Loodushariduse maailmafoorumilt robinsonide maal

AARNE TÕLDSEPP, VILJA TOOTS

7.–10. aprillini toimus Penangis Malaisias ülemaailmne loodushariduse konverents teemal “Kuidas muuta loodusharidus elutähtsaks (relevantseks) kõigile”. Konverentsil osalenud kuue Euroopa riigi esinduste hulgas oli meie oma üks suuremaid – doktor Miia Rannikmäe Tartu Ülikoolist, Moonika Teppo Tartu Tamme Gümnaasiumist ning allakirjutanud.
 
“Oli väga eriline konverents,” ütles konverentsi lõpetamisel oma sõnavõttu ICASE’i Euroopa esindaja dr Miia Rannikmäe. Maailmas kujunenud olukord muutis konverentsi, mida kavandati ja valmistati ette kaks aastat ja kuhu oodati ligemale 110 riigi esindajaid, suures osas Aasia maade piirkondlikuks ürituseks. Ilmselt nii kasvav SARS-i nakatunute arv maailmas kui ka lõpule jõudev Iraagi sõda mõjutasid eriti Euroopa ja Põhja-Ameerika riike sedavõrd, et osavõtvate riikide arvuks jäi vaid 36 maad napilt 300 delegaadiga.
Konverentsi peamised korraldajad olid Rahvusvahelise Loodushariduse Assotsiatsiooni Nõukogu (ICASE) ja Regionaalne Loodus- ja Matemaatikahariduse Keskus (RECSAM).
Et konverentsi eesmärk oli võtta vastu loodus- ja tehnoloogiahariduse tulevikusuundumusi kajastav otsus, toimusid arutelud kümnes rahvusvahelises töötoas. Konverentsi lõppdokument sai viimase lihvi piirkondlikel aruteludel. Euroopa regiooni ettepanekud leidsid vastuvõetud otsuses praktiliselt sajaprotsendilise heakskiidu. Oma panuse andsid ka Eesti esindajad. Osavõtnud maade vähesuse tõttu avalikustatakse see otsus siiski alles aasta lõpus, pärast selle läbiarutamist regiooniti. Euroopa esindajad kohtuvad selleks 11. ja 12. septembril Prahas.
Loodusharidus ja ühiskond
Konverentsi esimesel tööpäeval analüüsisime loodushariduse osatähtsust arenevas ühiskonnas. Probleem on kahepoolne – kuidas loodusharidus teenib ühiskonna huve ja kuidas ühiskond aitab kaasa loodushariduse tõhustamisele. Oluline oli, kuidas erinevad kultuurid loodus- ja tehnoloogiahariduse tulevikupüüdlustest aru saavad ja seda realiseerida kavatsevad. Lausa käibefraasiks sai üleskutse “Mõtelda globaalselt, tegutseda lokaalselt”. UNESCO loodusteaduste ja -hariduse konsultant, Murdochi ülikooli (Austraalia) professor John Webb rõhutas taas, et UNESCO võitleb meie planeedi igale elanikule kättesaadava hariduse eest, mis aastaks 2015 väljendub järgmises: tasuta kvaliteetne algharidus kõigile, sooliste tõkete kaotamine, kõik täiskasvanud kirjaoskajaks, hariduse kvaliteedi pidev tõus.
Selle 2002. a Philadelphias vastu võetud otsuse nimel on juba ligemale kümme aastat tegutsetud. Loodushariduse taseme mõõtmiseks ja võrdlemiseks on käivitunud rahvusvahelised projektid TIMSS ja PISA. Esimene neist jõudis Eestisse 6. mail. Kui sellega 1995. a alustati, osales testimises 45 riiki ja küsitleti 9. klassi õpilasi. 1999. a kontrolliti 8. klassi õpilaste ettevalmistust loodushariduses ning osales 38 riiki, kelle hulgas olid esmakordselt ka meie lähinaabrid Läti ja Venemaa. Uuringu tulemused tõid viimastele suure pettumuse. Kuigi nende riikide õpilaste loodusteadmiste tase on kõrge, jäi neil puudu oskustest eeskätt sotsiaalses kontekstis. Nii tunnistas konverentsi kogumikku artikli saatnud rühm Moskva professoreid, et läinud sajandi lõpus Venemaal välja arendatud loodushariduse süsteem on liiga akadeemiline. Kui rahvusvahelistel jõuproovidel on Venemaa õpilased teadmiste poolest esimesed, siis oskuste poolest teadmisi rakendada ei mahu nad esimese kahekümne hulka.
Oma kooliraha tuleb ilmselt maksta meilgi. Kas see aga aitab veel meie loodushariduse nüüdisrööbastele seada, näitab tulevik. 2000. a käivitunud PISA projekt on veelgi rohkem suunatud teadmiste rakendamisele ja kontrollib lisaks loodusteadmistele ka lugemis- ja arvutamisoskusi. Kas aga teadmiste ja oskuste rahvusvaheline võrdlemine ühiskonnas tõsisemat vastukaja leiab, on iseküsimus. Mõned aastad tagasi Budapesti konverentsil vastu võetud otsustest meil küll suurt ei kõneldud.
Tõstmaks ühiskonna huvi loodusteaduste ja -hariduse arendamise vastu, loodi 2002. a Maailma Loodusteaduste Ajakirjanike Föderatsioon (World Federation of Science Journalists). Liikumine, mis siinkandis endast eriti märku pole andnud, võtab globaalselt üha enam hoogu.
Penangi konverentsil rõhutati, et ühiskonna ja hariduse partnerlus tuleb tõsta kvalitatiivselt uuele tasemele. Finantseerimiseks tuleb otsida vahendeid ka mujalt kui riigi lisaeelarvest. Miks ei võiks teiste riikide eeskujul hariduse käekäigust enam huvituda ka näiteks edukad erafirmad?
Loodusharidus ja õpilane
Konverentsi teisel päeval arutati, kuidas muuta loodusharidus õpilasele elutähtsaks nii, et ta oleks tuleviku ühiskonnas edukas, majandaks säästlikult ning suhtuks mõistvalt loodus-, tehis- ja inimkeskkonda.
Loodusharidus on elukestev protsess, mis algab juba varajasest eelkoolieast. Algklassides (P. Fenshami järgi 1.–3. klass) peaks õpilaste tegutsemise aluseks olema imetlus loodusnähtuste rohkuse, mitmekesisuse ja omapära üle. Keskmises vanuseastmes peab loodusharidus vastama õpilaste ootustele ning alles gümnaasiumi lõpuklassides saab põhjendada nende tulevast edukust ja heaolu loodusalaste teadmiste alusel. Ettekandja arvates peaks see valdavalt toimuma valikainete raames.
On kaks loodusharidust. Esimese ja ääretult laia valdkonna moodustab loodusharidus kõigile: üldinimlikud arusaamad ümbritsevas keskkonnas toimuvast. Teine on kitsas, tõsiteaduslik ja sügavuti minev valdkond: loodusharidus tulevastele loodusteadlastele. Nende kahe segiajamine või erinevuse eiramine ei too kellelegi kasu.
On täiesti ükskõik, mismoodi jõuame algsest vaimustusest loodusnähtuste vastu teadmistele tuginevate arusaamadeni. Tarvis on vaid luua normaalne õpikeskkond ja rakendada võimalikult palju avatud õpetuse strateegiat, see tagab looduskirjaoskuse kõigile.
Loodusharidus ja tööstus
Konverentsi kolmanda tööpäeva moto oli “Kuidas loodus- ja tehnoloogiaharidus aitaks õpilasi paremini ette valmistada edu saavutamiseks tööstuses”. William H. Powell keemiatööstuse esindajana alustas sellest, et tööstust huvitab vaid, kuidas toota efektiivsemalt ja uut ning kuidas toodangut paremini turustada. Sellest lähtudes käsitles ta loodushariduse täiustamist. Mitte ainult sellel konverentsil, vaid juba kümmekond aastat tagasi on tööstuse esindajad kurtnud noorte vähese loovuse üle. Sama probleemi on tõstatanud ka tööstusse tööle asunud kõrgharidusega spetsialistid ise. Ühe ideena parandamaks loodushariduse kvaliteeti vaatles William H. Powell võimalust tihedamalt seostada inimtegevuses kognitiivne ja emotsionaalne valdkond. Sellele aitaks kaasa nii loodusteaduste ajaloo senisest põhjalikum tutvustamine kui ka teadusliku tegevuse psühholoogia käsitlemine.
Probleem, mida meie oma väikese rahvaarvu ja kesise tööstuse kontekstis ei tunneta, on kiiresti arenevates Aasia maades eluküsimus. Nii näiteks kirjutasid kohalikud ajalehed, et Malaisia vajab lähima paarikümne aasta jooksul umbes paarsada tuhat inseneri. Säästva arengu ja majandamise koolituse esmane vahend on paljudes Aasia maades keskkonnaõpetus kui omaette distsipliin üldhariduskoolis.
William H. Powell lõpetas esinemise J. Piaget’ tõega: “Hariduse eesmärk on koolitada inimesi, kes suudavad luua uut, mitte ainult korrata oma eelkäijate tehtut”.
Kui Aasias, siis Aasiast
Aasia hariduselust on siiani jõudnud vaid üksikud faktid. Ajanappuse tõttu jäi põhjalikum ülevaade sealsest koolikorraldusest ikkagi pealiskaudseks. Malaisias on kohustuslik kuueklassiline haridus, mille mittetäitmise eest karistatakse karmilt. Kogu üldharidus on tasuta, kõrgharidus tasuline. Koolivõrk on äärmiselt kirju: eraldi malai-, hiina- ja hindukeelsed koolid, munitsipaal- ja erakoolid, hiinlastel veel ka tütarlaste- ja poistekoolid. Kõrgharidusega õpetajate palgad algavad meie vanemõpetaja palgast ja ulatuvad 20 000 kroonini. Pensioniiga algab 55. eluaastast, et teha ruumi noortele. Pensioni suurus sõltub palgast, moodustades sellest poole. Penangis näidati meile möödasõidul sümpaatset eramute piirkonda, kus elasid õpetajad.
Suure huviga ootasime Pekingi ülikooli esindaja dr Li Wenxini ettekannet eriti andekate õpilaste otsimisest Hiinas. Selgus, et kõrgkooli sisseastumiseksamitest (NCEE – National College Entry Examination) jääb väheks, leidmaks nii suure rahva hulgast loodusteadustes silmapaistvaid üliõpilaskandidaate. Ometi on NCEE sõel väga tihe, sisseastumiseksamid tuleb sooritada hiina ja inglise keelest, matemaatikast, füüsikast ja keemiast. Loodusteadustest rohkem huvitunud õpilastele on loodud võimalus töötada nädalavahetustel ja koolivaheaegadel ülikooli laborites, kogudes materjali uurimistööks. Tööd vormistatakse, trükitakse ja kaitstakse ning silmapaistvad autorid võivad ennast seejärel pidada üliõpilasteks. Mitte midagi uut, ent nii suure valiku puhul kui Hiinas sellest piisab.
Aasialaste töökus ja õpihimu paistis kõikjal silma. Ainult natukene kurvaks tegi tõsiasi, et kui iga järjekordne esineja oma Power Point’i käima sai, ilmusid ekraanile vaid esineja nimi, kontaktandmed, ettekande pealkiri ja paremal juhul ka mõned võtmesõnad. Tahtmatult meenusid meie viimasel õpetajate kongressil kuuldud Tiigrihüppe projektijuhi Aimur Liiva sõnad Power Point’ist kui liiga kallist projitseerimisvahendist, mis pealegi on soetatud maksumaksja raha eest.
Vajalik kõigile
Konverentsi lõppdeklaratsioon oli adresseeritud kõigile, kes on mingilgi moel seotud loodushariduse edasise käekäiguga. Sõnumi sisu saab resümeerida ühe lausega: ühiskond, mille areng sõltub vahetult loodusteaduste ja tehnoloogia edusammudest, peab tagama kasvavale põlvkonnale ka vastava hariduse.