Kogemus – koduõpe

Lapsevanema ja õpetajana haridusteemasse pikka aega aktiivselt suhtununa olen just viimastel aastatel märganud üleüldist tendentsi selle poole, et koolist rääkides räägitakse pigem probleemsest lapsest ja kooli kohandamisest temaga kui tublist ja tervest lapsest. Mis on talle hea, mida tähendab parim haridus-kasvatus tema puhul?
 
Olen aastate jooksul otsinud sobivat vormi oma lastele alghariduse andmiseks. Sellistele lastele, kelle puhul pole probleemiks kodu, perekond ega mure toimetuleku pärast. Kes õhust haaravad kõige uue järele ja kes rõõmsalt tahavad targemaks saada.
Vanima poja haridusetee algas Tartu Katoliku Koolis, mille rahulik ja õppimist soodustav õhustik oma väikeste klassidega vastas igati mu ettekujutusele konkurentsi- ja hinnetevabast algkoolist. Edasi tuli Tartu Waldorfgümnaasium – liikumine turvaliselt vormilt paindlikuma ja loomingulisema sisu poole. Selles koolis jõudsid käia kaks esiklast ühe aasta.
Edasi kolisime maakonda, kus polnud läheduses ühtki arvestatavat alternatiivi kohalikule koolile. Oli valida, kas panna poeg selle kooli neljandasse klassi, leppides suhteliselt madala keskmise õppimise tasemega, millesse ta oleks sattunud, või… jätta ta koduõppele. Langetasin otsuse viimase kasuks.
Valik osutus õigeks
Esimene kuu kulus tasanduseks Waldorf- ja tavakoolis õpitava vahel. Olgu öeldud, et see polnud mingi probleem, vastupidi – pojal sujus õppimine kergelt. Edasi jätkasime tavakooli programmiga, kaugema eesmärgiga jätkata põhikooli teises astmes mõnes linna tugevas koolis. Kevadel tegi poiss edukalt sisseastumiskatsed viiendasse klassi linna eliitkooliks peetavasse erakooli.
Oma järge olid ootamas kaks järgmist poega. Nende puhul tuli otsus koduõppe kasuks juba suhteliselt lihtsalt. Ühel niisiis koolikogemus esimesest klassist Waldorf-koolis ja teisest klassist kohalikus vallakoolis, mille ta lõpetas kiitusega, teine alles oma koolitee alguses.
Sarnaselt esimese poja koolitusega on teist poega olnud kodus väga lihtne õpetada. Lapse suur lugemishuvi, harjumus keskenduda ja iseseisvalt tööd teha tegi võimalikuks kahe koolipoisi korraga õpetamise.
Poisid harjusid õppetööd juba hommikusöögi ajal alustama, mistõttu kolisime peagi lastetoast kogu tööks vajamineva kraamiga suurele köögilauale. Paralleelne õpetus eeldas, et pidin pingutama töö organiseerimisel, mis on ilmselt tuttav igale liitklassi õpetajale (lisaks on peres kaks nooremat last).
Avastusrõõmu on teine koduõppeaasta mulle kui oma laste õpetajale pakkunud küllaga. Esimene ja kõige olulisem – näen oma laste arengut ja saan sellele kaasa aidata kõige tulemusrikkamal moel. Koduõppe individuaalõppeline olemus tingib selle, et õpetatakse üksnes ja ainult sellele lapsele praegu vaja minevat. Ei liigset udu, ajaraiskamist ega lapse väsitamist. Pärast “õppetööd” jätkub lastel alati piisavalt energiat meisterdamiseks, mängimiseks, sportimiseks, lugemiseks. Ka küpsetamiseks, taimede-loomadega tegelemiseks jne.
Lisaks pidev valmisolek arutada omavahel lastega kõike. Ühest pillatud fraasist, loetud katkendist või raadiost kuuldud uudisest võib saada pikem arutlusteema. Abiks teatmeteosed, internet, elukogemused, põnevad inimesed ja kohad.
Tilk tõrva
Koolis on selleks välja mõeldud kunstlik aine inimeseõpetus. Segu ajaloost, eetikast, religioonist ja ühiskonnaõpetusest. Kummalisel kombel sai just see aine meie esimese klassi lapsele “saatuslikuks” ehk just selle aine töövihiku mittemõistmise ja täitmata jätmise eest pälvis ta teisel veerandil õpetaja suulise hinnangu “maha jäänud”. Minu püüded selgitada, et aine, mis tegeleb teemadega “Kodu ja kool”, “Minu kool”, “Kooli ümbrus” ja “Minu klass”, pole koduõppel oleva lapse jaoks just see esmane inimõpetus, ei kandnud vilja, kuid tänu kooli juhtkonna heatahtlikule suhtumisele leidsime siiski kompromissi. Paraku oli just esimese klassi lapse puhul veelgi neid mõrusid pille, mida muidu nii positiivse kogemuse kõrval raske alla neelata.
Äsja pedagoogikakooli lõpetanud noorele õpetajale oli täiesti arusaamatu minu otsus loobuda tavapärastest trükitud töövihikutest ja lasta lapsel teha tööd valgetesse vihikutesse, kus ta pidi ise rohkem vaeva nägema vihiku kujundamisega, rea hoidmisega ja teksti-numbrite kirjutamisega. Samuti näis talle, et teise veerandi lõpuks pidanuks laps juba soravalt lugema ja võõrast teksti mõistma nagu “kogu ülejäänud klass”. Selgitused selle kohta, et lapse üldine verbaalne areng on olnud aeglane ning et süstemaatiline lugemaõppimine algas septembris, ei veennud. Samas jäi õpetaja tähelepanuta tõsiasi, et vaatamata keeleliselt mõõdukale “edenemisele”, arvutas poiss saja piires, nii liites-lahutades kui teades ka korrutamise-jagamise põhimõtteid.
Minu jaoks oli see kurb. Et vaatamata kõigile ilusatele sõnadele ja loosungeile lapse individuaalsusest lähtumise kohta jne, seisin silmitsi selge suutmatusega aktsepteerida last sellisena, nagu ta on. Oleksin oodanud õpetajalt rohkem tuge ja mõistmist, kuid tegelikkuses tundsin end millegipärast kaitsepositsioonil.
Kes teab, mis on lapsele parim?
Võttes kokku selle aasta oma lapsi kodus õpetades, olen kindel, et jätkan valitud teed ka järgnevail aastail. Kui kaua, seda näitab aeg.
Mis teeb nukraks, on see, et haridusbürokraatide jaoks on koduõpe, st lapsevanem, kes ise soovib teha oma lapse õpetamise rasket tööd, siiski midagi kahtlast. Seda on tunda kõiges. Selles, kuidas haridusministeeriumi ametnik vastab küsimusele hindamise kohta: “lapsevanemal on õigus õpetada, koolil on kohustus kontrollida” (rõhuga viimasel sõnal) kui selles, et õpetajad poevad otsustusõigust eemale lükates kompromissi vajavates küsimustes paberite taha.
Ikkagi seesama küsimus – kui lapsevanem ei tea, mis on tema lapsele parim, kes seda siis teab? Looduses on nii, et vanemad annavad oma järglastele edasi eluks vajalikud teadmised. Kes/kus on see instants, kes inimlapse puhul teab paremini, mis on lapsele vajalik, ainuõige? Kool, ühiskond, haridusministeerium? Või tulebki võtta kogu teema käsitlusel eelduseks loogika “jumal teab, mida te seal kodus teete!”?
Kasvatusteadlased arutlevad selle üle, kuidas päästa kriisis kodudest pärit lapsi, ja nendivad samas, et tänase kooli põhiprobleem on indiviidi identiteedi kujunemine (vt Inger Kraav, ÕpL, 21.03., Elamise õpetus). Ometi on kõigi asjaolude soodsa kokkulangemise korral just kodu see, kus (algklassi)õpilane saaks areneda oma võimetele vastavalt, vabalt, paindlikult. Kus õpitav materjal pole veel nii mahukas, et selle kõrvale elu ennast ei mahu. Ja kus laps alustaks eneseleidmise teed stressita. Usaldusega.
Loodan südamest, et ehkki variant “koduõpe vanema soovil” on küllaltki tavatu, on ta siiski piisavalt elujõuline valik neile, kes selle otsuse langetavad. Seepärast pole põhjust seda pidada kolmandajärguliseks küsimuseks meie hariduselus.
Mai alul on plaanis samal teemal kokkusaamine lapsevanematele (aga miks mitte ka õpetajatele). Asjast huvitatuil on võimalik kontakti võtta e-posti aadressil rein68@hot.ee.