Kevadest, koolivaheajast ja jääst

Täna algas kevad! Varakevad, mil tükati on alles veel igasugust jääd: seda, milleks öised miinuskraadid muudavad päeval rõõmsalt tänavaid mööda voolavad kevadveed – lapsel lõbus liugu lasta ja vanainimesel valus kukkuda.

ANU MÕTTUS

Täna algab kevad ja lõpeb koolivaheaeg. Õigemini on kevad juba varastel öötundidel alanud, koolivaheaega aga pisinatuke veel ees. Aga jah – vaevalt said koolilapsed harjuda mõttega, et hommikul ilmtingimata nii hirmus vara ärkama ei pea, kui möödas see pidu ongi.
 
Nädalake veel vana rütmiga harjumiseks, ja siis läheb asi veel hullemaks, sest kui kevad käes, pole ka suveaeg enam kaugel. Ikka see tund aega varasem, mis mõne arvates õhtud meeldivalt pikkadeks ja valgeteks ning teiste meelest jälle hommikud vastumeelselt varasteks ja haigutavateks muudab. Suvi ise on paraku veel mägede taga. Ja kuigi Marie Underi kuulsat mõtet sellest, kuidas tema kevad juba pääle jõulu algab, võib ju parafraseerida, tundub vähemalt praegu kaunis ebatõenäoline, et tänavu suvi enne lihavõtteid algaks ka kusagil mujal kui kõige optimistlikumate südameis.
Jää
Niisugust vanasõna nagu “Lumi läheb, jää jääb” pole tõenäoliselt olemas. Vähemalt ei kinnita selle olemasolu ükski mulle pihku sattunud vanasõnade valimik. See rahvaluulelikult alliteratsiooni- ja assonantsiküllane lause torkas mulle pähe möödunud nädalal, kui tõttasin mööda Harju tänavat tööle ja järsku sundis miski silmanurgast nähtu mind tempot maha võtma ja teisele poole teed minema. Muuseas polnud ma sugugi ainus, kes selle manöövri tegi. Ja üldse mitte libeda kõnnitee või pähe kukkuda ähvardavate purikate, vaid vaateaknast vilksatanud jää pärast. Õigupoolest oli see jää küll imitatsioon: kunstnike klaasiks ja fotoks saanud kujutlus jääst. Ühtaegu haprast ja tugevast, matist ja läikivast, suursugusest ja nii tavalisest.
Eks ta natuke ära tüüdanud juba ole: pikale ja põhjalikule suvele järgnes pikk ja põhjalik talv. Sügis jäigi tänavu justkui olemata, kui meenutada, et 6. septembril oli merevesi Pärnu rannas veel paras supp, 6. oktoobril sadas aga maha esimene lumi. Nüüd on lumi hakanud siiski taanduma, aga jääd jätkub siia-sinna ikka veel.
Seda hästi õhukest jääd, mille all on õhk ja mida on hommikul enne päikese ilmumist nii mõnus prõksutada.
Ja seda natuke paksemat jääd, mille all on vesi – kunagi ei tea, kas täpselt kummikuservani või natuke üle selle.
Ja seda päris paksu jääd, mille peal veel mõni aeg tagasi ohutult uisutada sai, aga mille eest nüüd hoiatab kuri silt “Jääle minek keelatud!”.
Eks ole tükati alles veel igasuguseid muidki jääsid: seda, milleks öised miinuskraadid muudavad päeval rõõmsalt tänavaid mööda voolavad kevadveed – lapsel lõbus liugu lasta ja vanainimesel valus kukkuda. Ja seda, milleks on jäikunud pika talve jooksul hunnikutesse loobitud lumi. Paksudest merejääkamakatest rääkimata.
Kevad
Aga ka osa jääd on siiski juba läinud: alati natuke hirmutav jõejää – kunagi ei või teada, millal ta liikuma hakkab ning purustavaks jõuks võib muutuda. Isegi kui jääminek on rahulik, tuleb ikkagi kusagilt mälusopist meelde lugu tuttava jahimehe rumalalt uudishimulikust taksikoerast, kes triivivale jäätükile hüppas...
Läinud on ka jää veetorudest (üks kõige vastikumat sorti jääsid) ning sulanud jäälilled akendelt ja Tiiu Kirsipuu loodud jääst metskits, sama ilus ja habras kui selle Jaan Koorti loodud sõsar.
Kevad tuleb niisama vääramatult, kui ta ikka on tulnud. Ei jää ka jää. Eks sellepärast pole olemas ka toda fabritseeritud vanasõna, vaatamata kogu tema alliteratsioonile ja assonantsile.
Koolivaheaeg
Niisama vääramatult läheneb lõpule häbematult lühike koolivaheaeg. Kuigi, nagu juba öeldud, pisut teda ju veel on. Ja need, kellele vesi seal natuke paksema jää all ei ulatanud siiski üle kummikuserva või kes muidu ei sattunud selle talve (loodetavasti viimase) viirushaiguste laine küüsi, jõuavad veel parajasti üht-teist ette võtta. Minna näiteks teatrisse (teatrikuu ju!) või kinno. Või homme kahekümneseks saava Tartu Noortekoori juubelikontserdile. Pole võimatu, et kusagil leidub suusatamise tarvis veel viimast lundki. Või kui tõesti enam ei leidu, siis rõõmsalt voolavaid kevadvesi nautima.
Või vaatama Fred Jüssi, Kalli Seina, Tiina Sarapu ja Maret Sarapu näitust “Jää, jää!” Järelhüüet lahkunud talvele.
Aga arvata võib, et suurel osal koolilastest ja õpetajatest pole küll tarvis lehest nõuandeid lugeda, kuidas oma koolivaheaja viimaseid päevi sisustada. Eelmises Õpetajate Lehe numbris kurtis koorijuht Urve Uusberg, et erinevalt aastatetagusest ajast kipuvad koolilastele mõeldud suurüritused – kõiksugu konkursid ja festivalid – ajaliselt kattuma. Ju see on paratamatu: nii nagu suurem osa koole peab oma juubeleid novembris (lastel lood-laulud juba selged ja jõuludeni veel parajalt aega), nii on just märts sobiv aeg pikemat ettevalmistust nõudnud ettevõtmiste hindamiseks. Palju seda õppetööst vaba aega siis ikka on, kuhu mahutada niisuguseid mastaapseid üritusi nagu parasjagu täistuuridel käiv “Koolitants” või samuti üha suuremaks paisuv Tallinna kooliteatrite festival “Kanutiaia kann”.

Eesti keel ja rahvuslik mälu

Martin Ehala

“Eesti keel ja rahvuslik mälu (2004–2008)” (EKRM) on riiklik programm, mille ülesanne on aidata eesti keele- ja kultuurikeskkonnal jõudsalt areneda. Programmi ettevalmistav komisjon töötab praegu, olen ka ise selle liige. Alljärgnev on käsitlus sellest, millised on eesti keele- ja kultuurikeskkonna prioriteedid lähemal viiel aastal ja milline võiks nendest lähtuvalt välja näha EKRM. Tegemist on minu visiooniga, mis ei pruugi ühtida teiste komisjoniliikmete arusaamadega. Seega tuleks seda lugeda kui kirjandit teemal “Kui minul oleks võimalus koostada EKRM”.
 
Ma leian, et EKRM on selles mõttes eriline programm, et ta peab arendama neid valdkondi, mis on eriomase tähendusega just eesti ühiskonnale, mitte ühiskonnale kui sellisele. Ühesõnaga valdkondi, mille edukas areng õigustab Eesti riigi kui sellise eksisteerimist. Kui ei oleks eesti keelt ja siinsetel elanikel puuduks kollektiivne mälu, mis seoks neid selle territooriumiga, siis ei oleks erilist vahet, kas Eesti on omaette riiklik moodustis või mõne teise riigi osa.
EKRM-i alateemad peaksid seega esindama neid valdkondi, millest eesti rahvuse areng kõige otsesemalt sõltub. Ma jagaksin need kaheks liigiks: ressursid ja identiteet.
Ressursside all mõtlen kõiki neid vahendeid, mida eesti keele- ja kultuurikeskkond vajab tänapäeva maailmas edukalt funktsioneerimiseks. Kõige tähtsamana kuuluvad siia kategooriasse keeletehnoloogilised rakendused. 21. sajand on aeg, mil arenenud keeli hakkab vähearenenutest eristama võimalus laiatarbetehnikaga keele vahendusel suhelda. Selle võimaluse tagavad kõnesüntees (mis on eesti keele jaoks olemas) ja kõnetuvastus. Samavõrd oluline on ka automaatne tõlkimine. Kõigi nende rakenduste loomine nõuab mahukate keeletehnoloogiliste alaprobleemide lahendamist. Eestis on selleks olemas niihästi vajalik oskusteave kui ka uurijad, vaja on vaid pidevat riiklikku tähelepanu ja finantseerimist.
Teise olulise ressursina tuleb nimetada sõnaraamatuid, eeskätt kirjakeelesõnaraamatut, mis annab põhjalikku teavet eesti sõnade tähenduste kohta, ja õigekeelsussõnaraamatut, mille andmebaas vajab eluga kaasas käimiseks pidevat arendamist. Nende kõrval on väga tähtis koostada terminoloogiasõnastikke, et tagada eesti erialakeelte areng, eriti teaduse vallas, kus inglise keel tugevalt domineerib. Loomulikult peavad teadlased oma tulemusi publitseerima inglise keeles, kuid see ei ole mingi põhjendus eesti teaduskeele unarusse jätmiseks Eesti teadusinstitutsioonides.
Kolmas ressurss on rahvuslik mälu. Tänapäeva pragmaatilises maailmas võib rahvusliku mälu talletamine tunduda asjatu raiskamisena, mis midagi erilist sisse ei too. Sellise levinud väärarusaama põhjus on asjaolu, et mälu tootlikkust ei ole lihtne mõõta. Alles siis, kui inimene ärkab hommikul üles ega tea, kes ta on ja millega tegeleb, saame ettekujutuse, mis selle majanduslikud tagajärjed võiksid olla. Rahvusliku mäluga on täpselt sama lugu. Kui inimesed ühel hommikul ärkaksid ja igaüks mäletaks vaid seda, mida ta isiklikult läbi on elanud, jookseks ühiskond kiiresti ummikusse, sest puuduksid igasugused emotsionaalsed sidemed, mis ühiskonna liikmeid avaramaks kogukonnaks liidavad. Solidaarsus oleks võimalik vaid perekonna tasandil. Rahvusliku mälu talletamine loob seega identiteedi arendamiseks hädavajalikud ressursid.
Kõik ülalmainitud ressursid on hädavajalikud, kuid kahjuks mitte piisav tagatis eesti keele- ja kultuurikeskkonna jätkusuutlikkusele. Viimased püsivad vaid siis, kui leidub inimesi, kes eesti keelt ja kultuuriruumi väärtustavad ja soovivad elada eesti keelekeskkonnas. Koolinoorte keelehoiakud näitavad selles valdkonnas üsna ohtlikku tendentsi. Ja ilmselt on esimestel keelevahetusega juba kiire, sest EBS on otsustanud avada järgmisest aastast ingliskeelse gümnaasiumiklassi. Vaevalt erakool seda teeks, kui puuduks nõudlus. Seega jääb ainult rahvuskultuuri ressursside arendamine poolikuks, programm peab keskenduma ka Eesti identiteedi kindlustamisele ja arendamisele, vastasel korral pole ka ressursside loomisel varsti mõtet, sest ei leidu enam kasutajaid.
Eesti identiteedi kindlustamisel on vaieldamatult kõige olulisem tegur haridussüsteem. Kahjuks puudub Eestis praegu riiklik identiteedikasvatuse programm, välja töötamata on tänapäeva nõuetele vastavad metoodilised ressursid, mis suudaksid oma kvaliteedilt ja atraktiivsuselt konkureerida ingliskeelse massikultuuri toodetega. Selliste ressursside väljatöötamine peaks olema EKRM-i üks eesmärke.
Sama oluline on Eesti keele ja kultuuri populariseerimine ühiskonnas: keeleküsimuste laialdane tutvustamine meedias, populaarteaduslikud filmid ja multimeediatooted, eesti keele mainet tõstvad teadlikkuskampaaniad. Innustada tuleks eestikeelse veebikeskkonna arendamist (iseäranis koolinoorte hulgas) ja seltsiliikumist (näiteks Emakeele Seltsi tegevuse kaasajastamine).
Kolmas prioriteet on rahvuslik lõimekäitumine. Kultuuridevahelise kommunikatsiooni uuringud on tuvastanud, et eduka integratsiooni alus ei ole mitte ainult immigrantidele suunatud keele- ja kultuuriõppeprogrammid, vaid ka vastuvõtva kultuuri esindajate valmisolek ja oskus tulijaid oma kultuuri lõimida. See eeldab ühelt poolt avatust ja soovi uustulnukatega suhelda, teiselt poolt järjekindlust oma kultuurile omaste normide vaikival kehtestamisel kogu ühiskonna avalike kultuurinormidena.
Et eesti rahvus on läbi sajandite olnud üsna suletud, puudub meil vastav ajalooline kogemus. Adekvaatsete kultuuridevahelise käitumise mallide arendamine eestlaste hulgas väga oluline, sest eesti keele- ja kultuurikeskkonna püsimajäämine pikemas perspektiivis sõltub otseselt eesti ühiskonna integreerimisvõimest.
On selge et riikliku programmi ressursid ei ole piiramatud, kuid prioriteete hoolikalt kaaludes on võimalik jaotada vahendid nii, et sellest tõuseks maksimaalne kasu eesti keele- ja kultuurikeskkonna arengule. Ma tõesti loodan, et see nii ka läheb.

Maakonnalehtedest

Lääne Elu
Haapsalu kolledz loob sel sügisel kaks uut õppimisvõimalust Läänemaal tegutsevaile kõrgharidusega ametnikele ja spetsialistidele. Riigiteaduste ja hariduse juhtimise magistriõpe kestab kaks aastat. Õpe on tasuline ja toimub nädalavahetustel ning õhtuti. Kummasegi magistriõppesse pääseb 20–25 inimest. Eelkõige on oodatud sel alal töötajad. Magistriõppe ainepunkti hind on 600–700 kr, semester maksab umbes 12 000 kr. Kaheaastase õppe maht on 80 punkti.
Eelmisel sügisel alustasid kolledzis haldus- ja ärijuhtimise eriala bakalaureuseõppe üliõpilased. Pärast selle lõpetamist võivad nad edasi õppida riigiteaduste magistriõppes Haapsalus.
Haapsalu kolledzi kolmel erialal õpib 242 üliõpilast. (13.03.)
Hiiumaa Ühisleht
– Kärdla Nukuteater tähistab täna ülemaailmset nukuteatrite päeva etendusega “Pöial-Liisi”. Laupäeva keskpäeval oodatakse nukuteatrisse sünnipäevapeole lapsi, kellel on sünnipäev jaanuaris, veebruaris ja märtsis.
Kärdla Nukuteatri kunstiline juht Lea Sibul-Poola sai ülemaailmse nukuteatrite päeva puhul kirja nukuteatrite ühenduse UNIMA presidendilt Margareta Niculescu’lt ja läkituse tuntud India nukuteatritegijalt dr Kapla Vatsyayan’ilt.
Praegu valmistub Kärdla Nukuteater aprillis Hiiumaal toimuvaks nukuteatrite festivaliks Suur Sirmik III. Festivalil on kavas mängida jõulude paiku esietendunud “Pöial-Liisit” ja külalislavastaja Jaan Urveti käe all valmivat antiiktragöödiat. Jaan Urvet lavastab Kärdla Nukuteatris teisegi etenduse, millega minnakse esinema tänavu Viljandisse nukuteatrite festivalile Teater Kohvris. (17.03.)
– Kärdla kultuurikeskuse näituseruumis on avatud Hiiumaa koolide kunstiõpetajate ning tööõpetuse õpetajate kunsti- ja käsitöönäitus. Näitusel on väljas kootud rätikud, linikud ja kampsunid, päevatekid, keraamika, punutised, metallehistöö jms. Pilku püüavad Teet Kitkase ja Ain Jepi?ovi metallehted, Sirje Juurikase kampsunid, Ain Jepi?ovi punutud marjakorv, lõikelaud ja Kärdla vapp ning Marko Martini kuuekeeleline kannel, kokku kuue Hiiumaa kooli kunsti- ja tööõpetuse õpetajate tööd. Näitus jääb Kärdla kultuurikeskuses üles kaheks nädalaks. (17.03.)
Leole
Juba aastaid on Olustvere Põhikoolis korraldatud matemaatikanädalat. Seekord kutsuti võistlema ka naaberkoolide õpilased. Osalesid Võhma, Suure-Jaani ja Türi gümnaasium ning Kildu, Imavere, Kabala, Kirivere ja Olustvere põhikool. Kogu võistlus toimus interneti teel. Olustvere Põhikoolile jäi koordinaatori roll: kõigisse koolidesse saadeti koostajatelt saadud ülesanded, tulemuste vormistamise tabeli saatis iga kool pärast täidetult tagasi. Kooli ülesandeks jäi tulemused järjestada.
Võistlus koosnes mitmest osast. Välja oli kuulutatud nime ja logo konkurss, ristsõnade koostamise võistlus, aritmeetikakonkurss ja olümpiaad. Olümpiaadist võtsid osa 5.–9. kl nutikamad õpilased, aritmeetikakonkursil osalesid kõik. 15 minuti jooksul tuli peast lahendada 30 arvutusülesannet. Õpilased järjestati pingeritta kõigepealt lahenduse õigsuse ja siis aja järgi.
Võistlus lõpetati pidulikult Võhma Gümnaasiumis. Lahendati ristsõnu, toimus Võhma kehakeele võistlus, kus tuli sõnadeta selgitada matemaatilisi mõisteid. Parimad olid Türi, Olustvere ja Imavere võistkonnad. Matemaatilise jutukese koostamises olid kõige leidlikumad Türi ja Olustvere lapsed. Ristsõnade lahendamise võitis Võhma, teiseks jäi Türi ning kolmandaks-neljandaks Kildu ja Olustvere. Ära märgiti Türi õpilase kujundatud logo. (märts)

Päevalehtedest

Põhiseadus muutus
President Arnold Rüütel kuulutas möödunud nädalal välja riigikogus heaks kiidetud põhiseaduse muudatuse, millega kohalike omavalitsuste volikogude volitusi pikendati seniselt kolmelt aastalt neljani. Pikem tööaeg hakkab kehtima 2005. aasta sügisel valitavatele volikogudele.
Kiipkaardid kasutuses
Hansapank andis kolmapäeval esimestele kasutajatele üle nii magnetriba kui protsessoriga kiipkaardid, mida on seniste pangakaartidega võrreldes turvalisem ja kiirem kasutada, selle kasutamisel pole vaja anda allkirja ega esitada isikut tõendavat dokumenti. Laiemalt hakatakse seniseid kaarte välja vahetama suve alguses. Mais tahab kiipkaardi välja tuua ka Ühispank, Sampo pakub kiipkaarti aasta keskel.
Eestlased eelistavad kodumaist
87% eestlastest eelistas mulle tarbida kodumaiseid toiduained, see on rohkem kui kunagi varem, selgus konjunktuuriinstituudi uurimusest. Suurimad omamaise eelistajad olid just nooremad, 30–49-aastased. Põhjustena nimetati kohaliku toidu usaldusväärsust, paremat maitset ja tervislikkust. Patriotismist tarbis omamaiseid toiduaineid vaid 5% vastanutest. Suurimaks toiduga kaasnevaks ohuks tervisele peavad tarbijad toidu bakteriaalset saastatust (93%), teisel kohal on hullulehmatõbi (87%). Oluliseks ohuks ei peeta toiduallergiat ega lisaaineid. Toidu valikul määravad eelistusi eelkõige maitse, kvaliteet ja tervislikkus, alles seejärel soodne hind.
Tarbija õiguste päev
Laupäevane tarbijate õiguste päev keskendub geneetiliselt muundatud toidule, mida Eestis poelettidel olla ei tohiks. Ameerikas laialt levinud geneetiliselt muundatud organismidele on Euroopas seni arvestatavalt vastu seistud. Geneetiliselt muundatud toit võib tarbijate toidulauale jõuda loomasööda kaudu lihatoodetes ning maisi ja sojat sisaldavates toodetes.
Muusikal “Nord-Ost” etendub Eestis
Mai lõpus etendub Eestis Moskva Dubrovka teatri pantvangidraamaga kuulsaks saanud muusikal “Nord-Ost”. Mullu 23. oktoobril võtsid t?et?eeni võitlejad etenduse ajal pantvangi üle 700 saalis viibinud inimese.
Muusikal alustab välisturneed Iisraelis, jätkab Bulgaarias, Eestis, Lätis, Kreekas, Ukrainas ja Valgevenes.
Lauljad tegid ametiühingu
Tartus asutati näitlejate liidu alaliiduna tegutsev professionaalsete lauljate liit. Uue liidu esimeheks valiti Vanemuise solist Jaan Willem Sibul ja aseesimeheks Rando Piho.

Nädalakommentaar

Sirje Tohver

Selle nädala kommentaar peaks käsitlema Iraagi sõda. Jätan siiski selle teema puudutamata. Mitte kartusest meie riigi ametlikule seisukohale vastu seista, vaid soovimatusest rääkida nähtusest, mida tean ja tunnen üksnes loetu-kuuldu põhjal.
Eesti filoloogina on mulle alati südamelähedane olnud emakeele hea käekäik. Kui Eesti taasiseseisvumisel näis, et enam ei ohusta eesti keelt miski, siis nüüd on taas põhjust muret tunda. Postimees (14.03.) ajastas Alo Lõhmuse ?okeeriva esileheküljeloo “Gümnasistid valmis eesti keelest inglise keele kasuks loobuma” nimme emakeelepäevale. Päeval, mis oma pidulike kõnekoosolekute ja lehvivate rahvuslippudega seatud eesti keele ja meele tähtsust rõhutama, mõjus noorte utilitaarne suhtumine eesti keelde eriti jahmatavalt. “Üle poole gümnasistidest oleks nõus materiaalse kasu nimel eesti keelest loobuma, kolmandik neist soovib ka oma tulevased lapsed panna ingliskeelsesse lasteaeda ja kooli,” võtab artikli autor kokku Tallinna Pedagoogikaülikooli üld- ja rakenduskeeleteaduse õppetooli juhataja professor Martin Ehala tehtud küsitluse tulemused. 85% gümnasistidest leiab, et Eestis peaks saama soovi korral keskharidust ka inglise keeles omandada, 32% kaaluks kõrghariduse omandamist inglise keeles, 56% loobuks eestikeelsetest subtiitritest, kui see kinopileti odavamaks muudaks, ja 55% eelistaks samal põhjusel ingliskeelse menüüga mobiiltelefoni.
Kas olukord on tõesti nii hull? Küsimustikule vastanud Tartu abiturient Maarja Oras peab Martin Ehala järeldusi absurdseteks.
“Küsimused olid sõnastatud nii, et vastaksime neile jaatavalt, kuid järeldused olid väga kaugeleulatuvad. Näiteks küsiti, kas peaksime vajalikuks ingliskeelse keskkooli olemasolu Eestis. Loomulikult võiks selline võimalus olla, aga see ei tähenda, nagu loobuksime me eesti keelest. Ka polnud seal mainitud mitte seda, et kõik koolid oleksid ingliskeelsed, vaid ainult ainsuses,” kirjutab Maarja Oras Postimees online’is. Tema meelest ei tähenda õpilaste soov kasutada kõiki võõrkeele parema omandamise võimalusi, sh välismaa kõrgkoolis õppimist, nagu põlgaksid nad eesti keelt. Maarja Oras oletab, et kui valida oleks antud sama hinnaga kinopiletite või mobiiltelefonide vahel, poleks inglise keelt eelistatud. “Samuti oli testis küsitud, kas eesti keelel on tulevikus veel mingit suuremat tähtsust või kas eesti keel hääbub. See, kui me vastasime jaatavalt, ei tähenda ju ometi, et meile see meeldiks! Küsimus oli tuleviku prognoosimises, ja selline võimalus on üpriski tõenäoline (kuigi väga kurvastav).”
Ei pea olema sotsioloog teadmaks, et vastus sõltub suuresti ka küsimuse sõnastusest. Samu küsimusi teisiti formuleerides oleks Martin Ehala saanud küllap vähem masendava tulemuse.
Olgu nimetatud uurimuse objektiivsusega kuidas on, kuid oma eesmärgi – avalikkuse tähelepanu juhtimise ohumärkidele – see vaieldamatult täitis.
Et olukorda parandada, on vaja sama valdkonda sügavuti edasi uurida, saamaks tõene pilt gümnasistide ja teiste vanuserühmade suhtumisest emakeelde ning seda kujundavatest teguritest. Uurimustega peaks selguma seegi, kas peasüüdlased on tõesti kõike välismaist propageerivad ajakirjandus ja reklaam, nagu väidab TPÜ emeriitprofessor Mati Hint oma kommentaaris (samas), või peituvad põhjused veelgi sügavamal.

Eesti keelenõukogu avalik pöördumine

Tartu Ülikooli professor Mati Erelt,
Tartu Ülikooli professor Birute Klaas,
Tartu Ülikooli professor Irina Külmoja,
Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Suliko Liiv,
 Tallinna Saksa kultuuriinstituudi /Goethe instituudi direktor Anne Lind,
EV HTM-i peainspektor Kristi Mere,
Tallinna Pedagoogikaülikooli professor Helle Metslang,
Helsingi Ülikooli / Tartu Ülikooli professor Karl Pajusalu,
Tallinna Pedagoogikaülikooli dotsent Mart Rannut,
Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop,
EV HTM-i keeletalituse juhataja Tõnu Tender,
Tallinna Pedagoogikaülikooli vanemteadur Silvi Vare,
Tartu Ülikooli dotsent Enn Veldi,
Eesti Keele Instituudi vanemteadur Jüri Viikberg,
Tartu Ülikooli professor Tiit-Rein Viitso,
Tartu Ülikooli professor Haldur Õim ja
nõukogu esimees, EV HTM-i keelepoliitika nõunik Jüri Valge

Haridusministeeriumis

– 11. märtsil oli ministri kokku kutsutud Kutsehariduse Nõukogu istungil Tallinna Tööstushariduskeskuses arutlusel kutsehariduse arendusraha jaotamise, koolivõrgu arengukava, õppekeskkonna moderniseerimise ja kutsehariduse riikliku koolitustellimusega seonduv.
– 11. märtsil esines HTM-i järelevalveosakonna juhataja Kadri Peterson Jõgevamaa koolijuhtide ja omavalitsuse haridusametnike õppepäeval ettekandega teenistuslikust järelevalvest õppeasutuses. 12. märtsil esines ta samal teemal TTÜ täiendkoolituse osakonna korraldatud õppepäeval KOV haridusametnikele.
– 12. märtsil toimus HTM-is üleriigiliste noorsootööühingute ümarlaud. Ühingud esinesid oma tegevust tutvustavate ettekannetega; HTM-i esindaja tutvustas tegevusi ja rahastamiskavu 2003. aastaks. Järgmise kohtumise teema on noortevaldkonna meediakajastused.
– 12. märtsil kohtus HTM-i analüüsi- ja planeerimise talituse analüütik Kristi Ploom üldhariduskoolide direktorite ja omavalitsuste haridusjuhtidega selgitamaks munitsipaalkoolide finantseerimise küsimusi.
– 12. märtsil esines HTM-i õigusosakonna juhataja Janar Holm Eesti Üliõpilaste Liidu korraldatud konverentsil “Kes vastutab Concordia Ülikooli üliõpilaste eest?” ettekandega ning osales diskussioonil.
– 13. märtsil korraldas HTM-i järelevalvetalituse peainspektor Kristi Mere Jõgeva-, Valga-, Põlva- ja Võrumaa maavalitsuste haridus- ja kultuuriosakondade inspektoritele infopäeva “Kooli enesehindamine”.
– 13. märtsil kohtus HTM-i kutse- ja täiskasvanuhariduse osakonna juhataja kt Terje Haidak Juristide Liidu esindajatega, et arutada täiskasvanute koolitusasutustele koolitusloa väljastamisega seotut.
– 13. märtsil kohtusid HTM-is haridus- ja teadusministri kokku kutsutud nõupidamisel Concordia Ülikooli, TPÜ, EBS-i, Euroülikooli, Akadeemia Nordi ja Audentes-Mainor Ülikooli esindajad. Arutati Concordia Ülikooli probleemidega seonduvat. Tõdeti, et õppetöö ülikoolis pole katkenud ja viimase aasta üliõpilastel on säilinud võimalus kool veel sellel aastal lõpetada. Vastloodud mittetulundusühingu esindajad kohtusid ajutise pankrotihalduriga ning esitasid esmaspäeval äriplaani, milles on näidatud MTÜ juures tegevust alustava uue ülikooli majanduslik jätkusuutlikkus.
– 14. märtsil kuulutas Noorte Meediaklubi HTM-i saalis välja Eesti parimad koolilehed. Koolilehtede võistlus on HTM-i toetatud ja hasartmängumaksu laekumistest finantseeritud projekt.
– 14. ja 15. märtsil osales HTM-i kõrghariduse peaekspert Tiia Kurvits Helsingis konverentsil “Bologna Follow-up: Conference on Master-level Degrees”.
– 15. märtsil osales HTM-i noortetalituse peaekspert Anne Kivimäe Eesti Noorteühenduste Liidu talvelaagris Savernal. Muu töö kõrval valiti ENL-i esindajad loodavasse Noortepoliitika Nõukokku.
– 15.–17. märtsini toimus Lübeckis Läänemeremaade Noortevaldkonna Sekretariaadi (Baltic Sea Secreatariat for Youth Affairs) töörühma nõupidamine. Eestist osalesid HTM-i noortetalituse juhataja Piret Talur ja Eesti Noorsootöö Keskuse esindaja Katre Merimäe.
– 15.–18. märtsini osales HTM-i kutsehariduse peaekspert Thor-Sten Vertmann EL-i liikmes- ja kandidaatriikide kutsehariduse juhtametnike kohtumisel Kreekas.
– 17. märtsil osalesid HTM-i keelepoliitika nõunik Jüri Valge ja keeletalituse peaekspert Piret Toomet Petseri Eesti Kooli keelepäeval.
– 18. märtsil külastas HTM-i Gruusia haridusametnike delegatsioon, keda saatis Eesti Linnade Liidu esindaja. Tutvuti õpitulemuste välishindamisega.

Keeleõppeprojektid said tunnuskirjad

Pilootprojekt “Eesti kutsekoolide kvaliteediauhind 2003”

Kutseõppeasutuste kvaliteediauhinna eesmärk on innustada koolijuhte muutma paremaks koolide juhtimissüsteemi ja tõsta koolide töö tulemuslikkust; tunnustada silmapaistvaid koole ja nende juhte; jagada kogemusi headest süsteemidest kutsehariduses; tõsta kutseõppeasutuste mainet ja luua neile tugev turundusinstrument.
 
Pilootprojekti “Eesti Kutsekoolide kvaliteediauhind 2003” käivitas SA Eesti Kutsehariduse Reform PHARE koordinaator Tõnis Arvisto koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga. Projekti valmistas ette töörühm, kuhu kuulusid peale Tõnis Arvisto veel Hille Vooremäe, Helmer Jõgi, Maie Kitsing haridus- ja teadusministeeriumist, Marje Riis koolivõrgu büroost, Eda Anton Tartu Kutsehariduskeskusest, Olev Saluveer Eesti Kutseõppe Edendamise Ühingust, Kalle Toom TPÜ Haapsalu kolledzist.
Tänaseks on valminud kvaliteediauhinna mudel ning valitud välja 12 pilootprojektis osalevat kutseõppeasutust: Luua Metsanduskool, Võrumaa Kutsehariduskeskus, Tallinna Majanduskool, Kohtla-Järve Polütehnikum, Tartu Kutsehariduskeskus, Tallinna Teeninduskool, Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskool, Türi Tehnika- ja Maamajanduskool, Tallinna Meditsiinikool, Narva Kutseõppekeskus, Kuressaare Ametikool, Eesti Kosmeetikute ja Juuksurite Erakool.
Auhinnamudelit rakendatakse kutseõppeasutuste enesehindamise kaudu. Hinnates oma kooli loodud mudeli alusel, on võimalus võrrelda ennast teiste kutseõppeasutuste ja organisatsioonidega ja selgitada välja rohkem tähelepanu nõudvad osad süsteemis. Kutseõppeasutuste kvaliteediauhinna mudelit võib rakendama hakata kohe, kui selleks tekib soov, ja ulatuses, mis vastab kooli vajadustele.
Koolituse projektis osalevate koolide meeskondadele viisid läbi Euroopa kvaliteediauhinna assessorid ja Eesti kvaliteediauhinna eksperdid Tiia Tammaru (Tallinna Tehnikaülikool) ja Jari Kukkonen (Business Grain). Augustiks valmivad õppeasutuste koostatud taotlusdokumendid. Samal ajal koolitatakse assessoreid, kes annavad hinnangu taotlusdokumendile. Kõik hinnatud kutseõppeasutused saavad assessorite meeskonnalt tagasisideraporti, mis osutab kutseõppeasutuse tugevatele külgedele ja parendamist vajavatele valdkondadele.
Kvaliteediauhinna võitja kuulutatakse välja novembris.
Miks on vaja pilootprojekti?
Ajal, mil efektiivsus ja kvaliteet on omandamas üha suuremat tähendust kogu ühiskonna arengus, ei pääse sellest mööda ka kutsehariduse uuendamisel.
– Koolidel tuleb oma tegevuses üha läbimõeldumalt keskenduda kvaliteediprintsiipidele õppeprotsessi ja õppeasutuse juhtimises, õpikeskkonna kaasajastamises, et noored tuleksid tulevikus tööl edukalt toime.
– Projektis osalemine loob võimaluse jagada kogemusi õppeasutuse sees ja väljaspool seda. Kvaliteediauhinna süsteemi juurutamine võimaldab tunnustada silmapaistvaid koole ja nende juhte, jagada kogemusi headest juhtimissüsteemidest kutsehariduses ning tõsta koolide töö tulemuslikkust.
– Projekti raames pannakse kogu organisatsioon keskenduma olulisele, õppeasutused teadvustavad, et arengu võti peitub enesehindamises. Enesehindamise käigus teadvustab organisatsioon oma harjumuspäraseid tegutsemisviise ja püüab leida võimalusi neid parendada. Enda püstitatud eesmärkideni jõudmiseks peab iga asutus perioodiliselt ennast hindama, et teadvustada, kas süsteemid ja protseduurid täidavad neile pandud ülesandeid ning kas neid süsteemselt parendatakse. Pilootprojekti lähem eesmärk ongi ergutada koole tegelema enesehindamise ja oma töö efektiivsemaks muutmisega.
– Enesehindamise käigus saadakse andmeid, mida on hiljem võimalik kasutada võrdlusmaterjalina, kõrvutamaks oma õppeasutuse tulemusi teiste õppeasutuste omadega (nt väljalangus, tööleasumine jne). Tekivad võrreldavad andmebaasid.
– Projekt haakub HTM-i järelevalveosakonna suundumustega, kus õppeasutuste välishindamisel on pandud rõhk hinnangu andmisel õppeasutuse tegevusele enesehindamise kaudu. Järelevalve mingites piirides jääb, kuid õppeasutused peavad tajuma, et tegevuse parendamisele aitab kõige enam kaasa süstemaatiline enesehindamine.
– Projekti käigus luuakse nõuded kvaliteediauhinna mudelile, põhimõtted rakendamisele ja hindamisele ning pakutakse kvaliteedijuhtimisega seonduvat koolitust.
– Pilootprojektis osalemise üks oluline põhimõte on vabatahtlikkus ning juhtkonna sisuline soov ja valmisolek muuta oma kooli juhtimissüsteem paremaks. Läbimõeldud ning kaalutletud soov pilootprojektis osaleda on õppeasutuse pikaajalise edu alus.
Loodetavasti kasvab sellest pilootprojektist välja traditsioon, mis aitab tõsta meie kutsehariduse mainet.

Miks osalete kvaliteediauhinna projektis?

Haridusministeeriumi andmetel avaldas soovi osaleda kvaliteediauhinna projektis 30 kutseõppeasutust. Kuna pilootprojekti rahastab PHARE, tuli teha valik. Lähtuti põhimõttest, et projektiga oleksid haaratud koolid üle Eesti ja et osalejatel oleks kvaliteedijuhtimise kogemusi.
Tallinna Meditsiinikool
Meditsiinikooli direktori Ülle Ernitsa sõnul alustati koolis kvaliteedijuhtimisega 1999. a ja koostati isegi kvaliteedikäsiraamat. Kooli siseaudit käivitati aasta hiljem, sellest tulenevalt tehti muudatusi juhenditesse ja töökorraldusse. Ainemeeskonnad tegelevad õppetöö arendamisega. Õppetöö sisu ja korralduse arengut toetavad bioeetika komisjon, eetikakomisjon, kvaliteedinõukogu jt koolis tegutsevad töörühmad. Oluliseks peetakse üliõpilaste ja õppejõudude sõnaõigust koolielus kaasa rääkida.
“Tallinna Meditsiinikooli kõigi erialade õppekavad on kutsekõrghariduse tasemele arendatud. Pidasime endid küpseks kvaliteedikonkursil osalemiseks. Prioriteediks ei seadnud me mitte niivõrd auhinda ennast (muidugi pole meil ka selle võitmise vastu mitte midagi), vaid just protsessi, mis annab meile võimaluse ennast teiste kutseõppeasutustega võrrelda,” ütleb Ülle Ernits.
“Endistest kutseharidust andvatest õpetajatest on saanud nõuetekohaselt haritud ja ennast pidevalt täiendavad õppejõud. Kõigil on kõrgharidus ja enamikul kutsepedagoogiline koolitus. Paljud õpivad kraadiõppes. Kooli spetsiifika eeldab, et suur osa õppejõududest oleks arstiharidusega, seega magistrikraadile vastava haridustasemaega. Viiel on doktorikraadile vastav haridus.”
Õppejõudude leidmiseks on tehtud koosööd Tallinna ülikoolidega, samuti Malmö Ülikooli, Turu, Helsingi ja Joensuu ametikõrgkoolidega. Koostööd tehakse õppekavade arenduses ja õppejõudude täienduskoolituses. Näiteks optomeetria eriala tudengid kuulavad optikaloenguid TTÜ-s, silmahaigusi õpetab TÜ õppejõud, materjaliõpetust Tallinna Polütehnikumi õppejõud. Abiks on olnud Läti Ülikooli ja Helsingi Ametikõrgkooli erialaspetsialistid. Kvaliteedikoolituse oluline osa on rahvusvahelised konverentsid, kus tutvustatakse nii õppejõudude kui ka üliõpilaste teadus- ja uurimistöid. Neid on toetanud ka HTM.
Võrumaa Kutsehariduskeskus
Kutsehariduskeskuse arendusdirektor ja projektijuht Vadim Mitro?kin: “Ka meil on õppetöö kvaliteedi arendamisel juba korralik kogemustepagas, läheme järk-järgult kutsekõrgharidusele üle viies õppesuunas: elektrifitseerimine ja metallide töötlemine, ärijuhtimine, puidutöötlemise tehnoloogia ja mehhatroonika. Tänavu kevadel peaksid TÜ-st kutsepedagoogilise kõrghariduse saama veel üheksa meie kutseõpetajat, siis on kõik 37 kutseõpetajat nõutava kvalifikatsiooniga. Paljud neist alustavad teist ringi magistriõppes, et saaksid õpetada kutsekõrgharidust omandavaid tudengeid. Kvaliteedijuhtimise raames on ümber korraldatud kogu kooli juhtimissüsteem.
Enesehindamises pean oluliseks kooli lõpetanud vilistlaste anketeerimist. Selgitasime välja nende kutsekindluse ja põhjused, miks mõned neist omandatud erialal ei tööta,” räägib Mitro?kin.
Kagu-Eesti suurt töötust silmas pidades peab Mitro?kin heaks näitajaks, et üle 80% materjalide töötlemise, puidutöötlemise tehnoloogia, infotehnoloogia ja elektrifitseerimise erialade lõpetanutest on leidnud endale töö. Oma erialal töötab nende erialade lõpetanutest 60–70%. Oma erialal ei tööta turismikorralduse ja maaturismi eriala lõpetanud, järelikult pole nende järele paikkonnas veel nõudlust.
“Kutseõppeasutusi on seni hinnanud vaid riiklik või teenistuslik järelevalve. Samas teame, et ükski kontroll ei muuda õppeasutuse tegevust paremaks, kui kool seda ise ei taha. Seepärast on oluline teadvustada sisehindamise, sealhulgas enesehindamise vajadust, et leida ise üles oma tugevad ja nõrgad küljed. Usun, et pilootprojektis osalevate koolide kogemus innustab ka teisi õppeasutusi oma tegevust senisest rohkem analüüsima,” ütles HTM-i järelevalvetalituse peainspektor Hille Vooremäe.

Arvamus

Kuidas peaks Eesti kooliõpetaja käituma sõjale kaldunud maailmas?

VOLDEMAR KOLGA, psühholoog:

“Pean seda küsimust väga õigeaegseks. Ma ei tea, kui palju annavad haridusosakonnad praegu suuniseid koolidele, aga arvan, et kõik maailmas seoses USA-Iraagi konflikti ja võimaliku sõjaga toimuv on asi, millele peab otsustavat tähelepanu pöörama ja ka õpetajaid igati aitama. Näen siin ka oma kolleegide – psühholoogide jaoks laia tööpõldu.
Meie inimestel on sageli veel nõukogude ajast pärit hoiak, et halbadest asjadest ei räägita. Aga halvast tuleb rääkida. Kui kellegagi juhtub õnnetus, kui keegi sureb, kui maailm sõdib, kui Eestigi on mingeid niite pidi sõjaga seotud, tuleb sellest rääkida, et saada asi kontrolli alla. Mahavaikimine tekitab stressi ja depressiooni.
Minu soovitus on, et õpetajad peaksid lastega rääkima. Nüüd võidakse küsida, et kuidas, mis tunnis, kas poliitilisest või emotsionaalsest lähtekohast jne. Oluline on rääkida inimlikult, humaanselt. Jah, poliitilised küsimused on keerulised, aga sõja puhul on alati tegu ka tunnetega. Lapsed muretsevad, et sõjas saadakse surma, et see võib neile ja nende lähedastele mõjuda ka siis, kui ise ollakse sõjakoldest kaugel. Nad ei oska võtta seisukohta terrorismi suhtes. Muidugi hakkavad õpilased koolis õpetajatele praeguse olukorraga seoses keerulisi küsimusi esitama. Õpetaja peaks nad ära kuulama, neil rääkida laskma. Kindlasti ei tohi olla kohtumõistja selle üle, kes toimib õigesti, kas Ameerika Ühendriigid või Iraak või keegi kolmas. Kõige parem oleks, kui õpetaja moodustaks vestlusrühmad, kuulaks ära õpilaste arvamuse, laseks neil oma tundeid sõnastada ja niimoodi välja elada. Õpetaja peaks olema seejuures suhteliselt passiivne osaleja. Sõjateema puudutab inimesi väga laialdaselt, sellest ei saa keegi mööda hiilida. Taolisi arutelugruppe peaks looma õpetatavast ainest sõltumata. Ei pruugi olla ajaloo- või bioloogiaõpetaja, et sõja ohtudest inimlikult rääkida.
Kindlasti tuleb rõhutada kaastunnet ohvrite vastu. Kui inimene saab surma, on see halb. Kui surma saavad kaitsetud tsiviilelanikud, on see halb. Aga sama halb on ka see, kui surma saavad need, kes on läinud sõdima, kusjuures paljudele polegi päris selge, mille poolt või vastu.
Praeguse rahvusvahelise olukorra käsitlemine annab võimaluse luua meie õpilastes suuremat ühiskondlikku tundlikkust. Arusaama, et maailmas juhtuv puudutab ka meid. Eestis on kummastav see, et samal ajal, kui maailmas astuvad miljonid inimesed sõja vastu välja, ei saa meil seda teha isegi väike seltskond. Meil pole oma arvamuse väljendamise kogemust. Pahatihti aetakse oma arvamuse välja ütlemine segi ilkumisega. Aga meelsuse väljendamine on inimestele tähtis ja seda tuleb õpetada juba noores eas. 
Praegusel olukorral on nii emotsionaalne, tunnetuslik kui ka kasvatusväärtus. Võib-olla tekib õpilastes rohkem huvi võõraste kultuuride vastu. Araabia kultuuriruum on ju hämmastav varamu. Maailma muutumine aitab avardada noorte maailmapilti, panna neid jälgima sündmusi ja nendega seotud infot, tegema järeldusi. Õpetab mõtlema. See on praeguse keeruka olukorra positiivne pool.”

Kirjakast

Kelle jaoks on aineühendus?
Vastused küsimusele, kellele on mõeldud aineühendused, on ilmselt sarnased: tundub, et eeskätt konkreetse aine õpetajatele. Kui leidub inimesi, kes on valmis tegema oma vabast ajast midagi, mis kolleegidele huvi pakub ja kasu toob (samuti eeskätt mittemateriaalset), ja leidub asjast huvitatuid, siis milles probleem?
Aga iga asi maksab. Kui koolidel pole raha, mis lubaks tasuda täienduskoolituse – aineühenduste organiseeritud kõrgel tasemel kogemuste vahetuse – eest, tundub aineühenduste töö olevat tegijate eralõbu. Mida me räägime kodanikualgatustest ja kodanikuühendustest, kui isegi ainealane enesetäiendamine (professionaalsuse tõstmine) on eralõbu, mida riik (seadus) ei aktsepteeri. Kui me võrdleme, millest on kunstiõpetajal rohkem abi, kas teoreetiku loengust või praktiku visualiseeritud ettekandest, pole teoreetiku eelistamine küll mingit otsa pidi õigem. Pigem võiksid need olla tasakaalus, ka rahastamise poolelt, kuigi enamik inimesi eelistab konkreetset tulemust, mis on praktikas end tõestanud.
Säravaks näiteks on siin Kunstihariduse Ühingu korraldatav rahvusvaheline kongress tuleval suvel, millel osalemist ei saavat õpetajale kuidagi täienduskoolitusena kinni maksta, mis sest, et tegemist on ülemaailmsete professionaalide kogemuste ja arutlustega. Saan sellest aru nii, et õpetaja vaadaku, et tal tunnis kõik korras oleks ning mida programm ja ainekava ütleb, mõelda pole siin midagi... nagu vanastigi. Jääb nii, nagu pikk ütleb!
Aga ikkagi – kui ürituse toimumiseks Eestis kasutatakse kogu Eesti kultuurisisuline fondikapital, siis kus on hariduskapital, kust seesama õpetaja saaks toetust iseenda tehtud üritusest osavõtuks? Sest üritus on kolme maa ühistoodang ning teisele maale tuleb kuidagi jõuda ja seal ka ööbida.

Karikatuur

Mõte

“Ütlen ausalt: kõik, mida ma tean, võlgnen ma tuupimisele. Veelgi enam: kui minu õpetajad ja ema poleks mind tuupima sundinud, ei teaks ma praegu suurt midagi. /- - -/
Eesti haridusel pole mitte midagi viga, ainult kõigi haridustöötajate palgad on häbematult väikesed. Lõhe nn keskmise palga ja nooremõpetaja palga vahel aina suureneb. Siit ka minu surmkindel veendumus: õpetajakutse prestiiz langeb ka uue valitsuse ajal ning sellega koos langeb ka rahva haridustase.” 

Lauri Leesi
(“Mulle meeldib tuupida”, PM, 18.03.)

Miks kasvatusteadlaste hääl ei kosta?

Ülo Vooglaid

Veebruari esimeses Õpetajate Lehes ilmus avaloona küsimus “Kas kasvatusteadlased väärivad sihtfinantseerimist?”. Küllap tõstis toimetus selle arutluse tähtsale kohale seetõttu, et rõhutada: kui teaduslikke uuringuid ei ole, siis tõsikindlaid teadmisi ei kujune ja tuleb läbi ajada arvamustega, uskumustega, kellegi jutustustega oma kogemuste kohta, mingites maades kunagi ilmunud raamatutest kokku seatud kompilatsioonidega jne.
 
See on huvitav arutlus, mis kutsub kaasa mõtlema ja täiendusi tegema. Pealegi on selline kutse kirjutises must-valgel kirjas. Küllap on paljud märganud, et teaduse (nagu ka tervise või keskkonna, politsei või riigikaitse) üle arutlemine taandub viimasel ajal üsna kohe kõneluseks raha või rahastamise üle. Miks on näiteks nii, et kui tervikuna sai sotsiaalteadustes 48 uuest granditaotlustest raha 17 projekti ehk 36%, siis nende 48 hulgas olnud 11 pedagoogikaalasest taotlusest rahuldati ainult kaks ehk 18%?
Selle fakti põhjal esitavad eespool nimetatud artiklis arutlejad küsimuse, miks kasvatusteadlaste hääl ei kosta.
Võimalike põhjustena on märgitud neli: kasvatusteadlased on liiga viisakad ja tagasihoidlikud; neil ei ole midagi öelda; nende tegevus on liiga killustunud; pole terviklikku ühisprogrammi, milles leiaksid mõttekat tegevust magistrandid-doktorandid...
Kas võib olla kindel, et nutune olukord kasvatusteadustes ja Eesti (ühiskonna)teaduses tervikuna on tingitud nendest asjaoludest? Artiklis küsitakse, miks kasvatusteadlaste hääl ei kosta. Valjemat häält, kui Tiiu Kuurme teeb, ei tee keegi. Paraku on raha omavahel ammu jagatud ja vali hääl ei maksa midagi.
Miks hetkeseis on nutune?
· Võib-olla ei ole vajadust teadusliku uurimise tulemuste järele? (Kui otsustajad ei pea vastutama selle eest, mida nad teevad ja tegemata jätavad, ega ka selle eest, mis nende tegevuse-tegevusetuse tõttu juhtub, ei ole teadmisi tarvis. Meelevaldselt saab tegutseda lahedalt vaid siis, kui teaduslikke uurimusi (mille tulemusi peaks tundma ja arvestama) ei ole.)
· Võib-olla on seniste uuringute tase olnud nii madal, et tegevuse jätkamiseks ei julgeta raha juurde anda?
· Võib-olla on granditaotlused millegi sellise kohta, mida ei ole võimalik aktuaalseks pidada?
· Võib-olla on raha jagajad ja otsuste tegijad ühiskonnateadusest väga kaugel ega saa kasvatusteadusest aru? Inimesed, kes ei oska seda väärtuseks pidada, mis kasvatusala asjatundjate arvates peaks olema tingimata uuritud, ei saa tegutseda ekspertidena.
· Võib-olla ei ole uuringud, süsteemide projekteerimine, konsulteerimine, koolitus ja täienduskoolitus seotud innovaatiliste protsessidega?
· Võib-olla on teaduslikud uuringud igaühe isiklik “mängumaa”, kus saab riigi raha eest omaette olla ja rahulikult lugeda seda, mis pakub huvi, ringi sõita ja lõpuks ka mingi teksti kirjutada, mida tavaliselt peale retsensentide keegi ei loe?
· Võib-olla ei ole haridus- ja teadusministeeriumis teadus ja teadusuuringud veel kodustatud? Teadlastega saavad professionaalselt suhelda vaid teadlased.
· Küllap avaldab mõju ka absurdne (ja mõistusevastane) olukord, et nn teadusjuhid hindavad teadusuurimise tulemusteks vaid kuskil välismaal (retsenseeritavas ajakirjas) ilmunud artikleid. Kui see ei ole üdini vastik tellimustöö Eestis Eesti tarbeks toimuva teaduse hävitamiseks, siis mis see on?
· Äkki on veel põhjuseid, mis koos toimides ja üksteist vastastikku võimendades on muutnud olukorra häbiväärseks?
Rumaluste täiustamine ei aita
Kujunenud olukorda ei saa ühiskonnas ja kultuuris muuta; muuta saab olukorra mõningaid tegureid. Muutma võib asuda alles ja ainult siis, kui suudame ette kujutada, kuhu, millal, kuidas, miks muudatused toimivad, mis tänu nendele kujunema hakkab ja millised tagajärjed võivad tekkida. Vastasel juhul ei ole võimalik vastutada selle eest, mida soovitatakse ja tehakse ning mis kokkuvõttes välja kukub.
Inimese tundmisega pole olukord kehvavõitu mitte ainult pedagoogidel ja andragoogidel. Inimesest ja inimkooslustest, inimsuhetest ja suhtetoimest peaksid üht-teist teadma ka insener, ohvitser, arst, politseinik ja kõik teised. Inimesest peaks midagi (natuke rohkem kui midagi) teadma iga riigi- ja omavalitsusametnik, saadikutest rääkimata. Kes vaatab, peaks märkama, et tegelikult teavad tähtsad isikud inimese kohta enamasti argiteadvuse tasandil parajasti nii palju, nagu diletandid ikka teavad.
Inimeseks ei kuku keegi kogemata ega iseenesest. Inimene on füüsilise ja vaimse, intellektuaalse ja emotsionaalse ning kõlbelise ja sotsiaalse ühtsus. Seejuures on arvatavasti kõige tähtsam, et me ei peaks midagi selles tervikus vähetähtsaks. Kirjutan sellest ainult selleks, et rõhutada: teadusliku uurimise oluline eeldus on metateooriate süsteem. Teiste sõnadega: kui uurijal metateoreetilist põhja ei ole, pole teaduslikke uuringuid võimalik teha.
Kurioosne on Eesti (ja teiste endiste N Liidu riikide) olukord seetõttu, et ei panda tähele ega peeta millekski, et ühiskonna kui institutsionaalse süsteemi käsitlemise võimaldamiseks vajalik mõttekonstruktsioon (paradigma) on kõlbmatuks vananenud. Huvitav, kuidas kosmoloogid ja küberneetikud või mikrobioloogid-geenitehnoloogid-viroloogid ja teised tegutseksid näiteks Newtoni füüsika raames?
Olukorras, kus ministeeriumiametnikud ei erista kooliproblemaatikat haridusproblemaatikast, ei ole võimalik nendega professionaalset juttu ajada. Sama võib öelda sotsiaalministeeriumi ametnike kohta, kes ei erista hooldusproblemaatikat sotsiaalse regulatsiooni omast ega ravi(teenuseid?) tervise tagamise ja heaolu problemaatikast jne.
Kõlbmatuks vananenud paradigma raames ei ole teadusuuringutel mingisugust mõtet. Rumaluste täiustamine, nende intensiivsuse, tempo, ulatuse või sügavuse suurendamine saab muuta olukorra ainult hullemaks.
Professor Edgar Krulli järeldusega, et “haridusuuringute rahastamine vajab põhjalikumat uurimist”, tuleb nõustuda. Kes seda peaks tegema? Milliseks tähtajaks peaks see uuritud olema? Kus ja millises vormis selle uurimise tulemused avalikkusele esitatakse?
Uurimisraha kaob nagu sotsiaalabi
Teadus ja teadusuuringud on Eesti arengu tähtis eeldus. Keegi lihtsalt peab avalikult, selgelt ja ühetähenduslikult välja ütlema, et uuringuid tegelikult (peaaegu) ei ole.
Ka ÕpL-i listis on sellest probleemist korduvalt juttu olnud, ent alati keeravad need, kes peaksid kujunenud olukorra eest nii administratiivses kui ka moraalses mõttes vastutama, kuhugi võssa ja kõik jääb sinnapaika. Näis, kas Õpetajate Lehe toimetusel on nüüd nii palju visadust, julgust, jõudu ja vastutustunnet, et ei jäta kasvatusteaduse edenemise eeldusi peatee serva vedelema?
Meil on viis-kuus rahajagajat, üks teisest tähtsam, ent ei ole kedagi, kes sõnastaks uurimisülesanded ja korraldaks konkursi nende parimate täitjate leidmiseks. Ei ole ka seda, kes uurimistulemused vastu võtaks ja avalikustaks. Miljonid kaovad nagu tina tuhka, justkui oleks tegemist sotsiaalabi erivormiga.
Professor Mati Heidmetsa ettepanek luua riiklik haridusprogramm võib olla täpselt see, mida on vaja. Samas võib see kujuneda järjekordseks jahvatamisvooruks, mille tulemus on uus prügikastikaup. Ühtlasi tuleks senisest selgemalt sõnastada pedagoogilise kuritegevuse mõiste ja vastutus lastele intellektuaalsete, emotsionaalsete, füüsiliste, vaimsete, kõlbeliste ja sotsiaalsete traumade (puuete) tekitamise eest. Pedagoogide kutsevannet ei ole meil ikka veel ette nähtud, ehkki kehtib koolikohustus. Laste traumeerimine (nn hindamine teab/ei tea stiilis) on muudetud õpetajatele kohustuslikuks. Kesksooline kasvatus on endiselt norm. Peamine eesmärk ja kriteerium on ikka pääs ülikoolidesse...
Teadusuuringud ei sobi absurdsesse keskkonda
Milleks sellises olukorras veel uuringud? Kas seda kõike oleks vaja teha senisest paremini? Kes, kus ja kuidas saaks teadusuuringu tulemusi arvestada sellise järelevalvesüsteemi tingimustes, mis on Eestisse nüüd settinud? Teaduslikud uuringud ei sobi absurdsesse keskkonda.
Käsitledes pelgalt kasvatusteadust, ei ole võimalik saavutada selgust kasvatusteaduste kohta. Vaja oleks vaadata, millest sõltub võimalus teha uuringuid, mille tulemusi oleks võimalik pidada väärtusteks, ja millistel eeldustel oleks võimalik kasutada teadusliku uurimise tulemusi sotsiaalse regulatsiooni kõigil tasanditel – seaduseandjast lapsevanemani.
Kui uuringuid pole, ei saa kujuneda ka õppejõude, sest muud teed õppejõu kujunemiseks ei ole. Uuringutes hakkab inimene aru saama, mida tähendab teooria ja miks peab teooriaid tundma. Uuringutes selgub, et meetoditeta ei ole võimalik koguda usaldatavaid algandmeid, ei ole võimalik neid töödelda, analüüsida ega interpreteerida...
Uuringute kaudu saab inimene aru faktide väärtusest ja omandab teadusliku mõtlemisviisi. Tõsi, ainult siis, kui uuring ikka on uuring, mitte uuringutaoline pettus. Uurija, kes ei kujuta ette, mis on metodoloogia (kes arvab selle olevat meetodiõpetuse), kes ei kujuta ette, mis on ja milline peaks olema teooria, uurimise objekt ja aine, ei saa midagi uurida.

Kongressile mõeldes

Piret Järvela, EES-i aseesinaine

“Kõlava laulu ja mürisevate pasunatega julgustasid nad oma meelt. Nad mõtlesid homsest päevast ja järgnevatest päevadest ja lootsid, et taevas siis oleks neile sõbralikum.”
(R. Põldmäe “Esimene Eesti üldlaulupidu 1869”)
 
20. ja 21. märtsil peetakse Tallinnas õpetajate kongressi. Toimuva tähtsust silmas pidades peaksid teed ja rajad vilkast liiklusest kihama. Õpetajate kongressi on vaja – 21. sajandi haridus vajab õpetajatepoolset mõtestamist, sest ministrid tulevad ja lähevad, kool jääb.
Olnud äärtpidi kavandajate hulgas, võin praegu öelda: oleks tahtnud rohkem tööd teha. Jaanuari- ja veebruarikuistel väheste osalistega nõupidamistel Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja Raadiomajas sai vahetatud häid mõtteid, arutatud huvitavaid ideid. See oli alles nagu algus, kutsumata olid veel maakondade esindajad, et paika panna tegevuskava, suhelda meediaga, töötada selle nimel, et Eesti õpetajate kongress oleks suursündmus nii õpetajaile kui üldsusele.
Kongress toimub. Esinejate hulgas on huvitavaid isiksusi, rühmatööd vajalikel teemadel. Kindlasti sünnib huvitavaid mõtteid, sõna võetakse olulistes küsimustes, tekib ehk vaidlusi ja vastasseisegi, kõik ühel eesmärgil – et õpetaja saaks koolis töötada nii, et õpilasel oleks hea ja huvitav.
Soovida jääb vaid, et koolidesse kaheteistkümnendal tunnil jõudnud teade ja Õpetajate Lehes ilmunud kava juba varem planeeritud ettevõtmiste sisse ära ei kadunud. “Aga eks meie kõik, terve Tartu linnarahvas ja maalt, ja kõik olime ikka tegelased! See oli ju meie eesti laulupidu! Ikka meie pidu!” Et saaksime ütelda: “See oli meie kongress!”

Haridus on koolist võõrandunud. Või vastupidi?

Kaido Üpraus, Taali Põhikooli õpetaja

Koolitegelikkus minu kui isa ja maakooli õpetaja silmade läbi erineb suuresti ideaalist. Kes peaksid olema need julged ja vastutustundlikud inimesed, kes hakkaksid koolielu rasket muutmisprotsessi ellu viima?
 
Soovid ja reaalsus lähevad lahku juba selles, kuidas lapsed hommikul kooli tulevad: kella kaheksa ajal (talvel kottpimadas), tihti juba kell kuus üles tõusnud, unised ja söömata (sest keha ei ole nii vara veel ärganud ega ole võimeline toituma) ning paljud stressis koduprobleemidest. Selle asemel, et saabuda kella kümne ajal väljapuhanuna, täis kõhu ja rõõmsa meelega, valmis loominguliseks koostööks.
Meie praeguses koolis on tunnid pikad, keerulised, igavad ja üksluised, täis tuupimist ja pidevat ümberkirjutamist. Isegi loomingulistes tundides (nt muusika, kunst). Õpetaja on koolitatud õpikumaterjali vahendama, süüvimata seostesse teiste ainete ja reaalse eluga. Selline kitsapiiriline ja ühiskonna arengut mitte arvestav koolitus käib täie hooga! Mõned täienduskursused ei paranda olukorda.
Tundides peavad õpetajad tegelema eelkõige haigetest peredest ja kodudest (mille hulk suureneb katastroofiliselt) pärit laste emotsionaalsete vajaduste rahuldamisega. Need lapsed püüavad tähelepanu – korda rikkudes, ropendades, teisi segades. Ja ettevalmistatud tunnist jäävad järele ainult räbalad. Aga õppekava, va püha lehm, piitsutab tagant! Täitmata plaanid teevad õpetaja närviliseks ja kurjaks. Õppekava on kirjutatud, lähtudes unistuste klassist, kus istuvad võrdsete eeldustega arenemisvõimelised lapsed.
Kongressidel rääkimisest pole abi
Paljud lapsed jätavad koolid pooleli, kuid keegi ei taha näha põhjust vales suhtumises noortesse. Jutt hariduse tähtsusest on lastele liiga abstraktne ja kauge. Nende liikumapanev jõud on uudishimu, ja kui see tuima tuupimisega hävitatakse, ei aita ükski suur ega üllas hüüdlause neid õppimise juurde tagasi tuua. Lapsed elavad praegu. Nad tahavad, et oleks huvitav ja põnev igal hetkel, mitte kunagi tulevikus.
Olen maakooli õpetaja ja kahe koolilapse isa, lastevanemate liidu liige ja endine Pärnu Väikese Vabakooli lapsevanem. Lihtsa kodaniku ja vanemana ei näe ma erilist võimalust selles masinavärgis midagi muuta. Me võime igat masti konverentsidel või kongressidel rääkida ja Õpetajate Lehe listis kirjutada nii suuri ja üllaid mõtteid, kui soovime, aga laps tuleb täna, homme ja ka järgmistel päevadel koolist koju ikka väsinu, vaevatu ja tülpinuna. Ja mis sellel väikesel inimesel muud üle jääb, kui püüda ennast temale jõukohasel ja käepärasel moel välja elada? Ta ei oska minna psühhoanalüütiku juurde, vanematel pole aega teda ära kuulata, õpetajatel on niigi palju tegemist ja haridusametnikest onud-tädid ajavad mingit oma asja (kui ilus vanasõna on eestlastel: palju kisa, vähe villa!). Mida siis teha?
Inimene on laisk ja mugav
Proovisime Pärnu vabakooli kaudu midagi muuta. Algus andis päris suuri lootusi, aga edasi läks minu meelest nagu alati. Kõik takerdus ühe asja taha – inimestel on erinev arusaam vabadusest, vastutusest ja haridusest. Kui käisime Taanis tutvumas sealsete vabakoolidega, küsisin, mida tähendab koolitüüpi iseloomustav sõna “vaba”. Vastus oli lihtne ja loogiline: “Vabadus võtta endale vastutus!” Sellega kipumegi hätta jääma.
Lihtne on öelda, et ei saa nii või teisiti toimida, sest on reeglid ja “ustaavid”. Aga kui teha midagi uut, siis ju seataksegi eesmärgiks teha midagi senisest erinevat! Väikesi muudatusi saab ka olemasolevate mängureeglite juures läbi viia, kuigi vahel suure risti ja viletsusega. Siin tuleb aga mängu “inimfaktor”, kes on loomu poolest laisk, mugav ja inertne. On küll kange tahtmine midagi uut moodi teha, aga on hirm ja hästi ei viitsi ka. Alguses karjume kõvasti “Hurraa!”, küll asi käima läheb. Lähebki, aga kui tuleb see vastik igapäevane töö, siis istume ja tunneme hirmu, et äkki liigume ikka liiga kiiresti. Haridussüsteem on küll inertne, aga ei saa ju ometi nii, et kõik näevad, kuidas “miski on siin hariduseriigis mäda” ja ometi ei saa (taha) midagi muuta.
Oleks vaja liita lastevanemate liidu ja lastevanematest õpetajate (näevad ju nemad oma igapäevatöös ja kodus kõige paremini laste tüdimust ja üleväsimust) jõud. Võtame või punalipud ja läheme tänavatele (minu keskmine nimi ei ole Lenin, ausõna!).
Toimetus küsis maaõpetaja arvamust õpetajate kongressi kohta. Sinna pole meid kutsutud ja ma ei tea, kas kongress reaõpetajat üldse loksutab. Kui tahetakse tuttavaid näha, ehk siis minnakse. Mina eelistan koolivaheaja veeta kodus koos perega.

Eesti märk – naised müügiks!

Elamise õpetus

Inimeseõpetus tuli kohustusliku õppeainena koolidesse pärast riikliku õppekava kinnitamist. Enamikul täiskasvanutest pole ainega seotud isiklikku kogemust ja küsimus, kas see on õppekavas vajalik, tekitab pidevalt vaidlusi. Kogu kooliaega läbiva uue aine loomine on keeruline ja töömahukas, see tähendab õppematerjalide koostamist, metoodika väljatöötamist, õpetajate koolitamist.
 
Kui uue aine loomisega seotud raskusi, puudusi ja vigu tõlgendatakse aine olemuslike puudustena, on oht minna lihtsaimat teed: kaotada aine ja likvideerida nii kõik sellest tulenevad probleemid.
Prioriteetide otsingul
Aine maht õppekavas sõltub sellest, mida peetakse õpilase arengus prioriteetseks. Iga konkreetse aine saatuse üle otsustades tuleb vaagida noorima põlvkonna seisundit ja tulevikuperspektiive. See pole kerge. Me ei tea täpselt sedagi, millist minimaalset oskuste ja inimlike omaduste pagasit vajab inimene edukaks toimetulekuks tänapäeval, rääkimata sellest, et oskaksime prognoosida, mida peab suutma tulevikuühiskonna liige. Nõudmised ja ootused õppekavale on kõrged, ühiskonnagruppide arvamused ei lange kaugeltki alati kokku.
Eelnenud aastakümnetel peeti kooli põhiülesandeks hariduse andmist, kusjuures haridust defineeriti teadmiste, oskuste ja vilumuste kogumina. Ühekülgset teadmistele orienteeritust hakati kritiseerima 1980. aastate lõpul. Tegemist pole ainult Eesti või postsotsialistlike maade probleemiga. 1998. a ISPA 20. kongressil kinnitasid eri maade koolipsühholoogid, et kooli põhiprobleemiks on kujunenud indiviidi identiteedi areng. Põhjus leiti olevat sotsiaalsete oskuste ja tundeelu arendamise alatähtsustamises pakutava teadusinfoga võrreldes.
Mida kiiremad on ühiskonnas toimuvad muutused, seda suuremad on kasvatusprobleemid. Info- ja tarbimisühiskond viib noored senisest varem täiskasvanute maailma, sundides tegema valikuid, milleks nad veel küpsed ei ole. Noorsugu alustab elu muutunud oludes, kusjuures täiskasvanute valmidus ja võimalused neid aidata on vähenenud. Uurimuste alusel on Eesti noortel eriti palju just väärtuste muutumisest tulenevaid ja inimsuhetega seonduvaid probleeme. Noored on rohkem kui vanemad põlvkonnad kogenud hülgamist, petmist ja tõrjutust. Neid hirmutab hoolimatus kaasinimeste suhtes, vägivald, alkoholi kuritarvitamine, lähedase inimsuhte katkemine. Rohkem kui täiskasvanutele teevad noortele muret ka globaalprobleemid, eriti ökoloogiaga seonduv, aidsi levik, narkomaania, sõjaoht, nälg.
Kuigi piir lubatu ja keelatu vahel ähmastub, on raske leida sobivaid toimetulekustrateegiaid. Suutmata iseendale loota, usuvadki Eesti noored naabermaade eakaaslastest rohkem saatuse ettemääratust ja juhuse otsustavat mõju. Hirm ja mure toimetuleku, oma perekonna heaolu, vanemate tervise ja vahekorra, alkoholikasutuse ja vägivalla pärast võivad põhjustada psühhosomaatilisi häireid. Eesti lastel ja noortel on nimetatud häired kogu kooliaja vältel hoopis sagedasemad kui nende Soome eakaaslastel.
Probleemide komplitseeritus sunnib ühiskonda lahendusi otsima. Kõige lihtsam on väita, et kasvatus on kodu ja vanemate, mitte kooli ja õpetajate asi. Kodu rolli on raske üle hinnata, seal luuakse alus lapse arengule kõigis valdkondades, kuid kodud üksi ei tule praeguses keerulises olukorras kasvatusega toime. Arvamust, et kõlbelise kasvatuse võib jätta juhuse (= kodu) hoolde, et kool saaks keskenduda pelgalt õppetööle, on nimetatud viimase sajandi suurimaks ja saatuslikumaks pedagoogiliseks eksituseks.
Koolil on võimalik osaliseltki kompenseerida kodudes tegemata jäänut (jäävat) ja parandada valesti tehtut. Kõik koolis toimuv avaldab noortele kasvatusmõju. Uute eluvaldkondade ja valikusituatsioonidega kohtudes kogeb laps koolis elu keerulisemana kui kodus, õpib mõtestama ja harjutab käitumist eri sotsiaalsetes olukordades.
Paljude maade õppekavad sisaldavad aineid, mille eesmärk on toetada inimese sotsiaalset ja kõlbelist arengut, tõsta eneseusaldust ja toimetulekuvõimet. Et õpilase väärtushinnangud, suhted kaasinimeste ja ühiskonnaga, toimetulek koolis ja väljaspool seda on tihedalt seotud tema hirmude, murede ja turvatundega, on vaja kogu õppeaega läbivat ainete tsüklit, mis tegeleks ealistest ja arengulistest iseärasustest tulenevate probleemidega.
Eestis jäädi juba 1980. aastate lõpul pidama idee juurde luua terviklik inimeseõpetuse tsükkel, mis ühendaks õpilase arendamiseks vajalikke psühholoogia-, meditsiini- ja filosoofiadistsipliine eakohasteks teoreetilis-praktilisteks kursusteks. Inimeseõpetus ei välista vajadust tegelda sotsiaalse ja kõlbelise kasvatusega ka teistes ainetes ning väljaspool õppetööd.
Uue aine tekkelugu
Inimeseõpetuses põimuvad tihedalt üldised ja ainealased pädevused. Ainetsükli eakohane õpetamine eeldab kontsentrilist ülesehitust. Nõutavate pädevuste hierarhia tunnetamine aitab vältida mehaanilist kordamist.
Õppekava valmimisele järgnes õppematerjalide koostamine ja õpetajate (täiendus)koolitus. Kõik kursused õnnestus õpikutega varustada alles 2000/ 2001. õa alguses. Õpetajate pädevuselt on inimeseõpetus seni viimaste ainete hulgas. Tervise- ja perekonnaõpetust omaette ainetena hakati küll veidi varem õpetama, aga tervikliku inimeseõpetuse ainetsükli kujundamiseks tuli neidki ümber hinnata ja kohati rõhuasetusi muuta. Eriti suuri muutusi on läbi teinud terviseõpetus. Praeguses lähenemises on kasvanud psühholoogia osatähtsus. Ennastkahjustav käitumine saab alguse lapse probleemidest, millega toimetulekuks tal puuduvad efektiivsed strateegiad. Vaja on põhjalikku, süstemaatilist tervisekasvatust, lisaks sellele on vaja tõsta õpilase usku iseendasse, oma võimesse eluga toime tulla, olla tubli ja armastatud.
Inimeseõpetust kui üldisi kasvatuseesmärke ühendavat ainetsüklit on positiivsena hinnanud ka A. Virta & P. Takala oma analüüsis “Lausunto Viron opetussuunnitelmien uudistetuista versioista”. Väliseksperdid rõhutavad vajadust tagada inimeseõpetuse õpetamiseks piisavalt aega.
Õppekava esimese variandi alusel õpetati inimeseõpetust kolm aastat, st igas kooliastmes kõigis klassides vähemalt üks kord. Esialgu oli puudus nii õppematerjalidest kui ka pädevatest õpetajatest. Lisaraskusi tekitas, et üleminekuperioodil oli õpilastele kogu eelmise (eelmiste) kooliastme(te) materjal, millele õpetamisel pidanuks toetuma, tundmatu. Raskes olukorras olid inimeseõpetuse õpetajad, kel puudus sellekohane ettevalmistus.
Esimene arvestatav õppevahend oli “Inimeseõpetuse aineraamat”, mis sisaldas kõigi kooliastmete laiendatud, n-ö lahtikirjutatud programme. Et kõigi kooliastmete õpikuid kirjutati korraga, ei saanud autorid tekste võrrelda ega tarbetuid kordusi vältida. Kontsentrilise ülesehitusega aine puhul on aga õpikukirjutajate koostöö eriti oluline.
Praegu on kõik klassid, kus inimeseõpetust õpetatakse, originaalse õppematerjaliga varustatud, ehkki materjali tase on ebaühtlane. Pidevalt kirjutatakse uusi õpikuid ja töövihikuid, täiendatakse ja parandatakse olemasolevaid. Mõnes klassis on võimalik valida mitme õpiku vahel.
Ootused ja muutused
2001. a kinnitati õppekava uus paremini läbi töötatud õpieesmärkidega õpilasekesksem versioon, kus senisest rohkem rõhutatakse inimese kehalise ja vaimse tervise ning psühhosotsiaalse arengu aspekte. Pädevuste esitamisel lähtutakse enam õpilasest ja tema arenguvajadustest.
Uues versioonis on püütud saavutada eri kooliastmete tõhusamat integratsiooni. Pädevustes kajastuvad õppekava läbivad teemad: väärtuskasvatus ja eetilised probleemid, sotsiaalne küpsus ja teovõimelisus, tervis ja tervislik eluviis, ennastkahjustav käitumine ja preventsioon – valdkonnad, mida ei saa teatud vanuses üks kord ja ammendavalt käsitleda. Probleemiks on aga tundide jaotuses toimunud muutused. Nimelt kahaneb inimeseõpetuse maht vanuse kasvades. Esimeses kooliastmes on see kolm tundi, mis võimaldab ainet õpetada igas klassis, teises kaks tundi (pluss üks tund kodanikuõpetust), kolmandas ainult üks tund. Varasema RÕK-i alusel õpetati kolmandas kooliastmes inimeseõpetust üks tund inimeseõpetuse (7. kl), teine tund terviseõpetuse (8 või 9. kl) nime all. Kuidas saab kogu tervisekasvatus piirduda teise kooliastmega, mil õpilaste vastuvõtuvõime on veel väike? Koostöös meedikutega otsustati 1990. aastatel, et nooremates klassides antakse õpilasele terviseteadmisi neile kohasel tasemel, terviklikku anatoomia-, bioloogia-, keemia- jne teadmistele toetuvat kursust pakutakse põhikooli lõpus. Praegu on mõned terviseõpetuse teemad surutud kolmandasse kooliastmesse, terviklikku käsitust uuel, kõrgemal tasemel enam ette nähtud ei ole.
Gümnaasiumiosas on õpieesmärgid põhijoontes samaks jäänud, psühholoogiat on üritatud mõne pädevuse muutmisega õpilasele lähemale tuua. Perekonnaõpetuses on suurendatud tähelepanu tulevase lapsevanema kasvatamisele. Eesmärgina väärivad erilist tähelepanu vanemluse väärtustamine ja lapse arengu põhiliste seaduspärasuste tundmine.
Muret teeb inimeseõpetuse mahu vähenemine olukorras, kus vajadus isiksuse kõlbelist ja sotsiaalset arengut toetavate tundide järele on eriti suur. Gümnaasiumis on senise psühholoogia ja perekonnaõpetuse – 1980. aastate fakultatiivainete vaieldamatud liidrite – asemel nüüd kohustuslikuna ette nähtud psühholoogia või perekonnaõpetus. Kuigi kool võib õpetada mõlemat, on oht, et osa koole seda ei tee, eelistades mõnd riigieksamiainet.
Ei tohiks loobuda kummastki inimeseõpetuse tsükli ainest. Psühholoogia tundmine on kasulik paljudel elualadel. Mis puutub perekonnaõpetusse, siis nii õpetajad kui ka õpilased on väitnud, et lähisuhetest, armastusest, seksist, vanemlusest ja laste arengust-kasvatusest teatakse liiga vähe. Tõest infot väärast eristada on raske, tõelisi väärtusi pseudoväärtustest veel raskem.
Kõlbeline kasvatus
Eesti koolis ei õpetata eetikat eraldi ainena, samas kurdetakse kõlbelise kasvatuse vajakajäämiste üle. Kuigi kõlbeline kasvatus peaks läbima kõiki aineid, on see eriti oluline inimeseõpetuses. Õpetaja peaks igal võimalusel väärtuskasvatuse põhimõtteid silmas pidama. Moraaliloeng on õpilasele vastuvõetamatu, valmistõdede pakkumine annab vähe. Noorematele lastele tuleks pakkuda lugusid tõsielust, kirjandusest, Piiblist, vanematele fakte ja statistikat, aga ka emotsionaalseid lugusid. Inimeseõpetuse kõlbeliselt kasvatavat mõju saab suurendada vestluse, vaba arutelu rakendamisega. Sobivad aktiivsed meetodid: rühmatöö, rollimängud, diskussioonid, ajurünnakud.
Teadmisi anda on kergem, kui suunata õpilast ise mõtlema ja järeldusi tegema, õpitut oma eluga seostama ja rakendama. Õpilase käitumise ja selle aluseks olevate hoiakute ja veendumuste seostamine on inimeseõpetuse võtmeküsimus. See ei tähenda teadmiste alahindamist – ka hoiakute ja väärtuste aluseks on teadmised. Ent lisaks teadmistele taotleb inimeseõpetus sotsiaalsete oskuste andmist.
Kõige keerulisem ülesanne on kogu ainetsüklit läbiv kõlbeline kasvatus, sihikindel kõlbelise teadvuse ja üldinimlikel eetilistel printsiipidel põhinevate iseloomujoonte ning käitumisoskuste ja -harjumuste kujundamine. Väärtusi ei saa anda edasi inimeselt inimesele ega põlvkonnalt teisele. Tähtsaim on inimese kõnelus iseendaga. Õpetaja saab suunata õpilasi probleeme nägema, nende erinevaid lahendusvõimalusi hindama ning selle alusel oma väärtuste hierarhiat looma. Lugude rääkimine aitab probleeme mõista mitte ainult kognitiivselt, vaid ka emotsionaalselt.
Õpetajad soovivad, et igas inimeseõpetuse aines oleks sama autori õpikust, töövihikust ja õpetajaraamatust koosnev õppekomplekt. Õpetajaraamat peaks pakkuma lisamaterjali, rühmatööde, rollimängude jms korraldamise juhendeid ja olema kooskõlas õpiku-töövihikuga, et õpetaja leiaks kergesti nii töövihiku probleemülesannete lahendusi, illustreerivaid fakte kui ka meeleolu loomiseks sobivaid luuletusi ja mõtteteri. Kuigi luulearmastajate hulk tavaklassis pole suur, on alati neid, kes luulevormis esitatud tarkust meelsamini vastu võtavad kui tavapärast õpikuteksti.
Sotsiaalpedagoogiline tähendus
Inimeseõpetusega seoses räägitakse üha sagedamini sotsiaalpedagoogikast, mille eesmärk on pedagoogiliste vahenditega ennetada või leevendada sotsiaalseid probleeme. Inimeseõpetuse eesmärgid on oma olemuselt sotsiaalpedagoogilised, ka inimeseõpetuse õpetaja koolitus langeb suuresti kokku sotsiaalpedagoogi omaga. Tulevikus võiks inimeseõpetuse õpetaja olla ühtlasi sotsiaalpedagoog: teha/organiseerida koolis preventiivset tööd, toetada tugiõpilasi, nõustada, suhelda lapsevanematega, tegelda probleemsete õpilastega. Esimesed koolitatud sotsiaalpedagoogid on juba koolides tööle asunud, ehkki pole päris selge, mida neilt oodatakse ja loodetakse.
Kasvatusprobleemid – uimastite kasutajate, HI-viiruse kandjate arvu ja vägivalla suurenemine – on kuhjunud järk-järgult. Vastupidiseks liikumiseks vajame taas aega – pikka aega kestnud protsesse ei saa silmapilkselt peatada. Asjatundjate, kvalifitseeritud inimeseõpetuse õpetajate/sotsiaalpedagoogide koolitusele tuleb hakata mõtlema enne, kui me nendeta enam toime ei tule.
Ülemaailmsel koolipsühholoogide kongressil rõhutati vajadust arendada õpilase eneseteadlikkust ja -regulatsiooni, võimet ennast aktiveerida ja tegutseda edasi ka pärast raskustega kokkupõrkamist. Väga vajalikuks peeti empaatiavõime arendamist ja (pro)sotsiaalsete oskuste andmist. Nimetatud eesmärgid langevad kokku inimeseõpetuse põhieesmärkidega.
Eesti kool on leidnud hea võimaluse, aitmaks õpilastel üha keerulisemaks muutuvas maailmas toime tulla. Inimeseõpetus on õpetus oma elu ja tervist väärtustavast sotsiaalsest, kõlbelisest, ennast teostavast inimesest. Inimesest, kes tajub oma elu kui mõtestatud tervikut.

Kolletavad kihelkonnad

AGO TEDER

“Kohtumisel peaministriga tehti mitmeid prognoose ning ühegi järgi ei hakka eestlaste arv tulevikus vähenema,” kirjutas Päevaleht 17.11.1991. Kümme aastat hiljem tõdes Eesti Vabariigi ametisse astuv president: “Ometi meie rahvas vananeb ja väheneb jätkuvalt, samas puudub meil konsensuslikult vastu võetud pikaajaline kava demograafilise käitumise muutumiseks” (Postimees, 9.10.2001).
 
Veel Päevalehest (13.09.1991): “Soomlased on rahvastiku vananemise ja vähenemisega seonduvad probleemid endale juba teadvustanud ning pakkunud võimalusi nende ennetamiseks. Rahvastikuliit (Väestöliito) on koostanud oma programmi, milles olukorra teadvustamise kõrval pakutakse lahendusvariante ja abinõusid nende elluviimiseks.”
Eestikeelsetes ajalehtedes on praeguseks juba ilmunud lood: “Millal me välja sureme” (EPL, 5.01.2002), “Viimane eestlane” (ÕpL, 20.09.2002) jt, L. Priimägi on arvanud, et liigume “igaviku” asemel hoopis “kaduviku” suunas.
Rahva demograafiline käitumine
Liikumisest aru saamiseks peame tutvuma rahva demograafilise käitumisega. 1990. a hakkas seni positiivne iive kiiresti langema. Viimati oli 1991. a kaheksa maakonna koguiive veel positiivne (+355) ning ainult Hiiumaal sündis veel 1996. a kuus inimest rohkem kui suri.
1989. a sündis viimase poolsajandi rekordarv – 15 683 eestlast – ning iive oli +2578, 2001. a aga oli sünde juba kaks korda vähem – 8867 – ning iive –3175.
Aastatel 1982–1991 sündis 142 999 eestlast ning koguiive oli positiivne, +9523. 1992–2001 sündis lapsi kolmandiku võrra vähem, 98 752 ning iive miinustes, –31 565.
Kokku sündis 1992–2001. a maakondades 136 858 ja suri 194 640 inimest. Suremus ületas sünde 57 802 võrra, seega oleme kümne aastaga justkui märkamatult kaotanud ühe suurema maakonna rahvastiku. (Viljandi – 57 482 el). Maakonniti on viimase kümnendi rahvastikukadu erinenud.
Kui rahvastiku kahanemine loomulikul teel jätkub samas tempos, võib välja arvutada, millal maakonnad rahvast tühjenevad. Kõige enne kaob rahvas Ida-Virumaal (129 aasta pärast), järgmisena Valgamaal (170), Põlvamaal (173), Võrumaal (176). Kakssada ja rohkem aastat püsivad Läänemaa (223), Viljandimaa (241), Lääne-Virumaa (256), Harjumaa (261), Pärnumaa (269), Jõgevamaa (276), Järvamaa (297) rahvastik; üle kolmesaja aasta Raplamaa (319) ja Saaremaa (374), üle neljasaja aasta Tartumaa (449) ning 1048 aasta pärast tühjeneb rahvast Hiiumaa.
Rahvas sureb abordisurma
Ajavahemikul 1992–2001 algatati Eestis 311 791 elu, sündis 136 858 last ja “naise vaba tahte” läbi hukkus emaihus 174 740 inimhakatist. Emaüsas kaotatud elude ning negatiivse iibe suhe paneb mõtlema (vt tabel 3) – abortide arv ületab negatiivse iibe keskmiselt 2,5 korda! Seega oleks (teoreetiliselt) võimalik ainult kolmandiku (Tartus viiendiku!) laste abordisurmast päästmisega normaliseerida surmade ja sündide vahekord enamikus maakondades.
Väidetavalt soovitakse (A. Rüütel) rahva demograafilist käitumist muuta, järelikult oleks vaja selgitada välja rahvast hukutava “naiste vaba tahte” subjektiivsed ja objektiivsed põhjused ning luua tingimusi, mis selle motiivi mõju vähendaksid (1/3 võrra). Sotsioloog Mari Järvelaid toob õpetliku näite Saksamaalt, kus teatakse, et “naise otsus loobuda sünnitamisest on instinktiivne ning põhineb suuresti alateadvusel ja ürgsel turvatunde vajadusel, mistõttu eelneb abordile mitmekordne nõustamissüsteem, et selekteerida välja need, kelle hirmul sünnitamise ja lapse kasvatamise ees on ebarealistlikult suured silmad” (Areen, 6.02.). Abortide ja sündide suhtarv Saksamaal on kordi väiksem kui Eestis.
Tõsi, ka Eesti arstide (arengumaade tarbeks koostatud) “pereplaneerimise projektis” püütakse kontratseptiive propageerides aborte ennetada, ent see on ühtlasi rasedusest hoidumise propaganda ning meie oludes küsitava väärtusega. Mis aga Eesti (nais)poliitikutesse puutub, siis nende suhe “naise vaba tahtega ”on olnud resoluutsem – riiklik abordiregister tuleb kaotada, ning kui pole andmeid, pole ka probleemi (?).
Eestlannade ülikõrge abortiivsus on väljakutseks väikerahvale – kas olla või vabasurma minna. Viimasel neljakümnel aastal on näiteks Eestis sündinud 520 000 ja surnud 511 000 eestlast (ÕpL 18.10.2002). Eestlannadel on viimaste aastate sündide ja abortide suhe olnud 1 : 1, seega oleme 40 aastaga hukanud emaüsas pool miljonit (potentsiaalset) eestlast!
Hirmsuur on Eestis korduvate abortide arv: 2000. a tehti 12 388 legaalset aborti, see oli esimene abort 3958 naisel (32%), juba kolmas jne 5242 naisel (42%). Eestlannad katkestavad esimesi rasedusi 30%, teisi 50% ning kolmandaid jne 70%. Viimane näitab seda, et eesti perekondades on enim tõrjutud just need sünnid, mis tagaksid eestlaskonna püsimise.
Muret tekitab tütarlaste olukord. Alaealisi (kuni 18-a) jääb aastas rasedaks ca 1200, neist 400 sünnitavad ja 800 teevad aborti. Aastasündides on ca 6000 tüdrukut (poisse veidi rohkem), järelikult on juba alaealisena rasestunud, abordi teinud või emaks saanud iga viies Eesti naine, piltlikult öeldes jääb rasedaks iga viies aastakäik tütarlapsi! Noorim aborditegija oli 2001. a 12- ja noorim sünnitaja 13-aastane!
Enamik aborte (55%) tehakse Eestis kõige viljakamas eas – 18–29-aastastel naistel ning meedikute sõnul on juba 20% noori peresid viljatud.
“Viimane eestlane”
14. septembril 2002 toimus TÜ teadusnõukogu saalis foorum ”Viimane eestlane”, mille kutsus kokku nüüd juba lahkunud Aino Järvesoo. “Ürituse mõte oli kajastada muret eestlaste tuleviku pärast. Sõna said Eesti kümne erakonna esindajad oma demograafiaprogrammi esitamiseks” (ÕpL, 20.09.2002).
Eesti rahva füsioloogilist elujõudu väljendav iive on viimasel kümnel aastal olnud negatiivne ning katastroofi-eelselt ülimadal. Toimub intensiivne linnastumine, paraku saavad linnadest “rahvuste surnuaiad”, mis maalt pärit siserände lakates püsivad ainult tänu välisimmigratsioonile. Juba ülemöödunud sajandil avastati, et “etnoste elujõu reservfond” asub maal – külas, sest rahva viljakus on seal juba traditsiooniliselt kõrgem. Nii on see ka Eestis.
1998. a sündis lapsi 8831 eesti perekonnas, 4935 linnas ja 3841 maal. Linnaperekondi oli tuhande võrra rohkem kui maaperekondi, ent nendes kasvas ühepalju lapsi (linnas 8344, maal 8323). Maa ja linnaperekondade viljakus oli erinev: maanaistel oli keskmiselt 2,16 ja linnanaistel 1,69 last.
Viljakust selgitavate graafikute põhjal järeldame, et ilmselt kestab eesti rahva elu maal tänu maaperede suuremale viljakusele. Maal on taastevõimelisi täisperekondi (lasterikkaid) ja neis kasvavaid lapsi tunduvalt rohkem – 30% ja neis kasvab enamik maalapsi – 54% (Läänemaal 64%). Linnades on taastevõimelisi perekondi 14% ja neis kasvab linnalastest 30%. (86% linnaperekondi on iibepuudega.) Järelikult on tõde lauluridades “kuni su küla veel elab, elad sina ka”!

Sauel viivad kõik teed kooli

ÜLO TIKK

Saue Gümnaasium avati keskkoolina 1. septembril 1985. Sellest ajast on kooli direktor TRÜ-st ajalooõpetaja kutse saanud Jaan Palumets, kellele tänavune aasta on olnud tunnustusterohke: vabariigi aastapäeva eel autasustas president Arnold Rüütel teda hariduselu edendamise eest Valgetähe V klassi ordeniga ja Saue linnavalitsus oma kõrgeima autasuga – linna teenetemärgiga.
 
Sauele koolijuhiks määramist meenutab Jaan Palumets nii: “Olin kaheksa aastat Tallinnas praeguses Liivalaia gümnaasiumis ajalugu õpetanud ja, nagu tol ajal noortel meesõpetajatel kombeks, seitse suve EÕM-i rühmakomandör olnud. Põhiliselt Rakvere rajoonis Väike-Maarja kandis Triigi sovhoosis. Ühel päeval marssis sovhoosi sööklasse Tallinna Lenini rajooni haridusosakonna juhataja Jaak Liitmäe koos parteikomitee esindajaga (siis kuulus Saue Lenini rajooni koosseisu) ja tegi ettepaneku hakata avatava Saue Keskkooli direktoriks. Järelemõtlemiseks kaua aega ei antud, lõime käed.”
EKE Ehitus- ja Montaazivalitsuse ehitatud suurejooneline koolhoone oli oma aja kohta esinduslik. Mis kõige tähtsam – lapsevanemad ei pidanud enam muret tundma, kas Jüts saab õigel ajal rongile ja korralikult linnakooli. Esimesel tööaastal õppis koolis 450 õpilast, täna kaks korda rohkem. Kui teised koolis kahanevad, siis Saue Gümnaasium kasvab aastas 50–60 õpilase võrra.
Edumeelne koolijuht
“Saue direktor on tasakaalukas mees, kes ajab kooliasju vaikselt, ilma suure kärata. Sama toimekalt juhib neljandat aastat maakonna koolijuhtide ühendust. Agaralt organiseerib nii oma kui ka maakonna õpetajate täienduskoolitust. Alles hiljaaegu olid Saue koolis maakonna keemiaõpetajad,” kiidab kolleegi Jüri Gümnaasiumi direktor Martin Kaasik.
“Õpetajate valmidus täienduskoolituseks annab tunda ka õppetöö tulemustes. Direktor on tubli organisaator ja innustab eeskujuga nii õpetajaid kui ka õpilasi. Palumetsal on imepärane oskus inimestega suhelda. Kui palju on koolijuhte, kes ei pea paljuks koos õpetajatega näitemängu teha?” arutleb maakonna haridusosakonna juhataja Enn Kasemaa.
Kui Õpetajate Leht vastlapäeval Sauele jõudis, elas saalitäis õpilasi kaasa õpetajate teatritrupi etendusele “Tagatipu Tiisenoosen”. Selles Hugo Raudsepa külaelujandis mängis Kallaku suurtalu tõusikust peremeest Jaan Palumets. Lavastaja Ellen Alaküla ei jõua direktori tuge teatritrupile ära kiita. “Viljandis 6. õpetajate teatrifestivalil “Sillad” saime zürii eripreemia eesti klassika tõetruu esitamise eest. Kui ma meie kooli teatritruppi Viljandisse telefoni teel registreerisin, ei unustanud ma toonitada, et mängivad eranditult õpetajad, eesotsas direktoriga. “Või kohe direktor ise?” imestati telefonitoru teises otsas,” räägib Alaküla. Enne ülevaatust oli kõigil osalistel pingeline aeg. Proovidel käidi valdavalt õhtuti. “Direktor oli alati kohal, innustas sellega teisigi. Õpetajale on teatritegemine isegi kasulik – paneb partnerit ära kuulama ja talle oma mõtet seletama,” tõmbab Alaküla näitleja ja õpetajatöö paralleele.
Vilve Nilk, kes on 15 aastat Saue lastele rahvatantsu õpetanud, kinnitab, et temagi tunneb oma töös direktori soosingut. “Me pole ühtegi tantsupidu vahele jätnud ja alati mitme rühmaga edasi pääsenud. Sauel tantsib kogu kool, alates 1. klassist abiturientideni välja. Noorematel on rütmika ja rahvatants lausa tunniplaanis,” räägib Nilk.
Direktor peab oluliseks ühtse kollektiivi ja õpetajatele normaalsete töötingimuste loomist. “Meil on alalhoidlik kollektiiv. Kooli 56 õpetajast said 29 hiljaaegu kooli hõbemärgid – on Sauel töötanud üle kümne aasta. Kuueteistkümnest kooliga koos alustanust on kümme tänaseni rivis. Mindud on kas pensionile või vahetatud kooli elukoha muutuse tõttu. Mehigi on majas just niipalju, et saame korraliku korvpallimeeskonna kokku ja mõni jääb veel varumehe pingile. Alles hiljaaegu mängisime oma poistega ja võitsime,” on Palumets rahul.
Ühe pere tunne
Koolis esimest aastat töötav keskastme õppealajuhataja Karmi Rumm meenutab, kuidas teda uue inimesena hämmastas ühtehoidev ja sõbralik kollektiiv.
Gümnaasiumiosa õppealajuhataja Tuuli Oder lisab, et tema abituriendist poeg ja selle klassikaaslased ei jõua klassijuhatajat Jaan Palumetsa ära kiita. Käib iga päev nende muresid kuulamas. Poiste sõnul on direktori selja taga kindel tunne. Kuna abituuriumiklass jäi ootamatult klassijuhatajata ja kellelegi polnud seda suure koormuse tõttu anda, soostuski direktor ise klassijuhataja rolli täitma. “Mul on tänavu vähe tunde, vaid valikaine filosoofia,” ütleb Palumets ja lisab, et varem on ta ühe gümnaasiumilennu 10. klassist lõpuni viinud. “Direktoril peavad tunnid olema, muidu võõrdub ta õpetajatööst.”
Kooli ligi tuhandest õpilasest elab üle kolmesaja väljaspool Sauet. Tullakse Paldiskist, Keilast, isegi Turbast ja Nissist. Laagrist ja Pääskülast rääkimata. “Mis väga oluline – tulevad heade tunnistustega õpilased. Märtsi alguses oleks võinud kaks uut 10. klassi komplekteerida. Võiksime ka kolm gümnaasiumiklassi avada, aga meid kummitab praegugi ruumikitsikus. Vaatamata sellele, et mõni aeg tagasi ehitasime majale ühe korruse peale. Asi muutub eriti karmiks siis, kui Saue külje alla hakatakse ehitama uut elamurajooni. Tulevikus prognoositakse veel 200 õpilase juurdetulekut. Linn peab sellele kiiresti reageerima. On kavas ehitada algklassidele oma maja, mis oleks galerii abil peahoonega ühendatud,” räägib direktor tulevikuplaanidest.
Ruumikitsikus ja ühisköögi tunne
Koolimajas tegutseb pärast tunde linna huvikeskus ja muusikakool. “Kui mõni õpetaja, kelle klassis juhtub klaver olema, tahab pärast tunde õpilastega lisatööd teha, peab ta uue ruumi otsima, sest muusikakooli õpilased on klaveritunni ootel juba ukse taga.” Olukord muutub tõsiseks, kui klassitäitumuse piirnormiks saab 25 õpilast, nagu riigikogus otsustatud. Siis tuleb praegusele 32 klassikomplektile lisa.
“Sauel kehtib sõna-sõnalt väljend, et kõik teed viivad kooli. Tegelikult peaksid kõik teed koolist alguse saama. Selle poole me õpetajatega püüdleme,” filosofeerib Palumets. Viimased kolm aastat on tal jäänud aega kooliuuendustele mõelda, sest linna loodud munitsipaalettevõte kooli haldamiseks on ta majandusmuredest vabastanud.
“Direktor ei pea enam, torutangid käes, tualettides ummistusi likvideerima ega katusel turnides lekkekohti otsima. Koolimaja korrastamisega tegeleb koolihaldus,” räägib Palumets.
“Kolmeaastane kogemus näitab, et igal heal on oma vead. Et koolihaldus üürib välja ka ruume, ei saa me õhtuti vabalt aulat ja võimlat kasutada. Aula on meie päralt vaid neljapäeviti, selleks ajaks peame kõik koolipeod ja lastevanemate koosolekud planeerima.
Mulle tundub, et koolihaldus võiks olla kooli osa. Kui majas on mitu peremeest, tekib ühisköögi tunne, kus ühe pliidi ümber askeldab mitu perenaist.”
Tulevikuunistused
Palumetsa sõnul on neil väga tugev õpetajate kaader, mis võimaldaks koolist arendada välja korraliku metoodikakeskuse. “Oleme TPÜ Haapsalu kolledzi baaskool, kuhu tudengid praktikale saadetakse. Alla on kirjutatud kahepoolne õpetajakoolituse koostööleping ja seetõttu saame ka oma õpetajatele täienduskoolitust korraldada. Kui selleks vajadus tekib, saame praktikantide hulgast tragimad endale tööle meelitada.”
Direktor Palumets genereerib jätkuvalt uusi ideid, mida võimeka koolimeeskonna abil ellu rakendada. Mõttes mõlgub Saue hariduspäeva korraldamine, kus ümbruskonna koolide õpetajad saaksid töökogemusi tutvustada. “Ka väikestes koolides tehakse head tööd, aga tavaliselt puudub õpetajal väljund, kus seda edasi anda,” teab Palumets. Ideed ei taha ta siiski veel laialt propageerida, äkki ei õnnestu.
Plaanis on luua linnarahvale koolituskeskus. “Juba praegu õpetame Saue rahvale hispaania keelt. Miks mitte korraldada arvutikursusi või anda noortele lapsevanematele psühholoogilist või pedagoogilist nõu? Miks nad peaksid selleks Tallinna sõitma, kui oma koolis on spetsialistid olemas?”
Palumetsa sõnul on nende keeleõpetajad võimelised maakonna õpetajatele täienduskoolitust korraldama. Sauel töötava tunnustatud keemiametoodiku Aarne Tõldsepa korraldatud seminar läks igati korda.
Kooliuuendusi alustati Sauel juhtimisstruktuuri ümberkorraldamisega. Tänavune õppeaasta on otsimiste ja katsetuste aasta. Lisaks kolmele õppealajuhatajale (igas kooliastmes üks) rakendatakse veel üldainete mentorit, kes vastutab ajaloo ja kodanikuõpetuse, inimeseõpetuse ja kehalise kasvatuse ning oskusainete õpetamise eest. Mentor Anu Kell kureerib valikainete ainekavade koostamist ja täpsustab õpetajate koormusi. “Oleme koolis sellesse aega tagasi jõudnud, kus õppealajuhatajad külastavad ja analüüsivad ainetunde. Klassijuhatajad käivad vähemalt kord veerandis direktori juures oma probleemidest rääkimas. Koos püüame lahendusi leida,” räägib Palumets. Tulevast õppeaastast kavatsetakse mõnes aines sisse viia perioodõpe. Kõigis ainetes ei luba seda küllaltki väikesearvuline gümnaasiumiosa.
Jaan Palumets ütleb, et Sauele direktoriks tulles oli tal eeskujuks oma kunagise kooli, Tallinna 20. Keskkooli kogenud direktor Aksel Koppel ja legendaarne õppealajuhataja Gita Linnaks. Õpetaja etaloniks peab oma keemiaõpetajat Oliver Masingut.
Suhtlemine arendab silmaringi
“Uusi mõtteid saab kolleegidest koolijuhtidega suheldes. Ammune tava on vastastikused külaskäigud Tabasalu Ühisgümnaasiumi õpetajatega. Et olen Forseliuse Seltsi juhatuses, näen seltsi koole külastades alati üht-teist järgimist väärivat. Hiljuti olime seltsi hariduspäeval Türil.
Harjumaa koolijuhtidega oleme igal suvel Euroopas ringi sõitnud ja alati ka koolides käinud. Pariisi ja Londoni koolidega võrreldes pole meie koolil midagi häbeneda. Ehk on neil võimalusi (raha) rohkem, aga olulist vahet pole,” leiab Palumets.
Oma pere kaudu on Saue direktor kursis ka pealinna koolieluga. Abikaasa töötab Liivalaia Gümnaasiumis emakeeleõpetaja ja raamatukoguhoidjana. Pojad Siim ja Taavo käivad Tallinna Arte Gümnaasiumis. “Enne Laagrisse kolimist elasime Mustamäel, poisid ei tahtnud kooli vahetada ega klassikaaslastest lahkuda. Pealegi sõidab liinibuss Laagrist otse Mustamäele koolimaja ette,” ei muretse pereisa poegade koolitee pärast.
“Terve elu on parema otsimisele üles ehitatud. Olen kogu aeg tahtnud oma tööd võimalikult hästi teha ja tunnen, et arenguruumi on koolil veel küllaga. Ka ideedest pole seni puudu tulnud. Kui koolis on uuendustele altid õpetajad ja tugevad õppealajuhatajad, ei jäägi direktoril muud üle, kui kooli arengukava täiendada ja uuendada ning need mõtted kolleegidele ette sööta,” arutleb Palumets.

Toom Õunapuu ja tema “Õpetamiskunsti viidad”

PEEP LEPPIK

25. märtsil tähistab 60. sünnipäeva meie emakeeleõpetajatele hästi tuntud mees Toom Õunapuu. Arvestades tema kirglikke väljaastumisi ajakirjanduses, tundub see vanus tõesti uskumatuna.
 
Muude üllitiste kõrval jõudis Toom Õunapuu üle kümne aasta tagasi välja anda lausa monumentaalse “Eesti keele õpetamise metoodika”. Autor on selles läbi murdnud meile nii omasest ainekesksest nokitsemisest.
Nüüd üllatab Toom Õunapuu koostöös kirjastusega Koolibri taas – valmis on saanud raamat eesti õpetajatele – “Õpetamiskunsti viidad”, kaunilt kujundatud pealegi. Kuna autor on suurte kogemustega õpetaja ja õppejõud, ei kaota ta sümpaatsel viisil kunagi sidet igapäevase koolieluga, toob välja õpetajatöö igavikulisi ja igihaljaid põhimõtteid ja selgitab neid tänastele põlvkondadele.
Vaatamata empiirilisele käsitlusele, ei lähe autor kordagi vastuollu pedagoogilise psühholoogia (sealhulgas arengupsühholoogia) teaduslike seisukohtadega. Toom Õunapuule on metoodilised võtted olulised sedavõrd, milliseid õppe- ja kasvatuseesmärke need aitavad lahendada. Tal on seejuures kogu aeg silme ees õpetaja isiksus – kõik toodud suunad on küll tähtsad, kuid ei sobi ühevõrra kõigile kasutajatele. Näited on võetud tegelikust elust ja pakutavat saab koolis arukal viisil rakendada. Autor annab kogu aeg mõista, et õpetajatöö edu saladus on paljude tegurite integratsioonis, mitte mõnes imevõttes.
Toom Õunapuule on iga eesti õpilane väärtuslik, ta püüab igati õpilast mõista ja motiveerida. Samal ajal mõistab ta, et õpetaja ei ole kõikvõimas. Raamat on hädavajalik õpetajaks õppijale, kuid ka aastates koolmeister võib end selle lugemise ajal n-ö testida – mõtestada oma igapäevatöö eri külgi. Saab selgeks, et õpetajatöö sisaldab ka kunsti elemente ja igaüks lihtsalt ei sobi õpetajaks. Samas näitab autor loomingulisi võimalusi selles alatasustatud tähtsas töös.
Helmesse on jõudnud kuuldused, et Toom Õunapuu tahab selle raamatuga tõmmata kriipsu alla oma elutööle. See on ilus näide, et arukad inimesed võivad eksida. Usun, et Eestiski hakatakse üha enam hindama põhjalikkust ning suurt elu- ja töökogemust, mille üks kandja juubilar on. Seepärast soovin Toom Õunapuule uusi raamatuid õpetajatöö kohta.

Audiovisuaalkultuur tungib peale

Karl Kello

Infoühiskond on orienteeritud suhtlemisele audiovisuaalses keeles: tekst, märk, kujund, mudel. Kas oskame av-kultuurselt lugeda, kirjutada, ennast väljendada, sõnumit edasi anda? Ei oska. Nii lastele kui ka täiskasvanutele õpetab seda meediapedagoog Olev Viitmaa.
 
Videokaamera on muutunud tänapäeva koolilastele sama loomulikuks kui pastakas nende vanematele, tõdeb Olev Viitmaa. Audiovisuaalne õpetus ja kasvatus saab paratamatult ühiskonna arengu loomulikuks osaks. Aga, nagu tavaks, puudub Eestis terviklik riiklik programm selles valdkonnas. Meediakeskuste asemel luuakse nn vabaajakeskusi, mis Viitmaa arvates pigem lullilöömiskeskused, ühe või teise partei tõmbenumber. Olles nendega kokku puutunud, teab ta, kuidas seal aega veedetakse. Tema ettepanek on viia sinna programmõpe, kasutada multimeediat ja arvuteid, et lapsed saaksid midagi teha, luua. Juba 1986. a algatas Viitmaa projekti “Audivisoon”, millele kinokomitee vastas: ei pea vajalikuks sellega tegelda. Suhtumine on sama senimaani.
Audiovisuaalne kultuur tungib peale ja läheb peale, see on kujutav kunst, foto, video, tv, virtuaalkeskkond. Euroopas on filmi-, video- ja arvutikunstiõpetus üldlevinud, av-loomingu alused on lülitatud kooliprogrammi, alates algklassidest. Põhjamaade meediaõpetuskeskuste kogemus õpetab, et lisaks koolitusprogrammile läheb vaja väikest meediatööstust, kus tehakse raadio- ja kohaliku tv-saateid, samas on foto- ja filmistuudio.
Meediavabrik – mis see on?
Riigi loodud ja rahastatud meediavabrikud on igas tulevikuga arvestavas Põhjamaa linnas. Seal saavad noored meediahuvilised kasutada tehnikat ja nõu eneseteostuseks, professionaalid juhendavad audiovisuaalkunsti kursuseid. Eesti pea ainuke meediavabrik on Olev Viitmaa stuudio Noorfilm huvikeskuse Kullo juures.
Viitmaa külastas paar aastat tagasi Helsingi meediakeskust. Suures majas on selle all terve korrus. Ideaalselt funktsioneeriv organism, seal lastakse trükiseid välja, on programmõpe, mis õpetab koolieelikutest kuni parlamendiliikmeteni, kuidas orienteeruda infomaailmas. On õppemetoodik, õppematerjalide valmistamisse on kaasatud psühholoogid, arvutitehnoloogia, massikommunikatsiooni, reklaami, semiootika tipptegijad. Eestis on televisioon Viitmaa sõnul mannetu telekultuuriga, probleemsaate juhil pole isegi vildikat skeemide ja graafikute joonistamiseks, arvutigraafikast rääkimata.
Soome TV hoiab noortel tegijatel silma peal, et ükski anne ei läheks kaduma. Igal neljapäeval näidatakse uut kino. Kui Eesti film pidas oma juubelit, pakkus Viitmaa ETV-s näitamiseks filme – mida tegid omal ajal meie noored klassikud, kuidas sai alguse nende filmilik mõtlemine. ETV suhtus pakkumisse nagu erakanal: “See ei puutu meisse, kui ohverdame teie jaoks ekraaniaega, mida me siis vastu saame?”
Viitmaa ei väsi kordamast, et ainult loovus viib elu edasi. Eesti permanentne haridusreform omandab seega lisamõõtme, milleks on loova mõtlemise arendamine. Teel loova mõtlemiseni on olulisel kohal filmilik mõtlemine, pildikultuur. Kui laps tabab loogika ära ja loob visiooni, areneb ta edasi. Meedia- ja infotehnoloogia loominguline valdamine on tulevikus vältimatu.
Loovmõtlemine pole prioriteet
Kuid meie meediaõpetus ripub õhus, spordi või laulmisega võrreldes seda praktiliselt ei finantseerita. Öeldakse, et tore on, tehke, aga meil on teised prioriteedid. Loovmõtlemine nende hulka ei kuulu. Laululaps õpib ühe laulu selgeks ja on juba suur täht. Loovmõtlemine aga oleks justkui harrastus ja eralõbu, loovmõtlejad peaksid justkui iseenesest arenema.
Noorfilmi kuulsaim projekt “Homo animus” näitas, et neid ei eksisteeri haridus- ega ka kultuuriministeeriumi jaoks. Meie rahataotlustele ei vastatagi, sedastab Viitmaa. Olge inimlikud, vastake vähemalt! Kokkukirjutatud projektidest saavad raha sellised, mis meenutavad ilukirjandusteoseid. Uurides aga, milline on kulutatud tohutute summade reaalne tulemus, tuleb tõdeda, et see on raha kantimine.
Pildi sisse minekust
Noorfilmi paaris ruumis on riiulid täis medaleid, auhindu ja diplomeid rahvusvahelistelt ja kohalikelt festivalidelt. Kõigil peal tänaste tuntud tegijate nimed. See on maailma tipptase. Tõsi küll – põlve otsas tehtud tipptase. Siit on välja kasvanud omapärased ja tugevad loojanatuurid: Rein Kotov, Hendrik Normann, Mait Laas, Ülo Pikkov, Erik Norkroos, Asko Kase jt. Viitmaa uhkustab, ja seda õigusega. Ta veab kõik külalised Kullo keldrigaleriisse, kus seinad täis tema laste maalinguid. Graffiti on tänapäeva koopamaal, noorte eneseväljendus.
Olev Viitmaa juhatab lapsi pildi sisse. Et pilt hakkaks ettekujutuses elama, tuleb teada, mis toimus enne, mis saab pärast. See ongi filmilik, loov mõtlemine. Üks-kaks-kolm pilti koos loovad omaette nägemuse. See on juba kino.
Filmikeelt tuleb õpetada lapseeast. Andel peab olema aega areneda, et isiksusena välja kasvada, õppida maailma nägema, tooma oma kordumatu sõnum välja.
Tähtis on emotsionaalne vastuvõtt, mitte ainult info. Inimene näeb seda, mis ta teab. Kõik vaatavad, vähesed (10%) näevad, sõnumi suudavad välja öelda üksikud (1%). Viitmaa näeb õpetajana ülesannet parandada neid proportsioone, et kasvaks rohkem laia silmaringiga isiksusi.
Tegijaid on mitmeil tasandil. Mõni tahab õppida korralikku koduvideot tegema, teine saavutada häid tulemusi festivalidel, kolmas ajab taga kunstilist taset. Kõiki autoriseisukohti tuleb aktsepteerida ja anda võimalus. Igaüks on oma karakteri, oma käekirjaga loov isiksus.
Eesti filmi järelkasv on Viitmaa kätes. Probleem on selles, kas suunata lapse areng toodangu peale, et tehku festivalifilme ja müügiartikleid, või seada eesmärgiks loovuse areng. Siit ka eesti kino põhisuundumused: kas tühjavõitu, pealispinda pidi libisevad kassa- ja festivalifilmid või sügavuti minevad linateosed, mis kunagi teleekraanile ei pääse.
TPI filmifestival oli omal ajal ainulaadne N Liidus. Seal hinnati profi- ja harrastusfilme koos. Omamoodi ?okk filmitegijatele oli, kui festivali võitis Villu Tamme ja teiste punkarite tehtud “Monument”. Seda teleris võitjafilmina siiski näidati, ainult paaris kohas pandi piuksud peale. Kui 1991. a toimus Hannoveris Euroopa 1. noorte meediafestival ja meediakoolitajate seminar, leiti Noorfilmi filmid olevat kunstilisuse poolest Londoni filmikooli 4.–5. kursuse tasemel.
Põhjamaade Ministrite Nõukogu abil korraldati veel paar aastat tagasi Põhjamaade ja Balti meediafestivale, nüüd leiti, et on vaja toetada Aafrikat. Kohalikud ühisfestivalid jäid ära, raha läheb kui musta auku. Tulemust aga on iseloomustatud nii: kallis tehnika karjub vaimuvaesuse ja igavuse käes.
Piiripealne mees
Viitmaa omaette maailm eksisteerib reaalse ja virtuaalse piiril. Ta opereerib selliste mõistetega nagu informatsiooni loov visualiseerimine, produktiivne mõtlemine, olukordade modelleerimine, virtuaalne reaalsus. Tema maailma on raske sisse elada ja sama keeruline on sealt välja tulla. Viitmaa tegutseb ka hariduse ja filmikunsti piiril. Omaks ei taha teda tunnistada haridus ega ka filmiasjandus.
Esmakordselt Eestis viis Viitmaa 1990–1998 läbi programmi “Audiovisuaalne kultuur” Tallinna Bakalaureuse Kooli (Akadeemia Nord) baasil. Noored mõtestasid mitmeid teemasid: semiootika, multimeedia, kommunikatsiooniteooria, reklaam. Tagasiside on õpetajale väga tähtis. Kunstiakadeemias õpetab Viitmaa 4. kursusel videograafikat, tulevased kunstnikud õpivad end loovalt väljendama kaamera ja montaazi abil. Avatud Akadeemias veab ta kursust “Kunstide süntees”.
Soovituses HTM-i atesteerimiskomisjonile pedagoogi-metoodiku ametijärgu saamiseks on kirjas, et Olev Viitmaa aastatepikkune pühendunud pedagoogiline tegevus on oluliselt mõjutanud kunstikultuuri uute suundade õpetamist ja tõstnud tunduvalt av-hariduse kvaliteeti. Ikka on meil üks mees lahinguväljal sõdur. Olev Viitmaa ise toonitab, et tema pühendumus on võimalik vaid tänu kodu toele, abikaasa Linda ja tütar Iirise mõistvale suhtumisele.
Kinotehnilise kõrgharidusega pedagoog- metoodik Olev Viitmaa on Eesti ainus meediaõpetaja-metoodik ning ühtlasi ainus, kes on saanud Kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali aastapreemia meediaõpetuse eest (1999. a). Viitmaad on peetud UNICA elutöö kuldmedali vääriliseks.
Jasnaja Poljanast Piiterisse
Sündinud 1945. a Pärnus, pakkus saatus talle valikuta võimaluse veeta teadlik lapsepõlv, aastad 1949–1958, Siberis Novosibirski oblastis Jasnaja Poljana külas. Mitte Tolstoi Jasnaja Poljanas, vaid Siberi Jasnaja Poljanas. Kohalikus koolis olid liitklassid, esimene-kolmas ja teine-neljas koos. Kolmandas klassis oli kaks last, neljandas käis ta üksinda. Ei olnud kartust, et ehk ei küsita. Ei saanud poppi teha ega õppimata jätta. Nii tekkis huvi töötada kirjandusega. Poiss luges läbi kooli raamatukogu, ka teosed füüsikast, keemiast, astronoomiast.
Filmimaailma salatõmme viis Viitmaa õppima Leningradi Kinoinstituuti (Piiterisse, ütleb Viitmaa). Leningradi ülikoolis sai kuulata psühholoogia ja esteetika mittetrükitavaid loenguid, lugesid tolleaegsed tipptegijad. Ermitaazi lektooriumis käsitleti kaasaegset noorte- ja väliskunsti. Kinoteatris Velikan näidati kella kaheteistkümnest kuueni öökino. Metroo ei käinud, oli ämber kohvi ja kolm filmi maailma kullafondist. Saalid olid tungil täis, näidati festivalifilme, millel ei olnud N Liidus linastusluba, kohtuti filmikriitikute ja tipprezissööridega. Sama jätkus Tallinnas heliloojate majas ja hiljem TPI suures saalis, kuhu pääses vaid väga valitud seltskond.
Tallinnfilmist Noorfilmi
Olev Viitmaa asus tööle Tallinnfilmi heliosakonda, lõpuks oli ta tehnikaosakonna juhataja. Tallinnfilm oli esimene universaalne filmikombinaat N Liidus, tehti mängu-, dokumentaal- ja animafilme, mis nõudis pidevat õppimist ja kursisolekut filmimaailmas toimuvaga. Sagedasti korraldas ta ekskursioone, eriti lastele. Filmiloomise vastu tunti tollal suurt huvi.
1980. a tuli ettepanek luua Tallinna Pioneeride Palees filmihuvilistele ring, kus noored saaksid käe kaamera külge panna. Viitmaa asus nullist looma tehnilist baasi, koolitas õhtuti filmi tegema. Huvi kunstipsühholoogia ja loovuse arendamise vastu viis sellekohase kirjanduse ja seminaride juurde, varsti leidis ta ennast Eesti kunstiõpetajate soliidsest seltskonnast. Tekkis kontakt N Liidu ja välismaa teadlaste ning pedagoogidega.
Koolilaste Insider
Noorfilm on pidevalt teinud probleemfilme ja -saateid. Kanal 2-le tehti kooliuudiseid, aga nüüd on suhtumine selline, et väga kena, aga see ei too raha sisse. Noorte tehtud saated kasvavad välja elust endast ja neist endist, teemadeks kuritegevus, vargused, narkootikumid, alkoholism, vägivald, koolielu. Tõsine tädi või onu käsitleb seda onulikult-tädilikult, valmib korrektne, professionaalne, aga külm film. Lapsed aga esitavad teravmeelseid küsimusi, noored avanevad.
Kooli TV uudised on ülimalt vajalikud, see on ka vaataja kasvatamine. ETV proffidele ei paku asi huvi. Lihtsam on saateid sisse osta, mis osutub üheks ühiskonna tasalülituse vormiks. Ei olda huvitatud noorte loomepotentsiaali kasutamisest. Avalik-õiguslik jutt, et raha pole ja originaalsaateid ei saa edastada, ei veena. Noored teeksid minimaalsete kulutustega. Pigem võib arvata, et kardetakse konkurentsi. Bürokraatlik struktuur taastoodab iseennast, tõrjudes otsustavalt uusi ideid.
Samas on loogiline arvata, et kui riigi raha lõpuks liikuma hakkaks, variseks Viitmaa maailm kokku. Sest miljonid tõmbavad ärimehi ligi. Eesmärgid muutuvad, põhiliseks saab rahavoogude liigutamine, aparaadi ülalpidamine. Muutunud olukorras poleks Viitmaa-sugustel enam kohta. Öeldakse ju, et kindel võimalus väärt idee põhja lasta on luua selle teostamiseks bürokraatlik struktuur.
Olematu koolkond
Viitmaa jüngrid moodustavad koolkonna, mida ei ole olemas, sest igaüks on isiksus omaette. Aastate jooksul on tema käe alt läbi käinud tuhanded, sadadest on saanud ühiskonnas tegijad, pannes oma sõna maksma filmis, tv-s, kunstis, majanduses, riigivalitsemisel. Loov mõtlemine läheb asja ette ühiskonnaelu igas sfääris.
Viitmaa väljendub nii: ökoloogilist ja vaimset kriisi passiivselt pealt vaadata on ohtlik. Kui lisaks ignoreerida veel ka hariduse, kultuuri, teaduse, loovuse arengut, on tagajärjeks suletud ring ka poliitikas ja majanduses. Poliitikas peavad olema inimesed, kelle võimuses loov, paindlik, produktiivne mõtlemine, kes oskavad olukorda analüüsida, hinnata ja raskustest üle saada. Elu on kui panoraamfilm, mitmekihiline kui napoleoni tort, igal tasandil oma väljund ja sisend.
Kõige tähtsam on loov suhtumine tulevikku. Selle kohta on Viitmaal terve teooria, täpne ja põhjuslikult seostatud. Keeruline, kuid kergesti hõlmatav. Kes on selle loovalt omandanud, sellel on palju lihtsam infomaailmas orienteeruda. Kaua aga suudab üks mees kogu töö ära teha, kui puudub riiklik süsteemne toetus meediapedagoogikale? See on küsimus.

Inimeseõpetus koolis

MARGIT KOOR, Tallinna Arte Gümnaasiumi inimeseõpetuse õpetaja

Inimeseõpetus on aine, kus räägitakse elust ja inimestest, õpetatakse elus toime tulema, otsustama ja enda eest seisma.
 
“Inimeseõpetuses õpid sa tähtsaid asju, mille peale ise ei tule. Teistes ainetes seda ei õpetata,” ütleb Tallinna Arte Gümnaasiumi 5. klassis õppiv Erko.
Kui emal on piinlik
Õpilaste huvitavate küsimustega puutusin kokku eelmisel aastal Tallinna Arte Gümnaasiumis tervisenädalat korraldades. Anonüümseks soovinud jääda 5. ja 7. klassi õpilased tahtsid teada, mis juhtub kosmoses spermaga ja miks mõned mehed vägistavad poisse. Sellistele ja paljudele teistele küsimustele kodust sageli vastust ei saa.
Inimesed küpsevad erinevas vanuses, kuid varem või hiljem seisavad kõik vanemad silmitsi ülesandega rääkida elust endast. Osal vanematest võib puududa julgus või oskus selgitada lapsele suguelundite anatoomiat, kondoomi kasutamist või orgasmi tähendust. “Kui mingis filmis on seksolukord, siis ei lubata meil seda vaadata,” tunnistab 5. klassi Karin.
Inimeseõpetuse tunnis räägitakse, mida noorel on vaja teada, kuid mida ta ei julge vanematelt küsida. Õpitakse tundma nii inimest tervikuna kui ka eraldi vastassugu.
Raamat ja internet
Tänapäeval leiab teadmishimuline nooruk materjali erinevatest infoallikatest ning tekib küsimus, kas inimeseõpetust eraldi ainena ongi vaja. Kuid infoküllus on pigem ohtlik kui kasulik, sest murdeealine ei oska veel kriitiliselt mõelda ja juhuslik materjal (à la “10 reeglit, kuidas poistega toime tulla”) võib müüte süvendada, mitte aidata neid ümber lükata. Inimeseõpetuse õpetaja peab olema valmis lisaks keerulise raamatuteksti selgitamisele ka lisamaterjali kasutama. “Vahel räägib õpetaja ka nendest asjadest, mida raamatus ei olegi,” ütleb 5. klassi Kadi.
Ebaprofessionaalsus ja vähe tunde
Inimeseõpetuse teemade igapäevasus (toitumine, aktiivne eluviis, suhtlemine, peretraditsioonid jne) võib viia eksiarvamusele, et seda ainet on võimeline õpetama igaüks lähtuvalt oma kogemustest. Võrusoo Põhikooli terviseõpetuse õpetaja Heli Maasliebi arvates mõjub inimeseõpetuse kvaliteedile halvasti, kui ainetunnid suvaliste õpetajate vahel ära jagatakse. Samal arvamusel on ka terviseõpetuse õpetaja Eva Palk Pärnu-Jaagupist, kelle sõnul annavad praegu inimeseõpetuse tunde tihtipeale klassijuhatajad või juhuslikud erialase ettevalmistuseta inimesed, kes näevad head võimalust oma tunnikoormust tõsta.
Inimeseõpetuse programm (nt tervisliku eluviisi propageerimine, positiivse mõtlemise ja vastutustundliku seksuaalkäitumise kujundamine) nõuab õpetajalt palju oskusi, sest õpilase harjumuslik käitumine on visa muutuma. Õpetada tuleb nii, et pakutavad teadmised panevad õpilasi mõtlema, arutlema, analüüsima. Info kinnistub paremini, kui õpetaja kasutab tundides frontaalse töö kõrval ka aktiivõppemeetodeid.
Kuna uue riikliku õppekava järgi vähendati põhikoolis inimeseõpetuse tunde, oleneb 8. klassi terviseõpetuse olemasolu paljuski direktorist. “Ei ole lahendus, kui liita 8. klassi terviseprogrammi kursus 6. ja 7. klassi programmiga. Nooremale murdeeale on paljud probleemid ja teemad veel arusaamatud. Eriti seksuaalkasvatusega seonduvad,” arvab Eva Palk. Tundide arvu vähendamisega gümnaasiumis võib ohtu sattuda perekonnaõpetuse tund, kui direktor otsustab näiteks psühholoogia kasuks. “Miks mitte muuta hoopis reaalainete ja ajaloo mahtu veidi lapsesõbralikumaks?”
Mitu lahendust
“Hea, et inimeseõpetus kui aine riiklikus õppekavas üldse on, et leidub entusiastlikke eestvedajaid ning küllalt palju õpetajaid, kellel on minimaalnegi ettevalmistus selle aine õpetamiseks,” arvab Eva Palk “Osas koolides õpetatakse inimeseõpetust endises mahus, kuna sotsiaalaineid peetakse isiksuse arengus tähtsaks.” Tallinna K. Pätsi Vabaõhukooli õpetaja Annika Soa arvates on sotsiaalsete pädevuste kujunemiseks vaja rohkem aega (eriti kehva sotsiaalmajandusliku taustaga laste õpetamisel). “Kõige enam saavad tunnijaotusplaani puudujääke kõrvaldada või leevendada õpetajad koostöös spetsialistide ja kolleegidega. Õppematerjalide koostamisel on vaja, et mõni uurimisgrupp teeks korralikud materjalid ja testiks neid,” lisab Soa.
Inimeseõpetuse tund ei ole ainuke koht, kus eluks vajalikku infot anda. Tallinna Arte Gümnaasiumis on loodud tervisenõukogu, mis koordineerib inimeseõpetuse alast tegevust koolis. Juba teist aastat korraldatakse ülekoolilist tervisenädalat “Tervis on tegija!”, kus pööratakse tähelepanu nii vaimsele kui füüsilisele tervisele. “Huvitav üritus oli, võiks saada kooli traditsiooniks,” rääkis 9. klassi Kristjan tervisenädalast. “Mulle meeldis kõik: viktoriin, etüüdid, võistlused, plakatid, loeng, muuseumi külastus ja kuulutused,” meenutab 7. klassi Liina.
Tunniväliselt saab inimeseõpetuse programmi toetada projektidega. Tallinna Arte Gümnaasiumis viisin koostöös Kadrioru Saksa Gümnaasiumiga 4. ja 5. klassi õpilastele läbi uimastiennetuse projekti “Mina otsustan!”, et tõsta õpilaste sotsiaalseid oskusi aktiivõppemeetodeid rakendades. Lõpuks koostas iga õpilane voldiku, milles õpetas oma eakaaslastele “ei” ütlemist ja enesekehtestamist.
Olen propageerinud uurimustööde koostamist, eelkõige gümnaasiumiosas. Eelmisel õppeaastal uurisid meie kooli gümnasistid õpilaste suhtumist meelemürkidesse, kehalisse aktiivsusesse, tervislikku toitumisse, koolikiusamisse ja perekonna eri vormidesse. Üks õpilane andis oma töös ülevaate pulmatraditsioonidest läbi aja.
MTÜ idee
Mittetulundusühingu idee koorus välja 25 entusiastliku haridustöötaja hulgas Eesti Pereplaneerimise Liidu ja Rootsi Seksuaalhariduse Ühenduse korraldatud seksuaalkasvatuse kursustel.
Loodava MTÜ eesmärk on inimeseõpetuse väärtustamine ja kvaliteedi tõstmine üldhariduskoolis. See on üks võimalus saada kontakti sama ala inimestega, vahetada kogemusi ja õppematerjale. Inimesed, kes on huvitatud aine saatusest üldhariduskoolis, saavad oma ideid ja mõtteid MTÜ abil veelgi paremini teostada. Kuigi MTÜ ei ole ametlikult veel registreeritud, on esimesed sammud astutud.
Tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas on oluline, et kooliharidus pööraks tähelepanu väärtuskasvatusele.
Õpetus inimesest peab jääma
Eri vanuses lastele tuleb läheneda erinevalt, et väikesest inimesest sirguks positiivse minapildiga, tolerantne, üldinimlikke väärtusi hindav, iseseisev ja vastutustundlik Eesti kodanik. See on raske ülesanne ja ma kahtlen, kas parima tulemuse saavutab lapsevanem, klassijuhataja või aineõpetaja üksi. “Praeguses sotsiaalses olukorras, kus laste hooletusse jätmine, vaesus ja hoolimatus kipub olema pigem reegel kui erand, on inimeseõpetuse aine koolides hädavajalik,” arvab kolleeg Eva Palk “Parim oleks, kui igas koolis oleks palgal sotsiaalpedagoog.”
Annika Soa arvates puudub paljudel lastel kodus tervislikku heaolu toetav keskkond, lastega sageli ei suhelda vajalikul määral, paljud käsud ja keelud jäävad õhku rippuma ning nende eesmärk segaseks. “Ennast kehtestava käitumise asemel kujuneb õpitud abituse sündroom, kus laps ootab, et tema eest kõik ära tehtaks. Inimeseõpetus aitab lapsi eluks ette valmistada ja puudutab ka vähem võimekaid õpilasi,” ütleb Soa.
Abiturient olevat maailma targim inimene, sest ta teab kõigist ainetest midagi. Võime unustada matemaatika teoreemid ja füüsika seadused, aga sotsiaalseid toimetulekuoskusi vajame iga päev. Kodud üksi ei pruugi kasvatusküsimustega toime tulla. Seega on inimeseõpetus justkui “päästerõngas” nii õpilastele kui lapsevanematele. Õpetus inimesest peab jõudma kõigi lasteni!

Õpilaste arvamusi inimeseõpetusest
 
Rakvere Reaalgümnaasiumi 5. r klass.
– Mulle see tund meeldib. Kõige rohkem meeldis mulle see osa, kus räägiti karastamisest ja toitumisest.
– Õpilased saavad selles tunnis teada, kuidas olla terved ja ilusad.
– Ma sain targemaks keha puhtuse kohta. Sain teada, mis haigusi võib tekkida, kui ei pese ennast korralikult.
 
Rakvere Reaalgümnaasiumi 6. a klass
– Selles tunnis saab pingetest lahti.
– Olen saanud teadmisi, mis on murdeiga ja kuidas suhelda nii, et ei tekiks konflikte. Tänu sellele olen paremaks muutunud – ei lähe enam iga asja pärast närvi.
– On hea tund, kuna seal saab rääkida oma muredest. Siin räägitakse nendest asjadest, millest kodus ei räägita. See tund lõdvestab ja annab hea tunde.
– Tund annab palju teadmisi, kuidas käituda. Ma ei mõtle enam nii palju halbadest asjadest, vaid headest.
– Lahe tund.Õpib suhtlema ja ennast avama.
– Kui seda tundi poleks, oleks koolis igav.
– Eelmisel aastal rääkis õpetaja, kuidas mõjub suits tervisele. Ma käitun ja mõtlen tänu sellele tunnile palju normaalsemini.
 
Haljala Gümnaasiumi 10. klass.
– Õppisin seda, kuidas reageerida erinevates olukordades. Kui ema käsib nõusid pesta või ei luba peole minna. Siis tuleb seda rahulikult võtta ja emale selgeks teha, et nõud pesen kohe, aga sõpradele olen lubanud, et lähen nendega peole ja ma ei saa neid alt vedada. Veel olen õppinud, et kakeldakse sõnade, mitte kätega.
– Nüüd ei mõista ma teisi nii kergelt hukka; hea oli analüüsida oma elu, sõpru jne. Mõttemaailm on avardunud, tunnid on hästi põnevad, sai igasuguseid toredaid katseid teha inimese loomuse kohta.
 
Türi Gümnaasiumi 11. b klass.
– See on üks hea lihtne tund reaalainete vahel.
– Arvan, et inimeseõpetuse tunde peaks olema rohkem.
– Inimeseõpetuse aitab kaasa nii levinud suguhaigustest hoidumisele.
– Inimeseõpetust on koolis vaja, sest ainult matemaatika, füüsika ja keemiaga ei saavuta ju midagi, kui teiste inimestega suhelda ei oska. Kui inimene teab, mida oma tunnetega teha, kuidas neid kontrolli all hoida, on ta meeldivam inimene.
– Inimeseõpetuse tunde on vaja juba sellepärast, et kõigil lastel pole korralikku perekonda. Need tunnid võimaldavad neil saada teadmisi inimese rollist perekonnas, ühiskonnas. Samuti on see tund meeldiv vaheldus pidevale ja juba terroriseerivaks muutuvale reaalainete tuupimisele eesti koolides.
– See aine on hariv ja huvitav, samuti heaks vahelduseks “kuivadele” ainetele gümnaasiumis. Hea on ka see, et saab oma eakaaslastega arutada pereprobleeme ja rohkem omavahel suhelda kui teistes tundides.

Õpetajate arvamusi inimeseõpetusest
 
– Kui nt matemaatikaõpetaja peab vaeva nägema, et ainekava saaks läbitud, vajalikud paberid täidetud ning puudujad ära märgitud, millal on tal siis aega läbimõeldud ning sihikindlaks kasvatusprotsessiks? Olgem ausad, ega suurt olegi. Kui nüüd keegi mõtleb, et klassijuhataja peaks oma klassijuhatajatundides sellega hakkama saama, siis on ta küll reaalsest koolielust väga kaugel. Klassijuhataja ei jõua või sageli ka ei oska. Kas on siis suur patt lubada inimeseks kasvatamise nimel kord nädalas teha eraldi tund koos selle ala spetsialistiga? Kaldun arvama, et sotsiaalne küpsus on olulisemaid asju, mis inimene peaks koolist kaasa saama. Just oma eluga toimetuleva inimese kujundamine ongi kooli eesmärk. (Triin Kahre)
– See aine õpetab tegeliku eluga toimetulekut. Alles siis, kui laps oskab tulla toime iseendaga, suudab ta korralikult õppetööle pühenduda. Kui ta suhtub iseendasse positiivselt ja ka oma suhtlusringis olevatesse inimestesse hästi (kui ta oskab seda teha), siis alles on ta võimeline ka õppimist ja enesearendust nautima – eriti murdeeas. Mina näen laste huvi ja indu iseenda isiksuse avastamisel ja see on väga meeldiv. (Aliis Russ)
– Kui võtta ette Postimehe tööpakkumised, siis kümnest pakkumisest seitsmes on eeldustena kirjas hea suhtlemisoskus, meeskonnatööoskus, enesekindlus, algatusvõime, kohanemisvõime, positiivne ellusuhtumine jne. Kõigeks selleks peaks õpilane ettevalmistust saama ka koolist. Enesekindlust ja algatusvõimet ei saa õpetada, aga nende omaduste eelduseks on, et õpilane tunneb iseennast ja saab aru oma mõtetest-tunnetest. Seda saab õpetada inimeseõpetuse tundides, kui kasutada vastavaid aktiivõppe meetodeid. (Egle Kivik)
– Uus õppekava on suutnud ajaga kaasas käia. Sisse on toodud mitmeid aktuaalseid probleeme ning paljud teemad on toodud nooremasse kooliikka. Teemade ring ning pädevused on loogiliselt esitatud ning omavahel seotud. Kahju on tõesti vaid tundide arvu vähenemisest, mis tahes tahtmata tekitab küsimuse, kelleks me selle pisikese inimesehakatise siis ka kujundame – kas faktidest tulvil targaks kuivikuks või elurõõmsaks ning eluga toimetulevaks isiksuseks? (Triin Kahre ja Leila Arsamekova)
– Pidevalt katsetatakse üht ja teist, tihti liiga äkiliselt ja rutakalt, ootamata ära seniste uuenduste tulemusi. Kui need isegi jõutakse ära oodata, ei vaevuta tegelikult saavutatut põhjalikumalt analüüsima, tegeldakse asjade välise küljega ning unustatakse süveneda nende sisusse. Nüüd on siis kord inimeseõpetuse käes, mis tundub paljude arvates teisejärguline aine olevat ning seega sobilik tahapoole tõrjumiseks või isegi taandamiseks. Kuid kas see ikka on nii teisejärguline? Kui tihti kuulete õpilastelt sõnu: olen depressioonis, enam ei jõua / ei taha koolis käia! Kui sageli näete laste omavahelist vaenu, õelutsemist ja kiusamist! (Triin Kahre)
– Tihtipeale jääb mulje, et koolis polegi vaja muid aineid õpetada kui neid, mille osas küsitakse teadmisi riigieksamil. Ikka rohkem matemaatikat, ikka rohkem inglise keelt jne. Küsimus on aga selles, mida me ühe või teise õppeaine kaudu tahame saavutada. Kui vaadata riiklikus õppekavas esitatud eesmärki “…kujundada enesega toimetulevat inimest”, siis ei tohiks kellelgi tekkida kahtlust inimeseõpetuse vajalikkuses. Kui veel lugeda erinevate erakondade esindajate valimiseelseid seisukohti haridusteemal, siis jääb mulje, et just inimeseõpetust tuleks õppekavasse juurde lisada. (Karin Oinberg)
– Uurimistulemuste järgi on tervis kui heaoluseisund kujundatav 50% ulatuses indiviidi enda poolt. Inimeseõpetuse teemade igapäevasus (toitumine, aktiivne eluviis, suhtlemine jne) võib viia eksiarvamusele, et tegemist on ainega, mida võib õpetada igaüks lähtuvalt oma kogemustest. Tegelikult nõuab tervisliku eluviisi propageerimine, enesehinnangu kujundamine ja positiivse mõtlemise sisendamine õpetajalt palju oskusi. Õpetajalt oodatakse professionaalsust! Vaja on probleemi teadvustada ja viia see mõttetasandilt tegude tasandile. Muutused käitumises saavad aga võimalikuks koos muutustega mõttemaailmas. (Margit Koor)
– Inimeseõpetuse üks olulisi ülesandeid on tervislike eluviiside propageerimine. Alkoholi, narkootikumide ja tubaka tarbimine tuleneb tihti puudulikest toimetuleku- ja enesekehtestamisoskustest. Inimeseõpetuse raames tegeldakse just õpilase eneseteadvuse tõstmisega, oma enesehinnangu parandamise ja enese tundmaõppimisega. Kõik nimetatud omadused aitavad suuresti kaasa, et osataks teadlikult teha valikuid, areneks kriitikameel ja teadmised mõnuainete kahjulikkusest. (Karin Oinberg)
– Tihti kahtlevad noorukid oma tunnetes ega saa neist aru. Mulle meeldib, et rõhutatakse vastutuse olulisust ning tahtmise ja otsustamise tähtsust sealjuures, samuti suguühtega kaasnevaid riske. (Egle Kivik)
– Kuna klassijuhatajatunde paljudes koolides läbi ei viida ja klassijuhatajal puuduvad vastavad oskused, on just inimeseõpetuse tund see, kus vesteldakse ja arutatakse õpilastega teemadel, nagu sallivus, üksteise austus, erilisusest lugupidamine, stress ja sellega toimetulek. Kui me kaotame ka selle viimase õpilase enese ning tema probleemide ja kriisidega tegeleva õppeaine, siis me kaotame võimaluse, et õpilased ise abi otsiksid, oma tundmustele põhjusi leiaksid, oma probleemidega hakkama saaksid. (Karin Oinberg).

Seksuaalkasvatus Eesti koolides

HELNA KARU, TPÜ organisatsioonikäitumise magistrant

Esimene uuring inimeseõpetuse õpetajate probleemidest seksuaalhariduse õpetamisel koolis viidi läbi 1997. a. 2002. a kordusuuringus kutsuti osalema samade koolide õpetajaid, kes võtsid osa 1997. a uuringust.
 
Kokku paluti osaleda 120 inimeseõpetusega seotud õpetajal ja/või meditsiinipersonalil. Välja saadeti 240 ankeeti (igasse kooli kaks), millest laekus tagasi 68. Vastanutest 28 olid spetsiaalse tervisekasvatuse lisaerialaga õpetajat, 16 ei olnud osalenud ühelgi teemaga seotud koolitusel ja ülejäänud õpetajad olid pikema- ja lühiajalisemate kursuste raames saanud tervise- või seksuaalkasvatusalast väljaõpet. Põhitööna õpetasid koolis inimeseõpetust 20 ja lisatööna 44 õpetajat, teised andsid üksikuid tunde.
Vastused ankeedile
Koolielu peamised probleemid: õpetaja töö ei ole väärtustatud; puudub sotsiaalne toetus; info- ja õppematerjalide nappus; igapäevane koostöö lapsevanematega; karjäärivõimaluste puudumine.
Väheseks hindasid õpetajad oma ettevalmistust seksuaalse ahistamise; perevägivalla; homoseksuaalsuse; peresuhete; vaimse tervise vallas.
Kõige vähem käsitletakse tundides seksuaalset ahistamist; seksuaalset vägivalda; homoseksuaalsust; sotsiaalset adekvaatsust; soolist adekvaatsust. Enim käsitletud teemad on menstruatsioon ning inimese areng ja ealised iseärasused.
Teemad, millele peaks õpetajate hinnangul rohkem tähelepanu pöörama: suhted vanematega; seksuaalkäitumine; suguhaigused; rasestumisvastased vahendid; seksuaalne ahistamine. Piisavalt käsitletavateks teemadeks peetakse aborti ja sünnitust.
Õpetajate välja pakutud keskmine vanus seksuaalkasvatuse teemade käsitlemiseks: 10-aastased – menstruatsioon; 11-aastased – suhted vanematega, suhted mõlemast soost omaealistega; 12-aastased – seksuaalne ahistamine, seksuaalne vägivald, rasestumisvastased vahendid, seksuaalsus, seksuaalkäitumine, suhted vastassugupoolega, soorollid, sotsiaalne adekvaatsus, sooline adekvaatsus ning inimese areng ja ealised iseärasused; 13-aastased – suguhaigused, suguelu alustamine, homoseksuaalsus; 14-aastased – abort, sünnitus, rasedus, paarisuhted. Keskmine vanus kõigi ankeedis loetletud teemade käsitlemiseks jäi 10–14 aasta vahele ehk peamiselt teise kooliastmesse, pereplaneerimine kolmanda kooliastme algusesse.
Levinumad õppemeetodid: rühmatöö; praktiline töö; situatsiooni analüüs; individuaaltöö; loeng. Kõige vähem on õppemeetodina kasutusel paneel, rollimäng videotreeninguga, päevik ja suminarühm ehk “mesilaspesa”.
Probleeme kooli seksuaalhariduses: seksuaalkasvatust hõlmav riiklik ainekava vajab täiendamist; seksuaalkasvatus on osa teistest õppeainetest; liiga palju õpilasi klassis; seksuaalkasvatus pole iseseisev õppeaine; ajanappus.
Seksuaalhariduse eest vastutajateks peeti vanemaid; inimeseõpetuse õpetajaid; kooli meditsiinipersonali; klassijuhatajaid; kõiki õpetajaid; erialaliite ja organisatsioone, kelle pädevusse seksuaalharidus otseselt või kaudselt kuulub.
Koolitusvaldkonnad, mis pakuvad õpetajatele enim huvi: seksuaalkasvatuse metoodika; seksuaalkasvatus ainena; suhtlemispsühholoogia; isiksuse psühholoogia; projektikoolitus.
Kahjuks laekus tagasi suhteliselt vähe ankeete. See võis olla tingitud järgmistest põhjustest: juurdepääs on vaid aktiivsetele õpetajatele; inimeseõpetust annavad koolides erinevad õpetajad ja vastutus on hajutatud; inimeseõpetus on õpetajatele pigem lisakohustus kui põhitöö ning seda ei peeta primaarseks; suure töökoormuse tõttu valitseb ajanappus; suhtumine anketeerimisse võis olla hoolimatu ja ükskõikne seoses uue inimeseõpetuse programmiga, kus seksuaalhariduse osakaalu on põhjendamatult vähendatud (sellele viitasid ka paljud õpetajad, kui mõistmatule ja lootusetule olukorrale) või pidevalt õpetajate seas läbiviidavate uuringutega, mille tulemusena ei ole siiski koolis õpetajate pilgu läbi midagi muutunud (väide on samuti pärit õpetajate kommentaaridest).
Järgnevad üldistused on tehtud uuringus osalenute kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete vastuste põhjal.
Järeldused
– Organisatsioonide koostöö õpetajate koolitamisel on kehv. Üle poole vastanutest töötavad spetsiaalse lisahariduseta ning on läbinud 4–160-tunniseid kursusi. Neid on korraldanud erialaseltsid ja organisatsioonid, aga ka raamatukirjastused. Paljud õpetajad ei suutnud kursuse korraldajat ega lektorit korrektselt meenutada, rääkimata kursuse nimest ning tundide arvust. Ilmselt ei ole kursustest alles jäänud programmi, materjale ega ka tunnistust kursuse läbimise kohta. Tõenäoline, et õpetajad ei ole läbitud kursusi enda jaoks dokumenteerinud, nagu see on tavaks ärimaailmas, kus lisatakse kõik kursused ja koolitused automaatselt oma elulookirjeldusse. See näitab, et õpetajad ei näe oma ametis suuri karjäärivõimalusi.
Koolituselt ootavad õpetajad seksuaalhariduse süsteemsemat käsitlemist ning praktilisi soovitusi tunni läbiviimiseks. 67% vastanutest on huvitatud seksuaalkasvatuse metoodika täiendusõppest ning 60% seksuaalkasvatusealasest täiendusõppest.
– Inimeseõpetuse õpetajatele lisaks peavad koolis loenguid peamiselt kooliõed ja naistearstid. Suur osa on firma Procter & Gamble hügieenitarvete kaubamärkide koolitustel. Enamikul õpetajatel pole infot, kas nende õpilased on väljaspool kooli osalenud noorte nõustamiskeskuste loengutel. Võib järeldada, et need pole kõigile koolidele asukoha ja/või raha tõttu kättesaadavad.
– Kehtiva ainekava järgi toimub seksuaalkasvatus teises kooliastmes, kui käsitletakse soolist arengut murdeeani, ning kolmandas astmes, mil käsitletakse murdeeaga seotut. Pereplaneerimise süvakäsitlus jääb aga neljandasse astmesse. Õpetajate hinnangul peab kõiki teemasid õpetama 10–14-aastastele ehk siis 2.–3. kooliastmes.
Praegune riiklik õppekava ei arvesta õpetajate praktikat. Inimeseõpetuse ainekava seksuaalkasvatuse osa ei vasta nõudlusele eakohasuse printsiibist lähtuvalt ega käsitletavate teemade mahu poolest. Ainekavas on tervisekasvatuse osa vähendatud ning gümnaasiumiosa perekonnaõpetus on ehitatud üles paljuski vaid psühholoogiateadmistele. Kool võib valida kas perekonnaõpetuse või psühholoogia, seega jääb pereplaneerimist puudutav nii mõnegi kooli õpilastele tundmatuks. Ka ei kuulu seksuaalharidus selgelt sõnastatuna kooliastmete üldpädevuste ega läbivate teemade (nt turvalisus, mille alla inimeseõpetus kuulub) raames kujundatavate valdkondade pädevuste hulka.
– Koolides pole elementaarseid vahendid, nagu näiteks koopiapaber, et õpilastele materjale paljundada. Puudust tuntakse voldikutest ja buklettidest, mida õpilastele jagada, eakohastest õpikutest ja töövihikutest, õppefilmidest, metoodilisest materjalist õpetajale. Uuringust selgus, et suur osa materjali saadakse internetist ja ajakirjadest.
Koolide tehnilist varustatust võib pidada heaks. Enam levinud vahendid on koopiamasin, grafoprojektor, personaalarvuti ning videoaparatuur. Vähe on koolides veel videoprojektoreid, mida arvuti olemasolul saaks tunni läbiviimiseks kasutada.
– Materjali saab internetist ja populaarteaduslikest ajakirjadest ja raamatutest. Ühiskond on muutunud avatumaks. Lapsed usaldavad oma õpetajat ja tulevad oma muredega õpetaja juurde abi otsima. Õpetaja on tihti väljaspool ainetundi ka nõustaja. 55 õpetajat on uurinud õpilaste arvamusi kas kirjaliku küsitluse või avatud vestluse kaudu ning saanud positiivset tagasisidet oma tegevusele. Suhteliselt vähe räägitakse aga neil teemadel õpilaste vanematega, kuigi just vanemaid pidasid õpetajad olulisteks seksuaalharidusega seotud info edastajateks.
Soovitused
– Organisatsioonide koostööd õpetajate (täiendus)koolituses tuleb tõhustada. Kõigi organisatsioonide koolitustes peab kõlama ühtne sõnum ning koolitused peavad vastama kindlatele kvaliteedinõuetele. Üksikutele ja lühikestele kursustele tuleb eelistada pikemaajalist kursuste ning seminaride süsteemi.
– Õpetajate tasemekoolituses tuleb aine ning metoodika kõrval pöörata tähelepanu õpetaja töö väärtustamisele ning karjääriplaneerimisele.
Tuleb analüüsida seksuaalhariduse ning perekonnaõpetuse teemasid ja mahtu inimeseõpetuse ainekavas. Ainekavasse viidavad muudatused peavad lähtuma eakohasuse printsiibist, riiklike tervishoiuprogrammide prioriteetidest, terviseuuringute statistikast ja maailma praktikast. Aruteludesse tuleb kaasata aktiivseid inimeseõpetuse õpetajaid. Seksuaalharidusega seotud pädevused peavad olema selgesõnaliselt kajastatud riiklikus õppekavas üld- ning läbivate teemade pädevuste hulgas.
– On vaja pöörata tähelepanu õpilastele ja õpetajatele mõeldud õppe- ning metoodiliste materjalide väljatöötamisele. Kaaluda võiks erialaliitude ning organisatsioonide internetipõhiste materjalide kasutamist tunnis.
– Ajakirjanduse vahendusel tuleb avalikkust teavitada seksuaalhariduse vajalikkusest.

Pereplaneerimisliit nõustab noori

MARIA SEEBLUM, KAIE TOOMET, Eesti Pereplaneerimise Liit

Arvestades seksuaalharidusele kulutatavate tundide nappust kooliprogrammis ja käsitlemist vajavate teemade laia ringi, on oluline, et koolis pakutavat haridust toetaks kättesaadav ja õige teave teistest noortele ligipääsetavatest kanalitest.
 
Vaevalt leidub veel ühtegi arvutita gümnaasiumi või põhikooli ning rohkem kui 75% koolidest on interneti püsiühendus. Noored veedavad üha enam aega internetis.
Internet
EPPL kodulehe www.amor.ee kaudu on noortel võimalus saada pereplaneerimisest ja seksuaaltervisest infot ning tasuta individuaalset nõustamist.
Nõustamist internetis alustasid Tartu Noorte nõustamiskeskuse arstid ja ämmaemandad rohkem kui kolm aastat tagasi. Alates 2002. a vastab kirjadele 30 nõustajast koosnev rühm, kuhu kuuluvad naiste- ja meestearstid, seksuoloogid, psühholoogid, sotsiaaltöötajad ja Noored Noortele grupi liikmed. Küsimusi esitades võib valida, kas jääda anonüümseks, kas küsimuse võib koos vastusega leheküljele üles panna või soovib küsija isiklikku vastust. Kirjale vastuse saamiseks kulub tavaliselt kuni kolm ööpäeva, kiireloomulistele küsimustele vastatakse võimalikult kohe.
Noorte hinnangul on taoline nõustamisteenus mugav, oluliseks peetakse võimalust jääda anonüümseks. Internetinõustamise sobivust sihtgrupile tõendavad mitmete maade kogemused ning küsimuste ja kirjade üha kasvav arv EPPL kodulehel.
Mis noortele muret teeb?
2002. a vastati www.amor.ee kaudu ligi tuhandele küsimusele ja murekirjale. Kuigi selle arvu pealt ei ole võimalik teha kaugeleulatuvaid järeldusi, annab eri teemadel esitatud küsimuste sagedus vihjeid senisest enam tähelepanu vajavate teemade kohta (vt ka joonist). Nagu näha, oli suur hulk 2002. a saadetud küsimusi soovimatu rasestumise vältimise (20%) kohta. Ilmnes, et ikka veel on noorte hulgas levinud müüdid ja väärarvamused nii rasestumisvastaste vahendite kasutamise kui ka võimalike kõrvaltoimete kohta. Üks enam esitatud küsimusi on: “Kas ma olen rase?” Võib järeldada, et paljudele noortele ei ole piisavalt selge rasestumisega seonduv – nii seoses menstruaaltsükli faaside kui rasestumisvastaste vahendite kasutamise/kasutamatajätmisega (15% küsimusi).
Teised suuremad teemaderühmad tekkisid arengumuutuste, küpsemise ja suguelundite ehituse ja talitlusega seotud küsimustest (13%) ning 12% küsimustest käsitles seksuaalelu üksikasju. 8% küsimusi saabus suhetest (meeldimine, armumine, “käimine”, oma poiss/tüdruk, suhte areng, lahkuminek, armukadedus, probleemid suhetes vanemate/sõpradega jms).
Esitatud küsimuste põhjal jääb mulje, et keeruline teema on ka sugulisel teel levivad haigused (STLH) – nendesse nakatumise võimalused ja nakatumise vältimine (8%). Sealhulgas on huvitav märkida, et küsimusi HIV-i teemal saabus vähe (alla kümne).
Ehkki internet annab hea võimaluse info saamiseks ja jagamiseks, ei ole see alati piisav ning on vaja pöörduda spetsialisti vastuvõtule.
2002. a käivitus 14 noorte nõustamiskeskuses Eesti Haigekassa rahastatud viieaastane noorte reproduktiivtervise programm, mille eesmärk on hoida noorte seksuaalset tervist, ennetada nakatumist suguhaigustesse ja vältida soovimatuid rasedusi. Programm annab noortele üle Eesti võimaluse küsida tasuta nõu seksuaalsust ja seksuaalelu puudutavas, leida sobivaim rasestumisvastane vahend ning testida end kõigi suguhaiguste suhtes. Kuigi paljud noorte nõustamiskeskused on tänaseks tegutsenud juba kümme aastat, on sedavõrd mahuka programmi käivitumine esmakordne.
Noorte nõustamiskeskused
Programmi esimesel aastal külastas keskusi 21 020 noort vanuses kuni 24 eluaastat. Pöördumiste spekter on lai, küsimused ja probleemid erinevad olenevalt vanusest ja kogemustest. Kõige enam pöörduti nõustajate poole kontratseptsiooni küsimustes. Kolme viimase aastaga on esimest korda rasestumisvastaste vahendite kohta küsijate vanus veidi kahanenud, mis ei tähenda aga seksuaalelu varasemat alustamist, vaid pigem teadlikkuse tõusu noorte seas – seksuaaltervise hoidmiseks ja riskikäitumise vähendamiseks on parim aeg nõustaja poole pöördumisek enne seksuaalelu alustamist.
Noorte huvi ja vajadus oma seksuaaltervist kontrollida on suurenemas. 2002. a pöörduti keskustesse suguhaiguste testimiseks ligi 6000 korral. 15% puhul pöördujatest leidis suguhaiguse kahtlus ka kinnitust. Kõige enam diagnoositi klamüdioosi, papilloomviirust ja trihhomonoosi. Programmi alustades pidasime uurimustele toetudes suguhaiguste riskirühmaks 20–24-aastaseid. Eelmise aasta statistika aga näitab nakatumise võrdsustumist vanusegruppide 15–19 ja 20–24 vahel. Suhteliselt kõrge suguhaiguste leviku põhjused on erinevad – kesine seksuaalharidus, kõrge riskikäitumine, alkohol, narkootikumid, jne.
Noorte nõustamiskeskustes on juba kümme aastat pakutud ka alternatiivset seksuaalharidust. 2002. a võttis noorte nõustamiskeskuses nõustajate loengutest osa 10 080 noort vanuses 10–19 a. Individuaalkülastajate seas on suurem osa neide, loengul käib võrdselt mõlema sugupoole esindajaid.
Mida arvavad noored ise?
Noorte tagasiside keskuste töötajatele, töökorraldusele ja teenuse vajalikkusele on positiivne. Tähtsaks peetakse privaatsust ja usaldusväärsust. “Mulle meeldib, et siin käivad ainult noored. Nõustajad on osavõtlikud ja kannatlikud. Võin kindel olla, et siia minu mure jääbki,” arvab 16-a Triin.
17-aastane Heli: “Koolis räägitakse neist teemadest möödaminnes ja väga üldsõnaliselt, vanematega seksist rääkimise peale ei taha mõeldagi. Sellise murega kooli- ja perearsti juurde ka nagu ei läheks. Kust mujalt ma siis abi saaksingi?”
Info keskuste kohta levib eelkõige noorelt noorele.
20-a Kadri meenutab: “Noorte peamine probleem on see, et ei julgeta küsida nõu ja abi. Kui neli aastat tagasi esimest korda tulin, poleks ma julgenud naistenõuandlasse minna… kartsin, et mind ei mõisteta. Noorte nõustamiskeskuses seda muret ei tekkinud, sellepärast olen keskust ka kõigile oma tuttavatele soovitanud.”
19-a Heidi: “Sõpradega võin ju kogemusi jagada ja nõu küsida, kuid tavaliselt on nad sama targad, kui ma ise. Noortel peab olema oma koht, kust üksikasjalist teavet ja kiiret abi saab!”

Viimane aeg mõelda tulevikule

KÄDI LEPP, Eesti Tervisekasvatuse Keskuse projektijuht

Tervis ja haridus on omavahel tihedasti seotud: hea haridus loob eelduse heale tervisele.
 
Uuemate andmete järgi mõjutab ümbritsev keskkond tervist 60%, isiklik käitumine 20%, arstiabi 10% ja geneetiline eelsoodumus 5% ulatuses (Maailma Terviseorganisatsiooni poliitilised arengusuunad TERVIS 21). Teravnenud sotsiaalsete probleemide ja keskkonna kehva seisundi tõttu on Eestis kujunenud välja sotsiaalsed riskigrupid, kuhu kuuluvatel inimestel on madalam terviseteadlikkus ning kõrgenenud riskikäitumine. Võrreldes Euroopa Liiduga, on Eestis halvem toidu- ja veekvaliteet ning õhk saastunum. Järjest rohkem haigestutakse toiduainete lisaainetest põhjustatud allergiatesse (“Riigi arengukava 2003– 2006”). Eestile on iseloomulik kõrge suremus südameveresoonkonna haigustesse, vigastustesse ja mürgitustesse. Suurenenud on kange alkoholi ja uimastite tarbimine, seda eriti laste ja noorukite seas. Rahva vaimse tervise allakäigust on kirjutanud Mati Hint (ÕpL 11.01.2000 ja 5.10.2001).
Riigi arengukavasse on kirjutatud, et kõigile lastele tuleb kindlustada võimalus õppida tervist edendavas koolikeskkonnas. Eestlaste kestmise huvides ei saa me jääda ootama poliitiliste loosungitena näivate lubaduste realiseerumist. Tegutsema peab kohe, on viimane aeg mõelda tulevikule.
Kõigi koolis tehtavate otsuste analüüsimine soodustab tervist edendava füüsilise ja psühhosotsiaalse koolikeskkonna arengut. Paljude valikute seast peab koolijuht suutma teha sellise, mis kaitseb last ja tema tervist. Tervislike valikute tegemist tuleb õpetada ka noorele põlvkonnale.
Inimeseõpetus on õppeaine, mis õpetab tegema tervisest lähtuvaid valikuid ning kujundab inimlikke väärtusi ja hoiakuid. Paljudele näib see tarbetu õppeainena, mis ei anna kohe tulemust. Hoiakuid iseloomustab aga suur püsivus, nad võivad olla väga vastupidavad, kuid kujundatavad. Seetõttu on oluline, kuidas ja kes seda õppeainet õpetab. Kas õpetus inimesest on süstemaatiline ja integreeritud? Kas õpetajad on selleks pädevad? Kas kasutatakse kõiki võimalusi?
Üks kooli vahend tõsta terviseõpetuse ja -kasvatuse kvaliteeti on kaasata senisest rohkem kooli tervishoiutöötajaid. Kuulub ju terviseedendustöö korraldamine koolis tervishoiutöötaja töökohustuste hulka. Võib-olla vajab tema töökorralduse muutmine rohkem koolijuhi toetust ja kooli nõudlust? Õpetamise taset tõstaks ka stabiilse inimeseõpetuse õpetajate kaadri loomine ning põhi- ja täiendusõppe arendamine. Ehk ei peakski koolis olema tervishoiutöötaja, vaid hoopis tervisetöötaja?
Kool ei lahendada tervishoiu- ja sotsiaalprobleeme riigi abita. Maailma Terviseorganisatsioon soovitab rakendada riiklikule õppekavale lisaks projekte ja programme, kus on arvestatud terviklikku lähenemist koolitervisele. Selleks tuleb seostada tervisekasvatuse õppekava kehalise kasvatuse, tervishoiuteenuste, toitlustamiskorralduse, nõustamis- ja psühholoogiteenuse, tervisliku koolikeskkonna loomise, koolipersonali, lastevanemate ning kogu paikkonna tervise eest hoolitsemisega.
Tervikliku koolitervise programmi elluviimise näiteks on tervist edendavate koolide liikumine (TEK). See on liikumine normaalse kooli poole, kus igaüks tunneb end turvaliselt ja väärtustatuna, kus peamised printsiibid on osalemine ja vastutus. Eestis on kümne aasta jooksul selle liikumise põhimõtetega ühinenud üle poolesaja kooli. Neis on loodud tervisenõukogud, koostatud tegevusplaanid ning tegutsetakse tuleviku nimel.
 
Eesti Koolijuhtide Ühingu suurkogul 14.02. esitatud ettekandest “Koolijuhi roll tervise ja elukvaliteedi mõjutamisel”.

Tervisekasvatuse avar kontseptsioon

MAIE ALAS, EPOS Health Cosultants, Germany ekspert

Eestis on riiklikud institutsioonid ennetustööks, intersektoraalsed töögrupid, koordinaatorid, programmide arengukavad ja muu vajalik. Ennetustööks on olemaks isegi raha. Puudub ainult kvaliteediprogramm nii riigi kui ka kohalikul tasandil. Kui aga vaadelda tervisekasvatust lähemalt, selgub tõsiasi, et puudub kõige tähtsam: kaasaegne sisu ehk efektiivne toimemehhanism.
EuropeAid Venemaa HM-i programmi teostajad on Saksa firma EPOS Health Consultants ja Soome SOKON. Töötan Euroopa Nõukogu ja Venemaa haridusministeeriumi tervisekasvatuse programmi eksperdina. Töölepingu kohaselt pean pakkuma tervisekasvatusealast nõustamist lähtuvalt kaasaegsest WHO lähenemisviisist, kontseptsioonist ja strateegiast. Töölepingu lisa on loetelu maailma tervisekasvatuses tunnustatud põhimõtetest, millest pean juhinduma, vältimaks ebakompetentseid valikuid ja raharaiskamist.
Tahaksin selliseid lepinguid ja toimemehhanisme kohustuslikuks teha ka Eesti tervisekasvatuse spetsialistidele. See tähendab kohustust kasutada maailmas efektiivseks tunnistatud kontseptsiooni ja tegevusi.
Tervis on ka kõik see, mida oleme harjunud psühholoogide mängumaaks pidama: väärtushinnangud, uskumused, sotsiaalsed oskused jne. Muidugi ka tervise füüsiline aspekt. Kooli tervisekasvatus tähendab aga tervistkahjustava käitumise riskide ennetamist.
Et saame tervisekäitumist mõjutada just kriitiliste oskuste, mitte teadmiste abil, on kooli tervisekasvatuses metoodika erilisel kohal. Tervisekasvatuse õpetaja roll on muutunud. Rääkides saame õpetada vaid oskustest rääkima. Tervisekasvatus on omaks tunnistanud treeningud. Ka TPÜ tervisekasvatuse õppetoolis soovin kaasajastada õpetajakoolituse programmi. Kehakultuuriteaduskonna juhtivad teadlased on mind toetanud.
Õpetajatööks vajalike oskuste loetelu on üsna pikk. Pakun välja ennetusprojektide juhtimise-arendamise, turvalise mikrokliima loomise, enesehinnangu toetamise suhtlemisprotsessis, vajadustest lähtuva programmi koostamise, kõigi õpetatavate oskuste valdamise teise astmeni.
Enamikus arenenud riikides on kvaliteediprogrammid ennetustöö efektiivsuse mõõtmiseks. Ka sellele soovin TPÜ õpetajakoolituse programmis tähelepanu pöörata.
Koolis on vaja spetsialisti, kes suudab ka terviseedenduse alal nõustada, projekte kirjutada-juhtida, õppevahendeid koostada, terviseedendustööd koordineerida. Juba uueks õppeaastaks on plaanis osa nendest ideedest TPÜ-s rakendada. Üliõpilased saavad valida tervisekasvatuse lisaerialaks, isegi kui nad ei soovi kooli tööle minna. Rahvusvaheline koostöö tuleks TPÜ-le kasuks. Plaanis on Soome tervisekasvatuse korüfee Lasse Kannase külaskäik tervisekasvatuse õppetooli kutsel.
Kuigi olen optimistlik uue õpetajate koolitusprogrammi suhtes, võib Eesti tervisekasvatuse piduriks saada ministeerium. Riiklik programm ei tohiks takistada efektiivse tervisekasvatuse rakendamist. Eesti oludes piisaks vaid ühest võtmeisikust – spetsialistist tervisekasvatuse otsustusalas.
Pean tunnistama, et Venemaa tervisekasvatus on Eesti omast arenenum. On kompetentseid tervisekasvatuse programme ja rohkem entusiasmi ministeeriumi ametnike hulgas. Nagu oleks seal palju Nelli Kalikovasid ennetustööd tegemas. Euroopa raha üritatakse Venemaal kasutada maksimaalse kasuteguriga. Samasugust motivatsiooni soovin Eesti spetsialistidele.

“Sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetus”

HELVE SAAT, psühholoog, MERIKE KULL tervisekasvatuse lektor

Laste ja noorte uimastitarvitamine on Eestis muutunud teravaks sotsiaalseks probleemiks. Seda kinnitavad Eestis aastatel 1995 ja 1999 korraldatud laiaulatuslikud uuringud 15–16-aastaste kooliõpilaste uimastitarbimise ja sellega seonduvate hoiakute kohta.
 
Toetudes uurimustele, mis oli osa rahvusvahelisest projektist ESPAD (European School Survey Project on Alcohol and Other Drugs), võime väita, et veel 1995. a tarbiti Eestis illegaalseid uimasteid vähem kui mujal Euroopas. Samuti teadsid Eesti noored vähem uimastitest, nende toimest ja kasutamisega seotud riskidest.
Sajandivahetuseks oli olukord muutunud. Ühest küljest on Eesti noored palju teadlikumad narkootikumidest ning teadvustavad enam ka nende tarbimisega seotud riske. Teisalt on tunduvalt kasvanud noorte hulk, kes on illegaalset uimastit proovinud. Kui võrrelda 1995. a ja 1999. a uurimusi, selgub, et illegaalsed uimastid ei tõrju legaalseid uimasteid (alkohol, tubakas) kõrvale, vaid mõlema tarbimises on täheldatav kasvutendents.
Uuendatud riiklikus õppekavas on läbiva teemana toodud turvalisus, mille üks alateema on uimastipreventsioon. Nagu arvukad uuringud maailma eri paigus on näidanud, osutuvad uimastitarbimise ennetamisel või piiramisel efektiivseks koolidel baseeruvad pikaajalised ennetus- ehk preventsiooniprogrammid, mille alus on kõiki kooliastmeid läbiv uimastihariduse õppekava ning vastavalt sellele koostatud eakohased õppevahendid.
Inimeseõpetuse uues ainekavas on tsüklit läbivad teemad efektiivsed toimetulekuoskused (suhtlemis- ja sotsiaalsed oskused) ja ennastkahjustava käitumise ennetamine. Nende käsitlemise hõlbustamiseks on alates möödunud aastast inimeseõpetuse õpetajatel võimalik kasutada uut õppevahendit “Sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetus. Õpetajaraamat 4.–6. klassile” ja alates 2003. aastast ka “Õpetajaraamatut 1.–3. klassile”.
Õpetajaraamatute valmimise eeldus oli uimastihariduse õppekava koostamine. See on esimene katse süsteemseks tööks uimastikasutuse ennetamisel kooliõpilaste hulgas. Raamatud on otseselt seotud inimeseõpetuse uue riikliku ainekavaga.
Uimastihariduse õppekava rõhuasetus on kolmel komponendil: uimastialaste teadmiste andmine, sotsiaalsete toimetulekuoskuste arendamine ning hoiakute selgitamine ja kujundamine.
Õppevahend valmis tänu sellele, et Eestis käivitus 1999. a ÜRO rahvusvahelise uimastikontrolli programmi regionaalne Balti riikide projekt, mida toetasid ka haridusministeerium, Eesti Tervisekasvatuse Keskus, Eesti Haigekassa jt ametkonnad.
Õppevahendite autorid on Evelin Kiive, Merike Kull, Erle Kuusk, Kristi Kõiv, Helve Saat ja Sirje Voronina, kes läbisid eelnevalt koolituse rahvusvahelise programmi raames.
Enne materjali lõplikku viimistlemist ja kirjastamist testiti õppematerjale 20 pilootkoolis. Õpetajad lisasid olulisi ettepanekuid õppematerjali täiustamiseks. Materjalid tõlgiti inglise keelde ning neid retsenseerisid rahvusvahelised konsultandid. Üleriigiline inimeseõpetuse ainekomisjon on kinnitanud mõlemad raamatud kui inimseseõpetuse lisamaterjalid.
Esialgu on valminud õpetajaraamatud vaid 1. ja 2. kooliastmele, kuid töö käib ka 3. ja 4. kooliastme tarbeks õppevahendi koostamisel.
Õppematerjalide koostamisel toetuti teiste Euroopa riikide kogemustele. Metoodika teoreetiline lähtekoht on USA Gornelli ülikooli psühholoogi Gilbert Botvini 1999. a sõnastatud põhimõtted, mille kohaselt vähendavad sotsiaalsed oskused noorte vastuvõtlikkust uimasteid propageerivatele sotsiaalsetele mõjutustele (nt eakaaslased ja meedia). Enesega toimetulekuoskused aga vähendavad motiveeritust suitsetamiseks, alkoholi ja narkootikumide tarvitamiseks.
Õpetajaraamatud on koostatud nii, et õpetaja leiaks raamatust kogu vajaliku teoreetilise materjali uimastitega seonduvate teemade käsitlemiseks ning ettevalmistatud tunnikonspektid ja töölehed nii induviduaal- kui rühmatööks.
1.–3. klassile mõeldud õpetajaraamatut jagatakse praegu Eesti kõigis maakondades ühepäevastel koolitusseminaridel. Täpsema info saamiseks pöörduge oma maakonna terviseedenduse spetsialisti poole.

Joo, sõber, joo...

MARI JÄRVELAID, sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna peaspetsialist

Mida vajab inimene, et end mõnusasti tunda? Öeldakse, et leiba ja tsirkust. Meil on alkohol saanud selle tsirkuse piletiks. Mis maksab aga Eestis see “tsirkusepilet” meile igale ühele?
 
2001. a imporditi Eestisse 592,7 mln krooni väärtuses alkohoolseid jooke, mis on 5% enam kui 2000. a. Õlut toodeti Eestis 1996. a 45 mln liitrit ja 2001. a 100 mln liitrit.
Kangete alkohoolsete jookide tootmine on suurenenud viimastel aastatel pidevalt, ulatudes 11,5 mln liitrini. Alkohoolsete jookide jaekäive koos tubakatoodete müügiga ulatus 2001. a 2,4 miljardi kroonini, kasvades aastaga 9,1% (vt Konjunktuur nr 141, juuni 2002). Seega tõuseb alkoholi tarbimine meeletu kiirusega.
Kui ei ole tarbijaid, ei ole mõtet toota, ja kui ei toodeta, ei saa selle pealt ka maksu nõuda. Ajaloost on teada, et oli kulunud vaid mõni aasta destilleeritud alkoholi Euroopasse jõudmisest, kui sellele kehtestati maksud ja müügipiirangud. 1550. a oli Tallinnas viinamüügi luba vaid Rae apteegil, 1669. a andis Karl XI viinatootmise privileegi kirurgidele. 1765. a andis Katariina II viinategemise õiguse aadlikest mõisnikele. Muuseas, Tartu Ülikooli tulevane rektor G. F. Parrot oli see, kes 1801. a leiutas täieliku alkoholi destilleerimise meetodi.
Mis on alkohol?
Alkoholi molekul sisaldab kaks süsiniku- ja kuus vesinikuaatomit ning ühe hapnikuaatomi – seega imepisike molekul, mis oma väiksuse ja keemiliste omaduste tõttu inimese organismi viiduna pääseb kiiresti ja kõikjale. Narkootilise toimega värvuseta vedelik on kergesti süttiv ja seguneb veega igas vahekorras.
Alkoholi toimel ei muutu paremaks nägemine, kuulmine, haistmine, kompimine, koordinatsioon ega reageerimisvõime. Alkohol ei arenda loogilist mõtlemist ega muuda rikkamaks meie tundeelu. See pärsib aju normaalset tegevust ja muudab meie käitumist. Teatavasti tekib inimese soolestikus käärimisprotsessis alkoholi, seetõttu võib veres leiduda normaalselt alkoholi 0,002–0,004 promilli. Kui aga alkoholi tekib rohkem, hakkab organism seda lagundama. Miks? Sest alkohol on uinutav ja hüpnootiline aine, mürgine närvirakkudele. Suurtes kogustes ja korduvalt manustatuna põhjustab mürgistust ja kalgendab valke. Surmav annus on 6–8 ml absoluutset, 100% alkoholi kehakaalu 1 kg kohta (55 kg = 330–440ml). Seega on alkohol eelkõige keemiline manipulatsioon inimese ajuga.
Milleks on alkohol hea?
Kindlasti selleks, et mitte hoolida nendest, kellest muidu hoolid; et mitte teha seda, mida unistad; et olla see, kes sa tegelikult ei ole. Alkoholi mõju ei sõltu haridusest, sotsiaalsest staatusest, see pärsib ajutegevust ühtviisi. Eriti kergesti tekib aju kahjustav toime lastel, kel ajurakud hävivad pöördumatult.
Eelmisel aastal otsis arstilt abi liigjoomise tõttu 10 533 inimest. Aastail 1993–2000 suri 1704 15–24-aastast noort välispõhjustest, see tähendab tapmisi, enesetappe, traumasid. Eelmisel aastal suri veel 174 noort inimest, surma põhjus ei olnud haigus ega muu paratamatus. Seega on viimase üheksa aastaga olnud 1878 peres matused. Jutt on alles täiskasvanuea lävepakul seisjate surmadest, mis oleksid võinud olla olemata.
Aastatel 1992–1996 hukkus Eestis vigastuste tagajärjel 13 883 inimest, arstiabi vajas umbes 700 000. Vigastuste tõttu invaliidistub aasta jooksul 30–50 inimest 100 000 elaniku kohta. Haigekassa maksis 2000. a 176,3 mln krooni nn välispõhjustest tekitatud tervisehädade raviks (7,2% ravikuludest).
Alkohol ja surm
Milline on alkoholi ja välispõhjustest tingitud vigastuste ja surmade seos? Eesti Arstiliku Kohtuekspertiisi Büroo tehtud analüüsis selgus, et trauma tagajärjel surnutest oli 66% tarbinud eelnevalt alkoholi.
Kümne haiguse hulgas, mis põhjustavad kõige enam töövõimetust, on ka alkoholi kuritarvitamine. Alkohol põhjustab südamehaigusi, kõrgvererõhutõve ja vähki. Prantslased palusid kaks aastat tagasi andeks nn Prantsuse paradoksi vale eest (vein on tervisele kasulik, hoiab südamehaiguste eest). Alkohol ei kaitse südant haigestumise eest.
Prantslased surevad kõige rohkem maksahaigustesse. Viimase poolsajandi range riikliku alkoholipoliitika tulemusel on alkoholi tarbimine langenud inimese kohta 9 liitrit aastas! Teatavasti on aga veini tootmisel oluline osa Prantsusmaa põllumeeste sissetulekus, see toodang tuleb ju kellelegi turustada. Prantslased ise on oluliselt piiranud alkoholi kättesaadavust ja tarvitamist, sest alkoholijoobes tehtud õnnetusi oli liiga palju.
Eestis 2001. a süüdimõistetutest olid 75% tahtliku tapmise või tapmiskatse sooritamise ajal joobes, 72% vägistamistest ja vägistamiskatsetest ning 66% ülirasketest kehavigastustest sooritati alkoholijoobes. 1991–1999 on Eestis teinud enesetapu ligi 5000 inimest. Suur osa neist joobes. Alkoholita oleks ehk nii mõnigi surm olemata jäänud.
Kas me seda tahamegi?
Lapsed teavad juba maast madalast, et alkohol käib täiskasvanuks olemise juurde. Selleks, et külaline oleks heas tujus ja jutukas, pakume talle alkoholi. Samas saab alateadlikult täidetud kahjurõõm – saan hävitada tema aju- ja maksarakke.
Selles leiba ja tsirkust vajavas ühiskonnas tuleb meil aga kõik see lõbu ise kinni maksta. Lisaks alkoholi eest maksmisele maksame nii enda kui ka üleaedse joomise tagajärgede eest. Maksame makse, et pidada ülal nii purjuspäi vägitükke teinut kui ka tema järelvaatajat, et maksta vigaseks jäänu ülalpidamise, tervisehädade ja hingehädade ravimise eest. Kas ja kui palju riigi rahakott võidab alkoholimüügist? Öeldakse, et võidab Kultuurkapital, mis saab 3,5% alkoholi aktsiisist endale. Seega, oli ka Viioli kasiinosõltuvus tegelikult alkoholiga võimalikuks tehtud. Ehk maksaksime otse kultuuri ja spordi toetuseks, tuleks odavam? Prantslased on välja arvestanud, et alkoholi tarbimisega seotud sotsiaalsed kahjud moodustavad 1,4% Prantsusmaa SKP-st (P. Kjopp, 2001). Tubakaga seotud kahjud on isegi väiksemad, 1,1% SKP-st ja illegaalsed uimastid “vaid” 0,16% SKP-st. Prantsusmaa arvestab et uimastavate ainetega seotud kulud moodustavad kokku 2,7% SKP-st.
Nad on pidanud vajalikuks kujundada ringi inimeste alkoholitarbimist, eesmärgiga anda võimalus elada elu ajusid alkoholiga loputamata. Ehk oleks meilgi aeg oma käitumise üle veidi diskuteerida, ehk tahame tegelikult hoopis muud…

Töö- ja tehnoloogiaõpetusest spetsialisti pilguga

MART SOOBIK, TPÜ töö- ja tehnoloogia-õpetuse didaktika lektoraadi juhataja

Vahur Kõrbe küsib artiklis “Tööõpetusest eemalseisja pilguga” (ÕpL, 7. 03.), kas tööõpetuses valitud arengusuunad on otstarbekad. Temas tekitab kõhklusi elektrotehniliste tööde osatähtsuse suurenemine. Millist tööõpetust peaksime siis õpilastele õpetama ja kuhu arenema?
 
Üldhariduskoolide töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundide sisu ja korralduse aluseks on riiklik ainekava, mis rakendus koolides 2002. a sügisel. Ainekava koostamisel arvestati õpetajate ettepanekuid, selle üle arutleti koosolekutel ja konverentsidel. Ainekavast lähtuvalt koostati TPÜ eriala töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajate koolitusprogramm, mida analüüsiti korduvalt ainenõukogu ja erialaliitude liikmetega.
Üleriigilise tööõpetuse ainenõukogu ettepanekul ja HTM-i toetusel õnnestus möödunud kuudel korraldada töö- ja tehnoloogiaõpetuse õppevahendite riigihange: kõigisse munitsipaal- ja riigikoolidesse (III kooliaste) toimetati kokku ca 500 komplekti (vt ÕpL, 3.01.). Elektrotehniliste tööde ja elektroonika õpetamiseks põhikoolis on koolidesse jõudnud ligi sajaleheküljeline piltidega “Elektroonikaõpetuse didaktiline materjal töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajale”. Õpetajatele koostatud raamat näitab, kuidas on võimalik õpilasele lihtsalt ja tema elukogemustele tuginedes ainet huvitavalt, loovalt ja arusaadavalt õpetada.
Silmaga ja käega
Väikeste elektroonikatööde kaudu kujuneb noortel arusaam elektroonilisest maailmast, edasi õpivad nad osalema selle kujundamises. Näiteks valmistavad loovalt koduses majapidamises vajaminevaid lihtsaid elektroonilisi seadmeid (valgus- ja signalisatsiooniseadmed jne), mida saab integreerida tööõpetuses eri tööliikide ja teemaplokkidega ning teiste õppeainetega. Töö- ja tehnoloogiaõpetuses rõhutatakse üha rohkem konstruktivistlik-kommunikatiivset maailmakäsitust, mis tähendab “käega katsumist” ja õpilaste analüüsi, kriitilist meelt ning enesehindamist.
Töö- ja tehnoloogiaõpetuses käsitletakse elektroonikat rakenduslikust ja praktilisest seisukohast, füüsikas seevastu sügavamalt ja teoreetilisemalt. 1910. a kirjutas Peeter Põld: “Asja nägemine üksi ei anna igakord veel selget ja kestvat pilti. Silmale peavad nn liikumistunded appi tulema, mis käe ja teiste lihaste liikumisel sünnivad. Neil tunnetel on teistega võrreldes see iseärasus, et nad otse meie teadvusega ühte sulavad. /- - -/ Õpilane, kes kuubikdetsimeetri ise teinud ja ära mõõtnud, teab paremini, kui suur üks liiter on, kui see, kes igapäev seda kuju pildi peal näinud.” Edasi meenutab ta haridusteoreetik G. Kerschensteineri õpetlikku jutu K. E. Baeri elust: “Baer tulnud noore üliõpilasena Döllingeri juurde Würzburgis ja soovinud tema ettelugemisi võrdleva anatoomia kohta kuulda. “Mis ettelugemisi teil selle aine üle vaja on?” ütelnud Döllinger, “tooge mulle paar looma, esiteks üks ja siis jälle üks ja lõigake nad siin lahti.” Baer tõi ühe kaani, Döllinger näitas, kuidas seda looma vee all prepareerida tuleb ja soovitas lugemiseks ühte tööd kaanide üle. Tähelepanemised tegid lugemise tarvilikuks, lugemine tähelepanemisi. Ja nõnda sai Baerist kuulus loomade tundja.”
Maailm muutub iga päevaga tehnilisemaks ja tehnoloogilisemaks. Oleks väär mitte käsitleda tehnilises õppeaines keskkonda ja jätta analüüsimata inimese koht selles. Meie õppeaines vaadeldakse tehnoloogilist maailma tema mitmekesisuses ja mõjudes, inimeste eetilisi valikuid jne.
Katsetada ja kogeda
Töö- ja tehnoloogiaõpetust käsitletakse teistes maades valdavalt tehnoloogiakasvatuse nimetuse all (USA-s, Hollandis, Suurbritannias, Austraalias, Rootsis, Soomes) tunduvalt laiemalt kui meil. Käelist tegevust peavad oluliseks nemadki. Meil viljeldakse tööõpetuses enamasti käsitööoskusi, tehakse kauneid karbikesi ja suveniire, mida on hea demonstreerida näitustel ning kiita noorte oskusi. Kuid on üsna küsitav, kas tulevane käsitöömeister saab oma eluga edaspidi hakkama. Viimasel õpilastööde näitusel (2002) olid väljas Tallinna Arte Gümnaasiumi noorte tööd: tuletornid (majakad) ja mudel töötavast vesiveskist (juhendaja Tiit Kobrusepp). Nende puhul oli hästi kombineeritud elektroonika- ja puidutöö ning arvuti võimalusi. Selliseid esemeid valmistades õpib muudki olulist peale käsitöö.
Eespool loetletud maades lisandub käelistele baasoskustele loov lähenemine, tegevus tänapäeva töövahendite (sh info- ja kommunikatsioonivahendid) abil. Võimaldatakse katsetada ja kogeda, leiutada ja analüüsida, uuendada ja hinnata, teha tööd iseseisvalt ja koos teistega, pakkuda ja ellu viia ideid jne. Luuakse võimalused, et noor saaks edaspidises elus hästi hakkama, õpiks õppima ja looks ise või koos teistega keskkonnasõbralikke ja kvaliteetseid ning tõhusalt toimivaid projekte ja protsesse.
Õpetajate koolitamine
Mida arvavad tööõpetusest praegused üliõpilased, tulevased õpetajad? Didaktika õppekursusel analüüsisid nad ainet, mida omal ajal koolis õppisid, ja ainet, mida samal ajal Soome koolides õpetati tehnilise töö nimetuse all. Soome on hariduse vallas esimese viie eesrindliku maa hulgas maailmas, sama kehtib ka tööõpetuse kohta. Soome õppetöö analüüsi aluseks oli videomaterjal. Mõned markantsed näited üliõpilaste vastustest.
Eesti: orientatsioon minevikule; käsitsitöö; õpe poistele; masstoodang ja jäljendamine; omalooming puudulik, tehti lihtsalt asju; töövõtete õpetamine; käsitsi joonestamine; viilipea treimine; koolimaja remontimine; käsitööõpetus; esemed: koonlalaud, vasaravars, võinuga, vineerist mänguasjad, pähklitangid jne.
Soome: suunatud tulevikku; käsitsi tööle lisandub automaatika ja elektroonika; õpe poistele ja tüdrukutele; konkurentsivõime kasvatamine; loomingulisus ja ettevõtjakasvatus; baastöövõtted ja eksperimenteerimine; joonestamine arvutil; treimine arvuti juhitaval tööpingil; seos igapäevaelu saavutustega; tehnoloogiakasvatus; esemed: tehnilised projektid, rula, hot rod, veesuusad, jukebox, mudelism jne
TPÜ töö- ja tehnoloogiaõpetuse didaktika lektoraat on korraldanud tööõpetuse õpetajatele igal aastal 4–5 täienduskursust, teiste teemade hulgas on olnud elektroonika õpetamine tööõpetuse tundides. Sel poolaastal on plaanis mitu elektroonikakursust (ca 120 osalejat). Õpetajate suurt huvi näitab lisakursuste korraldamise vajadus. 2.–4.06. on kavas järjekordne rahvusvaheline konverents “Uus ja huvitav töö- ja tehnoloogiaõpetuses”, kuhu on oodatud osalema töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetajad ja külalisesinejad välismaalt. Tallinna õpetajad ootavad joonestamise õpetamist arvuti vahendusel.
Ülikooli õppelaborid (metalli- ja puidutöö) vajavad hädasti uuendamist, senine toetus HTM-ilt pole olnud piisav. Sügiseks kavandame sisustada elektroonika ja automaatika õppelaborid, firmad on nõustunud meid mingil määral toetama. Loodame HMT-ilt edaspidi materiaalset tuge õppelaborite ehitamiseks ja sisustuse soetamiseks, et tagada kvaliteetne õpe tehnilise hariduse algtaseme õpetamiseks. Tuleb tõsiselt mõelda, kas meie tehnilise eriala üliõpilaste koolitamine on ikka võimalik kaks korda väiksema koefitsiendiga kui näiteks põllumajandusülikooli loomakasvatuse erialal.
Imesid ei juhtu
Uno Cygneaus viis 1866. a Soomes tööõpetuse (tollal käsitöö) maailmas esimesena rahvakoolide ja õpetajate seminaride õppeplaanidesse riiklikult kinnitatud õppeainena. Rootsis rakendati käsitööd Otto Salomoni eestvedamisel pisut hiljem. U. Cygneaus tegi juba siis selget vahet terminitel “käsitöö” ja “kutseõpe”. Alguses oli O. Salomon seda meelt, et need kaks valdkonda on ühesugused, kuid ajapikku tunnistas oma viga ning hindas kõrgelt soomlase süsteemi. Ka täna püüavad ametnikud samastada töö- ja tehnoloogiaõpetust ning kutseõpetust, seda arvatavasti omaenese polütehnilise õpetuse kogemuste najal või loodetava majanduskokkuhoiu tõttu. Kuid tollal oli eesmärk töölisklassi ettevalmistamine, nüüd aga tuleviku töökohtadele töötajate ettevalmistamine.
Aastaid tagasi teadsid kutsekoolide õpetajad üsna hästi, millistest üldhariduskoolidest tulevad hästi ettevalmistatud õpilased. See sõltus paljuski tööõpetuse õpetajast ja töökojast. Siis olid koolid õppevahenditega tsentraalselt hästi varustatud. Tänapäeval arvatakse, et küll kutsekooli tulnust tehakse seal töömees. Kui aga õpilase alusoskused ja -teadmised on nõrgad, loodetud imet üldjuhul ei juhtu.
Noore inimese käekäik kujundatakse põhiliselt välja 17. eluaastaks, hiljem on raske midagi muuta. Seetõttu tuleks rõhk panna üldhariduskoolide töö- ja tehnoloogiaõpetuse igakülgseks väljaarendamiseks vajalike ressursside hankimisele. Koolitöökojad (nii põhivahendid kui ka töötingimused) vajavad kohe suurt investeeringut. Ministeerium on koolidesse saatnud soovituslike õppevahendite loetelu (Teataja, 2002). Vahendeid vajavad ka huviringid. Räägitakse küll nende vajalikkusest, aga sõnadest pole kahjuks eriti kaugemale jõutud.
1911. a kirjutas Peeter Põld: “Me elame 20. aastasajal. /- - -/ Ei ole enam mahti puuassidega vankril auklikul teel kolistada: nüüd tormatakse auru- ja elektrijõul maad läbi, tungitakse noolekiirusel lennates õhus edasi. Nüüd peavad ka mõtted peast pähe kui elektri sädemed vilksatama ja välguna õiget asja tabama. Nüüd ei anta ka meile aega kõhelda ja kõrvatagust sügada.” Kätte on jõudnud 21. sajand, ka Eestis, ka töö- ja tehnoloogiaõpetuses ning -kasvatuses.

Üleriigiline lastekoor – üleriigiliste koolikooride pere noorliige

INGE RAUDSEPP, REKK-i oskusainete peaekspert Eesti Muusikaõpetajate Liidu vastutav sekretär

Eesti koolikooride tegevuses võib täheldada unikaalse musitseerimisvormi – üleriigiliste koori-de – esilekerkimist. Üldsusele on tuntud Eesti Meestelalulu Seltsi poistekoor Kalev (dirigendid Hirvo Surva, Indrek Vijard), üleriigiline neidudekoor Leelo (Toomas Voll, Raul Talmar) ning Üleriigiline Koolinoorte Segakoor (Taavi Esko, Kadri Leppoja). Tänavu jaanuaris lisandus neile üleriigiline lastekoor, mis kuulub Eesti Muusikaõpetajate Liidu juurde.
 
Koori tekkimine oli igati loogiline: seni puudus üleriigiline koor kõige suuremaarvulisemale kooriliigile – lastekoorile. Koori looja ning selle tegevuse käivitaja on tuntud dirigent ja muusikaõpetaja Lydia Rahula.
Tõuke üleriigilise lastekoori loomiseks sai ta möödunud aasta aprillis Brüsselis, kuhu oli kutsutud Euroopa Liidu Kooriföderatsiooni korralisele nõupidamisele. Mitmed Euroopa Liidu liikmesmaad, aga ka liikmekandidaadid on loonud riiklikud lastekoorid ning see, et Eestis kui tuntud koorilauluriigis taolist koori veel pole, oli mõnelegi Euroopa dirigendile üllatus.
2002. a mais arutas üleriigilise lastekoori loomisega seonduvat Eesti Muusikaõpetajate Liidu volikogu, pidades koori tekkimist uueks väljakutseks õpilastele, aga ka muusikaõpetajatele. VII noorte laulupeo lastekooride üldjuhina oli Lydia Rahulal ülevaade Eesti lastekooride tasemest ning dirigentide tööst. Tema ettepaneku hakata tööle uue kooriga võtsid vastu Ene Ahven Tartu Tamme Gümnaasiumist, Ave-Maria Sild Tartu Karlova Gümnaasiumist ning Siirius Sikka Abja Gümnaasiumist.
Kui E. Ahven ning A-M. Sild on aastaid koorimuusikatööga silma paistnud, siis S. Sikka nimi on saa- nud viimastel aastatel tuntuks seo- ses Jõgeval korraldatavate vokaalansamblite konkursiga. Tema juhendatud Abja Muusikakooli laulustuudio on pälvinud seal mitmeid auhinnalisi kohti. Kõrge hinnangu andis möödunud aastal S. Sikka juhendatud Ab- ja lastekoorile lastekooride üldjuht L. Rahula.
Hääleseadjaks kaasati Vilja Slizevski, keda paljud EMA täienduskoolituse läbinud muusikaõpetajad meenutavad hea sõnaga.
Konkurss üleriigilisse lastekoori ning esimene ühislaulmine toimus 3. ja 4. jaanuaril. Külmadest ilmadest ning haigustest hoolimata oli Tartu Karlova Gümnaasiumi aula lauluhuvilistest tulvil. Registreerunud 176 õpilasest jäi tulemata 32, koori võeti vastu 121 lauljat.
Esimesed sammud
Suurimat rõõmu valmistas laste ning õpetajate huvi loodava koori vastu: esindatud olid kõik maakonnad, lauljaid oli saabunud väikestest maakoolidest suurte linnakoolideni. Proovi jälgides võisid õpetajad taas veenduda relatiivse noodilugemise süsteemi eelistes: uued laulud, mis polnud sugugi kerged, omandati suhteliselt kiiresti (O. Ehala “Valulaul”, “Päikeseratas”, P. Simoni “ Bridge Over Troubled Water”, T. Rahula “Halleluia”).
Vastloodud koori esimene kokkusaamine andis spontaanse tagasiside: koori asutaja L. Rahula e-post täienes päev-päevalt laste ning õpetajate positiivsete sõnumitega: “Tahan laulda selles kooris, kas mind võeti vastu, millal on järgmine laululaager?” olid tüüpilised küsimused. Vastuste saatmine laste kirjadele, info õpetajatele, uue laululaagri planeerimine – kõik see moodustas alates jaanuarist kindla osa L. Rahula päevaplaanist…
7.–9. märtsini sai teoks tõeline üleriigilise lastekoori laululaager 142 osalejaga: uute põnevate laulude õppimine, Vanemuise artistide kontsert, ööbimine nagu laulupeol, uued sõbrad ning taaskohtumise ootus. Hääleseadja V. Slizevski: “Täiesti ?okeeriv kogemus! Nii palju kõlavate häältega lapsi ning milline ühislaulmise vaimustus! Olen kõrvust tõstetud ning ülendatud meeleolus, et mulle on selline võimalus pakutud.” Ka dirigendid peavad esimest laululaagrit kordaläinuks: juba kuulis koori erilist kõla ning sai kinnitust repertuaari õnnestunud valikust. Kõige köitvam on aga ühine musitseerimislust, milles sünnib uus põnev muusika ja uued ideed. Kuna paljud lapsed õpivad muusikakoolides pillimängu ning muusikainstrumentide nimistu on mitmekesine, pole võimatu, et lastekoori vokaalkõla ilmestab peagi kammeransambel või -orkester.
Üleriigiline lastekoor avaldab tänu toetuse ja abi eest eelkõige muusikaõpetajatele, kes saatsid oma õpilasi vastloodud koori. Aitäh Undel Kokale, Eesti ainsa koorilaulu süvaõppega kooli, Tartu Karlova Gümnaasiumi direktorile, kes võimaldas korraldada laululaagri koolis. Kindlasti oleks kõik olnud palju keerulisem, kui poleks olnud haridusministeeriumi hasartmängumaksu nõukogu rahatoetust.
Laste arvamusi vastloodud koorist
Liisa Tudu PK: “Üleriigilise Lastekoori loomise idee oli vahva ja ma käin siin kindlasti edasi. Laager oli huvitav, eriti õhtune Vanemuise artistide esinemine.”
Kristi Tartu Tamme G: “Me laulame lahedaid laule ja saame neid nii ruttu kokku laulda. Üldse oli see üleriigilise lastekoori loomise mõte väga hea. Algul arvasin, et see on nii igav, aga eksisin kõvasti.”
Arnika Sillatosa PK: “Lauldes on tunda, et kõigile meeldib laulda ning me laulame südamest. Väga huvitav on jo-le-mi-süsteem. Kõik dirigendid on väga energilised ja abivalmid. Lydia Rahula väga aktiivne dirigeerimine aitab õppimisel palju kaasa. See, et õpetajad on erinevad, ongi huvitav ning hea.”
Elis Toila Gümnaasiumist: “Mulle see koor meeldib, sest mulle meeldib väga laulda, aga koolis ma seda nii palju teha ei saa. Koorist sain uusi sõpru – niimoodi koos käia on tore! Minu ettepanek on aga selline: laulude juurde võiks liikumist lisada. Ja laululaager võiks iga kord erinevas kohas olla.”
Marja-Liisa Jõgeva ÜG: “Minu esmamulje oli petlik: suur koolimaja, uued õpetajad, koorijuhid jne. Kuid kui juba üks öö selles koolis oldud, tundus kõik lahe. Eriti vahva on see, et keegi sellist üritust korraldab ja eest veab. See aitab noortel sisustada vaba aega ning tore on olla laulvas keskkonnas.”
Eliisa Mammaste Algkoolist: “Mulle meeldib siia koori kuuluda. Need kolm päeva on olnud nii lahedad! Laulda neljahäälselt on põnev!”
Maarja-Linda Saaremaa ÜG: “Proovid võiksid olla tihedamini. Suvel võiks laager olla Saaremaal. Võiks käia ka välismaal, näiteks Soomes ja Rootsis. Me võiksime teha ka oma koori lipu ning meil võiks olla maskott. Tuleval suvel võiksime osa võtta Saaremaa maakondlikust laulupeost.”
Katrin Torma PK: “Täitsa lahe, kui välja arvata see, et olen esimest korda ja laule näen ka esimest korda. Natuke raske on teistega sammu pidada. Aga eks harjutamine teeb meistriks!”
Liina Rapla ÜG: “Sellesse koori tahan ma kindlasti edasi jääda, ehkki taolises suures kooris võib paljugi juhtuda. Oma koolis ma veel laule astmenimedega ei laula, nüüd aga juba laulan. Nendega lauldes saan ma paremini rütmist aru.”
Kristi Ülenurme G: “Laulud on mõnusad ja jo-le-mi-ga hakkan ka ära harjuma. Tore seltskond on siin! Kõik on hästi sõbralikud. Lahe on nii suure kooriga laulda ja uusi sõpru saada.”
Kerli Väike-Maarja G: “Kui alguses plaani lugesin ja vaatasin, kui palju me laulma peame, ehmatasin ära. Ehkki täna on juba laupäev, proovid läbi, ei tunne ma ennast väsinuna, tahaksin veelgi laulda.”
Katre Kadrioru Saksa G: “Tahaks võimalikult paljudes linnades laagreid teha, et õppida ning näha ka teisi Eestimaa paiku.”
Tiina Tabivere KK: “Mulle meeldis kõik. Vahva oli Vanemuise tantsuetendus. Õpetajad olid kõik toredad. Ja mulle meeldib see, et laulame jo-le-mi süsteemis. Nii on algul lihtsam, kuid ma märkasin, et mõned ei saa sellest aru ja jäävad teksti lugemisega hätta. Laulud on kõige paremad, mida üldse võiks valida.”
Silina Noarootsi Kool: “Eelmisel korral ei meeldinud mulle astmetega laulda, sest ma ei osanud eriti hästi. Nüüd oli juba palju kergem. Väga meeldis, kuidas Tomi Rahula klaverit mängis. Sellele oli kohe hea kaasa laulda – kutsus laulma. Esimest korda rääkisin ma raadiosaates. Olen väga õnnelik, et mulle selline võimalus anti. Toredad olid ka hääleseades näolihaste treenimisharjutused!”
Anu Torma PK: “Kõige parem on see, kui töötad energilise ja rõõmsameelse dirigendiga. Laulud on liikuvad ja ilusa meloodiaga, laulud saab kiiremini selgeks kui koolikooris.”
Mari Ülenurme G: “Ikka hullult lahe üritus ja nii mõnna on kõik koos laulda. Laulmine väsitab küll õhtuks päris ära, aga sellega on võimalik ära harjuda. Õnnitlen lastekoori moodustamise idee autorit.”

Pildid lapsepõlve näituselt

KRISTA PIIRIMÄE

Tartu Kunstimuuseumis Raekoja platsil on 27. aprillini avatud näitus “Lapsepõlv”. Koostajate kontseptsioon ei ole küll päris hästi välja tulnud, kuid ilusat ja õpetlikku on seal palju.
 
Alljärgnev piltide analüüs võib aidata õpetajat, kui ekskursioonijuhti ei ole käepärast.
Erik Haamer “Noor ema” (1940)
Erik Haamer (1908 Kuressaare – 1994 Rootsi, lõpetas 1935 Pallase) kujutas kalurite elu oma kodusaarel ja Ruhnus. Huvi suurte figuraalkompositsioonide vastu oli osalt tingitud autori ande eripärast, osalt n-ö ühiskondlikust tellimusest, mis soovis juba ammu intiimsemate portreede, maastike ja natüürmortide kõrval näha suuremaid eesti rahva eluolu käsitlevaid pilte. Teine ajastu nõue oli rahvuslikkus, mitte pelgalt “õige” teema ja rahvuslik ornamentika, vaid eestluse sügavam tunnetamine. Haameri loomingus said mõlemad taotlused kokku kõige paremas vormis. Saarlaste karmide elu- ja töötingimuste kaudu oli hea üldistada kogu eesti rahva sitket iseloomu, mida peetakse seni eestluse üheks olulisemaks tunnuseks. Kunstnik kasutas mõjuvat kunstilist kujundit ja omapärast kompositsiooni. Tema idee edasiandmiseks sobis tagasihoidlik pruunikashallikas koloriit, mis lähemal vaatlusel on väga tihedalt läbitöödeldud ja mitmekesine. Haameri paremad maalid tõusid sümboliks. Üks nendest on “Noor ema” – töötav Saaremaa naine, kes istudes kiviklibusel põllul, imik süles, assotsieerub Maarja ja Kristus-lapsega ning mõjub selliselt kogu eesti rahva jaatava sümbolina.
Karin Luts “Leerilapsed” (1936)
Karin Luts (1904 Viljandimaa Riidaja vald – 1993 Stockholm, lõpetas 1928 Pallase) maalis kõike, oli väga tugev just portree- ja figuurimaalis. Tema loomingus leiame suhteliselt vähe lõivumaksmist ajastule, mille näiteks on ka “Leerilapsed”. Leeris käimine märgistas tookord lapsepõlve lõppu, elluastumist, luba abielluda. See oli esimene suur ja pidulik sündmus noore inimese elus (sünnipäevi siis ei tähistatud). Nagu K. Luts oma päevikus kirjutab, jäi tal leer olmelistel põhjustel ära, millest oli tal elu lõpuni kahju, ja võib-olla just seetõttu maalis ta pildi, mis on üks kauneimaid eesti kunstis. Alt üles vaade ja sümmeetria annab teosele pidulikkust ja monumentaalsust. Lutsu loomingus erandlikult monokroomne koloriit laseb mõjule pääseda tähendusrikastel detailidel (lauluraamat, lilled, käed), joone ilul (eriti kleidivoldid) ja lutsulikul näotüübil (vormitu nina, täidlased huuled, rasked silmalaud). Maalile annab lüürikat ja hellust juurde tahtlikult naivistlik stiil: lapselikult tömpjalad ja saamatult armsad näod, üksteist toetavad käed.
Elmar Kits “Noor viiuldaja” (1956)
Pärastsõjajärgsest ajast valime selgitusteks välja jälle kaks andekat portree- ja figuurimaalijat: Elmar Kitse (1913 Tartus – 1972 Tartus, lõpetas 1939 Pallase) ja Tiit Pääsukese (1941 Põltsamaal, lõpetas 1971 ERKI). Mõlemad kunstnikud on viiuldajana kujutanud oma poega.
Tööd on eriti huvitavad nende aegade võrdluses, milles nad on loodud. Elmar Kitse maal “Noor viiuldaja” kannab tugevat sotsialistliku realismi pitserit. Elmar Kits oli kunstnik, kes püüdis kogu aeg sotsrealismi piire laiendada, 1956. aasta oli aga selles mõttes veel väga kanoniseeritud. Maalis avaldub kunstniku julgus pintslikäsitsuse eskiislikus kerguses ja varjundirikka, maalilise koloriidi kasutamises, kuigi koloriit näib esmapilgul igavalt pruun. Muidugi paelub selles pildis eelkõige autori oskus anda edasi poisi püüdlikku õppimist, omamoodi psühholoogiline süvaanalüüs.
Tiit Pääsuke “Poiss viiuliga” (1980)
See on Elmar Kitse maali parafraas. Pääsuke kujutab oma poega samas asendis, taga peegli asemel paokil uks. 1980. aastaks olid eesti kunstnikud kätte võitnud peaaegu täieliku väljendusvabaduse. Tiit Pääsuke ei ole aga senimaani loobunud mõnest ülirealistlikust kujundist. Kuid tema atribuutikas on üha tähtsama koha võitnud tühjad pinnad, kuhu on nagu juhuslikult kukkunud üksikud detailid, asetunud sädelevad värvilaigud, riivanud pintsel või kraapinud selle vars. Nende kõrvale on maalitud kompositsioon figuuridega.
Vaadeldav maal on näide ajast, mil tema töödes olid “lood” selgemini loetavad. 1980. a oli võimalik samale teemale anda hoopis poeetilisem ja musikaalsem lahendus, kui oli Elmar Kitsele peale sunnitud sotsrealism.

Üle-eestiline mälumäng “Eurokilb 2003”