Rektori ja ministri vastasseis

“Rektorid ja ministrid tulevad ja lähevad, aga ülikoolid on ja jäävad,” ütleb TTÜ rektor Andres Keevallik. “Tehnikaülikool ei kahanda survet võitluses oma positsioonide ja tuleviku eest. On tõsiseid valdkondi ja teemasid, mille puhul arvud räägivad karmi keelt ja kus on vastused jäänud ministritelt saamata.” RAIVO JUURAKU foto

LINDA JÄRVE

5. novembril protestis TTÜ rektor professor Andres Keevallik haridus- ja teadusminister Toivo Maimetsa tegutsemisviisi vastu. Ta teatas oma avalduses, et minister Maimets ignoreerib TTÜ esindajate nimetamisel erinevatesse kogudesse täielikult TTÜ rektorit ja ülikooli juhtkonda.
 
TTÜ nõukogule on vastuvõtmatu, et Teaduskompetentsi Nõukogu (TKN) liikmete valikul eiras minister tehnikateaduste esindaja määramisel TTÜ, TPÜ ja TA informaatika- ja tehnikateaduste osakonna ühiskandidaati professor Rein Küttnerit. HTM-i sama päeva vastusest: “Minister Maimetsale etteheidetud käitumine on haridus- ja teadusministri kohustustele ja vastutusele vastav käitumine ning mainitud “huvid” on Eesti Vabariigi huvid kõige üldisemas mõttes. TKN moodustatakse Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt, milles on öeldud, et haridus- ja teadusminister teeb esitatud kandidaatide hulgast valiku, samuti on kirjas valiku tegemise kriteeriumid. Ka kõrghariduse hindamise nõukogu moodustab ja selle koosseisu kinnitab Vabariigi Valitsus haridus- ja teadusministri ettepanekul. Mõlema nõukogu koosseisu suhtes tegid paljud lugupeetud institutsioonid oma ettepanekud. Minister Maimets suhtus kõikidesse ettepanekutesse suure tähelepanu ja põhjalikkusega. Minister ei saa teha ega ei tee otsuseid kitsa ringkonna huvidest lähtudes.”
Rektorite Nõukogu juhatuse esimees, EPMÜ rektor professor Alar Karis: “Antud juhul on põrkunud kahe institutsiooni – TTÜ ja ministri huvid. Rektorite Nõukogu kui tervik ei ole seda asja arutanud ja selle kohta seisukohta võtnud.”
Õpetajate Leht küsis, mida Tallinna Tehnikaülikooli rektor oma protestiga taotleb.
Artiklikirjutamise võidujooks
TTÜ rektor Andres Keevallik: “TKN on koht, kus jagatakse teadusraha ja mille kaudu tehakse teaduspoliitikat. TKN-i kuuluvad üheksa teadlast ei esinda institutsioone, vaid on oma teadusvaldkondade eksperdid. Nõukogu tegevus on viimastel aastatel saanud tugeva kriitika osaliseks. Seda väljendas näiteks viie avalik-õigusliku ülikooli rektori protest, millega viimasel hetkel ühines ka Tartu Ülikool. Rektorid nõudsid ülikoolidele institutsionaalset teaduse baasfinantseerimist ja kvaliteedikriteeriume teadusvaldkonniti. Järgides põhiliselt nn CC artiklite kokkulugemise kriteeriumi, on jõutud tugevate disproportsioonideni teadusvaldkondade vahel. Näiteks ei saa pidada normaalseks, et olukorras, kus ühele õppetoolile (!) eraldas TKN üle kuue miljoni krooni, jätkus meie majanduse alustugesid teenivatele ehitus- ja energeetikateaduse valdkondadele kummalegi vaid 300 000 krooni, kuigi rahvusvahelised evalvatsioonid olid mõlemal juhul kõrged.
Praegused teadusraha jagajad ei tunne kuigi suurt huvi selle vastu, kuidas kujunevad proportsioonid teadusvaldkondade vahel ning kuidas meie teadus aitaks SKP-d tõsta ja sellega meie kõigi heaolu kasvatada. TA president Jüri Engelbrecht on öelnud, et ei tea, kuidas raha teadusvaldkondade vahel jaguneb, sest TKN sellega ei tegelevat. Ka tema jaoks on (mõnevõrra lihtsustatult rääkides) olnud kõige tähtsam meie teaduse kvaliteedi mõõtmine nn CC-kriteeriumiga. Pidades teaduse kvaliteedi nõuet olulisimaks, ei tohiks me leppida sellega, et sõltumatult valdkonnast on mõõdupuu üks ja seesama. Pole raske ette kujutada, kuhu me artiklikirjutamise võidujooksuga jõuame. Tehnikaaladel tuleb professoril lisaks artiklite kirjutamisele ja konverentsidel esinemistele olla ka ekspert, konsultant, projekteerija jne.
Pärast rektorite protesti TKN-i tegevuse suhtes kutsuti Teadus- ja Arendusnõukogu (TAN) algatusel olukorda hindama Manchesteri Ülikooli rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid. Ka nemad hindasid TKN-i tegevust kriitiliselt, soovitasid rakendada institutsionaalset baasfinantseerimist ja läheneda kvaliteedikriteeriumile paindlikumalt, sõltuvalt teadusvaldkonnast. TAN-i liikmena tean, et meie rahajagamise senist korda pooldavad teadusjuhid reageerisid Manchesteri ekspertide aruandele valuliselt, venitades järelduste tegemisega.”
Seni pole midagi muutunud
“Teadus- ja haridusminister ei poolda institutsionaalset baasfinantseerimist ja põhimõttelisi muudatusi teadusraha jagamise skeemis. Oma pöördumist korranud rektorid on ikkagi vastuseta. Et sisuliselt on kõne all teadusraha võimalik ümberjagamine, on ka kired lõkkel. Ühed, kellele asjade praegune seis on soodne, kardavad kaotada, teised loodavad uutele võimalustele. Suur osa meie teaduspoliitikuid ja rahajagajaid on ise suure teadusraha saajad. Sealhulgas Toivo Maimets ja Jüri Engelbrecht.
Minu jaoks on selge, et meie koolituse ja ka teaduse riiklik tellimus ei teeni meie riiki praegu parimal võimalikul moel. Seetõttu olen TAN-is, aga ka ajakirjanduses, rõhutanud vajadust fokuseerida mõlemad tellimused paremini riigi vajadustele. Me ei tohiks riigi raha eest jätkuvalt toota potentsiaalseid töötuid ja peaksime rohkem tegelema sellega, kuidas teadus võiks ettevõtluse ja tootmise kaudu paremini kasvatada meie jõukust. See on olulisim eeldus paljuräägitud teadmistepõhise ühiskonna rajamisele.”
Formaalselt õige, sisuliselt vale
“TTÜ esitas TKN-i tehnikateaduste valdkonna eksperdi kandidaadiks akadeemik Rein Küttneri, kes on olnud pikki aastaid meie teadusprorektor, ekspert kodumaistes ja välismaistes komisjonides, praegu ka meie TA informaatika ja tehnikateaduste osakonna juhataja. Tema kandidatuuri toetas lisaks TPÜ oma esildisega ning TA vastava osakonna akadeemikud (ühiskoosolekul TTÜ nõukogu teaduskomisjoniga). Meie imestus oli suur, kui hakkasime saama signaale, et TA juhatus on esitanud oma kandidaadiks meie professori Enn Mellikovi ja Rein Küttner ei leidvat akadeemia juhtivate persoonide toetust. Imestust avaldasid ka TTÜ-s töötavad tehnikateadlased – akadeemikud, kelle arvamust polnud keegi küsinudki.
Telefonivestluses minister Maimetsaga kuulsin, et akadeemik Küttneri kvalifikatsioon jäävat alla Mellikovi omale ja seetõttu esitabki ta viimase kandidatuuri valitsusele kinnitamiseks. Minu küsimusele, kas TTÜ, kus tehakse ligi 95% meie tehnikateadusest, polegi pädev esitama väärikat kandidaati TKN-i, vastas ta, et ega ole küll. Toivo Maimets lisas, et Mellikovil on rohkem artikleid ja see ongi tema jaoks otsuse langetamisel olulisim.
Vesteldes ühe madalama astme juhiga HTM-ist, kuulsin, et Mellikovi pidavat eelistama ka akadeemik Ene Ergma ja seetõttu ongi Maimetsal raske teisiti otsustada.
Nii läkski, et Ene Ergma ja Toivo Maimets ning võib-olla veel keegi võtsid endale õiguse määrata oma kandidaat otsustama Eesti tehnikateaduste tulevikku. Formaalselt minister ei eksinud, ent sisuliselt eksis ta rängalt.
Professor Mellikov on kindlasti väga hea spetsialist oma kitsal erialal, ent laias tehnikateaduste spektris puudub tal hindamiskogemus. Ka ei ole TTÜ ja TA vastav osakond tema kandidatuuri toetanud. TKN-i ei minda ju artikleid kirjutama ja patente saama – sinna minnakse tegema mitte ainult tehnikateaduspoliitikat, vaid teaduspoliitikat laiemalt. Jääb mulje, et Rein Küttner kui tugev isiksus ja suurepärane asjatundja ei olnud meie “teadusfundamentalistidele” vastuvõetav. Nii mõnelegi oleks ju vastuvõetamatu, kui tehnikateadlased oleksid saanud tugevama positsiooni ja parema väljundi. Toetus Rein Küttnerile oli TTÜ nõukogus ja vastava ala akadeemikute seas üksmeelne.”
Juhid tulevad ja lähevad, kõrgkoolid jäävad
“Kui Rein Küttneri määramisel või mittemääramisel TKN-i liikmeks oli ministril vähemalt formaalne õigus olemas, siis see, et ta valib liikmeid komisjonidesse TTÜ-ga kooskõlastamata, on kindlasti vastuvõetamatu. Kui olime esitanud nõutavad kaks professorit Eesti kõrghariduse hindamise nõukokku, saime teada, et Toivo Maimets on jälle ainuisikuliselt ja TTÜ-ga kooskõlastamata pidanud üht meie kandidaati sobimatuks ning soovinud sel kohal näha hoopiski professor Küttnerit. Miks, pole meile teada. Igatahes ei saanud professor Küttner ja TTÜ rektor aktsepteerida meile sellisel moel pakutavat.
Lisan lõpetuseks, et õnneks rektorid ja ministrid tulevad ja lähevad, aga ülikoolid on ja jäävad. Tehnikaülikool ei kahanda survet võitluses oma positsioonide ja tuleviku eest. Käsitletud probleemid ei ole TTÜ ja HTM-i suhetes kõige olulisemad. On tõsiseid valdkondi ja teemasid, mille puhul arvud räägivad karmi keelt ja kus on vastused jäänud ministritelt saamata.
Loodan siiralt, et nn ühe ülikooli ministeeriumi variandil pole Eestis tulevikku. Toetame tasakaalustatud arengut ja Euroopas tunnustatud ning meilgi heaks tavaks saanud asjaajamisnorme.”

Uus hariduspoliitika – mis tehtud, mis tulekul?

Mailis Reps

Kui esimest taasiseseisvunud Eesti aastakümmet võis pidada otsingute ajaks, siis uude sajandisse oleksime pidanud jõudma juba ratsionaalselt toimiva riigiga, otstarbekalt korraldatud haridussüsteemi ja professionaalsete haridusotsustustega. Täna oleme aga olukorras, kus hariduselu ministeeriumist küll valitsetakse, aga juhtida ei osata. Süsteemi kujundamise asemel realiseeritakse peamiselt koalitsioonilepet.
 
Igast uuest ning palju räägitud asjast loodetakse senisest paremat. Nii loodeti ka uuest poliitikast. On paras aeg vaadata, mis tehtud ja mis tulekul.
Hea õpetaja ja topeltpalk
Lubati uuendusi, nende seas heale õpetajale topeltpalka. Vaid mõni kuu hiljem kuulsime, et topeltpalk oli vaid kujund. Ja jääbki selleks, sest “head õpetajat” pole koalitsioonil tänaseni õnnestunud üles leida. Tekib küsimus, miks arvatakse, et meie koolis üldse õpetavad “halvad õpetajad”. Kui koolijuht on kvalifikatsiooninõuetele mitte vastava inimese tööle võtnud, tuleb analüüsida, miks ta seda tegi.
Palgaläbirääkimised pole kuhugi jõudnud. 2%-st sai küll 8%, kuid mitte palkade alammääradeks, vaid palgafondi kasvuks. See ei tähenda aga, et igal õpetajal palk tõuseks. Seega ei tea me, milliseks kujuneb järgmisel aastal õpetaja alampalk. Veelgi enam, Res Publica liikmed on rõhutanud, et õpetajate palkade üleriiklik kehtestamine tuleb lõpetada. Eri kohtades elavad inimesed pidavatki erinevat palka saama, sest maal olevat elu odavam. Reformierakond aga tahab õpetajate palgaraha anda omavalitsuste kätte.
Mina kardan selliseid muudatusi. Haridus on juba täna Eesti eri paikades erineva kaaluga. Haridussüsteem tegeleb paljude sotsiaalsete probleemidega, mis asetavad õpetajale lisakoorma – kui palk veidigi nende rasket ja tänuväärset tööd ei kompenseeri, kaovad õpetajad koolist.
Tähtajalised töölepingud
Tähtajalised töölepingud jätaksid kooli töötajad direktori ainuvõimu alla, viimane on oma tähtajalise lepinguga omakorda sageli kohaliku võimu armualune. Uue poliitika järgi on direktor ainupädev otsustama, kes on hea ja kes mitte nii hea õpetaja. Üks inimene pole aga võimeline kõigi õppekavade ja nende rakenduse võimalustega kursis olema. Kool on spetsiifiline organisatsioon, milles jagatud vastutus eeldab igalt organisatsiooni liikmelt asjatundlikkust oma vastutusalas.
On direktoreid, kes peavad kooli samasuguseks organisatsiooniks nagu tootmisettevõte. Üldtuntud on Res Publica liikme Toomas Kingu metafoor koolist kui saapavabrikust ja direktorist kui selle ainupädevast juhist. Kogenud koolimehed ei taha ei firmajuhtideks ega ainuvalitsejateks, edu sünnib ikka koostöös ning kollektiivi ühiste jõupingutuste tulemusena. Kas ka senine täienduskoolituse põhisuund ja sisu – meeskonnatöö kujundamine, otsustamine kõigil tasanditel – on tarbetuks osutunud? Ja milliseks kujunevad suhted koolis, kui kollegiaalsus muutub nii otsuste langetamisel kui vastutuse kandmisel tarbetuks?
“21. sajandi kool”
Lisaeelarvest eraldati 145 mln krooni, kuid mis on uue programmi konkreetne eesmärk, kes ja milliste kriteeriumide alusel raha jagab, ei ole suudetud selgitada. Kõlava nimega programmil puudub sisu. HTM-i võeti tööle kõrgepalgaline spetsialist, kes selle plaani koostama pidi, minister Toivo Maimets lubas rakenduskava selget programmi septembriks. Paraku pole seda tänaseni.
Õpikeskkonda on kindlasti võimalik parandada, kuid seda tuleb teha arukalt. Ei tohi rääkida ainult koolimajade katuste parandamisest ja seinte värvimisest. Eestis pole tegeldud haridusökonoomika, haridusjuriidika ega hariduspoliitikaga riigi tasandil. Meie haridussüsteemi rahastamise alus on puudulik. Pearaha saab rakendada efektiivselt, kui pisutki teada teiste riikide kogemusi, kes kõik arvestavad eelkõige ühe või teise taseme ja koolitüübi õppekava maksumusega. Iga kooliuuendus tähendab kulutusi, mis arvestatakse välja n-ö katseklaaside maksumuseni keemiatundide läbiviimisel, muust õppevarast rääkimata. Meie aga lihtsalt küsime kelleltki, mida võiks vaja olla.
Eelmisel aastal suutsime analüüside tegemiseks spetsialistid koos töötama panna, uus valitsus leidis aga, et teab paremini. Kus on neile meelepäraste spetsialistide kokkuvõtted?
Uus poliitika lubas tegelda õppekavade arendusega, mis peaks kujundama rahastamise lähtealuse. TÜ õppekavade keskus pole kolme aasta ja 6 miljoniga midagi märkimisväärset koostanud. Oktoobris lubas keskus oma kodulehel uut õppekava alles 2009. aastaks! Vaadati ümber senine leping HTM ja TÜ vahel ning 4. septembril kirjutati alla järjekordsele lisale, mille kohaselt on loota uue üldhariduskoolide õppekava üldosa versiooni alles 20. detsembriks 2005. Järgmise õppeaasta algusest peavad üldhariduskoolid hakkama rakendama 2002. a RÕK-i sadu pädevusi, millega keegi midagi peale hakata ei oska.
Loosungid ja reaalsus
Eelmises ÕpL-is oli esiküljelugu “Midagi pole veel otsustatud”. Võib-olla minister polegi otsustanud, aga ometi viidatakse laiapõhjalisele komisjonile, mis töötavat “erinevate versioonide väljatöötamisega koalitsioonilepete elluviimiseks”. Millist ja kelle vahendatud infot haridusuuendustest võib tõesena võtta? Praegune koalitsioon surub otsuseid läbi kiiresti, diskussioone pikalt ei peeta.
Omavalitsus ja kool pannakse vastutama nn uue poliitika lapsikute, poolikute ja ohtlike otsustuste eest. Kogu koolivõrgu pankrotti minek sihtasutusena on täiesti võimalik. Planeeritud üleriiklik pankrot võib viia selleni, et Eestis on paari aasta pärast koolivõrk, millel ei ole oma koolimaju ja mida tuleb hakata sihtasutuse võlausaldajate käest rentima. Kui plaanide algstaadiumis ei tea koolirahvas, et kool kavatsetakse nendelt ära võtta, et haridusinimesed selle siis rendiga tagasi teeniksid, võib hiljem olla hilja.
Jutt hariduse kvaliteedi parandamisest on samuti loosung, sest kvaliteedi määratlusest ning seda iseloomustavatest näitajatest pole keegi uue poliitika eeskõnelejaist konkreetselt rääkinud. Kuid rakenduskõlbulikke kvaliteedisüsteeme on mitu, neid tasub tundma õppida. Igasugune uurimistöö võtab aga aega ning eeldab koolikultuuri ja -traditsiooni tundmist. Aega aga kahjuks ei hinnata, vähemalt on uus valitsus suutnud kõik endised plaanid ja uuringutellimused unustada.
Uut poliitikat on Eesti hariduses tehtud aprilli algusest. Sada päeva sai täis 18. juulil. Koolid funktsioneerivad vanaviisi ja mõtlevad, kuidas suurematest ebameeldivustest hoiduda, nii nagu eelmiste revolutsioonide korral.
Uue poliitika ideed pole tänaseks lahti mõtestada suudetud. On ponnistatud rakendada koalitsioonilepingut. Kui see koalitsioon asendub järgmisega, tulevad uued mõtted ja ponnistused. Kiirete hädakarjete lahendamise kõrval ei lase meie poliitilised muutused pikemaid uuringuid ja strateegilisi otsuseid sündida. Käib pidev tõmblemine.
Õnneks ei jõua kool kõigile muutustele kiiresti reageerida.

Repliik

Vanemapalga hüvitis viib ühiskonna tasakaalust välja

Nädalakommentaar

Raivo Juurak

Lõppeval nädalal analüüsis Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts “Õpetajakoolituse riikliku arengukava” projekti, kus oli üsna põhjalikult kirjeldatud hea õpetaja pädevusi: orienteerub olukorras, on korrektne, oskab seda, seda ja seda. Kogu materjali väljatrükk oli üle 30 lehekülje. Sellest tekkis küsimus, kas õpetaja pädevustes on ikka vaja iga viimanegi asi ära märkida.
Kui autojuhtidel oleksid oma pädevusnõuded, kas neil pandaks kirja, et oskab vahetada käike, kasutab arukalt pidurit, vajutab edasiliikumiseks gaasipedaali jne. See on mõistagi noriv jutt, sest mingisugused nõuded peavad olema nii õpetajal kui ka autojuhil, aga kohati loetletakse õpetaja pädevusnõuetes nii lihtsaid asju, et mida rohkem neid loed, seda vähem mäletad. Ja mis neist siis kasu on? Mare Müürsepa sõnul tekib niisuguste pädevusnõuetega tutvudes universumi läbilugemise tunne. Ja hoidku jumal, et keegi hakkaks nende pädevuste olemasolu kontrollima!?
Arengukava võib olla pädevustekeskne küll. Paljudes maades on. Aga kui pädevusi lugedes terendab silme ees ideaalne õpetaja, kellel pole vähemaidki probleeme, hakkab kõhe. Tänane kool on ju sageli probleemide koht. Miks ei võiks olla pädevuskava kõrval ka probleemkava, kus oleks kirjas, mis teeb muret, ja näidatud, mis aitab muresid leevendada?
Pädevusi ei arutanud sel nädalal ainult õpetajad, vaid ka õppejõud – TPÜ ja HTM-i korraldatud kõrgkooli õppejõu õpetamisoskuste konverentsil. Ühes töörühmas loetleti eelkõige probleeme: õppejõus pole sädet (ta silmad ei sära). Õppejõul pole karismat ega huumorimeelt. Käitub üliõpilastega ebaeetiliselt (lubab spikerdada). Tunneb tänapäeva meetodeid, kuid ei kasuta neid (käib auditooriumis nii palju edasi-tagasi, et üliõpilastel hakkavad pead valutama). Ei analüüsi ennast tulemuslikult. Jätab halva esmamulje. Jne. Kui arvate, et konverentsil tehti rohkesti ettepanekuid, kuidas õppejõudude eelnimetatud probleeme lihtsalt ja kiiresti lahendada, siis eksite. Enamasti vastati ikka: “Me ei tea, mida teha.”
Probleem on konkreetne ja nõuab ka konkreetset vastust. Ideaalse õpetaja pädevuste kirjeldaja võib hõljuda hoopis umbmäärasemas õhustikus – ilmselt siit tulenebki meie probleemipelgus ja pädevuselembus. Oleme filosoofiat harrastav rahvas.
Mis roll on kõrgkoolis õppejõudude meeskonnatööl? Kas ka meeskonnal peavad olema mingid pädevused ja ideaalid? See küsimus tõusis spontaanselt päevakorda alles konverentsi teisel päeval töörühmas, kus minagi osalesin. Kuni selleni olid fookuses üksiku õppejõu pädevused. Ka konverentsi materjalides oli juttu ainult üksiku õppejõu erialasest ja ametialasest arengust. Miks vaadati õppejõudu kui omaette aatomit? Sest meie, eestlased, oleme individualistid? Ja see on hea?
Jõudsime oma töörühmas siiski järeldusele, et silmade vähest sära, nõrka eneseanalüüsi, madalat eetilisust jms sellist aitab välja tõrjuda just atomismi ületamine ja õppejõudude meeskonnana tegutsemine. Sealt edasi jõudsime mõttele, et õppejõudude üleriiklikud pädevusnõuded võiksid olla sõnastatud väga lühidalt ja üldiselt, kui neid ülikoolide autonoomia tingimustes üldse vaja on, konkreetsed nõuded aga võiks kehtestada endale meeskond – kõrgkooli puhul teaduskond, õppetool. Teaduskond teab, mis konkreetsed probleemid tal on, ja koostab nii väga konkreetsed pädevusnõuded, mis aitavad asja tõesti edasi viia. Konkreetse aluse puhul tuleb pädevuste kirjeldus üsna lühike ega sarnane enam universumi kirjeldusega.
Mait Raava on öelnud, et pädevus on eelkõige edukas tegutsemine oma konkreetse ülesande täitmisel. Ja see on hästi öeldud.

Kutsestandard tähtajalise töölepingu asemel

ANU MÕTTUS

7. novembril kutsus HTM oma Tallinna esindusse kokku ümarlaua, et arutada asjaosalistega õpetaja kutsestandardi kehtestamist. Koalitsioonileppes ette nähtud tähtajaliste töölepingute kehtestamise asemel on nüüd kavas luua õpetajate kutsekvalifikatsiooni omistamise ja tõestamise süsteem.
 
Toivo Maimets: “Punkt õpetajate töölepingute tähtajaliseks muutmisest on sees nii koalitsioonileppes kui ka Res Publica programmis, millega valimistele mindi. Natuke enam kui kuue ametis oldud kuu jooksul olen ma selle kontseptsiooniga põhjalikult tegelnud, vestelnud nii kontseptsiooni autorite kui ka ministeeriumitöötajate, õpetajate, direktorite ja koolide omanikega ning jõudnud seisukohale, et sellisena, nagu kehtib ülikoolide õppejõududele, pole tähtajaliste töölepingute süsteem õpetajate puhul Eestis praegu tõenäoliselt rakendatav.
Samas tahaksin ma mõtte vormi kõrvale heites selle sisu päästa. Meie õpetajatel peaks olema kõigepealt stiimul, motivatsioon pidevaks enesetäiendamiseks ja ajaga kaasas käimiseks ning teisest küljest ka tagasiside oma tegevuse kohta. Ka täna on meil ju atesteerimissüsteem olemas, kuid see puudutab vaid üht kolmandikku õpetajatest: vanemõpetajaid ja metoodikuid. Probleem on aga selles, et 67% õpetajatest ei pürgi kunagi vanemõpetajaks.”
Kutse nagu iga teine
Maie Kitsingu juhitud kõiki õpetajaid hõlmava atesteerimissüsteemi loomise võimalusi uurinud töörühm jõudis ühel hetkel üsna samasse punkti Heli Mattiseni juhtimisel töötanud õpetajate kutsekvalifikatsioonisüsteemi arengu ja kutseaasta rakendamisega tegelnud töörühmaga. Õpetaja on kutse nagu iga teine ja nii peaks siingi hindamiseks sobima üldkasutatav skeem. Kutsekoja juhataja Sirje Murre ütleb, et ükski kutsestandard ei sünni siiski kutsekoja initsiatiivil, vaid vastupidi, mingi valdkonna esindajad pöörduvad kutsenõukogu poole ettepanekuga oma valdkonna standardid välja töötada.
Vilja Saluveer, HTM-i kõrghariduse talituse õpetajakoolituse peaekspert: “Meil on Kutsekojaga kokkulepe, et õpetaja kutsestandardit hakatakse koostama. Ajaline piir on siin küllaltki lähedal, sest vastavalt õpetajakoolituse raamnõuetele hakkab 2004. aastast, st neile, kes lõpetavad ülikooli järgmise aasta kevadel, kehtima õpetaja kutseaasta, mille lõpus sooritatakse kutsekvalifikatsiooni eksam. Selleks ajaks peavad õpetaja kutsestandardid valmis olema.
Kutsestandardi väljatöötamise töörühma ülesanne ongi kaardistada olukord ja otsustada, kui palju ja milliseid standardeid me vajame. Praegu on meie ülesanne moodustada komisjon, kuhu on palutud kõigi õpetajatega tegelevate organisatsioonide esindajad. Juba sellel aastal on plaanis vähemalt kaks koosolekut, et saaksime kaardistamisega alustada ja järgmise aasta alguses konkreetse tööga pihta hakata.”
Sirje Murre sõnul on igasugune kutsestandard ühiskondlik kokkulepe, mille sisu peab olema kooskõlas tööturu vajadustega. Standard ise kehtib üldjuhul neli aastat, aga uuendusi võib vajadusel teha ka varem. Uute standardite väljatöötamise otsustab valdkonna kutsenõukogu. Definitsiooni järgi on kutse omistamine protsess, mille käigus taotleja tõendab oma kutse- ja erialase kompetentsuse taset. Seda hindab sõltumatu komisjon, mis väljastab ka kutsetunnistuse. Tunnistuse kehtivusaeg võib eri kutsete ja ka ühe kutse piires eri kvalifikatsioonijärkude puhul erineda.
Esimesed kutsetunnistused anti Eestis välja 1999. a, veel enne, kui kutseseadus 2000. a lõpul vastu võeti. Novembri alguse seisuga töötab Eestis 17 valitsuse poolt kinnitatud kutsenõukogu, kutsestandardeid on kinnitatud 399 ja kutsetunnistusi välja antud 1245.
Sunniviisiline või vabatahtlik
Paljudes valdkondades on kutse taotlemine olnud vabatahtlik, andes inimesele lihtsalt eeliseid tööturul konkureerimisel. Siiski on ka hulk elukutseid (olgu või ehituses ja raudteel), mille puhul on kehtiva kutsetunnistuse omamine kohustuslik. Toivo Maimetsa sõnul on kavas viia seadustesse säte selle kohta, et edaspidi saaks ka õpetajana töötada ainult inimene, kellele on omistatud vastav kutse. Kui 2004 rakendub seadus nendele, kes kooli lõpetavad, siis teistele nähakse reaalseid võimalusi arvestades ette üleminekuaeg. Näiteks vanemõpetajate ja metoodikute puhul on tõenäoline ühitada kutse tõestamise tähtaeg varasema atesteerimistähtajaga. Kuidas uut süsteemi tegevõpetajatele täpselt kohaldada, on juristidega arutamisel. Igal juhul ei saa vanasse kaevu sülitada enne uue valmimist ega atesteerimissüsteemi hoobilt kehtetuks tunnistada.
Kutseseaduse järgi on kutse tõestamise vormid kas suuline, kirjalik või ka intervjuuvormis kutseeksam, oskuste eksam ehk praktiline töö ja dokumentide järgi tõestamine. Viimast nimetatakse ka portfooliopõhiseks eksamiks. Sama kutse puhul võivad eri tasemete eksamid olla erinevas vormis. Ka kutsetunnistuste kehtivusaeg võib erineda – see on kokkuleppe küsimus. Õpetajaid ei pea igal kutse tõestamisel ilmtingimata eksamisituatsiooni seadma.
Toivo Maimets: “Oletan, et 98% õpetajatel oma kvalifikatsiooni tõestamisega probleeme ei tule. Nende ühe-kahe protsendiga, kellel on probleeme, on põhimõtteliselt võimalik tähtajatu tööleping lõpetada kvalifikatsioonile mittevastavuse tõttu. Kui nende asemele ei ole kohe uut õpetajat võtta, on võimalik õpetajaga sõlmida näiteks aastane tööleping. Kas suudab õpetaja selle aasta jooksul kutsestandardi nõuded täita või leiab direktor tema kohale teise õpetaja.”
Formaalsusi tuleb vältida
Mida uue süsteemi loomine, käivitamine ja ülal pidamine maksma võib minna, selle kohta tehti ümarlauas väga erinevaid arvutusi. Enamasti on aga tegemist oraste pealt ennustamisega. Minister leidis, et kui süsteem jääb formaalseks, pole sellel üldse mõtet.
Toivo Maimets avaldas kohtumise lõpuks lootust, et üht-teist ministeeriumi kavatsustest sai nüüd selgemaks. “Asi on alles alguses ja mingeid otsuseid ei ole veel tehtud. Et need kõige mõistlikumad tuleksid, ootame kõigi aktiivset panust sellesse töösse.”

Haridusministeeriumis

– 4. novembril esitleti HTM-i Tallinna esinduses raamatusarja “21. sajandi kool” esikteost “Koolikäitumise käsiraamat”. Uues sarjas on kavas välja anda nii praktilisi käsiraamatuid kui tänapäeva pedagoogika käsitlusi, mis toetaksid õpetajat hariduse üldisemate eesmärkide saavutamisel.
– 4. novembril osales minister Toivo Maimets Eesti Spordi Nõukogu koosolekul kultuuriministeeriumis. Samuti võttis ta osa saatesarja “Ametilood” tänuvastuvõtust Eesti Kaubandus-Tööstuskojas.
– 5. novembril toimus HTM-i Tallinna esinduses Euroopa spordiaasta juhtrühma esimene koosolek. Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon on kuulutanud 2004. aasta Euroopa spordiaastaks pealkirjaga “Haridus läbi spordi”.
– 6. novembril korraldas Eesti Teaduste Akadeemia konverentsi “Noore teaduspõlvkonna kujunemine Eestis – järeldoktorite institutsioon”. Haridus- ja teadusminister esines konverentsil ettekandega.
– 6. ja 7. novembril toimus Tallinnas Eesti-Saksa kultuurikoostöö segakomisjoni istung, et teha kokkuvõte Eesti ja Saksamaa koostööst kultuuri ja hariduse valdkonnas pärast viimast segakomisjoni kohtumist 1997. a Bonnis. Kohtumise lõppedes allkirjastati protokoll, milles on kirjeldatud tähtsamad Eesti-Saksa koostööd puudutavad sündmused ja arengud. Eesti delegatsiooni juhatas HTM-i eurolõimingu asekantsler Madis Lepajõe. Delegatsiooni koosseisu kuulusid haridus- ja teadusministeeriumi, kultuuriministeeriumi, eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse ning Tallinna Saksa Kultuuriinstituudi/ Goethe Instituudi esindajad.
– 7. novembril toimus Tallinnas Olümpia hotellis rahvusvaheline kõrgkoolipedagoogika konverents “Õpetajakoolituse õppejõud – hariduse kvaliteedi võti?”. Konverents toimus koostöövõrgustiku ENTEP (European Network on Teacher Education Policies) raames. Konverentsi korraldas TPÜ koostöös HTM-iga. Avaettekandega esines Toivo Maimets.
– 6.–8. novembrini viibisid HTM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tender ja keelepoliitika nõunik Jüri Valge Helsingis Soome ja Eesti keeleteadlaste (Eesti keelenõukogu) ühisseminaril. Keskenduti peamiselt Eesti keele arendamise strateegiale.

Kooli jõuab praegu igast kroonist 60 senti

LINDA JÄRVE

11. novembril tutvustati HTM-i pressikonverentsil munitsipaalkoolide rahastamissüsteemi analüüsiva komisjoni töö vahearuannet. Laiapõhjalisse komisjoni kuuluvad institutsioonide esindajad on üksmeelele jõudnud ainult selles, et rahastamissüsteemi on vaja muuta, sest praegune on killustatud ja ebaefektiivne. Muutmisvariantide osas on lahkarvamusi.
 
Minister Toivo Maimets selgitas, miks ta 17. septembril selle komisjoni kokku kutsus: “Seitse kuud tagasi ministriks saades olin Eesti koole näinud vähe. Nüüd olen näinud rohkem kui sadat kuuesajast. Kui vähesed erandid maha arvata, on üldpilt masendav, nagu oleksime oma koolidega alles 19. sajandis. “21. sajandi kooli” projekti kalkulatsioon näitab, et meil on vaja 5,3 miljardit krooni ehituste ja 1,2 miljardit krooni õppevahendite jaoks. Praeguse tempoga saaksime kõik koolid korda alles 20 aastaga, siis aga tuleks jälle remontidega otsast alata. See tempo ja ka praegune olukord meid ei rahulda. Koolimajad on viletsas seisus ja rahastamisskeem läbipaistmatu. Komisjon peab 1. maiks 2004 tegema asjalikud ettepanekud munitsipaalkoolide rahastamissüsteemi muutmiseks.”
Ligi 20 rahastamiskanalit
HTM-i planeerimisosakonna juhataja Silja Kimmeli sõnul on Eestis praegu 191 000 õpilast. Võib prognoosida, et kümne aasta pärast on neid vähem 57 000 võrra ehk umbes sada koolitäit. Kulutused üldharidusele nii kohaliku omavalitsuse kui ka riigieelarvest kokku on 2003. a 4,4 miljardit krooni. Üldharidust omandava õpilase kohta on see arvestuslikult 23 000 krooni – sama palju kui keskmiselt kulutused ühele õpilasele kutsehariduse tasemel.
Haridussüsteemi liigub raha praegu kuue ministeeriumi ja vähemalt 15 rahastamiskanali kaudu. Suurim probleem on väikeste omavalitsuste ja koolide minimaalne investeerimissuutlikkus. Mõnes koolis ei vasta õppetingimused elementaarsetele nõuetele.
Komisjon peab rahastamise muutmist vajalikuks, et kool püüdleks kõrgema kvaliteedi ja investeerimissuutlikkuse poole, et koolivõrk korrastuks ja õpilased saaksid võrdsed võimalused. Lapsel ja lapsevanemal peab olema senisest suurem valikuvabadus ja sõnaõigus kooli mõjutamiseks.
Minister nimetas viimaseks ja kõige ebasoovitavamaks variandiks jätta kõik nii, nagu on. Tema arvates jõuab praegu igast haridussüsteemile antud kroonist kooli 60 senti, ülejäänu kaob ära, sest senine rahastamisviis pole efektiivne ja koolil on lisaks hariduse andmisele liiga palju funktsioone. Nii kulutab üks mõisakool osa oma rahast mõisapargi aednikule maksmiseks.
Alternatiivvariante on mitu
Ühe võimalusena pakub komisjon tuua esmalt kõik tänased rahastamisallikad kokku ühte kohta – seega liita praegune pearahasüsteem ja investeeringud. Nii saab riik vahendite parema paigutuse teel kindlustada koolihoonete korrashoiu, lapsevanem otsustab reaalse konkurentsi tingimustes, kuhu kooli oma lapse viib. Ka KOV saab jätkuvalt otsustada, kuid põhiotsustajad on koolijuht ja lapsevanem. Riik kulude struktuuri ei sekku, vaid mõjutab hariduseelarve üldsummat.
Teise ja kolmanda võimaluse puhul liidetakse pearaha ja investeeringud ning jäetakse KOV-i otsustada, kas ta loob koolimajade haldamiseks eraldi organisatsiooni või ei tee seda. Pearaha, kuhu on liidetud tänased investeeringukulud, liiguks KOV-ini ainult siis, kui ta on oma koolihooned andnud sellise organisatsiooni hallata, ning talle tagatakse rendimaksed. Teistele jääb väiksem pearaha ning KOV maksab ise investeeringukulud.
Viljandi maavanema kt Kalle Küttis ütles, et laiapõhjalise komisjoni vaidlused on kohati läinud teravaks. See on hea, sest just vaidlustes selguvad parimad võimalused. Seni on enamasti piirdutud sellega, et igaüks püüab pearahatekki endale peale tõmmata, aga ikka jääb miski või keegi tekiserva alt välja. Just seetõttu on vaja mõelda tõsisele muutusele. Kokkuleppeid on keerukas saavutada. Komisjon jätkab võimaluste pluss- ja miinuskülgede vaagimist. Ka osutatakse vajadusele mõelda läbi seadusandlik baas.

Kantsler lahkub ametist

Streik tuleb 4. detsembril

Arvamus

Kas liitute streigiga?

ILMAR RAAG,
Eesti Televisiooni juhatuse esimees:
“Seni ei ole meie TALO liikmed teavitanud liitumisest streigiga. Meie jaoks on probleem põhimõtteline. Programm tervikuna ilmselt seisma ei jää, kui me seda just ise ei taha solidaarsusest TALO-ga, igasugust asendusprogrammi on küllaga.
Teisalt ma väga kahtlen, kas ETV ekraani mustaks jätmine tooks meid lähemale eesmärgile. Meie asi on pigem probleemidest rääkida, kui masinad seisma panna. Kujutagem ette olukorda, kus toimub streik, mille eesmärgid meile sümpatiseerivad. Õhtul tahab kogu eesti rahvas saada informatsiooni toimunu kohta ja lisaks veel kord kuulata eri poolte argumente. Kas keegi kujutab ette, et TALO-le oleks sel hetkel kasulik, kui üks telekanal vaikib ja TALO hääl on selle võrra nõrgem? Lisaks ei usu ma, et ühepäevane streik oma eesmärke saavutab. See ei ole torm veeklaasis, kuid aktsioonina ilmselt siiski väheefektiivne.”
 
ENNO LEND,
Tallinna Tehnikakõrgkooli õppeprorektor:
“Küsisin kõigi osakondade dekaanidelt, kas meil tuleb streik. Vastustest võis välja lugeda, et asjaga ei tegelda. Kui ei tegelda, siis võib-olla ei tule ka streiki.
Streik on äärmuslik vahend. Oleme juba aastaid küsinud oma inimeste palgaootusi ja tegime seda ka tänavu. Eelarve antakse meile ühe summana, on kokkuleppe küsimus, kui palju sellest läheb õppe- (palk pluss õppevahendid), kui palju halduskuluks. Kui tahame rohkem laboritesse investeerida, on palgatõus väiksem. Oleme omataoliste asutuste seas konkurentsivõimelised. Meie palgad jäävad alla vaid TÜ-le ja TTÜ-le, samas oleme enam-vähem ühel real TPÜ-ga.
Streik puudutab rohkem lasteaedu, põhikoole ja raamatukogusid. Ka kunsti- ja kultuurikõrgkoole, mille pearaha koefitsiendid ei võimalda maksta konkurentsivõimelist palka. Kui meie õppejõud soovivad siiski streikida, on see nende valik. Pole minu meelevallas neid takistada ega õhutada. Ja ega ma tahagi seda teha.”
 
ÜLLE KRUUS,
Adamson-Ericu muuseumi direktor:
“Muuseum paneb sel päeval uksed kinni, olgugi et meil on 20. sünnipäeva tähistamise nädal. Leiame, et juba kolmandat aastat külmutatud palk pole meie kõrgharidusega töötajate suhtes õiglane. Kui palju me eesti visuaalse kunsti ja kultuuri tutvustamiseks teinud oleme! Meie panus riigile raha sisse toovate turistide teenindajana on oluliselt kasvanud. Kuid meie teaduspersonal saab pärast maksude mahaarvamist palka kätte natuke üle 3000 krooni. Nii ei tule meile head uut kaadrit ja lõputult ei saa ka sel alal aastaid töötanud inimeste pühendumist kuritarvitada. 8% palgatõus tähendab väikesepalgalistele vaid mõnesajakroonist palgalisa. Alla 12–15% me ei lepi.”
 
ARVO SARAPUU,
Põlva Keskkooli direktor:
“Meie kool streigib kindlasti. Kolmveerand pedagoogidest on seisukohal, et see asi tuleb ära teha. Oleme koolijuhtidega arutanud, mida teha sel päeval lastega. On mitu varianti, kuidas toimida. Koolijuht peab kindlasti majas olema, teadma kõike, mis seal toimub. Pooldan streiki. See on demokraatlik viis oma tahet väljendada. Muidugi kui ei juhtu imet ja varem kompromissi ei leita.”
 
LAURI LEESI,
Prantsuse Lütseumi direktor:
“Septembris Postimehes ilmunud arvamusloos küsisin ministrilt, mida peab koolijuht streigipäeval tegema. Tahtsin teada, kas kool peab jääma avatuks, kui kaua uksi lahti hoida, kuidas täita kuu lõppedes palgalehte jms. Nendele küsimustele ootan vastust senini. Munitsipaalkooli juhina allun otseselt härra Pajulale. Tema pole aga mulle midagi halba teinud, mistõttu minul pole ka mingit mõtet streikima hakata. Oma palka pean piisavaks. Õpetajad vist streigivad küll meil kõik. Nii ütles mulle meie kooli äsja loodud ametiühingu algorganisatsiooni peaesindaja. Eesti õpetajate meelolu tunnen ma ministrist 160 korda paremini. Mingit üllatust mulle küll siin pole. Arvan, et meie koolis kujuneb olukord järgmiseks: mina olen tööl, valvur ja valvekoer samuti. Õpetajad lähevad vist kõik Toompeale.
Ah et kas streikimisest on ka mingit kasu? On küll. Res Publica noored tegijad saavad teada, et õpetajad on ikkagi haritud inimesed, mitte lambakari, kellele võib kõiksugu mit?urinlust ning lõssenkismi lõputult ette vuristada. Ning kindlasti ka seda, et minister Maimetsa meeskonnal vähemalt haritlaste hulgas Eestis kaasamõtlejaid pole.”
 
Mida soovitate streikijatele?

ANDRES TAIMLA,
riigikogulane:
“Streik on aktsepteeritud vorm oma õiguste eest seista. Ometi on streik alati kahetsusväärne, sest näitab, et kõik muud kokkuleppevõimalused on ammendunud. Eesootava tööseisaku üks peapõhjusi on kindlasti suured erinevused õpetajate palgasoovide, riigi võimaluste ja antud lubaduste vahel.
Väga paljud õpetajad on emad, kellesse on kodeeritud alalhoidlikkus ja tasakaalukus. Streigiga annavad nad märku, et nende kannatus on katkenud. Valitsusele ja riigikogule antakse teada, et enam ei lepita lubadustega, valitsus peab kiiresti rakendama konkreetseid meetmeid õpetajate palgatõusuks.
Reformierakond suutis valimiskampaania ajal vastu seista ahvatlustele lubada õpetajatele kiiret ja suurt palgatõusu. Pideva alarahastuse ja õpilaste arvu kiire vähenemise taustal oli ja on selge, et kuni ei ole rakendatud kompleksprogrammi, mis sisaldaks ka koolivõrgu reorganiseerimist ja selle kaudu arukamat majandamist, ei saa rääkida tõsisest palgatõusust. Loodan, et streik survestab ministeeriumi, maavalitsuste ja omavalitsuste tegemisi ka selles valdkonnas.
Streik ei ole kuritegu, õpetajad ei pea tundma end süüdlastena. Soovin õpetajatele edu ja tasakaalukust.”

Kirjakast

Pildiga vanasõnu

VANA FOTO:
Peaminister Mart Laar kinnitab Toompeal piketeerinud Kuusalu õpetajatele oma lubadust tõsta pedagoogide palka. 
Arhiivifoto (ÕpL, 24.03.2000)

Palgalubaduste uskujatele

– Suu ehen illi onuke, tagasellä juhka-kompa. 
Karksi

– Enne narri kondiga, pärast ei aita lihaga meelitamine ka änam. 
Häädemeeste

– Kes palju usub, saab palju petetud. 
Haljala

– Aastel on pöörupäev, inimesel mõttemuudetus. 
Karksi

– Pole kõik kägud, kes “kukku” laulavad. 
Harjumaa

Head õpetajad koolist minema!

PEEP LEPPIK

Mis neist hoida, kui nad häirivad ametnike tööd, ei vii ellu ilusaid (elukaugeid) plaane ja nõuavad pidevalt palka juurde. Praegu, kui tõeline osalusdemokraatia on Eestist kadumas, saab heade õpetajate väljasuitsetamine ka teoks. Seda kinnitavad minu selleaastased kohtumised õpetajatega üle Eesti.
 
Kedagi ei huvita enam õpetajatöö sisu. Oluline on vaid väline külg, eelkõige igasugused plaanid. Õpetaja ei jõua enam teha kõiki plaane, mida nõutakse. Igasugused arengukavad, ainekavad, arenduskavad jne, kooli õppekavast rääkimata (näiteks allakirjutanul peaks neid olema ca tuhande lehekülje ringis). Minu õpetajatööks piisab kooli õppekavast, mida oma isikupärasel viisil lahti mõtestan. Kui küsida, kellele neid plaane vaja on, vastatakse, et kontrollidele. Mis imekontrollid need siis on?
Meenub üks aastakümnetetagune juhtum. Moskva-kontroll võttis Helmes õpetaja ainetööplaani ja klassipäeviku ning hakkas neid võrdlema. Kuna kontroll eesti keelt ei vallanud, kontrolliti, kas tööplaani ja päeviku sõnastus langeb täht-tähelt kokku. Meie õpetajaid hurjutati kõvasti. Õnneks itsitasid tolleaegsed kooljuhid Helmes ja haridusjuhid Tallinnas selle peale pihku. Aga praegu sünnib kirjeldatu meie enda loodud Eesti Vabariigis selle vahega, et koolijuhid ei mõista enam nalja. Õpetaja on pandud tegelema asjadega, mida talle endale vaja ei ole.
Õpetajatöö tegelikud probleemid
Need on ennekõike sotsiaal-pedagoogilis-psühholoogilis-didaktilist laadi. Nende vastu ei tunne keegi huvi, sest need vajavad poliitikute ja ametnike palju põhjalikumat haritust (õpetajatöö pikaajalistest kogemustest rääkimata). Igasuguseid plaane on lihtne kontrollida ja õpetajat nende alusel mõnitada. Õpetajad väidavadki, et koolis on tunda enneolematut stressi. Minu kogemused kinnitavad seda.
Kuidas õpetada lapsi, kes rahapuudusel ei saa iga päev koolis käia? Kuidas kompenseerida koduse kasvatuse puudujääke? Kuidas õpetada äärmiselt heterogeenset klassi? Kuidas motiveerida õpilasi, kel ürgne enesearenduse instinkt on kustunud? Kuidas rakendada eri ainetes omandamispsühholoogia põhimõtteid? Kuidas õpilasi õiglasemalt ja efektiivsemalt hinnata? Kuidas õpilasi igas tunnis arendada ja mõtlema panna? Kuidas saavutada ühtsete nõuete täitmine koolis? Mida võtta ette lapsega, kel suitsupakk taskus? Kuidas arvestada tunnis õpilaste sünnipäraste iseärasustega? Kuidas omandada paremini mõisteid? Kuidas töötada õpilastega, kel mehaaniline mälu vilets? Kuidas eri ainetes lähtuda õppe-kasvatuseesmärkide taksonoomiast? Kuidas arendada tunnis koostööoskust? Kuidas kõrvaldada õpilaste vääraid eluhoiakuid ja väärtushinnanguid? Jne. Need on osa õpetajatöö tõelistest probleemidest.
Et enamik poliitikuid, ametnikke ja isegi koolijuhte ei suuda tungida kooli lisandunud probleemide sügavusse, algabki tants igasuguste plaanide ümber. Keegi noor ametnik on väitnud isegi, et nn detailse planeerimisega pannakse õpetaja tõsiselt (!) tööle. See oleks mingil määral põhjendatud, kui õpilane sarnaneks pu-deliga, mida me iga tund (või päev) kriipsukese võrra täidame. Paraku on õpilane psüühiline olend (nagu me isegi). Just see teeb õpetajatöö keeruliseks, aga ka huvitavaks. See vajab professionaalsust.
Tugev õpetaja on isiksus
Õpetaja pedagoogilisel autonoomsusel ei ole alternatiivi. Näib, et meie poliitikud ja ametnikud loevad põhiliselt poliitilisi päevalehti, tõsisem ajakirjandus (raamatutest rääkimata) jääb neile võõraks. Seepärast kutsun kõiki veel kord üle lugema Oulu ülikooli õppejõu Anneli Lauriala artiklit (Raivo Juuraku kommentaariga) k.a Haridusest nr 8. Soome koolide üleeuroopalise edu ühe põhjusena toob Lauriala välja soome õpetaja iseseisvuse (vabaduse) oma töö korraldamisel. Tugev õpetaja on isiksus, kes ei vaja asjatundmatute, kuigi kõrgetel kohtadel inimeste nõuandeid. See oleks sama, nagu õpetaksime kirurgi operatsiooni käigus lõikama. Tugev õpetaja suudab ise välja töötada oma efektiivse ja teadusele toetuva stiili. Vähegi psühholoogiat tundev inimene teab, et just see on motivatsiooniliselt väga tähtis. Ainult loomingulise algeta orjatöö toimub käskude najal. Paraku oleme Eestis nii kaugele jõudmas ja õpetaja ei saa enam vastutada oma töö tulemuste eest, vastutus läheb käskijale.
Õpetajatesse tuleb suhtuda väga diferentseeritult. Esimest-teist aastat töötavad õpetajad on alati oma ainet detailsemalt planeerinud (tunni planeerimiseni välja). Nõuda seda 20–30 aastat koolis töötanud õpetajalt on jabur. Tema probleemid on palju keerulisemad, kus väga suur osa on eneseanalüüsil ja enesetäiendamisel (mitte pealesurutud nn koolitamisel). Tegelik elu on hirmuäratav – kuulsin suvel õpetajatelt, kuidas neid ähvardatakse töölt vallandada, kui nad noore koolijuhi käske ei täida. Niisugust stalinismi pole minu töö ajal Eesti koolides veel olnud.
Meie õnnetus on selles, et Eesti koolides jääb järjest vähemaks tugevaid isiksusi – paljud on lahkunud tasuvamale tööle ja paljudel on suu kinni pandud. See ei ole ainult Eesti probleem. Anneli Lauriala toob näiteid, kuidas Euroopa teisteski riikides (ka Soomes) püüab ametnikkond õpetajat n-ö paika panna.
Et anda oma osa negatiivsete protsesside pidurdamiseks (ehkki see on raske, sest “uue paradigma” aluseks on puhas käsumajandus), hakkasin suvel kirjutama raamatut õppetunni kavandamisest. Otsustasin seejuures toetuda ligi saja eesti õpetaja aruteludele oma töö ja tundide kohta. Olen nende õpetajate ja magistrantidega töötanud koos Tartu Ülikoolis.
Helistasin ka oma tuttavatele Saksamaa õpetajatele, kes panid Sachseni õpetajate hulgas käima küsitluse, mille materjalid ka minule saatsid. Saksimaal ei kontrollita õpetajate tööd kunagi plaanide järgi, sest plaan on vaid õpetajale endale (selle koostamise vorm on vaba). Tõsi, ka seal oli 7–8 aastat tagasi jooksnud läbi mõte rangetest plaanidest, mille järgi võib kolleeg puuduvat õpetajat asendada, kuid see süsteem osutus elukaugeks ega vääri enam tähelepanu. Olgu lisatud, et Eesti kutsekoolides on alati asendatud ainet, mitte õpetajat.
Üle 55-aastaseid õpetajaid ei kontrollita Saksimaal üldse. Kes suudaks õiglaselt hinnata õpetajat, kes oma ainet üle 30 aasta õpetanud? Pealegi lõpeb saksa õpetaja palgatõus just sel ajal. Saksa õpetaja palk sõltub ainult tööaastatest (iga aastaga tõuseb kuupalk 400–500 krooni). See välistab meil levinud onupojapoliitika ja õpetajate stressi.
Olgu lisatud, et kui allakirjutanu eakas kolleeg palus oma direktorit töölepingusse lisada lause – alates 1. jaanuarist 2004. aastast tõuseb palk vastavalt valitsuse ja TALO vahel sõlmitud kokkuleppele, siis direktor keeldus. Nii ei huvitagi tänases eesti koolis kedagi õppetöö sisu, tähtis on vaid pime vorm ja väline sära.
Reklaamitud e-koolide “sära”
Tartu Ülikooli õppejõud Valdar Parve avab 31. oktoobri Õpetajate Lehes nende sisulise mõttetuse. Üks Tallinna õpetaja kirjeldas suvel, kuidas nende kooli ligi 60 õpetajat iga tööpäeva lõpus ootavad viie-kuue arvuti taga järjekorras, et neisse tippida antud päeva hinded. Stress, stress ja veel kord stress, sest direktor ähvardab taas töökohast ilmajätmisega.
Allakirjutanu paneb mõnel päeval välja 50–60 hinnet. Nende arvutisse löömiseks tuleks palgata sekretär. Pealegi ei suuda mina (ja sama on väitnud paljud õpetajad) elektroonilist teksti üle 3–4 minuti jälgida.
Ka ütles see õnnetu Tallinna õpetaja, et vanemad, kel oleks vaja oma laste hindeid iga päev teada, ei pääse võib-olla nädalate kaupa arvuti juurde.
“Ürituse” kasutegur on tühine, aga kui palju välist sära!
Palgastki ei saa mööda
Seoses õpetajate palgaga on demagoogia Eestis saavutanud kõrgtase-me – noored elukauged poliitikud küsivad sageli, kas õpetaja hakkab siis kaks korda paremini tööle, kui tema palka kahekordistada. Ei hakka, isegi viie aasta pärast ei hakka, aga kümne aasta pärast töötaks keskmine eesti õpetaja tunduvalt paremini kui praegu. Tegemist on pikaajaliste ja hiilivate protsessidega (nagu on toimunud ka taandareng).
Mul on hulk häid tuttavaid Saksa ja Soome õpetajate hulgas. Pean ütlema välja kibeda tõe – nende keskmine intellektuaalne tase ja silmaring ületab eesti õpetajate keskmise. Kuid selles pole süüdi Eesti õpetajad, kes väärivad jätkuvalt austust, vaid meie elu- ja teaduskauge hariduspoliitika.

Direktor – ärimees ja superpedagoog ühes isikus

Anneli Kannus, Tartu Meditsiinikooli direktor

Psühholoogid räägivad, et kui igal hommikul peeglisse vaadates ütled endale, et oled ilus, tark ja hea, hakkad seda ise uskuma ning lisaks märkavad seda paari nädala jooksul teisedki. Kas eestlane vaatab tõesti hommikul peeglisse ja alustab enda kritiseerimisest, et siis kodust väljudes teisi kritiseerida?
Haridussüsteemis ringlev raha on tegelikult suur. Samas on pedagoogid väidetavalt alamakstud, õpilased ei taha koolis käia ning enamik koolihooneid kukub kohe kokku. Nüüd räägitakse, et raha ei kasutata efektiivselt. Kindlasti, sest käsuliinid on äärmiselt pikad, otsustajate ring ebamäärane ja hädine ning n-ö suurt ja hägust raha on seni jagatud poliitilise sekkumise toel. Eesti on nii väike, et siin võib onupojapoliitikas süüdistada igaüht. Äkki annaks haridusraha jaotamise otsustusõiguse näiteks iirlastele, see välistaks päeva- ja onupojapoliitika?
Kaks aastat tagasi tehti kutseõppeasutuste direktoritest n-ö ärimehed. Selle ajaga on toimunud kutsehariduses edasiminek mitmes valdkonnas ja häid ärimehi-koolijuhte tekkinud paarkümmend. Vaevalt, et seetõttu on neis koolides kannatanud pedagoogiline tegevus. Paralleelselt uue süsteemiga pidanuks käivitama andmete analüüsi ja kontrollisüsteemi, siis võiks täna sellest konkreetselt rääkida.
Ajakirjanduses kurdetakse, et direktorid ei saa hakkama, koolid lähevad pankrotti, ja lõpuks peljatakse, et direktor parandab ainult katust ja värvib seinu, aga pedagoogide palka ei tõsta. Kas tõesti eeldame, et haridussüsteemis töötavad südametunnistuseta direktorid?
Koolis on kõige tähtsam õpilane – tema jaoks on kool ehitatud ning tema jaoks on ka pedagoog ja direktor palgal. Kui katus läbi jookseb, ei saa keegi nendest kolmest tööd teha, järelikult tuleb katus ära parandada. Kui direktor pedagoogi palka ei tõsta, tuleb pedagoogil koos direktoriga maha istuda ning analüüsida, miks see nii on. Mõnel juhul läks katus ehk tõesti liiga palju maksma, kuid vahel on küsimus võib-olla ka selles, et klassist on palju väljalangejaid või pole oma koolis kõrvalkooliga võrreldes midagi atraktiivset.
Selline “vabaturg” koolisüsteemis aitaks paari aasta jooksul süsteemi korrastada. Mitte direktor pole see, kes kooli püsti hoiab, kui ressursside üle otsustamine tema pädevuses on, vaid koolis ja ühiskonnas tekkiv dialoog. Kui paljud pedagoogid või lapsevanemad teavad praegu, kui suur on kooli eelarve ning millele see kulub? Kui paljudes koolides makstakse lisatasu töö eest, mida tehakse teises koolis põhipalga sees?
Tartu Meditsiinikool on jõudnud kahe aastaga tasemele, kus pedagoogide palgad on riiklikult kehtestatud miinimumist kõrgemad (palka tõstetakse 1. septembril), kõik teavad direktori palka, pedagoogide tööaeg on täies mahus planeeritud, remondi- ja arendustööd on täies hoos, täienduskoolituse maht kahekordistub iga aastaga. Diskussioon järgmise aasta eelarve jaotuse üle on algamas. Kõik see pole kergelt tulnud, kuid muutused on tänane märksõna. Seni avastamata tõde on Eesti koolisüsteemis aga see, et üheskoos oleme tugevad.
Ilma õpilasteta pole vaja koolimaju ega õpetajaid, direktorist rääkimata. Rahata ei saa isegi õpilaste olemasolul kooli kokku panna. Raha kasutamise üle peab otsustama aga võimalikult vabalt ja madalal tasandil. Kontroll ja mõjutamishoovad peavad jääma omanikule, nagu ka eeskuju näitav ja nõuandev funktsioon. Usaldagem üksteist!

Kavandatav koolireform – kas õnnestub või mitte?

KERSTI NIGESEN, Vanalinna Hariduskolleegiumi direktor

Muutuvas ühiskonnas peab ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks kujunema ümber ka haridussüsteem. Nii ollakse ka tänases poliitilises reaalsuses valmis teadvustama, et laste arenguvõime ja koolide kvaliteedi seisukohalt on alternatiivitult arengu teenistuses idee koolide kujundamisest iseseisvateks operatiivselt tegutsevateks üksusteks, kes vastutavad oma tegevuse ja selle tulemuslikkuse eest. Paraku on see seisukoht leidnud meie noores ühiskonnas vastuseisu ja juba teist korda meie lühikese taasiseseisvumise aja jooksul.
 
Ka 1990. aastate alguses püüdis tol ajal veel aktiivselt poliitikas osalenud haritlaskond muuta koole iseseisvaks. Iseseisvuse eest võitlejaile oli iseenesestmõistetav, et ainult sõltumatud ja vabad isiksused suudavad kasvatada lastest vabu ja iseseisvalt mõtlevaid kodanikke. Nad käsitasid õpetajaid (sh direktoreid) maa soolana, kes on võimelised eesmärke püstitama, nende saavutamiseks vahendeid leidma ja vajadusel end koolitama. Esmapilgul loogiline taotlus ei leidnud aga heakskiitu. Eriti seisid sellise käsitluse vastu koolijuhid ise.
Võib-olla tuleb see vastuseis paremini esile nähtuse taustal, millele pööras tähelepanu Paulo Freire oma raamatus “Rõhutute pedagoogika”. Ta teadvustas, et rõhutud ei soovi saada vabaks, vaid tõusta omakorda rõhujateks. Autoritaarses koolis ei kujune õpilane vabaduse järgi ihalevaks ega iseseisvaks, vaid teeb kõik, et kord rõhumise alt pääsedes ise võim võtta ja allutada teisi. Sellest järeldas Freire, et kuna rõhujad kasvatavad rõhujaid, on seda ahelat väga raske katkestada. Teisalt on selge, et Eesti uuenevas ühiskonnas takistas haridusjuhte iseseisvusele orienteerumast totalitaarse reziimi tekitatud õpetatud abituse fenomen. Tervele põlvkonnale oli suureks eneseületamiseks kompetentsusnõude aktsepteerimine ja vastutuse võtmine.
Koolide enesemääramise vastu olid tookord ka paljud lapsevanemad. Värskelt oli meeles kogemus nõukogude koolist, kus lastesse suhtuti eeskätt kui vahendisse kooli (edaspidi riigi) pidamiseks ja vanemate suurim mure oli kaitsta oma lapsi nii okupatsiooniaegse ideoloogia kui ka pedagoogide meelevalla eest. Neile tundus, et kui kool on omavalitsuse toimealas, siis on vähemalt kriitilistel juhtudel kergem sekkuda. Aktiivsed teisitimõtlejad nägid ainsa võimalusena erakooli.
Sunniviisiline vabadus toob kasu asemel kahju
Riigi edasise poliitilise arengu käigus võõrandus haritlaskond suuremalt jaolt võimust ja poliitilistes aruteludes pääses domineerima eeskätt majanduslik argumentatsioon, milles ei olnud esikohal inimese põhimõtteline olemus ega vabadus, vaid heaolu ja rikkus.
Sellel taustal ei ole küsimus koolide iseseisvumisest ja arengust üheselt lihtne. Iseseisvuse kasuks räägib senini asjaolu, et otsustusvõimelises ja loovas, tõesusele orienteeritud koolis kasvavad loovad ja iseseisvad inimesed ning hääbub vägivald. Ometi toob otsustamine kaasa pinge: eksimise võimaluse ja vastutuse vajaduse.
Sunniviisiliselt ei saa kedagi vabaks teha ja oma saatust määrama panna. Seega, kui uus reform käsitleks kõiki ühe mõõdupuu järgi – nii neid, kes endaga toimetulekuks valmis, kui neid, kes kujunemiseks aega ja tuge vajavad –, toob see kindlasti oodatud kasu asemel pigem kahju. Pedagoogidena teame ju näiteks, et kuigi üldjuhul on lapse jaoks kool vajalik ja oluline arengutegur, võib mitte veel kooliküpse lapse kooli sundimine peatada tema arengu sootuks.
Isemajandav kool
1980. aastate keskel hakkas grupp haritlasi tegelema haridusuuendusega. Et sisulisi muutusi ühiskonnas, sh hariduses ei saa välja pakkuda kergekäeliselt (tegemist on inimeste saatusega, millega pole moraalset õigust mängida), hakati lapse arengu uuringute süsteemi välja töötama. Tuginedes uuringutele, loodi eksperimentaalne haridus- ja kultuurikeskus Vanalinna Hariduskolleegium, et modelleerida ja katsetada uut koolitüüpi, mis ise aktiivse algena seisaks lapse arengu eest tema eripäras.
Loodud koolimudel eeldab kompetentsust nii pedagoogilisel tasandil – lähtumine iga lapse eripärast (uuringud, diagnostika jne) – kui ka finants- ja majandamistasandil, et tagada tegevuse operatiivsus ja tulemuslikkus. Selle mudeli järgi on oluline koht finantsteenistusel, mis ei pea üksnes arvet ettenähtud vahendite kulutamise üle, vaid ka planeerib ressursse ja nende kasutamist, kujundab finantspoliitikat ning otsib teid täiendavate vahendite leidmiseks, et saavutada kooli hariduspoliitikas püstitatud eesmärke. Samasugust pädevust eeldab kooli majandamine.
Praeguses süsteemis on suur osa olemasolevaid ressursse kasutamata. Tavakoolis ei peeta oma ülesandeks majandamisega tegelemist, vaid ainult õppe- ja kasvatustööd. Põhikool või huvikool kasutab ruume ja õppevahendeid vaid osa päevast ning ülejäänud aja seisavad need jõude. Remonte korraldatakse tsentraalselt, mis kokkuvõttes läheb väga kalliks.
Hea majandamine on tõhusa õppetöö eeldus
Tehtagu-stiilis tegutsemise puhul ei ole kodanikud ise aktiivsed oma lastele hea arengukeskkonna kujundamisel, vaid jätavad selle riigi või omavalitsuse ülesandeks ka seal, kus nad võiksid olulisel määral olukorda muuta. Iseseisva, arengule orienteeritud koolimudeli loomine eeldab kolmanda sektori kaasahaaramist, ise hooles oleva koolikogukonna kujundamist. Iseseisvus teadvustab kiiresti, et igal otsusel on ka majanduslik aspekt. Isemajandamine ja vastutus arengukeskkonna kujundamise eest loob omakorda eeldused tõhusamaks pedagoogiliseks tegevuseks. Aktualiseerub hool, vastastikune toetus, identiteet, säästlikkus. Nii kujuneb inimene ühiskonnaliikmeks, ilma et selleks oleks vaja spetsiaalset hoolivuse tundi koos riiklikult kinnitatud õppekavaga. Tulevastes otsustajates kujuneb arusaam, et majandamine on üks osa üksteisest hoolivas elustiilis ja mitte väärtus omaette.
Siinjuures tahan veel kord rõhutada: väide, et kool on haridusasutus ja peab tegelema vaid õppega, on demagoogiline. Kompetentne majandamine ei halvenda kindlasti kooli pedagoogilist taset.
Samas ei aita kehva pedagoogilist pädevust upitada ega õigustada hea majandamine ja suured investeeringud (kuigi näib, et mõningates äriringkondades seda usutakse). Seda on oluline meeles pidada, eriti viimasel ajal, mil koolimajade renoveerimisest ja õppekabinettide sisustamisest kiputakse sageli rääkima kui haridusreformi peaülesandest.
Eduka kooliuuenduse tingimused
Vanalinna Hariduskolleegium on aastate jooksul püüdnud igati haridusinnovatsioonile kaasa aidata. Oma kogemuse põhjal julgeme reformi õnnestumiseks soovitada järgnevat.
– Koolireformis, mis viiks koolid iseseisvaks ning tooks kaasa arengu ja vastutuse, pole otsustav ainult see, mida taotletakse, vaid ka see, kuidas üleminek korraldatakse. Jälgida tuleks innovaatilise protsessi mudelit ja kavandada kõik tema faasid, alates probleemi fikseerimisest, uuringust, motivatsiooni loomisest, muudatuse projekteerimisest kuni elluviimise, aprobeerimise ja tulemuste hindamiseni.
– Üleminekul peaks olema aktiivseks algeks kool kui subjekt koos vanemate kogukonnaga, kes tunneb valmisolekut või võimekust seda valmisolekut kujundada. Vastasel juhul ei vastuta keegi selle eest, mis välja tuleb. Asjast mittehuvitatud tegijate kesiste tulemuste eest jääb vastutama muutust kavandanud poliitiline jõud.
– Riiklikuks tagatiseks ülemineku planeerimisel peaks koolidel olema kohustus esitada oma üleminekukava, milles näidatakse volitatud asjatundjatele oma valmisolekut, kompetentsust ja ressursside olemasolu. Siis on võimalik kooli nii materiaalselt kui ka sisuliselt toetada. Sotsiaalsetes eksperimentides muutub sotsiaalne tegelikkus, risk ebaõnnestudes lapsi kahjustada tuleks viia miinimumini.
– Üleminek peaks olema kavandatud teatud perioodiks, mille lõpus antakse kooli toimetulekule hinnang. Ebaõnnestumise puhul otsustatakse kooli tagasipöördumine endise mudeli juurde; toimetuleku ja resultatiivsuse korral võib kinnitada tegutsemise uut tüüpi koolina.
– Arukas lähenemine eeldab, et üleminek ei toimu mehaaniliselt, vaid seadusandlus näeb ette mitmesuguseid võimalusi. Tasakaalustatud, otstarbekas ja edukas innovatsioon on võimalik ainult juhul, kui arvestatakse kõigi ühiskondliku regulatsiooni ja juhtimise tasandite kui aktiivsete subjektidega. Nende dialoogis kujuneb sotsiaalne reaalsus, mis toob pingete asemel kaasa inimeste rahulolu.
Kooli finantseerimine
Reformi õnnestumiseks on väga tähtis määratleda kriteeriumid, mille alusel kooli finantseeritakse. Kui omavalitsuse alla jäävatel koolidel on võimalik pidevalt oma möödalaskmisi ja toimetulematust omavalitsuse abiga kompenseerida, on raske tahta, et keegi orienteeruks iseseisvusele. Pearahasüsteemi rakendamine iseenesest oli suur samm õiglasema finantseerimise idee poole. Kui kõiki koole rahastatakse õpilaste arvu järgi, siis võib arukamalt ja paremini juhtides raha otstarbekamalt kasutada. Nii mõtestas pearahasüsteemi rakendamine ka juhtimise arukuse ja kokkuhoiu parema resultaadi saavutamiseks. Lisaks tekkis vanematel võimalus kooli edukuses mõnevõrra kaasa rääkida – vanemate eelistatud koolis oli rohkem õpilasi ja see sai ka rohkem raha.
Tallinna haridusjuhid on jõudnud seisukohale, et lisaks senisele õpetajate palgafondi katmisele peaks kooli ülalpidamiseks pearahale juurde liitma nn õpilaskoha maksumuse.
Teretulnud sammuks otstarbekama finantseerimise suunas on algkooli, põhikooli ja gümnaasiumi õpilase pearaha eristamise taotlus Tallinnas. Õppe intensiivsus on suuresti seotud õpilase vanusega, seetõttu on algkoolid tunduvalt paremas olukorras kui gümnaasiumid. Tallinna Haridusamet on teinud ära suure töö koolide klassiruumide suuruse kindlaksmääramisel, mille alusel kehtestada õpilaste piirarvud klassides. Koolile pearaha määramisel neid arvesse võttes saab hoida ära klasside liigse “täistoppimise”.
Kõigele vaatamata on koolide tänane finantseerimissüsteem kaugel täiuslikkusest. Seetõttu on paraku jällegi tõstatatud küsimus pearahasüsteemi otstarbekusest hariduses.
Põhimõtteliselt peab haridussüsteemi rahastamine olema orienteeritud arengu ja õigluse tagamisele. Selles kontekstis ei ole halb mitte pearahasüsteem, vaid iga süsteem, mis lihtsustab tegelikkust ja taandab selle ühele parameetrile. Omamata terviklikku mudelit lapse arengut mõjutavatest teguritest, on võimatu töötada välja ka rahuldavat, lapse arengut toetavat koolide rahastamise süsteemi.
Lapse arengu tagamiseks on vaja arvestada ka sotsiaalpoliitilisi parameetreid.
– Regionaalne parameeter. Pearahasüsteemi rakendamisel ilmnes ebavõrdsus eriti maakoolide suhtes, kus õpilaste arv ei sõltu kooli kvaliteedist, nagu see toimib linnas. Piirkondlik koefitsient pearaha arvestamisel ei ole sellele regionaalpoliitilisele küsimusele rahuldavat lahendust andnud. Kogu Eesti rahvale on oluline, et elanikkond ei koonduks vaid suurlinnadesse. Külakoolide olemasolu ei ole seega pelgalt vähemasustatud piirkondade probleem. Rahvusliku tasakaalu huvides on vaja eriprogramme ja põhjalikumat arvestamist, kui seda on praegune põgus pearaha koefitsiendi süsteem.
– Lapse sotsiaalmajanduslik staatus. Suure sissetulekuga perest pärit lapse õpingute ega koolitoidu eest ei ole vaja tasuda riigi ühiskassast, mis on mõeldud rahvusliku potentsiaali kui terviku tagamiseks. Selle mittearvestamine toob kaasa ebaotstarbekaid kulutusi.
– Ande parameeter. Väikese rahvusena on Eesti peamine rikkus anne. Kui haridussüsteemis seda ei arvestata ja eelduste kujunemine andeks on võimalik ainult jõukate perede lastel, kaotab riik kiiresti oma potentsiaali ja koha riikidevahelises tööjaotuses, rääkimata sotsiaalse positsiooni võitmisest. Kuigi poliitilises plaanis on rõhuasetus huvihariduse laiendamisele, kahanevad tegelikkuses laste võimalused. Juba praegu unistab Tallinn kokkuhoiust, mida võiks saavutada, lubades igale lapsele vaid ühe huviringi pearaha. See lähenemine ei arvesta isiksuse arengu mudeliga, mis peaks looma võimaluse eriande väljakujunemiseks ja samas toetama isiksuse kui terviku arenemist ka teistes valdkondades.
– Hälbimiste, puuete parameeter. Paratamatult on kõigil meil ka oma nõrgad küljed. Paljudel võivad need olla kujunenud puudeks, mille ignoreerimine ja kompenseerimata jätmine viivad selleni, et inimene ei tule füüsiliselt või sotsiaalselt toime ning muutub ühiskonnale kulukaks ülal pidada.
Tähtajalised töölepingud
Pedagoogiline töö on oma olemuselt tsükliline. Üks aasta ei sarnane mehaaniliselt teisega, muutub klasside ja laste arv. Klassiga edasi liikudes muutub õpetajal tundide arv ja õppekava. Lapse arengule orienteeritud koolis muutub lisaülesannete iseloom sõltuvalt laste eripäradest, -huvidest ja arenguraskustest. Muutuvad ka õpilaste valikud. Kui koolijuhil ei ole õigust sõlmida lepingut lähtuvalt laste vajadustest, ei saa me rääkida toimivast pedagoogilisest reaalsusest. Sisuliselt tuleb iga õpetajaga teha uueks aastaks uus leping.
Samal ajal on muidugi oluline, et õpetajatel oleks koolis sisulistele kriteeriumidele tuginev kindlustunne. Toimiva kooli kujundamisel on esmatähtis, et koolis oleks selgelt fikseeritud pedagoogiline kontseptsioon ja adekvaatne tagasiside süsteem. Siis on igal õpetajal võimalus anda hinnang oma tegevuse tulemuslikkusele. Selgelt paika pandud põhimõtted ja nendest lähtuvad hindamiskriteeriumid kujunevad nii õpetajate (kui ka õpilaste) arenguteguriks, aga ka õiglaste juhtimisotsuste garantiiks. Ainult “läbipaistev juhtimine” garanteerib, et tööd ja leiba jätkub kõigile aktsepteeritud ja tulemuslikult töötavatele õpetajatele. Kui koolis peetakse lubatavaks toimida autoritaarselt ja sisuline kontseptuaalne lähenemine asendub meelevaldse onupojapoliitikaga, ei aita õpetajat ka tähtajatu tööleping.
Oluline on siinjuures silmas pidada, et selgelt väljendatud pedagoogilise kontseptsioonita on jutt heast õpetajast vaid müstifikatsioon asjatundmatuse peitmiseks.
Pedagoogilises tegevuses vajalikku paindlikkust on võimalik saavutada vaid siis, kui tööd korraldades lähtuda sellest reaalsusest, mida me suudame ette näha. See eeldab aga tõesti tähtajalist töölepingut. Hoopis teine küsimus on õpetaja jätmine direktori suvalisse meelevalda. Kui õpetaja peab olema pidevas diskussioonis, et püsida tasemel ja minna edasi, on tal moraalne õigus nõuda koolide ja haridusorganite juhtidelt kontseptuaalset ja mõtestatud tegevust, põhjendatud ja arusaadavaid otsuseid; sisulist orienteerumist, mitte pealiskaudset tegelemist õpilasühikute ja muude formaalsustega või majandusküsimuste taha pugemist.
Väärtussüsteem
Üks olulisi küsimusi hariduses on väärtussüsteem, millele kasvatus tugineb.
Lapse esmased kasvatajad on vanemad. Tänapäeval jääb aga vanemate jõust ja pädevusest sageli väheks, et kujundada lastest kogukonna järjepidevust kindlustavaid liikmeid. Seda lünka peaks täitma kool. Kui aga koolis tõesena käsitletu ei toeta perekonna tõekspidamisi, ei täida kool perekondade lootusi. Perekonna ja kooli vastanduvad tõekspidamised jätavad noore seisundisse, kus ta ei suuda mõtestada iseenda olemist ega ümbritsevat elu. Selles kontekstis on mõistetav näiteks maausuliste mure oma laste kasvamise pärast vanemaid mõistvateks ja toetavateks pereliikmeteks koolis antava formaal-kristliku kohustusliku usuõpetuse korral. Põhiseadusega on laste hariduse valikul otsustav sõna antud vanematele. Praegune koolikorraldus küll pigem kindlustab lapsed koolikohaga kui vanemad võimalusega oma lapse haridusteed määrata. Nendes tingimustes ei saa kool ega pere olla edukas kasvataja.
Just rahulolematuse tõttu kooli osaga vanemate ja laste vahelise sideme hoidmisel on paljudes maades iga aastaga üha tõsiseltvõetavamaks kujunenud koduõpetuse liikumine.
Pluralistlikus ühiskonnas saavad vanemad oma õigust lapse haridustee valimisel kasutada vaid siis, kui kool ei määratle ennast ainult õppekava, vaid ka kasvatuse põhimõtete ja väärtussüsteemi järgi.
Vanalinna Hariduskolleegium on fikseerinud selgelt oma pedagoogilise platvormi ja andnud sellega vanematele võimaluse otsustada VHK sobivuse üle oma lapse kooliks.
Lahtiste tundide, loengute ja eelkooli kaudu tekib vanematel kooli pakutavast reaalne ettekujutus. Vastuvõtuvestlusel püüab VHK juhtkond igale vanemale individuaalselt tutvustada kooli ülesehitust, tõekspidamisi, tugevaid ja nõrku kohti. Vanemad saavad uuringute põhjal ka ülevaate oma lapse eripärast ning soovitused talle sobivast õppekavast. Kui nad seejärel otsustavad, et kool nende lapsele sobib, kujunevad neist kooli koostööpartnerid.
Vägivallatu kool
Perekonna ja kooli seos on omakorda vägivallatu kasvukeskkonna esmane eeldus. VHK-s läbi viidud koolivägivalla uuringus selgus, et otsest vägivalda on märgatud vaid üksikjuhtudel. Põhikooli vanematest arvab üle 98%, et koolis on hea õhkkond. Koolivägivalda peab probleemiks alla 1% vanematest. Rahuldavast paremaks peab koolivägivalla osas olukorda umbes 86% vanematest. Seega võib öelda, et tänaseks üldiselt aktualiseerunud koolivägivalla probleemi taustal on VHK-s eksperimendi korras saavutatud heatahtlik ja toetav õhkkond.
Uuriti ka vanemate rahulolu VHK õppekorraldusega. Eranditult kõik vanemad soovisid integreeritud tunniplaani ja õppekavade rakendamist. Üle 70% vanematest leidis, et integreeritud õppekava ja individuaalne lähenemine on loonud nende lastele palju rohkem võimalusi, kui see oleks olnud erinevate koolide baasil. 30% vanematest arvas, et nende lastel on tulnud koolis ennast pingutada, kuid see on tulnud lapse arengule tervikuna kasuks. Ligi 74% vanematest pidas koduste tööde koormust keskmisest väiksemaks (õppekoormus jääb põhiliselt kooli). Oma lapse õppepäeva pidas otstarbekaks 86% vastanutest.
Muutused koolis kui organisatsioonis
VHK eksperimendi käigus on toimunud ka järgmised muutused koolis kui organisatsioonis.
– Kasvab õpetajate informeeritus, hoolivus ja otsustusvõime, nende kompetentsus ja orienteeritus enesearendamisele ja loomingulisusele ning ainele keskendumise asemel kontsentreerumine õpilastele, nende individuaalsetele iseärasustele ja arengu eeldustele.
– Paraneb distsipliin ja korrastuvad suhted, tekib orienteeritus koostööle ja ilmneb sünergia.
– Laiabaasilise alusega otsustega kaasneb vastutuse kasv, nii õpilaste kui ka õpetajate aktiivne positsioon ühiskonnaelus ja seondumine kõrgkultuuriga.
– Odavam majandamine võimaldab sama raha eest anda rohkem õppevõimalusi; prognooside ja alternatiivide analüüs ning infosüsteemide väljaarendamine tagab planeerimise kõrgema kvaliteedi.
– Initsiatiiv kasvab nii organisatsiooni sees kui vanemate kogukonnas, mistõttu munitsipaalsele tegevusele on liitunud kodanikualgatuse loodud täiendavad võimalused.
– Loodud on kultuurikeskkond, mis aitab hoida järjepidevust mitte ainult VHK-s õppivatele noortele, vaid kogu kasvava põlvkonna ja avalikkuse jaoks tervikuna.
 
Sihtasutuse Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu tänavu esmakordselt välja antud ühe hariduspreemia pälvis Vanalinna Hariduskolleegiumi juhataja Kersti Nigesen uut tüüpi haridusasutuse ja ainulaadse haridusmudeli loomise eest.

Miksike kutsub õpetajaid viktoriiniküsimustele vastama

SIRJE TOHVER

10.–17. novembrini toimub Miksikese õpetajaviktoriini esimene osa – “Varsaiga”, 24. novembrist 1. detsembrini teine osa – “Mentoriiga” (vaata www.miksike.ee). Üldhuvitavate küsimustega soovitakse õpetajaid Miksikese võimaluste vastu huvi tundma panna ja õpetajate omavahelist suhtlust arendada. Üks küsimuste koostajaid on Kadrina Keskkooli algklassiõpetaja Lemme Sulaoja, kes alljärgnevalt ise küsimustele vastab.
 
Mis laadi oli teie esimene kontakt Miksikesega?
“Kõigepealt kasutasin Miksikese algklasside töölehti. Esialgu sai neid paberkandjal, hiljem ka elektrooniliselt. Töölehed on palju huvitavamad õpikuülesannetest – elulised, silmaringi laiendavad, arendavad. Lastele meeldis/meeldib väga neid lahendada.”
Kust tulid küsimuste ideed?
“Kui küsitlesin koolis oma kolleege, hakkasid nad hea meelega vanu aegu meenutama. Siis oli kõik palju ilusam, rohi rohelisem – õpetajad ise olid ju nooremad.
Küsimusi tuli küllaga, aga nii mõnedki neist jäid välja, sest ei leitud/ teatud täpset vastust. Viktoriinis saab punkte ainult õigete, mitte enam-vähem vastuste eest. Näiteks ei suutnud me tuvastada, mis aastast ei pidanud keskkooliõpilased enam laupäeviti koolis käima. Isegi kooli arhiivist otsisime, aga seal ei säilitata nii vanu andmeid.
Palju abi sain ajalooõpetajalt ja raamatukogutöötajalt. Miksikegi kutsus õpetajaid üles küsimusi esitama ja õpetajad reageerisid elavalt. Välja jätsin väga konkreetsed, mõnd kindlat kooli puudutavad küsimused. Eesmärk on, et kõik õpetajad üle kogu Eesti oskaksid vastata. Kokkuvõttes oli see töö väga põnev.”
Mida te veel Miksikese heaks teinud olete?
“Eelmisest aastast hakkasime koostama online-kontrolltöid – onkonte. Need riputatakse Miksikesse üles ja kõik asjast huvitatud õpetajad võivad neid kasutada. Lisaks kontrollib arvuti ka kontrolltööde vastused (palju tööd on sellega olnud Suuremõisa kooli õpetajatel Aet ja Margus Sõmeril) ja õpetaja saab oma postkasti info, kuidas ta õpilased töö sooritasid, ning soovitatavad hindedki. Õpilased teevad online-kontrolltöid palju meelsamini, kui täidavad paberilehte küsimustega.”
Mis innustab teid lisatööd tegema?
“See on vahelduseks igapäevatööle. On hea saada vastukaja, kuidas meie tehtud tööd teistele sobivad. Mingil määral ühtlustab see ka üleriigilist taset. Õpetaja saab võrrelda, kas tema õpilased saavad nn üle-eestilise tööga hakkama. Õpilased ootavad neid töid. Neile on vaheldus arvutiklassi tundi minna.
Aktiivsemad onkontide koostajad on mitu korda kokku saanud ja koos plaane pidanud. Kõik nad on rõõmsameelsed ja aktiivsed õpetajad, kes tahavad koolielu huvitavamaks muuta. Väga virgutav on nendega kokku saada. Me suhtleme omavahel pidevalt ja anname üksteisele nõu. Ka onkonte koostame mitmekesi. Iseenesest ei tee me midagi uut, valmistame vaid õppematerjale ette. Tänu Miksikesele võime neid teistelegi pakkuda.
Tilluke tasu tehtu eest on Miksikese pesupunktid, mille eest saab auhindu.”
Kui palju teil Miksikesest igapäevatöös kasu on?
“Koostasin enne Miksikese leidmist paljusid töölehti arvutil, s.t trükkisin ise. Miksikese töölehed sobivad hästi minu mõtetega. Sellest õppeaastast on võimalik Miksikese töölehti ka redigeerida – muuta, vähendada, lisada vastavalt vajadusele materjali. See hõlbustab tööd ja jätab rohkem aega vihikute parandamiseks ning paberite täitmiseks.
Lisaks on Miksikeses mitmesuguseid silmaringi laiendavaid viktoriine ja võistlusi. Näiteks Prangli peastarvutamise võistlus.
Miksikeses saab esitada ka õppetööga seotud küsimusi. Vastus või viide, kust materjali leida, saabub tavaliselt 15 minutiga. Väga mugav, kui endal pole parasjagu aega või ei tea, kust materjali otsida.”
Mihkel Pilv soovib panna senisest rohkem õpetajaid virtuaalselt suhtlema. Kui reaalne see idee õpetajate suurt koormust arvestades on?
“Õpetajad on viimasel ajal tõesti koormatud, sest peale õpetamise ja vihikute parandamise on lisandunud väga palju paberitööd. Kuid asjast huvitatud leiavad ikka aega.
Kahjuks ei vaevu mõned õpetajad isegi vaatama, mida Miksike pakub, sest pelgavad arvutit. Mõned ei taha tundi arvutiklassis “ära raisata”, kuigi see võib olla õpilasele tavalisest tunnist palju kasulikum. Tean õpilasi, kes tahaksid väga Miksikese onkontidest osa võtta, aga nende õpetaja ei soovi seda. (Onkonte saab teha vaid siis, kui õpetaja selleks Miksikeses aja määrab.) Õnneks saavad õpilased viktoriine ka iseseisvalt teha.
Tänase seisuga leiab Miksikesest materjali kuni 10. klassini. Soovitan kõigil õpetajatel järele vaadata. Miks mitte enda jaoks sobivat materjali otsida, kui see on täiesti tasuta.
Miksikeses on ka foorumite koht: õpetajad, kellel pole oma koolis ainekolleege, saavad teiste koolide õpetajaga nõu pidada või tõstatada mõne ainealase küsimuse. Kes teab, see vastab. Kutsun õpetajaid julgemalt proovima. Loodan, et kui õpetajad lahendavad “Õpetajate varsaea” viktoriini, tekib neil huvi ka kõige muu Miksikeses pakutava vastu.”
Mida virtuaalne suhtlus teile annab?
“Vahetasin seni materjale peamiselt oma kolleegidega – meil on suur kool. Viimasel ajal olen tänu Miksikesele hakanud rohkem suhtlema ka teiste koolide õpetajatega. Hea on kogemusi vahetada. Miks leiutada jalgratast, kui keegi on seda juba teinud.”

Teerulliga koolist ja külarahvast üle

Olav Renno, bioloog

Karksi valla juhtide initsiatiivil on kavas sulgeda elujõuline kool. Olukord on pretsedenditu: maavalitsusel ja haridusministeeriumil sõnaõigust pole, valla elanikel samuti mitte.
 
Mitu kuud kestis Karksi vallas arengukava koostamine aastateks 2004–2010. Enam kui sada asjatundjat ja huvilist osalesid kevadel kahepäevasel ajurünnakul. Projekti koordinaator, eelmine vallavanem Piret Koorep tegi ära suure töö enam kui 90-leheküljelise eelnõu kokkukirjutamisel. See annab ülevaate senisest olukorrast ning pakub välja edasiste arenduste ja nende rahastamise kava.
Suvel oli kõigil võimalik selle mahuka projektiga tutvuda. Nende eelteadmiste ja arusaamade põhjal toimusid septembris mitmed rahvaarutelud valla kõigis külakeskustes ja Karksi-Nuias. Eriti aktiivne oli osavõtt Karksis ja Lillis, sest seal näeb arengukava ette kohaliku algkooli “liitmise Karksi-Nuia Gümnaasiumiga”. Muide, Lilli Algkoolist asub see 13 kilomeetri kaugusel. Karksi kool on küll ligemal, otse üle oru jalgsi kõigest kolme kilomeetri kaugusel, kuid tuisuse ilmaga ei tule see teekond koolimudilaste puhul kõne alla, neid läks aga tänavu esimesse klassi tervelt 11.
Põhjendatud vastuväited ei loe
Rahvaaruteludel ei pälvinud külaelanike vastuväited valla juhtkonna sisulist tähelepanu, esitatud muudatusettepanekuid vallavalitsus ei aktsepteerinud ja ka volikogu koosolekul oktoobri keskel lükati need hääleenamusega tagasi. Lillist ja Karksist saadeti volikogule rohkete allkirjadega läkitused kooli sulgemise vastu, ent enamik volikogu liikmeid ei saanudki neist enne hääletamist teada.
Kokku on Karksi Lasteaed-Algkooli kuues klassis 56 õpilast, peale selle käib 1987. a valminud majas 38 lasteaiakasvandikku. Lastepuudust siin pole, ei praegu ega edaspidigi – nii on 2010. aastal 1. klassi oodata koguni 13 õpilast! Karksi kooli tulevad meelsasti nii oma asula 25 algkoolilast kui ka tagamaakülade vaikse eluga harjunud põnnid.
Kui võrrelda koolituskulusid, ei ole need Karksi algkoolis, võrreldes Karksi-Nuia Gümnaasiumiga, sugugi nii drastiliselt suuremad, nagu väidab valla juhtkond – vastavalt 80 000 ja 19 000 krooni õpilase kohta aastas. Kogu lasteaed-algkooli tänavune eelarve on 2,45 miljonit krooni, seega 26 000 krooni ühe kasvandiku kohta; isegi ainult kooliõpilaste peale eelarvekroone jagades saame poole väiksema summa, kui vallavolikogu hariduskomisjoni esimees Leo Liiber esitab.
Ka Karksi algkooli pedagoogidele pole midagi ette heita – tööd tehakse sisukalt ja entusiasmiga. Muidugi on õpilaste hulgas kehva õppimisvõime ja -tahtega lapsi, ent neid ei muudaks ka suurem kool…
Karksi kooli õpetajad oskavad oma kooli edasikestmise vajadust veenvalt argumenteerida. Nende kogemus on, et 10–12 last klassis on ideaalne õpikeskkond, mis lubab õpetajal arvestada igaühe eripära. Kool on turvaline ja lapsesõbralik, side lastevanematega tihe ja tulemuslik. Maalaps vajab sotsialiseerumiseks pisemat kooli, et üleminek suurde kooli läheks valutumalt.
Kõik õpilased on hõlmatud ringitööga, muusikaringe on tervenisti neli. Nii õppe- kui ka ringitöös loodut esitatakse-eksponeeritakse ka väljaspool kooli, näiteks rahvamaja üritustel.
Inglise keele õpetaja Viive Sarv teab, et kõigis Skandinaaviamaades hoitakse maal väikekoole. Siinkirjutaja on sama kogenud Saksamaal. Parandusõppe pedagoog Tiina Talvet, kes töötab siin juba koolimaja algusaastast, on täheldanud, et erivajadustega laste arv koolieelikute seas tõuseb aasta-aastalt ja praegu on igas klassis mõni eriabi vajav laps. Väikekoolis suhtutakse neisse hoopis mõistvamalt kui suures.
Õpilased, kes suudavad ja tahavad õppida ning isetegevust harrastada, on kiitust pälvinud ka väljaspool kooli. Väikesel koolil on aastatega kujunenud omanäolised üritused ja traditsioonid, mida aitab ellu viia aktiivne hoolekogu Tarmo Simsoni juhtimisel.
Võistlus Karksi-Nuia ja Abja vahel
Kus siis peituvad vallaisade koolilikvideerimise idee juured? Üks nendest on mure Karksi-Nuia Gümnaasiumi edasikestmise pärast. On selge, et järgmisel aastakümnel jätab juba tosin aastat kestnud madal sündimus ja maaelanike äravool Lõuna-Viljandimaale ainult ühe keskkooli. Võistlus käib Karksi-Nuia ja Abja vahel. Karksi vald on elanike arvult pea poole suurem kui Abja. Viimane aga paikneb tulevase koolipiirkonna keskmes. Mõisakülas jääb juba tuleval aastal alles vaid põhikool. Karksi-Nuia Gümnaasiumi läks sel sügisel vaid 495 õpilast – poolsada vähem kui mullu. Keskkooli allesjäämise päästerõngas näib olevat väikekoolide kiire koondamine. Maksku suuremad sõidukulud või töökohtade kadumine (loe: töötute arvu suurenemine) mis tahes!
Teiseks põhjuseks tuuakse koolikulude kokkuhoid, mis on aga näiline ja enneaegne lootus. Arv(ut)atav pool miljonit haihtub vallakassast nii eelmainitud õpilasteveo suurenemise, tööta jäänud personali toetuskulude kui ka Karksist ära kolivate lastega perekondade tulumaksu mujale siirdamisega. Viimane leiab aset eriti siis, kui pärast Karksi-Nuia uue lasteaia valmimist viiakse sinna üle ka umbes 40 Karksi mudilast.
Ärihuvist avalikult ei räägita
See, millest avalikult ei räägita, on Karksi avara koolimaja edasine saatus ja omanik. Palju on vallajuhid lausunud, et vallal seda hoonet edaspidi vaja pole, on mainitud müügi alghindagi – kuni pool miljonit krooni. Rahvas arvab aimavat paari ostuhuvilist, kes oma äriettevõtte sinna paigutada võiksid.
Vallajuhtide initsiatiivil suhteliselt suure elujõulise kooli sulgemise kava on Eestis lausa pretsedenditu. Maavalitsusel ja haridusministeeriumil selles asjas sõnaõigust pole. Valla elanikel samuti mitte: ise oleme volikogu valinud ja tagasi kutsuda sealt kedagi ei saa. Enamik vallavolinikke on pealegi linnainimesed, sest külarahva valimisosalus oli umbes viiendiku võrra väiksem kui karksinuialastel. Nüüd küll kahetseb mõni valla ja linna ühinemise ajal volikogus istunud väikekooli pooldaja, et oli meil seda ühtehakkamist üldse vaja!
Karksi algkooli säilitamiseks on välja pakutud idee säilitada kool Karksi-Nuia Gümnaasiumi osana, mis võimaldaks juhtimiskulusid vähendada. Minimaalvariant võiks olla kolmeklassiline algkool. Kindlasti peaks jääma ka lasteaed. Siis poleks karksilastel tunnet, et vallaisad neist nagu teerulliga üle sõidavad.

USA-s ilmus eesti autorite matemaatikaõpik

SIRJE TOHVER

1987. a võitis Aksel Telgmaa ja nüüdseks juba manalateele läinud legendaarse õpetaja Enn Nurga 4. ja 5. klassi (praegu 5. ja 6. klassi) matemaatikaõpiku käsikiri üleliidulise matemaatikaõpikute konkursi. Tänavu ilmus nimetatud autorite 6. klassi õpik USA-s.
 
Aksel Telgmaa, millega teie õpik ameeriklaste tähelepanu pälvis?
“Õpik äratas Ohio ülikooli matemaatikaõpetaja Willis Kendall Harte tähelepanu. Will Harte viibis 1990. aastate esimesel poolel viis aastat valitsuse esindajana Vologdas. Matemaatikahuvilisena hankis ta endale vene matemaatikaõpikuid, sealhulgas ka meie omi. 2000. aastal kuulsin oma kunagiselt tudengilt, praeguselt kirjastajalt Tõnu Tõnsolt, et üks mees Ohio ülikoolist otsib mind ja Enn Nurka internetist. Temale meeldivat väga meie õpikud ja ta soovivat ühte nendest inglise keelde tõlkida. Mõne aja pärast helistati mulle ka Washingtoni Eesti saatkonnast – Will Harte oli sinnagi pöördunud. Kirjutasin talle matemaatika õpetamisest Eestis ja üleliidulisest õpikukonkursist, mille me Enn Nurgaga võitsime. Vastukirjas teatas Will Harte soovist raamat Ameerikas avaldada ja küsis, millise kirjastuse poole ta loa saamiseks pöörduma peab. Moskva kirjastus Drofa, kes tänini meie õpikuid välja annab, andis nõusoleku.
2001. a pani Will Harte ühe õpikupeatüki õpetajatele tutvumiseks ka internetti. Aasta algul sain temalt kirja, et töö on lõpule viidud. Septembris saatis Will mulle ingliskeelse 6. klassi õpiku. Tõlge on tehtud ameerika olusid, sealset valuutasüsteemi ja osaliselt ka mittemeetrilist mõõdusüsteemi arvestades. Vastuste osa õpikus on lühendatud, kuid enamikku nendest võib leida internetist. Aga sisu on täpselt paragrahv-paragrahvilt edasi antud. Tõlkija on kirjutanud ka sissejuhatuse. Tagakaanel on autoreid ja tõlkijat tutvustavad andmed ning nende näopildid.”
Mis teid 1987. aastal üleliidulisel konkursil osalema ajendas?
“See oli avalik konkurss. Otsustasime Nurgaga osa võtta, tundsime ka haridusministeeriumi tugevat toetust. Pealegi, suur osa materjalist, mis olime Eestis kirjutanud, sobis konkursiprogrammiga. Eesti ja suure Nõukogudemaa matemaatika õppesisu pidi ju ühtima. Ainult metoodika ja aine järjestus oli teine. Ja ülesandeid tuli vene olustikuga kohandada.
Moskvale oli see suur ja ilmselt ka ebameeldiv üllatus, et zürii tunnistas 16 osavõtjast parimaks eesti autorid, kes oma originaalõpikute väljaandmise nimel sealsete võimudega vastasseisus olid. Meie õnn, et käsikirjad esitati märgusõna all, vaevalt me muidu võitnud oleksime.
4. ja 5. klassi (nüüd 5. ja 6. klassi) õpiku kirjastas Prosve?t?enije. Õpiku trükiks ettevalmistamisel oli ka kurioosume. Retsensendid soovitasid näiteks vorstiga seotud ülesande välja jätta, sest Venemaal ei teadvat väga paljud, mis see vorst on. Kunstnik oli joonistanud pildi pääsukesest ussiga noka vahel. Tuli selgitada, et pääsuke sööb ainult putukaid. Õpikud tõlgiti läti, leedu, ukraina, valgevene, moldaavia, hiljem ka väiksemate rahvaste, näiteks jakuudi keelde. Need on seni osas Venemaa koolides kasutusel.”
Mis on õpiku edu põhjus?
“Meilt on küsitud, mis selles õpikus nii head oli, et see konkursi võitis. Retsensendid – retsensioone oli üle 20, sealhulgas ka lausnegatiivseid – hindasid õpikute lihtsat ja lapsepärast käsitlust. Eriti meeldisid diferentseeritud ülesanded. Iga paragrahvi järel on nimelt kahe raskusastmega ülesanded. A-variant on mõeldud nõrgematele, B-variant tugevamatele õpilastele. Kõigis meie matemaatikaõpikutes on kahe tasemega ülesanded.”
Kas on kavas veel ka uusi õpikuid kirjutada?
“Ei. Olemasolevategagi on piisavalt tööd. Olen 4.–9. klassi matemaatikaõpikute üks autoreid. Seoses ainekava muutumisega on vaja neid korrigeerida.”

Nimeka arsti mõtlemapanev loeng

TÕNU KALVET

Alkoholipiiranguid tuleb seadusandlikult karmistada, leidsid Eesti ühe tuntuma intensiivravi arsti ettekannet kuulanud Gustav Adolfi Gümnaasiumi juhtkond ja õppenõukogu.
 
“Praegu on Eestis vigastuste epideemia, eriti just ajutraumaepideemia,” ütles 30. oktoobril Gustav Adolfi Gümnaasiumis esinedes Eesti mainekamaid karskusliikujaid dr Enno Kross. Väga suur osa neist vigastustest tekib just koos alkoholi liigtarbimisega, rõhutas ettekandja. Alkoholi tarbitakse mujalgi, kuid Eesti on tema sõnul halvas mõttes eriline ühe asjaolu poolest: “Raskeid ajutraumasid on meil kaks korda rohkem kui enamikus Euroopa riikides, sh suurriikides.” Eesti noorte meeste (15–24-a) hulgas oli vigastussuremus 100 000 elaniku kohta 1999. a Rootsiga võrreldes kümme (!) korda suurem.
Gorbatsovi-aja head küljed
Paljud on Gorbat?ovi-aegset “kuiva seadust” siunanud, kuid sel oli siiski mitu head külge, meenutas esineja. “Raskete ajutraumade arv vähenes tol perioodil (1986–88) eelnevaga võrreldes kaks korda ja oli praegusest kolm korda väiksem,” tutvustas dr Kross arvandmeid. “Kui olid ranged alkoholipiirangud, oli aastas praegusega võrreldes 120 surnuks joomist vähem.”
Enno Kross oli 40 aastat tegev Tartu Ülikooli Närvikliiniku neurointensiivravi osakonnas, sellest 32 aastat juhatajana. Viimastel aastatel on ta keskendunud alkoholismikahju uurimisele ja karskusaate tutvustamisele.
Võttis õpetajad tõsiseks
Eesti vanimas koolis esines dr Kross juba kolmandat puhku, selgi korral huvijuht Mare Parkala algatusel ja kutsel, kuid varemalt oli dr Kross GAG-is ettekandeid pidanud vaid õpilastele.
Õpetajatest kuulajad muutusid loengu edenedes ning uute vapustavate faktide ja seoste lisandudes aina tõsisemaks. Ettekande lõpul teatas GAG-i direktor Ain Siimann kindlast kavatsusest alkoholi- ja uimastivastast selgitustööd koolis tõhustada – mitte põhjusel, nagu oleks kõnealuses õppeasutuses alkoholi- ja uimastiprobleem teistega võrreldes suurem (pigem on asi vastupidi), vaid selleks, et selgi puhul teistele koolidele eeskujuks olla. Mare Parkala lisas hiljem, et GAG-i ajendab seda tegema veel mure noorte kergekäelise suhtumise pärast alkohoolsetesse jookidesse.
Noored ise piirangute poolt
Kindlustunnet selle kava teostamisel annab kooli juhtkonnale arvukates viimase aja alkoholiteemalistes õpilasküsitlustes valitsema pääsenud seisukoht: alkoholi kättesaadavust tuleks oluliselt raskendada (luues muuhulgas senisest märksa enam alkoholi- ja suitsuvabu kohvikuid), tarbimist lubada aga ainult alates 21. eluaastast praeguse 18 asemel, tutvustada meedias pidevalt ja laiaulatuslikult alkoholi ohtlikkust ja abinõusid alkoholi kuritarvituse vähendamiseks.
Dr Krossi jutu mõju tugevdas veelgi suur pakk kaasa võetud uut karskusteemalist noortelehte OK (Ole Kaine). Trükise on Lauri Beekmani toimetamisel 30 000-lises tiraazis andnud välja liikumise Alkoholivaba Eesti (AVE) Tartu esindus ning seda levitatakse kõigis Eesti koolides. Artikliga “Noored ja alkohol – olukorra tegelikkus” oli sinna oma panuse andnud ka seekordne esineja.

Toila tahab Toilaks jääda

VIRVE LIIVANÕMM

Selleks, et Toila Toilaks jääks, on vaja, et Toila ja Voka alevikus, Konju, Martsa, Päite, Pühajõe, Uikala, Vaivina ja Voka külas lapsi sünniks, et nad jätkuvalt Toila Gümnaasiumis käiksid ja seal korraliku hariduse saaksid. Sillamäe ja Jõhvi vahele jääv Toila vald on ju venestamislainest õnnelikult läbi tulnud Ida-Virumaa eestikeelne oaas, kus ka vene peredest pärit lapsed kohalikus koolis soravalt eesti keelt räägivad ja kombekateks kodanikeks kasvavad. Need jutud on Toilas praegu päevakajalised, sest vald ja kool tähistavad lõppeval nädalal sealse hariduselu 215. aastapäeva.

Toila Gümnaasiumi vastne direktor Joel Guljavin toonitab veel, et Eestis on küll mitukümmend mõisakooli, aga kui oleksid ka pargikoolid, siis oleks Toila kool nende nimistus kindlasti esimene. Nii ilusat ümbrust, merevaadet ja mine sa tea, ehk siis ka igatsust suurde ilma jõuda ja seal midagi korda saata, kui endisaegse Oru lossi platsilt ja pargist avaneb, annab otsida. Ja koolitee läbi selle pargi Pühajõe kahel kaldal on direktori meelest Eesti meeleolukaim. Pühajõe org on tõesti üks koht, kus Gotlandist Laadogani ulatuvalt balti glindilt saab inimene omal jalal mere äärde välja astuda. Kool mõtleb koos vallaga pankrannikule ühe lehtla moodi klassiruumi ehitada, et soojal sügisel ja samasugusel kevadel seal tunde pidada, sest miks peab laps just koolitoas istuma, kui saatus ta nii kenasse kohta kooli on pannud.
Inna Toovis ütleb ette
Toila-rahvas on veendunud, et kool on just nii hea, kui head on tema õpetajad. Toila õpetajad on suured enesekoolitajad. Heaks näiteks on siin õppealajuhataja Inna Toovis, kes koolitas end oma raha eest Tartu Ülikoolis koolikorralduse magistriks. Kord oli ta selle kooli juba matemaatikuna lõpetanud, matemaatikat on ta Toila koolis ka eluaja õpetanud. Õpetajate Lehele kinnitas Inna Toovis, et neil on kogu selle uue eesti aja vältel olnud tahtmine üheskoos midagi uut ära teha. Toila õpetajad on olnud uuendusmeelsed ja, nagu Toovis ütleb, “õigel ajal jälje üles võtnud”, juba projekti “Omanäoline kool” aegadest.
Toila koolis on praegu 313 õpilast ja 32 õpetajat, kellest üks on magister, 26 on kõrgharidusega ja viis kõrgharidust omandamas. Valdav enamik neist ei ole veel 50 aastat vanad. Matemaatika ja saksa keele õpetaja näiteks osalevad juba aastaid riigieksamite ettevalmistamises. Koolisiseselt on õpetajad jagunenud kolme sektsiooni: algõpetus, keeled ja üldained. Nii on otstarbekam ja tulusam omakeskis kogemusi vahetada.
Õpetaja Toovis ütleb, et õpetajate koolitajatest peab tema väga lugu Tarmo Salumaast, kes juhib koolitusfirmat Merlecons ja KO. Salumaa on ise olnud koolijuht, osalenud “Omanäolises koolis” ja kooli konsultantide töörühmas. Toovis ja Salumaa on palju koos õppinud.
Salumaa firma on Toovise meelest võtnud riigi hariduselus üles kõik asjad korraga: mida peaks koolis tege-ma klassijuhataja, mida vanemõpetaja või õppealajuhataja, direktor, tema sekretär või majandusjuhataja. Kui Toila kool tahab ree peal püsida, toetub ta just sellisele süsteemsele lähenemisele.
Oma nägu otsides
Mõned aastad tagasi mõtles Toila Gümnaasium, et tema oma nägu on merehariduse andmine. Aga Loksa, kus koolirahva mõte samas suunas töötas, oli liiga lähedal. Nii ei olnud Toila kooli poistel piisavalt meremeestest toetajaid ja meremeeste pabereid Toila koolist keegi ei saanudki. Küll aga kasvas ettevõtmisest välja Toila jahtklubi ja purjetamisega tegeldakse alevikus senimaani. Purjetamine on koolis jäänud huvihariduseks. Veel on Toila kool tegelnud aiandusega, kodu-uurimisega.
Õpetaja Toovis selgitab, et kõik, mida koolis tehakse väljaspool riiklikku õppekava, on kinni inimestes. “Me saame teha seda, mille jaoks on väärt inimesi lähedalt võtta. Meie koolis on näiteks infotehnoloogia väga heal tasemel. Möödunud aastal käis seda siin vaatamas Mart Laanpere Tallinna Pedagoogikaülikoolist, kes kirjutab arvutiasjadest koolis doktoritööd. Tema ütles, et meie baas – kaks õpetajat, üks arvutite hooldaja ja 16 töökohta arvutiklassis – on väikese kooli jaoks väga hea tase. Arvutiõpetus algab meil juba aastaid 5. klassist, kuigi kooli õppekavades ei ole seda ju kunagi olnud,” toonitab Inna Toovis. Ta räägib veel, et neil on õpetajate tuba arvutifänne täis, arvutiklassis käivad oma lastega ka algklassiõpetajad ja pikapäevarühma kasvatajad. Toila lapsed käivad koos infojuhiga ka Tartu Ülikooli teaduskoolis. Veel osalevad Toila õpilased üleriigilistes arvutiviktoriinides.
Ka kõik need asjad, kuidas Toila kooli õpetajad koolisiseselt oma tööd analüüsivad, sellest aru annavad, on seal arvutipõhine.
Toila õpetajate mõte sellest, kas nendegi koolil võiks olla mõni vägev kallak nagu Nõo koolil reaalained või mõnel lütseumil lummav prantsuse keel, on nüüdseks jõudnud selleni, et see ei tule Toilas siiski kõne alla. Nende asi on võimaldada gümnaasiumiharidus piirkonna kõigile lastele neid omatahtsi kuskile poole kallutamata, aga arvutiõpe on ju tõesti niisugune asi, mis kõigile ära kulub. Iseasi oleks see, et gümnaasiumiklassides peaks õpilased kahte lehte lööma. Ühes rühmas õpiksid need, kes kindlasti tahavad kõrgkooli minna ja edaspidi akadeemilist elu elada, ja teises need, kes edaspidi rakenduslikuma hariduse valivad.
A ja B hakkavad pähe küll
Toila õpetajad on analüüsinud, kui tulemuslik nende harimise töö viimase kümne aasta jooksul on olnud. Nad peavad oma kallakuteta kooli jaoks väga heaks näitajaks, et keskeltläbi 56% gümnaasiumi lõpetanutest on tahtnud kõrgkooli minna ja sinna ka sisse saanud.
Veel on Toilas kokku loetud, kes seal on päris viielised ja neljaviielised. Puhtaid viiemehi oli möödunud õppeaastal näiteks 10,9% ja neljaviielisi 33,6%. Niisiis, kahel lapsel viiest Toilas “kolmesid” ei ole. Lisaks sellele on Toila valla- ja väikelinnade koolide grupis matemaatika ja saksa keele oskamise poolest ikka ja jälle üle riigi olnud arvestataval kohal.
Töötuid Toila kool, olgu siis põhikool või gümnaasium, õpetaja Toovise kinnitusel ei tooda. Mitte väga täpse statistika järgi kaob Eestis tuhandeid lapsi koolist enne, kui nad põhikooli lõpetamiseni jõuavad. Toila kool väidab, et mõnel aastal juhtub, et 1–2 õpilast saavad 17 enne, kui nad 9. klassi lõpetavad, aga kaduma ei lähe neil valla alevike ega külade vahel kedagi.

Direktor Joel Guljavin hakkab arendama

Toila Gümnaasium on viimastel aastatel erinevatel asjaoludel tihti direktoreid vahetanud. Sellest õppeaastast on direktor tuntud koolimees, viimati Kohtla-Järvel kutseharidust edendanud Joel Guljavin. Õpetajate Lehele ütles ta, et tema kõige tähtsam töö on nüüd gümnaasiumiharidus Toilas säilitada.
Et kooli arengukava aastani 2007 kokku panna, on kool tema väitel küsitlenud paljusid asjaosalisi. Näiteks õpetajaid, lapsevanemaid, vallavalitsejaid.
Et lapsi neil jätkub, on selge, sest need lapsed, kes aastal 2007 kooli lähevad, on juba sündinud. Nüüd siis otsib Toila uusi õpetajaid, kes õpetaksid näiteks matemaatikat, loodust, inglise ja saksa keelt, kõigile kunsti ja poistele tööd. Ka logopeedi ei ole Toilas praegu.
Uut direktorit intervjueeris ka Toila kooli ajaleht Vaatevinkel. Küsimusi esitas lehe toimetaja, 12. klassi tüdruk Eha Merirand. Siinkohal lühendatult mõned küsimused ja vastused.
Miks otsustasite Toila Gümnaasiumi kasuks? Oleksite kindlasti ka mujal paremat tööd leidnud.
“Kool on koht, kus saan hakkama. Kogu oma teadliku elu olen veetnud koolis. Toila kooli juures oli veel sümpaatne asukoht, ilus loodus. Olengi unistanud töötamiseset sellises paigas. Kool ongi mu elu. Täiesti uut tööd proovida ei julgeks, kuna olen natuke arglik, aga samas vastutus- ja kohusetundlik.”
Kas olete rahul siinse olukorra ja õpetajatega?
“Asjad on läinud nii, nagu arvasin, ja isegi natuke paremini. Püüan alati enne arvestada natuke halvema olukorraga, sest siis ei tule nii palju pettuda. Toila kooli olukorrast teadsin ka enne, sest olen maakonna asjadega kursis.
Alluvatega olen ka rahul.”
Mis on teie plaanid, eesmärgid Toila Gümnaasiumis?
“Eesmärgiks oleks kindlasti see, et õpilasi tuleks rohkem juurde, kui läheks ära. Iga kord, kui mõni õpilane lahkub, jääb meie koolile raha tulemata. Mida rohkem õpilasi meile tuleb, seda rohkem tuleb koolile raha. Selle raha eest aga saaks juba kooli inventari juurde ja veel nii mõndagi teha.
Õpetajatele tuleb selgeks teha, et nad peaksid sooritama n-ö pedagoogilise ime. See tähendab, et nad peavad üheaegselt ja võrdselt töötama tugevate ja nõrgemate õpilastega. Sest me ei saa eitada, et kõik on siiski erinevad. Lahenduseks oleks kahe klassi moodustamine, millest üks oleks tugevatele, teine nõrgematele õpilastele. Selleks läheb aga vaja lisaõpetajaid ja klassiruume ning see kõik vajab raha. Teiseks lahenduseks oleks eksamiainete järgi klasside komplekteerimine. Kes mis eksamit teha tahab, seda ainet ta ka süvendatult õpiks.
Minu kabineti uks on alati avatud, seda nii otseses kui piltlikus tähenduses, ja kõik võivad tulla minu juurde mõne idee, probleemiga ja püüame leida koos lahendused.”
Mida te sooviksite õpilastele?
“Soovin, et igaüks leiaks siit koolist seda, mida ta tahab leida. Kas sõpru, toredat seltskonda või äkki tahab keegi ka targemaks saada. Soovin, et koolis oleks kõigil hea olla ja et oldaks rahul sellega, mis on, sest kõike nagunii keegi meist elus ei saa.”

Guten Tag, frau Helgi Hein!

Toilas räägivad kõik inimesed saksa keelt, sest õpetaja Helgi Hein on seda seal ligi pool sajandit õpetanud. Ja üle Eesti on arvatud, et seda on Toilas ikka heal tasemel tehtud. Õpetaja ise ei ole küll selliseid katseid korraldanud, et oleks läinud näiteks Toilas poest saksa keeles leiba küsima, aga endised õpilased tervitavad teda alevikus tihti õpitud keeles ja svipsis noormehed armastavad meenutada, kuidas nad keelega koolis kimpus olid.
Helgi Hein on Toila valla aukodanik. Tegelikult tuli ta Toilasse eesti keelt õpetama, aga kuna inglise keele õpetaja oli just ära läinud ja uut kuskilt võtta ei olnud, küsis direktor, mis keelt tema oskab ja palus õpetama hakata. Tagantjärele peab õpetaja Hein seda oma elu õnnelikuks pöördeks. Ta ütleb, et on küll keelte peale andekas, aga loomu poolest mugav inimene ega oleks asja eest teist takka eales kõike seda ära õppinud ja välja uurinud, mis ta lastega võidu kõik need aastad on teinud, terve saksakeelse maailma avastanud.
Muutuvad ajad ja kombed
Praegu on õpetaja Heinal veel ainult kümme tundi nädalas ja põhikoolis, mis ei ole tema sõnul nii nauditav, kui gümnaasiumi lõpusirgel oma õpilastega nagu võrdne võrdsega saksa keeles ja meeles vestelda.
Ja vanasti olla lapsed olnud paremini kasvatatud, sest siis oli vanematel aega seda paremini teha. Õpetaja Hein tunnistab küll, et lapsed on isiksused ja neil on palju õigusi, aga mõni ei mäletagi muud kui õigusi. Ei ole tal siis kohustust kooli tullagi, seal korralikult käituda ja tööd teha. Peetagu teda pealegi, nagu ta ise ütleb, vanaks nõiaks, aga talle meeldib, kui tunnis tõsiselt tööd tehakse.
Veel ei meeldi õpetaja Heinale see, et teist korda õpilast klassikursust kordama ei jäeta, viiakse edasi. Üks osa õpilasi leiab, et see teine aasta on neil nagu puhkus. Ja puhates hakkab inimlapsel tihti igav. Need igavlejad segavad klassis neid, kelle jaoks kogu materjal on uus ja huvitav.
Kas te tahate, et teie õpilastest saaksid eelkõige saksa keeles suhtlevad inimesed või saksa keeles saksa kultuurist osa saajad?
“Mulle meeldiks, et nad saaksid suhtlejateks. Seda enam, et meil siin maal on saksa kultuurile päris lähedale jõuda üsna raske. See eeldaks, et lähedal oleks näiteks väga hea raamatukogu, et lapsi saaks saksa kultuuri ja kunstiga kokku viia. Vanasti me sõitsime palju mööda Eestit, nüüd ei saa seda enam suurte sõidukulude pärast teha. Omamoodi takistuseks suhtluskeele õpetamisel on ka asjaolu, et peame oma õpilased riigieksamile viima, et nad soovi korral kõrgkooli sisse saaksid. Ja see on hoopis teine saksa keel, kõnekeelega on sellel vähe tegemist, vast ainult 20% on suhtluse osa. Ülejäänud on grammatika, sõnavara.”
Saksa keel ei kao kuskile
Õpetaja Hein meenutab rõõmuga, et ta on elus palju reisida saanud, saksakeelsetes maades ka enne uue eesti aja tulekut käinud. Kui saksa sõdurite haudu hakkasime hooldama, käis Toilas palju sakslasi ja õpilased käisid Saksamaal, sest Hamburgi lähedal Norderstedtis oli neil sõpruskool. Nüüd sõpru enam ei ole, sest kohalik raad ei leia Toila lastega suhtlemiseks raha.
Aastakümneid oli saksa keel Toila koolis esimene võõrkeel, mida hakati õpetama 3. klassist. Nüüd ei ole saksa keel enam ei A-keel ega isegi B-keel, on kolmas keel. Esimene on lapsevanemate tahtel inglise keel, teine vene keel ja alles siis tuleb saksa keel. Helgi Hein ja tema noor kolleeg Signe Ilmjärv kinnitavad mõlemad, et saksa keel sobiks baaskeeleks paremini. Kes seda on õppinud, saab inglise keele kergesti kätte. Liiatigi on saksa keel Euroopa Liidus emakeelena kõige enam kõneldav keel, seda räägitakse ju peale Saksamaa ka Austrias ja ?veitsis.
Õpetaja Heinal on igatahes hea meel, et ta on pühendanud oma elu saksa keelele ja meelele ning et see juhtus just Toilas ja laste keskel, kes on ju ikka ja alati koolis kõige tähtsamad ja vahvamad
Ja veel üks õnn on õpetaja Heinale osaks saanud. Kümmekond tema õpilast on õppinud saksa filoloogideks, suhtlevad oma õpetajaga kui kolleegid.

Õpetajad on tihti tiigri moodi

Ajakirjanik räägib loo sellest, kuidas õpetaja-praktikant läheb enne aastalõpu koolipidu klassi ja seal istuvad kõik õpilased nääriõhtu näidendist pärit loomamaskid peas. Õpetaja ehmatab, aga läheb kiiresti õpetajate tuppa tagasi ja tõmbab endale ka ühe maski pähe. Klass naerab, nali lõppes lahedalt.
Kui õpetajal oleks õpetajate toas olnud mis tahes loomade maskid võtta, siis milline loom oleks olnud õpetajale kõige sobilikum?
Toila kooli õpilasomavalitsuse liikmed Maarit Loide, Anu Loide ja Eha Merirand mõtlevad ja tulevad järeldusele, et see võinuks ehk tiiger olla. “Igatahes karm loom,” ütleb Eha, kes kooli lehte toimetab ja tahab Tartus lenduriks õppida. Kui see ei õnnestu, siis hakkab ehk isegi õpetajaks.
Tüdrukud räägivad oma plaanidest kooli huvijuhi Laine Kreegimetsa kuuldes ja loetlevad, mida Toila koolis kõike teha võib. Muusika- ja kunstikoolis käia, pankrannikut ja parki uurida, rahvatantsu harrastada, mudilas- või lastekooris lauldes Tallinnas laulupeol käia, võrk- ja korvpalli mängida.
Nüüd, mil kool Toila hariduselu 215. aastapäeva tähistab, etendavad õpilased näidendit õpetajate imelikest juhtumistest. Mis nendega siis imelikku juhtub? Mõni tahab moekas olla ja ütleb mõne klassist pagenud lapse kohta, et see tõmbas lesta. Kui õpetaja nii räägib, on see õpilaste meelest naljakas.

Igaüks kasvab omasoodu

Toila koolis on kolm parandusõppe koolitust saanud inimest. Kogenuim neist on 3. klassi õpetaja Merike Lepsalu. Tema ütleb, et ei unistagi sellest, et kõik lapsed tuleksid 1. klassi enam-vähem ühesuguste teadmiste ja oskustega, sest kui selline lugu juhtuks, jääks ka õisi ehk väga suutlikke õppureid vähemaks. Tema asi ongi aidata hariduslike erivajadustega lapsi, mõnd puudega poissi-tüdrukut või mõnes asjas teistest ette jõudnud last. Mõnikord see erilisus taandub, mõni laps on vanema õe või venna eeskujul mõne asja varakult ära õppinud. Õpetaja Lepsalu näiteks leidis 1. klassist sellise matemaatiku, kellel oli korrutustabel ammuilma peas ja keda ei olnud siis ju asja teistega koos koolitada. Talle oli vaja lisatööd välja mõelda.
Teisalt ütleb õpetaja Lepsalu, et individuaalsed õppekavad on ju tõesti toredad asjad, aga enne, kui neid kiitma hakata ja need valdavaks kuulutada, peaks riigi suhtumises õpetajasse midagi kardinaalselt muutma. Sest kuidas siis muidu suudab õpetaja kõiki lapsi eraldi õpetada. Koormuse eest tasumine on ju praegu nii sätitud, et temal on oma 3. klass ja veel kaks last: üks koduõppel ja teine see matemaatik.
Merike Lepsalu on ka selle poolt, et õpilast klassikursust üldjuhul kordama ei jäetaks, aga esimeses klassis peaks küll nii kaua käima, kuni lugemine käes on. Ah et miks õpetaja end Tallinnas või Tartus parandusõpetajaks koolitab, kui tal õpetajapaberid niigi käes on? Sellepärast, et tahaks aidata lapsi, kes erilised on. Ja kes see eriline ei ole. Kõik ju oleme ja sellega kaunistamegi inimkonda, et teist samasugust ei ole.

Vallavanem vaatab tulevikku

Toila vallavanem Tauno Võhmar (pildil) läks omal ajal Toila koolist Tihemetsa tehnikumi ja sai seal kohe, nagu ta ise ütleb, “autahvlimeheks”. Kodune Toila oli nii hea baashariduse andnud. Nüüd ütleb Võhmar, et pool neist miljonitest, mida tema vallas liigutab, käib läbi kooli, sest see on ju kena, kui lapsed kodu lähedal koolis saavad käia.
Vald on välja arvestanud, et kooli päris õigeks kordategemiseks läheb vaja 12 miljonit krooni. Koolil näiteks ei ole üldse staadioni. Seda raha praegu kohe ei ole, aga küll see kord leitakse, sest Ida-Virumaa on tõusev kant. Nii rääkis vallavanem ka viiele Pedagoogikaülikooli matemaatikatudengile, kes valla kulu ja kirjadega Toilasse veeti, et võib-olla keegi neist tahaks gümnaasiumisse õpetajaks tulla. Saaks stardiraha, korraliku elamise. Noored otsustasid, et kõigepealt nad katsuvad praktikale tulla… Elu Ida-Virus läheb tõesti edasi.

Slovakkia ungarlastel taas omakeelne ülikool

TÕNU KALVET

“Stressi isa”, maailmakuulsa ungari arstiteadlase János Selye (loe: ´?äije; eluaastad 1907– 82) nime kandva ülikooli loomisele andis rohelise tee Slovakkia parlamendi 23. oktoobril tehtud heakskiitev otsus. 132 kohalviibinud rahvaesindajast 77 hääletas sellesisulise seaduseelnõu poolt, 49 vastu ning kuus jäi erapooletuks. Sellega lõppes maa põlisasukate, ungarlaste aastakümnetepikkune võitlus omakeelse ülikooli taastamise eest. Ungari ülikool alustab tööd juba 2004. a.
 
Ungarikeelsete kõrgkoolide väljasure(ta)mine praeguse Slovakkia territooriumil algas Esimese maailmasõja lõppedes, mil võitjariigid eesotsas Prantsusmaaga otsustasid sõja vallapäästja, Saksamaa kahjutustamiseks nõrgestada ka tolle liitlast Ungarit ja kinkisid maa põhjaosa, mägise Ülem-Ungari (nüüdse Slovakkia) äsjaloodud T?ehhoslovakkiale.
Üle 80 aasta omakeelse ülikoolita
Selle kombinatsiooni tagajärjel oma kodumaal hoobilt vähemusrahvuseks muudetud ungarlased jäid kiiresti pea täielikult ilma emakeelse kõrghariduse omandamise võimalusest. Osa kõrgkoole kolis Ungarile alles jäetud alale. Kaks tähtsamat, Erzsébeti Ülikool (Bratislavas) ja Õigusakadeemia (Kassas e Ko?ices) lõpetasid tegevuse vastavalt 1919. ja 1922. a. Sarnane saatus tabas teisigi ungari kõrgkoole.
Säilis ainult osaline ungarikeelne õpe kõrgkoolides, sedagi enamasti pedagooge koolitavates õppeasutustes. Ungari keeles sai sel viisil kõrgharidust omandada alates 1924. a Bratislava Õpetajate Seminaris, Teise maailmasõja lõppedes aga Bratislava Pedagoogikaülikoolis ja Ján Amos Komenský nim Bratislava Ülikoolis. Praeguse seisuga õpetatakse osa aineid ungari keeles peale viimatinimetatu ungari keele ja kirjanduse õppetooli veel Lõuna-Slovakkias, Nyitra linnas paikneva Konstantini Ülikooli pedagoogikateaduskonnas ja maa keskosas asuva Besztercebánya e Banská Bystrica linna Mátyás Béli nim Ülikooli hungaroloogia õppetoolis.
Kommunistide järgsel ajal on Slovakkia ungarlased teinud veel kolm katset taastada omakeelne ülikool. 1990. a tegi kolm ungari saadikut Praha parlamendis vastava ettepaneku, mis ei jõudnud aga alakomisjonidest edasi.
Järgmise sellealase seaduseelnõu esitas 1992. a – nüüd juba Slovakkia parlamendile – ungari rahvasaadik Edit Bauer, soovitades Nyitra Pedagoogikaülikooli juurde luua ungari osakond, ent sedagi katset ei saatnud edu. Nagu ka kolmandat, 2001. a tehtut, millega sooviti ungari osakond asutada sama, vahepeal Konstantini Ülikooli nime saanud kõrgkooli juurde.
Valitsuse toetus algusest peale
Slovakkia praegune, Mikulá? Dzurinda juhitav valitsus on toetanud ungari ülikooli taasloomist oma alguspäevist peale. 2002. a septembris peetud parlamendivalimiste järel sai Dzurinda moodustada valitsuse ainult tänu sellele, et suutis liitlaste leeri meelitada ka Ungari Koonderakonna; tolle valimiseelsete lubaduste hulgas aga oli ungari ülikooli taastamine juhtival kohal. Ungarlaste nõudmisel võetigi see punkt ka koalitsioonileppesse ja lubati kõnealust õppeasutust tolle esimesel aastal riigieelarvest 100 miljoni Slovaki krooniga (u 37,8 mln Eesti krooni) toetada. Asukohaks valiti Valgat-Valkat meenutav kaksiklinn Komárom-Révkomárom praegusel Ungari-Slovaki piiril. Seejärel töötati valitsuse korraldusel ja ekspertide osalusel välja ülikooli loomise kava. Tänavu augustis võttis valitsus vastu otsuse seaduseelnõu toetada. Ainus muudatus selles oli nõudmine, et tudengid saaksid soovi korral õppida mõningaid aineid ka slovaki ja ehk mõnes muuski keeles.
Siseministeerium andis suvel Révkomáromi linnavalitsuse käsutusse kohaliku kindluse tingimusel, et linn tolle räämas ja lagunenud hooned aastaga korda teeks ja uuele ülikoolile üle annaks. (Kindluse halva seisundi põhjus on lihtne: omal ajal paiknes seal aastakümneid Nõukogude Armee väeosa.) Ülikooli peahooneks saab kindluse endine peahoone.
Opositsioon ägedalt vastu
Ungari- ja ungarlastevaenulikud poliitilised jõud Slovakkias on valitsust kõnealuse kava pärast käredalt arvustanud. Ühe juhtiva opositsioonierakonna, SMER-i juht, kõmulise kuulsusega poliitik Robert Fico näiteks nimetas – Ungari riikliku infoagentuuri MTI andmeil – juba tänavu märtsis ühel pressikonverentsil kavatsust luua Slovakkias ungari ülikool meeletuks, SMER-i aseesimees Du?an Caplovic aga ebaeuroopalikuks plaaniks. Caplovici sõnul viiks see kohalikud ungarlased veelgi suuremasse eraldatusse ülejäänud ühiskonnast, pealegi tulevat kavandatavast kõrgkoolist vaid alaväärtuslik, kolkalik õppeasutus, mis ei suuda tagada nõutaval tasemel haridust.
Caplovic püüdis takistada eelnõu läbiminekut veel kaheteistkümnendal tunnilgi, s.o 23. oktoobri parlamendiistungil. Esmalt soovitas ta nimetada ülikool Hans, mitte János Selye järgi, kuna eesnime János kandvat Selye-nimelist teadlast ei olevat kunagi olemas olnud, ja isegi, kui olnuks, polevat see mingi põhjus niigi rahanappuse käes kannatavale 24 Slovakkia ülikoolile veel üht lisaks luua. Järgmise “täiendusettepanekuna” soovitas Caplovic tõsta ungari ülikooli õppekeelte seas esikohale hoopis slovaki keele. (Tähenärijast poliitik kasutas ära seda, et Viinis sündinud Selye eesnimeks märgiti saksakeelsetes dokumentides saksapärane Johann, lühendatult siis Hans; kui nimekas teadlane 1932. a Kanadasse kolis, hakati teda sealgi kutsuma saksa eesnimega. Kanada-perioodilt on pärit, muide, ka Selye väljapaistvamad teadussaavutused: stressi ja adaptatsioonisündroomi käsituse loomine. 1946. aastast töötas ta aastakümneid maa ühe nimekama, Montrealis asuva McGilli ülikooli juures.)
SMER-iga ühte meelt olid teisedki opositsioonijõud – kommunistid, Rahvaliit ja endise peaministri, skandaalse käitumisega kurikuulsa maine omandanud Vladimír Meciari juhitav Liikumine Demokraatliku Slovakkia Eest –, nimetades parlamendi otsust ühel häälel seadusevastaseks. Meciari partei rahvasaadik Ludmila Mu?ková kuulutas päevalehe Nový Cas teatel, et kavatseb otsuse vaidlustada ja ülemkohtusse kaevata. Mu?ková sõnul on ungari õppekeelega ülikooli loomine vastuolus põhiseadusega, kuna jätab seal õppimise võimalusest ilma need soovijad, kes ungari keelt ei oska. Haridusminister Martin Fronc kinnitas, et tema meelest ettevõtmine põhiseadusega vastuolus pole, ent Mu?ková teatas, et usub Fronci oma südames ikkagi teisiti mõtlevat.
“Liigse kulukuse” tegelik taust
Opositsiooni hinnangul läheb ungari ülikool riigile liiga kulukaks. Sama on korduvalt toonitanud ka osa slovaki ajakirjandusest. Esmapilgul tundubki plaani vastaste jutul tõetera sees olevat, sest Selye Ülikool saab valitsuse kava kohaselt lähiaastatel riigieelarvest tõesti kopsakat toetust: asutamiseks 100 miljonit Slovaki krooni, tegutsemiseks aga 2004. a 62 mln, 2005. a 72 mln ja 2006. a 83 mln krooni. Õigustatud on see etteheide aga tõesti üksnes esmapilgul.
“Slovakkias on praegu 24 ülikooli, mis tähendab, et 200 000 elaniku kohta tuleb keskmiselt üks kõrgkool,” ütles Ungari Koonderakonna parlamendisaadik ja haridusasjatundja Sándor Albert 2002. a detsembri algupäevil peetud kahepäevasel Slovakkia ungari haridusfoorumil. “Viimase rahvaloenduse andmetel elab Slovakkias enam kui pool miljonit ungari rahvusest kodanikku. Selle alusel oleks neil õigus kahele omakeelsele ülikoolile.”
Alberti andmetel on Slovakkia 96 000 üliõpilasest ungarlasi ainult 4400 ehk u 4,5%. “Slovakkia ungarlaste hulgas on põhiharidusega inimeste osatähtsus suur, ülikoolilõpetanute oma aga erakordselt väike,” ütles samal haridusfoorumil nimekas teadlane ja ühiskonnategelane, professor Gyözö Bauer. “Kui 19–22-a vanustest slovaki rahvusest noortest jätkab õpinguid kõrgkoolis 15–20%, siis sama vanade ungarlaste seas on see protsent kõigest 7–8.” lausus Bauer. Selye Ülikooli asutamise ettevalmistamisel olulist rolli mänginud Bauer juhtis tähelepanu sellelegi, et 1957. aastast kuni sotsialismiaja lõpuni kõikus ungari üliõpilaste osakaal pidevalt 3,8–6% vahel. Riigikorravahetusele järgnenud 12 aasta jooksul kasvas tudengite hulk Slovakkias hüppeliselt – 76%, ungari üliõpilaste oma aga vaid 4%. Professori sõnul näitab see ilmekalt, et slovaki ülikoolid ei suuda lahendada riigi elanikkonnast u 10% moodustavate ungarlaste probleeme.
Bauer rõhutas, et Slovakkia ungarlaste seas on kõrgharidusega inimesi 20 000 võrra vähem, kui nende osakaal riigi elanikkonnas eeldaks, ning pidas hädatarvilikuks ungarlastele emakeelse ja nõuetele vastava kvaliteediga koolituse loomist.
Vahend tööpuuduse vähendamiseks
Valitsus ja parlamendi enamus ei teinud Selye Ülikooli loomist toetavat otsust kaugeltki mitte eluvõõrastel kaalutlustel või lihtsalt soovist haridusringkondadele meeldida ja nii edaspidi toetushääli saada. Vähemalt sama tähtis oli ka majanduslik tegur.
“Ungarikeelset ülikooli Slovakkiasse on vaja kas või Lõuna-Slovakkia segaasustusega piirkondade elanike keskmisest madalama haridustaseme tõttu,” öeldakse dokumendis, mille esitas valitsusele ministeeriumidevaheliseks kooskõlastamiseks tänavu veebruaris Ungari Koonderakonna juhtpoliitik Pál Csáky (loe: ´t?aaki). “Lõuna-Slovakkia valdades on töötuse tase väga kõrge, ulatudes mõnes koguni 30%-ni. Selle üks põhjus on muuhulgas ka kohaliku elanikkonna madal haridustase. Selle ebameeldiva olukorra muutmisel tahabki Komáromi loodav ülikool abiks olla.”
Selye Ülikooli loojate üks põhisihte on muuta tulevased lõpetajad konkurentsivõimeliseks üleeuroopaliseski ulatuses. “Olulist tähtsust omistatakse erialasõnavara õpetamisele slovaki ja mõnes muuski keeles, et tudengid ei omandaks kodu- ja välismaal tööleidmiseks möödapääsmatuid erialaseid teadmisi vaid oma emakeeles,” kirjutas Slovakkia suurim ungari päevaleht, Bratislavas ilmuv Új Szó tänavu veebruaris ülikooli loomiskava põhipunkte tutvustades. “Teatud ainete slovaki keeles õpetamisega pandaks suurt rõhku Slovakkias ja Euroopa Liidus käibivate seaduste ja määruste, samuti muude, Euroopa kultuuriruumi puudutavate küsimuste tundmisele. Peale selle saaksid üliõpilased omandada ka mitmeid nn maailmakeeli.”
Katastroofiline õpetajapuudus
Ilusad kavad võivad aga jäädagi paberile, kui pole teostajaid. Slovakkia ungarlaste haridustaseme tõstmiseks on vaja piisavalt heal tasemel õpetajaid. Sealset hariduselu kummitab aga just ungari pedagoogide nappus.
“Ungari õppekeelega põhi- ja keskkoolides töötavatest pedagoogidest u 30%-l pole erialast haridust,” nendib Új Szó. “Lisaks sellele on õpetajaskond praeguseks vananenud, pensioniealiste osakaal on väga suur. Järk-järgulise noorenduskuuri järele on karjuv vajadus. Just seepärast olekski majandus- ja teoloogiahariduse andmise kõrval Selye Ülikooli üks peamisi ülesandeid pedagoogide väljaõpetamine.”
Praeguse meeleheitliku, kohe tegutsemist nõudva olukorra tekitas omal ajal Nyitra ülikoolis tehtud muudatus, millega kärbiti ungari pedagoogide koolitamist. Järelkasv jäi varasemaga võrreldes oluliselt napimaks ega suutnud enam katta ungari koolide vajadusi.
Slovakkia haridusministeeriumi kantsleri László Szigeti sõnul seostuvad paljud Selye Ülikooli pedagoogikateaduskonna loomisega kaasnevad mured just tulevaste õppejõududega, kelle hulgast paljud on Ungari kodanikud. Ülikooli loomiskava väljatöötajad olid Szigeti teatel sunnitud rajataguseid spetsialiste sellele tööle palkama, kuna Slovakkias on nõuetele vastavaid, sobiva teaduskraadi ja ungari keele oskusega õppejõude liiga vähe.
Szigeti toonitas 23. oktoobri eelset olukorda Új Szóle tutvustades veel üht ebameeldivat asjaolu: “Selye Ülikooli tulevaste teaduskondade ja õppetoolide etteotsa määratud ja vajalikku koolitust tagama kavandatud inimesed ei soovi oma nime avalikustada, sest kardavad kaotada senist töökohta.”
Vallandamishirmu tekitas ungari pedagoogides slovaki ajakirjanduses kohati esinenud halvustav suhtumine Selye Ülikooli tulevasse tasemesse ja elujõulisusse. “Värskendagem nende slovaki natsionalistide mälu, kes praegu hädaldavad, et Komáromi loodavasse ülikooli ei tule õpetama küllaldaselt asjatundlikke ega nõutava teaduskraadiga isikuid. Tuletagem neile meelde, et üle 80 aasta tagasi asutasid Komenský Ülikooli – millest on praeguseks saanud Slovakkia haritlaskonna koolitamise ja teaduselu olulisemaid keskusi – T?ehhist tulnud külalisõppejõud,” kirjutas kahtlejatele vastulööki andes Új Szó kommentaator József Szilvássy lehes 27. oktoobril.
“Oleme seljataha jätnud pika ja ränga teekonna otsustava lõigu,” ütles pärast parlamendi “jah”-sõna MTI-le Ungari Koonderakonna saadikurühma esimees Gyula Bardos. “Usume, et ülikoolist tõusev kasu, ta tase kummutab edaspidi kõik vaenulikud ja halvustavad suhtumised ning Selye Ülikool areneb aastatega tõeliseks Euroopa tasemel õppeasutuseks.”
Õla paneb selle sihi saavutamiseks alla ka Ungari. Hiljemalt 28. veebruariks 2004 peab saama mõlema valitsuse allkirjad János Selye nim Révkomáromi Ülikooli asutamist ja käigushoidmist määratlev kahepoolne lepe.

Kasvatus eri kultuurides

KARMEN TRASBERG, TÜ haridusteaduskonna pedagoogikaosakonna lektor

Arvukate kultuurilooliste tõlketeoste kõrvale ilmus hiljuti ka üks kodumaine käsitlus: esimene osa raamatust “Kasvatus eri kultuurides”, autoriks Maria Tilk. Kuna tegu on tähelepanuväärse sündmusega kasvatuslooalases kirjanduses (eelmine, “Pedagoogika ajalugu”, ilmus 1984. a Aleksander Elango sulest), on lähem tutvumine sellega soovitatav igale kultuurihuvilisele õpetajale, õppejõule, lapsevanemale.
 
Autor on teose missiooni sõnastanud järgmiselt: “Põhieesmärk on olnud kõrvutada eri ajalooperioode ja jälgida inimese kasvatusmudeli muutumist nendes.” See on ka teose olulisim väärtus – kasvatusprotsessi kirjeldus ja analüüs laiemas kultuurikontekstis, hõlmates nii kodu- kui kogukonnakultuuri, rääkimata nn piiriülestest kontaktidest ja mõjutustest. Ajaliselt hõlmab raamat perioodi muinasajast antiigini, järgmises osas käsitletav peaks autori sõnutsi ulatuma läbi kesk- ja uusaja (kuni 17. sajandini). Sissejuhatuses on antud lubadus avaldada kolmaski raamat – Idamaade kasvatusfilosoofia alustest.
Aupaklik suhtumine ajastusse
Igal nähtusel, igal kasvatusviisil on oma põhjus ja tagajärg, seotud oma aja ja mentaliteediga. Nende väljarebimine kontekstist eksitab ja on ajaloo suhtes ülekohtune. Raamatu kirjutajal on õnnestunud seda vältida. Elegantse neutraalsusega kirjeldatakse nii initsiatsioonikombestikku kui omasooiharust antiikaja Kreeka ühiskonnas, viimast õigustatult tollase kõlbelise kasvatuse üheks oluliseks komponendiks pidades. Autor pole püüdnud häbistada ega hukka mõista. Seegi on väärtus omaette, et “hariduse andmise sügavast intiimsest sõbralikust atmosfäärist” pole vaikitud.
Vaatamata kasvatuse ajalugu puudutavate allikate nappusele ja vastuolulisusele, on teos erakordselt fakti- ja sisutihe. Alajaotustes on lähtutud inimese olemusest ja missioonist mingil perioodil: loodusinimene (muinasühiskond); kirjutaja-inimene (Sumer ja Egiptus); seaduse-inimene (Juudamaa); inimene-kangelane (Kreeka) ja inimene-kodanik (Rooma). Eritähelepanuta pole jäänud ka õpetaja isik. Autor kirjutab: “Kunagi oli õpetaja loodusenergia tundja – maag, siis püha kirja keeruliste saladuste tundja ja seletaja, jumalate tahte teadja ja edasiandja, kosmose seaduste lahtimõtestaja /- - -/ õpetaja oskas seletada maailmakorda, suunas oma õpilast mõtlema, et see paremaks, puhtamaks ja täiuslikumaks saaks. Õpetaja-filosoof harjutas ka analüüsima ja üldistama, õpetas oma mõtteid selgelt ja veenvalt väljendama. Kõik see kujundas õpetajast väärika Õpetaja.” Väga sügav ja mõtlemapanev tõlgendus tänases kontekstis.
Mõned küsitavused
Autor on seisnud raske valiku ees teoses leiduvate arvukate võõrsõnade ja mõistete tõlkimisel ning tõlgendamisel (seda enam, et paljud tekstinäited raamatus on autoritõlked). Kuna puuduvad ühesed reeglid terminite eestindamises, võiks siinjuures diskuteerida mitme mõiste kirjapildi üle.
Näiteks kalokagaatia (miks mitte kalokagathia?), kr. k kalon – ilu; agathon – headus), mis on Antiik-Kreeka hariduse peamisi eesmärke, ühendades tollase käsituse harmoonilisest ja täiuslikust inimesest, märksõnadeks ilu ja headuse kõrval õiglus, mõõdukus, arukus, mehisus.
Samuti on küsitav selliste terminite nagu pedotriib ja gümnaseion kasutamine. Kirjanduses leiab enam kasutamist paidotribes (kreeka võimlemisõpetaja/treener), mille otsene tähendus on “poistehõõruja” ja tulenes sellest, et kreeka atleetikas oli sportimise enda kõrval olulisel kohal ka keha õlitamine ja massaaz. Sõna gümnasion ehk gümnaasium (spordiväljak, hiljem üldhariduslik õppeasutus) etümoloogia on veelgi huvitavam. Teada on, et see tuleneb kreekakeelsest sõnast gymnos (alasti) ja tähendas esialgselt spordiväljakut, kus kreeklased harrastasid kehalisi harjutusi (kreeka atleedid võimlesid alasti). Seoses elukutselise spordi tekkega kahanes aga üldise kehalise kasvatuse tähtsus ning gümnaasiumidest said kõrgemad üldhariduslikud õppeasutused. Preisimaal võeti 19. sajandi algul vastu otsus nimetada gümnaasiumideks kõiki koole, mis andsid õiguse õppida ülikoolis, ja nii on see saksa kultuuriruumis tänaseni. Inglise keelde seevastu jäi see sõna võimla, spordihoone tähenduses.
Igatahes ei näe ma põhjust, miks me ei võiks rääkida kreeka kõrgemast üldhariduskoolist kui gümnaasiumist, seda enam, et alates 5. saj eKr seal kõrvuti kehaliste harjutustega ka vabu kunste õpetati. Samasugust lähenemist on pedagoogika ajaloo uurimustes toetanud ka B. Hamann; W. Boyd & E. J. King; J. Brubacher ning J. Bowen.
Autor on teinud ära suure töö kirjanduse ja algallikate leidmisel ning süstematiseerimisel.
Kasutades väljaande peatükke õppematerjalina pedagoogika ajaloo kursuses, ilmnes siiski, et mitu olulist allikat on jäänud tähelepanuta. Nii näiteks on peatükist “Etnograafid loodusrahvaste lastest” jäänud välja Margaret Mead (1901–1978), üks tuntumaid etnopsühholoogilise koolkonna esindajaid, kes pööranud peatähelepanu just isiksuse kujunemise ja kultuurimudeli vastastikusele mõjule paljude rahvaste kasvatusmudelis. Samuti väärinuks märkimist I. Kon. Kindlasti oleks kasuks tulnud ka varem ilmunud eestikeelsete raamatute bibliograafia, mis hõlbustaks ja innustaks edasilugemist ja -uurimist.
Kuid nimetatud momendid ei vähenda kuidagi tõest ja terviklikku pilti raamatus käsitletud ajastutest. Jätkuks vaid autoril jõudu ja tahtmist sellel unustatud, kuid tänuväärsel teemal edasi kirjutada.

Kas kaasaegne kunst päästab kunstiõpetuse?

JÜRI MÄEMAT, Kunstihariduse Ühingu esimees

28. ja 29. oktoobril toimus Viljandis Kunstihariduse Ühingu suurkogu. Seekord pakkusid kohalikud kunstiõpetajad huvitava ja intrigeeriva programmi. Pearõhk oli tänapäeva kunsti käsitlemisel kunstitunnis.
 
Juba avaettekanne Academia Grata direktorilt ja kunstiteadlaselt Mari Sobolevilt pani publiku mõtlema. Kes on kunstiõpetaja, kas kunstnik või pedagoog? Mis on kaasaegne kunst? Kuidas seda lapseni viia? Kas kaasaegsel kunstil, mis on suurel määral pinnapealne, on ka püsiväärtusi?
Iga kunstnik ei ole pedagoog
“Üldhariduskoolis ei ole mõtet kunsti õpetada, kui ei õpetata kaasaegset kunsti,” väitis M. Sobolev. Sellesse lausesse peab suhtuma vägagi ettevaatlikult. Mida me ikkagi kunstitunnis õpetame? Kurb, et need, kel ei ole kunstiõpetaja haridust, kes ei ole kursis kunstiõpetuse ainekavaga, hakkavad otsustama kunstiõpetuse üle. Töö stuudiotes ja huviringides on midagi muud kui kooli kunstitund. Kui esimeses on kunstnikuharidusega pedagoog igati õigel kohal, siis tavakoolis on vaja olla eelkõige pedagoog-kasvataja. Paraku nõuab kool mitte ainult kunstitunni andmist ja loovuse kasvatamist, tuleb täita ka sadu bürokraatlikke nõudeid, mis on loovisiksusele vastunäidustatud. Kas tõesti on kunstnikke meie ühiskonnas juba liialt palju? Kes oma loominguga läbi ei löö, lähevad kooli tööle. Arvan siiski, et iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ei pea ka õigeks väidet “Kunstnikud kooli – vaid nemad suudavad õpetada loovust”.
Loomulikult on kunstiõpetajal tänapäeval märksa raskem kunsti õpetada kui varem. Kuid kool on ja jääb teatud mõttes konservatiivseks, seda ka kunstiõpetuses. Kaasaegse kunsti õpetamine nõuab eelkõige uuega kursis olemist, veelgi parem, kui õpetaja osaleb ise protsessis. Nüüdiskunsti saab veenvalt õpetada vaid enesetunnetuse kaudu. Klassikalise kunstiõpetuse ja kaasaegse kunsti õpetamise mahud jäägu ikkagi kunstiõpetaja otsustada. Kunstitund, kunstiõpetaja töökava on õpetaja looming, sellesse ei tohi keegi, ka mitte kontrollid, halvustavalt suhtuda.
Üldhariduskooli kunstiõpetuses on suhteliselt raske rakendada projekte. See jääb ringide ja stuudiote töövormiks. A. Nurmik on Jõgeval oma kunstistuudioga teinud tublit tööd, tutvustades lastele just kaasaegset kunsti. Hea tahtmise juures ning meeskonna tööga saavutatakse palju. Needsamad eesmärgid on oma töös seadnud ka muuseumipedagoogika. Eesti Kunstimuuseumi hariduskeskuse tegevus toetab ka üldkoolide kunstiõpetust. A. Purre tutvustas õnnestunumaid projekte.
Arutelu jätkub
Kunstihariduse Ühingu suurkogu töös on alati olnud tähtis mainekate isiksuste esinemine. Seekord laiendasid õpetajate silmaringi kunstiteadlane M. Vallikivi loenguga naivismist ja Paul Kondasest ning Viljandi Kultuurikolledzi rektor A. Barkalaja ettekandega “Kunst ja rutiin – kultuuri võimalused elu ilusamaks tegemisel”.
Kunstiõpetuse manifesti arutelu teise päeva lõpus ärgitas osalejaid mõtlema ja vaidlema kunstiõpetuse koha üle tänapäeva koolis ja kultuuris.
Kunstihariduse Ühing jätkab kunstihariduse hetkeseisu arutelu nii Hariduse listis kui ka koduleheküljel www.kunstiharidus.ee. Viljandi suurkogu andis mõtlemisainet mitmes kunstiõpetuse valu- ja võlupunktis.

Ausa mängu konkurss ja kooliolümpiamängud

ULVI SARAPUU, EOA haridustoimkonna esimees, KOM-i projektijuht, Ülenurme Gümnaasiumi õpetaja

Mis on aus mäng? Kas sõbrakäsi suusarajal kukkunule, kohtunikule märkamatuks jäänud vea tunnistamine palliplatsil või lihtsalt konkurentide austamine?
 
Rahvusvahelise Spordi- ja Kehakultuurinõukogu deklaratsiooni kohaselt on aus mäng käitumisviis, mis põhineb endast lugupidamisel ning hõlmab ausust ja lugupidamist nii meeskonnakaaslase kui ka vastaste suhtes, samuti kohtuniku otsuste vaieldamatut aktsepteerimist. Aus mäng ei ole ainult võistleja õigus ja kohustus, vaid ka treenerite, ametnike ja teiste spordiga seotud inimeste panus sporti.
Ausa mängu põhimõtte järgimine tähendab suuremeelset ellusuhtumist, mis on soojade ja püsivate inimsuhete alus. Mõiste “sport” muutub mõttetuks hetkest, mil hakatakse kahtlema ausa mängu vajalikkuses. Aus mäng, sportlikult väärikas käitumine ning humaansete olümpiaideede respekteerimine tuleb muuta sportliku kasvatuse ideaalideks.
Alates 1998. aastast korraldatakse Eesti Olümpiaakadeemia haridustoimkonna eestvedamisel konkurssi “Noorte sport ja aus mäng”. Selle eesmärk on väärtustada noorte spordis ausust, rüütellikku käitumist ja lugupidamist kaasvõistlejate vastu.
Seniseid laureaate on kolm: Markus Puusepp, Kristjan Sikaste ja Maria Maarend. Esimese EOA ausa mängu auhinna (medali ja ausa mängu logoga T-särgi) sai Markus Puusepp Vastseliinast, kes loovutas Haanja suusamaratoni noortesõidu järel oma esimese koha temast tagapool lõpetanud, kuid tegelikult tugevamale suusatajale, kes oli sunnitud rajakohtunike vea tõttu läbima vajalikust pikema distantsi.
Osalege konkursil!
Kui näete, et teie õpilase, treenitava või kellegi teise käitumine spordirajal väärib austust ja esiletõstmist, täitke sündmuse kohta ankeet ja saatke see Eesti Olümpiaakadeemia aadressil Jakobi 5, 51014 Tartu või e-postiga aadressil reele@ut.ee. Ankeet peab sisaldama järgmisi andmeid: konkursile esitatava sportlase nimi, vanus ja kuuluvus (kool, treeningrühm); tegevus, mis väärib esiletõstmist; üritus ja koht; õpilase aadress; õpilast esitava isiku nimi, amet ja telefon või e-posti aadress; allkiri.
Ankeete saab saata aasta ringi. Konkursist tehakse kokkuvõte 1. detsembril. Väljavalitud õpilasi tunnustatakse EOA aastakoosolekul, mis tänavu on 13. detsembril.
Kooliolümpia
“Kooliolümpiamängud” on Eesti Olümpiaakadeemia ja Eesti Olümpiakomitee ühisprojekt. Kooliolümpiamängud (KOM) on õpilasi ja õpetajaid ühendav, hariv, innustav ja arendav spordipidu, mille vaimsus ja rituaalid järgivad olümpiaharta põhimõtteid. KOM-i ettevalmistus vajab põhjalikkust ja tavaliselt ka eelkonkursse. KOM võib toimuda oma kooli üritusena või koos külalisvõistkondadega teistest koolidest.
KOM-i üleriigilise korraldamise eesmärgid on arendada spordi- ja olümpialiikumist Eestis ning kaasa aidata terve kodanikuühiskonna kujunemisele. KOM-i korraldamine koolides arendab õpilaste teadmisi olümpiast, väärtustab kehalist kasvatust kui kasvatuslikku õppeainet, elavdab kooli spordielu, tõstab noore kodaniku enesehinnangut saavutuste kaudu ja väärtustab ausat mängu.
Koolid esitavad eelnevalt välja kuulutatud korra kohaselt ja kindlaks tähtajaks oma KOM-i projektid; laekunud projekte hindab ekspertide kogu, kelle valib Eesti Olümpiaakadeemia (EOA) haridustoimkond; paremaid projekte toetab Eesti Olümpiakomitee. Igal neljandal aastal saavad väljapaistvalt edukad KOM-i korraldajad (õpetajad) võtta osa seminarist Kreekas Rahvusvahelises Olümpiaakadeemias.
Projekti täitmist koordineerib EOA. Samuti korraldab EOA õpetajatele ja huvijuhtidele koolitusi.
Esimene õpetajate koolitus “Olümpiaharidus koolis. Kooliolümpiamängude korraldamine” toimub 26. novembril Eesti Spordimuuseumis (Tartu, Rüütli 15). Info ja registreerimine (21. novembriks) tel (07) 375 378 (EOA); 052 50 583 (Reele Remmelkoor) või e-aadressil reele@ut.ee. Registreerimisel märkida nimi, õppeasutus ja isikukood.
Seminar on õpetajatele tasuta.
Kohapeal saab osta “Kehalise kasvatuse töövihikut” (4.–6. klass), hind 50 krooni.

Halbu õpilasi pole

PIRET KÄRTNER, TÜ inglise filoloogia õppetooli assistent, TÜ magistrant, õpetaja-metoodik

6.–12. oktoobrini viibis Göteborgi Ülikoolis Leonardo da Vinci projekti “Enesehindamise võimalusi koolis” raames rühm kutsekoolide keeleõpetajaid, õpetajakoolitusega tegelevaid õppejõude ja REKK-i esindaja. Nähtu-kuuldu ärgitas mõtteid jagama.
 
Õpetajatöö üks olulisemaid plusse, aga ka valusamaid väljakutseid on pidev muutumine. See nõuab avatust, arenenud kriitikameelt ning oskust homsest kaugemale näha. Õpetajal lasub hiigelsuur vastutus. Ta vastutab õppijate turvalisuse, õpimotivatsiooni, heade õpi- ja eksamitulemuste, klassi inventari eest.
Õpetaja töötab tellija materjaliga
Kui turvalisuse ja inventariga saadakse päris hästi hakkama, siis õpi- ja eksamitulemused on mõnikord kehvad. Nii ründavadki õpetajat ajakirjanikud, lapsevanemad, koolidirektor, kes ei näi mõistvat, et õpetaja töötab tellija materjaliga. Eliitkoolis, kus õpivad kõrge motivatsiooniga õpilased, pole heade õpitulemuste saavutamine kuigi keeruline. Tava- või kutsekoolis, kus käivad need, kes “marjamaale” ei pääsenud, jääb see vaid unistuseks. Mida teha? Kas minna tööle eliitkooli või taluda survet ja tunda end pidevalt süüdlasena? Ehk on veel kolmaski tee?
Õpiprotsessis on kolm osalist: õpetaja, õppematerjalid ja õppija. Enamasti järjestatakse nad nii ka tähtsuse järgi. Siit edasi arutletakse järgnevalt: hea õpetaja tagab head tulemused, halb õpetaja – halvad, head õppematerjalid kindlustavad head tulemused, halvad õppematerjalid – halvad.
Olen töötanud 14 aastat kutsekoolis. Esimestes tundides ajavad kas põhikoolist või gümnaasiumist tulnud õpilased oma kehva keeleoskuse küll viletsate, küll tihti vahetuvate õpetajate või kehvade õppematerjalide süüks. Keegi ei kaeba oma laiskuse, hoolimatuse või väheste võimete üle. Samas võib keelt õppida kas või telefoniraamatust, kui vaid tahtmist ja pealehakkamist jätkuks. Ka kõige paremad materjalid ja meisterlikum õpetaja ei saa aga panna õppima õpilast, kes seda ise teha ei taha. Kui seda mõttekäiku edasi arendada, siis halbades tulemustes on süüdi halvad õpilased.
Pole halbu, aga on abituid õpilasi
Rootsis valitseb arusaam: halbu õpilasi pole olemas, on abitud õpilased. Õpilased, kes loodavad liialt õpetajale ning õpikule ega usu iseendasse, õpilased, kel pole puudu teadmistest või oskustest, vaid iseseisvusest.
Iseseisev õppija ei kujune iseenesest. Iseseisvust on vaja pidevalt ja järjekindlalt arendada juba esimesest klassist (miks mitte juba koolieelses eas). Lootes, et õppija kujuneb gümnaasiumis või ülikoolis iseenesest iseseisvaks, jätavad õpetajad ta abituks ekslejaks õpimaastikul. Selline õpilane peab halbu hindeid õpetaja süüks (enamasti ütleb ta, et õpetaja pani hinde ja peaaegu mitte kunagi, et ta sai hinde), arvab, et tema pingutused ei muuda midagi, võrdleb end pidevalt teiste õppijatega ega suuda jälgida oma edasi-tagasiminekut või paigalseisu.
Mida varem iseseisvuse kujundamisega pihta hakata, seda paremad on tulemused ning seda kiiremini saavad õpetajad maitsta selle vilju.
Vähene motivatsioon ja vähesed sotsiaalsed oskused pärsivad märkimisväärselt heade õpitulemuste saavutamist. Vähene motivatsioon toob kaasa distsiplineerimatuse, tundide segamise, kodutööde tegemata jätmise.
Iseseisev õppija saab aru, et tema pingutused on heade õpitulemuste saavutamisel üliolulised, keegi teine tema eest vaeva näha ei saa. Ta tahab töötada koos õpetaja ja kaasõpilastega, jälgib teadlikult oma edasiminekut, kasutab maksimaalselt kõiki õppimisvõimalusi: teeb ära kodutööd, võtab tunnist osa, õpib väljaspool klassiruumi interneti või teatmeteoste vahendusel jne.
Õpetaja saab aidata
Õpetaja kõige esimene ülesanne on õppija teadlikkuse tõstmine talle tema õpioskuste, -harjumuste ja -stiilide kohta infot andes. Selleks saab kasutada spetsiifilisi küsimustikke neid vastavalt olukorrale kohendades. Näiteks võõrkeele õppimist käsitleva küsimustiku võib arusaamise hõlbustamiseks tõlkida emakeelde. Lapsed võivad vastamisel kasutada lihtsaid sümboleid (meeldib ja on kerge – naerunägu; ei meeldi ja on raske – kurb nägu).
Tutvusime Rootsis erinevate küsimustikega ning saime neid oma koolide tarbeks ka kaasa. Ühest küljest annavad need õpetajale väärtuslikku infot õppijate hoiakute, õpioskuste, rõõmude ja murede kohta, teisalt saab õppija oma hoiakuid ja arvamusi vajadusel õpetaja või lapsevanemaga analüüsida.
Õppija peab saama ausat, aga julgustavat tagasisidet. Minu kogemus ütleb, et just nõrgemate õpilaste motivatsioon on kerge kaduma. Motivatsiooni on raske elus hoida, kui hinded on kogu aeg halvad. Õpetajal peaks kindlasti olema aega ja tahtmist anda lisaks hindelisele ka sõnalist tagasisidet, tuua välja ka kõige väiksemaid edasiminekuid. Minimaalnegi edu toidab motivatsiooni. Õppijate teadlikkuse tõstmisega koos tuleks hakata arendama õpioskusi.
Õpiprotsessi edukuse eest vastutavad nii õppija kui ka õpetaja, ent õppija vastutus on määrav. Õpetaja ei saa õpilase eest õppida, isegi kui ta seda väga tahaks. See, kas ja mil määral õpetaja seda sõnumit edastada oskab, määrabki suuresti õpiprotsessi edukuse. Õpetaja ei pea valima, kas õpetada eliit- või külakoolis, tal on võimalus valida kolmas tee: arendada iseseisvaid õppijaid.

Tallinna Kergetööstustehnikum on mures oma tuleviku pärast

ÜLO TIKK

“Hea mainega tehnikum on rohkem kui 90 õmblus- ja tekstiiliettevõtet ühendava Eesti Rõiva- ja Tekstiililiidu (ERTL) arvates ennast aastakümneid õigustanud ja selle säilitamine iseseisva õppeasutusena on hädavajalik,” ütles Õpetajate Lehele liidu tegevdirektor ja kooli vilistlane Maie Vader, kelle sõnul pole oluline, kas kool kannab rakenduskõrgkooli või kolledzi nime.
 
Kergetööstustehnikumi direktori Aivo Natka väitel elavad nii õpetajad kui ka õpilased juba mitu aastat teadmatuses. Ei teata, kas õppeasutus jääb alles. “Detsembris korraldataval “Teeviida” messil peaks õppeasutus end tutvustama, ent ametlikke ümberkorraldusotsuseid pole me seni näinud. Tööandjad toetavad meie jätkamist iseseisva rakenduskõrgharidust ning kutsekeskharidusõpet pakkuva koolitusasutusena.”
Kaks aastat teadmatust
Päev enne jaanipäeva 2001. a said Tallinna Kergetööstustehnikumi direktor Aivo Natka ja Tallinna Tööstushariduskeskuse direktor Paul Alekand haridusministeeriumi kantsleri Peep Ratase allkirjaga korralduse viia tehnikumi õmbluserialad koos õppebaasiga 1. septembriks Lauteri tänavalt THK ruumidesse Sõpruse puiesteel. Samas kohustati koole korraldama häireteta õppetöö. Ümberkorraldusi põhjendati vajadusega koondada õmbluserialad ühte kohta, et vältida õppevaldkondade dubleerimist ja kasutada õppevahendeid efektiivsemalt.
“Ka Rõiva- ja Tekstiililiidu ettevõtete esindajad olid nõus, et otstarbekam on koolitada masstöö õmblejaid, kutsekeskharidusega õmblusmeistreid ja rakenduskõrgharidusega praktilist tööd tundvaid tehnolooge ühes kohas. Et seni kehtivad seadused ei luba anda ühes õppeasutuses nii rakenduskõrgharidust kui ka põhikoolijärgset kutseõpet, jäid Sõpruse puiesteele viidud õmbluserialad edasi oma kooli nime alla. Lauteri tänavale jäi osa juhtkonnast ning juhiabide ja sekretäri õppesuund,” selgitab Aivo Natka.
Mõni aeg tagasi sai Natka HTM-i koolivõrgu büroost teada, et 1. septembrist 2004 viiakse sekretäritöö õpperühmad üle Tallinna Majanduskooli ja Lauteri tänava õppehoone ruumid tuleb vabastada. Tehnikumi juhtkond peab kolima Sõpruse puiesteele THK ruumesse. Kas see tähendab maineka tehnikumi hääbumist?
Tehnolooge on aina enam vaja
“Meie prognooside kohaselt suureneb rõiva- ja tekstiilitööstuse valdkonnas järsult nõudlus just rakenduskõrgharidusega tehnoloogide järele,” kinnitab Maie Vader. “Viimase nelja aasta jooksul oleme korraldanud liidu ettevõtetes tööjõuvajaduse uuringuid ning toetume arengukavasid koostades just sellele. Meil on teada, kui palju vajatakse lähema viie aasta jooksul massõmblejaid, kui palju rätsepaid, meistreid ja tehnolooge, ärikorraldajaid ja materjaliteadlasi. Nende uuringute alusel oleme ka HTM-ile esitanud riikliku tellimuse arvud, kus märgime ära, millistel erialadel vastuvõttu suurendada, millistel vähendada. Näiteks vajavad õmblusettevõtted aastas tuhande õmbleja ringis, aga kutsekoolid võtsid neid vastu ainult 385. Seepärast peavad ettevõtted ise oma kursusi korraldama.
Koolid põhjendavad kehva vastuvõttu sellega, et eriala pole noorte hulgas popp. Soovitakse õppida individuaalrätsepaks, aga neid vajatakse üle riigi aastas vaid kümmekond. Nii tulevad koolid kenasti vastu õpilaste soovidele, aga mitte tööturu vajadustele. Riigile on see ju lisakoormus.”
Vaderi sõnul vajavad liidu ettevõtted selliseid rakenduskõrgharidusega erialaspetsialiste, keda valmistatakse ette just kergetööstustehnikumis.
Tööandjad valmis piketeerima
“Läksin mõni aeg tagasi kutsekoja juures asuva rõivatööstuse töörühma koosolekule, kus töötatakse välja kutsestandardeid. Töörühmas osalevad kõigi suuremate õmblusettevõtete esindajad, alates personalijuhtidest ja lõpetades tegevdirektoritega. Seal küsiti minult otse, kas ükskord ei lõpe see kemplemine kergetööstustehnikumi ümber. Neid spetsialiste vajatakse ja kui kooli tahetakse hääbuma sundida, võtvad tööandjad loosungid ja lähevad Toompeale. Neile on tehnikumi säilimine ja arenemine oluline.”
“Tehnikumi lõpetanud on tööturul nõutud. Pärast seda, kui TTÜ lõpetas rõiva- ja tekstiilitootmise spetsialistide koolitamise, on tehnikum ainus koht, kust saame rakenduskõrgharidusega spetsialiste, kes tunnevad peale õmblustöö ka materjale, millest õmmelda. Teavad, kuidas rõivas pärast seljas istub ning milliseid õmblusvõtteid selleks kasutada. TTÜ-s valmistatakse ette eelkõige keemikuid-materjaliteadlasi, kes teavad praktilisest rõivatootmisest vähe,” ütleb AS Ilves-Extra tootmisdirektor Helle Raidvee. Tema sõnul löövad kergetööstustehnikumi lõpetanud tootmises hästi läbi.
Nõudlus püsib, perspektiivid on
Ka AS Baltika personalikoolituse juht Sirje Riimaa ei kujuta ette, kuidas õmblusvabrik kergetööstustehnikumi hääbumise järel toime tuleb. “Tehnikaülikooli lõpetanud teavad praktilisest rõivatootmisest tõepoolest vähe ja on pigem materjaliteadlased. Tehnikumi lõpetanutel on juba koolist tulles tugev suund töö korraldamisele. Kui tehnikum reorganiseeritakse, elame ehk neli-viis aastat vana rasva peal ja siis tuleb meil endal hakata meistreid-tehnolooge välja koolitama.”
Eesti Rõiva- ja Tekstiililiit on tehnikumi ümberkorraldamiskavades kaasarääkimiseks loonud isegi töörühma, kuhu kuuluvad nii HTM-i, TTÜ kui ka liidu enda esindajad.
Et juba praegu omandab rohkem kui kolmesajast õppurist vaid veerand kutsekeskharidust ja ülejäänud rakenduskõrgharidust, on loogiline just viimast õppeviisi arendada. Üheksa kutseõpetaja kvalifikatsioon vastab magistrikraadile ja õppekavad on registreeritud HTM-i õppekavade registris.
“Koolis on just tänu tööandjatele hea õppebaas, millest pool kuulub ERTL-i omandusse. Liit on sellesse investeerinud 1,3 mln krooni. Tööandjate kaasamine kooli arengusse on tõenäoline üksnes iseseisva õppeasutuse korral,” leiab Maie Vader.
ERTL on välja arvestanud, et kooli lõpetajate nõudlust silmas pidades võiks tehnikumis tänase 300 tudengi asemel õppida 2006. a 500. See tähendaks Tallinna Kutsehariduskeskuselt vaid kolme klassi- ja kolme abiruumi lisaks rentimist. Kooli eelarve peaks suurenema samuti kolmandiku võrra.
“Rohkem kui 80-aastasel õppeasutusel on märkimisväärne ajalugu ja tavad. Pole haruldus, et vanaemaga on tütre kõrval kooli vilistlaste hulgas ka tütretütar,” ütleb Maie Vader.
Kas iseseisev õppeasutus säilib?
Koolivõrgu büroo Tallinna piirkonna peadirektor Märt Tomson: “2004. aastal on tõepoolest kavas korraldada Tallinna Kergetööstustehnikumi (TKT) tegevus ümber: sekretäri- ja ametnikutöö valdkonna õpe viiakse üle Tallinna Majanduskooli alates 1.09.2004; TKT-s toimub alates 1.09.2004 õpe ainult rõiva- ja tekstiilivaldkonnas ning see korraldatakse täielikult Tallinna Tööstushariduskeskuse õppehoones Sõpruse pst 182; hiljemalt 1.09.2004 vabastatakse õppehoone A. Lauteri 3 riigile kuuluva kooli tegevusest; TKT administratsioon hakkab hiljemalt 1.09.2004 paiknema tööstushariduskeskuse õppehoones Sõpruse pst 182. Võimalikest muudatustest tööhõives teavitatakse kooskõlas kehtivate seadustega.
HTM ei kavanda TKT tegevust lõpetada ega liita seda teise õppeasutusega. TKT tegevus korraldatakse ümber olemasoleva ning tegevust jätkava õppeasutuse põhiselt; seejuures arvestatakse tänaseks riigi majanduses toimunud muudatusi ning õpetatavate kutsealavaldkondade mõistlikku paigutust õppeasutuste vahel. Ümberkorraldamist koordineerib HTM-i koolivõrgu büroo ning teeb vajadusel sellega seoses ettepanekuid HTM-ile.
Vastused küsimusele, kas praegu kutsekõrgharidust pakkuv TKT kujuneb iseseisvaks rakenduskõrgkooliks või näiteks TTÜ kolledziks ning millised on tulevikus proportsioonid vastava ala rakendusliku ja akadeemilise kõrghariduse vahel, peab andma aastatel 2003–2005 tehtav, tööandjate ja koolitajate kooskõlastatud arendustöö; potentsiaalsete, nõuetele vastavate koolitusjuhtide ja õppejõudude olemasolu, aga ka Eesti rõiva- ja tekstiilitööstuse areng Euroopa Liidus. Rakenduskõrgkooli staatuse omistamisele eelneb institutsionaalne akrediteerimine.
TKT-d puudutavad otsused kooskõlastatakse asjast huvitatutega.”