Tallinna lasteaiad arenevad

ANU MÕTTUS

Tallinna lasteaianduse hetkeseisu arutasid vestlusringis linna haridusameti alushariduse peaspetsialist IMBI VIISMA, vanemspetsialistid ANNE TARGEM ja MARIKA PETTAI, Tallinna Mahtra Lasteaia juhataja PILLE KIBUR ning Kadrioru Lasteaia juhataja LARISSA KOT?ATOVA.
 
Üksmeelselt leiti, et Eesti üldist konteksti arvestades elab Tallinna lasteaiandus hästi.
Marika Pettai: “Meil on palju muutusi: juba teist korda toimub juhtide hindamine. Kui esialgu võeti see üsna negatiivselt vastu – inimesed ei teadnud, mida oodata –, siis sel aastal tõdesid kõik pärast, et on hea, kui saab oma tööst rääkida ja hindamise kaudu nõu ja tuge. Teine suur asi on Tallinna kvaliteediauhinnad.
Suvel kinnitati Tallinna lasteaedade arengukavad. Igal pool Eestis pole nii kaugele jõutud. Lasteaiajuhatajad ütlevad, et arengukavu oli küll raske koostada aga need on töös tõesti abiks.
Eelmise aasta suvel jõustus seadus, et kõik lapsed peavad saama koha teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses. Selle täitmiseks on eeltöö tehtud. Oleme avanud uusi sõimerühmi, aasta jooksul peaks neid veel juurde tulema.”
Imbi Viisma: “Kokkuvõttev hinnang Tallinna lasteaedadele on positiivne. Järjest areneb ja läheb paremaks nii õpikeskkond kui õpetajate töö kvaliteet.”
M.P.: “Õpikeskkond on paranenud ka tänu lasteaedade kohatasule. Mujal Eestis kasutatakse kohatasu paraku tihti ka pedagoogide palgarahaks. Meil jääb see tervenisti lasteaia käsutusse: remondiks, õpikeskkonna parandamiseks ja täienduskoolituseks.”
Pille Kibur: “Kolme ja enama lapsega pered on kohatasust vabastatud. Muidugi on see hea, kuid paraku jääb nii lasteaiale laekuv summa väiksemaks. Näeksime meeleldi, et puudujääva osa kompenseeriks sotsiaalamet lapsevanemale peretoetusena.”
M. P.: “Praegu ei ole juhatajal kasulikki suure pere last vastu võtta...”
P. K.: “Lapsevanemad annavad hea meelega raha, kui teavad, kuhu see läheb. Kui hoolekogu on otsustanud, milleks kogutud summa kasutatakse.”
Larissa Kot?atova: “Vanem võib oma palgast sõltuvalt valida, kas kohatasu on 200 või 100 krooni, meie ei saa kontrollida, kui palju ta teenib. See, et näiteks meie lasteaias maksab neljandik lapsevanematest suuremat summat, räägib positiivsest suhtumisest.”
M. P.: “Vanemate kaasatust on suurendanud juhtide hindamine, kus pööratakse tähelepanu ka koostööle.”
Järjekorda igaks juhuks
I. V.: “Loomulikult tahab iga vanem kohta oma elukohale lähedasse lasteaeda. Tallinnas on aga piirkond terve linna haldusterritoorium. Oleme siiski alati leidnud lahenduse. Probleemiks võib olla see, et sõime tahetakse tuua väga pisikesi lapsi, isegi alla aastasi.”
M. P.: “Paljudel vanematel on lasteaiakohta vaja päeva jooksul ainult mingiks ajaks. Teatud vanusest ka sellepärast, et lapsel on kodus igav. Vanematel on vaja alternatiive.”
I. V.: “Üks lahendus võiks olla lastekeskuste loomine.”
M. P.: “Nõmmel üks niisugune tegutseb, aga mina Nõmme lapsevanemana tahaksin lastekeskust kasutada ka vihmasel-porisel laupäeval või pühapäeval, kuid siis keskus teenust ei paku. Nii et arenguruumi on.
Lastekeskus on vajalik ka lastele, kes kas ei taha või ei saa erinevatel põhjustel lasteaias käia, et neil oleks samuti võimalik teistega mängida.
Tuleb teha selget vahet, milline on tegelik lasteaiajärjekord neist, kes täna kohta soovivad, ja milline lastest, kes tahavad kohta mingisse konkreetsesse lasteaeda või kunagi tulevikus. Kui välja arvata sõimeealised, ei ole Tallinn hädas lastega, kes tahaksid täna lasteaiakohta. Ka kõigile sõimelastele, kelle vanemad on haridusametisse helistanud, on kohad leitud. Ei maksa karta, et saadame Nõmme lapse Lasnamäele – otsime kas vanema töö- või elukohale võimalikult lähedase koha.”
Anne Targem: “Haridusametisse helistajad loodavad, et saame nad soovitud lasteaeda sokutada. Kui pakume teist kohta, siis seda ei kasutata.”
M. P.: “Millegipärast on mõned lasteaiad teistest populaarsemad nagu mõned koolidki.
Nelja-viieaastasi lapsi meil küll lasteaiajärjekorras ei ole. On ikkagi tillukesed, kes enamasti kohe lasteaeda ei taha. Eks vanemad vajavad turvatunnet, et oleks kindel – kui ema peab tööle minema, saab ta seda teha.”
P. K.: “Minul on 158 last järjekorras, aga nendest 70 ootavad, et vabaneks mõni koht eesti rühmas, et siis võtta laps teisest lasteaiast ja panna sinna. See on keelejärjekord.”
Vanemate koolihirmud
P. K.: “Juba sõimerühmas muretsevad vanemad, kas laps ikka saab kooliküpseks ja millal hakatakse tähti õpetama. Lasteaedade ülesanne on teha selgitustööd, mis õigupoolest on kooliküpsus. Lapsevanem kujutab tihti ette, et see seisneb ainult soravalt lugemises ja 20 piires arvutamises. Tegelikult tähendab koolivalmidus ka sotsiaalset küpsust: laps peab saama endaga hakkama, olema võimeline õppima, istuma, kuulama ja saama aru, mida talle räägitakse. Seda kõike on raske mõõta. Palju lihtsam on mõõta, kui kiiresti ta loeb ja kas arvutab õigesti. Kui lasteaed ei ole teinud eeltööd sotsiaalse küpsuse tagamiseks, võib laps langeda keskastmes koolist välja, sest ei ole tõusnud pingeks valmis. Ta võib kooli minnes soravalt lugeda ja arvutada kas või saja piires, aga koolist välja langeda sotsiaalsete oskuste puudumise tõttu.”
M. P.: “Lasteaia ülesanne on säilitada oma roll kohana, kus õpetatakse mängu kaudu. Praegu ollakse suure osa lapsevanemate survel muutumas minikooliks. Et säilitada lasteaed mängumaana, tuleb teha vanematele selgeks, et kuivast numbri ja tähe õppimisest ei pea alustama sõimerühmas. Küll numbrid ja tähed ka tulevad, aga selleni jõutakse järk järgult.”
P. K.: “Palju on siiski ka õpetajate survet lasteaiale: te pole lapsi küllaldaselt ette valmistanud – kõik ei oskagi soravalt lugeda. Et pärast ei tuleks etteheiteid, püüavadki lasteaiaõpetajad arendada lugemiskiirust jmt. Tahaksin rohkem tunda kooliõpetajate toetust oma tööle.”
M. P.: “Õpetajad heidavad ette, et lapsed tulevad lasteaiast elementaarsete korraharjumusteta: ei oska käsi pesta, WC-d kasutada ega muidu käituda. Ei mõelda, et koolis on kogu keskkond neile võõras, palju kära, võõrad ruumid, turvatunde oluline vähenemine. Kõik need lapsed on pesnud käsi ja söönud korralikult, aga neile tuleb anda kohanemisaega, mitte süüdistada lasteaeda.”
Eesti ja vene
P. K.: “Meie lasteaias käivad erinevatest kultuurikeskkondadest pärit kaks- ja kolmkeelsed lapsed. Lapsevanemad tahavad panna lapse eesti kooli, kuid eeltööd selleks teinud pole. Ei osata panna ennast lapse rolli, näha ohte ja raskusi järsul ja raskel üleminekul teise keele- ja kultuurikeskkonda.”
M. P.: “Laste võimed on erinevad, ühel hetkel ei pruugi laps osata ei eesti ega vene keelt nii hästi, et koolis edukalt toime tulla. On lasteaednike kohustus teha vanematele selgeks, et kõigile võõras keeles õppimine ei sobi ja et ka vene lasteaedades õpitakse eesti keelt. Vanem peab läbi mõtlema, kui palju ta saab oma last toetada.”
I. V.: “Kui eesti kooli minnakse perest, kus kodune keel on vene keel ja kumbki vanem ei ole suuteline last aitama, tekib kooli teises astmes suur tagasilöök. Siis võib selguda, et laps ei saa ka vene kooli minna, sest ei oska piisavalt vene keelt.”
A. T: “On muidugi ka motiveeritud peresid, kes muretsevad selle pärast, et nende laps hakkama saaks. Üsna paljud eesti lasteaedades käivatest vene lastest käivad vene koolide juures ettevalmistusrühmades.”
L. K.: “Venelasi, kes tahavad oma lapse panna eesti lasteaeda, on siiski juba vähem. Olukord oli kõige teravam paar aastat tagasi, mil vanemad püüdsid oma keeleprobleemi laste kaudu lahendada. Loodeti, et lastel on nii tulevikus lihtsam. Aga ei ole, ja nüüd hakatakse sellest aru saama. Ühelt poolt on esimene negatiivne kogemus saadud ja teisalt on eesti keele õpetamine nii lasteaias kui ka koolis paranenud.”
A. T.: “Aeg, mil vene lasteaiad kippusid tühjaks jääma, on möödas. Mõnes suuremas majas on lausa neli sõimerühma ja sõimelapsi oleks veelgi tulemas. Sügisel tegime veel ühte vene lasteaeda eesti sõime ja nüüd on neid juba neliteist. Osa on loodud vene lasteaedade sulgemise hirmus, samas on see kasulik kui integratsioon...”
M. P.: “Meil on hakatud tegema ka eesti majadesse vene rühmi, ja vastupidi.”
P. K.: “Olen töötanud kakskeelses majas juba 18 aastat ja olen väga rahul. Kõigis lasteaedades võiks olla nii eesti kui ka vene õppekeelega rühmad, sest vastastikune kultuuriline rikastamine on huvitav. Eesti lapsed käivad alati suure põnevusega vene rahvustraditsioonidel põhinevaid pidusid vaatamas ja vastupidi. Olen ka vene vanematele öelnud, et pole vaja oma last ilmtingimata eesti rühma suruda. Vene õppekeelega rühmades on vene muinasjutud, rahvalaulud ja tantsud – hoopis teine ja huvitav maailm. Seda ei tohi mingil juhul kaotada.”
Kogu Eesti mured
M. P.: “Lasteaednikele teevad muret kvalifikatsioon ja õppekava. Kui kõigil teistel lükati uuenenud kvalifikatsiooninõuete kehtima hakkamine edasi 2007. aastani, jäid lasteaiajuhatajad ainsana nende hulgast välja. Meile saab sel aastal kurvaks sündmuseks päris mitme tubli juhataja lahkumine, kes peavad pisut enne pensionit oma kohast loobuma, sest neil on keskeriharidus ja nad pole õppima asunud.
Ootame abi sõimeealiste laste õppekava koostamiseks. Alushariduse raamõppekava algab 3. eluaastast, kuigi seaduse järgi võiks koolieelsetesse lasteasutustesse lapsi vastu võtta vaat et otse sünnitusmajast. Õpetajad on pidanud oma õppekavad ise koostama, nii hästi-halvasti, kui nad on suutnud.”
P. K.: “Mitme seaduse ümbertegemisega on kiirustatud. Just kehtis määrus, et muu pedagoogilise kõrgharidusega õpetaja ei tohi lasteaiajuhatajana töötada. Nüüd seda küll muudeti, aga vahepeal on juba töötajaid vallandatud. Nii ei tohi inimestega käituda. Peab olema üleminekuperiood, et jõuaks ennast muutunud nõuetega vastavusse viia. Neid on vähe, kes tahaksid ja suudaksid pedagoogitööd hästi teha.”
M. P: “Kas või õppima mineku seisukohalt – ega kõrgkool ole kummist. Sisuliselt ei eelne seaduste vastuvõtmisele üldse uurimistööd, kui palju on inimesi, keda see puudutab.”
P. K.: “Ei konsulteerita eriala spetsialistidega. Koostööd on pakkunud nii Lasteaiajuhatajate Ühendus kui ka Lasteaednike Liit, kuid nende ettepanekutega on vähe arvestatud.”
M. P.: “Samamoodi on töö- ja puhkeaja seadusega, mille rakendamine koolis on edasi lükatud. Et see lasteaedades jõustus, on üsna põhjendamatu. Suures osas läks seadus lasteaedade niigi väikese rahakoti kallale.”
P. K.: “Õpetaja ei tohi töötada üle oma aja. Siis pead sa võtma teda asendama võõra, keda laps ei tunne ja kes ei tunne last. Nad ei jõuagi tuttavaks saada, enne saab asenduse aeg täis.
Seadus oli mõeldud justkui töötajate kaitseks, et nad ei pingutaks ülemäära, aga lasteaiaõpetajate majanduslik olukord on praegu siiski nii raske, et paljud ühe täiskoha eest saadava palgaga välja ei tule. Ja nüüd sõidab ühe maja õpetaja pärast oma vahetuse lõppu trammiga Lasnamäelt Koplisse asendama. See on palju jubedam inimese tervise rikkumine.”
A. T.: “Kui seaduse eesmärk oli tööhõive suurendamine, siis see suurendas nende inimeste “tööhõivet”, kes on niigi hõivatud.”
L. K.: “Vene lasteaedades tekitab stressi 1. jaanuaril 2004 jõustuv keeleseaduse nõue, mis nõuab õpetajatelt kesktaseme keeleoskust. Õpetajad sooritasid juba D-kategooria eksami, nüüd on vaja jälle õppida.”
M. P.: “Juhtkond peab suhtlema eesti keeles nii haridusameti kui teiste juhatajatega, aga lasteaiaõpetajad oma igapäevatöös kesktaseme eksami eeldatud sõnavara ei kasuta. Alusharidus on ju venekeelne, keeleõpetajad on vene lastaias eraldi inimesed.”
Lasteaednikke on puudu ja üle
P. K.: “Ootan lasteaeda noori õpetajaid. Pärnu maakonda ei ole viimase kaheksa aasta jooksul ühtegi noort spetsialisti tulnud. Kui Tallinn veel saab noori, siis maakonnad ei saa.”
M. P.: “Olen õppejõud 60 neiule, kes kevadel lõpetavad ja on valdavalt pärit väljastpoolt Tallinna. Neist keegi ei lähe oma kodukanti tagasi, kui nad üldse lasteaeda lähevad. Põhiliselt ikka väikese palga, aga ka sellepärast, et ei taha vanemate juures elada. Kui lisaks töökohale saaks ka korteri, oleks olukord ehk teine.”
A. T.: “Paljudes kohtades on probleem ka teistpidine. Tean valda, kus on ainult kahe rühmaga lasteaed, selle töötajad on vanuses 40–55 ja vaba kohta ei teki paarkümmend aastat. Teises vallas, kus on alles jäänud kaks rühma 12-rühmalisest majast, töötab kuus õpetajat, kõigil 0,65 ametikohta. Igaühel natuke, et inimest tööl hoida.”
M. P.: “Üliõpilased on öelnud, et erialast tööd on raske leida. Vajadust nagu oleks, aga pakutakse väikest koormust: 0,5, 0,75. Selle rahaga ei ela suures linnas ära.”
A. T.: “Tallinna eesti lasteaedades tõenäoliselt saaks koha, vene omades on olukord raskem.”
L. K.: “Meil on kaader väga püsiv ja oma töökohas kinni. Raske on leida ainult õpetaja abisid – need palgad ei hoia inimesi.”
P. K.: “Laste huvides on, et õpetaja abid oleksid pedagoogiliselt mingilgi määral haritud. Nad ei pea olema samal tasemel koolitatud kui õpetajad, aga nende palk peaks võimaldama nõuda vähemalt keskharidust pluss mingite pedagoogikakursuste läbimist, et saaks teha teadlikult koostööd. Näiteks kui õpetaja haigestub või peab ära minema. Täna öeldakse, et niisuguse palga eest pühin vaid põrandat.”
I. V.: “Pigem kolm keskeriharidusega inimest kui kaks magistrikraadi ja üks põhiharidusega. Usun, et magistrikraadi nõudmine on kõrgkoolide surve. Neil on vaja inimesi õpetada, nad oskavad riigikogus lobitööd teha ja nii need seadused sünnivad.”
M. P.: “Räägitakse juba, et 2010. aastal võiksid lasteaiaõpetajad olla magistrikraadiga... Lapsele annaks palju enam, kui terve meeskond oleks pedagoogiliselt haritud.”
I. V.: “Aga seniks täname kõiki lasteaednikke tehtud töö eest! Tahaks, et lasteaed oleks kõigile mõnus koht.”