Õpetaja kutseaasta tulekul

Esimest aastat Lasnamäe Üldgümnaasiumis töötaval Tallinna Pedagoogikaülikooli üliõpilasel Piia Ilvesel läheb hästi. Kolleegid iseloomustavad teda kui tragi ja säravat õpetajat. Pilt on tehtud 6. klassi loodusõpetuse tunnis. RAIVO JUURAKU foto

SIRJE TOHVER

Järgmisest sügisest rakendub õpetaja kutseaasta. See tähendab, et esimest aastat koolis töötavad noored jätkavad paralleelselt õpinguid ükskõik millises õpetajakoolitust pakkuvas ülikoolis või selle kolledzis. Koolis juhendab kutseaasta sooritajat kas magistriõppe või spetsiaalse täienduskoolituse läbinud kolleeg – mentor. Kutseaasta lõpeb kutseeksami sooritamise ja kutse omistamisega.
 
Tartu Ülikooli pedagoogikaosakonna hariduskorralduse dotsendi Hasso Kukemelgi sõnul on kutseaasta peaeesmärk noort tema esimesel tööaastal aidata. “Seni me lihtsalt viskasime noored vette, mõtlemata sellele, kas nad ujuvad välja või mitte. Nii kaotame palju õpetajaid, kes juhendamise ja heatahtliku aitamisega võiksid mõne aastaga tõeliselt headeks tegijateks saada.”
Kutseaasta idee elluviimiseks on vaja juhendajaid. 1999. a alustati TÜ haridusteaduskonnas koolikorralduse eriala magistriõppe ühe haruna mentorite koolitamist. Tänase seisuga on neid lõpetanud 22. Praegu nimekirjas olevast 187 üliõpilasest sadakond on tulevased mentorid. Sel aastal oli konkurss koolikorralduse erialale 3,64. Vastu võeti 17 mentoriks õppijat.
Mentoreid on vähevõitu
TPÜ-s tegeleb mentorite magistriõppega Haridusuuringute Instituut. 2001. a alustas õpinguid 50 magistranti, kellest jäi järele 41. Neist seitse on kaitsnud magistritöö ja 23 läbinud eelkaitsmise. Magistritest mentoreid on seega üsna vähe.
HTM-i kõrghariduse talituse peaeksperdi Vilja Saluveeri sõnul ei peagi noort õpetajat tema kutseaastal juhendav pedagoog olema tingimata magister, piisab ka spetsiaalse täienduskoolitustsükli läbimisest. Vilja Saluveeri andmetel on juhendamiskoolitust saanud umbes 3500 vanemõpetajat ja õpetajat-metoodikut. Neile lisanduvad pedagoogid, kes on juhendamist õppinud koolisisestel kursustel.
TPÜ pakub täiendusõpet kahe 160-tunnise nn mentoriõppekava alusel: “Noorte õpetajate ja praktikantide juhendamine koolis” (Haapsalu kolledzis) ja “Pedagoogilise praktika juhendamine” (kasvatusteaduste teaduskonna õpetajakoolituse osakonnas). Kolmas samas mahus õppekava ootab alles HTM-i registrisse kandmist, esialgu ei õpi selle järgi keegi.
TPÜ Haapsalu kolledzi peametoodiku Riina Kippaku sõnul hakkasid nad juhendajaid koolitama 1999. a “omakasupüüdlikel” eesmärkidel. “Tahtsime korraldada üliõpilastele heal tasemel praktikat õppinud juhendajate käe all. Pidasime (peame) väga oluliseks, et juhendaja tunneks kolledzi suundumusi. Koolegi valime selle järgi, millisest piirkonnast meie üliõpilased pärit on, arvestusega, et nad saaksid kodu lähedale praktikale minna. Loomulikult võimaldab koolitus tõsta ka juhendaja enda professionaalset taset,” selgitab Riina Kippak. Alustanutest jõuab lõpusirgele 98%. Seni on koolituse läbinud 131 pedagoogi. Kõige rohkem on nende hulgas Läänemaa inimesi. Uuemõisa, Asuküla ja Haapsalu Linna algkooli õpetajatest on juhendamist õppinud pooled, Keila SOS Lasteküla õpetajatest kõik.
Õpperühmade komplekteerimine on Riina Kippaku sõnul esialgu rohkem siiski kolledzi kui koolide endi mure. “Helistame meeleheitlikult koolidesse ja otsime sobivat kontingenti, nagu oleks see meie eralõbu. Kõik koolijuhid ei näe selle koolituse perspektiivi.” Kippak peab sellise suhtumise põhjuseks koolijuhtide vähest teadlikkust, koolisisese täienduskoolituse puudulikku planeerimist ja täienduskoolitusraha nappust.
TPÜ kasvatusteaduskonna õpetajakoolituse osakonna juhataja Inge Timo?t?uki kinnitusel sarnaneb nende pakutav praktikajuhendajate koolitus enamjaolt tulevase mentorite koolitusprogrammiga. Tänaseks on selle lõpetanud üks eesti (28 inimest) ja üks vene õppekeelega (32) rühm.
Sõna on koolijuhtidel
Lähte Gümnaasium vajab uuest aastast vähemalt kaht uut õpetajat. Direktor Üllar Loks ütleb, et nad üritavad konkursi korras saada kogenud töötajaid, alles siis, kui see ei õnnestu, tuleb kõne alla algaja. “Matemaatikas on hea, kui üldse kellegi leiab,” tõdeb direktor.
Mentoriõppesse suhtub Üllar Loks skeptiliselt. “Olen ise sellest osa võtnud ja katkestanud. Ma ei näe põhjust, miks peaks kool kulutama õpetajate koolitusraha mentorite väljaõpetamisele. Kui selleks on riigi raha, siis on veel mõeldav.”
Ka Valga Gümnaasiumi direktori Raimond Lutsu sõnul pole probleem mitte niivõrd juhendajates – mentorlus jääb nende koolis vanemõpetajate ja õpetajate-metoodikute ülesandeks –, kuivõrd õpetajate puuduses. “Oleme otsinud juba aastatid inglise keele ja füüsikaõpetajaid. Seni tulemusteta,” tõdeb Raimond Luts.
Lihula Gümnaasiumi direktor Jaan Mikk on resoluutne: “Mentorlus kukub läbi. Meil on õpetajate puudus nii suur, et ma ei saa ühtki inimest õppima lasta. Pole kedagi tema asemel tundi saata.” Miku sõnul on õpetajate leidmine aasta-aastalt raskem. Maal olevat nende järele lausa karjuv vajadus. Kui Mikk TPÜ-s endale eesti keele õpetajat käis otsimas, luges ta postil koolide tööpakkumisi: eesti keele õpetajat vajas tervenisti kümme kooli.
Paide Ühisgümnaasiumi direktori Tiiu Juurmaa arvates on noore õpetaja kutseaasta igati loogiline samm. “See on juba praegu toimiva süsteemi seadustamine. Meie koolis on ka seni esimest aastat töötavatel õpetajatel juhendajad olnud, üldjuhul sama ainevaldkonna vanemõpetajad.” Tiiu Juurmaa ütleb, et tal on kavas mõni õpetaja ka mentoriõppesse saata. Praegu peab kandidaatidega läbirääkimisi.
Põltsamaa Ühisgümnaasiumi direktor Aimar Arula ütleb, et kõrgkool on neile mentorikoolitust pakkunud, kuid ükski õpetaja ei avaldanud soovi õppima minna ja praegu polegi koolis mentorit. “Mentorikoolitus on väga kallis, kõrgkoolid peaksid ju ometi ise huvitatud olema, et keegi noori õpetajaid juhendaks,” arvab Aimar Arula.
Igaüks mentoriks ei sobi
Kui koolides valitseb valdavalt arusaam, et juhendajaks sobib kogenud pedagoog, kas vanemõpetaja, õpetaja-metoodik või õppealajuhataja, siis Hasso Kukemelk seda arvamust ei jaga.
“Õppealajuhataja on noore õpetaja ülemus, ülemuselt aga tavaliselt nõu ja abi küsima ei minda. Inimesena võib õppealajuhataja ju mentoriks sobida, aga amet ei lase,” põhjendab ta.
Ka kaugeltki kõik vanemõpetajad ja õpetajad-metoodikud ei kõlba Kukemelgi sõnul mentoriks.
“Õpetaja võib olla väga hea ainetundja ja suurepärane suhtleja, aga treeneri rolli ta ei sobi. Nii nagu ka igast tippkorvpallurist ei saa head treenerit,” põhjendab Hasso Kukemelk.
Koolijuhtide suhtumine magistriõppesse näitab tema sõnul sedagi, kui avara pilguga nad haridusele vaatavad. Magistritöö eesmärk pole ju ainult mingi kitsas lõik väga hästi ära teha, see aitab õpetajal uuele arengutasemele jõuda.
“Olen tähele pannud, et päris paljud magistritöö kaitsnud õpetajad hakkavad õpetamisele hoopis teistmoodi lähenema. Miks välismaa suurfirmad nõuavad oma osakonnajuhatajatelt vähemalt doktorikraadi? Aga sellepärast, et nad suudaksid süstematiseerida ja analüüsida. Kas meie õpetajad ei pea seda suutma ja oskama?” küsib Kukemelk.
Kutseaasta mudel alles töös
Õpetaja kutseaastat valmistavad ette TPÜ ja TÜ. 2004. a kevadeks ühtlustatakse mentori ja kutseaasta sooritaja koolitusprogrammid, valmivad abimaterjalid koolidele ja kutseaasta sooritajale.
Mullu katsetati TPÜ Haapsalu kolledzis kutseaasta näidisprojekti. Tulemused on esitatud riiklikus õpetajakoolituse arengukavas kutseaasta võimaliku rakendusmudelina. Selle kohaselt on kavas juhendajad samaaegselt juhendamisega õppima suunata. Vilja Saluveeri sõnul on paralleelselt juhendamisega toimuval koolitusel oma plussid: see aitab võimalikke probleeme analüüsida ja kergemini lahendada. Tegemist on siiski alles tööversiooniga, kuhu saab veel muudatusi teha.

Toetame streikijate nõudmisi

RUTH TUULEVESKI, Väätsa Põhikooli EHL-i algorganisatsiooni tugiisik

TALO ja valitsuse palgaläbirääkimiste ummikseisu jõudmise tõttu ootab ees ühepäevane streik. Meie kooli kollektiiv ütles streigile “ei”. Leiame, et koolitöö ärajätmine ühel päeval ei anna olulist tulemust palgaläbirääkimiste edendamiseks. Kuid see, et me streigis ei osale, ei tähenda, nagu oleksime rahul valitsuse elluviiduga või kavandatavaga.
 
– Toetame TALO palgarääkimistel esitatud nõuet tõsta 2004. aasta palga alammäära, lähtudes rahandusministeeriumi keskmise palga prognoosist.
– Avaldame streigis osalejatele toetust ning pöördume valitsuse poole järgmiste mõtete ja küsimustega.
Praegune valitsus (nagu ka eelmised) on lubanud haridust väärtustada ja prioriteediks pidada. Hariduse väärtustamise üks oluline näitaja on õpetajatele vääriline palk. Selle nimel peabki TALO valitsusega läbirääkimisi, mis on praegu jõudnud vastasseisuni.
Oleme selle vastu, kuidas valitsus manipuleerib arvudega, jättes üldsusele vale mulje. Avalikkusele esitatud arvud ja protsendid jäetakse lahti rääkimata.
Palgatõusu asemel palgalangus
Ajakirjandus teavitab (vt Res Publica häälekandja), et Toivo Maimets ja Tõnis Palts suutsid eelarveläbirääkimistel luua tingimused, mis võimaldavad järgmisel aastal tõsta õpetajate sissetulekut ligi 12 protsenti. Rahvas loeb ja imestab, millega need õpetajad ometi rahul ei ole, palk muudkui tõuseb. 12-protsendiline tõus peab tähendama valitsuse kavandatud palgafondi 8-protsendilist suurendamist, mis on mõeldud parimate õpetajate topeltpalgaks, millele lisanduks maksukoormuse alandamisega kaasnev reaalsete sissetulekute kasv üle kolme protsendi. Tulumaksu alandamist loeb valitsus niisiis õpetajate palgatõusuks.
1.09.2003 rakendus pedagoogilise kaadri tööaja ja palga arvestamise kord vastavalt töö- ja puhkeaja seaduse (edaspidi TPS) sätetele. Korra on valitsus seaduse rakendamise koolielu spetsiifika tõttu edasi lükanud. Laialdaselt on räägitud seaduse rakendumisel õpetajate lisatöö tasustamisest 1,5-kordselt. Järeldus – osal õpetajatest tõuseb palk oluliselt. Kuna oskame arvutada, siis näeme, et seaduse rakendamine toob mitmel juhul palgatõusu asemel kaasa selle languse ning 1,5-kordne tasustamine lisab suhteliselt vähe.
Õpetajate Lehes on ilmunud artikleid, kus on näidatud, et TPS-i rakendamine ettenähtud kujul toob kooli lisapingeid ja arusaamatust. Kool on pandud olukorda, kus seaduse täitmiseks tuleb raha leida oma eelarvest. Haridusministeerium peaks teadma, kui vähese rahaga peab osa koole hakkama saama.
Me ei pea õiglaseks palga vähendamist. Palgaseadus ütleb, et sama töö korral ei tohi töötaja palk väheneda ja seadusesätteid tuleb rakendada töövõtjale soodsamalt. Milleks rakendada seadust, mille täitmiseks tuleb hakata kombineerima? Oleme sellisel moel kavandatud seaduse vastu ja kui koolidele ei eraldata selleks raha, tuleb seaduse täitmine määramata ajaks edasi lükata.
Kas õpetajale seadus ei kehti?
Kõik Eesti Vabariigi seadused peaksid kehtima kõigile võrdselt. Palgaseadus annab sätted õhtuse ja öötöö tasustamise ning puhkepäeval töötamise tasustamise kohta. Pedagoogilise kaadri jaoks neid sätteid ei rakendata ega ole ka ette näha, et hakataks rakendama. Ometi peab õpetaja töötama vahel ka õhtuti, öösiti ning puhkepäevadel.
Õpetajad korraldavad kultuuriüritusi ja pidusid (eriti maapiirkondades), käivad õpilastega võistlustel, ekskursioonidel, matkadel, laagrites. Seda mitte nn üldtööaja sees, vaid oma vaba aja arvelt.
Puhkuseseadus ja palgaseadus näevad ette, et puhkusetasu arvestusse kuuluvad ka lisatasuna saadavad summad. Kõik omavalitsused seda ei arvesta ja õpetaja saab puhkusetasu võimalikust vähem.
Ettepanekud valitsusele
Meie mõtted palgafondi 8% tõusu ja omavalitsusele selle üle otsustamisõiguse andmise kohta oleksid järgmised:
– 8% palgafondi tõus on piisav vaid selleks, et lahendada TPS-i rakendamisega kaasnevad probleemid, see ei too kaasa õpetajate tegelikku palgatõusu.
– Kujundina mõeldud mõiste “topeltpalk” tuleks asendada juba käibel oleva mõistega “tulemuspalk”. Tulemuspalka saab õpetaja tulemusliku töö eest teatud valdkonnas
– Ei kujuta hästi ette, et Tallinna Linnavalitsus hakkab otsustama, kuidas linna koolides tublidele õpetajatele lisaraha jaotada. Ilmselt jääb see töö koolidirektorile.
Oleme ainuisikulise otsustamisõiguse delegeerimise vastu. Peame demokraatlikule ühiskonnale kohaseks anda koolides raha jaotamise põhimõtete väljatöötamine direktsiooni, õpetajate, hoolekogu esindajatest ja usaldusisikust koosneva kogu kätte. See õigus peab olema tagatud seaduse või määrusega.
Küsimused ministrile
1. Kas Eesti Vabariigi kõrgharidusega õpetaja ei tööta vähemalt Eesti keskmisel tasemel, et talle ei ole võimalik maksta riigi keskmist töötasu?
2. Kas HTM-i ametnikud on käinud mõnes konkreetses koolis ja arutanud läbi kogu kollektiivi palgaraha kujunemise ja tulemi vastavalt töö- ja puhkeaja seadusele?
3. Miks ei rakendata ühtsustamise põhimõttest lähtuvalt pedagoogilisele kaadrile kõiki Eesti Vabariigi seadustest tulenevaid sätteid, vaid tehakse seda valikuliselt?
4. Miks andis valitsus omavalitsusliitude nõudmisele järele ja delegeeris 8% palgafondi raha jaotamise õiguse neile? Kas ei too see kaasa ebapädevaid otsuseid?
5. Kas on loota, et Euroopa Liidu liikmesriigina loetakse ka Eestis õpetajad riigiteenistujateks?
Ootame ministrilt vastust oma pöördumisele. Kõige vähem rahuldab meid konstateerimine, et raha ei ole.
Pöördumine on antud üle haridus- ja teadusministrile tema külaskäigul Väätsa Põhikooli 17. oktoobril.

Repliik

Kuidas me teatris käisime

Nädalakommentaar

Karl Kello

Eile kinnitati Soomes kiriku- ustele kümme teesi teemal armasta last – kaitse lapsepõlve, koostatud kiriku lastetöö keskustes. Autorid võrdlevad neid Martin Lutheri teesidega Wittenbergi lossikiriku uksel 31.10.1517, mis sai usupuhastuse alguseks. Kas meie siin üldse teame, et ka niisugune asi on olemas – lapse õiguste päev?
Soomlaste lapseõiguste teesid võivad küll tunduda enesestmõistetavad, kuid igal juhul tasub neisse süveneda (vt http://www.evl-slk.fi/board/teesit.html). Eesti oludes pakub enim tähelepanu viimane tees – kaitse lapsepõlve. Seda mõistetakse kui lapsele rahuliku kasvamise tagamist keskel muutuste maailma. Turvaline lapsepõlv on ühiskonnale tähtsam kui laste lühinägelik allutamine ühiskonna turumajanduslikule edule.
Infantiilne tarbimisühiskond näeb lapses tulevast tarbijat. Lastest kasvatatakse tarbijaid, ja mitte ainult tulevasi, kui vaadata neid kommi-, kartulikrõpsu- ja limpsireklaame, varsti kasutavad lapsedki krediitkaarte. Lapsi jääb aina vähemaks, turusurve seega tugevneb. Läbimüük peab pidevalt suurenema, kasumikõver ka tulevikus ülespoole minema. Soomlased on osanud tähele panna, et koolilaste limpsijoomine (ja oli vist juttu ka kommisöömisest) on viimase viie aasta jooksul kahekordistunud. Arstid teavad, mida tähendab liigne suhkrutarvitamine.
Lapstarbijate kasvatamine on liberaalse turumajanduse üks tumedamaid varjukülgi. Kuidas suudaks laps otsesele ja varjatud reklaamile vastu seista, kui täiskasvanudki ei saa sellega hästi hakkama? Ja ühiskond imestab, et lapsed suitsetavad ja joovad viina (PM, 15.11.). Kohalik turundusnõustaja aga mängib naiivitari, käsitledes alkoholireklaami võimalikku ärakeelamist: viina juuakse niikuinii, reklaamida seda või mitte. Sest reklaam ei suuda panna jooma inimest, kes alkoholi järele vajadust ei tunne (Jaanalind võitleb viinaga, EPL, 4.11). Tõsi on. Kuid targu jäetakse selgitamata, milles on alkoholireklaami mõte – see on soodsa ühiskondliku fooni säilitamine joomise suhtes = tulevase tarbija kasvatamine. Mis iseäranis küüniline, sest viina-, resp. reklaamiäri käib laste tuleviku arvelt. “Reklaam ei loo uusi vajadusi, vaid ainult muudab margieelistusi. See on ostupsühholoogia lihtne põhitõde,” õpetab turundusnõustaja lihtsameelset lugejat. Kuid mida ütleb lapsepsühholoogia?
Turundusnõustaja, kelle meelest alkoholireklaami ärakeelamine murendab demokraatiat ja sõnavabadust, loodab, et see katse on ametkondlik tööõnnetus, aga mitte siiras nõukogulik ihalus tsensuuri ja potjomkinluse järele. Sest taevakanalite, interneti ja reisimuljete kaudu sattuvat see ikka tarbija teadvusse. Sellise loogika kohaselt oleks mõtet hoopis suurendada viinareklaami mahtu, tööd saaksid reklaamikontorid ja -levitajad, äri käiks ja raha liiguks. Siiski tundub, et nii kaua, kuni viinareklaamijad ise ei saa aru oma tegevuse ebaeetilisusest, tuleb neile seda puust ette teha. Piiritu vabadus mõjub mõnel puhul rängemalt kui puhas piiritus.
Midagi toimub. Lapsed on rahutud. Ilmselt on seegi tarbimisühiskonna mõju. Leelo Tungal ütleb intervjuus kultuurilehele Sirp, et ta on viimasel ajal lastega kohtumas käies märganud, et neis on tõesti mingi motoorne rahutus – kui kõrvutada lapsi täis saali praegu ja viis aastat tagasi. Lapsed tõmblevad kogu aeg. Laps kuulab, suu lahti, aga liigub pidevalt. On see närvipingest või millest.
Lastel on kohutavalt palju pingeid, mille maandamiseks vaadatakse filme, kus lendab päid, ja mängitakse arvutimänge, tappes kolle. Vanematel pole aega lapse muredega tegelda. Laps peab ise hakkama saama. Selle tähelepanekuga resoneerib ka Ungari muinasjutuvestja András Berecz, kelle sõnul ei suuda paljude võimalustega killustatud lapsed tähelepanu koondada, neid on raske kaasa haarata. Kui just hiire ja karu häält ei tee, on nad kohe rahutud ja jooksevad laiali. Isegi lapsevanemad ei oska kuulata vaikust, mis siis rääkida lastest. Pausid tuleb täita ää-dega – ainult siis paistad targa inimesena (vt Sirp, 14.11).
Midagi toimub ka Eesti koolis, lisaks koalitsioonilepingu täitmisele. Õnneks ei jõua kool kõigile muutustele kiiresti reageerida, kirjutab Mailis Reps eelmises Õpetajate Lehes isiklikele kogemustele toetudes. Kui praegune koalitsioon asendub järgmisega, tulevad uued mõtted ja ponnistused.
Võib-olla oleks tõesti mõttekas õpetajad ajutiselt rahule jätta ja lasta neil keskenduda õpetamisele-kasvatamisele, makstes esialgu vähemalt Eesti keskmist palka. Õpetajate töötasu sidumine nn keskmise palgaga aitaks ühiskonnas tervikuna pingeid vähendada.

Toetusstreigiga on veel võimalik liituda

ANU MÕTTUS

Eilseks pidid kõik TALO ühepäevase streigiga liituda soovinud andma sellest teada oma tööandjatele ja kohalikele omavalitsustele. Kes seda mingil põhjusel ei teinud, kuid soovivad siiski streiki toetada, võivad viia läbi toetusstreigi, millest peab teatama ette vaid kolm päeva.
 
Arvestades seda, et haridustöötajate põhinõudmised streigil – astmepalga alammäära tõstmise, tähtajalise töölepingu mittekehtestamise, koolieelse lasteasutuse seaduse § 27 säilitamise jt kohta – puudutavad kõiki pedagooge, otsustas EHL streiki kaasata ka need, kes ametiühingusse ei kuulu.
EHL-i viimases infolehes on üksipulgi ära toodud streigi korraldamise õiguslikud alused ja soovitused selle läbiviimiseks. Need arutati hoolega läbi ka ametiühingu usaldusisikute koosolekutel. Peamised nõudmised on jäänud üldjoontes samaks. Sven Rondik: “Kui nõudmised vastu võeti, oli § 27 veel koolieelse lasteasutuse seaduses sees. 12. novembril tühistas riigikogu selle. Nüüd peame sõnastama oma ühe põhinõudmise ümber selliselt, et avaldame protesti riigikogu niisuguse otsuse vastu, ja nõudma, et need asjad uuesti paika pandaks.
Protesteerime ikkagi ka tähtajaliste töölepingute vastu, kuigi minister Toivo Maimets on mitmel pool kinnitanud, et koalitsioonileppe seda punkti täitma ei hakata. Leppest pole seda siiski ametlikult välja võetud.
Mis puudutab palga alammäärasid, siis 8% palgavahendite tõusu võib jaotada samamoodi, nagu jaotati 100 mln krooni käesoleval aastal – kuidas jumal juhatab. Ja palgaraha ei pruugi üldse välja jaotada – kelle kätte see läheb, see otsustab. Kuskil pole öeldud, et õpetajate palk tõuseb sellest 8%.”
Iga asutus või organisatsioon võib streiginõudmistes ka oma probleeme tõstatada. Eks igaüks lähtu sellest, kust king pigistab. Näiteks Tallinn kavatseb tõstatada pearahakoefitsientide probleemi ja nõuda, et pealinnal oleks see tulevikus 1,0.
Streigitoimkond ei juhi kooli, vaid streiki – seda on ametiühinguliidritel tulnud usaldusisikutele ikka ja jälle korrata. Mõneski koolis on direktor arvanud, et streigipäeval vastutab kõige eest streigitoimkond.
Streigitoimkond ei juhi kooli
Sven Rondik: “Ega see streik ole Oktoobrirevolutsioon, et post, telegraaf ja raudteejaam võetakse üle. Streigitoimkond tegeleb streikijatega, nendega, kes tööd ei tee, mitte nendega, kes tööd teevad, või asutuse juhtimisega.
Lääne-Virumaalt helistas üks vallavanem ja pahandas, et sel päeval tuuakse ju õpilastele toit kooli ja kui lapsi pole, esitab ta TALO-le söögiarve. Mis seaduse alusel? Või et kui koolibuss sel päeval ei sõida, siis nad saavad kahjumi. Selleks ongi kohustus streigist kaks nädalat ette teatada, et need asjad jõuaks ära korraldada!”
Kuigi paljudes koolides ja lasteasutustes juhtkond streiki toetab, on ka vastupidiseid näiteid. Mida saab streikijatelt nõuda koolijuht, kes on streigi vastu?
Sven Rondik: “Kollektiivse töötüli lahendamise seaduses on täpselt kirjas, millised õigused on streikijatel ja millised tööandjal. Seaduse järgi ka toimitakse. Direktoril on õigus streigi toimumine teadmiseks võtta, kohustus sel päeval tööd korraldada ja võimalus streikijatele palka mitte maksta. Rohkem tal õigusi ei ole. Tema vastutab asutuse töö eest sellel päeval, kui streik toimub. Selleks ta ju direktor või asutuse juhataja ongi.
Kõik pole vist viitsinud seadust lugeda, kuigi see on interneti vahendusel kättesaadav ja ripub ka meie kodulehel.”
Muidugi vastutab streigijuht selle eest, et streikijate tegevus ei kahjustaks kuidagi kooli vara, seaduslikkust ega avalikku korda.
Et lapsevanemast saaks liitlane
Ametiühingujuhid loodavad, et õpetajad suudavad ettevalmistustööga lapsevanematest oma liitlased teha. Selgitada neile, mida ja miks nõutakse ja et nõuded on õigustatud. Siis võib loota vanemate mõistvat suhtumist. Iga õppeasutus peab ise läbi mõtlema ja otsustama, kuidas kohalikest oludest lähtuvalt korraldada näiteks laste toitlustamisega seonduv.
Kindlasti leiab hea tahtmise korral lahenduse ka nende vanemate murele, kel oma last tõesti kuhugi jätta pole.
Kui streigiga on liitunud ainult osa kollektiivist, peaksid ülejäänud oma tööülesandeid täitma. Kui see siiski võimalik pole, maksab tööandja töötajale, kes streigist osa ei võta, kuid ei saa seetõttu oma tööd teha, tasu samadel alustel kui mitte töötaja süü tõttu tekkinud tööseisaku aja eest.
Vene koolide aktiivsus suureneb
Tallinna Haridustöötajate AÜ Liidu esimees Krista Käen kinnitab, et Tallinnas on oma soovi streigiga liituda kinnitanud rohkem kui pooled EHL-i liikmetest.
Usaldusisikuid tuli 18. novembril korraldatud koosolekule 130 Tallinna haridusasutusest. (Kokku on EHL-i allorganisatsioone Tallinnas 174.) Mõned neist jäid streigiga liitumise suhtes siiski ebalevale seisukohale.
Kui 1997. aasta hoiatusstreigi aegu olid vene koolid ja lasteaiad liitumisega väga ettevaatlikud, siis nüüd tullakse juba julgemalt kaasa. Et sellega seotud hirme on muukeelsetes lasteasutustes siiski rohkem, näitasid ka ametiühingu usaldusisikute küsimused Krista Käenile. Kartusel, nagu võiks streikijatega töölepingu katkestada, pole tema sõnul alust. Mittekodanikel, kellel on Eestis kehtiv töö- ja elamisluba, on kodanikega võrdne õigus streigist osa võtta.
Mis toimub 4. detsembril?
Krista Käen: “4. detsembril tulevad kõik streikijad tööpäeva alguseks majja ja annavad streigist osavõtu kinnituseks oma allkirja. Seejärel peetakse streigikoosolek ja sõnastatakse oma nõudmised. Tallinnas oleme kokku leppinud, et need peaksid streikijate arvust ja nõudmistest ülevaate saamiseks jõudma minuni kella 11-ks. Kell 13 algab Toompeal Lossi platsil miiting, millest loodame rohket osavõttu.
Kel streigi korraldusest veel midagi arusaamatuks jäänud, võib julgesti helistada EHL-i õigusnõunikule või pöörduda maakonnaliitude juhtide poole ja üle küsida. Parem kas või mitu korda üht ja sama pärida, kui teadmatusest midagi valesti teha.”

Haridusministeeriumis

– 14. novembril kaitsti Tartus haridus- ja teadusministeeriumis õpetaja täiendusõppe pilootkoolituse “Pagulas- ja võõrtööliste laste õpetamine” lõputöid.
Projekt sai alguse 2002. aastal, mil Illuka Põhikool tegi haridusministeeriumile ettepaneku abistada sealse põhikooli õpetajaid pagulas- ja võõrtööliste lastele hariduse andmisel. Koostöös TÜ Narva kolledzi ja haridusprogrammide keskusega töötati välja koolitusprogramm, mis on tänaseks realiseerunud.
Koolitusel osalesid Illuka Põhikooli, Tartu Kivilinna Gümnaasiumi, Tartu Annemõisa Kooli, Tallinna Tõnismäe Reaalgümnaasiumi, V. Kornijenko Eragümnaasiumi õpetajad. Kõigis neis koolides õpib lapsi, kes on Eestisse hiljuti saabunud ja kelle eesti keele oskus on kas minimaalne või puudub üldse.
– 17.–25. novembrini külastavad Eestit PHARE 2003 Twinning Light projekti “Recognition of Professional Qualifications – IB of organisations” (EL-i välisriigis omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise süsteem ja selle rakendamine Eestis) raames Hollandi EL-i kutsekvalifikatsioonide tunnustamise üldsüsteemi eksperdid. Visiidi käigus tutvutakse asutustega, mis puutuvad kokku üldsüsteemi kutsete tunnustamisega.
– 17. novembril avas minister Toivo Maimets Võrumaal Puiga Põhikooli juurdeehitise, mis on esimene “21. sajandi kooli” programmi toel valminud objekt. HTM eraldas Puiga Põhikoolile “21. sajandi kooli” programmi raames 1,3 miljonit krooni. Minister Maimets kohtus 151 õpilasega Puiga koolis lõpuklasside õpilastega, Võrumaa koolijuhtide ja õpetajatega.
– 17.–19. novembrini toimusid Saksamaal Rheinland-Pfalzi liidumaal HTM-i ning Saksamaa perekonna-, vanurite-, naiste- ja noorsooministeeriumi esindajate läbirääkimised 2004.–2005. a noorsoopoliitika koostöö protokolli allkirjastamiseks.
– 19. novembril kohtus minister Toivo Maimets Soome suursaadiku Jaakko Blombergiga. Samuti leidis aset kohtumine TTÜ õppeprorektori Jakob Kübarsepaga välisüliõpilaste Eestis õppimise teemal.
– 21. novembril toimub HTM-i saalis rahvusvahelistel õpilasvõistlustel silma paistnud õpilaste ning nende õpetajate vastuvõtt.

Mälestustahvel ministeeriumi hoonel

12. novembril avasid minister Toivo Maimets ja Tar- tu linnavolikogu esimees Aadu Must haridusministeeriumi 85. aastapäeva puhul ministeeriumi hoonel Tartus Munga 18 mälestustahvli Peeter Siegfried Nikolaus Põllu auks, kes oli Eesti Vabariigi esimene haridusminister.
Ministeeriumi 85. aastapäeval külastas Toivo Maimets koos endiste haridusministritega ka Peeter Põllu hauaplatsi Tartus Pauluse kalmistul. Järgnes endiste ja praeguste ministeeriumi töötajate pidulik koosviibimine ministeeriumi saalis, kus muuhulgas anti ajalooline ülevaade valitsusasutuste loomisest. Üritusel esinesid Toivo Maimets, Tartu Ülikooli eesti ajaloo dotsent Ago Pajur ja Eesti Pedagoogika Arhiivmuuseumi direktor Ilmar Kopso.

Riigikogu rahastab “21. sajandi kooli”

Arvamus

Milliseks hindate minister Maimetsa kokku kutsutud munitsipaalkoolide rahastamise analüüsi komisjoni tegevust?
 
KALLE KÜTTIS, komisjoni liige, Viljandi maavanema kt:

“Komisjon on käinud koos kaks korda. Algusest peale on terav olnud küsimus, kas üldse on vaja midagi muuta. Omavalitsuste esindajate kindel seisukoht on, et muuta pole vaja, piisab olemasoleva süsteemi järeleaitamisest tänastele nõuetele. On ka vastupidine arvamus: praegune süsteem ei töötagi sellepärast, et väiksed omavalitsused pole huvitatud koolivõrgu optimeerimisest. See oli aga nn pearahasüsteemi kehtestamise põhilisi põhjusi.
Komisjon on arutlenud nelja alternatiivi, alates olemasoleva süsteemi säilitamisest kuni koolikassa, kooliühingute ja üleriikliku koolimajade sihtasutuse loomiseni. Olemata ühegi variandi ortodoksne pooldaja, arvan, et see komisjon ühisele arvamusele ei jõua. Komisjoni koosseis on selleks liialt laiapõhjaline.
Rahandusministeeriumi esindaja põhihuvi on olemasoleva raha efektiivne kasutamine, omavalitsuste huvi vähemalt praeguse süsteemi säilitamine. Meil on praegu omavalitsusi, kus eelarvest 70% läheb hariduse ülalpidamiseks. Kui võtta neilt ära selle rahavoo suunamine ja anda raha otse koolile, muutub üha küsitavamaks nende olemasolu mõte. Jutt, et kooli omanik (omavalitsus) osaleb selle raha otstarbeka kasutamise suunamisel kooli nõukogu kaudu, ei veena kedagi.
Süsteemi tuleb muuta. Kooli ülalpidamise raha võib tinglikult jagada kaheks: pehmele sfäärile (õpetajate palgad) ja kõvale sfäärile (koolikarbid, õppevahendid, ainekabinetid).
Nn pehme sfääri jaoks tuleb lisaraha leida haridussüsteemi seest.
Süsteem vajab muutmist või täiustamist. See peaks olema tulevikku vaatav ning andma garantiid ühinevatele omavalitsustele. Praeguse süsteemi juures ühinevad omavalitsused kaotavad.
Kindlasti tuleks arvestada ka koolide arvuga omavalitsuses.
Või toimida nii: 1) võtta klassikomplektide arv tulenevalt PGS-is sätestatust; 2) võtta õppetundide arv tulenevalt riiklikust õppekavast ning muudest lisavajadustest, 3) arvestada välja igale klassile või kooliastmele vajalik õpetajate ametikohtade arv, 4) finantseerida selle alusel, lisaks praegu täiendavalt sätestatu (eriõppeklassid, eriõppe õpilased).
Oleme ligikaudu arvutanud ja seetõttu võin väita, et loobudes iga tunni lugemisest ja minnes üle lihtsalt õpetaja ametikoha palgale, oleks võimalik palku tõsta. Direktorile tuleb anda vabamad käed palkade määramisel.
Õpetajad on mulle ette heitnud, et selline süsteem paneb nad direktorite meelevalda. Sel juhul tuleb vahetada direktoreid, mitte lugeda halvaks süsteemi. Arvestades SKP-st haridusele mineva raha suhtarvu võrdlust teiste EL-i riikidega, ei ole meil mingit võimalust suurendada hariduse osatähtsust SKP-s.
Märkima peab veel üht asjaolu. Viljandi maakonnas vähenes viimase nelja aastaga 1.–3. klassi õpilaste arv 623 õpilase ja 4.–6. klassi õpilaste arv 325 õpilase võrra. Samal ajal suurenes 7.–9. kl õpilaste arv 260 ja gümnaasiumiosas 60 õpilase võrra. Et pearahasüsteemi alusel peetakse vanemaid klasse ülal algklassiõpilaste arvel, viib selline struktuurimuutus tõsistele raskustele gümnaasiumiklasside finantseerimisel. Rahastamisskeemide muutmisel tuleks muuta gümnaasiumiklasside rahastamist. See aitaks lahendada ka olukorda, et kohustuslik põhiharidus on koos vabatahtliku gümnaasiumiharidusega. Aeg on hakata looma seal, kus on kriitiline mass õpilasi, gümnaasiume selle tõelises tähenduses, st koolitüüpi, kus õpib ainult 10.–12. klass.
Kõva sfääri korrastamiseks näen võimalusi ainult väljastpoolt haridussüsteemi tulevast rahast – investeerimissüste finantsasutuste rahaga. Kuidas seda teha riigieelarvet tasakaalust välja viimata, on juba finantsgeeniuste rida. Praegu pakutavas süsteemis oleks laenajaks sihtasutus.
Kuigi eespool väitsin, et komisjonil on oma koosseisu tõttu väga raske jõuda konsensuseni, pean arutlust rahastamissüsteemi parandamiseks tähtsaks. Ükski idee pole nii loll, et seda ei võiks arutada.”

JAANUS BETLEM, endine koolijuht:
“On oluline, et koolid oleksid suhteliselt väikesed ning asuksid võimalikult kodukoha lähedal. Ideaaliks on lapsesõbralik, sooja sisekliimaga kool, kus klassi keskmine suurus oleks 10–16, maksimaalselt 18 õpilast. Ühe kooli õpilaskond võiks jääda 100–150 piiresse.
Kuna õpilaste arv aasta-aastalt väheneb (mis on küll kahetsusväärne), pole meil tarvidust koolimaju juurde ehitada. Tuleb vaid olemasolevad käigus hoida. Seega jääksid kulutused koolidele laias laastus samasse suurusjärku. Õpilaste arvu vähenedes saab raha senisest tõhusamalt kasutada näiteks hoonete remondiks ja koolide varustatuse parandamiseks.
See on terve mõistuse, hea tahte ja eesmärgi seadmise küsimus. Kui eesmärk on inimsõbralik kool, leitakse selleks ka vahendid. Kui eesmärk on muu, poetakse selle taha, et raha on vaja ka mujale (aga nii on alati), ning otsustatakse osa koole sulgeda, rajades mammutkoolid ja tehes koolitee väsitavalt pikaks. Mina sellisest lähenemisest aru ei saa!”

Kirjakast

ENE SAAR
pensionil õpetaja

Pildiga vanasõnu

VANA FOTO:
Elu ülakorrusel ja allpool: kahe Eesti metafoori ilmekas sümbol Tallinnas Liivalaia 13. RAIVO JUURAKU foto

Vaestele

– Vaene toidab rikast. 
Rakvere

– Rikkal lisatakse ligi, vaesel võetakse ära. 
Saarde

– Kassil mäng, hiirel hingeminek. 
Vastseliina

– Rikas elab nõnda, kuidas tahab, vaene nõnda, kuidas saab.
Paistu

– Täna rikas, homme vaene.. 
Kuusalu

Tarkvaraga targu talita

JAN WILLEMSON, AS Cybernetica vanemteadur, TÜ lektor

Sander Liivak kirjutab 7. novembri Õpetajate Lehes, et vabavara installima sundivat meid soov jätta rohkem raha õllele, autodele ja ilusatele riietele. Siinkirjutaja jaoks on aga tunduvalt olulisemad sootuks teised aspektid, mida järgnevalt lühidalt valgustan.
 
Suletud kommertstarkvara pakutavad võimalused on tavaliselt projekteeritud, pidades silmas nn keskmist ameeriklast.
Paindlikkus
Kui mõnda nüanssi vajab maailmas vaid paarsada klienti, ei hakka suurkorporatsioon selle väljaarendamisse iial investeerima. Avatud lähtekoodiga tarkvara puhul võib aga mõni neist kasutajatest tarviliku mooduli ise lisada ja nii pääsevad ka kõik teised sellele ligi. Teisalt sisaldab kommertstarkvara standardpakenduses enamasti teile mittevajalikke osi. Kui palju üks tavaline kontoritädi MS Office’i võimalustest ära kasutab? Hinnanguliselt 5–10%; maksta tuleb aga 100% eest.
Turvalisus ja tugi
Turvalisus ei tähenda sugugi veel avastamata vigade vähesust, vaid leitute parandamise kiirust. Kui tasulise tarkvara lipulaev Microsoft on oma toodetele turvapaikade väljastamisega korduvalt nädalaid või isegi kuid venitanud, siis avatud lähtekoodiga programmidele pääsevad operatiivselt ligi väga paljud arendajad ja tänu sellele ilmuvad uued versioonid tavaliselt mõne tunni jooksul.
Sageli esitatakse kommertsvara eelisena väidet, et toote eest maksnuna omandab klient õiguse kellelegi vigade üle kaevata, samas vabavara korral tuleb loota kogukonna heale tahtele. Olete te aga kunagi püüdnud võtta ühendust näiteks Microsofti Eesti esindusega ja küsida, mida hakata peale ühe Word 2000 salvestatud failiga, mida teine Word 2000 adekvaatselt avada ei suuda? Paremal juhul soovitatakse teil oodata järgmist service pack’i, halvemal juhul aga osta Office XP.
Kontrollitavus
Suletud tarkvaratoodete ja failivormingute korral pole võimalik kindlaks teha, mida nad täpselt teevad või sisaldavad. Nii näiteks tekitas kasutajate seas suurt pahameelt Windows Media Player’i kogemata ilmsiks tulnud komme ettemängitavate meediafailide nimesid arvutist välja saata, Word’i dokumendi kõhus aga sisalduvad pahatihti visuaalsest esitusest kustutatud tekstilõigud. Niisugused omadused teevad suletud tarkvara mittekasutatavaks paljudes kõrget auditeeritavustaset nõudvates rakendustes, näiteks e-valimiste korral.
Valikuvõimalus
Kui Windows’iga tuleb kaasa vaid üks suhteliselt mannetu ASCII-tekstiredaktor Notepad, siis igas korralikus Linux’i distributsioonis on neid umbes paarkümmend, erinedes kasutajaliidese, väljanägemise, võimaluste poolest. Sama käib graafikaprogrammide, võrgurakenduste, kasutajakeskkondade, administreerimisvahendite jne kohta. Jah, mitte kõik neist valikutest ei ole võrdse kvaliteediga, kuid igaühes neist kategooriatest leidub väga paljude kasutajate poolt aastaid testitud tarkvara. Eriti käib see vaba tarkvara fondi (Free Software Foundation, FSF) kaudu GNU-projektide raames toetatu kohta.
Suures segaduses tundub Sander Liivak olevat vaba tarkvara juurte küsimustes. Artiklist loeme: “Kahjuks põhinevad need (OpenOffice.org ja Mozilla) kommertsfirmade annetatud koodil...” Mis tähtsust on sellel, kes koodi annetas? Kui programm on kord GPL-i (või mõne teise piisavalt vaba litsentsi) alla pandud, ei saa isegi esialgsed autorid seda enam tagasi võtta ja nii jääb näiteks OpenOffice.org igavesti vabavaraks, juhtugu Sun Microsystems’iga mis tahes. Pole liialdus öelda, et StarOffice’i koodi avamine aitas selle paketi sisuliselt päästa, ilma kogukonna tõhusa toeta poleks Sun võimeline Microsoftile kandadele astuma.
Koolis tuleks üle minna vabavarale
Lõpetuseks tahan rääkida tarkvara legaalsusest, mis on eriti põletav teema just meie koolides. Hiljuti tuli üks mu noor sugulane koolist koju, kaasas endapõletatud CD MS Office’iga, kaanele vildikaga kirjutatud registreerimiskood. Arvutitunnis õpetati parajasti PowerPoint’i ja kuna kõik vanemad ei ole nii rikkad, et oma võsukestele Microsofti kümmekond korda ülehinnatud tooteid osta, jagas õpetaja õpilastele koduseks harjutamiseks piraattarkvara. (Olen nõus asjast huvitatutele avaldama ka kooli nime.)
Millegipärast tundub mulle, et niisugust käitumist tuleb ette paljudes Eesti õppeasutustes ja selle vastu saab ainult radikaalseid meetmeid kasutades. Minu arust on sobivaks meetmeks viia kõik meie koolide arvutid üle vabatarkvarale.
Peale legaalsuse on vabavaral õppeprotsessis palju teisi eeliseid. Esiteks täidab ta kommertsvarast oluliselt paremini silmaringi laiendamise ülesannet. Teiseks tuleb koolis mingi spetsiifilise programmi tutvustamisega väga ettevaatlik olla, sest see, mida noor oma haridusteel esimesena näeb, jääb talle tõeks päris pikaks ajaks. Ainult MS Windows’i ning Office’iga tutvunult on gümnaasiumilõpetaja Microsofti truu klient.
Kitsamalt arvutiõpetuse seisukohast pakub vabavara palju suuremaid võimalusi katsetamiseks ja arvuti hingeeluga tutvumiseks. Ise esimest korda operatsioonisüsteemi tuuma kompileerida on ikka väga uhke tunne, mida Windows’i kasutajad iial tunda ei saa.
Vaba tarkvara on täna reaalsus ja kuigi suurkorporatsioonid investee- rivad üha kasvavaid summasid vastupidise tõestamisse, väärib ta just haridusprotsessis senisest olulisemat kohta.

Tarkvara on tõesti tarvilik tunda

KAIDO KIKKAS, TPÜ haridustehnoloogia keskuse vanemteadur

Meeldiv lugeda, et ka Õpetajate Lehes sel teemal sõna võetakse, sest ühelt poolt muutuvad arvutid üha võimsamaks ja odavamaks, teisalt aga kasvab kommertstarkvara hind iga uue versiooniga. Arvuti ise on tihti odavam kui sinna vajatav tarkvara. Mõned asjad vajavad seejuures selgitamist.
 
Esmalt on eestikeelne “vabavara” GPL litsentsi all levivate programmide kohta veidi ebatäpne termin. Ka Internet Explorer’it nimetatakse vabavaraks, kuid vabast tarkvarast on see pakett üsna kaugel. Nimelt on nende juures vähemalt sama tähtis kui tasuta levik õigus tarkvara “sisemust” uurida, seda edasi arendada ja piiramatult levitada. Üheainsa Linux’i CD-komplektiga on täiesti lubatud varustada kogu arvutiklass. Windows’i puhul nõutakse tavaliselt rangelt igale arvutile oma litsentsi.
Kui vaba tarkvara ainus eelis oleks odavus/nullhind, siis ei vaevuks jõukad USA ja Lääne-Euroopa inimesed end “tundmatu kraamiga” tülitama. Ometi on vaba tarkvara tegemas märgatavat võidukäiku Soomes, Saksamaal. Üks põhiline argument on suurem töökindlus (muuhulgas ka viirusteprobleemi praktiliselt olematu mõju Linux’i keskkonnas) ja vigade kiirem parandamine – vaba tarkvara puhul ilmuvad programmides vigade avastamisel vastavad parandused üldiselt märksa kiiremini. Et igaühel on võimalus programmi hingeeluga tutvuda, võib iga oskaja oma panuse anda. Vea leidmisel Windows’is aga tuleb jääda ootama tootjafirma reaktsiooni, mis võtab kauem aega.
TPÜ vahetab tarkvara
Sander Liivak räägib ühe hingetõmbega esmalt vaba tarkvara amatöörlikkusest ja “sotsiaalabilikkusest” ning kohe seejärel professionaalsetest vaba tarkvara rakendustest nagu Mozilla ja OpenOffice.org. Millegipärast kasutavad seda “sotsiaalabi” paljud Soome ülikoolid ja mitmed rahvusvahelised suurfirmad.
Tallinna Pedagoogikaülikoolis on võetud vastu otsus minna MS Office’i kasutamiselt üle OpenOffice.org’ile. Autoril on õigus selles, et OpenOffice. org on tõesti kommertspaketi StarOffice paralleelversioon ja et sageli kasutavad tarkvarafirmad sarnast metoodikat kasutamaks ära kogukonna tööjõureservi, kuid seda ei tohiks mõista kui “vaese mehe versiooni”. Pealegi on Mozilla ja OpenOffice. org kaks olulist näidet, kuid kaugeltki mitte ainsad. Alustagem muidugi Linux’i operatsioonisüsteemist, mis tänaseks edukalt Windows’iga konkureerib. E-posti ja infohaldustarkvara Evolution on vaba vaste MS Outlook’ile. Adobe Distiller’it (PDF-dokumentide loomise vahend) asendab edukalt seesama OOo. Loetelu võiks jätkata pikalt.
Et saada aimu vaba tarkvara ulatusest ja olemasolevatest tarkvaralahendustest, võiks külastada veebilehte http://www.freshmeat.net.
Täiesti eksitav on autori võrdlus mitme kommerts-kontoripaketi ja “üheainsa OpenOffice.org’i” vahel. Absoluutsel enamikul juhtudest mis tahes tarkvaravaldkonnas on vaba tarkvara alternatiivide hulk suurem kui kommertstarkvara osas. Seda on peetud koguni Linux’i puuduseks, sest miks muidu paigaldatakse mõnes Linux’is arvutisse viis tekstiredaktorit või kolm tabelitöötlusprogrammi? Konkreetselgi juhul on “unustatud ära” KOffice, Abiword, Gnumeric ja veel mitu teist vaba kontorirakendust.
Nõustuda võib väitega, et “vabaduse annab raha olemasolu, mitte selle puudumine”, kuid teisalt kipub kogu väite kontekst meenutama noort inimest, kes peab tingimata saama isa käest raha 1500-krooniste moepükste jaoks, kuigi peaaegu samu pükse saab 300 krooni eest.
Mille keegi sülle võtab
Allakirjutanu loobus kommertstarkvara kasutamisest täielikult septembris 2000 ega tunne sellest ajast peale mingit vajadust Windows’i või Word’i järele. Ka ei ole ma kolme aasta jooksul kasutatava tarkvara eest sentigi maksnud. Ehkki suur osa kolleege kolmes tööpaigas kasutab endiselt kommertstarkvara, ei ole infovahetusel tekkinud oluliselt rohkem probleeme kui varasema Windows’i-aja jooksul. Hind pole peamine tegur – isiklikult ei vahetaks Linux’it Windows’i vastu ka siis, kui viimase legaalselt ja tasuta saaks.
Käesoleva kirjutise valmimisel kasutatud sülearvuti sisaldab vaba tarkvara (Linux ja tema rakendusprogrammid) mahus, mille kommertsanaloogide orienteeruv hind oleks vähemalt 20 000–30 000 krooni (Windows, MS Office, Adobe Distiller, Photoshop, CorelDraw, ligi kümme programmeerimiskeelt, veebiloomisvahendid koos veebi- ja andmebaasiserveriga, muusika- ja filmiprogrammid, mängud). Piraattarkvara selles masinas pole. Lisaks võib veel tuua kodus esikukapis töötava võrguserveri (http://www.kaku pesa.pri.ee), mille legaalne pidamine Windows’i tarkvara põhiselt käiks tavakodaniku rahakotile ilmselt kaugelt üle jõu. Vältimaks argumenti, et “itimees” võib seda endale lubada, tavainimene ei saa Linux’ist midagi aru, lisan, et sama tarkvara (Linux, Mozilla, OpenOffice.org jms) kasutavad kodus oma arvutites ka inglise filoloogist abikaasa ning kaks teismelist noorhärrat. Ju siis ikka ei ole nii keeruline.
Tõe huvides tuleb märkida, et käesoleval ajal on veel valdkondi, kus hästi sissetöötanud kommertspaketile korralik vabatarkvaraline vaste puudub. Näidetena võib tuua AutoCAD’i, Macromedia Dreamweaver’i, Adobe Photoshop’i. Kõigil neil on olemas aga hulk kiiresti arenevaid analooge ning arvatavasti on nende jõudmine kommertsanaloogide tasemele lähema paari aasta küsimus. Teiseks variandiks on nende kommertspakettide uute versioonide loomine vabadele süsteemidele nagu Linux.
Tulevik ei ole tume
Kommertstarkvara ei kao kuhugi, kuid peab uue konkurentsi tingimustes muutuma. Laiatarbetarkvara osas nagu kontoripaketid hakkab vaba tarkvara järk-järgult positsioone üle võtma, kommertsmudel jääb ilmselt valitsema kitsast kõrgprofessionaalsust (mitte IT-alast) nõudvatel aladel – helistuudiotarkvara, tipptaseme disaini- ja projekteerimisrakendused. Kommertstarkvara hinnad aga hakkavad ilmselt nagu mobiiltelefonidelgi omal ajal tunduvalt langema. Ka on oodata mitmesuguste hübriidlitsentside ja -skeemide laiemat teket (OpenOffice.org/ Staroffice, SuSE Linux, MySQL). Viimase sellise otsuse tegi paari nädala eest Red Hat, luues senise Red Hat Linux’i asemele Fedora projekti.
Sander Liivak küsib: “Miks mitte osta tarkvara, kui raha jätkub? Soft koormab keskkonda vähem kui mis tahes tavapärane toode. Ja uusi elamusi – töö-, mitte tarbimisrõõmu – pakub täiusliku tarkvaraga töötamine kuhjaga!”
Vabavara sobib haridussfääri küll
Vastuseks esmalt väike hinnavaatlus – MS Windows XP Home 1450 krooni või MS Windows XP Pro 2390 krooni, Office XP 3250 krooni. Jämedalt Eesti keskmine kuupalk ühe arvuti kohta ainuüksi operatsioonisüsteemi ja kontoripaketi eest. Ja naiivne on väita, nagu oleks arvutiga koos ostetud tarkvara odavam. Serveritarkvarast on parem üldse mitte juttu teha – ja kooliserver ei ole enam ammu “raketiteadus”, vaid ühe tõsise “tiigrihüppaja” kooli tunnus.
Ja kui natuke norida, siis uusi elamusi pakub Microsofti tarkvara kahtlemata. Iseasi, kas sellise krooniliste vigade ja turvaaukude poolest kurikuulsa ja alailma viirusehädas nähtuse pakutud emotsioonid alati positiivsed on. Täiuslikuks ei ole seni oma tarkvara söandanud nimetada isegi Microsofti turundusosakond...
Allakirjutanu arvates on just Eesti olukorras vaba tarkvara potentsiaal haridussfääris seni veel täielikult kasutamata.

Keerukus on keerukam

MATI HINT

Professor Jaan Mikk on loonud õppeteksti keerukuse hindamisel Eestis koolkonna ja koolkonna põhiautor on professor Mikk ise. Tunnustades täielikult professor Miku tööd õppeteksti keerukuse uurimisel ja hindamisel, näen ma selles valdkonnas siiski ka ohte, mille olemasolu kindlasti teab ka professor Mikk, kuid nende ohtude püünisesse võivad sattuda inimesed, kes professor Miku esitatud keerukuse vältimise juhtnööre võtavad liiga sõna-sõnalt ja lihtsustatult.
 
Õppeteksti kvaliteedi ja keerukuse vahel ei pea olema seost, seda märgib ka professor Mikk. Minagi olen veendunud, et mõttetult keerukaks aetud tekst on õppekirjanduses kurjast. Kuid arusaadavus sõltub siiski kõige rohkem teksti sisust ja selle loogikast, vastuolude puudumisest esitatud väidetes. Keerukuse mõõtmise arvutiprogramm seda arvesse võtta ei suuda.
Võib kirjutada kõiki formaalseid lihtsuse kriteeriume rahuldava teksti, aga kui see tekst on sisult tühi või maailmapildi osas ebaadekvaatne, pole ka teksti lihtsusel mõtet – kuigi sõnad ja laused on arusaadavad, jääb kõik kokku ikkagi sisutuks. Selliseid tekste on väga palju (ka õppekirjanduses), teksti moodustamise võtteid tundvad ilukõnelejad ja grafomaanid produtseerivad neid erilise pingutuseta.
Kuid jättes esialgu kõrvale sisu, vaatleksin ma siiski ka professor Miku esitatud teksti keerukuse hindamise kriteeriume. (Vt Jaan Mikk. Kuidas hinnata õppeteksti keerukust? ÕpL, 1.08.03.)
Rõhutan kohe alguses, et ma usun professor Miku meetodisse üldise tendentsina: sõnade esinemissagedus, uudsus/tuntus, pikkus/lühidus, abstraktsus/konkreetsus-elulähedus annab koosmõjus usutava pildi teksti keerukusest, seda enam, et/kui need tunnused omavahel korreleeruvad.
Kuid ometi on ka ettevaatus ja lihtsustamise vältimine siin omal kohal.
Anne Franki päevik leiti
Minus ärkas keele valvekoera instinkt, kui lugesin prof Miku artiklist järgmist lauset: “Näiteks umbisikuline tegumood esineb keeles harvem kui isikuline ja seetõttu on umbisikulist lauset raskem mõista kui isikulist.” Lause esimene pool on kahtlemata õige, kuid sellest tehtud järeldus on kaheldav. Keeleline väljendusvahend on kerge või raske enamasti konkreetses kontekstis (kuigi muidugi on raskeid sõnatüüpe, konstruktsioone jne). Valisin prof Miku artikli lugemise järel 4. augusti Postimehest juhusliku umbisikulise lause “Anne Franki päevik leiti pärast sõda, avaldati 30 keeles ja selle alusel valmis film.”
Selline lause lükkab ilmselgelt ümber väite, et umbisikuline tegumood on keerulisem kui isikuline. Oleneb olukorrast. Katsuge panna see juhuslik ajalehelause isikulisse tegumoodi. Selleks tuleb teada, kes leidis Anne Franki päeviku (aga see iseenesest pole võib-olla kõige tähtsam informatsioon selles lauses ja päeviku leidmise asjaolud võivad olla väga keerulised – nii ongi), teise osalause “avaldati 30 keeles” transformeerimine isikuliseks on enam-vähem võimatu. Kuid sellega pole lugu veel otsas.
Kui umbisikuline tegumood on isikulisest keerulisem, siis võib arvata, et ka verbi keerulisemad minevikuvormid on umbisikulises tegumoes keerulisemad kui lihtminevik. Sellise primitiviseerimise teele on selles näitelauses mindudki: “avaldati 30 keeles” tähendab, et päeviku leidmine ja 30 keeles avaldamine on ajaliselt lähestikused ja kokku kuuluvad sündmused. Nii see ei ole, seetõttu on vormiliselt lihtsam lihtminevik siin semantiliselt puudulik. Õige oleks mineviku aegade selline valik, mis ei seo nii tihedalt päeviku leidmist ja selle 30 keeles avaldamist: “Anne Franki päevik leiti pärast sõda, see on avaldatud 30 keeles ja selle alusel on valminud film.” Täisminevik ei tähenda siin sugugi seda, et päeviku avaldamine on ajaliselt varasem kui avastamine, vaid täisminevikul on siin päeviku tänapäevase seisundi (tuntuse) väljendamise funktsioon: päevik on avaldatud 30 keeles.
Küsimus on: kuidas õpib õppur grammatika peent semantikat, kui keerulisemaid adekvaatseid grammatilisi vorme välditakse? Eesti ajakirjanduskeel on juba läinud grammatika ja semantika primitiviseerimise ja kõige ühte anumasse kokku kallamise teed (refereerimisverbide nagu möönis, tõ-des, väitis, selgitas, leidis, tunnistas, märkis, nentis jts semantika, aja- ja ruumisuhete väljendamine määrsõnadega piisavalt, alla, üle, ligi jt, mineviku liitvormid jpm). Keele grammatika piiramisse ja semantilistest erinevustest ülelibisemisse tuleb suhtuda suure ettevaatusega, ka kooliõpikutes. Amputeeritud grammatika on pidzinkeelte tunnus. Iseasi, et kõik keelelised vahendid peavad õpikus mängu tulema loomulikus kontekstis.
Sõna pikkus korreleerub statistiliselt tema abstraktsuse ja esinemissagedusega, kuid ainult statistiliselt. Sõna keelelise keerukuse määrab ikkagi tema tuletuslik ja morfoloogiline sisestruktuur, mitte tähtede arv. Prof Miku artiklis on pikkade sõnade näiteks toodud ka liitsõnad ajalooline, algustäht, arusaamine; nende liitsõnade sisestruktuur ei ole kuigi keeruline, eriti mitte nende sõnade sõnaraamatuvormis (nn algvormis). Ent sõnad esinevad tekstis varustatuna morfoloogiliste tunnustega: näiteks are/ne/ma/tu/m on tähtede arvu poolest sama pikk sõna kui aru/saa/mine, aga morfoloogilisi elemente on esimeses sõnas kaks korda rohkem (üks morfoloogiline osis on iga sõna puhul paratamatu ega tule seega arvesse).
Ka lausesisesed seosed mõjutavad teksti keerukust. Ladina ja inglise keeles võivad need olla ülimalt erinevad ning ainult ladina keele sõnavormide keeruline morfoloogiline sisestruktuur võimaldab lauset analüüsida.
Teatud eas on uute sõnade ja mõistete ning nende seoste omandamine väga intensiivne. Seda ealist iseärasust tuleb kasutada, mitte pärssida. Hirm uute sõnade ülekasutamise ees on omal kohal, aga mitte liialdatult.
Ja lõppude lõpuks peaks julgetama kaitsta ka keele võimalikult täieliku äraõppimise seisukohta: gümnaasiumi lõpuklassideks peaks noor inimene vähemalt passiivselt valdama kogu emakeele grammatikat ja grammatika semantikat. Ma ei pea siin silmas alatasa muudetavaid ortograafiareegleid, vaid just nimelt keelest arusaamise võimet, keeleliselt andekamate puhul ka väljendumisvõimet kogu grammatika orkestri ulatuses. Millal siis veel?
Praegu kujundab noorte keelt interneti- ja lühisõnumisuhtlus. Selles keelevariandis ongi kõik amputeeritud ja lühendatud, see ongi juba nagu pidzin. Kui kõik sellega kohanevad, on tehnikast inspireeritud newspeak võitnud ja raskemate ning sisukamate tekstide kallal ei hakatagi enam pead murdma.
Ahrens Ptolemaiose liistul
Prof Miku kirjutis esitab tulemusi, mis saadud teksti keerukuse katselisel hindamisel eesti keele 4.–9. klassi õpikute käsikirjade peal.
Ma ei tunne neid käsikirju, kuid tunnen käibivaid 4.–9. klassi emakeeleõpikuid. Huvitav, mis tulemustele teksti keerukuse osas jõuti näiteks häälikuortograafiat käsitlevate peatükkide keerukuse hindamisel? Kogu häälikuortograafia ehitis sellisel kujul, nagu teda Eesti koolis sada aastat on esitatud, on kahtlase väärtusega müstifikatsioon. Mis tähtsust on sel puhul teksti lihtsusel või keerukusel? Lihtsust/keerukust võib mõõta mis tahes sisulise tasemega teksti peal, ent tulemus ei ütle midagi teksti kõige olulisema kvaliteedi – adekvaatsuse – kohta. Adekvaatsusnõue peab olema tagatud enne keerukuse mõõtmisele asumist ning selle nõude tagamine ei ole keerukuse mõõtjate ülesanne. Aga keerukuse hindel on mõtet ainult siis, kui mõõdetav tekst on adekvaatne. Kahjuks keegi seda ei taga.
Toon näite, mida ma hästi tunnen.
Põhikooli eesti keele õpetuse üheks tähtsamaks ülesandeks on eesti orto- graafia selgeksõpetamine, kuid saja aasta kestel pole tehtud ühtki tõsist katset ortograafia õpetamise metoodikat uuendada või seda kooskõlla viia eesti ortograafia tegelike alustega.
Nn häälikuortograafia metoodika lähtub seisukohast, et eesti ortograafia annab edasi kolme häälikupikkust, nagu ahelas kabi – kapi – kappi või vaga – vaka – vakka. Ent see kolmelüliline sulghäälikute ahel esindabki ainsaid silbitüüpe, kus selline “kontseptsioon” vastab ortograafia tegelikkusele. Kõigis ülejäänud silbitüüpides (neid on ka kõige abstraktsemal häälikuklasside tasandil umbes kolmkümmend) on asi teisiti: juba looma ja kassi puhul tuleb hakata seletama, et pikk ja ülipikk häälik kirjutatakse ühtmoodi kahe tähega, koera ja lehma puhul tuleb mängu tuua “liithäälikud” (foneemide tasandil päris võimatu asi), silbitüüpides paaki–paika–parki tuleb erinevate ettekäänetega seletada, miks neis ühesuguse ehitusega silpides “ülipikk” sulghäälik kirjutatakse ühekordselt jne jne. Katsutagu näiteks ka sulghäälikute eeldatava välte ja tähemärgi järjekindlaid vastavusi leida silbitüüpidest maika ja vilka, paika ja pilka, põdra ja otsa (II), põtra ja otsa (III) jne – kohe selgub, et mingeid lihtviisilisi häälikupikkuse ja tähemärgi vastavusi pole: silbi kontekst ja häälikuline ümbrus on see, milles ortograafia süsteem rakendub. Aga ikka alustatakse ortograafia õpetamisel kolmest häälikupikkusest ja surutakse seda ka sinna, kus sellest pole märkigi.
Nii on eesti ortograafia reeglistik muutunud üsna keeruliseks, sest siin tuleb Maa pöörlemise nähtusi seletada Ptolemaiose maailmapildi abil: lamedat maataldrikut kannavad kolm vaala, neid kolm kilpkonna ja kui keegi veel edasi küsib, siis tuleb järg kolme elevandi kätte. Need nihelevad ja nii sünnivad aastaajad ja muud kummalised nähtused.
Eesti keele praeguse ortograafia rajas Eduard Ahrens (1803–1863) oma 1843. ja 1853. a ilmunud saksakeelse eesti keele grammatikaga, tollal aga polnud eesti keele häälikute kolme välte teooria veel sündinudki. Mihkel Veske esitas eesti häälikute kolme välte ja “liithäälikute” (diftongide ja konsonantühendite) kahe välte teooria 36 aastat pärast Ahrensi ortograafiaettepanekut ja 16 aastat pärast Ahrensi surma. 1879. a vääris Veske järjekindla metoodikaga analüüs kõigiti tunnustust, kuid seda foneetika kirjeldusena, mitte palju rohkem. See teooria ei saanud kuidagi enam Kuusalu surnuaias puhkava Ahrensi mõtteviisi muuta, aga selgub, et seda teooriat sai Ahrensi ortograafiale juurde luuletada ja hakata asja esitama nii, nagu olekski Ahrensi ortograafia lähtunud eesti häälikute kolmest vältest. Ja nii tänapäevani. Nagu öeldud, klapivad Ahrensi ortograafia ja kolme häälikuvälte teooria omavahel ainult ühes (Ahrensi ortograafia süsteemis erandlikus) silbitüüpide reas: sulghäälikuga silbitüüpides vaga – vaka – vakka jts.
Häälikuvälte teooria külgepookimine Eduard Ahrensi ortograafiale on teadusajalooline kurioosum, mida peaksid uurima psühholoogid. Juba peaaegu sada aastat peavad kõik ülikooliharidusega eesti filoloogid oskama vähemalt eksamil seletada, kuidas tekkis II ja III välte erinevus. See seletus ei vaja kolme häälikuväldet. Kolme häälikuväldet vajab eesti keele erilisuse mütoloogia ja see on osutunud tähtsamaks kui vaieldamatud ajaloolised tõsiasjad.
Eduard Ahrensi juubeliaasta lõpetuseks tohib ehk ometi meenutada, et tema grammatika algab lausega “Eesti keel on soome keele tütar.”
Sellest veendumusest lähtudes tegi Ahrens ka eesti keele ortograafia: soome silbitüübid siika, riita, siipi – poika, noita, leipä – jalka, valta, halpa transformeeris ta eesti ortograafias nõrkade sulghäälikutega kirjutatavateks kujul siig(a), riid(u), tiib(a) – poeg(a), nõid(a), leib(a) – jalg(a), vald(a), halb(a); soome ortograafia silbitüübid piikki, kiittää, paikka, aitta, palkka, kimppu jne transformeeris ta eesti keeles ühe tugeva sulghäälikuga kirjutatavateks kujul piik(i), kiita, paik(a), ait(a), palk(a), kimp(u) jne (riimuvad näited minult, kuid see ei muuda Ahrensi põhimõtet – M.H.).
Tänapäevaks on kolme häälikuvälte teooria teadusliku usutavuse kaotanud. Ent ühtki arvestatavat katset hakata välja töötama ortograafia õpetamise metoodikat, mis võtaks arvesse selle ortograafia tegelikku sünnilugu ja lähtumist silbi ehitusest, tehtud ei ole. Seevastu häälikuvältele üles ehitatud metoodika leiab kasutamist lasteaiast keeleteaduse professoriteni.
120 aastat mahakirjutamist
9. septembril peeti Eesti Rahvusraamatukogus eesti emakeeleõpetajate suurkonverents üldteemaga “Rahvuslik enesemääratlus ja emakeeleõpetaja”. Konverentsi läbirääkimiste osas nurises professor Karl Karlep, et emakeele ainekavad ei anna küllalt selgeid kriteeriume ühes või teises kooliastmes nõutava taseme kindlaksmääramiseks ja et emakeeleõpetuse metoodikas pole monograafilisi käsitlusi ilmunud Mihkel Kampmaast saadik (M. Kampmann: Eesti keele õpeviis. Uuema aja pädagogika walgusesse seadnud M. Kampmann, Tallinnas 1918).
Ühest küljest pole pilt nii hale, sest eeskätt professor Karlep ise on emakeeleõpetuse metoodikast ja selle põhjendustest tõhusalt kirjutanud (küll rohkem eripedagoogika nurga alt), kuid teisest küljest on asi veel halvem. Põhikooli õpikutes on eesti keele teooria ja selle esitamismetoodika mitmes ainelõigus Mihkel Veske ja Karl August Hermanni aegne, ja mitte üksnes sisult, vaid ka vormistuselt ja näidete valikult (tõsi, veel rohkem on maha kirjutatud Elmar Muugi õpikutest, aga temagi lähtus M. Veske ja K. A. Hermanni traditsioonist, kuigi oma teoreetilistes kirjutistes oli ta kahtleja).
Selles asi ongi: nagu professor Martin Ehala samal konverentsil ütles, on koolis ühekorraga Ptolemaiose ja Kopernikuse maailmapilt. Ptolemaios (ja ka häälikuvälte teooria) peaksid siiski kuuluma teaduse ajalukku, seal jääb neile väärikas koht igal juhul. Üldhariduskoolis piisaks Kopernikuse maailmapildist, Jaan Einasto ilmapildini jõutakse ehk vaid vähestes doktoritöödes. Ent haridus- ja teadusministeerium ei näita eesti keele õpetamise vallas üles vähimatki intellektuaalset aktiivsust adekvaatse õppekirjanduse ja põhjendatud metoodikate saamiseks.
Mis peaks olema HTM-i ning õppekavade talituse ja ainenõukogude ülesanne hariduse sisu tagamisel? Kas vahetpidamata näiline uuendamine, pidev ainekavade ja õppekirjanduse ümbertegemine, õppekirjanduse näiline pluralism, “peaspetsialistide” algatatud eksperimenteerimine? Oma olemasolu õigustuseks on see tee valitud.
See tee ei vii kuhugi. Kui haridusministeerium ja Tartu Ülikool rajasid soliidse eelarvega riiklikult finantseeritava õppekavade talituse, peaks sealt ka midagi tulema (mõistliku ajaga). Nii õppekavade talituse kui ka haridusministeeriumi ainenõukogud peaksid valvama hoopis ainekavade ja õppekirjanduse sisulise adekvaatuse ja stabiilsuse järele ning mitte lubama ainekavades formuleeringuid, mis võrdselt sobivad Ptolemaiose, Kopernikuse ja Jaan Einasto maailmapildi esitamiseks. Kui seda ei suudeta (ja seda ei suudeta), tuleb ainekavade algatamine kuulutada vabaks, lõpmatuseni ei tohiks ju HTM-i “peaspetsialistid” ja “peaeksperdid” soodustada eesti keele õpetamise allakäiku.
Praegu pole ühtki instantsi, mis tegelikult vastutaks eesti keele õpikute tänapäevase taseme (keelelise maailmapildi adekvaatsuse) ja tänapäevase metoodika eest. Seda probleemi ei saa lahendada bürokraatliku käsuliini jõumeetodil. HTM peaks endale aru andma, et õpikukirjutajate potentsiaal on väga piiratud. Kui asjatundjad kõrvale lükata (ettekäänded leitakse, umbisikuliselt), jääb õpikukirjutamine üha suuremal määral nende tööpõlluks, kes enesestmõistetavalt kirjutavad ümber varasemaid kooliõpikuid ja avaldavad oma nime all. Nii ongi läinud ja läheb veel tükk aega, taotluslikult. Mängus on ju päris reaalsed huvid.
Haridusministeeriumi ainenõukogu aga kiidab endiselt heaks ükskõik mida ning HTM kinnitab seejärel oma autoriteediga, et õpik või õppevahend vastab ainekavale. Ainekava ongi sõnastatud nii, et peaaegu kõik vastab ainekavale. Hinnata jääb siis veel õppekirjandusele esitatavate vormistamisnõuete täitmist. Adekvaatsuse hinnang kuulub parimal juhul käsikirja retsensendile, aga retsensendi valik on juhuslik ning ka retsensendi seisukohad on loomulikult vaieldavad.
Eesti keele õpetamine üldhariduskoolis on praegu minister Elsa Gret?kina ajaga võrreldes halvemas seisus. Tunde on vähem, võõrkeeleõpetuse prioriteeti riigikeele- või emakeeleõpetuse ees (varsti EL-is ainsa riigina) tunnustatakse isegi eesti keele ainenõukogus, õppekirjandus on ebastabiilne, põhikooli ja gümnaasiumi vanema astme keeleline maailmapilt lahkneb umbes nagu Ptolemaiosel ja Kopernikusel, väidetavast protseduuride läbinähtavusest hoolimata sünnivad õpetamise eksperimentide kavad ja õpikudki kiirustades, puudulikult läbiarutatuna.
Lõpetuseks
Ma loodan, et me oleme prof Mikuga paljuski ühel meelel. Kõigepealt peab õpik olema aja tasemel. Õpik on põhimõtteliselt arusaadav, kui ta on sisuliselt vastuoludeta ja loogiline. Edasi oleks väga soovitatav, et selle sisuliselt loogilise teksti esitus oleks ülevaatlik, lihtne ja keerutamata. Aga mitte üheski mõttes primitiviseeritud, ka keelelises mõttes mitte.
Aga hoidku professor Miku meetodi ja eriti tema mõõtmistulemuste sattumise eest HTM-i “peaspetsialistide” või eesti keele ainenõukogu kätte. Seal võib meetod leida innustunud vulgariseerijaid, millest sünniks kahju ka õppeteksti keerukuse hindamise meetodi autoriteedile.
Koolid diferentseeruvad (õieti neid diferentseeritakse, umbisikuliselt), ka individuaalne võimekus on harva universaalne. Võimekus ei avaldu ühtviisi kõigis ainetes. Prof Martin Ehala on väljendanud mõtet, et õieti vajaks kool kolmesuguseid õppekomplekte: asjast mitte eriti huvitatutele ja mitte eriti hästi edasi jõudvatele õpilastele miinimumprogrammi (mis piirdub küsimustega kuidas?), n-ö normaalkomplekti ning andekate ja huvitatute jaoks süvaõpikuid (mis vastaksid ka küsimisele miks?). See on tark kontseptsioon. Paljud õpetajad on selleni jõudnud. Aga millal jõuab sinnani 21. sajandi Eesti kool, seda ei tea.
Et kõiki ei löödaks ühe mütsiga, selleks peaks ka ainekava olema dünaamiline, nagu suurendatav-vähendatav pilt, kus suurendamine lisab mahtu ja toob välja uusi detaile.
Aga ka miinimumõpik ja -ainekava ei tohi ühelgi juhul lubada keelelist amputeerimist või Ptolemaiose maailmapildi esitamist tänapäevasena.

Liberaliseerimine pole võluvits

URVE LÄÄNEMETS

Olen õnneliku juhuse ja mõne inimese heatahtlikkuse tõttu sattunud mitu korda õigel ajal õigesse paika. Sain 2000. a osaleda uue ja seni ainsa rahvusvahelise õppekavade uurijaid ühendava organisatsiooni IAACS (International Association for Advancement of Curriculum Studies) asutamiskonverentsil Louisiana Ülikoolis. Tänavu 26.– 30. oktoobrini õnnestus mul viibida sama organisatsiooni kokkutulekul Shanghais.
 
Põhikorraldaja oli East China Normal University. Hoolimata 10-tunnisest otselennust Helsingist, oli mu koolivaheajanädal sisustatud parimal võimalikul viisil. Sedalaadi info juurde pääseb vaid kolme aasta tagant ja iga kord toimub konverents eri kontinendil.
Organisatsiooni eesmärk on koondada eri riikide õppekavade uurijaid ja vahendada infot uutest uurimistulemustest. Rahvusvahelise kogemuse jagamisest arvatakse kasu olevat ka rahvuskultuuride rikastamisel.
Rõhk õppekavauuringutel
Õppekavauuringuid peetakse haridusreformide aluseks. Eriti rõhutati uuringute laiendamise vajadust (haridusfilosoofiast ja sotsioloogiast õpetajauuringute, õpipsühholoogia, õppeprotsessi eri vormide uuringuteni), mis looks taustteadmise hariduse kui sotsiaalse mõjuri rakenduspiiridest. Mitu kõnelejat hoiatas poliitiliste taotluste eest näidata mõne projekti lühiajalist edu rakendunud haridusuuendusena. Hariduses on vaja tegelda süsteemi kujundamise ja pikemat perioodi jälgivate uuringutega, mis ei tarvitse väga täpselt vastata longitudinaaluuringute nõuetele.
Olenevalt traditsioonist läbib enamik riike kindlad arengufaasid: suure liberaliseerimise järel tuleb paratamatult aruka tsentraliseerimise ajajärk, kui soovitakse taastada ühiskonna sidusus. Tsentraliseerimine ja detsentraliseerimine näiteks Hiina ja Ameerika või Eesti ja Soome tasandil on täiesti erinev. Õppekava kui dokument ei muuda midagi, vaja on ette valmistada ka selle rakendus. Siit ka suur tähelepanu õpetaja professionaalsuse ja identiteedi ning õppevara küsimustele.
Hiinlaste õppekavareform
Võõrustajad kõnelesid oma põhikooli õppekava reformist. 2001. a juunis koostatud dokumenti saab lugeda nii hiina, inglise kui ka prantsuse keeles. Tänaseks on jõutud algversiooni katsetuste järku, mis valmistab ette ülemaalist reformi. Ülepolitiseeritud eessõna teatab, et lähtutud on Deng Xiaopingi vaimust ja teiste juhtivate parteitegelaste seisukohtadest. Täpsemas eesmärgiseades on kirjas, kuidas üldhariduse sisu püütakse viia vastavusse aja nõudmistega, kujundamaks õigeid väärtushinnanguid ja vastutustundlikku kodanikku. Muu hulgas on eesmärgiks ka noore inimese vaimse ja kehalise tervise tagamine, hea maitse kasvatamine, mõistmaks eluideaale, moraali- ja kultuuriväärtusi, ning enesekontrollioskus. Reformi ülesanne on kujundada 9-klassilisest koolist elukestva õppe ideed ning õpilaste huve ja vajadusi arvestav haridusüksus. Hiina praegust elulaadi ja sotsiaalset hierarhiat silmas pidades on tegemist tõelise uuendusega.
Uuenenud on ka kooliastmete aineloendid ning integratsioonivõimalused. Kõigis kooliastmetes on, nagu paljudes teisteski riikides, esikohal inimese sotsialiseerumisega seonduv: algkoolis Morality and Life, nooremas keskastmes Ideology and Morality, vanemas astmes Social practice and Community service. Kõikide ainete õppekorralduse ja -vara aluseks on haridusstandardid. Lihtne ja loogiline mehhanism, mida paljudes maades edukalt kasutatud.
Omaette peatükkides on uuema metoodika kasutamist, õppevara arendust ja koolijuhtimist, hindamist, õpetajakoolitust puudutavad soovitused. Uut õppekava aitab ellu viia rakenduskava, mille lõpus reformi monitooringu korralduse kirjeldus. Samas esitatakse tingimused ja erisoodustuste võimalused koolidele, kes soovivad osaleda õppekava koolikatses ja selle täiustamises. Reformi valmistavad ette spetsialistid, ülikoolidel on oma katsekoolid, millest üht näidati ka meile.
Hiina musterkoolis
Juba 1958. a rajatud Ida-Hiina Ülikooli juurde kuuluvas koolis nr 2 õpib kolmes keskkooliklassis 1400 andekat loodusainetehuvilist õpilast, keda õpetab umbes sadakond õpetajat. Koolil on oma linnak. Mõistagi kinnisel territooriumil, mida valvab arvukalt mundris mehi. Igas klassis on umbes 50 õpilast, kes kõik on riietatud ühesugustesse punavalgetesse dressidesse. Õpetajatel vormirõivastust ei ole, direktriss kandis tumedat kostüümi.
Koolis on kaks suurt võimlat, ujula, avar raamatukogu-infokeskus, kunstiklassid jm stuudiod, kontserdisaal, palju arvuteid, toataimi ja vaba pinda jalutamiseks. Meie sealviibimise ajal oli õpilasi näha vaid klassiruumides. Kõigi tööde tulemused rippusid koridorides vaatamiseks väljas. Üllatas, et igas klassis oli vähemalt 4/5 õpilastest saavutanud maksimaalse tulemuse.
Nägime ka õpilaste eluruume. Toas elas neli õpilast, magamiskoht (nari) oli lae all, selle all kirjutuslaud pika raamaturiiuliga. Toa juurde kuulus eesruum tualeti ja kraanikausiga. Kõik oli puhas ja korras, aga isikupäratu. Ei ainsatki posterit ega muud isiklikku.
Selle kooli õpilased on võitnud arvukalt medaleid kõikvõimalikelt aineolümpiaadidelt. Hiinlased ise ütlesid, et näidiskoolid elavad teiste arvelt, kuid tagavad riigile vajaliku ajupotentsiaali sihipärase kasvatamise. Koolis töötab ka rahvusvaheline osakond, kus õpib u 200 õpilast Saksamaalt, Ameerikast, Austraaliast, Jaapanist ja Koreast. Kooli tutvustavas bukletis on kõigi ainete juhtõpetajad (model teachers), kes vastutavad õppekava rakenduse, monitooringu ja arendamise eest ning teevad ülikooliga tihedat koostööd.
Kui koolikülastus lõppes, nägime, kuidas kitsas kostüümis ja elegantsete kingadega direktriss istus jalgrattale, et koju sõita.
Teiste vigadest tasub õppida
Kõige enam käsitleti uuenevaid hariduseesmärke ja õppekavade rakendust ning õpetajate rolli selles. Haridusfilosoofia teemadel kõnelesid IAACS-i president William Pinar ja William Doll (mõlemad USA-st) ja Tero Autio Soomest. Väärtushinnangute muutused loovad uusi identiteete ja kooslusi, eri maailmajagude teadlaste vastastikku rikastavaid võrgustikke.
Colin Marsh (Australia Curtin University) võrdles õppekavade arengut Austraalias ja Hong-Kongis. Shigeru Asanuma käsitles globaliseerumist ja Jaapani koolide muutuvat õppekava. Mitu esinejat käsitlesid curriculum’i reformide ja kultuurikonteksti seoseid.
India esindaja prof Lydia Fernandeze ettekanne tekitas erilist elevust, sest pealkiri “Indian Curriculum: Goes the Saffron way” andis märku tõsisest ideoloogilisest sõnumist. Teatavasti tohivad safranivärvi rüüd Tiibetis ja Indias kanda vaid kõige valgustatumad (laamad). Tänapäeva konflikte ja arengut silmas pidades on India haridusjuhid otsustanud pöörduda oma kultuurijuurte ja rahvusliku ideoloogia juurde.
Professor David Geoffrey Smith Kanada Alberta Ülikoolist (“Õpetamine globaalsel ajal”) väitis, et üleilmastumine on eelkõige majandus-, mitte haridus- ega kultuuritermin. Kooliuuenduses ei saa üks-üheselt teise riigi kogemust üle võtta, sest erinevad kultuurikontekstid teevad ka hästi kavandatud uuenduste rakendamise sageli võimatuks. Professor käsitles ka õpetaja positsiooni globaliseeruvas ajas, märkides, et paljude riikide õpetajail on identiteedikriis. Liberaalse hariduse ülimateks väärtusteks kuulutatud individuaalsus, enesekeskus ja isikuautonoomia on tekitanud soovimatu võõrandumise. Õpetaja, kes on end aastaid ainespetsialistina kindlalt tundnud, pannakse kas klienditeenindaja või mingisse muude rolli, mida ta ei oska või ei saagi täita. See teeb õpetaja ebakindlaks – igasuguseid, sh ka koolielu segavaid korraldusi tuleb ju täita. Kui Hongkongis mindi üle ingliskeelsele õppele, osutusid õpetajad, kes keelt vabalt ei vallanud, ebakompetentseks ning olid sunnitud lahkuma. Meeskondade ja üksikisikute konkureerimine seab eesmärgiks võistluses osalemise ja võitmise, mitte õpetajatöö sisulise arengu, kus enamik asju pole võrreldavad.
Et esitasin järgnevas aruelus küsimusi, kinkis prof Smith mulle oma raamatu ja soovitas postsotsialistlikel riikidel õppust võtta liberaalse hariduspoliitika vigadest.
Õpetajaharidusest kõneles ka Eero Ropo Tampere Ülikoolist, kes käsitles autobiograafia meetodi kasutamist õpetaja enesemääratlusel ja karjääri kujundamisel. Soomes mindi 1980. aastatel üle nn munitsipaalõppekavadele. Iga kool tegi oma õppekava. See oli õpetajaile suur, mingis mõttes ka arendav töö, kuid 1994. aastast hakkasid väga teravalt ilmnema õpetajate identiteediprobleemid. Enese leidmiseks inimese ja professionaalina peab võtma teatud positsiooni. Uuring näitas, et õppekava rakendamisel ilmnes nelja tüüpi positsioneerimist: õpetajad-küünikud, õpetajad-realistid, õpetajad-bürokraadid ja läbipõlejad, kes koolist lahkusid. Praegune Soome õppekavaarendus tegeleb taas ühtluskooli printsiibi rakendamisega, sest on õpitud liiga suure sisuerisuse ohtudest.
Hanyangiu Ülikooli teadur Myung-Hee Kim kõneles variõppekavast Koreas. USA ja Jaapani esindajad rääkisid arvutite ja tehnoloogiate erinevast mõjust eelkõige suhtluskultuurile. Robert Churney Mikroneesiast käsitles 21. sajandi sotsiaalainete ainekava, keskendudes inimese sotsialiseerumisele ja seda soodustava õpikeskkonna kujundamisele.
Suurepärase ettekande pidas Prantsusmaa esindaja Denise Egea-Kuehne. Ta ütles otse välja, et prantsuse üldharidus tahabki jääda entsüklopeediliseks ja paljusid aineid õpetavaks, inimkultuuri eri valdkondade saavutusi vahendavaks. See võimaldab kujundada tervikliku maailmapildi. Tema arvates pole see nn tuumõppekavadel põhinevate õpingutega (vähe kohustuslikke põhi- ning palju valik- ja vabaaineid) üldjuhul võimalik saavutada.
Susan Mayer Harvardi Ülikoolist käsitles laste õppimise eripära ning kognitiivse psühholoogia võimalusi selle arendamisel Piaget’st Inhelderini. Viimasest autorist teame me Eestis vähe, kuid just see valdkond väärib õppekavaarenduses erilist tähelepanu. Olgu öeldud, et vene teadlased tulid selle teemaga välja juba 1996. aastal.
Õpikud
Käisin ka paaris õpikuid ja muud õppevara müüvas poes. Hiina tavaline kooliõpik on A5 formaadis kollakal paberil pehmete kaantega kahevärvitrükis raamatuke. Esimesed uuele õppekavale vastavad õpikud on vanadest oluliselt värvikamad. Õpikul peab olema riiklik kinnitus, töövihikutel, õpetajaraamatutel jm lisamaterjalil seda vaja pole. Lapsevanemad ostavad õpikud ise. Need on odavad, alla 20 krooni, muu õppematerjal on kallim. On ka kakskeelseid, inglis- ja hiinakeelseid õpikuid. Austraalia, Uus-Meremaa ja Jaapani õppekirjandust kasutavad õpilased, kes kavatsevad neis riikides edasi õppida. Müüakse ka Briti ja Ameerika kirjastuste õpperaamatuid.
Tutvusin doktorandiga, kes palus selgitusi Jaan Miku õppekirjanduse raamatu kohta ja küsis tema aadressi. Ta uurib, kuidas uued õppetehnoloogiad saaksid toetada õpikute avaramat polüfunktsionaalsust.
Konverents andis hulgaks ajaks lugemist ja mõtlemisainet nii teoreetilisest kui praktilisest õppekavaarendusest. Hea meel on, et maailma õppekavateadlased näevad hariduse sisu arengut ja õpetajat selle rakendajana konstruktiivses koosluses. Järgmine konverents toimub 2006. a Soomes.

Medalistide treener Vladimir Ossipov

ÜLO TIKK

Pronksmedalid Moskvast ja Montrealist, hõbe Amsterdamist, tänavu suvel kuld Ateenast – need autasud tõid rahvusvahelistelt keemiaolümpiaadidelt Eestisse õpetaja Vladimir Ossipovi õpilased Tallinna 53. Keskkoolist. Õpetajate päeval omistati ligi 20-aastase staaziga keemiaõpetajale aasta õpetaja tiitel.
 
Kui püüda üles lugeda kõik Vladimir Ossipovi saavutused, võib midagi olulist kergesti kahe silma vahele jääda. Koolis peetakse tema teeneks süvaõppega keemiaklassi avamist, mis täna töötab reaalharu klassina kahasse matemaatikaga. Kümnendat aastat kuulub ta kooli õpetajate atesteerimiskomisjoni koosseisu, on 1997. aastast õpetaja-metoodik, viimased kaheksa aastat juhtinud koolis keemia ja füüsika ainesektsiooni. On olnud viis aastat Tallinna ainesektsiooni esimees, korraldanud ülelinnalisi keemiaolümpiaade ja viktoriine ning tutvustanud õpetajatele uut infotehnoloogias. Tema koostatud põhikooli keemiaülesannete kogumikku kasutavad paljud õpetajad.
Loominguline entusiast
“Õpetaja Ossipov on oma ainele pühendunud. Veel hilisõhtutel võib leida ta keemiakabinetist arvuti tagant viktoriiniküsimusi koostamas või projekte kirjutamas, vahel koos õpilastega, vahel koos vilistlastega,” räägib õppealajuhataja Svetlana Leontjeva.
Tänu Vladimir Ossipovi järjekindlusele on kooli keemiakabinet saanud mitme projekti toel uut õppekirjandust, õppevahendeid ja Tiigrihüppe abiga arvuteid. “Parajasti on mul koos vilistlastega käsil interaktiivse olümpiaadi koolivooru korraldamine. See tähendab, et ülesanded saavad õpilased internetist,” tutvustab aasta õpetaja uut projekti.
“Oma tundides kasutab õpetaja Ossipov mitmekesiseid metoodilisi võtteid ja õppevahendeid. Oluliseks peab ta oma aine praktilist külge ja laboratoorseid töid. Esimesena meie koolis hakkas ta tundides kasutama arvutit ja töötama välja aineprogramme,” teab õppealajuhataja. Ta lisab, et nende kooli õpilaste keemia riigieksami tulemused ületavad juba aastaid Eesti keskmise.
Leningradi kooli kasvandik
“Keskkoolis ei paistnud Vladimir Ossipov minu keemiatundides kuigivõrd silma. Tagasihoidlik, korralik poiss ja hea õpilane. Kui millestki aru ei saanud, siis tuli ja küsis. Ülesandeid täitis täpselt, kõike keemiaga seonduvat uuris põhjalikult, osales aineolümpiaadidel. Mind ei üllatanud, et kooli lõpetamise järel läks ta Leningradi Herzeni-nimelisse Pedagoogilisse Instituuti keemiat õppima. Küll aga see, et noor mees läheb õppima pedagoogiks. 1970-ndate lõpus polnud see amet kuigi populaarne,” meenutab Tallinna Ehte Gümnaasiumi (tollal 31. keskkool) keemiaõpetaja Nina Popko.
“Nüüd, mil oleme kolleegid ja kohtume linna ainekomisjonis, vaatan imestusega, kui energiliselt ta toimetab ja meid harib.”
Vladimir Ossipov Leningradi õppima minnes pedagoogitööst ei unistanud. “Õpetajakutse vastu mul siiski midagi polnud, meie suguvõsas on ennegi õpetajaid olnud. Koolipraktikal hakkas töö õpilastega meeldima.”
Instituudis suhtuti koolipraktikasse väga tõsiselt. Metoodikud käisid tundides, pärast analüüsiti põhjalikult tunni käiku ja ülesehitust. “Tänased tudengid saavad väga vähe koolipraktikat, ka metoodiline suunamine jätab soovida. Meil valmistatakse ette keemikuid-teadlasi,” arvab aasta õpetaja.
“Herzeni-instituudis pöörati suurt tähelepanu laboratoorsetele töödele, milleks olid loodud oma aja kohta ideaalsed võimalused. Ka metoodikud olid suurepärased. Esimestel tööaastatel Tallinna 30. ja 23. keskkoolis polnud mul tunni ülesehitamisel mingit probleemi – lõin oma instituudiaegsed konspektid lahti ja võisin alustada,” meenutab Vladimir Ossipov.
Keemikute taimelava
1987. aastast töötab Vladimir Ossipov Tallinna 53. Keskkoolis. “Direktor Vinogradova meelitas mind oma kooli korraliku keemiakabinetiga. Tolle aja kohta oligi see hästi sisustatud, aga nüüd on aeg edasi läinud. Kui hakkasime aineolümpiaadidel silma paistma, lubas haridusamet uue kabinetisisustuse hankida. Kümme aastat olen oodanud, projekte kirjutanud ja vilistlasi sponsoriteks palunud. Just nende toel olen saanud kemikaale, reaktiive, laborivarustust ja isegi kitleid,” tunnistab Vladimir Ossipov.
Hea, kui on, kellelt küsida. Värskel aasta õpetajal on, sest tema endiste õpilaste hulgas on 18 magistrit ja kolm teaduste doktorit. “Väike Eesti nii palju keemikuid-teadlasi ei vajagi. Minu õpilasi töötab Rootsis, Venemaal, USA-s, Saksamaal, Iisraelis ja Poolas,” loetleb õpetaja. Doktoreid-magistrante jätkub siiski Eestissegi. Nemad on oma õpetaja esimesed abilised olümpiaadide (viktoriinide) ettevalmistamisel ja projektide kirjutamisel.
Õpetaja Ossipov on maailma statistikat uurides aru saanud, et tõsist huvi keemia vastu näitab üles vaid paar-kolm protsenti lastest. “Minu õpilaste puhul on see protsent olnud 12 – kaheksa keemia ja neli meditsiini alal. Igast keemiaklassis õppinust ei peagi keemik tulema.
Oma tunnis ma ei efektitse, ei püüa paugutades iga hinna eest huvi äratada. Kogu ainekava põnevatele katsetele üles ei ehita.”
Ossipovi sõnul õpivad nende keemiaklassis tavalised koolipiirkonna lapsed. Mõni üksik on naaberkoolidest tulnud. “Tallinna ja Tõnismäe reaalkool on linna olümpiaadidel meie kõige kõvemad konkurendid, sinna võetakse õpilasi konkursi korras ja neil on tugev matemaatika baas.” Vladimir Ossipov peab olümpiaadideks valmistumist tõsiseks tegevuseks, see nõuab lisamaterjalide hankimist ja konkurssidel osalemist. “Mõned koolid kasutavad Venemaa õpikuid, aga meie õpime Eestis koostatud tõlkeõpiku järgi.”
Ossipov möönab, et saab ka selles töös suurt tuge ülikoolis õppivatelt vilistlastelt. Mitmel nendest on rahvusvaheliste olümpiaadide kogemused, mida nad tänaste õpilastega jagavad.
Kõige rohkem on oma õpetajale au ja kuulsust toonud tänavu kevadel lõpetanud Vladislav Ivani?t?ev, kes naasis Ateenast rahvusvaheliselt keemiaolümpiaadilt kuldmedaliga. “Medalitesadu algas juba 2002. aastal Baltimaade keemiaolümpiaadil, kus Vladislav sai 3. koha. Samal aastal tuli ta Hollandist 2. koha ning Kasahstanist pronksmedaliga. Tänavu alustas Baltimaade olümpiaadi esikoha võitmisega, mille jätk oligi Ateena kuld.”
“Viimased neli aastat mäletan Vladimir Ossipovi ülelinnaliste keemiaviktoriinide ja aineolümpiaadide eestvedajana (varem korraldati neid linnaosade kaupa) ja alati korraldab ta neid koos oma meeskonnaga. Ma lihtsalt naudin, kuidas ta oma õpilased ja vilistlased tegevusse kaasab. Igaüks teab täpselt oma ülesandeid,” tunnustab linna ainekomisjoni esimehe tööd Tallinna haridusameti vanemspetsialist Sirje-Anne Rei.
Kolmeliikmeliste koolivõistkondade ülelinnalise viktoriini esimene voor toimub 22. novembril.
Projektimeister vabast ajast
Ossipovil kulub tööle lõviosa vabast ajast. Abikaasa Olga, kes töötab samas koolis keemikuna, on mehe hõivatusega ammu harjunud.
“Viimased kuud on kogu vaba aeg kulunud projektide kirjutamisele, et kohalike olümpiaadide ettevalmistamine ja korraldamine läheks ladusamalt. Järjest vähem jääb aega teisele lemmiktegevusele – reisimisele. Põhjust aga oleks, sest tütar Olga, kes õpib Tartus magistrantuuris prantsuse keelt, täiendab end Pariisis Sorbonne’i ülikoolis. Aastaid pole jõudnud ka äia-ämma juurde Turkmeeniasse,” on Ossipov nukker.
Kui ta Leningradis instituudis õppis, oli sealsetel tudengitel kombeks suvel vagunisaatjatena raha teenida. “Läbi sai reisitud kogu Nõukogude Liit – lõunas Kesk-Aasiani ja idas Vladivostokini.”
Lootusetu optimist
Äsja andis Vladimir Ossipov Tallinna linnavolikogule üle oma järjekordse rahataotlusprojekti keemiakabineti nüüdisajastamiseks. Ta on nördinud, et “21. sajandi kooli” programmi loodusainete rahastamisest jäeti Tallinna koolid välja ning kustus lootus keemiakabineti sisustust riigi abiga parandada. Kuid kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Uue kooliaasta alguses käisid Mustamäe koolides Tallinna linnavolikogu esinaine Maret Maripuu ja haridusameti juhataja Andres Pajula. 53. koolis juhatati nad keemiakabinetti ja näidati, millistes tingimustes rahvusvaheliste olümpiaadide võitjaid õpetatakse. Kooli lubati aidata ja kästi kirjutada projekt. “Panin üksikasjalikult kirja kõige hädavajalikumad reaktiivid ja katsevahendid. Hädasti oleks vaja korralikku ventilatsiooni, eriotstarbelisi laudu ja veevärki. Keemiakabineti sisustus on hirmkallis – eelarve tuli 800 000 krooni,” tutvustab Ossipov oma utoopilisena tunduvat plaani.
Tallinna linnavolikogu kantselei sotsiaalnõunik Jaanus Martinov ütles Õpetajate Lehele, et nad püüavad kooli taotlusele lahenduse leida. Korraga ei suudeta kogu projekti rahastada, nõuniku arvates võiks lauad-toolid koolile muretseda ikkagi haridusameti koostatud eelarvest. “Eriseadmete ja õppevahendite muretsemiseks hakkame firmadega läbi rääkima,” lubas sotsiaalnõunik.

Vilistlased oma õpetajast
Dmitri Panov, TÜ-s keemiadoktori väitekirja kaitsnud teadlane, vilistlane 1990. aastast: “Meie ajal veel keemiaklassi ega lisatunde polnud, käisime keemiaringis. Õpetaja Ossipov andis meile palju lisaülesandeid, saatsime neid isegi Moskva RÜ teadusühingu erialaajakirjale. Ülesanded lahendasime iseseisvalt, tema vaatas vaid üle. Mingit sundi ei mäleta, lisatöö oli vabatahtlik.
Õpetajana oli ta nõudlik. Häält ei tõstnud, rääkis vaikselt. Juba see distsiplineeris ja sundis tähelepanelikuks. Tegime palju katseid ja vaatasime ka filme.”
Artur Jõgi, TÜ magister, vilistlane 1996: “Õppimine keemiaklassis määras mu tuleviku. Rahvusvahelisel olümpiaadil õnnestus mul käia kahel korral: 1995. a sain Pekingist diplomi ja aasta hiljem Moskvast pronksmedali. Seega oli TÜ-sse roheline tee. Olümpiaadide eel tegime lisaks kuuele kohustuslikule keemiatunnile tõhusat tööd. Praktikas saime kõva põhja alla ja hiljem oli ülikoolis seda kergem.
Et elan Tartus ja õpin ka farmaatsiat, siis pole mahti käia Tallinnas oma koolikaaslasi olümpiaadideks ette valmistamas. Jõudumööda olen aidanud Tartus peetavaid üleriigilisi olümpiaade korraldada.”
Ilona Faustova, TÜ keemiatudeng, vilistlane 2000: “Õpetaja Ossipov on kahtlemata kooli parim õpetaja. Tunnis me õpikuid suurt ei kasutanud. Uut ainet selgitas õpetaja peast. Õhutas meid TÜ täppisteaduste koolis osalema ja andis lugeda palju lisamaterjale. Oskas keemia väga köitvaks muuta.”
Vladislav Ivani?t?ev, TÜ keemiatudeng, vilistlane 2003: “Teadsin juba 4. klassis, et lähen põhikooli järel õpetaja Ossipovi juurde 53. keskkooli keemiaklassi. Olin temast vanematelt sõpradelt kuulnud. Mulle meeldis, et õpetaja andis palju lisamaterjale ja suunas tunnis õpitut iseseisvalt edasi uurima.
Ehkki mul oli pärast keskkooli võimalik minna õppima ka Peterburi või Moskvasse, otsustasin Tartu kasuks. Kodusem ja omasem. Õppejõud olid olümpiaadiks ettevalmistusega tuttavaks saanud. Tartust saab kergemini kodus käia ja oma õpetajale abiks olla. Auvõlg tahab tasumist.”

Marki märkad eemalt kaugelt

VIRVE LIIVANÕMM

Läbi terve selle sumeda sügise vaatab meile laternapostide otsast vastu lõbus poiss – Mark Laane alias Oliver Twist Lionel Barti samanimelisest muusikalist Tallinna Linnahallis. Olivere on kokku kolm, ka Margi koolivennad Jörgen Aav ja Oliver Remma, aga miks just tema plakatipoisiks tehti, seda Mark ei tea. Küll aga on tal meeles, kuidas ta rõõmustas, kui linnas end igalt poolt eest leidis.
 
Mille üle Margil hea meel oli?
“No eks ikka selle üle, et ma nüüd kuulus olen,” ei hakka Mark tagasihoidlikkust etendama. Ta selgitab, et tema ise ei ole kedagi hoiatanud, et millal ta näiteks televiisoris esineb, aga ikka ja jälle on selgunud, et kõik nägid. Terve tema 5.a klass näiteks. Nemad käisid ka kontrolletendusel, mida koos publikuga etendati, tõid lilli. Tavaliselt ongi ta kiita saanud ja sellepärast julgebki kinnitada, et muusikal on teda muutnud. Ta julgeb endast paremini arvata, ta enesehinnang on tõusnud. Nüüdki, kui ajalehte pilti tehakse, käib ta end iga plõksu peale ekraanil vaatamas, kui hästi ta välja kukkus.
On selle kuulsusega, nagu on. Margile meeldib see etendus väga. Algul, kui proovid septembris algasid, oli liikumist raske selgeks saada, nüüd muretseb ta veel sellepärast, et puhtalt laulda.
Laulmist on ta Tallinna Poistekooris terve koolipõlve harrastanud. Oliveriks sattus ta sellepärast, et õpetaja Lydia Rahula soovitas minna ette laulma. Mark kinkis talle ka ühe plakati mälestuseks.
Veel on Margil, õigemini küll emal, tema esimene tööleping. Ja tööd on ju tõesti palju teha olnud, sest proovid olid kuus korda nädalas. Ainult kolm esimest tundi saigi koolis olla, ülejäänud on tulnud järele õppida ja ema Maile tunnistabki, et eks poisid hakkavad väsima. Osa energiast on Oliveridel kulunud ka üksteisega aasimisele, et kes ikka kõige parem Oliver on. “Aga see on rohkem nalja pärast olnud,” räägib Mark, kes on ka tema enda sõnul õhtuti väheke uimane. Koos novembrikuuga saab see laulumaraton läbi ja teenitud raha eest loodab poiss osta tagasi mõned asjad, mis nii kiire elu peal kipuvad ära kaduma.
Ega pelgalt näitlemise-laulmisega pole asi piirdunudki. Laval on saanud ka inglise keelt harjutada, sest see on lavastaja Georg Malviuse suhtlemiskeel. Mark ütleb, et temal näiteks ei ole nagu keelt enam õppida vaja, tuleb seda lihtsalt kinnistada. Ja vaat trompeti mängimine jäi vahepeal katki. Peab vist otsast alustama. Selle Charles Dickensi paksu raamatu peaks ka lõpuks läbi lugema.
Kommentaariks
Lapsed reklaamis on ju üks omaette teema, aga Eesti oludes on neil veel ehk üks oluline roll täita. Suurte valimiskampaaniate aegu on meie vastumeelsus plakatimajanduse vastu nii kõrgeid tuure võtmas, et keegi peab need pinged maandama. Ei saa me ju reklaamivihkajaks rahvaks hakata. Poiss Oliveri-plakatilt annab lootust, et me lepime ära. Seda enam, et tema lemmikbänd on vana hea The Beatles.

Lasteteatrite festival Peterburis

KIRSTEN SIMMO, ASSITEJ Eesti Keskus

Oktoobris toimus Sankt-Peterburgi 300. aasta juubeliürituste hoovuses ASSITEJ rahvusvaheline laste- ja noorteteatrite festival. Osa võtsid Põhja- ja Baltimaade ning Venemaa lasteteatrid, kokku 16 truppi. Eestit esindasid VAT Teater lavastusega “Lend üle ookeani” ja Jõhvi teater Tuuleveski “Henry V-ga”.
 
Kutsutud külalisena võttis festivalist osa Eesti ASSITEJ Keskuse juhatuse esimees Katrin Nielsen, kriitikutena Kirsten Simmo ja Rait Avestik ning Narva Ilmarise teatri esindajana Irina Mihhaljova.
Kool avas uksed teatrile
Kõige olulisemad festivalil olid etendused Peterburi koolides. Trupid said koolidest äärmiselt huvitavat tagasisidet ning just laste ja õpetajate vastuvõtt oli see, mis festivalist kõige enam meelde jäi. Koolis mängimist võrreldi isegi spordivõistlusega – kui midagi ei meeldinud, tõstsid lapsed kohe kisa!
Pea kõik trupid üritasid mingi osa või terve lavastuse mängida vene keeles. Mitmes äärelinna koolis polnud teater kunagi varem käinud, seevastu mõned kesklinna koolid olid teatriga üsna ära hellitatud. Levisid isegi kuuldused, et koolide direktorid ootavad truppidelt esinema pääsemiseks altkäemaksu. Korruptsioon lokkab Venemaal kõikjal.
Kõik trupid pidid lisaks etendustele tegema koolis workshop’e, olulisel kohal olid vestlused ja teatriteemalised arutelud õpilaste ja õpetajatega. Kui teater jõuab kooli, on tegemist mõneti erineva olukorraga kui vastupidisel juhul. Näitlejad peavad kohandama end kooli reeglitega, alustades muidugi lava, saali ja tehniliste võimalustega, kuid ka sellega, et vaatajateks on suur hulk lapsi, kel sõbrad ümberringi ja kodused koolisaali seinad toetamas. Arusaadavalt üritavad õpetajad sel puhul anda distsipliini hoidmiseks endast kõik ja küllap mingis osas on see ka õigustatud, kuid mitmed väliskülalised osutasid hiljem Peterburi õpetajate liigsele korraldustööle. Uppsala Linnateatri/Unga Riks lavastuse “Pikk-pikk teekond” lavastaja ja trupp muutsid pärast esimest ebaõnnestunud etendust koguni workshop’i teemat ning keskendusid hoopis õpetajate ja õpilaste käitumise analüüsile. Teisel etendusel, kui teater kehtestas omad reeglid publiku paigutamisel – pisemad ette, vanemad taha ja õpetajad viimasesse ritta, korrarikkujate ning nende hurjutajatega probleeme ei tekkinud.
Kui lavastus ei suuda lapsvaatajat köita, on teater teinud valearvestuse. Küsimus võib olla juhuslikult paigutatud publikus, sihtgrupi ja laste vanuselises ebakõlas või ka väheses kunstilises panuses, kuid laste reaktsioon on aus ja õige ning selle ebaloomulik allasurumine ei tule kellelegi kasuks.
Kui Peterburi koolide lapsed paistsid silma oma vahetu suhtlemise ja pehmelt öeldes tohutu temperamendiga, siis metropolist väljas oli olukord teine. Soome tantsuteater Minimi jagas külalistele oma kogemusi maakultuurimajas tehtud workshop’i kohta, kus lapsed olid ootamatult ujedad.
Ilon Wiklandi lugu
Enamik lavastusi olid kõrge kunstilise tasemega. Vaid ühe lavastuse puhul oli raske leida põhjendust, miks ta festivalil osales. Tegemist oli Läti teatri Mask lavastusega “Mere lugu” – traditsiooniline sirmi taga nukuteater koos võimalikult elulähedaste nukkude, värvilise kujunduse ja rõõmsate lauludega. Kui nimetatud komponendid olid siiski korralikult tehtud, siis olematu lavastustöö, amatöörlikult kokkuklopsitud tekst ja õpetusivadele üles ehitatud kontseptsioon ei kannatanud kriitikat. Kahjuks olen päris kindel, et just sellise tasemega ja veel mannetumaid lavastusi liigub meiegi lasteaedades ja koolides tihti ning sellisel juhul ei tahaks küll rääkida teatri soodsast mõjust lapse fantaasiale ja arengule.
Pikemalt peatun ühel Eesti kontekstis väga huvitaval lavastusel “Pikk-pikk teekond”. Lavastaja Birgitta Englin Rootsist, osatäitjad Eesti, Läti, Leedu ja Rootsi näitlejad. Dramatiseering tugines eesti soost kunstniku Ilon Wiklandi samanimelisele autobiograafilisele raamatule (eesti keeles ilmus 1996. a). Peaosa mängis Vanemuise näitleja Helena Merzin, kellele see oli esimene kogemus teha kaasa lastelavastuses. Ka teised tükis osalenud näitlejad mängivad oma põhitööna täiskasvanuile. Sellegipoolest oli tulemuseks väga traditsiooniline ja kõrgel tasemel rootsi lasteteater, millel maailma lasteteatri kontekstis tugev kvaliteedimärk.
Lavastus oli leidliku ruumikasutusega – näitlejad ja publik üksteisele lähedal, publiku hulk väike ja kogu ruum oma elementidega kaasa haaratud. Stiil mänguline, visuaalne, eeldades samas näitlejatelt ümberkehastumist ja rolliloomet mitte karikeerimist ja mängitsemist. Teemadering tõsine ja raskevõitu, kuid seda just täiskasvanute jaoks, kellel elukogemustest ja omandatud empaatiavõimest lähtuvalt kergesti silm märjaks läks. Lapsed seevastu võtsid teemad vähem emotsionaalselt ja rohkem uudistavate silmadega vastu. Eesti vaatajates tekitas küsimusi lavastaja taotlus vältida nimesid ja maid – nii selgitasid näitlejad alles etenduse lõpus, et tegemist oli Ilon Wiklandi tõestisündinud looga. Kuid küllap oli lavastajale olulisem teema ja loo üldinimlik käsitlus. Rõhuasetustest veel nii palju, et kui lavastuse annotatsiooni lugedes ja dramatiseeringut analüüsides tundus väga oluline Ilon Wiklandi eneseleidmine kunstnikuna, siis laval mindi sellest teemast üsna kergelt üle, lapsepõlve üleelamiste tasakaalustavaks pooleks jäid hilisem abielu ja perekond.
VAT Teater on oma Peterburis mängitud lavastusega “Lend üle ookeani” käinud juba paljudel festivalidel üle maailma ja tuleb tunnistada, et antud laadis neile Eestis võrdset ei leidu. Rootslase Bengt Anderssoni lavastatud ookeanireisi tükk on vähese teksti ja minimalistliku kujundusega, visuaalne ja mänguline. Näitlejad Tanel Saar ja Katariina Lauk on oma osad lihvinud tehniliselt väga täpseks, küll aga on viimastel nähtud festivalietendustel nappinud hoogu ja energiat. Trupp tunnistas, et Peterburis õnnestusid etendused paremini koolides.
Shakespeare’i “Henry V” lavastas Tuuleveskis nukulavastuste meister Rein Agur. Ka see rohkearvulise näitlejaskonnaga mastaapne, samas väljendusstiililt ja -vahenditelt tinglik lavastus sai parema vastuvõtu festivalikärast eemal – maakultuurimajas kohalike kooliõpilaste hulgas.
Arutelud lastest ja teatrist
Festivali dramaturgiaseminaril jagas oma kogemusi taanlanna Jonna Oulund, kes on seotud lastele kirjutavate näitekirjanike koolitamisega Taanis. Probleemid on sarnased igal pool, tänapäeva lastedramaturgiat on vähe, andekaid kirjutajaid napib, paljudel on häid mõtteid, kuid oskused need heaks dramaturgiliseks materjaliks siduda vajavad lihvimist. Ka Eestis oleks hädasti vaja omakeelset pedagoogiliste võimetega draamakoolitajat. Eesti ASSITEJ Keskus loodab taanlastega koostöös selle tühimiku täita.
Konverentsil “Miks me teeme lasteteatrit” rääkis Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli direktor Krister Svensson Põhjamaade mudelist käsitleda last kodanikuna ning muutustest lapsepõlve olemuses. Üha varasemas eas võtavad lapsed omaks täiskasvanute ühiskonna reeglid. Seetõttu soovitas Svensson mitte kulutada nii palju energiat laste elu paremaks tegemisele, vaid hoopis ennast paremini identifitseerida.
Maailmakuulus näitekirjanik, teatri- ja filmirezissöör Suzanne Osten vaagis oma ettekandes täiskasvanute ettekujutusi lastest – kas me suudame asjadele vaadata lapse vaatepunktist. Lasteteatri vallas äärmiselt novaatorlike lavastustega tuntud Suzanne Osten seob julgelt väga tõsised teemad, nagu enesetapp, skisofreenia, alkoholism, mänguliseks ja lastele põnevaks lavastuseks. Vene auditooriumi hulgas tekkis ettekandele tuginedes väga palju küsimusi – kas tõsised teemad ei tekita lastes masendust, jätavad vähe võimalusi probleemide lahenduseks. Suzanne Osteni vastus oli: lavastus peab olema väga professionaalselt tehtud – kunst on alati ülendav. Tõsised teemad kuuluvad lapse ellu niisamuti kui täiskasvanute omasse. Trupp teeb tihedat koostööd psühholoogidega ja selline lähenemine võimaldab laste probleeme lahendada, mitte ei süvenda neid.

Võsu kool 105

Kõik roosid ma kingiksin sulle!
 
Kõik roosid
ma kingiksin sulle,
sest peo puhul tehakse nii.
Ei tundu nii tudi sa mulle,
üle sajandi vana – mis siis!
 
Sina nooreks jääd ajast aega,
nii nooreks kui rahvas su sees.
Sinu toad pole musta laega,
Sa alati ootad meid ees!
 
Minu vanuses patt oleks öelda,
et armas oled sa mulle.
Aga salaja võin nõnda mõelda
ja roosid kõik kingingi sulle!

PÄRTEL KENS,
7. kl.

VIRGE ONG, Võsu Põhikooli direktor, vilistlane MERIKE VOORE, ajalooõpetaja

27. septembril tähistas Võsu kool endiste koolitöötajate ja vilistlaste kokkutulekuga oma 105. sünnipäeva. Just nii kaua on Võsul kooliharidust antud, õpitud ja õpetatud, saadud palju ja natuke vähem targaks – kuidas keegi endale vajalikuks pidanud. 105 aastat on kindlasti palju, kui võrrelda inimese elueaga, ühe kooli jaoks ehk paras keskiga.
 
Ametlikult avati kool 1898. aasta 18. novembril. Selleks ajaks oli kari uluall ja karjalaps vaba. Kuni kooli asutamiseni oli lapsi õpetatud ikka taluperedes ja tolleaegseks õpetajaks oli Reinu talu peremees, kes täitis külas ka köstri ametit. Võsu asulast oli 19. sajandi lõpukümnenditeks saanud paljude Peterburi, Moskva ja Tallinna kultuuritegelaste suvituskoht, kelle algatusel asutati 1904. aastal kohaliku kooli toetuseks hoolekandeselts ning kelle abiga valmis ka koolimaja. Kooli rajamise hing oli Võsu kaupmees ja Palmse kooli endine õpetaja Eduard Langsepp, esimene õpetaja Diido Jõesaar. Tööd alustati vallakooli õppekava järgi. Koolis käidi sellel ajal kolm aastat, õppetöö toimus vene keeles ning kooli ülalpidamiseks koguti raha peoõhtutega.
1906. aastal anti luba ka emakeelsete koolide asutamiseks, mida pidasid üleval haridusseltsid. Võsu Noorsoo Kasvatuse Selts avas 1908. a septembris Võsul teise – seekord emakeelse kooli. Eesti Vabariigi päevil kujunes nende mõlema kooli baasil välja Võsu 6-klassiline Algkool.
Kooliskäimine oli rangelt kohustuslik. Et õppetöö algas 6. oktoobril ja lõppes 22. mail, pidid lapsed lõpetama karjaskäimise ning igal lapsevanemal tuli trahvi ähvardusel oma laps õigeks ajaks kooli saata. Õpilasi oli koolis sadakond ja õpetajaid neli.
1930. a hävis kahjutules senine koolimaja, tuntud Langsepa kooli nime all, ning kool kolis ümber rahvamajja, mida jagati Võsu Noorsoo Kasvatuse Seltsiga. Kuid ruumid jäid kahele kitsaks ning jällegi hakati Eduard Langsepa eestvedamisel uut, seekord juba päris koolitööks mõeldud hoonet ehitama. 1932. aastal valminud koolimaja on kasutusel tänini ning tuntud ja teatud Võsu koolina.
Olles muutuste tuules…
Aeg on teinud oma korrektiivid ning seetõttu on õppetööks vajalikku pinda kahel korral laiendatud. Möödunud sajandi kuuekümnendate aastate hariduspoliitika nägi ette sulgeda ümbruskonna väiksemad külakoolid ning suurendada sellega seoses Võsu kooli õpilaste arvu. Alustati ehitustöödega ja 1964. a valmiski kooli juurdeehitis, mis lisas olemasolevatele neli klassiruumi.
Kuid ruumikitsikus on kooliperet läbi aegade siiski “kummitanud”. Alles taasiseseisvumise aastad tõid võimaluse ja raha probleemi lahendamiseks. Alates 1994. a on Võsu kool (ametlikult Võsu Põhikool) nii oma välis- kui ka siseilmes teinud läbi põhjalikud muutused. Kõigepealt renoveeriti kooli söökla, köögiplokk viidi keldrikorrusele ning laiendati selle arvelt söögisaali.
1998. a valmis kooli uue osa teine korrus, mis andis juurde viis klassiruumi ja abiruumi huvijuhile. Ka koolimaja peasissekäik vahetas asukohta.
1999. a ehitati ümber kuivkäimlad ja viidi tänapäevanõuetega vastavusse, lisaks valmisid du?iruumid ning kanalisatsioonitrass.
2000. a renoveeriti vana osa esimese korruse koridor, kolm klassiruumi ning kogu alumise korruse elektrivarustus. Vanad amortiseerunud aknad vahetati välja moodsamate ja paremini sooja pidavate vastu, kõikjale sai normidele vastav valgustus. Koolil on nüüdsest elektrikell.
2002. a renoveeriti täies mahus teise korruse klassiruumid ja 2003. a sügisel remonditi viimase etapina 1964. a ehitatud osa.
Ime küll, aga ainult viis aastat võttiski aega ja valmis ta sai. Hingelt ja sisult noorenduskuuri läbi teinud maja ootab ka välist iluravi. Meie tulevikuplaanid näevadki ette koolihoone täielikku renoveerimist, kooliümbruse haljastamist, vabaõhuklassi ja mänguväljaku ehitamist ning korvpalliväljaku ja võimla rajamist.
Õpilaste ja õpetajate arv on olnud aastate lõikes väga erinev. 1898. a alustati tööd ühe õpetaja ja paarikümne õpilasega. Järgnevatel aastakümnetel jagasid umbes 40–100 õpilasele koolitarkust 1–4 õpetajat. Alates seitsmekümnendatest aastatest on õpetajate arv jäänud 15–17 piirile, õpilaste arv kõikunud 124–163 vahel. Suurim oli see 1987/88. õppeaastal, mil Võsu koolis õppis 171 last. Iga järgneva aastaga on õpilaste arv pidevalt vähenenud ning see teadmine teeb murelikuks nii koolijuhi kui ka õpetajad.
Kuidas elad praegu, Võsu kool?
Tänan küsimast, hästi! Võsu kool toimib ja areneb. Praegu õpivad 137 last ja õpetavad 18 õpetajat ilusates, remonditud ning hästi valgustatud ruumides. Meil on korralikud arvuti- ja videoklassid, toredad ja arenguvõimelised õpetajad ning õpihimulised ja oma kooli hoidvad lapsed. Koolis on läbi aastakümnete aktiivselt tegeldud spordiga, käidud laulu- ja tantsupidudel, korraldatud näitemänge, tegeldud kunsti ja kirjandusega, matkatud ja uuritud loodust ning õpitud tundma oma kaunist kodukohta. Meie kõigi suur unistus – uus spordihoone – peaks ka varsti valmis saama. Nüüdseks on meil ka oma lipp, märk, kooli ajalooraamatud ning kaks raamatutäit õpilastöid – “Koolivõsud” ja “Koolivõsud II”.

Vana koolimaja seisab mõtteisse vajununa puude all. Praegu on vaheaeg ja siin valitseb vaikus. Näib, nagu oleks tarkusetare korraks suigatanud. Esimesed lumehelbed langevad ta katusele ja aknaraamidele ning muudavad vana maja ilmet nooremaks ja rõõmsamaks. Kui ta vaid oskaks kõnelda… Küllap ei tuleks neil lugudel siis lõppu.
Kuna maja on vana, puudub siin palju ruume ja võimalusi, mis kaasaegses koolis peaksid olemas olema, kuid kõige tähtsam on ikka õpilased ja õpetajad, kes loovad selle õige “oma kooli tunde”.
Sooviksin, et meie kool jääks alatiseks selliseks armsaks ja koduseks. Sajandi jooksul on ta olnud “minu kool” tuhandetele inimestele. Olen üks nende hulgast. Kogu me pere on selle majaga seotud. Ühegi teise kooliga enam nii olla ei saa. See on meie kool.

Avatud muuseum

ANU MÕTTUS

Sügisesel koolivaheajal oli Adamson-Ericu muuseum taas omamoodi kunstilaagri paik. Kagu-Iraani pisikese Kalpourkani küla iidset keraamikatraditsiooni tutvustanud näituse taustal korraldati siin keraamikahommikuid, kus lapsed said ise valmistada käsitsi savinõu, lasta sellel natuke kuivada, iidseid traditsioone järgides kaunistada ning siis kolmanda päeva õhtul valminult koju viia.
 
Muuseumi direktor Ülle Kruus ütleb, et kaks suvist laagrit jaapani traditsioonilise puulõike näituse raames läksid väga edukalt. Kuna sügisene koolivaheaeg on aeg, mil vanemad tööl, lastega tegelemiseks aega vähe ning ilmadki pole tihtipeale kiita, tuli muuseum taas õpilaste vaba aja sisustamisel appi. “Nii mõnedki suvel osalenud lapsed olid taas platsis. Juhendamine ja materjalid on neis kunstilaagrites olnud meie poolt, samuti väike suupiste. Pärastlõunal said lapsed jälle koju ja võisid rääkida oma vanematele ning õdedele-vendadele, mille poolest nad on targemaks saanud.”
Et mõista aja kulgemist
Lõppeva poolaasta haridusprogrammid Adamson-Ericu muuseumis kandsid koondnimetust “Avatud muuseum”. Ülle Kruusi sõnul on tähtis, et muuseum ei kapselduks ainult oma püsiekspositsiooni. Nii on Adamson-Ericu muuseum juba aastaid korraldanud eksootilisi kultuure tutvustavaid näitusi. Tänavu siis 300-aastast jaapani puulõiketraditsiooni ja unikaalset, naisliinis põlvest põlve edasi antavat keraamikatraditsiooni Kalpourkani külas Iraanis, mis tõenäoliselt püsinud muutumatuna 7000–8000 aastat.
“Muidugi on ka Adamson-Eric väga huvitav autor ning muuseum korraldabki paljusid haridusprogramme põhiekspositsioonile tuginedes, aga oleme proovinud leida tegevust ka seoses vahelduvate näitustega.”
Üks õpilastele pakutav võimalus on käia muuseumis ringkäigul kunstiteadlasega ja kuulata seletusi näituseeksponaatide juurde, teine aga eksponaatidega seonduv muuseumitund koos praktilise tegevusega. Muuseumitunde viib läbi muuseumi pedagoog Kai Tuvik. Iraani keraamikat vaadates räägiti mustritest savil, vaadati läbi kõik ornamendielemendid – viljapead, veepiisad, ahelad ja datliaiad – ning püüti mõistatada, millele nad viitavad. Praktilise tööna matkiti Kalpourkani keraamika dekoreerimist – ornamendi valmistamist pabernööri ja pintsliga.
Lisaks otsitakse huvitavaid loengupidajaid ka väljastpoolt oma maja: nii võis Kalpourkani keraamika näituse taustaks kuulata Haljand Udami ja näitusel eksponeeritud kollektsiooni omaniku, Soomes elava kunstniku ja uurija Elina Soraineni loenguid iraani kultuurist. Ülle Kruus: “Õpetame ajalootunnis lastele traditsioonilisi kultuure ja esiaega, millele praegu, 21. sajandil, on väga raske visuaalset katet leida. Siin oli see atraktiivsel kujul olemas. Pole välistatud, et kunagi on ka Eesti aladel tehtud just samasugusel algelisel moel keraamikat.”
14. novembrist on Adamson-Ericu muuseumis avatud läti kunstniku Ludolfs Libertsi (1895–1959) tööde näitus. Ülle Kruus: “Tema loomingu kaudu on vaatajal võimalik minna modernismiajastusse, pöörata tähelepanu figuuri stilisatsioonile ja eri rakurssidele pildiruumi sees. Kõike seda annab seostada ka laiemalt Euroopa kunstiajalooga. Meie selle näituse taustal õpilastele pakutava programmi nimi ongi “Mina ja modernismiajastu”.”
Lähemad plaanid
“Kevade poole tuleb Kaljo Põllu maali ja graafika näitus “Ajatus”. “Tema sarjad “Kodalased” ja “Kalivägi” on ju väga tuntud. Kunstnik on loonud arhetüüpseid teoseid, mida on kasutatud tihti ka kooliõpikutes. Muuseumitunnid on sedapuhku planeeritud läbi viia söetehnikas,” räägib Ülle Kruus järgmisest näitusest.
“Igal korral on meie eesmärk avardada õpilaste teadmisi, luua teoseid ja mõtestada lahti nähtut. Üks muuseumi põhirolle on katsuda mõtestada möödanikku, aega, millest eksponaadid pärinevad, ja aja kulgemist. Ning sedagi, kuidas tänapäeva noor võiks neid seoseid tajuda. Aega on lastel tihtilugu raske mõista. Kui palju on vana ja mis on minevik? Kas see on 20, 200 või 2000 aastat?
Viimane selle õppeaasta sisse mahtuv näitus Adamson-Ericu muuseumis on esimeste Eesti naisskulptorite töödest, kes astusid kunstiellu 20. sajandi 20.–30. aastatel. Sellest näitusest on kasvatatud välja programm, kus lapsed modelleerivad ise erinevaid objekte.”
Muuseum on kohtumispaik
Kuigi ametlikult asus muuseumipedagoog Adamson-Ericu muuseumis tööle alles tänavu, on siin nagu teisteski Eesti Kunstimuuseumi filiaalides haridusprogramme korraldatud juba mitu aastat. Valminud on ka kaks püsiekspositsioonil põhinevat töövihikut nii eesti kui ka vene keeles, millest esimene kannab pealkirja “Rääkivad portreed ja täpilised lilled” ning teine “Kohvikumaalid ja tujukad kujundid”. Paar aastat tagasi tehtud programmil “Kohvikumobiilid”, kui lapsed pärast erinevatel Adamson-Ericu põhiekspositsioonis olevatel näitustel käimist ja töövihikuprogrammi täitmist tegid nende kohviku tujukate kujundite eeskujul ise päris lihtsate vahenditega ruumilisi papist pastellidega värvitud asju ja neist näituse üles panid, oli ka omamoodi jätkuprojekt. Kaks aastat tagasi Narvas ja eelmisel kevadel Hiiumaa muuseumis täitsid samu ülesandeid muuseumitöötajad ja kunstiõpetajad, et neid omakorda hiljem oma õpilastega läbi teha.
Adamson-Ericu muuseumis on korraldatud ka n-ö tagasisidenäitusi kunstimuuseumi eri filiaalides tundides käinud laste omaloomingust.
Ülle Kruus: “Palju soojust ja emotsioone on pakkunud võimalused tulla muuseumi koos vanematega. Pärast koolitundide oleme korraldanud ka selliseid ettevõtmisi nagu isadepäev savikojas – abiks keraamik Urmas Puhkan – või võimalus maalida koos isaga natüürmorti Kreg A-Kristringi juhendamisel Alfred Kongo näituse taustal. Mõned tulid veel järgmisel päeval tagasi tänama ja küsima, kas teeme veel midagi taolist. Meie vanemad on muidu kangesti tagasihoidlikud, aga kui lapsed sikutavad, et tule, teeme koos, võtavad nad vedu küll…
Muuseumi on elama pannud ka siin korraldatud klavessiinimuusika sari ja kitarrikontserdid, Feliks Randali näituse ajal oli soovijatel võimalus joonistada ise sarzi, juhendas Heinz Valk. Värvikamatest ettevõtmistest meenub üks tore Jaapani-kogemus 2000. aastast, kui kaks õppejõudu Tokiost korraldasid presentatsiooni kalligraafiast. Lõpuks oli igal osalenul võimalus leida ühele sõnale visuaalne kate.”
Ülle Kruus on väga rõõmus muuseumipedagoogi tööleasumise üle: “On muidugi tore, kui muuseumi direktorid ja peadirektorid lastega koos kõike kaasa teevad, aga eks meil on oma kohustused, mida ei saa lõputult kaugusesse lükata. Kui on vaja, osaleme kõik, aga tavalise muuseumitunni on ilmselt just pedagoog suuteline kõige paremini läbi viima.
Meie asukoht vanalinnas, püsiekspositsioon, mis võimaldab ajas (ja kunstiajaloos) kulgemist kuni moodsate vooludeni 1960-ndate lõpul, ning eriti allkorruse eripalgelised näitused lubavad meil tõsiselt kaasa lüüa nii õpilastele pakutavas kunstihariduses kui ka õpetajate täiendusõppes. Usun, et õpetajatel on hea meie juurde tundi läbi viima tulla. Oleme tulnud vastu ka siis, kui kellelgi on mingeid erisoove. Kui näiteks on vaja samaaegselt kaht rühma juhendada või muud taolist, on meil ka mõned vabatahtlikud, keda saab kasutada. Oleme oma käe ja südame lubanud õpetajatele ega taandu sellest. Küll oleme huvitatud tagasisidest: kas on mingeid vajakajäämisi või peaksime lühendama käsitletavaid teemasid. Võib-olla on pakutavat informatsiooni teinekord liiga palju. Aga kui vaatan registreerimislehte, kus pooleks aastaks ette on enamik programme juba täis, tunnen suurt rõõmu, et meid on usaldatud ja oleme paljudele stabiilseks partneriks saanud. See ei tähenda, et keegi ei võiks veel lisanduda ja meie võimaluste vastu huvi tunda.
Millele oleme mõelnud, aga mida veel ei ole, on väliskunsti muuseumis toimivaga analoogne moodulprogramm. Et laps võiks käia muuseumi üritustel kogu hooaja jooksul, tema teadmised kogu aeg kasvaksid ja järgnevat saaks eelnevale rajada. Selline ringilaadne ettevõtmine võiks olla üks meie tulevikuplaanidest.”
Õpi vaatama ja nägema
Adamson-Ericu muuseumi teadur Kersti Koll osaleb alates 1997. aastast Avatud Eesti Fondi toel meile “imporditud” koolide ja muuseumide ühisprogrammis “Visuaalse mõtlemise strateegiad”. Peamiselt algklassidele suunatud programmi oli kaasatud ka Ida-Euroopa riike. Sadakond õpetajat üle Eesti said koolitust ja koostati slaidikomplekt, mille põhjal lapsed tundides väitlevad selle üle, mida nad pildil näevad. Tavaliselt lõpetatakse programm kevadel muuseumis mõne originaalteose ees. Õpetaja ülesanne on kunstiteose alusel peetavat diskussiooni väga avatud küsimustega suunata ning selle kaudu õpetada lapsi vaatama ja vaadates ka nägema. Lisaks areneb õpilaste väljendus- ja argumenteerimisoskus, lisandub esinemisjulgust.
Et osalejate ringi laiendada, koolitati projektiga liitunutest omakorda õpetajate koolitajaid. Avatud Meele Instituudi all jätkub koolitamine veelgi. Kersti Koll: “Tegemist on hästi väljatöötatud programmiga, kus sünergia tõesti toimib. Üks laps ei leia ühest pildist muidu nii palju, ta ei maldagi seda tavaliselt nii pikalt vaadata, kui terve grupiga nähtu üle arutledes. Igas tunnis vaadatakse kolme teost. Tänu slaidiprogrammile saime hõlmata tervet Eestit, sest on ju selge, et igast kaugemast koolist ei saa lapsed pidevalt muuseumis käia. Ideaalvariandis viidi üheksa tundi läbi koolis ja üks muuseumis. Nii sai ühtlasi selgeks reproduktsiooni ja originaalpildi vahe.
Õpetajad valivad vaadeldavad tööd ise. Võin anda ka soovitusi, aga lõplik otsus sõltub ikka õpetajast ja lastest. Ideest, mida lisaväärtusena nende piltide kaudu tahetakse õpilasteni tuua, sest diskussiooni käigus pildi ees avanevad lapsed väga kergesti ja õpetajal on palju võimalusi nende probleemidest aimu saada. Praktiliselt kõigi meil leiduvate Adamson-Ericu tööde põhjal on tunde tehtud.
Kui kunstiga kokku puutumise platvorm on sama, sobib see programm sisuliselt ka täiskasvanutele. Aga algklassiiga on see tänuväärne aeg, mil lapsed on avali ja kunstiga ligilähedaselt ühel määral kokku puutunud. Keskkoolis on juba neid, kes on väga suured kunstitundjad, kui ka õpilasi, kellele see üldse huvi ei paku.
Algklassi- ja emakeeleõpetajad on näinud programmis võimalusi arendada eneseväljendust. Mina muuseumitöötajana hindan seda, et õpilased õpivad selle käigus ise, oma silma ja mõistmise kaudu kunstiga suhestuma ja märkama asju, millele peaksime muidu meie tähelepanu juhtima. Arvan, et koolides, kus algklassiõpetaja on olnud usin ja kolme aasta vältel seda programmi juhendanud, on kunstiõpetajad talle hiljem väga tänulikud.
Siin aastate jooksul kohatud õpetajaid tahan väga kiita. Nad on äärmiselt avatud inimesed ja tahtnud oma lastele midagi enamat pakkuda kui kooliprogramm nõuab. Kuigi AEF-i tiiva alt on projekt ammu väljas, toimib see tasapisi edasi. Pidevalt on tulnud kokku uusi koolitusgruppe ja tehtud maakondades programmi tutvustusi.”
Kel plaanid tegemata
Oma haridusprogrammid on ka teis- tel EKM-i filiaalidel ja ehk on õpeta-jatel oma tunniajadki juba kinni pandud. Lihtsalt meeldetuletuseks aastalõpu või talvise koolivaheaja plaanide tegijatele: Kristjan Raua majamuuseumis on avatud näitus “Kristjan Raud ja raamat”, Rüütelkonna hoones võib 22. veebruarini vaadata näitust “Inimene ja loom. Animalistika kunstis” ja kuulata laupäeviti temaatilist loengusarja, Mikkeli muuseumis aga tutvuda Carl Timoleon von Neffi kunstikoguga.
Kõigi haridusprogrammide kohta võib lähemat teavet saada otse filiaalidest või Eesti Kunstimuuseumi Hariduskeskusest.

Soome keele õpetajad kohtuvad igal koolivaheajal

Järvi Lipasti, Soome instituudi kultuurisekretär

25. ja 26. oktoobril toimus Tartus juba XXI soome keele õpetajate täienduskoolitus-seminar. Teemaks soomerootslus, sest 6. november on soomerootslaste püha – svenska dagen.
 
Seminaril püüti vastata küsimusele, kes on see 6% Soome elanikest, kelle tõttu on Soomes kaks riigikeelt. Esinejad väitsid, et soomerootslased vaatavad jäähokit küll Rootsi televisioonist, aga on soomlaste poolt. 900 aastat Soomes elamist annab neile õiguse pidada end soomlasteks. Rootsiga pole neil muud ühist kui keel, mille sõnavara ja hääldus pealegi Rootsi riigikeelest erinevad.
Rootslased Soomes
Mark Wallenius andis ülevaate sellest, kuidas soomerootslased Soome aladele sattusid. Esimesed kalurid tulid asustamata rannikualadele 12. sajandil. Hiljem, 16.–18. sajandil, mil Soome oli Rootsi kuningriigi osa, võeti tööle rootsikeelseid ametnikke. Soomerootslasi on olnud sellest alates kogu aeg umbes 300 000, aga nende osatähtsus rahvastikus on pidevalt vähenenud. 1880. a moodustasid nad Soome elanikkonnast 14,3%, ja 2000. a 5,7%. Põhjusteks madal sündimus ja segaabielud soomekeelsetega. Paljud on kolinud töö ja pere tõttu soomekeelsetele aladele, kus pole rootsikeelseid koole. 19. sajandi rahvusliku liikumise ajal valisid paljud soomerootslased Snellmani põhimõtet “Üks meel, üks keel” järgides vabatahtlikult soome keele. 1950.–60. aastatel läksid paljud Rootsi, kus oli lihtsam tööd saada.
Soomerootslased elavad enamasti rannikualadel Pohjanmaal ja Turu saarestikus Lääne-Soomes. Palju soomerootslasi on Lõuna-Soomes, aga seal oskavad nad enamasti ka soome keelt.
Mark Wallenius toonitas, et soomerootslasi ei saa võrrelda baltisakslastega Eestis, sest Soomes olid rootsikeelsetel ja soomekeelsetel ühesugused õigused. Samuti ei pea vett võrdlus viimastel aastakümnetel Eestisse kolinud venekeelse elanikkonnaga.
Rootsikeelse Åbo akadeemia sotsioloog Kjell Herberts rääkis keelepoliitikast ja kakskeelsusest Euroopa kontekstis. Igal EL-i maal on vähemalt üks vähemuskeel, kuid ainult neljas riigis on vähemuskeel riigikeele õigustes. Soome keeleseaduse järgi on omavalitsusüksus kakskeelne, kui seal elab 6% või vähemalt 3000 vähemuskeele kõnelejat. Kakskeelsed on näiteks nii Helsingi, kus 6,3% elanikest on rootsikeelsed, kui ka Tammisaari, kus 17,6% elanikest on soomekeelsed. Maailma kõige rootsikeelsem vald asub Soomes. Nii palju rootsikeelseid elanikke kui Korsnäsis (96,50%), pole üheski Rootsi omavalitsusüksuses.
Nagu Muumimaailm
Kjell Herberts andis ülevaate Ahvenamaast, kus inimesed on keelelt soomerootslased, identiteedilt aga ahvenamaalased, st ei pea end soomlasteks ega rootslasteks. Ahvenamaal on palju eriõigusi: oma postmark, saar on demilitariseeritud ja sealsetel noormeestel ei ole armeekohustust. Maad saab Ahvenamaal osta ainult see, kes on seal viis aastat elanud ja valdab rahuldavalt rootsi keelt. Ahvenamaa elanikest on 93,2% rootsikeelsed ja soome keelt koolis õppima ei pea.
Soomerootsi kultuurkapitali (Svenska Kulturfonden) projektijuht Veronica Hertzberg rääkis, et Svenska Kulturfonden’isse kuulub üle 400 fondi, mis sel aastal jagavad soomerootsi kultuuri toetuseks kokku 16 miljonit eurot. Ka Eesti soome keele õpetajate seminar toimus Soomerootsi kultuurkapitali abiga.
Soomerootslaste haridus on gümnaasiumi- ja kõrgkoolikeskne, 40 rootsikeelse gümnaasiumi kõrval on vaid mõned üksikud kutsekoolid. Rootsikeelset kõrgharidust on võimalik omandada viies kõrgkoolis. Soomes ilmub 11 rootsikeelset päevalehte, on kaks rootsikeelset raadioprogrammi ja televisioonis 9% saadetest rootsikeelsed, enamasti küll vaataja seisukohast halval ajal. Soomerootslaste tähtis sündmus on Staffetkarnevalen – teatejooks, kus saab kokku umbes 12 000 rootsikeelsest algkoolilast. Seal tekib ühtekuuluvustunne. Kuningas Gustav Adolfi surmapäeval, 6. novembril, on svenska dagenit tähistatud juba alates 1906. aastast. Luutsinapäeval, 13. detsembril, valivad soomerootslased Lucia, kes viib valgust ja rõõmu vanadele ja väetitele. Soomerootslaste kohtumispaigad on ka Helsingi raamatumess ja popmuusikafestival Pop-kalaset.
Veronica Hertzberg võrdles soomerootsi ühiskonda tuntuima soomerootsi kirjaniku Tove Janssoni loodud Muumimaailmaga, mis on tuttav ja turvaline, aga oma väiksuses võrdlemisi igav.
Sügavkülmas seisnud keel
Helsingi ülikooli rootsi keele lektor Maria Green-Vänttinen võrdles soomerootsi keelt sügavkülmas olnud keelega, milles on säilinud mitusada aastat vanad jooned, mis riigirootsi keelest ammu kadunud. Soomerootslased ei “laula” nagu rootslased, vaid räägivad sama monotoonselt kui soomlased. Soomerootsi keelehooldajad seisavad hea selle eest, et soomerootsi keel püsiks rootsi keele variandina ega muutuks omaette keeleks. Pikemalt peatus Maria Green-Vänttinen kakskeelsusel. Peres, kus üks vanematest on rootsikeelne, kasvatatakse lapsest tavaliselt kakskeelne ning vähemuse kultuuri alalhoidmiseks pannakse ta rootsikeelsesse lasteaeda ja kooli.
Soome keele õpetajatega tulid kohtuma Tartus elavad või õppivad soomerootslased Regina Lehtola, Jessica von Wendt ja Simona Lilius, kellega arenes sisukas vestlus ning kes vastasid ausalt ka ebamugavatele küsimustele.
Seminari praktiline osa oli soomerootsi õhtusöök, mille valmistas Vanemuise teatrikohvik.
Õhtu tipphetk oli aasta soome keele õpetaja väljakuulutamine. Suursaadik Jaakko Blomberg andis tiitli TÜ soome keele lektorile Margit Kuusele. Tema õpik “Suomi selväksi” on pälvinud paljude õpetajate ja õpilaste kiidusõnad.
Lähemalt soomerootslastest http:// www.folktinget.fi/svenskt/svefifi.pdf, toiduretseptid http://www.finst.ee/ soomerootsiretsept.htm.
Soome keele õpetajate aastaring
Soome keele õpetajad ja õppijad käivad koos kuus korda aastas.
Talvisel koolivaheajal korraldab kokkusaamise Soome Keele Õpetajate Selts. Soome keele päeva 9. aprillil on tähistatud alates 1997. aastast üleriigilise soome keele olümpiaadiga Agricola. 1997. a lisandus koolituskalendrisse suvine keelekursus Pärnus, kuhu igal aastal pääseb 45 õpetajat. Kolmel viimasel aastal on õpetajate initsiatiivil korraldatud Aleksis Kivi päeva, mis on mõeldud eelkõige soome keele õppijatele. Alates 1997. a on Soome suursaatkond tunnustanud parimaid õpetajaid aasta soome keele õpetaja tiitliga. Ükski õpetaja ei jäta oma koolis tähistamata ka Soome Vabariigi aastapäeva 6. detsembril.

Koolimuusikud tunnustasid Tiia-Ester Loitme õpetajatööd

LINDA JÄRVE

18. novembril kuulutati EMA kammersaalis koolimuusika päeval pidulikult välja Heino Kaljuste Fondi stipendiaadid. Stipendiumid pälvisid õpetaja Tiia-Ester Loitme ja üliõpilane Kätlin Puhmaste.
 
EMA koolimuusika instituudi juhataja professor Ene Üleoja ütles, et fond toetab igal aastal stipendiumiga üht silmapaistvat tegevõpetajat ja üht üliõpilast. Seekordne stipendiumisaaja Kätlin Puhmaste on lisaks EMA-s õppimisele ka Kalamaja Põhikooli õpetaja, üle-eestilise neidudekoori laulja ning pidanud selle presidendiametit. Üliõpilasena on ta aktiivne ja hea õppeedukusega.
Tiia-Ester Loitme kiitmiseks aga jäi Ene Üleojal sõnu väheks. Tegemist on avalikkusele laialt tuntud inimesega, kes oma tegevusega on aastakümneid silma paistnud. “Tiia Loitme pikk pedagoogistaaz ulatub 40 aastani, samavõrra on ta töötanud koorijuhina. Tallinna Inglise Kolledzi (varasema 7. keskkooli) koolikoorid on olnud alati tipus. Tiia Loitme tunnid on huvitavad, nagu omanäolisel ja nõudlikul isiksusel ikka. Ta on meie koorimuusikas üks võimsamaid pedagooge. Meie stipendium tunnustab loomulikult teda ka kui tippdirigenti ja tema saavutusi Ellerheinaga, aga olulisemaks pean siinkohal tema õpetajatööd, tulemuslikku uute võimaluste katsetamist.
Tiia Loitme on Heino Kaljuste töö otsene jätkaja. Oli ju Kaljustegi koolmeister, kes pani aluse meie koolimuusika osakonnale – ühtaegu nii pedagoog kui interpreet. Tunda on, et Tiia Loitme töös väljenduvad nii tema enda kui ka Heino Kaljuste vaim,” ütles Üleoja.
Koolimuusika päeva ühe eesmärgina nimetas ta vajadust teha koolimuusika eriala ühiskonnale märgatavaks ja seda propageerida. Kokkutulnutele esinesid EMA koolimuusika instituudi naiskoor, mahuka kontserdikava pakkusid Tallinna Reaalkooli solistid, ansamblid ja koor, keda juhendas Eve Karp. Ülevaate koolinoorte laulupidude repertuaarist tegi EMA koolimuusika instituudi vilistlane Sigrid Põld. Lõpetuseks võttis Celia Roose üles rahvaviisi, mida kõik kaasa laulsid.

Räägiti rahva saatusest

Külalised Anjalankoskist

Nii sünnibki uudis

Tiia Penjam

Postimees mõtleb järelkasvule

LEMBIT JAKOBSON, Lähte ÜG meediaõpetaja

Meediaõpetajate ümarlaud Postimehe toimetuses oktoobri viimasel päeval pööras tähelepanu meedia usaldusväärsuse ja ajalehelugejate arvu suurendamise vajadusele.
 
“Paljudes eesti peredes ei loeta tänapäeval üldse ajalehti. Lapsed ei näe, et vanemad võtavad töölt tulles õhtul ajalehe kätte. Nii ei tekigi lastes suurena lugemisharjumust,” nendib olukorra tõsidust PM online’i toimetaja Epp Kukemelk.
Põhjamaade eeskuju
“Põhjamaade koolides on lugemisharjumuste tekitamiseks laste hulgas koolides ajalehtede nädal. Kõik Soome suuremad ajalehed saadavad sel nädalal koolidesse oma väljaandeid, ajakirjanikud käivad kohtumas õpilastega. Toimetused võtavad vastu õpilasekskursioone, tutvustavad lehetegemise köögipoolt. Lapsed saavad ka ise proovida kätt oma ajalehe koostamisel ja kokkupanemisel. Nendes lehtedes on suurte päevalehtede eeskujul spordi-, krimi- ja poliitikanurk, korraldatakse pressikonverentse ja intervjueeritakse kuulsusi. Lapsed saavad nädala lõppedes endale päevalehe T-särgi, diplomi tiitliga “Parim reporter”. Kätt proovitakse ka videokaamera ja reporterimakiga mööda linna liikudes.
Ka Postimehe majas on gümnaasiumide ekskursioonid saanud juba tavaks, kuid klassi, kus on võimalus tegelda oma kooli ajalehe väljaandmise ja videotööga, praegu pole,” ütleb Epp Kukemelk. “Samuti tuleb mõelda sellele, et meediaõpetajad võiksid toimetuses olla koos ajakirjanikega terve tööpäeva. Olla nende “varjuks”.”
“Võib-olla on mõttekas saata Postimeest koolidesse?” küsib meediaõpetajatelt Arteri toimetaja Riina Luik. “Roosna-Alliku koolis on värsked ajalehed toki otsas ribadeks loetud.
Tähendab, lugemishuvi on, kuid ajalehed pole kodudele, eriti maakohas, tasku järgi.”
Ühiselt leitakse, et juurdepääs lehtedele peab olema hõlbus. Mõttekas on lehed panna toki otsa ja kinnitada need seinale kas garderoobis või kooli koridoris. Ajaleht peab olema lapse maailmas füüsiliselt. Alles siis saab rääkida sellest, kas laste lugemishuvi on kahanemas või kasvamas.
Laste huvid on kümne viimase aasta jooksul oluliselt muutunud. Ühise suure maailma asemel, mille kunagi lõi Meie Meel, on tuhat väikest. Meie Meelt on hakanud asendama rate.ee, millel on liikmeid üle 200 000, kõikvõimalikud jututoad ning klubid internetis ja kas või Harry Potteri võlumaailm.
Siinkirjutaja andis oma meediaklassi õpilastele ülesande teha omanäoline noorteväljaanne. Pärast paari nädalat kokkuvõtet tehes leidsime õpilastega ühiselt, et väljaannet on võimatu levitada. Rubriike, mis väljaandes peaks olema, on liiga palju, aga lugejaid vähe.
Postimees ja koolilehed
Samal ajal, kui PM kutsus koolide meediaõpetajaid ümarlauakohtumisele oma toimetusse, said Võhmas kokku koolilehtede tegijad.
“Kompromissi leidmine huvitava, müüdava ja objektiivse informatsiooni vahel on just see, mida koolilehtede toimetused pidevalt silmas peaksid pidama,” leidsid meediaõpetajad ühiselt.
Olla iga hinna eest omasuguste seas tegija viib tihti selleni, et lehte satub üles puhutud probleemlugu, mis ajalehe ilmumisega on kas kaotanud oma aktuaalsuse või lakanud probleemina olemast. Meediaõpetajad peaksid noorte lehetegijate tähelepanu pöörama sellele, et sellised “iga hinna eest” tekitatud konfliktlood peavad olema tasakaalustatud. Kõik konfliktis osalejad peavad saama sõna mitte ainult kontekstist välja kistud tsitaadi, vaid oma arvamusega.
Lähte ÜG meediaklasside õpilased on nii mõnigi kord neljasilmavestluses tunnistanud, et on lugu tehes meelega püüdnud pipart juurde lisada. Arvestades lehetegijate iga on säärane kuulsuse ja avaliku tähelepanu “püüdmine” igati normaalne. Võib-olla tuleks Eesti Ekspressi kõrval Postimehel vaagida oma kooliajalehtede konkursi korraldamist. Eesti suurima päevalehena hindaks ta kooliajalehtede juures võib-olla mitte niivõrd meelelahutuslikkust ja huvitavust, kuivõrd faktide esitamise objektiivsust ja koolimaailma probleemide lahendamisele kaasa aitamist.
Vaateid toimetuse köögipoolelt
Ekskursioonidega ollakse Postimehe toimetuses harjunud. Epp Kukemelk liigub ühe töölaua ning boksi juurest teise juurde ja tutvustab õpetajatele toimetajaid. “Siin istub Rein Veidemann,” ütleb ta. Laud on korras. Ühtki pooleli olevat artiklit pole näha.
Priit Pulleritsu töölaud asub akna all. Aknalaual toetub vastu klaasi suur südame-veresoonte plakat. “Ta on kõva spordimees,” ütleb Epp, nähes mind plakatit silmitsemas.
Suur ühine avatud toimetusruum annab külastajale aimu sellest, et maailm tema ümber koosnebki paljudest ühishuvidest. Viimaseid peegeldavad omakorda ajakirjanikud eri rubriikide ja meediakanalite kaudu.
Ajakirjanduse usaldusväärsus rahva silmis Eestis on väga madal.
Viimaste avaliku arvamuse uuringute põhjal usaldab meediat vaid 47% küsitletutest. Piirivalve puhul oli see üle 70%. Mida rohkem hakkab meedia sõltuma demokraatia sildi all massidest, nende huvidest, täitma ühiskonnas üksnes meelelahutaja ja meelejahutaja, laadatola rolli, seda vähem usaldab rahvas ajakirjandust. Meediat hakataksegi võtma kui laadatola, keda võib pilada, vilistada välja või plaksutada talle mõne hulljulge tembu eest. Laadatolaks olemise puhul ei nõua keegi, et meedia midagi tõsist ja arukat räägiks.
Ümarlauakohtumine on pannud aluse Postimehe ja meediaõpetajate koostööle. Jääb vaid loota, et vastastikune huvi püsib.

Matemaatikaülesannete lahendamise võistlus “Mulgi pähkel”