Vaikimine on demokraatia vaenlane

Robert Dahli sõnadega “Vaikimine on demokraatia vaenlane” alustas Chicago Konstitutsiooniliste Õiguste Fondi tegevdirektor Carolyn Pereira konverentsi “Deliberation in a Democracy”, mis toimus 24.–27. oktoobrini Prahas. Selle sisuks oli mõttevahetuse korraldamise metoodika ühiskonnaõpetuse tundides.
 
Osalejaid oli Aserbaidzaanist, T?ehhist, Leedust, Venemaalt, Tadzikistanist ja Eestist. Konverentsi organiseeris ja rahastas USA haridusministeerium. Eestist osales kaks inimest.

Teemade valikust
Mõttevahetuse korraldamine ühiskonnaõpetuse (või mis tahes muus ainetunnis) nõuab õpetajalt suurt eeltööd. Kõik algab teemavalikust. Meile pakuti välja suur hulk teemasid, mille hulgast pidime leidma diskuteeritavad. Rühmatööde käigus ilmnes, et teema, mida ameeriklased pidasid heaks, ei hakkaks teistes riikides üldse tööle. Näiteks teema “Kas lubada homopaaridel lapsendada?” pani Aserbaidzaani ja Tadziki õpetajad õlgu kehitama. Ameeriklased pidasid heaks vaidlusteemaks “Kas ümbruskonna inimesed peaksid teadma, et nende seas hakkab elama vanglast vabanenud seksuaalkurjategija?”. Euroopa kolleegid ei leidnud, et teema oleks diskuteeritav, meie seadustes ilmselt selliseid avalikustamisnõudeid ei ole. Lõpuks jäid “sõelale” järgmised teemad.
- Kas valitsus võib anda loa terrorismis kahtlustatava isiku ülekuulamisel rakendada sunnimeetmeid (piinamist)?
- Kas abielu peab olema ainult mehe ja naise liit?
- Kas alaealiste kurjategijate karistamiseks võib kasutada julmi ja erakorralisi karistusi (eluaegne vangla või surmanuhtlus)?
- Kas riik võib jälitada internetisuhtlust ehk kas internetisuhtlus peaks olema privaatne?
- Kas eutanaasia peaks olema seadusega lubatud?
- Kas valitsus peaks piirama vägivalla näitamist televisioonis?
Tuletati meelde ka eduka mõttevahetuse reeglid.
- Mõttevahetuse teemal ei ole ühest vastust, teema on diskuteeritav.
- Igal õpilasel on võimalus rääkida.
- Õpilastel on võimalus kasutada taustateadmisi, oma elukogemusi; nad oskavad oma teadmisi siduda mõttevahetusse loogiliselt, põhjendatult.
- Erinevad vaatenurgad leiavad ärakuulamist ja lugupidamist, mõistmist ja analüüsi.
- Õpilased räägivad üksteisega, mitte õpetajaga.
- Emotsioonid ei löö üle pea kokku.
- Õpilased leiavad põhjendatud vastuse teemas esitatud küsimusele, kusjuures eri gruppide vastused võivad erineda.
Õpilastele tuleb kindlasti teatavaks teha või meelde tuletada mõttevahetuses osalemise reeglid.
- Olen kriitiline ideede, mitte inimeste suhtes.
- Mind huvitab mõttevahetus ise, mitte võistlusmoment.
- Kuulan teiste õpilaste seisukohad ära isegi siis, kui ma nendega nõus ei ole.
- Teen endale selgeks antud teema poolt- ja vastuargumendid.
- Ma võin muuta oma seisukohti mõttevahetuse lõpuks.
Konverentsi tegi minu jaoks eriti huvitavaks Praha ülikooli professori Jan Sokoli loeng vabadusest. Toon lühidalt ära tema mõtted.

Mängus oleme vabamad kui elus
Vabadust ei saa defineerida, sest see on kogemuslik. Väikesed lapsed ei kurda vabaduse puudumise üle. 14–15-aastane aga alustab oma vabaduse otsinguid ja esimeseks vaba-olemise-sümboliks saab maja või korteri võti – väike vidin, mis annab võimaluse tulla ja minna, millal ta tahab, ilma et kellelegi aru peaks andma.
Teismeline ei saa veel aru, milline vahe on vabaks saamise ja vaba olemise vahel. Noorte vabaduseihalust on alatult ära kasutanud reklaamiloojad. Näiteks Marlboro sigaretireklaami keskne tegelane on kauboi keset kõrbe, üksi avaral maastikul – ei mingeid vanemaid ega õpetajaid. Miks just kõrbes? Sest seal ei ole teisi inimesi, kes kauboi vabadust piiraksid. Ja vaba mees süütab vabalt sigareti. Nii saabki sigaretist vabaduse sümbol, mis innustab noori jäljendama lootuses, et nii saab vabadust tunda.
Vabadusega seostub valikute võimalus. Parimaks näiteks nimetas professor Sokol supermarketite tohutut kaubavalikut. Sotsialistliku maailmasüsteemi kodanikud, kes enne 1991. aastat välismaale pääsesid, olid vapustatud just sellest, kui palju oli poodides kaupa, seega valiku- ja ostmisvõimalusi. Väike laps, kes vanematega selvehallis ringi kõnnib, ei pruugi aru saada, miks ema ja isa ei kasuta kõiki ümberringi olevaid võimalusi. Täiskasvanud aga teavad, et lõpuks tuleb minna kassasse ja maksta. Täiskasvanute vabadusetunnetusele on iseloomulik, et nad ise loovad oma valikuid (või vähemalt eeldatakse, et nii see on).
Vabaduse mõistet saab vaadelda ka mängus. Igal mängul on oma reeglid ja mängijad on vabad nende piires. Kui muudame reegleid, muutub ka mäng. Keelates näiteks jalgpallis lüüa palli vasaku jalaga, saame hoopis uue mängu koos uute reeglite ja piiridega. Samas oleme mängus vabamad kui elus. Reaalses elus võib näiteks liiklusreeglite rikkumine tuua kaasa inimeste surma, mängudes on osalejatel mitu elu ja võimalus oma vigu parandada – nii ei pühita kedagi maakamaralt. Kas pole just see kindlustunne magnet, mis sunnib inimesi arvutimänge mängima?
Ka poliitikat saab võtta kui mängu, millel on oma reeglid. Mida tugevam on valitsus, seda kindlamini on reeglid paika pandud. Ja mida kindlamad on reeglid, seda turvalisem on mäng… Siit ka teatud nostalgia nõukogude korra suhtes. Demokraatlikus ühiskonnas, kus valitsuse kehtestatud reeglid ei ole nii ranged kui totalitaarses, peavad kõik ühiskonnaliikmed meeles pidama, et iga inimese vabadus on seotud teiste omaga. Teisiti öeldes: minu vabadus lõpeb seal, kus algab teiste inimeste vabadus. Me kõik garanteerime üksteise vabaduse, see on meie mängu olulisim reegel.

Bushi doktriin
Ajal, mil konverents Prahas toimus, keesid USA-s kired presidendivalimiste ümber. USA rühmas olevad inimesed väitsid end olevat Kerry pooldajad, nagu pidavat olema kõik haritud ameeriklased. Nüüd me juba teame, et Bush jätkab.
Konverentsimaterjali hulgas oli peatükk mõttevahetuseks USA välispoliitika ehk Bushi doktriini poolt- ja vastuargumentidega. Leian, et ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajatele kuluks see teadmine ära.
USA praegune kaitsestrateegia sai alguse 11. septembriga 2001. Doktriini juured ulatuvad varasemasse aega – 1992. aastasse, mil USA kaitseministeeriumi töötajad Paul Wolfowitz ja Lewis Libby tegid järgmised ettepanekud: USA peab jääma ainsaks superriigiks maailmas; USA võib vajada võimalust rünnata oma vastaseid esimesena, seda eelkõige enesekaitsena; USA peab olema suuteline üksi kaitsma oma kodanike turvalisust, s.o. ilma liitlasteta.
Tollal puhkes nende seisukohtade üle äge vaidlus, päevakorrast võeti maha esimese löögi andmise ja üksi sõdimise punktid. Pärast 11. septembrit kutsuti Bushi üles alustama kohe sõda Iraagi ja Al Qaeda terroristide vastu. Aasta hiljem, 12. septembril 2002, pärast pikki vaidlusi Bushi administratsioonis, pöördus USA president ÜRO poole Iraagi demilitariseerimise küsimuses. Teatavasti asusid Iraagis tööle relvainspektorid jne. Septembris 2002 tehti avalikkusele teatavaks USA uus kaitsestrateegia.
1. USA võib rünnata oma vastast esimesena. Vastasteks loetakse kõik riigid, kes omavad massihävitusrelvi ja ajavad USA-vastast poliitikat.
2. Kui vaja, tegutseb USA üksi. Selleks tuleb luua uued sõjaväebaasid maailmas, täiustada kaitsetehnoloogiat, aga samuti rakendada efektiivselt diplomaatiat.
3. Vabaduse ja demokraatia levitamine kogu maailmas – võim ja vabadus peavad olema tasakaalus tervel planeedil. Eriline tähelepanu kuulugu seaduse ülimuslikkusele, usuvabadusele ja austusele naiste vastu, samuti vabamajanduse põhimõtete levikule.
USA ühiskonnas, ka koolitundides, käivad tulised vaidlused selle üle, kuivõrd õigustatud see doktriin on. Ja nagu demokraatiale omane, saavad sõna nii pooldajad kui vastased.

Ameeriklased iseendast
Konverentsi vaheaegadel ja söögilauas sai vestelda ameeriklastega neist endist. Nad olid väga mures kõige pärast, mis terrorismivastase võitlusega kaasas käib. Näiteks on seaduses kirjas, et inimest ei tohi kinni pidada üle 24 tunni talle süüdistust esitamata. Aga neid, keda kahtlustatakse seotuses terroristidega, saab kinni pidada just nii kaua, kui vaja on.
Samuti on hakatud arutama, et seaduse suhtumine korduvkurjategijatesse on liiga karm. Kui inimene on mingi süüteo pärast vanglas istunud ja sooritab nüüd juba teise kuriteo, saab ta muidugi pikema vanglakaristuse. Ja kui ta vabanedes sooritab mingi pisikese kuriteo – vargus, ärandamine, parkimistrahvi maksmata jätmine jms, järgneb kolmas ja seekord eluaegne vanglakaristus. Karm, aga kas ka õiglane? Kõik ju maksumaksja kulul…
Õpetajate vaatevinklist on Ameerika koolilaste üks tõsine probleem teismeliste tüdrukute rasestumine. Tavaliselt juhtub see ajavahemikus, mis jääb koolipäeva lõpu ja perekonna õhtusöögi vahele. Nii et demokraatia rohkusele vaatamata ei ole ka ameerika noortel pärast tunde midagi teha. Õppida ju ometi ei viitsi…
Mis puutub aga koolitunni sisustamisse mõttevahetuse ehk diskussiooniga, siis pooldavad ka ameerika õpetajad pigem loenguid. Mõttevahetusi toimub, aga vähem, kui võiks. Kui õpilane ei õpi tunnis oma mõtteid argumenteeritult väljendama, kus ta seda siis veel õpib?