Toivo Maimetsa lemmikud: teadus ja administreerimine

Toivo Maimets: “Meil on kaks valikut – kas olla odava tööjõuga maa, kus igaüks vaatab ise, kuidas pinnale jääb, või teadmistekeskne kõrgtehnoloogilise majandusega riik.” Margus Ansu foto (Postimees)

SIRJE TOHVER

Meedia spekuleeris mitme võimaliku haridus- ja teadusministri kandidaadiga. Toivo Maimetsa nimetamine ministriks tuli üldsusele üllatusena.

Kas ettepanek oli ka teile ootamatu? Kui palju võtsite mõtlemisaega? Kui uue ameti plusse ja miinuseid vaagisite, siis mis ajendas ministrikohta vastu võtma?
“Lisaks oma teadlasekarjäärile on mind ammu huvitanud ka laiemalt teaduse ja hariduse koht ühiskonnas ning see, kuidas uued teadmised ja hea haridus võiksid kogu riigi toimimist edendada. Sestap olen ma ka töötanud mitmetel hariduse ja teaduse administratiivkohtadel – teaduskonna dekaanina, Tartu Ülikooli teadus- ja arendusprorektorina – ning olnud paljude nõuandvate kogude liige. Minu side Res Publica juhtivate hariduspoliitikutega (Ene Ergma, Olav Aarna, Jaan Einasto) on olnud aastatepikkune ning esimesed jutud võimalikust ametist hakkasid tekkima jaanuaris. Veel veebruaris, hulk aega enne valimisi, kui rääkisime Juhan Partsiga teaduse ja hariduse probleemidest Eestis, tundus see ametikoht pigem huvitava intellektuaalse hüpoteesina, ent hiljem läks jutt konkreetseks.”
Kui kergelt või raskelt tuli otsus mõneks ajaks teadustööst loobuda? Kas teid ei hirmuta oht selles valdkonnas ajast maha jääda?
“Eks see, et ma aeg-ajalt olen nõustunud mitmesuguse administratiivtööga, näitagi, et olen selline kahe “lemmiku” teenija. Mu tohutu eelis on see, et olen tosina aasta jooksul loonud teaduslabori, kus on võimekad noored inimesed, kes huvi ja innuga teaduse juures on. Nende konsultandi ning probleemide ja lahenduste “peeglina” kavatsen jätkata ka uues ametis.”
Kas on juba teada, kes hakkab teie asemel TÜ molekulaar- ja rakubioloogia instituuti juhtima?
“Otsustame selle lähipäevil.”
Riigikogu valimiste eel ütles mõni kandidaat otsesõnu, et ta kandideerib vaid eesmärgiga oma valdkonda edendada. Kas Tartu Ülikoolil ja tema molekulaar- ja rakubioloogia instituudil hakkab nüüd eriti hästi minema?
“Tartu Ülikoolil ja tema instituutidel hakkab minema nii hästi kui kogu Eesti kõrgharidusel ja teadusel – ei oluliselt paremini ega halvemini.”
Mida peate Eesti hariduse ja teaduse suurimateks kitsaskohtadeks?
“Esimene asi, millest tuleb alustada, on üldine kokkulepe, millist haridust Eesti ühiskond soovib ning mida on ta valmis selleks välja panema. See kokkulepe peab hõlmama kõiki osalisi ning saama formaliseeritud ühtses haridusstrateegias. Eks neid strateegiaid ole ju kirjutatud terve mägi, ent puudu on jäänud konsensusest ja ühisest tahtest paberile kirjutatu ka ellu viia. Ma tean, et see kõlab veidi sinisilmselt, ent just seda tegema ma lähen.
Hariduse olulised kitsaskohad, olgu nendeks siis kutsehariduse sisu, õppekavad, eraharidus, doktoriõpe, (üli)õpilaste toimetulek, hariduse ja teaduse rahastamine või miski muu, peaksid oma lahenduse leidma konsensuslikust haridusstrateegiast lähtuvalt.”
Haridusministri “tööpõld” on nii lai, et kõiki probleeme niikuinii lahendada ei jõua – uusi tuleb juurde. Millised on teie prioriteedid?
“Teatud vihje prioriteetidele sisaldus eelmises vastuses. On aga ka mõned kiired asjad, mis tuleb kohe teha. Selleks on haridusministeeriumi tugevdamine inimestega, kes oskavad ja tahavad seda tööd teha, samuti üliõpilaste toimetulekutoetuste ja õppetoetustega seonduv. Kui on koos hea meeskond, hakkavad tulema ka tulemused.”
Olete üldharidusega suhteliselt vähe kokku puutunud. Kui pädevana tunnete end selles valdkonnas?
“See on õige, ehkki oma “vabanduseks” võin öelda, et olen paar aastat olnud Hugo Treffneri Gümnaasiumi halduskogu aseesimees ning seda tööd ka tõsiselt võtnud. Loomulikult on HTM-i valitsemisala niivõrd lai, et tuleb loota vaid tugevale meeskonnatööle erinevate oskuste ja kogemustega inimeste vahel.”
Mida loodate haridus- ja teadusministrina korda saata?
“Moodustatava valitsuse ajal ühineb Eesti Euroopa Liiduga. Täiesti uutes arengutingimustes on meil kaks põhimõttelist valikut – kas olla odava tööjõuga maa, kus igaüks vaatab ise, kuidas pinnale jääb, või teadmistekeskne kõrgtehnoloogilise majandusega riik, mis suudab luua piisavalt vahendeid üldiseks sotsiaalmajanduslikuks arenguks. See on oluline veelahe ja praegu oleme pigem kogu aeg liikunud esimeses suunas. Otsustav pööre teadmistel põhineva innovaatilise ühiskonna poole tuleb teha kohe, ehkki selle tulemused, nagu näha näiteks Soome või Iirimaa kogemustest, ilmnevad alles ehk 10–15 aasta pärast. Oluline on aga see, et tingimustes, kus üle Euroopa on liikumine kõigile vaba, näeksid noored andekad inimesed, et Eestiga tasub oma tulevik siduda.”

Noor õpetaja tunneb hästi ainet ja halvasti koolikorraldust

LINDA JÄRVE

Esimese viie tööaasta jooksul lahkub koolist palju õpetajaid. Nad ei pruugi olla õpetajaametisse kõlbmatud, vahel isegi vastupidi, kuid otsivad paremaid jahimaid, eneserealiseerimise võimalusi, uusi tegevusvaldkondi jpm, kadudes nii haridussüsteemist.
 
Narva Eesti Gümnaasiumi õpetaja Moonika Veimeri sõnul läheb ülikoolilõpetaja kooli tööle eelkõige sellepärast, et saada kindel töökoht. Praegu võetakse valdavalt igas koolis noori õpetajaid rõõmuga vastu.
Noor inimene tahab teada, kui hästi ta hakkama saab, ja sel viisil ennast teostada. Üllatavalt palju loeb õpetajaks hakkamisel rõõm, mis tuleneb lastega töötamisest.
Õpetajakoolitust on olnud vähe
Kui noor õpetaja hindab oma ülikoolis saadud ainetundmist üldiselt heaks, siis raskused algavad Moonika Veimeri sõnul sellest, et õpetajakoolituseks on olnud väga vähe aega. Üliõpilastel puudub igasugune teadmine õpetajate organisatsioonidest, ka Eesti Õpetajate Liidust, vähe teatakse ainesektsioonidest ja -liitudest. Ometi võiksid noorte õpetajate arvates juba praktikal olevad üliõpilased osaleda mõnes ainesektsioonis.
Moonika Veimer: “Paljud noored pedagoogid kurdavad, et ülikoolis ei õpetata piisavalt klassijuhatamist. Ka praktika ajal ei puututa tavaliselt kokku laste sotsiaalsete ja muude probleemidega. Algajat aitaks seegi, kui ta ei oleks esimesel aastal klassijuhataja, vaid saaks kolleegide tööd jälgida.
Harva arvestatakse sellega, et noorele õpetajale võiks anda väiksema koormuse. Ikka püütakse pigistada viimane välja. Vahel on tema juhendaja pigem kriitik kui nõustaja – see vähendab algaja õppimissoovi. On justkui nii, et pole enam õpilane, aga pole ka veel õpetaja.”
Maailma parimas ametis
Tallinna Üldgümnaasiumi klassiõpetaja, 5. klassi juhataja Katrin Parve sõnul on õpetajaamet küll maailma parim, aga mõnigi asi võiks teisiti olla. Eelmisel aastal TPÜ lõpetanuna teab ta, et õpetajahakatistel on koolis raskusi vajaliku dokumentatsiooniga. Neid hirme tuleks ennetada. “Miks ei võiks olla ülikoolis viimasel kursusel seminar, kus räägitaks põhjalikult, mis on RÕK, mis töökava jne? Ülikoolis on palju juttu õpetaja kohustustest, aga võiks olla ka ülevaateseminar, millised on õpetaja õigused: kuidas teha töölepingut, mida tuleb teada puhkusest jne,” ütleb Katrin Parve.
Ka Moonika Veimer on seisukohal, et koolitööga seotud seadusi tuleb ülikoolis rohkem käsitleda. Vaja on tunda õpetaja ja õpilase õigusi ning kohustusi, sotsiaalseid probleeme koolis. Paraku puudub kõrgkooli õppejõududel sageli vahetu side kooliga ja elav isiklik kogemus. Tuleks teha tihedamat koostööd koolide ja tegevõpetajatega, mitte ainult praktika ajal, vaid juba enne seda – õppimise ajal. Üliõpilane peaks minema ülikoolist kooli terve hulga enda koostatud materjalidega: ülesanded, töölehed, näitmaterjalid jm.
Katrin Parve: “Kohe alguses saab algaja oma klassi ning hunniku ainetunde. Saab ka tunnid, mis lõpevad riikliku tasemetööga.
Minul on 28 tundi, unistuseks oleks 14–18, et jääks rohkem aega ette valmistada ja süveneda. Palju räägitakse sellest, et noorel õpetajal on õigus eksida, aga kui kevadel on 6. klassi tasemetöö tulemused madalad, tuleb see õigus vaevalt enam kellelegi meelde.
Noor õpetaja teeb koolis täpselt sama tööd, mida kogenumad kolleegid, kusjuures pole ka kahtlust, et mõnest vanast õpetajast noorema ja entusiastlikumana teeb ta isegi rohkem, aga kui kevadel põhjustavad tulemused etteheiteid, tekibki tunne, et tahad ära minna. Kui ka teiste õpetajate ja juhtkonna toetust pole, on karta, et suudetaksegi koolist ära meelitada. Toetaks seegi, kui toimiks noorte õpetajate organisatsioon (miks mitte kas või EÕL-i juures), kus saaksid kaasa lüüa juba viimaste kursuste üliõpilased ja mis vahetaks infot kõikvõimalike erialaliitudega.”
Tallinna Üldgümnaasiumi direktor Tiina Pall ütles, et Katrin Parvet iseloomustab järjekindlus. Ta tahab olla õpetaja nii tublidele kui ka nendele, kellega tuleb rohkem vaeva näha. Probleeme lahendab õpetaja Parve ka oma internetilehekülje abil, mille kaudu lapsed temaga täiendavalt suhelda saavad. Üldgümnaasiumis on praegu palju noori õpetajaid ja kool mõtleb pidevalt nende koolitamisele ja toetamisele.
Võtmeküsimus on kooli suhtumine
Noored pedagoogid on seisukohal, et nende töölejäämist mõjutab koolipersonali ja -juhtkonna suhtumine ja kooliõhkkond. Kui on määratud juhendaja (mentor), saab temalt nõu küsida. Pädevad aineõpetajad saavad abistada aine- ja töökavade tegemisel.
“Suur abi on koostööst klassijuhatajaga. Kui klassijuhataja ise tunneb oma klassi laste probleeme ja käitumist, on lihtne oma muredega tema poole pöörduda. Noor peab aga ka ise olema valmis õppima ja tunnistama, et tal on arenguruumi. Kasutada tuleks kõiki võimalusi: käia teiste õpetajate tundides, kuulata ja küsida,” arvab Moonika Veimer.
2002. aasta sügisel käivitati algajate õpetajate abistamiseks kutseaasta pilootprojekt TPÜ Haapsalu kolledzis, mille direktor Eve Eisenschmidt ütleb, et eesmärgid on noore õpetaja kohanemisprobleemide teadvustamine, neile lahendusvõimaluste leidmine, mentori töö kaardistamine, kutseaasta võimaliku mudeli väljatöötamine jne. Projektis osaleb praegu 15 algajat õpetajat ja 14 mentorit kümnest koolist. Lähiajal saab sellest lugeda ka meie lehest.
Noor õpetaja Kristel Vahtra Türi Gümnaasiumist ütles, et kutseaasta aitab ennetada tekkivaid probleeme ja koolitöölt lahkumist, samuti vastuolusid kollektiiviga ja teistest eraldumist. Sama kinnitas Angela Lobin Saue Gümnaasiumist.
Katrin Parve kutseaasta pilootprojektis ei osale, aga loodab, et kutseaastasüsteem mõeldakse hästi läbi ka selles osas, mis puudutab õpetaja isiklikku elu: kutseaastalgi peab oma peret ülal pidama ega saa töötada ainult heast tahtmisest.
Selles kirjutises nimetatud noored pedagoogid võtsid osa ka hiljutisest õpetajate kongressist. Neid kuulates ütlesid vanemad kolleegid: “Nüüd tunneme, et lootust veel on. Kui kooli tulevad niisugused toredad noored, tahaksime nende kõrval ka ise veel paremad ja tublimad olla.”

Maakonnalehtedest

Koit
Möödunud nädalavahetusel Põlva kultuurikeskuses toimunud vanema astme kooliteatrite riigifestivali peaauhinna viisid endaga kaasa Võru Draamastuudio noored lavastuse “Värelused” eest. Võru Draamastuudiole läks ka üks lavastuse eriauhindadest ja näitleja eriauhindadest. Publiku südame võitsid väljaspool konkurssi esinenud E STuudio lauluneiud oma muusikaliga “Nukitsamees”. Teatrifestivali korraldaja Heido Sinivee sõnul oli tänavuse festivali tase üllatavalt hea ning ühtlane. “Tundub, et nii mõnegi kooliteatri tase ületab juba harrastusteatrite omi,” ütles ta. (8.04.)
Hiiumaa
Hiiumaa õpilaskodu asukoha vaidlus jäi Hiiumaa Omavalitsuste Liidu istungil lahenduseta. Juba pea aasta vaidlevad Kõrgessaare vald ja Kärdla linn selle üle, kuhu rajada õpilaskodu. Kõrgessaare vallavanema Jaanus Valgu sõnutsi sobiks selleks Kõpu kool, kuna 4. klassini saaksid õpilased kohapeal koolis käia, keskaste saaks õppida Lauka koolis. Kõpu kasuks räägib tema arvates ka asjaolu, et Kõpus on kogu infrastruktuur ja vajalik tööjõud olemas. Samas aitaks see kaasa Kõpu kooli säilimisele ja toetaks seega kogu külaelu. Kärdlasse on planeeritud õpilaskodu Sadama t 11 täna tühjana seisvasse vanasse koolimajja. Kärdlas saaks kodule anda erinevaid funktsioone ja selle ülalpidamine osutuks odavamaks. Nii oleks õpilaskodu ka internaat, mida suvel võiks kasutada odava majutuskohana.
Haridusminister Mailis Rand allkirjastas 31. märtsil käskkirja, millega eraldatakse 600 000 krooni nii Kõpule kui Kärdlale. Selline otsus tekitab Hiiumaa omavalitsejate seas tõsist hämmeldust. Kas meil peaks maksimaalselt 30 lapse jaoks rajama kaks õpilaskodu?
“Selle rahaga Kärdlasse õpilaskodu ehitada ei ole võimalik ja me peame projekteerimise peatama,” kinnitasid linnapea Ants Vahtras ja volikogu esimees Jüri Ojasoo koosviibijatele ühest suust. Kärdla linnavolikogu ja -valitsus on õpilaskodu rajamiseks juba eeltöid teinud. Nii on muudetud hoone Sadama 11 sihtotstarvet, kuna enne oli see planeeritud linnavalitsuse hooneks, ja on alustatud projekteerimistöödega. (8.04.)
Võrumaa Teataja
“Võruvisiooni” peavõit 1500 krooni rändas nii nagu mullugi Põlvasse – selle võitis Põlva Ühisgümnaasiumi 11.b klassi õpilane Lenna Pedras. Lenna on Põlva kontsertkoori E STuudiosse kuulunud tosin aastat. Tänavu esines ta ka konkursil “Kaks takti ette”. Samas kategoorias tunnistati teise koha vääriliseks põlvalanna Maiki Trump.
Ühtekokku võistles 18 lauljat ning 11 uusloomingulist laulu. B-kategoorias läksid 1. ja 2. koht jagamisele: Kairi Korde Võrust ja Kehra neiu, praegu Tartu Ülikoolis õppiv Kariina T?ursin läksid kumbki koju 1250-kroonise auhinnarahaga. Võru Kesklinna Gümnaasiumi õpilane Kairi Korde tunnistati ka publiku lemmikuks.
Parima uusloomingulise laulu auhind läks tallinlase Karina Madari (“Why, why, why”) ja võrulase Villu Oleski (“We’ll see”) vahel jagamisele – kummalegi 1000 krooni.
Eriauhinnaga pärjati parima Kreutzwaldi loomingust inspireeritud laulu eest muusikapedagoogi ja aktiivselt tegutsevat muusikut Andres Määri. Tema loodud ja Margot Suure esitatud “Mathilde unistus” Papa Kreutzwaldi Õueteatri etendusest “Kullaketrajad” (sõnad Maret Melts ja Eve Leimann) oli publiku lemmik uusloomingu seas. (8.04.)

Päevalehtedest

Valimistulemustega on rahul üle poole rahvast
ES Turu-uuringute läbi viidud avaliku arvamuse küsitlusest selgus, et valimistulemustega on rahul 58% eestimaalastest. Rahulolematuid oli 23 ning oma arvamust ei osanud öelda 19 protsenti vastanuist. Rohkem olid rahul eestlased, maakonnakeskustes või maal elavad, keskmise või kõrgema sissetulekuga, keskmise või kõrgema haridusega, 30–59-aastased, Lääne-, Kesk- ja Lõuna-Eesti elanikud.
Kutsekoolid said kohti juurde
Riik suurendas kutsehariduse koolitustellimust järgmiseks õppeaastaks ligi 200 õpilase võrra. Koolitustellimus rakenduskõrghariduse suunal jagati kaheksale kutseõppeasutusele ja kuuele rakenduskõrgkoolile. Senisest enam tellis riik arvutiteaduste-, tehnika- ja teenindusalade ning keskkonnakaitse õpilasi. Ligi veerandi võrra vähem tellitakse tänavu äri ja halduse õppekohti. Oluliselt väheneb ka rakenduskõrgkoolide tasemel juhiabide ja ärijuhtide koolitamine. Rakenduskõrgkoolides on juba tekkinud konkurents ja koolid on alati valmis avama rohkem õppekohti, kui ministeerium saab rahastada.
Läti pank ei osta Concordia ülikooli
Läti Parex Banka ei osta Concordia ülikooli, sest peab sellega kaasnevaid riske liiga suureks. Ühisus Concordia Varahalduse OÜ kogub üliõpilastelt ja toetajatelt raha, et tasuda kommunaalmakse ja laenata neile töötajatele, kes palgast väga sõltuvad.
Lennukid konkureerivad bussidega
Lennufirmad on odavate lennupiletitega hakanud konkureerima rahvusvaheliste kaugliinbussidega. Tihenenud konkurentsi tõttu suletakse kevadel ligi kümme aastat tegutsenud rahvusvaheline bussiliin Tallinn–Hamburg–Kiel. Kõigisse Saksamaa väikelinnadesse, kuhu lennukiga otseühendust ei ole, sõidavad inimesed siiski endiselt bussidega.
Tervisepäev juhtis tähelepanu lastele
Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) algatusel toimub iga aasta 7. aprillil ülemaailmne tervisepäev. Tänavuse tervisepäeval juhiti tähelepanu laste elukeskkonnale. Eesti Tervisekasvatuse Keskuse andmetel hukkub Eestis vigastuste tõttu aastas 70 kuni 14-aastast last. Umbes 40% 11– 15-aastastest õpilastest saab aastas traumasid, millest ligi poole moodustavad luumurrud. 2002. a registreeritud HIV-positiivsetest 30% olid alla 18-aastased. 15% õpilastest ei tunne end oma koduümbruses turvaliselt.
Sumera-konkursi võitis itaallane
Esimese Lepo Sumera nimelise heliloomingukonkursi võitis itaallane Alberto Colla. Tema konkursiteos kandis nime “Starlights”.
Lepo Sumera nimeline rahvusvaheline noorte heliloojate loomingukonkurss toimus tänavu esimest korda.
Laululinnud ohus
Ootamatult tagasi pöördunud talv seadis suurde ohtu laululinnud. Paljudes kohtades praktiliselt ainsaks lumeta paigaks jäänud teed muutusid nädala alguses linnuparvedele omamoodi surmalõksuks. Paraku näitasid ka autojuhid lindude suhtes üles suurt ükskõiksust. Ornitoloogide sõnul sattusid kõige suuremasse ohtu lõokesed ja metsvindid. Lindude aitamiseks soovitati söögimajad uuesti välja panna.
Kuigi nädalavahetusel sadas Tallinnas korraga maha 17 sentmeetrit lund, pole tegu rekordiga. Tavaline nii suur lumehulk aprillis siiski pole.

Nädalakommentaar

Raivo Juurak

Eesti erakondadest on just Res Publica rääkinud hariduse tähtsusest kõige jõulisemates kujundites. Akadeemik Jaan Einasto väitis aasta tagasi ajakirjas Haridus, et Eesti senised prioriteedid on olnud NATO ja Euroopa Liit. Kui need kaks on saavutatud, tõuseb esikohale haridus. Lihtsalt ja selgelt öeldud. Akadeemik pidas vajalikuks tõsta õpetajate palk Riigikogu liikme palgaga võrdsele tasemele.
Res Publica liikmed on osutanud üsna selgelt ka Eesti haridussüsteemi kõige nõrgematele kohtadele. Akadeemik Olav Aarna on kirjutanud Hariduses, et väga halb on kõigile enam-vähem vastuvõetava haridusstrateegia puudumine. Seejuures on ta olnud “Õpi-Eesti” üks põhimootoreid. Konkreetsemalt on ta osutanud halvasti korraldatud alus- ja algharidusele. Ta on võtnud sel teemal sõna meedias, osalenud konverentsidel. Respublikaan Ülo Vooglaid on ütelnud, et kõige tähtsam õpetaja on lasteaiaõpetaja.
Nüüd on Eesti poliitikas võtmepositsioonid respublikaanide käes: peaminister on Juhan Parts, rahandusminister Tõnis Palts, haridus- ja teadusminister Toivo Maimets. Peaks olema erakordselt soodne olukord haridust Eestis väärtustama hakata, strateegia vastu võtta, alusharidus korda seada jne.
Mõndagi oleneb ka koalitsioonipartneritest. Kolme erakonna koostöölepingus ei nõuta õpetajale enam riigikogulase palka, vaid piirdutakse “hea õpetaja” palga kahekordistamise mõttega. Paljud on pidanud sedagi plaani ebarealistlikuks. Kuid ärgem rutakem ajast ette, anname uuele valitsusele aega ja vaatame siis, mis suunas asjad liiguvad.
Mulle meeldib, et Res Publica liikmed väärtustavad head alus- ja algharidust. Respublikaanide haridus- ja teadusminister toob Eestile eeskujuks Iirimaad. Kas võime loota, et meilgi hakkab riik kavakindlalt tegelema juba 3–4-aastaste laste – eriti probleemsetes kodudes kasvavate laste – kooliks ettevalmistamisega? Iirimaa on selles küsimuses meile isegi liiga kauge näide. Lätis ja Leedus veetakse juba ammu lasteaias mitte käivaid koolieelikuid bussidega koolide juurde “ettevalmistuskursustele”. Tahetakse jõuda selleni, et kõik lapsed alustaksid kooliteed enam-vähem võrdselt tasemelt. Meil taotletakse seda ainut üksikutes kohtades aktiivsemate koolide initsiatiivil.
Lasteaia- ja algkoolieas haaravad lapsed võõrkeeli otsekui õhust. Kas uus valitsus võtab seda arvesse? Paljudes maades hakatakse võõrkeeli põhjalikult õppima juba esimestest klassidest. Meil panevad algklassilaste ärksamad vanemad raha kokku, et lastel ka inglise keele tunde oleks. Õpetatakse kodus oma lapsi ette, et need pääseksid keelekallakuga koolidesse, kus võõrkeeletundide eest tuleb maksta, ehkki meil oleks nagu tasuta põhiharidus.
Kuni võõrkeeleõpetus on defitsiit nagu sotsialismi ajal, ei saa vist rääkida, et keeleõpe oleks prioriteet. Ilmselt ei muutu defitsiidiõhkkonnas prioriteediks ka eesti keele õppimine. Kas Euroopa maadest sisserändajad hakkavad usinalt eesti keelt õppima, kui meil nende keelte õppimine lonkab? Usun, et laialdane võõraste keelte õppimine ja õpetamine aitab kaasa emakeele säilimisele ja arengule.
Respublikaan Ülo Vooglaid on öelnud, et me peame olema Euroopa rahvastega sel määral sarnased, et nendest aru saaksime. Muu kõrval tähendab see, et peame mõistma Euroopa rahvaste keeli. Teisest küljest peame olema muust Euroopast sedavõrd erinevad, et meil oleks neile midagi uut pakkuda. Ainult nii jääb meie rahvas, keel ja kultuur püsima.
Kas see uus ja erinev ei võiks olla haridus kui prioriteet? Prioriteet tegelikult, mitte ainult sõnades. Teiste sõnadega, kas ei tasuks püüelda selle poole, et 10–15 aasta pärast tuleksid inimesed teistest maadest meie juurde haridusasju õppima, nagu praegu käiakse Iirimaal ja Soomes? On see liiga jõuline kujund? Kust võetaks raha haridusuuringuteks jne?
Saja päeva pärast hakkame aimama, missugused uue valitsuse mõtetest on realistlikud ja millised sinisilmsed unistused.

Mailis Rand: “Meeldivat oli rohkem kui ebameeldivat.”

Allpool mõned küsimused ametist lahkuvale ministrile.
 
Kuivõrd oskasite ministriportfelli vastu võttes ette näha, mis teid ees ootab?
“Kõike ei näe keegi kunagi ette. Ei osanud seda minagi. Teadsin, et hariduses on palju probleeme, milles inimestel on erinevad seisukohad, kuid kindlasti ei oodanud ma meedia sellist haridusvaenulikkust. Kokkuvõttes oli meeldivat siiski rohkem kui ebameeldivat.”
Ministril, liiatigi noorel ministril on ametisse astudes palju ideid, mida ta loodab ellu viia. Elu teeb oma korrektiivid. Mis jääb ministritoolilt lahkudes hingele kripeldama?
“Kõigepealt tuli asjadest ülevaade saada. Oma ideed sõnastasin visioonis, mille saatsin Õpetajate Lehelegi. Kripeldama jääb see, et ei suutnud rahastada kõiki abivajajaid, palju alustatut jäi pooleli – näiteks õpilaskodude temaatika, koolitoit põhikooli ulatuses, tasuta õppevahendid jm.”
Mida peate ministrina oma suurimaks saavutuseks?
“Suurimat ei oska öelda, pean võrdselt oluliseks koolitoitu, õpilaskodusid, RÕK-i sadade pädevuste pareerimist kuni aastani 2004, analüüse pearahasüsteemi ja kohalike omavalitsuste vaheliste arvlemiste lõpetamiseks, ülikooliseaduse muutmist ning kõrgharidusreformi rakendamist, kutsekoolide võrgu arendamist ja ettevalmistusi liitumaks Euroopa Liidu struktuurfondidega, mis loovad tingimused Eesti kutseharidussüsteemi arendamiseks.”
Mida olete ministrina õppinud?
“Palju. Mul on hea ülevaade Eesti hariduselust tervikuna, selle probleemidest ja tugevatest külgedest. Õppisin tundma ka õpetajaid ja koolijuhte ning nende suutlikkust midagi ära teha. Kohtasin kümneid ja kümneid erialaspetsialiste – väga toredaid muusikuid, noorsootöötajaid, erivajadustega laste juhendajaid, professoreid, omavalitsusjuhte.”
Mis teile Res Publica haridusprogrammis meeldib, mis mitte?
“Meeldivad kolm-neli asja, vähemalt 3. punkti pealkirjas nad toetavad iga lapse arenguerisuste tunnustamist. Punktis 4.2. toetatakse koolkodude rajamist, punktis 5.6 peetakse vajalikuks soodustada üld- ja kutsehariduse integratsiooni ning punktis 7 on juttu õpitulemuste arvestamise ja ülekandmise süsteemi rakendamisest. Need olid ka minu visioonis. Mitmed asjad on juba ka rakendatud või ette valmistatud – näiteks õpilaskodud. Muu on üsna loosunglik ja pole kahjuks tõsiselt võetav, näiteks õpetajate tähtajaliste töölepingute rakendus, topeltpalgad ja kutseõpetajate täiendusõppe süsteemi täiustamine. Olematut asja on raske täiustada, aga on ju loomulik, et neil puudub praegu ülevaade asjade seisust.”
Mida ootate uuelt haridus- ja teadusministrilt?
“Loodan, et ta suhtub lugupidamisega eesti koolikultuuri ja näeb ülikooli kõrval ka üldharidus- ja kutsekooli. Loodan sedagi, et ta ei toeta juhu-uuendusi ühelgi haridusastmel ning väldib reforme reformide pärast.”
Meedia ei ole olnud teie vastu eriti sõbralik. Teid on nimetatud lapsministriks ja öeldud muudki ebameeldivat. Kuidas te teravat, et mitte öelda õelat kriitikat üle elate? Kas avate hommikuti ajalehe hirmuga, mis seal jälle ees ootab, või olete juba kasvatanud poliitikule nii vajaliku paksu naha?
“Ei saa öelda, et meedia on minu vastu 100% vaenulik olnud. Proua Vöörmann ja Postimees on nii ammu hea maitse ja asjatundlikkuse piiri haridusküsimuste käsitlemisel ületanud, et nende kirjutatu enam ei mõju. Pealegi ei võeta professionaalide hulgas meedia lahmivat kriitikat kunagi tõsiselt. Kui Mai Vöörmann tunneks haridust ja oskaks argumenteerida, oleks teine asi. Aga kui ajakirjanik ei soovigi midagi uurida ega arusaamisele jõuda, pole midagi teha. Algul olin pisut lihtsameelne ega suutnud uskuda, et Eestis tehakse nii palju poliitilisi tellimistöid. Aga nüüd olen targem, nahk on ka paksem ja lehti loen juba hulk aega täiesti rahulikult.”
Jätkate poliitikuna. Kui teile kunagi taas ministrikohta peaks pakutama, kas võtaksite selle vastu või on see läbikäidud etapp?
“Võtan kindlasti vastu, sest tean, mida, kellega ja kuidas saaks eesti hariduse edendamiseks teha. Mul kujunes nii üld- kui ka kutsehariduse edendamiseks hea ja asjatundlik meeskond eri poliitiliste jõudude esindajatest. Ka kõrghariduses ja täiskasvanukoolituses on vaja ja võimalik palju ära teha.”
Kuivõrd ministriks olemine isiklikku elu pärssis? Mida te ministritoolilt lahkununa teha tahaksite?
“Eks oma lähedaste jaoks oli ministriametis tõesti vähe aega. Aga õnneks on nad kõik mõistvad inimesed. Tahaksin pisut puhata ja siis oma doktoriõpinguid jätkata. Mul on suur hulk kirjandust, mis vaja läbi lugeda. Ja suvel kavatsen abielluda.”
Mida soovite koolirahvale öelda?
“Tänan kõiki meeldiva koostöö ja võimaluse eest tutvuda paljude Eesti lasteaedade ja koolidega. Vestlused koolijuhtide, õpetajate, õpilaste ja lastevanematega andsid mulle olulist teavet sellest, mida Eesti hariduse edendamiseks on vaja teha ja mida saan teha parlamendi saadikuna. Eriti tänan vanema põlvkonna haridustöötajaid, kes ei pidanud paljuks vaeva vestlusringidesse tulla ning avaldada rikkalikule elu- ja pedagoogilisele kogemusele tuginevaid seisukohti.
Eesti koolikultuur areneb nagu iga teinegi eluvaldkond ja mul on hea meel anda amet üle Maimetsale teadmisega, et Eesti igas haridusasutuses on “sädemega” inimesi, kes ka rasketes oludes oskavad säilitada väärtuslikku traditsiooni ning näha uuendusvõimalusi. Arenguloogikat mõistev õppimine ja õpetamine võimaldab igal järgmisel põlvkonnal olla eelmisest mingis mõttes edukam. Seda siiski vaid juhul, kui osatakse hinnata minevikus saavutatut ning tahta reaalselt võimalikku. Loodan, et Eestis hakatakse taas väärtustama professionaalsust ning objektiivsust, et hakkame saama tuge süsteemsetest haridusuuringutest ning erialasest nõustamisest. Eeltööd selleks said tehtud.
Soovin kõigile tervist ja jõudu igapäevases koolitöös. Abiturientidele palju häid mõtteid kirjandi kirjutamiseks. Kui on väärt mõte – on loota tuumakat tegu. Olge tublid!”

Haridusministeeriumis

– 1. aprillil kirjutas minister Mailis Rand alla käskkirjale noortepoliitika nõukogu moodustamise kohta. Nõukogus on 11 liiget ja see koosneb Eesti Noorteühenduste Liidu, Eesti Noorsoonõunike Ühenduse maakonna ja kohaliku omavalitsuse tasandi, Euroopa Noored Eesti büroo, Eesti Noorsootöö Keskuse ja ministeeriumi esindajatest.
– 4. ja 5. aprillil toimus HTM-is Balti- ja Põhjamaade ühisprojekti “Kool kõigile” õpetajakoolitusprojekti seminar. Projekti eesmärk on pakkuda õpetajatele täienduskoolitust kooli kui terviku arendamisel ning õpilaste käitumisraskuste ennetamisel ja lahendamisel. Käsitleti uudseid võimalusi käitumisraskuste analüüsil, hüperaktiivsust ning õpetajate rühmatöö mudelit. Koolitajad olid Einar Christiansen ja Terje Agledahl Norra eripedagoogika tugisüsteemist ning professor Jaan Kõrgesaar ja Riina Kõrgesaar Tartu Ülikoolist. Osalesid Tallinna ja Tartu piirkonna koolide õpetajad.
– 5. aprillil toimus Peterburi Eesti Kultuuriseltsis 3. eesti keele päev, mille korraldasid HTM, Eesti Emakeele Selts, Peterburi Eesti Kultuuriselts ning Eesti Vabariigi Peterburi Peakonsulaat.
HTM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tender esines ettekandega “Eesti keelepoliitika ja vene keel”, Eesti Keele Instituudi grammatikasektori juhataja Peeter Päll kõneles nimedest ja nimekorraldusest, TÜ läänemeresoome keelte professor Tiit-Rein Viitso rääkis Leningradi oblasti läänemeresoome keeltest.
TÜ eesti keele õppetooli dotsent Reet Kasik andis ülevaate Eesti ajakirjanduskeele muutumisest ja Peterburi ülikooli eesti keele lektor Maarja Hein rääkis eesti keele õpetamisest Peterburi ülikoolis.
Peterburi eesti keele päevad said alguse 2001. a mais, mil samade korraldajate eestvõtmisel toimus Peterburi Riikliku Ülikoolis esimene keelepäev.
HTM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tenderi sõnul korraldatakse eesti keele päevi Peterburis seetõttu, et ükski maailma suurlinn pole avaldanud Eestile sellist mõju kui Peterburi. Peterburis on saanud hariduse paljud eesti muusikud, kunstnikud, sõjaväelased, insenerid jt.
1992. a asutati Peterburi Eesti Kultuuriselts, millesse kuulub umbes 600 inimest (seltsi kuulub ka eesti keele ja kultuuri vastu huvi tundvaid venelasi, ukrainlasi jne). 1993. a alustas tööd pühapäevakool, tegutseb segakoor Kaja ja selle juures ka folklooriansambel; 1995. a taastati 1842. a asutatud eesti Jaani kogudus. 1997. a tagastati kogudusele 1860. a sisseõnnistatud ning 1930. a võõrandatud (ümberehitatud ja lagastatud) kirikuhoone. 1999. aastast ilmub taas ajaleht Peterburi Teataja (asutatud 1908), millest soodsate olude korral võib kujuneda üle-venemaaline eestlaste väljaanne.
“Praegu on käes aeg, mil kodueestlased on aineliselt suutelised ning moraalselt kohustatud sealset eestlust tegudega toetama,” ütles Tõnu Tender

Palun selgitust Vabariigi Valitsuse 4. veebruari 2003. a määruse kohta, kus on kirjutatud munitsipaalkoolide õpetajate palgatõusu kohta alates 1. jaanuarist 2003. Meie jaoks on arusaamatu munitsipaalõpetaja mõiste formuleering. Kas siis see seadus ei käigi kõigi õpetajate kohta? Mina ise töötan riigikoolis, Kohtla-Järve Polütehnikumis, ja meie õppeasutuse juht väidab, et eespool nimetatud määrus meie õppeasutuse pedagooge ei puuduta. Palun spetsialisti kommentaari.

Akadeemiline raamatukogu ühineb pedagoogikaülikooliga

Arvamus

Millest eelistaksite abituriendina riigieksamikirjandis kirjutada?

JÜRGEN ROOSTE, Sirbi kirjandustoimetaja:

“Mitte kirjandusest! Mitte terrorismist! Millise kirjanditeema peaks valima noor inimene, kes kooli hakkab lõpetama, kellelt oodatakse konkurentsivõimelist tulemust, punkte, saavutust, enesetõestust, pääsemist ülikooli...?
Ma olen rääkinud kultuurainimestega, kes olid noored 1930-ndail: nemad olid sellel hetkel läbi lugenud pea kogu maakeeli ilmunud (väärt)kirjanduse, see oli veel võimalik. Haritlased, kes olid noored 1960-ndail, on lugenud suuremat jagu tolleks ajaks Eestis ilmutatust, nad lugesid eriti teraselt oma kaasaegseid. Meie aastakäigud (mina olen sündinud 1979) on veel kasvanud pisut selles vaimus, kuigi raamatuid ilmub nüüd igal aastal rohkem, kui üks tänapäevase elutempoga inimene lugeda suudab. 
Praegused noored ent kannavad juba uue, teistsuguse aja vaimu. Mõtlen neid, kes nüüd küpsuskirjandit kirjutama asuvad. Nende jaoks on kirjanduse paljusus sedavõrd hõlmamatu, et neil ei pruugi tekkida hierarhiat: oluline teos (peab lugema, avardab maailma) vs. juhuslik teos (meelelahutus, ajaveet, jututeema sõpradega arutamiseks). Seega näiteks mind sellise noorena ei veetleks mõnest Tammsaare ütlemisest või Rummo luuletusest lähtuv teema, ma isegi tõenäoliselt ei teaks neid tekste, isegi kui ma loeksin praeguse keskanoore kohta päris palju. 
Millest on selles uues maailmas ja ajas kirjutada? Lõpukirjandit, mõnes mõttes ju lausa saatust määravat kirjatükki? Paljud kirjutavad kindlasti hetke tulistest teemadest, pealiskaudselt ja ümaralt, igavalt. Ma kirjutaksin arvatavasti mingist põhiväärtusest, katsuksin asja endale selgeks kirjutada, millelegi jälile jõuda. Aga koolilõpetajana võib see ohtlikuks osutuda, hindajad ei pruugi mu otsinguid kõrgete punktide vääriliseks pidada. Järelikult tuleks valida luuseri tee: võtta mingi kindla peale teema, näiteks ökoloogilisest olukorrast, ehitada tekst paarile kujundile, järgida neid totraid struktuurireegleid, mis kirjandi tunnuseks on. Head punktid peaksid kukkuma. Jah, umbes nii ma vist teeks, kui mu edasine koolitee kaalukausil oleks.”

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Raha pumbatakse pidevalt üldharidusse – et ikka kõik oleksid kesk- ja akadeemilise ülikooliharidusega. “Kutsekas” on ikka sõimusõna. Tulemuseks on töötute armee. Viimast toodavad paljuski üldhariduskoolide õpetajad, kes tänu oma palgatõusule teenivad juba rohkem kui kõrgkoolide professorid. Kui nad jätkavad TALO-ga sama palgatõusu tempot, riskivad nad sellega, et ühel heal päeval tulevad dotsendid ja professorid ning võtavad nende kohad üle.”

Ants Juske
(“Mis hakkab toimuma haridusmaastikul?”, PM, 5.04.)

Õpetaja võimalused aidata abivajajat

VIIVE TÜÜR, Raeküla Gümnaasiumi õppealajuhataja

Kui põhiharidust ei suuda omandada ligi viiendik ning keskhariduseni jõuab vähem kui kaks kolmandikku selles vanuses noortest, pole meil – kahjuks – ammu enam võimalik end uhkusega tubliks ja haritud rahvaks pidada.
 
Meedia põhjab koolide lapsevaenulikkust ja õpetajate vähest professionaalsust, koolijuhid kiruvad kerkivaid kulutusi ja kroonilist rahapuudust, õpetajad maadlevad kõige muu kõrval aina teravamini kooli tungivate sotsiaalprobleemidega, teadlased pole rahul haridusuuringute vähesusega, haridusministeerium nuputab järjest uusi strateegiaid ja rakendusdokumente, viimne kui üks poliitik kinnitab, et haridus on prioriteet, aga kui need poliitikud kõik kokku Riigikogu moodustavad, nähtub, et palju muud on ikkagi tähtsam. Oleme täna üsna samas, kus aastat viis või kümme tagasi – puudub terviklik, riiklikult kinnitatud hariduse arengukava. Aga need vähesed lapsed, kes meie riigis (veel) sünnivad ja kooliikka jõuavad, tuleb ometi inimeseks kasvatada ning see ei kannata edasilükkamist.
Koolist väljalangemise anatoomia on põhilises ühesugune: esmalt õpiraskused, nende süvenemine, siis alaväärsustunne ja trots, lõpuks käegalöömine. Lootusetu on niisugust protsessi peatada siis, kui see on juba kaugele arenenud. Nii on õpetaja professionaalsuse üks esimesi näitajaid, kuivõrd ta suudab õigel ajal märgata ja seejärel tulla toime õpilaste erisustega.
Ma ei pea õigeks seostada erivajadusi üksnes vaimsete või füüsiliste puuetega. Eritähelepanu vajavad ka õpilased, kel mõnel alal erilised anded. Vajavad needki, kes pole selgelt üks ega teine. Tähelepanu ja toetuse najal võib jõuda keskpärastegi eelduste korral heade tulemusteni, vastasel juhul jääb areng kesiseks.
Kaunis ideaal ei ole jõukohane
Igale lapsele individuaalne arengukava on kaunis ideaal, milles kätkeb võimalus viia kool uuele kvaliteeditasemele. Kahtlen ometi, kui jõukohane see on. Pearaha survel on klassis pahatihti 30–40 õpilast. Kui õpetaja suunab lõviosa energiast kümnete kavade ja plaanide sepistamisele, kas jagub seda siis veel tegelikuks kasvatustööks? Ja kui üks ütlemata tragi klassiõpetaja individuaalsete arengukavadega toime tulebki, siis alates aineõpetajate süsteemi rakendamisest, kus ühel õpetajal ca 300 õpilast mõneks tunniks nädalas õpetada-kasvatada, ning igal õpilasel omakorda 10–20 õpetajat, on üritus küll lootusetu – kui seda just formaalsuseks ei taandata.
Samal põhjusel toimivad ka individuaalsed arenguvestlused eelkõige 1.– 2. kooliastmes ning on komplitseeritud aineõpetajate süsteemi puhul. Kas on õige jätta arenguvestlused klassijuhatajale, kes enamikku tunde oma klassis ei anna? Kuidas tagada aineõpetaja sisuline, mitte lihtsalt formaalne osalus sadade õpilaste individuaalse arengu hindamisel? Kuidas meelitada arenguvestluse osaliseks lapsevanem, kes sellest eriti ei hooli? Ehk piirdume kokkuleppega, et individuaalne arengu-kava koostatakse igale õpiraskustes algklassiõpilasele (1.–6. klass)? Kokku võiks leppida selleski, et õpiraskusteks ei loe me mitte üksnes puudulikku hinnet tunnistusel, vaid ka näiteks jooksval hindamisel korduvalt saadud “kolm-miinuseid”.
Mõistlik kokkulepe on vaja saavutada ka õpilaste individuaalsuste arvestamises ja standardites. Lapsed pole eeldustelt ja võimetelt kaugeltki võrdsed ning võrdsed saavad olla vaid võimalused end arendada. Tavaliselt selekteeruvad 3. kooliastmes meditsiiniliselt normaalintellektiga õpilased, kellele õppekava nõuded mõnes aines ometi jõukohased pole. Kui sundida neid viljatult pingutama seal, kus edu loota ei ole, on tagajärjeks eneseusalduse kaotus. Lõpuks lüüakse käega ka nendes ainetes, kus võimed kannaksid. Küllap oleks tulusam võimaldada alates 3. kooliastmest mõnes aines väiksema raskusastmega programme (nt A- ja B-taseme õppekava) või seadustada vastavad võimalused hindamisjuhendis ning lapsed selle kaudu koolis hoida kui jätkuvalt ahastada suure väljalangemuse pärast.
Õpetaja tegelikud võimalused
Kui õpiraskused avalduvad kohe koolitee alguses, saab lapsele pakkuda lisaõpet pikapäevarühmas, määrata ta parandusõpperühma, suunata logopeedi käe alla. Eri raskusastmega ülesandeid rakendades on võimalik soorituse eest tunnustust jagada ka kesiste võimete ja oskustega lastele, samas pakkuda vajalikku pinget nendele, kes teistest kiiremad ja võimekamad.
Probleemsete laste puhul on (vähemalt suuremates koolides ja keskustes) abiks psühholoogid või sotsiaaltöötajad. 1–2 aines tekkinud lünkadest võib üle saada suvise täiendava õppetööga. Tervisehäirega lapse saab määrata koduõppele, arengu mahajäämusega lapsele koostada individuaalse õppekava või suunata ta tasandusklassi – kui viimane ikka silmapiiril on. Siinkohal võiks ju rõõmustada, sest loetelu sai küllaltki pikk. Kõigiks praktikas ette tulevateks juhtumiteks sobivat lahendit aga pole.
Näiteks tuleb kooli laps, kes ei suuda keskenduda 45-minutisele õppetööle, on ettearvamatu käitumisega ja kaaslastele füüsiliselt ohtlik. Arstid diagnoosivad närvihäire ning määravad ta koduõppele. Aga poisil hakkab kodus igav ning vanemat üle kavaldades saabub ta ikkagi sageli kooli õppetööd häirima ja kaaslasi hirmu all hoidma. Kui ta aeg-ajalt statsionaaris ravil viibib, on see klassile kergendus. Kuid õnnetule haigele poisile sobivat sanatoorset kooli riigis pole.
Või teine, levinum olukord: vanemal on tavaks tihti ja põhjalikult purjutada. Laps on küll enamasti söönud ja riides, kuid pidevas stressis. Sobivaim kasvukeskkond oleks sellele lapsele internaatkool, kuid hoolimatuid vanemaid on kahjuks rohkem kui vähestes kool-kodudes kohti. (Pärnu maakonnas paar aastat tagasi läbi viidud küsitlus näitas, et vanemate asotsiaalsuse või lihtsalt toimetulekuraskuste tõttu vajaks enam kui 200 last internaadikohta; aga praegu on neid vaid 60). Vanemlike õiguste äravõtmise võimalus on seadustesse küll kirjutatud, kuid selle rakendamise eest on vastutustundetud vanemad nii hästi hoitud, et enne peab lapsega väga palju pöördumatult halba sündima, kui riik tema kaitsele asub.
Alaealised jäävad iseenda hooleks
Viimastel aastatel on sagenenud veel üks murenähtus. Nimelt siirdub mõnigi vanem priskema teenistuse järele pealinna või kuhugi välisriiki. Kui teine vanematest lapse juurde jääb või on olemas tublid vanavanemad, pole asi kõige hullem, aga tuleb ette sedagi, et alaealised lapsed jäävad iseenda hooleks.
Millega aidata peagi täisikka jõudvat noorukit, kelle vanemad juba aastaid kumbki mujal oma elu elavad? Poisil on vanaema juures küll katus pea kohal, toit laual, riided seljas ning taskurahagi taskus, kuid mis puudu jääb, on igasugune kord või kasvatus. Hüljatuse valu on poiss maandanud mitteõppimisse, allumatusesse, nurjatuste organiseerimisse. Kooli ja kohustuste eiramine on saanud tema eluviisiks. Terasele taibule vaatamata on noorukil haridust sisuliselt vaid viis klassi, sest iga kahe aasta järel järgmise klassi nimekirja kandmine ei ole veel kedagi targaks teinud. Kuigi haridusseadustik väidab, et alaealise lapse koolikohustuse täitmise eest vastutab tema vanem, ei juhtu midagi märkimisväärset nendega, kes seda vastutust kanda ei viitsi.
Kahjuks on need mured, kus ka kõige professionaalsem õpetaja üksinda aidata ei saa.
Kolmandas kooliastmes on murelapsi tavaliselt kõige rohkem. Kui varem on midagi vajalikku tegemata jäänud, lisab
murdeiga pingeid ning
nooruki probleemid kuhjuvad sageli üle pea. Kui professionaalne klassiõpetaja hoiab nooremates klassides pidevalt oma kasvandike tegemistel silma peal, siis 10–15 erineva aineõpetaja puhul sotsiaalne kontroll nõrgeneb ning vähe on abi manitsustest, kuidas õpetaja peab kõike ja kõikjale jõudma ning pidevas koostöös olema. Süsteem loob eeldused nooruki iseenda hooleks jäämiseks, aga pärast võitleb tagajärgedega.
Rootsi koolides näiteks rakendatakse klassiõpetajate (tavaliselt kahe) süsteemi põhikooli lõpuni. Arvan, et meilgi tuleks põhikooli vanimas astmes eelistada ainespetsidele mitme aine õpetamise oskusega pedagooge, kelle pidev kasvatustugi aitaks noortel murdeea probleemidega valutumalt toime tulla, ning korraldada pedagoogide ettevalmistus kõrgkoolides sellele vastavalt ümber. Kui õpetajal oleks vähem õpetatavaid, avarduksid tema võimalused süveneda õpilase isiksusse ja aidata iga abivajajat just temale vajalikul moel.
“Rasked” õpilased
Omaette teema on “rasked” õpilased, keda psühholoogid söandavad pahatahtlikeks nimetada ning keda uuringute põhjal olevat 6–10%. Viimastel aastatel paljudes koolides rakendatud kasvatusraskustega õpilaste klassid on vähemalt ühes kasulikud – õpilaste enamik on tavalises klassis saanud normaalse õpikeskkonna. Positiivseid näiteid saaksin tuua ka “raskete” klassi õpilaste kohta, kes väikeses kollektiivis ja veidi lihtsamate nõudmiste juures autoriteetse õpetaja käe all endisest hoopis paremini hakkama saavad. Kahjuks ei kehti see kõigi kohta. Kui kodu kooli pingutusi ei toeta, vaid arutut olesklemist ja jätkuvat popitamist soosib, on tulemus null. Ka lõputud vestlused mitmes instantsis, mis kehtivas õpilaste mõjutusvahendite loetelus kirjas, jäävad jõuetuks, sest kõik asjaosalised teavad liigagi hästi, et mitte mingi reaalne sanktsioon neid ei ohusta. Nii jäävadki koolide kasvatustöö komisjonid ning linnade-maakondade alaealiste komisjonid pelgalt jututubadeks.
Õpetajate “lahterdamine” pole mõistlik
Eetilisusele ja korrale panustav Res Publica on asunud valitsust moodustama. Korda on tõepoolest vaja. Seadustega käsikäes on vaja kehtestada ka toimivad meetmed nendele, kes seadusi millekski ei pea. Kogu minu lugupidamise juures respublikaanide heade kavatsuste vastu teeb mind täiesti nõutuks nende valimiseelne lubadus – heale õpetajale topeltpalk. Missuguse metoodikaga tehakse kindlaks, et üks õpetaja on kaks korda parem kui teine? Ja kui niisugune eksimatu meetod leidubki, siis mida hakata peale õpetajaga, kes näiteks töötab kolleegist poolteist korda paremini? Minu arvates pole niisugune “lahterdamine” mõistlik. Pigem võiks lahendust otsida järgnevas.
Õpetajate palgaküsimus on enam või vähem teravalt kõne all olnud aastaid. Ikka on arutatud, kui palju tuleks õpetajale tema töö eest maksta, viimasel ajal ka seda, kes peaks maksma, kas riik või kohalik omavalitsus. Paraku on tähelepanuta jäänud oluline küsimus – mille eest õpetajale maksta.
Õpetaja töötasu määramisel on endiselt aluseks ainetunnid, riiklikult on kindlustatud tagasihoidlik klassijuhataja lisatasu (kesiselt saab tasustada ka ringijuhte, pikapäevarühma ja parandusõppe õpetajaid, logopeede). Aga kõik see, mis kuidagi ainetundide raamidesse ei mahu ning mida tavaliselt ametijuhendites kajastab väheütlev üldistus “ja muud ülesanded”, tuleb ära teha tasuta, puhtast missioonitundest. Direktori määratav lisatasu jääb sageli vaid teoreetiliseks võimaluseks, sest palgafond on piiratud.
Ehkki koolitöö eripära vähe tundev avalikkus püsib visalt arvamusel, et õpetaja tööpäev on lühike, näen pidevalt oma koolikogemuse najal, kuidas kaheksast tunnist päeva kohta jääb oma tööd südamega tegevale õpetajale väheks, et kõik vajalik korda saaks. Õpetaja tööpäev ei ole lühike, vaid tasustatud on lühike osa õpetaja tööpäevast. Ja nii pole imeks või pahaks panna, et meie tänase elatustaseme juures keskendub mõnigi kolleeg vaid oma ainetundidele, kuna just see on ainus osa tööpäevast, mis tema perele leiva lauale toob.
Kui soovime saada õpetajad õpilastega kõikvõimalikku individuaalset lisatööd tegema, uurimistöid ja projekte juhtima, arendavat huvitegevust organiseerima, entusiasmiga õppekava või kooli arendama jne, ei maksa piirduda retoorikaga, vaid on ülim aeg see kõik õiglaselt tasustada. Ühtlasi oleks iga õpetaja seatud valiku ette, kas jäädagi tunniandjaks või teha väärilise tasu eest ka enamat, nagu professionaalilt oodatud, ning absurdse “kordades lahterdamise” asemel saaks iga õpetaja just selle palga, mille ta on välja teeninud.
Kui me ei asu teravaid probleeme koolis (nagu kogu meie ühiskonnaski) aktiivselt lahendama juba täna ja jääme endiselt konstateerivale positsioonile, kasvavad need mured homseks juba lootusetult üle pea.

Mõtlemine contra tuupimine

Viive Ruusilt ilmus 21.01. Postimehes artikkel “Euroopa hariduse tagahoov!?”, mis pani mu südame kripeldama ning tekitas soovi sel teemal kirjutada. Võtsin tükk aega hoogu, kuni Postimehes ilmunud Lauri Leesi artikkel “Mulle meeldib tuupida” (18.03.) vallandas ägeda, praegugi kestva diskussiooni (peamiselt lugeja kirjade näol). Selle peamine teema on mõtlemine/loovus contra tuupimine.  

Probleem on otseses seoses V. Ruusi artikliga, milles tutvustatakse ühe rahvusvahelise uuringu tulemusi. Võrreldi 15-aastaste laste oskusi lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes ning reastati riigid nende näitajate alusel. Ei kontrollitud mitte elementaarset lugemisoskust ja teadmisi, vaid oskust töötada tekstiga, teaduslikke mõisteid rakendada, lahendada elulisi matemaatilisi probleeme. Eesti uuringust osa ei võtnud, osavõttu pole ka planeeritud, nii et meie oma kohta neis pingeridades ei tea. Küll aga teeb murelikuks, et Läti on nendes koos Brasiilia ja Mehhikoga lausa viimaste seas. Võib oletada, et meie hariduses on ajaloolistel põhjustel Lätiga palju analoogilist.
Õpetuse eesmärk
Oletan, et igale inimesele, kes on didaktikaga kauemat aega kokku puutunud, on probleemistikus palju tuttavat. Tegemist on didaktika igavese probleemiga, mis taandub õpetuse eesmärkidele. Pedagoogika eri suundade esindajad on siin rohkem kui sajandi vältel esitanud oma prioriteete. Teeme kiirmeenutuse mõnest sellisest, mis on aegade jooksul ringelnud meie õpetajakoolituses ja meile kättesaadavas pedagoogilises kirjanduses.
Õpetuse materiaalsed või formaalsed eesmärgid, st küsimus, mis on tähtsam, kas õpilasele paljude teadmiste andmine või vaimsete võimete arendamine. Õpetuslikud või arendavad eesmärgid, reproduktiivne või produktiivne mõtlemine, nn valmisteadmiste omandamine või loovuse areng, nüüd siis tuupimine või mõtlemine/loovus. Kõigil neil juhtudel on küsimuse asetus oma olemuselt enam-vähem sama: tegemist on õpetuse eesmärkide vastandpaaridega. Mäletan, et omal ajal püstitas mõni vene autor selle probleemi ka hoopis poeetilises vormis: kas eesmärk on anuma täitmine või tungla läitmine?
Selle poleemika juures paistab didaktika ajalugu analüüsides silma mitu huvitavat asjaolu. Esiteks, nimetatud vastandpaaridest kerkib üks esile eriti juhul, kui seni on teine domineerinud ning esimesele on vähe tähelepanu pööratud.
Näiteks vajadus loovust arendada muutub prioriteediks, kui varem on kogu tähelepanu olnud suunatud ulatusliku õppematerjali omandamisele, nagu see on paratamatu väga mahuka õppekava puhul. See toob endaga kaasa rõhu suure õppematerjali äraõppimisele, tuupimisele, kui soovite. Kuna lihtsalt ei jää aega materjali mõtestamiseks, korralikuks kordamiseks ja süstematiseerimiseks, teadmiste rakendamiseks ja probleemide lahendamiseks. Sest oma olemuselt mõtlemise ja loovuse arengule suunatud aktiivõppe “häda” on selles, et vastavad vormid ja meetodid (iseseisev töö, rühmatöö, diskussioonid, rollimängud, katsed, uurimused jne) nõuavad tunduvalt rohkem aega kui kuulsa ja kirutud valmismaterjali esitamine. Ja seepärast ongi alati siis, kui on taibatud, et asi õpilase üldiste vaimsete võimete arenguga on halb, kerkinud esile vajadus vähendada mahukaid õppekavasid. Ühtlasi jõutakse sageli teise äärmusse – hakatakse teadmisi ja nende tähtsust alahindama või veel ekstreemsematel juhtudel neid vaat et eitama. Postimehe diskussioonis esindab seda leeri ühe lugeja arvamus, et sellest pole midagi, kui õpilane ei tea, kus on Itaalia, hiljem ootab teda suur avastusrõõm. Huvitav, kuidas sel juhul ajalugu või kirjandust õpitakse?
Võitlus liiga mahukate õppekavade vastu on kestnud nii kaua, kui mina mäletan, seega siis väga pikka aega. Eriti teravaks muutus see probleem 1970.–80. aastatel, seda ka üleliidulises ulatuses. Paraku ei lõppenud asi mitte programmide vähendamise, vaid täiustamisega. Seepärast on arusaadav, et pärast 1987. a revolutsioonilist õpetajate kongressi alanud haridusreform tõstis ühe olulise nõudena esile programmide kärpimise.
Kogu poleemika õppekavade ümber on näidanud, et asi pole põrmugi paranenud vaid, nagu paljud õpetajad on suu- ja kirjasõnal ütelnud, läinud halvemaks. Teiselt poolt on iseseisvusaja jooksul plahvatuslikult laienenud meie teadmised paljudest ja mitmekesistest õpilaste arengut soodustavatest õppemeetoditest. Ja neid ka rakendatakse. Olen täienduskoolituse raames olnud sageli rabatud, mida kõike meil tehakse! Seda muidugi tänu õpetajate entusiasmile ja pühendumisele.
Ent vastuolu selle vahel, mida nõutakse riigieksameil (mis rõhub väga ulatuslike ainekavade faktiliste teadmiste täielikule omandamisele, kusjuures nn raudvara on fikseerimata), ja mille arendamist eeldatakse õppekava ja ainekavade üldosades, on läinud väga teravaks. Ilmselt selle kõige pärast ongi nüüd puhkenud “teadmised contra mõtlemine” üle diskuteerimise uus raund. Ja vastupidi, mitmel pool välismaal, eriti seal, kus on liialdatud mängulisuse, mitmesuguste rühmatööde, arutlustega ning jäetud teadmised tagaplaanile, on taibatud, et selline õppeviis toob paratamatult kaasa harimatuse. Pealegi ei pääse õpilased kõrgkooli või ei saa seal hakkama.
Mitu kärbest ühe hoobiga
Teise asjaoluna paistab silma, et seda probleemi käsitletakse enamasti tingimata vastandamise võtmes, millest oli ka eespool pisut juttu. Ollakse nagu veendunud, et kahte kärbest korraga tabada ei saa. Kui on vaja loovust arendada, tuleb süstemaatilised teadmised kõrvale jätta, teadmisi on vaja just nii palju (õigemini vähe), et arutlemine või katsetamine üldse võimalik oleks.
Tuletagem siinkohal meelde mõningaid probleemõppe põhitõdesid. Probleemi saab lahendada vaid kindlate, selgete mõistete alusel, nendeta on tegemist tühipalja fantaseerimisega. Seda õppeviisi kasutatakse õppetöös ühe elemendina, mida eelistatakse juhul, kui õpilasel on varem õpitu põhjal olemas eeldused probleemi lahendamiseks. Siis saabki õppija ise tuletada uut, leida reegleid, seaduspärasusi jne. Siia kuulub ka Res Publica poolt koalitsioonileppesse toodud ja seega tähtsustatud avastusõpe, mis on piiratud loodus- ja täppisteadusainetega. (Muide, kahju, et küsimust pole hõlmatud laiemalt, kogu probleemõpet ja ka teisi aineid haaravalt).
Edasi – pole vaja eksperimente tõestamaks, et on fakte, reegleid jne, mida pole mõtet ega saagi tuletada, need tulebki valmis kujul kätte anda. Kuidas sa ikka omal käel tuletad, millal ja kus mingi ajalooline sündmus toimus ja kes oli väepealik või mis nimi on mõne riigi pealinnal või millise pealkirjaga teose mõni kirjanik kirjutas või millised on ebareeglipärase tegusõna vormid mõnes keeles. See kõik ja väga palju sellesarnast tulebki lihtsalt ära õppida ehk omandada. Lauri Leesi nimetas seda temale omase kirjandusliku stiiliga tuupimiseks muidugi sellepärast, et sellele vajadusele tähelepanu juhtida.
Tuupimisega otseses tähenduses on tegemist juhul, kui ei omandata arusaamisega, kui mõisteid ja muud õpitavat omandatakse mehaaniliselt, verbaalselt, kui laps ei saa õpiku tekstist aru ja püüab korraliku õpilasena seda meeleheitlikult pähe õppida. Ja sellist olukorda esineb oi kui palju!
Seega oleks üks mõistlik lahendus meie praegusele probleemipuntrale selline: õpilane on omandanud arusaamisega selged mõisted, faktid, seaduspärasused selle kohta, millele õpitav baseerub; edasine, st millist meetodit kasutada, oleneb teemast, vahel on rõhk materjali äraõppimisel, vahel mitmesugustel mõtlemisoperatsioonidel õppematerjali tekstiga (siia kuulub ka teadmiste konstrueerimine õpilase poolt; vastav teooria on praegu populaarne), vahel aga on õpilase jaoks häid võimalusi katsete tegemiseks, uue reegli tuletamiseks ja nuputamiseks. Sel juhul oleks tabatud mitte ainult kaks, vaid veel rohkem kärbseid.
Lihtsamalt sügavamale
Lisan siia veel ühe ketserliku mõtte. Väga palju materjali, eriti põhikoolis tulebki lihtsalt ära õppida, sest kas pole keerukamate seoste loomiseks aega või pole õpilase areng jõudnud nende tabamiseks vajalikule tasemele. Sellepärast ongi didaktikas juba ammust aega kasutatud aine ülesehitusel, seal kus see otstarbekaks osutub, kontsentrilisuse printsiipi, st käsitletakse teemat enne lihtsamalt ja lühemalt ning hiljem uuesti ulatuslikumalt ja sügavamalt. Väidan ka, et on väga oluline, et inimene omandaks koolis faktide tasemel ülevaate kirjandusest, kunstidest, loodusest, ajaloost, üldse kogu kultuurist. Hiljem on tal siis reisidel, kirjanduse lugemisel, televiisorist päevauudiseid vaadates, teatris, kinos, muuseumis jm olemas teadmised, millele toetuda. Need arenevad järjest edasi, süvenevad mitmekesiste allikate alusel, inimesel tuleb meelde – ahhaa, seda olen ma koolis õppinud. Ta ei esita näiteks Londonis Tussaud’ muuseumis giidile vahakujude kohta rumalaid küsimusi. Ta teab teatrit külastades, kes on Molière ja millal ta elas, saab aga just sellepärast tunnetada ka palju uut. Näeb oma silmaga, milline on Pompei, teab aga juba enne, mis ja millal seal juhtus.
Mis lollidesse küsimustesse puutub, siis kardeti vene ajal väga, et järsku mõni turist neid esitab ja nõukogude inimesi blameerib. Mäletan, et reisieelsel instruktsioonil hoiatati näiteks, et Prahas ei küsitaks Smetana silla kohta, miks sel on hapukoore nimi.
Ärgem ignoreerigem erinevusi
Mulle on kõigi nende diskussioonide juures silma paistnud, et millegipärast räägitakse kõikehõlmavalt, üldkehtivusele pretendeerivalt, ignoreerides ainet, eakohasust ja laste individuaalseid erinevusi.
Kõigepealt õppeainest. Mõtlemise/ loovuse arendamise võimalused on paljuski ainespetsiifilised. Kui tuua näiteid, siis matemaatikas on selleks klassikalised mõtlemisoperatsioonid ja ülesannete loovlahendused, teistes reaalainetes lisanduvad neile tuletamine katsete põhjal, loodusteadustes tööd looduses. Ajaloos aga näiteks hüpoteeside püstitamine ja tõestamine, üldistused eri allikate põhjal, tööd muuseumis. Loovtöödes selle sõna kitsamas tähenduses (kirjandid, esseed, luuletused, joonised, dramatiseeringud jmt) on mõttelennul ilmselt hoopis vabam ruum. Ka keeltes rakendatakse üpris palju probleemülesandeid (vaadatagu kas või sellesama Lauri Leesi õppekirjandust), ent valmismaterjali äraõppimisel on siin ilmselt tähtsam koht.
Edasi eakohasusest. On ilmne, et rõhuasetused erinevad kooliastmeti. Näiteks algklassides on õppematerjali maht järgmiste astmetega võrreldes väiksem, alusoskuste treenimisel aga tähtis koht. Olgu vahemärkuse korras väliskogemuste põhjal öeldud, et kõikjal, kus alusoskustele vähe tähelepanu pööratakse, on ilmnenud, et lapsel võib igasuguseid muid voorusi olla, ent lugemise ja arvutamisega on asjad halvad. Nii et järgmistes klassides on raske edasi jõuda. Algkoolis on aga eriti suured võimalused loovtööks, katseteks, küsimuste tõstatamiseks ja lahendamiseks. Johannes Käis näiteks on põhjalikult valgustanud õppejutu ja vaba arutluse võimalusi. Ning pealegi on selle ea iseärasus lõputu küsimuste esitamine; koolieelikuid iseloomustab see muidugi veelgi enam. Paluksin öeldust mitte välja lugeda, nagu teadmised ja mõtlemise arendamine (Piaget’ teooria valgusel) selles eas tähtsad polekski. Spetsiifilisi võimalusi eri õppe-eesmärkide saavutamiseks võime muidugi välja tuua iga kooliastme kohta.
Ning lõpuks lapse individuaalsest eripärast. Individualiseerimine on moesõna, konstruktiivseid lahendusi on aga vähevõitu; ent piirdugem esialgu selle probleemiga vaid meie teema seisukohast. Asi on selles, et ei saa anda ühesuguseid ülesandeid klassi kõigile lastele lootuses, et need kõiki ühtviisi arendavad. Laste eelteadmiste, õpioskuste, loogilise mõtlemise, loovuse, töövõime jm omaduste lähtetase on ju väga erinev. Sellele lisandub asjaolu, et ühel alal võib laps olla andekas, muul alal aga hoopiski mitte. Mis on ühele lapsele probleemülesanne, ei tarvitse seda teisele olla, kuna ta juba teab lahendust. Juhendamise suhtes on ammu teada, et nõrgem õpilane vajab detailsemat juhendamist, mida tugevam on õpilane, seda vähem ta seda vajab ja seda enam saab talle jätta iseseisvust. Laisk ja andekas võib aga lahendada mängeldes mõne probleemülesande, mis eeldab vähe eelteadmisi; jääb aga hätta ülesandega, mis varasema korralikku omandamist nõuab.
Kõigega pole vaja kaasa loksuda
Tuleme tagasi selle juurde, millest oli juttu artikli algul. Millisel kohal võiksime küll meie olla selle võrdleva uurimuse pingereas? Küllap tahaksime olla heal kohal, vähemalt keskmisel. Katseid tehti 15-aastaste õpilastega. Oleks huvitav teada, kas nad olid ühtse riikliku põhikooli või gümnaasiumi õpilased. Kui siin peaksid olema riikidevahelised erinevused, siis pole võrdlused päris korrektsed. Nii ei saa ju konkursiga võetud õpilasi võrrelda nendega, kes pole konkurssi läbinud. Ent kõige tähtsam – oleks kasulik teha üldiselt kättesaadavaks ülesanded, mille põhjal neid katseid tehti, ning neid siis põhjalikult uurida.
Ülesanded olevat olnud põhiliselt teadmiste rakendamisele, loovusele ja iseseisvale mõtlemisele suunatud. Ilmselt oleks meil mõistlik oma ainekavades ja õppekirjanduses vastavaid eesmärke märksa enam arvestada, kui me seda seni teinud oleme. Ent kas need ülesanded ikka korralikke teadmisi ka eeldasid? Igatahes peame olema ettevaatlikud, et mitte jälle ühest äärmusest teise sattuda. Minu meelest on kõige targem fikseerida õpetuse need eesmärgid, mida ise õigeks peame, ja siis püüda luua neile vastavad ainekavad ja õppevahendid, mis võimalikult mitut kärbest tabaksid. Mitte loksuda kaasa iga uuendusega, mis kusagil laias maailmas parajasti käibel on ja varsti võib-olla läbi kukub. Just nii sai omal ajal reformpedagoogika rakendamisest aru Johannes Käis.

Kogemus – koduõpe

Lapsevanema ja õpetajana haridusteemasse pikka aega aktiivselt suhtununa olen just viimastel aastatel märganud üleüldist tendentsi selle poole, et koolist rääkides räägitakse pigem probleemsest lapsest ja kooli kohandamisest temaga kui tublist ja tervest lapsest. Mis on talle hea, mida tähendab parim haridus-kasvatus tema puhul?
 
Olen aastate jooksul otsinud sobivat vormi oma lastele alghariduse andmiseks. Sellistele lastele, kelle puhul pole probleemiks kodu, perekond ega mure toimetuleku pärast. Kes õhust haaravad kõige uue järele ja kes rõõmsalt tahavad targemaks saada.
Vanima poja haridusetee algas Tartu Katoliku Koolis, mille rahulik ja õppimist soodustav õhustik oma väikeste klassidega vastas igati mu ettekujutusele konkurentsi- ja hinnetevabast algkoolist. Edasi tuli Tartu Waldorfgümnaasium – liikumine turvaliselt vormilt paindlikuma ja loomingulisema sisu poole. Selles koolis jõudsid käia kaks esiklast ühe aasta.
Edasi kolisime maakonda, kus polnud läheduses ühtki arvestatavat alternatiivi kohalikule koolile. Oli valida, kas panna poeg selle kooli neljandasse klassi, leppides suhteliselt madala keskmise õppimise tasemega, millesse ta oleks sattunud, või… jätta ta koduõppele. Langetasin otsuse viimase kasuks.
Valik osutus õigeks
Esimene kuu kulus tasanduseks Waldorf- ja tavakoolis õpitava vahel. Olgu öeldud, et see polnud mingi probleem, vastupidi – pojal sujus õppimine kergelt. Edasi jätkasime tavakooli programmiga, kaugema eesmärgiga jätkata põhikooli teises astmes mõnes linna tugevas koolis. Kevadel tegi poiss edukalt sisseastumiskatsed viiendasse klassi linna eliitkooliks peetavasse erakooli.
Oma järge olid ootamas kaks järgmist poega. Nende puhul tuli otsus koduõppe kasuks juba suhteliselt lihtsalt. Ühel niisiis koolikogemus esimesest klassist Waldorf-koolis ja teisest klassist kohalikus vallakoolis, mille ta lõpetas kiitusega, teine alles oma koolitee alguses.
Sarnaselt esimese poja koolitusega on teist poega olnud kodus väga lihtne õpetada. Lapse suur lugemishuvi, harjumus keskenduda ja iseseisvalt tööd teha tegi võimalikuks kahe koolipoisi korraga õpetamise.
Poisid harjusid õppetööd juba hommikusöögi ajal alustama, mistõttu kolisime peagi lastetoast kogu tööks vajamineva kraamiga suurele köögilauale. Paralleelne õpetus eeldas, et pidin pingutama töö organiseerimisel, mis on ilmselt tuttav igale liitklassi õpetajale (lisaks on peres kaks nooremat last).
Avastusrõõmu on teine koduõppeaasta mulle kui oma laste õpetajale pakkunud küllaga. Esimene ja kõige olulisem – näen oma laste arengut ja saan sellele kaasa aidata kõige tulemusrikkamal moel. Koduõppe individuaalõppeline olemus tingib selle, et õpetatakse üksnes ja ainult sellele lapsele praegu vaja minevat. Ei liigset udu, ajaraiskamist ega lapse väsitamist. Pärast “õppetööd” jätkub lastel alati piisavalt energiat meisterdamiseks, mängimiseks, sportimiseks, lugemiseks. Ka küpsetamiseks, taimede-loomadega tegelemiseks jne.
Lisaks pidev valmisolek arutada omavahel lastega kõike. Ühest pillatud fraasist, loetud katkendist või raadiost kuuldud uudisest võib saada pikem arutlusteema. Abiks teatmeteosed, internet, elukogemused, põnevad inimesed ja kohad.
Tilk tõrva
Koolis on selleks välja mõeldud kunstlik aine inimeseõpetus. Segu ajaloost, eetikast, religioonist ja ühiskonnaõpetusest. Kummalisel kombel sai just see aine meie esimese klassi lapsele “saatuslikuks” ehk just selle aine töövihiku mittemõistmise ja täitmata jätmise eest pälvis ta teisel veerandil õpetaja suulise hinnangu “maha jäänud”. Minu püüded selgitada, et aine, mis tegeleb teemadega “Kodu ja kool”, “Minu kool”, “Kooli ümbrus” ja “Minu klass”, pole koduõppel oleva lapse jaoks just see esmane inimõpetus, ei kandnud vilja, kuid tänu kooli juhtkonna heatahtlikule suhtumisele leidsime siiski kompromissi. Paraku oli just esimese klassi lapse puhul veelgi neid mõrusid pille, mida muidu nii positiivse kogemuse kõrval raske alla neelata.
Äsja pedagoogikakooli lõpetanud noorele õpetajale oli täiesti arusaamatu minu otsus loobuda tavapärastest trükitud töövihikutest ja lasta lapsel teha tööd valgetesse vihikutesse, kus ta pidi ise rohkem vaeva nägema vihiku kujundamisega, rea hoidmisega ja teksti-numbrite kirjutamisega. Samuti näis talle, et teise veerandi lõpuks pidanuks laps juba soravalt lugema ja võõrast teksti mõistma nagu “kogu ülejäänud klass”. Selgitused selle kohta, et lapse üldine verbaalne areng on olnud aeglane ning et süstemaatiline lugemaõppimine algas septembris, ei veennud. Samas jäi õpetaja tähelepanuta tõsiasi, et vaatamata keeleliselt mõõdukale “edenemisele”, arvutas poiss saja piires, nii liites-lahutades kui teades ka korrutamise-jagamise põhimõtteid.
Minu jaoks oli see kurb. Et vaatamata kõigile ilusatele sõnadele ja loosungeile lapse individuaalsusest lähtumise kohta jne, seisin silmitsi selge suutmatusega aktsepteerida last sellisena, nagu ta on. Oleksin oodanud õpetajalt rohkem tuge ja mõistmist, kuid tegelikkuses tundsin end millegipärast kaitsepositsioonil.
Kes teab, mis on lapsele parim?
Võttes kokku selle aasta oma lapsi kodus õpetades, olen kindel, et jätkan valitud teed ka järgnevail aastail. Kui kaua, seda näitab aeg.
Mis teeb nukraks, on see, et haridusbürokraatide jaoks on koduõpe, st lapsevanem, kes ise soovib teha oma lapse õpetamise rasket tööd, siiski midagi kahtlast. Seda on tunda kõiges. Selles, kuidas haridusministeeriumi ametnik vastab küsimusele hindamise kohta: “lapsevanemal on õigus õpetada, koolil on kohustus kontrollida” (rõhuga viimasel sõnal) kui selles, et õpetajad poevad otsustusõigust eemale lükates kompromissi vajavates küsimustes paberite taha.
Ikkagi seesama küsimus – kui lapsevanem ei tea, mis on tema lapsele parim, kes seda siis teab? Looduses on nii, et vanemad annavad oma järglastele edasi eluks vajalikud teadmised. Kes/kus on see instants, kes inimlapse puhul teab paremini, mis on lapsele vajalik, ainuõige? Kool, ühiskond, haridusministeerium? Või tulebki võtta kogu teema käsitlusel eelduseks loogika “jumal teab, mida te seal kodus teete!”?
Kasvatusteadlased arutlevad selle üle, kuidas päästa kriisis kodudest pärit lapsi, ja nendivad samas, et tänase kooli põhiprobleem on indiviidi identiteedi kujunemine (vt Inger Kraav, ÕpL, 21.03., Elamise õpetus). Ometi on kõigi asjaolude soodsa kokkulangemise korral just kodu see, kus (algklassi)õpilane saaks areneda oma võimetele vastavalt, vabalt, paindlikult. Kus õpitav materjal pole veel nii mahukas, et selle kõrvale elu ennast ei mahu. Ja kus laps alustaks eneseleidmise teed stressita. Usaldusega.
Loodan südamest, et ehkki variant “koduõpe vanema soovil” on küllaltki tavatu, on ta siiski piisavalt elujõuline valik neile, kes selle otsuse langetavad. Seepärast pole põhjust seda pidada kolmandajärguliseks küsimuseks meie hariduselus.
Mai alul on plaanis samal teemal kokkusaamine lapsevanematele (aga miks mitte ka õpetajatele). Asjast huvitatuil on võimalik kontakti võtta e-posti aadressil rein68@hot.ee.

Isamaa kui jalgalaskmise koht

Parimad raamatupidajad õpivad Mõdrikul

Meri Arro

Lääne-Virumaa Kutsekõrgkool loodi 1. septembril 2001 endise Mõdriku Põllumajandustehnikumi ja Rakvere Pedagoogikakooli baasil. Õpitakse Mõdrikul, kus kooliharidust on antud juba 75 aastat.
 
Mõdriku Aia- ja Majapidamise Kool asutati 1927. a, 1947. a nimetati see ümber Mõdriku Loomakasvatuskooliks, 1948. a Mõdriku Põllumajandus-sovhoosikooliks. 1952. a sai koolist Mõdriku Põllumajandustehnikum, 1964. a Vinni Näidissovhoostehnikum, 1991. a Mõdriku Põllumajandustehnikum.
Omal ajal alustati tulevaste perenaiste koolitamisega. Läbi aastate on õpetatud veel põllubrigadire, zootehnikuid, agronoome ja infotehnoloogia spetsialiste. Praegu õpetatakse Mõdrikul raamatupidajaid, ärijuhte ja sotsiaaltöötajaid.
Koolile kuulub seitse maja, sel aastal valmis õppehoone, mis ehitati ümber kunagisest hobusetallist.
Siht on rakenduskõrgkool
Direktori asetäitja Eda Vahero sõnul on kool oma õppekava teinud ümber rakenduskõrghariduse taseme õppekavaks. On esitatud avaldus akrediteerimiseks, pärast seda muutub kool rakenduskõrgkooliks. Eelmisel kevadel lõpetanud said kutsekõrghariduse, mis on võrdsustatud bakalaureusekraadiga. Neil on õigus jätkata õpinguid magistriõppes, lõplik vastuvõtmine on aga ülikoolide otsustada. Mõned nõuavad vaheeksameid, mõned ühte lisaõppeaastat.
Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli lõpetanute tööhõive on väga hea. 2002. a kevadel lõpetas raamatupidamise eriala kutsekeskhariduse õppekava alusel 23 õpilast, nendest jätkab õpinguid Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolis 16. Erialal töötab kaks, muul alal neli, tööta on üks ja lapsehoolduspuhkusel üks.
Kutsekõrghariduse õppekavade alusel õppinud üliõpilastest lõpetas raamatupidamise eriala 44 ja sotsiaaltöö eriala 24. Nendest on erialasel tööl 45, muul tööl kümme, lapsehoolduspuhkusel viis, õpinguid jätkab kolm ja tööd otsib viis. Seega pole 2002. a lõpetanutest tööd leidnud 6,6%, erialasel tööl töötab 66,2%. Neli sotsiaaltöö eriala lõpetajat jätkab õpinguid magistrantuuris.
Pruutide kool
Umbes pooled õppuritest tulevad Mõdrikule Lääne-Virumaalt, paljud ka Ida-Virumaalt, Jõgevamaalt ja Tallinnast, üksikud mujalt Eestist, sealhulgas Hiiu- ja Saaremaalt. Eda Vahero sõnul on koolivaliku üks põhjus see, et elamiskulud on siin väikesed. Paljud on kooli valinud sõprade-tuttavate soovitusel.
Eelkutseõppes tehakse koostööd Vinni-Pajusti Gümnaasiumiga, mille majandusklassis õppivad õpilased saavad pärast gümnaasiumi lõpetamist jätkata õpinguid Mõdrikul teisel kursusel kas ärijuhtimise või raamatupidamise erialal. Gümnaasiumi ajandusklassis õpetatakse vaba- ja valikainete arvelt majandusaineid ning tunde annavad Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli õpetajad.
2002. a kevadel korraldas Lääne-Virumaa Kutsekõrgkool koostöös Lääne-Virumaa tööhõiveametiga arveametnik-bürootöötaja kursuse, kus osales 18 töötut. Sel õppeaastal plaanitakse kursusi sotsiaalhooldajatele, raamatupidajatele ja kohanemiskoolitust tööotsijatele.
Järgmisel õppeaastal on kavas alustada majandusinfo töötlemise erialaga, mis on loodud infotehnoloogia ja ärijuhtimise erialade baasil. Eda Vahero loodab et uue eriala vastu tunnevad huvi ka poisid. Seni on õppeasutus tuntud “pruutide koolina”, noormehi on õpilaste hulgas umbes 15 protsenti. Vaid ärijuhtimise erialal moodustavad poisid kolmandiku õppuritest.
Ärijuhtimise õppesuuna juhataja Arno Kaseniidu sõnul oleks ideaalne, kui tüdrukuid-poisse oleks ühepalju, sest kahel esimesel aastal on tulevastel ärijuhtidel õppekavas ka tantsutunnid. Paraku pole mõeldav korraldada noormeestele ja neidudele Inglise Kolledzi kombel eraldi konkurssi.
Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolis õpetatakse ärijuhtimise ja sotsiaaltöö alal ka venelasi. Kõigepealt õpivad nad pool aastat süvendatult eesti keelt, seejärel jätkuvad õpingud eesti keeles. Vene õpilasi on koolis saja ringis.
Helle Noorväli – aasta tegija
Alates 2001. aastast, mil Mõdriku Põllumajandustehnikum ja Rakvere Pedagoogikakool liitusid, juhib kooli Helle Noorväli. Praegu õpetab ta finantsanalüüsi, eelnevatel aastatel õpetas ka finantsjuhtimist ja mikroökonoomikat. Tartu Ülikoolist on ökonomistiharidusega Noorväli saanud pedagoogikamagistri kraadi. Lääne-Virumaa Kutsekõrgkool on tema esimene töökoht.
Helle Noorväli on Lääne-Viru aasta tegija hariduse- ja sotsiaaltöö vallas. Tema preemiale esitajate seas oli ka Vinni vald, kus Noorväli osaleb volikogu kultuuri- ja hariduskomisjoni töös. Haridustegelastele pole maakond varem selliseid tiitleid andnud.
Aasta tegija tiitli väljateenimises oli oma osa kahe kooli liitmises osalemises, samuti valmis tema juhtimise ajal uus õppehoone. Kolleegide sõnul on Helle Noorväli nõudlik ja järjekindel kolleeg.
Ärikorralduse päevad
Möödunud nädalavahetusel osalesid Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolis ärikorralduse päevadel Eesti ärikorralduse programmi partnerkoolide (kokku 16) 1. ja 2. kursuse üliõpilased ja nende õpetajad. Ärikorralduse päevad toimusid tänavu kolmandat korda, programmis oli minimess “Mõdriku teeviit”, külastati ettevõtteid, toimusid diskussioonid “Raha vs võim (ärieetika)” ja “Keda vajab ettevõtja?”. KPMG juhtimiskonsultant Vello Rääk kõneles muudatuste juhtimisest ja Tallinna Börsi juhatuse esimees Gert Tiivas väärtpaberiturust. Ei puudunud ka seltskondlik osa.
Ärijuhtimist õpetatakse Mõdrikul kahes osas: kutsekeskhariduse tasemel on tegemist ärikorraldusega, mille kutsestandard on (äri)juhi assistent. Pärast kahte aastat on võimalik jätkata õpinguid rakenduskõrghariduse tasemel ärijuhi erialal.
Ärijuhtimise õppesuuna juhataja Arno Kaseniidu sõnul on selge, et koolist otse ärijuhiks ei minda, keegi ei võtakski. Lõpetajad saavad üsna laiapõhjalised oskused ja teadmised, millega saab spetsialiseeruda vastavalt ettevõtte vajadusele müügi-, tootmis-, finantsosakonda vms. Lõpetanud töötavadki väga mitmesugustel ametikohtadel – administraatorite, müügiinimeste, reklaamitöötajatena. Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli eripära on, et siin õpetatakse põhjalikult finantsaineid, lõpetanud peaksid oskama koostada äri- ja finantsplaane ning dokumente ettevõtte arengukavani välja.
Arno Kaseniit: “Rõhutame ka seda, et lisaks teadmistele on oluline isiksuse areng. Inimese küpsus töötegijana on tööandja silmis üks määravaid kriteeriume. Peame oma koolis põhiliseks õppimis- ja töötahet, distsiplineeritust, töö- ja vastutusvõimelisust. Suurim soov on, et noortel oleks motivatsioon siin õppida.”
Kirev seltskond
Lääne-Virumaa Kutsekõrgkoolis on koos väga erinevad inimesed – eesti ja vene rahvusest, nii otse koolipingist tulnud kui ka kaugõppijad.
Eda Vahero: “Meie kool nagu väike maailm, täiendame üksteist.”
Kui raamatupidajal on esikohal raha, siis sotsiaaltöötajal inimene.
Psühholoogiaainete õpetaja Kaja Altermann: “Erinevate alade õppijatega kasutame hoopis erinevaid tehnikaid. Sotsiaaltöötajate tugev külg on empaatilisus, avatus, nad on valmis tegema kompromisse. Raamatupidajad on konkreetsemad, kinnisemad. Ärikorraldajaks õppijail on alguses inimsuhted tagaplaanil, kuid pärast näevad ise ka, et teistega arvestades läheb äri hoopis paremini.”
Raamatupidamisõpetaja Siiri Luts: “Ärijuhid on aktiivsema hoiakuga, raamatupidajad rahulikumad, kohusetundlikumad.”
Selgesti eristuvad ka gümnaasiumist tulnud ja töötavad kaugõppijad. Eda Vahero leiab, et töötav inimene on alati hoolsam. Arno Kaseniidu sõnul orienteeruvad gümnaasiumist tulijad äris ja maailmas suhteliselt vähe ega pruugi alguses ette kujutada, kuhu nad hiljem tööle lähevad.
Kaja Altermann: “Sotsiaaltööd õppima tulnud keskkoolilõpetanu pole endale enamasti teadvustanud, mis ala ta õppima hakkab. Valivad huupi – kodu lähedal, tasuta õpe. Kui esimesel praktikal käidud, tuleb ?okk, hakatakse aru saama, mida see töö tegelikult tähendab. Kaugõppija on motiveeritum, küpsem, teadlikum, oskab enda eest seista ja oma aega planeerida, mõistab ka õpetajat. Ka nõudlikkus enda ja teiste suhtes on suurem.”

Raamatupidajate kutsevõistluse seitse paremat kohta läksid Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli

45 aastat raamatupidajaid koolitanud Lääne-Virumaa Kutsekõrgkool võõrustas 21. märtsil raamatupidajate kutsevõistlusel osalenuid. Kümmekonna aasta järel taas peetud võistlusest võttis osa 21 õpilast kuuest koolist. Võistlusel tuli vastata teooriaküsimustele ning täita praktilisi raamatupidamis- ja asjaajamisülesandeid. Jõukatsumise seitse esimest olid Lääne-Virumaa Kutsekõrgkooli õppurid.
Kutsevõistluse tulemused: 1. Lya Jaadla, 91,7 p; 2. Silva Reinhold, 89,55; 3. Piia Saarepera, 84,85; 4. Kadri Sisask, 79,55; 5. Ly Rannamäe, 78,25; 6. Eva Nessler, 76,90; 7. Airi Erm, kõik Lääne-Virumaa Kutsekõrgkool, 70; 8. Siret Rausk, 68,45; 9. Jaana Kartau, 60,45; 10. Mirjam Pällo, 60,15; 11. Brita Sale, kõik Tallinna Majanduskool, 59,80; 12. Kristi Kuus, 59,15; 13. Piia Reichan, 56; 14. Ave ?tein, 55,75; 15. Merle Kruuse, kõik Tartu Kutsehariduskeskus, 48,65; 16. Karin Julge, Taebla KKK, 46,15; 17. Regiina Kaljula, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, 41,70; 18. Rene Husu, Türi Tehnika- ja Maamajanduskool, 37,35; 19. Liina Prillop, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, 36; 20. Aire Kiisk, Taebla KKK, 26,25; 21. Katre Piirsalu, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, 25,90.
Raamatupidamisõpetajate Siiri Lutsu ja Malle Kasearu sõnul on raamatupidamises aastate jooksul kõige rohkem muutunud erialakeel (viimati 1. jaanuaril). “Nüüd on see kirjutatud spetsialistile,” leiavad nad, “lihtinimene sellest aru ei saa. Ise ka veel õpime seda koos õpilastega.” Kuigi nüüd tehakse raamatupidamist peaaegu ainult arvuti abil, alustatakse algtõdede õpetamist ikkagi käsitsi, kõigepealt tuleb luua süsteem.
Siiri Luts: “Arvuti on vahend, raamatupidamine aga kindel suletud süsteem. Kaugõppesse tulevad inimesed, kes on hakanud ise raamatupidamist tegema, aasta pärast ütlevad, et alles nüüd hakkavad aru saama, varem ei teadnudki, et see on nii huvitav!”
Raamatupidaja amet nõuab püsivust. Seda tullakse sageli õppima dünastiate kaupa. Siiri Luts: “Praegu raamatupidaja tööd hinnatakse, varem naerdi välja, kui seda õppima läksid.”

Meie maal kõik tööd on head

ANU MÕTTUS

Pole lootust, et inimene läheb õppima ametit, mille olemasolust tal aimugi pole. Sellest loogikast lähtus Eesti Kaubandus-Tööstuskoja kutsenõunik Tiia Randma ETV-le “Ametilugude” ideed pakkudes. Nii sündisidki portreesaated inimestega, kes peavad vajalikke, kuid noorte seas paraku ebapopulaarseid ameteid.
 
Sel hooajal on valminud 16 saadet: “Metsamasinajuht Valentin”, “Solgifilosoof Christina”, “Laevaehitaja Mi?a”, “Loots Feliks”, “Vennad vedurijuhid”, “Õhuliini ehitaja Boriss”, “Saetööstus ja Tiit”, “CNC-mees Jaanus”, “Metsnik Maaris”, “Mehhaanik Veljo”, “Udo ja elekter”, “Metsameister Mando”, “Turvatöötaja Ervin”, “Tee-ehitaja Leho”, “Prügimajandus ja Aivar”, “Puidutehnoloog Veiko”.
Nihutada õpivalikuid
Eesti Kaubandus-Tööstuskoda on suurim Eesti asutusi ja ettevõtteid ühendav organisatsioon, millel liikmeid üle 3200. Koja ülesanne on tegelda ettevõtjate jaoks kõige olulisemate probleemidega, mille hulka jätkuvalt kuulub ka tööjõu kvalifikatsioon.
Tiia Randma: “Oleme tegelnud selle temaatikaga alates 1995. a, tõsisem töö sai alguse 1997, kui Kaubandus-Tööstuskoda asus riigi tellimusel töötajate kvalifikatsioonisüsteemi looma. Tänaseks on loodud Kutsekoda, mis tegeleb kutsestandardite ja kutse omistamisega. Oleme selgeks saanud, et vaatamata kutseharidusse suunatud investeeringutele, koolide kohati juba väga heale materiaalsele baasile ja sellele, et ka riik on teinud tellimuse vajalikele õppekohtadele, ei lähe noored ikkagi kutsekoolidesse õppima. Kui vaadata ettevõtjate poole pealt, on õpivalikud väga paigast ära. Lihtsalt ärijuhi haridusega inimesi ei ole meile täna sugugi nii palju vaja kui inimesi, kes midagi tõepoolest oskavad ja oma valdkonda põhjalikult tunnevad. Seejuures ei ole esmatähtsad mitte kutse- ja erialaoskused, vaid nn sotsiaalne ja isiksuse kvalifikatsioon, ehk siis see, et inimene oleks valmis suhtlema, tahaks tööd teha, meeskonnas töötada, oleks aus jne.
Paraku on üksi sellest vähe kasu, et me püüame ettevõtjatega praktikakohti leida, investeerida koolidesse, leida koostöövorme. Kui noored ei asu ettevõtluses vajalikke erialasid õppima, ei tule peale ka vajalikku tööjõudu. Kuidas muuta hoiakuid? Ilmselt võib aidata vaid meedia, eelkõige televisioon. Ei aita aga, kui lihtsalt rääkida teleekraanil, et kutseharidus on hästi arenenud. Hirm kutsekooli ees tuleb paljus sellest, et ei teata suurtest muutustest tööelus. Ütlen ausalt: kuigi arvasin end meie ettevõtluse edusammudest palju teadvat, tõi ettevõtetes käimine ja ametite vaatamine ühe inimese pilgu läbi üllatusi ka minule.
Igas “Ametilugude” saates on ka nn vox populi ehk arvaja osa – uuritakse, mida arvavad sellest ametist lapsed ja inimesed tänavalt. Nii leiti saetööstuse kohta, et seal pole mõistust vaja, paned palgi käru peale ja lased läbi sae. Tegelikkuses pole saetööstuses sellest enam jälgegi. Või arvatakse, et mis metallitööstust meil on, Rummus vangid teevad pussnuge… Aga Eestis on vormimeistrid, kelle turg on kogu Euroopa. Nad teevad väga head tööd ja on konkurentsivõimelised.
Hirm kutsekoolides õpetatavate ametite ees tuleb eelarvamusest ja teadmatusest. Ametilugude sari sündiski, rääkimaks inimestest, kes neid ameteid peavad.
Kui hakkasin ametite loetelu kokku panema, seadsin eesmärgiks valida tootmisega seotud valdkonnad, kuhu noored tööle minna ei taha. Valminud on 16 osa, neist 11 puhul võib kindlasti öelda, et tegemist on just niisuguse valdkonnaga. Tahame jätkata ja keskenduda tulevikus senisest enam ametitele, mis täna pole noorte seas populaarsed. Paraku ei saa täna veel kindlalt öelda, et suudame plaani realiseerida. ETV on küll kavandanud sarja sügisest jätkuma, aga üht-teist on veel lahtine. Olen otsinud riigilt raha, paraku leidis lahkuv haridusminister viimasel hetkel, et meile lubatud raha tuleb kasutada mujal.”
Kõik ametid on toredad
Valitud erialad on küllalt meestekesksed. Kas siis nn naiste tööde hulgas polegi ebapopulaarseid?
Tiia Randma nendib, et ka talle üllatuseks läks nii, et ainult kahe osa peategelased on naised. “Võib-olla on ebapopulaarsete “naistetööde” hulgas vähem erialasid, mis otseselt tootmisega seotud. Ka metsnik Maaris ja reovete puhastamisega tegelev Christina, kes meie saadetesse sattusid, ei esinda kuigi naiselikke erialasid. Aga nad on väga vahvad naised.
Ma ei ole selle üle mõelnud, miks ei tekita naiste ja tüdrukute valikud ühiskonna majandussituatsioonis nii suuri probleeme.
Esimese saate järel ilmus vist Postimehes hästi kuri arvustus, et “Ametilood” on väga meestekeskne saade, kus naistele on jäetud ainult musitaja roll, aga kindlasti ei olnud see meie eesmärk. Eesmärk oli näidata inimest ja tema ametit ning ameti väärtust selle inimese kaudu. Loodan väga, et järgmistes saadetes on rohkem ameteid valdkondadest, mis seekord välja jäid, nagu näiteks põllumajandus ja haridus. Miks mitte ka mõni riigiametnik. Näiteks maksuametnik on paljude silmis “paha tegelane”. Edaspidigi ei taha me rääkida ametitest, mis jäävad niigi silma, nagu müüja või pangateller, vaid nendest, mida me ei näe, aga ikkagi arvame tundvat.
Üks kurvastav kogemus võtete käigus puudutas just “naiste eriala”. Küsitlesime saateid ette valmistades õpilasi paljudes Eesti kohtades. Muuhulgas küsisime ka, millised on nende arvates ühiskonnas kolm enim ja millised kolm kõige vähem hinnatud ametit. Minu üllatus oli suur, kui saime vähem hinnatud ametite hulka ka õpetaja. Seda oli laste suust kurb kuulda. Oli ka neid, kes leidsid, et õpetajaamet on väga tore, aga murelikuks teeb, et kuulsime negatiivset arvamust eri paigus ja eri eas õpilastelt. Võib-olla tuleks teha üks saade õpetajast?
Laste vastustes oli ka rõõmustavat. Kui algklassides valitsesid sellised ajast aega levinud stampsoovid nagu juuksur ja müüja, tuletõrjuja ja politseinik ning 6.–7. klassis tahtsid endiselt paljud saada ärijuhiks, oli tore kogeda, et 9. klassis ei domineerinud enam soov saada ärijuhiks.”
Tiia Randma ei pea saate adressaatideks mitte niivõrd õpilasi, kui just õpetajaid ja lapsevanemaid.
Õpetajatele ja lapsevanematele
“Pahatihti ähvardatakse üldhariduskoolis poisse kutseharidusega. Meil on liiga faktikeskne haridus ja pole väärtustatud käeline tegevus ega osavus muudel aladel. Ainult riigieksamitest lähtuv tulemuslikkuse hindamine ei pruugi sugugi näidata, et noor eluks tegelikult valmis on. Meie saated ongi mõeldud selleks, et inimeste silmaringi avardada ja näidata, mis ka muudes valdkondades toimub. Tahame tutvustada ja väärtustada ameteid, laiendades teadmisi tööelu võimalustest ja pakkuda mõtlemisainet, mitte anda juhiseid, kuhu õppima minna.
Tõsi, paljudesse osadesse on pikitud ka juttu koolist. Näiteks oli juttu mehest, kes lõpetas toonase Võru tööstustehnikumi puidutehnoloogia eriala, alustas tisleri õpipoisina meistri käekõrval ja kasvas koos tehasega. Täna on ta ettevõtte arendusdirektor. Laevaehitaja Mi?a alustas keevitajana ja on ka nüüd juhtival ametikohal. Samas on õhuliini ehitaja Boriss eluaeg olnud elektrimontöör, ehitanud uusi liine ja posti otsa roninud ning talle just see meeldibki, ta ei olegi mujale tahtnud.
Võis karta, et “Ametilugudele” saab saatuslikuks sama eelarvamus, mis kutsekooli mineku puhul – niikuinii on see temaatika jama ja mis ma tast ikka vaatan. Et päris nii ei läinud ja saade täitis telekavas mingi täitmist oodanud tühiku, näitab algul lausa ootamatult kõrgeks osutunud vaatajareiting.
Tutvustab tundmatut
“Ametilugude” toimetaja Piret Suurväli: “See on klassikaline saade – portreelugu, inimesed räägivad, midagi erilist seal pole peale selle, et oleme katmata valdkonnas. Hiljem hakkas reiting langema, nii et tõenäoliselt kõiki vaatajate ootusi me ei täitnud. On uuritud, kus esitletud erialasid õppida saab. Me ei ole üheski saates konkreetset kooli propageerinud, aga tundub, et selline teabenõudlus on olemas.
Samas oli meie teadlik valik koolidest mitte rääkida. Püüdsime leida optimistlikke isiksusi, kes on rahul oma tööga, oma ala meistrid. Meie lootus oli, et kui valdkond hakkab huvi pakkuma, leitakse ise võimalus sellega tegelda ja koht, kus seda õppida.”
Saateid tehes jahmatas toimetajat tohutu ignorantsus, mis põhikooliõpilaste (ja mitte ainult nende) seas kõige töömeheellu puutuva suhtes valitseb. Sellest teadmatusest saavad “arvajate” vaherepliikide kaudu osa ka vaatajad. Kuidas näiteks elekter kodudesse jõuab? Paljud lapsed ütlesid, et mingid torud on maa sees... Või kes on loots? Arvati koguni, et see on inimene, kes tegeleb nukkudega. Mõni loogilisem leidis siiski seose lootsikuga.…
“Teadmatus on tohutu. Ainukesed, kellest iga päev kuuleme, on modellid, ajakirjanikud, juristid, äri- ja reklaamiinimesed. See on mainstream. Muid ameteid poleks justkui olemas. Ja ometi on see meie töötav elanikkond, kes annab riigile tulu. Need, kes ei vahenda, vaid toodavad. Mitte ainult lapsed, vaid ka me ise ei tea sellest suurt midagi, see on justkui mingi teine tegelikkus. Mul endal tekkis tõeline avastusrõõm: mida Eestis kõike toodetakse! See on olnud positiivne ja usku sisaldav töö. Me ei tegele luuseritega, vaid inimestega, kes on oma koha leidnud, teenivad päris hästi ja on oma eluga rahul. On meeldiv sellist kogemust vahendada ja väärtustada.”
Kordused tulevad suvel
16. mail läheb eetrisse viimane saade sarjast “Ametilood”. Seejärel näidatakse korduses kaht saadet, mis võisid eetriaja muutuse tõttu (nüüd neljapäeviti 18.30) vaatajail märkamata jääda. Suvel kordub sari täies mahus. Ja kui kõik hästi läheb, jätkatakse uuel aastal.
Vaatajatelt tegijateni jõudnud tagasiside on olnud seni valdavalt positiivne. Siinkohal mõned arvamused.
– “Minu uuringuteema on kutsehariduse maine ja sellega seonduv. Kui ETV-s hakkasid ilmuma “Ametilood”, oli rõõm suur. Just see saade, millest on kogu aeg puudus olnud. Et väärtustada nn tavalisi ja olulisi ameteid, mille maine pole eriti kõrge. Seda “tänu” sellele, et ei olegi täit ettekujutust ametist kui sellisest. Nähtud saated on hea mulje jätnud. Tutvustab ameteid ja just optimistlikult ning asjalikult. Esinejad on olnud rahulolevad ja huvitavalt oma tööst rääkinud, uhkusega. Näitab arengupunkte ja edasiõppimise võimalusi. Minu uuringust tuleb välja, et 34% põhikooli õpilastest valib elukutse vanemate soovitusel. Olen ise ka teismelise ema, erialavalik seisab ees juba sel kevadel. Palju infot saab “Ametilugudest”. Loodan, et seda saadet vaatavad ka põhikooliõpetajad.
Enda kogemusest võin öelda, et siiski pole saatel erilist menu või ei ole teda avastatud. Küsisin tehnikumi õpilastelt vaadatavust. Selgus, et kes on vaadanud, see ootab järgmist saadet. Gümnaasiumiõpilased vastavad tihti, et ei tea ei kutsetest ega kutsekoolidest midagi – saaks ainult kõrgkoolis ükskõik mida õppida. Muidugi võib olla, et ei taheta oma eelistusi avalikustada.
Hea oleks “Ametilugusid” videolt näidata koolides ja kindlasti õpetajate koolitustel.”
– “See saade on küll üks arukamaid-asjalikumaid, mida olen kutsehariduse valdkonnas kuulnud-näinud. Propaganda, mis positiivselt mõjub peresiseselt, ühiskonnas ja lõpuks meie haprale majandusele toonust annab.”
– “Prime-aeg on ilmselt kallis, aga ei tea, kui paljud 30–50-aastased nii vara õhtul või nädalavahetusel teleka ette jõuavad? Mina kahjuks mitte. Kuid eks see ole meediaanalüütikute tööpõld. Loodan siiski, et saated jäävad linti alles ja neid saab veel näidata, sest eesmärgid on väga õiged ja nähtud saade (naisest, kes reoveega tegeles) oli igati asjalik. Just nimelt tutvustav ja lugupidav, ja seda väärib iga inimene, kes oma tööd hästi teeb.”
– “Pean tunnistama, et ei ole kuulnudki sellisest saatest. Miks seda ei ole näiteks koolidele kuidagi varem reklaamitud? Televisiooni saatekavad on täis igasugu muud ebaolulist infot, mille sisse on see saade kuidagi “ära uppunud”. Vajalik see saade kindlasti on ja vaadata tahaks teda ka. Saadet tuleks sihtgrupile enam teadvustada, noored on tõesti probleemi ees, millist valikut pärast põhikooli langetada.”
– “Väheseid saateid näinud saarlaste arvates tutvustavad need erialasid toredas, mitte surmtõsises laadis. Avala inimliku arutlemise kaudu saab pildi nii inimesest kui tema tööst. Kasulik on näha, kuidas endast ja oma tööst rääkides saavad asjad selgemaks.
On tunda hoiakut, et töömehed peavad tähtsaks seda, mida nad teevad. Ilmselt sõltubki saadete köitvus väga palju isikust, kes oma ametit tutvustab, tema avatusest ja sarmist. Ehe töökeskkond ja vaheldusrikkus jututeemades on ka olulisel kohal. Liigsest paatosest ja võltsoptimismist tuleks hoiduda.
Hea on vähemtuntud ameteist üht-teist teada saada. Ehk paraneb ka kutsealade prestiiz. Edu ja leidlikkust teemade valikul! Asi on seda väärt.”

Edina Csüllög uurib eesti nüüdisluulet

SANDER LIIVAK

Veebruari lõpust juuni lõpuni vahetusüliõpilasena Tartus eesti keele ja luule alal teadmisi täiendav nääpsuke ungarlanna Edina Csüllög sai eesti keele suhu tänu õpilasvahetusprogrammile YFU (Youth for Understanding), õppides 1995/96. õa Gustav Adolfi Gümnaasiumi 11. klassis (vt ÕpL, 3.05.96). Ta oli selle programmi esimene vahetusõpilane, kes tuli Eestisse, ja ühtlasi esimene, kes läks õppima ühest Ida-Euroopa riigist teise.
 
Edina elas neljatoalises Lasnamäe korteris, peres, kus kasvas kolm tütart. Hommikuti viis pereisa neli noort daami autoga kooli.
Edina perekonnanimi Csüllög tähendab murdes vasakukäelist. Neiu on ka ise kurakäeline nagu tema isa, vanaisa ja vaarisagi.
Eestisse saabudes ei osanud Edina sõnagi eesti keelt, kuid omandas selle kiiresti. “Emakeelest” ja kirjandusest sai tema lemmikaine. Õpetaja Margit Arusoo andis talle keeleõppimise kergendamiseks lisaharjutusi. Sellegipoolest pole täis- ja osasihitise vahe Edinale veel praegugi päris selge.
Kui Edina oli viibinud Tallinnas kolm kuud, tegi Tiiu Värbu temast raadios otsesaate. Saatejuht ei saanud mahti küsimusi näidata, kuid ta lohutas: “Kui sa ei saa aru, vasta “jaa-jaa”.” Nii Edina tegigi. Klassivennad ja -õed said raadiot kuulates tublisti naerda, sest Edina ütles “jaa” ka siis, kui oleks pidanud ütlema “ei”.
Eesti poisid kiusavad
Kord oli neiu tõlgiks toonasele Ungari presidendile Árpád Gönczile, kes tutvustas teda oma Eesti kolleegile. Lennart Meri päris Edinalt: “Kas eesti poisid kiusavad sind?” Edina vastas: “Jaa-jaa.” Alles kodus küsis ta pererahvalt järele, mida sõna kiusama tähendab.
Edina abituurium möödus Budapestis Loránd Eötvösi Ülikooli (ELTE) Ágoston Treforti harjutuskoolis. Tagantjärele tuli teha eksamid nendes ainetes, mida Eestis ei õpetatud (ungari keel ja kirjandus, Ungari ajalugu). Edina on esimene ja seni viimane inimene, kes on Ungaris sooritanud riikliku küpsuseksami eesti keelest. Seda tuli teha erandkorras ülikooli juures, eksami võttis vastu Mai Bereczki. Treforti kool kannab silmapaistva 19. sajandi haridusministri ja kultuuripoliitiku nime. Taolisi ülikoolile alluvaid harjutuskoole on pealinnas kolm. Need on väga tugevad koolid, sest seal praktiseerivad noored õpetajad – huvitavad isiksused rikkalike, ajakohaste teadmistega. Nad pingutavad oma eriala lõpueksamiks kõigest väest. Korraga on klassis kaks õpetajat: praktikant ja juhendaja.
Pärast kooli lõpetamist on Edina käinud igal suvel Eestis sõpradel kü-las – nii lennuki, bussi kui “häälega”. Ta on reisinud palju mööda Eestit. Klassiõdedest on truudeks sõbrannadeks jäänud Kati ja Anu. Suhtekorraldaja Kati Ellandi oli mulluse Eurovisiooni lauluvõistluse akrediteerimisjuht. Vahetusüliõpilasena Helsingis elades käis Edina Eestis iga kuu. Tema külalislahke vanematekodu Budapestis täitub suviti külalistega Eestist.
Alates 1997. aasta sügisest õpib Edina ELTE filosoofiateaduskonnas, mis on harjutuskooli vilistlasele igati loomulik jätk. Algul valis ta ainult ungari keele ja kirjanduse eriala, peagi lisandusid veel kolm: soome-ugri keeled, eesti keel ja kirjandus ning ungari keel võõrkeelena. “Mul oli palju aega ja ma olin hüperaktiivne,” põhjendab Edina oma valikut.
Peale nelja eriala on Edinal käsil veel kaheaastane õpetajakoolitus. Neiu kavatseb pedagoogilise praktika läbida tuttavas Treforti koolis. “Ma lähen tulevikus tööle ülikooli või gümnaasiumi, kuid mul poleks midagi ka põhikooli vastu. Hesse kirjutab ju “Klaaspärlimängus”, et mida noorem on inimene, seda kergem on teda mõjutada.” Paraku valmistavad Ungari ülikoolid ette ainult gümnaasiumiõpetajaid, põhikoolikaader tuleb pedagoogikakõrgkoolidest ja ülikoolide rakenduslikest harudest.
Koolitüdruk tõlkis Masingut
Edina proovis eesti kirjandust tõlkida juba 17-aastase abituriendina, esitades 1996. aasta tõlkevõistlusele tõlkeid Juhan Liivi luulest ja Uku Masingu esseedest (vt Sirp, 4.07.97). Toona pidas zürii neid liiga algajalikeks. Pärast seda hoidus Edina tükk aega ilukirjandust tõlkimast. Ta valdas küll piisavalt eesti keelt, kuid pidas vajalikuks lihvida ungari keelt.
Edina taunib reaaluste tõlgete kasutamist, nõudes endalt mõlema keele tunnetamist. Hiljuti Szombathelys ilmunud eesti kirjanduse antoloogiates on tema tõlkes ilmunud Jüri Üdi luulet ja Tiia Kriisa proosat. “Luule on tõlkimatu, kuid ometi tuleb seda tõlkida,” nendib ta.
Aastal 2000 avati ELTE-s eraldi eesti keele ja kirjanduse eriala. Edina esimene eesti keele lektor oli Anu Kippasto, kes on kirjutanud eesti keele õpiku ungarlastele. Praegu peab sama ametit Lea Kreinin. Erialaaineid on õpetanud tõlkija Gyözö Fehérvári, Mai, Gábor ja András Bereczki ning Péter Pomozi. Kui Edina alustas, oli eesti keele erialal seitse tudengit, praeguseks on peale Edina lõpusirgele jõudnud ainult Gizella Petz, kes pole kunagi Eestis õppinud ega soovinud seda nüüdki teha. Nii tuligi Tartusse hoopis Edina, kelle lõputööks “Eesti luulerühmitused pärast taasiseseisvumist” vajalikud materjalid on kõige paremini kättesaadavad siinmail. Töö eeldab tihedat suhtlemist nüüdiskirjanikega. Edina sõprade hulgas on Jaanus Valk (pseudonüüm Kalju Kruusa) ja Jüri Ehlvest. Eestikeelne, kuid Budapestis kaitsta loodetav uurimus käsitleb rühmitusi Hirohall, Eesti Kos- tabi-$elts, TNT, Erakkond, NAK, MUNG, 14NÜ jt. Ungari-poolne juhendaja on Fehérvári, Eesti-poolne aga Aare Pilv.
Kohvikus ja kloostrites
Edina on peale eesti keele õppinud paarikümmend keelt: inglise, prantsuse, vene, soome, hindi, heebrea, ladina, itaalia, hispaania, portugali, udmurdi, ersa, vadja…
Keelteoskus on kasuks tulnud reisidel. 1997. aastal külastas tüdruk Iirimaad, aasta hiljem töötas kolm kuud Iisraelis. “Segasin ühes Tel Avivi kohvikus salateid, muusika mängis kogu aeg. Heebreakeelsed ?laagrid jäid ilusti pähe,” meenutab ta. Samal aastal käis neiu “häälega” Peterburis. Hiljem õnnestus tal ühe Euroopa Liidu noortestipendiumiga käia Portugalis. “Algul elasin kaks nädalat Lissaboni lähedal Sintras ühe korealase asutatud usulahu segakloostris. Kloostriülem pidas end Jeesuse reinkarnatsiooniks. Ta pani kloostrilisi piltide järgi paari. Mina tegin aiatööd ja keetsin süüa. Hiljem käisin Setúbalis portugali keele kursustel välismaalastele. Olin seda keelt varem Budapestis õppinud.”
Kaks aastat tagasi seikles Edina omal käel rongiga Marokos, kust ostetud araabia naisterüü on tal Tartuski kaasas. Mullu septembris elas Edina Kreekas, olles tuttava preestri abiga pääsenud ühte kloostrisse. “Klooster on midagi muud kui vangla: nunnal on suurim vabadus, mis inimesel üldse olla saab. Mina söötsin seal kanu. Klooster tõlgib ja avaldab raamatuid, peab oma tarbeks kitsi ja kanu. Ortodokssed nunnad eelistavad lihale piima ja mune. Iga nädal on paastupäevad.” Õigeusust ja taimetoitlusest peab Edina tänini lugu. Meelsasti loeb ta Karl Ristikivi, kes oli õigeusku ja pärandas oma vara kreeka kaluriperele.
Edinat teeb rahutuks praegu maailmas toimuv: see ei sobi kokku tema väärtussüsteemiga. Samuti väldib ta telerit, McDonald’si menüüd, popmuusikat, eelistab kirjutada tindiga ja saadab tavalisi kirju. Mullusuvine tulvavesi kahjustas tema käsikirju, mis olid ühel Doonau saarel pere suvilas. Lemmikjook on mate.
Tartu Ülikoolis õpib peale Edina veel kolm noort ungarlast. Temaga samal ajal viibivad siin vahetusüliõpilased Bálint Kárpáthegyi ja Zoltán Ság ELTE-st. Pikemat aega tudeerib Tartus András Gelencsér Szombathelyst Dániel Berzsenyi pedagoogikakõrgkoolist.

Tallinna lasteaiad arenevad

ANU MÕTTUS

Tallinna lasteaianduse hetkeseisu arutasid vestlusringis linna haridusameti alushariduse peaspetsialist IMBI VIISMA, vanemspetsialistid ANNE TARGEM ja MARIKA PETTAI, Tallinna Mahtra Lasteaia juhataja PILLE KIBUR ning Kadrioru Lasteaia juhataja LARISSA KOT?ATOVA.
 
Üksmeelselt leiti, et Eesti üldist konteksti arvestades elab Tallinna lasteaiandus hästi.
Marika Pettai: “Meil on palju muutusi: juba teist korda toimub juhtide hindamine. Kui esialgu võeti see üsna negatiivselt vastu – inimesed ei teadnud, mida oodata –, siis sel aastal tõdesid kõik pärast, et on hea, kui saab oma tööst rääkida ja hindamise kaudu nõu ja tuge. Teine suur asi on Tallinna kvaliteediauhinnad.
Suvel kinnitati Tallinna lasteaedade arengukavad. Igal pool Eestis pole nii kaugele jõutud. Lasteaiajuhatajad ütlevad, et arengukavu oli küll raske koostada aga need on töös tõesti abiks.
Eelmise aasta suvel jõustus seadus, et kõik lapsed peavad saama koha teeninduspiirkonnajärgses lasteasutuses. Selle täitmiseks on eeltöö tehtud. Oleme avanud uusi sõimerühmi, aasta jooksul peaks neid veel juurde tulema.”
Imbi Viisma: “Kokkuvõttev hinnang Tallinna lasteaedadele on positiivne. Järjest areneb ja läheb paremaks nii õpikeskkond kui õpetajate töö kvaliteet.”
M.P.: “Õpikeskkond on paranenud ka tänu lasteaedade kohatasule. Mujal Eestis kasutatakse kohatasu paraku tihti ka pedagoogide palgarahaks. Meil jääb see tervenisti lasteaia käsutusse: remondiks, õpikeskkonna parandamiseks ja täienduskoolituseks.”
Pille Kibur: “Kolme ja enama lapsega pered on kohatasust vabastatud. Muidugi on see hea, kuid paraku jääb nii lasteaiale laekuv summa väiksemaks. Näeksime meeleldi, et puudujääva osa kompenseeriks sotsiaalamet lapsevanemale peretoetusena.”
M. P.: “Praegu ei ole juhatajal kasulikki suure pere last vastu võtta...”
P. K.: “Lapsevanemad annavad hea meelega raha, kui teavad, kuhu see läheb. Kui hoolekogu on otsustanud, milleks kogutud summa kasutatakse.”
Larissa Kot?atova: “Vanem võib oma palgast sõltuvalt valida, kas kohatasu on 200 või 100 krooni, meie ei saa kontrollida, kui palju ta teenib. See, et näiteks meie lasteaias maksab neljandik lapsevanematest suuremat summat, räägib positiivsest suhtumisest.”
M. P.: “Vanemate kaasatust on suurendanud juhtide hindamine, kus pööratakse tähelepanu ka koostööle.”
Järjekorda igaks juhuks
I. V.: “Loomulikult tahab iga vanem kohta oma elukohale lähedasse lasteaeda. Tallinnas on aga piirkond terve linna haldusterritoorium. Oleme siiski alati leidnud lahenduse. Probleemiks võib olla see, et sõime tahetakse tuua väga pisikesi lapsi, isegi alla aastasi.”
M. P.: “Paljudel vanematel on lasteaiakohta vaja päeva jooksul ainult mingiks ajaks. Teatud vanusest ka sellepärast, et lapsel on kodus igav. Vanematel on vaja alternatiive.”
I. V.: “Üks lahendus võiks olla lastekeskuste loomine.”
M. P.: “Nõmmel üks niisugune tegutseb, aga mina Nõmme lapsevanemana tahaksin lastekeskust kasutada ka vihmasel-porisel laupäeval või pühapäeval, kuid siis keskus teenust ei paku. Nii et arenguruumi on.
Lastekeskus on vajalik ka lastele, kes kas ei taha või ei saa erinevatel põhjustel lasteaias käia, et neil oleks samuti võimalik teistega mängida.
Tuleb teha selget vahet, milline on tegelik lasteaiajärjekord neist, kes täna kohta soovivad, ja milline lastest, kes tahavad kohta mingisse konkreetsesse lasteaeda või kunagi tulevikus. Kui välja arvata sõimeealised, ei ole Tallinn hädas lastega, kes tahaksid täna lasteaiakohta. Ka kõigile sõimelastele, kelle vanemad on haridusametisse helistanud, on kohad leitud. Ei maksa karta, et saadame Nõmme lapse Lasnamäele – otsime kas vanema töö- või elukohale võimalikult lähedase koha.”
Anne Targem: “Haridusametisse helistajad loodavad, et saame nad soovitud lasteaeda sokutada. Kui pakume teist kohta, siis seda ei kasutata.”
M. P.: “Millegipärast on mõned lasteaiad teistest populaarsemad nagu mõned koolidki.
Nelja-viieaastasi lapsi meil küll lasteaiajärjekorras ei ole. On ikkagi tillukesed, kes enamasti kohe lasteaeda ei taha. Eks vanemad vajavad turvatunnet, et oleks kindel – kui ema peab tööle minema, saab ta seda teha.”
P. K.: “Minul on 158 last järjekorras, aga nendest 70 ootavad, et vabaneks mõni koht eesti rühmas, et siis võtta laps teisest lasteaiast ja panna sinna. See on keelejärjekord.”
Vanemate koolihirmud
P. K.: “Juba sõimerühmas muretsevad vanemad, kas laps ikka saab kooliküpseks ja millal hakatakse tähti õpetama. Lasteaedade ülesanne on teha selgitustööd, mis õigupoolest on kooliküpsus. Lapsevanem kujutab tihti ette, et see seisneb ainult soravalt lugemises ja 20 piires arvutamises. Tegelikult tähendab koolivalmidus ka sotsiaalset küpsust: laps peab saama endaga hakkama, olema võimeline õppima, istuma, kuulama ja saama aru, mida talle räägitakse. Seda kõike on raske mõõta. Palju lihtsam on mõõta, kui kiiresti ta loeb ja kas arvutab õigesti. Kui lasteaed ei ole teinud eeltööd sotsiaalse küpsuse tagamiseks, võib laps langeda keskastmes koolist välja, sest ei ole tõusnud pingeks valmis. Ta võib kooli minnes soravalt lugeda ja arvutada kas või saja piires, aga koolist välja langeda sotsiaalsete oskuste puudumise tõttu.”
M. P.: “Lasteaia ülesanne on säilitada oma roll kohana, kus õpetatakse mängu kaudu. Praegu ollakse suure osa lapsevanemate survel muutumas minikooliks. Et säilitada lasteaed mängumaana, tuleb teha vanematele selgeks, et kuivast numbri ja tähe õppimisest ei pea alustama sõimerühmas. Küll numbrid ja tähed ka tulevad, aga selleni jõutakse järk järgult.”
P. K.: “Palju on siiski ka õpetajate survet lasteaiale: te pole lapsi küllaldaselt ette valmistanud – kõik ei oskagi soravalt lugeda. Et pärast ei tuleks etteheiteid, püüavadki lasteaiaõpetajad arendada lugemiskiirust jmt. Tahaksin rohkem tunda kooliõpetajate toetust oma tööle.”
M. P.: “Õpetajad heidavad ette, et lapsed tulevad lasteaiast elementaarsete korraharjumusteta: ei oska käsi pesta, WC-d kasutada ega muidu käituda. Ei mõelda, et koolis on kogu keskkond neile võõras, palju kära, võõrad ruumid, turvatunde oluline vähenemine. Kõik need lapsed on pesnud käsi ja söönud korralikult, aga neile tuleb anda kohanemisaega, mitte süüdistada lasteaeda.”
Eesti ja vene
P. K.: “Meie lasteaias käivad erinevatest kultuurikeskkondadest pärit kaks- ja kolmkeelsed lapsed. Lapsevanemad tahavad panna lapse eesti kooli, kuid eeltööd selleks teinud pole. Ei osata panna ennast lapse rolli, näha ohte ja raskusi järsul ja raskel üleminekul teise keele- ja kultuurikeskkonda.”
M. P.: “Laste võimed on erinevad, ühel hetkel ei pruugi laps osata ei eesti ega vene keelt nii hästi, et koolis edukalt toime tulla. On lasteaednike kohustus teha vanematele selgeks, et kõigile võõras keeles õppimine ei sobi ja et ka vene lasteaedades õpitakse eesti keelt. Vanem peab läbi mõtlema, kui palju ta saab oma last toetada.”
I. V.: “Kui eesti kooli minnakse perest, kus kodune keel on vene keel ja kumbki vanem ei ole suuteline last aitama, tekib kooli teises astmes suur tagasilöök. Siis võib selguda, et laps ei saa ka vene kooli minna, sest ei oska piisavalt vene keelt.”
A. T: “On muidugi ka motiveeritud peresid, kes muretsevad selle pärast, et nende laps hakkama saaks. Üsna paljud eesti lasteaedades käivatest vene lastest käivad vene koolide juures ettevalmistusrühmades.”
L. K.: “Venelasi, kes tahavad oma lapse panna eesti lasteaeda, on siiski juba vähem. Olukord oli kõige teravam paar aastat tagasi, mil vanemad püüdsid oma keeleprobleemi laste kaudu lahendada. Loodeti, et lastel on nii tulevikus lihtsam. Aga ei ole, ja nüüd hakatakse sellest aru saama. Ühelt poolt on esimene negatiivne kogemus saadud ja teisalt on eesti keele õpetamine nii lasteaias kui ka koolis paranenud.”
A. T.: “Aeg, mil vene lasteaiad kippusid tühjaks jääma, on möödas. Mõnes suuremas majas on lausa neli sõimerühma ja sõimelapsi oleks veelgi tulemas. Sügisel tegime veel ühte vene lasteaeda eesti sõime ja nüüd on neid juba neliteist. Osa on loodud vene lasteaedade sulgemise hirmus, samas on see kasulik kui integratsioon...”
M. P.: “Meil on hakatud tegema ka eesti majadesse vene rühmi, ja vastupidi.”
P. K.: “Olen töötanud kakskeelses majas juba 18 aastat ja olen väga rahul. Kõigis lasteaedades võiks olla nii eesti kui ka vene õppekeelega rühmad, sest vastastikune kultuuriline rikastamine on huvitav. Eesti lapsed käivad alati suure põnevusega vene rahvustraditsioonidel põhinevaid pidusid vaatamas ja vastupidi. Olen ka vene vanematele öelnud, et pole vaja oma last ilmtingimata eesti rühma suruda. Vene õppekeelega rühmades on vene muinasjutud, rahvalaulud ja tantsud – hoopis teine ja huvitav maailm. Seda ei tohi mingil juhul kaotada.”
Kogu Eesti mured
M. P.: “Lasteaednikele teevad muret kvalifikatsioon ja õppekava. Kui kõigil teistel lükati uuenenud kvalifikatsiooninõuete kehtima hakkamine edasi 2007. aastani, jäid lasteaiajuhatajad ainsana nende hulgast välja. Meile saab sel aastal kurvaks sündmuseks päris mitme tubli juhataja lahkumine, kes peavad pisut enne pensionit oma kohast loobuma, sest neil on keskeriharidus ja nad pole õppima asunud.
Ootame abi sõimeealiste laste õppekava koostamiseks. Alushariduse raamõppekava algab 3. eluaastast, kuigi seaduse järgi võiks koolieelsetesse lasteasutustesse lapsi vastu võtta vaat et otse sünnitusmajast. Õpetajad on pidanud oma õppekavad ise koostama, nii hästi-halvasti, kui nad on suutnud.”
P. K.: “Mitme seaduse ümbertegemisega on kiirustatud. Just kehtis määrus, et muu pedagoogilise kõrgharidusega õpetaja ei tohi lasteaiajuhatajana töötada. Nüüd seda küll muudeti, aga vahepeal on juba töötajaid vallandatud. Nii ei tohi inimestega käituda. Peab olema üleminekuperiood, et jõuaks ennast muutunud nõuetega vastavusse viia. Neid on vähe, kes tahaksid ja suudaksid pedagoogitööd hästi teha.”
M. P: “Kas või õppima mineku seisukohalt – ega kõrgkool ole kummist. Sisuliselt ei eelne seaduste vastuvõtmisele üldse uurimistööd, kui palju on inimesi, keda see puudutab.”
P. K.: “Ei konsulteerita eriala spetsialistidega. Koostööd on pakkunud nii Lasteaiajuhatajate Ühendus kui ka Lasteaednike Liit, kuid nende ettepanekutega on vähe arvestatud.”
M. P.: “Samamoodi on töö- ja puhkeaja seadusega, mille rakendamine koolis on edasi lükatud. Et see lasteaedades jõustus, on üsna põhjendamatu. Suures osas läks seadus lasteaedade niigi väikese rahakoti kallale.”
P. K.: “Õpetaja ei tohi töötada üle oma aja. Siis pead sa võtma teda asendama võõra, keda laps ei tunne ja kes ei tunne last. Nad ei jõuagi tuttavaks saada, enne saab asenduse aeg täis.
Seadus oli mõeldud justkui töötajate kaitseks, et nad ei pingutaks ülemäära, aga lasteaiaõpetajate majanduslik olukord on praegu siiski nii raske, et paljud ühe täiskoha eest saadava palgaga välja ei tule. Ja nüüd sõidab ühe maja õpetaja pärast oma vahetuse lõppu trammiga Lasnamäelt Koplisse asendama. See on palju jubedam inimese tervise rikkumine.”
A. T.: “Kui seaduse eesmärk oli tööhõive suurendamine, siis see suurendas nende inimeste “tööhõivet”, kes on niigi hõivatud.”
L. K.: “Vene lasteaedades tekitab stressi 1. jaanuaril 2004 jõustuv keeleseaduse nõue, mis nõuab õpetajatelt kesktaseme keeleoskust. Õpetajad sooritasid juba D-kategooria eksami, nüüd on vaja jälle õppida.”
M. P.: “Juhtkond peab suhtlema eesti keeles nii haridusameti kui teiste juhatajatega, aga lasteaiaõpetajad oma igapäevatöös kesktaseme eksami eeldatud sõnavara ei kasuta. Alusharidus on ju venekeelne, keeleõpetajad on vene lastaias eraldi inimesed.”
Lasteaednikke on puudu ja üle
P. K.: “Ootan lasteaeda noori õpetajaid. Pärnu maakonda ei ole viimase kaheksa aasta jooksul ühtegi noort spetsialisti tulnud. Kui Tallinn veel saab noori, siis maakonnad ei saa.”
M. P.: “Olen õppejõud 60 neiule, kes kevadel lõpetavad ja on valdavalt pärit väljastpoolt Tallinna. Neist keegi ei lähe oma kodukanti tagasi, kui nad üldse lasteaeda lähevad. Põhiliselt ikka väikese palga, aga ka sellepärast, et ei taha vanemate juures elada. Kui lisaks töökohale saaks ka korteri, oleks olukord ehk teine.”
A. T.: “Paljudes kohtades on probleem ka teistpidine. Tean valda, kus on ainult kahe rühmaga lasteaed, selle töötajad on vanuses 40–55 ja vaba kohta ei teki paarkümmend aastat. Teises vallas, kus on alles jäänud kaks rühma 12-rühmalisest majast, töötab kuus õpetajat, kõigil 0,65 ametikohta. Igaühel natuke, et inimest tööl hoida.”
M. P.: “Üliõpilased on öelnud, et erialast tööd on raske leida. Vajadust nagu oleks, aga pakutakse väikest koormust: 0,5, 0,75. Selle rahaga ei ela suures linnas ära.”
A. T.: “Tallinna eesti lasteaedades tõenäoliselt saaks koha, vene omades on olukord raskem.”
L. K.: “Meil on kaader väga püsiv ja oma töökohas kinni. Raske on leida ainult õpetaja abisid – need palgad ei hoia inimesi.”
P. K.: “Laste huvides on, et õpetaja abid oleksid pedagoogiliselt mingilgi määral haritud. Nad ei pea olema samal tasemel koolitatud kui õpetajad, aga nende palk peaks võimaldama nõuda vähemalt keskharidust pluss mingite pedagoogikakursuste läbimist, et saaks teha teadlikult koostööd. Näiteks kui õpetaja haigestub või peab ära minema. Täna öeldakse, et niisuguse palga eest pühin vaid põrandat.”
I. V.: “Pigem kolm keskeriharidusega inimest kui kaks magistrikraadi ja üks põhiharidusega. Usun, et magistrikraadi nõudmine on kõrgkoolide surve. Neil on vaja inimesi õpetada, nad oskavad riigikogus lobitööd teha ja nii need seadused sünnivad.”
M. P.: “Räägitakse juba, et 2010. aastal võiksid lasteaiaõpetajad olla magistrikraadiga... Lapsele annaks palju enam, kui terve meeskond oleks pedagoogiliselt haritud.”
I. V.: “Aga seniks täname kõiki lasteaednikke tehtud töö eest! Tahaks, et lasteaed oleks kõigile mõnus koht.”

35 aastat lasteaednike koolitust Tallinna Pedagoogikaülikoolis

Alushariduse pedagoogiks TPÜ-s

MARIKA VEISSON

Tallinna Pedagoogikaülikoolis jõustusid 2002/2003. õa enamikul erialadel 3+2-õppekavad. Alushariduse pedagoogi bakalaureuseõpe kestab kolm aastat, ainepunktide maht on 120. Bakalaureuseõppekava läbinul on võimalus jätkata õpinguid magistriõppe tasemel.
 
Bakalaureuseõppesse vastuvõtmisel lähevad arvesse riigieksami tulemused ema- ja võõrkeeles. Lisaks tuleb sooritada kutsesobivuse katse nii kirjaliku testi kui ka suulise vestlusena. Tänavu võtame üliõpilasi nii päeva- kui kaugõppesse (osalise õppeajaga). Oleme planeerinud avada ühe õpperühma ka nendele, kes on kunagi varem lõpetanud koolieelse pedagoogika eriala mõnes keskeriharidust andvas õppeasutuses. Nende õppeaeg on kaks aastat.
Alushariduse pedagoogi-nõustaja eriala magistriõppesse võtame orienteeruvalt 15 inimest (sel aastal õppeaeg üks aasta, 40 AP vana 4+1-õppekava järgi, alates järgmisest aastast 3+ 2-õppekava järgi, õppeaeg kaks aastat, 80 AP). Juhul, kui haridus- ja teadusministeerium eraldab meile magistriõppesse riigieelarvelisi kohti, suurendame vastuvõetavate arvu. Magistriõppesse võtame sel aastal nelja-aastase bakalaureuseõppe läbinud üliõpilased ning nende magistriõpe on vana 4+1-õppekava kohaselt üks aasta, 40 AP. Vastuvõtukatsele ootame üliõpilasi koos kirjaliku magistritöö projektiga, mida tuleb kaitsta.
Õppekava sisu
Bakalaureuseõppe valdkonnaained on psühholoogia, filosoofia, keskkonnaõpetus, arenguõpetus, inimõigused ja inimareng. Lisaks on valikained. Suunaainete läbimine võimaldab üliõpilastel juba paremini orienteeruda kasvatusteadustes ja õpetajakutses. Pakutakse teadmisi õpetajakutsest, kasvatusteadustest, lapse arengust ja arengukeskkonnast, erivajadustega lastest. Erialaainetest on olulisel kohal eelkoolipedagoogika, lapse tundmaõppimine, mäng ja lapse areng, areng ja õppimine. Väga olulisteks peame eri ainete tundmist ja didaktikaid. Tähtis on lapse keele ja kõne areng ning oskus seda suunata, arvumõiste kujunemine ja muu matemaatiliste oskustega seonduv. Ülimalt tähtsaks peame loovusõpetust ja kunstikasvatust, vähem oluline pole muusika- ning liikumis- ja draamaõpetus. Oluliseks peame mitmekultuurilist kasvatust, sest üha rohkem on lasteaias eri rahvusest lapsi. Õpetaja peab tundma ka infotehnoloogiat ja oskama õpetada lapsi arvutit kasutama ning tundma lasteasutuse kohta käivaid seadusi. Oleme hakanud erilist tähelepanu pöörama ka lasteasutuse kvaliteedi hindamise oskusele. Tähtis on lapse arengu tundmine ning oskus nõustada lapsevanemaid. Oluline osa õppekavas on praktikal.
Magistriõppes on valdkonnaainetest eriti olulised kasvatusteadus koos kasvatusfilosoofiaga ning andragoogika. Samuti on üliõpilastel võimalus aineid valida. Erialaainetest on eriti tähtis alushariduse innovaatika, uued suunad maailma alushariduses ja pedagoogiline nõustamine. Süvendatud tähelepanu pöörame lasteasutuse juhtimiskoolitusele. Süvendatult õpitakse arenguteooriaid ja uurimismeetodeid. Et osata kirjutada valmis arvestatav magistritöö, on vaja tunda teadustöö metodoloogiat. Üsna suured on võimalused valida vaba- ja valikaineid. Võib ka valida mõne valikmooduli, näiteks sobitusrühma õpetaja, muusika- ja liikumisõpetaja või mõni muu.
Tagasiside vilistlastelt
2002. aasta oktoobris-novembris korraldasime ankeedi saamaks tagasisidet vilistlastelt. Edastasime ankeedid ainult lasteaias töötavatele vilistlastele. Kokku laekus 425 ankeeti 19 linnast ja maakonnast, 164-lt päevaõppes ja 261-lt kaugõppes lõpetanult, mõlemas rühmas 23%-lt kõigist vilistlastest.
236 vilistlast (54%) töötavad lasteaiaõpetajana. 90 (21%) on lasteaiajuhatajad, 49 (11%) juhataja asetäitjad õppe-kasvatustöö alal. Ülejäänud töötavad lasteaia muusika-, liikumis-, erirühma ja tasandusrühma õpetajatena, peaspetsialistidena ning vanemspetsialistidena haridusametites ja haridusministeeriumis või õppejõududena kõrgkoolides. Vähe on meil tagasisidet koolides töötavate vilistlaste kohta, siiski on teada, et päris suur hulk inimesi töötab just koolides klassiõpetajate või koolipsühholoogidena. See on samuti erialane tegevus.
Väga hästi või hästi tuleb oma tööga toime 93,8% vilistlastest. Vaid 6% tunnistas, et tuleb toime rahuldavalt, üks nimetas koguni raskusi. Eriala populaarsusest kõneleb fakt, et 64 inimesel on sama eriala õppinud ema, õde, tütar või mõni muu lähedane sugulane. Teataval määral saab siin rääkida põlvkondlikust järjepidevusest.
Teaduskraadi on vilistlastest saanud suhteliselt vähesed. Pedagoogikateaduste kandidaadi kraad on dotsent Aino Ugastel, kasvatusteaduste magistreid on vilistlaste hulgast 15, lisaks on eelkoolipedagoogika õppetooli juures kaitsnud magistrikraadi veel kümme inimest, kellel on mingi muu baasharidus. Doktorantuuris õpib meie õppetooli juures 12 inimest, neist kolm peaksid sel aastal oma töö kaitsma.
Kõrgelt hinnatakse omandatud eriala psühholoogia- ja pedagoogikaalast haridust, tugevat teoreetilist baasi ja laia silmaringi, mille TPÜ on kaasa andnud. Tähtsaks peetakse ülikoolist saadud teadmisi lapse arengust, meditsiinist ja pediaatriast. Väärtustatakse ainete metoodilist pagasit ja kogu metoodilist arsenali. Vilistlased on seisukohal, et eriala annab hea erialase hariduse ja kindlustunde.
Omandatud hariduse kõige nõrgemad küljed on vilistlaste hinnangul vähene praktika, teooria ja praktika ühtsuse puudumine; vajaka jääb ainealastest metoodilistest oskustest, näiteks käeliste ja kujutavate tegevuste praktilistest oskustest. Varasemad lõpetanud tunnevad puudust arengu-, lapse-, pere- ning suhtlemispsühholoogia, eripedagoogika- ning alternatiivpedagoogikaalastest teadmistest. Puudust tuntakse ka juhtimisteadmistest, meeskonnatööst, lapsevanemate nõustamise oskustest. Ka võõrkeelte oskusega on just varasematel lõpetajatel probleeme. Praegu kehtivas 3+2-õppekavas on nendele vajakajäämistele osutades vastavate loengukursuste osatähtsust tõstetud.
Vilistlaste ettepanekud
Leitakse, et õppetöö peaks sisaldama rohkem praktikat, lasteaedade külastamist, rohkem elulähedasi ja praktilisi teadmisi, õppimine peaks olema rohkem eluga seotud, rõhku tuleb panna tänapäeva metoodikatele. Vajatakse rohkem tänapäevaseid teadmisi, teiste riikide kogemusi, loenguid lastevanemate nõustamisest, koostööst. Tähtsaks peetakse teadmisi erivajadustega ja tõrjutud lastest. Neid ettepanekuid oleme juba olulisel määral arvestanud.
TPÜ-lt oodatakse täienduskoolitust uutest pedagoogilistest suundadest ja uurimustest, tänapäeva metoodikast. Huvi pakuvad uued arengupsühholoogia suunad, suhtlemispsühholoogia, töö erivajadustega ja probleemsete lastega, juhtimiskoolitus (juhtimine, hindamine, töö planeerimine, töö personaliga), lapsevanemate nõustamine. Samuti käelised tegevused lastega, uued tehnikad ja materjalid, loovus, õpetamine ja kasvatamine teistes riikides, enese- ja sisehindamine lasteaias, alternatiivpedagoogikad, ettevalmistus kooliks, muusika, muusikaajalugu, pillid. Juhtivatel kohtadel töötajad tunnevad eriti puudust seadusandluse tutvustamisest.
Ankeetküsitlus andis ülevaate vilistlaste mõtetest, soovidest ja ettepanekutest. Oleme tänulikud kõigile vastajatele. Kogutud teave aitas meil teha korrektiive õppekavades, sest meie eesmärgiks on anda kvaliteetset haridust.

Ülesanded lugema ja kirjutama õpetamiseks

LEE KERDE, Tallinna Paekaare Lasteaia vanemõpetaja

Kõik uuendus- ehk reformpedagoogikad püüdlevad kasvatuses isiksuse kujundamise poole. “Seepärast on pedagoogiline huvi uues koolitöös juhitud õpilaste jõudluste ja saavutuste individuaalsele loomupärasusele ja ehtsusele. Õpilase algatus, leidlikkus, huvi ja iseseisvus on töökorralduse raskuskeskmes,” on öelnud Johannes Käis.
 
Taolisest töökorraldusest lähtutakse üha enam ka alushariduses – lasteaiaõpetuses. Ei arene ju kaugeltki kõik lapsed võrdse kiirusega, seda enam, et ka lasteaeda tulles, sündigu see siis mis vanuses tahes, on laste arengutase, oskused ja teadmised väga erinevad. Lasteaias on ehk rohkemgi vajadust ja kindlasti ka võimalusi õppe ja kasvatuse individualiseerimiseks.
Selleks on mitmeid teid, eriti kindlaid metoodikaid kasutavates rühmades ja lasteaedades: “Hea alguse” rühmad, Montessori metoodika, Waldorf-lasteaiad. Veelgi enam on kindlasti neid pedagooge, kes riikliku õppekava täitmisel kasutavad häid elemente mitmest metoodikast neid omavahel põimides ja sulatades.
Kasutan oma töös enim Maria Montessori metoodika elemente kohandatuna parajasti rühmas käivate laste huvide ja vajadustega. Samas on õpiümbruse ja töö korraldamisel mitmeid ühisjooni ka “Hea alguse” metoodikaga, näiteks see, et kõik lastele mõeldud vahendid ja mängud on avariiulitel kättesaadavad, igal hommikul räägitakse hommikuringis lahti eesoleva päeva teemad ja toimetused.
Maria Montessori on alushariduse kohta öelnud: “Selles varases eas tuleb kasvatust mõista abina lapse loomulike psüühiliste võimete arenemises. See tähendab, et ei saa kasutada tavalisi kõnest sõltuvaid õpetusviise.” Seega on lasteaias eriti suur osa avastusõppel, lapse kaasamisel probleemi lahendamisse.
Kõnealuses rühmas on 2–7-aastased lapsed, mis juba iseenesest eeldab õpetamist mitmel tasandil. Saab ju kaheaastane asjadest hoopis teisiti aru kui kuue- või seitsmeaastane. Samuti on eri vanuses laste huvid ja vajadused erinevad. Sellise rühma pluss on aga pere-tunne: väiksemad võtavad eeskuju suurematest ning omandavad ka oskusi ja teadmisi nende kõrval kiiremini ja loomulikumalt, vanematele on iseenesestmõistetav väikeste abistamine ja nendega arvestamine. Rühma üks põhimõte on: igale lapsele on lubatud nii palju, kui palju eest ta on võimeline vastutama. Ja see ei olene lapse east, vaid arengust.
Ühevanused lapsedki ei arene kõik ühtmoodi, mistõttu on vaja individualiseerida ka nende õppetegevusi. Kõige rohkem kasutatakse rühmas individualiseerimisülesandeid just matemaatika ning lugema ja kirjutama õpetamisel. Et tegelen ise enam lugema ja kirjutama õpetamisega, ongi järgnevad ülesanded sellest valdkonnast.
Ülesanded jagunevad Maria Montessori eeskujul roosaks ja siniseks keelematerjaliks, v.a juba raskemad lugemisülesanded. Roosa keelematerjal sisaldab ühe- ja kahesilbilisi sõnu, sinine keerulisemaid. Nõnda on nii õpetajal kui ka lapsel lihtsam valida ülesanne lapse oskustest lähtudes.
Ülesanne nr 1
Eesmärk: arendada lugemisoskust.
Vahendid: roosad/sinised sõnakaardid ja neile vastavad tillukesed mänguasjad/pildikaardid.
Töö käik: laps loeb ja paneb üksteise alla kohakuti mänguasja ja selle nimega sõnakaardi.
Variandid. Tööd teevad korraga kaks või enam ühel tasemel last erinevate ülesannete komplektidega. Töö valmides kontrollitakse üksteise ülesannete täitmise õigsust.
Ülesanne nr 2
Eesmärk: arendada lugemis- ja ärakirja oskust.
Vahendid: roosad/sinised sõnade lugemiskaardid. Ühel kaardil on üksteise all 6–8 sarnast sõna (tool, keel, vaal jne) või erineva häälikupikkusega sõna (kell, keel, keep, kapp, kool, koll jne).
Töö käik: laps loeb antud sõnu õpetajale.
Variandid: pärast lugemist kirjutab laps sõnad vihikusse. Kontrolliks võib lasta lapsel sõnad ette lugeda juba vihikust.
Ülesanne nr 3
Eesmärk: arendada seotud teksti lugemist ja selle sisust arusaamist.
Vahendid: roosad/sinised lausekaardid ja mänguasi, mille omadusi, tegevust vm antud lause väljendab (näit sinine lennuk – lause “Lennuk on sinine”).
Töö käik: laps loeb ja asetab kohakuti mänguasja ja lausekaardi.
Variandid: 1. Laused kirjutatakse ka vihikusse. 2. Lapsed kontrollivad üksteise tööd.
Ülesanne nr 4
Eesmärk: arendada häälimis- ja kirjutamisoskust.
Vahendid: mänguasjad/pildid, paber (vihik), pliiats.
Töö käik: laps võtab mänguasja/ pildi, ütleb sõna, häälib ja kirjutab selle vihikusse.
Variandid: 1. Lapsed kontrollivad üksteise tööd. 2. Sõna asemel lastakse moodustada lause, mille võib ka vihikusse kirjutada.
Ülesanne nr 5
Eesmärk: arendada seotud teksti lugemise oskust ja tekstist arusaamist.
Vahendid: mõnelauselised suurte trükitähtedega kirjutatud jutukesed (lehtedel).
Töö käik: laps loeb jutukese läbi. Tekstist arusaamist kontrollib õpetaja küsimuste abil, palub lapsel jutustada või joonistada jutukese kohta pildi.
Variandid: lapsed võivad oma jutukesi pärast üksteisele ette lugeda.
Neid ülesandeid saab kasutada iseseisva tööna eri aegadel, aga vanemate laste grupiga ka ühel ajal, kusjuures igaüks saab oma võimetele ja oskustele vastava ülesande. Pärast saab ühel tasemel olevaid lapsi kaasata rühmatöösse, kui üksteise töid üle vaadatakse või üksteisele ette loetakse. Seni on selline tööviis lastele meeldinud, sest kõik saavad tööd teha ja kogeda õnnestumist. Kui mõnes asjas jäädaksegi hätta, aitavad grupikaaslased või õpetaja. Rühmas tekib hea töömeeleolu, lapsed harjuvad tegema nii iseseisvat kui ka grupitööd.

Õppima koos virbuskitega

ANU MÕTTUS

Virbuskid ehk virbukesed on koera meenutavad (kuid sabatud) elukad, kes aitavad lastel arvuti vahendusel lugema õppida. 1. aprillil jõudis virtuaalne aabits ehk “Virbits”, mille tegelased need kummalised loomad on, ametliku esitluseni.
 
2001. aastal hakkas kuueliikmeline meeskond looma esimest eestikeelset virtuaalset aabitsat. Meeskonda kuulusid animaator ja projekti organiseerija Ivika Kivi, keelealane autor Mare Müürsepp, kujundaja Piret Räni, programmeerija Mare Tralla, helilooja Shawn Pinchbeck ja näitleja Marje Loorits. “Virbitsat” on toetanud Tiigrihüppe sihtasutus ja Kultuurkapital. Enne aabitsa loomist viidi läbi põhjalik uurimustöö, mis sai alguse Ivika Kivi virtuaalseid õppematerjale käsitlenud diplomitööst kaks aastat tagasi.
Ivika Kivi: “Suurbritannia Newcastle’i ülikooli teadlased jõudsid pärast katset kasutada algklassides läbimõeldult infotehnoloogiat järeldusele, et laste lugemisoskus kasvas kuni viis korda ja aritmeetilised võimed paranesid umbes kolm korda kiiremini kui keskmiselt. Vastupidi kartusele, et infotehnoloogia kasutamine pärsib laste lugemisoskust, on hoopis võimalik oluliselt lihtsustada ja kiirendada laste õppimist. Eesti turul on liiga vähe väikelapsele suunatud õpiprogramme. Sellest tulenebki, et lapsel ei ole valikut ja ta peab oma mängulusti lahutama tapahõnguliste videomängudega.
“Virbits” jätkab sisu poolest eesti lugemisdidaktika peamist arenguliini, toetudes kesksena häälikanalüüsi traditsioonile ja arvestades keeledidaktikute ja lapsepsühholoogide nõuandeid. Tähele pannakse ka logopeedide ühingu algatatud kehtiva õppekirjanduse analüüsi tulemusi.”
Virbuskite ehk virbukeste ristiema on Mare Müürsepp, kes leidis virbitsaga ühetüvelise sõna murdesõnastikust. Tegelased on neli rüblikut – Sanna, Karla, Meeli ja Villu – ning tita ja vanaisa. Rõõmsameelne ja enamasti tegevuse juhtohje hoidev Sanna on sangviinik. Meeli (melanhoolik) on häbelik ja hoiab omaette. Vahetevahel ta aitab või kiidab harjutusi sooritavat last, on äärmiselt heatahtlik ja abivalmis. Flegmaatik Villu on hajameelne, kuid tark ja sportlik poiss. Karla on püsimatu, tüüpiline koleerik. Tita veel ei räägi ja alles roomab, aga on ülesannete lahendamisel nutikas. Vanaisa on tagasihoidlik aitaja ja nõuandja.
“Virbitsa” projektis on püütud ühe ja sama algmaterjali põhjal arendada välja mitmekesine, eri variante ja raskusastmeid sisaldav ning seega suure kasutusalaga harjutuste kogu. Autorite arvates võiks lapsel sellega tegevust jätkuda päris kauaks: et tutvuda kujundi-, värvi-, loendamis- ja rühmitamisharjutustega nelja-viie-aastaselt, läbida hääliku- ja täheharjutused kuue-seitsmeselt ja täiustada teatavaid osaoskusi esimestes klassides.
“Virbitsat” võib kasutada samaaegselt mis tahes muude õpikute, harjutustike ja materjaliga. See ei anna etteruttavaid mõisteid ega satu vastuollu ühegi teise õppevahendiga. Päris iseseisvaks tööks see Ivika Kivi sõnul siiski mõeldud pole, kuigi harjutusvara koostamisel on eesmärk, et laps hakkaks võimalikult ruttu aru saama protseduuridest ja neid ise juhtima. Siin aitavad last suulised töökorraldused, sümbolid ja animatsioonid.
“Kui laps ei saa harjutusega hakkama, annab tarkvara talle ette veidi kergema taseme harjutuse. Kui laps ülesandega toime tuleb, saab ta auhinnaks mõne animatsiooni, lihtsa mängu või jutustatud ja animeeritud loo. Arvestades arvutiekraani mõju silmadele ja lapse töövõimet üldse, lülitab tarkvara end kümme minutit pärast harjutusega alustamist iseseisvalt välja, hoiatades last ette lühikese animatsiooniga.
“Virbitsas” salvestatakse sooritatud ülesannete hulk. Õpetaja saab siis teada, kui palju ja mis laadi ülesandeid keegi lahendas ning koguda kokku tulemused. Nii näeb ta, kes jõudis paremini edasi ja kes vajab rohkem abi.”
“Tiigrihüppe” toetusel peaks Virbits peagi jõudma meie koolidesse, Eesti Kunstiakadeemia on mõelnud ka selle tirazeerimisele üksikmüügi tarvis.

Laguneva lasteaia imed

SULEV OLL

Kopli Lasteaed Tallinnas on suutnud end vähese ajaga muuta eestikeelseks ja lapsekeskseks, samas seab tänavu juubelit pidava hoone tuleviku ohtu Tallinna haridusameti ükskõiksus hoone remontimise suhtes.
 
75-aastase ajalooga Kopli Lasteaed elab läbi uuestisündi. Eestiaegne hoone, mis pikka aega hoidis nõukogude armee ohvitseride lapsi, on taas eestistunud. Kuuest rühmast viies kõneldakse eesti keelt, kuuendaski valitseb Eesti meel.
“Pelgalt laste hoidmise kohast ollakse muutunud kogu-pere-keskseks majaks, kus vanemad on heaks kiitnud lasteaia arengukava ning osalevad ülelasteaialistel üritustel, nagu Pipi-päev, Sinise ja valge värvi päev, Mihklipäeva laat,” kinnitab lasteaia juhataja Marika Ärmpalu.
Kolmandat aastat järjest on kunstisuunda viljeleva lasteaia lapsed saanud auhindu Euroopa Liidu teemalisel kunstikonkursil. Sagedased külalised on stiilses Kopli tänava majas pedagoogilistel täienduskoolitustel osalejad ja kunstiõpetuse praktikandid.
Tundmatuseni on muutunud lasteaia sisustus: rühmade mööbel on puhtast puidust, köögis särab tänapäevane tehnika. Vargaohtliku ümbruse tarvis on mitu puitust vahetatud raudsete vastu, välja arvatud muidugi maja üks uhkusi, hiljuti restaureerida lastud aastakümnete vanune tammine välisuks.
Siia aga tuleb ka piir, kust lasteaia juhid enam ise edasi minna ei jaksa. “Vana maja, mis tänasegi malli järgi avar ja lapsesõbralik, pärineb siiski aastast 1928,” räägib Ärmpalu. Lasteaia kanalisatsioon ei jõua õieti kuhugi, st jõuab pinnasesse – nii näitas spetsialistide tehtud uuring, mis on ka filmilindile jäädvustatud. Elektrisüsteemis on võimude vahetumisi näinud osi. Esialgu küll läbi pisikeste-pisikeste katuseaukude saab näha taevasina.
Lasteaia juhtkond on teinud kõik endast oleneva, et remontijaid majja meelitada. Oma murest on räägitud nii Põhja-Tallinna linnaosa valitsuses kui Tallinna haridusametis. “Lootsime nii väga, et lasteaia juubeliaastaks arhitektuurse väärtusega maja remonditud saame,” sõnab Ärmpalu. “Seni on lootused luhtunud.”
Remondiga seotud plaanid on aga suured: lisaks juba laste ja töötajate turvalisuse tagamiseks ning mugavuste loomiseks vajalikele töödele tahetakse töötajatele teha enesetäiendamise ja puhketuba, väike näitusesaal, võib-olla ka teatrituba. “Seni paneme laste töid välja ajutistel näitustel fuajees,” selgitab lasteaia juhataja asetäitja Tea Oll. “Näitusesaal võimaldaks aga lasteaial muutuda ka omalaadseks laste kunstikeskuseks.” Paraku pole remondiraha, veel vähem remondimehed Kopli poole tulema hakanud. Nii palubki lasteaed oma endisi kasvandikke juubelipidustustele tuttavasse ja sõbralikku, aga remondi järele igatsevasse majja. “Kõiki juubelile kutsudes olen ma kurb ja rõõmus ühtaegu,” lausub Marika Ärmpalu.

*

Tänavu juubelit tähistav Kopli Lasteaed palub oma endistel kasvandikel, eriti aastatest 1928–1940, aga ka kõigil teistel, võtta lasteaia ajaloo paremaks jäädvustamiseks enne mai lõppu lasteaiaga ühendust telefonil (0) 662 5913 või e-postiga kopli@la.tln.edu.ee.

Muusikaring Pelguranna Lasteaias

Mare Jõesalu, Pelguranna Lasteaia muusikaõpetaja

Pelguranna Lasteaias põhineb töö lastega M. Montessori pedagoogikal, mida on edukalt järgitud juba aastaid. Majas töötab kuus 3–7-aastaste laste rühma.
 
Muusikatunnid toimuvad kahes vanusegrupis: ühes tunnis osalevad kahe rühma 3–5- ja samade rühmade 5–7-aastased lapsed. Nii on töö korraldatud septembrist märtsi keskpaigani. Seejärel hakkavad rühmad ükshaaval muusikatunnis käima ja tegema ettevalmistusi emadepäeva näidendiks, mis sisaldab laule, tantse ja laulumänge ning kus igal lapsel on oma roll.
Käesoleva õppeaasta septembris otsustasime luua muusikaringi heade muusikaliste eeldustega lastele. Pärast väikest eeltööd hakkasime 30 lapsele lisaks kahele muusikatunnile ja ühele koolieelikute muusikatunnile läbi viima täiendavat, kord nädalas toimuvat 40-minutilist muusikaringi, milles osalevad 4–7-aastased lapsed.
Muusikaringis osalejate suure vanusevahe tõttu tuleb palju tööd teha diferentseeritult. Sarnaselt tavaliste muusikatundidega koosneb ka muusikaringis tehtav peamiselt laulmisest, rütmilisest liikumisest, muusika kuulamisest, mängust rütmipillidel ja muudest mängudest. Repertuaari valikul jälgin aastaaegu ja rahvakalendrit. Kuulame lihtsamaid laulu- ja pillilugusid eesti rahvaloomingust, lapsed tunnevad ära meie rahvushümni.
Üheks põhieesmärgiks olen seadnud musitseerimisrõõmu tekitamise. Kui lastel tekib meeldivaid kogemusi, tegutsevad nad edaspidi julgemalt, kindlamalt ja otsustusvõimelisemalt, mis ongi M. Montessori üks põhitõdedest (vabadus teha ja vastutada).
Muusikaringis on väikesed lapsed silmnähtavalt arenenud. Üks eesmärk on eri vanuses laste koostöö arendamine, mistõttu meie repertuaaris on pea alati selliseid tantse ja laulumänge, kus suuremal lapsel on juhtiv ja/ või abistav roll.
Muusikaringi lapsed on musikaalsed ning uutele lauludele, tantsudele ja ringmängudele väga vastuvõtlikud, tulemused on silmaga näha. Sageli jääb andekal lapsel puudu üksnes esinemisjulgusest. Kevadel on plaanis korraldada võistulaulmine. Lasen välja paista lapse tugevamatel külgedel: olgu selleks siis hea rütmitunne, lauluoskus või ilmekas ja emotsionaalne esitus.
Muusikaringis kaasneb liikumismängudega alati laste aktiivne kaasamõtlemine. Üks selline laulumäng oli sügisel “Kaubamaja mäng”, kus iga laps pidi mõtlema, mida ta kaubamajast osta tahab. Õnnestunuks võib pidada ka liiklussituatsioone imiteerivaid mänge: “Valgusfoorimängus” laps valgusfoori värvist sõltuvalt kas seisab (punane), jookseb aeglaselt paigal (kollane) või liigub edasi vastavalt muusika kiirusele (roheline). Eri vanuses laste koos mängimisel on väikese lapse roll olla auto (silmad kinni) ja suurema lapse kohus tähelepanelikule autojuhile kohaselt autot juhtida ning liiklust jälgida. Sama mängu saab mängida ilma valgusfoorivärvideta, kuid siis peab mängu juhtima liiklusinspektor, kes jälgib liiklust ja lõpuks küsib, kuhu sõideti (kino, teater), millises linnas sihtkoht asub vms.
Rütmitunde arendamise aluseks pean elavat muusikat. Peaaegu igas tunnis kasutame rütmipille, merekive või muid musikaalsuse arendamise abivahendeid, millega saab luua muusikat ja arendada selle tajumise oskust.
Eriline koht kuulub lapse loovuse arendamisele loovmängude kaudu. Fantaasiast lastel puudu ei tule. Näiteks kehaga tähekujude moodustamine püsti või pikali valmistab suurematele lastele palju rõõmu, samal ajal kui väiksemate ülesanne on arvata ära, kes millist tähte tähestikust parasjagu kujutab. Siin leiab rakendust ka kombineeritud tants, mille üks osa koosneb kindlaksmääratud ja teine osa kombineeritud liigutustest. Lapsed hindavad kõrgelt ka vaba tantsu.
Muusikaring arendab laste laulmisoskust, musikaalsust, rütmitunnet, loovust ning tähelepanu- ja keskendumisvõimet, rääkimata eelistest, mida see pakub pidude, karnevalide ja tähtpäevade korraldamisel.

Väikesed lapsed suurel laval

SIRJE TOHVER

Tallinna koolinoorte II teatrifestivalil “Kanutiaia kann” osalesid seekord ka lasteaiad. Proovipäeval tuli Kanutiaia Noortemajja 17 lavastusega 301 lasteaialast, festivalil oli üks lavastus ja 19 esinejat vähem.
 
Lasteaedu festivalil pingeritta ei seatud, laureaati välja ei selgitatud. Seda olekski raske teha olnud, sest tugevaid, hästi ette valmistatud lavastusi oli palju. “Kui koole ja lasteaedu võrrelda, siis mulle oli ääretult sümpaatne just väikeste mäng. Nad olid nii vahetud, ausad, siirad. Kui suured tegid teatrit, siis väikesed olid nemad ise. Kes unustas end lavale, kes rääkis publikuga juttu,” iseloomustab noorukesi näitlejaid Kanutiaia Noortemaja suhtekorraldaja Riina Olveti.
“Mida väiksem, seda vahetum. Väike laps võlub vaatajat just sellega, et elab laval oma loomulikku elu. See, kui tekst meelest läheb, ei häiri nende puhul üldse,” räägib Kanutiaia Noortemaja teatriõpetaja Andres Kask. Lasteaialapsed on üllatavalt võimekad. Päris pisikesedki olid pikki tekste pähe õppinud.
Kanutiaia Noortemaja teatriosakonna juhataja Anne Leik peab lasteaedade kaasamist õigeks sammuks. “See meeldis kõigile, lasteaednikele, meie maja inimestele, aga mis kõige tähtsam – lastele endile. Lapsed käisid enne festivali üks kord meie majas proovil. Kuidas nende silmad särasid ja kui tähtsust täis nad olid! Näitlemine suurel laval prozektorite valgel võimsa helitaustaga andis neile tohutult positiivse elamuse.”
Ladus korraldus
Lasteaedu osalema kutsudes polnud Kanutiaia Noortemaja teatriosakonna ainus eesmärk lastele mängurõõmu pakkuda. Mõeldi ka kasvatajatele. “Tahtsime lasteaiakasvatajad kokku tuua, et nad näeksid, mida ja kui lihtsate või keeruliste vahenditega teised teevad, saaksid kogemusi vahetada, õppida, kuidas muusikat, kujundust, liikumist paremini teha,” räägib Anne Leik. Koolitus läks täie ette. Lasteaialavastajad istusid hommikust õhtuni saalis, vaatasid ära kõik vene- ja eestikeelsed etendused, paljud tulid vaatama ka õpilasi.
Festivalipäev sujus ladusalt tänu lasteaednikele, kes ajakavast kinni pidasid. Neile piisas poolest tunnist, et dekoratsioonid paigaldada, lapsed lavale tuua, näidend maha mängida ja lava järgmise esineja jaoks vabaks teha. Olgu öeldud, et poole tunni sisse mahtus ka autasustamistseremoonia. Kõik lasteaiad said festivali kannu, tänukirja ja kotitäie maiustusi. Lasteaednikud ise pidasid kiiret tempot igati õigustatuks. Muidu oleks väikestel vaatajatel igav hakanud.
Hüva nõu
Andres Kask soovitab lisaks klassikalisele muinasjutule lavastada rohkem eesti ja välismaa lastekirjanike teoseid. “Valikuvõimalusi on palju, valik olgu jõukohane. Lapsed peavad aru saama, mida nad laval teevad,” rõhutab teatriõpetaja. “Miks klassikat – “Punamütsikest”, “Lumivalgekest”, “Hunti ja seitset kitsetalle” – nii palju tehakse? Sest need meeldivad lastele, on huvitavad ja arusaadavad.”
Kuigi muinasjuttudes on ka hirmutavaid kohti, ei tohiks muinasjutulavastus liiga sünge olla. Andres Kask peab õnnestunud materjalivalikuks “Vaeslast ja talutüdrukut”. “Lavastus on hea, kuradipoisid võrratud ja talutütred eesti rahvarõivastes imeilusad. “Karupoeg Puhh” on küll pigem teismeliste materjal, aga oskuslik lavastus tegi selle ka lasteaialastele mõistetavaks. See on positiivne näide, kuidas raamatukatkend kümnesse minutisse panna. Lapsed, eriti Puhhi osatäitja, mängisid väga kenasti. Puhh tundis end laval täiesti vabalt.”
Andres Kasele meeldisid ka “Vahva rätsepa” väikesed kärbsed, kahe-kolme-nelja-aastased lapsed, kes kogu tähelepanu endale tõmbasid. “Täiskasvanute puhul on niisugune asi lubamatu, aga lastetüki võlu just sellistes ootamatustes seisnebki.”
Riina Olveti soovitab kasutada tugevat teksti. “Muinasjutul või kirjandusteosel põhinevad lavastused olid omaloomingulistest tugevamad. Kui lastele pannakse suhu täiskasvanu sõnad, pole tulemus eriti hea.” Anne Leik tõstab esile ka omaloomingulist “Vesiroosi muinasjuttu”.
Teatriosakonna juhataja sõnul peaksid kasvatajad lapsi rohkem usaldama ega tohiks nende eest liiga palju ära teha. Lapsed saavad ka kogu etendust läbiva jutustaja rolliga hästi hakkama. Anne Leik toob näiteks lavastuse “Kuidas mutt endale püksid sai”, kus väike tüdruk, paberileheke käes, väga armsalt etendust juhtis. “Sellest pole lugu, kui midagi natuke sassi läheb,” kinnitab Anne Leik, publik võtab väikesed esinejad niikuinii soojalt vastu.
Töö ja vaev
Anne Leigil on lasteaednike kohta ainult kiidusõnu öelda. Ilusad kostüümid, läbimõeldud lavakujundus, tublid esinejad. Kui palju selle taga tööd on, teavad vaid asjaosalised ise. Laagna Rukkilille lasteaia muusikaõpetaja Heli Haljas ütleb, et festivaliks hakati valmistuma juba novembris. “Kasvatajad aitasid valida näidendi, siis hakkasime mõtlema juurde laule ja tantse. Laulusõnad kirjutasin ja liikumise seadsin ise. Osa laule võtsin varem selgeks õpitud repertuaarist.” Heli Haljase sõnul ei piisanud proovideks iganädalastest muusikatundidest, tuli veel üks lisatund võtta. “Viimased nädalad läksid näidendi tähe all. Lastel oli suur ind festivalile minna. Suurematel on väljaspool oma maja esinemise kogemus olemas. Oleme nendega üsna tihti Lasnamäe sotsiaalkeskuses memmedele esinenud.” Ükski oskus ei tule päevapealt. Et kuueaastane laps laval hästi tantsiks ja laulaks, tuleb teda juba kolmeaastaselt õpetama hakata, igaks tähtpäevaks mingi kavaga välja tulla. “See pole kerge, aga annab lastele väga palju,” on Heli Haljas veendunud.
Tallinna Läänemere lasteaia õpetaja Aive Noormaa meelest peab laps näitlejameisterlikkuse alged ja esinemisjulguse juba lasteaiast kaasa saama. Õpetaja, kes oma lastelavastustele ise nii tekste kui ka lauluviise kirjutab, kinnitab, et lavastused meeldivad lastele palju paremini kui kontserdid. “Laste silmaring on avardunud, palju toredaid raamatuid on ilmunud. Meil sai just läbi “Pipi Pikksukk”. Lapsed ütlesid, et sellest võiks lõpupeo lavastuse teha. Arutavad, kes Pipit, kes Tommyt, kes Annikat mängib. Ka “Karupoeg Puhhi” lavale toomise mõte tuli lastelt pärast selle järjejutuna ettelugemist. Lavastus on lühike, aga lastele väga armas. Puhhi laul on minu ja muusikaõpetaja Erika Sõsuni looming, tekst otse raamatust võetud. Mõnele raamatule võib igasuguseid asju juurde mõelda, mõnele mitte. Lopsaka tekstiga “Karupoeg Puhh” kuulub viimaste hulka,” kinnitab Aive Noormaa.
Suitsupääsupesa lasteaia õpetaja Pille Kull pani etenduse “Lapsesuu” kokku raamatu “Kui ma väikene olin” põhjal. Tekstid tuntud viisidele kirjutas ise. Lavastus sündis vaid mõne nädalaga. Et lapsi pikkade proovidega mitte vaevata, harjutati jupikaupa. “Naljal põhinev lavastus on midagi muud kui muinasjutt. Et hästi nalja teha, peab sellest kõigepealt aru saama. Ja tekst peab täpselt peas olema. Kui osa sõnu kaotsi läheb, jääb nali saamata.” Pille Kulli viieaastastel naljapoistel ja -tüdrukutel läks publiku naerutamine päris hästi korda. Lavastaja on kriitiline: lasteaias olevat paremini läinud, võõras koht ajas lapsed ähmi.
Kõik, kes festivalil käisid, tahavad järgmisel aastal uuesti tulla. “Lasteaiaõpetajad ütlesid, et tehku me ka lasteaedadele kaks vooru. Me ei taha kedagi kõrvale jätta – kõik lasteaiad on ju omamoodi tublid. Kui vaja, laseme neil kas või kaks päeva järjest esineda,” ütleb Anne Leik.

Teatrikuu tähistamine Tiigi Seltsimajas

Aive Antsov

Üks õige muinasjutt algab ilusa muusikaga ja sellega, et saali astuvad kuningas ja kuninganna. Nende järel prints ja printsess, õukondlased ja veel palju kirevat rahvast.
“Tere, mina olen Päikesekuningas!” väike heledapäine poiss teeb sügava kummarduse. “Tere, mina olen Päikesekuninganna!” Päiksekuningast pisut pikem tüdruk naeratab võluvalt.
Saalis minu kõrval istuvad kaks tirtsu, vaatavad, näpp suus, Päikesekuninganna krooni ja kleiti, üks ütleb, et see kroon on kullast. Muidugi, millest siis veel! Säravad rüüd teevad silmnähtavalt rõõmu näitlejatele endile, rääkimata saalis istuvatest lastest. Ei jää sellist tunnetki, et miski pole ehtne.
Imekombel ei nihele saalis istuvad mudilased etendust vaadates rohkem, kui et mõni tunneb janu. Üks poiss tahab oma emalt sosinal teada, kas kuningas ja kuninganna tähendavad seda sama, mis isa ja ema.
Ent noored näitlejad laval ei lase ennast millestki häirida. Tekstid on nii pähe õpitud, et mõnel liiguvad huuled kaasa terve etenduse, talle on meelde jäänud ka teiste sõnad.
Etendus “Kuidas tekkisid aastaajad?” lõpeb sellega, et Vihmakuningas ja Päiksekuningas sulatavad lume ja saab alata kevad. Kõik on kutsutud tantsuballile ja seltsimaja teise korruse saal täitub kuninglike paaride lummavast võlust. Publik plaksutab.
Näitlejatele antakse tubli töö eest kott kommi. Mõni laps on valmis kohe kommikoti oma valdusesse saama, ent esialgu läheb see lasteaia Ristikhein mudilaste näiteringi juhendava kasvataja kätte. Samamoodi ka linnavalitsuse tänukiri ja kaks Vanemuise teatri kingitud priipääset.
Tartu lasteaia Kivike mudilaste näiteringil on välja valitud muinasjutt “Okasroosike”. Seda esitavad lasteaialapsed sama ehedalt, nagu elaks laval muinasjutu kirjutanud vendade Grimmide raamat. Mis sest, et näiteks sada aastat magaval kuningannal vilguvad aeg-ajalt silmakesed lahti ja kinni. Kuningas see-eest lamab lavatrepil ristseliti maas ega liiguta varbaotsagi. Ülemteener lamab üle paari trepiastme väga ebamugavas asendis pea alaspidi, ometi püsib ka tema liikumatult.
Laste osatäitmine liigutab südameid oma lihtsuses ja loomulikkuses. Lisaks kurjale nõiale jäävad eriliselt meelde heade haldjate osatäitjad. Pisikesed tüdrukud valgetes, helesinistes, litrite ja muu säravaga kaunistatud kleidikestes liiguvad laval nagu väikesed inglid. Ent vilunud näitlejatena oskavad nad kiiresti ümber kehastuda okkalisteks põõsasteks. Kui prints Okasroosikest päästma tuleb, saab ta kibuvitsapõõsaste käest tublisti torgata – tüdrukukesed susisevad ja kraabivad vaest printsi päris tõsiselt. Lõpp on siiski õnnelik nagu muinasjutul ikka.
 
Kokku etendus Tiigi seltsimajas 10.–15. märtsini kestnud mudilaste teatrinädalal kuus näidendit.

Nüüdisaeg nõuab füüsikaõppe muutmist

Enn Pärtel

Kevadisel koolivaheajal toimus Tartu Ülikoolis 25. füüsikaõpetajate päev. Osalejaid oli üle 70, füüsika tegevõpetajaid 52. Päeva juhtidee peitus küsimuses, kuivõrd aitab füüsikõpe õpilastel kujuneda 21. sajandi inimesteks?
 
Õpetajad täitsid ankeedi, kus oli kaks küsimust: Kas füüsikaõppes on üldse mingeid muutusi vaja? Kui palju ligikaudu on vaja vähendada riiklikult kohustuslikku füüsika mahtu põhikoolis?
Õpetajad leidsid, et muutusi on väga vaja. Enamik arvas, et põhikoolis on vaja riiklikult kohustuslikku füüsika mahtu vähendada. 8. kl füüsika mahtu tahtis vähendada 20% ja 9. kl mahtu 30%. 21% õpetajatest arvas siiski, et 8. kl materjali mahtu pole vaja vähendada, 10% õpetajatest arvas sama 9. kl materjali mahu kohta. 7% õpetajatest märkis aga, et mahtu oleks vaja kummaski klassis vähendada tervelt 50%.
Allakirjutanu toetab seisukohta, et kasutada olevate tundide arvu juures tuleks kohustuslike teemade arvu vähenda poole võrra. See annab õpetajale veidigi vabadust arvestada õpilaste eripära ja soovidega, aga miks ka mitte enda omadega. Anname võimaluse nendele õpetajatele, kes juba praegu mõistavad, et füüsikat tuleb õpetada nii, et õpilased integreeriksid õpitava isiksuslikult ja looksid maailmapidi, kuhu kuuluvad ka füüsikatundides saadavad teadmised, oskused ja väärtushinnangud.
Enne füüsikaõpetajate päeva Õpetajate Lehes (7.03.) ilmunud füüsikat käsitlevas rubriigis kirjutatu ja füüsikaõpetajate päeval räägitu põhjal võib välja tuua soovitavad muutused.
– Suurendada füüsikatundide arvu. Ainekava teemasid vähendamata tuleks lisada kahele nädalatunnile kolmas tund.
– Muuta füüsika ülesehitust. Praegune füüsikaõpetus keskendub 17.–18. saj füüsikale, rohkem on vaja tutvustada viimase sajandi füüsika saavutusi.
– Vähendada füüsika abstraktsust, murda levinud seisukoht, et füüsika koosneb üksnes valemistest.
– Siirduda valdavalt ainekeskselt õpetuselt õppijakesksele.
Õhtupoolse istungi moodustaid probleeme lahkavad ettekanded, misjärel osalejad siirdusid töötubadesse. Töötubasid oli neli. Kõige arvukamas keskenduti teemale, milline peaks olema koolifüüsika ülesehitus. Töö käigus kalduti õpetamise metoodika suunas. Üks lausung oli “Füüsika peab ennast rohkem müüma”. See on postmodernistlik seisukoht: kõik on kaup, ka teadmised. Tõepoolest, õpilased küsivad, kuidas füüsikas õpitav aitab tal tulevases kutsetöös end paremini müüa.
Füüsika, keemia ja geograafia lõimimisele suunatud töötoas räägiti eri ainete keele ning mõistete käsitluse ühtlustamise vajalikkusest. Sooviti, et arendataks süsteemset mõtlemist, et õpilastel tekiks kujutlus terviku ja osa vahekorrast. Peeti vajalikuks materjaliteaduslikku lähenemist: esile on vaja tuua ainete füüsikalisi ja keemilisi omadusi. Tuleb ühtlustada ohutusnõudeid. Senisest rohkem on vaja pöörata tähelepanu mudelkujutlustele. Loodusaineid lõimuksid paremini, kui osa eri ainete tundidest oleksid ühised, kus korraldataks ühiseid laboritöid, loodusaineid ühendavaid projekte.
Töötoas, kus arutati, milline võiks olla pädevusi kujundav õppeprotsess, keskenduti koolifüüsika ja inimese vahekorrale: kas toimetulev inimene või inimene, kes teab Newtoni seadusi une pealt. Palju räägitakse sellest, et õppimine on töö. Kas aga töö on midagi rasket, sunduslikku või selline, mis pakub tegijale rõõmu? Rõõmuga tehtud töö on tulemuslikum. Füüsika õppimist peaks saatma töörõõm ja vahel ka mäng. Samas märgiti, et kõik õpilased polegi suutelised füüsika tõdesid vajalikul määral omandama, osa õpilasi on “füüsikaautistid”. Räägiti ka õpetaja vabadusest ja sellest, et sageli seavad õpetajad endale ise piiranguid. Oluline on meetodite ja hindamise paindlikkus.
Töötoas, kus oli kõne all, mida peaks andma 7. kl loodusõpetus füüsikale, leiti et ei tohi suretada õpilase huvi. Senisest rohkem peab rakendama probleemõpet. Sooviti, et õpilased oskaksid enne füüsika õppimist rakendada lihtsamatel juhtudel teaduse meetodit. Kuna kursus on üsna eksperimentaalne, tuleks vähendada ainekavas toodud teemade arvu, et katsetamiseks ja katsete üle mõtlemiseks jääks rohkem aega. Vastavalt on vaja vähendada ka nõutavaid õpitulemusi. Soovitati jätta kõrvale õpilastele arusaamatud mõisted, näiteks aatomi ehitus. Kuna eeldatavasti on plaanis teha keemia ainekavas muutusi, saab sellest lähtuvalt ka loodusõpetuse ainekava teemade loetelu muuta.
Füüsikaõpetajate päeval moodustati rühm õpetajatest, kes soovisid panna õla alla koolifüüsika kaasajastamisele. Kuid süsteem ei saa sisemiste jõudude mõjul uueneda, vaja on ka keskkonna survet. Survegrupi võiksid moodustada teiste ainete õpetajad, lapsevanemad, tööandjad, sotsiaalpedagoogid, kõrgkoolide õppejõud, teadlased, kes suudavad prognoosida tuleviku vajadusi.
Edastan asjast huvitatutele üleskutse osaleda oma nõuga ja ka kriitikaga füüsikaõppe nüüdisajastamisel. Huvist saab teatada aadressil ennp@ut.ee.