Nädalakommentaar

Raivo Juurak

Lõppeval nädalal analüüsis Eesti Akadeemiline Pedagoogika Selts “Õpetajakoolituse riikliku arengukava” projekti, kus oli üsna põhjalikult kirjeldatud hea õpetaja pädevusi: orienteerub olukorras, on korrektne, oskab seda, seda ja seda. Kogu materjali väljatrükk oli üle 30 lehekülje. Sellest tekkis küsimus, kas õpetaja pädevustes on ikka vaja iga viimanegi asi ära märkida.
Kui autojuhtidel oleksid oma pädevusnõuded, kas neil pandaks kirja, et oskab vahetada käike, kasutab arukalt pidurit, vajutab edasiliikumiseks gaasipedaali jne. See on mõistagi noriv jutt, sest mingisugused nõuded peavad olema nii õpetajal kui ka autojuhil, aga kohati loetletakse õpetaja pädevusnõuetes nii lihtsaid asju, et mida rohkem neid loed, seda vähem mäletad. Ja mis neist siis kasu on? Mare Müürsepa sõnul tekib niisuguste pädevusnõuetega tutvudes universumi läbilugemise tunne. Ja hoidku jumal, et keegi hakkaks nende pädevuste olemasolu kontrollima!?
Arengukava võib olla pädevustekeskne küll. Paljudes maades on. Aga kui pädevusi lugedes terendab silme ees ideaalne õpetaja, kellel pole vähemaidki probleeme, hakkab kõhe. Tänane kool on ju sageli probleemide koht. Miks ei võiks olla pädevuskava kõrval ka probleemkava, kus oleks kirjas, mis teeb muret, ja näidatud, mis aitab muresid leevendada?
Pädevusi ei arutanud sel nädalal ainult õpetajad, vaid ka õppejõud – TPÜ ja HTM-i korraldatud kõrgkooli õppejõu õpetamisoskuste konverentsil. Ühes töörühmas loetleti eelkõige probleeme: õppejõus pole sädet (ta silmad ei sära). Õppejõul pole karismat ega huumorimeelt. Käitub üliõpilastega ebaeetiliselt (lubab spikerdada). Tunneb tänapäeva meetodeid, kuid ei kasuta neid (käib auditooriumis nii palju edasi-tagasi, et üliõpilastel hakkavad pead valutama). Ei analüüsi ennast tulemuslikult. Jätab halva esmamulje. Jne. Kui arvate, et konverentsil tehti rohkesti ettepanekuid, kuidas õppejõudude eelnimetatud probleeme lihtsalt ja kiiresti lahendada, siis eksite. Enamasti vastati ikka: “Me ei tea, mida teha.”
Probleem on konkreetne ja nõuab ka konkreetset vastust. Ideaalse õpetaja pädevuste kirjeldaja võib hõljuda hoopis umbmäärasemas õhustikus – ilmselt siit tulenebki meie probleemipelgus ja pädevuselembus. Oleme filosoofiat harrastav rahvas.
Mis roll on kõrgkoolis õppejõudude meeskonnatööl? Kas ka meeskonnal peavad olema mingid pädevused ja ideaalid? See küsimus tõusis spontaanselt päevakorda alles konverentsi teisel päeval töörühmas, kus minagi osalesin. Kuni selleni olid fookuses üksiku õppejõu pädevused. Ka konverentsi materjalides oli juttu ainult üksiku õppejõu erialasest ja ametialasest arengust. Miks vaadati õppejõudu kui omaette aatomit? Sest meie, eestlased, oleme individualistid? Ja see on hea?
Jõudsime oma töörühmas siiski järeldusele, et silmade vähest sära, nõrka eneseanalüüsi, madalat eetilisust jms sellist aitab välja tõrjuda just atomismi ületamine ja õppejõudude meeskonnana tegutsemine. Sealt edasi jõudsime mõttele, et õppejõudude üleriiklikud pädevusnõuded võiksid olla sõnastatud väga lühidalt ja üldiselt, kui neid ülikoolide autonoomia tingimustes üldse vaja on, konkreetsed nõuded aga võiks kehtestada endale meeskond – kõrgkooli puhul teaduskond, õppetool. Teaduskond teab, mis konkreetsed probleemid tal on, ja koostab nii väga konkreetsed pädevusnõuded, mis aitavad asja tõesti edasi viia. Konkreetse aluse puhul tuleb pädevuste kirjeldus üsna lühike ega sarnane enam universumi kirjeldusega.
Mait Raava on öelnud, et pädevus on eelkõige edukas tegutsemine oma konkreetse ülesande täitmisel. Ja see on hästi öeldud.