütlema – ha-rilikult seda targem, mida suuremas hädas ta omaenda üheainsa võsukese õpetamise ja kasvatamisega on...
Kavandatavad muudatused “väärtustavad” õpetaja tööd tema isiksust ja ametiau alandades. Nn avaliku teenuse tarbija (“Haridussfääris on tegemist tüüpilise avalike teenuste probleemiga,” väidab Meerits) on ennast sättinud õpetaja headuse ja halbuse üle otsustama ning liputab tema nina ees rahatähte nagu koera dresseerija präänikut: oled hea – teenid topeltpalga, oled halb – saad kinga.
“Kindlasti on kooli eksisteerimise mõte laste kasvatamine, mitte õpetajate heaolu,” kirjutab Heldur Meerits. “Õpetajate tähtajaliste lepingute mõte ongi lapsevanemate ja õpilaste mõju suurendamine. Loomulikult jäävad otsuste juurde alles ka direktor, hoolekogu, omavalitsus ja riik.” Kahjuks ei maini Meerits, kellest saab otsustamise juures põhitegija – kõigi nende kõrval, kes ka alles jäävad... Seda, mismoodi riik ja omavalitsus siin-seal koolide üle seni otsustanud on, oleme paraku juba näinud. Pole enam mingi üliharuldus ka lapsevanem, kes täies üksmeeles oma poja või tütrega tema tülikal kodutööl muud sisu ei näe kui kooli kiusu “õpetaja heaolu” huvides. Öelgem siis juba otsesõnu välja, et tänane tarbijaskond ei vaja õpetajat kui isiksust ja pedagoogi, vaid õpetajat kui lakeid ja teenindajat.
Iga inimese elu ülim siht ei ole üheteistkümnele miljonile kaheteistkümnenda lisamine. Õpetaja kõneleb küll alatihti palgast, aga enamasti ei õhka siiski luksusautode järele ega unista kullatud WC-potist. Kes pedagoogiks loodud, sellele piisab enamasti töötasust, mis laseb tal lihtsureliku kombel ära elada ega sunni õpitud ametit vägisi mõne “tasuva otsaga” asendama. Küll aga viib elementaarse majandusliku toimetuleku sõltuvusse seadmine “tarbijaskonna mõjust” õpetajalt tema viimase väärikuse – selle vähese, mis üldse veel jäänud on.
Kui lapse õpetamine ja kasvatamine on pelgalt teenus ning see, kes maksab, tellib kogu muusika, saab ka tulemus tellimusele vastav. Seda peaks tarbija ometigi mõistma. Aga elu on näidanud, et ta ei mõista, sugugi ei mõista. Usub aina edasi oma süüdimatute juhtnööride ja nõuete järgi toimiva haridussüsteemi “headust”, kooli nigelas “väljundis” aga süüdistab “halba” õpetajat.

Kasu kahtlane, kahju võimalik

Aprilli viimane täisnädal vahendas huvitavat infot. Teisipäeval väitlesid Õpetajate Majas Jaak Aaviksoo ja Marek Strandberg, neljapäeval tähistati Leo Villandi juubelit autorinäitusega pedagoogika arhiivmuuseumis ning rahvusraamatukogus oli Toomas Kingu akadeemiline loeng 21. sajandi õpetajast, reedel avaüritus Briti Nõukogu 10. aastapäeva tähistamiseks. Kõigist kohtumistest jääb midagi edasimõtlemiseks.
 
Selle inforikka nädala edasimõtlemise küsimusi oli päris mitu. Tänase loo pealkirja olen võlgu Kalju Lehele, kes need Ferdinand Eiseni sõnad mulle meelde tuletas. Kunagine haridusminister olevat seda määratlust tihti kasutanud dokumentide viseerimisel. Ega vist lühemalt ega paremini saagi kokkuvõtvat hinnangut anda. Haridusest kõneldes-kirjutades peaks hoolega valima, millise tõesusastmega ja millises keelelises vormis infot esitada. Sellest ka järgnev teemakäsitlus.
Mitte ainult juubelist
Loodan, et Õpetajate Lehe lugejad ühinevad õnnesoovidega Leo Villandile, kelle mõju eesti haridusele on oluliselt suurem kui seda praegustes tõmbetuultes väärtustada osatakse. Pürgimuses Euroopa Liitu tasuks tähelepanu pöörata meie ja Euroopa kultuuriseostele – mitte leiutada jalgratast, vaid kasutada juba tehtud soliidseid uuringuid. Meie mälu kipub lühikeseks jääma, teadmatusest tulevad ekslikud hinnangud ja väärotsustused.
Leo Villandi juubelit tähistanud kõnekoosolekul tõi Viivi Maanso näite sellest, kuidas “Eesti Entsüklopeedia” 10. köites märgitakse Leo Villandi lahkumist meie hulgast 8. oktoobril 1997. Õnneks on juubilar hea tervise juures ja aktiivselt tegev tänaseni.
Faktivigu trükisõnas tuleb ette ja nende eest vabandatakse. Hoopis keerulisem on heastada lahmivate sõnavõttude ja ?okiteraapilise kallakuga avalike esinemiste tekitatud kahju.
Haridusökonoomika lapsekingades
Teisipäevases väitluses hariduse rahastamise üle räägiti veel kord hariduse väärtusest ja Eesti riigist, kes haridusele, iseäranis “õigetele” asutustele, piisavalt raha ei anna. Haridus tähendas väitlejaile eelkõige kõrgharidust ja teadust. Üld- ja kutseharidust mainiti vaid paaril korral. Nii lahkusidki Kalju Luts ja Madis Habakukk enne väitluse lõppu, ehkki nende seisukohad rahvaharidussüsteemi rahastamisest oleksid huvi pakkunud.
Haridusökonoomika on teadus, millega mujal maailmas on aastakümneid tegeldud, taasiseseisvunud Eestis aga mitte. Oleks tingimata tarvis, et tegeldaks. Kui küsisin Jaak Aaviksoolt, millega ta mõõdaks kulutasuvust hariduses, sain ebamäärase vastuse hariduse kasulikkusest indiviidi ja riigi tasandil. Marek Strandbergi sõnum käis sünergiliste protsesside mõistmise ja arvestamise vajaduse kohta. Kindlasti võib igasuguseid debatte korraldada, ent – kasu kahtlane...
Kust pärinevad sellised “tõed”?
Mõistan eelmises lehes ilmutatud Ly Aunaste nördimust Toomas Kingu akadeemilist loengut kuulates. Olin minagi seal kohal ja mõtlesin, mis sunnib inimest esitama Tartu Ülikooli nimel seisukohti, mida ülikooli akadeemiline personal vaevalt et 100% aktsepteerib. Väited olid järgmised.
– Paradigma on muutunud, aga sellest ei osata aru saada. Organisatsiooni juhtimine koolis ja (saapa)vabrikus on põhimõtteliselt üks ja seesama, vahe on vaid protsessis ja produktis. Meil eksisteerib reaalne haridusturg, kus haridus ise on kaup. Õppida tuleb majanduselt, kapitaliks on eelkõige informatsioon.
– Kooli edukust takistab hierarhiline juhtimine ja halb õpetaja. Halb õpetaja takistab sageli lapse jõudmist ülikooli, kes tavaliselt kukub enne välja. Õpetaja ei oska harrastada leadership’i. Õpetaja on vaid tehniline näitleja, aga peaks olema moraalne näitleja. Edu sünnib vaid meeskonnas.
– Õpilastele õpetatakse vähe sotsiaalseid oskusi, on vaja life-programmi ja teada, kuidas panna inimesed tegema seda, mida mina tahan.
– Motivatsioon tähendab oma energia suunamise soovi, aga seda ei saa mõjutada. On õpilasi, kes lausa imevad õpetajatelt teadmisi. Koolis on liiga palju naisõpetajaid ja neil puudub riskijanu. Tänane õpetaja ei naudi ennast oma ametis.
– Kool peaks andma kõigile (sh õpetajale) analüüsioskuse, tõlgendamisoskuse ja interpretatsioonioskuse.
– Oleme koolis mitu korda Gestalti teinud. Aga kulus kaks nädalat, et õpetaja taas kokku lappida. Mõnikord unustatigi tagasi kokku lappida.
– Koolijuhi vastutus on röögatult suur.
– Interaktiivne professionaalsus on vajalik. Mõned arvavad, et haridus on konservatiivne, aga see on enesepettus.
– Eliitkoolid pole demokraatlikud asutused. Pealegi on just seal ostujõuline narkokeskkond.
Ja last but not least –
– pedagoogika on kuulutatud rahvusteaduseks vaid sellepärast, et peita oma suutmatust teha teadust rahvusvahelisel tasemel.
Avalikel loengutel ja meediasõnumitel on teatavasti oma ettearvestatav mõju. Nii ehk ka minu pisikesel kommentaaril, sest teatud põhitõed ja väärtushinnangud vajavad kaitset.
Tühjus poliitilise fassaadi taga
Paradigma kui mudel millegi kirjeldamiseks ning kirjeldatud süsteemi ja selle komponentide omavaheliste seoste mõistmiseks muutub tõepoolest, kuid mitte iga uue valitsuse või hooajaga. Püsiväärtused jäävad. Ei pea just väga põhjalikult tundma Kuhni, Lakatosi jt töid, et mõista mõistmise erisuse paratamatust. Igaüks kujundab elust ja elamisest oma arusaama. Paradigma muutus tähendab mõistmise muutust. Arusaamine saab muutuda uue informatsiooni ja argumentide leidmisel. Halvim, mis juhtuda võib, on pooltõdedega opereerimine ning sellest tulenevad “moodsad” väärtushinnangud, mis sageli võivad just kultuuris (sh koolikultuuris) tuua uuenduste sildi all korvamatut kahju. See pole paradigma muutus, vaid tühjus poliitilise fassaadi taga.
Kui tullakse välja uue paradigma loosungiga, eeldab see käsitletava süsteemi uut kirjeldust. Uusi seoseid suudetakse näha vaid väga suure infohulga taustal, sellest ka meeskonnatöö suurem kasutegur. Uuest paradigmast pole mõtet rääkida, kui pole argumentatsiooni uue arusaama kehtivuse (õigsuse) kinnituseks.
Konservatiivsus pole enesepettus
Pedagoogika ja rahvahariduse korraldus tervikuna on siiski rahvuse ja kultuurikeskne, seega kindlasti ka omajagu konservatiivne. Iga riigi hariduse eripära tunnustatakse Euroopa Liiduski ning ühismõõtme otsingutele (Euroopa dimensioon, mitte Euroopa standard!) vaatamata pole Brüsselil plaanis ühitada ühitamatut. Bologna deklaratsioon ja Sokratese programmid teenivad samuti mobiilsuse ideed, mis lubab tutvuda erinevate õpivõimaluste ja haridussüsteemidega ning rikastada oma professionaalset varamut, nii isiku kui riigi tasandil.
Hinnang Eesti pedagoogikateadusele eeldab selle seniste saavutuste tundmist, veelgi parem, kui ka hindajal endal oleks akadeemilise töö kogemus. Ebapädevus selles valdkonnas ei võimalda mõista kooliuuendust meil ega mujal maailmas.
Kui rääkida õpetajatööst, siis õpetaja on olnud õppeprotsessi juht kõikidel aegadel. Kindlasti on Toomas Kingul õigus selles, et kõik ei tule õpetajatööga toime ja mõni peaks sellelt töölt ka lahkuma. Kuid räägime ikka õpetajate enamikust – neist, kes oma tööga toime tulevad ja keda respekteerivad nii lapsed kui lapsevanemad. Ma ei pea ennastki näitlejaks, vaid pigem lavastajaks, kui teatriterminites kõnelda. Näitlejad on õpilased, keda püüan õppurite rollide edukaks täitmiseks oma oskuste piires juhendada. Pedagoogi- (lavastaja)kogemus areneb samuti aastatega, kuid kõige olulisem on selle eetiline dimensioon – et ma lapsele oma õpetamise ja kasvatamisega kuidagi kahju ei teeks. Ei sõna ega hindega, kõnelemata tema ülikoolipääsu pidurdamisest juba põhikoolis.
Püsiv naiivne minevikueitus
Koolil on oma kategooriline imperatiiv – see on tema moraalne imperatiiv, nagu paljud filosoofid on väitnud: kohustus muuta inimene mingis mõttes paremaks, mis tähendab talle pakutavaid teadmisi, oskusi, väärtushinnanguid. Kapitalist kõneldes võiks meelde tuletada, mida rääkis Bourdieu ühiskonnast ja tema kultuurikapitalist.
Kahju, kui kaotame suutlikkuse olukordi objektiivselt hinnata muutuva aja ja võimuparteide hetkel “korrektsete” poliitiliste loosungite tõttu. Iga uus võim loob ja esitab oma tõe, sageli imaginaarse. Ida on jätkuvalt tabu ja lääs nirvaana. Sügavam teadmine nii ühe kui teise plussidest ja miinustest paraku puudub. Kas ei soovitagi teada, miks saab nt Peterburi aastas mitusada välisstipendiumi – erinevalt Eestist?
Demokraatia peaks tähendama õigust erinevatele seisukohtadele, nende arutamist ja kõigi argumentide hindamist. Oleme juba kümmekond aastat elanud naiivses mineviku eitamises. Maailm aga ootab meilt konstruktiivseid lahendusi, ka hariduse sisu osas. Strateegias “Säästev Eesti 21” pole haridusele just liigselt ruumi pühendatud, kuid säästva arengu idee on ainus, mis väikeriigi ja kultuuri eksistentsi jätku võimaldab.
Loodan, et suutlikkus teha vahet tõdede ja pooltõdede ning väärtusliku ja väärtusetu vahel Eesti hariduse jätkusuutlikkuse kontekstis süveneb. Kusagil tuleb tõesti kokku leppida, et otsuste puhul saaks öelda: kasu võimalik.

Noorsookirjandusest õpetaja ja kirjaniku pilguga

ANU MÕTTUS

Hiljaaegu jõudis ajakirjandusse teade, et Aidi Valliku noorsooraamatu “Mis teha, Ann?” ainetel valmib 2003. aasta sügisel ligi viietunnine kuuldemäng koos õppematerjalidega muukeelse kooli 7.–9. klassile. Nagu ütleb reklaamtekst, annavad “elust enesest võetud süzee ja huvitavad karakterid võimaluse tunnis arutlemiseks ja oma keeleoskuse parandamiseks”. Küllap pidas nii mõnigi täiskasvanu Anni-raamatuid esmalugemisel liigagi didaktilisteks, otsekui tunnis mingi teema käsitlemiseks kirjutatuiks. Nagu lugejamenust selgub – noori see Anni omaks võtmast ei sega.
Aidi Vallik on sündinud 1971. aastal. Oma koduleheküljel kirjutab ta: “Õppisin mitmetes koolides. 1988. aastal jäin Haapsallu. Töötasin kunstnikuna erinevates kohtades. Liikusin palju ringi, põhiliselt Eesti, aga ka endise NSVL piires. Lõpetasin keskkooli. Vahel kirjutasin, kui sund peale tuli, siis jälle kuude kaupa mitte. Sel ajal ilmusid mu esimesed luuletused Vikerkaares ja Nooruses, samuti andis Eesti Raamat välja mu luuleraamatu “Ärge pange tähele” 1990. aasta noorte autorite kassetis. Selle kogu tekstid on kirjutatud 15–18-aastaselt ja on tegelikult üsna ühe põlvkonna kesksed, kuigi üllataval moel meeldivad need samaealistele noortele praegugi, nagu mulle on teada antud.”
1991–1996 õppis Aidi Vallik Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust. 1993. sündis tütar Mari. 1996. aastal ilmus teine luulekogu “Videvikus lepatriinulend”. Alates 1996. aasta sügisest töötab õpetajana Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis ja see töö meeldib talle.
Kirjaniku kolmas, 2000. aastal ilmunud luulekogu kannab pealkirja “Mina ja Käthe Kollwitz”. Oktoobris 2000 võitis Aidi Vallik Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud noortejutustuste konkursi peapreemia. “Kuidas elad, Ann?” ilmus raamatuna kevadel 2001. 2002. a järgnes “Mis teha, Ann?” ning äsja jõudis raamatulettidele ka mõlemad raamatud ühiste kaante vahele koondav kordustrükk. Väiksematele lastele on Aidi Vallik kirjutanud mõned luuletused ning veel ilmumata fantaasiaraamatu. 2001. a valiti ta Läänemaa aasta õpetajate hulka.
Raamatu-Anni kohta arvab ta ise: “Mõlemad Anni-raamatud on suures osas üles ehitatud dokumentaalsele materjalile, mida lehtedest loetud, kõrvalt nähtud või noortega suheldes kuuldud. Usun, et seegi on olnud nende raamatute menu üks põhjus. Mõlema raamatu tegevus toimub siin ja praegu, kahe tuhandendate alguse Eestis, mis põeb vahepeal volilt areneda lastud sotsiaalsete pahede küüsis: massiline alkoholilembus, sotsiaalne kihistumine, vohav pätimentaliteet ja narkootikumide vaba liikumine noorte seas. Koolis töötamine annab suurepärase võimaluse näha, kuidas sellised asjad on muutunud ühel või teisel moel osaks peaaegu kõigi elust ja kuivõrd suur osa inimesi, sealhulgas lapsevanemaid, püüab senimaani seda mitte märgata. Selles mõttes pakuvad Anni-raamatud oma lugejale välja ühe võimaluse, ühe viisi selles moraalses kaoses orienteeruda, seda tõlgendada, selle suhtes seisukoht võtta. Ann on arukas tüdruk ja ehk aitab ta oma eakaaslasi väljaspool raamatutki.”
 
Olete oma noorsooraamatute saamislugu varasemates intervjuudes küllalt põhjalikult avanud ja lugejamenu järgi otsustades tundub, et n-ö noorte juhtnööride järgi kirjutades ka päris hästi märki tabanud. Mis on see, millest nn täiskasvanute kirjanduses noorte tarvis puudu jääb? Miks on vaja eraldi noorsookirjandust?
“Kuivõrd täiskasvanuiga moodustab inimese elueast enamiku, on nn täiskasvanute kirjandus suunatud väga laiale vanuserühmale (u 18–90-aastastele või veelgi vanemaile), ühesõnaga väljakujunenud isiksustele, kellel on juba kindlad eelistused ja valikuprintsiibid, eelteadmised ja ettekujutus sellest, mida lugeda. Noorematel ei kipu see nõnda veel olema. Loomulikult võib leida täiskasvanute kirjanduse hulgast raamatuid, mis on ka 13–16-aastastele huvitavad, kuid neid on vähe ja lapsel on neid üksinda raske üles leida. Enamik nn täiskasvanute raamatutest ei paku teismelisele samastumisvõimalust tegelastega, käsitletavad probleemid on võõrad ning kauged. Ka võib raamatu keelepruuk nii noore inimese jaoks keeruline või raskepärane olla. Igatahes, kui ta sellise raamatu ka kätte võtab, ei ärgita see temas kirjandushuvi, vaid vastupidi.
Just seepärast ongi vaja eraldi noorsookirjandust, et kirjandushuvi lastes tekiks ja säiliks! Niikuinii on televisioon kirjandusele äärmiselt tõsine konkurent. Palju lihtsam on vaimselt passiivsena lasta endast läbi see, mis valmis kujul televiisorist tuleb, kui rakendada isiklikku kujutlus- ja empaatiavõimet, visualiseerimis- ja kaasamõtlemisoskust raamatut lugedes. Ka nõuab raamatulugemine kirjaoskust ja omalt poolt arendab seda rohkem, kui paljud oskavad arvata, suurendab tohutult inimese sõnavara ja rikastab suhtlemismallegi. Ühesõnaga, raamatu lugemist ei asenda telekas, arvuti ega miski muu, mida tean. Aga selleks, et noored teleka tagant raamatu juurde meelitada, on vaja midagi samavõrd põnevat pakkuda. Nimelt eakohast, nende probleemidest ja tänapäeva elust rääkivat arusaadavas keeles kirjutatud raamatut, mis rahuldaks ka põnevusvajadust ja pakuks samastumisvõimalust. Ainult siis on loota, et kunagi jõuab lugeja vabatahtlikult ka maailmaklassika manu.”
Kas ja kui kiiresti noorsookirjandus aegub?
“Paraku aegub noorsookirjandus ruttu, umbes 10–20 aastaga. Seda sel lihtsal põhjusel, et põlvkonnad on erinevad, ühiskondki muutub. Väga paljud “Kadri” ja “Kasuema” probleemid on tänasele teismelisele võõrad, ellusuhtuminegi teisenenud.”
Kas teie teismeliseea lemmikraamatute hulgas on selliseid, mida kõhkluseta oma õpilastele soovitate?
“Ikka olen soovitanud sarja “Seiklusjutte maalt ja merelt”, Jules Verne’i, “Kolme musketäri”, “Jane Eyre’i”, muud sellist igihaljast. Need küll kohutavad õpilasi oma paksusega, aga lugema hakates jõutakse ikka lõpuni välja. Need on romantilised ja seikluslikud lood, nagu teismelisena tahetakse, samas neutraalsed ja ajatud. Loomulikult laiendavad ka silmaringi.”
Kas teate, millised on teie õpilaste lemmikraamatud?
“Ei tea kahjuks. Õpetan emakeelt ainult ühes põhikooliklassis, selle põhjal võin öelda, et “Teraviku” sarja loetakse huviga. Gümnaasiumis on pilt juba üsna kirju, seal loetakse väga erinevaid asju, alustades naistekatest, lõpetades “Meistri ja Margaritaga”. “Jane Eyre’i” on tihti esile tõstetud, Coelhot... Pratchetti raamatuid loetakse palju ja Kerttu Rakket.”
Gümnaasiumis (mõneti juba ka 9. klassis) lähtub käsitletav kirjandus peamiselt kirjandus(aja)loolisest printsiibist. Kas see on õigustatud?
“Arvan küll. See loob inimese lugemusele edaspidi süsteemse aluse, kujundab eelistusi ja valikuoskust. Selline süsteem võimaldab anda loogilise ülevaate kirjandusmeetodite arengust: kust miski on tulnud, kuidas on midagi võimalik tõlgendada jne. Suurt osa 20. sajandi kirjandusest pole võimalik mõista tausta tundmata. Ja seda on ajaloolises järjestuses õpetada ning õppida lihtsaim viis.”
Mida arvate gümnaasiumi kirjandusõpikutest?
“Ei meeldi tükeldatus. Iga teemat eraldi raamatust käsitleda on küll huvitav, aga täiesti õpilasevaenulik. Kas peab olema päris nii, et kolme klassi jooksul võetakse materjali läbi 10–12 õpikuga? Kompaktse, ühtse, (nii õpetaja kui õpilase jaoks) hästi käsitletava õpikuna saan mainida ainult kaht: Artma ja Sarapuu vene kirjanduse õpikut ning paljukirutud “Eelmise sajandi eesti kirjandust” noortelt õpetajatelt.
Maailmakirjanduse sari on küll põhjalik ja akadeemiline, aga gümnaasiumiprogrammi jaoks liiga mahukas, 15–17-aastase õpilase ajab see segadusse. Sama kehtib päris mitme eesti kirjanduse õpiku kohta. Mulle õpetajana ja tudengitele on need nauditavad, inforikkad, mitmekülgsed, aga klassis nõuab nendega töötamine õpetaja pidevat juuresolekut, sekkumist, suunamist, seletamist, metoodika leiutamist jne. Hea õpikuga peaksid õpilased saama töötada ka õpetaja pideva abita, näiteks pikaajalise haiguse korral või lünkade täitmiseks. Mulle meeldib klassikaline kooliõpik: tähtsam esile toodud, suunavad küsimused, ülesanded, sõnaseletused ja nimeregister lõpus. See oleks ideaal: õpik, millest mitte kõige andekam gümnasist on ka päris iseseisvalt võimeline teema omandama. Õpik peab arvestama ka tagasihoidlike vaimuannetega õpilasega, kes end kesiste “kolmedega” välja veab. Piirkonnakoolis ei saa jäärapäiselt elitaarsust nõuda, asjad on, nagu on.”
Juba minu kooliajal kippus eesti keel õppeainete populaarsuse edetabelis viimaste hulka jääma. Tänavu emakeelepäeva paiku räägiti Martin Ehala küsitlusest, millega uuriti gümnasistide keelehoiakuid. Millised on meeleolud Haapsalus?
“Ma ei võtaks selle küsitluse tulemusi väga traagiliselt. Nagu olen saanud aru oma abiturientide jutust, kes ka sellele vastasid, ja ühe Tartu gümnaasiumineiu kirjast Postimehele, olid küsimused koostatud mitmeti mõtestatavalt. Vastuste põhjal ei saa kindlalt väita, et eesti noored oma emakeele sandikopikate eest loovutada tahavad. Kui minul oleks valida odavama ingliskeelse menüüga ja kallima eestikeelse menüüga telefoni vahel, eelistaksin minagi odavamat, ingliskeelset varianti. Siinkohal kõneleb minus praktiline terve talupojamõistus, mis ütleb, et kui ma valdan inglise keelt piisavalt, seisneb nende telefonide erinevus minu jaoks ainult hinnas, milleks siis rohkem maksta. Samuti võiks Tallinnas olla ingliskeelne kool näiteks diplomaatide lastele. Miks ei võiks riik seda ülal pidada? Selle gümnaasiumiossa võiksid soovi korral kandideerida ka eestlased. Kõik niikuinii sisse ei saa, küll aga oleks tulemuseks kõva kool. Kui plaan on õppida mõnd põnevat ala välismaa ülikoolis, siis mis selles halba on?
Oluline on, et laps õpiks emakeelt kõnes ja kirjas hästi valdama, teadvustaks, et seda keelt räägib imeväike osa maailma rahvastikust, et see on haruldus, mida tuleb kaitsta ning hoida, et ta õpiks tundma inimesi, kes selles keeles on öelnud suuri asju, et ta loeks ja tunnetaks need asjad läbi, jätaks igavesti meelde ja vahetevahel pöörduks nende juurde tagasi. Kosmopolitism on romantiline küll, aga juurteta inimene vaevalt kuskil hingerahu leiab.”
Kuidas vastate küsimusele: “Miks mul on tarvis seda õppida?”
“Emakeeleoskuse vajalikkust minu tundides kahtluse alla pandud ei ole. Tõenäoliselt on siiski alles suhtumine, et kirjaoskus näitab inimese haritust. Küll aga on probleeme ette tulnud sõna- ja lauseliikmete või morfoloogia juures. Seal olen põhjendanudki, nagu asjad on: sõnaliike tundmata on pea võimatu õigesti kokku-lahku kirjutada, lauseliikmeid tundmata ei lähe komad mitte kuidagi õigesse paika. Kirjandusega on keerulisem, aga sealgi olen vastanud umbes nii, nagu eespool juba rääkisin: miks on vaja raamatuid lugeda või kirjandusajalugu õppida.
Nende kooliasjadega on nagu müüriladumisega: telliskiviseina ei ole võimalik alustada ülevalt või keskelt, iga järgmine kivi toetub eelnevale, ja kui me selle tarkuse oleme omaks tunnistanud, läheb kõik edasine juba ludinal ja tegevusel on mõte sees.”

Erikool – kas oleviku peegel või tuleviku häll?

ÜLO TIKK

Kasvatuse eritingimusi vajavate õpilaste jaoks on Eestis kolm erikooli – Kaagveres, Puiatus ja Tapal. Kokku õpib neis üle 200 õpilase. Puiatu Erikoolis (eesti õppekeel, 14–18-a poisid) on õppekohad broneeritud kuni 1. septembrini. See võib hakata pidurdama kohtute ja alaealiste komisjonide tööd ning süvendada noorte õigusrikkujate hulgas karistamatuse tunnet.
 
HTM-i koolivõrgu büroo asejuhataja Ants Egloni sõnul on piisavalt vabu kohti veel Kaagvere Erikoolis, mis on ette nähtud nii eesti kui ka vene õppekeelega tütarlastele, ja Tapa Erikoolis, kus õpivad vene õppekeelega poisid. “Tapal on moodustatud ka abiklassid kerge vaimse puudega käitumishälvikutele. Nende õppetöö on korraldatud põhikooli lihtsustatud riikliku õppekava järgi. Nõudmine abiklasside järele on ka Puiatus,” arvab Eglon.
Sel õppeaastal on Kaagveres 60, Puiatus 72 ja Tapal 106 õppekohta. Erikoolid töötavad põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse alusel põhikooli riikliku õppekava järgi (klassitäitumuse piirnorm on 12 õpilast) ning nendesse suunatakse õpilased alaealiste komisjonide taotlusel kohtumääruse alusel kuni kaheks aastaks. Suunamise korra ja tingimused sätestab alaealiste mõjutusvahendite seadus.
Kulukad koolid
“Riigi jaoks on need kulukad koolid. Kui üldhariduskoolis on õpilase pearaha ehk kohamaksumus 7000 krooni ringis, siis Kaagvere Erikoolis oli arvestuslik õpilaskoha maksumus ühe õppuri kohta 1999. aastal kõige suurem, ulatudes 94 700 kroonini aastas. Põhjuseks õpilaste arvu vähenemine kuni poole võrra,” selgitab Ants Eglon. Mullu maksis õpilaskoht (ilma investeeringuteta) Kaagveres 87 400, Puiatus 80 000 ja Tapal 70 300 kr. Vaatamata sellele, et Kaagveres kõiki koolikompleksi õppepindu ei kasutata, on kulutused ikkagi väga suured. Ülalpidamiskulusid suurendab hoonete ja kooliruumide väga halb seisukord.
Läinud aastal taotles Kaagvere kool ühiselamu ja koolisöökla korrastamiseks haridusministeeriumilt 1,2 miljonit krooni, aga rahataotlusele tõmmati kriips peale. Maja olevat koolis õppivale 36 tütarlapsele liiga suur. “Hoonel tuleks välja vahetada läbijooksev katus ja tilkuvad torud, teha korda fassaad, võtta pikkade koridoride seintelt maha tuleohtlikud vineerpaneelid ja remontida klassid. Kogu hoone korrastamiseks kuluks 36 miljonit krooni.” Nii kirjutab 9. aprilli Tartu Postimees artiklis “Kaagvere Erikooli maja karjub keldrist katuseni remondi järele”. Et saada koolisööklale tervisekaitsetalituse tunnustust, remontis kool selle oma majandusrahaga.
“Korda saime minimaalsed asjad, uuest ventilatsioonist ei maksa rääkidagi,” ütleb kooli direktor Mare Reiu Tartu Postimehele.
Egloni sõnul vajab renoveerimist ka Puiatu kool, mis peale ruumide ümberjaotamist võiks mahutada 84 õpilast.
Järsult on kasvanud koolide kulutused õpilaste ravile. Järjest rohkem suunatakse erikoolidesse alaealisi, kes on pikemat aega tarvitanud narkootikume, on psüühiliselt tasakaalutud või põevad muid haigusi. Nad vajavad ravi. Selleks on vaja avada erirühmad, aga raha napib ja ravimid on kallid. Kaagvere kooli direktori asetäitja Valli Vahtel tunnistas Tartu Postimehele, et ligi kolmandik kooli suunatutest on sõltuvuses kangetest narkootikumidest.
Koolide komplekteerimine bürokraatia kammitsas
“Koolide komplekteerimine sõltub nii koolide (kust nooruk tahetakse erikooli suunata), alaealiste komisjonide, eriti aga kohtute töö operatiivsusest,” selgitab Eglon. Enne kui alaealiste komisjoni sekretär vormistab nooruki kohta kohtule esitamiseks dokumendid, broneerib ta koolivõrgu büroo kaudu koha kas Puiatus, Tapal või Kaagveres. “Operatiivselt tegutsedes saab asja mõne nädalaga korda ajada. Mõnel kulub selleks kolm päeva, teisel mitu kuud. Meil on aga koht kinni ja järjekord ukse taga. Leppisime kokku, et piiraeg on kolm kuud. Kui selle ajaga pole dokumendid vormistatud ega kohtuotsust olemas, annulleerime broneeringu,” on Eglon resoluutne.
“Ma võin ju kooli ja noorsoopolitsei kaudu kõik muud paberid ka nooruki juuresolekuta korda ajada, aga arstitõenditega on probleeme. Kohtla-Järvel pole isegi oma psühhiaatrit, peame Tapale sõitma. Kui nooruk on jooksus, tuleb abi otsida noorsoopolitseist, aga Ahtme, Oru, Sompa, Viivikonna ja Sirgala linnaosade peale on vaid üks noorsoopolitseinik,” kurdab Kohtla-Järve noorsookomisjoni sekretär Rumia Korving. Erikooli saatmist ootab neil kolm poissi ja kolm tüdrukut, Tapal juba õpib kuus ja Puiatus üks poiss ning Kaagveres kaks neidu.
Egloni sõnul olid mõni aasta tagasi komplekteerimisega kimpus ka erikoolid, kuhu õpilane suunati vaid üheks aastaks. Mõnda jooksus olijat aeti paar kuud taga ja hiljem polnud ta võimeline lühikeseks jäänud ajaga klassi lõpetama. “Sageli oli õppeaasta alguses Puiatus vaid kümmekond poissi, kuid alates teisest poolaastast polnud jälle vabu kohti. Seetõttu tekkis direktoril raskusi koosseisude rakendamise ja pedagoogide tarifitseerimisega. Hiljem viidi alaealiste mõjutusvahendite rakendamise seadusesse sisse täiendus, mis lubas kohtunikul alaealise kuni kaheks aastaks või erandina kuni õppeaasta lõpuni koolis hoida,” selgitab olukorda Eglon.
Rumia Korvingu sõnul on mõned poisid palunud alaealiste komisjonilt ise luba kooliaega pikendada. “Hiljuti kirjutas üks Tapa nooruk õppeaja pikendamise avalduse, sest kardab koju naastes endisest kambast sõltuvusse sattuda. Taolised palved pole mingi erand.”
Kaagvere kooli direktori Mare Reiu sõnul on nemad ise pöördunud alaealiste komisjonide poole pikendamispalvega, kui näevad, et neiu pole küps normaalsesse kooliellu tagasi pöörduma ja kodust pole abi loota.
Kõveraks kasvanud vitsa sirgeks ei painuta
“1966. aasta augustis tulin ma Puiatusse vanemkasvatajaks, hiljem sain kehalise kasvatuse instruktoriks. Siis oli 51% meile sattunud poistest koolikohustuse mittetäitjad, ülejäänud jäänud vahele pisivargusega. Praegu on 100% kriminaalid, kes purjus peaga kodanikke peksnud, eakaaslasi pomminud, varastanud, autosid ärandanud,” räägib olukorrast Puiatu Erikooli direktor Mart Kadaja.
Kooli õppealajuhataja Malle Arvisto peab praegusi poisse tükk maad jultunumateks ja pahatahtlikumateks kui need, keda tema pärast 1966. aastal TRÜ eesti filoloogina lõpetamist kasvatama hakkas. “Tookord oli klassis 24 õpilast ja koolis üle 200 poisi, aga jõud käis üle. Praegu peame kogu aeg silmad-kõrval lahti hoidma, et meid alt ei tõmmataks. Poisid ei armasta meid, nende jaoks oleme vangivalvurid, ehkki koolimaja ümber pole planku ega okastraati. Peame end igas olukorras maksma panema. Usun, et meie tunnidistsipliin on parem kui mõnes üldhariduskoolis,” nendib Arvisto.
“Elu on jõhkramaks läinud, poisid on ühiskonna peegel. Nad ei püüagi meiega arvestada. Kui võtad kellegi peatamiseks tal varrukast kinni, oled ahistaja. Oma õigusi teavad nad suurepäraselt,” ütlevad kogenud kasvatajad ühest suust.
Mart Kadaja sõnul leiavad koolist lahkunud noorukid kiiresti üles endise seltskonna ja käivad taas alla. “Kolmandik on mõne kuu pärast tagasi. Kahjuks pole meie ühiskond küps noort toetama.” Puiatu direktoriga on nõus ka Tapa ja Kaagvere kolleegid, kelle sõnul tulevad paljud koolist ära jooksnud ise tagasi, et mitte sügavamale elu hammasrataste vahele jääda.
Kes erikoolist vabanenutele peaks tuge pakkuma või nende järele valvama? Järvamaa alaealiste komisjoni sekretäri Maarika Uustali sõnul suunab erikoolist tulnud õpilase komisjon oma endisesse kooli. “Üks Puiatust tulnu ei käi üldse koolis, ka kodust pole tal tuge loota. Meie ei saa vanemaid trahvida, võime ainult rääkida. Ja mees teeb, mis tahab.” Uustal ei usu, et niisugust ülekasvanud noorukit aitaks ka õpilaskodusse suunamine. “Meil on selline Järva-Jaanis, olen kindel, et sealsed kasvatajad teda mõjutada ei suuda.” Ka Rumia Korving ütleb, et koolikohustuse mittetäitjast saavad nad koos kooliga informeerida vaid noorsoopolitseid, ja taas tuleb kohtu jaoks esildist koostama ja dokumente vormistama hakata.
Kas nõiaring? Puiatu järel veel mõni rängem kuritegu, seejärel noorukite eeluurimisvangla Maardus ja noortevangla Viljandis, lõppjaamaga Rummus.
“Kui veel sügisel oli meil alaealiste komisjonis arutlusel kolm-neli noorukite õigusrikkumist, siis aprillis juba 12 ja teist samapalju paistab tulevat ka mais,” tõdeb Maarika Uustal. Alaealiste komisjonide sekretäride sõnul on kõige raskem ülekasvanud 6. ja 7. klassi poistega. Malle Arvisto räägib, kuidas nad avasid olude sunnil veel ühe 6. klassi, sest õpilasi oli kaugelt üle klassitäitumuse piirnormi. Samas töötab 8. ja 9. klass liitklassina. “Koolitunnistuse järgi võivad poisid 7. klassi nimekirjas olla, aga tegelikult on nii palju koolist puudunud, et isegi 5. klassi õppekava käib üle jõu,” teab Eglon.
Kes kurikaelu kasvatavad?
“Erikoolides on püsiv pedagoogide kaader, mis näitab vananemise tendentsi ja madalat kvalifikatsiooni, kui pidada silmas haridusministri määrust nr 65 26.08.02 “Pedagoogide kvalifikatsiooninõuded”,” nendib Ants Eglon.
Puiatu üheteistkümnest õpetajast seitsmel on pedagoogiline haridus, viis neist mehed ja kuus naised. Kaks õpetajat on 51–60- ja viis 61–70-aastased. Kooli õpetajate keskmine vanus on 55 aastat. Samad arvud kehtivad Kaagvere Erikooli kohta. Tapa Erikooli pedagoogid on keskmiselt 45-aastased.
Puiatu kooli juhtkond peab suurte kogemustega õpetajaid-kasvatajaid, kes korra maksma panevad ja suudavad poisse ohjes hoida, oma trumbiks. “Meie kooli pole kerge noort kvalifitseeritud kaadrit leida. Kui tavakoolis on klassis kas või üks allumatu nooruk, võib ta kogu tunni kihva keerata. Mis teha, kui kõik 12 on niisugused? Kui oleksin praegu noor ülikoolilõpetaja, ei läheks ma küll erikooli tööle, kui teaksin, mis mind seal ees ootab,” tunnistab Malle Arvisto, kelle sõnul hoolitses kirutud nõukogude ajal riik erikooliõpetajate eest hoopis paremini. “Meil oli kommunaalsoodustusi ning palk 25% kõrgem. Tundsime end hästi,” meenutab Arvisto.
Egloni sõnul on koolivõrgu büroo teinud HTM-ile ettepaneku kavandada järgmise aasta riigieelarvesse lisaraha erikoolide pedagoogide palgamäärade diferentseerimiseks, suurendades neis töötavate kvalifikatsiooninõuetele vastavate pedagoogide kuupalgamäärasid 15%. “Riigilt nõuab see täiendavad 1,5 miljonit krooni, aga need tuleb leida. Erikoolid komplekteerivad õpilasi aasta ringi, ka seda tuleb palgafondi kavandamisel arvestada,” leiab Eglon.
Erikoolide tulevik
Siseministeeriumi analüütikute arvamuste kohaselt pole seadust rikkuvate alaealiste arvu vähenemist ette näha. 2002. a suunamiskirjad näitasid, et valdav enamik erikoolide õpilastest on pärit Tallinnast – 38, Narvast – 8 ja mujalt Ida-Virumaalt 6.
Koolivõrgu bürool on koostatud erikoolide arengukava projekt aastateks 2003–2006. Praegune erikoolide võrk pole võimeline kõiki õigusrikkumisele kalduvaid (eriti eesti õppekeelega) õpilasi ja õigusrikkumisele kalduvaid vaimupuudega poisse vastu võtma, seetõttu on vaja rakendada radikaalseid meetmeid. Kõige kriitilisem on Kaagvere kooli olukord, mis ootab poliitikute otsust. Millised võiksid olla riigile jõukohased arenguteed?
Erikoolide arengukava projekt pakub välja kolm lahendusvarianti.
– Eeldusel, et munitsipaalkoolide juurde loodud õpilaskodud vähendavad survet erikoolidele, suurendada Puiatu kooli vastuvõttu, viia sinna üle ka eesti keeles õppivad tütarlapsed ja avada abiklass. Tapa Erikool võtab vastu vene õppekeelega tüdrukud.
– Teha suurinvesteering Kaagvere Erikoolile, kuhu lisaks kakskeelsele tütarlastekoolile mahutada ka eesti poisid ja abiklassid. Puiatusse ja Tapale jääks sama arv poisse, kui koolid praegu mahutavad.
– Suurendada Puiatus õpilaste arvu ühe-kahe abiklassi võrra (kokku 90 kohta), jätta Tapa kooli vastuvõtt samale tasemele (106 kohta) ja leida tütarlastele Kaagvere asemel mõni teine 40-kohaline internaadi(kooli)hoone.
Oluliselt peab erikoolides paranema meditsiiniline teenindamine. Selleks on vaja lisaraha nii personali (õed, arst, psühholoog) kui ka ravimite tarbeks. Viimane sõna erikoolide arengukava kinnitamisel jääb riigikogule ja valitsusele.

Minu esimene kool 2.

Allpool on avaldatud teine osa teeneka riigikogulase Uno Mereste koolipõlvemälestustest. Ajalehe trükipind on napp ning memuaaride avaldamiseks me seda enamasti kasutada ei saa. Sedapuhku tegime erandi teeneka koolimehe Kalju Lehe soojal soovitusel, kes selle materjali meile vahendas. Tema lisatud kaaskirjas on read: “Minu poolehoiu pälvis see tekst kahel asjaolul. Esiteks, Raua tänava kooli kõrge maine eesti haridusloos. Ikkagi Enn Murdmaa kool oma saavutatuga intelligentsi kasvatamises ja taastootmises. Pluss veel (minu meelest) Eestimaa kauneim koolimaja. Teiseks, Uno Mereste ütlemislaad on akadeemiku kohta koolisõbralik, koolikliimasse sisseelav.” Niisiis – head lugemist kõigile nostalgiasõpradele!

UNO MERESTE

Enne jõuluvaheaega elasin üle suure hingelise vapustuse. Alustasime koduteed koos Endliga, nagu seda juhtus tihti. Otsustasime mitte otse koju minna, vaid väheke Politsei platsi aianduskruntide vahel ringi vaadata. Arvatavasti seetõttu, et need olid keset linna inimestele ainult ajutiseks kasutamiseks antud ja pidid kuulu järgi juba varsti uuele pargile ruumi tegema, polnud need kuigi hästi hooldatud. Nende ümber polnud korralikke lippaedu, nagu nüüd meie aianduslinnaosades näha. Lappe piirasid sageli vaid hõredad traataiad; juhuti isegi ainult üks traat, seegi maha langenud või tallatud. Paljudel aialappidel olid istumiseks rajatud loubed – maa sisse taotud vaiadele toetuvad istmed, mida ümbritses väänkasvudega või humalatega läbipõimunud puuvõrestik. Mõned loubed olid tehtud maa sisse kaevatud süvenditesse, et oleks mugavam ja tuulevaiksem istuda. Sügisesadudest kogunes neisse loubesüvenditesse vett ja pärast esimesi külmi, kui veel lund ei olnud, olid need nagu väikesed liuväljad.
Talvine suplus
Lund oli sel aastal vähe, loubede jääkatted sädelesid pärastlõunapäikeses. Otsisime välja ühe suurema loube, mis asus traataiast piiramata aiamaalapil, ja otsustasime seal hakata liugu laskma. Endel oli selle nõu teokstegemises hakkajam ja esimene jääl. Siis aga toimus midagi, mida me ei osanud oodata. Jääkate osutus nõrgaks. Endel jõudis vaevalt sellele astuda, kui vajus üleni sisse. Mulle tundus, et ta kadus otse jää alla ja jääbki sinna. Ent peagi tuli ta puristav pea taas nähtavale. Vesi oli siiski madal, see ulatas talle ainult rinnuni või natuke kõrgemale. Ma andsin talle käe ja aitasin august välja. Me ei vahetanud enam vist poolt sõnagi, vaid panime kähku jooksu kodu poole, tee ei olnud ju pikk.
Hirmust ei tea mille ees ma sellest emale ei rääkinud.
Järgmisel päeval polnud Endlit koolis. Mul läks süda raskeks, mõeldes, et Endel külmetas ja sai võib-olla kopsupõletiku. Eelmisel aastal oli joodik mees meie majas, kes oma naisega alatasa tülitses, surnud just kopsupõletikku. Mulle tundus, et kui Endel külmetas selles loubeaugus nii kõvasti, et sai kopsupõletiku, võib ka tema surra. Koolipäev oli põhjalikult rikutud. Koduteel mõtlesin juba sellest, et Endel võib tõesti surra, ja siis on see peaaegu minu süü, sest mulle hakkas aina kindlamalt tunduma, et ettepaneku loubejääle liugu laskma minna tegin mina.
Hingepiin aina süvenes
Mul oli tunne, nagu oleksin Endli sellele auguäärele peaaegu vägisi talutanud ja seejuures teadnud, et jää ei kanna. Õhtu lähenedes hingepiin aina kasvas. Püüdsin lugeda üht pooleliolevat raamatut, sellest ei tulnud midagi välja. Varsti tuli ema, pani mulle käe laubale ja ütles, et mul on palavik. Midagi minult lähemalt uurimata käskis ta mind voodisse heita.
Kraadiklaas näitas, et oligi kõrge palavik. Arst ütles, et mul on influentsa, sõna gripp siis ei kasutatud. Jäin koju mitmeks päevaks, millest esimesed olin teki all ja higistasin hirmsasti. Sedamööda, kuidas haigus järele andis, jäi ka hinges näriv süütunne vähemaks. Päriselt kadus see siis, kui Ants, kes mul iga päev külas käis ja kooliuudiseid rääkis, arvatavasti kolmandal päeval ütles, et nad olla Endliga koos koju tulnud ja ta rääkinud oma vettekukkumisest. Mul langes seda kuuldes nagu kivi südamelt. Rääkisin nüüd oma hirmust ka Antsule ja emale, aga mulle jäi mulje, et neist kumbki ei saanud päriselt aru, kui suurt hingepiina ma tegelikult tundsin. Ema arvates tekkis mul nii suur hirm seepärast, et olin juba haige, ehkki ise seda veel ei osanud arvata. Ma ise ei olnud aga sugugi kindel, kas too influentsa ei tulnud hoopis jubedast hirmust, mida ma Endli elu pärast tundsin.
Aastaid hiljem, kui Endel Edasi sai kuulsaks ujujaks, kelle saavutustest palju kirjutati, mõtlesin tema õnnetule vettekukkumisele nagu mingile varajasele saatusevihjele, missuguses elemendis tal on kõige suuremaid väljavaateid ennast teostada.
Jumalagajätt Raua tänava kooliga
Mõned päevad enne kooli lõppu korraldas meie klassijuhataja proua Suigu ilusa suveilmaga väljasõidu Varsaallika metsa. Ma polnud kunagi seda kohanime kuulnud. Seetõttu valmistusin nägema midagi ootamatut. Tekitas tugeva pettumuse, kui selgus, et Varsaallika asub väga lähedal Piritale, mida ma hästi tundsin.
Varsaallika asub Pirita ja Lasnamäe paekalda vahel. See pettumus muutus aga peagi meeldivaks üllatuseks, sest koht oli tõepoolest tore ja ilm ilus. Mängisime luuremängu – nende aastate kõige populaarsemat poistemängu. Hajusate lepapuhmastikega ja käänuline meetrikõrguste liivakallaste vahel looklev madal Varsaallika oja olid nagu loodud esimese klassi poiste luuremänguks. Sai hiilida oja kallaste varjus ja peituda tihedatesse põõsastesse, et sealt ootamatult välja karata ja vaenlane tabada.
Hingetuna pool päeva kestnud jooksmisest, avastasin enda jaoks just sellel väljasõidul lõkketegemise mõnu. Olin käinud jaanituledel, ent polnud kunagi katsunud ise lõket teha. Siin aga korraldasime lõkketegemise võistluse. Ma ei mäleta, mitmendaks meie kolmeliikmeline meeskond oma lõkke põlemasaamisega jäi. Esimesteks me igatahes ei tulnud, seda oleksin kindlasti mäletanud. Mind haaras oma tehtud tule vaatamise lummus. Jälgisin pingsa huviga iga järgmise puurao süttimist. Kuivad oksad, mis murdes praksudes tükkideks läksid, süttisid kiiresti, ent kasvavast põõsast murtud oksad visisesid, ajasid heledat suitsu välja ega võtnud pikka aega tuld külge.
Oleksin tahtnud jäädagi tolle lõkke juurde, ent proua Suigu keelitas meid lõpetama ja koju minema hakkama. Olin temaga vastumeelselt päri, ent kui selgus, et olime bussist maha jäänud ja keegi tegi ettepaneku mitte järgmist bussi ootama jääda, vaid jala linna tagasi minna, ühinesin selle mõttega õhinal.
Olin jala linnast Piritale ja tagasi käinud mitu korda varemgi. Pühapäevaõhtuti, kui bussijärjekorrad olid pikad ja bussid inimestest tulvil, oli tavaliselt ema see, kes pani ette jala linna minna. Mere ääres linna poole jalutamine oli tema meelest vähem väsitav kui bussi ootamine ja täiskiilutud bussis higistamine. Minule aga oli see retk tundunud enamasti alati pikk ja väsitav. Nüüd, õpetajaga koos ning omaealiste poiste seltsis, kulus tee peaaegu märkamatult.
Kuulasin huviga, kuidas proua Suigu rääkis oma varasematest jalutuskäikudest samal rannateel, kui ta alles noor tüdruk oli. Vahel olnud õhtul nii vaikne, et ranna lähedal ankrus seisvatelt laevadelt kostnud muusikat rannale. Ka sel õhtul oli vaikne ja lahel seisis ankrus mitu väikest laeva, ent mingit muusikat siiski kuulda ei olnud, kuidas me oma kõrvu ka ei pingutanud.
Minule oli see jutustus aga tähtis hoopis teises mõttes. Sedasama oli mulle rääkinud ema, kes noore tüdrukuna, kui ta Kadriorus vana kindraliproua teenija oli, vahel teisipäevaõhtuti – see oli tema ainus vaba õhtupoolik nädalas – Kadrioru rannas jalutanud ja laevadelt samuti muusikat kuulnud. See tegi mulle proua Suigu kuidagi eriti lähedaseks ja mul hakkas kangesti kahju, et ma sügisel teise kooli pean minema. Ma ei saanud teisiti, kui pidin talle seda ütlema. Proua Suigu aga võttis seda kuidagi väga lihtsalt. Ta ütles, et vanalinnas on häid koole ja mul hakkab seal kindlasti väga meeldima.
Pärast Raua tänava koolist lahkumist nõrgenesid aegamisi sidemed koolieelse lahutamatu sõbra Kivirähki Antsuga. Ka Endel Edasiga arenesid meie huvid eri suundades. Tema jäi läbinisti spordihuviliseks, mind haarasid enam humanitaarsed huvid.
Esimese klassi klassivendadest on säilinud siiani teadvus koolivendlusest Heinart Sillastuga. Olime temaga Eestile saatuslikul 1940. aasta suvel koos Lustivere suvesanatooriumis. Sattusime aastakümneid hiljem vahel kokku võrdlemisi ootamatutes kohtades – küll Moskva südalinnas, küll Helsingi sadamakail, küll Dresdeni Zwingeris või mujal, kus oli aega avaldada ainult heameelt kokkusaamise üle, ei enamat. Otsustasime siis alati kontakte tihendada, millest aga erilist välja ei tulnud, sest liikusime juhuslikest kokkusaamistest hoolimata oma igapäevategevuses liiga erinevaid orbiite mööda. Ta on meditsiinidoktor ja Tartu Ülikooli tuberkuloosiprofessor. Pikemaks jutuajamiseks ja muljete vahetamiseks oleme saanud mõned korrad kokku alles pärast seda, kui oleme mõlemad juba emeriitprofessorid.
Senisest veel tõelisema elu algus
Meeles on veel üks klassivend, kelle perekonnanimi oli Brandmann. Pidasin seda oluliseks nimeks selle tõttu, et neil aastail oli Tallinnas sellenimeline ?okolaaditehas ja minule maitses väga Brandmanni rosina?okolaad. Klassivend Brandmann ütles küll, et temal pole selle ?okolaadivabrikuga midagi pistmist. Tema isa oli plekksepp. Puhusime temaga pikalt juttu viimasel koolipäeval 21. algkooli ees olevat muruplatsi läbival lühikesel liivatatud kõnniteel. Mina rääkisin talle sellest, et järgmisel aastal ma enam sellesse kooli ei tule. Ei mäleta, mida rääkis tema. Mällu on sööbinud aga meeleolu, mis meid seal selle keskustelu ajal valdas. Selles oli midagi sarnast, mida on kirjeldanud Luts “Kevade” lõpus, kui Paunvere kooli õpilased lahkuvad igaüks oma koju ja enamik neist teab, et sellega nende koolipõli selleks puhuks lõpeb.
Ma polnud tollal veel “Kevadet” lugenud. Kui aga järgmisel aastal selleni jõudsin, tajusin tolle keskustelu meeleolu just nii. Sestap see meeleolu mällu juurduski: meeleolu, milles ühinevad teadlikult tajutud tervikliku eluperioodi lõpu tunnetus ja ühtlasi teadmine, et tegelikult on see senisest palju tõelisema elu algus.

Kohtumiskoht Vigalas

Kaie Tanner

Selle aasta augustis toimub juba 21. korda muusikaõpetajate-koorijuhtide seminarlaager Vigalas. Tegelikult on seal ju alati kokku saadud: kogemuste vahetamiseks, tutvumiseks, aruteludeks, pidudeks, puhkuseks ja tööks. Vigalas saame kokku, Vigalas on aega juttu ajada, Vigalast saab uut repertuaari ja häid ideid. Vigala lihtsalt on. Igal aastal. Augustis.
Seekord on Vigala laagri pealektor maailmakuulus laste- ja noortekoori dirigent Kari Ala-Pöllänen, kes tutvustab koos oma koori hääleseadja Sanna Valvannega laste- ja noortekooritöö metoodikat, repertuaari ning hääleseadevõimalusi. Õppekooris kaasategemiseks on nõusoleku andnud lastekoor Ellerhein ja Muusikakeskkooli lastekoor.
Lisaks tutvustab Celia Roose regilaule ja laulumänge, Raili Sule räägib ooperist ning Anu Aimla koorihääleseadest ja hääle tervishoiust. Jaan Urvet juhendab kaheksatunnist kursust kultuuriprojektide rahastamisest, mis peaks kuluma ära igale dirigendile, koorivanemale või kultuurikorraldusega tegelejale. Jaan-Eik Tulve, Toomas Siitan ja Ene Salumäe annavad ülevaate koraali kujunemisest läbi sajandite, alates gregooriuse laulust ning lõpetades praeguste lauluraamatutega. Traditsioonilisel kontserdil Vigala kirikus esineb Vox Clamantis.
Ootame Vigalasse suveseminarile kõiki enesetäiendamisest huvitatud muusikaõpetajaid, koorijuhte ning koorimuusikahuvilisi! Registreerimise tähtaeg on 15. mai, lähemat infot saab kooriühingu koduleheküljelt või telefonidelt (0) 644 9147 ja (0) 644 1849.

Eesti noortekoorid rahvusvahelistel konkurssidel

AARNE SALUVEER

Eesti on maailmas tuntud muusikaõpetuse ja koorimuusika kõrge taseme poolest. Samas viitavad paljud märgid kriisile, vajadusele ajaga sammu käia. Arengu tagaks sihikindel olukorda analüüsiv ühistegevus heade liidrite omavahelises koostöös. Käesolevas artiklis näitan meie noortekooride saavutusi kahel rahvusvahelisel suurüritusel ja annan ülevaate XXIV üldlaulupeo lastekooride kavast.
 
13.–16. aprillini toimus 9. Budapesti rahvusvaheline koorikonkurss Interkultur Musica Mundi sarjas. Siinkirjutajal oli huvitav kogemus kuuluda selle züriisse koos mitme tunnustatud dirigendiga, nimetan Robert Sundi Rootsist, Jonathan Velascot Filipiinidelt, Denesz Szabot Ungarist jt. Konkursi grand prix’ võitis Tokio naiskoor Sayaka, dirigent Ko Matsushita.
70 koori hulgas, kes esindasid 23 riiki, osales ka Tallinna 21. Kooli segakoor noorte segakooride kategoorias C1. Esimest aastat tegutsev koor, dirigent Eesti Muusikaakadeemia tudeng Mihhail Gertz, esines silmapaistvalt kõrgel kunstilisel tasemel, esitades tehniliselt väga nõudliku kava mõtestatult ja intonatsiooniliselt puhtalt. Ainult kohatine kogenematus ja ebakindlus jätsid koori ilma oma kategooria esikohast. Võimalikult palju esinemisi Eestis ja osalemine Kuusalus toimunud koolisegakooride konkursil oleks seda vajakajäämist paljuski vähendanud. Nii kujuneski tihedas konkurentsis lõpptulemuseks teine koht oma kategoorias ja II klassi kulddiplom, millele lisandus lootustandva noore dirigendi preemia ja võimalus osaleda Saksamaal Wernigerodes suveakadeemial. Soovitan õpetajatel võtta kaasa oma kolleege ja õpilasi ning külastada selle koori kontserte, elamus peaks olema garanteeritud.
Grand prix Tartu Noortekoorile
Teine huvitav koorikonkurss toimus 30. aprillist 3. maini Vilniuses. Kultuurikontaktid Balti riikide vahel tihenevad taas, meil on üksteisele pakkuda nii mõndagi huvitavat ja kõrgel tasemel, lisaks sellele on sõit siinsetele festivalidele ja konkurssidele majanduslikult kättesaadavam kui mõnesse kaugemasse Euroopa riiki.
On põhjust rõõmustada, et Eesti Kooriühingu levitatud kutset kasutasid kogunisti kuus noortekollektiivi: Tallinna Muusikakeskkooli lastekoor (Ingrid Kõrvits), Vanalinna Muusikamaja lastekoor (Maarja Soone ja Kaiu Põld), Kose Gümnaasiumi tütarlastekoor (Heli Sepp), Narva Koorikooli tütarlastekoor (Marina Kossolapova) ja Tartu Noortekoor (Kadri ja Riho Leppoja). Kahjuks jäi saabumata Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasiumi koor.
Kõigil Eesti kollektiividel olid ette näidata huvitavad kavad ja selgelt tajutav soov musitseerida. Tallinna Muusikakeskkooli tugev külg oli mitmekülgne programm, instrumentaalsaated oma kooli õpilaste esituses ja muusikaline täpsus, lõpptulemusena lahutasid neid grand prix’ist oma kategoorias vaid napid kümnendikud. Võitja, Vilniuse koorikooli tütarlastekoori Liepaites repertuaar oli nõudlikum, muuhulgas kuulus sinna ka äsja lõppenud “Tallinn 2003” rahvusvahelise koorikonkursi naiskooride kategooria kohustuslik laul Aleksandar S. Vujici “Vater unser”.
Narva Koorikooli tütarlastekoor on samuti teinud hüppe paremuse suunas. Nii Heli Sepp Koselt kui Marina Kossolapova Narvast on saanud ideid ja innustust osalemisest juulis 2002 Belgias Namuris toimunud Europa Cantati lastekooride festivalil, kus osalesid veel Anneli Traks ja Lasteekraani muusikastuudio lastekoor.
Narva Koorikooli tütarlastekoor ja Kose Keskkooli tütarlastekoor olid koostanud kavad, mis pisut küpsedes ja vokaalsete võimete arenedes võimaldavad täiesti tõsiselt võetavalt konkureerida Euroopa tuntud konkurssidel. Tõstan esile Kose tüdrukute valmisoleku laulda Elgarit, Easti ja Rheinbergerit – kohati kuni 8-häälset partituuri tavakooli õpilastelt. Tunnetuslikult on neil veel arenguruumi, kõrgeimad punktid said nad Tormise rahvalauluseadete eest, kus lava täitus ehtugrieestlasliku elurõõmu ja energiaga.
Kõige kõrgemale pjedestaalikohale laulis end Tartu Noortekoor, kes võitis igati teenitult grand prix’ noortekooride kategoorias. Esimese vooru mitmekülgne eri ajastuid kajastav kava (Passereau’ “Il est bel et bon”, Saint-Saens’i “Ave verum”, Kodaly “Szep konyorges”, Kõlari “Tagatuba”) kanti ette stiilselt. Kodaly tundus isegi liiga “ungaripärane”. Teises voorus oli taas perfektne kava (Tormis, Sisask), nauditav koreograafia, mis ei seganud vähimalgi määral muusikat, nii et silmad kinni kuulates oli koor tasakaalustatud, soolod selgelt kuuldavad ja meeldiv häälerühmadevaheline tämbraalne tasakaal. Edasi tasub liikuda vokaalse ühtesulavuse ja nüansirikkuse suunas, kuid oma võidu olid koor ja koorijuhid auga ära teeninud. Vestluses koorijuht Kadri Leppojaga selgus, et Miina Härma Gümnaasiumis on loodud erakordselt hea muusikaõpetuse süsteem, kus muusikast huvitatud gümnaasiumiõpilased tegelevad elusa, aktiivse musitseerimisega.
Vilniuse festival ärgitab mõttele muuta ka Eesti suhteliselt hästi organiseeritud kooli- ja noortekooride konkurss-festivalid avatuks – nii loome Eesti kooridele võimalused võrrelda end teistega suuri kulutusi kokku hoides. See rõõmustav kokkuvõte on hea sissejuhatus väikesele sissepõikele XXIV üldlaulupeo lastekooride repertuaari.
Laulupeo repertuaarist
Üldlaulupeo esimesel päeval on lastekooridel harukordne ja nauditav võimalus laulda tippdirigentide käe all klassikalist väärisrepertuaari. Selle võimaluse tähtsust on raske üle hinnata. Repertuaar on huvitav ja samas jõukohane: Vivaldi “Gloria”, katkend Händeli laulutsüklist “O sing unto the Lord a new song” HWV 249b ja Jenkinsi new-age “Adiemus” on imeilus muusika. Julgustan kõiki koolikooride dirigente motiveerima ennast ja oma koori, tooma sellega positiivset muutust meie ühisesse kultuuriruumi – see annab tegijatele ja kuulajatele rõõmu ja õnnetunnet, mida vahel ei leita, kuna otsitakse valest kohast.
Mitmekülgne ja 21. sajandi taset arvestav on ka teise päeva repertuaar. Cyrillus Kreegi seatud vaimulik rahvalaul “Mu süda ärka üles”, Miina Härma/J. Kappeli seade “Kui ma olin väiksekene”, Bob Chilcotti “Can You Hear Me”, Uno Naissoo “Koolikell”, Richard Rodgersi “Üksik kitsekarjus” moodustavad kava, mis ühendab endas eesti muusika väärtuslikud heliteosed tänapäeva koori- ja popmuusikaga. Dirigentidena astuvad pulti meie tuntud lastekooridirigendid, kes viimastel aastatel koos oma lauljatega arendanud lastekoorikultuuri. Läbirääkimised käivad Bob Chilcott'iga, kes King Singersi endise lauljana on nüüd tunnustatud helilooja ja koolitaja, autori osalemine oma loo dirigendina oleks küllalt orgaaniline samm rahvusvahelises arengus. Tema laulu “Can You Hear Me” refräänis on sisukas sõnaline lüürika ühendatud viipekeelga, nii loovad lastekooride lauljad silla ka puuetega inimeste muusikamaailma.
Veel ei ole hilja registreerida end maailma ühe tunnustatuma lastekooridirigendi Kari Ala-Pöllaneni kursusele Kooriühingu Vigala seminarlaagris. Professor Erkki Pohjola rajatud Tapiola lastekoori dirigendina on ta üks maailma enim nõutud, huvitavat repertuaari valdav, oma temperamendilt eestlastele sobiv mitteefektitsevale töömeetodile põhinev tippspetsialist. Tänaseks on saavutatud üsna hea ülevaade ja kontakt enamikuga lastekooride arendajatest maailmas, organisatsiooniliste võimaluste arenedes püüame neid ka Eesti muusikaõpetajatele vahendada. Ühiste eesmärkide realiseerimise nimel kutsun dirigente tihedamale koostööle ja suhtlusele nii personaalselt kui Eesti Kooriühingu meililistis Aarne.Saluveer@ramkool.edu.ee.

Arheoloogiast ja loodusajaloost

LEMBI LÕUGAS, paleozooloog, Ajaloo Instituudi vanemteadur

Vanema ajaloo alane haridus on Eestis suhteliselt kesine. Süvaõppega gümnaasiume, kus eesti ajalool on keskne koht, polegi kerge leida. Või kui, siis käsitletakse põhjalikumalt vaid lähiajalugu.
 
Arheoloogiat seostatakse tihti tülika “tegelasega”, mis segab ehitustegevust, või Indiana Jones’i seiklustega teleekraanil. Pigem on arheoloogia aga “meetod”, millega uurida minevikku, kui kirjalikud allikad selleks puuduvad või on neid liiga vähe.
Mida kaugemale minevikku inimteadvus minna suudab, seda selgemaks saavad tänapäeva ja tuleviku arenguprotsessid. Mida vähem me ruumiliselt ja ajaliselt mõelda suudame, seda kitsapiirilisem on meie tänane maailmakäsitus. Kui iga inimene suudaks mõelda, et ta on vaid pisike osa suures järjepidevuses ning tema otsustest sõltub tihti tulevik, tehtaks vaevalt otsuseid, mida meie lapsed ja lapselapsed andestada ei suuda. Kuid kahjuks on ajalugu halbu näiteid täis. Kas seepärast, et minevikusündmustest ei õpita?
Miks hävitati piisonikarjad Ameerikas, miks pole Lääne-Euroopas enam karu, hunti või ilvest, miks on seal nii vähe puutumata loodust? Kas inimene tuli Eesti alale hobuse seljas või jala ja millal see kõik toimus? Milliseks võiks kujuneda selle taustal tulevik? Üks on kindel: kõige taga on inimene oma tahtmistega. Praktika nn läänemaailmast näitab, et teatud majanduslikule järjele jõudnud inimesed hakkavad järjest enam huvi tundma oma maa ja kodukandi ajaloo vastu, s.t kui enamik energiast ei kulu enam materiaalsete hüvede kogumisele, jääb aega vaimseid väärtusi hankida.
Eesti inimesed hakkavad järk-järgult sinna jõudma. Kuid üks probleem, mis juba tänases Eestis kaasas käib, puudutab rahanappusest ja/või ebakompetentsusest tingitud vaimsete väärtuste mitteprofessionaalset pakkumist. Tahaks teada kõike, mis ajaloos huvitav, kuid kust saada kvaliteetset infot? Viimane puudutab just täiskasvanute teadmishimu rahuldamist.
2002. a lõpus registreeritud mittetulundusühing Arheoloogiakeskus on võtnud ülesandeks populariseerida Eesti ajaloo-, loodus- ja kultuuripärandit (http://www.ai.ee/arhkeskus). Ühingu enamik liikmeid on oma ala spetsialistid ja aidanud ühel või teisel moel kaasa minevikusündmuste uurimisel. Eesmärk on tutvustada arheoloogiat ja sellega seotud alasid näituste, trükiste, kursuste, huviringide jms kaudu ning elavdada juba 1980. ja 1990. aastatel alguse saanud näituseprojekte Tallinnas Ajaloo Instituudi näituseruumides (Rüütli 8 ja 10). Tähtsal kohal on teadustegevus, huvi tekitamine arheoloogia ja ajaloo vastu ning noorte harimine ja kaasamine projektidesse. Loomulikult pole see kerge, sest toetusi projektidele on raske saada, kuid iga algus on raske.
Kuni 15. juunini on Ajaloo Instituudi näituseruumis Rüütli 10 võimalik tutvuda Eesti loomastiku ajalugu tutvustava näitusega. Tartlased nägid seda eelmise aasta oktoobrist kuni selle aasta märtsini Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumis. Välja on pandud hulk luuleide, alates mammutist kuni pisikese koduhiireni. Illustreerimiseks on kasutatud Tiit Hundi loodus- ja loomafotosid. Teavet saab nii loomastiku kui ka keskkonna ajaloo kohta.
Eraldi tasuks keskenduda Jana Ratase joonistatud inimajalugu tutvustavale koomiksiseeriale. Liikudes piki ajaskaalat, mis algab jääajaga ehk umbes 100 000 aasta tagant ning lõpeb tänapäevaga, saab ettekujutuse, kuidas loomastik, taimestik, meri ja maismaa on kujunenud selliseks, nagu me neid tänapäeval näeme.
Kuna Ajaloo Instituut pole tegevmuuseum, vaid uurimisasutus, saame näitust lahti hoida vaid kolmel päeval nädalas neli tundi korraga, s.o N–L kl 12–16. Etteregistreeritud gruppidele on võimalikud ka muud ajad (E–R kl 10–16, info tel (0) 644 4805, http:// www.ai.ee). Samuti saab ette teatades külastada Ajaloo Instituudi püsinäitusi meie muinasajast.

Ajaloo riigieksam

KULNO KALA, Pelgulinna Gümnaasiumi ajalooõpetaja VELLO KULDNA, Tallinna Inglise Kolledzi ajalooõpetaja TIINA PARKTAL, J. Westholmi Gümnaasiumi ajalooõpetaja

Ajaloo riigieksamit korraldatakse alates 1997. aastast. Sooritajad peavad tulema toime kirjaliku tekstiga, millele vastamisel on võimalik saada maksimaalselt 100 punkti. Alates 2001/2002. õa loetakse eksam sooritatuks 20 punktiga. Vastajate tulemus (Eesti kõigi koolide keskmine) on kogu aeg olnud 45–50 punkti piirimail, näidates küll väikest tõusutendentsi. 2001/ 2002. õa oli Eesti keskkoolilõpetajate keskmine tulemus ajaloos aga madalam kõigi teiste eksamiainete tulemustest, jäädes tahapoole isegi keemiast ja matemaatikast (PM, 20.06.02). Et kaks viimatimainitut on üldtunnustatult nn rasked ained, paneb ajaloo eksamitulemuste allajäämine isegi neile mõtlema – kas ei ole eksam tehtud liiga raskeks?
 
Abiks riigieksami sooritajaile on autorite kollektiiv Mare Oja, Mare Räis, Andres Adamson jt viimastel aastatel välja andnud käsiraamatuid, kus lisaks mitmesugustele soovitustele on ära toodud ka seni toimunud riigieksamite ülesanded, et õpilased saaksid ligikaudse ettekujutuse, mis neid ees ootab. 2000. ja 2001. aastal ilmunud väljaannete tiitellehel seisab Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse nimetus, aastail 2002 ja 2003 väljaantutel on vaid autorite nimed. Võib oletada, et ka neil on lisaks autoritele vastutuse võtnud siiski eelmainitud asutus.
Kindlasti on nimetatud bro?üürid õpilastele oluliseks abiks. Kuid väljaandeid lehitsedes leiab kinnitust tõik, et juba toimunud eksamiteks ei ole ülesannete koostamise üsnagi kõrgeid nõudeid esitav ja vaevarikas tegevus õnnestunud just kõige paremini. Jääb mulje, et ülesanded on toimetamata ja retsenseerimata.
Teatavasti koosneb eksam kolmest osast: arutlus (25 p), nn töö allikatega (30 p) ja faktiküsimustele vastamine (45 p). Mõistagi on kaks esimest väga olulised nii õpilaste teadmiste (sh taustteadmiste) kui ka oskuste (analüüs, üldistus, hinnang jm) vaagimisel. Küsitavaks aga jääb, kas ei omistata neile siiski liiga suurt tähelepanu või tähtsust.
Arutluse kirjutamine on rangelt formaliseeritud, iga esitatud nõude vastu eksimisel võetakse punkte maha. Õpilaselt nõutakse küllalt problemaatiliste teemade puhul sageli tingimata ka põhjendatud isiklikku arvamust.
Õpilane pole ajaloolane
Otsekui unustatakse, et õpilane pole ajalooteadlane, vaid n-ö kümnevõistleja, kellele ajalugu on vaid üks aine paljudest. Kipub jääma mulje, et küsijad ei anna endale alati aru, kui suuri nõudeid nad õpilasele esitavad. Mõnikord tahaks küsida, kas nad ise õpilase olukorras tuleksid nende nõuete täitmisega toime. Pealegi pole selliste arutelude hindamisel kunagi välistatud subjektiivsus, sest ajalugu on ikka mingil määral politiseeritud ja ideologiseeritud.
Probleeme on ka allikate analüüsiga. Kõigepealt, miks arvatakse, et see peab olema keskkoolilõpetajale jõukohane? Selliste asjadega tegelevad ajaloouurijad. Lihtsamaid tekste ja kergemaid küsimusi võiks õpilastel ju lasta analüüsida, kuid see ei tohiks mõjutada eksami lõpptulemust nii palju kui praegu. Senistest eksamiülesannetest võib tuua näiteid ülimalt keeruka sõnastuse taha peidetud mõttega tekstidest, mille mõistmine, eriti eksami närvilises õhkkonnas, käib selgelt üle jõu (näit väljavõtted Stalini ja Chamberlaini kõnedest ning von Schulenburgi ettekandest 1999. a riigieksamil).
Tööks allikatega ei piisa õpikutest
Kuigi sobivate tekstide leidmine ei ole lihtne, peaksid koostajad pidama silmas tõsiasja, et allikate analüüsi õpetamiseks koolis ei jätku piisavalt aega ja võimalusi ning enamikul õpilastest puudub vajalik lugemus. Hea oleks, kui õpilased suudaksid omandada üldtunnustatud seisukohad ja hinnangud; erinevates hinnangutes orienteerumiseks tuleks ajalootundide arvu vähemalt kahekordistada. Tööks allikatega, nagu seda nõutakse, ei piisa kaugeltki õpikutes toodust. See ei eelda õpilastelt mitte üksnes soovitusliku lisakirjanduse läbilugemist, vaid lausa läbitöötamist. Seda valdav enamik õpilasi ei tee ja kooliraamatukogudest tavaliselt lisakirjandust ei leiagi.
Toome ühe näite. Kuidas vastata 2002. a riigieksami teise osa küsimusele 2.6, mis kõlas: Milliste seisukohtadega riigivanemate märgukirjast nõustuksite/ei nõustuks? Katkend mainitud märgukirjast on esitatud (viidatuna millegipärast I. Raamoti mälestuste kaudu, mis tõsiajaloolaste kohta on raske eksimus) ja sisaldab muuhulgas järgmisi seisukohti: “Meie rahva aktiivsus ja riigikaitsetahe lõdveneb. ... /Isamaaliidul/ puuduvad aated ja sihid ... ta ühekülgne propaganda, mis kutsub kodanikke loobuma oma veendumustest ja iseteadvusest, andmata neile mingit positiivset eesmärki, toob kasu asemel aiva kahju.” (Eksaminandile ajaloo riigieksamist 2003. Tln, 2003.) Mille alusel peaks õpilane otsustama, kas riigivanemate etteheited Isamaaliidule on põhjendatud? Et anda objektiivset (ja mitte kellegi teise kirjapandud arvamusele tuginevat) vastust, peaks õpilane olema uurinud peale Isamaaliidu propaganda ka selle mõju rahvale ja kusagilt teada saama, kas rahva kaitsetahe oli tõesti nõrgenenud. Kuidas saab keskkooliõpilaselt seda nõuda?
Küsitava väärtusega karikatuurid
Väga küsitava väärtusega on nõue analüüsida ja hinnata karikatuure, mis on alati poliitilised ja ideoloogilised ning mille mõtet on ka suurte taustteadmistega inimestel teinekord raske tabada. Kui neid üldse kasutada, peaksid küsimused olema paremini läbi mõeldud.
Arvame, et väga raske on mõistatada 2002. a eksamiülesandes avaldatud karikatuuri autori suhtumist Kuuba kriisi. Sama raske on otsustada, kas Gorbat?ovil jätkub niiti laguneva NSV Liidu kokkutraageldamiseks. Pildi järgi otsustades on niit küll lõpukorral, kuid ka õmblused paistavad olema enam-vähem valmis.
Markantseim näide eksamitöödes toodud karikatuuride kohta on Peep Pedmansoni pilt 1990. a, mille järgi on võimatu otsustada, mida küsijad ootavad. Pealegi on hiljem pildi kohta avaldatud seletus segane: algul väidetakse, et maja kuulus kolmele karule, hiljem aga, et karud olid hoopis sissetungijad (vt Käsiraamat 2001. aastal ajaloo riigieksami sooritajatele. Tln, 2000, lk 68). Aga selliseid asju tahetakse teada ja nende eest antakse/ei anta punkte!
Ka küsija ise ei tea õiget vastust
Mööda ei saa minna ka faktiküsimustest. 2002. a riigieksamil esitati tekst ja tabel, mis mõlemad kajastasid nõukogude perede varustamist olmetehnikaga. Õpilane pidi vastama, kumb, kas tekst või tabel, kajastab olukorda tõepärasemalt. Kuid tekst ja tabel polnud üldse võrreldavad, sest esimene käis NSVL-i mastaapides üsna arenenud Läti, teine aga NSVL-i kohta tervikuna. Teiseks, kui teksti väikesed propagandistlikud liialdused kõrvale jätta, kajastasid mõlemad olukorda tõepäraselt. Huvitav, millist vastust õpilastelt oodati? Veidi allpool pidi õpilane iseloomustama, kuidas olid NSVL-is lood elamispinnaga, avatusega maailmale, milline oli raha ostujõud, töötasu, mida võiks öelda kultuuritarbimise ja vaba aja veetmise kohta tolles riigis. Õpilased muidugi teadsid, et NSV Liit oli suletud riik. Ülejäänud küsimustele vastamine eeldanuks aga elamist tol perioodil või eriuurimusi. Sama bro?üüri järgmisel leheküljel kasutatakse mõistet “riiklik poliitika” ja palutakse õpilasel kahe näitega iseloomustada olulisi muutusi riiklikus poliitikas Eesti taasiseseisvumise perioodil. Mida on silmas peetud? Riiklik poliitika 1987–1991 oli ju üks – NLKP juhi Gorbat?ovi perestroikapoliitika.
Esineb mõistete segiajamist, mis õpilasi desorienteerib. Näiteks on NSVL-i poliitikaks nimetatud välispoliitilist ja majanduslikku ummikseisu, mis peaks küll olema seisund, aga mitte poliitika (Käsiraamat 2001. aastal ajaloo riigieksami sooritajatele. Tln, 200, lk 40). Pealegi on küsitav, kas Gorbat?ovi välispoliitika oli ummikseisus. Eesti NSV poliitikaks on nimetatud võimukriisi, dissidentlikku liikumist jne?! (Samas, lk 41.) 2000. a eksamil esitatud küsimustele on mainitud bro?üüris ära toodud ka koostajate vastused. Küsiti muuhulgas sarnasusi ja erinevusi Nõukogude 1940/41. a okupatsiooni ja Saksa 1941–44 okupatsiooni poliitikas. Hindajad näevad okupatsioonivõimude poliitika erinevusi näiteks selles, et 1940/41 olid kohalikud võimuesindajad Nõukogude okupantide käsilased, aga Saksa okupatsiooni aegsest Eesti omavalitsusest näivad nad arvavat midagi enamat. Samas väidetakse ka selgelt, et Saksa okupatsioonivõimud andsid abi majanduse taastamisel (?).
Millist vastust õpilastelt oodati, nõudes kolm näidet koos põhjendusega baltisakslaste osast eesti kultuuri (NB! mitte Eesti kultuuri) arengus?
Eeldame suuremat vastutustunnet
Mõistagi pole siinkohal võimalik ega ka mõtet esitada kaugeltki kõiki ebakohti, et mitte öelda ebakompetentsuse ilminguid, mis senistes eksamiülesannetes on ette tulnud. Et nende korrektsusest oleneb aga tuhandete keskkoolilõpetajate saatus, eeldaks tulevikus küll oluliselt suuremat tähelepanu nii vastutusrikkas valdkonnas.
Igal juhul tuleb vältida liiga raskete tekstide esitamist analüüsimiseks ning vähendada arutluse ja allikate osatähtsust, kus hindamisel kummitab subjektiivsuse oht. Seni on nende osade tähtsust põhjendatud vajadusega arendada ja kontrollida õpilaste loovust, mõtlemisvõimet, analüüsi- ja üldistusoskust jms. Sellist lähenemist ei toeta paraku ainekava suur maht ega praeguste õpikute iseloom. Keskkoolilõpetajalt on seda kõike praeguseks kujundatud tasemel ilmselt liiga palju nõuda.

På svenska! tähendab Rootsi keeles!

UNO SCHULTZ

Ulla Göransson, Mai Parada. På svenska. Svenska som främmande språk. Studiehäfte. Estniska. Lund: Kursverksamhetens förlag, 1998. 124 s.
 
Ülalseisev tekst ei tohi lugejat eksitada – tegemist on pea läbinisti eestikeelse raamatuga. See on uusim rootsi keele õpik eestlastele, kusjuures samasugused on kirjastus üllitanud ka mitmes muus keeles. Õppekomplekt koosneb veel rootsikeelsest tekstiraamatust ja helilintidest, sobides nii õpetajaga kui ka iseõppimiseks, st kasutamiseks iseõpikuna. “På svenska!” ongi minu meelest praegu parim õppekomplekt kaasmaalastele, sest kunagine G. Wieselgreni “Rootsi keele õpik eestlastele” (viimane trükk 1992) ja “Rootsi keele õpik” (autor Ilmar Mullamaa, 2. trükk, Tallinn, 1991) on paljuski aegunud. See on ka üks paremaid kogu Eesti ikka veel kasinal keeleõpperaamatute põllul.
Rootsikeelne tekstiraamat on üles ehitatud suhtluspõhimõttel, tekstid on tänapäevased ja peegeldavad hästi rootsi inimese mentaliteeti, siinse ühiskonna eripära. Teemaspekter on lai: telefoniga rääkimisest ja tee küsimisest kuni kirjakirjutamise ja restoranikülastuseni. Illustratsioonid (Per Silfverhjelm) on mõnusad. Tekstiraamatul on veel ootamatu seos Eestigagi, sest ühe tegelase Danieli ema on pärit Eestist.
Grammatika aga on paigutatud õpikusse eestikeelsena. Terminid on siin kahjuks ühtlustamata, segamini on nii rahvusvahelised (nt põhiverbid, ajaadverbiaalid) kui ka puht eesti terminid (sidesõnad, põhiarvsõnad), sekka veel mõlemad paralleelselt (genitiiv ehk omastav, adjektiivid ehk omadussõnad). Oskussõnakasutus tuleks järgmises trükis üle vaadata. Grammatikaleheküljed on muus osas hästi õnnestunud, üksikasjadega pole liialdatud – viimast nähtust on muidu paljudes algastme täiskasvanute keeleõpikutes üleliia. Hea, et on peatutud häälduse eripäral, häälikukaol sõnade piiril, samuti intonatsioonil.
Õpiku eesti keel – tõlge rootsi keelest – on kaasaegne, tõlkija Mari Allik. Minu arust on siiski näiteks küsitavad mõned tõlkevasted. Kui Hej! on Tere!, kas siis Tjänare! tähendab Tervist!? Tere ja tervist on küll sünonüümid ja tavasõnad, aga nende vahe õhkpeen ja keerulisem, kui võib arvata, nagu näitas mu hiljutine meiliküsitlus tuttavate eesti haritlaste hulgas. Selge on see, et tervist ei ole familiaarsem kui tere, tjänare on aga märgatavalt kõnekeelsem küll kui hej. Kirjutada kuupäeva viisil 5/7-96 (lk 108) pole eesti keeles võimalik. Samal leheküljel: Puss och kram vaste Suudlen ja kallistan on kangevõitu. Ka oleks tulnud täpsustada juice (mahl) ja saft (mahl) kasutuspiirkonda ja strumpor (sokid) ning sockar (sokid) vahet. Gate (104) lennujaamas ei ole terminaal. Vähk on omastavas käändes vähi ja seetõttu väär sõna vähjapidu (78), köttbulle on lihapall, mitte liharull (51). Samas on tõlkijal ka rohkesti õnnestunud tõlkeid keerulistest sõnadest ja väljendeist, kõnekeele idiomaatiline tõlkimine on teadupärast üldse raske ülesanne.
Õppekomplekti kirjastaja Lundis jätkab tööd uue nime all Folkuniversitetets Förlag. Loodetavasti ei unusta nad head traditsiooni eestikeelseid raamatuid välja anda. Komplekti valmimisele aitasid kaasa Raadio Rootsi koos Rootsi Instituudiga, samuti rootsi keele õppejõud Leedust ja USA-st. Mul pole andmeid, kuivõrd Eesti rootsi keele õpetajad seda kasutavad. Rootsis on see mitmekeelsete gruppide jaoks ideaalne. Kui ma rootsi keelt ei oskaks, tahaksin sellest õppida küll.

Lapse arengu toetamiseks

LEHTE TUULING, TPÜ Rakvere kolledzi eelkoolipedagoogika õpetaja, lastevanemate koolituse projektijuht

Lapse maailmapildi kujunemist suunavad lapsevanemad ja õpetajad. Kõik, kes lapsega töötavad, peaksid teadma, milleks laps võimeline on, ja koos paika panema plaanid, kuhu lapsega liikuda saab.
 
Kool peaks olema koht, kus lapsel on hea olla, kuhu ta tahab minna. Heaks saab kooli teha siis, kui me mõtleme sellest kui heast paigast, kui me ei otsi süüdlast, vaid teeme koostööd. Olen ise kolme lapse ema, töötanud 19 aastat lasteaiaõpetajana ja nüüdseks viis aastat tulevasi lasteaiaõpetajaid õpetanud. Oma kogemuste põhjal võin öelda, et paljud probleemid oleksid olemata, kui lapsevanem ja õpetaja leiaksid aega kokku saada ning lapsest rääkida juba siis, kui veel probleeme ei ole. Klassijuhatajaga kohtumine ei peaks olema karistus, vaid meeldiv vajadus seada plaane lapse arengu toetamiseks. Esinedes lasteaedades vanematele, olen viimastel aastatel näinud emade-isade suurt huvi oma lapse arengu vastu. Lapsevanema peas keerleb hulk küsimusi, mis ootavad vastuseid.
Puutudes kokku ühiskonnas eksisteerivate probleemidega, lugedes skandaalidest koolides – absurdseid juhtumeid, mis võiksid olemata olla, kui osapooled omavahel räägiksid – ja tajudes lapsevanema valmisolekut õppida, tekkiski mõte, et kolledz võiks olla Rakveres ka lapsevanematele suunatud hariduskeskus.
Kasvatuskonverents Rakveres
Esimese ettevõtmisena korraldasime 12. aprillil Rakveres Wesenbergh’i hotellis kuni 10-aastaste laste vanematele ja õpetajatele kasvatuskonverentsi “Lapsevanem ja õpetaja lapse arengu toetajana”. Tahtsime tuua kokku kõik, kes mängivad suurt rolli tulevase isiksuse kujunemisel: lapsevanem, praegune õpetaja või lasteaiaõpetaja ja üliõpilane kui tulevane õpetaja. Lektoriteks valisime inimesed, kellele käsitletavad probleemid on hästi tuttavad, kuna neil on kodus alaealised lapsed, ja kes seetõttu suudavad oma sõnumi lapsevanemale paremini edastada.
Konverentsi päev algas seadusandlust käsitlevate teemadega. Lapsel on oma õigused, mis tulenevad “Lapse õiguse konventsioonist”, Eestigi on sellega ühinenud.
Laps pole väike täiskasvanu
20. sajandi jooksul kasvas arusaam laste vajadustest, mõisteti, et need ei pruugi alati ühilduda tema vanemate, hooldajate vajadustega. Lapsed ei ole väikesed täiskasvanud, vaid iseseisvate huvide ja vajadustega indiviidid. “Lapsepõlv ei tähenda ainult meeleheitlikku ettevalmistust täiskasvanueluks, vaid sel on omaette väärtus. Kõigest sellest kasvas välja mõte luua lapse huvide ja vajaduste tagamiseks ja kaitseks eraldi dokument, kus rõhutatakse lapse õigussubjektsust. Lapse õigused on oma olemuselt lapse inimõigused. Nende eraldi nimetamise tingis vajadus tagada igapäevaelus iga lapse ja tema võimete mitmekülgne areng,” rääkis Lastekaitse Liidu projektijuht Malle Hallimäe.
Seadusandluse poolt käsitles oma ettekandes ka Tartu Ülikooli lektor Jüri Ginter.
Praeguses ühiskonnas on kerkinud üha teravamalt väärtuste probleem, millest meie konverentsil rääkis “Hea alguse” tegevjuht Ivar Männamaa.
Sõna said inimesed, kes puutuvad oma töö käigus kokku probleemide küüsi sattunud lastega. TPÜ magister, koolipsühholoog Mare Tuisk leidis, et haridussüsteem ja valdavalt ainekeskne kool jäävad ümbritseva keskkonna tormilisele arengutempole alla. Laste käitumishäired näitavad, et endistviisi enam ei saa, uutmoodi aga veel ei suudeta. Et mõista laste käitumist, on vaja teada laste vajadusi ja nende rahuldatust. Et efektiivselt sekkuda ja pakkuda koolis soodsat arengukeskkonda, tuleb ühendada ressursid ja olla valmis otsima uusi töövorme.
Rakvere psühhiaatrid Mari Viigi ja Pille Murriku võtsid oma loengu mõtte kokku järgnevalt: “Ei ole raskeid ja võimatuid lapsi, on ainult mõistmist ja hoolimist vajavad lapsed. Nii nagu kapsaseemnest porgandit ei kasvata, ei saa ka lapsest teha kedagi, kelleks tal pole määratud saada. Täiskasvanud on aednikud, kelle hooleks on usaldatud kasvavate inimlaste eest hoolitsemine, nende vajaduste märkamine ja arvestamine ning nende toetamine ja julgustamine inimeseks kasvamise pikas ja mitmekülgses protsessis.” Loengus käsitleti tagasiside andmise viise; mudelite mõju, suhtlemist eri tasanditel.
Päeva teisel poolel sai osaleda töötubades, mida juhtisid Jüri Ginter ja Ivar Männamaa.
Vanematel oli võimalus konverentsile kaasa võtta ka lapsed. Lastele meelepärast tegevust pakkusid TPÜ Rakvere kolledzi eelkooli- ja esiõpetuse õpetaja eriala 1. ja 2. kursuse üliõpilased. Sirvida sai viimastel aastatel ilmunud raamatuid kasvatuse teemal.
Huvi ürituse vastu oli suur. Kevadist laupäeva oli konverentsile veetma tulnud 140 lapsevanemat, õpetajat, üliõpilast ja muidu huvilist.
Pidevkoolitus algab sügisest
Suunasime ürituse küll kuni kümneaastaste laste vanematele ja õpetajatele, aga teretulnud olid ka vanavanemad ja lapseootel emadki, sest meie konverents oli ühtlasi ettevalmistus lastevanemate koolitusele, mis algab Rakveres sügisel.
Õppekava on juba kokku pandud. Lapsevanemad saavad tulla ja kuulata loenguid, arutada, olla vestlusringis koos teiste vanematega, rääkida oma probleemidest ja saada spetsialisti käest abi ja nõu. Need vanemad, kes leiavad aega käia koolitusel läbi aasta, lõpetavad kursuse suvise kokkuvõtva laagriga, kuhu võetakse kaasa lapsedki. Nii nagu konverentsil osalemine oli tasuta, tahame ka koolituse korraldamiseks leida häid abimehi. Õpetajate koolitamiseks on asutustel ette nähtud koolitusraha, aga kes peaks seisma hea lapsevanema koolitamise eest? Tihti jääb just sellepärast vajalik teave saamata, et loengud ja pikemad koolitused on tasulised – koolituste hind pole aga kõigile taskukohane.
Siinkohal tahakski TPÜ Rakvere kolledzi nimel tänada meie ettevõtmiste toetajaid Rakvere linnavalitsust, Lääne-Viru ühisomavalitsust, Lääne-Viru maavalitsust, MTÜ Rakvere Lastekaitse Ühingut, Perekasvatus Instituudi kohalikku esindust ja hotelli Wesenbergh, kelle ruume oma ürituse korraldamisel kasutada saime.
Loodan, et TPÜ Rakvere kolledzi ja Rakvere linnavalitsuse meeldivalt alanud koostöö selles vallas jätkub. Sügisest ootame lapsevanemaid kasvatusküsimustele vastuseid saama kolledzi majja Pikk tänav 40 Rakveres.

Kas sul on jüripäev?

VALVE VÄRK, MLLM direktori asetäitja

Ütlusel “Kas Sul on jüripäev?” oli vanasti tõsine tagapõhi. Uude kohta kolimiseks valiti just jüripäev, siis oli uute sulaste, karjaste, suiliste palkamise, tellimise ja vastuvõtmise aeg. Jüripäeval kontrolliti nende virkust, mõnel pool kasteti töötegijaid veega, et erksust jätkuks uue kevadeni.
Tallinna huvimajad lustisid jüripäeval Salme kultuurikeskuses, seda kolmas kord järjest. Idee sündis ühel “Teeviida” messil, kus Kullo, Nõmme ja Kanutiaia noortemaja koos majas tehtavat tutvustasid. Kaasati ka ülejäänud kaks huvimaja, valmis projekt, saadi nii moraalne kui ka rahatoetus Tallinna Haridusametilt.
Esimesel kontserdil anti suures saalis esinemisvõimalus kollektiividele, kes seda harva teha saavad. Kontsert oli tasuta. Salme kultuurikeskus kippus väikseks jääma, fuajees ja teisel korrusel mängiti, vooliti amulette, tehti näomaalingud, toimus loterii ja lahendati ristsõnu. Stsenarist ja lavastaja Andres Kask pani lapsed jüripäeva kombeid läbi mängima.
Mullu lustiti laval Tõnu Tamme juhtimisel Vene Kultuurikeskuses (Salme keskus oli remondis).
Kolmas jüripäevaüritus toimus taas Andres Kase käe all. Kontserdi esimeses osas esinesid väikesed. Teine osa oli rahvaste sõpruse teemal, publik nägi india, egiptuse ning mustlastantsu, argentiina tangot ja flamenkot, puändiks kodune kaerajaan.
Edaspidi tahetakse muuta jüripäeva kontsert täiesti folkloorseks, teatades juba sügisel kollektiividele kontserdil osalemise tingimused. Teisest ideest aga sünnib ehk uus ürituste sari – nimelt ei ole Tallinna koolide ja huvimajade tantsukollektiivid rahul, et saavad oma oskusi näidata vaid “Koolitantsu” võistlustel. Võiks teha oma ettevõtmise, andes nii lastele rohkem võimalusi esinemisteks.
Huvimajade peret ootavad ees lõppkontserdid jt aastat kokku võtvad üritused. Valmistutakse suvisteks laagriteks linnas ja maal, matkadeks, ekskursioonideks, välipraktikateks.

Õnnestumine kasvatab tiivad

AIVE ANTSOV

Tartu noorte huvikeskuse Lille Maja kolmanda korruse ärklitoale annavad hubase ilme suured käsitööteljed, gobeläänvaibad, pooleliolevad kudumid. Ärklituba on koduks käsitööklubile Maret, mille õpetaja ja perenaine Milvi Puis kogu meie jutuajamise aja usinalt gobeläänvaibale lõimi veab.
 
“Käsitööklubi Maret on tegutsenud aasta, enne seda oli käsitööring. Miks just Maret? Kahel põhjusel. Lille Maja, kunagist Pioneeride Maja, hilisemat Laste ja Noorte Maja, kus ma 1967. aastast mängu-tantsuringi juht olin, juhtis aastaid Maret Ulp. Maretile meeldis käsitöö nii nagu mullegi. Kui Arengus käsitööteljed maha kanti, käisin neid vaatamas ja katsumas. Lõpuks läksin Mareti juurde ja palusin, et andku ta mulle üks käsitöörühm. 1971. aastal loodud ringist välja kasvanud klubi kannabki tema auks Mareti nime. Teine põhjus on Eesti Vabariigi ajal ilmunud käsitööajakiri Maret. Klubi nimes on ühendatud inimene ja ajakiri. Klubi patroon Maret Ulp käib praegugi meie üritustel,” räägib Milvi Puis.
Kes klubis käivad?
“Head ja töökad tüdrukud. Vahel õdedega koos ka mõni poiss. Kes kord siia sattunud, tuleb ikka ja jälle tagasi, ka siis, kui on vahepeal ära olnud.”
Kas olete pidanud lastele ka ema ja vanaema eest olema?
“Mõnele lapsele ei saa olla ainult õpetaja, vaid tuleb olla ka ema või vanaema. Olen jõudnud vanaema ikka, sügisel saan 60. Püüan olla oma lastele just selline vanaema, nagu oli minu oma – väga loominguline, lõbus, nalja- ja lauluhimuline, suure sisemise intelligentsiga maainimene.
Õpetan ja kasvatan töö kaudu. Kui lapsel mõni asi kohe välja ei tule, leian talle sobilikuma võtte. Kui laps ei saa alguses ühe tööga hakkama, annan teise, mõne kuu pärast saab hakkama ka keerukamate asjadega. Usun, et laps saab siit rohkem kui vaid oskuse sõlm korralikult siduda või peita.”
Mida teevad teie oma lapsed?
“Minu tütred on võtnud samuti suuna aidata inimesi, olla nende kõrval. Eripedagoogiks õppinud Ingrid töötab Tartu Hiie Koolis kunstiõpetajana. Tuuli on psühhoneuroloogiahaiglas õde. Lapselapsi on mul neli, mõlemal tütrel tütar ja poeg. Nad on käinud minu juures käsitööringis, isegi poiss on tulnud.”
Nimetage oma eeskujusid.
“Mul ei ole pedagoogidest eeskujusid. Eeskujuks on ema ja vanaema, kes tegid kõik ise. Meie kodu nägi välja nagu muuseum, käsitööd tegid selle hubaseks ja soojaks. Pidin kõiges kaasa aitama, sealt ka esimesed teadmised. Karjas käies tegin taimedest ja kividest kompositsioone. On õnn, et elu suunas mu käsitöö juurde.”
Mis teeb õpetajale rõõmu, mis muret?
“Elus käivad rõõm ja mure käsikäes. Kui leiad murele lahenduse, tunnedki rõõmu. Tohutut rõõmu teeb, kui lapsel töö õnnestub. Lausa tiivad kasvavad selga.
Õpetaja olla on suur vastutus. Seda aitab kanda teadmine, et sa oled vajalik. Rõõmu teeb, kui õpilastest kasvavad tublid tegusad inimesed, kui olen päästnud kas või ühegi lapse narkomaaniast. Loodan, et olen päästnud rohkem kui ühe.
Mul on hobi ja töö ühtinud ja minu jaoks ei ole õpetajatöös varjukülgi. Õpetamine on alati koostöö. Ei ole ainult nii, et tooge mulle, tehke mulle. Saan ka ise lastelt ideid. Rahutuks teevad ainult igasugused palgareformid. Mõnikord tekib küsimus, kas huviklubi üldse ongi tarvis. Nüüd on vist selgeks saanud, et ikka on, siin arendatakse lapsi teisel tasandil kui koolis.
Kurb on, kui laps ütleb, et tal pole ringi tulekuks raha. Lasteringis käimine ei tohiks maksta 200 või 300 krooni, ka 50 on mõnikord palju. Lapse kasvatamist ei tohiks äriks ajada. Sellest rääkiminegi teeb tuju halvaks. Huvihariduse eest tasu nõuda on ülekohtune.”
Mis toob lapse pärast kooli käsitööringi?
“Laps tahab suhelda, aga peale selle saab ta siin endale ise midagi teha. Käsitöö on praktilise väärtusega kunst. Ükskõik kui väikese asja laps ka teeb, ta saab seda teha oma maitse kohaselt. Siit saab alguse looming.
Mõni oskus tuleb visalt, mõni asi nõuab pingutust, vahel tuleb harutada. Lapsed küsivad, kas nad saavad töö täna valmis. Tean, et ei saa, aga kuidas seda neile öelda. Siis ütlengi vanaema kombel: “Teed, teed, saad, saad.” Kui ma lapsena ei viitsinud rohida, ütles vanaema ikka: “Näe tsirgukenegi laulab: “Teet teet, saat saat”.”
Kui lapsed küsivad, kui kaua läheb, ütlen, et kaua tehtud kaunikene. Püsivust on vaja. Kui tehnika selge, läheb kõik iseenesest.
Otse koolist tulnud lapsed on väsinud. Siis keedame teed, mõnel on võileib kaasas. Hommikusse ringi tulnutele olen vahel ka ise leiba pakkunud. Nälgivat last on hale vaadata, ostan kas või ise leiva ja lõikan lauale.”
Kas käsitööklubis käib rohkem vanemaid või nooremaid lapsi?
“Nii ühtesid kui teisi. Olen alati ka väiksematega tegelnud, et järjepidevus ei katkeks. Kes on käinud väiksena, on tulnud ka hiljem, keskkooli või ülikooli ajal. Mul on alati tööd jätkunud.
Koolis ei saa õpetajad teha kõike, neil on programm. Siin valib laps endale ise meelepärase töö. Tegevuses kasvanud lapsed on kahe jalaga maas. Õpivad töö käigus planeerimist, väiksemad ristpistet tehes ka arvutamist. Olgugi et ma võiksin õpetada palju keerulisemat käsitööd, näiteks rahvarõivaste tegemist, õpetan meelsasti ka algteadmisi. Üks tüdruk, kes tuli siia teisest-kolmandast klassist, tegi endale lõpuks rahvarõivad ja paar väga ilusat gobelääni. Nüüd on ta hambaarst ja kohendab mu hambaid. Usaldan ta kätt, tema toolis on kindel istuda. Ta ise ütleb, et käsitöö aitas tal palju ka arsti ametis areneda.”
Lapsed usaldavad teile oma muresid.
“Olen lastega palju kordi nende muredest rääkinud. Tuleb mõni laps ja ütleb, et tal viskab koolis ära, teised kiusavad, raske on. Räägin siis, et julge olla see, kes sa ise oled. Ringis ei kiusata kedagi. Kui seda tulebki ette, piisab vanaema anekdoodi rääkimisest.
Mõni on emaga pahuksis. Siis ütlen, et rääkigu ema, mis ta räägib, tehku, mis ta teeb, aga ta armastab sind ikka. Ma ei tea, kui palju sellest kasu on. Last on vaja ikka kodunt suunata. Siis jõuab ta huviringi ja temast kasvab laiema silmaringiga inimene.”
Mida soovite naisõpetajatele, emadele ja vanaemadele emadepäevaks?
“Te olete ääretult tublid, võttes endale nii suure vastustuse nagu inimese kasvatamise. Tundke sellest rõõmu, sest just teist oleneb kõik see maailm.”
Kuidas te emadepäeva tähistate?
“Lapsed ja lapselapsed tulevad mulle hommikul külla. Küpsetan neile kooki. Õhtul lähevad tütred abikaasade vanemate poole. Minu lastelastel on see õnn, et neil on kaks vanaema ja kaks vanaisa.”

Koolinoorte karikatuurid pilavad naabrielu

AIVE ANTSOV

Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumis on 24. aprillist avatud karikatuurinäitus “Mida naerad, koolijüts?”. Näitusel on üleval paremad võistlusel osalenud 480 karikatuurist, mille autorid on koolijütsid 32 koolist.
 
Võistlust korraldab 1992. aastast Tartu Kunstigümnaasiumi õpetaja Paul Kunman. Tänavu oli teema “Naabrid”. Kõige rohkem jääb Treffneri saalis silma 6.–12. kl laste töid.
Naabritega seoses on kajastatud rohkesti naabrivalvet. Näiteks saab Lähte Ühisgümnaasiumi 9. klassi poisi Kristjan Kiimani pildil üks bemariga mees sõita julge südamega välismaale, sest tema kodu valvab gaasimaskis ja automaadiga relvastatud naaber. Naabrivalvega paralleelselt on laste tähelepanu pälvinud koera ja peremehe temaatika. Tänavuse võistluse esikoha omaniku, Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi õpilase Maarja Milleri pildil seisavadki nad kõrvu, karikatuuri iseloomustab idee laitmatu teostus. Teise koha vääriline Kristel Klaus on näinud naabreid kui kahte paari hirmunud-põnevaid silmi, kes vaatavad välja kottpimedate korterite ustelt. Kolmanda koha sai Kadri Pärk Saaremaa Ühisgümnaasiumist.
Töid saabus üle Eesti: Tallinnast, Viljandist, Pärnust, Saaremaalt, Järva-Jaanist, Elvast, Otepäält, Lähtelt ja muidugi Tartust. Neid vaadates võib spekuleerida praeguse Eesti naabrielu teemal. Sest mida muud, kui näiteid oma elust ja kogemustest, kuuldust või nähtust noored loomingus kajastavad.
On tunda, et karikatuurides peegelduvad üldised loosungid. Naabrite suhted on teadupärast ühest äärmusest teise.
Näiteks kui Lähte Ühisgümnaasiumi 10. klassi poisi Kaarel Melki pildil tahavad kaks meest oma aedade piirjoonele kukkunud õuna pooleks saagida, siis Tallinna Järveotsa Gümnaasiumi 10. klassi tüdruku Helena Urva karikatuur toob esile naabrite sõbralikkuse. Helena pildil jagavad kaks naist kohvikruusi, millel on kaks sanga. Mõlema naise väljanägemine on äravahetamiseni sarnane, nagu oleksid naabrid kaks tilka kohvi.
Mõnusa lahenduse on teemale leidnud Saaremaa Ühisgümnaasiumi 6. kl Kaisa Kopliste. Tema karikatuuril on aiaplank, millel suurelt kirjas: “Müüa. (Naaber)”.
Karikatuurivõistluse tuntuim züriiliige on läbi aastate olnud Postimehe karikaturist Urmas Nemvalts.
Järgmisel aastal saavad kooljütsid naerda teemal “Leiutised”.