Kaisukarude karussell

Mida annab Jeesuse surmapäeva kroonupühana tähistamine? Vahest ehk ebamugava sisekonflikti, kui seda vastuolu tajutakse. Aga võib-olla ei tajutagi. Eesti ei ole kristlik maa. Sel päeval lähevad kirikusse ainult paduusklikud. Teistele tähendab see lihtsalt lisa vaba päeva. Kulub marjaks ära tööde tegemiseks, milleks muidu ei ole mahti. Akende pesemiseks, kulu põletamiseks ja muuks taoliseks...RAIVO JUURAKU foto

TOOMAS PAUL

Riigipühad on ühed toredad asjad. Vabariigi aastapäev, taasiseseisvumispäev ja võidupüha on otsekui kogu rahva sünnipäevad. On ka teistsuguseid mälestuspäevi, nagu leinapäevad 25. märtsil ja 14. juunil, aga need ei ole riigipühad. Neid tähistavad need, kellel on põhjust küüditamist meelde tuletada. Teised elavad seal kõrval edasi oma tavalist elu.
 
Eestis on mõned pühad võetud kristlikust kalendrist. Jõulude vastu ei ole suurt kellelgi midagi. Nende populaarsus on mõistetav. Kuusk, kingitused, piparkoogid ja palju muud meeldivat. Kõlbavad tähistada ka siis, kui ei tule meelde, et on Jeesuslapse sünnipäev. Paljukest siis neid on, kes mäletavad, et jaanipäev on Ristija Johannese sünnipäev?
Hoopis teine lugu on suure reedega. Tegemist on Jeesuse surmapäevaga. Vähe sellest, tema teotava ristisurmaga. Mida annab sellise sündmuse kroonupühana tähistamine? Ebamugava sisekonflikti. Kuigi, ega ma ole selle vastuolulisuse tajumises eriti kindel. Meie rahva südametunnistust on pikalt pargitud nõukogude ajal, mil keegi ei võtnud tõsiselt oktoobripühade ideoloogilist sisu. Pühadel pannakse pidu, olgu nimetus milline tahes.
Suure reede riigipühaks, s.t kohustuslikuks muutmine võiks olla õigustatud läbinisti kristlikul maal, kus enamik kasutaks seda päeva Kristuse kannatusteele kaasa elamiseks. On tänulik, et saab hommikust õhtuni oma hingeõndsusele mõelda.
Eesti ei ole aga kristlik maa. Sel päeval lähevad kirikusse ainult mõned, paduusklikud. Teistele tähendab see lihtsalt lisa vaba päeva. Kulub marjaks ära tööde tegemiseks, milleks muidu ei ole mahti. Akende pesemiseks, kulu põletamiseks ja muuks taoliseks.
Eriti meeldiv on rahvale muidugi tõik, et on mitu vaba päeva järjest ning kõrgkoolis käivad lapsed pääsevad koju. Loomulikult tähendab see lookas lauda. Sõpradele soovitakse süüdimatu lõbususega: “Häid pühi!”
Ajad on teised. Kunagisest neljakümnepäevasest paastuajast on isegi traditsioone säilitavas katoliku kirikus tänapäeval alles üksainus paastupäev (see on suur reede). Aga palju neid katoliiklasi Eestis on?
Elajast lemmikloomaks
Ajad ja inimesed muutuvad. Kõiges. Näiteks – meie esivanemad elasid koos loomadega. Veel sajand tagasi olid hobused, lehmad, lambad ja penid pereliikmed. Igal neist oli oma funktsioon – kes andis piima, kes liha ja villa. Koer aitas karja kaitsta ja koos hoida. Hobuse vankri ette rakendamise, lehma lüpsmise jms oskused omandasid lapsed endastmõistetavana. Loomade talitamise ja tohterdamise kunsti valdamine oli elamiseks vältimatu. Talupoeg sõltus täielikult oma elajatest.
Lõhe inimese ja looma vahel ei olnud talus kuigi suur. Külma talvega toodi lambatalled tarre sooja. Mõnes Eestimaa kihelkonnas oli tavaks, et noorpaar magas lambalaudas kuni esimese lapse sündimiseni. Õige ka – seal nad said olla kahekesi, eemal ülejäänud suurperest!
Tänapäeval ei ole enam vaja ise endale toitu hankida, selle saab poest osta. Keegi ei küpseta ise leiba, ei ole enam leivaahjugi. Naturaalmajapidamisest on jõutud tarbimisühiskonda. Koos neljajalgsetega. Nüüd peetakse neid lemmikloomadena. Mõned armastavad kutsusid, teised kiisusid, mõned hamstreid või merisigu. On võimalik hankida ka kilpkonn või sisalik.
Mis sunnib inimesi muretsema endale lemmikloomi? Maksma tõukassi eest tuhandeid kroone. Oleks veel ainult hind, tema eest on ju lakkamatult vaja hoolitseda. Põhjuseks on ilmselt inimolendi ääretult suur vajadus helluse ja füüsilise kontakti järele.
Niisiis loomaarmastus on jäänud, ent võtnud uue vormi. Hobune on hirmus armas, aga ta ei mahu linnakorterisse. Nii saab laps sellega sõita korra aastas vabaõhumuuseumis. See on siis umbes nagu jõulukiriku külastamine.
Õpetajal pole lihtne
Usku ja usutavasid võikski võrrelda loomapidamisega. Lääne-Euroopa koolides jagatav usundiõpetus on erinevate uskude esitlemine, nagu lemmikloomaõpetus. Tutvustatakse valikuvõimalusi – võib-olla mõnele lapsele ei meeldi üldse elusloomad ja tema tahab mängida elektrooniliste leludega nagu tamagochi. Tal on selleks täielik õigus.
Ega see erapooletuse taotlemine õpetaja jaoks muidugi kerge ülesanne ole. Sest isegi siis, kui lepitakse kokku, et ühes koolis õpetatakse peamiselt koerateadust, künoloogiat – analoogselt, et õpetame ainult ristiusku –, ei tohi unustada, et on väga erinevaid koeratõuge, taksi-, hundi- jne koeri, nagu on erinevaid kristlikke konfessioone. Kool ega õpetaja ei tohi ahendada õpilase õigust ise endale lemmik valida. Tegemist ei ole eluks vajaliku teabe, vaid meelelahutusega. Mõnel on oma valik ja eelistus kodunt kaasa saadud, teine ei tarvitse usundiloo vastu pisematki huvi tunda. Nii nagu mõnel on allergia koerakarvade suhtes.
Arvestades maailma muutumisega globaalkülaks, muutub teatavates ametites vajalikuks islami mõningane tundmine, et vältida mõnd kalliks minevat faux-pas’d nafta?eikide kohtlemisel. Läänemaailmas korraldatakse spetsiaalseid lühikursusi ärimeestele, kes peavad suhtlema Lähis-Ida magnaatidega. Teatavasti ei häbene muhameedlased oma usku nagu kristlased ning tahavad meelsasti vestelda religiooni teemadel. Kui Euroopa kaubasaks jätab endast mulje kui agnostikust, kes ei tea midagi oma maa traditsioonilisest usust, ei pea araablasest partnerid teda usaldusväärseks. Kursustel õpetatakse hädavajalikke teadmisi, et saaks simuleerida religioossust.
Aga sellise info andmisega ei maksa kiirustada, enne peab sugenema motivatsioon. Praegu täidab eestlasest lapsevanema südant kabuhirm: “Kujutan juba ette sellist magusa naeratusega köstrit, kes ilmub tundi, suur kullast rist kaelas! Vaesed lapsed! Jälle on Julk-Jüri kohal!”
Usk kui kaisuloom
Lastel ja vanematel on köstritagi raske. Elu pole kunagi kerge. Raputad rangid kaelast ja viskad aknast välja, ent nad ronivad korstnast tagasi. Võtame kas või paastu. Armetult elaval talupojal oli varakevadeks lihaastja nagunii tühjaks saanud ning lehm ei olnud veel poeginud. Toidunappus oli paratamatu (õnneks kudes kala just sel ajal). Nüüd on paastumise asemele astunud range kaalujälgimine. Kõike on saada, aga sina pead juurikaid närima, et saada rannahooajaks figuur nagu anorektikul...
Vana ei sure välja korrapealt. Ka praegu on Eestis kangekaelseid, kes peavad pudulojuseid. Aga neil läheb see aina tülikamaks. Oma tarbeks võid ju seapõrsast kasvatada. Aga katsu sa võistelda Poolast imporditud doteeritud sealihaga! Koduloomad ei toida enam, vaid vajavad pealemaksmist.
Eks ole samasugune lugu ka usuga. Kunagi oli tegemist elu küsimusega. Enamgi veel, igaviku küsimusega. Aga taoline tõsidus on ajalugu. Religioonist, nii palju kui teda veel on, on saanud südameasi. Uskumine ei ole enam Absoluudile alistumine. Ei ole viimse tõe otsimine ja sellest kinni hoidmine, vaid vaba aja harrastus. Kaisuloom.

Abituriendid startisid eksamimaratonile

ÜLO TIKK

Möödunud laupäeval algas abiturientide riigieksamimaraton, mille juhatas sisse kõigile kohustuslik küpsuskirjand. Eesti keeles kirjutama registreeris end 9952 ja vene keeles 4039 soovijat, kellest vastavalt 1038 ja 105 on varem kooli lõpetanud ja läksid teisele katsele.
 
REKK-i emakeele ainespetsialist Märt Hennoste on ajakirjanduses väitnud, et tänavused kümme teemat valis komisjon välja umbes 800 hulgast, mida õpilased ja õppejõud olid pakkunud
Päev enne küpsuskirjandit ütles Pärnu Hansagümnaasiumi emakeeleõpetaja Tiiu Sarv Õpetajate Lehele, et tema meelest on viimaste aastate kirjanditeemad õnnestunult valitud. “Meeldivad tabavad tsitaadid, mis võimaldavad arutleda ja arvamuslugu kirjutada. Just tsitaadi ümber arutlemine toob esile noore mõttemaailma. Tänavu ootan teemasid, mis käsitleksid noori nende silme läbi nii tosina aasta pärast. Oma õpetajakogemuse põhjal kinnitan, et õpilased teavad maailma asjust üpris palju.”
Selgus, et hansagümnaasiumi 51 abituriendist valisid tervelt 15 teema “Kergem on lammutada kui luua”. Populaarsuselt järgnesid “Keel kui ühendaja ja eraldaja” ning “Tänapäeva inimese jumalad”.
Rahvuslikke teemasid ei valitud
Eesti Õpilasomavalitsuste Liidu juhatuse esimees, Pärnu Koidula Gümnaasiumi abiturient Mikk Tamme arvab, et tänavused kirjanditeemad pakkusid võimalusi kõigile, kes on kursis kas kirjanduse, filosoofia või päevasündmustega. “Otsustades tuttavate muljete järgi, kirjutati kõige enam tänapäeva inimese jumalatest, aga ka Eesti rahva ühtekuuluvusest ning positsioonist Euroopas ja maailmas.” Mikk Tamme arvas, et ajakirja Haridus listis avaldatud arvamustel, justkui diskrimineeriksid kirjanditeemad noormehi, pole alust. “Olen rääkinud nii tänavuste kui ka varasemate lõpetajatega, keegi pole seda märganud. Ma ei arva ka, et selle aasta teemad oleksid olnud noormeestele raskemad kui neidudele,” nentis Mikk Tamme.
Tartu Karlova Gümnaasiumi emakeeleõpetaja Külliki Kask, kes pärast eksamit abituriente usutles, ütles, et nii tüdrukud kui ka poisid eelistasid võrdselt neljandat ja kuuendat teemat. “Keegi noormeestest kahte viimast rahvuslikkuse teemat ei valinud, peljati ka keeleteemat ja Tuglase “Ilus ja hirmus on inime...”
Martti Poom: “Valisin kunstiteema, oskan sel kaasa rääkida. Mõtteid tekkis palju. Esialgu kaalusin ka lammutamise teemat, kuid loobusin, sest arvasin, et sellest kirjutavad paljud.”
Kristo Aab pidas riigikirjandi teemasid proovikirjandi omadest kergemateks. “Ka väikerahva tuleviku arutlemise üle oleks mul olnud piisavalt mõtteid, aga valisin esimese teema, seal sai rohkem oma arvamust avaldada.” Kristo arvates olid teemad sellised, mis loovust palju ei nõudnud.
Oliver Kahu arvates oli ajakirjaniku teema kõige konkreetsem. “Raske olnuks sellest mööda kirjutada. Mul on tuttavaid ajakirjanikke, olen palju lugenud ja seetõttu oli ka tsitaate piisavalt. Ei kahelnud seda teemat valides hetkegi.”
“Kahe poolega” teemad
Karlova gümnaasiumi emakeeleõpetajad leidsid üksmeelselt, et tänavused kirjanditeemad olid arusaadavalt ja lihtsalt sõnastatud, seetõttu oli teemast mööda kirjutamise oht minimaalne. “Raskusi võis tekitada vaid see, et paljudel teemadel on kaks poolt: otsige ja leiate, ühendaja ja eraldaja, roll ja vastutus, lammutada ja luua, ilus ja hirmus. Seda pidi silmas pidama. Kuigi nn kirjutatavaid teemasid oli piisavalt, häiris teatud ühekülgsus, riik–rahvas–keel temaatika domineeris,” arvas Külliki Kask.
Ka Puka Keskkooli õpetaja Tiiu Venski leidis, et mitu teemat sisuliselt kattusid, aga kokkuvõttes pidas neid siiski mõnusateks ja lastele jõukohasteks. “Millegipärast ei kirjutanud meie 15 abituriendist keegi ajakirjanike tööst. Lootsin, et rohkem õpilasi valib väikerahva tuleviku, sest alles hiljaaegu käis koolis sellest rääkimas Liia Hänni, aga kirjutas vaid üks poiss.”
Pukas tõusis liidriks esimene, otsimise ja leidmise teema. Selle valisid kaheksa abiturienti, nende hulgas kaks noormeest. “Aimasin ette mingi kunstiteema, sest paaril viimasel aastal pole seda olnud, ent millegipärast ei soovinud õpilased kunsti kestmise saladustesse süveneda,” arutles õpetaja Venski.
Kokkuvõttes tundus, et tänavustele abiturientidele meeldis kõige rohkem “Tänapäeva inimese jumalad”. Karlova gümnaasiumi abiturient Indrek Priks leidis selleks ka põhjenduse: “Ebatraditsiooniline ja uudne teema. Tekitas palju uusi mõtteid.” Klassivend Siim Avi lisas: “Sain kirjutada sellest, et tänapäeva inimesele on jumalaks väärtused, millest ta lugu peab.”
Abituriendid on oma sõna öelnud. Nüüd on järjekord hindajate käes, kelle otsustest on kaalukausil tuhandete noorte edasine haridustee. Abituriendid ise aga valmistuvad juba inglise keele riigieksamiks.
Tänavused kirjanditeemad
1. “Otsige iseendas ja te leiate kõik!” (J. W. von Goethe)
2. Keel kui ühendaja ja eraldaja.
3. Ajakirjaniku roll ja vastutus ühiskonnas.
4. Kergem on lammutada kui luua.
5. Väikerahvas tuleviku Euroopas.
6. Tänapäeva inimeste jumalad.
7. Kunsti kestvuse saladus.
8. “Ilus ja hirmus on inime...” (Fr. Tuglas)
9. Rahvusliku ühtekuuluvuse vajadus..
10. Eesti maailmakaardil.

Maakonnalehtedest

Nädaline
– Eestlaste ja hollandlaste ühisprojektis “Tuuliku koolid” osaleb Eestist üle 30 kooli, Rapla maakonnast Juuru Gümnaasium. Projektis löövad kaasa Juuru õpetajad ja õpilased ning valla keskkonnakomisjon. Juuru Gümnaasiumis käsitletakse pae- ja veeteemat. Kirjandustunnis loetakse luuletusi veest, matemaatika- ja füüsikatundides lahendatakse nn veeülesandeid, teemat käsitleti ka loodusloo-, bioloogia- ning võõrkeeletunnis. Matkad ja loodusmängud Mahtras ning teeäärte ja haljasalade koristamine lükkusid külma ilma tõttu paari nädala jagu edasi. Esmaspäeval aga kohtuti keskkonnanädala raames Resk OÜ juhataja Raivo Ermiga, kes näitas videot ja tutvustas jäätmekäitluse võimalusi. Õpilased valmistasid prügiskulptuure. Keskkonnanädal lõppes paepäevaga. (15.04.)
– Kolm Eidapere Põhikooli õpilast said tõsiseid tulehaavu, kui nende käes olnud keemiliste ainete segu plahvatas. 15-aastased Andreas ja Heiko ning 14-aastane Ants mängisid viimase kodutalu hoovis kaaliumpermanganaadi ja kauplusest Noor Tehnik mõni aeg tagasi ostetud alumiiniumpulbriga. Rapla kiirabi viis poisid ravile Keila haiglasse.
Kaaliumpermanganaadi ja alumiiniumpulbri plahvatamisel tekib kõrge temperatuuriga leek, mis poistele saatuslikuks sai. Politsei alustas juhtunu põhjal kriminaalmenetlust paragrahv 119 põhjal, s.o raske kehavigastuse tekitamine ettevaatamatuse tõttu. (15.04.)
Tartu Postimees
– Möödunud pühapäeval said Tallinnas Mustpeade majas Eesti Muusikakoolide Liidu korraldatud üritusel auhinnad kätte Heino Elleri nimelise Tartu Muusikakooli õpilased, kes on saavutanud edu noorte interpreetide võistlustel. Neljapäeva õhtul esinesid sel õppeaastal kodustel ja rahvusvahelistel konkurssidel silma paistnud Elleri-kooli muusikaõppurid Tartu Ülikooli aulas. Kaheosalise kontserdi juhatas sisse viiulimängus esimesi samme astuv Maarja Lindpere ning lõpetas Liis Joamets, kes õpib viiulit ühtaegu Elleri-koolis ja Soomes Sibeliuse Akadeemias. (15.04.)
– Aasta enne 55. sünnipäeva suleb ülikooli legendaarne ühiselamu Pälson ehk vana Päll igaveseks tudengitele uksed. Üliõpilaste teenistusse asus maja 1949. aastal ja oli sõjajärgsete tudengite meelest üsna luksuslik elupaik. Ajad on muutunud ja Pepleri 23 maja kulunud, nii otsustas ülikool selle maha müüa.
Kui kellelgi peaks kunagi tekkima plaan panna majale tahvel teatega “Siin elas...”, jääks ta ilmselt hätta kõigi rohkem või vähem kuulsate õppejõudude, teadlaste ja poliitikute nimekirja tahvlile mahutamisega. Teiste seas saaksid kirja ülikooli eelmine rektor Peeter Tulviste ja peaminister Mart Laar.
Veel pikem saaks nimekiri neist, kes noorusuljuses ses majas tormakaid tudengipidusid maha pidanud, tulistel debattidel hääled kähedaks vaielnud või keda just seal veedetud romantilised õhtud ja ööd on abielusadamasse tüürinud. Kuuldavasti plaanivad praegused tudengid majale uhked peied korraldada. (15.04.)
Märjamaa Nädalaleht
Varbola Muumi lasteaias tutvustatakse käesoleval õppeaastal eestlust ja pärimuskultuuri. Kuna märts on teatrikuu, otsustati “Kalevipoeg” lavale tuua. Idee sobis hästi ka Kreutzwaldi 200. sünniaastapäeva ürituste ritta.
Lasteaia õpetajaabi Anu Seinpuu pani kokku etenduse stsenaariumi. Tema andis jutustajana sündmustikku edasi, lapsed ilmestasid tegevust teksti ning laulude-tantsudega. Etendus kestis 20 minutit. Pealtvaatajaiks olid lapsevanemad ja teised huvilised. Lapsi kutsuti esinema ka Nissi lasteaeda. (9.04.)

Päevalehtedest

Iraagis rüüstati muuseumivaramuid
Diktatuuri langemisest saadik Bagdadis möllanud rüüstajad jõudsid möödunud nädalal Iraagi rahvusmuuseumini, hävitades ja röövides põh-jalikult selle hiiglaslikke varamuid. Iraagi rahvusmuuseum säilitas esemeid, mille hinna määramisel jäävad hätta ka parimad eksperdid: tahvlikesed inimkonna vanimate kirjanäidistega, sumerite kujud, assüürlaste reljeefid, muistsed kuld- ja hõbekarikad.
Muuseumi inventariraamat sisaldas ligikaudu 170 000 eset, mille rüüstamises süüdistatakse ameeriklasi, kellele rahvusvahelised muinsusorganisatsioonid panid enne sõda südamele ajalooväärtuste eest hoolt kanda. Lahesõja ajal suudeti valdav osa eksponaatidest säilitada.
Allkirjastati euroleping
President Arnold Rüütel ja välisminister Kristiina Ojuland andsid kolmapäeval Eesti poolt allkirja 5000-leheküljelisele Euroopa Liiduga ühinemise leppele. Lepe sõlmiti kõigi vanade ja uute riikide vahel korraga ning see kirjeldab nii EL-i alusdokumente kui ka neid erandeid ja üleminekuperioode, mis pikkadel läbirääkimistel kokku lepiti. Ühinemisleping kirjutati alla kõigis osalejate ametlikes keeltes, teiste seas omab võrdset õigusjõudu eestikeelne leping. Eesti EL-i pääsemise hetkest jõustuvad liidu õigustikus sätestatud neli põhivabadust: isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumine.
Concordia Ülikool töötab TPÜ-s
Alates esmaspäevast kasutab Concordia Ülikool Tallinna Pedagoogikaülikooli viit auditooriumi. Lisaks on saadud kokkuleppele haridusministeeriumiga, kes aitab leida Tallinnas kaheks nädalaks kaks ruumi, kus 120 tudengit diplomitöid saavad kaitsta.
Harju maakohus teatab 29. aprillil, kas kuulutab Concordia Ülikooli pidanud osaühingu Concordia Varahaldus pankrotis olevaks või mitte.
Eestlased lähevad Antarktikasse
Praeguste kavade kohaselt läheb Eesti esimene ekspeditsioon Antarktikasse 2006. a kevadel. Kolm esimest ekspeditsiooni peaksid looma aluse pikemaajalisele Antarktika uurimise programmile. Osalemine Antarktika uurimisel annab Eestile võimaluse taotleda Antarktika lepingu hääleõigusliku osalise staatust.

Nädalakommentaar

Anu Mõttus

Lihavõtetele eelnev suur nädal või vaikne nädal on Eesti rahvatraditsioonis olnud vaikne nädal kõige otsesemas tähenduses: valitses mürarikaste tööde keeld ja muidu vaikusenõue. Keelust üleastujat ähvardas pikseoht. Rahvaluuleuurijate sõnul on mujal Lääne-Euroopas see mürategevate tööde keeld vähe tuntud ja näiteks Soomes ja Rootsis levinud lihavõttelaupäeval kärarikas tulede põletamine nõidade ja trollide tõrjumiseks. Eks meenutage Bullerby lapsi ja nende lõbusat lihavõttenõidadeks rõivastumist.
Eestis oli kõige populaarsem päev maagiliste toimingute tarvis just suur neljapäev. Suurt enamikku neist tuli küll toimetada juba varavalges, soovitavalt enne päevatõusu, nii et näo pesemiseks kasemahlaga liigsest päevitusest hoidumiseks või lehmale kõrvetatud rotinaha, kolme kuldsitika tiiva ja kolme prussakapea sisse andmiseks, et loom alati rammus püsiks, on selle kommentaari lugemise hetkeks õige aeg tõenäoliselt juba mööda läinud.
Õnneks annab üht-teist veel ka järgnevate päevadega õiendada. Näiteks lihavõttehommikul enne päikesetõusu kolm hunnikut sõnnikut väljale viia, et töö paremini edeneks, või valada mahla viljapuude juurtele, et puud sügisel hästi kannaksid.
Lastel lõigati lihavõttepühade aegu juukseotsi ning viidi tutid hobusetalli joogiküna alla, et juuksed hästi pikaks kasvaksid.
Tänane kõige halva eemaletõrjumise päev arvati hästi sobivat ka elamusöödikute hävitamiseks. Kui kõiki toanurki uue piitsaga torkida, kaovad hiired ja rotid.
Kui uskuda Mall Hiiemäe koostatud Eesti rahvakalendri teist osa, lähevad Setus suurel neljapäeval kõik noored tüdrukud kirikupõrandat küürima – kes ei lähe, mehele ei saa. Jämajalt on üles kirjutatud uskumus, et suurel nädalal otsitakse metsast uss, pistetakse sellel silmist nõel läbi, ja seda nõela tarvitavat tüdrukud poisse oma “järele” panemiseks, kui kirikus selle nõelaga neid tagumikku torkavad. Sealtsamast Mall Hiiemäe raamatust võib see, kes ise rahvaluulearhiivi tuhnima ei viitsi minna, leida veel hulgaliselt sobivaid nõkse oma kariloomade kaitseks kurja silma vastu või vastaspoolelt võõra karjaõnne ja piimaõnne endale saamiseks. Arvatakse, et täna seotud võrgud püüavad paremini kui tavalised ja jahil annab parema õnne just täna seatud püss.
Linnasakste tarvis vanarahval kuigi palju sobivaid õpetusi muidugi pole. Ei ole siin suurt kusagilt pühadehommikul linnulaaste tuua, et suvel palju linnupesi (või ka muidu õnne) leiaks, isegi kiigetegemise ja kiikumisega on kehvad lood – tivolid alles talveks kinni pakitud. Ega jäägi vurledel suurt muud üle kui mune värvida ja hoolsalt vaadata, et midagi suurel neljapäeval või reedel majast välja ei anta – muidu läheb õnn kaasa. Ja muidugi varakult tõusta, et terve aasta virk ja tegus püsida.
Aga mis ilmasse puutub, siis: kui suurel nädalil vilud ja külmad ilmad on, siis läheb pärast pühade ilm ikka kenaks sojaks ja külm kaub äe. Hiljemalt jaanipäevaks kohe kindlasti.

Probleemne koalitsioonilepe 
Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse pöördumine peaministri, riigikogu kultuuri- ja õiguskomisjoni ning haridus- ja teadusministri poole

Haridusministeeriumis

– 3.–5. aprillini osales HTM-i planeerimisosakonna juhataja Silja Kimmel Hispaania haridus-, kultuuri- ja spordiministeeriumi korraldatud erahariduskulutuste statistikale pühendatud seminaril. Seminari tulemusena alustab ka Eesti erahariduse kulutuste statistika süsteemi ülesehitamist ja seda esmalt just kõrghariduse osas. Erahariduse kulutuste süsteemi hakatakse välja töötama HTM-i, statistikaameti ning ülikoolide esindajate osavõtul.
– 3. aprillil kohtusid HTM-i kantsler Peep Ratas ja peaekspert Helina Vallaste Bangladeshi suursaadiku Nazim U Chowdhury’iga. Arutati üliõpilaste välisvahetuse võimalusi. Suursaadik oli huvitatud Bangladeshi üliõpilaste võimalustest õppida Eestis eesti keelt, infotehnoloogiat või merendust. Ta avaldas lootust, et Eesti leiab võimaluse pakkuda Bangladeshi üliõpilastele stipendiumi Eestis õppimiseks.
– 8. aprillil toimus ümarlauaistung erivajadustega üliõpilaste juurdepääsu tagamisest kõrgkooli. Kohal olid nägemispuudega, kuulmispuudega ja liikumispuudega inimeste organisatsioonide, kõrgkoolide ja puuetega inimeste koja ning fondi esindajad. Teemaks tugiteenused ja nende rahastamise võimalused.
– 9. aprillil toimus noortepoliitika nõukogu esimene koosolek. Arutati noorteühingute aasta- ja projektitoetuste, riiklike ja regionaalsete programmide, noortetöö asutuste ja noorteuuringute toetuste jagamise põhimõtteid.
– 10. aprillil nimetati ametisse uus haridus- ja teadusminister Toivo Maimets.
– 12. aprillil toimus Moskvas Eesti Vabariigi suursaatkonnas eesti keele päev, mille saatkonna toetusel korraldasid HTM ning Emakeele Selts. See oli kolmas väliseestlastele korraldatav keelepäev, esimesed kaks toimusid Petseris ja Peterburis.
Moskva keelepäeva eel pidas jutluse pastor Peeter Kaldur, keeleettekanded juhatas sisse Emakeele Seltsi esimees professor Mati Erelt, kes kõneles ka eesti keele uurimisest. Eesti Keele Instituudi vanemteadur Tiiu Erelt rääkis kirjakeele praegustest probleemidest, EKI vanemteadur Jüri Viikbergi ettekanne oli väliseestlastest ja eesti keelest, HTM-i peaekspert Piret Toomet rääkis eesti keele õpetamisest idaeestlastele ning keelepoliitika nõunik Jüri Valge keskendus Eesti keelepoliitikale ja eesti keele arendamise strateegiale.
Väliseestlastele korraldatavad keelepäevad on osa üritustest, millega Eesti püüab toetada kodumaast kaugel elavaid rahvuskaaslasi. HTM on lisaks keelepäevade korraldamisele kutsunud Eestisse õppima väliseestlastest üliõpilasi, abistanud eesti kultuuriseltse ja koole, saatnud kirjandust ja teinud muudki rahvuskaaslaste identiteedi ja emakeeleoskuse toetamiseks.
– HTM kuulutas välja konkursi neljale Tai rahvusvahelise erakooli stipendiumile 2003/2004. õppeaastaks. Eesti aukonsul Tais Virachai Techavichit pakub järgmiseks õppeaastaks neljale Eesti õpilasele, kelle sünniaeg on vahemikus 31.08.88– 30.08.89 või 31.08.86–30.08.87, stipendiumi õppimiseks Tai rahvusvahelises erakoolis The Regent’s School. Stipendium on 90%, mis tähendab, et õpilasel endal tuleb tasuda 10% ühe õppeaasta õppe- ja elamiskuludest ehk 1371 USD ning lisaks 1135 USD õppeaastas koolivormi, raamatute rendi, kirjatarvete, kaugekõnede jms eest. Samuti tuleb ise maksta lennupiletite ning viisa eest. Avaldus koos nõutud dokumentidega tuleb saata 21. aprilliks HTM-i välissuhete talitusse.
– HTM-i saabusid avalik-õiguslike ülikoolide taotlused selle kohta, millistel erialadel on vajalik välismaale doktoriõppesse saatmine. Taotletavate erialade hulgas on informaatika spetsialiseerumisega e-õppele, kommunikatsioon, pedagoogika, riigi rahandus, onkoloogia, algharidus, õigusfilosoofia, ehitustehnika ja keskkonnatehnika, materjalitehnoloogia, meditsiinielektroonika, muusikapedagoogika, veemajandus, põllumajanduse ökonoomika, veterinaaria. Nendele lisandub Eesti Kunstiakadeemia taotlus. Ülikoolidel paluti argumenteerida taotlused põhimõttel, et valitavate erialade puhul on teadusevalvatsioonid viidanud kodumaise tippteadmise piiratusele, teadlaskonna vanuseline struktuur osutab jätkusuutlikkuse probleemidele lähema viie aasta jooksul, taasiseseisvumise järgselt doktorikraadi kaitsnute arv pole olnud piisav valdkonna stabiilseks arenguks, Eesti 50-aastane suletus muu maailma ees pole võimaldanud teaduslikul mõttel vabalt areneda. Riiklikke prioriteete ministeerium ette ei anna, ülikoolidel on õigus määratleda erialad, kus uute õppejõudude vajadus on kõige suurem. Kõik avalik-õiguslikud ülikoolid saavad välja saata vähemalt ühe üliõpilase, ülejäänute saatmise otsustab ülikoolide ning HTM-i esindajatest koosnev komisjon. Arvesse võetakse erialade strateegilisus ning ülikooli suurus. Otsustamisele on palutud osalema ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi esindajad. Eelkõige toetame doktoriõppe üliõpilasi, üksikjuhtudel võib põhjendatud olla ka magistriastme tudengite välisõpingute toetamine. Väljavalitud üliõpilane võib olla juba immatrikuleeritud Eesti ülikooli, kuid ta ei tohi olla olnud doktoriõppes rohkem kui kaks aastat, välisülikoolis viibimise aeg on minimaalselt kaks aastat. Kõik stipendiumile kandideerijad võtavad endale kohustuse kaitsta kraad välisülikooli juures. Väljavalitud erialadel sobivate kandidaatide leidmiseks korraldavad avalik-õiguslikud ülikoolid konkursi, millest antakse teada vähemalt ülikoolide ajalehes või veebilehel.

Arvamus

Kuidas kommenteerite maailmakultuuri varamu hävitamist Bagdadis?

DAVID VSEVIOV, ajalooprofessor:

“Iraagi rahvusmuuseumi võimaliku hävitamise kohta on infot praegu veel vähe. Kogu Iraagi sõja kohta saadava teabe osas on paarinädalane praktika õpetanud, et selle tõepärasusega on lood segased. Lisaks ilmnevad praegu ju kõigis Iraagist tulevates teadetes puhtpoliitilised emotsioonid.
Tuleb ära oodata, kuni selgub, kas rüüstamine ja hävitamine sellises ulatuses ikka toimus. Kui see tõesti aset leidis, on tegemist asjaga, mille puhul mul ei ole lihtsalt sõnu. Tean hästi, missuguseid hindamatuid väärtusi Bagdadis rahvusmuuseumis läbi keerulistegi aegade hoitud on...
Maailmas on sündmusi palju ja kahjuks juhtub kõike – see ei ole esimene ega viimane kord, mil kultuuriväärtused saavad hukka. Kui vaatame, mis meie ümber on, ei näe me ju mitte niivõrd seda, mida oleme loonud, vaid seda, mida pole veel suudetud hävitada.
Kultuuriväärtuste rüüste on minu jaoks alati olnud teema, mida ma ei oska eriti kommenteerida, sest et ma ei oska seda ette kujutada. Niisamuti nagu ma ei kujuta ette, et mõni inimene võiks küsimusele, kuidas ta sellesse hävitustöösse suhtub, vastata: “Tore. Suurepärane.” Ometi hävitatakse midagi kogu aeg. Näiteks 19. sajandist pärit kultuuriväärtusega maja mahapõletamine siinsamas Tallinnas on kultuurile sama oluline kaotus, nagu seda on olnud kõigi kultuuriväärtuste hävitamine ajast aega.
Loodan väga, et Iraagi rahvusmuuseumi eksponaatidest on olulisem osa siiski alles – normaalsed inimesed on need varju alla viinud ja midagi saadakse tagasi. Ehk ei ole kõik siiski nii masendav, nagu võib järeldada praegu meieni jõudnud teadetest.”

Jaanus Betlem, kirjastustöötaja:

“Sõjad külvavad alati vägivalda, purustusi, kannatusi, anarhiat, kaost. Iraagi rahvusmuuseumi rüüstamine on järjekordne tüüpnäide sellest, kuidas loomult nõrgad (teisisõnu: kriminogeensed) inimesed kasutavad sõja käigus tekkinud segadust selleks, et rahuldada oma madalaid kirgi. Käesoleval juhul rahuldati röövimis- ja laastamiskirge.
Näide iseenesest ei kõnele midagi sügavamat iraaklaste, ameeriklaste või brittide kohta. Sama olukord oleks võinud kujuneda ükskõik millise sõja käigus ükskõik kus.
Kahju, et USA, kes rahvusvahelise üldsuse ja ÜRO vastuseisust hoolimata tõttas Iraaki purustama, ei suuda ära hoida enda algatatud sõja tagajärjel puhkenud anarhiat. Tundub, et ühest küljest on tegemist olukorra ebaadekvaatse hindamisega. Teisest küljest hoolimatuse või suutmatusega. Kui Iraagi juhtimine ja turvasüsteemide toimimine segi paisati, tulnuks mõelda ka sellele, kuidas taolises olukorras täielikku kaost vältida.”

Kirjakast

Karikatuur

Mõte

“Kapitalistlik ajupesu on teinud paljudest inimestest invaliidid. Iseseisev mõtlemine on säilinud ainult eluliselt vähetähtsates küsimustes. Majanduses on pangad, lehed, raudteed ja õlle-tehased võõrkapitali valduses, samuti kasseerivad raha kütte ja vee eest majandustulnukad. Suuremad ehitusfirmad, hulgilaod jne on maha müüdud, mis on alles, pole lihtsalt suuremat väärt.
Meie ajud on samas seisus: põhiküsimustes oleme rämpsideoloogiate võimuses ja kui midagi oma peaga mõtlemegi, siis vähetähtsaid asju. Kes siis poleks veendunud, et tuleb teha tööd, hääletada suurte parteide poolt ja osta tuntud kaubamärgiga tooteid, iseäranis neid, mida massiivselt reklaamitakse. Vaadake oma vannitubades ringi. On seal mõni tundmatu hambapasta, seep, šampoon või pesupulber? Ei ole, kõik on see, mis seal olema peab.”

SVEN KIVISILDNIK 
(“Saast tuleb seest”, Sirp, 11. aprill 2003)

Tugiõpe tagas tublid tulemused

MARE KALLAS, Tabasalu kooli õpetaja

Jõulude eel otsi kokku tõmmates seisin 8.b klassi juhatajana silmitsi tõsiasjaga, et meie õppeedukus ei kannata mingit kriitikat: 29 õpilasest 11-le tuli tunnistusele “kahed” välja kirjutada. Ometi olin teist aastat seda klassi juhatades jõudnud veendumusele, et meil on lahe seltskond: temaatilised klassiõhtud, põnevad õppekäigud ja ohtralt kultuurisündmusi. Enese arvates olin pooleteiseaasta jooksul suutnud “toota” tugeva organisatsiooni, kus tõrjutus ja kiusamine oli peaaegu olematud ning meie-tunne lastes sees kui suur ja väike vereringe. Lisaks süütundele vaevas mind tugev kahtlus oma õppe- ja kasvatustöö eemärkide ja prioriteetide õigsuses.
Jõuluvaheajal koduses raamatukogus inventuuri tehes sattus mulle kätte nõukogudeaegne noorsookirjanduse bestseller, A. Gaidari “Timur ja tema meeskond”. Olin komistanud vajaliku eneseabi käsiraamatu otsa. Uuel aastal klassi ette astudes tundsin, et olen võitluseks kehva õppeedukusega valmis.
Minu pettumuseks ei tekkinud minu armsas 8.b-s vähimatki vaimustusepuhangut, kui ma neile mina-tean-näoga kolmanda õppeveerandi tugiõppeprogrammi tutvustasin. Viisakate inimestena kuulasid nad mu tegevusplaani ära. Olin moodustanud kahelistest õpilastest n-ö kriitilise grupi ning palusin neil öelda, kellega nad sel perioodil koostööd soovivad teha. “Hooldajad” (ise nad end niimoodi kerge irooniaga kutsuma hakkasid) olid pisut nõutud. Nad ei teadnud täpselt, kuidas see ainealane “hooldamine” välja nägema peaks. Ka mina ei olnud viimases päris kindel. Rõhutasin vaid, et tegu on hea tahte üritusega, kus püstitatud eesmärkide mittetäitmise korral õpime negatiivsest kogemusest, ent vastutust klassikaaslase akadeemilise progressi eest abiline siiski võtta ei saa.
Tugiõppe projekti riputasin klassiseinale ja koolielu sukeldus oma kõige pikemasse ja ka väsitavamasse faasi.
Projekt kulges omas tempos ning mina liikusin justkui kõrvalrajal. Kaks kuud ei küsinud ega kommenteerinud õpilased toimuvat poole sõnagagi ja mina olin otsustanud, et jään ootama nende initsiatiivi. Ehkki algselt olin plaaninud perioodilisi vahekokkuvõtteid, loobusin viimastest. Kui kolmanda õppeveerandi lõpuni jäi kaks nädalat, hakkasin tagasisidet saama n-ö vaatlusgrupi (seitse õpilast, kes projektis ei osalenud) käest. Õppeveerandi eelviimases klassijuhatajatunnis, teadmata veel õppeedukuse kokkuvõtet, kirjutasid kõik projektis osalejad analüüsi. Kõik riskigrupi liikmed pidasid tugiõpet kasulikuks. Oma kokkuvõttes ei unustanud nad tänada klassikaaslasest õpetajat, paludes neile ka kõrgemal tasandil, s.t õpetajate poolt, tunnustust jagada. “Õpetajad” oli oma avaldustes märksa tagasihoidlikumad. Enamik leidis, et ei ole millegi erilisega hakkama saanud – lihtsalt aidanud, kui vaja. 12 kahemehe asemel oli alles jäänud kolm ja nemadki väitsid, et asjad on paremuse suunas liikunud. Riskigrupile oli lisandunud üks vaatlejagrupi liige, kelle elus oli väidetavalt saabunud kriitiline periood. Õppeedukus klassis oli paranenud 55 protsendilt 79-le.
Kas uus imerelv? Vaevalt, pigem unarusse jäetud vana ning igapäevaelus laialdaselt kasutamata ressurss.
Lisaks õppeedukuse hüppelisele tõusule täheldasin järgmisi positiivseid momente: abivajaja, saades vajalikku tuge ja individuaalset nõustamist eakaaslaselt, saab üle hirmust ja liigsest aukartusest aine vastu (“Saab Malle asjale pihta, peaksin minagi saama!”); õpivad ka need, kes õpetavad; klassi mikrokliima paraneb; mõni noor õpetajaanne lööb eredalt särama ja leitakse oma kutsumus; vastutustunne kasvab võrdeliselt küpsustundega.
Meie tugiõpe sai endale hüüdnimeks DS, mis tähendab Dosia Syndrome ehk kvaliteet mõistliku hinnaga. Parafraseerides ühe Eesti erakonna valimisloosungit, võtan projekti kokku ühe lausega: tugiõppega võidavad kõik! Meie igatahes jätkame.

Kas diplom või lõputunnistus?

KERSTI SEITAM, Lasnamäe Muusikakooli solfedzoõpetaja

Juba mõnda aega on mind ja minu kunagisi kursusekaaslasi häirinud üks minevikku jääv hariduspoliitiline eksisamm. Nimelt lõpetasime 1996. a kevadel G. Otsa Muusikakoolis koorijuhtimise eriala. Sooritasime enda teada kaks riiklikku lõpueksamit: dirigeerimise ja töö kooriga ning pedagoogilise praktika. Meie lõputunnistusele kirjutati: “Selle lõputunnistuse omanik /- - -/ õppis 1992. aastast kuni 1996. aastani koorijuhtimise eriala riiklikult tunnustatud õppekava järgi ja omandas kutsetöös nõutavad teadmised ning praktilise töö oskused, mida kinnitab riiklik eksamikomisjon.”
Pedagoogilise praktika olemust ja selles sooritatud eksamit ei kajasta meie lõputunnistused üldse. Meist üks aasta varem lõpetanutel, kes läbisid täpselt samasuguse programmi, seisab aga diplomil peale koorijuhtimise ka põhikooliõpetaja kvalifikatsioon.
Teame, et 1995. a võeti vastu mingi seadus, mille kohaselt G. Otsa muusikakool ei saanud enam pedagoogilist paberit kaasa anda. Oma nooruse tõttu ei osanud me sellele tookord tähelepanu pöörata. Nüüd, mil tööelu on viinud olukorda, kus just see paber oleks vajalik, on see (julgen öelda) õpilaste kunagine petmine küllalt valus.
Töötan muusikakoolis 1.–7. klassi solfedzoõpetajana ja on kurb tõdeda, et ametlikult ei olegi ma sügisest enam õpetaja, kuigi olen läbinud 110 tundi koolimetoodikat ja 68 tundi koolipraktikat. Suure vastumeelsusega võtan praegu oma töö ja magistriõpingute kõrvalt gümnaasiumi muusikaõpetaja õppekava aineid ja õpin küll veidi suuremas mahus, aga täpselt samu asju, mida kunagi Otsa-koolis juba õppisin.
Küsimused HTM- juristile
Miks pidime sooritama “riiklikud” eksamid, kui me selle eest ametit kinnitavat paberit ei saanud?
Tean, et see protsess kestab Otsa-koolis kohustuslikus korras senimaani!? Milline on selle tegevuse eesmärk? Õige paberi annab ju välja ainult Muusikaakadeemia?
Kui 1995. a võeti vastu seadus, oleks see pidanud hakkama puudutama neid õpilasi, kes astusid 1995. a sügisel 1. kursusele, mitte aga tagasiulatuvalt kõiki, kes olid varem astunud kooli teadmisega, et lõpetades võivad nad õpetada üldhariduskoolis kuni 9. klassini.
Irooniline fakt: kui käisin Otsa-koolis olukorda uurimas, leiti mulle eksamiprotokollist paber, milles seisab: 8. aprill 1996 – 6. klassi muusikaõpetuse tund 21. koolis. Õpetaja Kersti Seitam. /- - -/ Hinne: 5. Otsus: anda põhikooli muusikaõpetaja kvalifikatsioon. Protokollis T. Kanger.
Probleem vajab lahtiseletamist. Pettus puudutab kõiki 1996., 1997., 1998. a Georg Otsa või Heino Elleri muusikakooli lõpetanuid.
Seadust ei saa rakendada tagasiulatuvalt! Kas siin annab veel midagi muuta?
TOIMETUSELT. Juba 4. aprillil palus ÕpL Kersti Seitami kirjale haridusministeeriumi juristi kommentaari. See lubati kindlasti saata: paari päeva pärast, homme, veel kord homme, õhtuks, hommikuks, õhtuks kindlasti... Ootame kannatlikult edasi. Koos kõigi Otsa- ja Elleri-kooli lõpetanutega, keda probleem puudutab.

Tallinna haridusameti juhatajale härra Andres Pajulale APPIHÜÜE

Kool ja õpilaste vaimne tervis

ALLAR JÕKS, õiguskantsler

Inimõigused algavad laste õigustest ning kool on kui ühiskonna väike mudel. Meie koolides toimuv peegeldab seda, mis toimub ühiskonnas üldisemalt.
 
2002. aastal toimunud ümarlaual tõstatasin koolivägivalla ja -kiusamise probleemi kui ühe põhilise lapsi puudutava mure. Tähelepanu keskendus ennekõike õpilastevahelistele suhetele ning sellele, kuidas saavad täiskasvanud konflikte maandada ja ära hoida. Nüüdseks on aga selge, et koolikeskkonna turvalisus on eesmärk, mida tuleb mõista laiemalt, arvestades koolistressi eri aspekte.
Ennetada halvimat
Eesti kaotab enesetappude läbi umbes 20 kooliealist last ja noort aastas, olles üks kõrgeima suitsiiditasemega riike maailmas. Minu menetlusse jõudsid kaks juhtumit, mille käigus jõudsin järeldustele, mis on ettepanekutena ära toodud pöördumises riigikogu, valitsuse ja koolide esindajate poole.
Iga laps on hindamatu väärtus ning alaealiste enesetappude ära hoidmiseks on vaja teha rohkem jõupingutusi. Esmajärjekorras oleneb kõik perekonnast ning kõigi lapsega kokku puutuvate täiskasvanute – pere, pedagoogid, sotsiaaltöötajad, psühholoog – koostööst ja infovahetusest. Kui pere toetuses lapsele on vajakajäämisi, peavad seda enam lapse huvide eest seisma kool ja sotsiaalvõrgustik.
Mitme hiljutise juhtumi puhul on koolipersonal (õpetajad, treenerid, psühholoogid) viidanud, et õpilase vabasurm tuli neile ootamatult. Samas kinnitavad spetsialistid, et märgid psüühilisest tasakaalutusest ja depressioonist on alati olemas (hinnete halvenemine, puudumine, halb käitumine jne) – neid peab oskama ära tunda ning neile adekvaatselt reageerida.
Rahvusvahelised uuringud näitavad samuti, et alaealiste enesetapumõtteid ja -kavatsusi mõjutavad teistest eagruppidest enam konkreetsed sündmused nende elus: näiteks kiusamine koolis või sotsiaalne tõrjutus. Soomes 16 000 teismelise hulgas 1999. aastal läbi viidud uurimus viitas, et depressioon ja enesetapumõtted on enam levinud nende noorte hulgas, kes on koolikiusamise ohvrid või ise kiusajad. Ka Jaapani valitsus leidis ÜRO lapse õiguste komiteele esitatud aruandes, et suur hulk enesetappudest oli tõenäoliselt tingitud koolikiusamisest. Suurbritannias enesetappu üritanud alaealiste hulgas tuli peamise põhjusena välja sotsiaalne tõrjutus.
Seetõttu kordan oma varasemat ettepanekut – pedagoogid vajavad enam psühholoogiakoolitust, mis võimaldaks neil erivajadustega ja hädaohus olevaid lapsi ära tunda ning nendega individuaalselt ja asjatundlikul pinnal töötada. Oluline roll laste turvatunde ja vaimse seisundi väljaselgitamisel ning neile professionaalse toe osutamisel on koolipsühholoogidel.
Et psühholoogi võiks usaldada
Nii pedagoogid kui ka psühholoogid peaksid tegema regulaarseid uuringuid laste turvatunde ja vaimse seisundi selgitamiseks. Näiteks Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis tehakse regulaarselt anonüümseid küsitlusi õpilaste murede kohta. Kooli psühholoog korraldab teste, mis aitavad selgitada õpilaste stressi taset, emotsionaalset tasakaalu ja enesehinnangut.
On aga vaja tõsta laste usaldust koolipsühholoogide vastu, millest praegu paraku vajaka jääb. Lahendusi on pakutud mitmeid – psühholoogide kutse-eetika rõhutamine, et neile usaldatud info ei leviks; psühholoogide selgem eristamine pedagoogidest, välistades tundide andmise võimaluse või viies psühholoogid kooli juurest üle kohaliku omavalitsuse või maakondlikku nõustamiskeskusesse; koolipsühholoogide usaldatavuse hindamine õpilaste hulgas. Milliste konkreetsete meetmetega panna lapsed psühholooge usaldama, pole õiguskantsleri hinnata. Ent asjatundjad peavad selle küsimusega igal juhul tegelema.
Analüüs enesekaitse asemel
Minu menetluses olnud juhtumite puhul, kus õpilased läksid vabasurma pärast jutuajamist direktoriga, oleks enamiku kahtlusi ja süüdistusi ära hoidnud pedagoogide tegevust analüüsiv sisejuurdlus koolis. Kui alaealise enesetappu ei suudeta varase sekkumisega ennetada, peab sellele järgnema põhjalik analüüs koolis, kes peaks ennekõike ise olema huvitatud enesekriitilisest hinnangust toimunule. Tegelikkuses võtavad koolide esindajad liiga kergelt enesekaitsepositsiooni ja üritavad hajutada vastutust, osutades, et lapse probleemid olid pärit mujalt, ja jättes tähelepanuta küsimuse, mida oleksid saanud kool ja pedagoogid teha traagilise sündmuse ärahoidmiseks.
Enesetapp on politseile piisavaks aluseks alustada kriminaalmenetlust, mis aga ei asenda juurdlust koolis ja maavanema tasandil, kuna nende eesmärgid on erinevad. Kuriteo koosseisu puudumine ei välista pedagoogilisi või administratiivseid vigu koolis.
Pedagoogidele võib tunduda, et nende suhtes seatud ootused on liiga suured ja neid ei ole võimalik praeguses haridussüsteemis täita. Ent nõudmistega peavad olema vastavuses pedagoogide töö tunnustamine ja väärtustamine – palkade, soodustuste ja muude motivatsioonimehhanismide abil.
Samas ei tulene kõik laste turvalisusega seotud probleemid ainult koolist ning minu eesmärk ei ole süüdistada õpetajaid. Pigem soovin, et tekiks arutelu, kuidas koolisüsteem peaks arenema.

Allar Jõksi artikkel samal teemal on ilmunud ka 10. aprilli Postimehes.

Kontrollihirm

Õpetaja kontrollib ja hindab iga päev. Tema tööd kontrollivad inspektorid kord mitme aasta tagant. Rutiinses kontrollis ei tohiks iseenesest midagi hirmutavat olla, liiati kui kontrollil on ka nõustaja ja abistaja roll. Miks inspekteerimist siiski kas rohkem või vähem peljatakse? Tallinna Saksa Gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Sirje Soosalu arvab vastust teadvat. Alljärgnev on tema jutustus.
 
Nii kaua, kui on olnud koolid, on olnud ka koolikatsumine. Ja iga kord on enne kontrollide tulekut vähem või rohkem Potjomkinit tehtud, midagi üle võõbatud, üht-teist viimasel hetkel korda teha püütud. See on loomulik. On isegi kasulik, et vahetevahel kontrollitakse, vaatad ka ise oma asjad kriitilise pilguga üle.
Olen 30 aastat koolis töötanud, aga niisugust hirmu nagu tänavu, ei mäleta ma enne ühtki inspekteerimist. Närvipinge oli üle mõistuse suur. Keegi ei teadnud täpselt, mis teda ees ootab. Kõige rohkem ajasid närvi kuuldused teistes koolides toimunust. Et rääkija oli enamasti ikka kellegi sõber, kursusekaaslane või endine kolleeg, polnud põhjust arvata, et tegemist on kuulujuttudega, ja ärevus muudkui kasvas. Igaüks tõi linna pealt mingi väikese hirmuloo kaasa.
Karistuseks pandud “kaks”
Räägiti, et inspektor seganud julmalt tundi, küsides õpetajalt, miks kuupäeva või tunni teemat ei ole tahvlile kirjutatud. Panin oma vaimu igaks juhuks valmis, katsutagu mind segada.
Hoiatati, et nõutakse kolme viimase aasta ainekomisjonide koosolekute protokolle. Otsisime üht-teist välja, tegime ümber, kuigi meile jäi arusaamatuks, mis õigus on riiklikul järelevalvel küsida protokolli, mille eest ainekomisjoni esimees sentigi ei saa. Hiljem selgus, et ei küsitudki.
Levis kuuldus, et kui avastatakse kas või üks karistuseks pandud “kaks”, hinnatakse kogu kooli õppekasvatustöö mitterahuldavaks. Tarvitseb vaid lapsel öelda, et ta sai “kahe” jutuajamise eest, ja kuri ongi karjas. Kui õpilane ei osanud viis korda järjest vastata, sest ei pannud tunnis tähele, kas siis saadud “kaks” on karistushinne? Kui ta poleks juttu ajanud, oleks ta võib-olla paremini vastanud. Mina annan õpilastele tunnis iseseisva töö, korjan pisteliselt 3–4 vihikut ära ja panen kodu- ja tunnitöö põhjal protsessihinde. Kes niisama ringi vahtis ja midagi ei teinud, saab “kahe”. Ta võib kontrollijale öelda, et see on karistushinne. “Kaks” on alati karistus. Õnneks meie koolis karistushindeid vist väga ei otsitudki, muidu oleks neid kindlasti leitud.
Üks lugupeetud matemaatikaõpetaja rääkis, et andis klassile tunni alguses ülesande, 15–20 minutit valitses täielik vaikus, kõik nohistasid mõelda. Inspektor heitis talle ette, et sel ajal tunnis midagi ei toimunud. Tähendab, et mõtlemine ei ole kontrollijate arvates tegevus.
Meie, matemaatikud, oleme seda meelt, et mõtlemine on kõige parem tegevus, mis olla saab. Just selleks ongi vaja matemaatikat õpetada. Paraku ei käinud tunnis spetsialist.
Kõige rohkem ärevust tekitas töökavadega seonduv. Öeldi, et võetakse töökava ja klassipäevik ja vaadatakse täht-tähelt nende vastavust. Olen nõus, plaan peab olema, et õpetaja teaks, kuhu ja millal ta välja jõuab, ja näeks, kas ta püsib ajakavas või kipub maha jääma. Mina planeerin sügisel kogu aasta töö. Aastatega on nii palju kogemusi kogunenud, et rohkem kui nädalaga ma mööda ei pane. Minu meelest on aga absurdne nõuda plaani, kus ühe tunni kaupa on kirjas põhi- ja alateema, põhimõisted, kasutatavad meetodid, hindamise viis, tulemus, mida on kavas saavutada. Näiteks: esimeses tunnis õpilased saavad aru, mis on püramiid, teises teavad, mis on püramiid, kolmandas oskavad seda joonistada, neljandas pindala ja viiendas ruumala arvutada. Niisuguse plaani tegemine võtab isegi arvutiga üsna palju aega.
Õpetaja on loov inimene
Õpetaja on loov inimene, tal võib tulla keset tundi hoopis parem mõte. Kust ma sügisel pidin teadma, et keset talve grafoprojektori saan? Ma ei tea ette sedagi, millal tehnika rikki läheb. Mul võib olla plaanis näiteks lüümikute näitamine. Kui päike paistab aknast sisse, ei tule sellest aga midagi välja. Ma ei oska ennustada, millal kolmveerand klassi grippi haigestub või haridusminister külmapühad välja kuulutab. Koolitusel öeldi, et sellest pole midagi, teete plaani märkuste lahtrisse paranduse. Kas ma tõesti pean kulutama oma aega plaani tagantjärele täiendamisele? Kellele sellist paberimajandust vaja on? Minule küll mitte.
Meie kooli õpetajatel läks palju auru töökavade kirjutamise ja ümberkirjutamise peale. Keegi ei teadnud täpselt, missugused need peavad olema. Poolest talvest tuli uus õppealajuhataja, kes ütles, et esitagu me kontrollile needsamad plaanid, mis meil on. Siis levisid kuuldused, et need ei kõlba, tuleb teha uued. Kaks nädalat enne kontrollide tulekut tehti koolis teatavaks, et töökavad on vaja nädalate kaupa ringi teha. Kust selleks aega võtta ja mis mõte on teha ümber plaan, millega õpetaja ise rahul on? Ma teeksin selle asemel pigem midagi oma õpilaste või pere heaks.
Minul polnud väga vigagi, pidin vaid neli plaani ümber tegema. Füüsika, bioloogia jt kahe nädalatunniga ainete õpetajad olid palju hullemas olukorras. Pole ime, et mõned neist hüsteeriasse sattusid. Üks inimene läks depressiivse seisundiga haiglasse, teine kurtis südameprobleeme. Üks muidu äärmiselt rahulik õpetaja sai närvivapustuse, oli kolm päeva kodus. Mina tundsin kaks nädalat rinnus pisteid, need läksid üle alles siis, kui kontrollid olid ära käinud. Meil on 80 õpetajat, ma ei tea, mida nad kõik tundsid või üle elasid.
Esialgu tundus töökavade tegemine ju ülimalt keeruline. Praegu olen tõeline virtuoos, viskan hoobilt valmis ükskõik missuguse kursuse töökava, olgu päeva- või nädalakaupa. Mul on neid terve patakas, võin teistelegi koolidele anda, söötku kontrollidele ette.
Rohkem asjatundlikkust
Direktor ütles, mida täpsemalt planeerid, seda rohkem mõtled läbi. See on mõnes mõttes õige. Suure ümbertegemise taustal mõtlesin minagi mitu asja läbi. Arvan siiski, et kõike pole vaja peensusteni kirja panna. Kuidas ma saan augustis detsembri lõpuni planeerida, mis meetodit ma igas tunnis kasutan? See sõltub tuhandest asjaolust. Ma ei õpeta ju kogu aeg ühtemoodi. Kui saan uue klassi, pole mul aimugi, mis trikke nendega tegema hakkan.
Meie koolis kontrolliti matemaatikat, emakeelt, ajalugu ja kehalist kasvatust astmete lõpuklassides. Kontrollimine polnud pooltki nii hirmus, kui me kartsime. Mitu inimest said kohe pärast oma tundi kiita.
Emakeelt kontrollis millegipärast inglise filoloog, ma ei tea, mis eriala inimene käis minu 12. kl matemaatikatunnis. Et ta matemaatik ei olnud, sellest polnud raske aru saada. Hoidus targu avaldamast nii ainealaseid pretensioone kui ka kiitvat hinnangut. Etteheide minu tunnile oli, et seal ei kasutatud grafoprojektorit ega arvutit. Tehnovahendite vähest kasutamist pandi, muuseas, puuduseks kogu koolile. Ütles ka, et tunnis oli vähe vaheldust. Mis tulevärki sa iseseisva töö tunnis ikka korraldad. Et töökavas oli kirjas just nimelt iseseisev töö, ei jäänud mul muud üle, kui õpilastele ülesandekogud kätte jaotada, numbrid tahvlile kirjutada ja suu kinni panna. Pärast arutasime lahendused läbi. Inspektor kontrollis selle ajaga töökava, klassipäevikut ja jõudis vaadata ka mõne õpilase vihikut.
On arusaamatu, miks kontrollijate seltskonda asjatundjatest ei komplekteerita. Mulle oleks meeldinud matemaatikust kontroll, siis oleks meil pärast tundi millestki rääkida olnud. Matemaatikute tunnikülastustele on alati sisukas jutuajamine järgnenud. Seekordne kontroll kahjuks aine sisusse ei tunginud. Tõsi, ega ta mingeid fopaasid ka teinud.
Pisiasjades norimine
Meil ei saanud ükski kontroll rumalusega hakkama. Veidrana tundus ainult pisiasjades norimine. Tehti märkus, kui töövihikul puudus kooli nimi või kui õpilased töövihikusse hariliku pliiatsiga olid kirjutanud. Leidnud lapse töövihiku vahelt sügisese tunnikontrolli, küsis inspektor õpetajalt, miks vigade parandust nõutud pole. Süütud torked, aga närvis inimestele mõjusid needki.
Inspektorit, kes kaks nädalat ainult pabereid kontrollis, enamik meist oma silmaga ei näinudki. Vaadanud üle paar esimest töökava, andis ta need tagasi ja käskis vead ära parandada. Niisugune asi ei meeldinud kellelegi. Mida tähendavad vead töökavas? Küsisime õppealajuhatajalt, kas ta teab, milles vead seisnevad. Ta ütles, et ei tea, aga soovitas vaadata, kas arvestuslikel kontrolltöödel on igal pool jooned all. Ei olnud. Tõmbasin jooned alla, kuhu vaja, ja andsin kavad tagasi. Läbi läksid. Küllap see nõue on kuskil kirjas, aga öeldagu mulle üks põhjus, miks see joon nii tähtis on. Kõige rohkem häiribki mind just punktuaalse täpsuse nõudmine seal, kus see millegagi põhjendatud pole.
Või punktid klassipäevikus. Tunni algul teen punkti nende õpilaste nime taha, keda küsida kavatsen. Juhtub aga õpilane vabandama, jääbki hinde asemel punktike kirja. Füüsikaõpetajal on tavaks puudujaid kontrollides iga kohalolija nime taha punkt panna. Pahandust kui palju, sest päevikus ei tohi punktikesi olla.
Kooliga jäädi rahule
Saan ka kontrollidest aru. Neil on oma vastutus. Kui kuskil mingi prahmakas peaks juhtuma – ma ei tea küll, missugune –, küsitakse kohe, kus nende silmad olid. Aga midagi on selles asjas ikkagi valesti. Direktor ütles, et kontrollijad jäid meie kooliga rahule. Me olevat väga koostöövalmid olnud. Parandanud tagasi antud töökavad kibekähku ära.
Tagantjärele ütlevad kõik, et kontrollimine oli isegi kasulik. Nii mõnigi venima jäänud paberitöö sai lõpuks tehtud. Võin kihla vedada, et sama lugu on ka teistes koolides. Õpetaja on õpetaja. Pärast päev otsa lastega sebimist, järeleaitamist, parandustöid ja mida kõike veel pole lihtsalt paberimäärimiseks jaksu. Nii lükkadki seda kogu aeg edasi.
Kokkuvõttes ei läinud meil halvasti. Kool sai hea hinnangu. Meie töö hinnati mõnes punktis heaks, mõnes väga heaks. Oleme tagantjärele rõõmsad, et kõik hästi lahenes.
Ja ikka jääb õhku küsimus, kas meil ei tulnud liiga kõrget hinda maksta. Kui õpetajad on endast väljas, kannatavad ka õpilased, häiritud on kogu kooli õhkkond.”

Õpetaja õpetab oma isiksusega

Tallinna Pedagoogikaülikooli sotsiaalteaduskonna psühholoogiaosakonna professor Harry Roots kannab tänavu veebruarist ülikooli 2002. aasta parima õppejõu tiitlit. Miks ajaloolane organisatsiooniteooriale ja juhtimisele spetsialiseerus, mida ta õpetaja ja kodanikuna oluliseks peab, kuidas Eesti ametnikkonda hindab? Neile ja veel teistelegi küsimustele saab vastuse käesolevast loost.

Harry Roots on Tallinnast pärit. Õppinud Tallinna 1. Keskkoolis, 14. 8-klassilises koolis ja 2. keskkoolis. Reaalkooli lõpetanud noormeest kiskus humanitaarainete poole. Väga huvitas juura, aga kui tuli aeg paberid sisse viia, puges hinge kahtlus, kas ta ikka on see kõige õigem inimene teiste üle kohut mõistma. See pani ajaloo kasuks otsustama. “Ajaloo-keeleteaduskonna prodekaan Linda Eringson luges surmtõsise näoga minu iseloomustust, kus seisis, et olin kooli tehnikahuviliste klubi president, ja küsis, miks ma Tartusse tulen, minu koht olevat TPI-s. Ütlesin, et ajalugu huvitab. Temal uus vastuväide: “Klassijuhataja kirjutab, et tahate teadmistega silma paista. Kas teate, et teist tuleb kooliõpetaja?” Mul ei olnud vähimatki soovi õpetajaks saada. Lootsin, et ajaloolasel on muidki võimalusi peale õpetajatöö.”
Harry Rootsist sai siiski õpetaja. Viiendal kursusel tuli ta oma endisesse kooli, Tallinna 2. Keskkooli praktikale, pärast ülikooli lõpetamist 1973. a tööle. Kuigi keskkooliõpetaja põli jäi lühikeseks, kokku vaid kaks aastat, peab professor seda perioodi oma elus oluliseks. “Mul on väga hea meel, et sain ülikoolis õpitut noore õpetajana lihvida. Kohe esimesel tööaastal oli mul 30-tunnine nädalakoormus. Kui asendustunnid hulka arvata, õpetasin kõiki klasse neljandast abituuriumini. Arvati, et noor inimene, veab välja.”
Harry Roots peab absurdseks olukorda, kus ülikooli õppejõuks on kergem saada kui kooliõpetajaks. “Kooli mahukat ainedidaktika ja -metoodika plokki läbimata ei pääse. Õppejõult nõutakse aga vaid teaduskraadi, keegi ei pea oluliseks, et ta oskaks ka õpetada. Pole siis ime, kui tudengid käivad kurtmas, et noor lektor tuleb ja loeb midagi peenikese häälega paberilt maha ning ongi kogu õpetus.”
Parimaks õppejõuks valitud Harry Roots ütleb, et algajana ei saanud temagi probleemide ja konfliktideta läbi. Kergem oli hakanud alles kolmandal töösügisel. “Asi polnud ainult tunniandmise vilumuses, vaid koolis kujunenud staatuses. Kui sind aktsepteeritakse, kui sa lähed tundi kollektiivi täisväärtusliku liikmena, kaovad ärevus ja pinge, võid selja sirgu lüüa ja end oma võimete piires teostada.”
Õigel ajal õiges kohas
Koolist läks Harry Roots 1975. a ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi aspirantuuri, dotsendikutse sai ta 1986. a toonasest ENSV Rahvamajanduse Juhtide ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudist. Oli aastail 1988–1989 ENSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudi juhtivteadur. Ajaloo vahetas organisatsiooniteooria ja juhtimise vastu murrangulisel iseseisvumisaastal. Oma autorlust 1992. a Eesti lastekirjanduse preemia pälvinud õpiku “Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani” kirjutamisel peab hüvastijätuks ajalooga. Kõik hilisemad kirjutised on juba teisest valdkonnast.
Aastatel 1992–1994 korraldas Harry Roots Riigikantselei koolituskeskuse asedirektorina riigiametnike täienduskoolitust, muu hulgas ka esimesed kursused just ametipostile asunud kantsleritele.
1995. a õnnestus tal Soome õppima minna. “Olen esimene ja vist ka viimane eestlane, kes Soomes aastased kõrgemate riigiametnike juhtimiskursused lõpetanud,” oletab ta. Sealt tuli tugev põhi alla, kust oli hea edasi minna. Lõputööks tegi Harry Roots koos nelja kursusekaaslasega ühe riigiasutuse arengustrateegia. Tagasiside oli vahetu: komisjonis istusid kõnealuse asutuse juhid, kes täpselt teadsid, mis sobib, mis mitte. “Praegu Soomes enam nii pikki kursusi ei korraldata. Mul vedas, et olin õigel ajal õiges kohas.” Saadud kogemustele tuginevalt sündisid hiljem raamatud “Eesti bürokraatia järjepidevus ja uuenemine” (2000) ja “Organisatsioonikultuuri tüübid” (2002). Alustamisjärgus on organisatsiooni võimusuhteid käsitlev raamat.
Kui TPÜ-s 1998. a organisatsioonikäitumise magistriõpe avati, hakkas Harry Roots Sisekaitseakadeemia prorektori töö kõrvalt organisatsiooniteooriat lugema. Põhikohaga töötab ta TPÜ-s 2001. aastast. “Rektoraat peab organisatsiooniteooria ja juhtimise valdkonda väga oluliseks. Et kõik meie lõpetanud lähevad eri organisatsioonidesse tööle, paljudest tulevad juhid, leitakse, et kõik tudengid peaksid saama võimaluse nimetatud aineid õppida, mitmel erialal peaksid need aga lausa kohustuslikud olema.”
Õppetool ühe mehe õlul
TPÜ-s on 1995. aastast üliõpilaste arv kahekordistunud, õppejõudude arv aga samaks jäänud. Harry Rootsil on ligi 300 üliõpilast. Eelmisel semestril oli tal korraga loengul sada, nüüd juba 200 tudengit. Ütleb, et keskkoolis õpetamise kogemustest on suur abi, tagamaks 200 tudengiga auditooriumis kontrolltöö ajal haudvaikus, suutmaks jälgida, et nahaalselt ei spikerdataks.
“Ma ei saa kedagi vägisi targaks teha, võin luua vaid tingimused aine omandamiseks. Et see protsess läheks valutumalt, peab pingutus olema mõlemapoolne,” väidab professor. Kui üliõpilaste arv küünib sadadesse, tuleb õppejõul läbi lugeda tohutuid töödepakke. Harry Rootsil on kahju, et objektiivsed põhjused takistavad teda õppejõuna endast parimat andmast. “Ideaalis tahaksin ma töötada 25–30 tudengiga. Siis saaks seminare teha, diskuteerida. Kuidas on võimalik 200 üliõpilasega moodsaid õpetamismeetodeid rakendada, rühmatööd teha? Peaksin auditooriumi kaheksaks seminarirühmaks jaotama, aga nädalas pole nii palju päevi ja see ei ole minu ainuke loenguvoor.
Häda on selles, et organisatsiooni- ja juhtimisteooria õppetool loodi alles möödunud suvel ja esialgu on kõik ühe mehe õlgadel. Kui jalad alla saame ja magistriõppest hakkab uusi lektoreid tulema, küllap siis koormus hajub,” loodab professor. Erinevalt tehnikaülikoolist pole TPÜ-s raskusi teadus- ja kutsemagistriõppe kohtade täitmisega. Soovijaid on rohkem, kui suudetakse vastu võtta.
Nimi pole tähtis
Harry Roots peab Tallinna Ülikooli asutamist heaks ideeks. See võimaldab paralleelseid õppekavu ühitada, õppejõude otstarbekamalt rakendada, üliõpilastele suuremaid valikuvõimalusi pakkuda, infrastruktuuri parandada. Professor ei kuulu asutamiskomisjoni, küll on aga osalenud teaduskonnas kitsamate küsimuste läbiarutamiseks moodustatud töörühmades. Tema sõnul on probleeme palju, sh väikeülikooli liiga suured ambitsioonid.
“Millekski muuks kui ambitsioonikuseks ju 200 üliõpilasega õppeasutuse soovi 7000 tudengiga pedagoogikaülikoolile oma tahet peale suruda nimetada ei saa. Ülikooli uus nimi on pigem maine kui õpetuse sisu küsimus. Mõned minu kolleegid on valmis ükskõik mis tingimustel ühinema. Peaasi, et saaks kiiresti uue sildi välja. TPÜ-l lehvib järel vana Peda “?leihv”, mis ei lase siin aastakümneid töötanud inimestel end Tartu Ülikooli kolleegidega võrdsena tunda. Kõige muu hea kõrval, mis Tallinna Ülikool annab, võimaldab ta ka õppejõududel sellest painest vabaneda.” Harry Roots ütleb, et tema Peda kompleksi ei põe. TPÜ ja TÜ õppe sisus pole kuigi sügavaid kvalitatiivseid erinevusi.
Professor ei oska öelda, millal uus nimi kasutusele tuleb – seda ei teadvat praegu isegi rektoraat – aga ta ei välista võimalust, et see võib juba sel sügisel juhtuda. Tõsi, valimised on Tallinna Ülikooli asutamise tempot pidurdanud, mõneti võib seda pidurdada ka idee tulihingelise pooldaja Rein Langi lahkumine abilinnapea kohalt, sest linna toeta hakkama ei saada.
3+2 süsteem külvab segadust
Harry Rootsi sõnul tekitab hulganisti probleeme sügisel käivitunud 3+2 süsteem. “Siin lööb välja täielik oskamatus õppekava hallata. Mina kujutasin ette, et seda tehakse õiges järjekorras, kõigepealt kolm ja seejärel kaks: magistriõpe käivitub alles siis, kui esimesed uue süsteemi järgi õppijad on bakalaureuseõppe läbinud. Akadeemilist vabadust kasutades alustati aga paralleelselt ka magistriõpet. Tulemuseks on tohuvabohu. Paljude ainete puhul on vaja õppida ka eeldusaineid. Piltlikult öeldes, enne kui asuda kõrgemat matemaatikat õppima, on vaja korrutustabel selgeks teha. Nüüd valitseb täielik süsteemitus. Magistriõppesse võetakse suvalisel ajal suvalist eriala õppinud inimesi. Suured voorud on selle kõrval väike viga. Hullem on, kui 100 inimest on ainet enne õppinud, 75 ei ole. Õppejõud peab olema nagu fakiir, andma alusteadmistega üliõpilastele täiendavat teavet nii, et otse tänavalt tulnud ka asjast aru saaksid. Olen sellel aastal oma ainet kolmel erineval viisil lugenud, sõltuvalt sellest, milline seltskond parajasti auditooriumi koguneb.”
Magistriõppe pakkumine on Harry Rootsi sõnul hea äriidee: nüüd, mil ülikoolidest hakkab massiliselt magistrikraadiga inimesi tulema, pole nende aastakäikude lõpetanutel, kes pärast viieaastaseid õpinguid magistrikraadita jäid, oma konkurentsivõime parandamiseks muud võimalust, kui veel kaks aastat õppida. “Suur nõudlus võimaldab tasulist õpet lõputult laiendada,” tõdeb Roots, kes loodab, et tegemist on vaid üleminekuraskustega ja mõne aja möödudes loksub kõik paika.
Natuurilt primadonna
Harry Rootsi õpetaja-eeskuju on kooliaegne füüsikaõpetaja, hilisem praktikajuhendaja ja kolleeg Hain Hiieaas. “Tema pealt nägin, milles konks on. Õpetaja õpetab oma isiksusega, sellega, missugune ta on, alates temperamendist ja lõpetades väärtuste ja hoiakutega. Mõnel inimesel on väga raske või lausa võimatu pedagoog olla.” Harry Roots toob näite oma kooliajast, mil ajalooõpetajat asendama tulnud intelligentne härrasmees ei saanud tunniandmisega hakkama: keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. Professori sõnul pole ka enesekehtestamiskursustest kasu, kui puudub loomupärane võime end maksma panna.
Õppejõu headus oleneb Harry Rootsi sõnul sellest, kui huvitavaks ta oma õppeaine suudab teha. “Õppejõud peab edev inimene olema, armastama omaenda hääle kõla, tahtma, et teda imetletakse, esitama ka igavaid teemasid artistlikult – ühesõnaga olema loomult primadonna.”
Tudengid hindavad õppejõude, kes õppematerjali kergesti kättesaadavaks teevad. Et organisatsiooniteoorias ja juhtimises polnud kuni viimase ajani häid eestikeelseid õpikuid, pingutas Harry Roots selle nimel, et kogu tema kursus oleks nii paberkandjal kui ka internetist kättesaadav. Professori sõnul pole mõtet üksikuid artikleid pakkuda, lootuses, et küll üliõpilase peas mosaiigist tervik tekib. Seda ei juhtuvat. Samas on ta seda meelt, et materjali ei tohi ka liiga pudiks teha.
Enne loengut vaatab Harry Roots materjali, mida ta juba viiendat aastat õpetab, alati üle. “Tihti tuleb mingi uus idee, trükin hommikul paar kilet juurde. Õpetamine on loominguline tegevus, õppejõud pole reproduktor.
Kui TPÜ õppejõudude ajakasutust käsitlevast magistritööst selgus, et õppejõu ajast kulub 90% auditooriumi ees seismisele, mõtlesin, kuidas see võimalik on. Kas siis loenguid ette ei valmistata, üliõpilastele iseseisvaid töid ei anta, kontrolltöid ei tehta? Tullakse vaid auditooriumi, konspekt kaenlas, ja loetakse sealt jupike ette? Kui see tõesti nii on, on midagi väga valesti,” arvab professor.
Ametnikkonna suhtes optimist
Eesti ametnikkonna koolitamisega vahetult kokku puutunud inimesena tunneb Harry Roots ametnike häid ja halbu külgi. Arvamusega, et ametnikud on rumalad, ta nõus pole.
“Küsimus pole niivõrd teadmistes, kuivõrd suhtumises ja väärtushinnangutes. Saksamaa kolleegid rääkisid, et DDR-i ametnikud käitusid ka pärast 2,5-aastase kursuse läbimist ja kõigi eksamite sooritamist ikka vanaviisi, täitsid jätkuvalt seadusi valikuliselt. Ülesande saanud ametnik teab täpselt, kuidas ta seaduse järgi peab toimima, aga selle asemel, et probleemi lahendama asuda, küsib ta ülemuselt, mida teha. Alles siis, kui ülemus käsib seadust järgida, ajab asja korda. Küsimus on organisatsiooni kultuuris. Selline ametnik on kasvanud üles teadmisega, et ülemuse sõna on tähtsam kui seadus. Nii toimiti alguses kogu Idablokis. Venemaal käivad asjad praegugi nii. Eestis on põlvkondade vahetumisega suhtumine paljuski muutunud. Et erasektoris on head töökohad hõivatud, tulevad kõrgharidusega noored järjest meelsamini riigitööle.”
Oma väite tõestuseks toob Harry Roots vahetult enne aasta lõppu kaitstud magistritöö tulemuse. Nelja riigiasutuse domineerivaid väärtusi uurides selgus, et traditsiooniliselt bürokraatlik oli, s.t tulemuse asemel eeskirja täpset täitmist väärtustas neist vaid üks. Ülejäänud kolm olid orienteeritud millegi saavutamisele või lahendamisele. “On toimunud tohutu pööre. Olen ametnikkonna suhtes optimistlik.”
Harry Rootsi sõnul peab rahvas teadma, kuhu valitsus teda viib. “Kui oleme kokku leppinud, mida tahame, on hoopis lihtsam oma jõupingutusi soovitud eesmärkide saavutamiseks koondada. Eestis peetakse rahvuslike huvide all silmas peamiselt rahvuse ja keele säilitamist. Soomlaste definitsioon on palju avaram: rahvuslikud huvid on need, mis iga kord pärast valimisi ei muutu. Eestis on tehtud erinevaid arengustsenaariume, leitud, et eestlaste õnn sõltub geograafilisest asendist, infotehnoloogia arengust, kuskil pole aga öeldud, mida me ise tahame. Loodan väga, et ühiskondliku leppe idee laiemat kõlapinda leiab ja et kõik mõistavad, kui tähtis see meie tulevikule on.”

Õpetaja Laur käis Tallinnas kongressil

ÜLO TIKK

Harjumaa Pikavere Põhikooli vilistlane, matemaatika- ja füüsikaõpeta Arno Vorsman sai õpetaja Lauri tiitli 1994. a. Tänavusel õpetajate kongressil esindaski ta õpetaja Laure. 

“Et osalesin esimest korda nii esinduslikul suurkogul, olid minu ootused ilmselt ülepaisutatud. Üllatas vähene rahvahulk suures saalis. Registreeritud delegaate oli 160, aga teisel päeval hääletas lõppdokumendi poolt sadakond inimest, ülejäänud olid lahkunud. Kas neil oli tõepoolest ükskõik, mis Eesti hariduselus sünnib?” imestab Arno Vorsman.
Õpetaja sõna ei maksa
Vorsman pidas kongressi tähtsaks seetõttu, sest lootis, et edaspidi arvestatakse vastu võetavates haridusotsustes ka õpetajate seisukohtadega. “Viimasel ajal kooli laekunud paberite hulga järgi jääb mulje, et õpetaja on muutunud käsutäitjaks. Tema sõna peab kusagil ikka kõlama jääma, olgu see koht siis kongress” leiab Vorsman.
Tema arvates olid plenaaristungite ettekanded liiga teoreetilised, koolitöö korraldamise praktilisi küsimusi sai arutada vaid töörühmades.
“Rühmatööd tehti toredasti. Ise osalesin hindamise ning õpilastelt ja lastevanematelt tagasiside saamise töörühmas. Kui aga lõppistungil tehti rühmatöödest kokkuvõtet, ei jõudnud ma kõike põhjalikult kirja panna. Ootasin, et kirjaliku kokkuvõtte kolleegidele tutvustamiseks saab iga delegaat koju kaasa. Ka põhiettekannete teesid oleks võinud juba delegaatide registreerimisel laiali jagada. Ilmselt jäi kongressi ettevalmistajatel aega väheks. Oma koolis kongressil kuuldust rääkides pidin piirduma mälu järgi märkmikku talletatuga,” tunnistab Vorsman, kellele kongress jättis üldiselt siiski hea mulje. Ka ajalehes avaldatud lõppdokument oli tema meelest asjalik ja konkreetne.
“Eriti aktiivsed olid oma töödest ja muredest rääkima just õpetajad. Meelde jäi üks Narva õpetaja, kes läks kooli lootusega noore õpetaja aastal ennekõike koolieluga kohaneda. Aga õpetajate nappuse tõttu anti talle kohe suur koormus ja veel klasski juhatada...”
Vorsman mäletab tänaseni oma esimest tundi Pikavere koolis: “Direktor viis mu 7. klassi, kus pingis istusid vaid kolm poissi, tutvustas ja jättis omapead. Minul olid erutusest põlved nõrgad, lõug värises ja kurk kuivas. Kui esimene kramp üle läks, rääkisin poistele, et olen ka ise samas koolis õppinud ja klassipinke nühkinud. Matemaatika juurde asudes tundsin end juba hoopis kindlamalt,” ütleb TPI-st elektroonikainseneri diplomi saanud mees.
“Pikavere kool oli vahepeal kümme aastat suletud ja avati laulva revolutsiooni päevil esialgu kolmeklassilise algkoolina, hiljem kasvas see 6-klassiliseks. Õpetajatest tunti puudust ja nii ma kooli sattusingi,” meenutab Arno Vorsman.
Insenerist õpetajaks
Aine õpetamine TPI haridusega mehele raskusi ei valmistanud. Praegugi meeldib talle just füüsika laboratoorseid töid teha ja katseid demonstreerida. “Lastele laboratoorsed tööd meeldivad ja haridusministeeriumi vahendusel oleme ka õppevahendeid saanud. Alles hiljuti tuli poiste töö- ja tehnoloogiaõpetuseks väga hea komplekt elektroonikat, mis mulle erialaselt hästi tuntud,” ütleb aastaid pärast TPI lõpetamist EKE arvutuskeskuses töötanud insenerist õpetaja.
Et Vorsmanil polnud pedagoogilist kõrgharidust, oli ta vahepeal ühe aasta õpetaja kandidaadi palgal. Järelevalve ettekirjutuse järgi pidi ta minema TPÜ-sse pedagoogilist kõrgharidust omandama. “Uurisin välja, et avatud ülikoolis kulunuks õppemaksule 15 000 krooni aastas, aga mul on kolm poega kasvatada-koolitada. Lõpuks läksin Lasnamäele 160-tunnistele kursustele.
Mulle täienduskursused istuvad. Sealt saad ergutava süsti ja julged üht-teist uut moodi teha, kuuled ka teistelt kursuslastelt üht-teist kasulikku.”
Ettekirjutused kammitsevad
Vastavalt riiklikule õppekavale koostab õpetaja oma aine- ja töökavad. Vorsmanile see meeldib. “Mul jääb vaba voli, kuidas ma oma ainet jaotan ja tunde planeerin.”
Uus hindamisjuhend, mis õpetajale kõik üksipulgi ette kirjutab, hakkas Vorsmanile vastu. “Väikeses koolis, kus õpetaja tunneb kõiki lapsi (ka kodusid läbi ja lõhki, sest külauudised jõuavad kiiresti kooli), peaksid õpetajal olema hoopis vabamad käed. Kui ma tean, et laps ei saanud mingil kodusel põhjusel kontrolltööks õppida, arvestan vanema kaasa antud kirja. Võtan temaga materjali uuesti läbi ja teeme töö mitte kümne, aga näiteks viie päeva pärast.
Hindamisjuhendi kohta ütles väga õigesti meie kooli vilistlane, Aruküla Põhikooli direktor Avo Möls: see süsteem kasvatab ?likerdajaid ja vingerdajaid. Kui kontrolltööpäevaks õppida ei viitsi, mõtled mingi põhjuse välja ja tead, et kümne päeva pärast on õpetaja kohustatud sulle uue võimaluse andma. Kuidas me sel moel kasvatame ausat ja kohusetundlikku kodanikku?” küsib Vorsman, kelle meelest peaks õpetajat rohkem usaldama.
“Selle asemel, et keerulisi hindamissüsteeme välja töötada, võiks selgemalt määratleda, milline peaks õpilaste teadmiste tase mingi klassi lõpus konkreetses aines olema ja mida ta peab oskama. Tasemetööd ei anna selget pilti.”
Vorsman on püüdnud Raasiku vallas kolleegidega koostööd teha. Näiteks palub Aruküla kooli matemaatikul mõne aineosa lõpetuseks oma kontrolltöö variante ka Pikavere koolis proovida. “Nii saame üksteise töö tulemusi võrrelda, pealegi toob see õpetajatöösse vaheldust.”
Kool kui küla küünal
Vorsmani ütlust mööda ei lõpeta Pikavere 110 õpilasega kooli õpetajad oma tööd viimase tunnikellaga. “Pooled meie 16 õpetajast on oma kooli vilistlased. Seetõttu on koolgi küla ettevõtmiste hingeks kujunenud. Minu õpetajatöö algaastail tegime kõvasti näitemängu, milles osalesid nii õpetajad, õpilased kui ka külarahvas. Ühisettevõtmisi on teisigi – kogu koolipere on hõivatud jõulude aegu, mil mõisapargis ja koolimajas on avatud päkapikumaa.” Jõulumaale tullakse lustima kaugemaltki, näiteks Koselt, Rae vallast ja Tallinnastki.
Teine kogu koolikollektiivi liitev ettevõtmine on nädal aega kestev suvine telklaager. Seal korraldatakse maastikumänge (ka öiseid), orienteerumis- ja pallimänguvõistlusi. Laagrist ei jää naljalt keegi kõrvale.
Koolitööle on andnud kiitva hinnangu Harjumaa haridusosakonna järelevalve, kes mullu kevadel kooli inspekteeris. “Nüüd on meil kõigil paberimajandus nii korras, et inspektoritel polnud kusagilt kinni hakata.”
Kooli direktor Kadri Viira ütles Õpetajate Lehele, et seekordne järelevalve läks üle ootuste hästi. “Me ise ka ei uskunud, et lõppakti ei pandud kirja ühtegi ettepanekut. Ükski töölõik ei saanud isegi rahuldavat hinnet.”
Maakonna haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa väidab, et Pikavere koolis on järelevalve ettekirjutustest õppust võetud. “Kui me 1994. a esimest korda koolis olime, siis mõned õpetajad lausa nutsid inspektorite käes. Mullu kevadel olime kolmandat korda ja rahule jäid mõlemad pooled.”
Mullu kevadel läksid Arno Vorsmani 9. klassi õpilased edasi keskkooli nii Kosele kui ka Tallinna. Mindi ka ametit õppima.
“Pikavere kool on külaelu keskus ja õpetajad “maa sool” selle sõna kõige paremas tähenduses, mis tõestab veel kord kui oluline on külakohas kooli kestmine,” ütleb Enn Kasemaa.

Pilk naabrite juurde

Arvi Leosk, Joh. Käisi Seltsi liige

Vist kõigile, kes puutunud kokku täiskasvanuharidusega naaberriikides, näiteks Soomes, on see jätnud unustamatu mulje. Juba üle saja aasta vanusest isetekkelisest vabaharidustööst on saanud jõuline süsteem, millel on oluline roll ühiskonna arengus.
Ühe võimaliku sissevaatena Soome täiskasvanuharidusse saab kasutada Jyrki Jokise eelmise aasta lõpus ilmunud doktoridissertatsiooni “Täiskasvanuõpetaja identiteet” (Jyrki Jokinen “Aikuisopettajan identiteetti”, Acta Universitatis Tamperensis 898, Tampere University Press, Tampere 2002, 305 lk.) Vastne doktor, kes on aastakümneid juhtivalt tegutsenud Soome täiskasvanuharidussüsteemis, on vaatluse all võtnud täiskasvanupedagoogi identiteedi naabrite hariduselus. Ta on teemat põhjalikult uurinud, sellest annab tunnistust ka veerandsajaleheküljeline kirjanduse loetelu. Kes selle küsimusteringi seisu vastu Soomes huvi tunnevad, saavad kõnealuse doktoritööga tutvuda interneti vahendusel (http://acta.uta.fi).
Järgnevas teen Jyrki Jokise doktoridissertatsiooni abiga väikese matka Soome täiskasvanukoolitussüsteemi.
Õppetöö maht ja õppijate arv on Soomes aasta-aastalt kasvanud. Kui 1970. aastate lõpus oli õpistuid 270 ja õppijaid 545 000, siis aastail 2000– 2001 õppis 269 õpistus 67 200 inimest.
Küllap on kiire areng andnud oma panuse Soome industrialiseerimisse sõjajärgsel perioodil ja sealsete arvukate “nokiate” tekkimisse.
Õhtukoolide ja täiskasvanutel gümnaasiumide rajamisega tehti algust kolmveerand sajandit tagasi Helsingis. Koolitusviis on populaarsust kogunud aga just viimaseil aastakümneil. Õhtukeskkoolide ja tavaliste gümnaasiumide täiskasvanutele mõeldud harude arengust aastail 1969– 2000 saab ülevaate allolevast tabelist.
Tasub pöörata tähelepanu suurele hüppele õppijate arvus 1990. aastate algul, seega ajal, mil Soome tööturg idakaubanduse kadumise tõttu kokku kukkus ning tekkis suhteliselt suur tööpuudus ja majanduskriis (lama). Täiskasvanuharidussüsteem suutis sellele kiiresti reageerida: töötud asusid oma haridustaset aktiivselt tõstma ka üldhariduse võimalusi kasutades. Kui olukord tööturul paranes, hakkas koolituse maht tasapisi tagasi tõmbuma. Aga siiski, meile mõnevõrra ootamatult omandab igal aastal tuhandeid täiskasvanuid põhikoolihariduse.
Aasta-aastalt on Soomes kasvanud täiskasvanute kutsehariduskeskuste ja õppijate arv. Arvestatakse tööturu vajadusi: 1971. a oli õppeasutusi 16, neis õppijaid 11 200, 2001. a oli kutseõppeasutuste arv kasvanud 43-ni, õppurite arv aga suurenenud 142 300-ni.
1980. aastail oli õppekeskustes koolitatuist suur osa põllumajandusest ja metsatööstusest vabanenud tööjõul, kes siirdus tööstusse ja teenindusse, omamata mingit kutsekoolitust. Omavalitsused ja riik kandsid hoolt, et ei tekiks nutuhala kadunud töökohtade üle ega “teist Soomet”. 70% uue eriala omandanuist leidis töö. Väga paljudel tööealistel on tänagi vajadus oma ettevalmistust täiendada. Viimasel aastakümnel on oluliselt kasvanud täiskasvanute kutsealane täienduskoolitus.
Soome haridusministeeriumi andmeil on kogu täiskasvanukoolituse maht olnud meie mõistes tohutu: 1980. a oli 940 000 täiskasvanud õppurit, 2000. a 1 750 000.
Tegemist on tõeliselt õppiva Soomega või “Õpi-Soomega”, nii nagu me oma kavasid nimetada tavatseme, esialgu vaid küll plaane tehes ja nende üle vaieldes. Vaja on tegusid, mitte kurtmist või vaidlusi “teise Eesti” üle. Teatud samm arengu suunas on tehtud vastse kolmikliidu valitsemisprogrammis (vt alajaotused “Elukestva õppe süsteem” ja “Parandame töötute ümberõpet”), aga eduka(ma)te naabrite sammudele pilgu heitmine pole kunagi liiast.

Karskusloeng GAG-is

TÕNU KALVET

Gustav Adolfi Gümnaasiumis esines 4. aprillil Eesti üks tuntumaid ajuteadlasi, anestesiolooge ja karskusliikujaid dr Enno Kross. Terviseõpetuse tunnis õpetatava kinnistamiseks oli Tartu Kliinikumi teadlase kohale kutsunud GAG-i õpetaja Mare Parkala.
Liikumise Alkoholiseerumisvaba Eesti (AVE) juhatuse liige dr Kross rääkis alkoholist hoidumise vajalikkusest sama kooli õpilastele ka mullu sügisel ja sai tookord elava vastukaja osaliseks. Sedapuhku oli kuulajaskond teisest vanuserühmast: M. Parkala hinnangul moodustasid umbes 45 kohalolijast kaks kolmandikku 5. kl ja ühe kolmandiku 9. kl õpilased.
Enne ettekande algust tegi M. Parkala kokkuvõtte AVE välja töötatud ning hiljaaegu sama kooli 9.a klassis tehtud arvamusküsitlusest esmaste kokkupuudete kohta alkoholiga. “Muret teeb noort kergekäeline suhtumine lahjadesse alkohoolsetesse jookidesse,” nentis Parkala.
Loengus räägitavaga samale lainele häälestamiseks näidati filmi “Sünna” (lavastaja Mart Taevere), mis käsitleb Tartu ühes noorteseltskonnas mõne aasta eest toimunud ja traagiliselt lõppenud sünnipäevatähistamist. Ettekande lõppedes kogus dr Kross kokku kuulajatele alguses antud küsimustikud. Suurem osa vastanutest suhtus sellelaadsesse üritusse pooldavalt. Leiti, et seesuguseid õppepäevi peaks korraldama üle kogu Eesti.
“Teeb rõõmu, et lapsed ise soovivad sellistel teemadel rohkem kuulda, mitte ei suhtu sellesse kui täiskasvanute pealesurutud asja,” lisas Parkala. “Mõeldi ettekandja jutuga kaasa, taibati alkoholi ohtlikkust lausa täiskasvanu arukusega. Üks vastanu toonitas, et tagajärgede teadmine hoiab teda edaspidi kindlasti tagasi. Samasisulisi vastuseid andsid paljud teisedki.”
“Mitte kunagi ei kavatse ma istuda autosse, mille juht on tarbinud veidigi alkoholi. Samuti ei istu autosse, kus on alkoholi tarbinuid, kes võiksid juhti segada,” kirjutas üks õpilane.
Mõtlemapanev film ja haarav ettekanne ärgitasid noori arvukalt küsimusi esitama, kuid suurem osa neist jäi ajapuudusel vastamata. Nõudlus karskusteemat huvitavalt käsitlevate loengute järele on õpilaskonnas olemas.

Iga eestlase lapsepõlve muinasjutumaailm

6. jaanuarini 2004 on Eesti Rahvusraamatukogu 5. korruse kataloogisaalis Kreutzwaldi aasta raames avatud näitus “F. R. Kreutzwaldi “Eesti rahva ennemuistsed jutud””.

reutzwaldi muinasjutud valmisid 1850.–1860. aastatel. 1860. a ilmus Tallinnas Lindforsi pärijate trükikoja väljaandel “Eesti-rahva Ennemuistsed jutud ja Vanad laulud…” esimene vihk.
“Ennemuistsete juttude” illustreerijana on eesti raamatukujunduse ajalukku läinud Günther Reindorff (1889–1974), kes illustratsioonide, initsiaalide, päis- ja lõppvinjettide ning kaane ja esilehe kujunduse kallal töötas aastatel 1945–1948. Esmakordselt ilmus muinasjutukogu Reindorffi illustratsioonidega 1951. a.

Lausa maagiline mõju

SIGNE SUURSÖÖDI, näituse koostaja

Mulle oli ootamatu, kui palju versioone on nendest muinasjuttudest aegade jooksul avaldatud küll kogumikes, küll üksikuna. Eriti meeldiv oli kogemus üksikmuinasjuttudega, sest ma ei olnud neid enne lähedalt näinud ega käes hoidnud.
Suurima mulje jätsid Hindrey illustratsioonidega “Kuidas seitse rätsepat Türgi sõtta lähevad” (1919) ning 1940. aastatel ilmunud värviliste illustratsioonidega raamatud.
Minul oli lapsepõlves kirjastuses Eesti Raamat 1978. aastal ilmunud kogumik “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. Kui see mulle osteti, olin umbes 10-aastane. Lemmikmuinasjutud olid “Kullaketrajad” ja “Vaeselapse käsikivi”, mille lugemine jättis helge tunde, seevastu “Lopi ja Lapi” mõjus toona suisa masendavalt. Paljud jutud tundusid liiga keerulised ja arusaamatud, mõned lausa õudsed (“Kuuvalgel vihtlejad neitsid” ja “Põhja konn” näiteks). Et nad mind suisa mõjutasid, ei söanda öelda, aga Põhja konna kujutis mõlkus küll meeles, kui kusagile üksi jäin või öösiti üles ärkasin.
Kindlasti oli oma osa ka Reindorffi illustratsioonidel. Neil oli minu jaoks maagiline mõju ja nad jäid meelde. Kui vaatasin mõnda eraldi ilmunud juttu, kus olid teiste kunstnike illustratsioonid, paistsid need kahvatud ja liiga lihtsad. Arvasin, et “õige” raamat on ikka minu suur kogumik pruunikate piltidega. Arvan ka praegu, et Reindorff ja Kreutzwald kuuluvad kokku, ja mul on hea meel, et Avita avaldas 1996. a kogumiku, kuhu olid lisatud ka senini avaldamata illustratsioonid.

Kreutzwaldi tegu, Reindorffi nägu

KARL KELLO

Vahel on arvatud, et muinasjutte ei peaks üldse illustreerima, ekraniseerimisest rääkimata. Sest jutustuse ainus õige variant on see, mis sünnib lugeja-kuulaja peas. Nii kirjutab dr Pertti Luumi ajakirjas Haridus (4/2003).
Iga lugu arendab lapse kujutlusvõimet, ekraniseeritud muinasjutt aga võib saada osaks reaalsest maailmast. Tänapäeva Lumivalgeke on kogu maailmas ühte nägu – Disney multika nägu. Viiskümmend aastat tagasi olid asjad teistmoodi. Tolleaegsed lapsed elasid igaüks oma muinasjutumaailmas. Eesti laste jaoks oli selleks suuresti Reindorffi illustreeritud Kreutzwaldi ennemuistsete juttude maailm.
Et muinasjutte ei tohi illustreerida, ei kehti Reindorffi kohta. Geenius tunnetab tasakaalu, illustratsioone on just nii vähe kui võimalik. Pealegi, lapsed nõuavad lõpetatust. Et oleks nagu päris, täiuseni viimistletud. Reindorffi pildid on täiuslikud, need annavad imemuinasjuttudele lisaväärtuse, ärgitavad olulisel määral laste ettekujutust, saades osaks loovast protsessist, mille tulemusel sünnivad kujutluspildid lapse peas.
Võib öelda, et eesti rahva ennemuistsed jutud on Reindorffi nägu. See raamat avas ukse tõelisse virtuaalmaailma. Seal oli loomulikult ka õudseid pilte, mida ei tahtnud vaadata. Aga pidi. Siinkirjutajal on senimaani meeles kassi-, lehma ja ussipäiste tegelaste galerii muinasjutust “Kuidas üks kuningapoeg karjapoisi-põlves üles kasvas”, samuti hirmutas “Paristaja-poja” pikaksveninud kurat.
Meedia-metoodik ja audiovisuaalkultuuritegelane Olev Viitmaa meenutab, et kui ta tuli pärast Siberis veedetud lapsepõlve 13-aastase poisina tagasi Eestisse, hämmastasid teda kaks asja, ühtlasi sai ta suure pettumuse osaliseks. Esiteks üllatas, kui Narvas tulid rongi peale võõrad inimesed, kes rääkisid eesti keelt. Siberis rääkis eesti keelt ainult kindel ringkond. Teiseks – Eestimaa polnud see, mida ta ootas. Viitmaa vaimusilma-Eesti oli pärit Reindorffi piltide pealt.
Noor Viitmaa oli parasjagu jõudnud lugema õppida, kui tema lugemislauale ilmusid Kreutzwaldi ennemuistsed jutud. Isa andis, et õppida sealt eesti keelt, õppida uuesti lugema. See oli saladuslik põnev maailm, geniaalse käega joonistatud ja saksa tähtedega üles tähendatud.
Reindorff avaldas muljet ja mängis tema arengus olulist osa. Silme ette tõusevad praegugi põnevad elukad, männipuud, metsad, väljad, talutared – kui ilus muinasjutt. Põhja konn hirmutas, aga haaras ka kaasa. Pildid sundisid lugema, et teada, milles asi. Minna teksti sisse. Pildi sisse minek tuli hiljem. Nimelt seal omandas Viitmaa visuaalse kirjaoskuse alged.
Saabunud 1958 tagasi Eestisse, oli ta löödud ja solvunud: tema maailm purunes. Reindorff oli tekitanud suure ja võimsa tunde, kodumaal oli kõik väike, mannetu ja kõle, hall ja päiksetu.
Kreutzwaldi-Reindorffi raamat on Olev Viitmaal senimaani alles. Kui tänane täismees tahab tagasi lapsepõlve minna, võtab ta ette “Eesti rahva ennemuistsed jutud” ja sirvib. See on juba puhas biblioteraapia.

Igatsused ja nukrus

LINDA JÄRVE

Esimeses klassis viis õpetaja meid Estoniasse balletti vaatama. See oli mu esimene teatrielamus üldse. Tantsiti “Kullaketrajaid”. Mäletan imelist, tõepoolest kuldset muljet.
“Kullaketrajaid” ma teadsin, sest kaks aastat varem oli ilmunud ilus suur raamat “Eesti rahva ennemuistsed jutud”. See köide oli meil kodus ja kullaketrajate-lugu oli seal esimene. Olin seda juba ise lugenud.
Seda pidulikult kaunist raamatut tuli hästi hoida. Tuhka-Triinu loo alguse suure tähe olen siiski tol ammusel ajal veelgi uhkemaks teinud: värvinud roosa pliiatsiga ära selle sisse joonistatud ballikingakese. Ühel teisel pildil olen tuleleeke apelsinivärviliseks kohendanud. Muidu on raamat senini päris hästi säilinud, kuigi juba rohkem kui pool sajandit vana ja üle elanud ka mu poja muinasjutulugemised. Kui minule meeldis rohkem Tuhka-Triinu haldjapilt, siis tema lemmik oli “Kivialuste ristitütre” loo määratu madu, kes tõlla hobustega tükkis alla neelas, nagu oleksid need pisikesed hiirepojad olnud. Üht või teist pilti paljude hulgast on siiski raske esile tõsta – need kõik on haruldased.
Olen täiesti nõus Enn Vetemaaga, kes paar aastat tagasi Maalehes kirjutas: “Nooruses imetlesin ma Günther Reindorffi muinasjutuillustratsioone. Need tekitasid kummalisi igatsusi ja täiesti ootamatult ka seletamatut nukrust. Sellist filigraanset poeetilist realismi peeti vahepeal maitselageduse tipuks – mõni iga-hinna-eest-avangardist peab ehk praegugi –, kuid mul on alati kahju olnud, et vanameistril järelkäijaid, oma koolkonda pole.”
Too pidulik ja imeline väljaanne on kindlasti üks eelmise sajandi väärtuslikumaid raamatuid üldse. Paatoslik sõna “kodumaa-armastus” mõjus minu põlvkonnale hästi lihtsalt – just selle ilusa paksu köite kaudu. Need jutud olid peaaegu peas, vähemalt kõik olulisemad tegevusliinid. Ja tänu piltidele uskusime ka, et siin Eestis lisaks meile veel igasuguseid imeelukaid ja -olendeid elab. Enamasti heatahtlikke.
Praeguste laste elus pole vist “Eesti rahva ennemuistsed jutud” üldse nii olulisel kohal, nagu oli meil – nende maailm algab võõramaiste Miki-Hiire ja Barbiega. Võib-olla just sellepärast ei mõista nad sirgudes hästi, mida imelist on siinses karmis maas, kus valgust kipub liiga vähe ja jahedust liiga palju olema. Kreutzwald ja Reindorff koos tuletavad meile iga kord, kui nende ühisraamatu avame, meelde, et elame lapsepõlvest alates muinasjutumaal, ainult ei mäleta seda alati.

Hea võidab alati kurja

TIINA RITSON, Eesti Rahvusraamatukogu infospetsialist

Koostasime raamatunäituse “Eesti rahva ennemuistsed jutud” kahekesi Signe Suursöödiga, kunstnik oli Tiiu Laur.
Kui alustasime näituse kokkupanemist, oli meie eesmärk näidata võimalikult palju muinasjuttude välja- andeid, nii eesti- kui ka võõrkeel- seid, aga üldkujundus pidi lähtuma Günther Reindorffi illustratsioonidest. Tiiu Lauril õnnestus see suurepäraselt. Juba tema kujundatud näituse afi?? on kui kutse avada raamat ja siseneda Kreutzwaldi muinasjutumaailma.
Näituse koostamine oli huvitav. Muinasjutte siit-sealt lehitsedes ja üle lugedes meenus hämmastavalt palju kunagi loetust ning samal ajal süvenes veendumus, et see on tõesti hea kirjandus.
Reindorff on oma joonistustega Kreutzwaldi muinasjuttude põhiolemuse suurepäraselt edasi andnud – kogu olustik, taust on täpselt paika pandud ja realistlik, aga esiplaanil on midagi imelist – koletis, suur madu, kivi alt välja jooksev mees jms.
Muinasjutud olid lapsena mu põhilektüür. Lugemise sain selgeks Grimmide muinasjutte veerides. Veel on meelde jäänud ungari muinasjutukogumik “Võluflööt”. Ei mäleta, millal esmakordselt Kreutzwaldi muinasjutte lugesin, aga mõned Reindorffi illustratsioonid on sellest ajast meelde jäänud. Muinasjuttudest eelistasin “Kullaketrajaid”, võib-olla sellepärast, et see on raamatu avamuinasjutt. Aga muinasjuttudest saadud veendumus, et hea võidab alati kurja, püsis ehk liigagi kaua.
Ka mina näen Kreutzwaldi muinasjutte eelkõige Reindorffi kujunduse ja illustratsioonide kaudu. Kahjuks ei ole ma lugenud kuskilt midagi Reindorffi illustratsioonide saamisloo kohta.
Näitusel on väljas ka neli Reindorffi originaalillustratsiooni Tartu Kunstimuuseumist. Kaks joonistust neljast ei kuulu nende kümmekonna illustratsiooni hulka, mida on kasutatud väljaandest väljaandesse, ka tõlgetes. Tänuväärse töö tegi ära kirjastus Avita, kes avaldas 1996. a “Ennemuistsete juttude” väljaandes valiku Reindorffi seni publitseerimata illustratsioone.
Siiski on lapsepõlvest Reindorffi kõrval meelde jäänud Ants Viidalepa illustratsioonid muinasjutukogust “Tark mees taskus”, mis sisaldas ka Kreutzwaldi jutte.
Näitust koostades üllatas Karl August Hindrey, kes on illustreerinud kaks Kreutzwaldi muinasjuttu täiesti omapärases stiilis. “Kuidas seitse rätsepat Türgi sõtta lähevad” on mustvalgete karikatuursete illustratsioonidega. Väga ilusas lasteraamatus “Kuidas üks vaenelaps kogemata õnne leidis” on traditsioonilisemad pildid. Müstiliselt mõjuvad Uno Martini illustratsioonid muinasjutule “Puulane ja Tohtlane”. Siima ?kop on teinud huvitavad pildid “Eesti rahva ennemuistsete juttude” lätikeelsele väljaandele, Peeter Ulas kirjastuse Perioodika väljaandel ilmunud “Ennemuistsete juttude” tõlgetele inglise ja saksa keelde.
 
Pildid: reprod Günther Reindorffi illustratsioonidest “Eesti rahva ennemuistsete juttude” 1951. a väljaandele.

Rakvere Reaalgümnaasium 30

JÜRI PEINAR, RRG meediaõpetaja

Direktor Martti Marksoo on varmalt valmis nimetama vähemalt kolm põhjust, miks õppida Rakvere Reaalgümnaasiumis.
 
Esiteks. RRG-st saab hea hariduse n-ö igale maitsele: reaal-loodusteaduse, majandus- ja teatri-ajakirjanduse klassis. Kes tahab ja viitsib õppida, saab alla põhja, mis võimaldab konkureerida kuhu tahes. Viimastel aastatel on kõrgkoolidesse sissesaanute protsent 40–50 vahel. Kolmandik lõpetanutest jätkab õpinguid kutse- ja ametikoolides.
Reaalgümnaasiumis ei õpita ainult reaalaineid, vaid antakse ettevalmistus reaalseks eluks. Mõistagi on matemaatika õpetamine ja õppimine igati heal tasemel. Märtsi lõpus sai Reaal ülevirumaalisel matemaatikaülesannete lahendamise võistlusel nooremale astmele esikoha – esimene kord selle jõuproovi ajaloos tegi keegi ära Ida-Viru koolidele (Narva Pähklimäe ja humanitaargümnaasium).
Teiseks. RRG-s on rohked võimalused klassiväliseks tegevuseks: laula, näitle, käi loodus- või arvutiringis, mängi jalgpalli, “rahvastet” või lauatennist, tegele ujumise või aeroobikaga, tule gümnaasiumiastme noorteklubisse või loodusesõprade klubisse. Üritusi korraldab ja juhib õpilasomavalitsus. Põhimõte on: keegi sinu eest midagi ära ei tee. Ole ise agar, kool toetab.
Kolmandaks. RRG-s valitseb sõbralik õhkkond. See ei ole koolijuhi tõdemus, vaid õpilaste ja lapsevanemate arvamus. Paljud RRG lõpetanud vanemad tahavad panna lapse just oma kooli.
Õpilaste arvult on RRG Eesti kümne suurema kooli seas. Direktorile teeb muret, et klassi keskmine täitumus on 32,3 õpilast, 6.–9. klassini (kõige raskem iga) 36 õpilast. “Vaesed õpetajad, kes peavad neid päevast päeva kantseldama,” möönab direktor. Praegusi õppekavu hindab ta ülepaisutatuks: “Keskmisele õpilasele on need liiast. Teooriamaht on aetud liiga suureks, praktilised oskused jäävad tagaplaanile.”
Üldine häda on rahanappus, koolimaja saab remontida vaid jupiti. Marksoo ütleb, et väljast on koolimaja küll üsna räsitud moega, kuid sees on viimase kolme aasta jooksul päris palju tehtud. Kohalik omavalitsus arvestab kooli arvamusega eelarve koostamisel, ei jaga niisama korraldusi ülalt alla.
Kokkuvõttes on kool igas mõttes üle Eesti keskmise. Mõnes valdkonnas, näiteks infotehnoloogia, ei pea häbenema ka põhjanaabrite ees. Oma kooli firmamärkideks peab Marksoo veel loodusteaduste integreeritud õpetamist, tunniväliselt aga sporti ja näiteringi.
RRG viie aasta pärast? “Siis on meil 850 õpilast, põhikooli osas kaks, gümnaasiumis kolm paralleelklassi. Anname ettevalmistuse akadeemilise hariduse omandamiseks ja eluks. Nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis muutub oluliseks karjäärinõustamine.”
Saksa keel tuleb tagasi
RRG peasissekäigu kõrval seinal on tahvel nimega Pro Scola infokeskus. Mis on selle ladinakeelse sõnaühendi (vabas tõlkes – kooli toetuseks) taga?
Gümnaasiumi saksa keele õpetaja Piret Steinberg: “Pro Scola Verein ehk Pro Scola toetusühing on asutatud 1992. a saksa keele õpetamise tõhustamiseks Eestis ja Lätis.” Pro Scola asutasid Hermann v. Wrangell (ka toetusühingu esimees) ja dr Peter Friedrich Krienitz, mõlemad kuulsa meresõitja ja maadeuurija admiral Ferdinand v. Wrangelli Saksamaal elavad järeltulijad. Nende soov oli kaugemale Tallinnast ja lähemale oma juurtele Roelas, admiral Wrangelli kodumõisale. Rakvere sobis.
Toetusühingu asutajate idee oli abi õpetajalt õpetajale ilma vahendajateta. Pro Scola infokeskuse riiulitel on parim, mida õpetajad soovida oskavad: uusimad leksikonid, sõnastikud, audiovisuaalsed õppevahendid ja perioodikaväljaanded, muuhulgas Peeter Urbla tõsielufilm Eestist pärit baltisaksa Wrangellide suguvõsa suurkujudest ja nende järeltulijate ettevõtmistest tänapäeva Eestis.
Aastail 1994–1996 käis Saksamaal kursustel 14 Virumaa saksa keele õpetajat. Nüüd korraldatakse kursusi Virumaal, järgmine on juba mais, teemaks saksa tavad ja kombed. Toetajate rahakotiraudade paotamiseks levitatakse Saksamaal infovoldikuid tegutsemisest Eestis ja Lätis.
Omandatud teadmisi on Piret Steinberg saksa keele õpetajatele edasi andnud kursustel Viljandis, Narvas ja Tartus. Ta hindab Pro Scola tegevust väga kõrgelt, eriti multimeedia ehk siis arvutis kasutatavaid ja audiovisuaalseid õppevahendeid, videofilme, samuti keeleõppe metoodilisi materjale. Kõik on nüüdisaegne, informatiivne, hea kvaliteediga ja sobiv ka teiste ainete õpetajatele. Näiteks kunstiajaloo osa kasutab kunstiõpetaja pidevalt.
Piret Steinberg ei ole nõus väitega, et saksa keele õppimisel ei ole perspektiivi, et see on taandunud inglise keele ees: “Olen kindel, et saksa keele õpetamine hakkab tulevikus minema tõusuteed. Kui mingil hetkel selgub, et saksa keele oskajaid jääb väheseks, küll siis elavneb ka huvi.” Praegu õpitakse saksa keelt valdavalt B-keelena, halvem võimalus on taandumine C-keeleks, mille õppimine on vabatahtlik.
Saksa keele õpetamise tase RRG-s ulatub Piret Steinbergi hinnangul maakonna tasandil parimate koolide sekka, üldisemalt aga üle Eesti keskmise. Mõõdupuuks on Reaali õpilaste head riigieksamitulemused ja edukas osalemine olümpiaadidel. Maakondlikul saksa keele olümpiaadil 29. märtsil tuli RRG-sse 7. klasside arvestuses esikoht, 8. klasside seas saadi 2., 3. ja 4. koht ning 9. klasside arvestuses jagati 2.–3. kohta. Gümnaasiumiastme olümpiaadi üleriigilises voorus esitleb 10. kl õpilane Riho Liiv oma projektitööd admiral Ferdinand v. Wrangelli juurtest Virumaal ja nende kultuuriseosest tänapäevaga. Töö on näha ka internetis.
RRG 6. klasside saksa keele õppurid üllatasid austria lastekirjanduse päeval Rakvere raamatukogus Austria suursaadikut ladusa keeleoskuse ja julge esinemisega. Õpilased käivad esinemas ka Rakveres tegutsevas Saksa Klubis. Õppurite huvi Saksamaa ja saksa keele vastu aitab üleval hoida 1991. a alanud õpilasvahetus sõpruskooli Friedrich-Schiller-Gymnasium’iga Schleswig-Holsteini liidumaal Preetzis. Üle aasta, septembri esimesel nädalal, on 25 Reaali õpilast Preetzis, et siis järgmisel aastal võõrustada sõpruskooli lapsi Rakveres.
On olnud raske, aga huvitav
Nii tõdeb kooli arvutisüsteemi üles ehitanud ja arendanud direktori asetäitja Kalev Lasberg. IT-areng sai RRG-s hoo sisse pärast lülitumist ühena 20 Eesti koolist PHARE ISE (infosüsteemid hariduses) programmi. Kolmeks aastaks kavandatud ISE peaeesmärk oli luua kooli infosüsteem, töötada välja strateegia arvutite kasutamiseks koolis. Pilootkoolid testisid eriti virgalt geograafia, bioloogia, keemia ja füüsika õpetamise tarkvara. Kümme aastat tagasi oli RRG-s 12 arvutiga Juku-klass (esimene Juku nime kandev arvuti saadi Reaali esimese direktori Matti Piirimaa toel 1991. a). ISE-programmiga lisandusid 15 arvutiga klass, kaks arvutit administratsiooni tööks ja server. Aastal 2001 sisustati 13 töökohaga klass ja arvutiruum õpetajatele. Viimase kohta lisab Kalev Lasberg tagasihoidlikult, et ega seda paljudes koolides ole. Üldse on koolimajas umbes 60 arvutit, lisaks neli videoprojektorit. Korruste kaupa remonti tehes peetakse tulevikule mõeldes vajalikuks panna paika võrguühenduse liitumispunktid.
Edasi IT-vallas tõenäoliselt siiski nii libedasti ei lähe. ISE-programm on lõppenud, Tiigrihüppe finantseerimise alused muutunud. Tulevikus sõltub IT areng kohalikest omavalitsustest.
RRG-s õpetatakse informaatikat eraldi ainena, riiklikus õppekavas on see integreeritud distsipliin. Alustatakse 3. klassist, siis 5., 7. ja 9. kl, gümnaasiumis on informaatika kõigile klassidele. Arvutiklassides on võimalik õppida geograafiat, bioloogiat, inglise ja saksa keelt, ajalugu, majandust, füüsikat ja keemiat. Infotehnoloogiat kasutatakse ka tunnivälisel ajal: näiteks internetiprojektid “Tere, kevad” ja “Globe”, samuti “Tiigriretk Eestimaal”.
Kursused on läbinud kõik õpetajad, arvutid jõude ei seisa. Juba teist aastat esitatakse õppekavad ja -plaanid, samuti kohustuslikud aruanded arvutis. Lasberg on rahul ISE-programmi osaga gp Untis, mille abil töötatakse välja tunniplaan. Tema teada kasutatakse seda 125 Eesti koolis. Arvutiprogramm saab suure kooli tunniplaani kahe tunniga peaaegu valmis, lihtne on teha vajalikke ümberpaigutusi, kui keegi õpetajatest juhtub haigeks jääma, täiendusõppel viibima jm.
Kalev Lasberg võib ülimalt rahul olla, et koolis on kolm informaatikaõpetajat – Reeli Rump, Anne Raidla ja Rain Vaikla – kõik Reaali vilistlased, Lasbergi enda õpilased.
Neli naist, ketas ja lõimimine
On õppeaasta algus, septembri esimesed päevad, mil tunniplaan juba toimib. Reaal-loodusteaduste haru 10. klassis on esimene tund füüsika. Õpetaja Kadri Trahv alustab Suurest Paugust, universumi tekkest, vastasmõjudest, algainest, tähtedest ja galaktikatest, Maa tekkest. Järgmist, keemiatundi alustab õpetaja Mare Murs samuti Suurest Paugust, edasi räägib keemilisest evolutsioonist, keemiliste elementide ja ainete tekkest. Kolmandas, maateaduse tunnis räägib õpetaja Kadri Marksoo ikka Suurest Paugust: kuidas tekkis päikesesüsteem, Maa kohast selles, Maa vanusest, geoloogilisest kalendrist, magnetväljast, gravitatsioonist. Neljas tund – bioloogia. Ka õpetaja Tiina Sirelpuu alustab Suurest Paugust, siis evolutsioonivormidest, eluslooduse arenemisest.
Miks niisuguses järjestuses? Kadri Trahv väidab, et füüsikalised protsessid on alus, edasi tuleb kõik muu. Mare Murs on pannud tähele, et kui loogilisest järjestusest kinni pidada, omandavad õpilased aineid hõlpsamini. Kui Suur Pauk on läbi võetud, läheb füüsikas jutt mehaanikale ja soojusnähtustele, keemias aatomiehitusele, metallidele, elektrolüütidele, mittemetallidele ja tehnoloogiale, maateaduses Maa siseehitusele, atmosfäärile, hüdrosfäärile ja loodusvöönditele, bioloogias ökoloogiale, organismidevahelistele suhetele, ökosüsteemidele, happevihmadele, prügimajandusele, energiaallikatele ja looduskaitsele.
See skeem toimib ideaalvariandis gümnaasiumiastme reaal-loodusteaduse harus. Majandus- ja humanitaarharus käib asi mõnevõrra teisiti, kuid ikkagi samadest põhimõtetest lähtudes. RRG loodusteaduste õpetajad mõistsid juba 1990. aastate alguses õpetatavate ainete tihedama seostamise vajadust. Algselt füüsika-keemia tasandil, õige pea liitusid bioloogia ja maateadus. Asuti koostama õppekava, mille kohaselt rakendatakse ainete integratsiooni kahedimensiooniliselt: nn vertikaalselt ehk läbivate teemade kaudu ja horisontaalselt ehk objektide, nähtuste tundmaõppimine eri aspektidest lähtudes üheaegselt. Õpetamisel on aluseks loodusteaduslik mõtlemisviis, millega teataval määral seostub ka täppisteaduslik. Kui palju üht või teist õpetamisviisi, seda otsustab igapäevaelus õpetaja, kes teab oma õpilaste võimeid kõige paremini. Õppekavas on loetletud ka frontaalne töö, koostöös ja iseseisev õppimine, avastus- ja loovõpe.
Loodusteaduste integreeritud õppe loomisel on erilist kära tegemata toimetatud viis aastat. Kadri Trahv nimetab seda naiskonnatööks. Õppekava on tehtud “kettana”: kahedimensiooniline, vertikaalide ja horisontaalidega. “Naiskond” on omaloodud näitliku õppekavaga käinud esinemas mitmel üritusel, osalenud töötubades.
Integreeritud õpetamist on positiivselt hinnanud ka õpilased, eriti kevadist kahenädalast õppepraktikat, mis praeguses vormis algas 1995. a ja mille eesmärk on, et õpilane ise uuriks, avastaks ja kogeks võimalikult paljut. 10. klassis uuritakse, kuidas toodetakse joogi- ja puhastatakse reovett, tehakse vaatlusi looduskaitsealal või mererannas. Rakveres võetakse kuuest kohast veeproove, andmeid võrreldakse aastate lõikes. Praktika teine pool on seotud Kundaga: kuidas kaevandatakse paekivi ja savi ning lähteainetest valmib tsement. 11. klassi praktika käsitleb elektrienergia tootmist, transportimist ja kasutamist, alates põlevkivikaevandusest või -karjäärist, tooraine põletamisest Eesti Elektrijaamas ja lõpetades kõrgepingevõrkudega. Õpilased tegutsevad rühmades, rühmatööd vormistatakse projektidena, mida kaitstakse klassikaaslaste ning õpetajate ees (10. klass) või tutvustatakse ja vastatakse kirjalikult kogu praktikat hõlmavale küsimustikule.
Teatripisik luusib terves koolimajas
15 hooaega tagasi sündis laulu- ja mänguselts Karla, draamaõpetus valikainena on õppekavas 1995. aastast. Karla ristiisa oli tollane abiturient, praegu Theatrumi näitleja Vahur-Paul Põldma.
Karla on n-ö valitute seltskond, kooli visiitkaart. Järjepidevalt tegutseb 3– 4 truppi, kokku poolsada õpilast. Eesti kooliteatrite festivale ei kujuta Karlata ettegi, kaasa on löödud Rakveres üle aasta korraldataval Baltoscandalil, Rakvere Teatri lavastustes, mujalgi. “Eesti kooliteatrite pingereas oleme raudselt esimese viie hulgas,” kiidab oma õpilasi RRG muusika- ja draamaõpetaja Tiina Kippel. Kooli toetus Karlale on selge. Abist pole ära öelnud ka linnavalitsus. Rakvere Teatri juures tegutseb avaliku elu tegelaste teatriklubi, kes tänavu lavastatud “Hamleti” etendusest saadud tulust toetas Karlat 5000 krooniga, millega sai sõita kooliteatrite festivalile Saaremaale.
Draamatunnid algavad juba esimesest klassist ja jätkuvad gümnaasiumis teatri-ajakirjanduse harus abituuriumini välja. Tiina Kippel ei ole oma töös üksi. Algklassiõpetaja Kai Eek tegeleb oma klassiga; Karla vilistlane, Viljandi Kultuurikolledzi lõpetanud Rakvere Teatri näitleja Anneli Rahkemaa toimetab kaheksandate klasside trupiga. Tegelejaid on ühtekokku juba 300.
Mida teatritegemine ja draamaõpetus annavad? Tiina Kippel loetleb märksõnu: loovus, fantaasia, esinemiskindlus, eneseväljendus, klassikollektiivi kujundamine. Oli kord üks 11. klass, kus igaüks nohises omaette, kaaslastega eriti ei suheldud. Pärast seda, kui tunniplaani lisandus kaks draamatundi, olukord muutus. Keegi poistest tunnistas hiljem, et vaat selle tüdrukuga ei olnud ta 10. klassis vahetanud sõnagi.
Kevadise praktika ajal teevad teatriklasside õpilased kõike ise. Kes kirjutab näidendi antiikmütoloogia ainetel, kes lavastab midagi vene draamast, kes Shakespeare’i. Tehakse ka nuku- ja tantsuteatrit. Õpilased mõtlevad välja kostüümid ja valmistavad dekoratsioonid, leiavad esinemiskoha: suur või väike saal, õu. Saalid on täis, vaatamas käivad kaasõpilased ja lapsevanemad.
Aeg-ajalt näitlevad ka õpetajad. Tiina Kippel särab, kui meenutab nende lavastatud muinasjuttu kakukesest. Kakukest mängis mürakas direktor Marksoo. See oli päris lõbus. “Meil on õpetajate rahvatantsurühm, rahvapilliorkester ja naiskoor. Kui naiskooriga liitub füüsika- ja tööõpetuse õpetaja Toivo Reinsoo, saab naiskoorist segakoor. Ainult õpetajate teatrifestivalile pole me jõudnud,” ütleb Tiina Kippel.
RRG on kõva spordikool. Kehalise kasvatuse õpetaja Sirje Kiviaru tähtsustab seejuures algklassiosa. Just selles eas on lastel tahe võistelda, jõudu proovida ja jõuproovis ka peale jääda. Koolitunnis sõelutakse välja andekamad, kes suunatakse noorte spordikooli. “Valdavalt meie laste baasil ongi kergejõustikugrupid loodud,” väidab õpetaja Kiviaru.
Trumpalad kergejõustik ja võrkpall
Reaalil puudub korralik võimla. 30 aastat tagasi, kui kool ehitati, hoidsid otsustajad võimla pealt raha kokku. Nagu raadioajakirjanik Ott Kool toona ironiseeris: “Lehma koht laudas võib maksta 1200 rubla, õpilase koht koolis 600.” Laut ehitati, aga korralikku võimlat mitte. Võimlasse ei mahu korraga isegi ühe klassi poisid ja tüdrukud, tunnis antakse esimestele võimlaaega 22 ja teistele 20 minutit. Aga klassikomplekte on 36. Võimeldakse ka koridorides ja keldrikorrusel. Pärast kergejõusti-kusaali valmimist linnastaadionil – koolist seitsme minuti tee kaugusel – on gümnaasiumineidude võimlemistunnid seal.
Kõigele vaatamata on üldine huvi sportimise vastu Sirje Kiviaru tähelepanekute põhjal viimastel aastatel kasvanud. 23 aastat Reaalis ametis olnud Kiviaru loeb edukuse nurgakiviks nii endisi kui ka praegu töötavaid kehalise kasvatuse õpetajaid. Kunagisi tugevaid õpetajaid Eha Pilti ja Helina Rannametsa peab ta enda juhendajateks. Tänastest kolleegidest nimetab Andres Pajot, kelle juhendamisel mängitakse saalihokit, jalgpalli ja rahvastepalli, Helle Tuhklat, kelle käe all harjutavad korvpallitüdrukud, Andres Veermäed kui korvpallipoiste treenerit ja Eve Mõttust, kelle hoole all on algklasside kergejõustiklased ja teatevõistlusesarja “Tähelepanu! Start!” osalised. Malet mängitakse Jakob Kiige ja lauatennist Jaak Villemsi eestvedamisel.
Spordiala number üks on Kiviaru sõnul võrkpall, mis näitab treener Mati Meriranna väga head tööd poistega. Ala number kaks on kergejõustik – sellega seoses peab mainima Jaak Vettikut, kauaaegset õpetajat, praegust tunniandjat, noorte spordikooli direktorit ja kergejõustikutreenerit. Edukad on oldud läbi aegade “TV 10 olümpiastardi” jõuproovidel ja Eesti Koolinoorte Spordi Liidu kevadistel teatejooksuvõistlustel. Maakonna jõuproovidel kergejõustikus on Reaal teistest üle, Eestis peab Sirje Kiviaru tugevamateks vastasteks Viljandi Paalalinna Gümnaasiumi ja Tallinna Reaalkooli.
Mõned ainuomased traditsioonid
RRG huvijuht, kooli vilistlane Mare Paloots nimetab neist esimesena õppeaasta algust – alati 1. septembril, ka siis, kui see on kalendris punasega kirjas. Koolimaja ees saavad kokku kõik 1100 õpilast või rohkemgi, et igaüks näeks, palju neid on.
Õpetajate päeval saadavad abituriendid igapäevased kamandajad mõnda sihtpunkti majast eemal. Kui õpetajad koolipäeva lõpuks ekskursioonilt tagasi jõuavad, ootavad neid ees kontsert ja pidulaud, mille hõrgutised küpsetavad õpilased ise.
Oktoobris on rukkileivapäev – roogi, mõistagi leivast, valmistavad nii suured kui ka väikesed õpilased. Üritus on popp ja õhinat palju. Tutvutakse Viru Leiva toodetega.
Jõulukuus muutub kooli aula üheks õhtuks muusikasalongiks, kus viimati esines Emajõe Teater kavaga “Eelmise sajandi laulud”. Detsembri lõpus korraldatakse Torditurniir võrkpallis klasside segavõistkondadele ja õpetajatele.
Eesti Vabariigi aastapäeva tähistatakse aktusega, sünnipäevalaulu laulab iga klass. Tänavu valiti laulud õpilaste vanemate kooliprogrammist.
RRG sünnipäevanädal aprillis algab rongkäiguga Vallimäelt, kus lastakse aupauk kahurist “Ööbik”, mille valmistas Rakvere linnale Reaali vilistlane, kunstnik Priit Verlin. Vallimäelt tullakse lõkketulele. Sünnipäeva märgib ka kevadkontsert.
Mais osaletakse üle-eestilises kevadlillemüügis, milles RRG on Eesti koolide arvestuses olnud alati kolme esimese seas.

Flandria haridussüsteem on keerukas, aga toimib hästi 1.

KATRIN TAMBET, Viljandi LV haridus- ja kultuuriamet ENE SAAR, EBS-i Gümnaasium

Ainenõukogu püüab õpetajaid aidata

Mart Soobik, tööõpetuse üleriigilise ainenõukogu esimees

Möödunud aastal tegeles tööõpetuse üleriigiline töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainenõukogu põhiliselt õppevahendite riigihanke ja õpetajate koolituse korraldamisega. Toimus neli kursust elektroonika ja üks elektriliste töövahendite teemal. Allpool annan ülevaate selle aasta olulisematest tegemistest.
 
Koolides 2002. a sügisel kasutusele võetud töö- ja tehnoloogiaõpetuse ainekava on eelmisega võrreldes suuresti muutunud. Kooliõpikud on aga olnud ülesehituselt ja sisult pikka aega ühesugused. Hädasti on vaja tänapäevaseid õpikuid, praeguste materjal on aegunud, õpetamisparadigma ning ühiskonna vajadused muutunud.
Uued õpikud
Ainenõukogus tegi Endel Rihvk ettepaneku koostada järgnevad õpikute komplektid, lähtudes ainekavas esitatud kohustuslikest teemaplokkidest ja valitavatest tööliikidest, nii et kokku moodustuks kümme õpikut, igaühes kolm alateemat. Esimene õpik – üldtehniline ettevalmistus (tehnika läbi aegade, tehniline kirjaoskus, kujustamine ja tehnikalooming); teine – tehnoloogiline ettevalmistus (materjalide töötlemine, elektrikäsitöövahendid, katteviimistlus); kolmas – puidutööd (puidu vormimine, puitliited, puidu treimine); neljas – metallitööd (traadi- ja plekitööd, metalli käsitsi ja masintöötlemine); viies – elektritööd (elektrotehnilised tööd, elektroonika, automaatika); kuues – ehistööd (metallehistööd, ehted, sepatööd); seitsmes – rakenduskunst (keraamika, nahkehistööd, klaasitööd); kaheksas – ennistamistööd (puitesemete ennistamine, köitetööd, vitspunumine); üheksas – masinaehitus (mehaanika, velo- ja mototööd, keevitamine); kümnes – mudeliehitus (lennumudelism, laevamudelism, plastitööd). Õpetaja kasutab 4.– 9. kl kohustuslike teemaplokkide õpikuid (1. ja 2. õpik) ning valib õpilastega tööliikide õpikud, mida tundides käsitleda. Õpikud sobivad abimaterjaliks mitme õppeaasta jooksul vastavalt kooli ainekavale.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpikute koostamise üldkontseptsiooni (M. Soobik) võiks kirjeldada näiteks tööliigi muusikainstrumendid põhjal. Sissejuhatuses esitatakse ülevaade muusikainstrumentidest ja nende kasutusnäidetest, tekitatakse huvi, antakse teada, mida edaspidi omandatakse. Praktiline tegevus jaguneb kolmeks. Alg- ehk nn käsitöölise tasandil valmistatakse Eesti rahvapille (nt pajupilli). Kesk- ehk nn industriaalsel tasemel võetakse käsi- le pillid, mille valmistamiseks annab õpik teatud juhised, osa tuleb noortel endal välja selgitada. Käsitöövahenditele lisanduvad masinad ja seadised. Kõrgemal, nn kõrgtehnoloogilisel tasemel käsitletakse ja valmistatakse muusikainstrumente, põhitegija on noor ise. Lisandub arvuti (IT), elektroonika, automaatika. Valmistatakse näiteks elektrikitarr. Õpik suunab õpilast infot otsima, selekteerima, analüüsima, valima tõhusaid lahendusi, planeerima tegevust, kavandama eseme valmistamist. Iga alateema lõpeb (valik)ülesannete ja ohutustehniliste soovitustega praktiliseks tööks.
Siin toodud teemade loetelu ja õpikute koostamise lähtealused on esialgne visioon. Ootame õpetajate ettepanekuid ja loodame leida kaasautoreid. Uue õppeaasta alguses toimuval ainenõukogu koosolekul kavatseme õpikuautorite esialgseid tekste analüüsida. Autorid peaksid saatma kahe-kolme leheküljelise teemateksti ainenõukogu esimehele hiljemalt juuniks.
Üleriigiline konkurss (olümpiaad)
Üleriigilisele töö- ja tehnoloogiaõpetuse konkursile eelnesid piirkonnavoorud, mille tulemused pidi esitama üleriigilisele komisjonile 30. märtsiks. Kahjuks kõik maakonnad/linnad seda ei teinud (puudusid õpetajate kontaktandmed jne).
Eelseisev konkurss koosneb kolmest osast: teoreetiline, praktiline ja kodune töö. Teoreetiline osa sisaldab 20 küsimust töö- ja tehnoloogiaõpetusest, rõhk on loogilistel seostel, põhjendustel ning probleemide lahendamisel. Näidisülesanded on olümpiaadide internetileheküljel http://www.ttkool.ut. ee/olympiaadid/tko.html.
Valmistatav tööese hõlmab suuresti ainekava läbivaid teemaplokke: kujustamine ja tehnikalooming; tehniline kirjaoskus; tehnika läbi aegade ja materjalide töötlemine koos eseme valmistamisega. Praktiline tegevus koosneb eri tööliikidest, mida tuleb omavahel kombineerida. Tehniline joonis tuleb vastavalt etteantud tingimustele endal koostada.
Kodune töö peab pakkuma vaatajale ja hindajale uudseid momente tööliikide rakendustest, see peab olema varustatud sildiga, millel on õpilase, õpetaja ja kooli nimi, õpilase vanus ja klass ning eseme nimetus. Soovitame kaasa võtta piirkonnavoorus valmistatud praktilise töö, et õpetajad saaksid vahetada kogemusi ja näeksid, mida mujal on tehtud. Nendest ja kodustest töödest on kavas teha kohapeal näitus. Õpetajatele, kes tulevad Tallinnasse koos õpilasega, kavatseme demonstreerida videofilmi “Õpilastööd 2002”.
Konkursi töid hindab ainenõukogu nimetatud zürii: Villu Baumann Haapsalust, Margus Mikkor Tääksist ja siinkirjutaja. Hinnangute kriteeriumid määrab korralduskomisjon ning hindamissüsteem tehakse osalejaile teatavaks konkursi alguses. Teoreetiline ja praktiline osa annavad kumbki ca 45 ja kodune töö ca 10 punkti. Üleriigilise vooru lõpparvestuses liidetakse kolme osa punktid ja selgitatakse parimad ainetundjad.
Konkurssi toetavad ja auhindu jagavad Robert Bosch OÜ ja Step Systems, ainenõukogu premeerib õpetajaid kingitustega. Üleriigilise töö- ja tehnoloogiaõpetuse konkursi korraldab Tallinna Pedagoogikaülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse didaktika lektoraat 26. aprillil algusega kell 11 TPÜ tööõpetuse õppehoones.
Suvekonverents
Õpetajatele toimub 2.–4. juunini Pärnumaal Lepanina hotellikompleksis kolmepäevane rahvusvaheline suvekonverents “Uus ja huvitav töö- ja tehnoloogiaõpetuses”. Konverentsist võtavad osa ka Soome tehnilise töö õpetajad, ühtlasi tähistab Step Systems Eesti OÜ oma 10-aastast sünnipäeva.
Põhisõnavõtjad on õpetajad. Soome poolt tutvustatakse uut tööohutuse õpikut ja hooldemeistri töökohustusi, juttu tuleb nende ainekavast ja ülikooli koolitusest.
Ootan sõnavõtjate esinemissoove (15 töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajat). Ettekannete ja saadetud materjalide põhjal kavatseme koostada kogumiku, kus oleksid nii soomlaste kui ka eestlaste tööd ja mõtted. Toimuvad bussiekskursioonid ettevõtetesse ja koolidesse ning töötoad. Info ja eelregistreerimine (22. maini) tel 056 499 135 ja e-postiga msoobik@tpu.ee. Konverentsi kavaga saab tutvuda aadressil www.tpu.ee/taienduskoolitus.html, valida tööõpetus ja suvekonverents.
Töökeskkond ja hooldemeister
Õpetaja ja õpilaste kehvadest töötingimustest on palju räägitud, oleme saatnud ministeeriumile taotlusi, kus oleme olukorda põhjendanud ja esitanud ettepanekud nende parandamiseks (vt 8. ja 15. märtsi 2002 ÕpL). Seni on probleem jäänud lahenduseta. Esitan veel kord ainenõukogu ettepanekud.
1. Hakata töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajatele maksma sihtotstarbelist lisatasu õppetöökoja hooldamise eest. Koolis, kus tunnid toimuvad liitklassides, s.t väikeses koolis, oleks tasu 500 kr; ühe paralleelklassiga koolis 1000 kr; kahe paralleelklassiga koolis 1500 kr; suuremas koolis, kus klasse üle kahe paralleelklassi, 2000 kr kuus.
2. Arvestada ministeeriumi eelarvesse ressursid infotehnoloogia rakendamiseks töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundides (arvuti, printer, kujustamise ja tehnilise joonestamise programmid).
3. Eraldada omavalitsustele sihtotstarbeline summa töö- ja tehnoloogiaõpetuses kasutatavate materjalide jaoks (vähemalt 200 kr õpilase kohta õppeaastas).
4. Soovitada omavalitsustel korraldada igal aastal töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppetöökodade ülevaatus, teha töökoja parendamise-rekonstrueerimise kava, rahastada selle rekonstrueerimist ning seadmete hankimist.
5. Määrata Tallinna Pedagoogikaülikooli töö- ja tehnoloogiaõpetuse eriala koefitsiendiks neli, kuna õppetöö toimub väikestes rühmades ja on tänapäevaste seadmete kasutamise tõttu kulukas. Leida ressursid töö- ja tehnoloogiaõpetuse eriala õpperuumide kaasajastamiseks ja sisseseade muretsemiseks.
Nende murede lahendamine pole võimatu, kuid seni on neid vist vaadeldud kui ebaolulisi. Aeg on asjul sarvist haarata ja tegutsema hakata, luua normaalsed õpitingimused õpilastele ja õpetajatele, üliõpilastele ja õppejõududele.
Õpilastööde konkurss ja reis Itaaliasse
Ainenõukogu tahab korraldada sügisel õpilastööde konkursi “Hea Eesti idee”, kuhu on oodatud töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundides, huviringides ja kodus valmistatud praktilised esemed. Ideed peavad olema uudse vormi või konstruktsiooniga ja praktiliselt kasutatavad, valmistatud kodumaistest materjalidest. Valmistada võib mänguasju, köögi tarbeesemeid või lihtsaid mööbliesemeid. Igale tööle peab lisama lühikese eset iseloomustava jutu ja joonise. Jutu esitab autor koos joonise ning tööesemega ühel-kahel lehel A-4 formaadis. Püüame leida sponsoreid, kes meie ettevõtmist toetaksid ja iga vanuserühma paremaid tunnustaksid.
Tööõpetuse ainenõukogu on plaaninud täienduskoolitusreisi Itaaliasse 19.–29. septembrini. Reis kulgeb läbi Soome (külastatakse Helsingi Ülikooli) ja Rootsi, Taani, Saksamaa ning Austria. Tagasi sõidetakse läbi Poola ja Baltimaade. Osavõtuks palun aegsasti märku anda.

Töö- ja tehnoloogiaõpetaja argipäevamõtteid

Veiko Metsaar, Väike-Maarja Gümnaasiumi õpetaja

Üldhariduskoolis tunduvad töö- õpetuse õpetajad isevärki. Mehed on omaette tolmuses ja mürarikkas töökojas ja nende kurtmine on koolijuhile tülikas: nõuavad raha töövahendite ostmiseks, paaristunde, inimlikke töötingimusi ja mida kõike veel.
 
Töö- ja tehnoloogiaõpetuse (TTÕ) tunni ettevalmistamine ja kogu töö planeerimine algab materjalide ja tööriistade hankimisest. Kui see ei õnnestu, jääbki õppekava täitmata. Tavaliselt käib õpetaja mööda firmasid kerjamas, sest enamiku koolide eelarves materjalide tarvis raha ei ole. Ei tasu ka loota, et iga õpilane muretseb endale ise töövahendid.
Materjalist tuleb valmistada õpilastele toorikud. Kui igas klassis on õpilasi 20 ringis, kulub aega palju. Töövahendid nürinevad ja lagunevad ruttu, sest kvaliteetsete tööriistade muretsemiseks pole raha. Õpetaja kohustus on tööriistad korras hoida, et tagada ohutus ja kvaliteet. Hea tööandja mõistab seda, kompenseerib TTÕ õpetajale lisatöö ega suhtu temasse üleolevalt.
Tulemused sõltuvad tingimustest
Paljud koolitöökojad on halvas seisukorras. Õpilased ja õpetajad töötavad sobimatutes ruumides, tolmus ja hämaras. Kes aitaks? Pole kuulda olnud, et tervisekaitse oleks huvitatud töötingimustest koolitöökojas. Samas on Eestis koole, kus tingimused on väga head. Paljude koolide omanikud on mõistnud, et euroremonditud ametnikekabinetid ei taga piirkonna edu, seda teeb hoopis investeering kooli.
Tööõpetuses kasutatavad tööriistad on teravad. Õpetaja peab jälgima, et õpilased ennast ja kaaslasi ei vigastaks. Töö õpetamisest ei tule midagi välja, kui õpilased istuvad vaid vaikselt oma kohtadel, käed korralikult laual. Ei maksa arvata, et mis tööõpetuse õpetajal viga, annab lauatüki kätte ja õpilased muudkui hööveldavad. Töö võib olla õpilastele väga ohtlik, kui õpetaja ei valitse täielikult klassi. Korda ei saa tagada hirmuga, vaid vastastikuse lugupidamisega. Kogenud õpetaja õpib aja jooksul nägema ette ohtlikke olukordi ja neid ennetama.
Võlusõna – eelkutseõpe
Näib, et eelkutseõpe peaks aitama paljude hädade vastu: taltsutab ülekasvanud õpilasi ja annab gümnaasiumisse meelitatutele ettekujutuse tööelust. Kutse-eelne õpe ongi ju põhikoolis ja gümnaasiumis igapäevane õppimine. Minu meelest uue õppeaine keskkooli või põhikooli lisamine ei aita. Üldhariduskooli ja ametikooli liitmisega, tegelikult uue koolitüübi loomise ja müstilise eelkutseõppe sinna külge pookimisega loodetakse päästa hääbuvaid kutsekoole. Koolitüüpide ülesanded on erinevad ja ühendamise kasu võib olla vaid juhtimiskulude säästmine. Küll aga võib ebakompetentsusest sündida lõpuks suurem kahju.
Tegelikult ootavad tööandjad noortelt kohusetundlikkust, lojaalsust, täpsust (kella tundmist), st head kasvatust, siis tulevad ka erialaoskused. Töö- ja tehnoloogiaõpetuse tunnis on kohe näha, kas keegi teeb “haltuurat”.
Ideaal oleks üldhariduskooli lõpetanu sel tasemel oskused ja teadmised, et kutsekoolis ei tuleks aega raisata põhikoolis õpitu ülekordamisele, vaid õpetataks ametit. Kui põhikoolis õpetatava mahtu ei vähendata ja kõike ei jõuta selgeks õpetada, võiks probleemi lahendada lisa- või üleminekuaasta.
Mis leevendaks õpetajate põuda?
Paljud TTÕ õpetajad peavad kooli kõrval teist töökohta, et peret ülal pidada. Lõpuks tüütab ja väsitab mitme isanda teenri elu ära ja õpetaja lahkub koolist sinna, kus palk ja töötingimused paremad. Kõrgkoolist tuleb vähe järelkasvu. Pedagoogilise hariduseta mehel võtab aga õppimine aega, tasulises õppes ka raha. Professionaaliks saadakse aastatepikkuse tööga. Kogenud õpetaja töölt lahkumine on ülim riigi raha ja inimressursi raiskamine.
Valitsuse kallite ametiautode väljavahetamine odavamate vastu ei kompenseeri kahju, mis tekib professionaalse õpetaja koolist lahkumisega.

Poiste tööõpetus tavakooli õpetaja pilguga

Urmas Pohlak, töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja

Olen töötanud 15 aastat Loo Keskkoolis ja pool sellest ka Kostivere Põhikoolis poiste tööõpetuse õpetajana. Poisse käib nädalas kahes töökojas 120 ringis. Jõelähtme vald ja koolijuhid on meie tegemistesse mõistvalt suhtunud, mind ja poisse alati toetanud. Töökodades on poiste käeliseks arendamiseks enam-vähem kõik olemas. Muidugi võib alati rohkem tahta ja alati saab oma tööd paremini teha.
Kirjutama sundis mind tõsiasi, et viimasel ajal olen märganud poiste tööõpetuse kui õppeaine ründamist.
Ise arvan, et poiste tööõpetuses on toimumas revolutsioon, kus vanaviisi ei saa ja uutmoodi ei oska või ei taha. Olen lugenud artikleid tööõpetuse õpetamisest põhikoolis. Kõigil kirjutajatel on omamoodi õigus.
Tööõpetus sobib aine nimetuseks aine tundjatele, aga mitte neile, kes pole viitsinud ega tahtnud sellesse süveneda. Viimasel tööõpetajate kursusel rõhutas Endel Rihvk, et põhikooli tööõpetus on ennekõike käelise arendamise tund ning sama vajalik kui matemaatika või emakeel. Arvan, et põhikooli tööõpetuse puhul tuleb rohkem rääkida tehnilisest käelisest kasvatusest.
Käeline õpetus toimuks 4.–6. kl, kus lapsed valmistaksid käsitööesemeid, 7.–9. kl lisanduks tehnoloogiaõpetus, mille käigus valmistatakse elektroonikakonstruktoreid ja seadmeid (kooli vabal valikul, mitte sunniviisiliselt).
Lapsed töötavad väga erineva kiirusega. Sellepärast on ka raske teoreetilise-tehnoloogilise õpetuse lisamine ainetundi. Juhised tööeseme valmistamiseks tuleb aga kindlasti anda.
Teatud tehnoloogiliste protsesside seletamine nõuab aega ja kannatust, sest murdeealisel on teoreetilist juttu raske kuulata. Ta tahab midagi teha. Esimese korraga ei pruugi kaugeltki kõik õpilased aru saada, mida räägitakse. Järgmisel nädalal tuleb õpetatut korrata ja kolmandal nädalal kinnistada tunnikontrolli või suulise kontrolliga. Näiteks lihtsa vooluringi jada ja rööpühenduse õpetamiseks võib kuluda 6–8 ainetundi (3–4 nädalat kaks tundi nädalas).
Elektroonika ja elektriõpetuse tehnoloogiliste protsesside selgitamise soovitan jätta 8.–9. klassi, kus saab seda integreerida elektriõpetusega füüsikas.
Käelises õppes võib klassi jagada süva- ja tavaõppeks, kus süvaõppes selgitatakse tehnoloogilisi protsesse põhjalikumalt. 4.–7. kl poiss on alles laps ja seega tuleb käelise tegevuse tundi võtta paljuski mänguna. Kusjuures mäng peab olema huvitav. Selliste tööesemete nagu vasara varred, viilpead, puulusikad, rööp- ja kalasaba tapiga karbid, kirvevarred jne valmistamine on väga arendav, kindlasti ei tohiks neid töökavast välja jätta. Samas tuleb teha ka trükiplaati ja ühendada lihtsaid vooluringe.
Käelise tegevuse tunnis peab õpilane nägema ja proovima nii seda, mida tegid vanaisad, kui ka seda, mida saab tänapäeval valmistada masinatega. Tuleb selgitada, kuidas need masinad töötavad. Õpilases peab tekkima huvi.
Siit järeldub, et põhikooli tööõpetuse üks peamisi ülesandeid on laste tehniline käeline kasvatus, mi sisaldab käelist arendamist ja tehnoloogiate tundmaõppimist. Ametikooli ülesandeks jäägu aga õpetada konkreetset ametit (tööd).

Kui teaks, küll oleks hea!

ENDEL RIHVK, Kiili Kooli õpetaja

Poiste tööõpetuses on viimasel 15 aastal aeg-ajalt kerkinud küsimus aine sisu põhimõttelise uuendamise vajadusest, seejuures osutatakse teistes riikides kulgevatele protsessidele. Kuid ei puudu ka seisukohad, et sissetallatud rada käib küll.
 
Väitlused on jõudnud ka Õpetajate Lehte. Püüan probleemi veel kord võimalikult erapooletult analüüsida.
Mente või manu?
Sõidan igal hommikul läbi Mustamäe suusasilla alt, mis tehnikaülikooli 50. juubeliks püstitati ja loen sellele raiutud (pro keevitatud) kreedot “Mente et manu”. Ei mäleta, kas sellest tookord räägiti, kuid kahtlen, kas toonase TPI õppejõud ja tudengid ise sillatalasid kraanaga paika tõstmas ja kokku keevitamas käisid. Kaldun arvama, et seda tegid mõne toonase ehitus-montaazivalitsuse oskustöölised. Kuid silla püstitamiseks vajalikud arvutused ja joonised tegid kindla peale nemad.
Kirja nähes mõtlen iga kord sellele, kumb on inimesele ja ühiskonnale tervikuna kasulikum: kas see, kui tal on mitmekülgsed võimed (näiteks oskus mõelda ja mõeldut oma käega realiseerida) või spetsiifilised võimed (s.t ühed mõtlevad, teised teostavad). On vaieldamatu tõsiasi, et ajaloo jooksul on areng toimunud just viimases suunas. Sada aastat tagasi pidi iga mees teadma, millisest puust saab parima hobuselooga, selle valmistamiseks ise aidaseinale sobivad paindepakud kavandama ja valmistama ning lõpuks looga algusest lõpuni valmis tegema. Veel 50 aastat tagasi pidi mees oskama jalgrattakummi lappida, ketti jätkata või laagreid reguleerida. Aeg on edasi läinud ja nüüd minnakse mobiiltelefoni või arvutiga töökotta, kus firma kulul väljaõpetatud mees ühe trükkplaadi teise vastu välja vahetab. Siit loogiline küsimus: milleks pintsaklipslase pojale, kelle isa oma kätega tööl ega kodus kaht kõverat kõrtki risti ei pane, selline tööõpetus, kus tuleb tolmust puitu treida või õlist metalli viilida?
Võime on treeningu tulemus
Pole sugugi üllatav, kui tööõpetuse tunnis mõni poiss pärib: “Aga milleks seda vaja teha on?” Võib vastu küsida, kellele on vaja tema leitud matemaatikaülesande lahendust või kirjutatud etteütlust. Siis saadakse enamasti aru, et tööõpetuses tehtavgi on eelkõige harjutus, mille praktiline väärtus pole primaarne. Kuigi inimese käelise osavuse taga on aastatuhandete pikkune looduslik valik ja see pärandatakse edasi geenidega, vormub eeldus võimeteks ikka vaid sihipärase harjutamisega.
Tõsi on, et üldkooli tööõpetuses on aega selleks ülimalt napilt, aga ega kehalise kasvatuse tunnis ka kellestki tippsportlast vormita. Põhikoolis ei tea me veel, kellest saab skulptor, kellest kirurg või automehhaanik, kuid neil ja paljudel teistel kutsealadel ei ole käeliste oskusteta võimalik edu saavutada. Aga ülejäänutel, kes tööõpetuses “kätega mõtlemise” magusa maitse suhu saanud, aitab see ka tulevikus elukvaliteeti parandada.
Töötlemine või montaaz?
Tööõpetuse sisus on eri riikides viimastel aastakümnetel eristatavad kaks suundumust. Üks, mida on viljeldud kõige kauem Põhjamaades ja ka kunagi N Liidus, peab tööõpetuses primaarseks mingist materjalist sobivate tehnoloogiliste võtetega detailide ja neist esemete valmistamist. Teise, eelkõige Saksamaal ja Inglismaal juurutatud õppekava kohaselt tehakse tööõpetuses mitmesuguseid katsetustega seotud töid (meie mõistes laboratoorseid töid), mänge, kus detaile ja sõlmi saab korduvalt kasutada (nn konstruktoreid). Monteeritakse tööstuslikult toodetud detailidest esemeid kokku, kasutades arvutitehnikat ja programme. Selle süsteemi otstarbekust põhjendatakse võimalusega luua seoseid teiste ainetega, õppida tundma tänapäeva tehnikat ja tehnoloogiat. Nendele argumentidele ei söanda enamik inimesi vastu vaielda ja nii on Põhjamaade traditsiooni hakatud kallutama teise variandi suunas. Nähtavasti pole see kohanud ka tööõpetuse õpetajate olulist vastuseisu. Paraku jäetakse sel moel kahe silma vahele uue süsteemi puudused. Detailide montaazile kulub keskeltläbi kümme korda vähem aega kui nende valmistamisele koolitöökojas. Seetõttu kasvab oht, et poiss teeb tunnis kätega midagi viis minutit ja 40 minutit mõtleb pro igavleb. Olen ise taolisi tunde Soomes ja Rootsis näinud. Tööõpetuse tund olgu ikka alternatiiv enamikus tundides prevaleerivale vaimsele pingutusele.
Eestis on vaja silmas pidada ka asja majanduslikku külge. Kuigi tööõpetuse korraldamiseks vajalikud materjalid ja töövahendid on tänapäeval tunduvalt kallimad kui paarkümmend aastat tagasi, on nende hankimine koolidele siiski jõukohane. Paljudel juhtudel saab kasutada odavaid tootmisjääke. Montaazitöödeks kuluvad tööstuslikult toodetud detailid on aga kordi kallimad. Näiteks muretseti hiljaaegu tsentraliseeritud riigihankega kõigile koolidele elektroonikadetaile ja töövahendeid hinnaga ca 4000 krooni komplekt. Kuigi töövahendid on korduvkasutatavad, saab kaasaantud detailidest valmistada vaid 15 ühesugust eset, milleks poistel kulub maksimaalselt kaks paaristundi. Ühe klassikomplektiga põhikoolis on aga õppeaastas tööõpetust üle 300 paaristunni.
Kuidas edasi?
Kõigist poolt- ja vastuargumentidest hoolimata peab lõpuks määratlema – kas tulevikuühiskonna meestele on vajalikumad võimalikult laialdased teadmised tehnikast ja tehnoloogiast või arenenud käelised võimed. Nagu kirjutab 21. märtsi Õpetajate Lehes Ülo Vooglaid, peaksid taolistele strateegilistele otsustele eelnema kasvatusteaduslikud uuringud. Tema arvates on need meil nutuses seisus, kuna neid ei rahastata. Paraku võib arvata, et siin käsitletavas küsimuses ei anna lõplikku vastust ka meie väikese riigi piires korraldatav uuring. Parimal juhul saab see tugineda teiste riikide kogemuste analüüsile ja muudele kaudsetele meetoditele, sest puudub võimalus eksperimenti korraldada.
Öeldu ei tähenda kaugeltki seda, et asja ei tasuks lähemalt uurida. Nii võiks laialdase küsitluse teel selgitada välja ühiskondliku arvamuse ja võtta see edasise tegevuse aluseks. Kui selgub, et meeste käelist suutlikkust peetakse oluliseks ka tulevikus, saaks eksperimentaalselt kindlaks määrata, millised käelised toimingud ja harjutused on selle eesmärgi saavutamiseks kõige efektiivsemad. See omakorda annaks võimaluse ainekavasse ja õpikutesse lülitada need tegevused ja tööliigid, kus sellised toimingud on ülekaalus.
Kõik eespool öeldu ei tähenda, nagu välistaks materjalide töötlemisel põhinev tööõpetus õpilastele uute tehnika- ja tehnoloogiateadmiste edastamise. Need on praegu ja peaksid ka tulevikus olema õppekavas mõistlikes proportsioonides. Koos koolide võimalustega uueneb ka koolides kasutatav töötlustehnoloogia. Nii tõrjuvad juba praegu elektrilised käsitööriistad välja mehaanilisi ja see kajastub ka riiklikus ainekavas. Poiste praktilises tegevuses pole tänapäeval primaarsed õpetuseesmärgid, esiplaanile tõusevad arendavad ja kasvatuslikud. Aine nimetus aga rõhutab nimelt esimest. Võib-olla tuleks eeskuju võtta sõsarainest, mille nimetus pole “spordiõpetus” vaid “kehaline kasvatus”. “Käeline kasvatus” kõlab algul küll harjumatult, on aga hulga täpsem.

Töö- ja tehnoloogia- õpetuse olümpiaad

Käsitööarmastus – ärge arvake seda kadunud asjade hulka!

Anu Pink, Türi Majandusgümnaasiumi käsitöö ja kodunduse õpetaja

Paljud kurdavad käsitöötunni järjest kahaneva populaarsuse üle. Millegipärast on just see aine justkui mõni poliitiline erakond langemas sõltuvusse reitingutest. Pole kuulnud näiteks matemaatikuid arutlemas, kui populaarne matemaatika ikka laste hulgas on. Tundub, justkui oleksime ebakindlad.
 
Arvata võib, et ebakindlusele on aidanud kaasa nüüd juba kümmekond aastat meieni jõudev tõdemus, et mujal maailmas igal pool käsitööd õppekavades ei ole. Jääb mulje, et raske on ülimast populaarsusest langeda tavaliseks õppeaineks. Mis seal salata, käsitööõpetajana mäletan hästi ärkamisaegset tõusulainet, mis igat sorti näputöö, eelkõige rahvusliku, ülitähtsaks tegi. Tegelikult pole meil mingit alust arvata, et siis tahtsid absoluutselt kõik just selle valdkonnaga tegelda. Küll võib oletada, et kümme aastat tagasi ei kuulutanud õpilane oma vastuseisu nii elavalt kui praegu.
Huvi pole ju kadunud
Näidake mulle kooli tunniplaanis õppeainet, mida kõik armastavad, siis ehk julgen kurta õpilaste huvipuuduse üle tööõpetuse tunnis. Elu kipub olema selline, et jätkub neid, kel on väga suur huvi, kes on aines väga andekad, aga ka neid, kes teevad kohustusliku õmblustöö enam-vähem korralikult ära lihtsalt selleks, et hinne kätte saada. Loomulikult on ka neid, kellele tööõpetus tundub igav või mõttetu. Mõni neist pusib vaikselt, teine kuulutab oma arvamust valjuhäälselt. Nende hüüdlausete pärast pole ometi põhjust kahelda õppeaine vajalikkuses. Aeg-ajalt kuulevad selliseid proteste kõik kolleegid, olgu nad keemikud, füüsikud või ajaloolased.
Koolides on palju õpilasi, kes naudivad eneseteostust käelise tegevuse tundides. Rõõm originaalse ja vahva tarbeeseme valmimisest innustab käelisi oskusi edasi arendama. Peaksime olema piisavalt targad, et mitte võõrutada järgmist põlvkonda praktilisest tööst. Kutseharidus vajab head mainet ja alus pannakse sellele ka tööõpetuse või käsitöötundides.
Aga kui kõik on tööõpetuse vastu?
Kui eitav suhtumine kipub saama koolis üleüldiseks, tasub vaadata üle õpetatava sisu. Ehk oleme unustanud, et tööõpetus ja käsitöö peavad ajaga kaasas käima? Absurdne on õpetada ainult vananenud tehnoloogilisi võtteid ja sundida lapsi aastal 2003 õmblema esemeid, mis olid moes 1982. Vanu ja klassikalisi käsitöölii- ke tuleb õpetada kui meie kultuuripärandit, tutvustada rahvuslikke traditsioone ja töövõtteid. Aga seejuures pole mõtet teha nägu, nagu oleks pilutamine ka praegu eesti naise igapäevategevus. Kui ma käsitööõpetajana julgen endale ja lastele tunnistada, et tegin viimase suurema pilutöö seitse aastat tagasi, pole ka õpilastelt mõtet nõuda pikki piluridasid. Piisab tutvumisest ja väikesest sellealasest näpuharjutusest.
2002. a sügisel kehtima hakanud ainekava peegeldab tänapäeva ja võimaldab koolis käsitöötunde läbi viia just nii, et see õpilastele huvitav oleks. Silguvormi kõrvale rääkige ka lasanjest ja lõpututest maitseainevalikutest poeriiulil. Lisaks rahvarõivastele leidke aega tutvustada tänapäevamoodi ning kas või äsja toimunud Supernoovat. Haritud eestlane peab tundma oma kodumaa rahvarõivaid, aga ta võiks ka teada, kes oli Chanel või mis on ?enill.
Raamatust on abi
Raamatuküllus poelettidel on jõudnud ka käsitööni. Õpetajana võin ainult rõõmustada ilmuva abimaterjali üle. Kurvaks teeb aga tõsiasi, et mõned uued ja väga ilusad tõlgitud käsitööraamatud sisaldavad kohmakaid mõisteid. Kirjastused võiksid tõlkeraamatute puhul pidada rohkem nõu spetsialistiga. Vahel on olemasolevate eestikeelsete väljendite asemel kasutatud absurdseid otsetõlkeid. Koolilaps on kindel, et raamatus on kõik õige. Aga kui tavaline soonik on nimetatud patentkoeks või poolimisseade kerilauaks, tekitab see segadust.
Eesti käsitööd ei saa õpetada vaid välismaiste käsiraamatute toel. Käsitööõpetaja vajab palju abimaterjale, olgu need mustrid, näidised, abiraamatud, internetimaterjal. Kõige selle otsimine nõuab õpetajalt pidevat lisatööd. Korralike, arusaadavate tööjooniste ja mustritega õpperaamat võib õpetaja lõigun-kleebin-lisatööd suuresti vähendada.
Uue õpikutesarja autorina loodan, et suudan kolleegide tööd kergendada ja õpilastele aine huvitavamaks muuta. Loomulikult on võimalik käsitööd kui praktilist ainet õpetada ka õpikuta. Aga kui lapsi on klassis palju, mõni neist väga kiire või aeglane, on eakohastest õpikutest siiski palju kasu. Õpik peaks aitama ka puudunud õpilase kiiremini järje peale.
Iga päev laste ette astuva õpetajana olen veendunud – olgu õpiku tekst pigem lihtne kui et väga korrektne ja erialaterminitest kubisev. Andekamad suudavad küll sellist teksti jälgida, aga 6. klassi õpilasele ei tohi tunni põhisisu olla tekstist arusaamine. Käsitööõpetus peab jääma ikka tööks kätega! Sestap peab õpperaamatki olema pildirohke ja kergesti arusaadav. Selles tunnis peavad oma edu kogema ja saavad seda ka need, kes matemaatikas ja keeletunnis hätta jäävad.
Lõpetagem hädaldamine, et käsitöö pole moes, lugegem veel kord läbi uus ainekava ning muutkem käsitööõpetus just niipalju tänapäevasemaks, et kurtmised selle ümber lakkaksid.

Käsitöökonkurss Harjumaal

Käsitööõpetaja aine arendajana

Ene Lind, tööõpetuse ainenõukogu käsitöö sektsiooni esinaine

Suvise õpilastööde näitusega lõppes üks etapp tööõpetuse arengus ja algas järgmine, kuna 2002/2003. õa sügisel rakendus koolides uus, täiendatud õppekava.
 
Kuigi paranduste/muudatuste sisseviimisel ainekavadesse manitseti lähtuma eelkõige kasutusel olevatest õpikutest, läbisid tööõpetuse ainekavad – töö- ja tehnoloogiaõpetus, käsitöö ja kodundus – täieliku uuenduskuuri, ja seda nii sisu kui ka vormi poolest.
Ainekava ja õpetaja
Praegune käsitöö ainekava on koostatud rõhuasetusega loova mõtlemise ning otsustusjulguse arendamisele. Lähtuti sellest, et mida varem harjutatakse noort otsuseid ja valikuid tegema, seda kergem on tal edaspidi.
Kuid üks asi on ainekava kui dokument, teine selle interpreteerimine. Nagu eelnevate ainekavade puhul, on nüüdki juba kostnud nurinat. Osa pedagooge suudab aga ainekavast lähtuvalt alati tabada ajastu olemuse ja teha esteetiliselt nauditavaid töid, mille kaudu õpilased omandavad lisaks traditsioonilistele käsitööoskustele ka oskuse mõelda, tahta katsetada, otsida. Nende õpetajate juhendatud töid kohtab igal õpilastööde näitusel, nende õpilased esindavad konkurssidel oma maakonda, nende õppekabinettides on normaalne töö- ja õpikeskkond. Ja lõpuks – igal täienduskoolituse kursusel võib neist mõnda kohata ja igal aastal asub nende õpilasi käsitööd ning kodundust õppima. Neil kõigil on oma käekiri, mille järgi tunneme ära nende õpilaste tööd.
Nimede nimetamine on tänamatu tegevus, sest keegi jääb ikka tahtmatult kõrvale. Kuna aga meie ainet ja pedagooge tunnustatakse väga harva, nimetan mõned siiski. Kui lähtuda õpetajale iseloomulikust käekirjast, meenuvad kõigepealt õpetaja Pille Nõmme kampsunid, Anneli Teimanni, Tiina Saago, Anu Pingi ja Sirje Rohtla juhendatud Husqvarna konkursi õmblustööd, aga ka õpetajad Marje Peedisson, Maire Reest, Reet Ollino, Tiiu Rosenberg, Aime Veelmaa, Ivi Sutt, Anne Heinaru jpt. Kodunduses tasub järgida Kristi Tederi oskust korraldada suurejoonelisi aineprojekte. Tublisid õpetajaid on veel palju. Tänusõnad neilegi, kes nimetamata jäid.
Ainenõukogu töödest-tegemistest
Kolm aastat tagasi kuulutasime koos käsitööõpetajate seltsiga AITA välja käsitööklasside konkurss-ülevaatuse, et korrastada õpetajate metoodilist pagasit kabinettides ning tõmmata koolide juhtkondade tähelepanu käsitöökabinetile, mis nõuab sisustamist ja vahendeid. Välja pandi auhind käsitöösõbralikule koolidirektorile. Kuna veel aasta pärast konkursi lõppu jõuab meieni info selle kohta, et õppevahendite muretsemisel ei unustata käsitööõpetajat enam ära, võib öelda, et konkurss täitis oma eesmärgi.
Nüüd oleme kuulutanud välja kodunduskabinettide konkursi. Küsitluse andmete põhjal saame taotleda ministeeriumilt toetust kodunduskabinettide sisustamiseks ja väljaarendamiseks. Siinkohal palve ja meeldetuletus maakondade esindajaile, kes tulevad üleriigilisele õpilaskonkursile: palun võtke kaasa oma maakonna küsitluslehed, kui need veel meie kätte pole jõudnud.
Tänavune aasta on õpilaskonkursi aasta. Kuna aineolümpiaadide/konkursside ülesanne on ergutada õpilasi uurima, katsetama, tegelema loominguga, kuuluski maakonnavooru ülesannete hulka väikese uurimuse koostamine. Esialgne ärevus, mis kaasnes meie aine jaoks uuelaadse ülesande täitmisega, on asendunud rahuloluga: õpetajad on kogemuse võrra rikkamad, õpilased saanud juurde teadmisi ning oskuse töötada erialase kirjandusega, uurida, katsetada. Uurimuse palume õpilasel lõppvooru kaasa võtta, et sellega saaksid tutvuda ka teiste koolide õpilased-õpetajad.
Sotsiaalsest vastutusest
Märtsis Jelgavas toimunud rahvusvahelisel konverentsil “Maapiirkonna areng. Kasvatus. Isiksus” jäi kõlama, et ühiskond, mis ei väärtusta kasvatuse osana töökasvatust ning õppeainena tööõpetust, muutub järk-järgult lihtsalt tarbimisühiskonnaks. Inimene ei oska sellisel puhul hinnata enam ühegi toote või eseme valmistamiseks kulunud tööd ja aega; väärtustatakse vaid materjali ja otstarvet.
Teine oluline tõdemus konverentsil rõhutas tugeva perekonna ja tööõpetuse kui õppeaine vahelist seost. Tööõpetus on ka esemelise rahvakultuuri ja peretraditsioonide edasikandja ning maades, kus tööõpetus on üldhariduskooli õppekavast välja lülitatud, hakkavad peresidemed nõrgenema. Peret hoiab koos ühistegevus, ühisistumised pereema kaetud lõunalauas. Kausike kartulikrõpse või helbeid õhtusöögiks ja televiisori ees konutamine ei liida pereliikmeid. Peresidemete ja -traditsioonide nõrgenemine tähendab aga ühiskonna degenereerumist.
Niisiis lasub tööõpetusõpetajatel suur vastutus: et säilitada keskkonda, milles elame, ja ühiskonda tervikuna, tuleb noorele anda tööõpetuse kaudu koolist kaasa elus toime tuleku oskused, mida perekonnast enam alati ei saa. Oluline on, et selle aine sotsiaalset tähtsust mõistaksid ka kõikvõimalikud juhid ja ametnikud kooli, maakonna, kõrgkooli ja valitsuse tasandil.
Taas uus õppekava
2007. a planeeritakse taas õppekava uut varianti. TPÜ õppejõudude töörühm on algatanud uuringu selgitamaks käsitöö ja kodunduse osa inimese sotsiaalse valmiduse kujundamisel. See annab Eestis esimest korda uurimusel põhineva aluse ainekavva täienduste-paranduste tegemiseks.
Seniks aga soovitus õpetajaile: oma ainekava ja praktiliste tööde nimistut koostades mõelgem, kas täidame ainekavas püstitatud eesmärke; kas õpilane saab koolist kaasa eluks vajalikud oskused ja teadmised, mis loovad eeldused toime tulekuks ühiskonnas nii praegu kui ka kümne aasta pärast.
Soovin kõigile oma missiooni täitmiseks jõudu ja head tahet!

Eesti Tööõpetajate Selts on loodud

Tõnu Tammar, Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpetaja

5. aprillil toimus Tallinna Arte Gümnaasiumis Tallinna Töö- ja Tehnikaõpetajate Seltsi (TTTS) üldkoosolek.
 
Eelmisel päeval alanud täienduskoolitusel kuulasime eesti sisearhitektuuri grand old lady Leila Pärtelpoja ja eesti tööõpetuse korüfee Endel Rihvki loenguid, 21. kooli vanemõpetaja Toivo Kalmanni ülevaadet õpetajatöö kogemustest ning kaunistasime Rapla Ühisgümnaasiumi vanemõpetaja Rivo Reisko juhendamisel intarsiatehnikas plaadikest.
Tööõpetus on käeline kasvatus
L. Pärtelpoeg tutvustas pildimaterjali abil intarsia kasutamist läbi sajandite ja kunstivoolude, rääkis, et kaasaegne intarsiata sisearhitektuur ei saa läbi rütmi ja varjatud ornamendita. Intarsia on praegu jäänud üksikute meistrite tegevusalaks. Nägime, milliseid imelisi ja ka õudust tekitavaid esemeid ning ruume on inimene loonud. Tänapäeval on käsitöö liiga kallis, seepärast püüeldakse lihtsuse poole.
Õpetaja Toivo Kalmann näitas õpilaste intarsiatehnikas valmistatud töid ja selgitas nende valmistamise nippe. Praktilise töö käigus saime teada, kui lihtsad on intarsia valmistamise esimesed oskused. Koolitööle naasnud dotsent Endel Rihvk rääkis käelisest tegevusest ja tööõpetusest tänapäeval.
Pealinna seltsi tegemistest
Väga pikka aega on tööõpetajad pidanud kulutama oma energiat ja vaeva toimetamistele, mis ei ole õpetaja otsesed tööülesanded, kuid mille tegemata jätmisel ei saaks lapsi töökotta lasta. Lisaks peavad tööõpetajad alatihti aitama koolimajal püsti püsida. Mõnikord saadakse selle eest isegi tasu, mis aga pole võrreldav kooli väljaminekutega, kui neid pisiremondi teenuseid peaks sisse ostma. Mehed kuluvad nendes vintsutustes ja lastel jääb õpetajatelt palju saamata.
Tööõpetajate seltsi oluliseks tegevuseks koolituste korraldamise kõrval on võitlus laste ja õpetajate töötingimuste parandamise eest. Haridus- ja teadusministrile on saadetud mitu kitsaskohtadele osundavat kirja. Mailis Rand kutsus ainenõukogu ja seltsi esindajad vastuvõtule, nõupidamise tulemusena sai teoks ainenõukogu poolt ammu ette valmistatud tööõpetuse õppevahendite riigihange.
Aasta lõpus alustasime üle-eestilist küsitlust üldhariduskoolide tööõpetuse ruumide vastavuse kohta tervisekaitsenõuetele. Küsitlusele on vastanud 261 kooli, tulemuste kokkuvõte ilmub ajakirjas Haridus. Siinkohal vaid ühest ilmingust, mis küsitluses välja tuli – 261 koolist 162-s surutakse tööõpetuse tundidesse rohkem õpilasi, kui tervisekaitsenõuded lubavad. Vastuste kokkuvõte näitab, et poliitikud, ametnikud ning lapsevanemadki ei hooli laste ja õpetajate tervisest. Kuid lapsed õpivad halbades tingimustes kaks tundi nädalas, õpetajad teevad seal tööd iga päev 5–8 tundi ja enamgi.
Meie selts saab tuge kuulumisest Eesti Õpetajate Liitu ning Eesti Mittetulundusühenduste ja Sihtasutuste Liitu, suhtlemisest Soome ja Taani ametikaaslastega. Õpetajatel on olnud kasu seltsi antud toetuskirjadest atesteerimiskomisjonidele.
Üldkoosolek valis vanemate/esindajatekogu (nimetus on veel lõplikult otsustamata) ja uue juhatuse, kelle töö tulemusel peaks seltsi tegevus haarama kõiki tööõpetajaid, aitama esile tuua iga õpetaja kogemused ja teadmised, toetama õpetajaid hädaolukordades, pakkuma koolitust ja võimalusi suhelda ametikaaslastega meil ja mujal. Seltsi ülesanne on ka aidata täpsustada õppeaine sisu õpetajate töökogemustele ja teadmistele tuginedes.
Mitte ainult mehed
Rocca al Mare kooli puutööõpetaja Mari Viigi esinemine pani mehed tööõpetusest teisiti mõtlema. Selles koolis on kolme käelis-loomingulise õppeaine õpetajad töötanud välja lapse arengust lähtuva õppetegevuskava. Selle põhimõtteid tutvustab Mari Viik avalikkusele edaspidi põhjalikumalt. Siinkohal vaid paar mõtet tema etteastest: inimene vajab aju väljaarendamiseks käelis-loomingulist tegevust; poiss peab puidutöökotta tulema juba kolmandas klassis; ta võib ju teistest paremini osata, kuid ta ei tohi jääda samale tasemele; hinnang tuleb anda arengule. Pildiseeria Mari Viigi õpilaste valmistatud töödest vaimustas ja hämmastas. Töötingimused on selles koolis head (puudu on kohtventilatsioon), materjalide hankimiseks piisab helistamisest, mõnikord tuleb ka ise auto järelkäruga puidujäätmeid tuua.
Loengusarja lõpetanud õpetaja Urmas Kaljuvee näitas üht võimalust puidujäätmete kasutamisest neljanda klassi tööõpetuse tundides.
Ühiselt leiti, et koolituste korraldamist tuleb jätkata. Käelis-loomingulise tegevuse vajadus tuleb õpetajatele selgeks teha. Inimeste suhtumine tööõpetusse peab muutuma. Käelisel tegevusel on ka teraapiline toime.
ETõS-i sünd
Üldkoosolek kinnitas Tallinna tööõpetajate seltsist väljakasvanud üle-eestilise ühenduse nimeks Eesti Tööõpetajate Selts. Sõna tööõpetus sisaldab maa harimist, käsitööd, loomist, mõtlemist, kavandamist, tehnikat, joonestamist, tehnoloogiat ja kõike uut, mida käed nähtavast ja mittenähtavast maailmast valmistavad või nähtavaks teevad.
Esitähtedest tulenev lühend ETS on üle maailma väga sageli kasutatav lühend. Pakun lühendiks ETõS. (Saarlastele meeldiks vist ETöS…)

Klaas on savi välja vahetanud

Geenart Nagel, Vastseliina Gümnaasiumi õpetaja

Kool nõuab õpetajalt alati midagi uut, õpetaja peab vormis püsimiseks olema entusiast. Miks ei võiks tööõpetuse õpetaja tegelda naha, savi ja klaasiga? Mind on need kolm maalähedast ja suhteliselt kättesaadavat materjali huvitanud.
 
Nahaga tegelesin 1980. aastate keskel. Nahajääke sai tollal üliodavalt ja suures valikus nahatöötlemisettevõtetest Tallinnas, Tartus ja Võrus. Tõsiseks probleemiks olid aga tööriistad. Poes neid ei olnud. Omavalmistatutega (augurauad, särfimisnoad, voolimispulgad, templid jne) valmistasime õpilastega igapäevaseid tarbeesemeid: kammi- ja peeglitaskuid, järjehoidjaid, ehteid, karpe-toose.
Naha vahetas välja savi. Savi voolimine on levinud paljudes koolides, kuid savi kedral töötlemine ja valamine märgatavalt vähem. Lõuna-Eesti on savirikas, iga suurema ehituse puhul rajas mõisnik endale savilöövi (savikoja). Savid olid toonilt nüansirikkad (Joosu, Piusa, Vungi, Petseri savi). Miks ei võiks koolilgi olla oma savikoda?
Hakkasin valama savi. See andis tegemistele tööstusliku maigu. Kõigepealt tuli valmistada kipsist vormid, mille abil saab valada esemeid. Töötasin välja kolm vormitüüpi: ühes osas, lahtivõetavad (keerukama kuju puhul) ja valamisavata kinnised vormid. Keraamikale annab näo vorm ja värv. Saviga käib kaasas emailimine, ankoobimine. Tartu Keraamikatehase vanad madalkuumuse emailid sobivad praegugi tööde ilmestamiseks. Aastate jooksul on vormidesse valatud loomi, linde, kellukesi, geomeetrilisi kujundeid.
Kaks esimest klaaseset minu töökoja riiulil olid ümmargune võrgupoi ja A. Le Coq’i õllepudel esimesest Eesti vabariigist. Klaasiga tegelemine eeldab märgatavalt suuremat materiaalset baasi, spetsiifilisi tööriistu ja mitu korda rohkem raha kui naha ja savi töötlemine. Esimesed vitraazid valmisid koos õpilastega 1980. aastate lõpus ja olid kõik libavitraazid. Klaasitükke ühendasime erinevate liimisegude abil. Töö ei pakkunud küll erilist värvirõõmu, kuid oli ikkagi vitraaz. Esimene liimisegu koosnes Epo liimist ja nõest. Liim andis seose, nõgi värvi.
1996. a Soome-reisil külastasin ühte klaasitöökoda ja lühikest kursust. Sama aasta kevadtalvel saabusid Soomest Võrru kaks daami, kes korraldasid Võrus käsitöörahvale kursuse “Kuidas valmistada tiffani tehnikas vitraazi”. Tiffan ahvatles mind.
Kui oled korra tiffaniga tegelnud, võid libavitraazid unustada. Tiffani tehnika on õpilassõbralik. Klaasi lõikamine, servade töötlemine, teipimine, tinaga jootmine on jõukohane ka tüdrukutele. Õpilaste esimesed tööd olid ehted, ripatsid ja harjutustööd.
Praegu tegelevad klaasiga üks õpilaste ja üks täiskasvanute ring. Klaasitööd on vaatamas ja tegemas käinud Võrumaa, Tartu, Viljandimaa tööõpetuse õpetajad, Lasva käsitööselts. Mitu korda olen oma töökoja pakkinud ning sõitnud õppepäeva, koolitust korraldama või vitraazi tegema käsitööpäevadele, õpilaste suvelaagritesse jm.
Klaasiga tegelemine on kulukas, aidanud on projektid. Praegu uurin tinaraamis vitraazi valmistamist. Selleks on uus projekt juba peaaegu valmis ja osa tööriistugi muretsetud. Tinaraamis vitraaz on märgatavalt vanem, selle valmistamise tööriistad spetsiifilisemad ja valmistaminegi keerukam.
Viimasel ajal pole ma klaasi ostnud. Vanad värvilisest klaasist pudelid võib vormida oskuslikul töötlemisel tahvelklaasiks. Pudelitest valmistatud klaas on värvirikas ja ta võimaldab saada sulatamisel väga palju toone. Kõik pudelid ei lähe sulatusahju, osa rändab Vastseliina koduloomuuseumi pudelikollektsiooni. Olen kogunud eri vormi, kuju ja värviga pudeleid paarkümmend aastat, neid on mul 450.
Olen Vastseliinas töötatud 25 aasta jooksul korraldanud eri paikades üle 60 õpilastööde näituse. Töid on eksponeeritud ka Indias, Poolas, Saksamaal, Rootsis, Soomes, Venemaal. Koolis on alates 1984. a poiste tööõpetuse tööde püsiekspositsioon. Uudistajaid jagub.

EKS AITA, Eesti Käsitööõpetajate Selts Aita!

Tiiu Rosenberg, EKS AITA esinaine, Nõo Põhikooli õpetaja

Eesti Käsitööõpetajate Selts asutati 1989. a Tallinnas TPÜ tolleaegse dotsendi Liivia Kivilo eestvedamisel. Praegu on Aital liikmeid 126.
 
Seltsi kuuluvad aktiivsed käsitöö- ja kodundusõpetajad. Osakonnad asuvad Tallinnas (esinaine Taimi Viks), Harjumaal (Anneli Teimann), Tartus ja Tartumaal (Piia Rand), Ida-Virumaal (Inna Tolsa), Jõgevamaal (Eha Kuuskmäe), Läänemaal (Aili Kaur), Saaremaal (Heli Õun), Pärnumaal (Tiiu Naissoo), Valgamaal (Liivi Orav), Võrumaal (Merike Mändmets) ja Viljandimaal (Heli Lehis).
Seltsi nimi sisaldab sõnumit “Aita teisi ja iseennast”. Meid innustab kaaslaste entusiasm ja elurõõm. Saame koos käies uusi ideid ning rakendame neid töös õpilastega. Lausume kolleegidele: “Kui tuled, siis too – kui lähed, siis vii!” Meile on oluline, et õpetaja teeks aine õppimise lapsele põnevaks, arvestaks tema soove, oleks uuendusmeelne ja looks samas sideme meie rahvakunstipärandiga.
Uuenenud ainekava rakendades õpetame kodundustundides ka poisse. Selleks vahetame mõneks ajaks töö- ja tehnoloogiaõpetuse ning käsitöö- ja kodunduse õpperühmad. Vahetatud tundide mahu määrab konkreetseid võimalusi arvestades kooli ainekava ja tundide sisu õpetaja töökava.
Räägime ka probleemidest. Mureks on töövahendid ja materjalid. Ootame nii omavalitsuste kui ka riigi abi.
EKS Aita on Eesti Õpetajate Liidu koosseisus, ütleme sõna sekka selle ettevõtmistes. EÕL-i juhatuse esinaine Lehte Jõemaa on meie seltsi asutajaliige, alati jõu ja nõuga abiks. Toetame 20. ja 21. märtsil Tallinnas toimunud Eesti õpetajate kongressi lõppdokumendis sõnastatud õpetajate ootusi ühiskonnale. Riik peab rahastama õpetajate ühenduste arendustegevust. Tuleb aktsepteerida ja rahastada õpetajate seltsides korraldatud koolitust. Soovime, et haridus- ja teadusministeerium arvestaks õpetajate ühenduste seisukohtadega hindamises ning õpetajate atesteerimisel.
Aita ettevõtmised on 2003. a esitatud projektide alusel saanud toetust Eesti Kultuurkapitalilt (Tallinna, Jõgevamaa osakond) ja Tallinna kultuuriväärtuste ametilt (Tallinna osakond).
Välissuhted on Aital Soome ja Läti tekstiili- ja kodumajandusõpetajatega. Väliskülalised on esinenud lektoritena seltsi koolituspäevadel.
Koostöös HTM-i tööõpetuse ainenõukoguga viis selts 2000.–2001. a läbi üleriigilise käsitööklasside ülevaatuse. Praegu kestab kodunduskabinettide ülevaatus-konkurss. Meie ülesanne on leida võimalusi olukorra parandamiseks.
Seltsi liikmed on korraldanud tööõpetuse metoodikakonverentse Tallinnas 1997. a ja Tartus 2001. a. Tartu konverentsi peakorraldaja oli seltsi Tartu osakonna asutajaliige Elle Kaljuste. Uus tööõpetuse metoodikakonverents toimub sügisel 2004 Tallinnas. Aita on esitanud korraldustoimkonda Tallinna 37. KK õpetaja Lea Lausi.
Aita annab välja preemia silmapaistvamale koolitajale või õppematerjalide koostajale, seltsi liikmele. Aasta Aita 2002 tiitel ja preemia kuulus Kuressaare Gümnaasiumi õpetajale Raili Kaubile käsitööõpetajate arvutikoolituste läbiviimise eest.
Aita tööaasta kaks üleriigilist ettevõtmist on suve- ja sügiskursused. Sel suvel toimuvad 14. suvekursused 26.– 28. juunini Siimustis Kiigemetsa Koolis. Korraldavad Jõgevamaa osakonna liikmed. Teema on “Savi ja portselan”. Päevad sisaldavad loengut “Õpetaja isiksus ja suhtlemisoskused”, õpi- ja töötubasid (keraamika, portselan ja kangakudumine), rühmatöid, loovülesandeid (puuviljakorvid, metsaskulptuurid) ning maakondade etteasteid, milleks valmistuti juba talvel. Õpetajate koduste loovülesannete põhjal seatakse üles näitused “Minu eksperimendid” ja “Savipoti-Tobi põll”. Käiakse matkal Endla looduskaitsealal. Siimusti on kuulus savitöö poolest. Seal asub 1886. aastast pidevalt töötanud keraamikatööstus ja Eestis ainulaadne savikaupade muuseum. Kiigemetsa Koolis on keraamikaklass, põletusahi (80 liitrit), seal õpetab meie seltsi liige, diplomeeritud keraamikaõpetaja Meedi Ümar.
Aita sügiskursused on planeeritud Pärnusse sügisvaheajal.
Käsitöö- ja kodundusõpetajad! Ootame teid ühinema seltsi tegevusega! Infot ja suvekursuse täpsema kava leiate internetiaadressil eksaita 2003@hot.ee.

Inglise keele olümpiaadi lõppvooru paremad

Saksa keele olümpiaadi lõppvooru paremad

Soome keele olümpiaad Agricola

Õpetajate kongress soovitas õpikute koolikatsetusi

Jaan Mikk

Õpetajate kongress otsustas, et uusi õpikuid peavad koolis katsetama ja andma soovitusi nende kasutuselevõtuks õpetajate aineliidud. See otsus võimaldab suhteliselt väheste vahenditega tõhustada õppetööd ja suurendada koolirõõmu.
 
Uudsete ideede järgi koostatud õpikud muudavad kiiresti õppetööd koolis. Üks näide lähiminevikust. Sorose fond soovis toetada haridusreforme Aserbaidzaanis. Koos leiti, et efektiivseim tee selleks on aidata koostada koolidele uued õpikud. Paljude maade paremates koolides töötavad õpilased õpikuga ka suure osa koolitunnist, rääkimata tööst kodus. Õpetajad saavad õpikutest ideid aine käsitlemiseks ja õppetöö korraldamiseks.
Koolis katsetades on võimalik anda kompleksne hinnang sellele, kuidas õpik vastab ootustele. Katsetused näitavad:
– kas õpik võimaldab rakendada uusi õppemeetodeid,
– kas õpik on piisavalt seotud õpilaste kogemuste ja huvidega,
– kas õpiku sisu, maht ja aine käsitlusviis on õpilastele jõukohased,
– kuivõrd õpik võimaldab õppetööd diferentseerida,
– kuivõrd õpik toetab väärtuskasvatust koolis,
– kas õpik sobib iseseisvaks tööks jne.
Meie kooliõpikute sisu ja kujundus muutus 1990. aastatel väga palju, seda nii humanitaar-, sotsiaal- kui ka reaalainetes. Sisuliste ja kujundusmuutuste kõrval on mõni kord tagaplaanile jäänud aga lapsesõbralikkus. Kohati liiga keerulised ja mahukad õpikud on üks põhjus, miks järjest rohkem lapsi klassifitseeritakse erivajadustega lasteks või kaovad nad koolist üldse.
Õpikute koolikatsetus on väga hea idee, kuid selle peab realiseerima korrektselt. Õpikuid peab katsetama erinevates koolides: nii linnas kui maal, nii valitud õpilaskontingendiga kui piirkonnakoolis, nii kogenud kui algaja õpetaja poolt. Õpetajate motiveeritus katseks on väga oluline. Toob ju uus õpik lisatööd, mida on õiglane tasustada. Samas ei saa me esinduslikke tulemusi, kui õpikut katsetavad ainult kõrgesti motiveeritud õpetajad.
Õpikut katsetatakse terve kooliaasta. See tähendab andmete kogumist aasta jooksul. Jälgitakse, kuivõrd innukalt õpilased töötavad õpikuga, kas nad saavad sellest aru, kui palju suudavad läbi võtta jne. Õpilaste käest võib küsida hinnanguid kvaliteedi eri aspektide kohta: kuivõrd huvitav õpik on, kas selle järgi on hea õppida. Kolleeg Larissa Vassilt?enko on selliseid õpilasküsitlusi teinud üle kümne aasta. Õpik peab sobima ka aine iseseisvaks omandamiseks ja selle väljaselgitamiseks võib lasta lastel mõned õppetükid tunnis iseseisvalt omandada.
Aine omandatust uue õpiku järgi õppides tuleks aasta jooksul mitu korda kontrollida. Kontrollivahendite koostamine on tõsine töö, sest ainult õpiku suhtes esinduslik õpitulemuste kontroll võimaldab anda õpikule hinnangu. Kui tulemused on rahuldavad, võib õpikuga ikka rahule jääda. Kui need on head või väga head, on koostatud hea või väga hea õpik. Mitterahuldavad õpitulemused näitavad, et õpikuautorid on seadnud õpilastele üle jõu käivad eesmärgid ja õppematerjali tuleks vähendada. Kui palju – sellegi leidmiseks on meetod olemas.
Kui soovime katseliselt kontrollida, kas uus õpik on senikasutatavast parem, muutub katse ulatuslikumaks. Peame moodustama kaks võrdset õpilasgruppi, millest üks töötab uue ja teine vana õpikuga. Tulemuste kontroll peab arvestama mõlema õpiku seatud eesmärke.
Õpikute katseline kontrollimine koolis on töömahukas ja eeldab katsetajate head ettevalmistust. Katsetajad ja katsete ettevalmistajad teevad lisatööd, mida on vaja tasustada. Kulud võiksid katta ja katsed tellida kirjastused või haridus- ja teadusministeerium, sest Eesti Õpetajate Liidul selleks vahendeid pole. Õpetajate liit võiks aga katsete korraldamisel osaleda.
Teatud info õpikute kvaliteedist annab käsikirjade analüüsimine. Näiteks võib tuua muukeelse kooli 4.–9. kl eesti keele õpikute tekstianalüüsi. Selle käigus selgitasime välja, millised sõnad esinevad õppetükkides ja koostasime sagedussõnastiku. Võrdlesime seda eesti keele sagedussõnastikuga ja nägime, millised õpikusõnad pole keeles sagedased ning millised keele sagedased sõnad ei esine õpikus. Leidsime, kui palju on õppetükkides abstraktseid sõnu, uusi sõnu, mehi ja naisi tähistavaid sõnu jne. Õpikuautorid võtsid selle PHARE tellitud töö tänuga vastu ja asusid oma käsikirju täiustama.
Õpikute koolikatsetus on kulukas, kuid siiski odavam kui vigadega õpikute kasutamisest tulenev kahju. Õpikute täiustamine on odavaim ja kiireim tee koolireformiks.

Tuntud õpikute autor külastas Eestit

ANU MÕTTUS

Möödunud nädalal kohtus Tartus ja Tallinnas võõrkeeleõpetajatega ning viis läbi oma õpikuid tutvustavaid seminare Richard Acklam, kirjastuse Pearson Education “Gold’i” seeria üks autoreid.
 
Eestis Pearson Education’i õpikute edasimüügiga tegeleva keelefirma Dialoog juhataja Nadezda Valk on kindel, et nii tuntud autori külaskäik on tunnustus igale riigile.
“Meie jaoks see oli väga suur kingitus, kui kirjastus kaks kuud tagasi teatas, et Richard Acklam saab Eestisse tulla. Ta teeb turnee Baltikumis, läheb pärast Tallinna ja Tartut Riiga ja siis Vilniusesse. Tavaliselt lähevad autorid sinna, kus on suur turg ja raamatuid palju müüakse. “Gold’i” õppematerjalide sari on kõikjal väga hinnatud. Meie avastasime selle viis aastat tagasi, mil ilmus esimene väljaanne. Õpetajad on leidnud, et selle järgi on rõõm tööd teha. Aasta eest tuli uus väljaanne. Tänavu kasutatakse näiteks Tartus seda õpikut juba pooltes koolides.
Pearson Education’i õpikud on väga korrektsed ja hästi koostatud. Suurt tähelepanu pööratakse tööle klientidega: saadetakse esinema autoreid ja õpetajakoolitajaid, kes on just selleks kirjastuse palgal. Nad õpetavad ise keelt ja katsetavad uusi õpikuid ning seejärel tutvustavad õpetajate koolitustel.”
Richard Acklam on õpetanud inglise keelt võõrkeelena Londonis, Pariisis ja Kairos. Praegu elab ta Londonis ning lisaks õpikute kirjutamisele ja tutvustamisele annab ka individuaaltunde. Koostöö kirjastusega sai alguse palvest kirjutada retsensioon ühele Pearson Education’i välja antud õpikule. Sellele järgnes pakkumine koostada sama õpiku juurde õpetajaraamat ning hiljem juba osasid tuntud õppekirjanduse sarjadest.
Lusti ja põnevust õpikusse
Oma seminari Tallinnas alustas Richard Acklam lühikese enesetutvustusega, millele järgnes õpetajate omavaheline tutvumine sama skeemi alusel: kus elan, millega tegelen, üks mulle väga tähtis asi (Richard Acklamil kolmevärviline kass) ja hobi, millest sõltuvuses ollakse (Acklamil squash).
Nadezda Valk peab Richard Acklamit vastutustundlikuks ja samas väga loominguliseks inimeseks. “Esimesel päeval Tartus muretses ta väga, kuidas teda vastu võetakse ja kas tema raamat on kasulikuks osutunud: kuidas seda meil müüakse ja kuidas lapsed õpivad. Pärast seminari vestlesid pedagoogid temaga ja küsisid palju. Jäi mulje, et ta armastab väga oma tööd.”
On väga oluline, et õpikuautor töötaks samal ajal ka õpetajana. Acklam valmistab oma loengu väga hästi ette ja oskab auditooriumi tööle panna. Sama lugu on tema õpikutega. Kui ta tahab, et mingi oskus inimesele külge jääks, kinnistatakse seda nii põhjalikult ja mitmekülgselt, et tulemus tuleb kindlasti.
Richard Acklam ise arvab, et sadadest teistest inglise keele õpikutest eristab tema omi ehk stiil.
“Tänapäeval on paljude õpikute metodoloogia küllalt sarnane. Erinevus on rohkem esitatava materjali stiilis ja laadis, õpikus valitsevas õhustikus. See sõltubki autori hoiakust. Mina püüan oma õpikutes muuta lugemis- ja kuulamistekstid võimalikult põnevaks ning ülesanded nauditavaks ja naljakaks. Tahan, et inglise keele õppimine oleks nauding, mitte raske töö. Loodan, et minu raamatud on lõbusamad kui nende analoogid.”
Richard Acklam ei tea täpselt, kui paljudes maades tema õpikuid kasutatakse. Peamiselt õpitakse nende järgi Euroopas: Kreekas, Itaalias, Hispaanias, Saksamaal, Poolas, Venemaal, Eestis. Ka Lõuna- ja Kesk-Ameerikas, nagu Brasiilias, Argentiinas, T?iilis, Uruguais, Mehhikos. Vähem kasutatakse neid Kaug-Idas, näiteks Jaapanis, sest sealkandis ollakse enam huvitatud ameerika inglise keelest.
Inglise keele õpikute turg maailmas on üsna täis ja neid kirjutatakse palju. Õpikuautori tulevikuplaanid sõltuvad suuresti kirjastuse omadest.
“Inimene vajab uusi väljakutseid ja kogemusi. Ma ei tea, mis saab kaugemas tulevikus, aga loodan, et mul õnnestub veel mõned head aastad õpikuid kirjutada. Muuhulgas tähendab see, et saan võimalusi külastada maid nagu Eesti või Mehhiko või Brasiilia. See on meeldiv boonus, mis kuulub õpikute kirjutamise juurde.” 

Põhikooli matemaatika lõpueksam 2003

AKSEL TELGMAA

Eksami üldtemaatika ja nõuded 2003. a eksamikorralduse kohta on allakirjutanu artiklis “Matemaatika lõpueksam 2003”, mis pidi avaldatama HTM-i kogumikus “Põhikooli lõpueksamid 2002. Põhimõtted aastaks 2003”. Et kogumik jääb rahapuudusel avaldamata, on seda võimalik lugeda eksamikeskuse koduleheküljel www.ekk.edu.ee. Sealsamas on ka 2002. a eksamiülesanded ning -tööde analüüsi tulemused.
 
Kasulikku teavet saavad nii õpilased kui ka õpetajad H. Uudelepa koostatud trükiväljaandest “Põhikooli lõ-petajale matemaatika lõpueksamist 2003”, milles on peale eksaminõuete meenutatud ka kontrollitavate põhiteemade sisu, esitatud nende kohta näidisülesandeid ning ülesandeid iseseisvaks lahendamiseks. Samas on toodud põhikooli matemaatikas õpitud valemid, kõik eksamiülesanded 1999– 2002 ning mõned õpilaste eksamitööde näidised.
Võrreldes eelnevate aastatega, ei ole eksami sisus ega nõuetes põhimõttelisi muudatusi. Seetõttu on enne eksamit mõttekas lahendada ka varasemaid eksamiülesandeid ja selgitada õpilastele, missuguseid vigu nende lahendamisel on tehtud. Selles töös peaksid õpetajale osutama abi eespool nimetatud kirjutised.
Arvutamisoskus
Üks tähtis põhikooli teemade ring on arvutamine (incl protsendid), algebraliste avaldiste teisendamine, võrrandid ja funktsioonid. Õpilaste arvutamisoskus koos protsentide kasutamisega peab avalduma mitte niivõrd abstraktsete arvavaldiste väärtuste arvutamisel, kuivõrd nende oskuste rakendamisel teiste ülesannete lahendamisel. Olgu näiteks nimetatud protsentide seostamine diagrammide lugemise ja tõlgendamisega.
Niisamuti tuleb formaalsete võrrandite lahendamise kõrval osata võrrandeid koostada ja kasutada tekstülesannete lahendamisel. Oluline on näha võrrandi seost funktsioonide ja nende graafikutega – kahe joone lõikepunkti leidmise ülesanne viib ikka mingi võrrandi(-süsteemi) lahendamisele.
Tähelepanu tuleb pöörata tekstülesande järgi koostatud ruutvõrrandi kahe lahendi tõlgendamisele. Kui näiteks ülesandes on ruutvõrrandi abil vaja leida kaks mingit tingimust täitvat arvu, arvatakse pahatihti, et ruutvõrrandi kaks lahendit annavadki otsitava vastuse.
Funktsioonide graafiliseks kujutamiseks vajaliku teljestiku joonestamisel oleks tarvis õpetada õpilasi tegema eelkalkulatsioone sobiva ühiku (tavaliselt 1 cm) ja teljestiku mõõtmete kohta. Huupi joonestamisel võib selguda, et on asjatult ruumi raisatud ja tehtud tarbetut tööd või vastupidi, osutub, et graafikute jaoks pole teljestikus piisavalt ruumi.
Ikka ja jälle on vaja selgitada, et lineaarfunktsiooni graafiku joonestamiseks ei ole eelnevalt vaja teha mahukaid 10–15 koordinaatpaariga tabeleid. Piisab kahest paarist, kontrolli mõttes on kasulik lisada ka kolmas.
Geomeetria
Teine teemade ring on seotud geomeetriaga. Tasandiliste kujundite osas tuleb pöörata tähelepanu nende pindalade ja ümbermõõtude arvutamisele, milleks ei piisa aga ainult vastavate arvutamiseeskirjade (valemite) tundmisest. Enne nende rakendamist on tarvis vajalikud suurused ülesande andmete järgi leida. Selleks peab tundma kujundite omadusi ja vastavate suuruste vahelisi seoseid. Oluline koht on siin näiteks Pythagorase teoreemil, aga ka teravnurga trigonomeetrilistel funktsioonidel. On tähtis, et õpilased oskaksid leida täisnurkse kolmnurga puuduvaid külgi, kui on teada üks külg ja ühe teravnurga jaoks sobiv funktsiooni väärtus.
Enamasti tuleb ülesande lahendustee leidmiseks kasutada abikujundeid, milleks on tarvis jooniseid täiendada ja lisada uusi tähiseid.
Ruumiliste kujunditega ühenduses tuleb tunda nende pindalade ja ruumalade arvutamise eeskirju (valemeid). Tahkkehade kõrval on tarvis korrata ka pöördkehi ja nendega seotud mõisteid, nagu diameeter, moodustaja, kõrgus, pinnalaotus, telglõige.
Lahenduskäikude selgitamine
Nõutav on, et õpilased oma ülesannete lahenduskäike ka jõudumööda selgitaksid. See tuleneb matemaatika õpetamise eesmärgist arendada õpilaste kommunikatiivseid oskusi, mille hulka kuuluvad näiteks eneseväljendamisoskus, matemaatilise terminoloogia ja sümboolika korrektne kasutamine, graafikute ning diagrammide joonestamine ja lugemine, geomeetriliste kujundite joonestamine ja tähistamine, üldine korralikkus töö vormistamisel, kaasa arvatud õigekirjareeglite järgimine. Seepärast tuleb taotleda, et ülesande lahendus ei seisneks ainult formaalsetes arvutustes, vaid et selle-ga kaasneksid selgitused või põhjendused. Näiteks tavalise aritmeetika- või geomeetriaülesande lahendamisel peaks õpilane kas küsivas või konstateerivas vormis kirja panema, mida ta mingi tehtega leiab, kust vajalik suurus on saadud jms.
Vajalikud valemid peavad olema kooskõlas juba joonisel olemas oleva või õpilase kasutatud tähistusviisiga (mitte standardsümboolikas pähe õpitud valemid, näiteks Pythagorase teoreemi või trigonomeetriliste seoste kirjapanemisel).
Kui tekstülesannet lahendatakse võrrandi abil, peab võrrandi koostamisega kaasnev arutlus olema kasutatavas sümboolikas koos vajalike ühikutega korralikult kirjas, nii et õpilase mõttekäik oleks adekvaatselt jälgitav.
Kui tekstülesanne lahendatakse võrrandi abil, vajab lahendus ülesande tekstikohast kontrolli. Formaalse võrrandi lahendeid peab õpilane oskama kontrollida, kui ülesandes on seda otseselt nõutud või kui võrrandi iseärasused seda tingivad (näit murdvõrrand).
Üldjuhul tuleb ülesannetele anda täpsed vastused. Kui mingi ülesande vastust on tarvis ülesande nõude kohaselt ümardada, on vajalik täpsus ülesande tekstiga määratud (näiteks ümardada sajandikeni). Irratsionaalarvulises vastuses ei pea irratsionaalsust põhjustanud arvu (näit p, Ö2) asendama selle lähendiga. Sellised arvud võivad esitatud kujul vastusesse jääda. Näiteks ringi pindala on 25p cm² või ruudu diagonaal on 3Ö2 cm.
Ülesanded
Eksami läbiviimiseks saadab eksamikeskus koolidesse kahes variandis (A ja B) trükitud kaheksa ülesande tekstid.
Ülesannete lahendamiseks vajaliku paberi annab kool.
Ülesannete tekste ja nende juurde kuuluvaid jooniseid ei ole õpilastel vaja lahenduslehele üle kanda. Vajalikud jooniste täiendused võib teha teksti juures olevatel joonistel.
Õpilase nimega varustatud ülesannete leht antakse koos lahenduslehtedega eksamikomisjonile.
Hindamine
Nagu eelmiselgi õppeaastal tuleb kõigil lahendada kuus ülesannet: neist kohustuslikus korras neli esimest ja omal valikul veel kaks ülesannet ülejäänud nelja valikülesande seast. Kui mõni soovib lahendada rohkem ülesandeid, pole see keelatud, kuid hindamisel tuleb võtta arvesse ikkagi ainult kuus ülesannet nende lahendamise järjekorras. See kord tuleb ka õpilastele teatavaks teha.
Kohustuslikud ülesanded on lihtsamad, nende eesmärk on anda ka nõrgematele õpilastele jõukohast tööd. Valikülesanded peaksid võimaldama õpilasi diferentseerida nende võimete järgi.
Objektiivsuse tagamiseks hinnatakse eksamitöid punktisüsteemis täispunktidega. Iga ülesande lahenduskäik on jaotatud mõttelisteks “elementaaroperatsioonideks”, millest igaühe täitmise eest antakse teatav arv hindepunkte.
Eksamitöid hindab kooli eksamikomisjon. Koos eksamiülesannetega saadetakse kooli ka soovitused hindepunktide arvestamiseks ning ülekandmiseks viiepallisüsteemi.
Muidugi ei ole võimalik ette näha kõikvõimalikke olukordi, mis ülesande lahendamisel võivad ette tulla, ja kõiki õpilase toiminguid ei saa hindepunktidega normeerida. Siin jääb otsustamisõigus eksamikomisjonile vastavalt konkreetsele olukorrale. Sellised küsimused võivad tekkida eriti siis, kui õpilase tegevus ei ole konkreetsete käskudega reglementeeritud ja õpilasel on seetõttu suurem vabadus oma lahendustee leidmiseks. Kui tulemus on seejuures õige, arutluskäik korrektne ja põhjendatud, ei tohiks olla põhjust hindepunkte vähendada.
Eksamitööde parandamisel tuleb olla väga tähelepanelik. Eelmise aasta eksamitööde analüüs näitas, et üsna mitmel juhul ei olnud parandaja õpilaste vigu märgistanud. Õpetaja tähelepanu juhtimiseks on valik selliste vigade näiteid ka eespool nimetatud tööde analüüsis.
Taskuarvuti on lubatud
Taskuarvutit tohib eksamil kasutada, kuid ka selle puudumine ei takista eksamiülesannete edukat lahendamist.
Geomeetriliste kujundite ja graafikute joonestamiseks peavad õpilastel eksamil kaasas olema vajalikud joonestamisvahendid pliiats, mõõtejoonlaud, nurklaud, sirkel, kustutuskumm.
Eksamitööd kirjutades ei tohi kasutada punast värvi. Eksamil ei ole lubatud kasutada tabeleid, õpikuid, käsiraamatuid ega valemite kogusid.
Eksamil läbi kukkunud õpilane saab korduseksami teha koolis oma õpetajate koostatud ülesannete järgi.

Ülevirumaaline matemaatikavõistlus