Direktor – ärimees ja superpedagoog ühes isikus

Anneli Kannus, Tartu Meditsiinikooli direktor

Psühholoogid räägivad, et kui igal hommikul peeglisse vaadates ütled endale, et oled ilus, tark ja hea, hakkad seda ise uskuma ning lisaks märkavad seda paari nädala jooksul teisedki. Kas eestlane vaatab tõesti hommikul peeglisse ja alustab enda kritiseerimisest, et siis kodust väljudes teisi kritiseerida?
Haridussüsteemis ringlev raha on tegelikult suur. Samas on pedagoogid väidetavalt alamakstud, õpilased ei taha koolis käia ning enamik koolihooneid kukub kohe kokku. Nüüd räägitakse, et raha ei kasutata efektiivselt. Kindlasti, sest käsuliinid on äärmiselt pikad, otsustajate ring ebamäärane ja hädine ning n-ö suurt ja hägust raha on seni jagatud poliitilise sekkumise toel. Eesti on nii väike, et siin võib onupojapoliitikas süüdistada igaüht. Äkki annaks haridusraha jaotamise otsustusõiguse näiteks iirlastele, see välistaks päeva- ja onupojapoliitika?
Kaks aastat tagasi tehti kutseõppeasutuste direktoritest n-ö ärimehed. Selle ajaga on toimunud kutsehariduses edasiminek mitmes valdkonnas ja häid ärimehi-koolijuhte tekkinud paarkümmend. Vaevalt, et seetõttu on neis koolides kannatanud pedagoogiline tegevus. Paralleelselt uue süsteemiga pidanuks käivitama andmete analüüsi ja kontrollisüsteemi, siis võiks täna sellest konkreetselt rääkida.
Ajakirjanduses kurdetakse, et direktorid ei saa hakkama, koolid lähevad pankrotti, ja lõpuks peljatakse, et direktor parandab ainult katust ja värvib seinu, aga pedagoogide palka ei tõsta. Kas tõesti eeldame, et haridussüsteemis töötavad südametunnistuseta direktorid?
Koolis on kõige tähtsam õpilane – tema jaoks on kool ehitatud ning tema jaoks on ka pedagoog ja direktor palgal. Kui katus läbi jookseb, ei saa keegi nendest kolmest tööd teha, järelikult tuleb katus ära parandada. Kui direktor pedagoogi palka ei tõsta, tuleb pedagoogil koos direktoriga maha istuda ning analüüsida, miks see nii on. Mõnel juhul läks katus ehk tõesti liiga palju maksma, kuid vahel on küsimus võib-olla ka selles, et klassist on palju väljalangejaid või pole oma koolis kõrvalkooliga võrreldes midagi atraktiivset.
Selline “vabaturg” koolisüsteemis aitaks paari aasta jooksul süsteemi korrastada. Mitte direktor pole see, kes kooli püsti hoiab, kui ressursside üle otsustamine tema pädevuses on, vaid koolis ja ühiskonnas tekkiv dialoog. Kui paljud pedagoogid või lapsevanemad teavad praegu, kui suur on kooli eelarve ning millele see kulub? Kui paljudes koolides makstakse lisatasu töö eest, mida tehakse teises koolis põhipalga sees?
Tartu Meditsiinikool on jõudnud kahe aastaga tasemele, kus pedagoogide palgad on riiklikult kehtestatud miinimumist kõrgemad (palka tõstetakse 1. septembril), kõik teavad direktori palka, pedagoogide tööaeg on täies mahus planeeritud, remondi- ja arendustööd on täies hoos, täienduskoolituse maht kahekordistub iga aastaga. Diskussioon järgmise aasta eelarve jaotuse üle on algamas. Kõik see pole kergelt tulnud, kuid muutused on tänane märksõna. Seni avastamata tõde on Eesti koolisüsteemis aga see, et üheskoos oleme tugevad.
Ilma õpilasteta pole vaja koolimaju ega õpetajaid, direktorist rääkimata. Rahata ei saa isegi õpilaste olemasolul kooli kokku panna. Raha kasutamise üle peab otsustama aga võimalikult vabalt ja madalal tasandil. Kontroll ja mõjutamishoovad peavad jääma omanikule, nagu ka eeskuju näitav ja nõuandev funktsioon. Usaldagem üksteist!