Nädalakommentaar

Raivo Juurak

Eesti erakondadest on just Res Publica rääkinud hariduse tähtsusest kõige jõulisemates kujundites. Akadeemik Jaan Einasto väitis aasta tagasi ajakirjas Haridus, et Eesti senised prioriteedid on olnud NATO ja Euroopa Liit. Kui need kaks on saavutatud, tõuseb esikohale haridus. Lihtsalt ja selgelt öeldud. Akadeemik pidas vajalikuks tõsta õpetajate palk Riigikogu liikme palgaga võrdsele tasemele.
Res Publica liikmed on osutanud üsna selgelt ka Eesti haridussüsteemi kõige nõrgematele kohtadele. Akadeemik Olav Aarna on kirjutanud Hariduses, et väga halb on kõigile enam-vähem vastuvõetava haridusstrateegia puudumine. Seejuures on ta olnud “Õpi-Eesti” üks põhimootoreid. Konkreetsemalt on ta osutanud halvasti korraldatud alus- ja algharidusele. Ta on võtnud sel teemal sõna meedias, osalenud konverentsidel. Respublikaan Ülo Vooglaid on ütelnud, et kõige tähtsam õpetaja on lasteaiaõpetaja.
Nüüd on Eesti poliitikas võtmepositsioonid respublikaanide käes: peaminister on Juhan Parts, rahandusminister Tõnis Palts, haridus- ja teadusminister Toivo Maimets. Peaks olema erakordselt soodne olukord haridust Eestis väärtustama hakata, strateegia vastu võtta, alusharidus korda seada jne.
Mõndagi oleneb ka koalitsioonipartneritest. Kolme erakonna koostöölepingus ei nõuta õpetajale enam riigikogulase palka, vaid piirdutakse “hea õpetaja” palga kahekordistamise mõttega. Paljud on pidanud sedagi plaani ebarealistlikuks. Kuid ärgem rutakem ajast ette, anname uuele valitsusele aega ja vaatame siis, mis suunas asjad liiguvad.
Mulle meeldib, et Res Publica liikmed väärtustavad head alus- ja algharidust. Respublikaanide haridus- ja teadusminister toob Eestile eeskujuks Iirimaad. Kas võime loota, et meilgi hakkab riik kavakindlalt tegelema juba 3–4-aastaste laste – eriti probleemsetes kodudes kasvavate laste – kooliks ettevalmistamisega? Iirimaa on selles küsimuses meile isegi liiga kauge näide. Lätis ja Leedus veetakse juba ammu lasteaias mitte käivaid koolieelikuid bussidega koolide juurde “ettevalmistuskursustele”. Tahetakse jõuda selleni, et kõik lapsed alustaksid kooliteed enam-vähem võrdselt tasemelt. Meil taotletakse seda ainut üksikutes kohtades aktiivsemate koolide initsiatiivil.
Lasteaia- ja algkoolieas haaravad lapsed võõrkeeli otsekui õhust. Kas uus valitsus võtab seda arvesse? Paljudes maades hakatakse võõrkeeli põhjalikult õppima juba esimestest klassidest. Meil panevad algklassilaste ärksamad vanemad raha kokku, et lastel ka inglise keele tunde oleks. Õpetatakse kodus oma lapsi ette, et need pääseksid keelekallakuga koolidesse, kus võõrkeeletundide eest tuleb maksta, ehkki meil oleks nagu tasuta põhiharidus.
Kuni võõrkeeleõpetus on defitsiit nagu sotsialismi ajal, ei saa vist rääkida, et keeleõpe oleks prioriteet. Ilmselt ei muutu defitsiidiõhkkonnas prioriteediks ka eesti keele õppimine. Kas Euroopa maadest sisserändajad hakkavad usinalt eesti keelt õppima, kui meil nende keelte õppimine lonkab? Usun, et laialdane võõraste keelte õppimine ja õpetamine aitab kaasa emakeele säilimisele ja arengule.
Respublikaan Ülo Vooglaid on öelnud, et me peame olema Euroopa rahvastega sel määral sarnased, et nendest aru saaksime. Muu kõrval tähendab see, et peame mõistma Euroopa rahvaste keeli. Teisest küljest peame olema muust Euroopast sedavõrd erinevad, et meil oleks neile midagi uut pakkuda. Ainult nii jääb meie rahvas, keel ja kultuur püsima.
Kas see uus ja erinev ei võiks olla haridus kui prioriteet? Prioriteet tegelikult, mitte ainult sõnades. Teiste sõnadega, kas ei tasuks püüelda selle poole, et 10–15 aasta pärast tuleksid inimesed teistest maadest meie juurde haridusasju õppima, nagu praegu käiakse Iirimaal ja Soomes? On see liiga jõuline kujund? Kust võetaks raha haridusuuringuteks jne?
Saja päeva pärast hakkame aimama, missugused uue valitsuse mõtetest on realistlikud ja millised sinisilmsed unistused.