|
         
|
|
|
|
ÕpL
Isamaa kui jalgalaskmise koht
| Malle Salupere |
|
|
Järgneva artikli kirjutas kadunud Aino Järvesoo (29.IX
1910 – 2.II 2003) Siim Kallase vabariigi aastapäeval Tartus peetud kõne mõjul,
emakeelepäeva eel 2002. a. Lugu jäi toona seisma. Olen seda pisut lühendanud
ja arvan, et selles tõstetud probleemid väärivad laiemat käsitlemist, eriti
olukorras, kus “uus poliitika” peab hariduse edendamise võluvitsaks Eesti
noorte suunamist välismaa ülikoolidesse.
1991. aastal kirjutas Tartu Ülikooli kolmanda kursuse eesti filoloog Rahva Hääle
esimese jõulupüha numbris: “Vaieldav on ka see, kas me ilmtingimata siin
peame elama. /- - -/ Me võime kolida Iirimaale, Hispaaniasse või ükskõik
kuhu, kus parem on. Vägisi sellest maatükist kinni hoida ei ole mingit mõtet,
samuti nagu ka meie keelest. /- - -/ Muidugi, põnev on rääkida omavahel köögis
keelt, millest keegi teine aru ei saa. /- - -/ Kired, mis meil rahvuse hävimise
ümber viimasel ajal on lõkkele löönud, näitavad, et rahvusena olemine pole
enam normaalne, vaid kuidagi poolenisti vägivaldne. Parem surgu juba välja,
kui et vägisi säilitama hakatakse.”
Kirjutaja (kes täna on Päevalehe kolumnist) ei taipa, et tema enda eksistents
sai võimalikuks ainult tänu mingi ühiskonna olemasolule ja paljude tõekspidamiste
kollektiivsele väärtustamisele. Mõtlen eriti moraalsete väärtuste süsteemi,
mida on kerge ära heita, aga peaaegu võimatu taastada.
Lühikese iseseisvusaja jooksul on Eestit laostanud valesti mõistetud vabaduse
ideaal, vabastades meie nooruse igasugustest siduvatest kohustustest oma riigi
vastu. Ja seda on soosinud meie valitsejad, kes tõsiselt ei tahagi teada riigi
normaalsetest eesmärkidest, milleks on riigi püsimine ja rahva heaolu.
Ühes aastapäevakõnes soovitas kõrge riigimees noortele õppida keeli, et
haarata kinni maailma võimalustest. Vaimustatult kirjeldas ta Eesti ärimehi,
kes osalevat juba paljude välisfirmade juhtimises, ja aega, mil näeme mõnd
eestlast juhtimas väekoondist maailma suurima ja võimsaima sõjalise jõu –
NATO – tahte teostamisel. Riigimees rõhutas piiramatuid rahvusvahelise
eneseteostamise võimalusi. Õppigem vaid keeli!
Aga mis peab saama neist, kes ei pääse välismaale, selle kirjeldamiseks ei jätku
riigiisadel vaimustust ega fantaasiat. Kõik nende plaanid on mõeldud nn
esimesele Eestile. Ammu on programmitud meie ühiskonda rahvast lõhestava
koolituse kaudu – internatsionaalset haridust pakkuvate koolide ja ülikoolide
kaudu. See hakkas juba varakult kajastuma meie ajakirjanduses, mis oma
klantspildi seltskondadega on meie rahvast alandanud nende saamatust osatavate välismaale
karanute lugudega. Juttudega kättesaamatust haridusest hirmkallites õppeasutustes.
Kõik on sihitud rõhutamisele, et on olemas ülemad ja alamad. Kogu see midagi
muud olla tahtmine nõuab riigilt ja rahvalt olulisi ohvreid. Eelkõige jätab
see hindamata emakeele, selle keele, milles rahvas mõtleb ja vaimselt areneb.
Keegi ei taha mõista mitmekeelsuse intellektuaalseid võimeid laastavat toimet.
Inimpotentsiaalil on piirid. (Autor arvas, et mitmekeelsus kulutab vaimujõudu
ja rikub emakeelevaistu; samas on viljakas vaimne tegevus ja mõtlemine kõige
produktiivsem just emakeeles – M. S.) Meie valitsejad ei tea, kui kõrgelt
arenenud kommunikatsioonisüsteem on eesti keel. See ei ole kogemata oma taset
saavutanud. Seda on arendanud ja täiustanud väga andekad inimesed, nii et
selles on seesugused vajalikud sõnad nagu inimene, elamus ja kirju
– et nimetada vaid mõnda mõistet, mis inglise keeles puuduvad, aga on nii
vajalikud eesti keeles mõtlevale inimesele. Kes tunneb soome keele võrratut
rikkust ja omapära, see mõistab, mida tahan öelda.
On kahju nendest moodsatest kodumaalt jalgalaskvatest nomaadidest, kes loksuvad
maailmas ringi ilma sügavamate veendumusteta, otsides rohelisemaid karjamaid,
mitte jälgides aastaaegade vaheldumist, vaid majanduskonjunktuuride kompassi.
Nende sarnasus agraarsete nomaadidega on selles, et nad ei jäta endast mingit
kultuurset pärandit, isegi mitte omanäolist kodu. Nad on uhked, et nende
lastest ei saa enam eestlased, vaid midagi muud.
Rahvuslike ideaalide puudumisel on meie ohjeldamatu vabaduse lasteks saanud
narkomaania, tänavakuriteod, korruptsioon ja õllesummer. Ka perekond ei ole jäänud
immuunseks vabaduse ideoloogia vastu. Populaarsed on alternatiivsed
perekonnavormid – vabaabielud ilma ahistava truuduseta. Kui juhitakse tähelepanu
meeste eluea lühidusele ja leitakse, et olukord vajab parandamist, siis on
kahjuks üks universaalselt tunnustatud eluea pikendamise vahend – püsiv
abielu – oma traditsioonilise vormi ja vajaliku leviku siinmail juba peaaegu
kaotanud. Ning kui kauaks jätkub meil veel väheseidki mehi, kui neid alatasa
peibutatakse teiste maade võluvate palkadega? Siit maalt jalgalaskmine on
saanud paljude elueesmärgiks. Selle vastu ei aita südametunnistus ega takista
seda kallima mahajäämine, rääkimata lastest, kellele täisperekond on tõepoolest
loteriivõit, sest meie niigi vähestest lastest ligi kaks kolmandikku kasvab üksikvanema
või võõrasisaga peredes.
Eestlaste püsimajäämine ei huvita kogu maailmas mitte kedagi peale meie enda.
Me ei tohi ennast hoolimatusega häbistada.
Aino Järvesoo
Kirjutis iseloomustab professor Aino Järvesoo oskust probleeme laiemalt mõtestada.
Pärast kodumaalt lahkumist 1944. aastal elas ta siin vaid viis viimast
eluaastat, ohverdades kogu oma varanduse rahvastikutaaste probleemide
teadvustamise ning lastele 1000-kroonise kuutoetuse nõudmise heaks. Niisiis
pole tal midagi ühist homo soveticusega, nagu Eestis sildistatakse neid,
kes meie suurepärases vabaduses ka varjukülgi näevad.
Kuigi selle tõeliselt suure inimese peamine mure oli meie rahva järelkasv, ei
tähendanud see tema jaoks sündimuse stimuleerimist, vaid eeskätt
olemasolevatele lastele inimväärsete olme- ja haridustingimuste loomist. Tema
viimaseks sõnaks jäi valimiseelne pöördumine riigi kõigi parteijuhtide
poole statistiliste faktidega põhjendatud küsimustega, kuidas kavatsetakse
tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade, nagu sätestab meie põhiseaduse
preambula.
Postimees, kellelt oli ostetud 8. veebruari viimane lehekülg selle pöördumise
jaoks, mis eeldas parteide avalikke vastuseid (prof Järvesoo oli valmis, et ta
ei pruugi neid ise näha), otsustas piirduda silmapaistmatu tekstiga nekroloogi
juures 4. veebruaril. Autori idee ja kujunduse kohaselt avaldati see 14.
veebruari Päevalehes. Suures valimiste porilahingus ei leidnud ükski erakond
vastamiseks mahti. Esialgsete koalitsioonikõneluste põhjal aga paistab, et
mehised ja rahausksed läbirääkijad ei ole probleemist ega eesti rahvast ähvardavast
surmaohust ikka aru saanud, ja jätkavad rahvusliku autogenotsiidi poliitikat,
mis on toonud meile ülemaailmse esikoha kõige väiksema laste suhtarvuga (alla
10% kuni 10-aastaseid lapsi) elanikkonnas.
|
|
|
