Tarkvaraga targu talita

JAN WILLEMSON, AS Cybernetica vanemteadur, TÜ lektor

Sander Liivak kirjutab 7. novembri Õpetajate Lehes, et vabavara installima sundivat meid soov jätta rohkem raha õllele, autodele ja ilusatele riietele. Siinkirjutaja jaoks on aga tunduvalt olulisemad sootuks teised aspektid, mida järgnevalt lühidalt valgustan.
 
Suletud kommertstarkvara pakutavad võimalused on tavaliselt projekteeritud, pidades silmas nn keskmist ameeriklast.
Paindlikkus
Kui mõnda nüanssi vajab maailmas vaid paarsada klienti, ei hakka suurkorporatsioon selle väljaarendamisse iial investeerima. Avatud lähtekoodiga tarkvara puhul võib aga mõni neist kasutajatest tarviliku mooduli ise lisada ja nii pääsevad ka kõik teised sellele ligi. Teisalt sisaldab kommertstarkvara standardpakenduses enamasti teile mittevajalikke osi. Kui palju üks tavaline kontoritädi MS Office’i võimalustest ära kasutab? Hinnanguliselt 5–10%; maksta tuleb aga 100% eest.
Turvalisus ja tugi
Turvalisus ei tähenda sugugi veel avastamata vigade vähesust, vaid leitute parandamise kiirust. Kui tasulise tarkvara lipulaev Microsoft on oma toodetele turvapaikade väljastamisega korduvalt nädalaid või isegi kuid venitanud, siis avatud lähtekoodiga programmidele pääsevad operatiivselt ligi väga paljud arendajad ja tänu sellele ilmuvad uued versioonid tavaliselt mõne tunni jooksul.
Sageli esitatakse kommertsvara eelisena väidet, et toote eest maksnuna omandab klient õiguse kellelegi vigade üle kaevata, samas vabavara korral tuleb loota kogukonna heale tahtele. Olete te aga kunagi püüdnud võtta ühendust näiteks Microsofti Eesti esindusega ja küsida, mida hakata peale ühe Word 2000 salvestatud failiga, mida teine Word 2000 adekvaatselt avada ei suuda? Paremal juhul soovitatakse teil oodata järgmist service pack’i, halvemal juhul aga osta Office XP.
Kontrollitavus
Suletud tarkvaratoodete ja failivormingute korral pole võimalik kindlaks teha, mida nad täpselt teevad või sisaldavad. Nii näiteks tekitas kasutajate seas suurt pahameelt Windows Media Player’i kogemata ilmsiks tulnud komme ettemängitavate meediafailide nimesid arvutist välja saata, Word’i dokumendi kõhus aga sisalduvad pahatihti visuaalsest esitusest kustutatud tekstilõigud. Niisugused omadused teevad suletud tarkvara mittekasutatavaks paljudes kõrget auditeeritavustaset nõudvates rakendustes, näiteks e-valimiste korral.
Valikuvõimalus
Kui Windows’iga tuleb kaasa vaid üks suhteliselt mannetu ASCII-tekstiredaktor Notepad, siis igas korralikus Linux’i distributsioonis on neid umbes paarkümmend, erinedes kasutajaliidese, väljanägemise, võimaluste poolest. Sama käib graafikaprogrammide, võrgurakenduste, kasutajakeskkondade, administreerimisvahendite jne kohta. Jah, mitte kõik neist valikutest ei ole võrdse kvaliteediga, kuid igaühes neist kategooriatest leidub väga paljude kasutajate poolt aastaid testitud tarkvara. Eriti käib see vaba tarkvara fondi (Free Software Foundation, FSF) kaudu GNU-projektide raames toetatu kohta.
Suures segaduses tundub Sander Liivak olevat vaba tarkvara juurte küsimustes. Artiklist loeme: “Kahjuks põhinevad need (OpenOffice.org ja Mozilla) kommertsfirmade annetatud koodil...” Mis tähtsust on sellel, kes koodi annetas? Kui programm on kord GPL-i (või mõne teise piisavalt vaba litsentsi) alla pandud, ei saa isegi esialgsed autorid seda enam tagasi võtta ja nii jääb näiteks OpenOffice.org igavesti vabavaraks, juhtugu Sun Microsystems’iga mis tahes. Pole liialdus öelda, et StarOffice’i koodi avamine aitas selle paketi sisuliselt päästa, ilma kogukonna tõhusa toeta poleks Sun võimeline Microsoftile kandadele astuma.
Koolis tuleks üle minna vabavarale
Lõpetuseks tahan rääkida tarkvara legaalsusest, mis on eriti põletav teema just meie koolides. Hiljuti tuli üks mu noor sugulane koolist koju, kaasas endapõletatud CD MS Office’iga, kaanele vildikaga kirjutatud registreerimiskood. Arvutitunnis õpetati parajasti PowerPoint’i ja kuna kõik vanemad ei ole nii rikkad, et oma võsukestele Microsofti kümmekond korda ülehinnatud tooteid osta, jagas õpetaja õpilastele koduseks harjutamiseks piraattarkvara. (Olen nõus asjast huvitatutele avaldama ka kooli nime.)
Millegipärast tundub mulle, et niisugust käitumist tuleb ette paljudes Eesti õppeasutustes ja selle vastu saab ainult radikaalseid meetmeid kasutades. Minu arust on sobivaks meetmeks viia kõik meie koolide arvutid üle vabatarkvarale.
Peale legaalsuse on vabavaral õppeprotsessis palju teisi eeliseid. Esiteks täidab ta kommertsvarast oluliselt paremini silmaringi laiendamise ülesannet. Teiseks tuleb koolis mingi spetsiifilise programmi tutvustamisega väga ettevaatlik olla, sest see, mida noor oma haridusteel esimesena näeb, jääb talle tõeks päris pikaks ajaks. Ainult MS Windows’i ning Office’iga tutvunult on gümnaasiumilõpetaja Microsofti truu klient.
Kitsamalt arvutiõpetuse seisukohast pakub vabavara palju suuremaid võimalusi katsetamiseks ja arvuti hingeeluga tutvumiseks. Ise esimest korda operatsioonisüsteemi tuuma kompileerida on ikka väga uhke tunne, mida Windows’i kasutajad iial tunda ei saa.
Vaba tarkvara on täna reaalsus ja kuigi suurkorporatsioonid investee- rivad üha kasvavaid summasid vastupidise tõestamisse, väärib ta just haridusprotsessis senisest olulisemat kohta.