Töö- ja tehnoloogiaõpetusest spetsialisti pilguga

MART SOOBIK, TPÜ töö- ja tehnoloogia-õpetuse didaktika lektoraadi juhataja

Vahur Kõrbe küsib artiklis “Tööõpetusest eemalseisja pilguga” (ÕpL, 7. 03.), kas tööõpetuses valitud arengusuunad on otstarbekad. Temas tekitab kõhklusi elektrotehniliste tööde osatähtsuse suurenemine. Millist tööõpetust peaksime siis õpilastele õpetama ja kuhu arenema?
 
Üldhariduskoolide töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundide sisu ja korralduse aluseks on riiklik ainekava, mis rakendus koolides 2002. a sügisel. Ainekava koostamisel arvestati õpetajate ettepanekuid, selle üle arutleti koosolekutel ja konverentsidel. Ainekavast lähtuvalt koostati TPÜ eriala töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajate koolitusprogramm, mida analüüsiti korduvalt ainenõukogu ja erialaliitude liikmetega.
Üleriigilise tööõpetuse ainenõukogu ettepanekul ja HTM-i toetusel õnnestus möödunud kuudel korraldada töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppevahendite riigihange: kõigisse munitsipaal- ja riigikoolidesse (III kooliaste) toimetati kokku ca 500 komplekti (vt ÕpL, 3.01.). Elektrotehniliste tööde ja elektroonika õpetamiseks põhikoolis on koolidesse jõudnud ligi sajaleheküljeline piltidega “Elektroonikaõpetuse didaktiline materjal töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajale”. Õpetajatele koostatud raamat näitab, kuidas on võimalik õpilasele lihtsalt ja tema elukogemustele tuginedes ainet huvitavalt, loovalt ja arusaadavalt õpetada.
Silmaga ja käega
Väikeste elektroonikatööde kaudu kujuneb noortel arusaam elektroonilisest maailmast, edasi õpivad nad osalema selle kujundamises. Näiteks valmistavad loovalt koduses majapidamises vajaminevaid lihtsaid elektroonilisi seadmeid (valgus- ja signalisatsiooniseadmed jne), mida saab integreerida tööõpetuses eri tööliikide ja teemaplokkidega ning teiste õppeainetega. Töö- ja tehnoloogiaõpetuses rõhutatakse üha rohkem konstruktivistlik-kommunikatiivset maailmakäsitust, mis tähendab “käega katsumist” ja õpilaste analüüsi, kriitilist meelt ning enesehindamist.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuses käsitletakse elektroonikat rakenduslikust ja praktilisest seisukohast, füüsikas seevastu sügavamalt ja teoreetilisemalt. 1910. a kirjutas Peeter Põld: “Asja nägemine üksi ei anna igakord veel selget ja kestvat pilti. Silmale peavad nn liikumistunded appi tulema, mis käe ja teiste lihaste liikumisel sünnivad. Neil tunnetel on teistega võrreldes see iseärasus, et nad otse meie teadvusega ühte sulavad. /- - -/ Õpilane, kes kuubikdetsimeetri ise teinud ja ära mõõtnud, teab paremini, kui suur üks liiter on, kui see, kes igapäev seda kuju pildi peal näinud.” Edasi meenutab ta haridusteoreetik G. Kerschensteineri õpetlikku jutu K. E. Baeri elust: “Baer tulnud noore üliõpilasena Döllingeri juurde Würzburgis ja soovinud tema ettelugemisi võrdleva anatoomia kohta kuulda. “Mis ettelugemisi teil selle aine üle vaja on?” ütelnud Döllinger, “tooge mulle paar looma, esiteks üks ja siis jälle üks ja lõigake nad siin lahti.” Baer tõi ühe kaani, Döllinger näitas, kuidas seda looma vee all prepareerida tuleb ja soovitas lugemiseks ühte tööd kaanide üle. Tähelepanemised tegid lugemise tarvilikuks, lugemine tähelepanemisi. Ja nõnda sai Baerist kuulus loomade tundja.”
Maailm muutub iga päevaga tehnilisemaks ja tehnoloogilisemaks. Oleks väär mitte käsitleda tehnilises õppeaines keskkonda ja jätta analüüsimata inimese koht selles. Meie õppeaines vaadeldakse tehnoloogilist maailma tema mitmekesisuses ja mõjudes, inimeste eetilisi valikuid jne.
Katsetada ja kogeda
Töö- ja tehnoloogiaõpetust käsitletakse teistes maades valdavalt tehnoloogiakasvatuse nimetuse all (USA-s, Hollandis, Suurbritannias, Austraalias, Rootsis, Soomes) tunduvalt laiemalt kui meil. Käelist tegevust peavad oluliseks nemadki. Meil viljeldakse tööõpetuses enamasti käsitööoskusi, tehakse kauneid karbikesi ja suveniire, mida on hea demonstreerida näitustel ning kiita noorte oskusi. Kuid on üsna küsitav, kas tulevane käsitöömeister saab oma eluga edaspidi hakkama. Viimasel õpilastööde näitusel (2002) olid väljas Tallinna Arte Gümnaasiumi noorte tööd: tuletornid (majakad) ja mudel töötavast vesiveskist (juhendaja Tiit Kobrusepp). Nende puhul oli hästi kombineeritud elektroonika- ja puidutöö ning arvuti võimalusi. Selliseid esemeid valmistades õpib muudki olulist peale käsitöö.
Eespool loetletud maades lisandub käelistele baasoskustele loov lähenemine, tegevus tänapäeva töövahendite (sh info- ja kommunikatsioonivahendid) abil. Võimaldatakse katsetada ja kogeda, leiutada ja analüüsida, uuendada ja hinnata, teha tööd iseseisvalt ja koos teistega, pakkuda ja ellu viia ideid jne. Luuakse võimalused, et noor saaks edaspidises elus hästi hakkama, õpiks õppima ja looks ise või koos teistega keskkonnasõbralikke ja kvaliteetseid ning tõhusalt toimivaid projekte ja protsesse.
Õpetajate koolitamine
Mida arvavad tööõpetusest praegused üliõpilased, tulevased õpetajad? Didaktika õppekursusel analüüsisid nad ainet, mida omal ajal koolis õppisid, ja ainet, mida samal ajal Soome koolides õpetati tehnilise töö nimetuse all. Soome on hariduse vallas esimese viie eesrindliku maa hulgas maailmas, sama kehtib ka tööõpetuse kohta. Soome õppetöö analüüsi aluseks oli videomaterjal. Mõned markantsed näited üliõpilaste vastustest.
Eesti: orientatsioon minevikule; käsitsitöö; õpe poistele; masstoodang ja jäljendamine; omalooming puudulik, tehti lihtsalt asju; töövõtete õpetamine; käsitsi joonestamine; viilipea treimine; koolimaja remontimine; käsitööõpetus; esemed: koonlalaud, vasaravars, võinuga, vineerist mänguasjad, pähklitangid jne.
Soome: suunatud tulevikku; käsitsi tööle lisandub automaatika ja elektroonika; õpe poistele ja tüdrukutele; konkurentsivõime kasvatamine; loomingulisus ja ettevõtjakasvatus; baastöövõtted ja eksperimenteerimine; joonestamine arvutil; treimine arvuti juhitaval tööpingil; seos igapäevaelu saavutustega; tehnoloogiakasvatus; esemed: tehnilised projektid, rula, hot rod, veesuusad, jukebox, mudelism jne
TPÜ töö- ja tehnoloogiaõpetuse didaktika lektoraat on korraldanud tööõpetuse õpetajatele igal aastal 4–5 täienduskursust, teiste teemade hulgas on olnud elektroonika õpetamine tööõpetuse tundides. Sel poolaastal on plaanis mitu elektroonikakursust (ca 120 osalejat). Õpetajate suurt huvi näitab lisakursuste korraldamise vajadus. 2.–4.06. on kavas järjekordne rahvusvaheline konverents “Uus ja huvitav töö- ja tehnoloogiaõpetuses”, kuhu on oodatud osalema töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajad ja külalisesinejad välismaalt. Tallinna õpetajad ootavad joonestamise õpetamist arvuti vahendusel.
Ülikooli õppelaborid (metalli- ja puidutöö) vajavad hädasti uuendamist, senine toetus HTM-ilt pole olnud piisav. Sügiseks kavandame sisustada elektroonika ja automaatika õppelaborid, firmad on nõustunud meid mingil määral toetama. Loodame HMT-ilt edaspidi materiaalset tuge õppelaborite ehitamiseks ja sisustuse soetamiseks, et tagada kvaliteetne õpe tehnilise hariduse algtaseme õpetamiseks. Tuleb tõsiselt mõelda, kas meie tehnilise eriala üliõpilaste koolitamine on ikka võimalik kaks korda väiksema koefitsiendiga kui näiteks põllumajandusülikooli loomakasvatuse erialal.
Imesid ei juhtu
Uno Cygneaus viis 1866. a Soomes tööõpetuse (tollal käsitöö) maailmas esimesena rahvakoolide ja õpetajate seminaride õppeplaanidesse riiklikult kinnitatud õppeainena. Rootsis rakendati käsitööd Otto Salomoni eestvedamisel pisut hiljem. U. Cygneaus tegi juba siis selget vahet terminitel “käsitöö” ja “kutseõpe”. Alguses oli O. Salomon seda meelt, et need kaks valdkonda on ühesugused, kuid ajapikku tunnistas oma viga ning hindas kõrgelt soomlase süsteemi. Ka täna püüavad ametnikud samastada töö- ja tehnoloogiaõpetust ning kutseõpetust, seda arvatavasti omaenese polütehnilise õpetuse kogemuste najal või loodetava majanduskokkuhoiu tõttu. Kuid tollal oli eesmärk töölisklassi ettevalmistamine, nüüd aga tuleviku töökohtadele töötajate ettevalmistamine.
Aastaid tagasi teadsid kutsekoolide õpetajad üsna hästi, millistest üldhariduskoolidest tulevad hästi ettevalmistatud õpilased. See sõltus paljuski tööõpetuse õpetajast ja töökojast. Siis olid koolid õppevahenditega tsentraalselt hästi varustatud. Tänapäeval arvatakse, et küll kutsekooli tulnust tehakse seal töömees. Kui aga õpilase alusoskused ja -teadmised on nõrgad, loodetud imet üldjuhul ei juhtu.
Noore inimese käekäik kujundatakse põhiliselt välja 17. eluaastaks, hiljem on raske midagi muuta. Seetõttu tuleks rõhk panna üldhariduskoolide töö- ja tehnoloogiaõpetuse igakülgseks väljaarendamiseks vajalike ressursside hankimisele. Koolitöökojad (nii põhivahendid kui ka töötingimused) vajavad kohe suurt investeeringut. Ministeerium on koolidesse saatnud soovituslike õppevahendite loetelu (Teataja, 2002). Vahendeid vajavad ka huviringid. Räägitakse küll nende vajalikkusest, aga sõnadest pole kahjuks eriti kaugemale jõutud.
1911. a kirjutas Peeter Põld: “Me elame 20. aastasajal. /- - -/ Ei ole enam mahti puuassidega vankril auklikul teel kolistada: nüüd tormatakse auru- ja elektrijõul maad läbi, tungitakse noolekiirusel lennates õhus edasi. Nüüd peavad ka mõtted peast pähe kui elektri sädemed vilksatama ja välguna õiget asja tabama. Nüüd ei anta ka meile aega kõhelda ja kõrvatagust sügada.” Kätte on jõudnud 21. sajand, ka Eestis, ka töö- ja tehnoloogiaõpetuses ning -kasvatuses.